[KNR] Eesti kohanimeraamat

Hurda ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis), 1638 Hurta, 1684 Hurta Laur, Hurta Todz och Andres, 1765 Dorf Sure Hurda.  B2
● Sänna mõisas oli XVIII saj kaks Hurda küla. Neist vanem on see algtalu ja talurühm, mis pärast Kõrgepalu mõisa eraldumist jäi Kõrgepalu alla (1627 Hurta lisanimi Pillilogo külas, 1765 Weiko Hurda) ning liideti 1977 Kõrgepalu külaga. Pärlijõe-äärset Hurda küla nimetati XVIII saj Suure-Hurdaks. Hurda lisanimi on kõige tõenäolisemalt tekkinud võrdlusest hurdakoeraga. Välistatud pole ka teistsugune etümoloogia, nt seoses sõnaga hurtsik ‹ alamsaksa hort ~ hurt. Hurda kagupiirile Kängsepä külaga jäävad Hiire talud. Vrd Laitsna-Hurda. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401; EES: 81; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 190

Hüüru ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Üüru Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Huer, 1241 Hiurenkylæ, 1353 Hyrenkylle, 1389 Hůrenkůlle, 1560 Hürenküll, 1620 Hyre.  A4
● 1560 Harku mõisast eraldatud Hüüru mõis tekkis küla juures olnud veskikohast (1557 Hur-mole, 1560 Hürenmülen) või selle lähedusse. Pärast 1712 oli Hüüru küla tühi ja maad mõisastati. Vana Hüüru küla on P. Johanseni andmeil olnud u kilomeeter mõisast põhja pool mõisapõllul ojast kirdes, sama on näha ka XVII saj kaardilt. Nime on L. Kettunen püüdnud tuletada loomanimetusest hiir : hiire, mis võis olla deminutiivse isikunime *Hiiro(i)n aluseks. Varem oli ka Johansen nime aluseks pidanud isikunime (Hyre). Piisava seletuseta jääb siiski sel juhul nimes olev ü. Hüüruga on 1977 liidetud osa Laabi külast (Uue-Laabi, 1970 Laabi I) ja osa endisest Harku asundist. – MK
 EAA.1.2.C-II-4; EO: 171–172; Joh LCD: 365–366, 932; KNAB

Iira ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Ira Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Kuusiku mõis), 1241 Hiræ (küla), 1484 Hyr, 1726 Hira.  A4
● 1977–1997 oli Kuusiku aleviku osa. L. Kettunen seob nime päritolu sõnaga hirv (nagu Iru nimes) või küsivalt sõnaga hiir : hiire, pidades nime a-lõppu ootuspärase -u asemel kirjaliku pruugi mõjuks. K. Pajusalu oletusel saaks kohanime siduda ka isikunimega *Iiro, eeldades rõhutu silbi o madaldumist (o › a). – PP
EO: 171–172; Joh LCD: 363; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 278

Paate [`paate] ‹`Paate ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kukruse mõis).  B2
● Küla on P. Johanseni järgi saanud nime muinaskülalt (1241 Pategas, 1799 Paatz oder Paate, 1871 Pate). XX saj algul oli küla laienenud lõunasse ja oli tuntud rohkem Kukruse nime all (ent veel 1930. a-te katastrikaardil on kogu Kukruse küla nimi Pate). Algse Paate kohale jäi mõisatööliste asula, mida rahvapäraselt nimetati Hiirelinnaks (mh 1945. a nimestikus). Kui 1950 moodustati Kukruse alev, hilisem Kohtla-Järve linnaosa, tuli see kiiluna ajaloolise Kukruse küla keskele, jagades selle kahte ossa. 1977 liideti põhjapoolne osa Järve külaga, 1997 sai see ametlikult Paate külaks. Nime lähtekohaks on paas ’paekivi’. Vrd Kukruse2. – MK
EVK; Joh LCD: 282, 540; KN; KNAB; Schmidt 1871

Pahtpää [`paht‿`pää] ‹-le› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1582 Pachtakilla, w Pachcie, 1592 Pachtwakila, 1601 Pachta kulla, 1627 Pachtwa, 1630 Pachpeh kylla, 1682 Pachtpä, 1805 Dorf Pachtper, 1839 Pachtpä.  C2
● Põlise küla nimest on käibinud vähemalt kolm varianti: *Pahtakülä, *Pahtvakülä ja Pahtpää. 1582 on küla mainitud ka poolapäraselt elanike mitmusliku nimetusega Pachcie. Sõna pää külanimes tähendab otsa, asustuse haru. Asustuskeskus, mille poolt seda pääd ehk otsa tunnetati, oli tõenäoliselt vakuse keskus Rõsna (↑Orava-Rõsna) küla. Sellest lõunasse jäid Kirmsi ja Pahtpää, järgnevad Viluste ja Veriora olid keskajal juba teise valduse osa. Pahtpää nime algusosa päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt sisaldub siin teatud tüüpi metsa tähendanud sõna *paht. Vrd peht ’suur vana okaspuumets’, nt kuusõpeht (Rõu, Vas). Ka võru sõna paht, mis vastab üldjoontes eesti sõnale pahn ja esineb liitsõnades hiirepaht, tsiapaht, on läbinud arengu ’pahnakiht’ › ’pahnane pesa’ › ’sealauda hoone’. Edasiareng pahnase, risuse metsa tähenduseks poleks samuti üllatav. Sõna paht esineb ka kohanimedes ja just suures metsas, nt Pahaorg (Räp Niitsiku). Seletus sõna paht abil oleks rahuldav, kuid kirjapanekud lubavad algupäraseks pidada ka *Pahtva+küla kuju. va-lõpulisena meenutab nimi vanapäraseid läänemeresoome-eelseid vetenimesid. Kuid see kunagine -va võib olla tekkinud ka sõna -pää lühenemisest ja vaheldusest -pa ~ -va, mida esineb kohanimedes küllalt sageli. Pahtpää omaette osad on Hatapalo edelas ja Leesk´mäe loodes. ¤ Veriora–Räpinä suurõtii veereh om Pahtpää külä. Külä om tuust nime saanu, et vanast olliva küläh talo üts üte ligi riah. Pahtpää külä om nigu ärä vassitu, lakja pillutu, üts talo üteh, tõõnõ tõõsõh paag´ah. Vanarahvas kutsiva vassitot pääd pahtonu pää, ja et külä ka nigu pää oll´ ärä vasśonu, pahtonu, tuust sai ka külä nime Pahtpää külä. (1940) Vrd Herjava, Laheva. – ES
EAA.567.2.758: 3 L 2p; KM: ERA II 271, 457 (4) – 1940; PA I: 92, 96; PA II: 433; Rev 1601: 15; Rev 1624/27 DL: 73; Roslavlev 1975: 26, 39; Rücker; SSA: pahna; VES: peht; Wd

Soonurme [`soo‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Suo‿nurme ~ `Surme Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Hirmuse mõis), 1241, 1726 Sonorm (küla), 1913 Soonurm (küla).  C4
● Sirtsi soo kirdeserval asunud küla nimi oli välja kujunenud juba XIII saj. Küla on kuulunud Hirmuse ja Maidla mõisa alla. XIX saj oli külas ka samanimeline karjamõis. Nimi on pandud soo järgi + nurm : nurme. Soonurme idaosas teisel pool Hirmuse jõge asunud vabatküla hüüti Hiielinnaks või Hiiemäeks, rahvapäraselt Kämäraks, vanemates allikates ka Hiirelinnaks. Soonurmega liideti 1977 endise Hirmuse raudteepeatuse ümber tekkinud ↑Hirmuse asundus. – MK
BHO: 560; EVK; Joh LCD: 612; KN; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 161; Troska 1987: 103

Üüvere [`üüvere] ‹-`verre ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Kahtla mõis), 1645 Irefer, Hierefer, Hirfer (küla Randvere vakuses), 1798 Hiafer.  A3
● 1977–1997 oli Kahtla osa. Nimele on L. Kettunen toonud küsimärgiliselt võrdluseks (h)üür : (h)üüri ’lühike aeg’, üür : üüri ’maks, rent’ ja loomanimetuse hiir : hiire. Hyre, Hyere on esinenud isikunimes, tõenäoliselt ongi külanime algusosa pärit isikunimest. – MK
EAN; EO: 319; KNAB; SK I: 518; Stoebke 1964: 21