[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 21 artiklit

Aadami [`aadami] ‹-leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis).  A3
1977 kasutusele võetud külanimi lähtub talu nimest, mis seostub eesnimega Aadam (heebrea sõnast adamh ’maine, muldne’). Asjaomane isik elas külas XVIII saj keskpaiku (1758 Pusep Adam, ka 1858 Pusep Adam). Varem kandis küla Kärevere nime (1630 Kerrefer kÿlla, u 1900 Кяреверекюля). Nimi vahetati välja ilmselt sageda esinemuse tõttu Eestis. Vrd Kärevere. – EE
EAA.1865.2.13/5:27, L 30p; KN; KNAB; LVVA.7348.1.5:10, L 8; Rajandi 2011: 15; RGADA.274.1.239/11:26, L 1240p

Aardla [`aardla] ‹`Aardla ~ -sse ~ -leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1534 an der Ardelschen Grense (piir), 1627 Arlla, 1839 Ardlakülla.  A2
la-liiteline kohanimi lähtub L. Kettuneni järgi oletatavast muistsest eesnimest *Arta või *Aarta; isikunimi võib olla germaani algupära, vrd sks Hartwig, tõlkes ’tugev’. Sama päritolu on sm Hartola. Küla järgi on nime saanud org, järv, jõgi ja polder. Vrd Aarla, Ardla. – EE
ENE-EE: I, 22; EO: 70; LGU: II, 360; Rev 1624/27 DL: 125; SK I: 28; SPK: 71; Rücker

Aardlapalu [`aardlapalu] ‹-`pallu ~ -sse ~ -leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), u 1900 Ардлапалу, 1922 Aardla-Palu.  A2
Rajati 1880. a-tel popsikülana nõmmemetsa. Küla asub Aardla naabruses ning oli ametlikult selle osa 1977–1997. Kohanimi lähtub loodusnimest, mis koosneb külanimest Aardla ja sõnast palu ’kuiv liivane okasmets’. Asulat on kutsutud ka Palukülaks. Vrd Aardla. – EE
KNAB; Rootsmäe 2016: 29; Uuet 2002: 286

Alaküla3 [alaküla] ‹-`küllaVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1923 Ala, Logina Alaküla ~ Logina-Ala (on ka eraldi Logina küla).  A3
Küla kandis Logina nime kuni Eesti Vabariigi ajani, kuid kohalikud on küla kutsunud Alakülaks juba XIX saj. 1684 on küla kuulunud Haaslava mõisale, XVIII saj aga Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. 1920. a-tel jagati Alaküla kaheks (Ala I ja II). Siinne Alaküla liideti 1977 Unikülaga, ent taastati 1997 omaette külana. Lõuna pool Vastse-Kuuste vallas olnud Alaküla nimetati 1977 Loginaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on küla saanud oma nime madalatest maadest. Sellest tuleneb ka küla sõimunimi Tsolnaküla (tsol´na ’madal, porine’). Vrd Logina. – MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 376–377; Simm 1972: 291; Simm 1973: 24, 63; ÜAN

Haaslava [`haaslava] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Aaslavva Kamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis, sks Haselau, 1417 Hazelouwe (lään, veski), 1582 Hazliow, 1638 Haszelow (mõis), Haszelaw (küla), 1782 Haaslawa mois.  A2
1920. a-te alguses rajati mõisa maadele asundus, al 1977 küla. Näivalt liittüveline kohanimi tuleneb tegelikult XIV–XV saj mõisaomanike Hasselow’de nimest (1417 Friedrich Hazelouwe). M. J. Eisen peab võimalikuks, et isikunimi pärineb kohanimest.EE
Bfl: I, 89, 90; BHO: 106; Eisen 1918b: 3; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 140; Hupel 1774–1782: III, 259; KN; KNAB; PA I: 98; Rev 1638 I: 226; Simm 1975a: 180; Uustalu 1968: 734–735; ÜAN

Igevere-`verre ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1471 Hufmer, 1518 Huygefer, 1795 Higever, 1839 Iggefer (talud).  A2
vere-osist sisaldav kohanimi võib seostuda mingi *hu(i)k-algulise sõnaga, vrd nt huige : huike ’ühekordne hõikamine’, või inimesenimega (1453 Huke). Praeguse küla piiridesse jääb Ignaste ehk Ignase karjamõis (sks Ignaz). Vrd Igaküla, Igavere. – EE
Bfl: I, 461; BHO: 127; EAA.1865.5.29:19, L 19; EM: 92, 142; EO: 281; LGU: I, 426; PTK I: 34; Rücker; Stoebke 1964: 22, 25, 28

Ignase-le›, kirjakeeles varem ka Ignaste Kamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1796 Ignesti (kõrts), 1836 Ignatz (kõrts); sks Ignaz.  A3
Küla on kandnud nii Ignase kui ka Villemi (1836 Willemi) nime. Esimene neist pärineb küla piiridesse jäänud kõrtsi, teine aga talu nimest. Kõrtsi nimi, mis pärandus ka karjamõisale (↑Igevere), lähtus talunimest, vrd talupoja lisanime 1688 Ignas Andres. ste-line kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid (tõlkes ’tuline, lõõmav’).EE
BHO: 127; EM: 92, 142; KN; Mellin; Rajandi 2011: 79; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:128, L 129p

Ihaste-sseTMrTartu linnajagu (Haaslava mõis), ? 1582 Jass, 1585 Jiasth, 1588 Ihast albo Jaslikila, 1627 Yhaste.  A2
Küla kuulus esialgu Raadi ja XVIII saj I veerandil Luunja mõisale. Eraldati 1720. a-tel omaette mõisaks, kuid oli juba 1780. a-teks kaotanud iseseisvuse ning muutus Haaslava mõisa külaks. Ihaste liideti 1977 osaliselt Veibri külaga, osaliselt Tartuga. Ihaste linnajagu jaguneb Vana- ja Uus-Ihasteks. Vana-Ihaste koosneb 1960. a-te keskpaigast rajatud aianduskooperatiividest (suvilatest), Uus-Ihaste aga 1989 planeeritud individuaalelamutest. L. Kettuneni andmeil tuleneb ste-liite abil moodustatud kohanimi oletatavast isikunimest *Ihoi, mis seondub sõnaga iha. Otstarbekam on lähtuda isikunimest *Ihane. Ihaste tee äärseid maju Tartu linna ja Ihaste vahel on hüütud Jummussaareks (u 1900 Юммисаремяги). Vrd Ihatsi. – EE
EM: 97, 142; ENE-EE: III, 552; EO: 216, 293; KNAB; PA I: 58, 192, 280; Rev 1624/27 DL: 40; SPK: 95

Kitseküla1 [kitseküla] ‹-`külla›, kirjakeeles ka Kitse Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1767 Kitse K., 1795 Kitzeküll, 1796 Kitse, 1834 Kitsekülla, 1925 Kitse.  A2
Nimi pärineb talupoja lisanimest (1638 Kitze Rein). XVIII saj-ni oli küla tuntud Mõrajärve nime all (1431 Morajerwe, 1536 Moragerwe), arvatavasti on seda nimetatud ka Ojakülaks (1582 Haye, 1638 Hayokylle, 1713 Ojakühla).MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 39; Simm 1973: 43, lisa 46; Simm 1977: 112–113; Tartumaa 1925: 476

Koke-leVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1550 Kokemoise, 1627 Koyki Moysa, 1731 Kokka Moisa (küla), 1740 Kokkemoisa, 1744 Kockamoise, Kokko Moisa, 1795 Kokeküll, 1796 Kokkemois (küla).  A2
L. Stryki andmeil oli Koke 1550 Uniküla mõisa kõrvalmõis, mis kuulus Hans Kockile; 1627 oli Ilja mõisas. J. Simmu sõnul liideti see hiljem Haaslava mõisaga, Koke küla on aga Koke mõisa ümber XVI või XVII saj kujunenud küla, mille nimi pärineb mõisa omanikult. Koke põhjaosa tuntakse Piitre (Peetri) nime all samanimelise karjamõisa (sks Peterhof) järgi. Rahva hulgas kutsutakse seda ka Tsooru mõisaks.MJ
BHO: 244; KNAB; Rev 1624/27 DL: 125; Rootsmäe 2016: 40, 51–52; Simm 1973: 44, lisa 49–50; Simm 1975a: 186–187; Stryk 1877: I, 26; Tartumaa 1925: 476

Kriimani [`kriimani] ‹-`manni ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis, sks Brinkenhof, 1582 Dwor Dytrycha Brynka, 1584 Brynkow, 1588 Brink Moyze, 1591 Folwark Brynk Moyza, 1627 Brinckenhoff, 1782 Brinkenhof, ee Krimanni mois, 1796 Krimani M.  B2
1627. a revisjonis on mõisa kohta öeldud, et see kuulub küll Brinckenile, kuid on peaaegu täielikult tühi ja võssa kasvanud, külasid kasutavad Räpina ja Ahja mõis. Perekond Brinckenile kuulus mõis 1640. a-ni, mil see müüdi Diedrich Riegemannile. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Mõisa eestikeelsele nimele on aluseks Riegemanni, saksakeelsele Brink(en)i nimi. Kriimani lõunaosa tuntakse Kulpna [`kul´pna] nime all 1860. a paiku endise Kulpna kõrtsi asemele rajatud karjamõisa (sks Kultena) järgi. Pärast rentniku pankrotistumist 1870. a paiku jaotati mõis pooleterameestele ehk moonakatele.MJ
BHO: 46; EM: 99; Hupel 1774–1782: III, 257; PA I: 55, 143, 307; Rev 1601: 70; Rev 1624/27 DL: 122; Rootsmäe 2016: 78, 80; Simm 1973: 29, 49, lisa 20–21, 57; Simm 1975a: 187

Kurepalu [kurepalu] ‹-`pallu ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis, Kriimani mõis), 1923 Kurepalu (suvituskoht).  A2
Päkste küla popsitarede alusel rajatud küla, millega Nõukogude ajal liideti veel mõned Päkste küla talud, ka Haaslava vallamaja. Kasutatud ka haaslavalaste suvituskohana. Küla rajati soosaarele ja seda ümbritseva soisel pinnal asuva metsa Kurepalu järgi sai ka küla oma nime (palu tähendab metsa). Kurepalu metsast kuulus Kriimani mõisale lõunapoolne osa, kuna põhjapoolne osa oli Haaslava mõisa omand. Rootsmäed arvavad, et siinsel suuremalt soisel pinnasel on vanasti nähtavasti kured elutsenud, millest ka mets nime saanud. Külas on ka vana Kure (varem ka Lokko) talu, mida Kure nimega on esmakordselt mainitud 1868, see asunud enne talude kruntimist suure metsa sees Mõraoja kaldal.MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 80–81

Kõivuküla [kõivuküla] ‹-`külla ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1582 Kieokul, 1627 Keywa kuella, 1839 Koiwoküll, 1923 Kõivu.  A2
Oli 1977–1997 Igevere küla osa. Liitsõnaline kohanimi sisaldab lõunaeesti sõna kõiv ’kask’. Vrd Kõivsaare, Kõivu. – EE
PA I: 98; Rev 1624/27 DL: 124; Rücker; Uuet 2002: 286; ÜAN

Lange-le›, kohalikus pruugis ka Lange`mõisa Kamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis (Vana-Kuuste mõis), sks Langenhof, 1796 Langemois.  C2
Küla ja mõisa kohta on andmeid al 1471. Tartu bürgermeister Hinrick Lange ostis mõisa koos külaga 1483. Selle maad läksid 1600. a paiku Vana-Kuuste mõisale, kes rajas sinna hiljem karjamõisa. XVIII saj alguses siirdus Haaslava mõisale, hiljem aga Vana-Kuustele tagasi. 1920. a-te alguses tehti karjamõisa maadele asundus. Kohanimi, mida hakati kasutama XVI saj, tuleneb omaniku perekonnanimest Lange. Mõis kandis esialgu teisi nimesid: 1471 Koykis, 1483 Lude. Esimene neist pärineb ühe mõisa alla kuulunud küla nimest. *Koiksi või *Koikise (1483 Koyken, 1534 Koikyll) on tõenäoliselt suguluses teiste Koik-tüveliste nimedega (Koigi jt) ja lähtub L. Kettunenile toetudes isikunimest. Lude tuleneb omanikuperekonna Lude ehk Ludeni nimest.EE
BHO: 322; EM: 92, 160; KN; EO: 167; LGU: I, 426, 516, II, 360; Uustalu 1968: 247, 736; ÜAN

Logina-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1715 Loginalt (alaltütlev), 1730 Loggina Kul, 1731 Loggina, 1796 Loggina, 1923 Logina.  A3
Logina on kogu aeg seotud olnud Alakülaga, esinedes kord ühe, kord teise nime all, enamasti küll Loginana. 1688. a revisjoni alusel on külas olnud kolm peret nimega Loggina ja küla kuulus Haaslava mõisale. XVIII saj kuulus küla Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. Külas on Logina talu, mille juures oli küla veel XIX saj lõpul, nagu tõendavad ahjuvared talu lähedal põldudel. Praegu kutsutakse Loginaks ainult Alaküla loodenurka. Ametlikus arvestuses oli XX saj küla nimi Alaküla a-ni 1977, kui taastati Logina nimi. Alaküla nimi on säilinud naabruses Haaslava vallas. J. Simmu järgi pärineb nimi vene isikunimest Логин. Ka rahvatraditsiooni järgi rajanud Logina talu venelane, kasakas Loginov. See on võinud toimuda XVII saj keskel või II poolel, sest 1711 on surnud Logina Ivani Märt, kes võis olla esimese asuka poeg. Samal ajal, XVIII saj algul, oli külas juba neli-viis Logina peret. Vrd Alaküla3. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 376–377, 395; Simm 1972: 289–290; Simm 1973: 24, lisa 63; ÜAN

Metsanurga5 [metsanurga] ‹-`nurka ~ -le›, kohalikus pruugis Mõtsanuka Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kaagvere mõis), 1922 Mõtsanuka, 1925 Metsanuka.  A2
Levinud, kuid hiline külanimi Eestis, nimekirjades 1920. a-test. Külana oli teiste nimede all olemas XVI saj. J. Simmu järgi on varem nimetatud Tüüra ja Übli külaks (1588 Hybly ehk Wllaloia, 1630 Türi, 1710 Tühra; Mellini kaardil 1796 kaks eraldi küla: põhja pool Emajõe ääres Türa, lõuna pool Üble; Rückeril 1839 kõik koos Terrakülla). Tüüra on ühtlasi talude rühma nimi. Päeva talu ja ta popsikohtade üldnimetus on Päivänukk.MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 128, 133, 137; Rücker; Simm 1973: 69, lisa 221, 244–245; Tartumaa 1925: 476

Mõra-leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Maregerwe, 1536 Moragerve, 1582 Mera, 1592 Merakul, 1627 Meeru Jerw (järv), 1796 Morra.  A2
Vahepeal, 1970. a-tel kuni 1977. a-ni Mõra-Tuigo küla. On olemas ka Mõra jõgi, mille alamjooks on paisutatud järveks. L. Kettunen võrdles kohanime sõnadega mõra, mõre ja mõru ’mõra; kibe’. Nende sisuline seos kohaga jääb paraku hämaraks. Mõra küla piiridesse jääb edelas kunagine Tuigu (1923 Tuigo) asundus. Vrd Mõraste. – EE
Bfl: I, 113, 577; EO: 173; Kirt 1988: 147; LGU: I, 253; Mellin; PA I: 98; PA II: 423; ÜAN

Paluküla3 [paluküla] ‹-`külla ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1582 Palakilla, 1585 Palokila, 1601 Pallekull, 1638 Pallokylle, 1796 Pallo.  B2
Kuulus Kriimani mõisale juba XVI saj. 1977–1997 oli jagatud Kriimani ja Uniküla vahel. Nimi on liitnimi, mille algusosa palu tähendab kuiva kõrget metsa. Samanimeline küla Võnnu vallas, mis piirnes siinsega, liideti 1977 Kurista külaga. Vrd Paluküla1. – MJ
Mellin; PA I: 55; Rootsmäe 2016: 85–86; Simm 1973: 83, lisa 134; Simm 1977: 118

Päkste [`päkste] ‹`Päkste ~ -sseKam, Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1431 Packus, 1533 Yex (vigane), 1582 Piakszty, 1592 Pexte, Pextikullo, u 1900 Пяксте.  A2
Põline küla, mis liideti 1977 Roiu alevikuga ja taastati 1997. Osist -ste sisaldav kohanimi tuleneb tõenäoliselt sugunimest Päkkäsed : Päkäste; selle lähteks on lõunaeesti päkk : päkä ’pöial’, millel võib olla muidki tähendusi (vrd Rõuge päkäkene ’poisikese noku’).EE
Ariste 1972: 111–113; Bfl: I, 565, 566; LGU: I, 253; PA I: 159; PA II: 423; Rev 1638 I: 123; Uuet 2002: 286; Vene TK 42

Tõõraste-leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1471 Toris (maatükk), 1839 Tarraste, 1923 Tõõraste, 1939 Тыррасте.  A2
Põline küla, mille maadele rajati XIX saj lõpul karjamõis. 1920. a-te alguses tehti sinna maareformi käigus asundus, hiljem küla. L. Kettunen tuletas kohanime sõnast tõõras ~ tõbras. Kui pikk õ on teisene, siis tuleks lähtuda sugunimest *Tõrased : *Tõraste, mis võiks olla sõna tõra ’tüli, tõrelemine’ tuletisi, vrd ka XVI saj isikunimi Thore. Karjamõisa nimi oli u 1900 Корбкюль, st Kõrbküla. Vrd Kõrkküla, Tõravere, Tõre, Tõõrakõrve. – EE
EO: 215; KNAB; LGU: I, 476; NL TK 50; Rücker; Stoebke 1964: 69; Tartumaa 1925: 151; ÜAN

Uniküla2 [uniküla] ‹-`külla ~ -sseKam, Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Unnenküll (ka mõis), 1582 Unikiel (küla), Unikiel moiza (mõis), 1638 Vnykylle, 1839 Uniküll.  A2
Uniküla oli XV–XVI saj ka mõis, XVII saj kuulus Ilja mõisa alla. L. Kettunen on Uniküla nime seostanud sõnaga uni : une. M. Joalaid ühendab kohanime isikunimega *Unti : *Unne. Viimast on peetud kas läänemeresoome- (vrd eesti uni, isikunimed Unne, Unde-lempe; sm untelo) või germaanipäraseks (vrd vanarootsi Unde, sks Unti). Unikülas asub Undemägi ja läheduses Unnemägi. Sel juhul ei saa kohanimi lähtuda uni-sõnast. Uniküla piires on Ilja ehk Hilja mõis (1627 Huellenmoysa, 1630 Hillÿ Kÿlla, Hillÿ Moisio, 1638 Elias Höffgen; sks Hiljamois). Rootsi ajal liideti mõis Haaslavaga ja oli selle karjamõis a-ni 1919, pärastpoole rajati sinna samanimeline talu. Kohanimes Huellenmoysa sisalduv n pole vana omastava lõpp, vaid tekkinud ehk sks *Hüllenhoff’i mõjul. Nime algusosa võis eesti keeles kõlada kujul *Hülli. See tuleneb tõenäoliselt Tartu bürgermeistrist omaniku Huelle nimest. Mõisake on ilmselt mõne valdaja eesnime Eliase (nt Poola ajal Elias Mengershuszen) järgi ümber nimetatud, mistõttu kaks nime on omavahel segunenud, muutudes (H)ilja-kujuliseks. Unikülas tegutseb al 1776 Sillaotsa kool (rajatud 1765, praegune nimi al 1860). Vrd Uniküla3, Unipiha. – EE
Bfl: I, 113; BHO: 116, 621; EO: 93; EM: 92, 141; Joalaid 2013a: 67; LGU: I, 253; LVVA.7348.1.5:9, L 6p, 7; PA I: 53; Rev 1624/27 DL: 122; Rev 1638 I: 225, 228; Rootsmäe 2016: 65; Rücker; Stoebke 1964: 72, 101–102

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur