[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit

Käpla [`käpla] ‹`Käpla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Käbla Ridküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõisad, XVI saj algul Kebbersel, 1530 Kebbriel, 1688 Kebbel (mõis), 1798 Kebbelhof, Kebbeldorf, Kebbel (mõisad ja küla).  C1
Käpla kahest mõisast on teateid a-st 1683–1684. Need olid Käpla ehk Ülevalt-Käpla mõis (sks Kebbelhof) ja Alt-Käpla mõis (sks Kebbeldorf). Eestikeelses ajalookirjanduses on esimest nimetatud Käblamõisa, teist Käblaküla mõisaks. A-st 1861 kuulusid nad samade omanike kätte. 1920. a-test Käpla asundus ja küla, hiljem (1970) üksnes asundus, 1977–1997 oli ametlikult Käbla küla nime all. Nimi on olnud kaheosaline, järelosa oli -selja, vrd selg : selja ’seljandik’, algusosaga vrd käber ’korts, kurd’, käbru, käbr : käbru ’meremadalik, kõrgem koht mere ääres’. Käpla põhjaots on Lõugeti (kirjanduses ka Lõuguta ehk Lauguta), endine poolmõis, mis eraldati Asukülast 1794 (1844 Laukota).MK
BHO: 208; EAA kinnistud; EM: 88; EMS: IV (17), 383, 386; KN

Kärla1 [`kärla] ‹-leKäralevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kergelhof, XVI saj keskel Kergel (mõis), 1923 Kärla (asundus).  C4
Kärla alevik moodustati 1977 Kiriku asundusest ja osast endisest Kärla asundusest. Kiriku nimi tuleneb Kärla kirikumõisast, mille juurde kuulus aleviku põhjaosa. Kärla asundus moodustati 1920. a-tel Kärla mõisa maale ja oli pärast 1930. a-id liidetud Jõekülaga. Kärla mõis oli rajatud XVI saj keskel. Kärla alevikuga on 1977 liidetud põhiosa Jõekülast (u 1900 Іоэ-кюля) ja alevikust 2 km edelas paiknev ↑Sõmera asund. Viimane on endine sanatooriumiasula, mis 1950. a-te lõpuni oli Nõukogude sõjalennuvälja juurde ehitatud linnak (rajamist alustatud 1939). Asumit on 1950. a-te kaartidel nimetatud ka Kogulaks, sest selle nime all tunti lennuvälja. Vrd Kärla2. – MK
KNAB; EM: 123; SK I: 56, 151; ÜAN

Pamma [`pamma] ‹-leKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Herrenhof, Pamberg (XIX saj-ni), 1453 Ihamell Kaeck is tho Pammas eyn eynfuthlinck (üksjalg), 1592 Pamma.  B2
Pamma mõis on rajatud XVII saj. Seejuures mõisast lõunas olev Pamma küla jäi suuremas osas Karja mõisa piirkonda edasi. Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Pamma külaga. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Võrdluseks toodagu sõnad pamakas ehk pammikas ’kamakas’. L. Kettunen tuletas Pamma algkujust *Paunmaa, mille algusosa on paun ’veeloik’, tuues võrdluseks sõnad sann ja saun. V. Pall on kritiseerinud Kettuneni seisukohta, väites, et tulenemine sannsaun ei ole võimalik; need on arengud, mis toimusid rööpselt. Vrd Pammana. – MK
BHO: 115; EM: 122; KNAB; SK I: 277

Pindi2`Pinti ~ -sseRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas, mõis, sks Bentenhof, 1563 Пентеева мыза, 1588 Pentio, 1627 Benten Hoff, 1638 Bendten Hoff, 1688 Bentenhoff, Bentekylla (mõis ja talud), 1716 Pentemois, 1798 Bentenhof.  A1
Keskajast pärinev mõis, mis esialgu jagas maad samas kohas paikneva külaga (1684 viis taluperet). 1920. a-test Pindi asundus, 1977. a-st küla. Pindi kohta on XVII saj-st alates teatud, et see olevat nime saanud XVI saj omanike perekonnanime Bendt (käändevormides Benten) järgi. 1563 on mainitud mõisa endise omanikuna aadlikku Пентеев Галекабтуев, mis lubaks lähteks oletada pigem eesnime *Bentens. Igatahes on selle nime aluseks kanooniline eesnimi Benedictus (↑Pindi1). XVII saj II poolel oli Pindi ühine omand Rogosiga ja arvatavasti peamiselt selle tõttu ei liidetud Pindit värskelt loodud Vastseliina khk-ga, vaid see jäi Rõuge khk lahustükiks. Pindi kirik asub praeguses Lasva külas (Vas), kuid ikkagi Pindi mõisa maal (Rõu). Kirik valmis Rõuge khk abikirikuna 1881, see on ehitatud kohta, kus juba varem paiknes Kotkapalo kalmistu (1847 Kotka Pallu).ES
BHO: 39;  EAA.308.2.178, L 1;  EAA.3724.4.1910, L 1; Mellin; PA I: 35; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 183; Roslavlev 1976: 19; Selart 2016: 30, 57; Stryk 1877: 268–269

Sänna [`sänna] ‹-sse› = Sännä [`sännä] ‹-de ~ -leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, mõis, sks Sennen, 1565 Сяння, 1585 Sienna, 1588 Sianna, 1627 Schenna, 1638 Senna, 1684 Sennen Hoff, 1716 Schennohof, 1782 Sennenhof, Senna mois.  B2
XVI saj oli Sänna kõige läänepoolsem otse Vastseliina linnusele allutatud küla. Mõis rajati siia pärast 1586. a. Kõrgepalu mõis eraldati Sännast 1793. Juba varem rajatud Sänna postijaam jäi Kõrgepalu maadele, kuid säilitas Sänna nime, selle ümbrust tuntakse Jaama külana. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. 1997. a kehtestati Sänna nimele võrukeelne rööpnimi Sännä. Nime esialgne tähendus on hämar. 1716. a kirjapanek lubab tõmmata võrdluse Senno külaga Petserimaal. Valgevene Vitsebski oblasti linna Сянно (vn Сеннó) nime on peetud tekkinuks heinaturu järgi. Kõik need kohanimed võivad sisaldada ka tundmatut muistset isikunime. Saksa keeles kujundati Sänna nime ja selle tajutavat tähendust aja jooksul ümber sarnaseks sõnale Senne, käändes Sennen ’karjamaa, nõmm’. Sänna mõisaasunduse osa Pärlijõest idas tuntakse Roti (Rotikülä) nime all.ES
Ambus 1960: 743; BHO: 546; EAA.308.2.178; Hupel 1774–1782: III, 288; PA I: 6, 36; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 186

Võnnu1`Võndu ~ -sseVõnalevik Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582 Wenden, 1627 Hoff Wenden, 1630 Wendehof, 1638 Wendo Kÿlla, Hoflage Wenden, 1740 Wendohof.  B2
XVI saj on olnud juba suur küla. 1582 kuulus küla Vana-Kastre (Aldendorn), 1588 Ahja, 1627 Kastre mõisale. 1684 kuulus küla jälle Ahja, XVIII saj algul Kurista mõisale. L. ja I. Rootsmäe järgi eraldati 1640. a-tel osa Kastre mõisa Võnnu küla talusid vastrajatud Võnnu kirikumõisale (½ adramaad). 1627 on siiski juba märgitud Võnnu mõisat. Võnnu kiriku juures kujunenud alevik ja küla olid pikka aega lahus, küla on alevikuga liidetud pärast 1945. a. Võnnu esineb allikais kihelkonnanimena varem (1360) kui küla- ja mõisanimena, tegelikkuses on viimased esmased, olgu siis küla või ka problemaatiline varane mõis. Võnnu nimele on esitatud mitu seletust. L. Kettunen võrdleb VMr Võnnusvere nime sõnaga võnnuvõõras. Võnnu khk nime puhul toob ta kujud *Võnnuste-, *Võnnuse- ning Wiedemanni sõnaraamatus esineva võńń ’väike ja paks’. Kuigi Võnnu-nimesid (sh liitnime osana) esineb Eestis mitmeid, Võnnusvere sinna hulka ei kuulu, sest selle kohalik hääldus on Võnusvere. Tõenäoliselt ei tule arvesse ka teised Kettuneni pakutud variandid. J. Mägiste arvab soome keelele ja uurijaile toetudes, et nimes esineb sõna, millel on soome keeles paralleelkuju vienovento ’õrn, vaikne (ka jooksev vesi)’ (vrd hienohento ’peen, õrn’, huonohonto ’halb’). Mägiste arvates võiks Võnnu etümoloogia siin peitudagi, tähendades õõtsuvat, soist paika. Sama seisukoha on esitanud M. J. Eisen, kes lisab, et vanasti olevat soo alanud otse kiriku alt. Arvestades, et keset sood asuva Võngjärve algne nimekuju on ilmselt olnud *Võndjärv, on oletus tõenäoline. Vrd Võngjärv, Võnnu2, Võnnu3, Võnnusvere. – MJ
EO: 289; PA I: 53; Rootsmäe 2016: 363–369; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur