[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 80 artiklit

AdisteAdiste ~ -sse›, kohalikus pruugis `At´stõhe~ AdistõAditsihePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Atzi Kuella, 1638 Atzty külla, u 1685 Addista Kylla, 1757 Addist.  B1
Põlisküla, mille nimi sisaldab kollektiivliidet -ste. XVII saj nimekujud on lähedased tänapäevasele kohalikule hääldusele, 1627. a nimekuju võiks analüüsida ka kui *At´si(dõ) või *Aditsi(dõ). Algusosa Adi või Ati võib pidada muinasaegseks germaanipäraseks isikunimeks, vrd vanasaksa Atte, Adde, Ati, Adi. Noorema mugandusena võib Adi pärineda ka Andreasest või Adolfist, aga Adiste puhul pole see tõenäoline. Adiste külaosad on Haidaku, Koti, Kriiva ja Ts´ura. Adistega on 1977 liidetud ↑Kooskora (Võn) ja Viiraperä küla. Vrd Adavere, Adila. – ES
EAA.308.6.332:3, L 3; EAA.3147.1.172:31, L 23p; PTK I: 14; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 143; Stoebke 1964: 152; SPK: 29

Alaküla2 [alaküla] ‹-`külla ~ -sseMärküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Kasti mõis), 1529 Allenkull, 1648 Alla Külla, 1687 Allakylla, 1726 Allaküll (Kasti mõisa all), 1798 Alla.  C1
Alaküla oli 1977–1997 ametlikult Kasti osa. Küla asub Kasti mõisast loodes. Vrd Ala. – MK
BHO: 11;  EAA.1.2.C-IV-244; Hansen 1900: 179;  EAA.1.2.C-IV-306; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 58

Etsaste-sseOteküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1582 Ecesth, 1638 Edsaszkyllo, Edsasz, 1721 Etsasse Külla, 1749–1762 Edsaste Dorf, Edsasteküll, 1813 Dorf Edsaste.  B3
Etsaste on põline küla juba esmamainimisest alates. XVII saj on Pangodi mõisat nimetatud Etsaste mõisaks, enne kui hakkas kinnistuma Spandekowi perekonnanime järgi saadud nimi. ste-lõpulise kollektiivliitega nime algusosa võiks olla muistne isikunimi, kuigi nime *Etsa teada ei ole. Teine võimalik lähtekoht on keskalamsaksa etze ’karjatamiskoht, karjamaa’. Vrd Pangodi. – MF
EAA.1260.1.9:8, 272, L 9p, 272p; EAA.1260.1.11:68, L 66p; Lexikon der Familiennamen 2008: 207; PA I: 47; Rev 1638 I: 81–82; RGADA.274.1.172:150, L 149p

Harjuküla [harjuküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Harjukülä-`külläRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Krabi mõis), 1638 Harriola Heindrich (talu), 1684 Harie külla, 1765 Dorf Harjo.  B4
Harjuküla oli 1977–2010 Liguri küla osa. Esmamainingu Harriola võib olla lühenenud *Harjokülä nimest. See oli üks neist küladest, mida Pihkva kroonika nimetas 1565. a *Räste küladeks (Растиньские деревни, ↑Krabi). Harju nimeosa tähistab kõige tõenäolisemalt siirdlast Harjumaalt. Harjuküla idaosa tuntakse karjamõisa järgi Kolga nime all. Vrd Harju1. – ES
Ambus 1960: 742;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401; Rev 1638 I: 194

Himmaste-sse›, kohalikus pruugis Himmastõ-he ~ HimmatsihePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Himmowitz, 1638 Himmewitz Külla, u 1685 Himmast Kÿlla, 1839 Himmasta.  A1
Põline küla, mille nimi sisaldab isikunime *Himma ja kollektiivliidet. Viimane on varieerunud kahe mitmuse omastava moodustamise viisi -stõ ja -tsi(dõ) vahel. Revisjonides on kasutatud ka saksa-slaavipärast witz-kohanimeliidet. Himma pärineb kõige tõenäolisemalt muinasaegsest isikunimest *Himot(tu) (tu-liitega tuletis tegusõnast *himota ’himustada, tahta’). Nendes nimenäidetes, kus h alguses puudub, on nähtud pigem germaani algupära, vrd vanasaksa Immo, Imma, Imme. Siiski on ka soome h-alguliste perekonnanimede Himmanen ja Himanen puhul, mis sobivad Himmaste nimega väga hästi, jõutud germaani algupära eelistamiseni. Himmaste kui suure küla nimi pärineb tõenäoliselt muinasajast, kuid isikunimede laenamine ja laennimede ümbertõlgendamine polnud ka siis välistatud. Himmaste külaosad on Kotiots ja Plakiots, kaugemad omaette piirkonnad on Mäelüsmõtsa, Põdõrhavvo ja Võlsimõtsa. Vrd Himmiste, Imste, Imukvere. – ES
EAA.308.6.332:1, L 1; EO: 216; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 142; Rücker; SK I: 46; Stoebke 1964: 20–21, 153; Sukunimet 1992: 100

Hänike-le ~ -sse›, kohalikus pruugis-le ~ -ste, -n ~ -senUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, karjamõis (Kärgula mõis), sks Henningshof, 1638 Hennige Metz Pustus, 1752 Hennige Petre, Hennige Külla, 1798 Henninge.  B1
Hänike küla maa-ala karjamõisa asukohast Paadi taluni on varem kandnud teist nime (1582 Ligora, 1638 Liggoar, 1782 Liggoharra). Rootsi aja alguses juba tühi Hänike hajatalu koht (puustus) on jäänud asustamata terve XVII sajandi, alles XVIII saj keskel on sealt jälle talupere kirja pandud ja nimetatud ka kogu kanti Paadi ehk Hänike külaks. Kärgula mõisa karjamõis on talu asemele tehtud vahemikus 1762–1782. Hänike nimi on saadud alamsaksapärasest eesnimest Hennick, Henneck, Henneke, vrd nt 1588 Jan Henik Uhtjärve külas. Algnimi on Heinrich, karjamõisa saksa nime Henning- on selle teisendeid. Hänikest loodes olevat osa tuntakse Pudru külana. Hänikega on 1977 liidetud Kaagu küla (1937).ES
EAA.1270.2.2:126, L 125p; EAA.1865.2.130/3:12, L 11p; Eesti TK 50; Mellin; PA I: 88, 257; PTK I: 33; Rajandi 1966: 74; Rev 1638 I: 151

Kalbaküla [kalbaküla] ‹-`küllaHlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1547 den Kalpenkulschen wech (tee), XVI saj II poolel Calpencul, 1601 Kalbkulle (küla), 1722 Kalppen-külla, Kalpen Külla, u 1900 Калбакюля (talurühm).  B1
1551 kuulus Kalbaküla (Kalpenkull) Abja vakusesse. Küla on 1977 liidetud Lasariga. Nime suhtes puudub selgus. Seda sobiks võrrelda soome isikunimega Kalpa, nagu teeb P. Johansen Kalbu kohanimega. L. Kettunen on seda lähenemist kritiseerinud, kuid ta enda ettepanekud ei ole usutavad, kui just isikunimi *Kallipää välja arvata. Vrd Kalbu. – MK
BHO: 172; EO: 9; Joh LCD: 395; Johansen 1937: 56, 59; Rev 1601: 154; Stackelberg 1926: 157, 232

Kata [kata] ‹-leKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Tuhala mõis), 1241 Katal, 1413 Kattel (küla, mõisaase), 1726 Kattas (küla), Kattaweski Tönno (talupoeg), 1782 Katta Külla, 1796 Katta (küla, veski).  B2
Põlisküla, mille maadel on Tuhala jõe valgalal Tuhala karstiala (teise nimega Kata karstiala), kus huviväärne on suurvee ajal üle ajav Nõiakaev. 1413 mainitud mõisaase on XVI saj-ks kadunud. 1447 on mainitud veskit (tänapäeval Kataveski talu). Nime lähtekoht ei ole selge, oletusena võib välja pakkuda lähtumise isikunimest, vrd nt Catu. 1977 liideti Kataga osa ↑Võivere külast, samuti Kabeliküla. 1770. a-tel lasi Tuhala mõisa omanik krahv Karl Mellin Kata lähistele kabeli ehitada (1796 Karls Kapelle, mille kõrval on ka kõrts). Kabeli kõrtsi ja kabeli enda järgi hakati ümbritsevat asulat hüüdma Kabelikülaks.TL
Bfl: I, 112; EAA.1864.2.IV-1:531, L 510p; ENE-EE: IV, 386; EVK; Joh LCD: 414–415; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 309; Stoebke 1964: 35

KavandiKavandi ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka Kaavandi ~ Kauandi Jaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), 1645 Kawande Külla, 1798 Kawandi.  A1
XVI saj kuulus küla Pahila vakusesse. Nime lähtekoht on ebaselge, vrd siiski XV saj eesti isikunime Cawenda. Lisaks võib tuua soome kapa : kavan ’purukuiv, kuiv või kõva asi’ ja eesti kaba : kava ’esileulatuv osa’. Kavastu nime puhul toob L. Kettunen võrdluseks soome perekonnanime KaponenKapoi ning oletuslikud nimekujud *Kapa(i)nen : *Kapa(i)sen : *Kapa(i)sten.MK
EO: 223; KN; SK I: 92

Kirtsi [`kirtsi] ‹`Kirtsi ~ -sseKodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Saare mõis), 1585 Kircy, 1627 Kirtzi Kuella ~ Kirtzi külla, 1638 Kiertz, 1839 Kirtzi.  B2
Küla oli varem suurem, kuid Saare valla piiresse jäänud läänepoolne osa liideti 1977 Kiisli külaga. L. Kettunen oletab varasemaks kujuks *Kiretsi, mis võivat olla ühenduses sõnadega kirg : kire või kiratsema. V. Pall lisab, et väliskuju poolest sobib nimi ka teiste si-lõpuliste nimedega (Kärksi, Piilsi jm), milles -si on ne-liite teisend. Kui otsida isikunimelist lähet, siis sobib võrdluseks Torma Raja küla vene pere nimi Kirtse omad (vn Кирцывы) või vanavene lisanimi (Tupikovi sõnaraamatus nt Иван Кирец).PP
KNAB; PA I: 197; PTK I: 71; Rev 1624/27 DL: 26; Rücker

Kobela-sse›, kohalikus pruugis Kobõla-lõ, -n›, rahvakeeles ka Linda, rahvakeeles varem Boose Urvalevik Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Kowol, Kovele, 1582 Kowala, 1588 Loustkowala, 1601 Lansskull, 1627 Laustokowwalde, 1638 Laustokyllo, 1762 Kowela Külla, 1811 Kobbola.  C1
Vanasse Kobela külla, mida esmamainimise ajal nimetati vakuseks, loodi XIX saj keskel Vana-Antsla mõisa ↑Boose kõrvalmõis (sks Bosenhof). 1920. a-tel tekkis Boose asundus, XX saj keskel rajati mõisasse Linda kolhoosi keskus, asula tuumik oli 1970 kirjas Määrastu külana. 1977 nimetati asula Kobela alevikuks seda ajalooliselt ümbritsenud küla järgi, vana küla jagati samal ajal Madise ja Lusti talu järgi nimetatud küladeks. Kobela nime varasemad üleskirjutused on kokkulangevad Põhja-Tartumaa Kõola omadega. Võrumaa nimi pole allunud lühenemisele, seda võib olla soodustanud talupoja lisanime (Kowall, Kowol) püsimine külas XVII saj. Sõnasisese v muutumist b-ks võib olla soodustanud assotsiatsioon vene sõnaga кобыла ’mära’. Kobela nime varasemad üleskirjutused pakuvad toetust Kõola nime seletustest sellele, mille kohaselt mõlemad la-lõpulised külanimed pärinevad isikunimest, mille ’kõva’ tähendav alussõna käändus kova : kove-, vrd sm Kovela. XVI–XVII saj revisjonide kirjapanekute algusosas *laust-, mis vahel esineb ka üksi (1601, 1638), võib ära tunda ste-lõpulise elanike nimetuse, mis põhineb ristinime Klaus mugandusel Laus ~ Laos. Nt 1419 on Clauwes (Clawes) van Ixkule päranduse jagamise subjektiks olnud, kuid tema on Antsla valdustest, sh Kobelast, just siis loobuma pidanud. Kobela asundina märgiti 1970. a-tel praegust ↑Vana-Antsla alevikku. Nime tegelikust asukohast nii kaugele nihutamise põhjuste kohta pole midagi teada. Vrd Boose, Kõola, Kõomäe. – ES
BHO: 43; EAA.1270.1.264:26, L 25p; EAA.1865.2.131/2:4, L 3p; LGU: I, 207–208; PA I: 85, 255; PTK I: 99; Rev 1601: 57; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 43

Koigera-sse›, kohalikus pruugis Koigõra-lõ, -n›, kohalikus pruugis harva `Koigõra Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1582 Koigin, 1585 Koigor, 1627 Koygra Kuella, 1783 Koigera Külla.  B3
Vana küla Võhandu (Pühajõe) kaldal. Varasemal ajal on Koigera osaks loetud ka Kärgula-poolse kalda talusid (↑Punakülä). Nime päritolu on ebaselge, vahest on võrreldav Järvamaa Koeru nimega. Võimalik on seos naabruses oleva Koigu (Urv) nimega. Keeleliselt sobiks oletada nime lühenemist nt vormist *Koigurahva, kuid Koigerat ei saa pidada Koigust lähtunud asustuskohaks, soodne asukoht jõeoru päikesepoolsel kaldal eeldaks vastupidist. Esmamainingu (1582) kirjapilti võiks pidada pigem kirjutaja veaks. Koigera külast välja kasvanud Lutsu talurühma on eraldi paiknemise pärast nimetatud ka Lutsu külaks. Koigera põhjaotsas on Püssümäe talud. Vrd Koeru, Koigu1. – ES
EAA.1267.1.286:31, L 56; PA I: 87, 178; Rev 1624/27 DL: 102

Koikküla [`koikküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Koikkülä, kohalikus pruugis ajalooliselt Koovakülä Harküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Adsel-Koiküll, 1541 Koyuenkul (vakus), 1582 Koiwekilla, 1627 Koywa, 1688 Koikyllhoff, 1716 Kowa Külla wallast, 1798 Koikül, Kowakülla M.  B3
Koivaliina (Gaujiena, sks Adsel) mõisa eestikeelses osas ehk Taheva vakuses on 1627 loetletud kolm küla: Taheva (Taywa), Koiva (Koywa) ja Aheru (Ayhero Kuella). Koikküla mõis moodustati XVIII saj Koiva ehk Koikküla ja Aheru küla maadest. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimi on saadud Koiva jõe nimest. Koikküla on kolmest Koiva jõega kokku puutunud eestikeelsest põliskülast kõige rohkem allavoolu paiknev. Nimekujudes on rööpselt käibinud kaks moodustusviisi, nimetavaline Koiv + küläKoikkülä ja omastavaline Koiva (teisenenud kujule Koova) + külä. Teine nimekuju on tänapäevaks hääbunud. Mõisa saksakeelsesse nimesse lisati alati täiend Adsel-, et seda eristada Vana-Koiola nimest (Kirrumpäh-Koiküll). XX saj on rahvalikus pruugis Koikküla asustust jagatud kolmeks kandiks: Mäekolk (praeguse Koikküla tuumik, sh eraldi seisvad Nuustaku ja Mänike), Alakolk (talud Koiva jõe ääres, praegu Koiva küla) ja Ujumõtsa kolk (talud Uju ehk Ujuste oja piirkonnas, praegu Lepa küla). Koikkülaga on 1977 liidetud osa Pügeri külast. Vrd Koiva1. – ES, MF
BHO: 4;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.1297.2.1:27, L 25; KN; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 97

Kokuta2-leKeipaik (küla) Harju maakonnas Saue vallas (Tuula mõis), 1556 Kocketaa (küla), 1591 Kocketa, 1684 Tula oder Kockota külla, 1696 Kåckota.  B1
Liideti 1977 Tuula külaga. Tuula ja Kokuta küla on XVII saj nimetatud koos, võimalik, et Tuula mõisastati hiljem. L. Kettunen on Kokuta nimedele võrdluseks toonud kokutaja sõnast kokutama. Nime lähtekohaks võis olla ka isikunimi Cock(e), Kogge. Esimese kirjapaneku järgi võis nimi olla ka kaheosaline, järelosiseks taga. Vrd Kokuta1. – MK
EO: 230; Essen, Johansen 1939: 183; Joh LCD: 627

Kolodsi-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Kolotsi Rõupaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1627 Kollotz Peep, 1630 Kolies Peep, 1638 Kollisz Peep, 1684 Kallatz Külla, 1765 Dorf Kollotse.  A2
Liideti 1977 Voki külaga. Talupoja lisanimi sai Kolodsi talude keskse asukoha tõttu juba XVII saj külanimeks, küla all loetleti siis ka ümbruskonna hajatalusid. Hiljem kinnistus Kolodsi talurühmal põhineva väikeküla nimeks. Nime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt on lähteks muistsel isikunimel põhineva lisanime Kol´o kollektiivliitega omadussõnavorm kol´one : kol´oste ~ kol´otsi. 1630. ja 1638. a kirjapildid on sarnased sellega, kuidas 1638. a küsitletud talupojad nimetasid Poola ajal, u 1615 Saalust valitsenud mõisnikku (Kullisz). Kolodsi lõunaosas on varem olnud Orava talud, mida on ajuti külaks peetud. Vrd Kolodavitsa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:118, L 113p; Rev 1624/27 DL: 87; Rev 1638 I: 175, 178; Roslavlev 1976: lisa 2

Koloreino [kol´oreino] ‹-le›, kohalikus pruugis Kol´ereinu-lõ›, kirjakeeles varem ka Kolureino Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1627 Kollo Marcus, 1638 Kolly Marcus, sein sohn Rein, 1684 Kollo külla, Rein Mert, 1765 Dorf Koljo Reino, 1839 Kolleri.  A2
XVII saj lõpus oli Vastse-Kasaritsas kaks Kolo (Kollo) küla (jagunenud hajatalu), vahet hakati neil tegema lisatud isanime järgi (↑Kolo2). Tänapäevane häälduskuju kol´e-algulisena võib olla mõjutatud kolmandast sama päritoluga nimest Kolepist. Koloreinoga liideti 1977 Lüüsi (1684 Lysikülla), Oro (Orupealse) ja ↑Sossi küla. Vrd Kolo1, Kolo2. – ES
EAA.308.6.316:33, L 28; EAA.1268.1.401:10, L 6p; EAA.308.2.178; Rev 1624/27 DL: 89; Rev 1638 I: 203; Rücker

Korijärve [korijärve] ‹-leKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Sangaste mõis), 1582 Korrigerwe, 1601 Korieff, 1627 Kurritz kuella sonsten Kurrijerw, 1638 Korri Jerw, 1718 Korjerwe külla.  C1
Põlise küla nimi on saadud järvenimest Korijärv (1627 Korri). Tänapäeval tuntakse järve kohapeal Koosa järve nime all Koosa talurühma (küla) järgi. Kui Korijärve nimele on üldse võimalik seletust pakkuda, võiks see olla saadud muinasaegsest *Kuri-algulisest isikunimest, mitte aga keskajal levinud ristinime Gregorius mugandist *Kori, mille jaoks järve- ja külanimi näivad olevat liiga vanad. Kohalikud nimetavad Korijärve põliseid talurühmi küladeks: Jakutsi (1839 Jakutzi), Koosa (1585 Kiersten Kiest, 1601 Kersten Koss, 1638 Koesz), Kuritsõ (1627 Kuritz Jack), Matu (1839 Matto) ja Tsili (1627 Silgi Juergen, 1638 Zilli Jürgen). Tähelepanu väärib Kuritsõ, mis on põline veskikoht järve väljavoolul. Ka Tagula külas on Kuritse talurühm (küla) ja selle juures samuti järv (1627 nimega Tagola). Võimalik, et siin on lisanimeks saanud vene laensõna kuurits (курица) ’noodataoline kalapüügiriist’. Samas võib see olla ka Korijärve nime algusosast tse-liitega tuletatud lisanimi, mis tähistas elanikke. Vrd Koorküla, Kurevere5, Kurõ. – ES
EAA.1297.2.1:17, L 14 p; PA I: 69, 169; Rev 1601: 35; Rev 1624/27 DL: 154, 155; Rev 1638 I: 34; Rücker

Kulla`Kulda ~ -sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Halliste kirikumõis, Kaubi mõis), 1724 Kulla Jahn (talupoeg Pornuse mõisas), ? 1811 Külla Peter (talupoeg Pornuse mõisas), 1839 Kulla (kõrts), u 1900 Кулла (küla).  A1
1811. a samastus on küsitav. Kulla asula tekkis kõrtsi juurde XIX saj II poolel. XX saj alevik, al 1977 küla. Nimi lähtub talupoja lisanimest Kulla, sõnast kuld : kulla. Perekonnanimi Kuld esines Pornuse piirkonnas XIX saj algupoolel. Kullaga on 1977 liidetud Kaubi küla (↑Pornuse). Kulla edelaotsa tuntakse Kuksi nime all (1724 Kuckse Marcus).MK
EAA.1865.3.171/7:7, L 7; EAA.1865.3.171/14:3, L 2p; EAA.1865.5.166:20, L 19p; EAN; ENE: IV, 225; KNAB; Rev 1624 PL: 62; RGADA.274.1.181:66, L 355p

Kulli3-leRanküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1638 Kullakyllo, 1774 Kullikolka külla, 1796 Kullioja (karjamõis), u 1900 Кулли (karjamõis).  A3
Põline küla, mille maadele rajati XVIII saj IV veerandil karjamõis. Maareformi käigus moodustati 1923 asundus, mis nimetati u 1939 uuesti külaks. Kohanimi lähtub ilmselt linnunimetusest kull : kulli.EE
BHO: 269; EM: 96, 145; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KN; Mellin; Uuet 2002: 111; Vene TK 42; ÜAN

Kurista2-le›, kohalikus pruugis Korista ~ Koristaja-leVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas, mõis, sks Kurrista, 1582 Korzysc, Korzysci mlyn (küla, veski), 1584 Korzysc (veski), 1588 Korista Meczkula, 1627 Koreste kuella, 1675 Korista külla, 1684 Korrista Hoff, Korrista Kylla, 1690 Currista, 1729 Kurrista Moisa, 1925 Kurista (Korista).  B2
Nime esimesed kirjapanekud on võõrapärased ja tähistavad ka veskit. Kuid juba 1588 on mainitud Korista Metsküla, kus nimi esineb tänapäevasel kujul (Mocykilla eraldi külana ka 1582). J. Simm seda nime ei maini. Ka 1592 esines nimi täpselt samal kujul ja järgnes loendis Hammaste külale, mille naaberküla Kurista ongi. L. ja I. Rootsmäe andmeil oli Kurista Ahja mõisa abimõis juba XVII saj (pärast 1638. a). Sai iseseisvaks 1749, olevat asunud 1,5 km idas Saarepäälsel, kust toodi 1760.–1770. a-tel praegusse asukohta. Vanale mõisakohale rajati Saare karjamõis. „Eesti mõisate“ andmeil eraldati Ahjast XVIII saj I poolel. 1920. a-tel tekkis Kurista asundus, mis pärast 1945. a muutus külaks. Mõisast lõunas olnud Kurista küla nimetati 1942 ↑Rookseks. Simm toob ära 1638. a revisjoni märkuse, et Poka (Heido Hoff) mõisa juurde on kuulunud maa-ala nimega Nachtell, mida aga praegu vene nimega Korrista kutsutakse ning mis kuulub nüüd Ahja mõisale. Nachtel on olnud Poka mõisa üks varasematest nimedest, revisjonis toodud märkus jääb natuke ebaselgeks, ka on teisal Ahja mõisa all mainitud Korista kylla. Simm märgib, et nimele pole sobivat vastet vene sõnade hulgas, kuid võrdleb siiski sõnaga корысть ’raha-, rikkuseahnus’. L. Kettunen peab võimalikuks nime tuletamist sõnast kuristaja (tegusõnast kuristama). kuid rahvapärases nimes on esimeses silbis o; u on põhiliselt XVIII saj üleskirjutustes, see tundub olevat fikseerunud mõisanime kaudu. Tegijanimi näib nimi siiski olevat, tegemist on kas lisanimega Koristaja või on tegijanimi rahvaetümoloogiline tõlgendus vene-poola nimekujust. Kuristaga liideti 1977 Paluküla (piirnes Haaslava vallas oleva Palukülaga, kuid oli sellest metsaga eraldatud). Kurista idaosas on endine Saare karjamõis (sks Alexandershof). Vrd Poka. – MJ
BHO: 276; EM: 99; EO: 231; PA I: 55–56, 259; PA II: 426; Rev 1624/27 DL: 51; Rev 1638 I: 242, 305; Rootsmäe 2016: 305–306, 336; Simm 1972: 289; Simm 1973: 51–52, lisa 61–62; Tartumaa 1925: 476

Kõrtsialuse [kõrtsialuse] ‹-leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Aseri mõis), 1840 Ranno-Körtzi allone Külla, 1913 Kerziluse (küla), 1922 Kõrtsialuse.  B3
Nimetatud ka Vabatkülaks ja Rannu-Vabatkülaks ning Rannu-Kõrtsialuse külaks. Külas on Kõrtsi talu. 1840. a kaardil on näha nii Rannu kui ka Kõrtsialuse küla ning viimasest kagus asunud Rannu kõrts (Ranno Krug). Varem asunud selles kohas ↑Rannu küla. XIX saj viidud Rannu talupered u 1 km lõuna poole, nende varasemale kohale kujunes vabatküla.MK
 EAA.3724.4.1544, L 1; EVK; KNAB

Kääni-leOteküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1638 Koene Jürgen (talupoeg), 1749–1762 Kääni Dorf, Käni külla, Kääni Tomas (talupoeg), 1813 Dorf Käni.  B4
Nimi ilmus allikatesse XVII saj talupoja lisanimena. Külanimi on kujunenud lisanimest. Kui esmast kirjapanekut lugeda saksa moodi, saame Köne, mis on eesnime Konrad alamsaksa variant (vrd Plv lisa- ja talunimi Köönä). Lisanimi võidi hiljem oma keele järgi mugandada Kääniks. Talupoeg Koene Jürgen oli 1638. a-ks elanud külas nimega Nerckstekyll seitse aastat. Sinna oli ta tulnud auszm luckenhöfischen, mis tähistas arvatavasti Luke mõisat Nõo khk-s. Teisalt võib nime aluseks olla lisanimi *Kään (vrd Käända), kuid sel juhul on raske seletada esmamainingu ö-list nimekuju.MF
EAA.1260.1.9:15, 274, L 16p, 275; EAA.1260.1.11:85, L 83p; Lexikon der Familiennamen 2008: 355; Rev 1638 I: 83

Külaküla [külaküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Küla Emmküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1726 Külla Laas, 1782 Külla Laas, Külla Iaack (Nurste all), 1798 Külla (talu), 1871 Küllama (talu), 1913 Külla (küla).  C4
Külanimi on lähtunud lisa- või talunimest, mille aluseks oli sõna küla. Külaküla lõunaosa, mis varem kuulus Kassari mõisa ja Prähnu küla alla, kutsutakse Saksakülaks.MK
HK: 111; KN; KNAB; Schmidt 1871

KülasemaKülasema ~ -sseMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas (Tamse mõis), 1570 Kullesme Ahndreß, 1645 Küllasme, 1756 Külla Asseme, 1798 Küllasma (küla).  C1
Nime lähtekohaks võivad olla sõnad küla + aseme või asema. Küla loodepoolseid hajali talusid nimetatakse Mäekülaks.MK
EO: 124–125; KN; SK I: 157; SMF: 38

Laagiste-sse ~ -leHelpaik (küla) Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Taagepera mõis), 1684 Lakos Külla, Lakuskülla dorff, 1798 Laikste (kõrts ja küla).  C2
Külana ka 1922, liidetud Karjatnurmega 1977. 1510 on Helme khk-s mainitud mõisat või küla nimega Lagesze. 1638 on mõisale Blanckfeldtshof kuulunud küla Latzekuell ja 1624 Taagepera mõisale küla Laetz. Pole päris selge, kas need kirjapanekud on ühe ja sama küla nimest, kuid kui on, siis on nimi võib-olla lähtunud sõna lage ne-tuletisest.MK
 EAA.308.2.191, L 1; EVK; KNAB; Rev 1624 PL: 89; Rev 1638 II: 133

Laeva [`laeva] ‹`Laeva ~ -sseKsiküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Laeva vallas, mõis, sks Laiwa, 1295 Laynas (küla), 1582 Laiwa, 1601 Laywa, 1627 Laywa weßky, Laywa Külla.  A4
Laeva mõis tekkis küla ja veski kõrvale XVII saj. V. Pall oletab, et nimi võiks pärineda sõnast laev, vahest on see olnud jõe nimi (*Laevajõgi). Nime III väldet seletab tema arvates ehk lühikese sisseütleva üldistumine. Mõeldav on ka lähtumine mõnest muust vormitüübist, nt *laivas : *laivahan, vrd kobras : kopra. XX saj I poolel oli Laeva küla mitmes osas, neist põhjapoolne oli Laeva küla, tihedam osa Laeva alevik (1939; 1970. a-tel nimetati miskipärast Laeva asunduseks), küla varasemat keskosa lõuna pool nimetati Keskkülaks ja mõisa ümbruses oli a-st 1920 Laeva asundus (u 1939. a-st Valmaotsa). 1977 ühendati need kõik peale Valmaotsa üheks Laeva külaks. Laeva külaga oli millalgi pärast Teist maailmasõda liidetud ka idapoolne Aiu küla (1539 Ayokull, 1582 Aiakula, 1839 Aiokülla), mis sai nime nähtavasti isikunimest. Laeva lääneserva jäänud popsiküla nimetati Mukteniks (viide Vene-Jaapani sõjaga tuntuks saanud Mukdenile) ning kaguserva hajatalusid Karulaaneks (samanimelise talu järgi).PP
BHO: 287; ERA.14.2.717 (Laeva vallavanema 9. VI 1939 otsuse protokoll nr 6); KNAB; PA I: 118; PTK I: 16, 110, 143; Rücker; Tartumaa 1925: 221

Laguja-sse ~ -leOteküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1582 Lagoya, 1601 Laggia Kuelle, 1638 Laggojekyllo, Laggoyakyll, 1749–1762 Laygoja külla, 1796 Dorf Laggoja, 1909 Dorf Ljapuja.  A1
Küla on nime saanud Laguja ojalt. Varem on see olnud *Laǵaoja, mis on lõunaeesti keeles ’lai oja’. Külanimi on olnud alguses *Laǵaojakülä, mis on hiljem lühenenud Lagojaks ja siis muutunud Lagujaks. Samas on võimalik, et sõnakuju oja ~ uja on varieerunud ka Tartumaal. Ojanime puhul on liigisõna nimes topelt: Laǵa + ojaLaguja + oja. Ojanimi on igal juhul vanem kui külanimi.MF
BAL: 610; BHO: 314; EAA.1260.1.9:269, L 269p; ENE: IV, 338; EO: 48; KNAB; Mellin; PA I: 47; Rev 1601: 26; Rev 1638 I: 82

Leevi-leRõuküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Löweküll, 1525, 1534 Leinenküll, 1561 Дер. Левикелъ, 1588 Liewika, 1627 Lawakuell, 1638 Lewy külla, 1684 Leefwe Kylla, 1839 Löweküll.  B3
Baltisaksa kohalookirjutus on võtnud seisukoha, et esmamainingute kirjapilt allikapublikatsioonis LGU on ekslik, p.o Lewenküll. Tartu piiskopi poolt väikesele läänimehele antud vana küla Võhandu jõe ääres kuulus XVII saj lahustükina Saaluse mõisa alla, sellest ka kihelkondlik kuuluvus. 1726 sai Leevist iseseisev mõis. Leevist, Vastse-Koiolast ja Palomõisast tekkinud asula kasv XX saj alguses tõi kaasa uue Leevi valla moodustamise 1938. a haldusreformis, vald kestis 1950. a-ni. 1920. a-tel tekkinud Leevi asundus muudeti 1977 külaks. Leevi nime saksakeelne kirjapilt hakkas esisilbi ö-d sisaldama alles XIX saj. Tõenäoliselt oli see ümbertõlgendus sõna Löwe ’lõvi’ alusel. Erandlikku 1588. a kirjapilti Liewika tuleb võrrelda Leevaku nime sama aja üleskirjutusega Lewaka. Nime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisem on päritolu isikunimest, seda võiks näidada ka vana omastavalõpp -n nimekujus Lewenküll. Vrd keskaegseid isikunimesid Leve Meell, Leweles. Tõenäoliselt pole see isikunimi kokku viidav Vana Testamendi prohvetinimega Leevi, kuna küla võiks olla nime saanud enne ristiusu levikut. Nime saamine sõnast lööv ’savilööv, tellisetehas, suur hoone’ pole Leevi puhul üldse tõepärane. Leeviga liideti 1977 ↑Palomõisa (Palo küla). Leevi piiresse jääb ka endise Vastse-Koiola (sks Neu-Koiküll-Kirrumpäh) mõisa süda (Plv). Vrd Levala1. – ES
BHO: 320; EAA.308.2.178; LGU: II, 430, 714; PA I: 35; PTK I: 119; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 178; Rücker; Stoebke 1964: 47; Truusmann 1897a: 39

Lemmikküla [lemmikküla] ‹-`külla ~ -sseKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis (Päri mõis), 1450 Lem̄ekell, XVI saj I poolel Lemkulla, illeemkulla, 1691 Lemkyll, 1726 Lemma Külla, 1798 Lemi, 1913 Lenneküll.  C1
A. Saareste on XVI saj Kullamaa vakuraamatu ebaselge i-lise üleskirjutuse põhjal lähtenimeks oletanud küsimärgiliselt ’ülemküla’. Vrd lemm ~ lemme ’leht, lible, helves, kiud’, lemmik ’oja’.MK
BHO: 302;  EAA.1.2.C-I-36; EMS: V (21), 90–91, 93; Rev 1725/26 Lä: 94; Saareste 1923b: 143–144

Liismiti [`liismiti] ‹-leKanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, veski (Karaski mõis), 1627 Kleinschmit Peter, Kleinschmitt Peet Kywi (talu ja veski), 1783 Klensmitti Külla, Leesmetti Jürri, 1839 Lesmet (küla).  C2
Veski- ja talukoht kuulusid algselt Krootuse mõisale ja jäid hiljem Karaski mõisa lahustükiks omakorda Krootusest eraldatud Põlgaste ning Piigandi lahustükist tekkinud Sõreste mõisa maade vahel. Praegu kuulub paik Sõreste külla. Nimi tuleb talupoja saksakeelsest lisanimest Kleinschmidt ’väike sepp, peentöösepp’, mis võis XVII saj olla ka juba väljakujunenud perekonnanimi. XVIII saj lõpu kirjapiltides on näha nime algse tähenduse ja keelelise päritolu hämardumist.ES
EAA.1267.1.286:203, L 393; Rev 1624/27 DL: 63, 64; Rücker

Lilu-leMMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kaiavere mõis), 1684 Lello Külla (talud), 1758 Lilo (karjamõis), 1839 Lillo.  C3
Varem ilmselt talu(d), nagu kirjas 1684. a kaardi alusel valminud koopiakaardil. Hiljem karjamõis, 1920. a-test küla (vahel kirjas ka asundusena). Nimi pärineb isikunimest Lillo või Lilo. 1977 liideti Liluga põhjapoolne osa ↑Igavere külast (Igavere I).PP
 LVVA.6828.4.390, L 1; PTK I: 121

Lümatu2-sse›, kohalikus pruugis Lümätü-le, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Linnamäe mõis), 1582 Limiada, 1638 Lymmatakyllo, 1762 Limando Külla, 1839 Limmando, 1922 Lümando (asundus).  A1
Põlisküla. Hiljemalt XVIII saj lõpus rajati küla keskele varasemate Tallika ja Tobra talude kohale karjamõis (sks Limmando). 1920. a-test asundus, pärast 1930. a-id küla. Kirjakujudest on näha, et XVIII saj kinnistub kirjapildis nd-ühend, varasem kirjapilt sarnaneb tänapäeva hääldusele. On üsna tõenäoline, et selles ja teistes sarnastes kohanimedes sisaldub muistne *ttu/*ttü-liitega mehenimi. Algupärane mineviku kesksõna tunnus oli muistses nimesüsteemis arvatavasti üks produktiivsemaid nimeliiteid, häälikuliselt sobiv võiks olla D.-E. Stoebke esitatud näide hilisemast, omakorda nen-liitega täiendatud perekonnanimest Limitynen. Võrdluseks võib tuua ka Karjala vähemalt varauusaegse mehenime Liimatta, mis P. Mikkoneni ja S. Paikkala andmetel peaks põhinema vene ristinimel Kliment. Eesti vanemad Lümandu ~ Lümatu külanimed võiksid siiski toetada oletust, et Liimatta ja Klimenti seostamine on tekkinud tagantjärele. Karjamõisa jagamisel moodustatud asundustaludest ühe, Kallaste järgi on küla kesk- ja idaosa XX saj nimetatud ka Kallastõ (Kallaste) külaks, 1977 liideti see Lümatuga. Lümatuga on 1977 liidetud ka osa Palumõisa külast, nimetatud Palu karjamõisa (1839 Pallo) järgi.ES
EAA.1270.1.264:62, L 62; PA I: 83; Rev 1638 I: 55; Rücker; Stoebke 1964: 95, 122

Majala2-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, rahvakeeles ajalooliselt `Väiku-Majala Urvküla Võrumaal Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Linnamäe mõis), 1582 Maialia, 1585 Maiala, 1627 Mayola Kuella, Weyko Mayola, 1762 Wäikenne Majala Külla.  A1
Suur-Majala ehk algupärane Majala küla asus Lõõdla järve vastaskaldal, praeguse Haidaku, Liiva ja Haava küla alal. 1805. a vakuraamatutes, kui Lõõdla järv oli juba piiriks Vaabina ja sellest eraldatud Linnamäe mõisa vahel, kasutati Vaabina poolel Suur-Majala nime (Groß Majalla) ja Linnamäe poolel Majala nime (Majalla). Külanimi ennistati ametlikku käibesse 1970. a-tel, kui see oli juba rahvakeelest kadunud. Tegemist on vana la-lõpulise külanimega. Seletus, et see sisaldab lihtsalt sõna maja, pole eriti usutav. Pigem on päritoluks isikunimi, vrd Soome külanimi MailaMaijala, Soome talunimi Miiaisten ‹ 1513 Maijasth. Majalaga on 1977 liidetud Proosu küla (1970). Vrd Majala1, Miiaste. – ES
EAA.1270.1.264:70, L 69p; EAA.567.2.564:2, L 1p; EAA.567.2.550:2, L 1p; EO: 89; PA I: 84, 177; Rev 1624/27 DL: 101; SPK: 257

Metste [`metste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Mõtstõ-hePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vastse-Koiola mõis), 1627 Metza Kuella, 1638 Metze Külla, 1757 Mötzte.  A2
Metste küla all on mõnes revisjonis loetletud ka Rosma, Sooküla ja nende ümbruse talusid. Küla tuumik Orajõe läänekaldal koosneb osalt samuti hajatalurühmadest, nt Kuruski. XIX saj paiknes Metste küla nelja mõisa piiride vahel ja kuulus lahustükina Vastse-Koiola valla alla. Külanimi on tõenäoliselt motiveeritud sellest, et selle maad on asustatud pisut hiljem kui ümberkaudsed põliskülad Mammaste, Meemaste, Tännassilma jt. Külaks on arvatud hajatalud, mis on tekkinud vanade asustuskeskuste vahele jäänud metsamaale. Metste edelaosa on Laanõnukk, põhjaosa Tännassilma oja ääres on tuntud Orakülä nime all. Metstega on 1977 liidetud ↑Kuruski küla.ES
EAA.3147.1.172:138, L 121p; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 141

Miiaste-sse›, kohalikus pruugis Miiastõ-hePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1638 Mexte Külla, u 1685 Mex eller Mettekÿlla, 1686 Mehaste Bÿ, 1757 Miast, 1798 Meyest, 1839 Miasta.  B1
Põline küla, mis võib olla välja kasvanud lõuna pool asuvast Vanakülast. 1638 on mainitud külast pagenud talupoega Meckets Mick, kelle lisanimi võib olla külanimega sama või siis pärineda eesnimest Mikit. ste-lõpulises nimes sisaldub arvatavasti muistne isikunimi. Kirjapanekute järgi on nimi läbi teinud muutuse, peenendatud k täishäälikute vahel näib olevat muutunud j-ks ja lõpuks kadunud. Sellist kadu on võimalik ette kujutada näiteks sõna meigas ’kaelustuvi, metstuvi’ korral. Tänapäeva võru keeles on selle asemel küll teine sõna hütt, kuid meika levik on ulatunud ka lõunaeesti alale, seda küll põhiliselt kujul mehik. Tähenduse poolest sobib linnunimetus nii üksikisiku kui ka külarahva nime aluseks. Kodavere talunimes Mekavere on säilinud sõna tugev aste (*Meikavere), Miiaste nimes nõrk aste (*Meigaste). Ilmselt on sama algupära ka XIV–XVI saj isikunimenäited Meyke, Meice. Vrd Meegaste, Meeksi, Miikse, Mäkaste. – ES
EAA.308.6.332:2, L 1p; EAA.308.2.104; EAA.3147.1.172:37, L 29p; Mellin; PTK I: 138; Rev 1638 I: 143–144; Rücker; Stoebke 1964: 48; VMS: mehik

Mustapali [mustapali] ‹-sse ~ -leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viiratsi mõis), 1624 Musta Paul (talupoeg Viljandi mõisa Matapera vakuses), 1712 Mustepol Jack, Jahn, Mert, Toffer, Mustapal Jurgen, 1713 Mustapoll Külla, Muste Pallo Külla, 1731 Sibber oder Müstapallikülla, 1797 Musta (küla), 1855–1859 Мустоппалли.  A2
XVII saj oli talu Siberi (1624 Syber) külas. Nime aluseks on must + isikunimi PollPaul või PallBalthasar. Hiljem on isikunimi vaheldunud sõnaga palu. XVII saj kirjapanek ja praegune nimelõpu i osutab isikunimele. Eesnimi Pol(l) esines Eestis XVII–XVIII saj, mehenimi Pall oli tuntud veel XIX saj. Mustapaliga on 1977 liidetud Lakiküla (külanimena 1922, vrd Kõpu 1839 Lacki talu, 1599 Laki Laur). Lakiküla ja Mustapali vahel olevaid talusid tuntakse Kipi nime all. Nii Lakiküla kui ka Kipi jäävad Paistu khk piiresse. ¤ Esimene elanik kannud musta palitut, kuna ümbruskonna rahval olnud valged jämedast riidest vammused. Selle järgi hakatudki selle küla elanikke nimetama mustapalitumeesteks. Aja jooksul muutunud see nimetus veidi ja praegu kutsutakse küla, mille asutas võõras pärnakas, Mustapali külaks. (1939)MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.81:16, L 15p; EAA.567.3.221:19, 21, L 18p, 20p; EAN; KM: ERA II 237, 381 (25) – 1939; KNAB; Mellin; P XVI: 201; Rajandi 2011: 139, 222; Rev 1624 PL: 70; RGADA.274.1.192/1:718, L 700p; Rücker; Wd

Mõega-leMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas (Kantsi mõis), 1645 Möka külla, Mokakülla, 1798 Möga.  C1
Nime tähendussisu on ebaselge, vrd mõõk : mõõga ja mõegas ’jäähunnik’. ¤ Vanad inimesed rääksid, et seal sõda ära lõpetud ja mõegad risti löödud (1938).MK
KM: ERA II 191, 141 (2) – 1938; SK I: 225

Mõrtsuka-le›, kohalikus pruugis varem ka Mõrtsigu ~ Mõrdsuka Otepaik (küla) Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1627 Martzug Juergen, 1638 Mertschock Jürgen (talupoeg), 1686 Merzica Tinn (talupoeg), 1749–1762 Mörzika Dorf, Mortsuga külla, Mörtsuga külla, Mörtsugaküll.  A1
Küla on liidetud Päidlaga 1977. Külas on Mõrtsuka järv, mis on nime saanud taludelt, nagu külagi. 1638. a revisjonis kirjutatakse, et talupoeg Mertschock Jürgen on Tartumaale kolinud Pärnumaalt. 1686. a kaardi legendis on Päidla mõisa all kirjas juba viis Merzica lisanimega talupoega, kes on tõenäoliselt Jürgeni järeltulijad. H. Ligi on välja uurinud, et lisanimi Martzug (Merzuck) tuli Lõuna-Eestis tarvitusele 1620. a-tel ja enamik selle nime kandjaid oli mujalt sisse rännanud. Mujal on sama lisanime tarvitatud ka pool sajandit varem. E. Tarveli arvates tähistab lisanimi Mõrtsuk(as) sõjameest, kelleks oli kohalik talumees. Ka see tähendus tuleb keelde XVII saj algul. Teisalt võib nime aluseks olla mehenimi Mertsi(k) või Mertsin (‹ Smerts). Näiteks Aiaste külas on 1756 olnud talupoeg Krisa Merzina Jurri. Ka Soomes on tuntud mehenime Mertti või Mertsi. Kui see eesnimi või sõjamehe tähendus võõraks muutusid, mugandati külanimi rahvaetümoloogiliselt arusaadavamale ja ilmekamale kujule Mõrtsuka. Nimi on saanud paljude rahvajuttude allikaks. ¤ Keegi vanamees, ammu juba surnud, seletanud nime kohta järgmist: vanasti, pääle sõdade käinud rüüstajate salk taludes röövimas ja tapmas. Rahvas põgenenud metsa peitu. Väärsi talu rahvas olnud aga kodus. Rüüstajad tulnud sinna, leidnud toas naised sööki keetmast, kuid need olnud mehed naiste riideis. Nad piiranud röövijad sisse ning ajanud järve kõigi hobustega, kus kõik uppunud.MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:27, 266, 267, 290, L 28p, 266p, 267, 267p, 290p; KN; Ligi 1980: 279–281; Rev 1638 I: 33; Tarvel, Tiik 1980: 534–538; Vilkuna 2003: 130

Mõtsküla [`mõtsküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Mõtskülä ~ Ahja-`Mõtskülä Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1584 Meckula, 1627 Metzkull ~ Metze kulla, 1638 Mettest kylle, 1675 Aÿa Metz Külla, 1684 Aiametz Kÿlla, 1714 ahja mötskühlast (seestütlev), 1796 Ayamöts.  B3
Küla nimetati Ahja-Metskülaks, et eristada teda Noorits-Metskülast. 1970. a-tel ametlikult Metsaküla, al 1977 Mõtsküla. Tänapäeval on sama nime vältimiseks üks Mõtsküla ja teine Nooritsmetsa, mis pole parim lahendus, sest lõhub traditsiooni. Mõtsküla osad on Paldsinukk loodes, Paloalune lõunas ja Praksiots põhjas. ¤ Kord asunud ühte suurde metsa mõisa ajal perekond elama; hiljem asunud ka teisi inimesi juurde, nimega metsa külä, sest asus keset suurt ja kohutavat metsa. Vrd Nooritsmetsa. – MJ
BHO: 7; PA I: 89, 137; Rootsmäe 2016: 477, 530–531, 548; Simm 1973: 23, lisa 7–8

Mäkaste-sse›, kohalikus pruugis Mäkatsi Kodpaik (küla) Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Jõe mõis), 1582 Mekasth, 1588 Megkaczkula, Mekecz, 1601 Mecketze Külla, 1747 Mekkatsist, 1826 Maͤekkatz, Mekkazz (karjamõis).  A3
Küla, vahepeal karjamõis, 1920.–1930. a-test jälle küla. Liideti 1977 Nõva külaga. Nime kohapealne hääldus on olnud tsi-lõpuline, ste-lõpp (esmakordselt nii 1930. a-te kaardil) on juurdunud ilmselt karjamõisa saksa nimekuju Mekkast mõjul. V. Pall oletab, et nimi võib olla lähtunud isikunimest (vrd ürikute nimekujud Meka, Mecko, Meko – ehk germaani algupära), millele on lisatud ts-liide või ne-liite teisend omastavas -tse.PP
BHO: 347–348; KNAB; PA I: 115, 286; PTK I: 151

Mäliküla [mäliküla] ‹-`külla ~ -sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vana-Varbla mõis), 1686 Melli Külla, 1798 Mälle.  A1
1977–1997 oli ametlikult Mereäärse küla osa. Mäliküla nimi on tõenäoliselt lähtunud isikunimest Mäll, mis on lühenenud täisnimest Melchior ja võib olla segunenud muinaseesti mehenimega Meel ning selle tuletistega.MK
BHO: 335; EAA.1.2.941:1156, L 1143p; EAN; KNAB; Mellin

Nihu-sse ~ -leMärpaik (küla) Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Mõisamaa mõis), 1648 Niho Külla, 1725–1726 Niho Tönnis (hajatalu), 1782 Nihho.  C1
Liidetud 1977 Mõisamaa külaga. Nime taust jääb ebaselgeks. Võib-olla liitub see nimedega, nagu Nehatu, Nihatu. Vrd Nehatu1, Nihatu, Nihka. – MK
EAA.1.2.c-IV-306; EAA.1864.2.IV-8:92, L 94p; Rev 1725/26 Lä: 54

Nooritsmetsa [nooritsmetsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Noorits-`Mõtskülä ~ Loorits-`Mõtsküla Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1627 Metzkuella, 1675 Noriste Metze Külla, 1712 Nuritsa Mötz Kühlast (seestütlev), 1729 Noritza Metsküllast (seestütlev), 1730 Noritsa Mets, 1764 Loritse Möts, Luritsa Mets, 1796 Noritsemets.  B1
Külanimi oli algselt lihtsalt Metsküla (Mõtskülä), Noorits- ehk Loorits- lisandus nimele XVII saj lõpul, eristamaks seda Ahja-Metskülast (↑Mõtsküla). A-ni 1977 oli nimekirjas Noorits-Metsküla. Praegune nimekuju pole kõige parem valik, sest lõhub järjepidevuse. J. Simm vaatleb nimealguse n-i ja l-i vaheldust kui häälikuvaheldust ja ühendab selle isikunimega. L. ja I. Rootsmäe ütlevad täpsemalt, et tõenäoliselt on selleks isikuks Narva linnapea Lorenz von Nummers, kes koos vennaga sai 1660 pandiõiguse Mooste ja Kauksi mõisale ning küllap koos nendega Nooritsmetsa külale. Enne kuulus küla Ahja mõisale ja oli Ahja päralt jälle XVII saj lõpul. See fakt annab põhjust Rootsmäede oletuses veidi kahelda. Lisaks näib, et Noorits- on nimes vanem kui Loorits-. Isiku järgi küla nimetamist toetab siiski rahvatraditsioon, mille järgi küla sai eristava nime külavanemalt. Nooritsmetsa omaette osad on Aeniidü (Plv) põhjas ja Paloots läänes, mis õieti oli Palootsa-Piiri, kaks vanatalu, mille ostja liitis üheks koos popsitaredega. Need asusid Mooste valla piiril, palu otsas. Naljatlevalt kutsuti ka Nuustaku ehk Truia liinaks. ↑Kaaru küla hõlmab Nõukogude ajast Nooritsmetsa kirdepoolsemaid vanatalusid koos popsikohtadega. Vrd Mõtsküla. – MJ
BHO: 391; Rootsmäe 2016: 606–608; Simm 1973: 77, lisa 120; Simm 1975a: 191–192

Oe-le›, kohalikus pruugis `Oekülä-`külläUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1386 Oyl, 1582 Aiakilla, 1592 Oiekila, 1627 Oya Kuella, 1762 Külla.  C2
Veel XIX saj alguses kuulusid Oe küla alla taludena praegused ↑Soome ja ↑Kollino ning Hauka talu, mille maadele tekkis hiljem ↑Antsla linn. 1386 mainitud nime Oyl pole varasemad uurijad Oega samastanud. Sellele, et 1386 mainitud uus mõis Oyl ja selle juurde kuuluv küla Oyl tähendavad Oe küla, juhib tähelepanu 1627. a revisjoni teade, mille järgi on Antsla mõisa maal vanal ajal veel kaks mõisat olnud: Wehast ja Lohnnerhoff. Viimane paigutub ↑Patuperä külla (Lohnen Hoffstete), Wehast aga on olnud küla Mändiku talu ümbruses (↑Ähijärve). Oyl ja Wehast peaksid viitama ühele ja samale mõisale, mida nimetatakse kord põhjapoolse, kord lõunapoolse küla järgi. Mõisat mainib uue mõisana ka Uexküllide 1419. a päranduse jagamise ürik, uusajal on see tuntud ↑Jaugamõisa nime all. 1419 nimetatakse uut mõisat asuvat küla Thetis ääremaal. See on ilmselt sama küla, mis 1600. a esineb nime all Tekull ja mis hõlmab hiljem, XVIII saj, Oe külana mõistetud asustuse idaosa. Oe nimi pärinebki tõenäoliselt küla lääneosast, kust oja läbi voolab. Nime aluseks peaks olema sõna oja. Oe küla osad on Andsioja ja Puka, Oe piiresse kuulub kagus ka Villaku talurühm, mis 1970 oli omaette küla (liideti 1977).ES
EAA.1270.1.264:32, L 31p; EAA.1270.2.3:83–96, L 80–92p; LGU: I, 119, 208; PA I: 85; PA II: 446; Rev 1601: 58–59; Rev 1624/27 DL: 104, 106

Oomküla [`oomküla] ‹-`külla ~ -sseKulpaik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Jõgisoo mõis, Päri mõis), 1691 Klein Homkyll (küla Päri mõisa ja Jõgisoo mõisa piiril), 1712 Ohm Külla, 1726 Oomküll.  C1
Küla on 1977 ühendatud Jõgisoo külaga. Vanasti kuulus suurem osa külast Jõgisoo mõisa alla, osa Päri mõisa alla. Nime algusosa on tundmatut päritolu, murretest leiduvad külanime nüüdiskujuga häälikuliselt sobivad sõnad oom (uom) ’vihmavaling’, ka laine oom ja oom (uom) ’tahtmine, soov’, mida on tähenduslikult raske kohanimega seostada. Oomküla kaguosa, mis kuulus Päri mõisa juurde, nimetatakse Mõisakülaks.MK
 EAA.1.2.C-I-36; EAA.3.1.448:371, L 623; EMSK; EVK; Rev 1725/26 Lä: 94

Oraste-leTorpaik (küla) Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Sindi mõis), 1561 Urrast, 1638 Urrast Ewert, Urrast Hanss (talupojad Sindi ja Surju mõisas), 1774 Urraste Külla, 1795 Orraste Michel (talupoeg Sindi mõisas), 1922 Oraste.  C1
1977 liidetud Vainu külaga. Nimi on tulenenud talunimest, mis võis põhineda sõna urg : ura ’jõgi’ ne-tuletisel või sõnal oras, mitmuse omastavas oraste.MK
EAA.1865.3.272/1:8, L 7p; KNAB;  LVVA.6828.4.364, L 1; Rev 1638 II: 9; Stryk 1877: I, 325

Osula-sse›, kohalikus pruugis ka Osola-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1456 Ossel, 1627 Osell, 1638 Ossula, 1752 Ossula Külla.  B1
Vana küla, mille tuumik pärast Sõmerpalu mõisa neljaks jagamist 1766 jagunes Mustja ja Lilli mõisa vahel. Rahvakeelne külanimi säilis ka siis, kui XIX saj ja XX saj algupoolel kasutati asjaajamises külanimena mõisa, hiljem karjamõisa nime Mustja. Veel 1970 oli nimekirjas Mustja I ja II asundus, Osula nimi taastati ametlikult 1977. Esmapilgul on nime päritolu võimalik seostada läti keelega, kuid see ei pea paika. Läti ozols ’tamm’ esineb paljudes isiku- ja talunimedes. Läti ja latgali tänapäevased hääldusvariandid on [uozuols, uuzuls]. Selle sõna eesti keelde laenamise juhtumid on enamasti pika o-ga, nt Oosuli oja (Val). Topelt s varajastes kirjapanekutes (erandina 1627) erineb läti tamme tähendava sõna sama ajastu kirjapanekutest. Osula küla esialgne suurus võiks viidata nime suurele vanusele. Võimalik, et *Oso on muistne isikunimi, millele on liitunud la-liide. Vrd V. Palli esitatud asustusnimed Ossukese, Osu ja Ossu ning soome perekonnanimed Oso ja Osola, eriti aga Soomes Kymi orus XVI saj mainitud talurühma nimi Osolat.ES
EAA.1270.2.2:107, L 107; EO: 89; LGU: I, 375; PTK I: 167; Rev 1624/27 DL: 60; Rev 1638 I: 148; Sukunimet 1992: 395

Pikasilla1 [pikasilla] ‹-leHel, Rõnküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Aakre mõis, Patküla mõis), 1398 zur Langen Brücke, 1478 Paggaste zur langen Brück, 1692 Pitkesilda Jan, 1724 Pitka Silla Külla, 1797 Lange Brücke (küla), 1839 Lange Brücke (kõrts).  A1
1398 olid Pikasillal (zur Langen Brücke) läbirääkimised Saksa ordu ja Tartu piiskopkonna vahel. Küla, mis on kuulunud nii Aakre kui ka Vanamõisa alla, asub Tartu- ja Mulgimaa piiril, kus üle Väikese Emajõe viis pikk sild juba väga vanal ajal. Arvatavasti on eestikeelne nimi väga vana, saksakeelne on kas tõlkelaen või rööpselt tekkinud sama objekti alusel. Pikasillaga on liidetud osa Luitsepast ehk Liutsepast (külanimena 1970). Praegune Pikasilla küla on lääne pool Väikest Emajõge ehk Helme khk-s. Ida pool jõge olnud Pikasilla küla (Rõn) liideti 1977 Purtsiga.MK
BHO: 288; EAA.567.3.91:18, L 14p; EAN; KNAB; LUB: IV, Reg 1780; Mellin; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:566, L 615

Pori-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Porikülla Helküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Lõve mõis), 1839 Porri (veski).  C2
Küla (1922) on alguse saanud veskikohast ja talust (u 1900 Пори). Helme lähedal Metsakülas (↑Kirikuküla) oli ka Porimõisa talu. Pori külaga on 1977 liidetud Kiivite (1970). ¤ Pori nimi tulnud sellest, et olnud läbipääsmatu pori tõttu (1936). Vrd Poriküla. – MK
EVK; KN: 1936; KNAB; Rücker

Purtse [`purtse] ‹`Purtse ~ -sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Alt-Isenhof, Purtz (kuni 1842), 1241 Purdus, Purdis (küla), 1421 Purdes (mõis), 1732 Purtsi, 1796 Purtse Külla.  C3
Mõisast on teateid 1421. Mõisa kohale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Purtse külaga. L. Kettunen on Purtse nime lähtekohaks pidanud sõna purre : purde (purres, purdes : purde) kerge silla tähenduses. V. Reimaa on tähelepanu juhtinud Purtse nimega seoses sõnale purde ’allikas’ vepsa keeles. Kuna Purtse asub jõe kaldal, siis on põhjendatum lähtuda eesti sõnast. Purtse ja Püssi mõisa saksakeelne nimi Isenhof tuleneb Purtse jõe saksakeelsest nimest Ise, mis omakorda võib pärineda eestikeelsest Hiisküla ehk Iisküla nimest jõe keskjooksul Hirmuse ja Maidla vahel (1465 Iskül, 1796 karjamõis Yskul). Purtse külaga on 1977 liidetud Purtse-Liiva (1796 Liwa, kõrts) ja Purtse-Uueküla (1726 Udenküll).MK
EO: 240; Joh LCD: 556; Mellin; Reimaa 2007: 170; Rev 1725/26 Vi: 152

Pööra-le›, kohalikus pruugis Pööraküla Ksiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Puurmani vallas (Härjanurme mõis), ? 1530 Poerekul, 1560 Porkel, 1582 Pirakula, 1627 Poera Kuella ~ Pöra külla, 1839 Pöraküll.  A3
V. Palli arvates võib nime küll seostada sõnaga pöör : pööra, millel on mitu tähendust, kuid tekkemotiiv jääb raskesti seletatavaks. 1977 liideti Pööraga ↑Mäenda küla.PP
BHO: 465; KNAB; PA I: 116; PTK I: 196–197; Rev 1624/27 DL: 16; Rücker

Pühalepa-Harju [pühalepa-harju] ‹-lePhlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1558, 1563 Harrio Külla, 1617 Harjaby, 1798 Harjo, kuni 2017 Harju.  B2
Küla on kuulunud Suuremõisa ja Partsi mõisale. 1977–1997 oli Sääre küla osa. Hargtäiend Pühalepa- (valla ja kihelkonna järgi) lisati nimesse 2017 Hiiumaa valla moodustamisel. Osa Pühalepa-Harju külast kutsutakse Joandiks (1688 Joanda Nielßon), see kuulub praegu Sääre küla piiresse. Vrd Harju. – MK
Ariste 1938b: 9; EAN; HK: 36, 53–54; KNAB

Rannu3-le›, kirjakeeles varem ka Rannuküla VNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Aseri mõis), 1241 Randu (küla), 1547 Randen, 1583 Rannokyll, 1840 Ranno Külla.  B3
Algselt asunud Rannu praeguse Kõrtsialuse küla kohal. Nime aluseks on sõna rand mitmuse tüvi. Rannuga on 1977 liidetud Tamme küla (1913). Vrd Rannu1. – MK
 EAA.3724.4.1545, L 1; EVK; Joh LCD: 565–566; KNAB

Rimmi`Rimmi ~ -sse›, rahvakeeles ka Jüri`öö Urvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1627 Rimmi Jan, 1719 Rimmi Jurri, 1762 Rimmi Külla, 1782 Rammy Meus.  A2
Küllalt varakult külanimeks kujunenud talunimi Rimmi on tõrjunud välja vanema külanime ja keskaegse vakusenime, mis oli tõenäoliselt *Ülemõtsa (1386 Yldemittze, 1582 Ulmecz, 1627 Ilmetz Kuella), üle metsa Vana-Antsla südamaade suhtes. XX saj II poolel kasutati Rimmi kandi jaoks aktiivselt 1960. a-te kolhoosinime Jüriöö. Rimmi nimi on tundmatut päritolu. Võimalik, et sama nimi oli 1601. a Rimanny Notig Vana-Antsla Vemestekulla’s. Sel juhul saaks nime seostada Kriimaniga (‹ Riegemann) nt talupoja päritolu kaudu. 1638. a peremeest Renni Waszyl (Rimmi-Vasila talurühma algus) nimetas revisjon venelaseks. Rimmi omaette osad on Kolmõsilla ja Piidsakülä. Rimmiga liideti 1977 Kauksi küla (1970). Vrd Kriimani. – ES
EAA.1270.2.1:4, L 4; EAA.1270.1.264:38, L 38; EAA.1865.2.130/1:25, L 25; LGU: I, 119; PA I: 85; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 41

Rohuküla [rohuküla] ‹-`külla ~ -sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Ungru mõis), 1524 Rhuem (*Rhuesz), 1712 Rohho Külla Rein, Roho Külla Hans, 1798 Rohhokül; rts Rusby, sks Rohho, Rohhoküll.  B4
Russowi Liivimaa kroonika järgi randusid rootslased 1220 paigas nimega Rokol, seda kirjapanekut on seostatud Rohuküla nimega või peetud ka Ridala moonutatud kujuks. Eestikeelne külanimi võib tuleneda sõnast rohi : rohu. Rootsikeelne Rusby sisaldab algusosas sõna rootsi, järelosa by tähendab küla. Külas oli XVI saj rootsi asukaid. Rohukülaga on 1977 liidetud ↑Eigla. 1930. a-tel oli praeguse Rohuküla piires ka Tubriku (1922).MK
BHO: 508; EAA.3.1.448:440, L 743; Johansen 1951: 272; KNAB; Mellin

Räbi-leOteküla Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1638 Rabbi Jürgen, 1686 Rebbi Mertt, 1749–1762 Räbbi Kangor Tanni, 1754 Räbbi külla, 1811 Räbbi Peep, 1922 Räbi.  A1
1950. a-tel asus külas Semmeni koorejaam ehk piimavastuvõtupunkt. Külanimeks on Räbi saanud talunimest. XVII saj on külas elanud mitu Räbi lisanimega talumeest. Nime päritolu pole selge, ent selle aluseks võib olla mõni vene mehenimi, nt Ряб, Рябина, Рябуха vms. Isikunime aluseks võib omakorda olla sõna pябoй ’rõugearmiline; tähniline’. 1977 liideti Räbiga ↑Elva ja Raiga küla. Räbi keskusest kagus on Kiisa, mis 1920.–1930. a-tel oli küla. Vrd Rääbise. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:22, 264, L 23p, 265; EAA.1865.2.51/8:3, L 14; KN; KNAB; Rev 1638 I: 33; VEES

Räpo-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1627 Reppo Jann, 1630 Rappi Jahn, 1638 Rappy Jaen, 1684 Reppo külla.  A2
Talurühm ja küla väikese järvega on küllalt vana. Nime päritolu pole teada. V. Pall on Kursi Rehemaa küla (↑Härjanurme) talunime Räpu võrrelnud sõnadega räpp ’mustus, muda, pori’, räpp : räpo ’lumelörts’, räpane. Räpost on välja kasvanud ka Räpomõtsa (Räpometsa) ääremaaküla, mis liideti 1977. Vrd Mõisamäe. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; PTK I: 210; Rev 1624/27 DL: 89; Rev 1638 I: 202; Roslavlev 1976: lisa 3

Saareküla3 [saareküla] ‹-`külla ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Uusna mõis), 1692 Sahre Byy (küla), 1703 Sahre Hannus, Sahre Jain, Sahre Jaini Jürgen, Sahre Adam (talupojad Uusna mõisas), 1724 Sare Külla, 1797 Sare (küla), 1839 Saare, u 1900 Саарекюля.  A2
1782 oli Uusna mõisa all märgitud kaheksa taluperemeest, kelle lisanimi oli Saare (Sare). 1970. a-tel kandis Uusna I küla nime, al 1977 taas Saareküla. Talupoja lisanimest arenes talunimi ja seejärel külanimi. Vrd Saareküla1, Uusna. – MK
EAA.567.3.81:15, L 14p; EAA.1865.3.282/2:6–8, L 4–7p; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.181/6:64, L 553p; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38251, L 297p

Salme [`salme] ‹-leAnsalevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Abruka mõis, Käesla mõis), 1461 Wilke van der Salme, 1521 dorpe thor Salm, 1592 Salm, 1746 Salmi Külla.  C2
Kunagise vakuse ja küla nime aluseks on salm : salme ’väin’. Endisest väinast on kujunenud Salme jõgi. Veel 1490 asus Salme vakus saarel. Küla hävis Teises maailmasõjas. Alevik (al 1977) koosneb uusehitistest. Teine Salme küla on olnud Audru khk-s Pärnumaal (Audru küla järel üksjalad 1542 Salma Hanto, Salma Juri, Audru mõisa all kaluriküla 1638 Salm, 1790 Salme).MK
BHO: 531; Blumfeldt 1936: 157; EAA.1000.2.976:14, L 12p; Johansen 1951: 118, 302; Rehepapp; Rev 1638 II: 42; SK I: 365; Stackelberg 1928: 171

Selgase [`sel´gase] ‹-leMusküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Mustjala vallas (Mustjala mõis), 1572 Selli, Selliel (mõis ja küla), 1645 Sellie, Selga, 1703 Seljase Küllast Seljasse Ero, 1782 Seljasse mois.  C3
Mõis asutati Rahtla ja Selgase (Selliel) küla maadest 1572 ning sai nime külalt. 1737 ühendati mõis Pidulaga (Khk) ja muutus selle karjamõisaks. Mõisa kõrval põhjas säilis samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. Nime lähtekohaks on maastikutermin selg : selja + -se või selle tuletis, näiteks Jämaja selles : selge ’seljandik’. Esimesel juhul on tugev aste tulenenud järgkäänetest, s.o muudest käänetest peale nimetava, kuid kirjapanekuist on näha, et kasutusel on olnud ka nõrk aste.MK
BHO: 544; SK I: 373–374

Sepaküla1 [sepaküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Sepa Ridküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Ungru mõis), 1633 Lande Sepp, 1642 Zeppe (küla), 1712 Seppa Külla, 1798 Seppakül.  C1
1977–1997 oli Topu küla osa. Sepaküla loodeosa on Matsu, 1930. a-teni omaette küla (1798 Matsokül). Vrd Sepa2. – MK
Bfl: II, 453, 546; BHO: 546; EAA.3.1.448:439, L 741; Mellin

Sirgu`Sirku ~ -sse ~ -leTMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas (Luunja mõis), 1627 Zircko Hannss (talupidaja Luunja külas), 1721 Sirgo Külla, u 1866 Сиргокюля, 1945 Sirgo.  A1
Põlise Sirgu küla asemele rajati XIX saj II poolel kõrvalmõis (sks Sirgo). 1920. a-test asundus, mis hiljem nimetati külaks. Põlisküla on ürikutes puhuti peetud ka Sääsekõrva osaks. Nimi tuleneb sõnast sirk (varem *tsirk) ’lind’ või ’rohutirts’. 1977 liideti Sirguga Emajõe ääres paiknev Kalda küla (1945).EE
BHO: 552;  EAA.308.6.430, L 1; EM: 97, 189; EVK; KN; Rev 1624/27 DL: 42; RGADA.274.1.171/2:322, L 824; Uuet 2002: 109, 220; Vene TK 126

Soosaare [`soosaare] ‹-`saardeÄkspaik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Visusti mõis), 1449 (dorp tho) Sosar, 1627 Sosara Külla.  B3
XVIII saj tehti karjamõisaks (1796 Sosar), mille kohale XIX saj II poolel tekkis taas küla. Liideti 1977 Visustiga. Nimi pärineb loodusterminist.PP
 EAA.1389.1.165, L 2; KNAB; Mellin; PTK I: 225–226

Suurõ-Ruuga-le›, rahvakeeles ka Ruuga-lõ›, kirjakeeles varem ka Suure-Ruuga Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1638 Raug Tods (talu), 1684 Rugen Külla, Rugakylla, Grosse Rugen, 1765 Dorf Sure Ruga, 1798 Rouge (küla).  C2
Rõuge kandi vana keskusküla järeltulija, mille nimega sama päritolu peaks olema ka Rõuge enda nimi. 1588 mainitud vardjaskond Siolo Rewga küündis lisanimede põhjal otsustades isegi Nursi kanti, kuid selle ajalooline tuumik võis kunagi asuda Ruugal. Ruuga vardjaskonda kuuluvatele maadele tekkis XVI saj ka Rõuge mõis. Uusaegne Suurõ-Ruuga küla arenes siiski ühest algtalust (1684 neli talu). Suurõ-Ruuga ja Väiku-Ruuga olid 1977–1997 liidetud Ruuga külaks. Nime diftongi lihtsustumine pikaks u-ks võib olla tingitud talupoegade lisanime ja uuema külanime jäämisest teisevälteliseks, erinevalt mitmusevormis ja III vältes ↑Rõuge nimest.ES
EAA.308.2.178; EAA.308.2.180; EAA.1268.1.401:251, L 245p; Mellin; PA I: 36; Rev 1638 I: 198

Sõmerpalu1 [sõmerpalu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Sõmmõrpalo-`pallo›, rahvakeeles ka `Mõisa Urvalevik Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Sommerpahlen, 1561 Sommerpalen, 1627 Sommerpahl, 1716 Somerpaalo Wal, Somerpalo, 1752 Sommerpalo Külla.  B1
Osula ja Haamaste küla on 1456 kuulunud Tartu piiskopi läänistamata valduste hulka („kiriku rahvas“). Hiljem kuulusid mõlemad külad Sõmerpalu mõisa alla. 1555. a on mainitud piiskopkonna foogti Georg Kurseli rajatud Sõmerpalu linnust. XVII saj alguse revisjonides nimetati Sõmerpalu juba Kurseli pärusmõisaks. Kärgula mõis, millele jäi Haamaste küla, eraldati Sõmerpalust XVII saj algupoolel. Tõenäoliselt said linnus ja mõis nime Sõmerpalu külalt, mille vana tuumik kannab tänapäeval Varese nime. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1970. a-tel jagunes kaheks nummerdatud asundiks (Sõmerpalu I ja II). Al 1977 alevik. Nime algusosa sisaldab sõna sõmer (koh sõmmõr), mis seostub pinnase iseloomuga. Nime järelosa seletamiseks on kaks võimalust. See võib olla sõna palo ehk palu, mis Võrumaal tähendab kuiva okasmetsa. Selline seletus rahuldaks, kui kujutada ette, et Osula on iidne emaküla, millest välja on asustatud kaks palo-nimelist kohta: Sõmerpalu ja *Piilpalo (↑Sulbi). Samas paiknevad kõik need kohad Pühajõe ääres ja on tõenäoliselt väga vana asustusega. Teine võimalus on, et järelosa on olnud pika a-ga (*paalo). Maakeelsed kirikuraamatu kanded, mis ei topelda l-i (vrd Pallo ’palu’) või kirjutavad lausa kaks a-d, näikse seda võimalust toetavat. Võib-olla sisaldub Sõmerpalu nimes ja Sulbi endises nimes küla tähendav vana sõna *palwa, mis kuulub uurali sõnavara hulka ja mille säilimist Eesti kohanimedes on vahel oletatud. Vrd Põlva1, Walgatabalwe. – ES
BHO: 558; EAA.1270.2.1:2, 3, L 2, 2p; EAA.1270.2.2:105, L 104p; LGU: I, 375; Renner 2006: 199; Rev 1624/27 DL: 59; Saarikivi 2007b: 74

Sõmerpalu2 [sõmerpalu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Sõmmõrpalo`-palloUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1627 Sommerpahl, 1752 Sommerpalo Külla.  B1
XVII–XIX saj mõisteti Sõmerpalu küla all põlistalusid, mis praegu moodustavad Varese küla. Praeguse küla asukohta Sõmerpalu mõisa põldude ja metsa piiril mõõdeti asundustalud välja XX saj esimestel aastatel. Suuveere talu oli olemas 1880, Hõimoja talu aga keset metsamaid Rückeri kaardil 1839 (Heima) ja varemgi (1762 Höimoja Mihkel). Hõimoja ühes teiste Sõmerpalu mõisa lähiümbruse taludega, nagu Tarendo, Küti ja Järvere, on siis loetud hoopis Osula küla ääremaaks. Vrd Sõmerpalu1, Varese1. – ES
EAA.1270.2.2:105, L 104p; EAA.1270.2.264; Rev 1624/27 DL: 60; Rücker; Vene TK 42

Sõreste-sse›, kohalikus pruugis Sõrõstõ-he›, kohalikus pruugis harva Sõristõ, kirjakeeles varem ka Sõriste Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Serrist, 1627 Seraste Kuella, 1684 Serris Külla, 1782 Serriste mois.  C2
XVII saj Piigandi mõisa alla kuulunud lahustükil asetsevasse külla rajati XVIII saj keskel mõis. Sõreste mõisa vald liideti XIX saj lõpul Põlgaste vallaga, millega ta varasemas ajaloos polnud kokku kuulunud. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Põlise külanime päritolu pole selge. Esmamainingu kuju järgi võiks olla tegemist ste-külanimega isikunimest, mis uusajal käibis küllalt hariliku lisanimena Sõra. Hilisema Sõriste i võiks edasi anda Sõra nime mitmuslikku vormi (*sõridsõq : *sõristõ). Isikunime sõnaline lähe on tõenäoliselt sõrg : sõra, kuid vrd ka Wiedemanni sõra ’sari, rehesõel’. Omadussõna sõre pole nime alusena tõenäoline, sest see on lõunaeestis o-ga (sorrõ). Ka võrdlus sõnaga serv ~ sõrv ei sobi häälikuliselt lõunaeesti alale. Sõreste piiresse jäävad omaette paigad ↑Liismiti, Sikajala ja Toio. Vrd Sõrandu. – ES
 EAA.308.2.174, L 1; Hupel 1774–1782: III, 277; Rev 1624/27 DL: 66; Wd

Säre-le›, kohalikus pruugis Sär´e Urvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1719 Serre Peter, 1762 Serre Külla.  A1
Säre külale nime andnud talurühm on esialgu asunud küla praegustest piiridest väljaspool. Praeguse küla lääneosa talusid (Pärsimäe kant) on siiski juba XVIII saj Säre küla all loetletud. 1685. a kaart näitab, et Säre talud on paiknenud Lambahanna oja kallastel Säremiku (Villa) talu ümbruses, praegusest Antsla linnast kirdes. 1762 on Säre nimega talud Matu (Serre Matto), Säremiku (Serre Mikko) ja Särendi (Serre Hindrik). Külanimi pärineb talupoja lisanimest, mida XVII saj alguses paikkonnas veel ei tuntud. Nime algupära pole teada, vrd võru särg : säre (kala). Praeguse Säre küla idaosa nimetati varem Lanna külaks (1592 Lanikula, 1762 Lanna), nimi on säilinud talunimena. Säre küla üksikud osad on veel tuntud nimede all Hangunukk, Kärnä, ↑Reidle, Savi ja Selli. Särega on 1977 liidetud Palu küla (1945). Vrd Särevere. – ES
EAA.1270.2.1:3, L 3; EAA.1270.1.264:46–49, L 45p–48p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.298.2.71, L 17; PA II: 444

Tsiamäe [`tsia`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Tseamäe Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1630 Sigast kylla, 1638 Sigast külla, 1684 Sea Hint, 1796 Zea Ado, Zea Hindrik, 1839 Zeoma, 1876 Дер. Цеа.  A2
Tsiamäe oli 1977–1997 Palanumäe küla osa. XVII saj alguses mainitud *Sigaste küla paiknes Tsiamäe, Simula ja Kaloga kandis. Selle all loetleti hajatalusid ja sajandi lõpuks kadus külanimi käibelt. Lisanimi-talunimi Sea ~ Zea säilis Simula külas. XVIII saj nimetati Tsia (Zea) külaks praegust Vakari küla. Arvatavasti alles XIX saj asustati Simula küla ja Haanja mõisa vaheline maa ja tekkis Tsiamäe küla tänapäevases kohas. Kunagises ste-lõpulises külanimes *Sigaste peaks peituma vana isikunimi, mis omakorda võib põhineda nii sõnal siga kui ka mõnel vanal laennimel, algkujust Siegfried lühenenud nimel. Vrd Sigala, Sigaste, Vakari. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.403:226, L 193p;  EAA.3724.4.1859, L 5/2; HK: 224; Rev 1638 I: 172; Roslavlev 1976: lisa 1; Rücker

Uhtjärve [`uhtjärve] ‹-leUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1419 Huchtiyerwe, 1582 Uter, 1627 Uchter Kuella, 1762 Uchtjerwe Külla.  A1
Uhtjärve külaks nimetatakse järve edelakalda asustust Vastse-Antsla mõisa maal. Esimest korda on mainitud külast suuremat üksust vakust, hiljem samanimelist küla. Asustusnimi on saadud järvenimest. Uhtjärve külas on kaks tihedamat talurühma, Koll´upa ja Kubija.ES
EAA.1270.1.264:1, L 1; LGU: I, 208; PA I: 84; Rev 1624/27 DL: 105

WalgatabalweEesti kõige kagupoolsem Henriku Liivimaa kroonikas mainitud koht, võib-olla muinaskihelkond, 1220 Walgatabalwe, 1538 Valkenpalsches burlant, 1561 Валкопалъ, 1588 Chatuzicza i Biela, 1627 Biahle, Walgepallo (veski), 1630 Walckeballa, 1638 WalgPalla Külla.
Selle kohanimega tähistatud piirkond tõmbus aja jooksul kokku. Henrik mainis Walgatabalwe all ka kõige äärmisi külakesi, mis loob mulje küllalt suurest piirkonnast. 1538 on Valkenpal’i talupoegade maa all juttu Kasaritsast Kirumpää lõunapiiril. 1561 on mainitud puustust, st tühjaks jäänud hajaküla, kuid selle all on loetletud siiski ka teisi külasid, nagu Тапино (Tabina), Хатузицы (Külaoru kant) ja Микижицы (Meeksi kant). Alates Poola ajast oli mõnda aega kirjalikus kasutuses sõna valge tõlge Biela, vakusenimena paaril korral Chatuzycza y Biela (1586, 1588). XVII saj nimetati vakust juba kindlalt *Hatusitsa küla järgi, *Valgõpalo küla all loetleti talusid Noodaskülast tänase Loosini. Külanimi kadus XVII saj lõpus, kui vakust hakati kutsuma *Hatusitsa kunagise kupja nimest saadud nimega Tillis, Tilsiske. Võimalik, et nimi ongi saadud valge, valgusküllase palumetsa järgi, mis on Loosi kandile iseloomulik. Sellisel juhul jääks 1220. a nimevorm erandlikuks, kui tegemist pole just tartupärase sisseütleva vormiga. Tõenäolisem on siiski, et nimi on „valgeks paluks“ ümber tõlgendatud ja sisaldas varem algusosa, mis seostub sõnaga valgma (vn волок, läti valks või valka), paatide lohistamise ja muinasaegse kaubateega. Milliseid ülevedusid muinasaegsel Võrumaal kasutati, pole teada, kuid üks hea potentsiaaliga tee on Peipsi vesikonnast Piusalt Pedetsile Daugava vesikonnas. Loosi kandi jaoks on mõeldav võtmeroll paatide lohistamisel mööda Võru orundi ojasid ja järvi Piusalt Mustjõele Koiva vesikonnas. Nime järelosa -balwe võiks sisaldada kadunud sõna asustusüksuse kohta *palwa ~ *palwe, vrd handi puγǝal, mansi pawal, ungari falu ’küla, asustusüksus’. Kui see oli nii, siis asus küla tuumik väga pikka aega Loosis. Kui suur ala oli Walgatabalwele allutatud, pole teada, kuid see ei saanud olla väiksem kui Vastseliina khk keskosa ja Rõuge kirdeosa. Varem on Walgatabalwe nime seostatud ka Valga ja Põlvaga. Loosit on pakkunud J. Mägiste ja O. Roslavlev. S. Laul seostas Walgatabalwe nime Vastseliinaga, kuid leidis, et see võib olla kadunud kohanimi hilisema Vastseliina linnuse juurest. Vrd Külaoru, Loosi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Ernits 1978; Faster 2013b: 43; HLK: 218–219; Laul 1999: 58–59; LGU: II, 751; Mägiste 1970b; PA I: 13, 33; Rev 1624/27 DL: 74, 77; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: 14–15; Truusmann 1897a: 39

Valguta-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Valgutaja Ranküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas, mõis, sks Walguta, 1582 Walkuth (küla), 1626 Walgets Külla, Walgats Külla, 1638 Walgata, 1711 Walkota (karjamõis), 1744 Walguta.  C3
XVIII saj oli Valguta Rannu mõisa karjamõis, 1775 sai iseseisvaks mõisaks. 1920. a-tel rajati mõisa maadel Valguta asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tõenäoliselt sisaldab kohanimi sõna valgma ’paadisadam’ ehk siis tähistab kohta, milleni saab sõita paatidega, aga mitte sealt edasi. Kaudselt kinnitab seda kohapärimus. L. Kettunen on seletuseks pakkunud ka sõna välk paralleelkuju valk, kuid selle puhul jääb nimeandmise motivatsioon nõrgaks. Valgutaga liideti 1977 Lobjaku küla (1970).MF
EO: 231; ERA.14.2.717 (Riigi Keskarhiivi ettepanek 13. VII 1939 nr 496); PTK I: 266; RGADA.274.1.212/4:69 L 356; Rõngu ajalugu; Uustalu 1972: 151

Vana-Jõgeva-leLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Jõgeva mõis), 1690 Joggewald Külla, 1839 Jeggewa.  A2
Kohanimi sai täiendi Vana- 1977, enne seda oli Jõgeva küla. Küla põhjapoolne osa ida pool raudteed kuulub praegu Jõgeva linna piiresse. Vrd Jõgeva1. – VP
 LVVA.7404.3.332, L 1; Rücker

Vana-Kastre [vana-`kastre] ‹-sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kaagvere mõis), 1434 Oldetorne, 1588 Stary Kostr (Altten Thornn), 1682 Caster Oldentorn, 1744 Dorff Wanna Caster oder Altenthurm, 1730 Wannast Kastrist (seestütlev), 1782 Altenthurm, ee Wanna Kastre mois, 1810 Mae Kastre külla, Alla Kastre Külla.  A2
J. Simm märgib M. J. Eisenile toetudes, et kantsi (Oldentorn ehk Altenthurm) rajas piiskop Hermann 1233, see hävines XVII saj. Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil on kohta esmakordselt mainitud 1342, kusjuures ta kaotas oma strateegilise tähtsuse juba varakult seoses Kastre linnuse (Warbeck) rajamisega XIV saj. Põletati ja purustati 1558 ja 1656. XVI saj seisis kantsi kõrval mõis (teateid 1503), mis on hiljem olnud Kaagvere kõrvalmõis. 1588.–1638. a revisjonides on küla (1627 Oldenthorne) mainitud Ahja mõisa all. Vrd Kastre. – MJ
BHO: 14; EM: 99; PA I: 56; Rootsmäe 2016: 138–139; Simm 1973: 25–26, 126, lisa 13–14, 226–227

Vandjala [`van´djala] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Vainjala, rahvakeeles Veneküla Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kostivere mõis), 1241 Uvanghælæ, 1424 Wandel, 1513 Wandegel, 1637 Wandila Külla, 1688 Wainjalga By, 1798 Wainjalla.  A3
Wrede järgi oli Vandjala (Wanjala) 1725 olnud 1711. a katkust saadik tühi, kuid sinna asuvat peagi elama vene talupojad. 1725–1732 Vandjala küla eraldi ei mainitud, külana oli 1732 Kostivere mõisa all ainult Parasmäe, mille 45 talupojast oli 25 vene nimega, 1725–1726 oli kolm talupoega Kostivere küla all. Kuigi küla võis tühjaks jääda ka Põhjasõja sündmuste tõttu, on Vandjala mõningail teateil tühjaks küüditatud, et sinna vene talupoegi asemele tuua. Kostivere mõis kuulus tollal keisrinna Katariina I-le, ka Parasmäe külla on elama asunud vene talupojad. P. Johansen võrdleb külanime Vaindloo ja Vainupää nimedega, L. Kettunen arvab, et nimi koosneb kahest osast, vaen ~ vain ja jalg. Seejuures võib algusosa tähendada nii vaenu kui ka niitu. Tundub kaheldav, et külanimi oleks tähenduslikult seotud vaenujalal olemisega. Samas on lõunaeesti vandlane tähendanud vaenlast ja läheduses on Võerdla küla (*Võõrla), ehk on külades olnud muiste võõrast etnilist elementi. Maastikusõnana võiks vain kõne alla tulla, kuid siis pole põhjendatud järelosa jala. Vaid 1241 on nimekuju g-ga, lugeda tuleks *Vangele või *Vangela. g võib olla ka eksitus, kuid siiski on ka 1550 Wangel. Varasemate kirjapanekute põhjal on külanimi pigem olnud *Vandela. Seega on tõenäoliselt tegemist la-lõpulise nimega. Ka küla rahvuslik koosseis XVIII saj-st võib nimekujule mõju avaldanud olla. Kuigi küla elanikud on ammu eestistunud, on külanimi ümberkaudse rahva suus tänaseni Veneküla ning Vainjala või Vandjala nime eriti ei kasutatagi. Vandjalaga on 1977 liidetud osa Püümetsa külast (HJn, 1970).MJ
BHO: 638;  EAA.1.2.C-III-7; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 3; EO: 50–51, 333; Johansen 1951: 157; Joh LCD: 643–644; Jõelähtme 2010: 189–190; Lepik 2002–2003: 4; LCD: 45v; Mellin; Vilbaste 1949: 555; Välk 2009: 6; Wrede 2006: 43

Viisli [`viis(s)li] ‹-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Ahja mõis), 1582 Wisnakilla, 1584 Wiznakila, 1588 Wisli albo Wyssnakula, 1627 Wissell, 1675 Wiessle Külla, 1839 Wiesel.  C3
Esimeste kirjapanekute põhjal on külanimi olnud *Viisna ehk *Visna, hiljem *Visli ehk Viisli. J. Simm võrdleb nime mõnede kirjapanekute alusel Äksi nimega Visusti, mille algkujuks on L. Kettunen varasemate kirjapanekute põhjal andnud *Visula, tuues võrdluseks isikunime *Vissi ja sõna viss. See sobiks küll paremini Visse külanime etümoloogiaks. Rootsmäed arvavad, et nimi lähtub vene sõnast вишня ’kirss’, mis on laenatud Tartu ja Võru murdesse kujul visna(puu) ~ visla(puu). Simm on palju ettevaatlikum. Ta seob vene sõna vaid n-liste variantidega ja lisab, et on võimalik rahvaetümoloogiline mugandus. Tundub küll, et külanimes on tegemist viljapuu nimetusega. Küla nelja popsitare nimi on Truia liin. Viisliga liideti Nõukogude ajal ka arvatavasti XVIII saj lõpul rajatud Paagna küla, mida on kutsutud ka Paagnanukaks ja Paagnanuka külaks.MJ
PA I: 90, 137; Rootsmäe 2016: 584, 595–596, 647; Rücker; Simm 1973: 129–130, lisa 232; Simm 1977: 122; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Visela-sse›, kohalikus pruugis Viselä-le, -n›, rahvakeeles ka Restu`RestuUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Restu mõis), 1499 Vysell, 1582 Wizylla, 1627 Wissull, 1638 Wysulkyllo, Wieszull, 1718 Wisseläst (seestütlev), 1723 Wissula, 1752 Wissela Külla.  A3
Vana küla on kuulunud Sangaste khk Restu mõisa juurde, kuid kiriklikult olnud alati Urvaste khk osa. XIX saj lõpust oli küla Sangaste valla osa, kuid XX saj keskpaigast peale on see kuulunud Urvaste valda. Urvaste-poolsed naabrid on küla traditsiooniliselt kutsunud Restuks mõisavalla nime järgi (nt 1752. a personaalraamatus Resto Moisa Rahwas). Tänapäeval tajutakse Viselana rohkem Visela veski ümbrust, küla ajaloolist tuumikut Kubjapiitre talude kandis kutsutakse valdavalt Restuks. Visela on vana la-lõpuline külanimi. Ilmselt segiajamisest Põhja-Tartumaa Visustiga on XVII saj ürikutese ilmunud kuju Wissul, u-ga vorm on ametlikus jõenimes kasutusel tänapäevani. Mõlemad nimed võiksid olla isegi sama algupära. Nime algupära pole selge. Muistse isikunime võrdluseks sobib liivlaste vanema nimi Vesele, millega on seotud tuntud Vesse nimi, kuid võrrelda võib ka otse sks sõnaga Weise (vanasaksi wīs, vanapõhja viss, germaani *weisa) tähenduses ’teadja, tark’, millele lähedane sõna võis esineda ka balti keeltes ja levida keelekontaktide kaudu lõunaeesti isikunimeks. Kui külanime aluseks pole isikunimi, vaid nt jõenimi, on taas huvipakkuv võrdlus läti sõnaga vizulis ’litter, värihein, õhuke jääkild’ või vizēt ’särama, küütlema’, mis esineb asustusnimes Vizuļi ja järvenimes Vizuļu ezers. Visela läänepoolne osa oli 1970. a-tel Restu nime all (õieti kaks küla, Restu I ja II), see liideti 1977 Viselaga. Küla keskosa tuntakse praegu ↑Restu-Madise nime all. Vrd Visusti1. – ES
BHO: 678; EAA.1270.2.1:122, L 119p; EAA.1270.2.2:154, L 154; Kluge 2002; PA I: 86; PTK I: 278; Rev 1624/27 DL: 163; Rev 1638 I: 38, 284; RGADA.274.1.174:978, L 970p; Stoebke 1964: 75

Võlla2 [`võlla] ‹-leMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Magnusdahl, 1570 Wollo (vakus), 1645 Wöllo külla, 1798 Wella (küla).  B4
Võlla mõis rajati XVII saj II poolel, samanimeline küla paiknes mõisast lõunas (1645 mainitud vakuses nimega Urinkas). Mõisa maadele 1920. a-tel rajatud Võlla asundus liideti 1977 Hellamaa külaga, tänapäeva Võlla küla aga langeb kokku vana külaga, mis hiljemalt XIX saj II pooleks kuulus juba Hellamaa mõisa piirkonda. Vrd Võlla1. – MK
Mellin; BHO: 331; EM: 123; KNAB; SK I: 501; SMF: 46

Väike-Võhma [`väike-`võhma] ‹-`Võhma ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vöhma Jaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), 1645 Wohimes, Wohymes, Wohma Külla, 1798 Wechma, kuni 2017 Võhma.  A1
1977–1997 oli Kavandi osa. Nimetati Saaremaa valla moodustamisel 2017 Väike-Võhmaks, et eristada teisest Võhma külast. Vrd Võhma1, Võhma5. – MK
EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 500

Änkküla [`änkküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Engküla Palküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kuremaa mõis), 1584 Anikula, 1627 Henni Külla, 1638 Enkull, 1839 Engkülla.  B2
L. Kettunen tuletab Ängevere ja Ängu nime oletatavast isikunimest *Änga, *Ängo(i), *Änge(i) (seotud sõnaga äng : ängi), mis võiks V. Palli arvates ka siinsel juhul sobida. Kui vanemad nimekujud käivad Änkküla kohta, siis saaks külanime ühendada ka isikunimedega Henn : Henni või Henk : Hengu.PP
EO: 303; PA I: 150; PTK I: 287; PTMT: II, 407; Rücker

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur