[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 29 artiklit

Härmä-le›, rahvakeeles ka Suurõ-Härmä-le›, kirjakeeles varem Härma Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585–1587 Горемыкино, 1627 Горемыкина, 1874 Härmä, 1882 Старое Горемыкино, 1885 Härme, 1897 Häärme, 1904 Härmä, Горемы́кино, u 1920 Härma, 1922 Härma-Suure.  C1
1585 kuulus Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, pärast seda Petseri kloostrile. 1788 Taeluva koguduses, 1882 Obinitsa kogukonnas. 1859 on mainitud Härmä veskit, 1882 oli lisaks külale puustus. Eestipärane kohanimi võib tuleneda isikunimest Herman ~ Härm ~ Herm (vrd sm Hermala). Paralleele võib leida Harmi ja Häärmäni nime seletuseks antud sõnadega. Nimi esines Setomaal mujalgi: Mikitamäe vallas oli Härmä puustus; külast lõunas on ↑Väiko-Härmä. Vene nimel Горемыкино on Venemaal mitmeid samast tüvest lähtuvaid teisendeid. Goremõkin (Горемыкин) on vana tuntud Vene aadlisuguvõsa, mille tähendus lähtub arvatavasti sõnast горе ’mure’; sellega võidi tähistada õnnetut inimest, tegemist oli eufemismiga. Isikunime Goremõka (Горемыка) ja mainitud perekonnanime kohtab Vene ürikutes juba XV saj. A. Šteingolde järgi tuleneb Горемыкино hüüdnimest Горемыка ’hädavares’; see on sarnane eesti variandile (kaashäälikud h-r-m). Vene nime algusosa (Горемык-) võis taanduda eesti pruugis eesnimeks (Горем- › Härm-). Vrd Harmi, Härma2, Häärmäni. – AK
EAA.1271.1.32; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 191; KNAB; Maslennikova 1955: 125; Pskov 1585–1587: 147; RL 1922; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 45; Vasilev 1882: 302

Juraski-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1684 Girask Petter, Andre, 1688 Horroska Petter, Andre, 1782 Jurraskÿ Peter, 1820 Jurraski (küla).  B2
Juraski nime algkuju seisukohast on kahtlane 1688. a nimekuju. Võimalik, et nimi on segi aetud teise kohaliku lisanimega Horosaq (↑Horosuu, ↑Horoski). Kui nime aluseks on *jüräsk või *jurask, siis seostub selline inimest tähistav tuletis millegi järamise, närimisega, hiljem on jurask olnud kasutusel lihtsalt sõimusõnana. Teine võimalus on pärinemine eesnime Jüri ~ Juri mingist tuletisest, vrd Juresta talunimi (Mus) eesnimest Jürgen. Juraskiga on kokku kasvanud ja XX saj ka kokku arvatud teisest hajatalust tekkinud Kasuka küla (1684 Kasuka, 1688 Kassacke). 1977 liideti Juraskiga Lalli küla. ¤ Juraski küla juurest Vastseliina poole laskuv Juraski mägi uuel maanteel oli 1980. a-tel legendaarne vabakäiguga sõitmise koht. Isegi GAZ 52-l, mis muidu suurt üle 70 km/h ei läinud, võeti hoog üles, käik välja, süüde välja ja kuulati, kuidas kummide jõhkatamine kiiruse kasvades ägedamaks muutus. (2016)ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:29, L 29; EAA.1271.1.225:33, L 989; EMS: jurask; Roslavlev 1976: lisa 8; SK I: 55

Kokõ-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Koke Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1626 Koeke Reinn, 1627 Kocko Rein, 1630 Koko Rein, 1684 Kåckerin Jacob, 1765 Dorf Kokke Reino, 1798 Kokke.  C2
Kokõ oli 1977–1997 Nogu küla osa. XVII saj oli tegemist Haanja mõisa *Arokülä (Ara, Arrokülla) ühe keskse taluga. Hiljem arenes talurühmast omaette küla, mis muutus laiemalt tuntuks al 1870. a-test, kui külas tegutses Haanja valla Kokõ (Koke) kool. Mitmetest Kokõ lisanimega talupoegadest alguse saanud asustuses XVII saj seostus see talurühm esmalt Kokõ Reinu, hiljem aga lihtsalt Kokõ nimega. Lõuna-Eestis väga levinud talupoja lisanimi võib pärineda mitmest allikast. Tavalisem on ehk ametinimetuse kokk : koka e-line käänamine koke. Teise võimalusena on Koke ja Koki nimede aluseks pakutud inimese eesnime. Tavaliselt viidatud D.-E. Stoebke näited XIV–XVI saj on siiski kõik olnud lisanimed. Kolmas võimalus on võrdlus Soome lisanimega Kokko ’kotkas’, millest pärineb ülitavaline perekonnanimi Kokkonen. Haanja Kokõ nimede mõned o-lõpulised kirjapildid XVII saj-st võivad siiski olla vaid Rootsi kirjutajate poolt loodud seosed Soome Kokko nimedega. Vrd Koke, Koki. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:102, L 98p; Mellin; PTK I: 77–78; Rev 1624/27 DL: 77; Roslavlev 1976: lisa 1; SK I: 114; Stoebke 1964: 38; Sukunimet 1992: 212

Kuldre [`kul´dre] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kul´dri-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Kulti Jürri.  C1
Külanimi põhineb Kuldi-Jüri, lühenenult Kuldri talu nimel. Talu asub põlises külas, mille tänapäevaks kadunud nimi võis olla *Sääslä (1419 Seeskül, 1582 Seslakilla, 1798 Säsla). Uue külanime kujunemisel oli otsustav Vastse-Antsla vallamaja rajamine Kuldri talu juurde XIX saj II poolel ja valla koolimaja ehitamine 1910. Talunimi ja inimese lisanimi Kuldi võib olla võrdlus loomaga, kuid nagu on näidanud M. Kallasmaa, võib see põhineda ka alamsaksa sõnal schulte [skulte] (sks Schulze), mis muuhulgas tähendab külavanemat. Kuldrega on 1977 liidetud Kiisa küla (1970).ES
EAA.1270.1.264:15, L 14p; LGU: I, 208; Mellin; PA I: 84; SK I: 130

Käbli-leVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), u 1866 Кебли, 1909 Käbli, u 1920 Käbli.  A3
1820. a alustatud personaalraamatus seda kohanime veel pole, kuid Rückeri kaart 1839 näitab juba talukoha olemasolu. 1850. a on peremehi märgitud veel Kaubi lisanimega Käbli emaküla Kaubi järgi. Käbli nime päritolu on tundmatu, kõige ootuspärasem oleks selle pärinemine inimese või pere hüüdnimest. Sõnavaraliselt võrreldav linnunimetus käblik on levinud Mulgi ja Tartu keelealal, Võrumaal vastab sellele koobakõnõ. Vrd Keblaste. – ES
BAL: 672; EAA.1865.1.160:46, L 46p; Eesti TK 42; EMS: käblik; Rücker; Vene TK 126; VES: koobakõnõ

Liivimaa [liivi`maa] – ajalooline haldusüksus, mis hõlmas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, läti Vidzeme, liivi Līvõmō, sks Livland, poola Inflanty, 1535– lifflandi maell, 1638 Lÿfflandi Mah, 1708 Liwa Ma, 1854 Liwi-ma, Liiwlandi-ma.
Liivimaa nimel on läbi aegade olnud vähemalt viis tähendust: 1) muistne liivlaste asuala Liivi lahe ümbruses enne sakslaste maadevallutust; 2) nn Vana-Liivimaa, sakslaste valdusse läinud alad praegusel Eesti ja Läti alal (sh Eestimaa ja Kuramaa, ulatus eri aegadel varieerus); 3) Üle-Väina hertsogkond, pärast Vene-Liivimaa sõda Poola valdusse läinud maa-alad põhja pool Väina (Daugava) jõge, sh Lõuna-Eesti maakonnad Pärnumaa ja Tartumaa; 4) Liivimaa kubermang, mis moodustus Rootsi valdusest 1629 ja sai Vene omaks 1721 (sinna ei kuulunud Poola kätte jäänud Liivimaa osa Latgale, poola Inflanty Polskie, mis liideti Venemaa muude kubermangudega 1772, küll aga liideti Liivimaaga 1765 Saaremaa); 5) Läti Liivimaa ehk Vidzeme (tänapäevases mõttes), mis moodustus Liivimaa kubermangu Lätile jäänud osast 1918.–1920. a. Liivimaa nime kindlamad varaseimad mainingud on XI saj rootsi riimtekstides (Livland, a lf:lanti). XII saj lõpu vanades Vene kroonikates tähistab rahvast vorm Либь või Любь. Eestikeelsesse tarvitusse laenati nimi algul saksa keelest kujul Liivland(i maa), mis kestis XIX saj keskpaigani (Käsu Hansu nutulaulus 1708 olevat vormi Liwa Ma võib pidada juhuslikuks). Alles seejärel sai tuntuks Liivimaa nimekuju. On ilmne, et nimi pärineb rahvanimetusest liivi, ent omakorda selle nimetuse rahuldavat etümoloogiat ei ole pakutud. On oletatud lähtumist nii muistsest isikunimest Livo kui ka seost sõnaga liiv : liiva. T. E. Karsten on esitanud germaani hüpoteesi, sidudes sõna tüvega *(s)līwa ’muda, pori’. Livland’i seletus oleks sel juhul ’soomaa, rannamaa’. R. Grünthali arvates ei ole ükski neist veenev, pole selge isegi see, kas nimetus on algselt käinud maa-ala või inimeste kohta. Nime variantides esineb b ja v vaheldus, sest nt läti keeles on lībieši ’liivlased’ ja b tuleb esile ka Vana-Vene kroonikates (Либь, Любь). Liivi rahvanimetusega on seotud veel ↑Leivu keelesaare nimetus.PP
Ernits 2014: 13–26; Grünthal 1997: 241–253; KNAB; Koski 1997; Koski 2011: 53–73; Pajusalu, Winkler 2011: 184

Luunja [`luunja] ‹`Luunja ~ -sseTMralevik Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Lunia, Probsthof, 1503 Lunia, 1627 Lunnikuella, 1638, 1643 Lungenmoise (mõis), 1638 Luna (küla), 1644 Luna Moysa, 1677 Lundia.  A2
Mõis paiknes esialgu hilisema Vanamõisa kõrvalmõisa kohal (↑Põvvatu), Poola ajal toodi praegusesse asukohta. Eesti Vabariigi alguses moodustati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, mis 1977 muudeti alevikuks. Kohanime päritolu pole selge. L. Kettunen oletas, et see võiks lähtuda kas tegijanimest lunaja ’väljarentija’ (vrd luna ja lunama) või luumja ’lummaja’. Tegijanime eeldades sobiks kohanime vasteks ka isiku lisanimena mõeldav lunija. ja-lõpuga kohanimed võivad olla muudki päritolu, sh lähtuda sõnast -oja, näiteks *Lungoja ’lingoja’, vrd Kuusalu lungus, Lutsi lungih ’lingus’. Viimase nime võis anda Emajõe kõrvalharu Luunja juures. Sks varasem nimi Probsthof ’praostimõis’ pärineb XVII saj I veerandist, mil Luunja oli Tartu praosti lauamõis. ¤ Rahvapärimuse järgi olevat hilisema Luunja kohal sakslased tunginud eestlastele kallale ja tapnud nad viimseni. „Kui sõda lõppes ja inimesed hakkasid põldu harima, tuli sealt palju luid nähtavale ja inimeste luukeresid. Sealt saigi see mõisa nime Luunja mõis.“ (1961)EE
Bfl: II, 522, 844; BHO: 326; EM: 97, 164; ENE-EE: XII, 306; EO: 46, 329; KM: RKM II 153, 503/5 – 1961; PA I: 58; Rev 1624/27 DL: 42; Rev 1638 II: 246, 247; Tartumaa 1925: 440; VMS: I, 471; ÜAN

Mooste [`mooste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Moost´e-he›, kohalikus pruugis varem ka `Mooskatsi Plvalevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas, mõis, sks Moisekatz, 1627 Moysekatz, 1638 Moysekats, 1757 MoisKats, 1782 Moisikats, 1909 Mooste.  C3
Kirumpää lossipiirkonda kuulunud külasse rajati mõis XVI saj lõpus. Al 1717 kuulus Mooste mõisa alla ka varem omaette mõisaks olnud Kauksi. Veel 1686. a kaardil on näha, et Mooste mõis on rajatud külasse, mis paikneb hajusalt ümber Mooste järve, samade talude nimed säilisid XIX saj I pooleni, kui mõisat ilmselt laiendama hakati. 1920. a-tel tekkis Mooste asundus, hiljem asund, mis 1977 sai alevikuks. ste-lõpuline nimi on vaheldunud katsi-lõpulisega, oi-ühend on mõlemas kõnekeelses variandis muutunud pikaks o-ks. Algusosa sisaldab sõna mõis (*moisi-), tegemist on olnud *mõisakeste külaga. Kas *mõisakesed olid küla elanikud või koosnes küla muistse nimeandja meelest *mõisakestest, pole võimalik öelda, tõenäolisem on inimese kaudu loodud seos. Nimi võis kajastada küla elanike maakasutuse eripära. Näiteks ei pruukinud nad kasutada üleribasusega külavälja, mis mujal Põlva kandis on olnud tavaline, selle asemel võis olla hajataludele omane lapimaasüsteem. Vrd soome sõna moisio ’metsapõld’, loodevene мыза ’tagamaa, uusasuka maatükk’ ja ka Kagu-Eestis mõisal olnud hajatalu tähendust. Mooste järve läänekaldal olevat alevikuosa tuntakse Ellaküläna. Vrd Mõndsi. – ES
Ariste 1965a; BAL: 679; BHO: 362; EAA.3147.1.172:186, L 168p; EAA.308.2.104; Hupel 1774–1782: III, 282; Rev 1624/27 DL: 55; Rev 1638 I: 130; Saar 2008: 79

Muri1-leTMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas (Vasula mõis), 1839 Murri (talu), u 1900 Мури (talu).  A1
Varem õieti kaks samanimelist küla suhteliselt lähestikku. Praegune Muri on hiline küla (nimekirjas 1970), mille nimi on üle kandunud talult. XVIII saj lõpul esines Muri talupoja lisanime või talu nimena, nagu Murri Hans. Nimi võib seostuda sõnaga muri, mis on tähendanud musta koera, märkinud sama värvust koera (või veise) nime (sh murimust ’täitsa must’), samuti juhmakat inimest. 1977 liideti Muriga Tilga küla (1839 Tilga talu). Teine Muri küla asus varem Kõrvekülast läänes (1922 Muriküla), see liideti 1977 Tila külaga. ¤ Nime olevat saanud rohkete koerte järgi, kelle haukumine kostnud õhtuti Kõrvekülla. Vrd Muraste, Muri2, Muriste. – EE
KNAB; RGADA.274.1.239/5:122, 125, L 615, 618; Rücker; VMS: II, 42

Mäni-lePlvpaik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Tilsi mõis), 1627 Meni Thootz, 1783 Menni, Männi, 1866 Männi, u 1900 Менни (küla).  A2
Liideti 1977 Mustajõega. Küla moodustavad Mäni ja Juusa talud, mis asusid XVII saj Krootuse mõisa maal ja XVIII saj Krootusest eraldatud Põlgaste mõisa lahustükil (Kan). XIX saj on küla liidetud piirneva Tilsi mõisaga. Nime päritolu on ebaselge. Esmamaining viitab Ida-Võrumaal harilikule Meeni lisanimele, kuid hiljem on esimeses silbis olnud lühike täishäälik. Põhjaeesti mänd on Võrumaa nimedes tavaliselt a-tüveline (männä). Pigem on ikkagi tegemist isikunimega, vrd Menne XVII saj Saaremaal, või inimese lisanimega, vrd mämisema ’mõmisema’. Vrd Meeliku. – ES
EAA.3724.4.1934; SK I: 234; Vene TK 42; VMS: 56

Naha1-le›, kohalikus pruugis-lõRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Meeksi mõis), 1582 Nawkul, Nawka, w Nawkach, 1584 Nawki, 1601 Nawakulla, 1625 Nawa, Nawaka, 1627 Naua Kuella, 1670 Naha, 1686 Nahakylla, 1688 Naaha, 1731 Naha.  A3
Põline küla, kuhu XIX saj rajati ka Naha karjamõis (sajandi lõpus Meeksi mõisa kõrvalmõis, sks Nahha, praegune Mõisaots). Nime päritolu pole selge. Slaavipärased vormid Nawka ja mitmuslik Nawki on käibinud rööpselt küla-lõpuliste vormidega. Kirjapanekutes on näha, et h-häälik on uus ja asendanud v-hääliku XVII saj keskpaigas. Seletus sõna naba : nava abil oleks keeleliselt sobiv. Kuid tavaliselt on sellised nimed seotud kahe veekogu vahelise vooluveega, mida Naha küla läheduses ei ole. Sõnavaralistest võrdlustest on huvipakkuv sm navakka ’tugev, intensiivne’ ja sellega seotud sõna napakka ’tabav, ilmekas’. Nende sõnade levikut väljaspool soome ja karjala keelt ei tunta, kuid tegemist on vana germaani laensõnaga, mis oma algtähenduse ’kiire, lühike, range, pingul’ poolest sobiks ka inimese, nt pealiku lisanimeks. Vrd ka vene sõna навага ’Valge mere tursk’ ja sellest lähtunud perekonnanime Navagin. Naha küla osad on Mõisaots põhjas, Popsõots keskel ja Krõmmiots ehk Krõmm lõunas (võrdlus väljarändamise sihtkohaga Krimmis). Kaugemal lõunas on Kõrvõ (Kõrve), mis 1977. a-ni oli omaette küla. Vrd Navi, Navesti. – ES
EAA.567.3.190:14, 27, 72, L 13p, 28, 69p; EAA.308.2.104; PA I: 95, 96, 142; Rev 1601: 18; Rev 1624/27 DL: 71; Roslavlev 1975: 12, 29; SSA: navakka; Unbegaun 1995: 151

Naruski-sse ~ -le›, kohalikus pruugis-he ~ -lõPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Peri mõis), u 1735 Narrisse, Naraske, 1738 Narruske, 1744 Narruski, 1795 Naruske, 1805 Narruski.  A2
Küla asub piirkonnas, mida XVIII saj nimetati Mäe-Periks (1757 Mæhperri, 1795 Meperri, 1839 Mäeperra). Naruski lisanime kandis 1730. a-tel kaks peremeest. XVIII saj tuli see lisanimi käibele ka Räpina khk-s. Kõige varasema näite põhjal saab nime võrrelda ka Tartumaal levinud talunimega Naritsa ~ Naritse. Нарица ja Нарушка on tänapäeval perekonnanimed Venemaal, Naruszka Poolas. Sõnast нарица on laenatud loomanimetus naarits. Kui Naruski nimi ei peaks olema slaavilaenuline, siis sõnavaraliselt sobiks võrdluseks näru ~ naru ja tuletis narusk närudes inimese kohta. Lisanimi võib olla ka tuletis naarusk sõnast naarma ’naerma’, seda võimaldab oletada mõne varasema kirjapaneku ühekordne r (a peaks sel juhul häälduma pikana). Naruski idaosa tuntakse Viinakualaanõ (1930. a-tel Viinakojalaane küla) nime all.ES
EAA.567.3.184; EAA.1865.2.62/8:4, L 7; EAA.567.2.718:3, L 1p; EAA.3147.1.172:214, L 191p; EES: naarits; EO: 208; PTK I: 155; Rücker

Norrby1 [`norbi, rootsi `norbü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Norrbe Vorküla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), 1540 Norbwͤ, 1565 Norby, 1604 Nörby, 1977–1997 Norbi.  B3
Naaberkülad Norrby ja ↑Söderby on nime põhjal arvatavasti rajatud samal ajal. Rootsi norr + by tähendab nimelt ’põhjaküla’, söder + by ’lõunaküla’. C. Russwurm teab öelda, et 1831. a konflikt mõisaomanikuga tõi kaasa u 40 inimese põgenemise Rootsi ja nende asemele toodi osaliselt eestlasi. Eesti iseseisvumise järel võeti nimepaar NorrbySöderby kasutusele ka Noarootsi vallas, kus Riguldi mõisa maale rajati kaks küla. Vrd Norrby2. – MB
Johansen 1951: 277; Lagman 1964: 39, 53; Russwurm 1855: I, 109; Wieselgren 1962: 101–102

Pautsjärv [`pauts`järv] Krljärv Valga maakonnas Valga vallas (Karula mõis), 1949 оз. Пауде.  C3
Kolski küla naabruses Karula mõisa metsamaal leiduva järve nime tekkelugu pole teada, kuid tõenäoliselt on nime taga maakasutuslik seos Karula mõisa täiesti teises servas asuvate Pausti taludega. Häälikute ümberpaiknemine Paust › *Pauts on keeles tavaline. Järvenime võib olla andnud ka Paustilt lähtunud ja Pautsjärve kandis elanud inimese lisanimi. Pausti talurühm (praegu Vilaski küla all) on väga vana (1585 Paustu Mik). See Karula talunimi pärineb kõige tõenäolisemalt eesnimest Paust, ladinapärase eesnime Faustinus mugandusest. Vrd Mürgi, Pausakunnu. – ES
NL TK 25; PA I: 170; Rajandi 2011: 222

Pedetsi jõgi, kohalikus pruugis ka Pedejä jõgi Se, Vasjõgi Eestis ja Lätis, Aiviekste lisajõgi, läti Pededze, 1566 изъ Пядежи, 1627 Poedess (jõgi), 1630 Podosi Jacob pobull, 1638 Peddj (jõgi), 1681 peddest bach, u 1790 Рѣчка Подежъ, 1798 Peddez Fl., 1839 Peddetz Fl, u 1866 Р. Педдецъ.  B4
Lätis peetakse Pededze nime üldiselt eesti keelest pärinevaks. Küllalt pikal jõel (159 km) on läti keeles olnud ka teisi nimesid, vrd Pedetsi keskjooksu asula Mālupe ’savijõe’. XVII saj-st peale on jõge mainitud nii liitega kui ka liiteta kujul (Peddj). On usutav, et liitega lõppev jõenimi on tekkinud asustusnime vahendusel. Läti Pededze, Kalnapededze jt asulate algnimi oli tõenäoliselt Pedetsi või *Pedeste tüüpi lõunaeesti külanimi, s.o nende inimeste küla, kes elavad *Pede(i) jõe ääres. 1630. a vabadik Podosi Jacob Missos võis kas elada jõe ääres või olla Pededzest ümber asunud. Eestis on säilinud ka jõe algne nimi Pedejä. Pedejä küla nimi selle ääres on noor. Pedejä nimi võib tulla sõnast petäi : pedäjä ’mänd’, kuid sel juhul jääb küsimus, miks keeleliselt läbipaistvana tajutud nime teine täishäälik on muutunud (äe). Alles jääb võimalus, et Pedejä nimi sisaldab tundmatut hämardunud sõna, mis esineb ka Pedeli ja Pedja jõenimedes. A. Šteingolde väitel pole tegemist vene algupära nimega.AK, ES
LVVV: P1, 244–245; Mellin; PGM 1785–1792; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Roslavlev 1976: lisa 2, kaart 2; Rücker; Selart 2016: 118; Vene TK 126

Pelgulinn [pelgu`linn] ‹-`linna› – Tallinna asum Põhja-Tallinnas.  B1
1870. a-tel hoonestatud linnajagu on R. Nermani arvates saanud kujundliku nime pelgupaiga tähenduses, mida saab tõlgendada nende inimeste varjupaigana, kes Tallinnas kuritöö korda saatnud või kes varjasid end vaenuvägede eest. Teiseks motiiviks võib olla eraldatud, vaese piirkonna pilkenimi, sest niisuguseid Pelgulinna-nimelisi kohti on Eestis veelgi (nt Peetri khk-s asus selline saunaküla, kus asusid need peremehed, kes ei jõudnud makse maksta ja pidid pelgu minema). Teine tõlgendus tundub usutavam, sest 1930. a-tel tajuti nime sageli halvustavana. Vrd ka Wiedemanni sõnaraamatus antud tõlget: pelgu-linn ’Freistadt’ (st vabalinn). Vrd Kelmiküla. – PP
Nerman 2000: 6–8; Tallinn 2004: II, 59; Wd

Praaga-le›, rahvakeeles Jõgõ`suu Võnküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kastre mõis, Kiidjärve mõis), 1732 Jögge Suu, 1734 Jöggesuust (seestütlev), 1796 Jöggisu, Praga, 1811 Jegiso Dorff; vn Брага.  C1
Küla asub Emajõe suudmekohal ja selle vana nimi ongi olnud Jõesuu. L. ja I. Rootsmäe andmeil on nimi vanade inimeste mälus püsinud. Praaga nime olevat esimesena kasutusele võtnud venelased. Praegune nimi esineb kõrvuti Jõesuuga esmakordselt Mellini atlases. J. Simmu arvates esineb Praaga Mellinil loodusliku nimena, võimalik, et kalapüügikoha märkijana. Kuigi külanimena pärinebki see ilmselt loodusnimest, tundub, et Mellinil on külanimi pigem Praaga ja Jõesuu tähistab territooriumi. Jõesuu on muidugi otsene viide Emajõe suudmele ehk suule; Praaga nime tuletavad nii Simm kui ka Rootsmäed kärestikku, jõekarisid tähistavast vene sõnast порог, mille arhailisem vorm on праг. Küla on tüüpiline kaluriküla, mis järve eest pidevalt taganema on pidanud. Rootsmäede järgi olevat 1900. a paiku kaldajoon olnud 200–250 m kaugemal järves, vana küla asetsenud u poole kilomeetri kaugusel praegusest.MJ
BHO: 466; Mellin; Rootsmäe 2016: 241; Simm 1973: 32–33, 90, lisa 30; Simm 1977: 110; Tartumaa 1925: 417

Põru2`Põrru ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), ? 1542 Pergel, 1638 Perro Pustus, 1684 Pöro Kasper, Pörro Laur, 1765 Dorf Pörro.  B3
Vana talurühma, hiljem küla nimi. Pärast 1945. a liideti Mikita külaga, 1977 Kellämäega, taastati 1997. Nime päritolu pole teada. Talupoja lisanimena on see Lõuna-Eestis mõõdukalt levinud, varasem kirjapilt tavaliselt Perro. Võrdlus sõnavaraga, nt Vastseliina põru ’puru’, vana lõunaeesti põru ’mõra’, põruma jne ei paku head lisanime motiivi. Tähenduse poolest oleks hõlpsam lisanime seostada inimese kõne eripäraga, nt talunimes Põri (Vas Kahkva) on see paremini tuntav, vrd ka sm poru ’nutt, lärm, tüli’. 1542. a viljaaida nimi Pergel võiks põhineda Pärlijõe oletataval vanal nimel *Peräjõgi, kuid võib-olla seostub ka tänane Põru nimi sellesama aida ja kaubakohaga. Vrd Peri, Põru1, Pärlijõgi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:12, L 7; LGU: II, 899; Rev 1638 I: 188; SSA: porata1; VMS: 279

Ridali-sse›, kohalikus pruugis-heKanpaik (teerist) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Põlgaste mõis), 1883 Ridali Krug, 1897 Riddali Krug, 1909 Ridallikrug.  A3
Põlgaste mõisa kõrtsikoht Lahe külas vana Tartu–Võru maantee ääres on märgitud hiljemalt Rückeri kaardil 1839. Kõrtsi- ja teeristikohale on lisanud tuntust Ridali lennuväli al XX saj II poolest. Nime päritolu pole teada, kuid võib oletada, et see on tekkinud Läänemaa Ridalast siirdunud inimese järgi. Vrd Ridala1. – ES
BAL: 665;  EAA.3724.5.2832, L 1;  EAA.2469.1.747, L 1; Rücker

Sika1-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1684 Tolemo Pepp, Tolemo Meus, 1688 Tallemo Sicko Peep, Tallemo Meus, 1758 Sicka Peter, 1765 Dorf Sikka.  C2
XX saj on Sika küla olnud ametlik 1930. a-tel, hiljem on ta arvatud Toodsi küla alla. 1977–1997 oli Nogu küla osa, taastati 1997. See koht on seostunud ka Tallima külale nime andnud lisanimega. Lisanimi Sika ilmub välja XVII saj lõpus (vrd 1758 Auf Tallina Sicka Meus Land Sicka Peter). Seda kanti hõlmanud *Aroküläs (1588 Ara) on ka juba XVI saj lõpus kirja pandud talupoegade lisanimed Sik ja Sikow. Sika lisanimi pärineb kõige tõenäolisemalt inimese võrdlemisest koduloomaga sikk : sika ’sokk’, kuid tuleb möönda, et selle sageli esineva lisanime taga võib mõnikord olla ka sig-alguline saksa nimi, vrd SiegfriedSikka. Sika edelaosa on Mar´amäe (Marjamäe), mis oli ametlik küla kuni 1977.ES
EAA.308.2.178; EAA.567.3.252:11, L 9p; EAA.1268.1.401:94, L 90p; PA I: 32; Rajandi 1966: 218; Roslavlev 1976: lisa 10; SK I: 379

Suislepa [`suislepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Suistle Trvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, 1583 Suslo, 1601 Sustell, 1624 Suestla, 1638 Suislakill, 1693 Susläp Håff, Suuslephoff, 1782 Suislep, Suisleppa mois.  A1
1725. a-st iseseisev mõis (1731 Suistlep). XVIII saj lõpul jagati Vana- ja Uue-Suislepa mõisaks (sks Alt-Suislep, Neu-Suislep). 1920. a-tel tekkis mõlema mõisa maade väljajagamisel Suislepa asundus, mis 1977 muudeti külaks. lep-lõpuline nimi on varasemates allikates esinenud rööpselt st+la-lõpulise nimega. Esimese tähendus on ’lõpp, ots’, see on tähistanud koha asendit Tarvastu suhtes, vrd lähedal asuv Kivilõppe. Nime algusosa on kõige tõepärasem seostada sõnaga suu Õhne jõe laia ja soise suudme tähenduses. Suistle võib olla olnud „suudmes elavate inimeste koht“. Arheoloogia andmed näitavad, et siin on elatud keskmisest kiviajast peale, kui Võrtsjärve laht küündis veel sõna otseses mõttes Suislepa keskuseni. E. Jaanus on Suislepa nime algusosa seostanud sõnaga suistmekoht ’nooda väljatõmbamise koht’, kuid Tarvastus on selles tähenduses olnud kasutusel sõna emäauk. Jaanus annab ka sõna suiste teise tähenduse ’palkidest ehitatud parv nooda väljatõmbamiseks mudasel kaldal’. L. Tiigi esitatud Saaremaa XVII saj maaraamatute rohkete ste-lõpuliste lisanimede hulgas, milledest paljud on isikunime mitmuse omastavad, leidub ka Sueste ~ Suiste Olli (1623, 1626 Kapra) ning Soiste Hans, Suiste Tonno (1617–1619 Tagavere). V. Pall arvab samuti, et sellise lõpuga külanimed võivad olla tuletatud isikunimedest või siis olla lähtunud sõna pea tähendusest ’ots, tipp’. Suislepa jaguneb endiste mõisate järgi ka praegu kaheks osaks: Uue-Suistle kirdes ja Vana-Suistle edelas. Arvatavasti oli Vana-Suislepa alal XVI saj ka mõis nimega Finckenhof, mis XVII saj oli uue omaniku nime järgi Butlershof vähemalt a-ni 1690. Uue-Suislepa alal võis olla samal ajal Schulzen Hof (1601 Vitingkhof). Suislepaga on 1977 liidetud Kirikuküla (1970), Moori (1970) ja Veneküla (1909 Weneküla). Suislepa loodeosas on Kübenü (Kübeme) talud.MKu
BHO: 567;  EAA.567.3.121, L 18; ENE-EE: VIII, 685; EVK; Hupel 1774–1782: III, 328; PA IV: 144; Rev 1601: 128, 132; Rev 1624 PL: 80; Rev 1638 II; Tiik 1976a: 417; Uustalu 1972: 234

Tilga4-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ `TilkaVaspaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Loosi mõis), 1627 Tilcka Jack, 1638 Tilka Jaek, 1684 Tilka, 1820 Tilga (küla).  A2
Kunagise *Valgõpalo küla (1638 WalgPalla) Tilga talurühm kujunes varakult suureks (1688 kolm talu kokku kuue poolemehega), olles omakorda emakülaks Andsumäe, Tohkri ja Utika külale. 1977. a-st on Tilga küla liidetud Andsumäe küla alla. Nime päritolu on sama mis teistel inimese lisanimest saadud Tilga nimedel. Alamsaksapärane eesnimi Tiilik ~ Tilk esineb piirkonnas XVI saj (1561 Haanjas Тилькъ Игаловъ сынъ, 1588 Kisõjärve kandis Marth Pietrikow Thilik, *Valgõpalos Thylk Lar). Vrd Tiilige, Tilga1. – ES
EAA.308.6.316:64, L 57p; EAA.1271.1.225:86, L 1093; PA I: 30, 34; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 163; Truusmann 1897a: 40

Tinu-leSanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Tõlliste mõis), 1684 Osul Tenno (talupoeg), 1723 Tönno Michel, 1805 Tinnu Mart (talupoeg).  B1
Külana on nimekirjas hiljemalt 1970. Küla on nime saanud talult, talu aga seal XVII saj lõpul elanud peremehe eesnimest (Tenno). Tinu (Tino) ~ Tenu (Teno) ~ Tõnu (Tõno) jpt on nime Antonius mugandid eesti keeles. Tinu talu on kõige varasemas revisjonis üles loetud põlise Vanikeste (ka Vaniste ehk Vanikatse) küla all. See nimi esineb XVI saj-st alates (1582 Wacznakul, 1628 Waynikas, 1723 Dorff Wainakatz, 1805 Wannikatz). Nime on mäletanud veel inimesed, kellelt on talletatud nimeteavet kohanimekartoteegi jaoks. Aluseks võib olla alamsaksa isikunimi Winold (Wini), mille kõnekeelsed variandid on olnud ka Weinecke (hääldub vaineke) ja Weinig (hääldub vainih). ste-lõpp viitab inimeste rühmale ehk sellenimelise mehe küla rahvale. Nimes on häälikud omavahel koha vahetanud (vain- › vani-). Tinuga on 1977 liidetud Raudsepä (1970 Raudsepa) ja Vahete (1970 Vahetu) küla.MF
EAA.308.6.280:7, L 6p; EAA.567.2.449:2, L 1p; KN; KNAB; PA I: 74; Rajandi 2011: 26–27; Rev 1624/27 DL: 164; RGADA.274.1.174:1001, 1005, L 992p, 996p

Tromsi`Tromssi ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Trompsi ~ Trumpsi Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Peri mõis), 1817 Tromsi Jaan, 1839 Trumsi (karjamõis).  B2
Peri mõisa karjamõisa kohale tekkinud küla, karjamõisa nime aluseks on talupoja lisanimi, mis ilmub allikatesse XIX saj hakul. Lisanime aluseks võiks olla inimest iseloomustav sõna tromps ’mossitaja’, nt trompsih huuliga ’pruntis huultega, mossis’. Nime lähtena pole võimatu ka mugandus *Tromša haruldasest vene ristinimest Тромед (tavaliselt siiski Tronja, Medja). Tromsiga on 1977 liidetud Laanõ (Laane) küla ja Saarjärve (↑Saarjärv). Soessaarõ talud Tromsi kaguosas kuulusid varem Saarjärve mõisa alla.ES
EAA.3147.1.180:102, L 193; Petrovskij 1966; Rücker; VMS

Tõlliste-sseSanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Teilitz, 1582 Tyliczakul, 1625, 1628 Theilitz, 1638 Teylitz, Teilitz, 1782 Teilitz, Tölliste mois, 1900 Teilitz, Telliste m.  A1
Keskajal kuulus küla Laatrega kokku ja mõlemad olid Kärkna kloostri all. Iseseisvaks mõisaks sai 1663, kui eraldati Laatrest. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külanime esmane Poola-aegne üleskirjutus kajastab nime tegelikku hääldust õ-ga, nii nagu seda tunneme ka tänapäeval. Hilisemad kujud on saksa keelest mõjutatud, isegi XX saj eestikeelne Telliste. Nimes esinev järelliide -ste viitab inimeste rühmale (lõunaeesti keeles *tõllitsõ) ja nime aluseks on arvatavasti isikunimi Tõll. Tõlliste omaette piirkonnad on Piiriotsa (Piiri karjamõisa ümbrus keskusest kirdes) ja Uru (talurühm), küla piires on endine Hoovi karjamõis (sks Owi). Tõllistega on 1977 liidetud Kuski küla (1970), samuti hiljem Liivaküla (1922 Liiva). Vrd Tõlija, Tõlli1. – MF
Bfl: II, 69; BHO: 587–588; Hupel 1774–1782: III, 291; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 164; Rev 1638 I: 14, 164; Valgamaa 1932: 446

Tännassilma2 [tännassilma] ‹-`silma ~ -sse›, kohalikus pruugis Tännässilmä-`silmäPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kähri mõis), 1627 Toennes Silmet (küla), 1638 Thensylm, 1757 Tennasilm, 1798 Tenasilm.  A2
Vana küla, mis on al XVIII saj-st olnud Kähri mõisavalla keskus. Sellest ka elanike hüüdnimi kährläseq. Mitmel pool korduv vana külanimi põhineb tõenäoliselt elanike kutsumisel silmade värvi või muu silmade omaduse järgi. Seda asustusnimedele omaselt kõige usutavamat seletust kinnitavad naaberkeelte isikunimed, nt „valgete“ silmade kohta vn Белоглазов, poola Białokowski, läti Baltacis. Elanike omaduse tajumist võiks näidata ka 1627. a nimekuju mitmuslik kirjapilt (*silmad). Millist silmade omadust on rõhutatud, pole teada, sest tegemist võib olla hääbunud sõnaga. Selline lõunaeesti sõna nagu tinusilm, tinnõsilm, tinasilm on tähistanud tuhmi silmaga, silma katva kaega, hilisemal ajal ka klaassilmaga inimest, kuid *tännäsilm ei pruugi olla selle sõnapesaga seotud. J. Mägistel on hüpotees, et eesti Tän(n)assilma nimed põhinevad vetenimel (allika- või ojanimel liigisõnaga silm), mis sisaldab sama sõnatüve nagu vepsa jõenimi T´änus ja Lapimaa suure jõe nimi (põhjasaami Deatnu, soome Teno, norra Tena). Mägiste oletas, et nii need kohanimed kui ka sõnad tänitama, võru tänni pandma jmt on saadud tüvest *tänä- või *tännä-, mis oleks nii saami kui ka läänemeresoome keeltes tundmatust aluskeelest pärinev ja mille algtähendus oleks ’kisa, kohin, kõva kohinat tegev vool’. Seda seletust ei saa usutavaks pidada eesti Tän(n)assilma kohtade ja suure Deatnu jõe täiesti erineva olemuse tõttu. Deatnu nime peetakse tundmatust keelest pärinevaks just sõnavaralise vaste puudumise ja nimeobjekti tuntuse tõttu tohutu suurel maa-alal. Küll võib Mägiste kirjutisest tähele panna tänitama tegusõna taandamist *tänä-tüvele. Tähenduse ülekanne nägemis- ja kuulmismeele vahel võiks aidata seletada, millist silmade omadust need nimed rõhutavad. L. Kettuneni seletus sõna tänama, soome tenho ’nõidus’ ja muistse isikunime Tenho kaudu on väheusutav Mägiste poolt esile toodud põhjustel: vanast lõunaeesti keelest üles kirjutatud nimekujudes peaks olema märke h säilimisest, vrd võru tehnämä ’tänama’. Tännassilma külaosad on Aeniidü, Haidakukolk, Kalmõtu ja Tsiahar´akolk. Vrd Tänavjärv. – ES
EAA.3147.1.172:147, L 129p; EO: 124; Mellin; Mägiste 1955: 85–86; Rev 1624/27 DL: 58; Rev 1638 I: 140; SPK: 453; Wd

Vaimastvere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Vaemasvere Laiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Waimastfer, 1527 Wammeszfehr, 1552 Wemsteuer (mõis), 1601 Waymastwer.  A1
Algul küla, 1552 mainitud mõisana, küla kadus. 1921 jagati mõisasüda kaheks külaks, mida hakati nimetama ilmakaarte järgi Eha ja Koidu külaks. 1977 liideti need uuesti kokku Vaimastvere külaks. L. Kettunen ühendab Vaimastvere ja Laiuse kihelkonna varasema nime Vomel, Voymel, Vemel, mille lähtevormina annab *Võimala ~ *Vaimala, seal olnud inimeste sugukonna nimeks *Võimane ~ *Vaimane. Üldnimedest toob ta käsitlusse võim, -a, -u. Olemasolevate andmete alusel saame nime lähtevormina arvestada vaid mitmuse omastavat Vaimaste + vere, millele võib üldnimedest esitada võrdluseks võim : võimu. See oletus eeldaks küll esimese silbi a arvamise kirjapanekuis ebatäpsuseks. 1977 liideti Vaimastverega ↑Oonurme küla.VP
EO: 297; ERA.14.2.717; Ligi 1961: 347; PTK I: 264

Vana-Nursi-`Nurssi ~ -sse›, rahvakeeles ka Vis`nevski Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Alt-Nursie, 1588 Nurssy (veski), 1627 Nursi Kuella, Nursi (veski), 1638 Nursi Kywi, Nursy Hinn, 1684 Nursch Hoffe, 1782 Alt Nursie, 1909 Wanna Nursi m.  C2
Tänapäeva külapiiridega on Vana-Nursi mõisakompleks, kus enne Teist maailmasõda paiknes Eesti kaitseväe väeosa, ja ajalooline Vana-Nursi küla sattunud Lompka küla alla, aga Vana-Nursi nime kannab ametlikult 1950.–1960. a-tel sellest läänes tekkinud Višnevski sõjaväemetskonna asula (kuni 1977 Vana-Nursi asund). XVI saj on mainitud Nursi veskit Rõuge mõisa alal, XVII saj algupoolel lisaks veskile ka samanimelist küla. 1668 eraldati Nursi Rõugest iseseisvaks mõisaks. 1765 jagunes mõis Vana- ja Vastse-Nursiks (↑Nursi). Nursi nime päritolu on tundmatu. L. Kettunen on pakkunud, et see võiks tulla sõnast nuri : nurja, kuid oletanud ka *Nurmsi tüüpi nime lühenemist, st lähtumist sõnast nurm. Pole teada, kas algne on veski või sellest lõunas paiknenud küla nimi. Möldrite lisanimedele toetudes võiks esmaseks pidada veski nime. Nii võiks oletada veskinimede juures vahel esineva heliassotsiatsiooni kasutamist: nurss : nursi kui nurruv heli. Ka inimese lisanimi Nurss nurisemise (võrupäraselt nurrama) alusel oleks mõeldav. Vrd Nursi, Nurste. – ES
BAL: 697; EAA.308.6.316:45, L 39p; EM: 106; EO: 201; Hupel 1774–1782: III, 287; PA I: 40; Rev 1624/27 DL: 91, 92; Rev 1638 I: 196, 199

Villa2-le›, kohalikus pruugis-lõ~ Villakülä-`külläRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1561 Томасъ Вилильев (?), 1626 Wiely Hanns, 1627 Wille Hanns, 1630 Wilba Hans, 1638 Willy Hans, 1684 Willa Kylla.  A3
Villa oli 1977–1997 Plaani küla osa. Külanimi on olnud esialgu talupoja lisanimeks *Kõola külas (↑Plaani). Omapärane on, et 1684. a kaart ja kirjeldusraamat esitavad Villa küla viit poolemeest nimedega Johan Willa, Ifvan Willa jne – nagu vabadel inimestel, kuigi nad ei olnud vabatalupojad. Külanimeks on saanud Lõuna-Eestis väga levinud talupoja lisanimi. See võib olla saadud nimisõnast vill : villa, kuid võimalik on ka saksa isikunimel Wilhelm põhinev mugandus või siis muinasaegne isikunimi, mida tavaliselt esitatakse *vilja-algulisena. Viimast võimalust näikse toetavat nime varasemate kirjapiltide i-tüvelisus ja 1561. a mainitud Haanja kandi talupoegade nimede kooslus, kus äratuntavaid muinasnimesid on lisanimedes silmatorkavalt palju: Вилильев, Каласовъ, Игаловъ jt. Vrd Vilita. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4; EAA.308.2.178; EAA.308.6.316:74, L 67p; PTK I: 276; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 171; Roslavlev 1976: lisa 1; Stoebke 1964: 106; Truusmann 1897a: 40

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur