[KNR] Словарь эстонских топонимов

Haljala1 [`haljala] ‹-sse› Hlj – alevik Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Haljala kirikumõis, Idavere mõis), 1241 Halela, 1402 Halgel, 1445 Halligell, 1447 Haliel, 1674 Halja, 1796 Haljal, 1913 Гальяль.  B3
● Haljala küla kasvas alevikuks XIX saj lõpul. Nime järelosaks ei pea L. Kettunen mitte lõppu -jalg : -jala, vaid -la. V. Palli järgi on la-lõpuliste nimede algusosa sageli olnud isikunimi. A. Kartano on võrrelnud Hal-isikunimesid (Hali(kko), Halli) sõnaga hall : halli ’hallipäine, halli habemega’ (vrd sm kohanimi Hallila). R. Alitalo on sidunud soome Hali-kohanimede (nt Halinen) tähenduse veeäärsete maa-aladega, mis samuti võiks Haljalale sealse allikarohke järve tõttu sobida. Vrd ka rannikumurde `(h)al´ligas ’allikas’. 1966 liideti alevikuga osa Idavere ja Maheda külast, 1977 Maheda küla terviklikult. Mahedat on mainitud juba Taani hindamisraamatus (1241 Maidalæ, 1488 Maydel, 1765 Maheda, 1871 Mahheda). Maheda nimi võib tulla Johanseni ja Kettuneni järgi sõnast mahe : maheda ’sõbralik’, mis võis olla aluseks isikunimele. Vrd Haljala2, Idavere, Maidla3. – MA
Bfl: I, 93, 1445; ENE: II, 499; EO: 11–12, 54, 71, 78; EVK; Joh LCD: 283, 344–345, 492; KNAB; Mellin; Pall 1996: 389; SPK: 65–66

Haljala2 [`haljala] ‹-sse› Hlj – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Haljall, 1241 Halelæ.
● Haljala kirikukihelkonna moodustasid Taani vallutajad Virumaa *Rebala (Repel) muinaskihelkonna põhja- ja idaaladest 1220. a-tel. Kihelkonda on esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, mil see hõlmas ka suuremat osa tulevasest Rakvere khk-st (eraldus XVI saj II poolel). Mõisaid on teada al XIV saj-st. XVI saj lõpul oli Haljala lühikest aega ühendatud Viru-Jaagupi, XVII saj algul Kadrina khk-ga. Kihelkond on nime saanud Haljala külalt. Vrd Haljala1. – MA
ENE-EE: XII, 137; Joh LCD: 344–345