[KNR] Словарь эстонских топонимов

Elva [elva, ka `elva] ‹`Elva ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Elvä Nõo, Puh, Rõn – linn Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, u 1900 Эльва (raudteejaam).  B3
● Asula tekkis XIX saj lõpul Elva raudteejaama lähedale ja päris selle nime. Muudeti 1923 aleviks ja 1938 linnaks. U. Hermann seostas vanade nimekujude alusel linnanime ühelt poolt Hellenurme, teisalt aga Elva jõe nimega (1638 Helwejegge, Helwojegge, an der Helwantschen bäche ’Elva oja ääres’, 1826 Elbe, Elwa jt), jättes esialgse tähenduse selgitamata. Vanade nimekujude põhjal võiks lähtesõnana arvesse tulla helve : `helve ’helves’, millega on liitunud oja vms sõna. Seda üldsõna pole Lõuna-Eestis registreeritud, ent tegu on alggermaani laenuga, mistõttu ta kunagine esinemine on siiski võimalik. K. Pajusalu peab kohanime baltipäraseks; tema arvates koosneb see osisest *hel(le) ’kirgas, selge’ ja veekogunimesid moodustavast va-liitest. L. Kettunen oletas, et linna nimi pärineb samanimeliselt jõelt, mis võis omakorda olla saadud Otepää khk alale jäävalt Elva külalt (endine veskikoht, 1839 Elwa, liideti 1977 Räbiga). Tema meelest on külanimi tekkinud oletatavast isikunimest *Elev(a). Seda võrdles ta sõnaga elevil ’ärevil; üleval; tulvil’ (‹ hele või elama). Alusetu näib olevat nime ühendamine rootsi sõnadega elva ’üksteist’ (nimi olevat tekkinud esimeste suvilate arvu järgi) või älv ’jõgi’. Elva linnajaod on Arbimäe, Järve, Kesklinn, Kulbilohu, Mahlamäe, Moonuse ja ↑Peedu. Linna piiridesse jääb endine ↑Uderna postijaam. Vrd Alva jõgi, Hellenurme. – EE
BHO: 63; Bienenstamm 1826: 160; EES: 74; Eesti TK 42; EO: 264–265, 343; Hermann 1981: 97, 100; KN; Rev 1638 I: 82, 87, 91, 93, 108; Rücker