[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 18 artiklit

Arusta-le›, kohalikus pruugis ka Aruste Jürküla Harju maakonnas Kiili vallas (Nabala mõis), 1850 Arruste Hans (popsitalu), 1922 Arusta sauna k.  A1
Endine saunaküla, mis kirjalikesse allikatesse ilmub 1920. a-tel. Nimi on tuletatud sõnast arune (mitmuslik vorm), ste-lõpp on siin vaheldunud sta-lõpuga.PP
KN; KNAB; Tärk 2010: 55

HusariHusari ~ -sse›, kohalikus pruugis-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1923 Husari k. ja rdt-jaam, 1926 Jänesmäe.  A1
XIX saj lõpul ehitati Nõnova küla pikkade talukruntide otstesse kolm maja. Pärast Riia–Pihkva raudtee valmimist 1889 tehti siia sõjalise otstarbega harutee. Mägi, mille kohal raudtee paikneb sügavas kaevandis, oli ja on tuntud kui Jänesmägi. Veel Vene tsaaririigi ajal tehti ka peatus, mis Eesti Raudteeajaloo Seltsi andmetel on kandnud nimesid Разъезд №4 (pooljaam nr 4), Γуссар, Jänesemäe peatus, tänapäeval (kuni 2001) Husari. Nagu näha 1923. a nimekujust, sai venepärastatud nimest kohe eestipärane Husari, kuid ametlikuna tuli 1920. a-te keskel kasutusele loodusnimest moodustatud nimi Jänesmäe. 1930. a-tel vahetati peatusenimi tagasi. Siis rajati ka Husari jaama lähedale Husari tellisetehas, mis tegi kohanime tuntuks. Husari nime tekkelugu pole teada. Tõenäoliselt vahetati see Jänesmäe vastu sellepärast, et ei olnud peatuse kohas rahvapärase nimena tuntud. Nimi võib olla siia rännanud Võru mõisa Lehemetsa küla Husari talust, mis on juba 1872. a kaardil märgitud metsavahikohana (Гуссарь). Ka seal ei ole Husari kohanimi vana, vaid pärineb perekonnanimest Hussar. Seda nime on pandud Saaluse ja Viitina mõisas, nime algtähendus on ’husaar (ratsaväelane)’.ES
EVK;  LVVA.6828.4.481, L 4; Võrumaa 1926: kaardid; Vene TK 42; ÜAN

Kitseküla1 [kitseküla] ‹-`külla›, kirjakeeles ka Kitse Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1767 Kitse K., 1795 Kitzeküll, 1796 Kitse, 1834 Kitsekülla, 1925 Kitse.  A2
Nimi pärineb talupoja lisanimest (1638 Kitze Rein). XVIII saj-ni oli küla tuntud Mõrajärve nime all (1431 Morajerwe, 1536 Moragerwe), arvatavasti on seda nimetatud ka Ojakülaks (1582 Haye, 1638 Hayokylle, 1713 Ojakühla).MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 39; Simm 1973: 43, lisa 46; Simm 1977: 112–113; Tartumaa 1925: 476

Kiviküla2 [kiviküla] ‹-`külla ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kunda mõis), 1922 Kivi k.  C2
Kiviküla on endine ↑Kaliküla osa (kuulus ametlikult 1977–1997 Kaliküla alla), mille alale jäi ka Kunda mõisale kuulunud Kaliküla karjamõis. Kiviküla nimi võib tulla külas asuvate kultuskivide järgi. Kiviküla kaguosa tunti varem Liblikaküla nime all.MA
EVK; KN; KNAB; Leppik 2006: 67

Kursi1`Kurssi ~ -sseKsikihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Talkhof, 1702 Kurtz K (kirik).
Kihelkonda on mainitud 1411 Lemstevere või Lemestevere nime all; hiljem sai kihelkond saksakeelseks nimeks Talkhof (Puurmani mõisa järgi, mille patronaaži all kirik oli). Kursi eestikeelse nime kohta märgib A. W. Hupel, et see olla pärit mehe nimest (Kurs), kelle maale kirik ehitati. Kihelkonnas on Kursi lisanimena esinenud mitmel pool, neist ehk siinsega seostub 1601 naabruses Kaave külas mainitud Kurss Hannus. V. Pall peab nime lähteks sõna, mis on juba üsna varakult kadunud (usutavad vasted puuduvad ka sugulaskeeltes), või mõnd isikunime. A. Raun ja A. Saareste loevad Kursit võõrast päritolu nimeks. L. Kettunen on võimaliku lähtevormina oletanud nime *Kurise-, mida saab võrrelda sõnaga kuris (kuristik). J. Mägiste toob juurde vadja sõna kursi ’teatud leivaliik’. Tüvi kursi esineb ka Soome kohanimedes, kuid usutavat seletust neile pole leitud. ¤ Kursi kirikod tahetud enne Tõrve külasse jõe kaldale ehitada, aga nii paljo kui päävaga tehtud, on ka ööga maha lõhutud. Ei saa ega saa mitte ehitada. Mõeltud, mis nüüd ometi teha. Keik nõud olnud ära peetud. Siis näidatud kirigo meistrile ööse unes, et võta sealt kohalt jõest sõel vett täis, kus sina kerigod ehitada tahat ja mine mööda jõe äärt allapoole senni kaua, kui sõilast veisi maha kukub. Senna kohta ehita kirik. Siis on ka senna ehitatud, kus ta praegu Pedja jõe kaldal seisab. Selle kirigo meistri nimi olnud Kusta, sellest on tulnud Kursi kirigo nimi. (1889)PP
BHO: 577; EO: 337; KM: H III 8, 39/40 (2) – 1889; PTK I: 94–95; Rev 1601: 84

Kõõru2-le›, rahvakeeles varem ka Kõõru`mäe Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Подчерняево, u 1790 Подчерняева, u 1866 Почарняева, 1885 Kieru K., 1897 Kuru, 1904 Kõõru, Подчерня́ево.  C1
XIX saj kuulus küla Obinitsa kogukonda ja Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Obinitsa osa. M. Kallasmaa peab kohanime aluseks isikunime (Kerro). Sõna kõõr on etnograafias ’ehisnööri, ehispaela aas rõival; ratta osa’, mis võib olla keerama-tüve variant. Vene perekonnanimi Podtšernjajev (Подчерняев) sisaldab sõna черный ’must’. J. Truusmann võrdleb nime sõnadega черница ’nunn; mustikas’ ning черняй ’pistrik’. Pihkvamaal asub Podtšernjajevo (Подчерняево) küla. Kõõru külas eristati kaht osa: Mäe-Kõõru ja Ala-Kõõru. Vrd Kõõru1. – AK
Academic; EES; Hurt 1904: XIX; KN; PGM 1785–1792; SeK: 63; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44, 46; Truusmann 1897b: 57, 85; Vene TK 126; VMS

Luke1-sseLukkihelkond ajaloolisel Valgamaal, osalt Lätis, läti Lugaži, sks Luhde, 1477 kerspell tor Lude, 1520 thor Luide, thor Luiden, 1782 Luggaschu basnizas walste (läti k), 1837 Lukkelina m. und K. (eesti k).
Luke kihelkond on nime saanud Luke linnuse järgi Lätis (1431 Lude), kihelkonna kirik asub Valka linna (Läti) keskväljakul. Luke kihelkonda kuulunud mõisatest on Eesti territooriumil Sooru ja Paju, viimase maade läänepoolne osa jääb Läti aladele. Keskajal kuulus Luke ala Saksa ordule erinevalt hilisemast Valga kihelkonnast Valga linnast idas, mis oli Tartu piiskopkonna maa. Kihelkonna saksakeelne nimi tuleb Luke linnuse arvatavate rajajate perekonnanimest Lude [luude]. Vahel on seda kirjutatud ka nii, et võib oletada hääldust [lüüde]. Linnus on rajatud XIV saj. Perekonnanimi on tekkinud saksa keeles, nime aluseks on peetud peamiselt germaani isikunime Ludolf või ka Ludwig. Selgusetuks jääb, kuidas on nimesisene d asendunud läti keeles g ja eesti keeles k-ga. Arvestatav võimalus on, et Ludwigi alamsaksa nimevorm Ludeke on lühenenud kujule Luke. Vrd soome Ludwigi mugandused Luikki ja Luikko. On ka mõeldav, et linnuse ja kihelkonna läti ja eesti nimi ei pärinegi otse perekonnanimest Lude, vaid sisaldab linnusekoha vanemat, loodussõnavarast pärinevat nime (↑Luke2). Näiteks on 1520. a Luke mõisa piirikirjelduses mainitud üht sood bys inn dath Lugdenn sypp (kuni Luke sooni). Vrd Valga1. – ES
Hagemeister 1836–1837: 292–293; Hupel 1774–1782: III, 138; LGU: I, 262, 521, II, 333; Rajandi 1966: 114; Verzeichnis 1837: 5; Vilkuna 2003: 119

Melso [mel´so] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Тереховщина, u 1866 Тереховшина, 1874 Melso, 1885 Melso K., 1904 Mels(s)o, Терехо́вщино, 1923 Terehovshtshino.  C1
XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. Kohanime aluseks võiks pakkuda muistset eesti isikunime Meel ~ Meles. Tõenäoline on ka Lõuna-Eesti linnunimetus meldsass, meltsas ’roherähn, hallrähn’. Kolmandaks võib eeldada arengut vene eesnimest Мелех, mis on ristinime Мелентий üks vorme (‹ kreeka Μελέτιος/Meletios). Vrd Kasaritsa Melsomäe talu (Rõu). Perekonnanimi Terehhov (Терехов) on Venemaal üpris sage, tulenedes isikunimest Терентий (‹ ladina Terentius). Terehhovo (Терехово) küla leiab Petserimaalt Laura vallast, samanimelisi külasid on Pihkvamaal ja Karjalas. Vrd Meltssaarõ. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 185; KNAB; SeK: 82; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44, 46; Vasilev 1882: 316; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Palandõ-le›, kohalikus pruugis-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), ? 1652 Тимошева, u 1866 Юковъ Конецъ, 1882 Тимашево, Розляково (küla[osa]d), Рончаково, Назаркино (puustused), 1885 Polande K., Juga otsa, 1897 Polande, Jugadtsa, Тимошево (Юковъ Конецъ), 1904 Palandõ, Ю́ковъ коне́цъ, u 1920 Palante, 1922 Palande, 1923 Palandu, Jukov konets.  C2
XVIII saj jagunes küla neljaks osaks (Кранцова, Бездѣлья, Дѣнязова?, Красикова?), nimed on tänaseks kadunud. XIX saj jagunes Saalessa (Залесье) kogudusse kuuluv küla Timaševo (Тимашево, Lähkova kogukonnas) ja Rozljakovo (Розляково, Koolina kogukonnas) külaks ning Rontšakovo (Рончаково) ja Nazarkino (Назаркино) puustuseks. 1977–1997 oli Meremäe küla osa. Palandõ nimi pärineb palama ’põlema’ tüvest. Petserimaal oli ka teine Palandõ (1939 Põlenud Variku, 1938 Горелый Бор) küla. Vene nime Юков Конец algusosa tuleneb ilmselt isikunimest. Nimi võib tuleneda talupoja lisanimest (allikates Jugo, Jocko, Jocka), mille päritolu pole selge. Leidub ka lisanimi Juka (sm Jukka) algnimest Johannes. Karjalas kasutatav eesnimi Juko on andnud talunime Jukola. Юковский oli Vene aadlisuguvõsa, kes pärines XVII saj Vologda kubermangust. Vene talupoja lisanimena esines XVII saj Юговъ, eesnimena Юго. Timaševo (Тимашево) on Venemaal sage kohanimi. Isanimi Timošev (Тимошев) tuleneb kanoonilisest vene eesnimest Тимофей (‹ kreeka Τιμόθεος/Timotheos ’jumalakartlik’). Розляково nimi võiks A. Šteingolde andmeil tuleneda sõnast росляк ’sihvakas inimene; noor männimets’. Vrd Jugo, Jugu. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; RL 1922; SeK: 100; Truusmann 1890: 58, 59; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 77, 89; Tupikov 1903: 854; ÜAN

Piiri2-leVõnküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Piirissaare vallas (Kastre mõis), vn Межа́, 1750 Dorff Iawel oder Meschi, 1764 Piri K., 1790 Piresar, 1839 Pirisaar (küla), u 1866 С. Мѣжа.  B1
Peamiselt vene asustusega küla asus omaaegsel Liivimaa ja Peterburi kubermangu piiril, millest ka nimi. Küla suurem, lääneosa oli Liivimaa poolel, Peterburi poolele jäi saare vanausuliste palvemaja ja kalmistu. Küla olevat hilisem kui Saare ja Tooni, mida näitavat kohalik murdekasutus. Küla venekeelne nimi Meža on Piiriga samatähenduslik. Piiri külast läände, Porka poolsaare lähedale jäi omaaegne Porka küla (1627 Burga Oeoe, 1729 Porka Kul, 1750 Dorff Porkosahr), mis jäeti maha 1862. a. Erinevalt Piirist, mis oli vene asustusega, oli Porka puht eesti küla. Veel varem võis Liivimaa poolel olla ka *Kotsaare või *Kodasaare küla (1582 Kotyzar, 1601 Koddasar ~ Kodosaare, 1814 Kotzsaar), kuid asukoht pole siiski kindel, sest 1750. a vakuraamatus teda Piirissaare külade hulgas ei mainita. Vrd Piirissaar. – PP
EAA.1411.1.10:12, 13, L 12, 13; KNAB; PA I: 113; Rev 1601: 4; Rücker; Simm 1971b: 352, 356; Simm 1973: 142; Vene TK 126

Ridala3-sseRidpaik (küla) Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Ridala kirikumõis), 1798 Riddali K.  C1
Küla, kus asus Ridala kirikumõis, algselt kirikuasundus. 1970. a-tel sellenimelist asulat enam polnud, Ridala küla moodustati 1977 paljudest ümbritsevatest küladest (Jõõdre, Kolila, Lannuste, Liivaküla, Lõbe, Parila, Vilkla, Vätse). Pärast kõigi nende taastamist 1997 jäi Ridala paikkonnanimeks. Kirik ise ja endine kirikuasundus on Kolila piires. Vrd Ridala1. – MK
BHO: 502; KNAB; Mellin

Saaremaa1 [saare`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis Saarõ`maa-lõ›, kohalikus pruugis ajalooliselt Noodas-Saarõ`maa Vasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1923 Saaremaa k.  A1
Saaremaa küla on kujunenud Noodasküla ääremaadele, kuhu XIX saj lõpukümnenditel hakati rajama talusid Noodasküla vanatalude lahustükkidele. Üheverstalise kaardi nimi Солдатскіе участки ’soldatikohad’ ei käi Saaremaa, vaid Kasaritsa naaberalade kohta. Küla nimetati veel 1970. a-tel Noodas-Saaremaaks, 1977–1997 oli ta Noodasküla osa. Nimi võib olla tingitud kas talude kaugest paiknemisest Noodasküla vanatalude suhtes (vrd kujundlikke kohanimesid, nagu Krimmiots, Kamtšatka) või siis sellest, et Noodasküla talude pikkadele kruntidele lisaks olid siin piirkonnas lahustükid nagu saared, uus küla tekkis „saaremaadele“.ES
KNAB; Vene TK 42; ÜAN

Tammevaldma [tamme`valdma] ‹-sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1582 Thammewald, 1584 Tamowald, 1627 Tammakuella, 1715 Tammewalmast, 1766 Tammevaldma K., 1796 Tammawaldma, 1923 Tamme.  B2
Nimi on liitnimi, kuid XIX saj on küla hakatud nimetama lihtnimega Tamme. XX saj oli see küla ametlik nimi, kuni 1977 muudeti nimi tagasi Tammevaldmaks. J. Simm oletab liitnime algusosaks puunimetust või sellest tuletatud isikunime. Et rahvatraditsiooni järgi olevat küla oma nime saanud põlise ohvritamme järgi, mille Võnnu kirikuõpetaja 1787 lasknud maha raiuda, tundub tõenäolisem puunimetus, seda nii liht- kui ka liitnime puhul. Liitnime järelosana näeb Simm olenevalt erisugustest varasematest kirjapanekutest kas sõna vald : valla või valdma. Viimane sõnana ei esine, kuid Simm toetub V. Pallile, kes on MMg Tammevaldma talunime seletades pidanud seda sõna valgam : valgma ’väike sadam, paatide randumiskoht’ häälikuliseks variandiks. Simm leiab, et see mõttekäik Võnnu külanime puhul sobib, kuna küla asub Luutsna jõe ääres ning ümbruskonnast on kirja pandud teisigi Valgma või Valdma nimesid. Simm lisab teisegi Palli mõttekäigu, et järelkomponent koosneks omakorda kahest osast vald + maa, kuid vaevalt see siiski arvesse tuleb. Lisagem siia, et vepsa keeleski esineb samas tähenduses tavalise g-lise variandi kõrval mitmusliku sõnana valdmad. L. ja I. Rootsmäe oletavad, et nimel on ka mingi seos XV saj läheduses olnud Tammanpe mõisaga, mis hiljem ühendati nähtavasti Kaagvere mõisaga. Tammevaldma kaguosas on endine Olli küla, mida on kirikuraamatutes esmakordselt märgitud 1760. a-tel, kuigi Olli Pedo oli siin juba XVII saj lõpul. Olli ühendati Tammevaldmaga juba enne 1920. a-id. Võllimäe talude ühisnimetus XX saj I poolel oli Võlli küla, ka Võllinukk. ¤ Ennemuiste asus praegusest Käre talust umbes 1/8 kilomeetrit eemal üks tamm. Tamm oli alt sile, aga ülevelt kolmeharaline. Igal Tennise päeval käidi ohverdamas ja siis viidi Tennisele sea päid. Tamme all seisis kivi, mille pääl ohverdati. Kivi oli südame moodi ja sellel auk sees. Pärast, kui sakslased meie maale tulid ja ristiusku kaasa tõid, ei tahtnud rahvas ristiusku vastu võtta, vaid käisid ikka tamme all Tennist austamas. Siis raiuti tamm sakslaste poolt maha ja ohvrikivi viidi soo ääre, kus ta kummuli maa sisse lasti. Aga külm kergitas kivi üles ja mineval aastal lasi peremees ta kogemata puruks. Tamme asemele aga kasvas teine tamm, mis praegugi veel kasvab. Kui vana tamm veel mühas, siis oli ümber küla raudaed. Küla sai säält oma nimetuse ja küla kutsutakse praegugi Tamme külaks. (1929) Vrd Iidlase. – MJ
KM: ERA I 2, 631/3 (1) – 1929; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 169, 174–175, 179–180, 193; Simm 1973: 113–114, lisa 197; Simm 1975a: 196–197; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Tonja-sse›, kohalikus pruugis Ton´a Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Тонища Кирилкова (küla), 1585 Тонища, u 1790 Тани, u 1866 Тони, 1877 Toońa, 1885 Tona K., 1886 Tun´a, Танишецъ, 1904 Toon´a, Tuunä, То́ни, 1922 Tonä, 1923 Tonja.  A2
Küla kuulus 1882 Väike-Rõsna kogukonda ja Värska kogudusse. Üldlevinud on seisukoht (J. Simm), et kohanimi pärineb sõnast тоня ’kalapüük, kalurite peatus- või laagrikoht, loomusekoht jne’ (V. Dal). Kohanimi võib olla ka vene naisenime Антонина lühivorm. J. Truusmann seletab kohanime tegusõna тянуть ’tõmbama’ abil. Sarnaseid kohanimesid Petserimaalt ja Venemaalt on raske leida. Vrd Tooni. – AK
Academic; Eesti PK 20; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: II, 163; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 163; Selart 2016: 100; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 78; Vasilev 1882: 319; Vene TK 126; ÜAN

Tsolgo2 [ts´olgo] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ts´ölgo Sepaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1780 Чолкова, Челкова, 1790 в Чалкова, 1855–1859 Чолкина, 1882 Чолково, 1885 Tölgo K. (*Tsölgo), 1886 Tsolgo, Целго, 1890 Чолкина, 1904 Tsölgo, Че́лково, u 1920 Tsolgu, 1922 Tsõego, Tšelkovo.  A2
Küla kuulus XVIII saj Värska kogudusse, XIX saj aga Selise kogukonda. Liideti 1977 Igrise külaga. Lõunaeestiline külanimi pärineb arvatavasti talupoja lisanimest. Vrd ka Lõuna-Eesti tsolgatuss ’porine koht’ (Plv, Rõu, Urv) ning tsolk ’väheväärtuslik, kõlbmatu’. J. Truusmann seostas kohanime sm sõnaga selkä ’mäeseljak, voor, seljandik’. Viimane on seletusena võimalik, sest küla asub seljandikul. Vene nimekuju põhjal sobiks lähteks челка, чело ’laup, pea, otsaesine; mäe jalam, esiosa; (leiva)ahju suu, koopa suu’. Sarnased nimed on Poolas Ciołkowo (küla), Karjalas aga Челки (sm Tšolkka) järv. Vrd Tsolgo1. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.5341.1.71;  EAA.298.2.71, L 15; Eesti TK 42; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XV; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1890; RL 1922; SeK: 166; Truusmann 1890: 59; Truusmann 1897b: 86; Vasilev 1882: 340; VMS; Värska KR 1780–1794

Uulika-le›, kohalikus pruugis ka Huul´ka ~ Huul´ke-leVõnpaik (karjamõis) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas Sikakurmu külas (Meeksi mõis), 1686 Huilko Mick, 1811 Dorf Ullica, 1839 Ullicka (karjamõis), 1860 Hoflage Ulika, u 1920 Ulika k. m.  A3
Karjamõisast laiemaltki tuntud on selle järgi nime saanud Uulika soo (Uulike raba, Huul´kidõ suu). Algselt oli selles kohas Ahja mõisa lahustükk (1686 Aia Kondokylla). 1800. a müüdi Ahja maa Rasina mõisale, mille maad paiknesid ümberringi. Rasina mõis rajas siia karjamõisa, 1860 olid sellele allutatud nii Sikakurmu kui ka vahepeal Meeksilt ostetud Aravu küla. 1880 müüs Rasina mõis kogu selle piirkonna taas Meeksi mõisale. Uulika nimi tuleb XVII saj talupoja lisanimest Huulik ~ Huilk, sõnaalguse h on Võnnu khk keeles kadunud, Räpina poolel säilinud. Nimi võib siiski algselt olla u-alguline. Näide vanavene nimede hulgast Стехно Улика Тойвутов sisaldab läänemeresoomelist isanime *Toivottu, nii et nime keeleline päritolu ei pruugi olla slaavipärane, ehkki see näib olevat siirdunud slaavi keelevormi kaudu. Vrd Hulaku, Ulila, Ulitina. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1865.2.146/11:18, L 16p;  EAA.3724.4.1290, L 1; Eesti TK 42; Rootsmäe 2016: 670; Rücker; Simm 1975a: 200; Tupikov 2004: 408

Vasla [vas´la] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Vaslä-lõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Грихново, ? 1652 Грихнево, u 1866 Грехнева, 1885 Wasili k., 1890 Грехнево, 1904 Vaslamäe, Грихне́во, u 1920 Vaslä, 1922 Väslä, 1928 Vaslamäe, 1970 Vasla.  C1
Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale Petseri kloostrile. 1788 oli see Taeluva koguduse all, 1882 Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Antkruva (Andrikova) küla osa. Nime võib kõrvutada sõnadega vaslakuu ’märts’, vaslapääv ’vastlapäev’. P. Pälli arvates tuleb kohanimi Vasla tõenäoliselt vene eesnimest Vassili (Василий; Vas´la ‹ *Vas(s)ila). Lätis Leivu alal oli Vaslõ küla (läti Jaunzemji), Vaslamäe küla (vn Крохово) aga Petserimaal. Vene nimi Грихнёво tuleneb L. Vaba arvates hno-lõpuga lisa- ja hüüdnimest, mis on tuletatud slaavi kanoonilistest nimedest (ГрихневоГрихноГригорий). Kuigi hno-lõpulisi isikunimesid leidub Vene allikates al XII saj-st, on nad A. Popovi andmeil vene foneetikale ebatavalised ning jäänud püsima Pihkvamaal, samuti Valgevenes. Grihnevo (Грихнево) küla on Koola poolsaarel, Pihkvamaal on mitu Grihnovo (Грихново) küla. Vasla küla lõunaots kannab Kriusa nime.AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Maslennikova 1955: 126; Pskov 1890; RL 1922; RL 1959, 1970; SeK: 181; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 44, 45; Vaba 2014: 919; Vasilev 1882: 75; Vene TK 126; VMS

Ülejõe3 [üle`jõe] ‹-lePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas (Päinurme mõis), 1922 Päinurme ülejõe k.  A1
1977–1997 oli küla ametlikult Lähevere osa. Päinurme poolt vaadates asub küla üle Päinurme jõe.MK
KNAB

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur