[KNR] Eesti kohanimeraamat

Albu [al´bu] ‹`Al´pu ~ -sse› JMd – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis (Albu mõis), 1281 Alpie, 1615 Alpa ~ Allpa, 1782 Albo.  C2
● A-st 1281 on teada mõis, veski ja küla. Albu ehk Nõmme küla asemele rajati 1781 (ekslikel andmetel 1803) karjamõis Neu Alp (A. W. Hupel tõlkis 1782 selle Vetepereks, 1788. a kaardi järgi Nömme, Mellinil 1796 oli Uus Mois, hilisem eestikeelne nimi oli Jäätma, 1898 Ятма). Selle endisele asukohale viidi osa Albu küla talusid ning neist loodi ↑Vetepere küla. Albu mõisa, sh Jäätma karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. Albu nimi tuleb tõenäoliselt isikunimest. D.-E. Stoebke järgi võisid isikunimed Alpe, Alpy tuleneda nimest Albert või Albrecht, kuigi pigem oli tol ajal tegu veel paganlike nimedega. Mõisast lõunas oleva Aruküla asemele (↑Kodru) rajati enne 1870 karjamõis. Viimase juurde 1920. a-tel tekkinud asundus (1922 Aro) arvati 1938. a-ks Albu asunduse alla, kuid oli 1940. a-teks taas omaette küla, mis liideti 1977 Albuga. Talurahva Põllupanga poolt enne 1922 müüdud maadele tekkinud Pangaküla Albu idaosas, sh Kaskmäe ja Kureküla, liideti enne 1940. a-id enamasti Albu külaga, osalt Pullevere ja Järva-Madisega. – FP
EAA.1.2.938:33, L 31; EAA.1864.2.IV-6:113, L 111p;  EAA.854.4.545, L 1;  EAA.854.4.13, L 1; ERA.2424.1.519:24, lk 16; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; KNAB; LUB: III, 475a; Mellin; RL 1922: V, 51; Stoebke 1964: 15; Vene TK 42

Allika5 ‹-le› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Voore mõis).  B1
● Hõlmab Voore mõisa südame. 1920.–1930. a-tel oli Voore asunduse osa. 1939. a asunduste kaotamisel jagati asundus kaheks: Allika ja Variku külaks, neist Variku liideti 1977 ↑Voore külaga. Külas on Allika talu. Nimi olevat tulnud allikasest maast – Roela-Mõdriku seljandiku all asula idaosas olevat rohkesti allikaid. – MK
ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KN; KNAB

Allikjärve [allik‿järve] ‹-le› JJn – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas (Roosna-Alliku mõis).  C3
● Moodustati 1977 Roosna-Alliku asunduse osast (teisest osast sai alevik), hõlmates järgmised külaosad: Uueheinamaa (Paide suunas), Liivavälja (Kaaruka teest ida suunas), Alevälja (Kaalepi suunas) ja Kändliku (Valasti tee ääres). Paikneb rõngana ümber Roosna-Alliku aleviku. Nimi tuleb küla ja aleviku piiril paiknevast Allikajärvest, millest algab Pärnu jõgi. Vrd Roosna-Alliku. – FP
EVK; KNAB

Alliku2 ‹-le› Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas (Iisaku mõis), 1855–1859 Алликь, 1913 Аллику (asula).  C2
● Küla on pärimuse kohaselt alguse saanud Iisaku küla alla kuulunud popsikohast, mille järgi on saadud perekonnanimi (1858 Michel Pertels Sohn Allik). Popsikoht olla nime saanud allika järgi. 1920. a-tel oli koht Iisaku asunduse osa, täpsemalt Iisaku asundus II. 1935 nimetati ametlikult Allika külaks, hiljem 1970. a-tel kinnistus Alliku nimi. 1977–1997 oli Kasevälja küla osa. Kohalikel teadetel nime rahvasuus eriti ei tunta, vaid peetakse Sälliku küla osaks. – MK
 EAA.298.2.71, L 5; EAA.1864.2.X-172:649, L 661p; ERA.14.2.720 (Iisaku vallavolikogu 24. II 1935 otsuse ärakiri); EVK; KNAB

Audru1 [`audru] ‹`Audru ~ -sse› Aud – alevik Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Audern.  B1
● Alevik (al 1977) hõlmab mõisasüdame koos Audru asunduse ja külaga ning kiriku ümbruse. Mõisat on mainitud 1449 (Auder). 1549 haaras mõis kogu tänapäevase Audru khk, osa Sauga alasid ja Tõstamaa idaosa. Audru kuulus XVII saj Pärnu krahvkonda. Vrd Audru2, Salme. – MK
BHO: 34; ENE: I, 236

Esna1 [`esna] ‹`Esna ~ -sse› Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas (Esna mõis).  A4
● Moodustati 1977 Esna alevikust, mis tekkis 1920. a avatud Paide–Tamsalu raudteel Esna raudteejaama juurde, ning Esna asunduse osast. Viimase põhiosa taastati 1997 külana Roosna-Alliku vallas (↑Esna²). Nime sai Esna mõisa järgi. – FP
Joonuks 1984: 84; KNAB

Heimtali2 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Kan, Urv – paik (küla) Põlva ja Võru maakonnas Kanepi ja Võru (kuni 2017 Sõmerpalu) vallas (Sõmerpalu mõis), sks Heimtal.  C3
● Al 1912 müüs Sõmerpalu mõisa omanik Peetrimõisa, Annõmõisa, Mustja ja Lilli karjamõisa maadest moodustatud 26 talu saksa asunikele Ukraina Volõõniast. 1927. a-st nimetasid sakslased oma asundust Heimtal ’koduorg’. On väidetud, et sama nime kandis nende päritolukoht Volõõnias. Heimtali asunduse tuumikuks oli saksa kool. Heimtali saksa koguduse kirik ei valminudki lõplikult, enne kui sakslased 1939 Saksamaale ümber asusid. Kirik on praegu Urvaste koguduse abikirikuks. – ES
BHO: 110

Jõgisoo2 [jõgi‿`soo] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Jõgisu Amb – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas (Roosna mõis), 1525 Jekus, 1637 Jöggis, 1871 Jöggieso, 1883 Jöesuu.  A2
● Nimi tuleb arvatavasti sõnast jõgine : jõgise. Mitmeid XIV–XVI saj *Jõgise maininguid on ekslikult samastatud Jõgisooga, kuid tegu oli sageli ↑Järvajõega. Eraldi külaosana on XX saj nimetatud Sopi küla idakagus. Jõgisooga liideti 1977 ↑Prümli küla ning ↑Roosna asunduse lääneosa, sh Roosna mõis. Vrd Jõgisoo1. – FP
Bfl: I, 928; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/2; Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB; Schmidt 1871

Kabeli1 ‹-sse ~ -le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kunda mõis).  C3
● Kabeli on asundusküla Kunda mõisast edelas endisel Kabeliväljal. Moodustati Kunda asunduse osast 1939. a paiku, ent esines nimena juba varem, nt 1931. a topokaardil. Nimi on saadud loodusnime järgi sõnast kabel : kabeli. – MK
Eesti TK 25; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KN; KNAB

Kakusuu [kaku‿`suu] ‹`külla ~ -le›, kohalikus pruugis ‹`küllä ~ -lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1937 Kakusoo (talu).  C1
● Külade nimekirjas hiljemalt 1970, oli 1977–1998 Vivva küla osa. Varasem Orava mõisa asunduse osa sai külanime loodusnime Kakusuu järgi. Küla alla kuuluvad talud jäävad mõlemale poole seda sood, esialgne nime saaja võis olla Kakusuu asundustalu soo Orava-poolsel küljel. Kakusuu nimi sisaldab linnunimetust kakk ’öökull, kakk’. Orava kandi soonimi võiks olla moodustatud otse linnunimetusest, Kaku lisanimega talupoega pole siit kandist varasemast ajast teada. – ES
Eesti SK 10; Eesti TK 50

Kariste ‹-sse ~ -le› Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Vana-Kariste mõis).  C1
● Kariste nimi pandi 1939. a paiku Vana-Kariste mõisasüdame asulale, mis seni oli kas Vana-Kariste asundus (rahvapäraselt Mäeltküla) või Asunduse küla. Liideti 1977 Päigistega. 1970. a nimekirjas oli teinegi Kariste küla, mis asus Uue-Kariste mõisa lähedal edelas. See liideti 1977 Uue-Karistega. XVIII–XIX saj tunti Kariste nime all Vana-Kariste mõisa juures olnud küla (↑Päigiste). Vrd Uue-Kariste, Vana-Kariste. – MK
EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB

Kassari [`kassari] ‹`Kassari ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kassare Phl – küla ja saar Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Kassar, 1520 Cassar und Kakar (saared), 1564 Kaskesara, 1688 Kasaßari Hollma, Kasksarske Wacke, 1709 Cassari Hollma, 1770 Kassaro, Kassar.  B4
● Kassari mõis eraldati Vaemlast XVIII saj alguses. 1920. a-test asundus, u al 1939 küla. Küla on nime saanud saarelt. C. Russwurm, P. Ariste ja L. Kettunen on pidanud nime lähtekohaks puunimetust kask + saar. Nime tõlgendamine Kaassaareks (vrd 1688 Kasaßari Hollma) on ilmselt rahvaetümoloogia nagu ka nime rahvapärane tuletamine sõnast kass. Kassari mõisat on varem nimetatud ka lihtsalt Saare mõisaks (1732 Sare m.). Kassari külaga liideti 1977 Uusküla, viimane moodustati 1939. a paiku Kassari asunduse osast. – MK
Ariste 1938b: 13; EM: 87; EO: 192; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 76; KNAB; Russwurm 1855: 77; Vrager 1971: 12

Kastna2 [`kastna] ‹-sse› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Lelle mõis), 1624 Kassanda (talu), 1638 Kassma, 1797 Kastna (talu), u 1900 Кастна (küla).  C1
● Nime päritolu on ebaselge. Kui oletada, et algne on lihtnimi, siis võiks nime esimese kirjapaneku põhjal võrrelda sõnadega kasvand, kasvandane ’kasvaja’. Sama kirjapaneku põhjal on võimalik aga nime analüüsida ka kaheosalisena Kassan+da, kus algusosa tuleneks ikkagi omastavalisest kasv-sõna vormist, vrd a-tüvelisi kasvama, kasvatama, kasvandik, ja -da võiks olla lühenenud sõnast taga. Kastnaga on 1977 liidetud Asunduse (1970) ja Vanaaseme (1922; 1839 Wannaasseme talu) küla. Vrd Kastna1. – MK
BHO: 197; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 22; Rev 1638 II: 15

Keedika ‹-sse›, kohalikus pruugis Kiidika, kirjakeeles varem ka Keediku LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Kedik, 1598 Kedekes by, 1798 Ködik.  B3
● Keedika mõis, mis oli algselt Uugla karjamõis ja eraldati sellest 1800, on nimetatud küla järgi. Keedika mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Keedika külaga. Nimi võib iseloomustada maapinda, vrd keedik : keediku, keedigu ’vesine või allikane maa’. Keedika vana küla mõisast lõunas on varem olnud Pürge (1726 Purgi, 1844 Pürge). Keedika põhjaosa on Reitsla ehk Keedika-Tagametsa (külana 1598 Reitzla by, 1726 taluna Pürge küla all Reitzla Michell, 1871 Reitla). Endise Keedika asunduse läänepoolseid vanu talusid on nimetatud Kapeti külaks. – MK
BHO: 209; EAA.1.2.937:52, L 52, 52p; KN; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 160; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Kemba ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kemba‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1592 Kempe Andresz (isikunimi), 1694 Kempa (talu), Kiempa Hans (isikunimi), 1699 Kiemba, 1798 Kemba (karjamõis).  B3
● XVIII saj lõpul võttis Kõnnu mõis Kemba hajatalu endale karjamõisaks. Pärast mõisate jagamist 1920 asutati Kemba lähedale mõisamaadele mitu talu. Alguses Kõnnu asunduse osa, sai Kemba 1930. a-teks omaette külaks. Külas on Kemba talu, mille kohal olnud rahvajutu järgi vana Kemba mõisa viinaköök; küla saanud nime mõisa järgi. Nime tähendus on ebaselge, algselt esineb see isikunimes. Küla maa-alale jääb endine Tõldjõe kõrts (1694 Tellijöggi krogarn Jörgen, 1725–1726 hajatalu Toljöggi Hans, 1798 Toljöggi). Kembaga on 1977 liidetud ↑Uurita küla. Vrd Kõmmusselja. – MJ
 EAA.1.2.C-I-7; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); Essen, Johansen 1939: 1808, 294; KN; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 374; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 132

Kiiu ‹`Kiidu› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kida, 1241 Kithæ, 1290, 1418 Kida (mõis ja küla), 1699 Kijenshof, 1794 Kiokülla. ⇒C3
● 1241 on küla omanik olnud mõjukas Saxo, kelle suguvõsale on see jäänud XIII saj lõpuni. Et küla suuruseks on 30 adramaad, arvab P. Johansen, et see on tähendanud laiemat maa-ala koos naabruses asuvate *Sääreküla (1517 Serenkulle, hilisema Kiiu küla), ↑Mäepea ja Pirssallika (↑Allika⁵) külaga. 1586 on *Sääreküla (Serenküll) kohta lisatud, et seda kutsutakse rohkem Kiiu (Kida) külaks. 1418 on Kiiu ja Kolga mõisa vahel sõlmitud kokkulepe Kiiu kalastusõiguses Pärispeal (Pernespe). Kiiu mõisa alla on varem kuulunud Juminda poolsaare lääneosa, ülejäänud poolsaar kuulus Kolga alla. Kiiu mõisa maale moodustati 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiiu külaga; asunduse ida- ja kagupoolset osa on rahvas kutsunud Salukülaks. 2005 sai Kiiu alevikuks. Johansen ja ka L. Kettunen näevad külanimes isikunime (sm Kiia). O. Sandraku ja U. Kirtsi arvates tuleneb nimi sõnast kiit : kiidu ‹ kiitma, kuid nad toovad seletuseks ka Wiedemanni mainitud naisenime Ki(i)do ja E. Rajandi teate, et see on nii mehe- kui ka naisenimi (võib-olla kujul Kiit). Vrd siiski Kiidjärve ja Kiiajärv (rabajärv HJn Aruaru külas). Vrd Kiia. – MJ
Bfl: I, 25, 849; BHO: 224; EO: 93; Joh LCD: 254, 434–435; LCD: 46v; Saks 1974: 53; Sandrak, Kirtsi 2013: 7–9; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 153–154

Kikaste ‹-le› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas (Kavastu mõis), ? 1582 Kikastwer, 1585 Kikas, 1638, 1839 Kikast, 1796 Kikastus, u 1866 Кикастъ.  B1
● XVII saj I poolel on mainitud, et varem asunud küla asemel karjamõis. XIX saj keskpaiku oli küla veel olemas, ent ilmselt mõisastati sama sajandi teisel poolel. 1920.–1930. a-tel loeti Kavastu asunduse osaks, 1939. a paiku tehti eraldi külaks. Vahepeal eksisteeris vaid Kikaste asundustalu. See asunud esimesena maa-alal, mille nimi oli Kikaste väli. Mitmuse omastavas ste-liitega kohanimi tuleneb lõunaeesti sõnast kikas : kikka ’kukk’ ja võib viidata algsele isikunimele. 1977 liideti Kikastega Saeveski küla, endine karjamõis (1839 Saeweski, hiljem sks Saghof, üheverstakaardil Сайвики (Икастъ), sulgudes vigane nimi viitab Kikastele). Kikaste piiridesse jäävad loodes ka Savikoja talud ja Siugsoo (küla 1945). – EE
Eesti TK 42; Eesti TK 50; EM: 97; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB; Mellin; PA I: 106, 196; Rev 1638 II: 242; Rücker; Uuet 2002: 109; Vene TK 126

Kimbalu [`kimbalu] ‹-sse› Kuu – paik (küla) Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1683 Kimpallo Volmer (isikunimi), 1687 Kimpallo, Kimpall Jürrj, 1694 Kimbala Bÿÿ, 1699 Kimbala bÿÿ.  B2
● Rahvapärimuse järgi liitnud Kõnnu mõis 1833 küla maad oma maade külge ja küla kohale asutatud mõisa moonameeste maja. Tegelikult on juba 1805. a kaardil märkus: Kimbalu küla, nüüd abimõis. Karjamõis eksisteeris siiski vaid nimeliselt. Teomeeste külaks jäi ta kuni mõisamaade riigistamiseni, siis asutati küla põldudele jälle asundustalud. Loeti algul Kõnnu asunduse osaks, 1930. a-tel moodustati eraldi küla. 1977 liideti Kõnnu külaga. Mõnevõrra erandlikult ei taastatud Kimbalu küla 1997 koos teistega ja praegu moodustab ta lahustüki, mida eraldavad Kõnnu põhiosast Kalme ja Murksi küla. Nimi võib olla liitnimi, järelosaga -palu, kuid nime algusosa jääb ebaselgeks. – MJ
 EAA.1.2.C-I-7; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); KN; KNAB; Stuart 1699; Tarvel 1983: 44, 94–95; Vilbaste 1956: 135–136

Kohtla [`kohtla] ‹`Kohtla ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Kochtel, 1419 Kochtel (mõis).  A3
● Kohtla mõis oli rajatud varasema küla (1241 Odris) kõrvale, 1419 on mainitud nii mõisat (Kochtel) kui ka küla (Oddrys). Vana nime on mainitud veel 1811 (Df. Kochtell oder Odarikülla), kuid 1844 on küla üksnes Kohtla nimega. Hiljem on kohapeal küla kutsutud lihtsalt Vanakülaks. Mõisa kohale tekkis 1920. a-tel asundus. Kohtla mõis ja suur osa asundusest sattus Kohtla alevi moodustamisega 1945 selle koosseisu, tänapäeval on osa ↑Kohtla-Nõmmest. Ülejäänud Kohtla asunduse talud ja Vanaküla liideti 1977 Kohtla külaks. Kohtla nimest on L. Kettunen moodustanud algvormi *Kohtala(n), *Kohtela(n) ja pakkunud vasteks koht : koha (sm kohta) ja kohtlane ’aus, õiglane’. P. Johanseni arvates põhineb muinasküla Odris nimi isikunimel Oteri. L. Kettunen on selle lähtekohaks pidanud pigem isikunime Udri (1583 Udri oder Otters) või viljanimetust oder : odra. Kohtla küla, mõis ja raudteejaam on andnud esiosa Kohtla-Järve linna nimele. – MK
EO: 88; EVK; Joh LCD: 517

Kohtla-Nõmme [`kohtla-nõmme] ‹-le› Jõh – alev Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 omaette vald.  A3
● Kohtla-Nõmme tekkis 1930. a-tel ühingu Gold Fields töölisasulana Kohtla asunduse maile, nimetati 1945 Kohtla aleviks, allutati 1947 Kohtla-Järvele ja liideti sellega 1959. Paika nimetati siis Kohtla linnaosaks, ajuti ka juba Kohtla-Nõmmeks. 1990 lahutati uuesti Kohtla-Järvest Kohtla-Nõmme alevi nime all. Pärast haldusreformi, millega alevid omavalitsusüksustena kaotati, sai Kohtla-Nõmme al 1993 ühtlasi vallaks. Nimi pärineb Kohtla mõisalt + talunimest Nõmme. – MK
ENE-EE: IV, 628; KN; KNAB

Koolmajärve [`koolma‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kuulma‿järve Plv – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Vastse-Koiola mõis), u 1900 Кульма.  B2
● Kuulma-Mihkli talu (Kohlma Michel) võis järve äärde olla tekkinud juba enne 1795. a. Neljast kvoodimaa talukohast ja Pauli koolimajast koosnev küla on saanud nime Kuulma järve järgi, järv omakorda aga Koolma küla (varem talurühma) järgi, mille tagamaad järveni ulatusid. Koolmajärve oli omaette küla 1930. a-tel, hiljem arvati Timo asunduse koosseisu, 1977 liideti ala Koolma külaga, taastati 1998. – ES
EAA.1865.2.62/4:13, L 12p;  EAA.3724.4.1875, L 2; Vene TK 42

Kopli1 [`kopli] ‹`Kopli ~ -sse› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas (Lagedi mõis).  C3
● Kopli küla moodustati 1977 Lagedi asunduse põhiosast, mis jäi Lagedi aleviku piirest välja. Küla asub alevikust põhjas. Kuni a-ni 1977 viitas sama nimi Lagedi raudteejaamast lõunas olevale asulale (põhikaardil praegu Kopliküla). Nime ümbertõstmise põhjus on teadmata. – PP
KNAB

Krabi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas, mõis, sks Schönangern, 1796 Krabbenhoff, Krabbimoisa perre, 1798 Grabbenhof, 1839 Grabenhof oder Schönanger.  B3
● Küla ise on suhteliselt noor, kuid asustus küla ümber vana. Vana-Roosa mõisa karjamõisana mainitakse Krabit XVIII saj lõpul. Nime aluseks on arvatavasti olnud Paganamaal olev suur „kraav“, tänapäeval tuntud Piirioru nimega, läti keeles Peļļu-Kornetu grava. Teine võimalus, mida toetab kõige varasem kirjapilt kirikuraamatus, näib viitavat sõnale või isikunimele Krabbe ~ Grabbe ’krabi’, kuid sellel juhul pole teada ühtki vihjet nimeandmise motiivile. Saksakeelsest nimest on mugandatud ka tänapäevane eesti nimi, mis sai XIX saj II poolel esmalt vallanimeks, 1920. a-tel asunduse- ja 1977 külanimeks. Schönangern (’ilusad niidud’) oli enne 1848. a Vana-Roosa mõisa rööpne saksakeelne nimi. Siis eraldati Krabi Vana-Roosa mõisast iseseisvaks mõisaks ja see nimi anti Krabi mõisale. Krabi kandi põliste hajatalude külanimi oli 1684. a kaardi järgi *Räste (Räste Külla ~ Reste By). Sellega haakub keskaegne vakusenimi (1386 Rese, 1419 Rees, 1561 Расти, 1565 Растиньские деревни 1585 Rassna). Vrd Vana-Roosa. – MF
Ambus 1960: 742; BHO: 541; EAA.1268.1.403:597, L 535p; EAA.308.2.178; LGU: I, 119, 208; Mellin; PA I: 6; Truusmann 1897a: 41; Uustalu 1972: 257–258

Krüüdneri [`krüüdneri] ‹`Krüüdneri ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Krüüneli ‹-de, -n› Kam – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Krüdnershof, 1782 Krüdneri mois.  B1
● Mõisa kohta on teateid al 1547. Mõisa maadele rajati 1920. a-te alguses asundus. Kohanimi lähtub omaniku nimest Krüdener (ka Kruedener, Crudner jt), kellele mõis läänistati XVI saj keskpaiku. Mõis on aegade vältel allikates kandnud eri nimesid, nagu 1547 Hof tho Sutz, 1627 Suidtz (paralleelnimena), hiljem Schwitzhof (vrd sks schwitzen ’higistama’), samuti Lintz ja Luxhoff (sks Luchs ’ilves’?). Esimestena mainitud nimed näikse seostuvat sõnaga suits : suitsu, mida oletas juba M. J. Eisen. 1939. a kavandati Krüüdneri asunduse nimeks Järviste, ent pärast sõda sai nimeks Krüüdneri järve järgi lihtsalt Järve (1970, lühiajaliselt 1945 Pedastiku). Sel teel püüti vältida saksapärase nime kasutamist. Järve küla nimetati 1977 Krüüdneriks ning sellega liideti ↑Tarikatsi ja Vahtra küla. Viimane on endine Vastse-Prangli asundus (nimetatud ka Väikse-Prangliks), mis tekkis 1920. a-te alguses Vastse-Prangli mõisa maadel (↑Prangli). – EE
BHO: 262; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 157; ENE-EE: V, 172; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 260; KN; KNAB; Rev 1624/27 DL: 116; SK I: 419; Stryk 1877: 28; Uustalu 1968: 247, 736; ÜAN

Kukruse1 [`kukruse] ‹-le› Jõh – Kohtla-Järve linnaosa (Kukruse mõis).  B2
● Kukrusel alustati põlevkivi kaevandamist 1916, pärast Teist maailmasõda rajati kaevandus, mille juurde rajatud asula sai 1950 Kohtla-Järve linnale allutatud Kukruse aleviks. 1959 liideti Kohtla-Järvega, praegu on selle linnaosa. Linnaosa paikneb ajaloolise Kukruse ehk Paate küla maal, jagades selle kaheks: põhjapoolne osa on nüüd ↑Paate küla, lõunapoolne kuulub Kukruse küla, endise asunduse piiresse. Vrd Kukruse2. – PP
ENE: IV, 220; KNAB

Kukruse2 [`kukruse] ‹-le› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Kuckers, 1241 Kuckarus (küla), 1346 Kucris, 1782 Kukkerse oder Pate mois.  B3
● Mõis on rajatud vahemikus 1410–1453. Muinasajast pärit küla mõisastati XVIII saj keskpaigaks. XX saj hakati Kukruse külaks nimetama mõisast põhjas paiknenud ja hiljem lõuna poole laienenud ↑Paate küla. Kui 1950 moodustati Kukruse alev, praegu Kohtla-Järve linnaosa, siis jagas see Kukruse küla kaheks lahustükiks. 1977 liideti lõunapoolne osa mõisa maale 1920. a-tel tekkinud Kukruse asundusega Kukruse külaks, põhjapoolne osa on Paate küla. Praeguse Kukruse küla tuumik on seega endise asunduse kohal. P. Johansen on nime võrrelnud soome isikunimega Kukkeri, L. Kettunen on nimele võrdluseks toonud kukkur : kukru (sm kukkaro), oletades ne-tuletist, vrd siiski sm kukkura ’kuhi, (mäe) tipp’. Kukrusega liideti 1977 ↑Revinu küla. – MK
BHO: 263; EO: 190; Hupel 1774–1782: III, 464; Joh LCD: 456; SKES: II, 232

Kursi4 ‹`Kurssi ~ -sse› JJn – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Einmanni mõis), 1477 Kurss, 1667 Korps und Kursz, 1688 Kursi.  B2
● A-ks 1609 oli rajatud Kursi mõis (hõlmas Savalduma ja Kaeva küla), mis ühendati Einmanni mõisaga (Kerguta, Kõdeküla ja Kaasiku) vahemikus 1716–1726; juba varem olid mõisad samade omanike käes. XVIII saj lõpuni kasutati „Einmanni ja Kursi“ nime, seejärel vaid Einmanni. Kursi säilis karjamõisana, XIX saj II poolest moonakate asulana (võimalik, et karjamõis viidi üle Kaevale), mis kuulus hiljem Einmanni asunduse alla. Viimane nimetati 1939. a paiku asunduste kaotamise kampaania ajal Kursi külaks. Tõenäoliselt tuleb nimi sõnast kurisu ’vett neelav karstilehter’, piirkonnas on neid kohalikus pruugis kuristikke teada mitmeid, läheduses on Savalduma karstiala. H. Gustavsoni oletus, et Kursi ja Korps tulenevad samast isikunimest, pole usutav. Einmanni mõisa saksakeelne nimi Korps on saadud vasalliperekonna Korpes järgi, kes omakorda sai nime Kadrina Kõrvekülast. Hans Korbys sai hilisema Einmanni mõisa maa-ala 1432 lääniks, misjärel rajati mõis. 1517 omanikeks saanud Firxide järgi oli mõis Firxenhof ehk Firxengut. Viimase Firxi lesk abiellus enne 1627 Wilhelm Heidemanniga, kelle järgi tekkis mõisa eestikeelne nimi (1732 Heinmanne, 1840 Heidemanni (Heinmanni)). Einmanni vald nimetati 1936 Vajangu vallaks. Vrd Korba, Kursi1, Savalduma. – FP
Bfl: I, 320; EAA.1.2.942:308, L 298p; ERA.14.2.714 (Järva maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 252); EVK; Gustavson 1980: 14; Joh LCD: 761, 869; KNAB; Land-Rolle 1840: 52; Schilling 1970: 67; Thomson 1986: 5, 7, 94, 108, 110, 136; Thor-Helle 1732: 316

Kuusemäe [kuuse‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kuusemä HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1945 Kuusemäe.  B4
● Asundustaludega küla on rajatud pärast maareformi Anija mõisa põldudele, 1920.–1930. a-tel Anija asunduse osa. Nimi on pandud 1939. a paiku endise mõisavälja nime järgi. – MJ
ERA.14.2.713 (Anija vallavolikogu 24. III 1939 koosoleku protokoll); KN; KNAB

Kõduküla2 [kõdu‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Kirepi mõis), 1582 Kothkiel, 1638 Köddo kyll, 1839 Köddoküll.  C1
● Liitsõnaline kohanimi lähtub sõnast kõdu ’kõdunud asi; prügi, praht; vana vilets olend’. 1960.–1970. a-tel kandis praegune küla Tamme asunduse nime, 1977 taastati Kõduküla nimi. 1977 liideti Kõdukülaga Mudsi ja Poriküla. Vrd Kõduküla1. – EE
EMS: IV, 194; EVK; KNAB; Rev 1638 I: 99

Kännuküla [kännu‿küla] ‹-`külla ~ -sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Porkuni mõis), 1945 Kannu (küla).  C2
● Algselt Porkuni asunduse osa, mille nimeks sai rahvapärane Kännuküla. 1970. a-tel vastandina Ärina-Kännu nimele Porkuni-Kännu kuni 1977. Al 1977 Kännuküla. Küla on rajatud asunduskülana 1920. a-tel, nimi tuleb sellest, et mets oli küla rajamisel maha võetud ja küla oli rajatud kännustikule. Küla koosnes kolmest osast, kahel neist oli omaette nimi: Kopliale (Porkuni järve äärne, vrd maakohanimi 1865 Kopli Alle) ja Tagaküla (idaots). XX saj algul võeti piirkonnas laialdaselt metsi maha, nii on Kännukülaks kohapeal kutsutud ka suuremat ala Väike-Maarjast loodes, kuhu jäi mh Ärina-Kännu (praegu ↑Ärina osa), mis oli metsaalale tekkinud XIX saj lõpus saunakülana. – MK
 EAA.2072.9.580, L 1; KN; KNAB

Kärdla-Nõmme [`kärdla-nõmme] ‹-le›, rahvakeeles Nömme Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Kärdla mõis), kuni 2017 Nõmme.  A2
● Juba Kärdla osaks kujunenud küla on arvatavasti hiline, ametliku külana al 1997, mitmel pool Hiiumaal on nii Nõmme külasid kui ka talusid. Hargtäiend Kärdla- lisati nimesse 2017 Hiiumaa valla moodustamisel. Varem oli Kärdla asunduse (kuni 1977) või Tubala küla osa. Vrd Nõmme2. – MK
HK: 168–169; KNAB

Küti2 ‹`Kütti ~ -sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Kurküll, 1732 Kurkülla m., Kütti m.  B1
● 1920. a-test asundus, 1970. a-tel asund ja al 1977 küla. Nimi pärineb Küti mõisalt, mille eestikeelne nimi on tulnud XVII saj omanikunime Gerdt Schütte järgi. Mõisa saksakeelne nimi Kurküll tuleneb ilmselt kunagisest eesti külanimest *Kureküla (mõisast teateid 1473 Kurkull, 1637 Kurgkell). Uus Kureküla rajati 1939. a paiku Küti asunduse osast ja liideti 1977 uuesti Kütiga. Nime algusosa lähtekohaks on linnunimetus kurg. – MK
BHO: 274; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KNAB; Ligi 1961: 340; Thor-Helle 1732: 315

Laane2 ‹`Laande ~ -sse› HMd – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Kloostri mõis).  C1
● Omaette külaks sooviti eraldada 1939, nimekirjas hiljemalt 1945. Varem Kloostri asunduse eraldiseisev osa, milles asus Laane postitalu, Laane nimi oli rahvasuus juba kasutusel. Sealset metsa olla enne nimetatud Kloostri laaneks. – MK
ERA.14.2.713 (Kloostri vallavolikogu 13. III 1939 koosoleku protokoll); KN; KNAB

Laheküla1 [lahe‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), 1945 Lahe-Nurme, 1970 Lahe.  B3
● 1977–1997 oli Käina aleviku osa. Küla asub Käina lahe ääres. Nimi sõnast laht : lahe on kõrvale tõrjunud Nurme, mis pakuti 1939 välja Putkaste asunduse osa nimeks. – MK
ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB

Laheküla5 [lahe‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Pöi – paik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), 1938 Lahe.  B2
● Maasi asunduse loodeosa, mis arvatavasti 1930. a-tel eraldati omaette külaks. 1977–1997 oli ametlikult Maasi osa; liideti 2017 uuesti Maasiga. Laheküla piiresse jäävad Maasilinna ehk Maasi ordulinnuse varemed. Linnus rajati pärast 1345 Pöide linnuse asemele, mille saarlased olid 1343. a mässu ajal hävitanud. Karistuseks ehitati seda maarahva sunnitööga, mida kajastab saksakeelne nimi Soneburg (= Sühneburg ’karistuslinnus’). Linnus lasti õhku 1576. Vrd Laheküla1, Maasi. – MK
BHO: 559; EAN; EE: V, 816; Eesti TK 200; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB

Leila [`leila] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Läila Kul – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis (Kalju-Leila mõis), sks Leilis, XVI saj I veerandil Leula, Lailis, 1689 Leiles, 1798 Leilis (mõis).  C4
● Kalju küla all on XVI saj algul kirja pandud Leweles Ponepepoick Peter ja Michel Lewle. XVII saj lõpus Kalju-Leila mõis (Lailis u. Kaljo) redutseeriti. XIX saj Leila mõis kadus ja liideti Kalju küla talumaadega, 1844. a kaart näitab veel Leilapõllu karjamõisat (Leilapold), hiljem on see talu Suur-Kalju külas. Suur-Kalju ehk Taga-Kalju küla nimetati 1939. a paiku (mõnedel andmetel 1932) Leila külaks, liites sellega Kalju-Leila (Kalju-Nõmme) asunduse. Võimalik, et külanime lähtekohaks on isikunimi, vrd sks Läule, Laulin, mis on lühivormid mehenimest Nikolaus. Vrd Kalju1. – MK
Bahlow 1967: 309; BHO: 169; EAA.1.2.941:1643, L 1633p;  EAA.854.4.208, L 1; ERA.14.2.451 (Kolovere-Kalju vallavolikogu 9. III 1939 koosoleku protokoll nr 9); KN; KNAB; Mellin; Saareste 1923b: 143; Schmidt 1844; Stackelberg 1928: 189

Lepiku2 ‹-le› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Roela mõis).  B2
● Moodustati Roela asunduse osast 1939. a paiku, kui kavas oli asunduste kaotamine. 1977–1997 oli Obja osa. Nimi võib olla inspireeritud läheduses olevast Tammiku külast, seega variatsiooninimi. Vrd Lepiku1. – MK
EAN; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KNAB

Liiva7 ‹-le› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Tumala mõis).  B2
● Küla tekkis Tumala asunduse läänepoolsest osast 1920. a-tel, 1977–1997 oli Tumala osa. Liiva oli lisa- ja talunimena tavaline, Liiva talu oli nt Aaviku, Audla, Kahutsi, Kingli, Neemi, Orissaare, Tumala, Veere ja Üüvere külas. Vrd Kaali-Liiva, Kihelkonna-Liiva, Laugu-Liiva, Liivaranna. – MK
ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; SK I: 184

Linnumäe [linnu‿`mäe] ‹-le› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Kärdla mõis).  B2
● Külanimena uus (1997), moodustatud loodusnime järgi, vrd lind : linnu + mägi : mäe. Varem kuni 1977 Kärdla asunduse osa, seejärel jagatud Hausma ja Tubala küla vahel. – MK
KNAB

Loo1 ‹-le›, rahvakeeles ka Linnuka Jõe – alevik Harju maakonnas Jõelähtme vallas, 1923 Saha-Loo.  C3
● Saha tütarkülana tekkinud Saha-Loo küla Loo talus (ostetud 1909 Lagedi mõisalt) oli 1937 Eesti suurimaid kanafarme. Pärast Teist maailmasõda kujunes seal Saha-Loo asund, mis hõlmas osa endisest Saha-Loo külast (↑Liivamäe). 1977 moodustati Saha-Loo asundi ja osaliselt Lagedi asunduse liitmise teel Loo alevik. Nimi pärineb talunimest ja viitab sealsele tüüpilisele maastikule, loopealsele. Loo piires asuvad ka ↑Lagedi mõis ja kuulsad Proosa kivikalmed. Proosa küla on *Koseküla nime all mainitud juba XIII saj (1241 Koskil, 1394 Coskulle). Algselt väike küla on hiljem ilmselt jäänud üksiktaluks ja seda on hakatud kutsuma isikunimest Ambrosius lähtunud nimega Proosa, algul paralleelselt vana nimega (1664 die Gesinde Kozo oder Proso, 1798 Prösu). Isikunimena esineb Proosa ka varem (1609 Brosi Laur, 1651 Prosa Hans, 1725 Prosa Mart). – MJ
BHO: 316, 467; EE: V, 509; ENE-EE: V, 620, VII, 486; Joh LCD: 450; Jõelähtme 2010: 106–110; LCD: 45r; LUB: VI, 287; Mellin; Wrede 2006: 46; ÜAN

Läti3 ‹`Lätti ~ -sse› HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija vallas, karjamõis (Raasiku mõis), sks Lisettenhof, 1923, 1930, 1970 Läti (asundus).  B4
● U 1870 on Raasiku mõis rajanud karjamõisa põlise Keskvere küla maadele. Kohalikud on veel 1949 rääkinud, et 80–90 aastat tagasi oli Läti asunduse kohal Keskvere küla ja mäletati isegi talunimesid. Taluperemehed viidud osalt metsataludesse, osalt naaberküladesse teistesse peredesse. Siis pandud kaks peremeest ühte talusse ja talule ühtlasi kaks nime. Kumb oli nõrgem peremees, suri hiljem välja. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Keskvere küla ilmus allikatesse alles XV saj (1457 Keskeuer, 1556 Keszkeuer). Pärast 1920. a-te maareformi tekkinud Läti asundus liideti 1977 Linnakse külaga. Nime päritolu on lahtine. Vrd Vaase. – MJ
BHO: 220–221, 312; Joh LCD: 584–587; KN; KNAB; ÜAN

Lükati ‹-le› HJn, Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas (Kiviloo mõis, Lagedi mõis), 1690 Lÿckatto Krog (kõrts), 1798 Likati, XIX saj II poolel Lükkate.  A1
● Küla on saanud nime talunime vahendusel. Nime lähtekohaks võiks sarnaselt Kose asumi (↑Kose⁷) Lükati nimele olla lükati kui paatide maad mööda ühest jõest teise viimise koht. Küla asukoht kahe jõeharu vahel toetab seda hüpoteesi. 1922. a rahvaloenduse materjalides on küla rööpnimedeks Hädaküla ja Asuküla. 1977 liideti Lükatiga Kiviloo asunduse Anija poolele jäänud osa (millega oli pärast Teist maailmasõda liidetud suurem osa Kiviloo vanast külast) ning Juurika (ka Känkari) küla (HJn). Vrd Kiviloo. – TL
 EAA.46.2.62, L 1; EVK; KN; KNAB; Mellin

Malla ‹`Malla ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, 1241 Mallula (küla), 1443 Mallel (mõis).  C2
● Mõis on rajatud küla kõrvale vahemikus 1425–1443. XVI saj I poolel on mõis laienenud küla arvel, 1560 on mainitud veel ainult mõisat. 1920. a-tel tekkis asundus, mis u 1939. a-st muutus külaks. Algselt la-liitelise külanime algusosa võib põhineda isikunimel, vrd mehenime Mall(o). L. Kettunen toob võrdluseks Wiedemannilt sõna kivi-mall : -malla ’mälestuskivi’ ja isikunime *Malloi, *Mallei. L. Vaba on osutanud võimalusele, et nime aluseks on balti maastikusõna, vrd läti mala ’kallas, äär, serv’, mala esineb Viru-Nigulas rannaäärsete kohanimede liigisõnana. Mallaga on 1977 liidetud Kalda, mis moodustati 1939. a paiku Malla asunduse osast. – MK
EO: 79; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 494–495; KNAB; Vaba 2015: 62–63

Masti ‹-le› Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas.  A2
● Masti küla moodustati 1977 neist Kohila asunduse (asundi) taludest, mis jäid Kohila alevi piirest välja. Nimi on pandud sealse kohaliku telemasti ja raadioreleejaama järgi. – PP
KNAB

Metsanurme [metsa‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Kei – küla Harju maakonnas Saku vallas.  C1
● Küla hakati rajama 1930. a-te lõpul Saku-Üksnurme asunduse nime all. Hiljemalt 1945 esineb Metsanurme nimi. 1977–1997 oli Kasemetsa osa. Küla asub Kasemetsa ja Kiisa vahel umbes kunagise Rehemetsa (1871 Rehhemets) talu kohal. P. Pälli arvates võidi nimi moodustada Üksnurme ja Rehemetsa nimede osadest. – MK
EAN; EVK; KNAB; Schmidt 1871

Metsapoole [metsa‿poole] ‹-le› Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Orajõe mõis).  A3
● Külanimena uus, 1977. a-st. Metsepole, Methsepole oli XIII saj Liivi lahe äärne liivlastega asustatud muinasmaakond, mis hõlmas nüüdsest Eestist Orajõe ümbruse kuni Laigiste ninani (mõne oletuse kohaselt Pärnu jõeni) ning alasid Lätist Salatsi jõgikonnast, vrd ka 1226 nimetatud kivilinnust castrum Mezepol Lemsalu (Limbaži) lähedal. Metsapoole on eestistatud liivi nimest Mõtsa Pūol ja Henriku Liivimaa kroonika kohanimest Metsepole. Küla moodustati 1977 Ikla asundi ja asunduse ning Murru küla (1922) osadest. Küla piires on Metsapoole kool, mis sai selle nime 1935/36. õppeaastal, varem oli ta Treimani või Karjamaa kool. – MK
ENE-EE: VI, 310; EVK; HLK: 68, 70 (X, 14, XI, 2); KN; Pärnumaa 2010: 44; Sutrops 2013: 146

Mustaru [`must‿aru] ‹-le› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1923 Mustaru.  C3
● 1874 toodi praeguse Mustaru küla kõrvale Uue-Vändra mõis (↑Suurejõe), mispuhul seitse talu ümber asustati. Kui mõisa maad 1920. a-tel taas asunikele jagati, sai asunduse nimeks Mustaru. U 1939. a-st Mustaru küla. 1850 oli Uue-Vändra mõisas 12 aru-lõpulist talunime (Kadjaste arro, Säsla arro, Laudarro, Mastarro, Mustikarro jt), kuid täpselt Mustaru nende seas ei ole. Mustaru ilmus XX saj mõisa moonamaja nimena (u 1900 Д. раб. Мустарро). Võimalik, et nimi on lühenenud nimest Mustikarro, vrd mustikas, või moondunud Mastaru (Mastarro) nime mõjul. Hilisemal ajal oli külas ka Mustaru talu. Mustaruga on 1977 liidetud Aleküla (u 1900 talurühm Алле). – MK
BHO: 80; EAA.1865.5.151:53–97, L 25–96; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB

Mäeküla6 [`mäe‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), 1938 Mäe.  B2
● Maasi asunduse lõunaosa, mis arvatavasti 1930. a-tel sai omaette külaks, külas on ka Mäe talu. 1977–1997 oli Maasi osa. Vrd Maasi, Mäeküla1. – MK
Eesti TK 200; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB

Mäetaguse2 [`mäe‿taguse] ‹-sse ~ -le› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas (Mäetaguse mõis), 1241 Meintacus (küla), 1726 Mehntack (küla ja mõis).  C1
● 1977–1997 oli Mäetaguse aleviku osa. Muinasajast pärit küla nime on etümologiseerinud juba P. Johansen: mägi : mä(g)e(n) + tagune : taguse. Ta on maininud ka, et küla asus väikese seljandiku taga. Küla on andnud nime Mäetaguse mõisale, hiljem saanud asunduse, aleviku ja valla nimeks. Küla tihedalt hoonestatud lõunaosa nimetatakse Koplikülaks. Vrd Mäetaguse1. – MK
Joh LCD: 499; KNAB

Orjaku ‹-le› Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas Kassari saarel, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Orjak, 1254 Oryocko, Oriwocko, 1565 Oryack (küla).  B4
● Orjaku mõis rajati ajavahemikus 1606–1612. Al 1827 sisuliselt Emmaste mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, u al 1939 küla. Nime puhul toob L. Kettunen ära rekonstruktsiooni *Orjaaugu, mida peab rahvaetümoloogiaks, kuid jääb ori : orja juurde, lisades, et liide -ku (*-kkoi) võis märkida ka naissugu. Muidu eeldab Kettunen tuletamist nagu männik : männiku puhul. Võimalik, et ori tähendab nimes suurt puud, sel juhul on -ku tõenäoliselt kollektiivliide nagu nimedes Saarnak ja Männaklaid. Orjakuga on 1977 liidetud Mereküla, mille nimi pandi 1939. a paiku (nimekirjas 1945), varem oli Orjaku asunduse osa. Vrd Oriküla1. – MK
EAA kinnistud; EAN; EM: 84; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 174; KNAB; LUB: VI, 2736

Paslepa [`paslepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Passlepa = Pasklep [`pask`lep] ‹-i›, kohalikus pruugis Pasklop [pašklup] ~ Paslop [pašlup] Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis, sks Paschlep, u 1540 Passelep, 1679 Pasklep.  C3
● Mõis loodi külasse 1679. Küla paiknes XIX saj jooksul ümber ida poole (1798 veel vanal kohal mõisast lõunas Gamlas Gardarna, st vanad talud, 1844 Gamlas; 1871 uuel kohal mõisast kagus Paslep). Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Paslepa külaga. Nime lähtekohaks võib olla liitsõna pasklepp ’hall lepp’ või pask : pasa + lõpp : lõpe, mis eestirootsi aladel on andnud e-lise lepa. Paslepa asunduse lääneosa nimetatakse Siidikülaks (rts Sideby). – MK
BHO: 433; Eesti PK 20; Lagman 1964: 43; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Pilpaküla1 [`pilpa‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Kärdla mõis).  B2
● Külanimena uus (1997), varem Kärdla asunduse (kuni 1977) või Tubala küla osa. Pilpaküladeks nimetatakse uusehitusalasid, mis on tavaliselt täis väikesi eramaju või kergehitisi, nimi tuleneb sõnast pilbas : pilpa. Vrd Pilpaküla2, Pilpa. – MK
HK: 189

Poksi ‹`Poksi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-n› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas (Kavastu mõis).  B1
● Poksi karjamõisa asemele rajati 1920. a-tel asundustalud, mis loeti Kavastu asunduse osaks, 1939. a paiku eraldati omaette külaks. Kohanimi võib tuleneda sõnast poks ’müks’ või ’pabul’, mis oli esialgu tõenäoliselt isiku lisanimi või talu nimi, vrd 1721 Poxi Tanni. Välistatud pole ka lähtumine praegu teadmata omaniku perekonnanimest. – EE
EM: 97, 179; KN; KNAB; RGADA.274.1.171-2:265, L 765p; VMS: II, 230

Prählamäe [prähla‿`mäe] ‹-le› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Kärdla mõis).  B2
● Külanimena uus (1997), külas on Prähla talu ja Prähla mägi. C. Russwurm on talunimele vasteks toonud bräsh’la ’suurem heinamaa’, P. Ariste lisab võrdluseks eestirootsi sõna braλ ’tihnik, rägastik’. Varem kuni 1977 oli Kärdla asunduse, seejärel Tubala küla osa. – MK
HK: 192; KNAB

Puka2 ‹`Pukka ~ -sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Roela mõis), 1844 Pukka.  B1
● Moodustati Roela asunduse osast 1939. a paiku, kui oli kavas asunduste kaotamine. Kuni 1977 nimetatud ka Roela-Puka külaks vastukaaluks Kulina-Pukale, mis on 1977 liidetud Kulina külaga. Kulina-Puka külla jäi endine Puka karjamõis, mis arvatavasti on mõjutanud külanime kujunemist. Nime lähtekohaks võib olla loomanimetus pukk : puki, puka ’jäär’, vrd ka pukk : puki, puka ’alus, tugi’. Puka lõunaosas asus Karila karjamõis (sks Karlshof), mis rajati natuke enne 1782. a; XIX saj lõpuks oli juba mõisapõlluks tehtud. Kohal asus vana küla (1241 Kariæl). Vrd Puka1. – MK
EMSK; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 406; KNAB; Schmidt 1844

Päite [`päite] ‹`Päite ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, mõis, sks Peuthof, ? 1534 Patzs (mõis ja küla), 1688 Peit (mõis), 1726 Peud (küla, mõis oli Peudhoff), u 1900 Пейтгофъ (Пяйта) (küla).  A2
● Päite mõisast on teateid XVI saj-st. 1534. a kirjapanek pole võib-olla samastatav Päitega, see-eest on E. Tarveli andmeil samastatav 1557 Peitz (mõis). 1920. a-tel tekkis asundus, mis sulandus Päite külasse 1930. a-teks. Endise asunduse põhiosa koos mõisaga jääb tänapäeval Sillamäe piiresse. E. Tarvel on pidanud võimalikuks, et nimi lähtub sõnast põõs : põõse ~ põõsa ’paas, kalju’ või samatähenduslikust sõnast paas. L. Kettunen seevastu on nime võrrelnud kohanimedega Päide ja Pöide, ehkki ta viimaste samasust on küsitavaks pidanud, ja tuletanud need sõnast pöid (põid, peid) : pöia. Tarveli oletus on tähenduslikust seisukohast usutavam. Päitega liideti 1977 Allika küla (Vai, 1945). Vrd Pöide. – MK
Bfl: I, 1054; Bfl: II, 935; EAN; EO: 15; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 194; Tarvel 2004b: 280

Pärna2 ‹-le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Vasta mõis), 1591 Perno (veski).  A2
● 1977–1997 oli Pärna ametlikult Unukse osa. Vasta mõisa all oli 1726 kolm Pärna (Perna) hajatalu ja lisanimi Perna leidus ka Vasta külas. Ilmselt oli see koha- ja lisanimi aluseks Pärna küla nimele. Lisanimi võis lähtuda isikunimest või puunimetusest. Siiski on eelistatavam isikunimi, eriti kui pidada Pärna küla nime XVI saj Vasta mõisa veski Mühle zu Porn järglaseks. Algne esisilbi täishäälik võis olla midagi muud. Külaga on 1977 liidetud osa Orgu külast (1913 Оро) ja Sooküla (moodustati 1939. a paiku Malla asunduse osast). – MK
EAN; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KNAB; Rev 1586: 19; Rev 1725/26 Vi: 144; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/6:55, L 46

Rajala ‹-sse›, rahvakeeles varem `Teo‿küla Hag – paik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Pahkla mõis).  B2
● Mõisa moonakamajad, Pahkla asunduse osa, mis 1939. a paiku sai Rajala nime selle järgi, et asunud Tuhala valla piiril. 1977 liideti Pahkla külaga. – PP
ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); KNAB

Raka1 ‹-le› Amb – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Rakkamois, 1447 Racke (mõis), 1637 Rackmois (küla), 1712 Rackamoisa (mõis).  A2
● Raka mõis asutati enne 1447, võimalik, et samanimelise küla asemele. XVI saj II poolel mõis hävis ning mõnda aega oli seal Käravete mõisale kuuluv küla. Hiljemalt 1680. a-teks küla taas mõisastati. Mõisale kuuluvat Näo küla (1614 Mäho, 1782 Neokull) hakati XIX–XX saj vahetuse paiku kutsuma Raka või Rakamõisa külaks. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Raka asundus liideti 1977 külaga. Nime tähendus on ebaselge. Võimalik, et see seostub sõnaga rake : rakke ’kaevu vooderdus’, nime varasemad kirjapanekud on XVII saj alguseni kõik e-lõpulised. Nimi võib tulla ka isikunimest, mille näidetena L. Kettunen toob *Rakka, *Rakkei. Näo nimi tuleb nähtavasti sõnast mägi, n-alguliseks muutus nimi alles XVIII saj keskpaiku. Ambla meiereist loodes asus Preedikküla (1782 Predrik), mis külanimena kadus 1920. a-te alguseks, hiljem liideti talud Raka külaga. Ambla aleviku idaosa Raka mõisa talusid loeti XX saj keskpaiku Raka küla osaks Kirikuküla nime all. 1977 liideti Rakaga Saunaküla (endine moonakaküla Rakast lõunas, nimestikes pärast Teist maailmasõda) ja ↑Prümli asunduse põhiosa (väike osa, sh mõisasüda läks Jõgisoo alla). Vrd Näo, Raka2, Suure-Rakke1. – FP
Bfl: I, 191; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/3;  EAA.3724.4.472, L 1; EAA.3.1.448:170, L 119; EAA.1864.2.IV-6:349–350, L 343–343p; EO: 280; EVK; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 63

Rebasemõisa [rebase‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Rebäse‿`mõisa ‹-le, -n› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, kõrvalmõis (Karula mõis), sks Repsberg, u 1690 Rebensberg hoff, 1723 Hofflage Rebbesberg, 1798 Rebsberg.  C2
● Rebasemõisa hõlmab kunagise Karula küla idaosa (1582 Carrola, u 1690 Karola Külla). Mõisa rajamisega laiale kõrgendikule XVII saj lõpul tõrjuti oma praegusse asukohta soodevahelistel kuplitel Rebäse ja Madsa talud (1586 Pap Repan, 1627 Rebben Matz). Tõenäoliselt oli koha nimi enne mõisa asutamist *Rebästemäe ~ *Rebäsmäe. Pooltõlge Rebbesberg lühenes saksakeelses pruugis. Eesti keeles asendus -mäe sisuliselt sobivama liigisõnaga -mõisa. Huvitav on, et XVIII saj alguse kirikuraamatus nimetati talupoegi eraldi Rebäste valla (Rebbaste wald, Rebbasse wallast) järgi kõrvuti Karula vallaga (Carrolo wald). See näitab, et esialgu peeti Rebasemõisat omaette mõisaks, Karula mõisa osaks sai 1720. a-tel. 1920. a-tel sai Karula asunduse osaks, omaette külaks pärast 1940. a-id. Nimi pärineb algselt talupoja lisanimest Repän ’rebane’. Rebasemõisaga on 1977 liidetud ↑Kolski ja ↑Madsa küla, omaette nimega paigad on ↑Karkkülä ja Palu. Vrd Karula3. – ES
EAA.567.3.67:29, 30, L 27p, 28p; EAA.1297.2.1:17, 28, L 14p, 25p; Mellin; PA I: 70, 170; Rev 1624/27 DL: 155; RGADA.274.1.174:931, L 926p

Revinu ‹-le› Jõh – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kukruse mõis), 1241 Reuanal (küla), 1346 Reyuenalle, 1410 Revinal, 1844 Rewwino.  B3
● Põlisküla oli P. Johanseni järgi kadunud täielikult XIX saj. Ta määras selle asukohaks Kukruse ja Edise mõisa vahel oleva mõisapõllu Edisest põhja pool, mille nimi oli Vanaküla väli. 1922 on sealkandis mainitud Käbala küla. Naabruses olevat Kukruse mõisa põldu tunti nime all Revino väli ja 1920. a-tel tekkis sinna asundus, mille üks talu sai Revino nime. 1939. a kavandati Kukruse asunduse nimeks muinasnime põhjal Reva. Plaan ei teostunud, küll aga on 1945. a nimekirjas Revino küla, hiljem 1970 Revinu. 1977 liideti see Kukruse külaga. Esmamainingut võib analüüsida mitmeti. P. Johansen on selle ära toonud nende nimede hulgas, mille lõpuks on -nal. Ta mainib, et enamik selle lõpuga kirjapanekuid pärineb Virumaalt (14st 10) ja tähistab vanemaid asulaid. Nimelõpu n võib pärineda omastavast käändest, seega oleks nimi võib-olla ühendatav tüvega reba : reva (vrd reba-ne, talunimed Revaste, Revasturu). Esmamainingu järgi ongi teises silbis a. Osis -al tuleneb P. Johanseni arvates sõnast ala ’alune, all olev’. Enamasti on kirjapanekute lõpp -nal tänapäeva nimedes andnud -na, ka Revinust on olemas na-lisi kirjapanekuid (1585 Räuina, 1615, 1694 ja 1744 Revina, 1726 Rawwina). 1508. a Reuinoya võib olla rööpnimi, millel on ehk oma osa hilisema o-lise või u-lise nimekuju tekkel. Käbala külaks nimetati Kukruse mõisatööliste maju, hiljem asundusküla osa, mis pärimuse järgi olevat nime saanud perekonnanimest. 1660 on Jõhvi khk Järve mõisa all mainitud küla nimega Kebbel, ka on lisanimi Kebbala Virumaal esinenud XVIII saj (Simunas 1716 Kebbala Ado). Vrd Revala. – MK
EAA.3.1.451:203, L 139; EAA.858.2.2456; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 290–291, 576; KN; KNAB; Reimaa 2007: 196

Ristipalo [risti‿palo] ‹-`pallo ~ -sse ~ -le› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1903 Ristipallo Knechte, u 1900 Ристипалло (talu).  A1
● Küla nimi on suhteliselt noor, esmalt kandsid seda nime Räpina Alamõisa Ristipalo moonamajad ja Ristipalo kalmistu. Asustus tekkis kahe lainena: mõisamaade jagamisel asundustaludeks (Alamõisa asundus, Ala küla) ja pärast Teist maailmasõda, kui Ristipallo rajati Räpina metsamajandi keskus. Ristipalo küla moodustati ametlikult 1977, enne seda oli Räpina-Ala asunduse osa. Ristipalo nimi pärineb Räpina ja Võõpsu vahele jäävalt metsalt, kuid nime tekkimise lugu pole teada. Võimalik, et nimi tuli kasutusele alles siis, kui XIX saj keskpaigas rajati nn Uus surnuaed (vana oli Kõlõstukalmõ Jaama, praeguses Köstrimäe külas). Metsas leiduvad muinasaegsed kääpad näitavad koha ammust pühaks pidamist ja koha tähistamine sõnaga rist võis tekkida juba enne kalmistu rajamist erinevate võimalike seoste alusel (kivirist, kabel, lahingukoht vm). 1977 on Ristipalo küla alla liidetud põline ↑Lokuta küla. – ES
 EAA.2469.1.761, L 3; Eesti TK 50; KNAB; Vene TK 42

Rooglaiu [`roog‿laiu] ‹-le› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Mõisaküla mõis), 1923 Ranna, kuni 2017 Rannaküla.  C3
● Kuke rannas olev küla tundub olevat hiline küla, mis on kuulunud Mõisaküla asunduse alla, kuigi on mh mainitud 1923. Mõisaküla asundus nimetati 1939. a paiku Rannakülaks, liideti 1977 Kukerannaga ja taastati 1997. Ajaloolisel Läänemaal on olnud Rannaküla veel Lääne-Nigula, Ridala ja Varbla khk-s. 2017 nimetati Rooglaiu külaks neeme ja sadamakoha järgi, sest ühendatud Lääneranna valda sattus teinegi Rannaküla. Vrd Mõisaküla3, Rannaküla1. – MK
ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; Mellin; ÜAN

Roosna1 [`roosna] ‹`Roosna ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Ruosna Amb – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Sonorm, 1402 Sonorm, 1732 Roosna.  A2
● 1402 läänistati Curd Sonormele kuulunud *Soonurme mõis uuele omanikule. Võimalik, et varem oli mõisa asemel olnud samanimeline küla, mis andis nime ka Sonorme vasallisuguvõsale. Teine oletus on, et suguvõsa algkodu on Lüganuse khk Soonurme külas ning Ambla kihelkonda on nimi sealt rännanud koos omanikuga. A-tel 1525–1764 kuulus mõis Rosenite suguvõsale, kellelt sai eestikeelse Roosna nime; saksa keeles jäi püsima Sonorm. Eesti keeles on Soonurme nime kasutatud nähtavasti ainult XX saj saksakeelse nime mõjul asunduse (endise mõisa) nimena. Roosna asundus jagati 1977 Jõgisoo ja Reinevere küla vahel. Mõisalt kandus Roosna nimi ka Nõmmküla vallamaja ümbrusesse tekkinud külale (u 1900 Сонорм), mis 1977 liideti Reinevere külaga. Mõisast 6 km lõunas asuvat Kaarevere küla (1429 Karrefer) hakati 1920. a-tel mõisa järgi kutsuma ka Roosna külaks, kuid ametlikult muudeti nimi selleks alles 1977. Roosnaga liideti 1977 Tammiku küla (1429 Tamkas), Liivaku asundus (tekkis 1920. a-tel Annemõisa ehk Liivaku karjamõisast, 1879 Annenhof, 1883 Annemõis) ja ↑Lüsingu asundus. – FP
Bfl: II, 928; BHO: 559; EAA.3724.4.479; Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB; Thor-Helle 1732: 316

Räni ‹-le› TMr – alevik Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis, sks Renningshof, 1782 Renni.  C2
● Esmateade mõisa kohta pärineb XVI saj keskpaigast. 1618 läks see Tartu raehärra Hans Renni valdusesse. XVII saj keskel oli omanikuks Jacob Renni, kes sai hiljem perekonnanimeks Renning. 1920. a-te alguses rajati mõisasüdames Räni asundus, mis 1977 nimetati külaks, 2013 alevikuks. A-tel 1923–1977 oli peale asunduse ka Räni küla (↑Õssu). Mõisa ja asunduse järgi on nimetatud Tartu linnajagu Ränilinn. K. Uustalu järgi tuleneb Räni XVII saj mõisaomaniku perekonnanime varasemast (Renni), saksakeelne nimi aga hilisemast variandist. Räni mõisa algne nimi, hääbunud lõunaeestipärane *Tseamõisa (1618 Zeamoisa, 1627 Zigga Moysa, Szoeha Moysa, 1630 Zian moisio) koosneb osadest tsiga : tsia ~ tsea ’siga’ ja mõis(a). 1977 liideti Räniga Mäeküla ja ↑Ränna. – EE
Almquist 1917–1922: 316; BHO: 495; Eisen 1918b: 1; EM: 98, 182; KN; LGU: I, 110, 216; Mellin; Rev 1624/27 DL: 130, 137; Uuet 2002: 112, 220, 264; Uustalu 1968: 739

Sauaru [`sau‿aru] ‹-sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Pihtla mõis), 1938 Sauaru.  C4
● Pihtla asunduse osast 1920.–1930. a-tel väljakasvanud hiline küla. Nimi pärineb arvatavasti loodusnimest, vrd Püha külas olnud Saue talu varasemaid maininguid 1684 Saue Otti Jurgen, 1756 Saue Simmo. Vrd Pihtla. – MK
ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); SK I: 369

Silla2 ‹-le› Pär – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paikuse vallas (Reiu mõis).  C2
● Silla küla kohal Reiu jõe alamjooksu paremal kaldal oli Pärnu omaaegne linnamõis ↑Reiu (sks Reidenhof), mille asemel omakorda oli varem al XIV saj-st Pärnu linnale kuulunud küla. Silla nimi pandi külale 1939. a paiku, enne seda olid Reiu asunduse osad vallakirjades Jõeküla ja Metsaküla. Vrd Raeküla2. – MK
ENE-EE: VIII, 88; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB

Silmsi2 [`silmsi] ‹`Silmsi ~ -sse› Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, XIV saj Silmus, 1564 Silmis (küla), 1615 Sillmis (kroonu küla), 1796 Silms (mõis).  A1
● Silmsi mõis rajati XVII saj enne 1686. a. XX saj asundus ja küla, mis liitusid millalgi pärast Teist maailmasõda enne 1970. a. Silmsist kagus, praeguse Vaali piires, olid varem Silmsisoo (1945 Silmsi-Uudismaa asunduse) talud, mida on mõnel kaardil ka Silmsi külaks nimetatud. Vrd Silmsi1. – MK
BHO: 550; Blumfeldt 1949: 170; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 68

Sinimäe [sini‿`mäe] ‹-le› Vai – alevik Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas.  B3
● Vaivara mõisa (sks Waiwara) maadele tekkis 1920. a-tel Vaivara asundus (1922) või Mõisaküla. 1939. a asunduste kaotamisel nähti ette Vaivara asunduse osale anda Sinimäe nimi. 1970. a-tel Sinimäe asund, al 1977 alevik. Nimi pärineb loodusnimest, Sinimägede järgi. Aleviku põhjapoolset osa nimetati 1920. a-tel Jaamakülaks. Vrd Vaivara2. – MK
ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KNAB

Suuresta ‹-sse ~ -le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas, u 1866 Сурести (talu), 1913 Suuresöödi (Vaida mõisa talu).  A4
● 1977 moodustati Rae asundusest ja Vaida asunduse põhjapoolsetest taludest uus Suuresta küla. Nimi on pandud talu järgi, mille nimi on lühenenud sõnadest suur ja sööt : sööda (~ söödi). – PP
BAE: 262; KNAB; Vene TK 126

Suurevälja [suure‿välja] ‹-le› Kos – paik (küla) Harju maakonnas Raasiku vallas (Pikavere mõis).  C1
● Pikavere asunduse põhjapoolsed talud said 1920. a-te lõpupoole Suurevälja küla nime. Küla liideti 1977 Pikaverega. Nimi esineb tihti hilise talunimena, tulenedes enamasti põllunimest, nimeosisteks sõnad suur + väli ’põld’. – TL
ERA.14.2.713 (Peningi vallavalitsuse kiri 4. I 1939 nr 562); EVK; KNAB

Tammaru [`tamm‿aru] ‹-sse ~ -le› Mih – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas.  A3
● Tammaru nime kandis ↑Kõima küla 1977–1997, mil selle nime alla oli ühendatud ka Parasmaa. Kõimas on olnud Tammaru talu, mis on nime saanud loodusnimest. Tammaru nime pani Koonga vallavolikogu Kõima asunduse nimeks ette juba 1939, sest „asundus on suure tamme metsa ääres“. Nõukogude ajal oli sealkandis Tammaru kolhoos. Kõima külas on olnud Tamme talu (1811 Tam̄e Ado Michel), mis arvatavasti on lähtunud läheduses olevast Tamme külast. Vrd Tamme2, Kõima. – MK, PP
EAA.1865.3.207/3:13, L 12; ERA.14.2.715 (Koonga vallavolikogu 28. I 1939 koosoleku protokoll nr 4); KNAB

Tammikualuse [tammiku‿aluse] ‹-le› Rak – Rakvere linnajagu (Rakvere mõis).  B4
● Linnajagu Rakvere tammikust läänes Vallimäest edelas kunagisel Rakvere mõisa väljal vastu endist Tammikualuse küla (1945, varem Rakvere asunduse osa), mis 1977 liideti Taaravainu külaga. Linnaosa tänavanimedes on kasutatud puudega seonduvat sõnavara (Pähkli, Tõru, Vahtra, Õie jne). – MK
EAN; ENE-EE: VIII, 17; KNAB

Tarvastu2 ‹-sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Tarwast-Schloß, 1414 Tarvest, 1599 Taurest.  B3
● Küla asub Viljandi–Pikassilla maantee ääres Mustla alevikust kagus. Tarvastu jõe ääres asus eestlaste linnamägi, kuhu XIV saj rajati ordulinnus (esmamaining 1414). Tarvastu mõis rajati oletatavasti samal ajal. Tarvastu küla esines veel 1638. a revisjonis, 1680. a-tel olid paremad põllumaad läinud mõisa kätte ja küla kadus. Tarvastu kirik, mis jääb praegu Porsa külasse, ehitati XV saj. Kirik on korduvalt sõdades kannatada saanud, pärast 1892. a piksepõlengut rekonstrueeriti neogooti stiilis. Ametlikult kandis asula a-ni 1977 Mõisa asunduse (Mõisaküla) nime, olles rajatud Tarvastu mõisast väljajagatud maale. Tarvastu idaosas on omaette piirkonnad Vardja ja Nabaküla, endine popsiküla. Tarvastuga on 1977 liidetud ↑Sägä küla. Vrd Tartu, Tarvastu1. – MKu
BHO: 585; ENE-EE: IX, 303; KNAB; Liitoja-Tarkiainen 2000: 110; P XVI: 21

Terepi ‹-le›, rahvakeeles ka Terepi‿`nukk, rahvakeeles varem ka Üle‿lüisi Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1922 Terepi, 1925 Terepinurk, Ülelüüsi küla.  C3
● Rahvatraditsiooni kohaselt rajasid küla u 100 aastat tagasi, st u XIX saj keskel, Sikuta küla elanikud. J. Simmu järgi olid nad väljarändajad, L. ja I. Rootsmäe teatel Sikuta küla siis lammutati. Terepi nime seletavad Simm ja Rootsmäed vene sõnaga тереб, mis V. Dali sõnaraamatu järgi märgib võsast puhastatud kohta. Ülelüüsi (Ülelüisi) külaks kutsuti Terepit seepärast, et ta asetses Rasina poolt vaadatuna teisel pool veskitammi. Sikuta küla, mis asus Rasina mõisast edelas hilisema Rasina asunduse kohal, on rahvapäraselt kutsutud peamiselt Sikti, harvem ka Sikuti või Sitki külaks (1730 Sikkuti Kül, 1744 ja 1767 Sikkota, 1805 Sickuta). See olnud rahvapärimuse järgi juba enne Rasina mõisa asutamist suur ja rikas küla, lõhuti mõisa poolt 1860.–1870. a-tel. Nime tuletab Simm tegijanimest sikutaja (nagu Kokuta). Esmamainingus ja rahvapärastel kujudel on siiski lõpus -i. 1744 ja 1758 on küla korduvalt nimetatud Rasina külaks (1744 Dorff Rasin oder Sickotakülla), tõenäoliselt on tegemist Väike-Rasina külaga (Klein Rasin), hilisema Ülekülaga. 1977 liideti Terepiga Nisumäe (1970), mis rajati karjamõisana XX saj algul, ja Üleküla (varem Ülejõe, 1796 Üllejöe). Vrd Tärivere. – MJ
KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 662–663, 668; Simm 1972: 291; Simm 1973: 107, 116–117, 134, lisa 185–186; Tartumaa 1925: 476

Tirbi ‹-le› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Kasti mõis), kuni 2017 Laheküla.  B1
● Kasti asunduse osast tekkinud küla, Laheküla (Lahe) nimi pärit arvatavasti 1920. a-te lõpust. 1977–1997 oli Vanamõisa osa. 2017 Saaremaa valla moodustamisel nimetati samanimelistest küladest eristamiseks Tirbi külaks Tirbi poolsaare järgi, kuhu asustus on uuemal ajal nihkunud. Vrd Laheküla1. – MK
EAN; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB

Tohisoo [tohi‿`soo] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Tohise ~ Tohisu Hag – paik Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Tois, 1241 Tois (küla), 1298 Thoyz, 1732 Tohhise m.  A2
● Tohisoo mõis rajati XVII saj keskel. Toisi-nimelist aadlisuguvõsa on mainitud a-st 1298. Küla asus Keila jõe idakaldal mõisast põhjas, a-ks 1844 oli ta kadunud ning tekkis uuesti asundusena 1920. a-tel. Hiljem on asunduse põhjaosa liidetud Kohila aleviga, lõunaosa moodustab ↑Pukamäe küla. Nime järelosaks on A. W. Hupeli järgi kujunenud -soo, ent rahvasuus on ka -se, mis viitab ne-liitele. Sel juhul oleks loogilisem nime siduda sõnaga tohine ’kasetohust tehtud’, tohik (kasetohik). Tohisoo nime all on tuntud ka Kohilast loodes paiknevat Saku küla, mis kuulus Tohisoo mõisale (↑Vilivere). – PP
EO: 195; Joh LCD: 621–622; LCD: 41v; Thor-Helle 1732: 312; Wd

Tumari ‹-sse ~ -le› VJg – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Tudu mõis).  A2
● Liidetud 1977 Tudu alevikuga. Tumari nime kavandati Tudu asunduse nimeks 1939. a paiku, kui oli päevakorral asunduste kaotamine, hiljem kinnistus nimi asunduse lõunapoolsetele taludele. Nime tekkepõhjus on teadmata. Külas on Toomara talu, võib-olla on külanimi lähtunud sellest nimest. – MK
ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KN; KNAB

Ulila ‹-sse› Puh – alevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas, mõis, sks Ullila, 1582 Ulilla, 1627 Pullila Kuella, 1638 Vl(l)ila, Vllyla.  B2
● Esialgu Teilma mõisa alla kuulunud küla. Ulila mõis tekkis XVII saj ja lahutati ametlikult Kavilda mõisast 1762. Väike-Ulila mõis eraldus Suure-Ulilast vahemikus 1723–1731. Suure-Ulila maad jagati kruntideks 1921. Selle kohale tekkis Ulila asundus (1945 Asunduse küla), kusjuures mõisasüda kujunes 1970. a-ks Ulila alevikuks ning asunduse hajali osa ühendati 1977 Teilmaga. Väike-Ulila riigimõisa maa-alale rajati XIX saj Ridaküla, ülejäänud mõisamaa jagati kruntideks 1908. Kohanime päritolu pole selge. E. Päss seostas Ulila lõunaeesti sõnaga ull(ike) ’rumal’. L. Kettunen tuletas kohanime oletatavast isikunimest *Ul(j)i, vrd ka 1627 Uhlische Beche ’Ulila (*Uuli) oja’ ja 1507. a isikunimi Uly. Vrd Uljaste, Uulu. – EE
BHO: 618, 620; EM: 95, 196; EO: 91; PA I: 49; Rev 1624/27 DL: 141, 144; Rev 1638 I; Stoebke 1964: 72; Tartumaa 1925: 367; Uuet 2002: 110

Urvastemõisa [urvaste‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Urvastõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – paik (asundus) Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, 1541 Urbs, 1582 Urbstfier.  B3
● Urvaste mõis on paiknenud mõisapiirkonna talude suhtes ääremaal, praeguse Ruhingu küla piires. 1585. a revisjonist tuleb välja erinevus nimedes: küla on Urwast ja mõis Dwor Hanus Seia Urbstfier (Hans Szoige *Urvastvere mõis). Peamõisa maade jätkuks on olnud kolm karjamõisat: Hansi (Richteri aadressiraamatu Antri on ümberkirjutusviga), Rebäse (↑Rebaste) ja ↑Ruhingu (Ruhiku). Asunduse nimi Urvastemõisa tekkis pärast mõisa kruntideks jagamist 1920. a-tel, 1970. a-tel oli mõisasüda Hansi küla piires. Mõisaasunduse osade rahvapärased nimed on veel Piidsakülä, Lutikaliin ja Raotu. Vrd Ruhingu, Urvaste3. – ES
BAL: 654; BHO: 623;  EAA.2072.9.731, L 1; LGU: II, 861; PA I: 86, 178, 179

Vaidasoo [vaida‿`soo] ‹-sse ~ -le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas (Vaida mõis).  B1
● 1977 eraldati Vaida asunduse hajatalud, mis jäid Vaida alevikust välja, omaette Vaidasoo külaks. Nimi on antud selle põhjal, et need Vaida talud jäid vastu suurt Pikavere sood. – PP
KNAB

Valli ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Järvakandi mõis).  A1
● Järvakandi mõisasüdame juurde tekkinud asunduse keskmine osa sai 1936 Valli nime; nime põhjus pole teada, ent läheduses on mitu Valli talu. Külas asub Järvakandi mõis, kohta on 1460 mainitud külana (Jerwencato; 1464 Jerwentayne ~ Jerwencayue), 1485 juba mõisana (Jerworikory ~ Jerwenkay). Nime algusosa viitab sõnale järv, ent järelosa näib aja jooksul olevat muutunud: varasematest kirjapanekutest võib välja lugeda sõnu katk ’mülgas, soo’, -tagune või kaev. XVI saj muutus selleks -kand, mis ka eesti tavas on sellisena, kuigi muudes selle piirkonna nimedes on saksa -kant vasteks eesti kõnd : kõnnu (vrd Ahekõnnu, Isakõnnu, Vahakõnnu). Võib-olla on nime järjepidevus vahepeal katkenud ja see on toonud kaasa tema moondumise. Ent L. Kettunen peabki usutavaks, et teine osis nimes on olnud kant : kandi. Rahvapärimus seob Järvakandi nime tekke kunagise suure järvega, millest hiljem on saanud sood ja rabad. 1977 liideti Valliga küla kaguserval olnud Kaera küla, mis sai 1936 nime Kaera talu järgi (asutatud pärast 1774; 1782 Kaerameggi Hindrick); 1920. a-tel nimetati seda teise talu järgi Ristema külaks. 1977 liideti ↑Mõisataguse. Küla põhjaosas Järvakandi mõisa põllul asusid 1770. a-teni Laeste talud, mis varem moodustasid küla (1460 Lalis, 1464 Ludentacken ehk Lais, 1725 Laste). XV–XVI saj allikais nimetatakse ka *Lammküla (1460 Lammenkull, 1485 Lamkull, 1579 Lammaküll), mille asukoht pole teada. – PP
Bfl: I, 241, 251 (+reg), 353; EAA.1864.2.IV-1:666, 668, L 646, 648; EO: 26; ERA.14.2.713 (Järvakandi vallavolikogu 30. XII 1936 koosoleku protokoll nr 4); Joh LCD: 556–557; KM: ERA II 225, 25 (2) – 1939; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 280

Vanamõisa6 [vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Altenhof, 1241 Katenshapæ, 1577 Kassiseppe, 1660 Oldenhoff, u 1700 Kattsaba oder Altenhoff, 1732 Wanna, Kattisawwa m.  A3
● Taani hindamisraamatus on nimetatud *Katisaba ehk *Kassisaba küla (Katenshapæ ‹ *Katenszapa, katt : kati ’kass’ + saba). 1597 on nimetatud Karula mõisnikule kuuluvat väikest mõisat, 1637 aga *Ohuküla talupoega Kattisab Peter. Vahepeal hävinud mõis ehitati uuesti üles, eraldati Karula mõisast 1660 ning sai endise mõisa kohale rajamise järgi Vanamõisa nime (Oldenhoff), ent *Katisaba nimi esines ajuti veel XVIII saj lõpul, nt 1782 Kattisabba. 1920. a-tel rajati mõisa maadele Vanamõisa asundus, al 1977 küla. 1977 liideti Vanamõisaga Mõisavälja küla ning osa Arukülast. Viimane oli varem Aru karjamõis (sks Arro). Mõisast kirdes asunud Vanaküla (sks Wannakülla) oli samuti karjamõis ja sai hiljem Vanamõisa asunduse osaks. Kuni XIX saj keskpaigani oli Vanaküla maadel *Ohuküla (1241 Høckæ, 1844 Ohhokül), mille maad mõisastati ning talud viidi üle endise Võle mõisa maadele, Võle mõis aga liideti 1844 Vanamõisaga. Vrd Lihulõpe, Võle. – MA
EM: 66; EO: 262; Joh LCD: 415–416; Joonuks 1969: 34; KN

Vastemõisa [`vaste‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Wastemois, 1559 Nienhave (mõis), 1583 Wasth Moyza, 1638 Wastemois, Waistne Moise.  B1
● Mõis oli juba XVI saj, XVII saj kuulus Viljandi lossilääni. 1920. a-tel Vastemõisa asundus, al 1977 küla. Nimi tuleb sõnadest vastne ’uus’ + mõis. Läheduses on ka Vanamõisa küla. Vastemõisa põhjapiiril Kobruverega on Vaalamäe ehk Aleksandri (rahvasuus ka Veneküla, u 1900 Александрова), endine popsiküla. 1977 liideti Vastemõisaga Järavere küla (1584 Jarawer, 1682 Jerrafer, 1839 Jerrefer). Järavere ehk Järevere paiknes varem lääne pool, Ivaski ja Paistu vahel, ent arvatavasti hajutati kruntimise tõttu XIX saj II poolel. 1930. a-te lõpul mõisteti selle nime all Vastemõisa asunduse lõunapoolseid talusid. – MK
BHO: 655; EAA.567.3.99:7, L 6p; ERA.14.2.719 (Vastemõisa vallavalitsuse 3. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KN; KNAB; PA IV: 150, 174; Rev 1638 II: 84; Troska 1987: 100

Veere3 ‹-sse ~ -le› Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Veelikse mõis).  C1
● Veere on hiline nimi, mis tuli kasutusele 1939. a paiku Veelikse asunduse nimena. 1970. a-tel oli Veere kahes osas (Veere I ja II). Pärast seda, kui asulanimena taastati Veelikse, on Veere jäänud kitsamas mõttes tähistama kagupoolset osa, mida 1930. a-tel nimetati Veelikse-Tagakülaks, 1970. a-tel Veere II külaks. Arvatavasti lähtub nimi sõnast veer : veere ’äär, kallas’. Hallistes on olnud ka teine Veere küla Halliste vallas, mida on mainitud 1922. See liideti 1977 Niguli külaga. Vrd Veelikse2. – MK
KNAB; VMS

Veskiküla [`ves´ki‿küla] ‹-`külla ~ -sse› HMd – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Vasalemma vallas (Vasalemma mõis).  A1
● Vasalemma asunduse osa nimetati Veskikülaks 1977, nimi esineb paikkonnanimena ka 1930. a-te kaardil. Külas oli kaks Veski talu. Vrd Vasalemma, Lemmaru. – MK
KN; KNAB

Veskimäe1 [`ves´ki‿`mäe] ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis, Mäksa mõis), 1945 Tuuleveski, 1970 Veskimäe.  B1
● Veskimäe nimi nähti 1939. a ette Kaarli asunduse (↑Kaarlimõisa) uueks nimeks, põhjendades seda asjaoluga, et keset asundust mäe peal asub suur mootor-jahuveski. J. Simmu andmeil on tegemist Kokuta küla juurde moodustunud uuema külaga, L. ja I. Rootsmäe teatel on küla rajatud pärast Teist maailmasõda osast Mäksa asunduse taludest, idaosa aga liidetud Kastre aladest. Küla on saanud nime kõrgendiku järgi, mis asub Emajõe ürgoru kaldal veski kohal. Kokuta külaks nimetatakse Veskimäe idapoolset osa. Selle küla lasi lammutada 1860. a-tel Kastre mõisnik, kes rajas u 1890 siia kandikohad. Rootsmäede andmeil kutsutud küla varem rahva seas Kokota, Kokutaja või Lepikutare külaks, kuna ta olevat pärast lõhkumist lepavõsa täis kasvanud (kandikohtade rajamisel roogitud võsa üles). Kastre mõisale kuulunud Kokuta külast on teateid XVI saj-st (1582 Kokotai, 1588 Kokuta, Kokkotay, 1601 Kockatha). Rootsi ajal paiknes küla Emajõe kaldal teest põhja pool Veskimäest kuni Järvepera sooni, nagu nähtuvat 1684. a kaardilt. Rootsmäede arvates paigutati XVIII saj küla ümber hilisemale kohale. Vana külanimi on nähtavasti lähtunud talupoja lisanimest Kokutaja. – MJ
BHO: 244; EO: 230; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; PA I: 113; Rootsmäe 2016: 180, 212–213, 269; Simm 1973: 128; Simm 1977: 113

Virulase ‹-le› Nõo – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Unipiha mõis), u 1900 Вирулазе (talu).  C3
● Hiline küla, mis moodustati 1939. a paiku Kambja valda üle läinud Unipiha asunduse osast Virulase kandikohtade põhjal. Kohanimi lähtub sõnast virulane ’Virumaa elanik’. Praeguse Virulase küla maadel asusid varem Aarike veski ja Unipiha mõisa Liutsepa karjamõis (1839 Luitsep). Esimene kohanimi tuleneb isikunimest Ari (vrd Arikjärve), teine ametinimetusest liudsepp ’liuategija’ või luitssepp ’lusikategija’. – EE
Eesti talundid 1939: 93; Eesti TK 50; ENE-EE: X, 456; EO: 219; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Vene TK 42

Võibre [`võibre] ‹-le›, kohalikus pruugis harva `Võibra Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Uue-Kariste mõis), 1601 Weiber (küla), 1624 Woyfer, 1797 Suur Woibra, Weike Woibra, 1811 Woibra.  A3
● Liideti 1977 Mulgi külaga. Varem on Võibre küla all loetletud ka praeguse Vabamatsi küla talud. XX saj alguseks oli Võibre asukoht ähmastunud, uuesti võeti nimi kasutusele 1939. a paiku, kui Võibreks nimetati Uue-Kariste asunduse osa. Nime päritolu jääb ebaselgeks. A. Selart on nimega seostanud 1578. a kirjapaneku деревнею Выверью. Näib, et tegemist on kunagise vere-lõpulise kohanimega, vrd Sim Võivere (1541 Woypever) ja SJn Reegoldi saksakeelset nime (1839 Weibstfer). Algusosa poolest liitub nendega Kariste mõisa teine küla (1601 Weibes, 1624 Woipistekill, 1797 Woibest, asus Vana-Kariste ja Päigiste vahel), Viljandi Võistre ning Äksi Võibla, viimase lähtekohaks on V. Pall pidanud isikunime Võibo ~ Võibu + -la. Varem on nimetatud ka Võibre-Altkülaks ehk Metsakülaks (1922). Vrd Võibla, Võipere. – MK
DLV 1998: 179; EAA.1865.3.171/3:10, L 10; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; LGU: II, 844; Mellin; PTK I: 281; Rev 1601: 145, 146; Rev 1624 PL: 54, 55; Rücker; Selart 1999: 138

Ülemõisa [üle‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaarli mõis), u 1900 Карлсбергъ (Юлимойза) (Kaarli mõisa karjamõis).  B4
● 1938 esines katastriüksuse nimena, 1939 kavandati anda Kaarli asunduse osa nimeks (Ülesküla, Ülemõisa või Ülemeste). Pärast 1945 eraldi Ülemõisa asundus, al 1977 küla. Nimi pärineb Ülemõisa karjamõisa nimest (1797 Wilhelminenshof, 1839 Minchenshof). Kui Halliste poolt vaadata, siis asub teisel pool Kaarli mõisat. Küla piires on endine Ooriku karjamõis (sks Friedrichshof). On arvatud, et ala on varem kuulunud Vingivalla (Vingi) külasse. Vrd Toosi. – MK
ENE-EE: X, 644; ERA.T-3.1.1130, L 1; ERA.14.2.719 (Rimmu vallavalitsuse 22. IV 1939 koosoleku protokoll nr 3); KNAB; Mellin; Rücker