[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aaspere [`aas‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kattentack, 1241 Katkantagus (küla), 1498 Kattentacken (küla), 1511 Kattentaken, 1732 Aastwerre, 1796 Kattentak, Aastwerre M. (mõis), 1913 Haasper m.  A3
● Mõis tekkis põlise küla kohale. Küla kuulus Taani ajast a-ni 1796 Hastferite (Hastever) suguvõsale, mõisa esmamaining on a-st 1583. Hastferite järgi sai eestikeelseks nimeks Aaspere. P. Johanseni andmeil pärines suguvõsa Vestfaalist, nimi viitab kohale nimega Haversvörde (vörde ’koole, jõest läbikäigu koht’). 1920. a-tel rajati mõisa maadele Aaspere asundus, al 1977 küla. Küla esialgne nimi *Katkutaguse on säilinud mõisa saksakeelses nimes Kattentack (katk ’madal soine koht, soomülgas’ + tagune). Vrd Päri1. – MA
Bfl: I, 751; BHO: 201; EM: 66; EMS: II, 837; Johansen 2005: 83; Joh LCD: 418; KNAB; Pall 1996: 388

Aasu ‹`Aasu ~ -le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Essu mõis), u 1900 Азокюля.  B3
● Küla rajati XIX saj II poolel, kui Essu mõisnik asustas sinna ümber Põdruse küla peresid, et saada mõisale moonakate jaoks maad. Aasu tähendab jõe- või ojakääru, heinamaad jõekäärus või jõeäärset heinamaad. – MA
EMS: I, 61, 68; EVK; KN; Joh LCD: 389–390; KNAB

Aavidu ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka `Aavidu ~ Avidu ~ Avido ~ Aavido ~ Aavidoa Hlj – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Vanamõisa mõis), 1866 Awido, u 1900 Аявидо, 1913 Ajawiido.  A3
● XIX saj Vanamõisa mõisatöölistele rajatud küla. Liideti 1977 Võlega, ent praegu kuulub osa Haljala aleviku piiresse. Nime päritolu on selgusetu. – MA
BHO: 8;  EAA.3724.4.1806, L 1; EVK; KN; KNAB

Aaviku2 ‹-sse ~ -le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kandle mõis), 1895 Авико, 1913 Awiko, 1922 Aaviku.  B2
● XIX saj tekkinud küla, kus on nii Kandle külast mõisastamisel välja viidud talud, kandikohad kui ka Kandle mõisamaadest 1920. a-tel moodustatud asundustalud. Nimi tuleb arvatavasti loodusnimest aavik ’(väike) haavamets’. – MA
 EAA.3724.4.1583, L 1; EMS: I, 72; EVK; KN; KNAB

Adaka ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Metsiku mõis), 1550 haddakas (talu), 1725–1726 Addaka Hans, Addaka Jahn, Addaka Thomas (hajatalud), 1796 Adaka, 1844 Addaka, u 1900 Адака.  A2
● E. Tarveli andmeil on küla mainitud 1550. a piirikirjas. Külla rajati 1920. a-tel asundustalud. Adaka nimi võib tulla isikunimest Ada, Adu (*Atoi). Küla piiresse kuulub endine ↑Metsiku asundus koos mõisaga. – MA
BHO: 3; EO: 310; EVK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 96; Schmidt 1844

Altja [`altja] ‹`Altja ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1465 Wandemunde, Juwanden Münde, Rotzinpe, 1544 Ieszo (rannaküla), 1648 Kerbann, 1671 Rotzipäh (rannaküla), 1678 Halti Jahn (talupoeg), 1699 Kerpe under Annickfer, Iheso Eller Hallia By under godzet Saggad, 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja (küla), 1871 Haldja, u 1900 Альтья (küla), 1922 Haldja (küla).  A2
● Altja külal on harva esinevalt palju nimesid: Wandemunde (’Oandu suu’), *Jõesuu, *Rootsipea, *Kärba, Altja. E. Tarveli järgi on Altja hajaküla tekkimise aega raske määrata. Esmakordselt on Altja ümbrust nimetatud 1465 Annikvere mõisale kuuluva kalapüügikohana Oandu jõe suus (in der Wandemunde) ning sealne mereäärne maa kandis nime *Rootsipea. Nimi tuleb kunagistest neemel (-pea) elanud rootsi asukatest. Külana on Altjat mainitud esimest korda 1544 kui *Jõesuu (Ieszo) rannaküla. 1618. a paiku tulid Soomest *Rootsipea (Rotzepeh) taluasemele elama talupojad, kelle nime (*Kärppä või *Kärpänen) järgi hakati *Rootsipea talu- või külaaset kutsuma *Kärba (1648 Kerbann, 1699 Kerpe). Nähtavasti sellest nimest pärineb ka Altja oja alamjooksu nimetus Kärbseoja (-jõgi). *Rootsipea oli neeme läänepoolne osa, mis kuulus Annikverele, *Jõesuu ehk Altja küla kuulus Sagadi mõisale. Tänapäeval ainuvalitsev nimi Altja esines esmakordselt 1678. a ühe talupoja Halti Jahn lisanimena, külanimena 1699 (Hallia). L. Kettunen pakub nime aluseks Alt-oja või -aia ning sarnaselt Haljalale haldjat. E. Tarvel peab neid seletusi ebatõenäoliseks ning seostab nime mõne Halli-tüvelise isikunimega, K. Pajusalu peab tõenäolisemaks kuju Halti-. Võrdluseks võib veel tuua ka Lõuna-Soome Haltia küla nime, mida S. Paikkala järgi on seotud nii haldjauskumusega, sõnaga haltija ’haldaja, omanik’ aga ka Haltia-nimelise esmaasukaga. Vrd Haldi, Haljala1. – MA
Bfl: I, 253, 255, II, 785; BHO: 99;  EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: I, 165; EO: 107, 146, 200; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 67; Tarvel 1983: 77–78, 81; Tarvel jt 1996: 5–8

Ama ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vatku mõis), 1241 Hama (küla), 1438 Hame, 1447 Hame, Ame, 1462 Ame, Amepolsen, 1544 Aem, 1583 Amopolsam und polsam Hoff, 1586 Amopoltz, 1688 Ammaküll, 1694 Polsema, 1796, 1844 Amma, 1871 Ama.  A3
● Veel 1586. a on Ama kuulunud Neeruti mõisale, oletatavalt XVI saj lõpust alates aga Kadrina khk-s asuvale Vatku mõisale. Ama nime tähendussisu on teadmata. XV–XVI saj kuulus Ama küla valduslikult kokku *Põltsamaa peredega (Polsam, Poltsama, P. Johanseni järgi sõnadest põld + maa) ja seepärast esineb 1462. a-st Ama nimi ka kujul Amepolsen jmt (st Ama-Põltsamaa). XVIII saj oli *Põltsamaa abimõis (Polsemah, Poltsama, Pelzama), mis sai sajandi lõpuks omale uue nime Pressi (1796 Prassi, 1844, 1871 Pressi). See tegutses koos kõrtsiga kuni mõisate kaotamiseni XX saj algul. Ama piiresse kuuluvad põhjas endised Vatku-Nõmme talud. 1977 liideti Amaga ↑Vatku küla (Kad), 2017 eraldati ↑Jürimõisa küla. Vrd Hammaste. – MA
Bfl: I, 168, 188, 1231; BHO: 15; EO: 236; Joh LCD: 346–347; LUB: X, 356; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tammik 2005: 267, 359–363, 373; Tarvel 1983: 101

Andi ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Andi ~ `Andi‿küla Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis), 1895 Анди, 1913 Андикюль, 1919 Adiküla, 1922 Andiküla, Eisma I.  B2
● Kuulus 1977–1998 Eisma küla koosseisu. Andi(küla) nimi ilmus kaartidele XIX saj lõpul. Küla nimi võib tulla isikunimest Ant : Andi ~ Andu (vrd Andre(a)s, Ando, Anton). – MA
 EAA.3724.4.1583, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2; ERA.T-6.3.512, L 1; KN; KNAB; PTK I: 22; SPK: 25

Annikvere2 ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Annigfer, 1241 Andikewæræ (küla), 1406 Annekever (küla), 1445 Annekevere (mõis ja küla), 1463 Anikvere (mõis), 1469 Annigkever (mõis, küla, veski), 1542 Annickver (küla), 1796 Annigfer (mõis), 1844 Annigfer (mõis, küla), Annigver (küla).  A3
● Kuigi Annikvere mõisast on teateid a-st 1445, tekkis mõis P. Johanseni arvates juba Taani ajal. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 Annikvere külaga. P. Johanseni järgi tuleb külanimi isikunimest Anikka, Annike. L. Kettunen on pakkunud tulenemist isikunimest *Anti : *Annin koos hellitusliitega -kka, -kkoi, -kkei (*Anti-kka › Andik › Annik). Kettunen on lisanud võimalikuks lähtenimeks *Andikanveere. Annikvere mõisale kuulus Jorika rannaküla, praegu ↑Pihlaspea osa. Vrd Annikvere1. – MA
Bfl: I, 99, 183, 246; EO: 274, 310; EVK; Joh LCD: 286, 314–315; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Pall 1996: 389; Tarvel 1983: 37

Auküla [`au‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Au Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kihlevere mõis), 1241 Haudis, 1306 Haudss, 1390 Haudisz, 1459 Hawdes, 1632 Audiss, 1672 Hauküla, 1796 Aukül.  A3
● 1543 jagati küla Telliste ja Kihlevere mõisa vahel, 1779 läks kogu küla taas Kihleverele. L. Kettunen on pakkunud nime tulenemist sõnast haud : haua, mitmuse seesütlevas haudes. Viimane vorm tundub aga ebausutav, M. Kallasmaa pakub ühe võimaliku variandina, et varastes kirjapanekutes on tegemist sõnaga haud ja jäänukiga mingist järelliitest. Endist saunaküla Auküla lõunaosas tunti Karjametsa nime all, loodeosa kutsuti Kurekülaks, põhjaosa Tagaväljaks. – MA
EO: 291; Joh LCD: 351–352; KN; KNAB; Mellin; Tammik 2005: 103, 114

Eisma [`eisma] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Einsema ~ `Eisnema Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis), 1697 Häinisma, 1770 Enisma, 1788 Essama, 1796 Heinsama (küla ja kõrts), 1895 Эйнцама, 1908 Enzema, 1913 Эйзма, 1922 Eisma II, Eisma-Rannaküla.  B2
● Küla nimetati ka Kandle rannaks (Kandelsche Strandt). Eisma nimi võib tulla sõnast einasmaa ~ eenasmaa ’heinamaa’. – MA
 EAA.46.2.147, L 1;  EAA.854.4.1114, L 1;  EAA.3724.4.1583, L 1; ERA.T-6.3.1288; ERA.T-6.3.512; Kallasmaa 2003: 41; KN; KNAB;  LVVA.6828.4.309, L 1; Mellin; SK I: 36; Valter 1998: 9

Eru laht, kirjakeeles varem ka Mungalaht Hlj, Kad, Kuu – laht Harju ja Lääne-Viru maakonna piiril, 1796 Münke wiek, 1844 Munkewieck, 1871 Moonke Wiek.  B2
● Laht Pärispea ja Käsmu poolsaare vahel. Eru laheks kutsutud lahe lõunarannikul oleva Eru küla järgi. Vrd Hara1, Eru. – MK
Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Essu ‹`Essu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Jeß, 1241 Gesse, 1406 Jess, 1496 Jesse, 1732 Esso.  B3
● Küla asemele tekkinud mõisast on teateid a-st 1496. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Essu asundus, al 1977 küla. Essu nimi tuleb L. Kettuneni arvates isikunimest *Jessoi. Essu mõisast põhjas olevat väikest asulat tuntakse Liivaru nime all. 1977 liideti Essuga Muda ja Tammispea. Viimane oli Essu mõisast 1848–1898 eraldatud karjamõis (sks Tammispäh, esmamaining 1406 tühja külana Tammispae), millest 1920. a-tel tekkis küla. – MA
Bfl: I, 100, 534; BHO: 147; EO: 166; Joh LCD: 338; KNAB

Haili ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Aili Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1583 Kirkipall, 1586 Kirkepallu, 1726 Kangamann (küla), 1726 Haile Hans, Haile Michell (talupojad), 1732 Kaggaman (küla), 1782 Hayli (küla), 1791 Haila (küla), 1796 Haili (küla), u 1900 Гайли (küla).  A2
● E. Tarveli järgi pärinevad küla kohta esimesed andmed 1583. ja 1586. a-st. Al 1716 esines allikais Kagamanni nime all. 1726 on külas elanud ka Haili-nimelised rannatalupojad, kelle järgi on XVIII saj lõpuks küla saanud uue nime. `Ail : `aili (sm haili) on rannikumurdes ’räim’. Kagamanni on säilinud suvemajade nimena Mustoja suudme lähedal. – MA
BHO: 88; EAA.308.6.16; EMS: I, 166–167; EO: 105; EVK; KN; KNAB; Mellin: 1796; Rev 1725/26 Vi: 113; Tarvel 1983: 79, 81

Haljala1 [`haljala] ‹-sse› Hlj – alevik Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Haljala kirikumõis, Idavere mõis), 1241 Halela, 1402 Halgel, 1445 Halligell, 1447 Haliel, 1674 Halja, 1796 Haljal, 1913 Гальяль.  B3
● Haljala küla kasvas alevikuks XIX saj lõpul. Nime järelosaks ei pea L. Kettunen mitte lõppu -jalg : -jala, vaid -la. V. Palli järgi on la-lõpuliste nimede algusosa sageli olnud isikunimi. A. Kartano on võrrelnud Hal-isikunimesid (Hali(kko), Halli) sõnaga hall : halli ’hallipäine, halli habemega’ (vrd sm kohanimi Hallila). R. Alitalo on sidunud soome Hali-kohanimede (nt Halinen) tähenduse veeäärsete maa-aladega, mis samuti võiks Haljalale sealse allikarohke järve tõttu sobida. Vrd ka rannikumurde `(h)al´ligas ’allikas’. 1966 liideti alevikuga osa Idavere ja Maheda külast, 1977 Maheda küla terviklikult. Mahedat on mainitud juba Taani hindamisraamatus (1241 Maidalæ, 1488 Maydel, 1765 Maheda, 1871 Mahheda). Maheda nimi võib tulla Johanseni ja Kettuneni järgi sõnast mahe : maheda ’sõbralik’, mis võis olla aluseks isikunimele. Vrd Haljala2, Idavere, Maidla3. – MA
Bfl: I, 93, 1445; ENE: II, 499; EO: 11–12, 54, 71, 78; EVK; Joh LCD: 283, 344–345, 492; KNAB; Mellin; Pall 1996: 389; SPK: 65–66

Haljala2 [`haljala] ‹-sse› Hlj – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Haljall, 1241 Halelæ.
● Haljala kirikukihelkonna moodustasid Taani vallutajad Virumaa *Rebala (Repel) muinaskihelkonna põhja- ja idaaladest 1220. a-tel. Kihelkonda on esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, mil see hõlmas ka suuremat osa tulevasest Rakvere khk-st (eraldus XVI saj II poolel). Mõisaid on teada al XIV saj-st. XVI saj lõpul oli Haljala lühikest aega ühendatud Viru-Jaagupi, XVII saj algul Kadrina khk-ga. Kihelkond on nime saanud Haljala külalt. Vrd Haljala1. – MA
ENE-EE: XII, 137; Joh LCD: 344–345

Idavere ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Itfer, 1241 Itereuaræ, 1499 Itterver, 1635 Idefer, 1652 Itfer, 1732 Iddawerre, Ot Loodna (mõis, Lode suguvõsa järgi).  B3
● Taani hindamisraamatus on mainitud külasid Itereuaræ (Idavere) ja Honolius. Viimase asemele rajati mõis, mille nimi oli esmamainimisel 1474 veel küla järgi Onalja, 1499 aga kõrvalasuva küla järgi Idavere (Itterver). Idavere küla hävis ajavahemikus 1774–1782, talud viidi üle Maheda külla, mille seda osa hakati kutsuma Idavere külaks (praegu osa Haljala alevikust). Mõisamaadest moodustati 1920. a-tel Idavere asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettuneni järgi ei tule Idavere nimi mitte ilmakaart tähistavast sõnast ida, vaid ilmselt isikunimest *Itere, *Itara, *Ittera vmt + -vere. 1977 liideti Idaverega Haljala-Raja (1796 Raja) ja osaliselt Männiku küla. Vrd Haljala1. – MA
 EAA.1224.1.170, L 1; EVK; EO: 172, 275; Joh LCD: 370, 389–390; KNAB; Mellin

Jürimõisa [jüri‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hlj, Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vatku mõis).
● Küla moodustati 2017. a Ama küla osast, kus pärimusteadete järgi (E. Leppiku kogutud andmetel) varem paiknes Jürimõisa karjamõis. Nimi oli rahvasuus kasutusel (kajastub Nõukogude-aegsel topokaardil moonutatud kujul Юримантсу), ent ei olnud varem kusagil ametlikult fikseeritud, v.a bussipeatuse nimena. Arhiivimaterjalidest ei ole Jürimõisa karjamõisa olemasolule kinnitust saadud; E. Leppiku teatel on ase näha veel Kruusamäe (praegu katastris Kruusemäe) ja Männiku (praegu Sauevälja osa) talu vahel. Jürimõisa oli Vatku mõisa teomeeste asundus, kaardil kajastuvad majad hiljemalt XIX saj keskpaigast alates (kolmeverstakaardil). – PP
KN; Vene TK 126
Märkus. Uus artikkel. 2017-11-24T12:44:44.

Kakuvälja [kaku‿välja] ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Katku‿välja Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1469 Kacke (küla), 1844 Katkowelja (talu), 1858 Kakkowelja (talu).  C2
● E. Tarvel on oletanud, et 1517. a mainitud küla Weikesz ning 1586. a Wykes on tähistanud Kakuvälja küla. Sagadi-Väikeküla see olla ei saanud, see kuulus siis Uusküla mõisale ning kandis Uusküla nime. XIX saj tekkis Kakuväljale Sagadi mõisa moonaküla, millest mõisa maade jagamisel 1920. a-tel said asundustalud. Küla on nime saanud arvatavasti talupoja lisanimest, mis V. Palli järgi tuleb sõnast kakk : kaku ’öökull’, järelosa on väli. Vrd Kaku1. – MA
ERA.T-6.3.91; EVK; PTK I: 51; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 101–102

Kaliküla2 [kali‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kunda mõis), 1241 Kaligalæ, 1359 Kallighalle, 1430 Kaligal, 1521 Kalligel, 1583 Kalieküll, 1586 Kalliel, 1615 Kalliala kylla, 1796 Kalliküll, 1844, 1871 Kallikül, 1922 Kali, 1931 Kalliküla.  C2
● Kaliküla kuulus kuni 1583 Wrangellite suguvõsale, seejärel Tatruse mõisale. Ajavahemikus 1739–1744 müüdi Kaliküla Kunda mõisale (VNg), küla jäi aga endiselt Haljala kihelkonda. L. Kettuneni ja V. Palli järgi tuleb külanimi isikunimest *Kalli : *Kallin. M. Joalaid ei pea seda aga tõenäoliseks, sest osa varasemaid kirjapanekuid ja nime praegune ametlik kuju on Kaliküla, mitte Kalliküla. Nime päritolu jääb lahtiseks. Vrd Kaliküla1, Kiviküla2. – MA
EO: 53; ERA.T-6.3.1120; Joalaid 2013a: 60; Joh LCD: 396–397; KNAB; Mellin; PTK I: 51–52; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Kandle [`kandle] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kandel, 1241 Kandalæ, 1345 Kandele, 1583 Kandel, 1726 Kandell, 1840 Kandle.  B2
● Esmateated Kandle mõisast pärinevad 1583. a-st, kuid mõis võis olemas olla juba varem. Mõisa ostsid XX saj alguses Kavastu mõisa omanikud ning Kandle muutus Kavastu kõrvalmõisaks. Küla püsis mõisa kõrval osaliselt veel kuni a-ni 1871. 1920. a-te maareformiga rajati sinna Kandle asundus, a-st 1933 küla. L. Kettuneni järgi ei tule nimi mitte sõnast kannel : kandle, vaid kand : kanna, tuues võrdluseks sagedase sarnase esinemuse Soomes. 1977. a-st kuulub Kandle küla piiresse XIX saj II poolel tekkinud mõisamoonakate küla Matsu (isikunimest Mats : Matsu). – MA
EO: 73; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 401–402; KN; KNAB; PTK I: 137; Rev 1725/26 Vi: 102; Särg 2007: 41

Karepa ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1541 Wald von Karrepso, Karlopso (mets), 1726 Karepaeh, 1796 Karepä, 1844 Karlpae.  B2
● Nime esmamaining pärineb a-st 1541 seoses Vihula ja Annikvere piiritüliga. E. Tarvel on pakkunud nime tulenemise sõnadest kare, karine ’kruusane ja kivine maa’ või ’üles kündmata, söödis maa’ + -pa (sõnast pea ’neem’). – MA
Bfl: I, 1186; BHO: 181; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 92; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 84

Karula2 ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Karrol, 1241 Carola (küla), 1402 Karuol (küla), 1461 Karuel, 1467 Carrull, 1583 Carolby (küla), 1871 Karrol (mõis), Karola (küla).  A2
● Karula mõis esineb kirjalikes allikates esimest korda 1499, Karula mõisnikku on mainitud aga juba mõnikümmend aastat varem. E. Tarvel oletab, et Karula mõis pärineb XV saj keskpaigast. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadele Karula asundus, mis liideti 1977 Karula külaga. Et varasemates nimekujudes esineb sageli v (ka u hääldus v-na), siis nii L. Kettuneni kui ka E. Tarveli järgi ei tulene Karula küla nimi mitte sõnast karu, vaid mõnest karva-tüvelisest muistsest isikunimest, näiteks *Karvoi ning küla algne nimekuju on olnud *Karvala või *Karvola. Karula kõrval oli hiljemalt XV saj-st olemas Iilpalu küla (1499 Idelpalla, 1726 Hilpallo), mis XX saj alguses Karula külaga kokku kasvas, moodustades selle lõunaosa. Vrd Karula1. – MA
BHO: 191; EO: 74; Joh LCD: 408–409; ENE: IX, 111; KN; Mellin; Schmidt 1871; Särg 2007: 169; Tarvel 1983: 25, 46–47, 104–105

Karulõpe [karu‿lõpe] ‹-le› Hlj – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Varangu mõis), 1922 Karulõpe.  B3
● Varangu küla mõisastatud osa, kus elasid mõisamoonakad. 1977 liideti Karulõpe nime alla Jõeküla, Tõugu (↑Tatruse), Varangu ja Varangu-Raja küla, 1997 nimetati Karulõpe küla taas ↑Varanguks. Küla nime aluseks võib E. Varepi oletusel olla seal asunud Karula kõrts + -lõpe ’ots, lõpp’. – MA
EVK; Kallasmaa 2003: 110; KNAB

Katela ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Kattela Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Essu mõis), 1241 Katal, 1402 Cattel, 1583 Kattila, 1586 Kattel, 1726 Kattala.  B3
● Kuulus XV–XIX saj Andja mõisale, seejärel müüdi Essu mõisale. L. Kettunen on pakkunud nime tulenemist sõnast katel : katla, ent ka isikunimi Katti (’kass’) võiks kõne alla tulla. Katela külaosad on Saareküla (loodes), Selgamäe (edelas) ja Vanaküla (keskel). – MA
BHO: 200; EO: 75; Joh LCD: 415; KN

Kavastu1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
● Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kavastu2 ‹-sse›, rahvakeeles ka `Mõisa‿küla TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
● Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Kisuvere ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kloodi mõis), 1241 Kiskeueræ, 1583 Kyseuer, 1637 Kiszefehr, 1704 Kissowerre, 1913 Kissofer.  B3
● L. Kettunen on pakkunud nime tulenemist sõnast kiisk : kiisa (*Kiiskenveere, *Kiiskonveere) või kisk : kisu ’pragu, kida’, kiskuma ’(juurtega maast) tõmbama’ ja ka ’tülitsema, kisklema’. Viimast tähendust peab Kettunen vere-lõpule eelnevana sobivaimaks. Ka P. Alvre on pidanud kisu- tähenduseks ’kiskumine, riidlemine’, eeldades vere-lõpu lähtumist sõnast pere. Kisuvere lõunaosa on varem tuntud Pahnitaguse nime all (asus Kloodi poolt vaadates Pahnimäe taga, ↑Päide). 1977 liideti Kisuverega Veltsi mõisast planeeritud Veskimäe küla. – MA
Alvre 1963: 223; EMS: III, 244, 248, 251; EO: 276; Joh LCD: 433–434; KNAB

Kiva ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis, Karula mõis), 1697 Kifwi oija (kolm talu ja jõgi), 1796 Kiwioja, 1871 Kiwwa (talu?), 1895 Кива, 1931 Kiiva.  B2
● Vainupea jõest lääne poole jääv osa Kiva külast kuulus Karula, idapoolne Kandle mõisale. 1782 on Kiva talu loetud Pajuveskile kuuluvaks. Talu ja küla nimi tuleb jõenimest, mis 1697. a kaardil on kujul Kifwi oija (praegune Vainupea jõgi). Kiva nimi tuleneb sõnadest kivi + oja. Kiva koosseisu kuulub lõunaosas endine Palli küla (1871, 1931 Palli), mille nimi tuleb Ariste järgi isikunimest Pall : Pallu ~ Palli. – MA
 EAA.46.2.147, L 1;  EAA.3724.4.1583, L 1; EO: 102; ERA.T-6.3.1120, L 3; EVK; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 105

Kiviküla2 [kivi‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kunda mõis), 1922 Kivi k.  C2
● Kiviküla on endine ↑Kaliküla osa (kuulus ametlikult 1977–1997 Kaliküla alla), mille alale jäi ka Kunda mõisale kuulunud Kaliküla karjamõis. Kiviküla nimi võib tulla külas asuvate kultuskivide järgi. Kiviküla kaguosa tunti varem Liblikaküla nime all. – MA
EVK; KN; KNAB; Leppik 2006: 67

Koolimäe [kooli‿`mäe] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1671 Kolimah (rannaküla), 1699 Kohlma, 1871 Kolimae, 1897 Колимя.  C1
● Väike hajaküla, mille talusid on ka Natturi küla alla loetud, ilmub esimest korda kirjalikesse allikatesse 1671. E. Tarvel on arvanud, et nimi tuleb tõenäoliselt looduslikest tingimustest, mitte kooljast ega koolist. Koolimäe juures on nii koolme- ehk ojast ülekäigu koht kui ka koolu ehk mere- ja ojaäärne lodu. Alles XIX saj algusest tekib nimesse -maa asemel -mäe, mille ümberkujunemist võib sealne kõrgendik mõjustanud olla. – MA
Bfl: II, 785;  EAA.1.2.C-IV-121; ERA.T-6.3.553, L 1; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 75, 82

Kosta [`kosta] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Karula mõis, Sagadi mõis), 1469 Kasti (veski ja pere), 1517 Kosta (veski koos taludega), 1544 Kosten (veski), 1692 Kosti, 1725 Kosta (küla).  A2
● Kuulus 1977–1997 Tiigi küla koosseisu. Nime aluseks võib olla isikunimi, nt sm Kostia, vn hellitusnimi Коста. Kõne alla võiks tulla ka Kosta nime seostamine Soomes vetega seotud nimedega Kostamo, Kostian, mida on seletatud niisket kohta, soist pinnast tähistava tüve abil (vrd sm kostea ’niiske’, eesti murretes kostma ’niisutama, märjaks tegema’). Vrd Kostivere. – MA
Bfl: I, 276, 841; BHO: 259;  EAA.46.2.146, L 1; EMS: III, 752; EVK; Joh LCD: 286; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 99; SPK: 182; Tarvel 1983: 102, 104

Kõldu [`kõldu] ‹`Kõldu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kavastu mõis), 1241 Hiltæ (*Kilte), 1390 Koͤlte, 1514 Koltte-, Kultte-, Költe-külle, 1533 Kelt, 1744 Cöeldo, 1796 Köldo, 1913 Kölas.  A3
● Al XVI saj-st kuulus Kavastu mõisale. Põhjasõjas 1703 põletati küla maha ning pärast sõja lõppu rajati uuesti praegusele asukohale. L. Kettunen on pakkunud, et Kõldu nimi võib tulla isikunimest, aga on võrrelnud ka Soome külanimega Keltto (keltto ’kuivanud maa’, ’armetu’). Ka rannikumurdes esineb sõna kelu ’söötis maa; kuiv, vilets maa’. Veel üheks variandiks pakub Kettunen koldas : kolta ’äravajunud kallas’. H. Kadari järgi asuski Kõldu küla kunagise madalapõhjalise, allikatest toidetud järve põhjapoolsel kaldal, sidudes küla nime tekkimist selle järvega. Kadari pakub tulenemist sõnadest kold, kõld ’kollane’ ja ’kollaste õitega veetaim’. Võib oletada, et Kõldu küla nime tekkimist saab seostada külaäärse järvega, vrd kolle : kolde ’kalda nõlv’, koldas : kolta ja kollas ’kaldaalune õõnsus’, kolgas : kolka ’pehme kinnikasvanud veekoht; koldas’; kõld : kõlla ’veetaimede jäänused; kollane’. 1977 liideti Kõlduga Koigi, Kavastu mõisa Koigi karjamõisast (sks Koik) moodustatud küla. Koigi nimi võib tulla isikunimest Koik, kelle järgi sealset karjamõisaeelset hajatalu nimetati. – MA
EMS: II, 987, III, 481, 485, 501, 502, IV, 233; EO: 20, 31; Joh LCD: 362–363; Kadari 1978: 19–20; Kadari 1984: 3; KN; KNAB; Mellin

Kärmu1 ‹`Kärmu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Aaspere mõis), 1241 Kermæ, u 1400 Kerme, 1796 Karmo (küla ja kõrts).  A3
● XV saj-st kuulus küla Aaspere mõisale, kes asutas 1808 külasüdamesse Kärmu (sks Kermo) karjamõisa ning ülejäänud alad läksid naaberküla Liiguste kasutusse. 1920. a-tel moodustati karjamõisast Kärmu asundus, mis hiljem oli nimestikes küla (1945). L. Kettunen on pakkunud nime päritoluks sõna kärme ’kiire’ ning isikunime *Kärmo(i). Võiks arvata, et külanime aluseks on isikunimi *Kärmo(i), mis tuleneb sõnast kärm, kärv, käärme ’madu’ või selle tuletisest kärme ’nobe, väle’. Vrd Kärmu2. – MA
EES: 208; EM: 66; EMS: 586; EO: 130; ERA.14.2.720; Joh LCD: 423–424

Käsmu ‹`Käsmu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Aaspere mõis), 1453 Kesemo (rand), 1524 Kazsmekul (küla), 1624 Casperwick, 1644 Kasperwyk, 1796 Kesmo (küla, kõrts, kabel), 1844 Kasmo (küla), Kasperwick (laht), 1871 Kesmo (küla, järv), Kasper Wiek (laht); sks Kasperwiek.  C1
● Esimest korda on Käsmut mainitud 1453 Aaspere mõisale kuuluva rannana, asustuse kohta on teateid a-st 1524. 1971 liideti Käsmu Võsu aleviga, ent taastati 1997 omaette külana. Legendi kohaselt on küla ja laht nime saanud kas Pühale Kasparile pühendatud rannakabeli või Käsperi-nimelise kapteni järgi, kes merehädast pääsenuna kabeli rajas. E. Tarvel ei pea võimatuks, et katoliku ajal seal pühale Kasperile pühendatud kabel ka oli (praegune kabel rajati 1863). P. Johanseni järgi on põline eesti kohanimi rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud (Käsmu › Käsmer- › Käsper- › Kasperwiek). Tarvel täiendab, et XV ja XVI saj materjalides olevate eestilisena tunduvate nimekujude lõppliide -mo tähendab maad, kus midagi viljeldakse. Liide tuleneb tõenäoliselt väga vanast põllunduse oskussõnast moo, mille tuletis on mh mõis. Tarvel on pakkunud, et tüvi Kese-, Kasz- tuleb sõnast ’kask’, sest puude nimetused on piirkonna kohanimedes omased. J. Simm on nime seostanud sõnaga kesanto ’kesa, tühi viljelemata maa’. Käsmu nime võiks seega tuletada sõnadest kesa + moo, ’kesamaa, taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli’. Kõne alla võiks tulla ka Soomes vetega seotud Käs(ä)mä-, Kesamo-nimede oletatav tulenemine sõnast käsämä ’konksuga puu nooda jääaugust väljavõtmiseks’, vrd ka saartemurdes esinev käss ’pootshaak’. Vrd Kesse. – MA
BHO: 195; EMS: II, 1039–1041, IV, 554; ENE-EE: XII, 270; Juske 2003: 9, 15–20, 24, 30; KM: ERA II 153, 42 (44) – 1937; KN; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; SPK: 155, 211; Tarvel 1983: 72–73, 210–211

Lahe1 ‹`Lahte ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1398 Laxen, 1402 Laxe, 1586 Layse, Lachse, 1699 Lahe, 1796 Lahhe, u 1900 Лахе.  C1
● Rannaküla asub Soome lahe sopis ja on nime saanud oma asukoha järgi. – MA
 EAA.1.2.C-IV-121; ENE: IV, 338; LUB: VI, 2944, 2955; Mellin; Tarvel 1983: 74–75

Lauli ‹`Lauli ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1469 Lauly, 1517 Lauell, Lauli (küla), 1544 Laull, 1796 Lauli, u 1900 Лаули (küla).  A2
● E. Tarvel on arvanud, et küla on olemas olnud juba muinasajal, kuigi kirjalikesse allikatesse ilmus alles 1469. Tarvel pakub, et nimi võib tuleneda muistsest isikunimest, tuues võrdluseks nime Lalli. – MA
Bfl: I, 276, 841; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Tarvel 1983: 30, 101–102

Lihulõpe [lihu‿lõpe] ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Lihu‿lepe ~ Lihu‿`leppe Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Idavere mõis, Kloodi mõis), 1586 Walep, 1765 Leholep, 1796 Liholep (kõrvalmõis), 1877 Lihholepp, 1922 Liholepa (asundus).  B3
● 1586 on mainitud nime Walep (*Lealep), mis võis olla Lihulõpe küla või suur talu. Lihulõpe (sks Lihholep) oli XVIII saj lõpust Kloodi mõisa (Rak) kõrvalmõis, mille maad müüdi XIX saj lõpus taludeks ja tekkis Lihulõpe küla. Lihulõpe nimi võib tulla isikunimest *Lihoi + lõpe ’ots, lõpp’. 1977 liideti Lihulõpega Veltsi küla (uus Veltsi küla moodustati senisest Veltsi asundist), samuti osa Arukülast (moodustatud Vanamõisale kuulunud Aru karjamõisast). – MA
BHO: 306;  EAA.3724.5.1533, L 1; EO: 77; EVK; Kallasmaa 2003: 110; KN; KNAB; Mellin; Tammik 2005: 224

Liiguste [`liiguste] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Aaspere mõis), 1241 Ligælæ, 1544 Ligel, 1550 Licus, 1586 Liegell, 1637 Lykus, 1796 Liegus, 1844, 1871 Ligus, 1913 Ligoste, Лійгусте.  A3
● Ajavahemikus 1361–1544 läks koos Rõmeda külaga Võle mõisale. 1791 müüs Võle mõis Liiguste küla Aaspere mõisale. P. Johansen on võrrelnud Liiguste nime Soome kohanimega Liikkala, mida L. Kettunen täiendab perekonnanimega Liikkanen. Võrdluseks toob Kettunen sm liikata : liikkaan ’lonkama’ ja *Liikkoi, mida saab tõlgendada isikunimena (’lonkur’). Kettunen pakub ka tulenemist sõnast liikuma tingimusel, et sõna on eesti keeles piisavalt kaua olemas olnud. Liiguste külaosa Tölliku (1796 Teltik) on veel 1844. a kaardil olemas eraldi külana (Tolliko), mida 1871. a kaardil enam pole. 1977 liideti Liigustega Raisma küla (1922). – MA
Bfl: I, 1232; BHO: 306; EAA.1864.2.V-41:10, L 9p.; EO: 212; Joh LCD: 483; KN; KNAB; Mellin; Rev 1586: I, 30–31; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 100
Märkus. Parandatud Liiguste küla müügi aasta (1796 › 1791), aluseks EAA.1864.2.V-41:10, L 9p. 2023-07-28T18:38:35.

Lobi ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1523 tor Lep (rand), 1534 Lopen (rand), 1543 Loppen (rannaküla), 1583 Loppiby, 1739 Lobbi.  C1
● Lobi on esmakordselt mainitud 1523 kui Uusküla mõisa randa, mis müüdi Sagadi mõisale. Rannakülana ilmus ürikutesse al 1543 ning 1583 oli seal veel vaid kolm rannatalupoega. Uuesti on teateid Lobi külast 1739. a adramaarevisjonis. Lobi ranna, neeme ja küla nime tuletab E. Tarvel sõnast lõpp : lõpe ’laht, lahesopp’. – MA
Bfl: I, 897, 1222; Tarvel 1983: 73–74

Loobu ‹`Loobu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Luobu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Loop, 1241 Lopæ, 1442 Loep, 1547 Lope, 1586 Loop, 1615 Lopo, 1671 Lop (küla), 1716 Loopo, 1726 Lopo.  C3
● Loobu kuulus koos Läsnaga XV saj-ni Kadrina, seejärel Haljala kihelkonda. P. Johansen on oletanud, et Loobu mõis tekkis Loobu jõe äärde veski kõrvale XVII saj lõpul. Loobu valdus eraldati Rakvere mõisast 1739, andmed Loobu abimõisa kohta on a-st 1745 (Hofe Lager Loop). Veel XVIII saj alguses mõisa kõrval olnud Loobu küla sajandi keskpaigaks enam ei olnud ning allesjäänud talud loeti Läsna küla alla, mis oli Loobu mõisa ainus küla. Mõisa maadest rajati Loobu küla uuesti 1922. L. Kettuneni järgi võis Loobu algkuju olla *Luupää ~ *Loopää, tulenedes muistsest isikunimest (vrd sm perekonnanimi Loponen, kohanimi Lopala, ka vanasaksa nimi Loppa, Loppo või Loba). – MA
Bfl: II, 781; BHO: 318–319; EO: 9; EVK; Joh LCD: 488–489; KN; KNAB; Mellin; Tammik 2005: 5, 154; Tarvel 1983: 23, 51, 108–109, 112

Läsna ‹`Läsna ~ -sse ~ -le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Loobu mõis), 1511 Lessenow, 1671 Lessna, 1796 Läsna, 1844 Lääsna, 1871 Läsma, u 1900 Лясна.  C3
● Läsna kuulus koos Loobuga XV saj-ni Kadrina, seejärel Haljala kihelkonda. Läsna küla mainitakse esmakordselt 1511, kui Rakvere foogt tõendas, et Loobu ja Läsna saras on juba 81 aastat olnud Rakvere ordumõisa valduses. Loobu mõisa loomisega Loobu küla XVIII saj I poolel kadus ning allesjäänud talud arvati mõisa ainsa küla Läsna koosseisu. Maade kruntimise ajal viidi küla talud jõe äärest tee äärde ning küla omandas hajaküla ilme. E. Tarvel on võimalikuks pidanud, et Läsna on kunagi olnud Loobu abimõis (mainitud 1765 Lesna). Nime päritolu on teadmata. 1977 liideti Läsnaga Pikassaare ja Reiemäe küla. – MA, MK
Bfl: I, 753; Bfl: II, 781; EVK; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tammik 2005: 5, 146; Tarvel 1983: 51, 108–110

Maidla3 [`maidla] ‹`Maidla ~ -sse› Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Maidel, 1241 Mahethæ (küla), 1452 Maydel (mõis), 1546 Meidel.  B3
● Mõisast on teateid 1452; küla kadus XVI saj. 1920. a-tel tekkis Maidla asundus, mis 1977 muudeti külaks. Küla algne nimi on *Maheda (vrd ka Maheda Hlj khk-s, ↑Haljala¹), P. Johansen seletab seda maapinda iseloomustava sõnaga mahe. Eestikeelsest kohanimest on oma nime saanud Eestis mitmel pool mõisaid omandanud Maydellide suguvõsa (ilmselt alalütleva vormist Mahedal). Hiljem on omakorda eestikeelne nimi saksa nime mõjul teisenenud Maidlaks (1732 Maidle m.). L. Kettunen, tõsi küll, oletab lähtevormiks *Mahedala, millest on tulenenud nii praegune eestikeelne kui ka varasem saksakeelne nimi. Kettuneni uurimust kommenteerides on J. Mägiste võimalikuks lähteks pidanud ka sõna maidel (ehk madel) ’rünt’, ent sel juhul jääb seletuseta varasema nimekuju -h-. – PP
Bfl: I, 1272; EO: 12, 78, 331; Joh LCD: 283, 491–492; LCD: 41v; Mellin

Marinu ‹Marinu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Andja mõis), 1489 Marynol (küla mõisaga), 1788 Marina, 1796 Marrina, u 1900 Маррино, 1913 Marino, 1922 Marina.  B3
● Marinu küla on esmalt mainitud 1489 Andja mõisa all kujul Marynol mit der Hofstätte. 1977–1997 oli Selja küla osa. Nime päritolu on selgusetu. – MA
Bfl: I, 367; BHO: 340;  EAA.854.4.1114, L 1; EO: 157, 335; KNAB; Mellin

Metsanurga4 [metsa‿nurga] ‹-`nurka ~ -le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1913 Metsanurga, 1922 Sagadi-Metsanurga.  C2
● Sagadi mõisa hajatalude ja hilisemate vabadike taludest XX saj alguses loodud küla. Lähedal asuva Võsu-Metsanurga küla ümbernimetamisel Koljakuks 1977. a nimetati Sagadi-Metsanurga lihtsalt Metsanurga külaks. – MA
EVK; KN; KNAB; Tarvel 1983: 103

Metsiku ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Metsiku Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Metzikus, 1241 Kottewæræ, 1504 Hans Lode von Metzkus, 1524 Koddeuer (küla), Metzkuß (mõis), 1732 Metskusse, Pruntagusse (mõis), 1796 Metzikus, Pruntagse M. (mõis), Koddawer (küla), 1871 Metsikus (mõis), Koddawer (küla), u 1900 Кодувере (Метцикусъ) (küla).  A2
● Metsiku küla algne nimi on olnud Koduvere. Metsiku mõisa esmamaining on a-st 1524. Metsiku mõisa järgi omandas XX saj algul Koduvere küla Metsiku nime. Seevastu mõisa maadele 1920. a-tel loodud Metsiku asundus liideti 1939. a paiku Adaka külaga. E. Tarveli järgi on Metsiku nimi pandud metsiku, harimata, läbimatu maa järgi, kuhu mõis tekkis. Al 1650 kuni Põhjasõja aastateni kuulus mõis perekond Brunthanile, kelle järgi kutsuti mõisat veel XIX saj Pruntase ehk Pruntaguse mõisaks. Koduvere nime algupäraks on L. Kettunen pakkunud sõna koda (vrd ka Kodavere), P. Johansen on oletanud nime algusosa tulenemist isikunimest (sm Kotia, eesti Kotti). – MA
Bfl: I, 681; BHO: 355; EO: 277; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Hupel 1774–1782: III, 484; Joh LCD: 286, 454; Joonuks 1969: 36; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Tamla 1996: 211

Mustoja [`must‿oja] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1583 Mustey, 1586 Muszey, 1699 Mustoja, 1796 Mustoja (küla), 1871 Mustoia, u 1900 Мустоя, 1913 Mustaja.  A2
● Rannaküla, mis pole olnud valdustülide objekt ja seepärast on kirjapanekud alles XVI saj lõpust. Nime on saanud juuresoleva Mustoja, ka Holsta ehk Kärmu oja järgi, oja nimi on tingitud tumedast veest (must + oja). – MA
BHO: 369;  EAA.1.2.C-IV-121; EO: 107; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 78–79; Rev 1586: VIII, 32

Natturi [`natturi] ‹`Natturi ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1464 Natur, Natorin (küla), 1469 Nattwe, Nattur, 1699 Natter (küla), 1796 Nator, 1871 Nattori, u 1900 Наттури.  C1
● Koos Pedassaarega alati Sagadi mõisale kuulunud rannaküla. L. Kettunen on pakkunud nime aluseks natt : nata ’tatt; vähipüügivahend’, tõenäolisem oleks aga rannikumurdes esinev tähendus ’mererohi, -muda’. E. Tarvel oletab, et külanimi võib olla saadud isikunimest, millele on lisatud soome ja eesti keeles levinud nimeliide -ri. – MA
Bfl: I, 249, 276; BHO: 377;  EAA.1.2.C-IV-121; EMSK; EO: 181; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; MS; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 75–76, 82

Noonu ‹`Noonu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Nuonu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Karula mõis), 1897 Ноону.  A2
● Noonu küla tekkis XIX saj lõpus mõisatööliste külana koos karjamõisa rajamisega Aari küla kohale. Noonu nime teke on selgusetu. Aari küla on mainitud 1544. a Võle mõisa müügiürikus kujul Arrenküll, hilisemad kirjapanekud on 1583 Arikyllby, Arekille, 1796 Arri, 1844 Ari 1871 Aari. Küla mõisastati XIX saj, Karula mõisale kuulunud Aari karjamõis (sks Ari) planeeriti 1920. a-te maareformi käigus asunduseks, mis arvati 1930. a-te lõpuks Noonu küla koosseisu, moodustades selle lääneosa. Aari nimi võib tuleneda isikunimest *Are (*Aare) või *Ari. – MA
Bfl: I, 1232; EO: 70; ERA.T-6.3.565, L 1; EVK; KN; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 100

Nõmmoja [`nõmm‿oja] Hlj, Kad – jõgi Harju maakonnas Kuusalu vallas.  B3
● Oja algab Nõmmoja Väikejärvest Kullisoo ja Pikassaare soo vahel Tõreska külast põhjas ja suubub Valgejõe parempoolsesse lisajõkke Pikkojasse Valgejõe külast lõunas. Rööpnimi Kaanjärve oja. Nõmmojaks on nimetatud ka Läsna jõge, mis on Loobu jõe vasakpoolne lisajõgi. Nime aluseks on nõmm : nõmme, võimalik, et Pikassaare soost kirdes asunud Nõmme (1898 Немме) talu nime vahendusel. – MK
ERA.T-6.3.580, L 1; Keskkonnaregister

Oandu2 [`oandu] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oondu ~ Uhandu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1517 de molle to owan, Hofwandes (veski), 1544 Ouants (veski), 1549 de Mole tho Ouanth (veski), 1586 Ofen (veski), 1699 Ufwandes (küla), 1796 Owando (karjamõis), 1844 Oando (karjamõis), 1913 Іоандо (küla), 1922 Joandu (küla).  A2
● Oandu jõge on mainitud 1465. a-st pärinevas ürikus, kus räägitakse Annikvere mõisale kuulunud kalapüügikohast Oandu jõe suudmes (der Juwanden Münde) praeguse Altja küla juures. 1517 on esmakordselt mainitud Oandut seoses jõel asunud veskiga. E. Tarvel on oletanud, et asustuse saab siiski viia varasemasse aega, kirjalikud allikad aga puuduvad. 1726 loeti Oandu Lauli küla alla, 1745 nimetati Oandut esimest korda Sagadi karjamõisana. XIX saj lõpust on Oandul ka metskonna keskus, veski töö lõppes omaniku küüditamise tõttu 1949. Küla nimi on esinenud ka kujul Uhandu ~ Ohandu ~ Joandu. E. Tarvel on leidnud, et Oandu ~ Uhandu on kõlalt lähedane muistsele maakonnanimele Ugandi või Oandi, aga ei ole pidanud seost tõenäoliseks. Selle asemel seostab Tarvel Oandut V. Palli toodud lähedaste kohanimedega Uha, Uhamets, Uhandu. Pall on kõrvutanud neid nimesid sõnadega uht : uha ’raiutud mets; risu’, uht : uhu ’puurisu, räiss’, uhumaa ’alemaa’, uhk : uha või uht : uhu ’jääle imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, uhastik ’kinnikülmumata koht soos’. Tarveli meelest sobiksid tähenduslikult Oandule mõlemad sõnapesad, sest seal on nii metsa raiutud põllumaa kui ka jõgi. Vrd Oandu1. – MA
 EAA.1.2.C-IV-121; EVK; KN; KNAB; Mellin; Neljandik 2007: 7; PTK I: 255; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 45, 101–104

Paasi ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Paasi‿küla ~ `Paas‿küla Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1913 Pasik, Пазику.  A2
● Küla tekkis XIX saj II poolel Vihula küla kruntimisel Vihulast välja viidud taludest, millele lisandusid 1920. a-tel Armi karjamõisast moodustatud asundustalud. Paasi nimi tuleb küla paese pinnase järgi. Armi karjamõis (sks Harm) tekkis E. Tarveli arvates XVIII saj II poolel (nt 1796. a kaardil Harm). Armi nimi esineb esmakordselt 1541 kujul Hofes Koppel zu Harme, taluna 1542 Gesinde zu Harme. Nimi võib tulla kirjeldavast isikunimest, L. Kettunen on pakkunud Kose Harmi küla puhul soome sõnu harmi ’hall’ või ’hall loom’, kõne alla võiks tulla ka rannikumurdes esinev arm : armi ’kurb, nukker’. – MA
Bfl: I, 1186, 1207; EMS: I, 432; EO: 128; EVK; KN; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 46, 112

Pajuveski [paju‿`ves´ki] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Karula mõis), 1739 Paio Weski (veski), 1765 im Paoweskischen Krug (kõrts), 1796 Pajowesk (küla), 1871 Paiowesk, 1913 Paelweski.  A2
● Pajuveski nimi esineb veski nimes 1739. Siis on mainitud ka hajatalus elavat kõrtsmikku. 1765 on nimetatud Pajuveski kõrtsi. XVIII saj lõpuks on ühest hajatalust kasvanud väike küla. E. Tarveli järgi ei tähenda paju selles nimes põõsast ega puud, vaid madalat niisket maad. – MA
BHO: 418; Mellin; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 105, 113, 176

Pedassaare2 [pedas‿saare] ‹-`saarde› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1464 Betegensar, 1469 Pettenyenzar (küla), 1699 Peddasahre, 1796 Peddasaar, 1913 Paddasaar (küla).  C1
● Nimi tuleb E. Tarveli järgi sõnadest pedajas ’mänd’ (mh Hlj) + saar. Praegune poolsaar on varem olnud saar. – MA
Bfl: I, 249;  EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: VII, 230; KNAB; LUB: XII, 636; MS; Tarvel 1983: 75–76, 81

Pehka ‹`Pehka ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Pehka Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Varangu mõis), 1241 Pægkælæ, 1318 Pekelle, 1402 Pechkel, 1528 Pachel, 1552 Pechel, 1620 Päcke, 1796 Pechküll, 1844 Pehkül.  B2
● Küla hävis Liivi sõja käigus, XVII saj tekkis taas, kuuludes al 1782 Varangu mõisale. L. Kettunen on arvanud, et nimi tuleb sõnast pähkel : pähkla või pehkima ~ pähkima. Pehka tuumikosa jaguneb kaheks otsaks: Mäeotsa loodes ja Allikotsa kagus. 1977 liideti Pehkaga Saariku ehk Pehka-Saunaküla ning Mõislõpe ehk Mõisalõpe (-lõpe ’lõpp, ots’), karjamõisast moodustatud asundusküla. – MA
BHO: 440–441; EO: 80; EVK; Joh LCD: 527; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Pihlaspea [pihlas‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Pihlas‿`pee ~ Pihlaspä Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Metsiku mõis), 1464 Pigelspe, 1469 Pylitzpe (küla), 1586 Pilospe (küla), 1699 Pihlaspeh, 1796 Pichlispä (küla), 1871 Pichlaspae, u 1900 Пихласпе (küla).  C1
● Pihlaspea küla on esmakordselt mainitud 1464. Nimi tuleb E. Tarveli järgi puunimetusest, mis rannikumurdes on pihlajas, ka pihlakas (sm pihlaja) + pea ’neem’. Pihlaspea koosseisu kagus kuulub al 1940 Jorika. Annikvere mõisale kuulunud Jorika rannaküla esineb esmakordselt kirjalikes allikais 1699, kuid on arvatavasti olemas olnud juba XVI saj, kandes teistsugust nime (1542 Iddekull, 1583 Edeküll, 1586 Idipäh). Jorika nimi võib Tarveli arvates olla isikunime Georg teisend (Jörg, Jorg). Pihlaspea põhjaotsa moodustavad Neebuka talud. – MA
Bfl: I, 276; BHO: 454;  EAA.1.2.C-IV-121; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 37, 76, 81, 83, 85; Vergi ja Pihlaspea 2010: 52, 55

Põdruse ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Põtruse Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Essu mõis), 1241 Podrijs (*Podrys), 1402 Poders, 1406 Pedderas, 1452 Poderis, 1506 Pödders, 1765 Pöddrus, 1913 Pedrus.  B3
● Põdruse postijaama on mainitud 1631. Nime päritolu jääb selgusetuks. 1977 liideti Põdrusega Kommi, Mardikaevu ehk Kilgi ja Mätliku küla ning Haljala poolel olnud Arkna küla osa (erinevalt asundist, mis 1977 nimetati Arkna külaks). Neist Arkna ja Kommi kuuluvad Rakvere kihelkonda. – MA
Bfl: I, 93, 100, 211; BHO: 440; Joh LCD: 551–552; KN; Valter 2003: 14

Rasivere1 ‹-`verre ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas (Alavere mõis), 1241 Rasiueræ, 1486 Rassiver (küla), 1726 Rassifer (küla).  A1
● Põlisküla. L. Kettunen pakub nimele sama seletuse, mis Hlj Rassivere (↑Kavastu¹) puhul (rasi ’sõõrd, kütis’). Lisaks esitab ta võrdluseks sõna räga (sm räsä, räsy, rasa) ning toob näitena soome perekonnanime Räsänen. 1977 liideti Rasiverega ↑Mõisaaseme, Paluküla ja Soo-otsa küla. Vrd Rasivere2. – TL
Bfl: I, 355; EO: 275–276, 280; Joh LCD: 568; Rev 1725/26 Ha: 325

Rasivere2 ‹-`verre ~ -sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Roela mõis), 1345 Rasgyvere (küla), 1796 Rassiwer (karjamõis ja küla).  C2
● 1586 on piirkonnas mainitud kahte Rasivere talu (zu Rastifer). M. Veske on Rasiverele ja L. Kettunen Rassiverele (Hlj, ↑Kavastu¹) võrdluseks toonud sm rasi, rasikaski ’ale, mis umbes aasta põletamata on jäänud’ ja Kettunen ka taimenimetuse rasi. P. Johanseni pakutud isikunime Rasse ei ole ta pidanud nime lähtekohana tõenäoliseks. Kuna nime esmamainingus on ka sulghäälik, siis vrd ka karjala sõna rasikko ’tihnik’ ja vene murrete раск ’metsatukk, padrik’. Rasiverega on 1977 liidetud Tudusilla (1970) ja ↑Ädara. Vrd Rasivere1. – MK
EO: 275–276; Johansen 1932: 9; Joh LCD: 286; KKS: V; KNAB; Mellin; Rev 1586: 50; Weske 1877b: 18

Rutja [`rutja] ‹`Rutja ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1498 Heuschlag zu Ruddy, 1652 Stranddörfern Ruddi u Sulli, 1796 Raudja, 1871 Rudja.  B2
● Rutjat on esmalt mainitud 1498 Selja jõe äärse heinamaa nimena. L. Kettunen on pakkunud nime tulenemist sõnast ruttaja. Soome Ruta-algulised vetenimed tulevad murdesõnast ruta ’muda, pori, kõdu, taimede lagunemisest tekkinud lima’, mis S. Paikkala järgi on võinud näidata madala ranna mudasust. See võiks sobida ka Rutja rannaküla nime seletuseks. Küla edelapoolset otsa on varem nimetatud Sulli külaks (1697 Sullo), XX saj algusest on see liitunud Rutjaga. – MA
Bfl: I, 367, II, 652; EAA.46.2.147; EO: 49; KN; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 389

Rõmeda ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vatku mõis), 1544 Remgal, 1583 Remittaby, 1586 Remgall, 1687 Rammedahl, 1796 Römmeda, 1803 Remeda, 1841 Römmeda, 1871 Römeda, u 1900 Рымеда.  C3
● Rõmedat on esmakordselt mainitud 1544. a Võle mõisa müügidokumendis. Algselt oli Rõmeda arvatavasti Liiguste küla tagamaa ning läks koos sellega ajavahemikus 1361–1544 Võle mõisale. Vahemikus 1765–1774 läks Rõmeda Vatku mõisale. Küla nimi võiks tuleneda sõnast remmel : rem(b)le ’remmelgas’, kuigi seda peab E. Tarvel kahtlaseks ja lisab, et Wiedemanni sõnaraamatus on olemas mehenimi Rämmal : Rämlä (vrd Rämälä küla Soomes, mis tuleb sugunimest Rämäinen ~ Rämänen). Rõmeda küla tuumikust ehk Suurkülast idas tekkis XIX saj vabatküla Rõmeda-Tagavälja. – MA
Bfl: I, 1232; EMSK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1586: I, 30; Schmidt 1844; Schmidt 1871; SPK: 391; Tammik 2005: 369; Tarvel 1983: 100–101, 117

Saartneem [`saart‿`neem] Hlj – saar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, 1796 Suur Nehm, 1871 Sarto neem, 1883 Sartnem, u 1921 Käsmuneem, 1924 Saartneem.  C1
● Kuigi kohalikus kasutuses on saart nimetatud kas Neemeks või Saartneemeks, on saarel veelgi nimesid: Saar ja Käsmu neem, sealsete rohkete kibuvitsade järgi Lillesaar ja Roosisaar, ent samuti Kuradisaar ja Kuradineem. Viimaste nimede tekkimist on G. Vilbaste (1933) selgitanud vene keele vahendusega: Saartneem › Tšortneem › Kuradineem. – MA
 ERA.496.4.261, L 50; ERA.T-6.3.85, L 1; KN; Linkrus 1969: 702;  LVVA.6828.4.44, L 1; Mellin; Pikkamäe 1984; Schmidt 1871

Sagadi ‹Sagadi ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Saggad, 1469 Saccadi (mõis ja küla), 1517 Saggad (mõis ja küla), 1586 Saggadt (mõis), 1699 Saggad (küla), 1732 Saggati (mõis), 1844 Saggat (küla, mõis), u 1900 Саггади (mõis).  C2
● E. Tarvel on arvanud, et küla on olemas olnud juba muinasajal, kuigi kirjalikesse allikatesse ilmub nii küla kui ka mõis alles 1469. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Sagadi asundus, mis 1977 liideti Sagadi külaga. Praegune Sagadi küla koosneb ajalooliselt eri aegadel tekkinud Sagadi-Väikekülast (lääneosas), Sagadi-Suurekülast (keskel) ja Sagadi-Altkülast (loodes). L. Kettunen on pakkunud, et nimi tuleb asustuse laadi tähistavast omadussõnast sage (paik on lage, talusid on hõredalt). E. Tarvel aga oletab, et nimi sisaldab muistset isikunime, mida tuleb ette ka nt kohanimedes Sakala, Sakla, Saka, sm Sakola. Liide -di võib olla mitmuse tunnus -de, sest perekonnanimedes esineb ka mitmuse omastavat vormi. P. Alvre toob Sakala nime juures välja, et selle sõnalisi vasteid on nähtud murdevormides sakas : sakad ’känd’, sakkama ’kände juurima’ ning nõnda seostuks nime teke viljeldava maaga. Ka Tarveli meelest jätab Sagadi maastik Põhja-Eesti kohta oma suurte taludega põlise kultuurmaistu mulje. XVI saj kuulus Sagadi-Väikeküla Uusküla mõisale ning kandis Uusküla nime. Uusküla mõis (hoff to Vsskül) rajati XV saj lõpus ning läks 1523 Sagadi valdusse, hääbudes XVI saj keskel. Sagadi mõisal oli kaks abimõisat, ↑Oandu samanimelises külas ja Paduri praeguses ↑Vila külas. Sagadi ja Tepelvälja piirile jäävad endise Soopõhja küla talud. Vrd Kakuvälja. – MA
Alvre 1985: 98; Bfl: I, 276, 841; EO: 18; KN; KNAB; LUB: XII, 636; Rev 1586: I, 30; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 30–31, 45, 101–102

Sakudi ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹Sakutihe›, kirjakeeles varem ka Sakuti, rahvakeeles ka Tõrva‿`nulk ‹-`nulka› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), u 1866 Сакоти, u 1875 Sakkoti (metsavaht), u 1920 Sakuti.  B4
● Metsavahikoha nime on esmakordselt näha kolmeverstalisel kaardil 1866, veidi hiljem on seal elanud metsavaht Jürri Wolfstein. XIX saj lõpus tekkis siia juurde talusid Kurõ küla metsamaadele. 1977–1997 oli Sakuti Rammuka küla osa. Nime päritolu pole selge. Kui võrrelda Sakussaare (Hlj) nimes esinenud Sacket- või Sakut-osisega, siis näivad just need kaks külanime olevat sõnavaraliselt sarnast algupära. Sakudi rööpnimi Tõrvanulk võiks toetada kändu tähendavat sõna. Eesti läänepoolsetes murretes on see sakk, sakas või sakard ’juurtega känd’. Teine võimalus on seostada Sakudi nime läti perekonnanimega Hopast (Apest) Šagats. Nii sakardi kui ka Šagatsi puhul jääb seletamata, miks teise silbi täishäälik on u. Vrd Sakussaare. – ES
EAA.1271.1.226:261, L 1959; EES: sagar; Eesti TK 42; Vene TK 42; VMS: 380

Sakussaare [sakus‿saare] ‹-`saarde›, rahvakeeles ka Saku Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1412 Sackotsel (küla), 1443 Sacketsallo (tõenäoliselt mets), 1583 Sakutsallby (küla Aaspere mõisa all), 1700–1726 Kattentack mit Sakkosar, 1745 Hof Lage Saccosaar (Palmse abimõis).  C3
● Dokumentides esineb ka 1453 Sackutsall metsa- ja heinamaanimena. E. Tarvel on pidanud võimalikuks, et abimõis oli olemas hiljemalt XVIII saj. 1726 mainitakse nii mõisat kui ka küla. Algselt kuulus Sakussaare Aaspere mõisale, hiljem oli Palmse abimõis (Sackosar). Rahvasuus on karjamõisat ja küla nimetatud ka Sakuks, Saku küla nimetati Sakussaareks 1977. Nimi on kaheosaline, algse teise osise salu on hiljem välja vahetanud saar. Vrd Saku, Sakudi, Sakla. – MK
LUB: IV, 2288; Tammik 2005: 99, 158; Tarvel 1983: 44, 99

Salatse ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1241 Salunal, 1542 Sallonall, 1544 Sallonal, 1583 Saloalt, 1852 Salatz.  A3
● Algselt on küla nimi olnud L. Kettuneni järgi *Salualuse või -alutse ~ -alatse (alalütlevas *Salunall). Küla kuulus XIV saj alguseni Kavastu mõisale, seejärel Tallinna Toomkirikule, XVI saj keskelt Sagadi mõisale. – MA
EO: 240; Joh LCD: 588; Kadari 1975–1988: 27–28; Tarvel 1983: 102

Sauste ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Sauß, 1539 Sauss (küla), 1725–1726 Saus (küla, mõis), 1796 Sauss (mõis), u 1900 Саусте (mõis), 1902 Sausti (mõis), 1930. a-tel Sausti (asundus).  A3
● Sauste mõis rajati vahemikus 1591–1618 samanimelise küla (Sauckas) maadele. Mõisahooned hävisid XIX saj algul tules ning maa müüdi Aaspere mõisale, kes asutas sinna 1818 küla asemele Sauste-Aru karjamõisa. 1920. a-tel moodustati Sauste asundus, u 1939. a-st küla. L. Kettunen oletab, et Sauste nimi võib olla kujunenud nimest *Savoisten, mis võis tulla isikunimest *Savoi (sau ’kepp’; ka savi). Sauste küla koosseisu kuuluvad Jalumäe (sks Jallona, Kavastu mõis) ning Tõikvere (sks Toigfer, Aaspere mõis) karjamõisast moodustatud endised asundused. Tõikvere esmamaining on Taani hindamisraamatus (1241 Tæukeueræ), küla mõisastati XVIII saj lõpul. P. Johanseni ja L. Kettuneni järgi tuleneb Tõikvere nimi isikunimest Toikka ‹ Toivikka ’tõotus’ + vere. – MA
Bfl: 1140; BHO: 538–539; ENE: VII: 100; EO: 83, 282; Joh LCD: 286, 351, 618; Kadari 1977: 23; KN; KNAB; Mellin; Landrolle 1902: 40; Rev 1725/26 Vi: 106; Schmidt 1844; VMS: II, 389, 520

Selja3 ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Selja Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, sks Selgs, 1241 Sellægæl, 1249 Solgale ~ Salgalle, 1359 Sellegelle, 1402 Selgel, 1425 Zellyel, 1517 Silliell, 1615 Sälloell, 1726 Selcks, 1796 Selgs (mõis), Selja (küla, veski), u 1900 Сельгсъ (küla).  B2
● Küla oli Taani hindamisraamatus esmamainingu ajal üks suuremaid. Küla maile rajati ajavahemikus 1425–1470 Selja mõis (varasemad nimed Tolsburg ja Zelegel) ning 1471 Toolse linnus. XVIII saj sai Seljast iseseisev peamõis, mõisakeskus viidi Toolselt üle Seljale. XIX saj II poolel hävis Selja küla tules ning uuesti ehitati see üles rohkem hajali paiknevate krunditud taludena. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele Selja asundus (selle põhjapoolne osa oli 1970. a-tel Põlluküla), mis liitus 1977 Selja külaga. Nime algusosa on nii P. Johansen kui ka L. Kettunen sidunud sõnaga selg : selja ’seljandik, mäehari’, ent ka ’ühesugune laiuv ala’ (vrd ka Seli ja Selli küla). Kettunen on kirjapanekute lõppu -gel seletanud sõnaga -küla. Selja karjamõis oli Ernemaa (sks Ernema) praeguses Toolse külas. Vrd Selja2, Toolse. – MA
BHO: 543; EM: 66; EO: 94, 256; EVK; Joh LCD: 281, 598–600; Joonuks 1969: 44; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Särg 2007: 147

Tatruse [`tatruse] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Tatters, 1241 Tatarais, 1390 Tatteris, 1402 Tatters, 1844 Tatters, Tattruse (mõis, küla).  B3
● Tatruse mõisast pärinevad esmateated 1390. a-st, XIX saj sai sellest Varangu abimõis ning 1920. a-tel moodustati mõisa maadest Tatruse asundus, mis pärast 1940. a-id liitus külaga. Tatruse nime päritolu on selguseta. 1977 liideti Tatrusega osa Männiku külast (1796, 1844 Männik). Tatruse mõisa Tõugu ehk Tõugupaju (sks Taugupäh; 1796 Taukopä, 1844 Taugopae) karjamõisast tekkis XX saj algul Tõugu küla, mis 1977 liideti Karulõpe, 1997 Varangu külaga. E. Tarvel on oletanud, et Tõugu nimi võib tuleneda muistsest isikunimest. Vrd Tõugu. – MA
Bfl: I, 93; BHO: 586; Joh LCD: 618; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Särg 2007: 154; Tarvel 1983: 31

Telliste ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Teliste Hlj – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Kihlevere mõis), 1453 Teilintirpke (küla), 1487 Teyles, Teylis, Teils (küla), 1525 Teyles (mõis), 1653 Teils, Teilss (mõis), 1796 Tellist (karjamõis, küla).  A3
● Telliste küla on esmakordselt nimetatud 1453 kujul Teilintirpke, st Telliste-Tirbiku. Nime teine pool tähistas R. Tammiku arvates Kadrinast Haljala kihelkonda üle kasvanud Tirbiku küla osa, millest tekkis iseseisev Telliste küla. Telliste mõis asutati ajavahemikus 1487–1525, kuuludes vahepeal Sauste mõisale, seejärel taas Kihleverele. 1920. a-tel jäid Telliste talud Kihlevere mõisast moodustatud Kihlevere asundusse. Telliste karjamõisast tekkis aga Telliste asundus, hilisemates nimestikes küla, mis koos Kihlevere asundusega liideti 1977 Kihlevere külaks. Telliste nimi tuleb nii M. J. Eiseni kui ka L. Kettuneni järgi keskaegsest germaani isikunimest Tell(i), Till(i), millest on pärit ka Suure Tõllu nimi. – MA
Bfl: I, 215, II, 669; Eisen 1927: 12, 14; EVK; EO: 292; Genealogisches Handbuch: I, 108; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 107; Tammik 2005: 100, 113

Tepelvälja [tepel‿välja] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Teppel‿välja Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1739 Teppelwälja Michel, 1835, 1871 Teppelwelja (talud), 1897 Теппелвялья (küla 6 taluga), 1922 Teppelvälja.  A2
● Küla on ENE järgi rajatud Sagadi küla alemaadele (1543 Allewomes). E. Tarvel leiab aga, et see „heinamaa koos põllutükiga“ võis paikneda ka mujal, mitte tingimata Tepelvälja küla all. Hiljem seda nime – mis võiks olla *alevõhmas ’metsapõllulapike’ – ei esine. 1699. a kaardil on u praeguse Tepelvälja kohal märgitud kolm Selli talu (Selli hemman eller Torp under Saggad). Tepelvälja sai alguse väikesest metsa tehtud põllulapist, kasvades Sagadi küla hajataludest omaette külaks XIX saj II poolel. Tepelvälja nimi tuleb Tarveli järgi isikunimest Tepan, Teppe (‹ Stefan) + väli ’põld’. 1739 on lisaks Tepelvälja hajatalule märgitud vaba soomlane Esko, Sameli Esko, 1744 vabadik Esko Maddi. Sellest 1719. a Eestisse ja u 1734. a Sagadisse tulnud Eskost on E. Tarveli oletusel nime saanud Esku [`esku] hajatalu, mis on küllap tema asutatud. Esku kabeli rajas Sagadi mõisnik Pihlaspea kabeli asemele 1845, saades nii kirikliku keskuse ja surnuaia vaid Sagadi rahvale Sagadi mõisakeskuse juurde. Endine Esku küla (1897 Эско nelja taluga) on praegu Tepelvälja lääneosa. – MA
 EAA.1.2.C-IV-121;  EAA.1324.1.584, L 1; ENE: VII, 542; ERA.T-6.3.564, L 1; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 102–103, 211–212

Tidriku ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Tiidriku ~ `Tiidrigi Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1897 Титрики.  B2
● Kaartidele ilmub Selja mõisatööliste ja vabadike küla alles XIX saj lõpus. 1977–1997 kuulus põhiliselt Toolse, osalt Karepa küla koosseisu. Nimi tuleb isikunimest Tiidrik (‹ sks Dietrich, ladina Theodericus). Tidriku küla piiresse jääb põhjas endine Eeriku ehk Eerigi küla. – MA
EO: 34; ERA.T-6.3.566, L 2; KN; KNAB

Tiigi ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Karula mõis), 1726 Tiicke, 1796 Tigi, 1913 Tiga.  A2
● Pärast Põhjasõda tekkinud küla. E. Varepi järgi on küla keskel asunud tiik ja vesiveski, veski on ka Mellini kaardil 1796. Küla ongi nime saanud seal asunud tiigi järgi. – MA
EVK; KN; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 105

Toolse [`toolse] ‹`Toolse ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Tuolse, kohalikus pruugis ajalooliselt `Tuosle ~ `Tualse Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1425 Tholis (küla), 1493 Tolsburg (linnus), 1630 Tolsburgh (linnus), u 1900 Толсбургъ (küla).  C2
● Muinasajast XIX saj-ni oli Toolse peamisi Viru ranniku sadamakohti. Selle kaitseks oli vanem linnamägi Ussimägi kasutusel arvatavasti VIII–X saj ning Toolse linnamägi IX–XIII saj. Tõenäoliselt mainiti just seda linnamäge 1359. a ürikus. Sadama juurde tekkinud Toolse küla esmamaining on a-st 1425. Sadama kaitseks rajati XIV saj lõpus või XV saj algul väikelinnus, mille kohale ehitati keskaegne kivilinnus 1471. Esialgu teati linnust rahukindlusena (Vredeborch), peagi sai see küla järgi nimeks Tolsburg ’Toolse linnus’. XV–XVII saj oli Selja mõisakeskus Toolsel, kandes ajuti ka Toolse nime. Pärast ordulinnuse Liivi sõjas hävimist ja lõplikku lagunemist Põhjasõja ajal kandus keskus tagasi Seljale. Toolsel oli üks neljast Haljala khk abikirikust, kabel hävis XVII saj lõpul. L. Meri on K. Vilkunale toetudes pakkunud muinasaegse Eesti ranniku halduskeskuse nime *Toolisen tulenemist gooti laensõnast stols ’troon, aujärg’, kohanimedes tähendusega ’valitsemispaik, keskus’, olles kohanimena tunnistajaks ka muinasgootide läbirändest. Vrd ka vanarootsi stol ’tool, kroon’, vanavene стол ’laud, kroon’ ja vn столица ’pealinn’. Toolse põhjaosa on Rannaküla, varasem Selja mõisa popsiküla, vahel nimetatud ka Lahekülaks. Toolse küla piiresse jäävad läänes endine Rohna küla ning Selja mõisa Ernemaa (sks Ernema) karjamõis samanimeliste taludega. Vrd Selja3. – MA
Aluve 1993: 34–35; BHO: 601; Bfl: I, 413; EAA.308.2.2; Joh LCD: 252; Joonuks 1969: 13, 44; Kaldur 1996: 670; KN; KNAB; LUB: VII, 254; Meri 1984: 174; Peetsalu 2013: 76, 79, 80; Tamla 1996: 232; Virumaa 1924: 73–76

Tõikvere [`tõikvere] ‹-`verre ~ -sse› Trm – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Toikfer, 1406 Toynikever, 1408 Toykevere, 1599 wieś Teykwer, 1624 Toickfer.  C1
● Tõikvere mõis eraldus Rääbisest 1665. 1924. a-st asundus, al 1977 küla. Tüvi tõiv- esineb mitme muistse isikunime osana (Tõivo, Tõivotu, Tõivolemb). Võimalik on ka isikunimeline tuletis Tõivika. Esimese kirjapaneku põhjal ei pea tingimata nägema eri lähtekohta, nagu teeb seda L. Kettunen. Välistada ei saa n-i esinemist v asemel kirjaveana. Vrd Hlj Tõikvere (1241 Tæukeueræ, ↑Sauste). 1977 liideti Tõikverega Konnaküla (u 1900 Конна). – VP
BHO: 598–599; EO: 282, 295; PTK I: 249–250; P XVI: 118; Tartumaa 1925: 471

Uhtju [`uhtju], kohalikus pruugis ka `Uhtina Hlj – saar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, sks Hoft, 1646–1647 Cleyne huft, 1697–1709 Hoft, u 1800 Hofft, Гофты (torn), 1860 Гофты, 1883 N. Hoft, S. Hoft, 1919 Gofti saared, 1921 Põhja Uhti, Lõuna Uhti, 1934 Uhtju.  C1
● Asustamata Uhtju saarte rühma suurim saar on põhja pool asuv Uhtju ehk Põhja-Uhtju koos Hallsäärega (ka Hallsaar, Allisäär), kus lähiümbruse sügava mere tõttu käivad suured hallhülged puhkamas ja poegimas. 2,5 km kagu pool on Sala saar ehk Salamaa ehk Lõuna-Uhtju ning tormiga vee alla jäävad kõrvalsaared Raudlood (ehk Raudloo, Raudla säär) ja Sirga saar ehk madal. Lood ~ luod on ’saareke, laid; paepealne maa’. Eestikeelne kuju Uhtju ilmub saksapärase Hofti asemel kaartidele 1920. a-tel. Saar kuulus Eisma küla juurde. Uhtju nimi võib tuleneda nii sõnast uhtuma ’veega üle käima või vastu loksuma’ kui ka uhk : uha või uht : uhu ’jääle imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’. – MA
Dudley 1646–1647; EMS: V, 394; ENE-EE: VIII, 192;  ERA.496.4.261, L 50; ERA.T-6.3.1115, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2; ERA.T-6.3.1318, L 1; EVK; Joonuks 1969: 7; KN;  LVVA.6828.4.41, L 2;  LVVA.6828.4.44, L 1; MS; Peetsalu 2013: 317, 323; PTK I: 255; Van Keulen 1697–1709

Unakvere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583, 1599 Unakwer (küla), 1601 Unackwer, 1624 Unnagfer, 1797 Unnakfer.  A4
● Külanime puhul on L. Kettunen küsimärgiliselt oletanud isikunime *Unnakka ja võrrelnud kohanime Undlaga (Kad) ning Taani hindamisraamatus esineva Kavastu (Hlj) ühe varasema nimega Unæs, mida peab samuti isikunimest tulenenuks. Unakverega on 1977 liidetud Kotsama (1839 Kotzoma). – MK
EO: 309; Mellin; PA IV: 5; P XVI: 299; Rev 1601: 104; Rev 1624 PL: 47; Rücker

Vaindloo [`vaind‿`loo] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vain‿`lood ~ `Vaindlu Hlj – saar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, rts Stenskär (ka sks), 1675 Eyl: met de Steng, 1686 Stangshar, 1697–1709 Eylandt met de Stengh, u 1800 Stone Skar, Стеншхерь, 1871 Steenskaer, 1913 скала Стенскеръ, 1919 Stenskäri saared, 1921 Stenskär (Vaindlo), 1934 Vaindloo.  C1
● Eesti põhjapoolseim saar, mis kuulus kalurite ja hülgeküttide peatuspaigana Vainupea küla alla. Esimene tuletorn püstitati 1718, praegune pärineb a-st 1871. Saare idarannas asub Eesti suuremaid ja kõrgemaid hiidrahne. Kaartidele ilmub eestikeelne nimekuju 1920. a-tel. Nime algupäraks võiks olla vain ’külavaheline või -äärne rohumaa’ Vainupea külale kuulumise järgi (d lisandumine võib olla hilisem, vrd nt VNg vaindlus ’vaen’, vaindlustama ’vaenus olema’) + lood ~ luod ’saareke, laid; paepealne maa’. Saare rootsikeelne nimi Stenskär ’kiviskäär’ on tulnud saarel oleva hiidrahnu või ka lihtsalt saare voorja kivise rannavalli järgi. ¤ Rahvajuttude järgi nähtud vanal ajal saarel palju häid vaime ja saart hakati hüüdma Vaimluoduks, millest arenes Vaindlu nimi. Vrd Vainupea. – MA
Doncker 1686; EMS: V, 394; ENE-EE: XII, 632; ERA.T-6.3.1115, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2;  ERA.496.4.261, L 50; KN; KNAB;  LVVA.6828.4.41, L 2;  LVVA.6828.4.26, L 1; Mereleksikon 1996: 465; Schmidt 1871; Peetsalu 2013: 156; Van Keulen 1697–1709; VMS: II, 632

Vainupea [`vainu‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Vainu‿`pää ~ `Vaino‿`pee ~ `Vaino‿`pää ~ `Vaino‿`pea ~ `Vainopä Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Karula mõis), 1583 Wainopä (rannaküla ja kabel), 1796 Wainopæ, 1871 Wainopae, u 1900 Вайнопе, 1913 Wainopäh, 1932 Vainupää.  B2
● 1499 on mainitud rannavaldusi, mis vanast ajast Karula mõisale kuulunud. Nimeliselt on Vainupead esimest korda mainitud 1583. Vainupeal oli üks neljast Haljala khk-le kuulunud abikirikust, kabelit mainiti esmalt 1741, kivikirik ehitati 1889–1893. XIX saj-st Teise maailmasõjani oli Vainupea oluline sõbrakaubanduse sadam. Küla juurde kuulus Vaindloo saar. Nimi tuleb sõnadest vain : vainu ’külavaheline või -äärne rohumaa’ + pea ’neem’. Vrd Vaindloo. – MA
BHO: 638; ENE-EE: X, 149; EO: 155; ERA.T-6.3.92; Joh LCD: 367; Kaldur 1996: 670; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 79, 84

Vanamõisa6 [vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Altenhof, 1241 Katenshapæ, 1577 Kassiseppe, 1660 Oldenhoff, u 1700 Kattsaba oder Altenhoff, 1732 Wanna, Kattisawwa m.  A3
● Taani hindamisraamatus on nimetatud *Katisaba ehk *Kassisaba küla (Katenshapæ ‹ *Katenszapa, katt : kati ’kass’ + saba). 1597 on nimetatud Karula mõisnikule kuuluvat väikest mõisat, 1637 aga *Ohuküla talupoega Kattisab Peter. Vahepeal hävinud mõis ehitati uuesti üles, eraldati Karula mõisast 1660 ning sai endise mõisa kohale rajamise järgi Vanamõisa nime (Oldenhoff), ent *Katisaba nimi esines ajuti veel XVIII saj lõpul, nt 1782 Kattisabba. 1920. a-tel rajati mõisa maadele Vanamõisa asundus, al 1977 küla. 1977 liideti Vanamõisaga Mõisavälja küla ning osa Arukülast. Viimane oli varem Aru karjamõis (sks Arro). Mõisast kirdes asunud Vanaküla (sks Wannakülla) oli samuti karjamõis ja sai hiljem Vanamõisa asunduse osaks. Kuni XIX saj keskpaigani oli Vanaküla maadel *Ohuküla (1241 Høckæ, 1844 Ohhokül), mille maad mõisastati ning talud viidi üle endise Võle mõisa maadele, Võle mõis aga liideti 1844 Vanamõisaga. Vrd Lihulõpe, Võle. – MA
EM: 66; EO: 262; Joh LCD: 415–416; Joonuks 1969: 34; KN

Varangu1 ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Wrangelshof, 1241 Uvarangalæ, 1277 Vrangele, 1402 Wrangel, 1688 Warrango Hof (mõis), 1726 Wrangell (küla ja mõis), 1796 Warrang (küla), Wrangelshof (mõis), 1844 Warrango (küla), Wrangelshoff (mõis).  B3
● Küla esmamainimisel Taani hindamisraamatus (LCD) kuulus see Taani kuninga vasallile Eilhardile. Tema suguvõsa nimeks sai Varangu küla järgi juba XIII saj Wrangell, kellele kuulus küla a-ni 1402, seejärel läks Rakvere foogtile. XVI saj tekkis küla kõrvale Varangu mõis, mille Rootsi kuningas Gustav Adolf andis Moritz Wrangellile 1613 ning mõisahooned rajati sinna 1652. Varangu mõisa maadele loodi 1920. a-te maareformiga Varangu asundus, mille Varangu vallavolikogu nimetas 1933. a Jõe külaks. 1977 liideti Jõeküla, Tõugu (↑Tatruse), Varangu ja Varangu-Raja küla ↑Karulõpe nime alla, ent 1997 taastati Varangu nimi. L. Kettunen on arvanud, et Varangu algkujuks LCD-s oli *Warangala. Nime tähenduseks on Kettunen pakkunud nii varangult ’varakult’, vara ’varandus’, tegusõna varama ’soont raiuma’ kui ka varang ’hommik’. Kõige tõenäolisemaks on ta pidanud P. Johanseni pakutud sõna võreng ~ varang ’sügav hauakoht jões’, mida toetab Varangu Selja jõe äärne asukoht. Varangu karjamõisaks oli Mõislõpe (↑Pehka). – MA
BHO: 689;  EAA.1.2.C-IV-172; EO: 37; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 647–648; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 89; Schmidt 1844

Veltsi ‹`Veltsi ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Weltz, 1241 Uilsæ (*Vilse), 1451 Veltze, 1488 Vels, 1556 Velze, 1796 Weltz (küla, mõis).  B3
● XVII saj oli Kloodi, XVIII saj Neeruti mõisa küla. Veltsi mõis tekkis 1709. a Neerutist eraldamisel. Mõisast moodustati 1920. a-tel Veltsi asundus, hiljem asund, mis 1977 sai külaks, samas kui senine Veltsi küla mõisast põhjas liideti Lihulõpega. P. Johansen on Veltsi nime võrrelnud Soome kohanimega Velssi. L. Kettunen on seda täiendanud sm kirjeldava sõnaga velso ’käpard, kobakäpp; ohmu, tobu’ ja sellest tuletatud isikunimega *Velsoi, *Veltsoi. 1977 liideti Veltsiga Arumetsa küla. – MA
EO: 245; Joh LCD: 665–666; KNAB; Mellin; Särg 2007: 180

Vergi ‹`Verki ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vergi Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1539 Werky, Warky, 1553 Wirkes (küla), 1582 have Werx, Haffen zu Fircks (sadam), 1583 Werchis (küla), 1630 Fircks (sadam), 1699 Wörcke, 1796 Wiorki (küla, saar), 1871 Worki, Kaupasaar (küla, saar ja sadam), 1913 Wörki (küla).  A1
● P. Johansen on oletanud, et asustus tekkis Verki XV saj keskel, 1462 on Vergi kohal olnud rootslaste talu ning 1469 on mainitud sadamat kujul Wyrschen porten. Vergit on esmakordselt nimetatud 1539 sarasena, mis läks Sagadilt Metsiku mõisale. Vergi külast on teateid a-st 1553, sadamast 1582. Keskajal ja hiljemgi on Vergi olnud Viru ranna olulisimaid kaubasadamaid, mida on nimetatud ka Kaup(a)saareks. Johanseni arvates kuulus Vergi XVI saj-ni perekond Fircksile (1306 Gerhardus de Ferckis). Kuigi Virkeste vasallisuguvõsa on Virumaal olemas olnud, ei seosta E. Tarvel seda Vergi külaga. Johansen on lisaks oletanud, et sadama 1469. a kuju Wyrschen võiks siduda sõnaga virulane, virukas. Pigem saab Vergi nime päritolu ühendada algse rootsilise asustuse põhjal samaga, mis on Soome rootsikeelsetel rannikualadel esinevatel verk-algulistel kohanimedel, nt Verknäs. Rootsi murdesõna verke seostub kalastamisega, sõna on tähendanud kitsa lahe või jõe suudmes tarvitatavat tõket, milles olevate aukude ette pannakse rüsad ja mõrrad. Sõna kaugem lähe on alggermaani *werko-, millest on laenatud mh eesti võrk. – MA
Bfl: I, 59; BHO: 686–687;  EAA.1.2.C-IV-121; EES: 617; ENE-EE: XII, 659; EVK; Joh LCD: 263, 918–919; Johansen 1951: 156–157; KN; KNAB; LUB: II, 621, XII, 636; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 499; Tarvel 1983: 50, 77, 85

Vihula ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Viol, 1241 Viola, 1402 Vyol, 1501 Vyoll (mõis), 1516 Fioell, 1542 Fyoll (mõis, küla), 1583 Fiol (mõis), Fiolby (küla), 1796 Viol (mõis), Wihhola (küla).  A2
● Mõis rajati küla kõrvale vahemikus 1464–1501. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Vihula asundus, mis 1977 liideti Vihula külaga. L. Kettuneni järgi tuleneb nimi sõnast viha ’kibe’, ta seob selle sageda Soome kohanimega Viho(i)la ning isikunimega Viho(i)nen. Ka E. Tarvel tuletab külanime muistsest isikunimest Viho või Vihoi. Vihula mõisast 0,5 km küla poole asus endine saunaküla Puutemäe (praegu tuntud rohkem Altküla nime all). – MA
Bfl: I, 1207; BHO: 630; EO: 84; Joh LCD: 667; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 16, 25, 37, 46, 104

Viitna [`viitna] ‹`Viitna ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Palmse mõis, Vatku mõis), 1671 Witna (talu), 1796 Wiitna (kõrts), 1844 Witna (kõrts, talu), u 1900 Витна (küla).  C3
● 1671. a on esmakordselt kirjalikus allikas mainitud Witna talu, mis juba 90 aastat on Aaspere mõisale kuulunud. Seega saab oletada, et Viitna pere oli XVI saj lõpul tõenäoliselt olemas. 1744. a on Aasperele kuulunud Tõikvere all toodud kaks Viitna talu ja Palmsele kuulunud hajatalu Witna Kortzi Juhhan, mis tähistas tõenäoliselt Viitna kõrtsi. Kõrtsi täpne rajamisaeg on teadmata, 1765. a kaardil on see aga olemas. XIX saj lõpuks oli Viitnal kõrts, pood ja kaks talu ning küla kuulus Palmse mõisale. Keskajal asus Viitnal pühale Vitusele pühendatud kabel, mis Liivi sõjas hävis. Pühakult on nime saanud kabel ning selle kaudu talud ning kõrts. E. Tarvel lisab, et kohanime kujunemisel võis olla mõju avaldanud ka lähedal asuv Valgejõgi, alamsaksa keeli Wittena. Kabel asetses Viitna järve ääres, surnuaed hilisema Viitna kõrtsi vastas. – MA
KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 24, 37, 99–100, 117, 212–213

Vila ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1544 gesindeken vylla, 1770 Willa, 1897 Вила, 1931 Villa.  A2
● 1544 on mainitud Sagadi mõisale kuuluvat väiketalu (vylla), 1725.–1726. a revisjonis on nimetatud hajatalusid, kus elasid Willa Michell ja Willa Thomas. Vila nimi võib esiteks olla Villa lühenenud vorm, nagu L. Kettunen on oletanud Kose Vilamaa puhul. Teiseks võib nimi tuleneda germaani Wilhelmi mugandusest või muistsest isikunimest, mis põhineb sõnal vili : vilja. 1765 on mainitud Sagadi kõrvalmõisat Padurit (sks Padduri), mille maadest moodustati XX saj algul asundustalud ja liideti Vila külaga. Paduri nime tähenduseks arvab Kettunen olevat ’pottsepp’ (sõnast pada ’pott’). Vrd Villa2, Villandi. – MA
EO: 180; ERA.T-6.3.564, L 1; ERA.T-6.3.1120, L 3; KN;  LVVA.6828.4.309, L 1; Rev 1725/26 Vi: 99; Tarvel 1983: 45, 102

Villandi ‹Villandi ~ -sse›, rahvakeeles ka Metsa‿nurga Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Metsiku mõis), 1524 gesinde tho Vellien, 1583 Wiliantby, 1586 Velin, 1725–1726 Willandi Pertell, Willandi Jürri (hajatalud), 1788 Willandi (küla), 1897 Вилланди.  A2
● Villandi oli 1977–1997 Adaka küla osa. Küla on kasvanud välja E. Tarveli andmeil 1524 mainitud samanimelisest hajatalust. Nimi võib tuleneda germaani Wilhelmi mugandusest või muistsest isikunimest, mis põhineb sõnal vili : vilja ja lisatud nd-liitel. Vrd Vila, Viljandi2, Villa2. – MA
 EAA.854.4.1114, L 1; ERA.T-6.3.564, L 1; KN; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 95–96

Võipere [`võip‿pere] ‹-`perre ~ -sse ~ -le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Aaspere mõis), 1241 Wæibigærwa, 1498 Woibejerue, 1543 Woybe Jerue, 1796 Woiper, 1844 Woipr, 1871 Woiperre, u 1900 Войпере, 1913 Выпере, Woipere.  A3
● Küla kuulus XV saj-st Aaspere mõisale. Nime algusosa on isikunimi, vrd Võibu, Võibo. L. Kettuneni arvates on nime kujunemisahel *Võib(i)järve › Võibre › Võipere. Võipere piiresse kuulub edelas Aruküla ehk Võiperearu (1796 Arrohans, 1844 Arrokül), mis liitus XX saj keskpaiku. Küla lõunapiiril Kihleverega on Lokusoo talud. Vrd Võivere1. – MA
BHO: 683; EO: 162; ERA.T-3.1.89, L 1; Joh LCD: 638; KN; KNAB; Mellin; PTK I: 281; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 72

Võle ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Vanamõisa mõis), ? 1241 Ulkænpet, 1361 Wølghe (mõis ja küla), 1544 Wolgel (mõis), 1586 Wolligell (mõis), 1637 Wolgall, 1704 Welle, 1726 Wolliel, 1732 Wolle, 1765 Wolljell, 1871 Woljalla (küla), u 1900 Выле (küla), 1913 Wolljel.  B3
● Võlega on samastatud muinasajal olemas olnud küla Ulkænpet (1241), mida on tõlgendatud kui *Volkænper või *Vvlkænper, ent see pole kindel. Võle küla ja mõis olid kõrvuti olemas kindlasti a-ks 1361, küla oli aga 1544. a-ks kadunud. Mõis kadus, kui 1844 omandas selle Vanamõisa mõisnik. 1860. a-tel tekkis Võle küla uuesti, kui Vanamõisa lähedal asunud *Ohuküla hävitati ning osa talusid endise Võle mõisa maadele üle toodi. L. Kettunen on pakkunud, et nimi võis tulla sõnadest võluma, võlama (*võlima) ’nõiduma’, võlaja, võluja või ka võletama ’valetama’. 1977 liideti Võlega Potsu küla ja osa ↑Aavidu külast. Vrd Vanamõisa6. – MA
Bfl: I, 54, 1232; BHO: 686; EO: 105; EVK; Joh LCD: 367–368, 630–631; KN; KNAB; Rev 1586: I, 30; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 100

Älvi [äl´vi], kohalikus pruugis ka `Älvi Hlj – saar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, 1770 Elvisar, 1796 Elvi Saar, 1871 Elwa.  C1
● Saar asub Natturi neeme lähedal, selle nimi tuleb Haljala murraku sõnast älv ’saar’. – MA
KN;  LVVA.6828.4.309, L 1; Mellin; Schmidt 1871; VMS: 746