[KNR] Eesti kohanimeraamat

Lillbyn [`lil`bü(ü)n] ‹-i› HMd – paik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas Väike-Pakri saarel (Kloostri mõis), ? 1508 to Luttick op den Holm, ? 1694 Lillaby, 1798 Lillabÿ, 1855 Lillaby, Lilh-by.  A4
● Saare idarannikul asunud küla, eesti nimega Väikeküla. Rootsikeelse nime tähendus on sama. 1698. a kaardil kujutatud ilma külanimeta. P. Johansen samastab külaga 1508. a kirjapaneku, mille kohaselt Tallinna ordukomtuurile nõuti makse „väikeselt [külalt] saarel“. – PP
 EAA.1.2.C-IV-115, L 1; Johansen 1951: 226–227; Lagman 1964: 67; Mellin; Russwurm 1855: I, 142

Mõisaholm [`mõisa‿`holm] Vor – poolsaar Lääne maakonnas Vormsi vallas, rts Hosholmen [`huus`holmen] ~ Holmen, Bussbyholm [`bũssbü`holm], Magnushovsholm [maŋnũshoovs`holm], 1798 Hofs Holm.  A4
● Poolsaar kuulus Vormsi Suuremõisale, mille järgi on saadud ka eestikeelne nimi, mõis : mõisa + holm ’väike saar, madalik, küngas’. Rootsi keeles on saarel olnud vähemalt neli nime, kuivõrd eri omanikud on paika kasutanud eeskätt heinateoks, mh Bussby küla ja Suuremõisa (Magnushovi) mõis. Rootsi argikeeles oli nimeks Hosholmen ’mõisaholm’ (Hovet oli Suuremõisa eestirootsi nimi), kohalike jaoks lihtsalt Holmen. Vrd Austurvike, Suuremõisa, Västurvike. – MB, MK
Johansen 1951: 274; Lagman 1964: 37–38, 107; Mellin; Russwurm 1855: I, 9, 98, 105, II, 253–254; Tiberg 1951: 180, 182, 208; Wieselgren 1962: 33–36, 42, 53, 104

Prangli2 [`prangli] ‹`Prangli›, kohalikus pruugis `Praŋli ~ `Prangli‿`maa, rahvakeeles ka Saar ‹`Saarde› Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1397 Rande Ø, holm to Rango, 1525 Rangelisare, 1732 Pranglesaar, 1798 Gros Wrangelsholm oder Wrangöö; rts Stora Vrangelsholm, sks Groß-Wrangelsholm.  A1
● On arvatud, et XIII või XIV saj lõpul on siia toodud rootslasi, kaitsmaks mereteid rannaröövlite vastu, kuid 1525 olid isikunimed eestipärased. Rootslastega saareelanikud end ei seosta, küll on toodud naisi Soomest ja mandrilt. Rootsipärased perekonnanimed andis elanikele Haljava mõisa rootslasest valitseja. Prangli nime on seostatud Wrangelitega, L. Taimre järgi tegi seda esimest korda XVIII saj algupoolel kirikuõpetaja H. C. Wrede, üle sajandi hiljem C. Russwurm ning oletust on korratud tänapäevani välja. Tegemist on küllap rahvaetümoloogiaga. A. W. Hupel on 1774 öelnud, et saar on eesti keeles Pranglesaar, kirjutatakse ka Wrangoe, aga nimetatakse üldiselt Wrangel. P. Wieselgren seostab nime germaani tüvega wranga-, P. Johansen täpsemalt rootsi sõnaga vrång ’kõver’. L. Kettunen pakub esimestele kirjapanekutele tuginedes asemele võrdluse soome isikunimega Rankoi, Rankoinen, sest ka Russowi kroonika 1578 peab saareelanikeks rootslasi. Russow oma kroonika uustrükis 1584 enam päris nii ei väida. T. Viik on hiljuti sidunud nime sõnaga varanger ’viikingid’, tuues paralleeliks kohanime Varanger fjord Norra põhjaosas. Etümoloogia on võimalik ja seletaks ka pärimust, et saart olevat omal ajal asustanud röövlid. Igal juhul on eesti nimi pärit rootsi ja saksa nimest ning on võimalik, et eestlased kutsusid saart tegelikult lihtsalt Saareks (vrd Saaremaa). Sellele viitab nii praegune kasutus kui ka talupoegade lisanimi Saare, mis esineb vanade allikate järgi korduvalt ümberkaudsetes külades. Võimalik on veel üks seletus, mille on välja pakkunud G. M. Knüpffer, et Wrangö ja Wrangell on seotud Taani hindamisraamatu aegse suurmaaomaniku Tuki Vrangiga. Tuki Vrang omas maid ka hilisema Haljava mõisa aladel, Prangli koos Aksiga kuulus 1549–1847 Haljava mõisale. Muuseas sai 1078. a lahingus polovetsidega surma Kiievi-Vene üliku Tšudini vend Tuki, mis viitab sellele, et Tuki võiks olla läänemeresoome isikunimi. Nimi on siiski tuntud ka Skandinaavia nimevaras, kuigi P. Johanseni järgi nime Vrang Taanis ei esine. Et nime tähendus on ’kõver’, võib see olla eesti keelest tõlgitud lisanimi. ¤ Wrangeli-nimelise mehega seob saart ka muistend, mille järgi olevat mees pandud saare vardjaks ja nii hakatud saartki Wrangliks ja hiljem Prangliks kutsuma. Mees läinud hiljem elama Jüri khk Pajupea külla, mille Prangli talu elanikud teda oma esivanemaks peavad. – MJ
Ariste 1940: 44; Eesti väikesaared 2009: 48–49; ENE-EE: VII, 441–442; EO: 103–104, 332; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 20, 22; Hupel 1774–1782: I, 358; Joh LCD: 836; Johansen 1951: 174; Solov’ev 1998: 32; Taimre 2011: 9–10; Thor-Helle 1732: 309; Viik 2011: 8; Wd; Wieselgren 1951: 195, 198–200; ÜAN

Rammu2, kohalikus pruugis Rammu‿`saar Jõe – saar Harju maakonnas Jõelähtme vallas, 1570 holm Ramboe, 1737 Rammo Saar, 1768 Rammusaar, 1798 Rammosaar, 1855 Rammosaar, 1893 Rammu-saar; rts Ramö.  B2
● 1564 on Rammut mainitud kui Herman Zöge saart (holm des Herman Zöge), seega kuulus ta Anija mõisale. Hiljem kuulus saar Kodasoo mõisale. Esmamainingus on nimes mb, kuid juba varakult on see asendunud nõrgas astmes mm-ga. Etümoloogia on ebaselge. P. Wieselgren pakub välja eri võimalusi. Nimi võiks pärineda eesti sõnast ramm : rammu, kuid pole tähenduslikult tõenäoline. Ka rootsi murdesõna ramm, mis tähistab soist, märga ala, ei sobi hästi kuivale ja kivisele saarele. Wieselgren mainib ka C. Russwurmi etümoloogiat (germaani ram ’jäär’ + ö ’saar’). Saar oli nimetamise ajal ilmselt asustamata. – MJ
BHO: 481–482; ENE-EE: VIII, 22; Johansen 1951: 164; Russwurm 1855: 156; Wd; Wieselgren 1951: 242–243; Wrede 2006: 50

Saareküla2 [saare‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Saare Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Saare mõis), 1453 Holm, 1562 Holmhoue (mõis), 1645 Sarekül (küla Saare mõisas /Holmhoff/), 1798 Saare.  B3
● Küla asus Saare mõisast edelas, kuid varasemates allikates pole alati selge, kumba on mõeldud. Mellinil 1798 on külanimi Saare lahus mõisanimest Holmhof. Vrd Saare, Saaremetsa. – MK
BHO: 121; EAA.1.2.947:64, L 55; LUB: XI, 300; Mellin; Rehepapp