[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 64 artiklit

Aabra [`aabra] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles varem ka `Aabra-`Petra Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1765 Dorf Pettra, Abra (peremees), 1796 Pettra od. Üllejerwe, Abra Jaan (peremees), 1909 Pettra (Abram), 1939 Abra-Petra (talu).  C3
Aabra arvati XX saj varem Järvekülä alla, 1977 liideti Jugumõtsaga, omaette külaks sai taas 1997. Talust arenenud küla nimi lähtus kirjalikes allikates XX saj alguseni varasemast lisanimest Petra, Peetri õigeusupärasest variandist. Tänapäeva külanimi põhineb XVIII saj peremehe eesnimel Aabra (Aabram). XX saj keskel kutsuti peremeest muuhulgas Japi Kuklane, uueks lisanimeks hakkas kujunema eesnime Jaan kohalik variant Japp (Japs).ES
BAL: 696; EAA.1268.1.401:152, L 147p; EAA.1268.1.403:437, L 385p; Eesti TK 50

Albu [al´bu] ‹`Al´pu ~ -sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis (Albu mõis), 1281 Alpie, 1615 Alpa ~ Allpa, 1782 Albo.  C2
A-st 1281 on teada mõis, veski ja küla. Albu ehk Nõmme küla asemele rajati 1781 (ekslikel andmetel 1803) karjamõis Neu Alp (A. W. Hupel tõlkis 1782 selle Vetepereks, 1788. a kaardi järgi Nömme, Mellinil 1796 oli Uus Mois, hilisem eestikeelne nimi oli Jäätma, 1898 Ятма). Selle endisele asukohale viidi osa Albu küla talusid ning neist loodi ↑Vetepere küla. Albu mõisa, sh Jäätma karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. Albu nimi tuleb tõenäoliselt isikunimest. D.-E. Stoebke järgi võisid isikunimed Alpe, Alpy tuleneda nimest Albert või Albrecht, kuigi pigem oli tol ajal tegu veel paganlike nimedega. Mõisast lõunas oleva Aruküla asemele (↑Kodru) rajati enne 1870 karjamõis. Viimase juurde 1920. a-tel tekkinud asundus (1922 Aro) arvati 1938. a-ks Albu asunduse alla, kuid oli 1940. a-teks taas omaette küla, mis liideti 1977 Albuga. Talurahva Põllupanga poolt enne 1922 müüdud maadele tekkinud Pangaküla Albu idaosas, sh Kaskmäe ja Kureküla, liideti enne 1940. a-id enamasti Albu külaga, osalt Pullevere ja Järva-Madisega.FP
EAA.1.2.938:33, L 31; EAA.1864.2.IV-6:113, L 111p;  EAA.854.4.545, L 1;  EAA.854.4.13, L 1; ERA.2424.1.519:24, lk 16; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; KNAB; LUB: III, 475a; Mellin; RL 1922: V, 51; Stoebke 1964: 15; Vene TK 42

Aniste-sseJMdpaik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas (Albu mõis), 1686 Hannuße Tomas (hajatalu), 1716 Annista (veski).  C2
Hajatalust XVIII saj alguseks loodud veski eraldati Aniste poolmõisana 1862 Albust. Ostja Rakvere kodanik Thomas Thomson oli varem olnud koha pandiomanik. 1920. a-test arvati Sääsküla alla. 1950. a-tel moodustatud eraldi asundus liideti 1977 uuesti Sääskülaga. Kohanimi tuleb isikunimest Hannus. Vahemikus 1564–1571 tuli Sääskülla kaks uut peremeest: Hannos Vastall ja Hannos Mewes.FP
EAA.1.2.935:136–137, L 144p, 145p; EAA.1.2.942:397, L 385p; EAA.3.1.450:80, lk 148; ERA.2424.1.519:31, L 19; ERA.2532.2.7:255, L 288p–289; KNAB; Wistinghausen 1975: 191

Aruküla3 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis).  C4
Ametliku külana moodustati 1997, varem oli 1977–1997 Maidla osa, enne seda arvati Uniküla alla. Küla on nime saanud Aru talult (1844, 1871 Arro), mis lähtub sõnast aru ’kõrge maa’. Vrd Aruküla1. – MK
KNAB; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Arupäälse [aru`päälse] ‹-le ~ -`pääleLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis).  C4
Ametliku külana moodustati 1997, varem oli 1977–1997 Maidla osa, enne seda arvati Uniküla alla. Küla on nime saanud tõenäoliselt Aru talust lähtunud talude nime vahendusel Arupealise heinamaa nimest. Vrd Aruküla3. – MK
EVK; KN; KNAB

Dirhami [`dirhami] ‹`Dirhami ~ -sse› = Derhamn [`deer`hamn] ‹-i›, kohalikus pruugis Deram [`deeram] Noaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Riguldi mõis), 1565 Thönius udi Digerhamp.  C1
Dirhami oli algselt sadama nimi, ametlikuks külaks sai ta 1977, seni arvati Rooslepa alla. Eestikeelne nimi on rootsi nime mugand, mis on algselt koosnenud sõnadest diger ~ deger ’suur’ ja hamn ’sadam’. Alguses märkis nimi vaid looduslikku ankrupaika. Maa tõustes ja asustuse levides laienes nimi ka ümbritsevale rannaalale. Lahe nimi eestirootslastel oli siis Derhamn vike ’Dirhami laht’. Tuulevarjulisi looduslikke lastimis- ja ankrupaiku oli Eesti läänerannikul vähe, seetõttu olid Dirhami ja Spithami Haapsalu kõrval tähtsad sadamad. Vrd Aulepa. – MB
Johansen 1951: 248, 252; Lagman 1964: 53, 57, 59, 77, 107, 202, 205, 210–212; Russwurm 1855: I, 4–5, 126; Söderbäck 1939: 86

Emmaste2-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Emaste Emmküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas, mõis ja kirikumõis, sks Emmast, 1564 Emeste Matt(hias) (talu).  A4
Emmaste mõis eraldati Suuremõisast 1796. Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 muudeti külaks. Koht on alguse saanud talust, mille nime aluseks on tõenäoliselt germaanipärane mehenimi Emme. L. Kettunen on vasteks esitanud emane, mitmuse omastav emaste, kuid see on tõenäoliselt rahvaetümoloogia. Emmaste idaosa on tuntud Nõmme nime all, 1920.–1930. a-tel arvati seda omaette külaks; algselt oli sellenimeline talu (1811 Nöm̄e Michel). Emmastega liideti 1977 ↑Viiterna.MK
EO: 213; HK: 43–44, 168; KNAB; Tiik 1970a: 606–607; Tiik 1995: 1508–1509

Haabsilla [`haabsilla] ‹-`silda ~ -leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis), 1909 Groß- und Klein-Habsila (karjamõisad), 1923 Suur-Haabsilla, Väike-Haabsilla.  B2
Suhteliselt noore Sänna mõisa karjamõisa, selle maast jagatud asundustalude ning metsavahikoha küla on nime saanud sillakoha järgi. Selle asukoht pole tänapäeval teada. Sillakoha nimi sisaldab tavalist puunimetust haab. Haabsilla küla oli nimestikus 1945, hiljem arvati Riitsilla alla, taastati omaette külana 1997.ES
BAL: 702; ÜAN

Haavakannu [haavakannu] ‹-`kandu›, kohalikus pruugis ka Aavakanna ~ Oavakannu Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kodasoo mõis), ? 1517 Havakand, u 1694 Hawa Kant, ? 1769 Hawakand (suurtalu).  B3
Algne üksiktalu on hiljem olnud kõrts (Aavakanna korts). Oli 1920.–1940. a-tel kirjas külana, hiljem arvati Kodasoo alla; taastati 1997. Nimes on puunimetus haab + kand ’känd’. Haavakannu nimi esines ka Rummu mõisa alal praeguse Saunja küla Haavamäe talu varasema nimena (1693 Haffwa Kant), osa varasemaid kirjapanekuid võib käia selle kohta.MJ
 EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-I-10; EVK; KN; KNAB; Vilbaste 1949: 293; Vilbaste 1956: 115

Handimiku [handimiku] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1627 Hanti Mick, 1638 Hanti Mick Möller, 1765 Dorf Hanti Mikko, 1873 Dorf Antimikko.  C2
Küllalt vana lisanimega talukoht on jälgitav 1684. a kaardil. Talurühma ja külana püsis see XIX saj viimase veerandini, kui küla kaotati ja maad liideti Rõuge mõisa põldudega. Pärast 1920. a tekkisid sinna asundustalud, mis arvati enamasti Muhkamõtsa alla, al 1997 uuesti omaette küla. Nimi pärineb kahest lisanimedena kasutatud eesnimest Hant ja Mikk. Neist Hant on XVII–XVIII saj Võrumaa eesnimevaras sagedane, kuid selle algnimi pole kindlalt teada. Nimevariandi Hant : Handu puhul on selge seos nimega Antonius, kuid Handi puhul tulevad võimalusena arvesse ka Andreas ja Johannes.ES
EAA.1268.1.401:257, L 251p; EAA.308.2.180; LVVA.6828.4.439: 1; Rajandi 2011: 24, 26, 88; Rev 1624/27 DL: 92; Rev 1638 I: 196

Helme2 [`hel´me] ‹`Hel´me ~ -sseHelkihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Helmet, 1366 Helmeden (kihelkond).
Arvatavasti kuulus Helme ala muinasajal omaette kihelkonnana Sakalasse. Al 1224. a maade jagamisest arvati algul Karksi foogtkonda, hiljem pärast ordulinnuse ehitust oli otse ordumeistrile alluv piirkond. Kirikukihelkonda on C. E. Napiersky järgi mainitud arvatavasti 1329. 1560–1621 oli Helme staarostkonnana Poola valduses, siis kuni XIX saj keskpaigani Pärnu maakonna koosseisus, seejärel Viljandi ja 1920. a-test Valga maakonnas. 1613 on mainitud Helmes kahte kirikut, üks sakslastele, teine eestlastele. Helme nimi tuleneb kahtlemata isikunimest, kuid kas see on saksapärane Helmet, nagu on Põhja-Tartumaa *Helmete vasteks pakkunud V. Pall ja tema järgi Saaremaa Elme mõisa puhul ühe võimalusena M. Kallasmaa või on tegu muinaseesti nimega, pole selge. Vrd liivi isikunime Elmede (1303). M. J. Eisen ja tema järel L. Kettunen on Helme puhul toonud vasteks helmes : helme ja helm : helme, mis oletatavasti võisid isikunime lähtekohaks olla. Nii vanade isikunimede puhul tuleks arvestada ka Skandinaavia eesnimelaene. Vrd Helda, Helmküla. – MK
Beiträge 1843: 100; Eisen 1929a: 158; ENE: II, 547; EO: 127; PTK I: 32; SK I: 38; Valgamaa 1932: 130, 133

Hobulaiu [hobulaiu] ‹-le›, kohalikus pruugis Obulaiu Ridküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Ungru mõis).  B4
1879 oli saarekesel kaks või kolm talu. Külanimi Hobulaiu järgi, ametlik al 1997. Varem arvati Rohuküla (1977–1997) või Nõmme küla alla (enne 1977).MK
 EAA.3724.4.786, L 1

Hüti2-le›, kohalikus pruugis Hütü Harküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1638 Huttj Laur, 1684 Hytte Johan, Hytte Pallitzo, Hytte Hans (talupojad), 1744 Hütty Hans (talu), 1826, 1839 Hütti (küla).  A4
Hüti ilmus allikatesse XVII saj algupoolel, esialgu talupoja lisanimena, märkusega „uusasukas“. 1684 oli tegemist juba kolmeks jagunenud taluga, hiljem jällegi ühe taluga. Talunimena esines Hytte samal sajandil ka Koivaliina mõisas, ent pole teada, kas nende vahel on seos. Hüti oli XX saj alguseks mõisast müümata maaga talu. Võimalik, et kohas on asunud mingi mõisa majandushoone, vrd sks Hütte ’onn, hütt, osmik’, samuti ’sulatuskoda’ vms, mille järgi on selline nimi võidud esialgu talupojale anda. Hüti külaga on 1977 liidetud väikekülad Ala-Luustoja (põhjapoolne osa Luustojast), Andsi (Antsi), ↑Konnukülä, Peräkonnu, sh põlistalud Kirbu, Puliandsi, Punda jt, mida XVIII saj arvati Mõniste küla alla, nagu ka Hütit.MF
Dunsdorfs 1974: 258;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:15, L 12p; EAA.1295.1.756:22, L 17;  EAA.2072.9.625, L 1; Rev 1638 I: 224; Rücker

Iia-leKõpküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõpu vallas (Suure-Kõpu mõis), 1855–1859 Ія, 1926 Ija (talu).  C2
Külade nimekirjas 1970 (Ija), al 1977 Iia. Küla on nime saanud Iia metsavahikohalt (ehk sama mis 1816 Yanömme Suure-Kõpu mõisas). Varem arvati Iia Saarekülaga (↑Uia) kokku. Saareküla osa, kus asus Iia talu, nimetati Metsakülaks. Talunimi on saanud külanimeks, nime päritolu jääb hämaraks, arvatavasti on säilinud vaid nime algusosa.MK
 EAA.298.2.71, L 8; EAA.1865.3.283/1:56, L 56p;  ERA.63.29.488, L 9; KN; KNAB

Iru1-sse›, kohalikus pruugis ka`IrguJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Väo mõis), 1241 Hirwæ, 1374 Hirwen, 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla.  C3
XIV saj asus külas vasallimõis vahest hilisema Hansumõisa talu kohal. 1359 läks küla kingiks Tallinna Pühavaimu seegile, XVI saj reformatsiooni ajal linnaasutusele nn Jumalalaekale, kuuludes sellele kuni a-ni 1877. Linn andis küla rendile mitmele linnamõisale (Väo, Nehatu, Rae ja Kautjala). Iru liideti 1975 Tallinnaga, ent lahutati 1980 uuesti ning arvati Nehatu küla alla, omaette külana taastati 1997. Küla võib olla saanud oma nime praeguselt Pirita jõelt, mille varasem nimi oli *Hirvejõgi või *Hirveoja (Hirwenoye). L. Kettunen osutab, et Iru nimi (ka 1508 Hero, 1541 Hyrru) on algselt olnud vähendusliitega -oi ja võrdleb seda soome isikunimega Hirvonen. *Hirvoi on eesti keelele omaste häälikumuutuste kaudu teisenenud: *Hirvoi › *Hiro ~ *HiruIru.MJ
BHO: 132; EE: III, 1311; ENE-EE: III, 676–677; EO: 104, 171–172; Gustavson 1982: 16; Joh LCD: 364–365; Puhk 1996: 66; Saks 1974: 69; Viidas 1992: 69; Vilbaste 1949: 44; ÜAN

Julga-le›, kohalikus pruugisJulga `küllä ~ `JulkaVaspaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1627 Julga Pap, 1684 Julga.  B2
1684. a oli hajatalust tekkinud Julgal juba viis poolemeest. Külana oli see arvel XVIII saj-st, viimati nimekirjas 1945, hiljem arvati kokku Tsolli külaga. Lisanime ja külanime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt on selleks pilkenimi sõnast julk. Kuid vrd ka vene 1625. a lisanimi Юлков (Julkov).ES
EAA.308.2.178; KNAB; Rev 1624/27 DL: 78; Tupikov 2004: 854

Järve4-leAnsküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Kaarma-Suuremõisa mõis), 1690 Jerfwa Laratz (talu), 1798 Jerwe (talu), 1855–1859 Ярве (küla).  C1
1977–1997 oli ametlikult Tehumardi osa. Algselt talu, samuti kõrts (XVIII saj lõpul Jerwe Mart), läheduses on Järve järv (1690 Jerwa Lacus, XVIII saj lõpul Aida Nem̄e Jerw). 1920.–1930. a-tel arvati kokku Keskrannaga (Järve-Keskranna), 1945 omaette küla. Vrd Järveküla. – MK
 EAA.298.2.71, L 6;  EAA.308.2.35, L 1;  EAA.2072.3.18, L 1; KNAB; Mellin; SK I: 60

Kadrina4-leMMgpaik (küla) Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kaiavere mõis), sks Katharinenhof, 1796 Kathrinhof (karjamõis ja veski), 1839 Catharinenhof (karjamõis).  C3
Algselt karjamõis, 1930. a-test küla (vahel arvati ka Kõrenduse alla). Liideti 1977 Otslava külaga. Vrd Kadrina3. – PP
Mellin; PTK I: 48

Kahala1-sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Kaial, 1259 Kaele, 1290 Kaile, 1637 Kahall, u 1694 Kahela (küla ja järv).  A3
XIII saj algul kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Koht on olnud suure tee ääres. 1893 mainitud Kolga mõisa Kahala (koos Luubaga) kõrvalmõis asus vana postijaama kohal. Küla asub samanimelisest järvest lõunas. Järve kohta on arvukalt muistendeid, et ta on tulnud oma praegusele asukohale mujalt. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga kaha ’väike käsivõrk, jääkuhi’. Kui külanimi tuleneb järvenimest, siis tõlgendus sobib, muidu võib lähteks olla ka la-liitega isikunimi, mis la-lõpulistes nimedes ongi tavaline. E. Tarvel võrdleb nime XIII–XVI saj dokumentides esinevate isikunimedega Kage, Caye, Cayo jt. Kahala järve kagukaldal on Kalamäe, mida on munkadele kuuluvana mainitud samuti 1241 (Kalameki). Nime järelosa oli XVIII saj-ks ilmselt lühenenud, sest 1725–1726 oli külas Kallama Pern. Kalamäe küla mõisastati ja tehti karjamõisaks (sks Kallamäggi, ka Kallamäe) ajavahemikus 1811–1837. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad uuesti taludeks, kuid küla ei taastatud, talud arvati Kahala küla alla. Vrd Kahala3. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 165; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26;  EAA.1.2.C-I-1; Eesti järved 1968: 86; EO: 73; Joh LCD: 242, 393–394, 396; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Rev 1725/26 Ha: 368; Tarvel 1983: 20–21, 89–90; Vilbaste 1956: 128, 130

Kalle-leAmbpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Saiakopli mõis), 1726 Kalla, 1739 Kalle.  B1
Kalle koosnes kahest vabatalust pärast Põhjasõda. Juba 1686 oli seal veski, mille nimi on teadmata. Võimalik, et Kalle nimi tuli Karunga külas olnud Kalla talude järgi (1637 Kalla Matz) või oli talude asukoht juba siis hilisema Kalle küla kohal, kuid nad arvati allikates Karunga küla alla (pärast 1712 sellenimelisi talusid Karungas pole). Vabatalude asemele loodi vahemikus 1744–1750 Nõmmküla mõisa karjamõis, mis panditi 1753 eraldi omanikule, seejärel sai Kalle omaette mõisaks ja (taas)rajati küla. 1852 ostis Kalle mõisa Saiakopli mõisa omanik ning Kalle muutus kõrvalmõisaks. Kalle ja Trilli mõisa maadele loodi 1920. a-te algul Kalle-Trilli asundus, mis liideti 1940. a-tel Kalle külaga. See omakorda liideti 1977 Saiakopli külaga. Külanimi tuleb tõenäoliselt talunimest Kalla. D.-E. Stoebke arvates kajastavad Kalle jmt kohanimed muistset isikunime Kalle ~ Kalli, kuid need võivad olla ka nime Karl variandid Kalle, Kalli, Kallo, mis olid Soomes juba keskajal levinud. Trilli oli algselt talu (1712 Trille Nickolaß), 1785 eraldati Järvajõe mõisast karjamõisaks (sks Trilli, al 1822 Lilienbach), 1884 sai Saiakopli kõrvalmõisaks.FP
EAA.1.2.942:195, L 190; EAA.3.1.448:156, L 111; EAA.3.1.476:58, L 47p; EAA.3.1.482:80, L 76p–80; EAA.3.1.490:111, L 106p–107; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 197; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 43; Schilling 1970: 33–34; Stoebke 1964: 89; Sukunimet 2000: 186; Wistinghausen 1975: 164, 168–169

Kollino-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1716 Koljo Hinni Jürri, 1782 Kolly Hinny Johann, 1811 Kollino Tomas, 1839 Kollina.  A1
Küla kujunes karjamõisa põhjal tekkinud asulast XX saj keskel. Kollino talu muudeti karjamõisaks XIX saj I poolel. Talu arvati varem Oe küla alla, sama koha peal oli talu olemas juba 1685. a kaardil. Nimi on lühenenud talupoja nimest Koll´o Hinn. Koll´o lisanimi, mida peenenduse märkimise pärast on enamasti kirjutatud Koljo, pärineb siinkandis Kuldre ümbruse küladest, kus 1638 on elanud Kalli Hento, tänase Koll´upa talurühma nime alusepanija, ja Kellepusz Mick, Koll´atu talunime alusepanija. Lisanime algne tähendus pole teada. Vrd Kolo2, Kolli. – ES
EAA.1270.2.1:119, L 116p; EAA.1865.2.130/1:20, L 19p; EAA.1865.2.131/2:14, L 14;  EAA.308.2.88, L 1; Rücker

Koolmajärve [`koolmajärve] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kuulmajärve Plvküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Vastse-Koiola mõis), u 1900 Кульма.  B2
Kuulma-Mihkli talu (Kohlma Michel) võis järve äärde olla tekkinud juba enne 1795. a. Neljast kvoodimaa talukohast ja Pauli koolimajast koosnev küla on saanud nime Kuulma järve järgi, järv omakorda aga Koolma küla (varem talurühma) järgi, mille tagamaad järveni ulatusid. Koolmajärve oli omaette küla 1930. a-tel, hiljem arvati Timo asunduse koosseisu, 1977 liideti ala Koolma külaga, taastati 1998.ES
EAA.1865.2.62/4:13, L 12p;  EAA.3724.4.1875, L 2; Vene TK 42

Kurisoo [kuri`soo] ‹-leJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Kurrisal, 1564 Kurrisell, 1615 Kurrisahl, 1782 Kurriso ~ Kurrisallo.  A2
Küla asemele rajati mõis 1680. a paiku, kuigi ka 1615 on Kurisood korraks mainitud mõisana. Hiljem olid mõisa ümbruses vaid mõned hajatalud, mis küla ei moodustanud. Mõisale kuulusid Paistevälja ja Liutsalu küla Järva-Jaani khk-s (Kurisoo Tagavald). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati külaks. Mõisasüda kuulub Aravete aleviku alla. Kurisoo nimi on seotud karstiala ehk kurisutega. Nime järelosis on aegade jooksul muutunud, olles algul selg : selja ’(mäe)seljandik’ ja salu ’metsatukk’, mis säilis saksakeelses nimes Kurrisal ning mis eesti keeles lühenes XVIII saj sooks. Aastal 1447 mainitud küla Kyrisar võib samastada nii Kurisooga (mille esmamaininguna seda on käsitletud) kui ka Kirisaarega, kohta pole võimalik lokaliseerida. 1977 liideti Kurisooga Aravete-Saunaküla, mis nimekirjades kajastub 1950. a-test, varem arvati Aravete küla alla.FP
Bfl: I, 191; Bfl: II, 309; EAA.1.2.933:69, L 68p; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; KNAB; Schilling 1970: 58

Kuutsi-le›, kohalikus pruugis ka Kuudsi-lõHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1797 Kutzi Jaan, Kuutsi Pedo, 1826 Kuutsi (talu), 1839 Kutzi (talu), 1858 Kutsi.  A4
Petseri kloostri Liivi sõja aegsete valduste kirjelduse publikatsioonis on Anti Selart seostanud 1563. a mainitud nime Кучь (küla) praeguse Kuutsi külaga, mis ei ole õige. 1563. a mainitud küla on kadunud; see on asunud praeguse Jaama ja Matsi küla lähedal Varstu kandis. 1684. a kaardil on Kuutsi kohal hajatalu nimega Pallo Hans. Enne XIX saj arvati Kuutsi hajatalu *Mustamõtsa küla alla. Kuutsi tähtsus kasvas, kui XIX saj ehitati külla vallamaja ja hiljem koolimaja. Külana esines XX saj II poolest. Nimi tuleneb eesnime Konrad alamsaksa lühendist Kutz (ka Kunz(e) jt). Ka Lätis on olemas Kuoc- ~ Kūc-algulisi nimesid. Kuutsi külaga on 1977 liidetud väikekülad, õieti sageli talurühmad Horsti, Kikkoja, Kilvagu (Kilvaku), Kolgamäe, Masa, ↑Mehka (Mõniste), Mehla, Pulli, ↑Pälä, Rautsa, Rudina ja Ruuksu (Roogsoo). Vana *Mustamõtsa küla (1386 Mustemettze, 1419 die Wacke zu Mustemetze, 1443 die Wacke zu Mustemitze, 1449 Mustemetze, 1797 Mustmoets, 1826 Mustmöts) hõlmas praeguse Kuutsi, Peebu ja Karisöödi küla maa-ala. Nime algusosa tähendus seostub värvinimetusega must, järelosa mõts viitab karjamaale, metsamaale või ka kohale kodust kaugemal. *Mustamõtsa oleks siis asustusüksus, mis on välja kasvanud vanemast Mõniste külast. Vrd Kuutsemägi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1295.1.214:32, 89, 144, L 30, 88p, 142; EAA.1295.1.756:50, 77, L 44, 69; EAA.1865.1.136:35, L 34p; Lexikon der Familiennamen 2008: 373; LGU: I, 119, 208, 312, 338; Rajandi 1966: 98; Rücker; Selart 2016: 90
Märkus. 1563. a maining ei käi uuemate andmete põhjal Kuutsi küla kohta (vt artikli esimest lauset). 2019-05-29T18:20:09.

Kähri3-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1627 Kerro Petry, 1638 Kerre Peter, 1684 Kerre Jaack, Kerre Hindrick, 1765 Dorf Kähri, Käri, 1839 Kechri.  C3
Kähri arvati XX saj varem Järvekülä alla, 1977 liideti Jugumõtsaga, omaette külaks sai 1997. Nimi on kujunenud talupoja lisanimest ja talunimest. Võrreldes Plv Kähriga tuleb selle nime puhul kahelda, kas loomanimetus kähr ’mäger’ on esmamainingu alusena võimalik. Siis peaks see olema o-tüveline (*Kähro). Kähriks ümbertõlgendamise ajaks võib pidada XVIII saj. Varasem nimi ei ole ka *Kääri nagu mõni muu Kähri talunimi, vaid näib sisaldavat lisanime, millest on saadud nt Põlva ja Räpina Keero talunimed-lisanimed ja Hargla Kreolaan (viimane häälikute kohavahetuse teel). Vrd Kähri1, Käru1, Vastse-Roosa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.308.6.316; EAA.1268.1.401:152, L 147p; Rev 1624/27 DL: 88; Rev 1638 I: 187; Rücker

Kängsepä [`känksepä] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1680 Kengisepp Jürge, 1684 Hans Skomaker (talunimi), 1688 Jürgen Schuster, 1722 Kenksep Jacob, 1765 Dorf Kengseppa, 1938 Kingsepa.  C3
Kängsepä jäi kuni XX saj-ni Viitina mõisa renditaluks, 1920. a-tel rajati selle maale Kängsepä ja Tüütsi asundusküla. Kängsepä arvati XX saj II poolel Saarlasõ küla alla, taastati 1997. Kohanime tekkimise ajal on ametinimetus kingsepp olnud lisanimena läbipaistev ning tõlgitav.ES
EAA.308.6.316:13, L 8; EAA.1268.1.401:162, L 157p; Ojala 2011: 14–16

Kärmu2-leJõepaik (küla) Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Nehatu mõis), 1394 Kermele, 1689 Kerme By, 1693 Kermo Byy, 1725 Kermo (tühi).  C3
Põlisküla, mis Wrede järgi on Põhjasõja järel olnud tühi, näiteks Kermo Hans arvati sellal Jõelähtme küla alla. 1975 liideti küla põhjaosa Tallinnaga (al 1980 Maardu linnaga), lõunaosa liideti 1977 Liivamäe külaga. J. Jõgeveri arvates tuleb Kermæ (↑Kärmu1) madu tähendavast sõnast (vrd soome käärme). Saaremaal tuntakse soos elava ussi tähenduses sõna kärm, kärv, kärb. Külanimi on lähtunud looma järgi saadud isikunimest, millele viitab la-lõpp esimestes kirjapanekutes. Isikunimena on esinenud näiteks *Soomere Kärmo (Szomere Kermo). Kärmuks ehk Männisaluks on varem kutsutud ka Jõelähtme küla lähedale rajatud uusasumit, mis jääb Rebala ja Jõelähtme küla piirile.MJ
 EAA.1.2.C-III-2;  EAA.1.2.C-III-18; EMS: IV, 497, 522; ENE-EE: VI, 580; Joh LCD: 410; Jõgever 1913: 162; Kasenurm 1948: 11; KN; LUB: VI, 287; Mellin; Mõista 2009: 12; Roos 1976: 113; Wrede 2006: 39, 46

Laossaarõ [`laossaarõ] ‹-`saardõ ~ -le›, kirjakeeles varem ka Laossaare, kõnekeeles, slängis `Sännä baas, varem ka Rakéti`baas Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis), 1839 Waldau (karjamõis), u 1900 Лаукаръ, 1909 Lausare, 1923 Laosaare varsakasvandus.  B2
Noor Sänna mõisa karjamõisast tekkinud küla jäi pärast Teist maailmasõda Sänna raketibaasi naabrusse ja kadus külade nimistust, talud arvati Nilbõ, al 1977 Järvepalu alla. Taastati 1997, praegu kuulub külasse ka raketibaasi järglaseks olev sõjaväelinnak. Nimi põhineb loodusnimel Laossaar. Selle algusosa on kõige tõenäolisemalt saadud mehenimest LaosKlausNikolaus. Vähem tõenäoline on seos sõnaga laos ’taimelava’. Mõisametsas mõisa ligidal pole muidugi võimatu nime seos metsataimede kasvatamisega lavas.ES
BAL: 702; PTK I: 113; Rücker; Vene TK 42; ÜAN

Lemmküla [`lemmküla] ‹-`külla ~ -sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1725–1726 Lemkül, Lemküll (isikunimedes), 1844 Lemkul (kaks talu), u 1866 Лемкюла.  C1
P. Johanseni arvates on Lemmküla saanud oma nime selle järgi, et ta asub muistse *Lemmu kihelkonna piiril. E. Varepi arvates on see saanud nähtavasti alguse 1330. a paiku mainitud Lempy talust. Mõlema etümoloogia nõrk koht on asjaolus, et küla ei ole mainitud varasemates allikates, kuid põhjus võib olla selles, et tõenäoliselt on küla kuulunud Järvamaale. Põhjasõja-järgses adramaarevisjonis esines nimi küla-lõpulise lisanimena (Lemkül Jürri ja Lemküll Jahn), sõjast järele jäänud talupojad arvati Piisupi (Pisap) küla alla. Lemm-algulised nimed on kohanimedena üldiselt levinud ja need on tavaliselt pärit isikunimedest (sh u 1330 Lempy). Lemmküla piiresse põhjas jäävad Aruvalli talud, endine Lasila mõisa moonaküla (Kad).MJ
BHO: 304; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 1928a; Joh LCD: 183; KNAB; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Luige1`Luike ~ -sseJüralevik Harju maakonnas Kiili vallas (Sausti mõis), 1871 Luige (Schwan) (kõrts).  B4
Luige sai alevikuks 2008, enne seda oli küla. Omaette külaks arvati u 1920, varem olid seal hajatalud. Oma nime on saanud Luige kõrtsilt, mis esines 1871. a kaardil, hävis u 1910. Nimi on tulenenud Kurna mõisa Raudalu metsniku Jaan Luige perekonnanimest; Jaan Luik asustati XIX saj lõpus Vaela küla Luige saunast ümber Sausti mõisa majja (hiljem Sausti-Luige metsavahitalu).PP
Ameerikas 2016: 34; Schmidt 1871; Tärk 2010: 72–73

Lõiuse-leJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas (Härgla mõis), 1241 Leus, 1513 Leysze, 1637 Louguste, 1688 Leyhus, 1725 Leusisch, 1798 Leius.  B2
Põlisküla, mille järgi on nime saanud XIII saj Loyse suguvõsa. Küla on XVII saj jagatud ka suureks ja väikeseks Lõiuse külaks, P. Johanseni arvates oli viimases Loyse suguvõsa mõisakoht. Vahest on need samad mis tänapäeva külaosad Eesküla (küla lõunapoolne tihedam tuumik) ja Takkaküla (põhjapoolsed hajatalud, seal on ehk kunagi paiknenud ka Lõiuse ehk Siramaa karjamõis). L. Kettunen oletab nime taga sõna lõu, murdeti lõiv : lõo ’lõokene’, pidades lähtevormiks nimekuju *Lõivose. Siiski on võimalik ka seos sõnaga lõuk : lõugu ’kõla, millegi helitu hääl’ (lõuguti, vrd 1637. a nimekuju) või lõik : lõigu. Küla naabruses Pirgu küla piires on Lõigussilla talu. Põhjaosa talud on endine Saunaküla (nimetatud ka Metsakülaks), mis 1920. a-tel arvati omaette külaks, liideti aga Lõiusega uuesti 1977. Samal aastal liideti ka ↑Saaremõisa.PP
Bfl: I, 779; EO: 196; Joh LCD: 481–482; KN; LCD: 42r; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 293

Läsna`Läsna ~ -sse ~ -leHljküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Loobu mõis), 1511 Lessenow, 1671 Lessna, 1796 Läsna, 1844 Lääsna, 1871 Läsma, u 1900 Лясна.  C3
Läsna kuulus koos Loobuga XV saj-ni Kadrina, seejärel Haljala kihelkonda. Läsna küla mainitakse esmakordselt 1511, kui Rakvere foogt tõendas, et Loobu ja Läsna saras on juba 81 aastat olnud Rakvere ordumõisa valduses. Loobu mõisa loomisega Loobu küla XVIII saj I poolel kadus ning allesjäänud talud arvati mõisa ainsa küla Läsna koosseisu. Maade kruntimise ajal viidi küla talud jõe äärest tee äärde ning küla omandas hajaküla ilme. E. Tarvel on võimalikuks pidanud, et Läsna on kunagi olnud Loobu abimõis (mainitud 1765 Lesna). Nime päritolu on teadmata. 1977 liideti Läsnaga Pikassaare ja Reiemäe küla.MA, MK
Bfl: I, 753; Bfl: II, 781; EVK; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tammik 2005: 5, 146; Tarvel 1983: 51, 108–110

Metsanurga1 [metsanurga] ‹-`nurka ~ -leHagküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Kernu mõis), 1922 Metsanurga.  B2
Kernu mõisa põhjapoolsemad talud (Mälivere, Virilepa jt), mis 1920. a-tel arvati omaette külaks.PP
KNAB

Moosi1-leKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Triigi mõis), 1782 Mosi maa (loodusnimi), 1811 Mosi Redick (talu).  C2
Moodustati ametliku külana 1997, varem arvati Hiievälja alla. On oletatud, et eestirootsi alade Moosi nimed pärinevad sõnast mõis. See võiks ka siin kõneks tulla, sest Karja khk põhjaosa oli rootsi ala. Külanime aluseks oli talunime vahendusel loodusnimi. Vrd Moosi2. – MK
KNAB; SK I: 219

Naapka [`naapka] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1684 Nahmka (eesnimi), u 1920 Nabka, 1926 Naapka.  A4
Naapka talu hakati omaette külaks pidama XX saj (XIX saj loetleti seda peamiselt Murati küla all, samuti arvati ta Murati alla 1977–1997). Nimi pärineb XVII saj lõpust, kui ühte talu pidasid eesnimedega nimetatud Klima ja Nahmka. 1684. a kaardil on see nimi märgitud juba ka kohanimeks. Suure tõenäosusega on isikunimi mugandus venepärasest eesnimest Naum, mille kõnekeelne variant on Naumka. Naapka loodeosas on Maiori, mis oli omaette küla a-ni 1977, ja lõunaosas Mäe-Murati, mida 1930. a-tel arvati omaette külaks.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:8, L 3; Eesti TK 42; Petrovskij 1966: Наум; Võrumaa 1926: 262

Noonu`Noonu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Nuonu Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Karula mõis), 1897 Ноону.  A2
Noonu küla tekkis XIX saj lõpus mõisatööliste külana koos karjamõisa rajamisega Aari küla kohale. Noonu nime teke on selgusetu. Aari küla on mainitud 1544. a Võle mõisa müügiürikus kujul Arrenküll, hilisemad kirjapanekud on 1583 Arikyllby, Arekille, 1796 Arri, 1844 Ari 1871 Aari. Küla mõisastati XIX saj, Karula mõisale kuulunud Aari karjamõis (sks Ari) planeeriti 1920. a-te maareformi käigus asunduseks, mis arvati 1930. a-te lõpuks Noonu küla koosseisu, moodustades selle lääneosa. Aari nimi võib tuleneda isikunimest *Are (*Aare) või *Ari.MA
Bfl: I, 1232; EO: 70; ERA.T-6.3.565, L 1; EVK; KN; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 100

Nõmmeveski [nõmme`ves´ki] ‹-leKad, Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis, Loobu mõis).  B2
Veskikohta nimetati XVII saj Vanaveskiks (quarn Wanna Weskil) ja arvati Vanaküla alla. 1712 on mainitud Kõnnu hajatalude hulgas Wanna Külla Möll, mille E. Tarvel on oletamisi samastanud Nõmmeveskiga. 1739 on Vanaküla all mainitud juba talupoega Nöm̄e Weski Mick. Mellinil 1796 Nömme, märgitud on kaks veskit. A-st 2000 ametlik küla, varem Joaveski osa.MK
EAA.3.1.147:95, L 89p; Mellin; Tarvel 1983: 92

Orguse1 [`orguse] ‹-leSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Avanduse mõis), 1494 Orgel (küla).  A3
Rohu mõisa all oli 1726 hajatalu Orgusse Hans, 1765 oli mõisate nimekirjas Rohu ja Orguse (Rocht u. Orgus). 1791 eraldati Orguse poolmõis Rohu mõisa küljest, 1832 arvati Avanduse alla ning muutus karjamõisaks. 1920. a-test asundus, pärast 1930. a-id küla. Nime tänapäeva kujust lähtudes võiks oletada ka seost sõnaga org. Vrd Orguse2. – MK
Bfl: I, 467; BHO: 409; Rev 1725/26 Vi: 226

Paalalinn [paala`linn] ‹-`linnaVilViljandi linnajagu.  C2
Paalalinn asub Viljandi loodeosas Kantrekülast põhja pool Paala järvest läänes ja Paala teest idakirdes. Paala on rahvusromantiline nimi ürikuis esineva Pala jõe järgi, nimekuju Pala arvati varem hääldatavat Paala. Linnajagu on kutsutud ka Pilpakülaks seal asuvate pärastsõjaaegsete eramute järgi. Vrd Navesti jõgi. – MK
ENE: VIII, 431; KN

Põdra1-leKodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1744 Auf Poddra Jürgens land.  B4
Põdra üksiktalust väljakasvanud küla, esimest korda selle nime all 1970. Nimi pärineb talupoja lisanimest. 1930. a-tel oli külanimeks Poriküla. Varem arvati talud Koosa alla.PP
KNAB; PTK I: 192

Raadi2-leTMrTartu linnajagu, mõis, sks Ratshof, 1582 (folwark) Zaiezierski, 1588 Zaiezierze (Radtshoff) (riigimõis), 1601 Der Radtshoff, 1782 Radi mois, 2003 Raadi-Kruusamäe (linnaosa).  C1
Nimi pärineb mõisalt, mille kohta on teateid al XVI saj keskpaigast, mil ta kuulus Tartu raele. Mõisa maad arvati 1923 linna koosseisu. M. J. Eiseni ja K. Uustalu andmeil lähtub mõisa nimi saksa laensõnast raad : rae, murdes raad : raadi ’linnavalitsus’. Linnajao nimena on kasutusel Raadi-Kruusamäe. Sealkandis oli maapõues rohkesti liiva ja kruusa, mida kaevandati ehitustöödeks. 1582. a poola nimi on tõlkes ’järvetaguse (riigimõis)’. Oletatakse, et järve all mõeldi pisikest Raadi järve. XVII saj esines paralleelnimena Embeckshof (’Emajõe mõis’), mis on seotud Emajõe lähedusega. Raadi mõisa Kvissentali karjamõisas (ka Kvistental, 1782 Wisti- oder Paulsoni mois; sks Quistenthal) asunud kõrts oli Tartu üliõpilaste armastatumaid väljasõidukohti.EE
BHO: 488; Eisen 1918b: 3; EM: 97, 181; ENE-EE: XII, 575; Hupel 1774–1782: III, 252, 255; KNAB; PA I: 99, 272; Rev 1601: 43; Uustalu 1972: 211, 214

Rauskapalu [`rauskapalu] ‹-`pallu ~ -sseUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mets Antsla ja Võru vallas (Linnamäe mõis), 1592 Rauska Laur, 1937 Rauskapalu (metsavaht).  A1
Külanimi sai ametlikuks 1997, varem arvati Hargi küla alla. Metsanimi on tõenäoliselt väga vana ja põhineb juba XVII saj alguses revisjonidest kadunud talupoja lisanimel. Rauskapalu äärde tekkis XIX saj uus Rauska talu, mis on ka tänapäevase küla tuumikuks. Nime päritolu on teadmata. Vrd talunimi Rautskase, mida esines Urvaste mõisas ja XVI–XVIII saj ka samas Linnamäe piirkonnas (1627 Raudakatz). Rauthkas esines 1588 Võnnus Palukülas talupoja nimena.ES
Eesti TK 50; PA I: 259; PA II: 441; Rev 1624/27 DL: 101

Reidle [`reidle] ‹-sse›, kohalikus pruugis-le, -nUrvpaik (küla) Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1638 Royle, 1723 Reile, Reili, 1762 Reili Jakkab, 1811 Reidle, 1839 Reile (küla).  A2
1811 oli kaheksa selle lisanimega peremeest. Külana on Reidle märgitud 1839 Rückeri kaardil. Küla tuntust on hoidnud ka Reidle kooli nimi. Ametlikus nimekirjas oli Reidle 1945, hiljem arvati Säre küla alla; praegu on jagatud Kollino ja Säre vahel. Külanimi on kujunenud mitmusevormist *Reilide häälikute kohavahetuse teel. Talusid ja talude elanikke ühekaupa on ka XX saj kutsutud nimedega `Reili või `Reile. 1638. a revisjonis on Royle ainunimi, võib-olla eesnimi. Nimekandja öeldakse pärinevat Alūksne piirkonnast. Nime algupära pole teada.ES
EAA.1270.2.1:7–11, L 6p–11; EAA.1865.2.131/2:14–20, L 13p–21; Rev 1638 I: 41; Rücker

Rinsi`Rinssi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Rintsi Muhküla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Grabbenhof, 1782 Rinsi mois, 1798 Rintsi M.  C1
Mõis asutati XVIII saj keskpaiku ning eraldati Maasist ja Muhu-Suuremõisast. XIX saj II poolel arvati Kapi mõisaga kokku (Kapi-Rinsi). Pöide Ula külas oli 1738 Rintzi Ado. 1977–1997 ja ajuti varemgi on Rinsi olnud Paenase osa, iseseisev küla taastati 1997. Talunimena esineb Rinsi peale Pöide veel Pärnumaal. Nime päritolu on ebaselge, võrdluseks võiks tuua isikunime Rents, mis on mugand täisnimest Florentius.MK
BHO: 179; EAN; EM: 123; KNAB; SK I: 343

Rohusi1-le ~ -sseKuuküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1805 Rohhose Jaan (isikunimi).  B2
Arvati varem Haapse küla alla, kinnitati omaette külaks 1997. T. Peil oletab, et püsiasustus tekkis saarel XVIII saj lõpul ja piirdus XIX saj-ga. Esimesed asukad pärinenud Rammult. Vrd Rohusi2. – MJ
Alasti maailm 2002: 91–92; KNAB

Rõuge2 [`rõuge] ‹`Rõuge ~ -sse›, kohalikus pruugis `Rõugõ-he ~ -lõ~ `Rõugu Rõukihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Rauge, 1613 Reuda, Renda, 1627 Kirche Raug, 1638 Raugische Kirche, 1782 Raugo kihhelkund.
Kihelkond tekkis muinasaegse ↑Walgatabalwe piirkonna lääneossa keskajal tõenäoliselt veidi varem kui XVI saj keskel. XVII saj alguses hõlmas see Rõuge (koos Nursiga), Kasaritsa, Rogosi, Saaluse, Sänna, Vana-Roosa (koos Krabiga), Viitina ja eraldi paikneva Pindi mõisa (Rogosiga samade omanike kaudu). Kihelkonda arvati ka osa Vastseliina linnusetalupoegi, s.o hilisem Haanja mõis. Sajandi keskel arvati Rõuge alla ka Tsooru talupojad. Kihelkonna nimi põhineb Rõuge mõisa nimel. XVII saj kirja pandud pärimuse kohaselt olid Rõuge mõisnik Kursell ja Viitina Holdtschuer esimese kihelkonnakiriku ehitajad, kirik ehitati Rõuge mõisa maale, sellest ka nimevalik. Vrd Rõuge1, Walgatabalwe. – ES
BHO: 490; Hupel 1774–1782: 258; Rev 1624/27 DL: 8; Rev 1638 I: 197; Stryk 1877: 264

Saka-leLügküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Sackhof, ? 1241 Satzæ (küla), 1523 Szacke, 1583 Grodt-Sacke, 1732 Sakka (mõis), 1796 Sackhof (mõis), Gr. Sack (küla).  A2
XIII saj kirjapanekut on varem samastatud ka kohanimega Satsu (T. Teivaala, M. J. Eisen). P. Johansen on selle ühendanud Sakaga, ehkki mainib isegi, et niisugune k ja ts-i vaheldus ei tule mujal esile kui nimede Aa (Hazæ), Atsalama (Akimal) ja Saka (Satzæ) puhul. Hiljem on nähtust püütud seletada omapärase häälikumuutusega Alutaguse murdes (U. Sutrop) või vadja mõjuga, kus eesvokaalile eelnev k muutus -ks (L. Kettunen, A. Künnap). 1587 oli Saka küla jagunenud kahte ossa, millest annavad tunnistust nimed Suur-Saka ja Peen-Saka ehk Taga-Saka. Suur-Saka kõrvale rajati XVII saj keskel mõis, Peen-Saka arvati Ontika alla ja sai nimeks Ontika-Saka (liideti 1977 ↑Ontikaga). Saka mõisa ümber 1920. a-tel rajatud asundus liideti 1977 Saka külaga. Nime alusena on Johansen oletanud muistset eesti isikunime. Kettunen, kes on isikunime samuti võimalikuks pidanud, on toonud vasteks ka sakk : saku ’salk, tuust’ ja võrrelnud nime Sakalaga. Sakaga on 1977 liidetud Kolga-Saka (1922) ehk Kolga vabatküla (1920) ehk Kolkküla ja ↑Suttermu küla. Vrd Sakala, Sakla, Saku. – MK
Eisen 1920: 86; EO: 69, 90; Joh LCD: 593–594; KNAB; Künnap 2002: 97–98; Mellin; Sutrop 1999: 646; Teivaala 1907: 17, 24

Sandisuu [sandi`suu] ‹-suhu ~ -sseRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge kirikumõis).  C2
Asundustaludest küla tekkis Rõuge kirikumõisa põllule 1920. a-tel. Ametliku asulanimena kinnistus rahvakeelne nimi alles 1997, enne seda arvati ta Taudsa alla. 1870. a kaardil on samal kohal põllud ja heinamaa *Suurniit (Suur-Nied). Sedasama soist ala tuntakse ka Sandisuu (soo) nime all, soost Kaussjärve voolab Sandisuu oja. Nime algusosa Sandi võib olla seotud sõna praeguse tähendusega, kuid kiriku kõrval asuva koha nimi võib olla tekkinud ka mitu sajandit tagasi, kui sõnal sant oli veel tähendus ’püha mees, munk’ (vrd ladina sanctus).ES
EAA.3724.4.1917; EES: 460; KN

Saue viipenimi. Modifitseeritud viibe „kohv“ osutab Sauel tegutsenud Pauligi kohvitehasele, sisaldab s-sõrmendit.
Saue2-leKeilinn Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, mõis, sks Friedrichshof, 1796 Saua M.  A4
1920. a-tel hakkas Saue raudteejaama lähedale Saue mõisa ja Vanamõisa küla maadele tekkima aedlinn. 1960 liideti elamupiirkond Tallinnaga ning kujundati 1973 Tallinna linna Lenini rajoonile allutatud aleviks. Selle piiresse arvati ka Sauevälja küla (endine Saue asundus) koos Saue mõisaga. Linn a-st 1993. Linn on nime saanud Saue mõisalt (algselt sks Klein-Sauss, a-st 1786 Herman Friedririch von Ferseni eesnime järgi Friedrichshof), mis omakorda võttis eestikeelse nime üle Saue külalt (↑Saue1). Vrd Sausti. – MK
BHO: 536–537; ENE: VII, 98; ENE-EE: VIII, 388–389; Joh LCD: 596–597

Soinaste-sseTMrküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas (Ropka mõis), 1540 Synis, 1582 Soinesth, 1638 Soinast, Soynastkyll, 1922 Soinaste-Ala, Soinaste-Mäe.  C2
Osa külast arvati 1977 Tartu alla. Juba J. Hurt väitis, et ste-ga lõppevad kohanimed kujutavad endast ne-lõpulisi sõnu, sh isikunimesid, mitmuse omastavas käändes. L. Kettunen kõrvutas käsitletavat külanime soome isikunimega Soininen, vrd sama päritolu sm kohanime Soini. 1518–1544 on Eesti alalt registreeritud ka Soyne. See lähtub mehenimest Sven, mis omakorda on tuletatud muinasskandinaavia sõnast svend ’nooruk; poeg; kannupoiss’. Soinaste koosneb kahest poolest: läänepoolsest Mäe-Soinastest ja idapoolsest Ala-Soinastest, viimane kuulub praegu Tartu piiridesse. Praeguse Soinaste küla piiridesse jääb Tähtvere mõisa ↑Tõrvandi karjamõis.EE
BHO: 555; EO: 211, 216; Hurt 1876; KNAB; LGU: II, 532; PA I: 46; Rajandi 2011: 155; Rev 1638 I: 71; SPK: 419; Stoebke 1964: 65

Soodevahe2 [soodevahe] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Soodeva Jämküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Torgu mõis), u 1900 Соодевахе (küla), 1923 Soodevahe.  B3
Soodevahe küla tekkis XIX saj lõpuks ja oli nimekirjas veel 1930. a-tel, hävis täielikult Teises maailmasõjas. 1977 arvati maa-ala Mäebe küla alla; küla taastati 1997. Soodevahet on kutsutud ka Surnute külaks.MK
KNAB; Rehepapp; Troska 1987: 100; ÜAN

Soohara [`soohara] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Suuhara-`harraRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis), 1582 Suhar, 1584 Suhara, 1627 Soharra, 1839 Soohara.  B2
Küla on välja kasvanud Süvahavva külast. Sõna hara väljendab Räpina kohanimedes mitmel pool tähendust ’haru’, nt Palkhara, Inghara, vrd ka *Mõtshara (Plv), Vagula küla vanu nimesid. Soohara nimi võikski tähendada jõeäärsest emakülast tasasele, soisele maale ulatuvat asustuse haru. Soohara põhjapoolseid talusid kutsutakse Lehesjärveks. Soohara külast on välja kasvanud veel noorem küla või külaosa Hundilaanõ. Selle nimi võib pärineda 1670. a talupojanimest Hunti Jürgen. XIX saj arvati Hundilaanõ Veriora mõisa maade hulka ja praegu kuulub see Räpina valla Võiardi küla piiresse. Vrd Vagula, Võiardi. – ES
PA I: 93, 141; Rev 1624/27 DL: 73; Roslavlev 1975: 15, 28; Rücker

Tareste2-sse›, kirjakeeles varem ka Taresti Krjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Pärsama mõis), 1645 Tarrist, 1798 Tarrest.  C2
XX saj arvati enamasti Mätja küla alla, ametlikuks külaks sai 1997. Kirjapanekute järgi on Hiiumaa küla vanem. Nimevasteks sobivad tara ja taras ’(aia)latt’ ning soome murdeist taras ’aedik, tara, ring’. Vrd Tareste1. – MK
KNAB; SK I: 419

Tigase-sse›, rahvakeeles ka Tigase`nukk Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1937 Tigase.  B2
J. Simmu järgi on Tigase Aru koolimaja ümbruses olevate majapidamiste uuem nimi. L. ja I. Rootsmäe järgi oli kandimeeste külana olemas juba hiljemalt 1830.–1840. a-tel, ehkki mõne talu iga võib tagasi ulatuda isegi XVIII saj-sse. Kuulus vanasti Tamme (Tammevaldma) küla alla (Tigasenukk). Nimi lähtub ilmselt isikunimest. Tigasega liideti 1977 Aruküla (varem Aru asundus, nimetatud Aru karjamõisa järgi, mis oli olemas juba XIX saj II veerandil) ja Kägari küla (1627 Haeggara kull, 1796 Käggera). Viimase rööpnimi XVIII saj oli *Metsaküla (1601 Metzakulla). XIX saj arvati Kägari küla alla ka Telliskivi (↑Kaarlimõisa).MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 157, 163–164, 176; Simm 1973: 117; Simm 1977: 115–116

Tiidu2-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1684 Tido Peep, 1765 Dorf Tido.  C2
Praeguse Tiidu küla kohal elas 1684. a Tido Peep oma perega. Küla oli nimekirjas 1945, hiljem arvati Ööbikuoru küla alla. 1977 liideti Ruuga külaga, taastati omaette külana 1997. Külanimele aluse pannud lisanimi pärineb eesnimest, nagu teistegi Tiidu või Tiido külade puhul.ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:250, L 244p

Tüütsi-le›, kohalikus pruugis ka Tüüdsi-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis).  C3
Küla sai alguse 1922. a, kui sinna planeeriti neli Viitina mõisa asundustalu kohta, kolm endise Kängsepä kvooditalu maast ja üks juurdelõikena riigimetsamaast. Küla on peetud ka Kängsepä küla osaks. XX saj II poolel arvati Saarlasõ küla alla, taastati 1997. Nime päritolu pole teada, võimalik, et aluseks on varem eksisteerinud asustus. Tüütsi nimi põhineb tõenäoliselt eesnimel Tiits ~ Tüüts, algnimest Dietrich.ES
Ojala 2011: 51–64; Rajandi 1966: 165

Uhti-leTMrküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis (Reola mõis), sks Ucht, 1299, 1524 Huchten, 1582 Uchth, 1826 Uhtja-M(ois).  C2
Kuigi tegu on põlise külaga, pole seda sageli külade hulgas mainitud. XVIII saj lõpul ja järgmisel aastasajal on seal olnud mõis ja karjamõis. L. Kettuneni oletus, et Uht-algulised kohanimed seostuvad alet tähendava sõnaga uht (sm huhta), lõunaeesti keelealal ei kehti. Nende ht on arenenud varasemast häälikuühendist *kt, mida Lõuna-Eestis esindaks tänapäeval tt (seega peaks uht- olema *utt-). Seepärast sobib Uhti lähtesõnaks paremini uhtma (kohati ka huhtma) ’loputama; peksma; vett üles ajama’, uht : uhu ~ uhi ’loputamine’, uht ’vesi jää peal’, uhtu ’madal heinamaa’, mille ht tuleneb häälikuühendist *št (vrd mokša štams ’pesema’). Samast tüvest võib pärineda ka iidne teekonda tähistav sõna (↑Uhtjärv). Küla nimi on lähtunud ilmselt jõe nimest (1638 Vchtsche bäche, ↑Porijõgi) ja käibis kunagi kujul *Uhtjõe. Tänapäeva küla piiridesse jääb Suure-Reola mõisa keskus ja osa varasemast ↑Reola asundusest (mõisasüdamiku ümbruse krundistatud maad). Mõisasüda arvati varem Kambja kihelkonda.EE
Bfl: II, 238; Bienenstamm 1826: 287; EES: 575; EM: 92, 195; EO: 146, 176; LGU: I, 54; PA I: 97; Rev 1638 I: 122; VMS: II, 598; Wd

Vahastu2-sse›, rahvakeeles `Suurküla Türküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, mõis, sks Wahhast, 1534 Waesz, 1574 Waesthz (talu), u 1900 Вагастъ (alevik).  A4
Vahastu mõis rajati 1627. Võimalik, et Vahastu oli enne seda talu Raasiku külas. Vahastu varasemate kirjapanekute samastamine praeguse külaga, ajaloolise Raasikuga, on küsitav. P. Johansen on Raasikut pidanud Vahastu varasemaks nimeks, ehkki ta on eristanud Raasiku küla (Rasick) ja Vahastu talu (Waesthz); võimalik, et Vahastu talu arvati hajataluna Raasiku küla juurde. Varasem talu võis nime saada praegu Suurekivi külas oleva suure kivi, nn vahakivi järgi, mida hiljem on nimetatud Vahastu rändrahnuks, ka Vahastu mõis ise asub Suurekivi küla piires. Vahastu nimi on aga XX saj alguseks rännanud mõisa kohalt lõunasse, ajaloolise Raasiku küla nimeks (1564 Rasiko, 1615 Rassick, 1726 Rasick, 1796 Rasik, 1871 Rasiko). Vahastu külaga on 1977 liidetud Nõmmküla ehk rahvapäraselt Kõrgemäe (külana 1930. a-test), Saunametsa (1871 Saunamets, u 1900 Саунаметса) ja Tagasmäe (u 1900 Тахасма) küla. Vrd Suurekivi. – MK
EVK; Hakulinen 1956: 402; Joh LCD: 173, 241; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 149; Ungern-Sternberg 1912a: 74, 85

Valtina [`valtina] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1782 Walthina Ann, 1795 Waltin Johan, 1839 Waltina.  C2
Külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, oli varem karjamõis ja veski. Karjamõisa rajamine on toimunud XIX saj I poolel. 1811 elas talus – mis talukohana on olemas juba 1685. a kaardil – veel peremees Waltina Johan. Talu nimi on esmakordselt näha Johani eel käinud leskperenaise nimes Walthina Ann, kelle lisanimi võiks pärineda tema mehe nimest Valtin, mis tuleb ristinimest Valentin. Annega samal ajal elas ühes naabertalus Puusmõtsas peremees Waltin, kelle nimi hingeloendis on ka Puusmötsa Walentin. Valtinaga on 1977 liidetud ↑Jundi, Lilu (1970 Lilo), ↑Patuperä, ↑Puusmõtsa, Tohvri (1839 Tofre) ja Valsi (1970) küla. Teise maailmasõja eelses Vana-Antsla vallas tunti kogu seda piirkonda Patuperä kolga nime all. Valtina loodeosas on ↑Meiga, mis kuni 1977 arvati Korijärve alla. Vrd Patuperä. – ES
EAA.1865.2.130/1:44, 47, L 44, 47; EAA.1865.2.130/10:43, 41, L 40p, 43; EAA.1865.2.131/2:35, L 35;  EAA.308.2.88, L 1; Rücker

Vardja3 [`vardja] ‹-leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viiratsi mõis, Viljandi mõis).  C2
Võimalik, et nimega on ühendatavad 1724 Wardja Matzie Hanß ja 1782. a kirjapanekud Wardia Juhhans Witbe Kaddri, Wardia Jürri, Wardia Andres, Wardia Tönnis. Peale nende on hingeloendis veel kolm Meksi Wardia talu. Lisanimede järgi otsustades oli XVIII saj olemas küla või talurühm, mis kuulus Viljandi mõisa alla. Wardy esines Viljandi mõisa maavaldustes juba XVII saj lisanimena, XVI saj Poola revisjon kasutab sõnu wardei, wardey ja wardeistwo vastavalt külavanema või kupja ja ehk ka vakuse või kupjale alluvate külade kogumi kohta. Sõna vardja on kohanime lähtekohaks olnud ka mujal. Vardja omaette piirkonnad on Viljandi järve ääres Närska (1713 Närsck Hanß Johann) ja Sammuli (1970 Viiratsi-Vardja, liideti 1977 Vardjaga). Osa Vardja talusid, mis kuulusid Viiratsi mõisa alla, oli enne 1977. a ↑Matapera küla osa; 1930. a-tel arvati neid ↑Mäeltküla koosseisu. Vrd Vardja2, Varkja. – MK
EAA.567.3.83:21, L 20p; EAA.1865.5.71:15, 24, 25, L 13p, 22p, 23, 23p; PA IV; Rev 1638 II: 90; RGADA.274.1.181/7:5, 594p

Vestla [`vestla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Vestli Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Meedla mõis), 1646 Wesseldorf, 1738 Weslikülla Pent, 1798 Wesseldorf.  B4
Vestla mõis (sks Wesselsdorf) eraldati Meedlast 1730. a-tel, hiljem al 1789 oli uuesti Meedla mõisa kõrvalmõis. 1920. a-tel omaette külaks enamasti ei loetud, arvati Maleva, al 1977 Meedla küla alla. Ametlik küla al 1997. Küla kuulus XVI saj Wessel Wardow’le, kelle eesnime järgi küla on nime saanud. Vrd Vestli. – MK
BHO: 669; Buxhövden 1851: 68–71; EM: 121; Mellin; Rehepapp; SK I: 492

Viimsi [`viimsi] ‹`Viimsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vimsi-le›, elanikud `vimslased Jõealevik Harju maakonnas Viimsi vallas, mõis, sks Wiems, 1241 Uianra, 1385 Lemmetoye van Vyandes (isikunimi), 1471 Vyamas, 1679 Wiembz, 1840 Viimsemois, 1875 Wihama (Viimsi mõisa maal).  C3
1471 on mainitud, et ordu müüs küla Pirita kloostrile, kes rajas sinna mõisa. Küla kadus allikatest. Pärast kloostri hävitamist 1577 läks mõis üle Rootsi riigile. Hiljem oli mõisal mitmeid omanikke, sh muudeti see 1643 kindralkuberneri residentsiks, nn lauamõisaks. Maareformiga 1919 sai Viimsi riigimõisaks, mis anti 1923 autasumaana teenete eest Vabadussõjas kindral Johan Laidonerile. Seetõttu on kohalikud enne sõda hakanud mõisat kutsuma ka Laidoneri mõisaks. Viimsit loeti 1920.–1930. a-tel asunduseks, kuid pärast 1930. a-id kadus ta nimekirjast ja arvati Miiduranna alla, uuesti taastati alevikuna 1977. Osa kirjapanekute põhjal võib järeldada, et mõisanime kohalik hääldus oli Viimpse (nagu Püintse Püünsi külal), kuid sellest pole otseseid kirjapanekuid. P. Johansen on arvanud, et Taani mungad on külanime valesti kirja pannud: Uianra peaks olema Uiama. Ta pakub, et nime tuleb lugeda Vihamaa, millele viitab ka 1688. a kaardil Wehema Koppel, Wehema Kople Pöld (ka 1729 Wehama Koppell) ning J. Laidoneri teade, et koht on nüüd Vihamaa. L. Kettunen suhtub sellesse väitesse kahtlevalt. Ta leiab, et Vihamaa või ka *Vihanra ei saa muutuda eesti keeles kujuks Viimsi ja arvab, et praegune eesti nimi lähtub saksakeelsest mõisanimest. Johanseni etümoloogia tundub siiski usutav, Wihama esineb 1875. a kaardil ja on nimi mujalgi Eestis. Siiski esineb Viimsi nime varasemates kirjapanekutes alati -s, enamasti on need ka isikunimed, kohanimi märgib päritolu. On ju võimalik, et need nimed on seesütlevas käändes, nagu ka Kettunen rõhutab, aga pole selge, miks nii läbivalt just selle nime puhul. Külanimed võivad küll kohakäänetes esineda, kuid need on ikka üksikvariandid.MJ
BHO: 671–672; EAA.1.2.940:153, L 144p;  EAA.3724.4.350, L 1; ENE-EE: X, 396–397; EO: 199–200, 206; Johansen 1951: 179; Joh LCD: 663; LCD: 46v; Särg 2006: 213–214; Viidas 1992: 87–88

Viirapalu [viirapalu] ‹-`pallu ~ -sseRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1895 Wirapallo, 1923 Viirapalu (asum).  A2
XIX saj lõpus mõõtis Tsooru mõis koos muude metsaasundustaludega välja kaks Viirapalu talu samanimelises metsas. Pikka aega oli samas kohas metsavahikoht ja kolm asundustalu. Metsa nimi Viirapalu seostub Tsooru mõisa saksakeelse nimega Fierenhof ’Viira mõis’. Võimalik, et enne mõisa rajamist 1419. a mainitud küla Virga asus just hiljem mõisastatud maadel. Seda oletust toetab Viirapalu paiknemine mõisasüdame lähedal, võrreldes teiste Tsooru mõisa metsadega. Nime päritolu kohta lähemalt ↑Tsooru artiklist, vrd ka teiste Viira-alguliste nimedega. 1977 arvati Viirapalu küla alla varem omaette küladeks peetud talurühmad Kaudsi (↑Pehmejärv) ja Punaku.ES
EAA.2469.1.764; Eesti TK 50; LGU: I, 207; Vene TK 42; ÜAN

ÕrsavaÕrsava ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Ersava-he›, kirjakeeles varem ka Ersova Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1652 Ржаво, 1692 Ржаво, Рисава, u 1790 ржавецъ, 1882 Ржава, 1885 Ersada, 1897 Ersawa, 1904 Ersava, Ржа́ва, u 1920 Õrsava, 1945 Ersova.  B2
Küla on varem loetud Poloda nulka, ent nulkade ametlikul fikseerimisel 2010 arvati ta Tsätski nulka. XIX saj kuulus see Väike-Rõsna kogukonda ja Värska kogudusse. Külanimi on Õrsava al 1977 (enne seda Ersova), kuid Õrsava nime esineb ka varasemates allikates. Kohanimi on mugandus vene nimest Ржава. A. Šteingolde arvates on algne nimi Õrsava (Ersоva), millest kujunes Рисава ja seejärel Ржаво. L. Vaba toob võrdluseks valgevene iржá ’rooste, roostekiht sooveel’. Küla lähistel asuva Õrsava järve nimi võiks tuleneda värvusest (V. Dalil ржавый цвет ’tumekollane (värv)’). Ржавец tähendab murdeti roostest sood või allikat, mis samuti võib olla järvenime aluseks. Järve nimi võib olla hiljem üle kandunud külale. E. Saare järgi kuulub nimi tõenäoliselt kokku üle eesti levinud Rässa ja Ressa talunimede, endiste talupoja lisanimedega. Samuti võib see pärineda venepärasest isikunimest, vrd vn perekonnanimi Rõssev (Рысев), Rõssin (Рысин) sõnast рысь ’ilves’. Vrd ka Riss´ova Saurova nulgas. Vrd Rõssa. – AK
Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVI; KN; PGM 1785–1792; SeK: 199; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44, 46; Uuet 2002; Vasilev 1882: 274–275

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur