[KNR] Словарь эстонских топонимов

Käina1 [II v] ‹`Käina ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Keina Käi – alevik Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Käina kirikumõis, Putkaste mõis), 1522 Keinisz, 1565 Keinis, 1609 Keines Wackan, 1732, 1798 Keina, Keinis.  B3
● Kiriku juurde tekkinud asula sai alevikuks hiljemalt 1930. a-teks. V. Kaskor peab nime liitnimeks: isikunimi Kay, Kai + -na ‹ -nina. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga käi : käia; sel juhul Käina, Keina võiks tuleneda liitsõnast *käianina. Samas võrdleb ta Käinat Kõinastu nimega (Jaa), mida peab kirjakeelseks versiooniks ja konstruktsiooniks Keinastu, Keinaste asemel. Viimane võiks tema meelest olla lähtunud soome perekonnanimest Keinänen. Võrdluseks toob ta veel sm keino ’tee’ (murdes) ja keinu ’kiik’. Alevikust läänes olnud Käina küla (1945) liideti 1977 Käina alevikuga, al 1997 on ta Selja küla osa. – MK
EO: 135–136; HK: 108; Kaskor 2003: 188

Käina2 [II v] ‹`Käina ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Keina Käi – kihelkond ajaloolisel Läänemaal Hiiu saarel, sks Keinis.
● Kihelkond arvatakse tekkinud olevat XIII saj pärast Hiiumaa jagamist ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel, hõlmas algselt 6 vakust, sh Käina vakuse, viimaselt sai nime. 1627 eraldati Reigi ja 1866 Emmaste khk. Kirik oli Käina ehitatud 1500. a paiku, al 1941 varemeis. Vrd Käina1. – MK
BHO: 212; ENE: IV, 293