[KNR] Eesti kohanimeraamat
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 17 artiklit
B2● Saart on ilmselt kasutatud peatuskohana juba iidsest ajast, sest lähedal olid tähtsad kaubateed, kuid püsiasustusest on esmaseid teateid a-test 1469–1470. A. Saareste järgi on Äigna nimekuju kasutusel Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaelanike hulgas, Aegna Sise-Harjumaal. Nime on kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt ka Wiedemannil Äigne-saar´. 1683. a Eikisari on ühekordne, võimalik, et ekslik ilma n-ta kirjapanek. P. Johansen seob seda eestirootsi sõnaga eik, aik ’hobune’, sest 1539 pidas raad seal hobuseid, kuid problemaatiliseks jääb silp -na nime kõikides teistes kirjapanekutes. Samal põhjusel ei saa olla tegemist L. Kettuneni pakutud isikunimega Eik (Heikki). P. Wieselgren on võrrelnud nime soome sõnade haikka ’neem’ või häikkä ’liivakari, veest välja ulatuv liivasäär’ omastava käändega. Johanseni eeskujul, kes Lepna na-osist tõlgendab omastava -n + ala, ütleb Wieselgren, et Aegna ~ Äigna algne nimekuju on *haikka ~ *häikkä omastavas + ala, mis tähendas saart liivakari all ehk vabamalt saart neemega. Kettunen ütleb selle oletuse kohta, et soome murdesõna on eesti keeles tundmatu ja peab nime na-lõpuliseks. Üks seletusvõimalus oleks -na ‹ -nina, teiseks võib nimi lähtuda tegusõnast äigama : äiata, millel on vasteid vepsa ja soome keeles. Tegemist oleks tuletisega *Äikina nagu kolin(a) tähenduses ’mere möirgamine’ või edasi fantaseerides ’röövimine’, sest saar on keskajal olnud tuntud kui mereröövlite saar. Teisal võrdleb ta nime talunimega Eigna (Kos), samuti külanimega Äigvere (↑Eivere) ja vallanimega Eikla ~ Äikla (Kaa).
Saare varasemad mainingud on rootsi ja saksa nimega. Rootsi nimi on olnud Ulfsö, Wulfsö, millest on laenatud ka saksa Wulf, Wolf (1297 Vulvesöö, 1348 Wolvesöö, Wluesøø). Eestikeelne Vullisaar, Vulbi tuleneb rootsi- või saksakeelsest nimekujust, Salmesaar laevateel olulisest väinast ehk Suurest salmest Aegna ja Kräsuli vahel, Johansen peab Salmesaart saare päris eesti nimeks. Saksa- ja rootsikeelne saarenimigi pärineb väinalt ja tähistab selle ohtlikkust (rts ulv, sks Wolf ’hunt’; rts sund, sks Sund ’väin’). Johansen on XIX saj vene ajaloolase S. Solovjovi järel nime Ulfsön seostanud varjaag Ulf Ragvaldssoniga (Novgorodi kroonikas Uleb), kes olevat püüdnud hõivata Tallinna, kuid sai 1032 surma lahingus Raudvärava juures (vn Железные ворота), mis Johanseni arvates on Suur salm. Ulf ehk Uleb olevat maetud ↑Kumbli saarele. Rohuneemet olevat nimetatud Rauaneemeks (1689 Raunemy), mis on ekslik arvamus. Vene ajaloolased paigutavad Raudvärava lahingupaiga kunagistele läänemeresoome aladele, Raudväravaks on nimetatud üldse kitsast ja sügavat väina. M. Blomqvist jätab lahtiseks, kas tegemist on isikunimega Ulf või sõnaga ulv ’hunt’. Peab lisama, et varasemates kirjapanekutes esineb sõna algul enamasti v (w) ja see kaob sealt alles XVII saj keskel, sõna sees muutub v f-ks XVI saj kirjapanekutes. Väina nime kirjapanekut 1409 Olevessunde on Johansen tõlgendanud kui viidet kuuluvusele Oleviste kirikule, kuid häälikuliselt on see lähedane teistele samaaegsetele kirjapanekutele (nt 1491 Wulueszoe, 1544, 1598 Wulues sunt). – MJ
BHO: 691; Blomqvist 2000: 71; Brockhaus–Efron 1890–1907; EE: I, 113, VIII, 1354; Eesti väikesaared 2009: 67; ENE-EE: I, 65–66, XII, 101; EO: 136–137, 142–143; Gustavson 1998: 10–11; Joh LCD: 290; Johansen 1951: 70–74, 137–138, 196, 198; Nerman 2008a: 16, 231–232; Samojlov 1941; Solov’ev 1998: 253; Viidas 1992: 76–86; Viik 2010: 16; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 124, 143–148, 162–168; ÜAN
Hundinurga [hundi‿nurga] ‹-`nurka ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Undi‿`nurga Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas (Vaivara mõis), 1894 Undinurk, 1922 Undinurga. B3
● Algselt Vaivara mõisasulaste maatükk. Küla on nime saanud tõenäoliselt loodusnime järgi. 1894 oli kohal juba eluhoone. Nimi pärineb loomanimetusest hunt : hundi + nurk : nurga. Hundinurgaga liideti 1977 osa Kirikukülast (1913 sks Kirchdorf, ajalooliselt Vana-Vaivara, ↑Vaivara2), mis sai nime Vaivara kiriku järgi. Küla lõunaosas asus enne Sooküla (1922 Soo), mis hävis Teises maailmasõjas. – MK EAA.3724.4.1800, L 1; KNAB
Hundissaare [hundis‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka Undis‿saare Tür – paik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Türi-Alliku mõis), 1712 Hunty Sare Ewert (talupoeg Alliku all), 1726 Hundi Sare Hinrich, Hundi Sare Jahn (talupojad Äiamaa küla all), 1796 Undisaar M. (karjamõis), u 1900 Ундисаре (küla). B1
● Hundissaare (sks Sorgenfrei) oli Türi-Alliku mõisa karjamõis. XX saj küla, nimekirjas hiljemalt 1970. Liideti 1977 Türi-Allikuga. Külanimi on tekkinud loodusnimest talu ja karjamõisa nime kaudu: loomanimetus hunt : hundi + saar ’soosaar’. – MK
EAA.3.1.448:110, L 157; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 138
Labandõ ‹-le›, kohalikus pruugis ka Labadsõ ~ Labastõ ‹-lõ› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), vn Лобаны́, 1866–1867 Лобаны, 1904 Labandõ, Лобаны́, u 1920 Lobanõ, 1928 Labande, 1937 Labatse. C3
● Küla kuulus XIX saj Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. Kohanime seletusena tulevad arvesse kõige enam eesti murrete laba ~ lava ’lava; koonlalaud’, ent ka labane ~ lavane (koekiri), labama ~ labahama ’lobisema’ (Vas, Lut) ja labask ’lobiseja’ (Se). J. Truusmann oletas päritolu vn sõnast лобъ ’laup’. Vene algupära korral vrd ka лобан ’meriärn (Mugil cephalus); hädavares; hunt’ ja isikunimi Лобан ’suurelaubaline (inimene)’. L. Vaba andmeil leidub sarnaseid kohanimesid ka meist lõunas: vrd Лóбаны (Valgevenes), Labone ~ Labonis (järv Lätis) ning leedu Labunai (vanapreisi Labune). Lobanõ (Лобаны) küla on ka Pihkvamaal, Valgevenes ja Udmurtias (udmurdi Лобан). Labandõ küla nimi võib olla seotud Petserimaa lähedal paikneva Lobenka (Лобенка) jõe nimega. Vrd Labassaarõ. – AK
Academic; EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; KN; Markus 1937; SeK: 64–65; Setumaa 1928: 312; Truusmann 1897b: 37; Vaba 2014: 918; Vasilev 1882: 166
Mustivere ‹-`verre ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Pärsti mõis), 1481 Musteversschenn wech (’Mustivere tee’), 1583 Mustiuer (küla), 1599 Mustywer (küla), 1638 Mustefer, 1797 Mustafer. B2
● Külanime algusosa aluseks olev must : musta pärineb tõenäoliselt isikunimest. Viljandi khk kohanimedes on must kohanimedes laialt levinud. Mustivere loodeosa tuntakse Undi nime all endise karjamõisa (sks Uinti, 1724 Hunt Jüry Andres, 1731 Hundi Jurry) järgi. Mustiverega on 1977 liidetud osa Kirikumõisa külast (1970). – MK
EAA.567.3.89:14, L 9p; EAN; EO: 311; KNAB; LGU: I, 548; Mellin; PA IV: 147; Rev 1638 II: 99; RGADA.274.1.192/1:869, L 850p
Põdramõtsa [põdra‿mõtsa] ‹-`mõtsa›, varem ka Pulli ~ Pullipõdra Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1684 Puli Thomas, 1688 Pulli Tohmas, 1782 Pulli Poddra Andre, 1820 Pullipõdra (küla), kuni 2017 Pulli. B3
● Küla asub Pulli järve kaldal. Varasema Pulli küla ajalooline tuumik järve kagukaldal liideti 1977 Misso alevikuga, ülejäänud osa Käbli külaga. 1997 taastati Pulli küla järve loodekaldal endise Pulli metsavahikoha ümbruses, hõlmates sinna kaugemal paiknevad Põdramõtsa talud. Pulli nimi pärineb talupoja lisanimest. 1688 oli juba kolm poolemeest. Vastseliina ja hiljem Misso mõisa teine Pulli küla paiknes Viitka lähedal. Vahetegemiseks kutsuti siinset küla Pulli-Põdraks ja Viitka-lähedast Kurõ-Pulliks. Vastseliina lõunaosa on ainus kant Võrumaal, kus talupoegade põliste lisanimedena on käibinud terve sari looma- ja linnunimetusi: Pulli, Põdra, Kurõ, Märä, varem ka Ilvesse, Kurvitsa ja Orava. Et valdade ühendamisel sattus samasse valda teinegi Pulli küla, nimetati siinne 2017 Põdramõtsa külaks. Pulli järve nimi 1684. a kaardil on Walak Jerw või Walas Jerw. See on sama mis 1563 озерко Бѣлое, 1627 Walge ja 1638 WalgJerw. ¤ Hundid ajasid noort põdrapulli taga. Talvel oli jää järve peal nõrk, pull kukkus sisse ja uppus ära, hunt ei uppunud. Siis saigi järv nimeks Pullijärv. Algul olnud veel nimi Põdrapullijärv. See siin ongi Põdrapulli küla, paljalt 4 talu siin oligi, tagapool on Põdra mõts. (1982) Vrd Hino järv, Pulli1, Pulli5. – ES EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:21, L 20p; EAA.1271.1.224:136, L 701; KM: RKM II 364, 459/60 (24) – 1982; Rev 1624/27 DL: 74, 76; Rev 1638 I: 159, 166; Roslavlev 1976: lisa 2; Selart 2016: 76
Rebäsemõisa [rebäse‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Rebase Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1906 Реббаземойсъ, 1909 Rebasemois. C3
● Rebäsemõisa oli 1977–1997 Kavõldi küla osa. XIX saj lõpus asutas Viitina mõis terve rea uusi talusid, mille nimed lõpevad sõnaga mõisa: Märdimõisa, Orumõisa, Rebäsemõisa, Soemõisa. Motiivideks oli Märdi talu naabrus ja asukoht orus, rebane ja susi ’hunt’ kahe kaugemal paikneva koha nimedes seostusid ilmselt vaid asukoha kõrvalisusega. – ES
BAL: 696; EAA.3724.4.1961, L 1
Soe3 ‹-le›, rahvakeeles ka Vambola Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis, Vana-Suislepa mõis), 1839 Soe (kõrts), 1970 Soe (küla). B3
● Nimi on saadud tõenäoliselt taluperemehe lisanime järgi. Juba 1583. a revisjonis on Ämmuste külasse tulnud uusasukana Suzi Piep. Suislepa ja Tarvastu mõisa Soe kõrts on nimetuna kujutatud Mellini kaardil 1797. Seal asus ka samanimeline veski. Vrd susi : soe ’hunt’ (Trv jm). Nõukogude-aegse ühismajandi järgi on küla nimetatud ka Vambolaks. Küla omaette piirkonnad on Rüüsä läänes ja Vipu Soe järvest loodes. Soega on 1977 liidetud Roniküla (1624 Ronni Matz). Vrd Soe1. – MKu
ENE-EE: VIII, 557; Mellin; Rev 1624 PL: 114; Rücker; VMS
Soeküla [`soe‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Soe MMg – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Elistvere mõis), 1805 Soe Abram, Soe Maddis (üksiktalud). A4
● Soe taludest väljakasvanud küla, nimestikus esimest korda 1922. Nimi tuleneb sõnast susi : soe ’hunt’. Kuivõrd küla on Elistvere mõisa lõunasopis, siis on seda varem nimetatud ka Altnuka külaks (1925). 1638. a revisjonis on Elistvere piiride kirjeldust võimalik mõista nii, et kohta on nimetatud ka *Tagametsaks (Takametz), nimi esineb juba varem (1627 talu Taggametz). Soeküla kirdeosa on olnud varem Kaiavere mõisavalduste lõunaotsaks, kus on Jõevälja talud (1585 Jeuel). – PP
KNAB; PA I: 190; PTK I: 223; Rev 1624/27 DL: 31; Rev 1638 II: 203
Soelaanõ [`soe‿laanõ] ‹-`laandõ ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Soelaane Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1710 Сизикова, u 1790 Сюзякова, 1855–1859 Сусоина, 1882 Сузиково, Бришнево, отр. Бритаево (küla ja otreez), 1885 Soelane, 1886 Soelaane, 1897 Soe-küla, Сюзиково (Узницы) (otreez), 1904 Soelaanõ, Су́зиково, 1922 Saelaane, Susinovo. A2
● Liideti 1977 Mikitamäega. Küla kuulus XVIII saj algul Kuulja gubaasse, XIX saj aga Selise kogukonda ja Värska kogudusse; 1882 on mainitud ka eraldi otreezi. Kohanimi koosneb sõnadest susi ’hunt’ + laas ’suur tihe (okas)mets’. Vene kohanimi võib tuleneda taimenimetusest сузик ’raudrohi’, kuid tõenäolisemalt on Сузиково laenatud otse (lõuna)eesti sõnast susi. Petserimaal Lauras on Susikova küla (1882 Сузиково). A. Šteingolde järgi on Бритаево kujunenud lisanimest Бритай (‹ брить ’raseerima’). – AK
Academic; EAA.298.2.71, L 15; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XV; EKSS; PGM 1785–1792; Pskov 1710–1711: 494–680; RL 1922; SeK: 141–142; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 75; Vasilev 1882: 35, 308
Soodevahe1 [`soode‿vahe] ‹-sse ~ -le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas (Lagedi mõis), 1782 Sodewahe Thomas (kõrtsmik), 1844 Suttewa (karjamõis), u 1900 Соотевахе (Метсакюля). C3
● Sai nime Soodevahe karjamõisa ja kõrtsi järgi, nimetatud ka Metsakülaks. Mõne varasema kirjapaneku järgi võis nimi olla ka *Suteva (sõnast susi ’hunt’, vrd ka 1913 Sötewache). – PP
BAE; EAA.1864.2.IV-1:418, L 405; Schmidt 1844; Vene TK 42
Sudemäe [sude‿`mäe] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis). B3
● Asundustaludest väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1945. 1977–1997 oli Kuningvere küla osa. Nimi on pandud Sudemäe talu ja loodusnime Sudemägi järgi (sõnast susi : soe ’hunt’). – PP
KNAB; PTK I: 227
Sutlema [`sutlema] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Sutlepa Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Sutlem, 1425 Suttelemode, 1525 Suttelm, 1597 Sutlen. C2
● Sutlema mõisast on teateid 1425. a-st. 1920.–1930. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Sutlema asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimes võib ehk eristada kaht osa: *sut (sõnast susi ’hunt’?) ja -lemma, Eesti kohanimedes sageli esinev element (vrd Lemmaru, Lemmakõnnu, Odulemma, Vasalemma), mis on ehk tähistanud mingit maastikuterminit. – PP
Bfl: II, 196, 342; EM: 56; ENE: VII, 318; Ligi 1961: 327
Sutte [`sutte] ‹-le›, kohalikus pruugis Sutõ ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1900 Sutte (metsavaht), 1949 Сутте. B1
● XVII ja XVIII saj olid selles kandis Kivi küla (↑Loosi) heinamaad ja metsapõllud. Pärast Loosi mõisa rajamist XIX saj keskel olid siin mõisamaad ja ainukese taluna Sutõ metsavahikoht. Üheverstakaart (u 1900) näitab juba kolme talu olemasolu. Metsavahikoha nimest saadud külanimi on 1977 muudetud tagasi vanasse kirjaviisi, veel 1970 oli nimekirjas Sute. Sutõ on mitmuse omastav kääne sõnast susi ’hunt’. Nime tekkimise aeg ja motiiv pole selge, lähim sama sõna sisaldav vana talupoja lisanimi ja külanimi on ↑Soena. Suttega on 1977 liidetud Imaru küla. – ES EAA.3724.5.2895, L 1; EAA.308.2.178; NL TK 25
Suttermu [`suttermu] ‹-sse›, kirjakeeles ka Suterma Lüg – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Aa mõis), XV saj algul Suttenhyrmo, 1650 Sutterma, 1796 Sutterma (karjamõis ja kõrts). A2
● Küla on 1977. a-st ametlikult Saka osa. Varem karjamõis, 1920. a-test asundus, hiljem küla. Nimi oli kaheosaline, algusosa on lähtunud tõenäoliselt sõna susi ’hunt’, ’nõeluss’ mitmusevormist, järelosa oli hirm : hirmu. Sõnaühend võis olla isikunimi. Vrd Sutlema, Sutlepa. – MK
BHO: 570; EAN; Mellin
Sutu ‹`Suttu ~ -sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Pihtla mõis, Tõlluste mõis). C4
● Sutu on külanimena uus (1977), tekkinud talunimest. Sutu talud paiknesid praegusest külast läänes, Kailuka küla põhjaosas (1798 Sutto). Lisanimi Sutto on esinenud XVIII saj Püha Vanamõisa külas (1731 Sutto Rein) ja Kiritu külas (1744 Sutto Hain). Nime tähendussisu on mõneti ebaselge, võrdluseks võiks tuua soome suttu ’segadus, ebapuhas toit, koht jms, toidujäätmed, vesine lumi, soga jne’. Eesti sutt-sõnad on kõik i-tüvelised, vrd kalanimetus sutt ja sutt ’hunt’, millest K. Pajusalu on oletanud oi-lõpulist isikunime *Suttoi › Sutu. Enne 1977 on küla nimi olnud Loona (1855–1859 Лона, 1923 Loona). Nimi pärineb mõisalt (sks Lodenhof ehk Lohdenhof, eestikeelses ajalookirjanduses Loode mõis), täpsemalt selle omaniku nimest: al 1645 sai Otto Lohde ühe adramaa Ilpla vakuses, millest tekkiski mõis. Pärast 1765 ühendati see Pihtla mõisaga. Loona küla on vahel kokku arvatud Hõbeniku külaga. Vrd Püha1. – MK
Buxhövden 1851: 125–126; EAA.298.2.71, L 6; EM: 124; KNAB; Mellin; Rehepapp; SK I: 395; VMS; ÜAN
Tsutsu ‹`Tsutsu ~ -sse ~ -le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1796 Zuzzo Pik Jaan, Zuzzo Mihkli Jacob, 1839 Zuzzi. C2
● XVIII saj oli Tsutsu veel *Kokõ-Villaku (↑Püssä) küla all. 1977–1997 oli Tsutsu Rasva küla osa. Tsutsu nimi on tulnud käibele talupoja lisanime kaudu. Lisanime päritolu on tundmatu, vrd Sutsi ja Tsundsu ~ Sundsu talunimed mujal Eestis. Sõnavaralistest võrdlustest sobiks hellitusvorm tsudsu ’susi, hunt’, samuti tsuts (tsutsukõnõ) ’natuke, korraks’, vrd vene чуть, mille saamine lisanimeks on mõeldav näiteks nimekandja sõnakasutuse iseloomustuseks. – ES
EAA.1268.1.403:233, 234, L 200p, 201p; Rücker
