[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kuusalu1 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kuusalu kirikumõis).  C3
● Kuusalu alevik hakkas kujunema XIX saj kiriku ümber, laienes 1920. a-tel kiriku maadele ja kasvas jõudsalt 1950.–1970. a-tel. P. Johanseni arvates rajati kirik juba 1220. Kuusalu kirikumõisale kuulus kolm talu juba XVII saj lõpust alates. Kirikumõisa hajataludest moodustus 1920. a-te maareformiga Kuusalu asundus (vahel ühe talu järgi nimetatud ka Lihukõrveks; 1782 Lihokörbe), mis liideti alevikuga 1977. Vrd Kuusalu3. – MJ
BHO: 278; Joh LCD: 211; Vilbaste 1956: 144

Kuusalu2 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse› Kuu – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kusal, 1241 Kusala, 1517 Kosszel.
● Kiriku on ehitanud ja seega kihelkonnale aluse pannud Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri mungad P. Johanseni arvates 1220, kes rajasid siia oma abikloostri. XIII saj kuulus Kuusalu kirikukihelkond veel *Rebala ehk *Räpälä muinaskihelkonda (Repel kylagund), hiljem oli Harjumaa kihelkond. Vrd Kuusalu3. – MJ
BHO: 277–278; Joh LCD: 183, 211, 784–785; LCD: 46v

Kuusalu3 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuus‿salu ‹-salu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1693 Kuhsall, 1732 Kusallo.  C3
● Kuusalu küla oli 1977–1997 Kuusalu aleviku osa, seejärel taastati iseseisva külana. 1290 oli Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri valdus. Küla kuulus Kolga mõisale kuni XVII saj alguseni. Siis viis Jacob de la Gardie, kes a-st 1614 oli ka Kiiu mõisa omanik, küla Kiiu alla. P. Wieselgren võtab kokku nime varasemad etümoloogiad, neist vanim on H. R. Pauckeri oma, kelle järgi pärineb nimi Gudswalli kloostri rajatud kiriku nimest. Tema järel näeb A. Saareste Kuusalu nimes Skandinaavia laenu nimest Gudsval. P. Johansen arvab, et Kuusalu võiks olla kuus alut, st kuus allikat kiriku juures olevas soos, võrreldes seda Perila 1872. a mõisakaardil oleva nimega Kuus allo soo. Ta lisab võimaluse, et Kuusalu pärineb nimest Kuusemägi. P. Wieselgren ei usu kummagi seletust paikapidavaks, ta ise peab koos P. Aristega loomulikuks tõlgendust Kuussalu sõnast kuus ’kuusk’. Sellega on raske mitte nõustuda, kinnituseks on ka kohalik hääldus. Sama etümoloogiat toetab L. Kettunen, kes lisab, et kiriku lähedal on Salumägi. Ta peab kahekordset s-i nimes tavaliseks kahekordistuseks (nagu Külasilma › Külassilma). Selleks pole siiski vajadust, sest siin moodustub ühend liitnime eri osadest. – MJ
BHO: 278;  EAA.1.2.C-I-3; EO: 111–112; Joh LCD: 459–460; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 144–146; Wieselgren 1951: 257