[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ülgase [`ülgase] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Ülgasi Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Ilgas, 1387 Uldyes, 1403 Vldis, 1565 Yldis, 1582 Ulest, 1637 Hülgaste (küla), 1687 Üllkes, 1688 Yllux, 1798 Ülgast.  A3
● Ülgase mõis eraldati Jägala mõisast 1824, hävitades hulga majapidamisi eelkõige tiheda asustusega Koljunukis. Väike mõis on olemas olnud juba varemgi, sh 1387–1565 Tallinna toomhärrade tulumõis, hiljem kuulus Ülgase Jägala juurde. Wrede järgi oli Ülgase 1725 hajatalu, mõisast olevat pärast katku järel vaid varemed. Mõisa lähedal asus Hõbemägi, kuhu veel enne sõda kogunes kevadpühade aegu sadu inimesi. Ülgasesse rajati 1920. a-tel esimene fosforiiditehas Eesti Vosvoriit, tänapäeval on mahajäetud kaevanduskäigud saanud nahkhiirte elupaikadeks. 1920. a-tel sai Ülgase asunduseks, 1940. a-tel külaks. P. Wieselgreni arvates pärineb Ülgase sõnast hüljes : hülge, kuid nimealguline h tundub olevat hilisem lisandus. Nimes võib peituda sõna ülg ’peigmees, mees’ (vrd sm ylkä), mis esineb rahvalauludes, mh sageli ingeri rahvalauludes. Nimi on algselt si-lõpuline, millele viitavad ka ste-lõpulised nimevariandid (Ülgaste, Hülgaste). Kohanimede lõpus on e ja i vaheldus väga üldine, vrd nt Viimse ~ Viimsi. Tavaliselt on si- ja ste-lõpu ees kohanimes isikunimi, kuid võimalikud on ka isikule viitavad sõnad. Problemaatiline on siiski d nime esimestes kirjapanekutes. – MJ
BHO: 128;  EAA.1.2.C-III-9; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 4; EKMS: I, 14; ENE-EE: XII, 707; Johansen 1951: 166; Jõelähtme 2010: 195–196; Lepik 2002–2003: 13–14; Mellin; Ojap 2008: 7; Wieselgren 1951: 226, 239–240; Wrede 2006: 44; ÜAN