[KNR] Eesti kohanimeraamat

Juminda ‹-le›, kohalikus pruugis ka Jumida ‹-lle› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1290 Iumentake, 1357 Jumentaken, 1425 Jwmentacken, 1637 Jumida, 1699 Jummitta, XVII saj lõpus Ummita Capel och By, 1798 Iumida.  C1
● Nimi on algselt liitnimi, mis koosneb osadest jumi : jume + taga. Varasemates variantides on säilinud veel omastava käände lõpp -n. Hiljem on see kadunud, kuid esineb praegu uuesti ametlikus nimekujus. Nime algusosa on tõlgendatud mitmeti. P. Wieselgreni arvates on tegemist maastikuterminiga (‹ jõmm, jumm ’tihe, tugev tükk’), G. Vilbaste oletusel võiks külast lõunas varem olla olnud suurem järv nimega Jumi. L. Kettunen seob nime sõnadega jumi ’judin, võbin, värin’ ja jume (näol) ning arvab, et tegu on mütoloogilise värvinguga sõnaga, mis on ühenduses jumal-tüvega või sm tüvega jummi ’kurat’. P. Johansen on sellele lisanud, et palju laevu on sealkandis karile sattunud. – MJ, PP
Bfl: I, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 13–14, 21, 326; LUB: VII, 283; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 57–58; Vilbaste 1956: 123–125; Wieselgren 1951: 271–272

Kahula ‹-sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Tammiku mõis), 1241 Kawal, 1391 Kauel, 1583 Kaffila, 1694 Kavola, 1712 Kahulla, 1796 Kahhula.  B3
● Küla on kuulunud Edise, Jõhvi ja Tammiku mõisa alla. Nimega on P. Johansen võrrelnud soome kohanime Kavila. Esmamainingu järgi oli nimi v-line ja seda võiks analüüsida kaheti. Kui on tegemist la-liitelise kohanimega, siis oli -la ees Kava-, oletatavasti isikunimi. Kui aga l kuulus tüvesse, siis võime võrdluseks tuua omadussõna kaval : kavala, nagu L. Kettunen on ette pannud Kavilda puhul. Siiski näib, et nimi kuulub raskesti seletatavate Kava-, Kavi-, Kaava-, Kaave-nimede hulka ja on etümoloogiliselt läbipaistmatu. Nimesisene v on asendunud h-ga alles XVIII saj. Kahulaga on 1977 liidetud Kahula-Rutiku (1913 Кахула Руттике, vrd 1796, 1844 Ruttik, ↑Sompa¹) ja Kirbulinna (1970) küla. Vrd Kaavi, Kavastu, Kavilda, Kavõldi. – MK
EO: 29; Joh LCD: 419; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Saula [`saula] ‹-sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, karjamõis (Kose-Uuemõisa mõis), 1241 Saul, 1462 Saudel (küla), 1608 Saulakülla, 1796 Saula (küla), Sauel (kõrts).  B2
● Põline küla. XV–XVI saj elas külast põhja pool, Pirita jõge ületava Saula silla lähedal üle jõe rühm vabatalupoegi. 1560 oli asula hävinenud, hiljem oli seal vaid kõrts. XIX saj lõpus rajati karjamõis, mille maad omakorda 1920. a-tel asundustaludele läksid. P. Johansen kõrvutab nime soome kohanimega Sautala. L. Kettunen rekonstrueerib *Sauvala(n), *Sauvela(n) või *Savolan, lähtekohaks isikunimi *Sau ‹ *Savoi, mitm om *Saude. Vrd sau : saue ’savi’. 1977 liideti Saulaga osa Ridakülast. – TL
Bfl: I, 243; BHO: 537; ENE-EE: VIII, 390; EO: 82; Joh LCD: 594–595; KN

Sauvälja [`sau‿välja] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Saue‿välja VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Põdrangu mõis), 1725–1726 Sauel (isikunimes), 1782, 1796 Sauwälja, 1844 Sauwelja.  C2
● Pärast Põhjasõda toimunud adramaarevisjonis esines isikunimena, Porkuni mõisa Loksa külas elasid Sauel Tönno, Sauel Jahn ja Sauel Thomas. Sauevälja on liitnimi, mille algusosa sõna sau : saue ’savi’ liitub sõnale välja. – MJ
BHO: 539; EAA.1864.2.IV-5; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 245; Schmidt 1844