[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 53 artiklit

Aandu [`aandu] ‹`Aandu ~ -sse›, kohalikus pruugis `Oandu ~ `Oanda Hagküla Rapla maakonnas Kohila vallas (Lohu mõis), 1564–1565 Ona (talu), 1686 Ognaby, Ognakylla, 1725 Aanda, 1913 Ando.  A2
Varasemate nimekujude samasust Aanduga näib kinnitavat Tohisoo ja Lohu ning Tohisoo ja Ohna piiri kirjeldav dokument a-st 1671. Sel juhul on ehk *Aan-tüvele hiljem liitunud järelosa *taguse, millest lühenedes on jäänud silp -du. Algusosa päritolu jääb ebaselgeks. XVII saj kirjapanekuid võiks K. Pajusalu arvates tõlgendada ’oinakülaks’, hilisemates avaldub murdeline omastavakuju *aan sõnast aed. 1977 liideti Aanduga ↑Päevati küla.PP
BAE; EAA.1.2.931:30, L 25; EAA.1.2.940:663, 665, L 650p, 652p;  EAA.1.2.C-V-84:3–4, L 2–2p; Rev 1725/26 Ha: 240

Aasuvälja2 [aasuvälja] ‹-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas (Põlula mõis), 1876 Aaso (kõrts), ? 1913 Aaso (küla).  A4
Aasuvälja esines ametliku külanimena 1970, kuid rahvasuus juba mõnikümmend aastat varem. Nimi on pandud jõeäärsete heinamaade järgi, mida nimetati aasudeks, tõenäoliselt kõrtsinime vahendusel + -välja. Aasuvälja piiresse põhjas jääb endine Võlumäe karjamõis (sks Thärsfeld, 1844 Therfeldt).MK
 EAA.1321.1.111, L 1, foolio 1c; EVK; KN; KNAB; Schmidt 1844

Aidu3`Aitu ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Alustre-sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Päri mõis), 1630 Allastfer (tühi küla Päri ja Kuselsz’i mõisa all), 1724 Allustfer (küla), 1795 Allustare Ado (Viljandi mõisa talupoeg), 1855–1859 Алустра.  B2
Külanimena 1922. a rahvaloenduse materjalides. On võimalus samastada tänapäeva külanimi 1470. a kirjapanekuga Alsteverschen wege, mida on ühendatud 1630. a kirjapanekuga. Alustre on vana vere-lõpuline külanimi, mille algusosa võis pärineda vanast sugunimest ja hilisem tare on rahvaetümoloogiline teisend. Alustrega on liidetud osa Kudu külast (1704 Kudo Henn, 1724 neli Kuddo talu Alustre külas, 1930. a-tel Kudu talurühm Raudna oru ääres, külana 1970) ja Riste (asundus või küla 1930. a-test, 1704 Riste Mert).MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.81:17, L 16p; EAA.1865.5.72:56, L 55p; EAN; EVK; KNAB; LGU: I, 465; RGADA.274.1.181/6:1, 87, 88, L 490p, 576p, 577p

Anepesa [anepesa] ‹-`pessa ~ -sseKärküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Mullutu mõis, Randvere mõis, Tergema mõis), 1627 Hanne Peße Tep, 1731 Hanna Pessa Mart, 1811 Hannepessi Matzi Ado, Hannepessu Iago Ado, u 1900 Анепеза (küla).  A3
1977–1997 oli Sauvere osa. Anepesa koosneb tänapäeva nimekuju järgi sõnadest hani : hane ja pesa, kuigi pesa võib olla nimes rahvaetümoloogiline asendus varasemale komponendile pääks ’soosaar, metsatukk, järvesaar’.MK
EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 23; Tiik 1977: 288

Ardu [`ardu, ka ardu] ‹`Ardu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Hardu Kosalevik Harju maakonnas Kose vallas (Paunküla mõis), 1241 Harco (*Harto), 1417 Harde, 1716 Ardo.  A2
Põlisküla, al 2011 alevik. L. Kettunen pakub nime lähtekohaks isikunime *Harttoi, P. Johansen aga võrdleb soome kohanimega Hartola. Nime vanemad kirjapanekud toetavad väidet, et sõnaalguline h kadus Põhja-Eesti murdeist XVII–XVIII saj paiku.TL
Bfl: I, 119; BHO: 102–103; ENE-EE: I, 277–278; EO: 19; Joh LCD: 349; KN

Aude [`aude] ‹-sseNisküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Munalaskme mõis), 1565 Oudaby (küla, kus elasid Jurgen Oude ja Pep Oude, läheduses veel üksjalg Owde Nannken), 1798 Audo.  A2
1977–1998 oli Munalaskme küla osa. Aude küla on vana, võib-olla on selle nimega samastatav ka 1394. a kirjapanek Haveden ja lisanimi 1527 Haudi Lauri. Võimalik, et nime lähtekohaks on haud : haua. Vaheldus au ~ ou viitab kunagisele läänepoolsete murrakute mõjule, mis Nissis tuleb esile ka teiste külanimede kirjapanekutes.MK
EAA.1.2.931:79, 81, 93, L72, 74, 86; EAN; Essen, Johansen 1939: 35; KNAB; LUB: VI, 2927

Esku`Esku ~ -sseKJn, Pil, Pltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Võisiku mõis), 1795 Esko Ado (põlluvaht Nõmavere küla all).  A3
Eesnimest tekkinud lisanimi Esko oli kasutusel XVII saj Võisiku mõisale kuulunud Lätkalu ja Oorgu külas. Arvatavasti on sealt lähtunud ka Esku küla nimi, selle lisanimega põlluvaht ilmus Nõmavere külla XVIII saj lõpul. 1905 lõhkus Võisiku mõis osa Nõmavere talusid maha ja asutas Esku karjamõisa. 1939 oli paik vallakirjades Esku asundus, ent 1945. a nimekirjas puudus, uuesti külana kirjas hiljemalt 1970. Eskuga on 1977 liidetud Paduvere (Plt, 1583 Padowier).MK
EAA.1865.3.203/1:18, L 19; EAN; ERA.14.2.719 (Põltsamaa vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); PA IV: 14

Haava2-le›, kohalikus pruugis-lõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas Lõõdla järve kaguotsas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Vaabina mõis), 1718 Hawa Ado, 1737 Haffwa Mick.  A1
Külana märgitud 1839 Rückeri kaardil, 1977–1997 oli Haidaku (Aidaku) küla osa. Algselt oli talu ja talurühma nimi. 1805. a vakuraamatus on nimetatud nelja Haava (Hawa) talu ja muuhulgas Mõtsa talusid (Mötza Hawa). Samal kohal oli talu olemas juba 1684. a kaardil. Talupoja lisanimi tuleb kas puunimetusest haab või vanast isikunimest, vrd 1582 Toostes (Räp) talupoeg Jak Hawapoik. Haava talude järgi nimetatakse ka Lõõdla järve kagupoolset otsa Haava järveks. Vrd Haava-Tsäpsi, Majala2. – ES
EAA.1270.2.1:122, L 119p; EAA.567.2.564;  EAA.308.2.88, L 1;  LVVA.6828.4.467, L 1; PA I: 92; Rücker

Iide-leJämküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Torgu mõis), 1811 Ide Ado.  B3
1977–1997 oli Torgu küla osa. Iide on olnud algselt loodusnimi, 1791 olid seal Torgu mõisa põllud (Ide Pellud), küla on tekkinud XIX saj II poolel popsikülana. Nimes on sõna hiis : hiie häälikuseaduslikus mitmuse omastavas hiide. Iide lääneosa, kus asub ↑Torgu õigeusu kirik ja kalmistu, on Liivaots.MK
 EAA.2072.3.9, L 1; EAN; KNAB; SK I: 42; Troska 1987: 100

Jootme2 [`jootme] ‹-leKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Meedla mõis), 1645 Iotmell, 1653 Jotmahe, 1685 Iotma, 1738 Iothme Ado.  B4
1977–1997 oli ametlikult Saia küla osa. Pole võimatu, et Jootme nimi on seotud jootmise või joomisega, vrd Ambla Jootme, mille L. Kettunen on tuletanud ühendist *jootti-maa, tuues võrdluseks sõna joodi aeg ’aeg loomade jootmiseks’. L. Tiik on külanime pidanud mugandiks isikunimest Gundemar, Gudhmar. Vrd Jootme1. – MK
EO: 118; KNAB; Rehepapp; SK I: 54; Tiik 1977: 286

JõgelaJõgela ~ -sse›, kohalikus pruugis Jögela Khkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Pilguse mõis), 1731 Iöggewelja Ado, u 1900 Егела (küla).  A1
1977–1997 oli ametlik nimi küla piiresse jääva mõisa järgi Pilguse. Nimi on olnud kaheosaline: jõgi : jõe + väli : välja. Algselt oli vist talu- või loodusnimi. Jõgela lõunaosa on Pussa (1970 Jõgela I, 1592 talu Jacob Bußbaß). Vrd Pilguse. – MK
EAN; KNAB; SK I: 57, 305

Kaitsemõisa [kaitse`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseMMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kaiavere mõis), ? 1582 Koizewer, 1584 Kaucymoiza, 1601 Kautzimoyse (kaks talu), 1744 Auf Kantzemoisa Jürgens land, 1758 Katzimoisa Ado, 1796 Kaitsimois, 1805 Kaitsemoisa, 1839 Kautzimois.  A3
Nime algusosa, kus varasemate kirjapanekute kohaselt vahelduvad Kaitse-, Katsi-, Kautsi- ja Kantsi-, jääb rahuldava seletuseta. Et järelosaks on -mõisa, tundub usutav, et algusosa on olnud isikunimi (sellest ka nime häälikuline vahelduvus).PP
BHO: 266; Mellin; PTK I: 50; PA I: 105, 148; PTMT: II, 258; Rev 1601: 47

Kerepäälse [kere`päälse] ‹-leVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1782 Kerepelse Ado, 1820 Kerrepelse (küla).  B2
1684. a kaardi järgi veel asustamata kohas oli XVIII saj lõpus juba mitme peremehega talurühm. Küla on saanud nime looduskohalt *Kerepäälne. Kohanimele sobida võivat tähendust sõnal kere ei ole registreeritud. M. Kallasmaa on Saaremaa loodusnime Kõrepealne esimese vastena ära toonud ’kõrge kuiv maa’. See näib sobivat ka Kerepäälsele, kus maa on liivane ja kuiv. Võrumaal on küll kuiva kõrge maa sõna kõrendik tuntud kujul korõndik. Kuid Kerepäälse nime algkuju pole olnud o-line ega õ-line, sest 1820. a kirjutaja on kasutanud juba reeglipäraselt õ-tähte (!) seal, kus seda hääldati. Haanja kohanimi Kerekunnu mägi sisaldab sedasama e-list sõna.ES
EAA.1865.2.141/2:57, L 56; EAA.1271.1.226:8, L 1465; EAA.308.2.178; EMS: kõrendik1; SK I: 143

Keskküla2 [`keskküla] ‹-`külla ~ -sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Velise mõis), 1712 Keskyll (küla), 1726 Keskell Ado, Kesküll Hindrich, Kesküll May (talupojad Velise mõisa all), 1798 Keskül (küla).  B2
1977–1997 oli Velise osa. Nimi lähtub sõnast kesk ’keskmine’. Vrd Keskküla1. – MK
BHO: 221; EAA.3.1.448:366, L 615; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 65

KillingeKillinge ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kilinge Sanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Soontaga mõis), 1684 Schillings Krogh (kõrts), XVII saj II poolel Skyllings Kroug (kõrts), 1804 Killingi Ado ja Johann, 1816 Killinge Mango, 1837 Schillings Krug (kõrts), 1874 Killinge (talu), 1922 Killinge (talu, pops, kõrts).  B3
1638 on mainitud Vaalu mõisa kõrtsi Riia tee ääres, mis on Killinge esmamainimine. XVII saj kuulus koht Vaalu mõisa alla. Samal sajandil olid Keeni ja Vaalu mõis Schillingite omanduses. Sellest perekonnanimest on mugandatud ka eestikeelne kõrtsinimi. Kõrtsi nimi on esmane, siis on tekkinud talu. 1909 kõrts enam ei tegutsenud, kuigi 1922 seda ikka veel mainitakse. Külanimeks sai XX saj II poolel.MF
EAA.308.6.290:4, L 4p;  EAA.308.2.112, L 1; EAA.567.2.377:2, L 1p; EAA.567.3.57:14, L 15;  EAA.995.1.6850, L 1;  EAA.2486.3.150, L 3; EVK; KNAB; Rev 1638 I: 22

Kitsa [`kitsa] ‹-leEmmküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Kassari mõis), 1564 Kyße Pett(er), 1565 Pett. Kyttsas, 1576 Kitz Micke, 1577 Kitze Miche, 1587 Kitzo Micko, 1693 Kitza, 1712 Kütza, 1795 Kitse Mart, Kitse Michel, Kitse Ado, 1858 Kitza.  C4
1977–1997 oli ametlikult Kaderna osa. Kitsa tänapäeva nimekuju vasteks (vrd 1565) sobib kitsas : kitsa, vrd ka kits : kitse. L. Tiik on nimele vasteks toonud isikunimed Kyß, GyßGisebertus ja germaani isikunimed Kizo, Chizo. Tiik osutab ka Saaremaa Kitse-nimedele, mis nüüd on esitatud „Saaremaa kohanimedes“, siiski seisukohta võtmata. Põhimõtteliselt on Tiigi oletus vastuvõetav, vähemalt osa vanemate Kitsa- ja Kitse-nimede ajaloos võib olla olnud seoseid ülal toodud germaani isikunimedega. Probleem on selles, kas võõrkeelsed kirjurid nägid ja kuulsid varasemais eesti nimedes oma kõrvule harjumuspärasemaid nimesid või kasutasid eestlased sel ajal tõesti germaanipäraseid isikunimesid.MK
EAN; HK: 85; KNAB; RehepappHi; Tiik 1970a: 608

Kullimaa1 [kulli`maa] ‹-leVänküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1731 Kullima tönnis (talupoeg Vändra mõisa all), 1795 Cullima Ado (talu), 1923 Kullimaa (küla), 1970 Kullimaa I.  B4
Lisanimi Kulli esineb Vändras juba XVII saj. Kullimaad on varem nimetatud ka Pumbioja külaks (al u 1939) ja Alt-Massu külaks ehk Massu-Altkülaks (1797 Masso, 1839 Massau). Idaosas Pärnu jõe ääres oli 1930. a-tel Piista küla (↑Rahnoja). Vrd Kullimaa2. – MK
EAA.1865.3.297/4:22, L 22; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Mellin; Rev 1638 II: 13; RGADA.274.1.193:850, L 845; Rücker; ÜAN

Kunila2-sseKsipaik (küla) Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Puurmani vallas (Puurmani mõis), 1582 Pawel Kunilo (Pikknurme külas), 1744 Kunnita Ado, 1772 Kunnila Ado.  C4
Kolme taluga väikeküla, liideti 1977 Pikknurme ja osaliselt Jürikülaga. Küla nimi on V. Palli arvates saadud isikunimest, mis võiks ehk olla sama päritolu kui soome Kunnila külal (vanarootsi mehenimest Gunni, Gunne). Seosed teiste sõnadega (kuni ’1. käbi; 2. vurrkann; 3. väike ajutine heina- või viljahunnik’, kuningas) on küsitavamad. Vrd Kunila1. – PP
PA I: 116; PTK I: 92

Kurgja [`kurgja] ‹-leVänküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1624 Kurge (talu), 1638 Kurial (hajatalu), 1795 Kurgja Ado (talu), 1839 Kurgo (talu).  A3
Külana nimekirjas hiljemalt 1938. Tõenäoliselt oli algne liitnimi *Kurgoja, mille lähtekohaks linnunimetus kurg : kure + oja. Nimi võib olla ka vanem, sellega on samastatud 1515. a kirjapanek Kurckkulle.MK
EAA.1865.3.294/4:60, L 60; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13; Rücker; Stackelberg 1926: 176

Kuudra [`kuudra] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõPlvpaik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas (Partsi mõis), 1795 Koddra Mert, Kodra Simo Ado, 1906 Kudra.  B2
Liideti 1977 Lutsu külaga. Külanimi on alguse saanud talupoja lisanimest, mis ei kuulu piirkonnas vanimate hulka. Lisanime võib kahtlemisi seletada E. Rajandi kogus esineva ristinimega Kodratos (1862), mis tuleb ladinakeelsest nimest Quadratus. Usutavam nimealus on siiski germaani päritolu eesnime Gotthard (Godehard) mugandus, nt Goddert. Kuudraga võib sama päritolu olla Lõuna-Eestis tavalisem talupoja lisanimi ja talunimi Küüdre (Köödre). Seegi on eesnimi, nt pikemal kujul sks Goeddert, 1627 Moostes Welpe Goedder. Võrdlus saksa sõnaga Köder ’sööt, peibutis (nt kalapüügil)’ pole ilmselt asjakohane.ES
EAA.1865.2.62/7:3, 5, L 3, 5; EAA.3724.5.2842; Rajandi 1966: 207; Rev 1624/27 DL: 55

Kämara-leÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Laeva vallas (Kärevere mõis), 1805 Kämmera Ado, Kämmera Mert, 1811 Kemara Ado, 1839 Kem̄ara (talu).  B1
Kahest suurtalust, Kämara-Antsust ja Kämara-Reinust, 1930. a-teks moodustunud küla. Nimi talupoja lisanimest (vahest on sama nimega olnud juba 1588 Raadi riigimõisas mainitud vabadik Mik Kiemerek). Lähim sõnaline vaste nimele on kämar : kämara, mida tarvitatakse pigem vormis kämaras ’kortsus, krimpsus’. 1977 liideti Kämaraga Raja küla.PP
KNAB; PA I: 281; PTK I: 101; PTMT: III, 548

Käpa-le›, kohalikus pruugis Käpä ~ Käpä`mäe Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1626 Pinnekepp Petrzy, 1630 Benniko Petter, 1638 Bennick Peter, 1684 Pinick Görgen, 1688 Punnikep (Penne) Jahn, 1731 Keppu Metza Iwan Jacob, 1805 Keppa Ado.  A2
Käpa oli 1977–1998 Paloveere küla osa. Käpä ja Mõtsa talust koosnev väikeküla kuulus XVII saj Haanja mõisale, XVIII saj-st aga Vastseliina, hiljem Tsorona mõisale. Rückeri kaart 1839 näitab Mõtsa (Metza) nime, sellenimelisi talusid oli juba XVII saj mitu. Käpa nimi saab alguse lisanimest *Pinikäpp ’koerakäpp’, mis on kirjapanekutes ühe variandina lühenenud kujule *Peniku ja *Peni, aga mille variantidest on lõpuks võitnud üksnes järelosis Käpä. Rööpvariant Käpämäe on tekkinud tähistama kogu kõrgendikku, millel koos Käpä talust jagunenud taludega paikneb ka põline Mõtsa talu.ES
EAA.567.3.180:5, L 4p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.181:30, L 29p; EAA.567.2.686:9, L 8p; Rev 1638 I: 172; Roslavlev 1976: 1, 12

Kärstnä [`kärstnä] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kärsna ~ Kärstna Urvpaik (küla) Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vastse-Antsla mõis), 1752 Kärsna Andrus, 1805 Kersna Carl, 1816 Kersna Ado.  C1
Talu on tehtud karjamõisaks pärast 1816. a. 1920. a-tel tekkis siia asundusküla, mis liideti 1977 Antsu külaga. Kohta on vahel segi aetud Linnamäe mõisa Kärstnä talurühmaga (Horma-Kärstnä, ↑Urvaste3), sest viimase nimi on Rückeri kaardil 1839 olemas, aga Vastse-Antsla karjamõisa nimi puudub. Vrd Kärstna. – ES
EAA.1270,2.2:13, L 12p; EAA.567.2.534:6, L 5p; EAA.1865.2.132/3:10, L 9p

Kääriku-le›, kohalikus pruugis ka KäärikeKäärikileOteküla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1628 Kergi kuella (küla), 1627 Kirckus Jerw (järv), 1638 Kerickjerwe (järv), 1749–1762 Kerike Tomas, Kerike Ado (talupojad), 1825 Kerke (talu, järv).  C2
Kääriku on ametlik küla al 1977. a-st. Enne 1977. a nimetati küla Lükardiks (koh Lükärdi) talude järgi, mis jäävad Käärikult põhja. Külanimeks on Kääriku saanud talunime kaudu. Talukohale rajati 1947 spordibaas. Nimi pärineb eesnimest Gerhard, mille alamsaksa mugandus on Gericke. XVII saj on Lõuna-Eestis elanud talupoeg Konne Kerck. Teine, kuid häälikuliselt problemaatiline võimalus on, et nimi on motiveeritud liigendatud maastikust ja pärineb sõnast kääräk ’kõverus, käänd, sopp’, mis on maastikusõnana tuntud just Lõuna-Tartumaal. Kääriku lääneosas on Laane talud, 1930. a-tel on neid külaks peetud. Vrd Kääraku. – MF
EAA.1260.1.9:158, L 159p;  EAA.1368.1.12, L 1; EMS: IV (18), 581; ENE: IV, 303; Rajandi 1966: 208; Rev 1624/27 DL: 58, 114; Rev 1638 I: 33

Künnapõhja [künnapõhja] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Künnapuu Jõhpaik (küla) Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Konju mõis), 1620 Kynnepä (küla), 1716 Kinnepoja Ado (vabadik Pühajõe mõisa all), 1726 Kinepohja (küla), 1796 Kunnapä (küla), u 1900 Кюнапе (küla).  C2
Liideti 1977 Vaivinaga. Varem on küla kuulunud Päite mõisa alla. Nimega võiks võrrelda sõna künnap, künnape, künnepa ’künnapuu’. Külanime oleks võimalik analüüsida ka Künna+põhja, sellel juhul aga jääks algusosa seletuseta, vrd siiski sm kynnäs ’seljandik soos, väike mägi’. Oletatavasti on külanime tänapäevane kuju teadlikult moodustatud 1726. a adramaarevisjoni nimekuju järgi.MK
Almquist 1917–1922: 309; EVK; KNAB; NA; Rev 1725/26 Vi: 194; VMS

Lammiku-leÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas (Kärkna mõis), 1627 Lammiken, 1688 Lammicko Mattz, 1732 Lam̄iko Merti Ado, 1842 Lam̄iko Hans.  C1
Lammiku taludest väljakasvanud küla, nimestikus esimest korda 1922. Sõna lammik või lammikas tähendab mitmes murrakus loiku või tiiki, Võnnus on kirja pandud lamm : lammi ’lomp, järvesopp’. Lammik on võinud olla ka isikunimi (1582 Merth Lammik). Rahvatraditsiooni järgi olevat Lammiku talud oma nime saanud sellest, et ühes Lammiku talus olevat elanud mõisa kalur, teises mõisa kuldilõikaja. Maanteeäärset, Kärkna mõisale lähemat nn soldatikruntidest koosnevat osa nimetatakse Petlemmaks ehk Kelmikülaks. 1627 on Lammiku talud kirjas *Mädapää küla all, mis on ehk paiknenud tänapäeva Lammiku kandis; nimi esineb varemgi (1582 Metope, 1601 Meddephe, 1627 Meddapoeh). Lammiku piiresse jääb Kärkna mõisa ja kunagise kloostri asukoht. Vrd Kärkna. – PP
 EAA.2072.3.39e, L 3, foolio III; PA I: 110; PTK I: 63, 113, 179; PTMT: III, 567; Rev 1601: 43; Rev 1624/27 DL: 12

Laoküla2 [`laoküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka Lau, kirjakeeles varem ka Lao Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Loona mõis), 1738 Lao Rein, 1782 Lau Ado Michel, 1798 Laokaifer (küla), 1826 Lauh (kolm talu), u 1900 Лао (küla).  B4
1977–1997 oli Kaisvere osa. Laoküla nimi lähtub talupoja lisanimest, mille lähtekohaks on laid : laiu ~ lao ’väike saar’ või ladu : lao ’heinaküün’. Vrd Laoküla1. – MK
EAN; KNAB; Mellin; SK I: 167

Lemmakõnnu [lemmakõnnu] ‹-`kõndu ~ -sseSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), ? 1588 Lemakene Tomas (talupoeg Kõõbra külas), 1638 Lemacki (talu), 1797 Lem̄ako (küla), 1839 Lem̄agano, 1858 Lemmakanno Jürri, Lemmakanno Ado (talupojad Vastemõisas), u 1900 Леммакено (küla).  A1
Talud on nime saanud loodusnime järgi, mis omakorda võiks olla nime saanud Lemmjõe järgi, Lemmjõeks nimetati ülemjooksul varem praegust Paelama oja. Lemmakõnnu osad on Murru läänes ja Paistu idas (? 1558 Paisto Jak). Vrd Lemmjõgi. – MK
EAA.1865.3.264/1:228, 231, L 228p–229, 231p–232; KNAB; PA IV: 256; Rev 1638 II: 105; Rücker

Lilli-Anne-sse›, rahvakeeles Lilli`mõisa-lõ, -n~ Annõ`mõisa-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1762 Lillimoisa Kunsa Ado, 1770 Lünenhoff, Konsa ~ Lüni Ado, 1793 Annenhof; sks Lühnen, Annenhof.  B1
Tänapäevase külanime all on kokku pandud kahe karjamõisa nimed. Neist Lilli oli 1766–1867 ametlikult omaette mõis, kuigi seda majandati Sõmerpaluga koos. Annõmõisa (Anne) on kogu aeg olnud kas Lilli või Sõmerpalu mõisa karjamõis. Lilli mõisa alla kuulusid kunagise suure Osula küla idaosa talud. 1912 müüdi suur osa mõlema karjamõisa maast asundustaludeks saksa talupoegadele (↑Heimtali2). Lillimõisa nime seletab rahvasuu sõna lüll ’võllas’ abil. Tõenäolisem on siiski, et kohanimi on alguse saanud Heinrich (Hinrich) Schillingi nimest, kes 1627. a revisjoni järgi oli sakslane ja pidas teenete eest saadud ühte adramaad. 1638 oli ta Sõmerpalust lahkunud. Saksakeelne Lühnen on ilmselt teist algupära. Annõmõisa on Põhja-Liivimaale eriti tüüpiline karjamõisa nimi, saadud naisenimest Anne (Anna). Annõmõisa nimi Rückeri kaardil 1839 (Sophien) on jäänud selgitamata, see võib olla eksitus. Lilli-Anne lõunaosas on eraldi Kaapsuu talud.ES
BHO: 19, 323; EAA.1270.1.264:72, 106, L 71p, 106; Rev 1624/27 DL: 60; Rev 1638 I: 150

Lämba-leHlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1811 Lemba Jaan, Lemba Sado En (talud Pässaste külas), u 1855–1859, 1900 Лемба (talu).  B1
Külana mainitud 1970. Osa Lämba talude maast kuulub Mõisaküla linna piiresse, küla ise on 1977 nimeliselt liidetud Umbsoo külaga (Saa). Algse talunime päritolu jääb ebaselgeks, võib-olla on see talupoja lisanimest. Häälikuliselt lähedased on lämp, lämbad ’jalad’, lämp : lämbü ’pori, muda’. Saaremaal on ka Lämba talu.MK
 EAA.298.2.71, L 13; EAA.1865.3.171/1:30, 31, L 31, 31p; KNAB; SK I: 198

Matsi3-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1684 Mattz Kutscher, 1688 Matzkutzeri Ado, 1765 Dorf Matsi.  B3
Rootsi-aegsel kaardil samas kohas olnud kutsar Matsi talust tehti XVIII saj lõpul Vana-Roosa mõisa karjamõis, mille nimi Mellini kaardil 1798 on Hödersberg (HöderFjodor). Hiljem kinnistus ka saksa keeles siiski nimekuju Matzi. 1920. a-tel rajati karjamõisa asemele asundusküla. Matsiga on 1977 liidetud Naadi küla. Vrd Rõuge-Matsi. – ES
BAL: 700;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:181, L 176p; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:580, L 579p

Mäeküla5 [`mäeküla] ‹-`külla ~ -ssePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Sõõrike-Parasmaa mõis), 1722 Mehkülla Ado (taluperemees Maima külas), u 1866 Майкюля (küla), 1939 Mäeküla.  B3
Küla nimi on tekkinud arvatavasti Maima küla Mäe talust (1601 Mehe Hanns) külaosa ja karjamõisa nime vahendusel. Mäeküla liideti millalgi pärast 1939 Linnama, seejärel al 1977 Maima külaga, taastati 1997. Mäeküla piiresse kuulub loodes Linnama ehk Linnamäe küla (1565 I. Arensi samastuse kohaselt Liwao; 1684 talurühm Linnewa Jürgen, Mart ja Jahn, 1724 Eense (*Hiietaguse) küla all Linnama Jurgen, Linname Mattis, Linnahma Jahn, 1797 Linnama küla), liidetud 1977. Vrd Mäeküla1. – MK
Arens 196?: 11; EAA.1.2.932:13, L 11; EAA.308.2.218:62, L 60p; EAA.567.3.134:106, L 109p; Eesti VP; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; RGADA.274.1.182/6:84, L 565p; RGADA.274.1.229/3:222, 223, L 1027p, 1028p; Troska 1981: 147, 150, 151

Mäliste-sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Velise mõis), 1696, 1712 Melliste (küla), 1726 Mellista, 1782 Mellüste, Melliste Ado, 1798 Mellist.  B2
1977–1997 oli Võeva küla osa. Nime lähtekohaks on isikunimi Mäll, mis pärineb täisnimest Melchior. Vrd Melliste. – MK
 EAA.1.2.C-IV-274; EAA.3.1.448:366, L 615; EAA.1864.2.IV-8:61–62, L 60–61; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 64

Oandu1 [`oandu] ‹-leLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1591 Oendall (küla), 1665 Owando (küla), 1732 Owando Ado (talupoeg Mäetaguse mõisa all), 1796 Oando (karjamõis ja kõrts).  A1
Oandul oli Maidla mõisa karjamõis, XVIII saj algupoolel kuulus ala aga Jõhvi Mäetaguse mõisa alla koos Rääsa ja Piilsega (müüdi Mäetagusele 1665). Tõenäoliselt on 1726. a Mäetaguse mõisa hajatalu Awando Ado sama mis 1732 Owando Ado. Lisanimi on suure tõenäosusega siirik Haljalast, kus on vanem Oandu. L. Kettunen tunneb Lüganuselt nimekuju Uandu, millest ta küsimärgiliselt on moodustanud algse *Uvanto ja mida võrdleb nimega Oandimaa. 1920. a-test oli Oandu asundus, al 1977 küla. Vrd Oandu2. – MK
Bfl: II, 737; EAA.3.1.469:932, L 933p; EO: 28; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 173; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/6:72, L 65

Palase-le›, kirjakeeles varem ka Pallase Vigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, poolmõis, sks Pallas, 1586 Pallap (küla), 1739 Palla (küla), 1782 Pallase Hans, Pallase Ado (hajatalud), 1798 Pallas (küla).  B2
1726. a revisjonis on Päärdu mõisa Rääski küla all märgitud talupojad Palla Clement, Palla Ott, Palla Hans, Palla Hinrich, hilisemad hajatalud on samuti selgesti eraldatud Rääski külast. Külana mainitud siiski juba 1586 (Pallap), 1739 elas Palla külas Pallase Jaan, 1750 on külanimi Pallas. Nimeliide -se näib kinnistunud olevat XVIII saj II poolest. M. Aitsam on siinse külanimega samastanud 1512. a kirjapaneku Pallasche und Pallesche külle. XIX saj oli Palase Päärdu mõisa karjamõis, hiljem kõrvalmõis. Vrd Palade, Palamulla, Palasi, Palatu. – MK
Aitsam 2006: 65; EAA.3.1.474:316, 305; EAA.1864.2.IV-8:48, L 47; Mellin; Rev 1586: 70; Rev 1725/26 Lä: 69

PalatuPalatu ~ -sseMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1811 Pallato Mart, Pallato Ado (talupoeg ja metsavaht Koonga mõisas), 1839 Pallota (karjamõis).  C4
1977–1997 oli Kalli osa. Palatu nimi on Koongasse sisse toodud tõenäoliselt Varbla khk-st, kus Saulepi mõisa all oli Palatu küla (↑Kulli2, 1712 Pallota Andres, 1726 Pallato Hinrich, 1782 ja 1795 Pallado küla; nimi esineb esmakordselt oletatavasti 1560 kujul Pallach). Seega näitab Koonga lisanimi päritolu. Nime võib analüüsida Pala+tu. tu-liidet on seletatud seoses kohanimedega ka kui millegi rohkust näitavat liidet. Vrd ka lõunaeesti paladu ’põletatud’, paladu ’laiali loobitud’. Vrd Pala, Palade, Palamulla, Palase, Palasi. – MK
EAA.3.1.448:428, L 718; EAA.1864.2.VI-9:381, L 356p; EAA.1864.2.V-64:460, L 457p; EAA.1865.3.207/2: 21, 25, L 20p, 25; EAN; EMSK; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 124; Rücker; Stackelberg 1926: 245

Pulga-leVänpaik (küla) Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Karolinenhofi mõis), 1624 Pulcke Peter (talupoeg Võiera külas), 1638 Pulgga Peep (talupoeg Võiera küla all), 1795 Pulga Mart, Pulga Hans, Pulga Ado (talupojad Vändra mõisa all), 1797 Pulga (küla).  B2
Liidetud 1977 Kobra külaga. Pulga esineb arvukalt lisanimena. See võib olla muganenud vanast isikunimest Pullik, võrreldagu siiski ka saksa lühinime Pulke.MK
EAA.1865.3.294/4: 88, 89, L 87p, 88, 88p; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13

Puuri-le›, kohalikus pruugis-lõPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vastse-Koiola mõis), 1757 Puri Jürri, 1795 Puri Ado Wit. Liess; sks Schwarzenhof (karjamõis).  A2
Talupoja lisanimena esines Metste küla põhjapoolses servas XVIII saj keskel. Sajandi lõpus seda siin enam peremeeste nimekirjas polnud, kuid Puuri lisanimi ilmus välja Vardja mõisas, kus sai ka perekonnanimeks. Tõenäoliselt Puuri nime kandnud talu asemele Metste ääremaal rajati XIX saj alguses Vastse-Koiola mõisa karjamõis, mille saksakeelne nimi oli Schwarzenhof. XIX saj lõpul oli Puuril Põlva kihelkonnaarsti maja. Kõige kuulsamat arsti mäletatakse nimega Tammõ-tohtri. Puuri nime päritolu pole selge, lisanimena võib see olla tekkinud tööriista või ka kaardimängu soldati nimetusest, otse kohanimena ka puuritaolise hoone järgi või vangimaja võrdlusest. Puuri loodeosa on Perämõtsa, endine küla, mis pärast 1945. a liitus Puuriga. Puuri küla oli a-ni 1977 ametlikult Puuri-Perametsa.ES
EAA.3174.1.172:136, L 119p; EAA.1865.2.62/4:45, L 44p; Wd

Rahnoja [`rahnoja] ‹-leVänküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1795 Piesta Rachn oja Ado (talupoeg Vändra mõisa all), 1922 Rahnoja.  B4
Küla on lahknenud Piista külast seal olnud talu järgi. Rahnoja on talunimeks saanud loodusnime (oja) järgi, mille lähtekohaks võiks olla rahn : rahnu. Piista küla (1624 talu Piessel, 1638 küla Pystal, 1797 Piisda, 1839 Piesta) tuumik kuulub tänapäeval Kullimaa külasse. Vrd Piistaoja. – MK
EAA.1865.3.294/4:98, L 97p; Mellin; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13; Rücker; ÜAN

Saarepeedi [saarepeedi] ‹-leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Uue-Võidu mõis), 1751 Sahre Pedo Ado (talupoeg Viiratsi mõisa all), 1806 Sarepedi Johan̄ (talupoeg Võidu mõisa all).  C1
Küla on nime saanud Saarepeedi koolitalu järgi, XX saj I poolel oli seal ka Uue-Võidu vallamaja. Kohta on esmakordselt nimetatud 1583 (Oiawa, 1797 Oyawa). Saarepeedi idaosa kannab Pilpaküla nime. Saarepeediga on 1977 liidetud Raiakõnnu (1970 Raia-Kõnnu), mis koosnes põhjapoolsetest Raia (1724 Raya Jahn) ja lõunapoolsetest Kõnnu (1724 Könno Matzsch Sim, Könno Matzie Jurry) taludest.MK
EAA.567.2.999:9, L 7p; EAA.567.3.85:48, L 48p; EAN; ENE: VII, 33; KNAB; Mellin; PA IV: 160; RGADA.274.1.182/7:4, L 593p

Saia-leKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Pähkla mõis), 1592 Saya Matt, 1731 Saya Ado, 1826 Saia (kolm talu).  A4
Tõenäoliselt on küla nimetatud seal asuva Saia talu järgi. Saia talusid on mitmel pool Eestis, nende lähtekohaks on isikunimi Sai(a), mille L. Tiik on tuletanud mehenimest Jesaja. Vrd Saaremaal 1626 Sayapoeck Nellies.MK
SK I: 362–363

Sortsi-leÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Saadjärve mõis), 1688 Sortze Matz, 1744 Zortze Jaan, 1811 Sortsi Ado (üksiktalu).  B3
Sortsi üksiktalust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1922. Nimi pärineb talupoja lisanimest (sõnast sorts ’nõid, lausuja’); Sorts on ka perekonnanimi olnud.PP
PTK I: 226; PTMT: III, 588

Sööni-sseTõspaik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Sonniperre (küla), 1624 Soneper (küla Tõstamaa mõisa all, külas talupoeg Zoere Hannos), 1638 Soeni Hanss (talupoeg Tawust’i küla all), 1680–1684 Schön Ado, Schön Andris (rannatalupojad), 1788 Testama Schöni, Schöni Mart, Schön Hans (rannatalupojad Tõstamaa mõisa all).  B2
1977 liidetud Rammuka ja Ranniku külaga. Pole päris kindel, kas 1601. ja 1624. a kirjapanekud ikka on sellest nimest. Soeni Hanss oli pärit Saaremaalt. Siiski, juba 1618 on Värati küla all Söni Simon. Pole teada, kas lisanimi pärineb eesti või saksa keelest, võib-olla on see saksapärastatud. Võimalik, et Sööni on lähtunud lisanimest, mille aluseks oli loomanimetus sõnn : sõnni või sõna sonn : sonni ’soine koht’. Hilisemad kirjapanekud näitavad küll esisilbis pikka täishäälikut, kuid sõna sonn asendamine sõnaga soon oleks tähenduslikult mõeldav, sel juhul oleks häälikukvaliteedi muutus võib-olla tingitud kirjakuju tõlgendusest: oe võiks lugeda nii pika täishäälikuna kui ka ö või õ-na. Võib oletada ka saksa mõju, vrd schön ’ilus’. Tundub, et esimest korda tuleb Sööni esile lisanimena Kalli külas XVI saj (Soͤne Jurgen).MK
EAA.3724.5.1923; Rev 1601: 188; Rev 1624 PL: 12; Rev 1638 II: 28; Roslavlev 1977: 54; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:69; Stackelberg 1928: 161

Tiitsa-le›, kohalikus pruugis Tiidsa-lõHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1685 Puusepa Tiedtz, 1758 Tietza (veski), 1797 Moetsa Titsa Jaan, Ado, Henno, 1798 Titza (karjamõis), 1839 Tietza (talu), 1923 Tiitsa (asundus).  A4
Tiitsa ja Tursa on kuulunud vanasse Ihte külla. XVII saj lõpust on sealt teada kolm Tiitsa-nimelist meest, kes rahva jutu järgi olevat Abja mõisast koerte vastu vahetatud. Tiitsa lisanimi ja eesnimi on olnud ümbruskonnas mitmes kohas kasutusel kuni XVIII saj lõpuni. Hiljemalt 1758. a-ks oli Ihte küla lõunaossa, küla põlisest veskikohast ülesvoolu, tekkinud Tiitsa veski. Kuigi selle kandi põlises talukohas elasid siis veel teiste lisanimedega talupojad, kujunes kohanimeks *Mõtsa ja *Mõts-Tiitsa (1805 Mötz Tietz Ado). XVIII saj lõpus rajati Tiitsa karjamõis, Mõts-Tiitsa väikeküla taludest säilisid Ura ja ümber asustatud Silla ehk Korva. Tiitsa nime kandvat talu tänapäeval alles ei ole. XIX saj lõpus tehti Tiitsa karjamõisasse võimas vesiveski ja koha saksakeelseks nimeks pandi Mühlheim. Tiitsa nime aluseks on alamsaksa mehenimi Dietz, mis on mugandus nimest Dietrich (‹ Theoderich). Tiitsaga on 1977 liidetud Puudistõ (Puudiste) küla. Vrd Tiitsuotsa, Tursa. – MF
EAA.308.2.168:5, L 4p; EAA.567.3.169:2, L 1p; EAA.567.2.581:5, L 4p; EAA.567.3.168:17, 32, 33, L 14p, 30p, 31p; EAA.1295.1.214:107–108, L 106p–107p;  EAA.3724.4.1901, L 1;  EAA.2072.9.625, L 1; Mellin; Rajandi 1966: 165; Rücker; ÜAN

Tillundi-sse›, kohalikus pruugis harva Tillondi-heKanpaik Põlva maakonnas Kanepi vallas, veski (Heisri mõis), 1588 Tiladi Hans, 1627 Tillonte, Tilonti Wessky, 1723 Tilando Ado, 1783 Tillunde Mölder Juhhan, 1839 Tillund.  C2
Veskikoht Heisri külas, mida juba 1685. a kaardil on nimetatud vanaks veskiks (en Gam̄al quarn). Nime päritolu pole selge. Võimalik, et nime algusosa on harilik alamsaksapärane eesnimi Tillo (Thilo, Tyl, Tille jm), millele on liitunud eestipärane nd-liide. Vrd nt hüüdnimest saadud Porgandi veski (Plv, porgand on see, kes palju porgatab, st patrab). Teine võimalus on, et nimi on tervikuna mugandatud, nt kreekapärasest eesnimest Phileimon (Thileimon) . Vrd Tilleorg. – ES
EAA.1267.1.286:78, L 146; PA I: 253; Rev 1624/27 DL: 65–66; RGADA.274.1.174:464, L 457p; Rücker; SK I: 430

Tsiamäe [`tsia`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Tseamäe Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1630 Sigast kylla, 1638 Sigast külla, 1684 Sea Hint, 1796 Zea Ado, Zea Hindrik, 1839 Zeoma, 1876 Дер. Цеа.  A2
Tsiamäe oli 1977–1997 Palanumäe küla osa. XVII saj alguses mainitud *Sigaste küla paiknes Tsiamäe, Simula ja Kaloga kandis. Selle all loetleti hajatalusid ja sajandi lõpuks kadus külanimi käibelt. Lisanimi-talunimi Sea ~ Zea säilis Simula külas. XVIII saj nimetati Tsia (Zea) külaks praegust Vakari küla. Arvatavasti alles XIX saj asustati Simula küla ja Haanja mõisa vaheline maa ja tekkis Tsiamäe küla tänapäevases kohas. Kunagises ste-lõpulises külanimes *Sigaste peaks peituma vana isikunimi, mis omakorda võib põhineda nii sõnal siga kui ka mõnel vanal laennimel, algkujust Siegfried lühenenud nimel. Vrd Sigala, Sigaste, Vakari. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.403:226, L 193p;  EAA.3724.4.1859, L 5/2; HK: 224; Rev 1638 I: 172; Roslavlev 1976: lisa 1; Rücker

Vaardi-leSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Soontaga mõis), 1776 Warti Peep, Warti Ado (talupojad), 1804 Waarti Hantz ja Peter (talupojad), 1868 Wahrdi (talu).  B2
Nimi on olnud esmalt talupoja lisanimi ja talunimi ning hiljemalt 1970. a-tel saanud külanimeks. Nime päritolu pole selge. Võib-olla on lisanimi saadud saksakeelset värvinimetust schwartz ’must’ mugandades, nii nagu on saadud eestipärane Vaartu nimi Lätis (läti Zvārtava, sks Adsel-Schwarzhof, 1840 Wartemois). Vaardiga on 1977 liidetud Vedela küla (1970).MF
EAA.567.2.377:2, L 1p; EAA.567.3.57:18, L 19p;  EAA.2486.3.150, L 15; KNAB

Vallastu-sseVänpaik (küla) Rapla maakonnas Kehtna vallas (Lelle mõis), 1724 Wallast jetzo Parki Jean (talupoeg Lelle mõisa all), 1795 Wallaste Ado (talupoeg Lelle mõisa all, Lokuta küla järgi), 1922 Vallastu (küla).  B2
1977 liidetud Koogistega. Nime on saanud talupoja lisanime või talu järgi. Lähtekohaks võiks oletada vald : valla + -ste või -stu.MK
EAA.1865.3.294/2:23, L 23; KNAB; RGADA.274.1.182/7:22, L 605p; ÜAN

Valma2 [`valma] ‹`Valma ~ -sseVänpaik (küla) Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), ? 1500. a-tel Walma (mõisake), 1624 Walma (talu), 1638 Walma (küla Vändra mõisa all), 1834 Walma Rabba, Walma Karel, Walma Ado, Walma Üllejoe (talude rühm Vana-Vändra mõisa all), 1923 Valma (küla).  C3
1977 ühendatud Orikülaga. Küla asub Pärnu jõe kaldal, nime aluseks valgma ’paadisadam’. Vrd Valma1. – MK
BHO: 646; EAA.1865.5.147:69–71, L 57–59; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13; ÜAN

Vareste-le›, kohalikus pruugis Varõstõ-lõ ~ Varõssilõ›, rahvakeeles ka Varastõ Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis), 1782 Warresse Jaan, Warresse Ado, 1805 Warresse Jacob, Warresse Peter.  B2
Küla on moodustunud Süvahavva küla lõunapoolse ääremaa põlistaludest. Dokumentides on Warresse veel kogu XIX saj jooksul esiletõstmata talunimi. Talule nime andnud lisanimi võib põhineda linnunimetusel vares, see lisanimi on väga levinud. Aga on ka võimalik, et linnunimetus on ümbertõlgendamise tulemus ja lisanime algupäraks sobivad hoopis varasemad waras-nimekujud Süvahavva külas (nt 1582–1592 Piep Waraz ~ Waras). Viluste külas on 1588. a Andrzey Warsth ehk seotud Worsti lisanimedega XVII saj, need omakorda on kindlasti eelkäijateks XIX saj ja tänapäeva Vaara kohanimedele (XVII saj Worsti on Räpinas olnud kummaline kõrvalekalle, mis ei kajastu hilisemates lisanimedes ja nendest moodustatud perekonnanimedes). Vrd ka nimeahel Võukülas: 1638 Warrusz Pap, 1670 Warusa Jaak, 1688 Worsti Jaak, XIX saj-st peale Varõssõ (Varese) talurühm. Vrd Varesmäe. Lisanimede leviku ja arengu taustal on võimalik, et Vareste küla nimi tekkis talunimena juba XVI saj ja nimevariant Varastõ on lähemal algupärasele. Sellel juhul on Varastõ seotud hoopis Võhandu-äärse liigendatud orumaastikuga, võrreldav Varstu nimega. ¤ Leevi vallan Palo mõisa perrä ollõv Vareste külä. Algnimi ja vanoh kiröh ollõv nimi om sel küläl Varaste külä. Vanast ellivä sääl külän kats veljä, nimmi ei tiiä, ja mõlõmba olliva suurõ varga ja vargustõ vastavõtja. Tollõst nakate ka tuud küllä Varastõ küläs kutsma. Et Varastõ külä nimi väega jälle kuulda om ja nüüd inämb sääl külän üttegi varast, ei ka varguste poolõ kalduvat isikot ei olõ ja ei elä, sis muudõte Varaste külä Vareste küläs. (1940) Vrd Mõtsavaara, Varstu. – ES
EAA.1865.2.70/3:4, L 4; EAA.567.2.756:2, L 1p; KM: ERA II 271, 465/6 (14) – 1940; PA I: 93, 265; PA II: 434; Rev 1638 I: 272; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:211, L 208p

Vuti`Vutti ~ -sseKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Aruküla mõis), 1824 Wutti Ado (talu), 1866 Вутти (küla).  B4
Küla tekkis 1820. a-te paiku asutatud taludest, millest mitu kandsid Vuti nime, mis toodi kaasa Kalitsa külast. Osa talusid oli Ervita, osa Aruküla mõisa maadel. Esimesed sulandusid hilisemasse Ervita-Tudre külla, teiste järgi hakati kutsuma uut küla. 1977–1998 kuulus Tudre küla alla. Kalitsa külla tekkis nimi hiljemalt 1726. a-ks (1726 Maddi Tönnis, 1732 Mutti Tönnis, 1750 Wutti Tönnis), kui sinna tuli mujalt Madi Tõnis. Peagi kutsuti teda Muti Tõniseks ning 1750. a-ks juba Vuti Tõniseks. Arvatavasti mõtestati nimi ümber linnunimetuse järgi (vutt : vuti), algne on siiski isikunimi Madi (‹ Madis).FP
EAA.3.1.470:342, L 335p; EAA.3.1.490:349, L 353p;  EAA.298.2.71, L 4; EAA.1236.1.152:92, L 100; EAA.1864.2.VIII-152:107, 170, L 109p, 173p; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 89–90

Võeva-leVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Velise mõis), 1696 Wajbo Ott (hajatalu), 1782 Woiba Ado, u 1900 Воевакюла (küla), 1913 Ваева.  B2
Küla on alguse saanud hajatalust. Lisa- või talunime päritolu jääb ebaselgeks, nimi võib olla kaheosaline Võe+va, milles -va lähtekohaks on -pea. On võimalik, et algusosa aluseks on isikunimi. XVI saj on esinenud arvatavasti päritolukohta näidanud lisanimi *Võipää (1532 Mattis Mulde van Woipe). Vrd Võibre, Võistre. – MK
 EAA.1.2.C-IV-273; EAA.1864.2.IV-8:59, L 58; Essen, Johansen 1939: 48; KNAB

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur