[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 9 artiklit

Lehola-sseKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Lehhola, 1241 Lehol (küla), 1541 Leall, 1586 Lehola, 1732 Lihhola.  A1
Mõis on rajatud arvatavasti enne 1639. a. XVII saj II poolel oli vana küla hävinud. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Lehola võiks seostuda nimega Lihula, ainult h ees oleks i madaldunud e-ks. Nime Lihula on seletatud mitmeti: nime aluseks on peetud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu (lehu on eesti keeles sõna, mis selles tähenduses mujal ei esine kui Eiseni artiklis). Mõisat on naabruses oleva küla järgi nimetatud ka Kulna mõisaks. Vrd Lihula. – MK
BHO: 298; Eisen 1921a: 5; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Tarvel 1999a: 53

Lihula viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna lihunik viipevaste, viibe „lõikuma“.
Lihula2-sseLihlinn Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Leal, 1211 Leale, 1519 Leal, 1798 Lihhola Lin.  B3
Lihulas oli muistsete eestlaste linnus. 1211 määrati Lihula piiskop Theoderichi residentsiks. 1234–1242, uuematel andmetel (M. Mandel) 1238–1242, ehitati muinaslinnuse asemele kivilinnus. Alev tekkis Lihula lossi juurde juba XIII saj. Hävitati ordu ja piiskopi vaenus 1298, kuid ehitati uuesti üles. Hävis samuti Liivi sõjas nagu ka kivilinnus. XIX saj II poolest algas uus tõus, Lihula kujunes kohalikuks keskuseks. Ametlikud aleviõigused sai Lihula 1945, linn al 1993. Lihula nime on seletatud mitmeti. Nime aluseks on L. Kettunen ja M. Kallasmaa pidanud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu. On tõenäoline, et algselt on nimi kuulunud muinaslinnusele, mis asus mäel, seega madala maaga seonduvad liga, ligu ja lehu (viimane on sõna, mis kuskil mujal ei esine kui Eiseni artiklis) ei sobiks hästi tähenduse poolest. Maastikulistele iseärasustele on juhtinud tähelepanu juba arheoloog E. Tõnisson. Lihula kirdeosas paiknes varem Lihula mõis (sks Leal-Schloß), mis rajati XIII saj. XX saj tekkis sinna asundusküla, mille tuumik oli 1970. a-tel Lihula asund. 1977 nimetati see Lihula alevikuks, 1982 liideti Lihula linnaga (sellal aleviga). Vrd Lehola. – MK
BHO: 294; Eisen 1921a: 5; EM: 84; ENE: IV, 437–438; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Mellin; Stackelberg 1928: 114; Tarvel 1999a: 53

Mulgi`Mulki ~ -sse ~ -leHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Uue-Kariste mõis), 1811 Mulgi Peter, Mulgi Jack (talupojad Uue-Kariste mõisa all), u 1900 Мульги (talurühm).  A3
Külana mainitud 1970, oli sellal kahes osas (Mulgi I ja II), mõlemad liideti 1977. Nimi pärineb talupoja lisanimest mulk : mulgi, mida on kirja pandud al XVI saj-st. Võibre küla all on 1565 mainitud Mullick Mattz, 1568 Mullicas Madtz, 1601 Mulcke Rautzep. Kariste mõisa all oli 1683 ka Mulgista küla. Veel ühes Karksi linnusepiirkonna külas leidus 1565 Mullickene Janny ~ Mullikeyne Jannus. Sõnakujude mulgi ja mulli(ka) vaheldumist on keeleajalooliselt raske seletada. Nime päritolu kohta vt ↑Mulgimaa artiklist. Mulgiga on 1977 liidetud Kirnu küla (u 1900 talurühm Кирну) ja ↑Võibre. Mulgi lõunaosa tuntakse Kosksilla nime all. Hallistes oli ka teine Mulgi küla (Põlde-Mulgi, XVI–XIX saj Abja mõisa Atika küla Mulgi talu, 1565 Mullimeus), mis liideti 1977 Põldega. Vrd Mulgimaa. – MK, ES
EAA.308.6.266:26, L 25p; EAA.1865.3.171/3:14, L 13p, 14; KNAB; Lust, Pae, Saar 2017; Rev 1601: 146; SRA: Baltiska fogderäkenskaper (Karksi foogti arved 1565–1568)
Märkus. Täiendatud varasemat ajalugu. 2018-02-18T20:50:35.

Olohkuva2-`kuvva ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Petseri-Oluhova Seküla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Печо́рское О́лохово, 1585–1587 Олухово (puustus), 1686 Олухова, 1882 Олухово-Печерское, 1904 Olohkova II, О́лухово Пече́рское, 1922 Olohovo, 1928 Petseri-Oluhhova, 1937 Olohkuva, u 1970 Печерское Олохово.  A2
Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale aga Petseri kloostrile. XIX saj kuulus see Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Eristav täiend Petšorskoje (Печерское) ilmus sama sajandi lõpupoole, märkides arvatavasti kuulumist Petseri kloostri alla. Kohanime päritolu vt eelmisest artiklist. Vrd Olehkova, Olohkuva1. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Hurt 1904: XXIII; Ivanov 1841: 243; KN; Markus 1937; Maslennikova 1955: 125; NL TK 100; Pskov 1585–1587: 315; RL 1922; SeK: 96; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Vaba 2014: 921; Vasilev 1882: 209; VMS

Paasiku-leHJnküla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Pasik, 1249 Pesack, 1397 Pasius, 1637 Pasigk, 1871 Pasigk, 1923 Paasiku (asundus ja saunaküla).  B4
Küla kuulus al 1249 Tallinna piiskopile, hiljem Jägala mõisa alla, kust mõisnik eraldas 1858 Paasiku eraldi mõisaks ja liitis sellega ↑Kaersoo küla. 1903 sai rüütlimõisaks. 1880 liideti Paasiku mõisaga Papipalu karjamõis praeguse Looküla ja Vikipalu piiril, mis 1564–1565 oli olnud kroonutalu, 1765 ja 1782 Anija mõisa kõrts, 1798 karjamõis (Pappenpahl, Pappipallo M.). Paasiku mõisamaale tekkis pärast 1920. a-te maareformi asundus, mis 1939. a paiku nimetati Piiroja külaks, al 1977 on see Paasiku küla. Küla koosneb asundustaludest ja mõisasüdamest. Paasiku vana küla, nimetatud ka Paasiku-Saunakülaks, mis asub lõuna pool raudteed, liideti 1977 Salumetsaga. Nimi koosneb sõnast paas liitega -ik. V. Prausti järgi andis külale nime 500 meetri pikkune loode-kagusuunaline paekiviseljandik, kus paekivi paljandus tõenäoliselt otse maapinnalt. Sõnale paas viitab ka P. Johansen, kuid Paasiku kirjapanekud esitab ta *Paasi pisiküla (↑Kallavere) artiklis. Vrd Salumetsa. – MJ
BHO: 434, 429; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 83–84; ERA.14.2.713 (Raasiku vallavalitsuse 22. III 1939 kiri nr 649); Essen, Johansen 1939: 197; EVK; Joh LCD: 539; Johansen 1932: 44; Kehra 2014: 72–73; LUB: I, 206; Schmidt 1871; ÜAN

Saare3-le›, rahvakeeles Salatski Võnküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Piirissaare vallas, vn Жела́чек, Жала́чко, 1371 Жолч, Желч (küla), u 1866 Желачикъ.  B1
Vene asustusega küla, enne Eesti iseseisvumist kuulus Piirissaare Peterburi kubermangu poolele. Eestikeelne nimi on hiline (1923) moodustis venekeelse nime põhjal; vene Želatšek on ühtlasi Piirissaare enda ajalooline venekeelne nimi. On ka arvatud, et ürikutes on selle nimega tähistatud eeskätt Vene poolele kuulunud saare idaosa. Nime seletust vt ↑Piirissaare artiklist.PP
EVK; KNAB; Selart 1998: 51; Simm 1971b: 354; Vene TK 126; ÜAN

Velisemõisa [velise`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, 1923 Velise (asundus).  B2
1920. a-test Velise asundus, 1977 liideti Araverega, 1997 taastati Velisemõisa nime all. Külas on Velise mõis (sks Felks-Schloß), mille varasemaid maininguid vt ↑Velise artiklist.MK
KNAB; ÜAN

Viirapalu [viirapalu] ‹-`pallu ~ -sseRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1895 Wirapallo, 1923 Viirapalu (asum).  A2
XIX saj lõpus mõõtis Tsooru mõis koos muude metsaasundustaludega välja kaks Viirapalu talu samanimelises metsas. Pikka aega oli samas kohas metsavahikoht ja kolm asundustalu. Metsa nimi Viirapalu seostub Tsooru mõisa saksakeelse nimega Fierenhof ’Viira mõis’. Võimalik, et enne mõisa rajamist 1419. a mainitud küla Virga asus just hiljem mõisastatud maadel. Seda oletust toetab Viirapalu paiknemine mõisasüdame lähedal, võrreldes teiste Tsooru mõisa metsadega. Nime päritolu kohta lähemalt ↑Tsooru artiklist, vrd ka teiste Viira-alguliste nimedega. 1977 arvati Viirapalu küla alla varem omaette küladeks peetud talurühmad Kaudsi (↑Pehmejärv) ja Punaku.ES
EAA.2469.1.764; Eesti TK 50; LGU: I, 207; Vene TK 42; ÜAN

Võuküla [`võuküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võukülä-`külläRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Woiakulla, 1584 Woikula, 1625 Waugela Kulla, 1630 Wängell, Waugel, 1638 Waiküll, 1822 Wöuküll.  C1
Tegemist on põlise külaga Võhandu ehk Võu jõe ääres. Külanimi ongi saadud Võu jõe nimest. XVII saj allikates on Võhandu nime kasutatud üksnes jõe ülemjooksul ülalpool Vagula järve. Alamjooksul on jõge esmakordselt Võu nimega nimetatud Mellini kaardil 1798 (Wou Fl), samas on ka Võuküla (Woukül). Võu ja *Võõbo suhte kohta vt ↑Võhandu jõe artiklist. Võuküla nime kirjapildi suurt varieeruvust varasemates dokumentides tuleks seletada sakslastele võõra diftongi õu edasiandmise raskustega, mõnikord ehk ka ümberkirjutusvigadega. Miks just see küla on saanud nime jõelt, seda võib ehk seletada Võuküla varasem tähtsus asustuskeskusena, sest külas on muinasaegne linnamägi. Võimalik on ka veetee vaatenurk: jõe suudmest Võukülani olid jõe kaldad juba keskajal järjestikku asustatud, kuid Võukülast ülespoole, järgmise põlisküla Pääsnani tuli asustuses pikem vahe. Võuküla osad on loodes Lõpõperä, lõunas Siilaots ja keskel Varõssõ, Võuküla piiresse kuulub põhjas Puusta, endine karjamõis (sks Lichtenhof). Vrd Võhandu jõgi. – ES
EAA.567.3.190:27, L 27p; EAA.1269.1.796:180, L 458; Eesti PK 20; Mellin; PA I: 94, 141; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 17, 24

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur