[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 39 artiklit

Andsumäe2 [andsu`mäe] ‹-leVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1820 Hansomäe (talu), 1923 Antsumäe, u 1900 Вейкесокюла.  A1
Külale on aluse pannud Sookülast eraldunud hajatalu (1684 Sokylla Johan, 1820 Wäiko-Sokülla, Hansomäe). Ka Lasva ja Loosi mõisa piiride ajamisel XIX saj jäi Andsumäe sopistusena Lasva poolele, kuna kuulus kokku Sookülaga. Nimele võis aluse panna Tilka Hans, keda on mainitud *Valgõpalo (Walckeballa) külas 1630. Andsumäega liideti 1977 ↑Tilga küla.ES
EAA.1271.1.225:110, L 1139;  EAA.308.2.178, L 1; Roslavlev 1976: lisa 1; Vene TK 42; ÜAN

Haljala2 [`haljala] ‹-sseHljkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Haljall, 1241 Halelæ.
Haljala kirikukihelkonna moodustasid Taani vallutajad Virumaa *Rebala (Repel) muinaskihelkonna põhja- ja idaaladest 1220. a-tel. Kihelkonda on esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, mil see hõlmas ka suuremat osa tulevasest Rakvere khk-st (eraldus XVI saj II poolel). Mõisaid on teada al XIV saj-st. XVI saj lõpul oli Haljala lühikest aega ühendatud Viru-Jaagupi, XVII saj algul Kadrina khk-ga. Kihelkond on nime saanud Haljala külalt. Vrd Haljala1. – MA
ENE-EE: XII, 137; Joh LCD: 344–345

Hurda-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis), 1638 Hurta, 1684 Hurta Laur, Hurta Todz och Andres, 1765 Dorf Sure Hurda.  B2
Sänna mõisas oli XVIII saj kaks Hurda küla. Neist vanem on see algtalu ja talurühm, mis pärast Kõrgepalu mõisa eraldumist jäi Kõrgepalu alla (1627 Hurta lisanimi Pillilogo külas, 1765 Weiko Hurda) ning liideti 1977 Kõrgepalu külaga. Pärlijõe-äärset Hurda küla nimetati XVIII saj Suure-Hurdaks. Hurda lisanimi on kõige tõenäolisemalt tekkinud võrdlusest hurdakoeraga. Välistatud pole ka teistsugune etümoloogia, nt seoses sõnaga hurtsik ‹ alamsaksa hort ~ hurt. Hurda kagupiirile Kängsepä külaga jäävad Hiire talud. Vrd Laitsna-Hurda. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401; EES: 81; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 190

Ilmjärve [`ilmjärve] ‹-`järve ~ -leOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Ilmjärw, 1582 Jelmeiar (küla), 1627 Illmer, 1638 Illmejerv (küla), 1688 Ilm Järf By, 1721 Ilmjerwsche Dorf (küla), 1782 Ilmjerw (mõis), 1909 Ilmjärve m (mõis).  A3
XVIII saj keskpaigas eraldus Ilmjärve mõis Otepää mõisast ning mõlemad jäid kroonumõisateks. Mõisanimi on saadud külalt, külanimi omakorda järvelt. Küla on olemas olnud hiljemalt XVI saj. 1920. a-tel tekkis mõisa maale Ilmjärve asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. Ilmjärve nime (Illmjerw) on 1685. a kaardil kandnud Kauru järv Kaurutootsi külas. Järv paikneb Võhandu jõe ülemjooksul ja on selle kõige esimene ehk ülemine järv. Mingis läänemeresoomest erinevas keelevormis, mida on siinmail kasutatud, tähendas sõna *ilim(e) ’ülemine’ (vrd alguurali *wilä ~ *wülä). Sama algupära on Novgorodi lähedal oleva järve nimi Ilmen, eestipäraselt Ilmjärv (Ильмень, varem Ильмерь). On arvatud, et ilm-algulised nimed tulenevad sõnast ilm, mis tähendas õhku, ilma või taevast, ning et sel juhul on tegemist kohaga, mis mõjutab või teeb ilma. Selle nime puhul seletus hästi ei sobi, sest Ilm-algulised vetenimed Loode-Venemaal, Soomes ja Eestis paiknevad just vesikonna ülemises otsas. Vrd Ülemiste järv. – MF, ES
EAA.308.2.88; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Häkkinen 2004: 1535; Joalaid 2013a: 69–70; Mullonen 2002: 235–238; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Rev 1638 I: 10; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:187, L 190p; Uustalu 1972: 34

Jandova-sse›, kohalikus pruugis-he~ Jandovina Seküla Petseri rajoonis ja vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Индовино, 1882 Ендавино (võsselok), u 1900 Ендовино (talu), 1904 Jandova, Ендовино́ (puustus), 1923 Endovino (talu), 1943 Jandovo (talu), 1949 Индовино (küla).  A1
Asula kujunes arvatavasti alles XIX saj paari talu Paatskohka (Пачковка) külast eraldumisel. Siis kuulus see Raagosina (Рагозино) kogukonda ja Petseri kogudusse. 1943 taluna Väiko-Paatskohka küla all. Kui otsida kohanimele eesti päritolu, siis vrd jandu, jando ’tülinorija’ või jandal, jantal, jandus ’jant’. Vene sõnavara põhjal saaks lähteks ендова, яндова ’(kõhukas) nokaskann, nokaskauss (Vana-Venes); (katuse) neel; väike ümar, järve või oja kaudu seotud laht’. Venemaal on Jendovino (Ендовино) küla.AK
Academic; Eesti SK 10; Hurt 1904: XX; KN; NL TK 25; SeK: 33; Truusmann 1897b: 15–16; Vasilev 1882: 92; VMS; ÜAN

Järsi2-leJJnküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Võhmuta mõis), 1253 Gerweselle, 1735 Jerselt (alaltütlev), 1913 Ярси, 1922 Järsi (Järvsi).  B3
Varasemale nimekujule *Järveselja või *Järvselja viitavaid kirjapilte võis saksa tarvituses näha veel XX saj. Eesti keeles hakkas lühenemine hiljemalt XVIII saj algul, kuid veel XX saj I poolel on kasutusel olnud paralleelsed nimekujud. Järsi lõunapiiril on endine Metsamõisa poolmõis (sks Karlsbrunn), mis eraldus Võhmutast 1847. Vrd Järsi1, Järvselja. – FP
EAA.1233.2.2:3, lk 4; LUB: III, 258a; RL 1922: V, 52; Spisok 1913: 110

Kalbuse-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.  B3
1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze).MKu
BHO: 523;  EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS

Karula1-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nKrlkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Karolen, 1392 Carwele, 1492 Carwel (kirik), 1532 Karrol (kihelkond), 1582, 1627 Caroll.
On oletatud, et Karula eraldus Sangastest omaette kihelkonnaks juba XV saj, seega palju varem, kui eraldus Sangaste mõisast Karula mõis. 1627 loeti Karula kihelkonda kuuluvaks Sangaste mõisa lõunaosa, Antsla mõisa lõunaosa, Iigaste ja Kaagjärve, samuti Koikküla, Laanemetsa ja Taheva, mis hiljem hakkasid kuuluma Koivaliina ja XVII saj lõpust Hargla khk alla. Karula khk-le nime andnud kirik on nime saanud Karula külalt, mis XVII saj paiknes hajusalt kiriku ümber, s.o hilisemad kirikuvalla talud ja lõunapoolsed talud Iiranist Rebasemõisani (↑Lüllemäe). Külas säilis veel XVIII saj ka samakujuline talupoja lisanimi (talunimi), nt u 1690 Karola Markus. Kõige varasemates kirjapanekutes on nimes säilinud v, täishäälikud o ja a on alamsaksapäraselt e-ks muudetud. Siit ilmnev algupärane kuju *Karvola sobib hästi mitmel pool läänemeresoome keelealal levinud isiku- ja kohanimedega. Karvola kohanimedele vastavat isikunime Karvo või Karvonen on Soomes peetud tüüpiliselt Savo-päraseks, nime Karvanen pigem karjalapäraseks, kuid Karvola ja Karvala lisa- ning kohanimesid esineb ja on esinenud ka Lääne-Soomes. Vanad isikunimed võivad olla erinevat algupära, nii karvasusele kui ka karususele viitavad või lühenenud liitsõnalistest nimedest, nt *Karvajalka. Võimatu pole ka germaani laennimi Garva-algulisest nimepesast. Vrd Karula3, Lüllemäe. – ES
BHO: 187–188; EAA.567.3.67:29, L 28p; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10; SPK: 140–141; Sukunimet 1992: 179–180

Kassinurme [kassinurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kas´nurme ~ `Kas´me Palküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, 1560 Cassenorm, 1582 Kaszynorm, 1627 Kassinorm.  B3
Külast on teateid XVI saj-st, mõis tekkis 1663 eraldumisel Kudinast. 1921. a-st kõrvuti Kassinurme asundus ja küla, mis 1977 liideti üheks asulaks (viimasest osa liideti ka Patjalaga). Üldnimelisteks vasteteks sobivad sõnad kass + nurm. Kohanimeline tarvitus eeldab aga algusosa isikunimelist (lisanimelist) tarvitust. Kassinurme mõisakoht erinevalt külast on XVII–XVIII saj kandnud ka *Rehevere nime (1588 küla Reiwer, 1684 ja 1782 mõis Rehefer). Kassinurmega liideti 1977 ↑Udriku küla. Vrd Kassivere. – VP
BHO: 196; EO: 177; PA I: 291; PTK I: 59–60, 203; PTMT: II, 382; Tartumaa 1925: 350

Keeri järv Nõo, Puhjärv Tartu maakonnas Elva vallas.  B2
Järv koosneb kahest selgesti eraldunud osast: Keeri ehk Suurjärvest ja Härjanurme ehk Väikejärvest. Järve tugevasti liigestatud kaldajoonest lähtudes kõrvutas L. Kettunen selle nime sõnaga keer ’keerd’ (vrd põlvekeer ’põlvekeder’). Vrd ka Keeri talu Põhja-Tartumaal.EE
EO: 182; KNAB; Mäemets 1977: 31–32; PTK I: 62

Kirepi1Kirepi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka-deRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas, mõis, sks Kirrumpäh, 1721 Kirripa, 1782 Kirrepä.  A4
Kirepi mõis eraldus Rõngu mõisast vahemikus 1641–1688. XVIII saj II poolel eraldati Vana-Kirepist (sks Alt-Kirrumpäh) 1,4 km edelas paiknenud Uue-Kirepi mõis (sks Neu-Kirrumpäh), mis XIX saj I poolel oli muutunud karjamõisaks ja seejärel kadus. XIX saj II poolest on teada Väike-Kirepi (Klein-Kirrumpäh) karjamõis Vana-Kirepist 3,5 km põhjas, mis jaotati 1922 asundustaludeks ja millest moodustati Väike-Kirepi asundus (praegu põhiliselt Tammiste küla piirides). Samal ajal rajati Vana-Kirepi mõisa maadele Kirepi asundus, al 1977 küla. Esimesena on kohanime käsitlenud M. J. Eisen, kes tuletas selle varasemast kujust *Kerrompä ~ *Kerumpää ’ümar pea või küngas’. Tõenäolisem on L. Kettuneni oletus, mille kohaselt liitsõnaline kohanimi pärineb oletatavast isikunimest *Kirjupää. 1977 liideti Kirepiga Kahu (1922) ja Tõlvamäe (1839 Tölwamä talud) küla. Kirepi piiridesse jääb kagus endine Konnu küla (1923). Vrd Kirumpää. – EE
BHO: 231; Eisen 1919b: 6; EO: 159; Hupel 1774–1782: III, 270; KN; KNAB; RGADA.274.1.172:244, L 246; Stryk 1877: 129, 133; Tartumaa 1925: 412; ÜAN

Kuie-leJJnküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas, mõis, sks Kui, 1448 Kuyvetock ~ Kuywejock, 1525 Kuyeck, 1708 Kui, 1732 ee Kuie.  B2
Kuie mõis eraldus Roosnast XVIII saj alguses. 1920. a-test asundus ja küla, mis 1977 liideti. Nimi on lühenenud kujust *Kuivajõe või *Kuivjõe; muutus toimus XVIII saj alguseks. Kuie metsapoolset idaotsa, endist saunaküla, on nimetatud Sandikülaks.FP
Bfl: I, 924; EAA.1233.2.1:21, L 39; KN; Taube 1911: 17; Thor-Helle 1732: 316

Lahe2`külla›, rahvakeeles ajalooliselt Põlgastõ `mõisa-heKanküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Põlgaste mõis), 1883 Lahhelaane mets, u 1925 Lahe A60 (asundustalu), 1945 Lahe (küla).  C3
Lahe külaks on ümber nimetatud Põlgaste mõis ja osa asundusest. Põlgaste mõisale eelnes samas kohas Põlgaste küla (1628 Poelcks). Mõisa laienemisel küla järk-järgult ahenes ja XIX saj keskpaigaks kadus. Uue nime tekkimine on seotud 1938. a vallareformiga, kui senine Põlgaste vald jagati nii, et vana vallakeskus jäi uude Kanepi valda, mõisapoolne ots aga liideti endise Aleksandri vallaga. Ilmselt samanimelisuse vältimiseks tuletati kohale uus nimi loodusnimest Lahemõts Põlgastest Sõmerpallu viiva tee ääres. Varem oli seda metsanime kasutatud ühe asundustalu nimetamiseks. Sobimatuks peetud nimega Aleksandri vald pandi ette nimetada Lahe vallaks, kuid Kohanimede Nõukogu pidas seda geograafiliselt põhjendamatuks ja soovitas nime Laheda, mis läkski käibele. Algne kohanimi Lahemõts või Lahelaan on usutavasti tähistanud kohta, mis asub lahkmealal, Põlgaste ja Sõmerpalu põlisel piirialal. Algusosa lahe on Põhja-Võrumaa kohanimedes tavaliselt variant sõnast lahk : laho ’lahknemine, eraldus, vahekoht, metsasiht’. Teine võimalus on metsanime seostamine Võrumaal mitmel pool levinud mäenimega Lahamägi. See nimi pole tähistanud vahekohti, vaid seostub pigem laha ~ loha sõnaga, mida J. Mägiste on pidanud lohisemist, lohakust või lahinal voolamist tähendavate paljude sõnavariantide tüvisõnaks. Lahe küla piiresse jääb idas ↑Ridali. Vrd Lahavere, Laho2, Lahokülä, Põlgaste. – ES
BAL: 659, 665;  EAA.3724.5.2832, L 1; Eesti SK 10; EEW 2000: loha; ERA.14.2.442; KNAB; Rev 1624/27 DL: 64

Laho2-le›, kohalikus pruugis-lõRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1867 Lahho Hindrik, Lahho Jaan.  C2
Kaks Laho talu tekkisid Viluste küla ääremaale küllalt hilja, võimalik, et alles talumaade kruntimise käigus. Laho oli 1977–1998 Metsavaara (Mõtsavaara) küla osa. Külanimi, algne talude nimi, on tekkinud sõnast lahk : laho ’lahknemine, eraldus, vahekoht, metsasiht’. Vahekohana mõisteti Viluste ja Pääsna vahelist üleminekukohta. Tänapäeval on Pääsna-poolsetest Jõevaara taludest saanud samuti omaette küla.ES
EAA.2486.3.266:11, 12; EMS: lahk1

Lahojärv [laho`järv] Plvjärv Põlva maakonnas Põlva vallas, 1839 Lahho S., 1937 Laho jv.  B1
Kuna järv jääb Mooste mõisa metsamaale vastu Ahja mõisa piiri, siis on kõige tõenäolisem motiveeritus sellest põlisest piirist: järv paikneb seal, kus mõisapiir pöörab ära Ahja jõelt ja lahk ’vahekoht, eraldus, lagedaks raiutud siht’ kulgeb läbi metsa. Vähem tõenäoline on seos Rasina mõisa Laho külaga, kuigi ka see paikneb lähikonnas. Vrd Laho1. – ES
Eesti TK 50; EMS: IV, 825; Rücker

Lahokülä [lahokülä] ‹-`küllä ~ -sse›, varem ka Laho Plvpaik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Vardja mõis), 1896 Lahhu, u 1900 Лаго.  A2
Liideti 1977 Himma külaga. 1896. a kaardi järgi on tegemist Vardja mõisa renditaluga, mida koos naabertaludega on hakatud kutsuma Lahoküläks. Asukoht Peri mõisa piiri lähedal ja loodusnimi Lahomõts näitavad, et nimi põhineb sõnal lahk : lahu (laho) ’lahknemine, eraldus-, vahekoht’.ES
 EAA.3781.1.118, L 3; Vene TK 42

Läänemaa [lääne`maa] ‹-le› = Lääne maakondmaakond Lääne-Eestis, 1574 op de Lenemaelsche grensze, 1720 Läne Ma; rts Vik, sks Wiek.
Eestikeelset nime on mainitud esmakordselt XVI saj, nimi näitab maakonna suhtelist asendit teiste mandrimaakondade suhtes. Pärast 1950. a haldusreformi, mil maakonnad kaotati, muutus Läänemaa põhiosa Haapsalu rajooniks, millega liideti 1961 osa Lihula rajoonist ja 1963 osa Märjamaa rajoonist. Läänemaa nimi taastati 1990. Arvatakse, et Skandinaavias tunti Eesti läänealasid Adalsýsla nime all. Henriku Liivimaa kroonikas kasutatakse Läänemaa kohta nimesid Maritima, mis tähendab mereäärset maad, ja Rotalia, mis on eestikeelse Ridala latiniseeritud vorm. Mõlemal nimel on allikais paralleelselt ka ainult ühte kihelkonda haarav tähendus. Rotalia’t on üksmeelselt samastatud Ridala nimega, Maritima on aga märkinud kas kogu Läänemaad (E. Blumfeldt, H. Moora, H. Sepp), Märjamaad (H. Ederberg) või ala, mis haarab Märjamaa, Kullamaa ja Vigala (I. Arens). Levinud oli ka Maritima seostamine Ridalaga (nt E. Bauer veel 1959). On arvatud, et Maritima nimi on võetud Vulgatast tõlkevasteks Skandinaavia nimele Vic. Hiljem on võõrkeelseis allikais Läänemaad tähistatud nimega Wiek, vrd rts vik ’laht’. XIII–XIV saj olid Maritima ja Wiek E. Tarveli arvates identsed mõisted. Ridala (Rotelewic) eraldumise järel võis Maritima siirduda Soontaganat märkima. Vrd Ridala1. – MK
KNAB; Läänemaa 1938: 258; Tarvel 1971: 293, 294, 295; Uuet 2002: 134, 183, 184

Mäelooga [`mäelooga] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Mäeluga-deRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1810 Loga (kolm talu), 1839 Mehloga, u 1900 Мяэлога (talu).  C1
Eraldunud Hellenurme külast. Saanud nime Mäelooga (Mäe-Mäelooga) talu järgi, samas külas on veel Alalooga (Ala-Mäelooga) talu (1858 kaks Maeloga talu ja Allaloga). XIX saj oli Võnnu khk-s *Looga küla. Kohanimi on ilmselt sama päritolu kui Äksi Looga talul, mille puhul V. Pall oletas küsimärgiliselt isiku lisanime ja võrdles sõnaga look : looga ’hobuserakmete osa; kaarjas moodustis’. Looga esinebki Hellenurme küla talupoja lisanimena juba 1680. a-te revisjonikirjas (Loga Laur, Locka Jaan), Mäelooga aga 1721 (Locka Mellocka Land). ¤ Rahvaliku seletuse järgi johtub Mäelooga nimi Elva jõe äärsest künklikust maastikust.EE
EAA.1865.2.79/2:15, 16, L 14, 15; EVK; KN; KNAB; PTK I: 125; PTK II: 176; RGADA.274.1.172:276, L 280; RGADA.274.2.212/6:73–74, L 559–560; Rücker; Simm 1977: 116; Vene TK 42; VMS: I, 459

Palamuse2-lePalkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks St. Bartholomäi.
Algul kuulus ↑Vaiga maakonda. Kihelkonnaks kujunes hiljemalt XIV saj alguseks, kui ehitati kirik. Hiljem eraldusid sellest Maarja-Magdaleena ja Äksi khk. Vrd Palamuse1. – PP
ENE: VI, 10

Pankjavitsa-`vitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis Pan´k´avitsa ~ Pan´g´avitsa-`vitsaSeküla ja vald Petseri rajoonis (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Паниковичи, 1558–1561 Паниковичи, 1585 погост Пониковичи, в Паниковской губе (pogost, gubaa), 1585–1587 Губа Пониковская, 1652 въ приказѣ Паньковскомъ (kloostripiirkond), 1886 Pankowitsa, 1903 Panikowitschi, Pankovitsa, Panikowitsch, u 1920 Panikovitši, 1928 Pangevitsa, 1938 Pankjavitsa.  A2
1541 rajati Pankjavitsa esimene puukirik, 1585 oli pogostina samanimelise gubaa keskus. Püha Nikolai kirikut (церковь Николая Чудотворца) Irboska piirkonnas on mainitud 1710, kuid iseseisev kirikukihelkond tekkis 1771, kui see eraldus Sõmeritsast. XIX saj oli Pankjavitsa valla (Паниковская волость, kuni 1923) ning külakogukonna keskus, samuti asus siin mõis. Pankjavitsa valla osadest moodustati 1921 Irboska, Laura, Meremäe, Rootova (Roodva) ja Petseri vald, osa alasid anti Lätile ning Luhamaa osa läks Võru maakonda. Tänapäeva Petseri rajooni Pankjavitsa valla koosseisu kuulub 79 küla. Eesti algupära nimele on raske leida, vrd pank ’järsk kallas; kamakas; parv; suur tihke tükk mingit ainet; rahn; kamp’. J. Truusmann püüdis seletada kohanime sõnaga pang ’ämber’ ning poola-leedu sõnaga pan ’isand’. V. Toporovile toetudes A. Manakovi ja S. Vetrovi väljapakutud vanapreisi osis pan- ’soo’ (vrd vanaindia panka ’pori; soo’) tunduks seletusena loogiline, kuid näib siiski kahtlane. Perekonnanime Pankov (Панков) kannavad Venemaal kodumaalt väljasaadetud poolakad. Nime on tuletatud poola sõnast пан või панк (mitmuses) ’isand’ või isikunimedest Панкратий või Пантелеймон. Berliini linnaosa Pankow’ nimi tuleneb Panka jõe nimest (polaabi Panikwa ‹ lääneslaavi panikwa ’keeva veega kärestik’). Pihkvamaal on Panikovetsi (Паниковец) küla ja Karjalas Panikova (Паникова, sm Ala-Mägräjärvi). Petserimaal oli koht nimega Panikovka ja on samanimeline küla (Паниковка), Lauras aga Pankova (Паньково).AK
Academic; Eesti TK 42; Eesti TK 50; EKSS; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 164; IPE 2005; Manakov, Vetrov 2008: 162; Maslennikova 1955: 133; Pskov 1585–1587: 313; Pskov 1710–1711; Roslavlev 1976: kaart 1; SeK: 101–102; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897c: 213; Vasilev 1882: 216; VMS

Puiatu5Puiatu ~ -sseKõpküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Pujat ~ Pujat-Lapinsky, 1584 Puetha (küla), 1601 Poyat (küla), 1797 Pugat, Pujato (mõis ja küla).  B2
Nime on samastatud kirjapanekuga 1510 Paget või Puget. Mõis oli olemas 1688. 1920. a-test Puiatu asundus, millest 1970. a-teks oli eraldunud mõisa ümbrust tähistav Puude asund lääne pool. Puude asund ja Puiatu asundus on ühendatud Puiatu külaks 1977. Vrd Puiatu1. – MK
BHO: 471; ENE: VI, 260; KNAB; LGU: II, 98; Mellin; PA IV: 175; Rev 1638 II: 122

Päka-le›, kohalikus pruugis Päkä-leVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1909 Päkka, u 1920 Päka.  A2
Kahkva külast eraldunud kolme taluga Päka küla nimi on suhteliselt noor. 1684. a kaardi järgi oli siin juba talukoht, peremeheks Kuki Laury. Veel XIX saj pole mõisa- ega kirikukirjades Kahkva külas Päka talunime kirja pandud. Kui lähtuda sõnast päkk : päkä ’pöial’, siis on see Lõuna-Eestis mitmel pool levinud lisanimi, mis on andnud ka talunimesid. Võib-olla on Päka külale nime andnud hoopis mets nimega Päkäpalo. Seent tähendav sõna päkk on küll tuntud Mulgimaal ja Lääne-Võrumaal, aga mitte Vastseliinas. Vrd Pässä. – ES
BAL: 675;  EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; Roslavlev 1976: lisa 5

Rõuge1 [`rõuge] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Rõugõ-he ~ -lõ~ `Rõugu Rõualevik Võru maakonnas Rõuge vallas, mõis, sks Rauge, 1563 мыза Ревгуи, Реввы (mõis ja küla), 1585 Rewg Moyza, Rewga (küla), 1587 Reuk Moiza, 1613 Reuda, Renda, 1627 Raugk Kuella, Raug (mõis), 1638 Raug oder RowHoff, 1684 Raugs Hoff, Rougs Hoffläger, 1782 Raugo mois.  C2
Rõuge ja Viitina mõisa omavaheline eraldumine toimus pärast 1542. a. 1668. a eraldati Rõugest Nursi mõis. Mõisanimi Rõuge ja külanimi Ruuga (↑Suurõ-Ruuga, ↑Väiku-Ruuga) on sama päritolu, vrd peremees Raug Tods 1638. Ilmselt sai mõis nime vanalt keskuskülalt ja see andis omakorda kihelkonnanime 1550. a paiku ehitatud kiriku kaudu. Rõuges paikneb rauaaegne linnamägi, mida kasutati aktiivselt VIII–XI saj. Kuidas või mille järgi linnust nimetati, pole teada. 1920. a-tel tekkis Rõuge mõisa maale asundus. Rõuge alevik moodustati 1977 Ala-Rõuge külast, mis moodustas aleviku tuumiku, ning suuremast osast Mäe-Rõuge külast kirdes ja Rõuge asundusest läänes. On näha, et Rõuge nime esimene täishäälik oli XVI saj lõpus juba õ, kuid ilmselt kasutasid XVII saj Rootsi allikad veel vanemat saksa kirjapildi traditsiooni. Kuna eesti esisilbi õ on hilistekkeline, siis on tõenäoline, et nimi ongi algupäraselt olnud Raug-alguline. Rõuge ja Ruuga tüvevokaalide erinevust võib seletada nii, et Ruuga külanimi on tekkinud talupoja lisanime kaudu kunagise algnime ainsuse omastavast. Nii `Rõuge kui ka `Rõugu on tekkinud sama nime mitmuse omastava vormist ajaloolise külanimena, kuhu võibki eri käändtüüpides tekkida kas -e (-õ) või -u (*-o). Seega on meil Rõuge nime tõenäoliseks lähtevormiks nimi *Rauka, mis võiks olla muistne isikunimi. Soome sarnast perekonnanime Raukko peetakse muganduseks Skandinaavia isikunimest Rag(n)vald. Rõuge aleviku piiresse kuuluvad 1977. a-st kagus olev Ööbikuoru küla (↑Ööbikuorg) ja lõuna pool Suurjärve olnud Vana-Kuuste küla. Vrd Raugi, Raugu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:42, L 37; Hupel 1774–1782: III, 288; PA I: 6, 23; Rev 1624/27 DL: 8, 92; Rev 1638 I: 195, 198; Selart 2016: 94; SK I: 332; Stryk 1877: 264; Sukunimet 1992: 491

Saatse [`saatse] ‹`Saatse ~ -sse›, kohalikus pruugis Satserinna ~ Saatsõrinna ~ Saatserinna ~ Saad´s´erin(n)a, kirjakeeles varem ka Satseri Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1627 Горки, 1710 Зачеренской волости (vald), 1780 Зачеренской вотчины, Зачеренной вотчины (pärusmõis), 1783 в Зачеренском погосте (pogost), 1903 Satseriina kerigo (kirik), 1904 Korki, Satserinna, Го́рки, Зачере́нье, 1923 Satserina, 1928 Satseri; vn За́черенье.  B1
1673 oli Saatses juba olemas esimene puust kirik. Pihkvamaa arveraamatutes on 1710 mainitud Saatse valda. Petseri kloostri kroonika teatel oli Saatse ala (погостъ) 1720 Petska kiriku alt juba eraldunud; 1783 nimetati Saatse pogostit. 1780 mainiti kirikut ning pärusmõisat; uus kivist Usukannataja Paraskeva Pjätnitsale pühendatud kirik (Зачеренская православная церковь святой Пятницы) valmis 1801. Eesti keeles kasutati varem Satserin(n)a nime, 1939 tuli vallanimena käibele Saatse nimekuju, külanimena ametlikult aga 1977. J. Simmu arvates lähtub külanimi sõnast черень ’tamm’; Зачеренье oleks ’tammikutagune’. Samal arvamusel on A. Šteingolde: eesliide за- + черень ’tammik’ (V. Dal) + järelliide -ье. L. Vaba toob Satserinna nime välja vanapäraste paikkondlike vene üldnimede hulgas, ühendades vene nimekuju Зачеренье sõnadega за ’taga’ + черень ’turbasoo’. Kiriku asukohaks olnud Korki küla ümbruskonda kutsuti algul Satserinnaks (Зачеренский погост), millest ehk tuligi hilisem külanimi. Saatse küla vanem nimi oli Korki (Горки) sõnast гора ’mägi’. Küla on mainitud Pihkvamaa arveraamatutes 1710 Velikaja-taguses zassaadis Satserinna vallas (деревня Горкина); seejärel Satserinna kirikuraamatus 1780 (Горки, Горокъ). Sõna гора on V. Dali sõnaraamatus ’kõrgendik, küngas, mäeke, mitte järsk ega kaljune, mügarik’. Vene perekonnanimed Gorkin (Горкин) ja Gorski (Горский) pärinevad arvatavalt Venemaal väga levinud külanimedest Gora, Gorõ, Gorki (Гора, Горы, Горки), Горка võib tuleneda ka isikunimest Георгий. Saatsega on 1977 liidetud ↑Tsütski küla. Vrd Korkuna, Saatse nulk. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.307; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; ERA.14.2.442 (Kohanimede Nõukogu 7. IX 1938 koosoleku protokoll); ERA.14.2.450 (Satserinna vallavolikogu 13. I 1939 koosoleku protokoll nr 4); Hurt 1903: 12; Hurt 1904: XX; Kiristaja 2005: 19, 30; Pskov 1710–1711; Pskov 1792; PTK I: 215; Satserinna 1922; SeK: 135; Setumaa 1928: 309; Simm 1970a: 175, 176; Simm 1970b: 141; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 922; Vasilev 1882: 69, 114; Vene atlas 1792; VES; VMS

Sangaste2-sseSankihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Theal, Theal-Fölk, 1274 Tidemannus de Toyvele (isik), 1379 Touvel, 1499 Thoyvell, 1582 Thewal (kirik), 1627 Teubel, Theol, 1638 Teal, 1782 Sagnitz, Theal, ee Sangaste kihhelkond, Tealla kihhelkond.
Sangaste on Eesti vanimaid kihelkondi, mis muinasajal moodustas koos Karulaga Ugandi läänepoolse kihelkonna. Keskajal oli Sangastes piiskopimõis, sinna kuulus ka osa Hargla khk-st, mis hiljem liideti Koivaliinaga. Karula eraldus omaette kihelkonnaks enne 1532. a. Keskajal on kihelkonnas olnud palju kabeleid, Tartu piiskopi lauamõis ja Kärkna kloostrile kuulunud Laatre kloostrimõis. Sangaste kirik (rajatud XIV saj) on peakirik, Laatres asub abikirik. Kihelkond sai XVIII saj jooksul eestikeelse nime mõisalt, mõis omakorda külalt. On arvatud ka, et kihelkonna nimel on ladinakeelne põhi. Ladina keeles on kasutatud nimetust Ecclesia Sanguinis Christi, mis sõna-sõnalt tähendab Kristuse vere kirikut ehk kohta, kus asub reliikvia tilga Kristuse verega. Niisugune arvamus tuleks liigitada õpetlasetümoloogia alla. Kirikukihelkonna saksakeelse nimena on mõnikord kasutusel kaheosaline Theal-Fölk (Sangaste-Laatre). Nimes Theal on säilinud läänemeresoome maastikusõna *taival ~ *taibal (vrd sm taival : taipaleen) ’üleveokoht ühest veekogust teiseni, teekond, teekonna algus’. Esialgu on nimi tähistanud vaid kiriku ümbrust, hiljem nimetati sellega kogu kihelkonda. Võib oletada, et Sangaste kirik rajati kohta, kus muistne veetee Väikesel Emajõel ristus maismaateega või läkski üle mitmeks eri suunda viivaks maismaateeks. A. W. Hupeli arvates tuleb nimi Tealla sõnaühendist tee alla, ent seda ei saa tõsiselt võtta. Vrd Sangaste1. – ES, MF
BHO: 593; Hupel 1774–1782: III, 288; LGU: I, 674; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10, 154, 157; Rev 1638 I: 13, 22; Valgamaa 1932: 393, 414

Soesaare [`soesaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Soessaarõ-`saardõPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1937 Soesaare (talu).  A1
Soessaarõ talu tekkis Himmaste küla ääremaale XIX saj lõpul ja sai nime kõrgendiku nimest Soesaar (’hundisaar’). Külanimeks hakkas kujunema pärast Põlva raudteejaama valmimist 1931, kui see maanurk Himmaste külast selgelt eraldus. Soesaare loodeots vastu Põlva linna piiri kannab Ull´aro nime. ¤ Siin soo sees (Palojärve suu) Soesaare mägi (kont). Vanasti siin hunte ja koopaid olnud. Hauad veel alles. (1924)ES
Eesti TK 50; KN: 1924

Suurõsuu [suurõ`suu] ‹`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis-suhu›, kirjakeeles varem ka Suuresoo Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1909 Suresoo, u 1920 Suuresoo.  B4
Tegemist on Hino külast eraldunud külaga, veel 1850. a hingeloendis kandsid talupered ametlikult Pullihenno talunimesid. Küla oli ametlik XX saj I poolel, pärast Teist maailmasõda liideti Hinoga, taastati 1997. Küla on nime saanud loodusnime Suursuu (’suursoo’) järgi. Suursuu jääb külast kagu poole.ES
BAL: 672; EAA.1865.1.160:38, L 38p; Eesti TK 42

Sõitme [`sõitme] ‹-leKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1693 Sotmeggi, Söttmeggi (Kiiu mõisas).  C3
Küla on jagunenud kaheks, üks osa (Ees(t)-ehk Väike-Sõitme, ↑Kupu) on kuulunud Kiiu mõisa alla, teine osa (Taga- ehk Suur-Sõitme) Kolga mõisa alla. Praegune Sõitme on kunagine Taga-Sõitme. Hiljem on Kolga mõisa osa läinud sellest eraldunud Loo mõisa alla (↑Soorinna). 1637 Kolga mõisal veel Sõitme küla ei olnud, 1680. a-tel on Kolga mõisa all Soitma Loo jõest lääne pool, Kiiu mõisa Sotmeggi on hajaküla veidi lääne pool, mõlemad Narva maanteest põhjas. 1693. a Kiiu mõisa kaardil on kaheksast perest kaks olnud Kolga mõisa omad. Nimi on algselt mägi-lõpuline (Sõitmäe), nime algusosa jääb ebaselgeks. Loo mõisa XIX saj rajatud Maidu karjamõis asus samanimelise talu maadel. Vrd Kupu. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-I-3; Tarvel 1983: 89; Vilbaste 1956: 175–177, 207

Tamme4-leRanküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas, mõis, sks Tammenhof, 1688 Tammenhof (mõis), 1711 Tammenhoff (karjamõis).  C3
Tamme mõis eraldus Rannust XVII saj. 1920. a-tel tekkis Tamme asundus, mis 1940. a-teks muutus külaks. Nime aluseks on tõenäoliselt puu nimetus tamm : tamme.MF
BHO: 579; KNAB; Uustalu 1972: 132

Tapa viipenimi. Kohamärk osutab kas Tapa linnale kui rongiliikluse sõlmpunktile või on kohanime tõlge, viibe „tapma“.
Tapa-leAmblinn Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, XIV saj Tappus, 1620 Tappas, 1711 Tappalt.  B1
Tapa küla asemele rajati 1620. a-tel mõis. Nähtavasti hakati seejärel *Aovere (1564 Eigouer) küla nimetama Tapa külaks. 1870 rajatud raudtee juurde hakkas kujunema alevik, mis sai 1917 alevi ning 1926 linna õigused. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Tapa asundus liideti 1950. a-tel Tapa linnaga. Tapa küla liideti 1977 osalt Tapa linna, osalt Jootme külaga. Tapa nimi tuleb tõenäoliselt eestlastel ja liivlastel kasutusel olnud isikunimest Tabbe ~ Tappe. Võimalik, et aluseks on olnud hoopis Stefanose mugandused Taban, Teppo vms. Üldnimedest võivad kõne alla tulla sõnad tapp : tapu ’humal; muu vääntaim’, millega on seotud ka sm murdesõna tappo ’taraga ümbritsetud haritav maa’ ning võib-olla karjala tapos ’elukoht’. Seostamine tapmisega on rahvaetümoloogia. 1950. a-tel liideti Tapa linnaga osalt Rauakõrve küla (1716 Rauakörwest, eraldus Laastu külast, mis omakorda sulandus XX saj alguseks Rauakõrve külasse); osa maid läks Nõukogude sõjaväe kätte. Linna lõunaosas lennuvälja kohal asus varem Seeneküla, Tapa mõisa saunaküla (1911). Vrd Tabivere. – FP
Almquist 1917–1922: 308; Blumfeldt 1949: 169; EAA.1248.1.7:3, :30, L 3p, 31; EAA.1.2.933:94, L 93p;  EAA.3724.4.497, L 2; EES; EVK; KNAB; Lageda 1930; Rajandi 1966: 157; Schilling 1970: 43–44; Stoebke 1964: 65

Tartu-Maarja [`tartu-`maarja] ‹-sseTMrkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Dorpat-St. Marien (al 1842), 1211 provincia Tharbitensis, 1234 Dioecesia Tarbatensis, 1471 kerspel Johannis, 1782 Tarto kihhelkond.
Kihelkond oli olemas juba XIII saj algupoolel, mil ta hõlmas E. Tarveli arvates hilisema Nõo ja Maarja kihelkonna. XV saj andmeil kandis ta Tartu linnas paikneva Jaani kiriku järgi Jaani kihelkonna nimetust. Uus kogudus eraldus sellest 1838 ja sai 1841 endale uue, Maarja kiriku. Viimasega seostub ka kihelkonna praegune nimi, mis lähtub Jeesuse ema neitsi Maarja nimest.EE
BHO: 56; ENE-EE: XII, 585–586; Hupel 1774–1782: III, 249; HLK: 128

Tilga2-le ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Väike-Rõngu mõis), u 1866 Тильга (talu).  C1
Tilga küla on nime saanud endise Tilga kooli (asutatud 1872) ja õigeusu kiriku (1868) järgi, mis asus Tartu–Valga tee ääres. Varem oli seal olnud ka karjamõis. Külanimena kasutusel 1930. a-test. Varem asus Tilga kohal *Meemaste küla (1796 Mamast, 1839 Memaste). Tilgaga liideti 1977 Väike-Rõngu asundus ja osa Hiugemäe külast. Väike-Rõngu asundus sai oma nime riigimõisalt, mis eraldus 1759 Suure-Rõngust. Vrd Rõngu1, Tilga1. – MKu
EM; ENE-EE: IX, 429; KNAB; Mellin; Rõngu külad; Rücker; Vene TK 126

Tõikvere [`tõikvere] ‹-`verre ~ -sseTrmküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Toikfer, 1406 Toynikever, 1408 Toykevere, 1599 wieś Teykwer, 1624 Toickfer.  C1
Tõikvere mõis eraldus Rääbisest 1665. 1924. a-st asundus, al 1977 küla. Tüvi tõiv- esineb mitme muistse isikunime osana (Tõivo, Tõivotu, Tõivolemb). Võimalik on ka isikunimeline tuletis Tõivika. Esimese kirjapaneku põhjal ei pea tingimata nägema eri lähtekohta, nagu teeb seda L. Kettunen. Välistada ei saa n-i esinemist v asemel kirjaveana. Vrd Hlj Tõikvere (1241 Tæukeueræ, ↑Sauste). 1977 liideti Tõikverega Konnaküla (u 1900 Конна).VP
BHO: 598–599; EO: 282, 295; PTK I: 249–250; P XVI: 118; Tartumaa 1925: 471

Uibujärve [`uibujärve] ‹-le›, rahvakeeles `Uibu`mõisa-he›, kirjakeeles varem ka Uibomõisa Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Appelsee, 1786 Uibo moisa, 1826 Appelsee, Uipujærwe-M.  B2
Esialgu Partsi mõisa karjamõisaks olnud Uibumõisast (’õunapuumõis’) sai omaette mõis 1805. Mõisa saksakeelne nimi on mugandus eestikeelse põhjal (Appel ~ Apfel ’õun’ ja See ’järv’). Järve- ja asustusnime suhe pole selge. Rahvakeelne nimi, mis on samane esmamaininguga, lubab oletada, et enne tekkis karjamõisa nimi ja järv sai nime selle järgi. Kuna Partsi mõisa talupoegade lisanimede hulgas ei esine enne Uibumõisa eraldumist Uibu nime, on alust arvata, et karjamõis sai nime otseselt õunapuust või varasemast viljelusnimest motiveeritult. Uibujärvega on 1977 liidetud Kivijärve küla.ES
EAA.2072.3.58d; BHO: 22; Bienenstamm 1826: 305; Uustalu 1972: 199–200

Ulila-ssePuhalevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas, mõis, sks Ullila, 1582 Ulilla, 1627 Pullila Kuella, 1638 Vl(l)ila, Vllyla.  B2
Esialgu Teilma mõisa alla kuulunud küla. Ulila mõis tekkis XVII saj ja lahutati ametlikult Kavilda mõisast 1762. Väike-Ulila mõis eraldus Suure-Ulilast vahemikus 1723–1731. Suure-Ulila maad jagati kruntideks 1921. Selle kohale tekkis Ulila asundus (1945 Asunduse küla), kusjuures mõisasüda kujunes 1970. a-ks Ulila alevikuks ning asunduse hajali osa ühendati 1977 Teilmaga. Väike-Ulila riigimõisa maa-alale rajati XIX saj Ridaküla, ülejäänud mõisamaa jagati kruntideks 1908. Kohanime päritolu pole selge. E. Päss seostas Ulila lõunaeesti sõnaga ull(ike) ’rumal’. L. Kettunen tuletas kohanime oletatavast isikunimest *Ul(j)i, vrd ka 1627 Uhlische Beche ’Ulila (*Uuli) oja’ ja 1507. a isikunimi Uly. Vrd Uljaste, Uulu. – EE
BHO: 618, 620; EM: 95, 196; EO: 91; PA I: 49; Rev 1624/27 DL: 141, 144; Rev 1638 I; Stoebke 1964: 72; Tartumaa 1925: 367; Uuet 2002: 110

Urvaste1-sse›, kohalikus pruugis Urvastõ-lõ, -nUrvkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Anzen, 1627 Antzische oder Urbsche Kirche, 1638 Vrbsche Kirchspiel, 1688 Urbs Pastorat, Urps Kiörke Sockn, 1690 Urbs Kyrkspil.
Kirikut on mainitud 1413, kihelkonda aga 1437. Mitmed allikad, sh 1627. a revisjon esitavad väite, et Urvaste kiriku rajasid Uexkulli suguvõsa Antsla ja Tiesenhauseni suguvõsa Vaabina mõisa poolelt ning kirik ehitati mõlema piiri lähedale Tiesenhauseni maale. Sellest võib järeldada, et Urvaste mõis, mille maal kirik asub, on eraldunud Vaabinast pärast kiriku ehitamist. Kihelkonna esialgseid piire jälgides tundub samuti, et siia alla kuulusid kolm küllalt eraldiseisvat piirkonda: Uexkülli valdused, Tiesenhauseni valdused ja Tartu piiskopi valdused (Sõmerpalu ning Kärgula). Seega pole ka erilist lootust leida Urvaste kihelkonnale ajaloost omaette nime, varasem nimetamine on käinud mõisate järgi. Kirikut on esimest korda mainitud Antsla nimega (Antzen). 1582. a Poola revisjon mainib kirikut ilma selle nime nimetamata Vaabina peatüki alguses. XVII saj alguse revisjonid eelistavad Urvaste kui tegeliku mõisa ja lähima küla nime, Rootsi aja lõpus muutub see valdavaks. Hiljem kinnistub saksakeelses kasutuses Antsla mõisa nimi Anzen. Muutuse põhjuseks võib pidada Vana-Antsla von Löwensternide pikaajalist patrooni ja annetaja rolli. Vrd Urvaste3. – ES
BHO: 21;  EAA.308.2.183, L 1;  EAA.308.2.188, L 1; ENE: VIII, 226–227; Rev 1624/27 DL: 9; Rev 1638 I: 52; Võrumaa 1926: 378

Vana-Kuuste [vana-`kuuste] ‹-sseKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas, mõis, sks Alt-Kusthof, 1582 Kusth, 1638 Koustemoysa, Koustekyllo, 1796 Kuste.  A3
Mõisa kohta on teateid al 1521, küla kohta 1582. Pärast Vastse-Kuuste eraldumist XVIII saj II poolel hakati mõisat nimetama Vana-Kuusteks. Maareformi käigus rajati 1920. a-te alguses mõisa maadele asundus, mis 1939. a paiku nimetati Kuuste külaks. Al 1977 Vana-Kuuste küla. Osist -ste sisaldav kohanimi lähtub lõunaeesti sõna kuus´ : kuusõ ’kuusk’ mitmuse omastavast. Võib-olla on tegu kunagise sugunimega. Mõisa varaseim nimi oli Ottes (1521), vrd 1627 Odtzsee oder Kustamoysa. M. J. Eisen seostas selle eesti nimega Otsa. See lähtub pigem oletatavast sõnast *otine : *otitse ’karune, karusarnane’, mis võis olla esmaasuka lisanimi.EE
Eisen 1919a: 6; EM: 92, 159; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; PA I: 97; Rev 1624/27 DL: 119; Rev 1638 I: 79, 80

Vähä1-leRõupaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1627 Weha Andres, 1684 Wehe, 1765 Wähhä, dorf Wähhe.  C2
Liideti 1977 Meegomäe külaga. Talurühma ja küla nimi oli talupoja lisanimena käibel juba XVII saj. Vähä oli sellel ajal Vähkjärvele lähim talu. Vähkjärv (1684 Vech Siö ja Vegh Siö, 1775 Vegk Jerw) kuulub kokku Kubija järvega (1684 Kauger Lacus) ja selle nime algupärane kuju on olnud *Vähäjärvi ’väike järv’. Järv jätkub algupärase *Kaugjärve (’pikk järv’) orus ja on sellest nähtavalt eraldunud. Vrd Raudsepa3, Vähkjärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1;  EAA.308.2.177, L 1; EAA.1268.1.401:40, 43, L 36p, 39p; EAA.2072.3.56a; Rev 1624/27 DL: 89

Väike-Maarja2 [`väike-`maarja] ‹-`Maarja ~ -sseVMrkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Klein-Marien, alamsaksa Nienkerken.
Rahvasuu kõneleb, et kiriku ümber oli varem hiis ja püha allikas (Hõbeallikas). Millal Väike-Maarja kihelkond täpselt loodi, ei ole teada. On arvatud, et see ala kuulus *Lemmu muinaskihelkonda, läks pärast eestlaste alistamist muistse vabadusvõitluse järel Järvamaa piirialaks arvatuna Mõõgavendade ordu valdusse ning eraldus Simunast pärast 1346. a. 1346 rajati Simuna abikirik (hoonet remonditi 1497). XIII saj algupoolel Virumaa ja Järvamaa piiril asunud *Lemmu või õieti *Lemmundu (Lemmun, Læmund) kihelkond jagunes kaheks. Loodepoolsed külad olid Võhu (1241 Vov, hiljem Viru-Jaagupi) kirikukihelkonda kuulunud Assamalla, Kullenga, Tõnuvere ja Veadla. Teine kirikukihelkond oli Katkuküla (1241 Katcækylæ), hilisem Simuna. Selle läänepoolsed külad olid Avanduse, Avispea, Hirla ja Kärsa, lõuna pool Salla ümbrus. Hilisemas Väike-Maarja khk-s on neist vaid Avispea ja Kärsa. Lõunapoolseim küla Villakvere kuulus hiljem juba Laiuse kihelkonda. Seega kuulus Väike-Maarja ala algselt suures osas Järvamaale ja seetõttu Taani hindamisraamatus ei kajastu. Pandivere kuulus XIII saj lõpul Koeru khk Piibe külakonda, mis tõendab samuti, et Järvamaale kuulus ka vahepealne ala. Enamik Väike-Maarja külasid on olnud Järvamaa koosseisus XV saj-ni, uuesti 1783–1796 ja osa kauemgi. Ilmselt moodustati alade üleminekul Virumaale (arvatavasti XV saj I poolel) uus kirikukihelkond, mida hakati „uue kiriku“ khk-ks (Nienkerken) kutsuma; nimi oli kasutusel XVIII saj II pooleni. Sellenimeline kihelkond oli ka nt praegune ↑Maarja-Magdaleena, hiljem on mõlemal kihelkonnal kiriku kaitsepühakule osutav nimi. Neitsi Maarjale pühendatud kirikut hakati kutsuma Väike-Maarjaks (1826 Weike-Maarja), kuna läheduses juba oli Maarja kirik Järvamaal Amblas, viimane oleks *Suure-Maarja (↑Ambla). Vrd siinkohal Suure-Jaani ja Kolga-Jaani (varem ka Väike-Jaani). Vrd Väike-Maarja1. – MJ
Bfl: I, 286, 967, 1237; BHO: 337–338; Bienenstamm 1826: 83; ENE-EE: XII, 26; Hupel 1774–1782: III, 492; Joh LCD: 178; Leppik 1995: 9; Leppik 1999: 8–9; Mellin

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur