[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 3 artiklit

Lehola-sseKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Lehhola, 1241 Lehol (küla), 1541 Leall, 1586 Lehola, 1732 Lihhola.  A1
Mõis on rajatud arvatavasti enne 1639. a. XVII saj II poolel oli vana küla hävinud. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Lehola võiks seostuda nimega Lihula, ainult h ees oleks i madaldunud e-ks. Nime Lihula on seletatud mitmeti: nime aluseks on peetud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu (lehu on eesti keeles sõna, mis selles tähenduses mujal ei esine kui Eiseni artiklis). Mõisat on naabruses oleva küla järgi nimetatud ka Kulna mõisaks. Vrd Lihula. – MK
BHO: 298; Eisen 1921a: 5; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Tarvel 1999a: 53

Lihula viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna lihunik viipevaste, viibe „lõikuma“.
Lihula2-sseLihlinn Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Leal, 1211 Leale, 1519 Leal, 1798 Lihhola Lin.  B3
Lihulas oli muistsete eestlaste linnus. 1211 määrati Lihula piiskop Theoderichi residentsiks. 1234–1242, uuematel andmetel (M. Mandel) 1238–1242, ehitati muinaslinnuse asemele kivilinnus. Alev tekkis Lihula lossi juurde juba XIII saj. Hävitati ordu ja piiskopi vaenus 1298, kuid ehitati uuesti üles. Hävis samuti Liivi sõjas nagu ka kivilinnus. XIX saj II poolest algas uus tõus, Lihula kujunes kohalikuks keskuseks. Ametlikud aleviõigused sai Lihula 1945, linn al 1993. Lihula nime on seletatud mitmeti. Nime aluseks on L. Kettunen ja M. Kallasmaa pidanud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu. On tõenäoline, et algselt on nimi kuulunud muinaslinnusele, mis asus mäel, seega madala maaga seonduvad liga, ligu ja lehu (viimane on sõna, mis kuskil mujal ei esine kui Eiseni artiklis) ei sobiks hästi tähenduse poolest. Maastikulistele iseärasustele on juhtinud tähelepanu juba arheoloog E. Tõnisson. Lihula kirdeosas paiknes varem Lihula mõis (sks Leal-Schloß), mis rajati XIII saj. XX saj tekkis sinna asundusküla, mille tuumik oli 1970. a-tel Lihula asund. 1977 nimetati see Lihula alevikuks, 1982 liideti Lihula linnaga (sellal aleviga). Vrd Lehola. – MK
BHO: 294; Eisen 1921a: 5; EM: 84; ENE: IV, 437–438; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Mellin; Stackelberg 1928: 114; Tarvel 1999a: 53

Paasiku-leHJnküla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Pasik, 1249 Pesack, 1397 Pasius, 1637 Pasigk, 1871 Pasigk, 1923 Paasiku (asundus ja saunaküla).  B4
Küla kuulus al 1249 Tallinna piiskopile, hiljem Jägala mõisa alla, kust mõisnik eraldas 1858 Paasiku eraldi mõisaks ja liitis sellega ↑Kaersoo küla. 1903 sai rüütlimõisaks. 1880 liideti Paasiku mõisaga Papipalu karjamõis praeguse Looküla ja Vikipalu piiril, mis 1564–1565 oli olnud kroonutalu, 1765 ja 1782 Anija mõisa kõrts, 1798 karjamõis (Pappenpahl, Pappipallo M.). Paasiku mõisamaale tekkis pärast 1920. a-te maareformi asundus, mis 1939. a paiku nimetati Piiroja külaks, al 1977 on see Paasiku küla. Küla koosneb asundustaludest ja mõisasüdamest. Paasiku vana küla, nimetatud ka Paasiku-Saunakülaks, mis asub lõuna pool raudteed, liideti 1977 Salumetsaga. Nimi koosneb sõnast paas liitega -ik. V. Prausti järgi andis külale nime 500 meetri pikkune loode-kagusuunaline paekiviseljandik, kus paekivi paljandus tõenäoliselt otse maapinnalt. Sõnale paas viitab ka P. Johansen, kuid Paasiku kirjapanekud esitab ta *Paasi pisiküla (↑Kallavere) artiklis. Vrd Salumetsa. – MJ
BHO: 434, 429; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 83–84; ERA.14.2.713 (Raasiku vallavalitsuse 22. III 1939 kiri nr 649); Essen, Johansen 1939: 197; EVK; Joh LCD: 539; Johansen 1932: 44; Kehra 2014: 72–73; LUB: I, 206; Schmidt 1871; ÜAN

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur