[KNR] Словарь эстонских топонимов


Запрос: в

Leitud 1 artikkel

Juminda-le›, kohalikus pruugis ka Jumida-lleKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1290 Iumentake, 1357 Jumentaken, 1425 Jwmentacken, 1637 Jumida, 1699 Jummitta, XVII saj lõpus Ummita Capel och By, 1798 Iumida.  C1
Nimi on algselt liitnimi, mis koosneb osadest jumi : jume + taga. Varasemates variantides on säilinud veel omastava käände lõpp -n. Hiljem on see kadunud, kuid esineb praegu uuesti ametlikus nimekujus. Nime algusosa on tõlgendatud mitmeti. P. Wieselgreni arvates on tegemist maastikuterminiga (‹ jõmm, jumm ’tihe, tugev tükk’), G. Vilbaste oletusel võiks külast lõunas varem olla olnud suurem järv nimega Jumi. L. Kettunen seob nime sõnadega jumi ’judin, võbin, värin’ ja jume (näol) ning arvab, et tegu on mütoloogilise värvinguga sõnaga, mis on ühenduses jumal-tüvega või sm tüvega jummi ’kurat’. P. Johansen on sellele lisanud, et palju laevu on sealkandis karile sattunud.MJ, PP
Bfl: I, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 13–14, 21, 326; LUB: VII, 283; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 57–58; Vilbaste 1956: 123–125; Wieselgren 1951: 271–272

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur