[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kolodsi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Kolotsi Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1627 Kollotz Peep, 1630 Kolies Peep, 1638 Kollisz Peep, 1684 Kallatz Külla, 1765 Dorf Kollotse.  A2
● Liideti 1977 Voki külaga. Talupoja lisanimi sai Kolodsi talude keskse asukoha tõttu juba XVII saj külanimeks, küla all loetleti siis ka ümbruskonna hajatalusid. Hiljem kinnistus Kolodsi talurühmal põhineva väikeküla nimeks. Nime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt on lähteks muistsel isikunimel põhineva lisanime Kol´o kollektiivliitega omadussõnavorm kol´one : kol´oste ~ kol´otsi. 1630. ja 1638. a kirjapildid on sarnased sellega, kuidas 1638. a küsitletud talupojad nimetasid Poola ajal, u 1615 Saalust valitsenud mõisnikku (Kullisz). Kolodsi lõunaosas on varem olnud Orava talud, mida on ajuti külaks peetud. Vrd Kolodavitsa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:118, L 113p; Rev 1624/27 DL: 87; Rev 1638 I: 175, 178; Roslavlev 1976: lisa 2

Kuremaa [kure‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kurema Pal – alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Jensel, 1582 Korymek, 1588 Curomegga, Curro Moizam alias Jenzel, 1627 Curro Moisa oder Jensel, Kurromeggi (küla).  B2
● Mõis on tekkinud hiljemalt XVI saj küla asemele. 1921. a tekkis Kuremaa asundus, mis 1977 muudeti alevikuks. Nagu näha, eksisteerisid paralleelselt nimed *Kuremägi ja *Kuremõis. Hiljem sai neist üks nimi *Kuremäe, nii mõisa kui ka küla nimena, milles hiljem asendus järelosa järjendiga -ma(a). Selline muutus kohanimedes on küllalt levinud. Kurg on esinenud ka isikunimena. Varasemates kirjapanekutes on 2. silbis o, mistõttu lähtesõnana võiks kõne alla tulla ka kuru. Mõisa saksakeelse nime Jensel päritolu on teadmata. – MK, VP
EO: 116; Liitoja-Tarkiainen 2000: 81; PA I: 104; PTK I: 39, 93; Tartumaa 1925: 349

Leesi1 ‹-le›, kohalikus pruugis `Liesi Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1517 Leisy, 1586 Lesy, 1637 Lessi, 1693 Lesze Bÿÿ, 1699 Lesibÿÿ.  C1
● Kuulus varem lahustükina koos Tammistu ja Kiiu-Aablaga Kiiu mõisale. XVIII saj lõpul, kui krahvidele Stenbockidele kuulusid mõlemad mõisad, läks Kolga mõisa alla. P. Wieselgreni järgi peitub nimes sõna leesk : leese ’liivamadalik’. Selline tähendus on ka Wiedemanni sõnaraamatus (paralleelvorm lees). Küla jaguneb kolmeks otsaks: Liivaots ehk Liivaniots (lõunaosa), Suuguots (keskel Suugu talu ümber) ja Ternemäeots (põhjaosa). Mõned eristavad Leesil ka Rasiotsa ja Sebaotsa. – MJ
Bfl: I, 847; BHO: 297; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 29;  EAA.1.2.C-I-5; Johansen 1951: 160; Rev 1586: 96–97; Stuart 1699; Tarvel 1983: 61–62; Vilbaste 1956: 148–149; Wd; Wieselgren 1951: 268–270

Litsmetsa [`lits‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Lits‿mõtsa ‹-`mõtsa› Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1688 Litze Mattzi Tiet, 1762 Litsmötsa Lorent, 1798 Litzmets.  A2
● Külanime aluseks saanud karjamõis on esimest korda tähistatud Mellini kaardil 1798, kuid talu samas kohas on olemas ka juba 1685. a kaardil. Varaseim nimekuju ei seostu metsaga, vaid isanimega Mats, kas *Litse Matsi Tiit või *Liitse Matsi Tiit. Metsanime on Vana-Antsla mõisa XIX saj lõpu metsakaartidel kirjutatud pikka i-d märkival kujul Lihzmets. Võimalik, et nime algupärane kuju oligi pika i-ga, vrd Liidsi talu (Rõu Krabi), mis asub samuti soisel alal. Nimetavalise liitumise järgi otsustades peaks lits või liits olema pigem koha omadust tähistav sõna, vrd Wiedemanni sõnaraamatu Tartu-Võru liitsma ’muljuma, maadligi (katki) suruma’ ja nt kokku vajunud leiva kohta käiv sõna litsik, millele üldjuhul vastab võru plink. Nimi võiks seostuda jõeäärse märja, leetunud ja tihenenud pinnasega. Teine võimalus on oletada algusosana lätipärast maastikukoha nime, vrd läti līcis, mis lisaks mere- ja järvelahele tähendab jõekääru, maad jõekäärus. Võimalik on ka tähendus ’lits’, vrd metsanimi Litsikuusik (Ote), kuid Võrumaa nimedes on siis tavalisem sõna lita kasutamine, nt Litasild. Litsmetsa idaosa on tuntud Lepäoru nime all. – ES
EAA.1270.1.264:50, L 49p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.3724.4.1850, L 2–10; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35: 555, L 561p; Wd: lītsma, litsik

Mäe-Tilga [`mäe-tilga] ‹-le›, rahvakeeles ka Tilga ‹-lõ ~ `Tilka› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1626 Thielka Papp, 1638 Tilka Paep, 1684 Tillka Olis, 1688 Tilcka (Tillasche) Ollesk, 1765 Dorf Tilga, 1796 Mäe-Tilga.  A2
● Mäe-Tilga oli 1977–1997 Soodi küla osa. 1684. a kaardi järgi oli tänastest Mäe- ja Ala-Tilga külast asustatud ainult kõrgemal paiknev Mäe-Tilga kolme taluga. Tilga lisanimi on Haanjast registreeritud keskaegse eesnimena (1561 Тилькъ Игаловъ сынъ). Huvipakkuv on 1688. a rööpnimi, mida tuleks ilmselt lugeda *Tilaske. Ka Haanjas on Tilga nime aluseks isikunimi Tilk ~ Tiilik. Vrd Tiilige, Tilga, Tilgu. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:78, L 74p; EAA.1268.1.403:207, L 178p; PTK I: 240; Rev 1638 I: 173; Roslavlev 1976: lisa 11; SK I: 429; Truusmann 1897a: 40

Puuri ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vastse-Koiola mõis), 1757 Puri Jürri, 1795 Puri Ado Wit. Liess; sks Schwarzenhof (karjamõis).  A2
● Talupoja lisanimena esines Metste küla põhjapoolses servas XVIII saj keskel. Sajandi lõpus seda siin enam peremeeste nimekirjas polnud, kuid Puuri lisanimi ilmus välja Vardja mõisas, kus sai ka perekonnanimeks. Tõenäoliselt Puuri nime kandnud talu asemele Metste ääremaal rajati XIX saj alguses Vastse-Koiola mõisa karjamõis, mille saksakeelne nimi oli Schwarzenhof. XIX saj lõpul oli Puuril Põlva kihelkonnaarsti maja. Kõige kuulsamat arsti mäletatakse nimega Tammõ-tohtri. Puuri nime päritolu pole selge, lisanimena võib see olla tekkinud tööriista või ka kaardimängu soldati nimetusest, otse kohanimena ka puuritaolise hoone järgi või vangimaja võrdlusest. Puuri loodeosa on Perämõtsa, endine küla, mis pärast 1945. a liitus Puuriga. Puuri küla oli a-ni 1977 ametlikult Puuri-Perametsa. – ES
EAA.3174.1.172:136, L 119p; EAA.1865.2.62/4:45, L 44p; Wd

Vaidva [`vaidva] – jõgi Eestis ja Lätis, läti Vaidava, 1627 Waydjeggi, 1790 Widdau Bach, 1867 Waidau Fluss.  A4
● Lätikeelse nimekuju Vaidava viimane osa -ava (eestikeelses nimekujus -va) esineb paljudes Läti veekogunimedes ja on sama päritolu kui ladina aqua ’vesi’. Nime algusosa Vaid- jääb aga hämaraks. Siiski on Ruusmäe kandist üles kirjutatud nimi *Vaidjärv (1627 See Wayde), mis on tõenäoliselt Vaidva jõega seotud. Nimi võib tähistada Murati järve, millest Vaidva jõgi algab. Murati järve nimi on saadud asustusnimest. Läti poolel Murati lähedal on tänapäeval olemas ka järvenimi Vaidavas ezers (’Vaidva järv’), mis on antud kas Vaidva jõe järgi või on sellele üle kandunud nimi, mis tähistas esmalt Murati järve. Teine Vaidavas ezers asub Lätimaal Kocēni piirkonnas, ent see pole Vaidva jõega seotud. Siiski algab sellest järvest lühike jõgi Strīķupe, mille rööpnimeks on samuti Vaidava. Vaidava järve kuju on aga väga sarnane Murati järvega – mõlemad on piklikud. Niisiis võib Vaidva jõe nimi olla saadud järvelt. Mõnikord on arvatud, et jõenimi tuleb lätikeelsest tegusõnast vaidēt ’oigama, ohkima, kaeblema, hädaldama, halama’. Põhja-Lätis on teisigi jõgesid, mille nimi tuleb häälitsusverbist, ent kui algupärane on järvenimi, siis see ei kehti. Jõenime aluseks ei ole isikunimi nagu sarnasel Eesti külanimel Vaida. Vrd Murati. – MF
EAA.308.2.157; EAA.1402.1.43, L c-0-1; Rev 1624/27 DL: 85

Veelikse2 ‹-le› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, ? 1504 Felix (küla), 1542 Felixs (mõis), 1601 Velix, 1883 Weliksemõis, 1923 Velikse (küla).  C1
● 1504 läänistas ordumeister von Plettenberg Veelikse küla (Felix) Hartwich Plathile, 1542 oli seal juba mõis. Plathi (Plateri) perekonnale jäi mõis kuni 1727. 1920.–1930. a-tel Veelikse asundus, 1939. a paiku nimetati Veere külaks, 1977 taastati Veelikse nimi. Nime päritolu jääb hämaraks, saksakeelne Felix võib olla rahvaetümoloogiline moodustis varasemast eestikeelsest nimest. Veelikse koosneb kahest osast: Veelikse (1930. a-tel ka Veelikse-Mõisaküla, 1970. a-tel Veere I) ja ↑Veere (1930. a-tel Veelikse-Tagaküla, 1970. a-tel Veere II). 1977 on Veeliksega liidetud Kangru ehk Lambaküla (u 1900 Кангро) ja ↑Sukapolli. Vrd Veelikse1, Veere3, Velise. – MK
BHO: 77; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Grenzstein 1882–1883; KNAB; LGU: II, 37, 895; Rev 1601: 151; Rev 1624 PL: 63; ÜAN

Vennati ‹Vennati ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Vennardi, kirjakeeles varem ka Vennarti Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Paadla mõis), 1560 Fenieth (paikkond), 1645 Wennete Rein und Wennete Laes ein Strandgesinde.  A4
● 1560 läks paikkond Paadla mõisale, vahemikus 1738–1744 sai iseseisvaks mõisaks, sama sajandi lõpul oli taas Paadlaga ühe omaniku käes. 1920. a-test asundus, hiljem küla. 1977–1997 oli Paevere osa. Nime tähendussisu jääb samakõlaliste sõnade varju peitu: isikunimed Vene, Wenn, sõnad vene ’paat’, vene (rahvanimetus). Saksakeelne mõisanimi Fenieth on tõenäoliselt mõjustatud rahvaetümoloogiast (Fenn, Fehn ’soo’). – MK
Bahlow: 131, 134; BHO: 79; EAN; EM: 123; KNAB; SK I: 491–492