[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 541 artiklit

Aa-sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Haakhof (mõis), Haküll (küla), 1241 Hazæ (küla), 1583 Haka.  A2
Küla on kuulunud vähemalt a-st 1287 kuni 1426 Kärkna kloostri alla, siis oli Saksa ordu valdus ja hilisemal ajal oli Aa mõisa järgi. Aa mõis (1497 Hake) rajati vahemikus 1426–1497 arvatavasti Aa naaberküla, hilisema ↑Moldova ehk Muldova (1241 Muldillippæ) maadele. 1920. a-test Aa asundus, 1977. a-st küla. P. Johansen, kes on Taani hindamisraamatu (LCD) Hazæ samastanud Aaga, on nime võrrelnud soome kohanimega Hakala. M. J. Eisen on märkinud, et LCD nime on loetud ka Hacae ja nime algseks kujuks peab ta Haka. Eiseniga samal seisukohal on A. Künnap, kes on algse nimekujuna näinud (H)a(a)ka, LCD kuju olnuks ladina omastav. Nime lähtekohaks võiks olla (h)aga : (h)aa ’hagu, oks, kaerapööris, sõkal’, mis tuleb kohanimedes esile mujalgi Eestis. Aa idaosas oli varem Nehatu küla (1650 Nyhatt), mis esines eraldi külana veel XX saj alguses. Aa küla piires, mõisast u 2 km kagus, asub Alulinn, soosaar ja muistne linnusekoht, mida seostatakse ↑Alutaguse nimega. ¤ Aa küla olevat neli korda ümber paigutatud. Esimene asukoht oli Aa mõisast vähe kirde pool, mererannas, teine asupaik Voorepere küla kõrval Aa mäel, kolmas Nehatu külana umbes pool versta Aa mõisast ida pool (alale on jäänud veski). Nehatu küla talud lahutati umbes 60 aastat tagasi koost ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi tabas moonameeste ja vabadikkude elukohti sama saatus, ainult elamud viidi neljandasse paika, Varjale üle. Siin on halekuulsa Aa küla riismed rahu leidnud. (1924) Vrd Nehatu. – MK
BHO: 92, 97, 378; Eisen 1920: 91; EMS: I (1),117, 118; Joh LCD: 352–353, 506; Künnap 2002: 95; Liiv 1924: 352

Aabra [`aabra] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles varem ka `Aabra-`Petra Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1765 Dorf Pettra, Abra (peremees), 1796 Pettra od. Üllejerwe, Abra Jaan (peremees), 1909 Pettra (Abram), 1939 Abra-Petra (talu).  C3
Aabra arvati XX saj varem Järvekülä alla, 1977 liideti Jugumõtsaga, omaette külaks sai taas 1997. Talust arenenud küla nimi lähtus kirjalikes allikates XX saj alguseni varasemast lisanimest Petra, Peetri õigeusupärasest variandist. Tänapäeva külanimi põhineb XVIII saj peremehe eesnimel Aabra (Aabram). XX saj keskel kutsuti peremeest muuhulgas Japi Kuklane, uueks lisanimeks hakkas kujunema eesnime Jaan kohalik variant Japp (Japs).ES
BAL: 696; EAA.1268.1.401:152, L 147p; EAA.1268.1.403:437, L 385p; Eesti TK 50

Aasukalda [aasu`kalda] ‹-leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kalvi mõis), u 1900 Азо-пеаль (küla), 1922 Aasopealse, 1945 Aasokalda.  A3
Nimi tuleneb sõnast aasu ’ojakäär, jõeaas, luht’, varasema peal(se) on XX saj keskel asendanud sõnal kallas : kalda põhinev osis (1945), võimalik, et naaberküla Kalda nime mõjul. Vasta-Unukse maile jäänud Kalda küla (u 1900 Кальда) liideti Aasukaldaga 1977.MK
KNAB

Aavere2 [`aavere] ‹-`verre ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Äiavere Koeküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Aavere mõis), 1564 Eÿouer, 1796 Eiawer, 1913 Eiawerre, Аферъ.  B3
Algse nimega Äiavere küla. Pärast Aavere küla mõisastamist XIX saj keskel hakati Äiaveret kutsuma Aavereks, see nimi jõudis XX saj algul ka nimekirjadesse. 1977–1998 kuulus Kuie küla alla. Äiavere nime algusosa pärineb tõenäoliselt isikunimest. Järvamaal oli Eye veel 1564 eesnimena kasutusel. Aavere küla idaosa on endine Mäetaguse küla (varem ka *Metsapere), mis liideti 1977. Vrd Aavere3, Eivere. – FP
EAA.1.2.933:106, L 106; EVK; KNAB; Mellin; Palli 1959: 603

Ageri-sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis, sks Aggers, 1447 Ackers, 1732 Haggeri.  C3
Küla juurde rajati hiljemalt 1553 mõis. Kuni u 1639 kuulus Järva-Jaani kihelkonda. XVI–XVII saj on mainitud nii Ageri kui ka *Arve küla (esmamaining 1553; 1586 Arffve, nimi kadus XVII saj lõpuks). Võimalik, et algne Ageri küla liideti XVII saj mõisaga ning Ageriks hakati kutsuma *Arve küla. Mõisa maadest 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1950. a-teks külaga. Ageri nimi on tõenäoliselt sama päritolu Hageriga. Küla idaosas paiknes veel XX saj I poolel Lamba saunaküla (ka Lammasküla), mis loodi kõrtsist tekkinud talu juurde (1774 Lamba Hans, 1796 kõrts Emalamba). Küla põhjaosa oli XVIII saj-st XX saj alguseni eraldi Põlma küla (1686 talu Polma Tomas, 1739 küla Polma). Vrd Hageri3. – FP
Bfl: I, 191; EAA.1.2.942:482, L 469p; EAA.3.1.506:243, L 269p; EAA.3.1.476:247, L 213p; EVK; KNAB; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1912a: 34, 100–101, 131–132

Aiaotsa [aiaotsa] ‹-le›, kohalikus pruugis Ajaotsa ~ Ajatse ~ Aatse Jõepaik (küla) Harju maakonnas Viimsi vallas (Maardu mõis), 1858 Warrekse od. Ajaotsa (talu), 1893 Аяотса (talu Randveres), 1923, 1932 Aiaotsa.  C3
Liideti 1977 Randverega, praegu põhiliselt see osa, mis jääb Randvere kirikust lõuna poole. On XX saj olnud nii Randvere küla osa kui ka omaette küla. Külanimi tuleneb ilmselt talunimest, Aiaotsa talu on kõige lõunapoolsem ja suurem talu külas. Vrd Aiaotsa talu (koh Aatsa) Kostirannas.MJ
BHO: 8; EAA.1864.2.X-105:177, L 182p;  EAA.3724.4.166, L 1; EE: I, 163; KN; Ojap 2008: 5; Puhk 1996: 5; Wieselgren 1951: 181; ÜAN

Aksi, kohalikus pruugis `Aksi ~ `Aksi`saar-de~ `Äksi`saar, kirjakeeles varem ka Äksi ~ Väike-Prangli Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 kleyn Wrangher (Blaeuw), 1689 Lilla Wrangön eller Hachesahr, 1798 Aakse Saar, 1923 Väike-Prangli, Äksi saar; rts Lilla Vrangelsholm, sks Klein-Wrangelsholm.  A2
Aksi nime on varem kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt Wiedemannil Haksi-saar´, Haakse-saar´, Haaksi-saar´, veel 1902 on Aksisaar. Saar asustati esmaselt XVIII saj algul, püsivalt sama sajandi lõpul ja on alati olnud seotud Prangliga. Elanikke on ekslikult peetud rootslasteks veel XX saj, ilmselt rootsipäraste perekonnanimede tõttu, mis on aga antud Haljava mõisa rootslasest valitseja poolt. Suurem osa saare elanikest olid Aksbergid (koh Akspärk), kuid mitte rootslased. Al 1953 asustuseta, kui Nõukogude piirivalve elanikud saarest ümber asustas. Aksi nimele annab P. Wieselgren kaks võimalikku etümoloogiat: haaksi (vrd sm haaksi ’laev’) või haks ’valge räim’. Väike-Prangli on tõlge rootsi ja saksa nimest. Kui nimes on ä algne, mida ei kinnita aga varasemad ha-lised kirjapanekud, siis leidub paralleele Eesti teistes kohanimedes. Vrd Äksi2, Äksi3. – MJ
BHO: 690; EE: I, 210, T, 27; Eesti väikesaared 2009: 36–41, 48; ENE-EE: XII, 14; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 44, 48; Landrolle 1902: 4–5; Mellin; Varep 1970a: 346–349; Viik 2011: 8; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 222–223; Õun 2008: 6

Alakülä [alakülä] ‹-`küllä ~ -sseUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1926 Järvere-Ala, 1937 Järvere-Alaküla, 1970 Ala-Järvere.  B1
XVII ja XVIII saj dokumentides loendatakse selle piirkonna talusid Osula küla all. Kui Sõmerpalu mõis jagati 1766 nelja poja vahel, jäi Järvere mõisale pikk riba Vagula järvest küngastikuni Väimela mõisa piiril. Kuigi ka hiljem nimetati praegust Alakülä peamiselt Järvere mõisa nimega (nt üheverstalisel kaardil u 1900 Ярвенъ), tekkis rahvakeeles jaotus tasase maa (Alakülä) ja küngastiku (Mäekülä) vahel. Ametlikesse kohanimedesse jõudis eristus alles XX saj. Kuna Sõmerpalu kõrvalmõisad olid 1867 taas üheks mõisaks ühendatud, kadus pikapeale vajadus seostada nii Ala- kui ka Mäekülä Järvere nimega. Ala-Järvere nimetati Alaküläks 1997. Vrd Mäekülä. – ES
BHO: 558; Eesti TK 50; Vene TK 42; Võrumaa 1926: 355

Alamõisa [ala`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Assikas, 1518 Asykas (mõis), 1782 Alla mois, 1798 Alla M. (mõis).  A3
Alamõisa nimega al 1977, XX saj varem Ala küla. Eestikeelne nimi tuleb sõnadest ala ’all olev, alumine’ + mõis. Saksakeelne nimi võib olla samuti tulenenud eesti keelest, isikunimest Asikka, vrd soome kohanime Asikkala ja isikunime Asikka. Alamõisa lõunaosa on tuntud Nilbi nime all (taluna 1839 Nilbi, 1855–1859 Нильби). Alamõisaga on 1977 liidetud Kangru (1945). Vrd Assaku, Assikvere. – MK
BHO: 32;  EAA.298.2.71, L 14; EO: 57; EVK; KNAB; LGU: II, 276; Rücker

Ala-Tsumba-le ~ -`Tsumpa ~ -sse›, rahvakeeles ka Surmakülä Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1882 Чумпа (puustus), 1904 Tsumna, пустошь Цу́мна (puustus), u 1920 Tsumpa, 1922 Zumba-Ala, 1940 Ala-Tsumba (puustus).  C1
1977–1997 oli Kiksova küla osa. Puustust on mainitud alles XIX saj lõpupoole; veski ümber kujunes XX saj alguseks peamiselt eestikeelne küla. Kohanime lähteks võib pakkuda tsomplikane, tsumplikanõ ’auklik’. J. Truusmann pakkus seletuseks sm kumpu ’küngas’ või läti kumpa, kumpis ’seljandik, küür’. ¤ Surmaküla nimi tulevat sellest, et mölder jäänud „veski vahele“. Vrd Tsumba. – AK
Academic; Eesti SK 10; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; KNAB; RL 1922; SeK: 10; Truusmann 1897b: 86; Vasilev 1882: 341

Allikõnnu [allikõnnu] ‹-`kõndu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ruusiaugu-Allikõnnu Vänküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1795 Allikonno Michel (talu), 1839 Allian̄o.  B3
Allikõnnu nime all al 1977. Rückeri kaardil 1839 on tõenäoliselt trükiviga, peaks olema Allikan̄o. Saksakeelseis kirjapanekuis on sageli õ-d edasi antud a-ga. Vrd hall ’teatud värvus’, kõnd : kõnnu ’kuiv, kõrge maa, savine maa, põndak’, ’aletatud maa’, ’viljatu maa’. Allikõnnu piires on XX saj algul eraldi külad olnud Kadaka (1922) ja Kuke (u 1900 Кукке-рая). 1977 liideti Allikõnnuga Kalda küla (1970) ning osa ↑Sõõrike külast.MK
EAA.1865.3.294/4:89, L 89; EAN; Kallasmaa 2011: 863; KNAB; Rücker

Altküla2 [`altküla] ‹-`külla ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Voka mõis).  B2
Küla ajalooline nimi on Kärilõpe ehk Karilõpe (1426 Kerileppe, 1726 Kirrilep, 1796 Kerrilep, 1871 Kärrilep). XX saj oli ta pikka aega Toila küla, praeguse aleviku osa, hiljemalt 1945 Toila-Altküla, 1977–1997 oli Martsa küla osa, al 1997 Altküla. Küla asub Toila alevikust edelas oja kaldal. Vrd Altküla1. – MK
EVK; Mellin; Monumenta: V, 29; Rev 1725/26 Vi: 191

Altküla3 [`altküla] ‹-`külla ~ -ssePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Kaelase mõis), 1938 Altküla.  B2
Küla on tõenäoliselt olnud Kaelase osa, iseseisvunud XX saj. Kaartidele ilmus 1930. a-tel. 1977–1997 oli uuesti liidetud Kaelasega. Nime lähtekohaks võiks olla alt ’(millestki) altpoolt, madalamalt; alumine, madalamal, kaugemal olev koht; talu või mõisa juurde kuuluv’. Altküla põhjaosa on 1930. a-tel nimetatud Metsakülaks (1922 Tagametsa, 1945 mõlemad külaosad koos Alt-Metsa). Vrd Altküla1. – MK
KNAB

Alu-Metsküla [alu-`metsküla] ‹-`külla ~ -sseRapküla Rapla maakonnas Rapla vallas (Alu-Rapla mõis), u 1900 Метса-кюля.  A3
Endised Alu mõisa põhjapoolsemad metsaäärsed talud (Kõrgema, Viita jt), mis kujunesid omaette külaks XX saj alguseks. Nimesse lisati mõisa järgi täiend Alu- millalgi 1930. a-tel.PP
Eesti TK 200; KNAB; Vene TK 42

Ama-sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vatku mõis), 1241 Hama (küla), 1438 Hame, 1447 Hame, Ame, 1462 Ame, Amepolsen, 1544 Aem, 1583 Amopolsam und polsam Hoff, 1586 Amopoltz, 1688 Ammaküll, 1694 Polsema, 1796, 1844 Amma, 1871 Ama.  A3
Veel 1586. a on Ama kuulunud Neeruti mõisale, oletatavalt XVI saj lõpust alates aga Kadrina khk-s asuvale Vatku mõisale. Ama nime tähendussisu on teadmata. XV–XVI saj kuulus Ama küla valduslikult kokku *Põltsamaa peredega (Polsam, Poltsama, P. Johanseni järgi sõnadest põld + maa) ja seepärast esineb 1462. a-st Ama nimi ka kujul Amepolsen jmt (st Ama-Põltsamaa). XVIII saj oli *Põltsamaa abimõis (Polsemah, Poltsama, Pelzama), mis sai sajandi lõpuks omale uue nime Pressi (1796 Prassi, 1844, 1871 Pressi). See tegutses koos kõrtsiga kuni mõisate kaotamiseni XX saj algul. Ama piiresse kuuluvad põhjas endised Vatku-Nõmme talud. 1977 liideti Amaga ↑Vatku küla (Kad), 2017 eraldati ↑Jürimõisa küla. Vrd Hammaste. – MA
Bfl: I, 168, 188, 1231; BHO: 15; EO: 236; Joh LCD: 346–347; LUB: X, 356; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tammik 2005: 267, 359–363, 373; Tarvel 1983: 101

Andineeme [andineeme] ‹-leKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1823 Antineme, 1871 Antinöm (talu), 1913 Andinömme (küla).  C3
Kuusalu nooremaid külasid, külas on ka samanimeline talu. Algselt on olnud hajatalud. Andineeme tuli külanimena kasutusele XX saj alguses. Oma nime on saanud ilmselt neeme järgi, mida on omakorda nimetatud sealse elaniku järgi Antineemeks: Anti + neem. Kirikukirjades on 1839 ja 1846 sealseid talusid nimetatud Neemekopli külaks. Külas oli sellenimeline talu, mis jaotati hiljem kaheks, Neeme ja Kopli taluks.MJ
KN; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 58; Vilbaste 1956: 113, 156, 552

Angerja-leHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Angern, 1241 Angær (küla), 1424 Angeren (mõis).  A2
1424. a-ks oli küla üks osa mõisastatud, teine osa aga läks XVII saj alguses Pahkla mõisa kätte, kuid jäi veel XX saj alguseni Angerja nime kandma, seejärel hakati sedagi Pahkla külaks nimetama. Mõisasüdame ümber kujunes 1920. a-tel Angerja asundus, mis 1939. a paiku nimetati Angerjamäe külaks, al 1977 on Angerja küla. Piiride muutmisega on mõis ise praegu jäänud Pahkla küla piiresse. L. Kettunen on oletanud seost sõnaga angerjas (kala) või ka angervaks (rohttaim). 1241 on küla üheks omanikuks märgitud Hænrich van Angern, seega muutus kohanimi ka isikunimeks, pannes aluse Angerni vasallisuguvõsale. Angerja külaga liideti 1977 Angerja-Ülejõe (nimetatud XX saj ka lihtsalt Angerja külaks, 1970. a-tel miskipärast Angerja asunduseks), mille ajalooline nimi on *Jalaküla (1424 Jallekul, 1524 Jallenkull, 1725 Jallaküll); nime kasutati u XVIII saj keskpaigani.PP
Bfl: I, 141, 204, 908; EO: 47; ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); Joh LCD: 315–316; Kruusimägi, Paidla 1974: 57; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 250

Anne-le›, kohalikus pruugis Annõ`mõisa-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1798 Annenhof.  C2
Karjamõis tekkis XVIII saj lõpus varasema Konnuperä talu kohale. 1795 on talupere ümber asustatud ja rajatud karjamõis Annemötz. Annemõisa nime võib pidada omaaegseks moenimeks, P. Johanseni andmetel leidus XX saj alguse Liivimaal 24 sellenimelist mõisat ja karjamõisat. 1795. a mainitud nime aluseks võib olla loodusnimi Annemõts. Siin võib olla tegemist ka analoogia põhjal nimetamisega, sest naabruse karjamõis oli saanud nime kunagise Nässmõtsa küla järgi. Rahvasuus muutus nimi kohe Annemõisaks (1811 Annemoisa Joseph). Veel 1782 oli Annemõisa kohal Kobela küla alla kuulunud Konnuperä talu (1592 Markus Konopera, 1782 Connoperre Isack), ka lähedal asuv Kungjärv oli selle järgi nimetatud (1685 Konper Jerw). Nimi tuleb sõnadest kond ’kauge, ülesharimata maa’ ja perä.ES
EAA.1865.2.130/1:11, L 10p; EAA.1865.2.130/10:11, L 11;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:3, L 2p; Mellin; PA II: 445; Uustalu 1972: 277

Ansi2-le ~ `küllaKrkpaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis).  A1
Liidetud 1977 Pööglega. XIX saj ja XX saj algul oli kohal Pöögle mõisa An(t)si karjamõis (sks Johanneshof). Nimi pärineb talult (1811 Hansi Gesinde), lähtekohaks on isikunimi. Nimetatud ka Kuustle külaks samanimelise veski (1811 Kusellsche Mühle) ja talu järgi. Kuna Karksis oli küla enam-vähem tinglik üksus, siis on külanime aluseks tihti vahelduvalt võetud mingi talu nimi. Vrd Ansi1. – MK
EAA.1865.5.177:2, 3, L 2, 2p; KN; KNAB; Liitoja 1981: 16

Antsla [`antsla] ‹-sse ~ `Antsla›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, rahvakeeles ajalooliselt `Hauka Urvlinn Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis).  A1
Vana-Antsla mõisa Hauka talu maale ehitati 1889 valminud Valga–Pihkva raudtee jaam, mis hakkas saksa keeles kandma nime Anzen nii Vastse- kui ka Vana-Antsla mõisa järgi. Mõnedel andmetel oli jaamahoone sildil kiri Анцелъ. Jaama lähedusse oli 1887 rajatud Siksälä kõrts (sks Haukakrug), selle ümber kasvama hakanud asulat kutsuti alguses Haukaks, kuigi juba XX saj alguses öeldi, et minnakse Antsla jaama. 1920 sai Antsla (Hauka) alevi õigused, Hauka nimi oli 1926 juba kõrvale jäänud. 1938 anti Antslale linna õigused. 1950–1959 oli Antsla samanimelise rajooni keskus. Hauka nimi pärineb talult (1762 Hauka Peter). Sõna haugas tähendab võru keeles kulli, talupoja lisanimes on kasutatud võrdlust röövlinnuga. Antsla kaguosa kannab nime Villaliin (u 1900. a kaardil külanimi Вилла). Villaliina nimi on saadud Säremiku-Juhani talu lahustüki maa ehituskruntideks jaganud peremehe perekonnanimest Vill. Vrd Vana-Antsla. – ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:37, L 37; KNAB; Võrumaa 1926: 429–430

Antsu-le›, kohalikus pruugis ka Andsu-lõUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Lasokesse Anso Jürri, 1805 Antzo Johann, Antzo Peter.  C1
XX saj külanimeks saanud talurühma nimi on kinnistunud XIX saj alguses. 1782. a hingeloend nimetab samu peremehi veel vana jagunenud talu nimega Laskis Johan ja Laskisse Peter. Laasikõsõ talurühm on ka praegu olemas. Enne 1977. a paiknes Antsu küla veidi lõuna pool, 1977 moodustati Antsu varasema ↑Madise küla osast. Praeguses Antsu külas asub ka Põrtusõ talurühm, mis andis sama paikkonna varasema külanime (1627 Portus kuella, 1762 Pörtusse Külla). Antsuga liideti 1977 ↑Kärstnä küla. Küla piires asub endine Jõgari karjamõis (sks Jöggara, u 1900 Ф. Егари). Vrd Lusti2. – ES
EAA.1270.1.264:7, L 7; EAA.1865.2.130/2:4, L 3p, 4; EAA.567.2.543:7, L 6p; Rev 1624/27 DL: 106

Apja [`apja] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõKrlpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1582 Appia, Appier (järv), 1586 Happia, 1627 Gross Apia, Klein Apia, Appe Jann (talupoeg).  C3
Algselt oli tegemist Sangaste, hiljem Karula valduste ääremaakülaga, mida 1586 on mainitud kui sobivat kohta paatide ehitamiseks Koiva jõele. 1805 oli Suure-Apja külas kuus talu ja Väike-Apja külas kolm talu. XIX saj tehti Väike-Apja asemele Karula mõisa karjamõis, 1920. a-tel rajati sinna asundusküla (Apjamõisa). Viimast hakati XX saj keskpaiku nimetama ↑Koobassaare külaks, Apja nimega jäi varasem Suure-Apja, mis 1977 liideti samuti Koobassaarega. Kahe küla vahel paikneb Suur-Apja järv, viimasest edelas Väiku-Apja järv. Kõige usutavamalt ongi külanimi lühenenud järvenimest *Appjärv või *Happjärv. Kas nimi seostub vee hapususega, muda hapnemisega või on tegemist sõnavaraliselt läbipaistmatu järvenime algusosaga, pole selge. Ainus h-alguline kirjapanek (1586) võib olla juhuslik. Juhul kui külanimi on järvenimest vanem, võib selle aluseks olla isikunimi, nt *Appi või *Appo (vrd eesti ja liivi keskaegne nimenäide Ape). Vrd ka Hopa linna ja mõisa nimega Lätis (läti Ape) ning Opukalna kihelkonna nimega (läti Apekalns). Läti-Eesti piiriala kihelkonna kohta on väidetud, et selle nimi on saadud mäenimest Apekalns (läti kohalik hääldus Opekols). Vrd Hopa, Koobassaare. – ES
EAA.567.2.671:4, L 4p;  EAA.3724.5.2803, L 1; PA I: 70, 75; Rev 1624/27 DL: 155; Stoebke 1964: 16; Tarvel 1975: 553

Aruküla1 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseHJn, Jüralevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Arroküll, ? 1291 Arenculle, 1688 Arrokull (mõis).  A4
Aruküla võib olla mainitud 1291, kui Taani kuningas annetas selle küla Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Samastus ei ole aga kindel, sest küla on nimetatud üksikult ja nimi võis tähistada mõnda muud Aruküla. Kindlamad andmed siinse Aruküla kohta on XVII saj-st. Enne 1650. a tekkis Aruküla kui Raasiku mõisa kõrvalmõis, 1726 eraldati Raasikust iseseisvaks mõisaks. Aruküla mõis ise jäi kuuluma Harju-Jaani kihelkonda, ent kõik tema külad kuulusid Jürisse. Mõisa ümber tekkis 1920. a-tel Aruküla asundus, lisaks kujunes raudteejaama ümbrusse XX saj alguses Aruküla alevik ja sellest edelas planeeriti juba enne Esimest maailmasõda männimetsa Aruküla aedlinn, mis kasvas eriti 1950.–1960. a-tel. Kõik need kolm ühendati 1977 üheks Aruküla alevikuks (Aruküla asundus liideti alguses Igaverega, ent hiljem läks mõisasüda aleviku piiresse). Nimi on kirjeldav: aru ’kuiv rohumaa’ + küla.PP
EAA.1.2.940:256, L 248; ENE: I, 205; Joh LCD: 386

Aruküla7 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kulina mõis), 1546 Arwekull, 1641 Lechtigall und Arroküll (mõis).  B1
Algselt moodustasidki Kulina mõisa vist Aruküla ja Lähtse. XVI saj oli riid Fromhold Methstakeni ja Engelbrecht Kudlingi (Kudleni) vahel metsatüki Arwe pärast ja seetõttu, et Fromhold oli jõuga kallale läinud (mit Gewalt eingefallen) vastase külale nimega Arwekull. Tõenäoliselt see oligi hiljem Kudlingile kuulunud Aruküla. XX saj alguses nimetatud ka Kulina-Aru külaks. Aruküla piires on kaks endist karjamõisat, Vanaaru (sks Alt-Arro ehk Marienhof) ja Uusaru ehk Uuemõisa (sks Neuhof, vn Гавриловскій), vastavalt kirdes ja kagus. Küla lähedal põhjas oli XIX saj Immersoo karjamõis (1871 Immesso). Külaga on pärast 1940. a-id liidetud endine saunaküla Kuusikumäe (1913 Kusikomäe). 1977 liideti Arukülaga Roela-Kannastiku küla (↑Kannastiku). Vrd Aruküla1. – MK
Bfl: I, 1277, II, 526; EVK; KNAB

Aruküla10 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseTürpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Laupa mõis), 1726 Arrokülla Mart (talupoeg Jändja küla all), 1796 Arrokülla.  A2
XX saj on küla olnud jagunenud kahte ossa, millest vanem (Aruküla I, idapoolne) liideti 1977 Põikvaga, uuem (Aruküla II, läänepoolne) Jändjaga. Nimi sõnast aru ’kõrge kuiv maa’. Vrd Aruküla1. – MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 135

Arussaare [arussaare] ‹-`saardePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Arrosaar, 1589 Arozor (küla), 1624 Arrosahr, 1797 Arrosar (mõis).  C3
Mõis, mis on Balti kohaleksikoni järgi rajatud enne 1688. a küla asemele, esineb juba 1681.–1684. a kaardil (Arrosar Hoff). Mõisa maad olid XX saj alguseks välja jagatud ja mõisast lõunas tekkinud Maimsaare küla (u 1900 Маймсаре, vrd Kilingi mõisas taluna 1806 Maimesare Hinrich), muu osa mõisasüdamest kuulus õigeusu kirikumõisale. Praegune külanimi taastati ametlikult 1977, külasse jäid ka Arussaare kõrtsi varemed ja Arussaare mõisakoht. Nimi on pandud mõisa ja kunagise küla järgi. Arussaarega liideti 1977 Uduallika küla (1721 Odoallick, 1839 Uddoallik, u 1900 Удуаллика).MK
BHO: 30;  EAA.308.2.205, L 1;  EAA.567.2.944, L 1; KN; KNAB; PA IV: 132; Rev 1624 PL: 44; RGADA.274.1.171/1:201, L 198p; Rücker

Assaku1-leJüralevik Harju maakonnas Rae vallas (Lehmja mõis).  C4
Assaku alevikuks nimetati 1977 endine Lehmja küla, samas kui vana Assaku küla liideti Rae külaga. Nime ümbertõstmise põhjus on teadmata. XX saj on asula kandnud Lehmja nime samanimelise mõisa järgi, kuid ajalooline nimi on olnud *Jagumäe (vahel ebatäpselt oletatud ka Jaagumäeks). Tegemist on põlise külanimega (1241 Jacomeckæ, 1333 Jackemeke, 1536 Jackunmegge, 1871 Jagomae), mis on ehk tuletatud sõnadest jagu ja mägi.PP
Joh LCD: 381–382; Kivi 1964: 405; LCD: 47v; Schmidt 1871

Augli [`augli] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge kirikumõis), 1684 Kosta Peep, Angul Peep, 1765 Dorf Augle, 1811 Augli.  C2
Esimestel säilinud kaartidel on sama peremeest nimetatud kahe eri lisanimega. Angul on ilmselt kirjaviga, p.o Augul. XX saj on Augli olnud nimekirjas 1945, hiljem arvatud Kaugu (1970 Kaugu I) küla alla. 1977 liideti Nogu külaga, taastati 1997, hõlmates ka varasema Kaugu. Külanime aluseks oleva lisanime päritolu pole teada, kuid see on lätipärane. Vrd läti auglis ’vili, puuvili’, läti ja leedu perekonnanimi Augulis.ES
EAA.308.6.316:11, L 6;  EAA.308.2.180, L 1; EAA.1268.1.401:145, L 140p; EAA.1865.2.82/13:6, L 5p

Avinurme [avinurme] ‹-`nurme ~ -sseTrmalevik Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas, mõis, sks Awwinorm, 1599 Awinorma, 1601 Abinorm.  A3
Avinurme oli XVII saj I poolel veel küla, mõis rajati pärast 1638. XVII saj lõpul läks riigi kätte ning oli edaspidi riigimõis ulatusliku maa-alaga, millest hiljem eraldati rannavald (Lohusuu). Mõisamaa jagati 1906 talupoegadele. Kuigi enamasti oli XX saj allikais nimeks Avinurme alevik, esines ametlikes nimistutes vahel ka Mõisa küla. L. Kettunen oletab, et kohanime kujunemise lähtekohaks on jõenimi Avijõgi (Avinurme jõgi). V. Pall peab võimalikuks, et nime algusosa võib olla ka isikunimi, sest nime (H)avi mainitakse muistsete eesnimede hulgas. Avinurme edelaots on XX saj alguskümnenditel olnud Pärniku küla (u 1900 Пярнико). ¤ Avinurme rahvas kaebasid vanaste selle üle, et neil kala pole saada. Kalevipoeg, kes seda kaebtust ka kord kuulis, lubas selle vasta abi saata. Kalevipoeg ajas havisid Peipsist mööda Avinurme jõge ülesse ning sest ajast kannab see metsanukk Avinurme nime. (1897)PP
EO: 270–271; KM: E 32340/1 (19) – 1897; KNAB; PTK I: 29; P XVI: 120; Tartumaa 1925: 472

Beresje-sse›, kohalikus pruugis Peresi ~ Perese ~ Peresje-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), vn Бере́зье, 1585–1587 Березье, Подберезья, Исадъ на Березѣ, 1686 Подберезная, 1782 Березья, 1783 Березя, 1792 Подберезье, 1796 Podberesnaja, 1886 Pereznä, Peresi, 1903 Beresi, 1904 Bereźje, 1920 Beresje, 1922 Berese, 1928 Perese.  A1
Mainitud küla ja kalapüügikohana juba XVI saj, kui 5/6 kuulus kroonule (tsaarile ja suurvürstile) ning 1/6 kloostrile. XVIII saj oli jagatud mõisnike ja Petseri kloostri vahel; XIX saj kuulus Lüübnitsa kogukonda ja Kulkna kogudusse. XX saj algul oli vene küla, kus elas ka luterlastest eestlasi ning küla kuulus Tolvitsa (Talabski?) kloostrile (G. Ränk). Külast edelas on Beresje ehk Peresi Umbjärv (vn оз. Березинское). Nimi võib tuleneda vene keelest: kas под + березье ’kasealune’ või под + березная ’kaldaalune’. Eesti algupära korral vrd kagumurretes peresi, perese, pereski, peresintski (mitmuses) ’vene saapad’ (Rõu, Vas, Võn).AK
Arakčeev 2008; Eesti TK 42; Hurt 1903: 165; Hurt 1904: XXVII; Hurt 1904–1907: II, 197; KN; Mellin; Pskov 1585–1587: 111, 145, 146; Reissar 1996: 59–60; RL 1922; SeK: 104–105; Setumaa 1928: kaart; Vasilev 1882: 22; VMS; Värska KR 1780–1794: II–III

Boose-le›, kohalikus pruugis Boosõ-lõUrvpaik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis (Vana-Antsla mõis), sks Bosenhof.  C1
Vana-Antsla kõrvalmõis Boose rajati Kobela külla XIX saj keskel. Mõisasse tekkis XX saj keskel Linda kolhoosi keskus, mis 1977 nimetati Kobela alevikuks mõisat varem ümbritsenud küla järgi. Mõisa järgi kannavad nime veel Boose järved. Nimi on saadud krahvinna Elisabeth von Bose (sündinud v. Löwensterni) järgi, kes 1834 sai oma valdusse nii Vana- kui ka Vastse-Antsla mõisa ja kelle ajal mõis tõenäoliselt rajati. Kuna Antsla mõisad olid kaua olnud von Löwensternide pärusvaldus ja juba järgmises ringis läks Vana-Antsla üle krahvinna Bose väimehele Stael von Holsteinile, siis võib mõisale nime andmist tõlgendada ka kui kummardust valdaja abikaasale, Saksi kammerhärra ja õuemarssal krahv August von Bosele. 1970. a-tel nimetati Boose külaks talusid Kobela alevikust edelas. Need liideti 1977 Madise külaga. Vrd Kobela. – ES
BHO: 43; KNAB

Eametsa1 [`eametsa] ‹-`metsaPJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Pööravere mõis), 1662 Öhhamettz Jahn (talu Lehu küla all), 1797 Eamets (küla).  C3
1977–1997 oli Lehu küla osa. On väike võimalus, et nime esimese kirjapaneku Öhha- on arenenud sõnast oja. Eametsa osad, XX saj alguses paiguti ka külad, on Jüriksma (1797 Jürriksem) ja Seli (1797 Selli). Vrd Eametsa2. – MK
BHO: 57; EAN; KNAB; Mellin; Roslavlev 1977: 84

Eavere [`eavere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka `Eabre ~ `Jaabre, kirjakeeles varem ka Eapere PJgküla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas (Are mõis), 1515 Eghuer, 1534 Jgaver, 1601 Hiawer, 1797 Eawer.  C4
Küla on kuulunud ka Tori ja Pööravere mõisa alla. Varasemad g-lised üleskirjutused viitavad sellele, et nime aluseks võib olla isikunimi Iga, vrd XVI saj kirjapanekuid Yga, Iga, Hans Igapoy. Eaverega on 1977 liidetud ↑Are küla. Are ja Eavere vahele jääb koht nimega Lätsaru ehk Lätsere, mis on veel XX saj algul eraldi küla olnud (1515 Lettesche, 1797 Letsaar). Eavere lõunaosast moodustati 1977 Are alevik. Vrd Igaküla, Igavere. – MK
BHO: 57; EO: 160; Mellin; SK I: 37; Stackelberg 1926: 208

Edivere2-`verre ~ -sseSimpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Muuga mõis), 1688 Eddefer (mõis), 1698 Eddeferischen Bauren (mõisa talupojad), 1726, 1796 Eddifer (mõis), 1922 Muuga-Edivere (asundus).  C2
Ediveres oli XIX saj ja XX saj algul karjamõis. 1920. a-test asundus, pärast 1930. a-id küla, 1977 liideti Alekverega. Jõhvi vana Edivere nime on L. Kettunen võrrelnud Edisega, mille lähtekohana peab võimalikuks isikunime tähenduses ’eesseisja’ vms. Seos sõnaga esi (ede-) on ilmne, vrd ka kohanimesid Keskvere ja Tagavere. Siinne suhteliselt hiline Edivere võib olla siirik Jõhvist.MK
Bfl: II, 935; EAA.1.2.943:770, L 801p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 231

Eesti viipenimi. Kohamärk osutab eestlaslikult tugevale lõuajoonele. Kohamärgi vorm on ajas muutunud.
(Vanem Eesti viipenimi.)
Eesti-sse› – riik, Eesti Vabariik.
Eesti kui maanimi on seotud vastava rahvanimetusega, seepärast tuleb neid vaadelda koos. Kirjalikes allikates esines see nimetus esmakordselt u 98. a Rooma senaatori ja ajaloolase Tacituse kirjutatud ülevaates „Germania“, mille 45. peatükis nimetatud rahvas Aestii (ka Aestiorum gentes) asus germaanlastest idas. Sama rahvanimetus esines Rooma riigimehel Cassiodorusel VI saj (Aesti, Haesti), ametnikul Jordanesel ehk Jordanisel 551 (Aesti, Aestorum nationem), Karl Suure kroonikul Einhardil u 830. a (Aisti) ning anglosaksi ränduril ja kaupmehel Wulfstanil IX saj lõpus (Estlande või Eastland, Esti, lacus Estorum, Estmeria). Enamik uurijaid on seisukohal, et nende nimetustega tähistati pigem balti rahvaid, leedulaste, preislaste ja lätlaste eelkäijaid, kuivõrd Tacituse kirjeldused viitavad aladele Eestist lõuna pool. Mõned uurijad peavad võimalikuks, et tegemist oli Läänemere idakaldal asunud rahvaste üldnimetusega ning alles hiljem hakkas see nimetus märkima eeskätt eestlasi. Peamiselt Skandinaavia allikates on ilmselt juba silmas peetud eestlasi, nt VII–XII saj islandi saagades (Eistland, rahvas eistr; saagad on kirja pandud XIII saj ja hiljem), Skandinaavia ruunikirjades (XI saj i estlatum), 1216 valminud Saxo Grammaticuse kroonikas „Gesta Danorum“ (vanemas osas maanimi Hestia, Estia, uuemas rahvanimetus Esto, mitmuses Estones) jm. Võib väita, et XII saj II pooleks oli see nimetus kinnistunud eestlastele ja Eestile, samuti ollakse ühte meelt selles, et nii Tacituse Aestii kui ka hilisemad germaani nimekujud on päritolu mõttes üks ja sama sõna. 1154 kandis araabia geograaf al-Idrīsī kaardile nime, mida on tõlgendatud Eestina (أستلاندة/Astlāndah). Ladina mitmusevormist Estones tuletati maanimi Estonia, mis esineb juba läbivalt Henriku Liivimaa kroonikas. Saksa keeles võeti üle skandinaavlaste nimekuju, milles ühend ei asendus pika e-ga (Ehstland, Ehste ’eestlane’), hiljem e lühenes (Estland).

Saksa nimekuju võeti eesti kirjakeelde esimest korda üle XVII saj Eestimaa hertsogkonna nimetuses (↑Eestimaa), XIX saj keskpaigast hakati selle nimega tähistama ka eesti rahvast ja maad, nt 1849 Berend Gildenmanni „Mailma made öppetuses“ on öeldud, et raamat on isseärranis Eesti kele rahwa laste-koolmeistrittele. 1850. a-tel hakkas Eesti nime kasutama F. R. Kreutzwald, ka J. V. Jannsen oli selle usin propageerija (Perno Postimees oma esimeses numbris 5. VI 1857 algas tervitusega „Terre, armas Eesti rahwas!“). Nimi võeti kiiresti omaks. XX saj alguses olid käibel nii Eestimaa kui ka harvemini Eesti (enamasti täiendina, nt Eesti rahvas, Eesti keel), V. Reiman propageeris 1911 Eestimaad kui eestlaste maa üldnime, samas kui kubermangu soovitas nimetada Tallinnamaaks. Aprillis 1917, kui Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa eesti maakonnad ja tekkis puht eesti haldusüksus, nimetati seda inertsist edasi Eestimaa kubermanguks, ent üsna pea nimekasutus muutus, juba 1905. a revolutsioonist oli tuntud ka lühivorm Eesti. Tänapäeval on Eesti riigi üldkasutatav nimi, Eestimaa viitab omaaegsele kubermangule või on Eesti sünonüüm poeetilisemas kontekstis.

Eesti nime päritolu on lahtine. R. Grünthal jagab väljapakutud seletused nelja rühma. Aestide germaani päritolu pooldajad on nimetuse tuletanud gooti tüvest aistan ’austama’ või siis āst, eest ’viljakuivatusruum, reheahi’. Hüpoteesi toetuseks mainitakse, et Tacitus ise pidas neid germaanlasteks ja nende kirjeldus on germaanlaste omale lähedane. Tacitus nimetab merevaiku sõnaga glesum, mis ilmselt on germaani sõna. T. E. Karsteni oletuse kohaselt on Estmere lähtunud muinasgermaani tüvest *aist-mari, tähendades merevaigumerd. Balti päritolu pooldajad on nime võrrelnud Kuramaa kohanimega Aistere (ürikutes Ayster) ja Leedu väikese Aista jõega, oletades mh, et sõna tähendussisu on olnud ’maa, nurm, põld’ (S. Karaliūnas). Kolmas seletuste rühm seob Aestii germaani keelte ’ida’ tähistava tüvega, vrd islandi austr, taani øst, rootsi öster (öst-), muinasgermaani *au̯es. Selle oletuse toetuseks kõneleb asjaolu, et rahvas asus tõesti ida pool, ent raskuseks on see, et Aestii ja selle teisendite diftongid ae ~ ai ~ ei ei haaku hästi ’ida’ märkiva sõnatüve ühendiga au-. Neljandasse rühma võib arvata ladina keelest lähtuvad seletused. Nt K. Inno tuletab Aestii sõnadest aestus maris ’tõus ja mõõn, üleujutus’ või siis aestuarium ’jõesuu, laguun, ookeanirannik’. L. Meri esitab oma *Tulemaa (Thule, st Saaremaa) hüpoteesi toetuseks ka ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’ (vrd ka aestuo ’leegitsema, lõõmama’) ja vanaislandi eisa ’tuli’. R. Grünthal peab siiski kõige loogilisemaks otsida Aestii nimele seletust kas muinasgermaani või muinasbalti keelest. Tõenäoliselt on Tacitus selle nime laenanud germaanlastelt, mitte vastupidi.


Eestlaste enesenimetus enne eesti omaksvõttu oli maarahvas, keel oli maakeel. Kirjalikult esineb see nimetus Mülleri jutluses 1603 (Saxa, Rothze ninck Mȧȧkelell), ent ta võib pärineda hiljemalt I aastatuhandest, sest ka vadjalased on oma keelt nimetanud maatšeeli. Vanuse kaudseks kinnituseks on islandi saagade Sýslukind (VI saj, kirja pandud X saj), mis on maarahva sõnasõnaline tõlge. Eesti vanas kirjakeeles oli maa- „eesti“ ja „eestlaste“ kinnistunud vaste (vrd Tallinna Pühavaimu kiriku nimi 1732 Ma kirrik). Vähesel määral esines see sõna ka maanimena, nt ilmus 1858–1889 Maa Walla Kuulutaja, mis oli Eestimaa kubermangu talurahvale mõeldud kuulutuste leht (sellest hilisem nime Maavald kasutamine Eesti n-ö muinasnimena).

Enamik Eesti vasteid võõrkeeltes on lähtunud kas ladinapärasest nimest Estonia (nii on hispaania, inglise, itaalia, poola keeles, lisaks iiri An Eastóin, jaapani エストニア/Esutonia, kreeka Εσθονία/Esthonía, prantsuse Estonie, slovaki Estónsko, sloveeni Estonija, tšehhi Estonsko, türgi Estonya, vene Эстония, hiina silbistikule kohandatud 爱沙尼亚/Aishaniya) või germaanipärasest nimest Estland (nii on hollandi, norra, rootsi, saksa, taani keeles, lisaks islandi Eistland), on ka otsesemalt Eesti-tüvest lähtuvaid vorme (leedu Estija, liivi Ēstimō, saami Estteeana, ungari Észtország).

Soomekeelne Viro on nime saanud ↑Virumaa järgi, millega on soomlastel olnud kõige rohkem kokkupuuteid või on oletatud nende siirdumist Soome sealtkaudu. Vanas soome kirjakeeles XVI–XVII saj on selle sõnaga (Viroi, Viroinmaa) tähistatud ka Liivimaad laias mõttes, st Rootsi võimu alla kuulunud Liivi- ja Eestimaad koos (vahel isegi Liivimaad kitsamas mõttes). Lätikeelne nimi Igaunija on lähtunud vanast maakonnanimest ↑Ugandi (ladina Ugaunia). Vene keeles on eestlasi ja ajuti teisigi läänemeresoome rahvaid varem kutsutud sõnaga чудь (sealhulgas hilisemad tuletised чухна, чухонец, Peipsi-äärsetel venelastel veel maanimena Чухонщина, vrd ka Peipsi järve nime vene keeles Чудское озеро ’eesti järv’) ehk eesti keelde mugandatult tšuudid. Selle sõna päritolu ei ole selge, seletuseks on pakutud sõnu nii saami (čutte ~ čuđđe ’vaenlane, röövrahvas’) kui ka vene keelest (чужой ’võõras’, tuleneb gooti sõnast þiuda ’rahvas’, vrd saksa Deutsche), samuti on leitud paralleele vadja nimetusega (saami sõna on seotud kiilu tähistava sõnaga soome ja eesti keeles, nii nagu vadja nimetus võiks pärineda *vakja ’vai’ vormist). Kuramaa liivlased on nimetustega sōrli ’saarlane’, Sōrmō tähistanud nii Saaremaad kui ka vahel kogu Eestit, nimetust on kasutanud ka Salatsi liivlased (sārli ~ saårli, Saårlimā).
Vrd Tsütski. – PP
Ariste 1956: 117–124; Ariste 1968: 603–606; ENE-EE: II, 207; Grünthal 1997: 184–240; Idrîsî 2000: C7S4; Karaliūnas 2003: 401–416; Liivaku 1996: 73–75; Meri 1984: 164; Mägi 2015: 105–107,130–136; Müller 2007: 256; Pajusalu, Winkler 2011: 185–186; Palmaru 1980: 261–269; Reiman 1911: 1–9; Rätsep 2007: 5–15; Tarvel 1978: 612–614

Eidapere [eidapere] ‹-`perre ~ -sseVänalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Eidaperre, 1522 Hans Heiteperse, 1530 Heytepyrsse, 1557 Heytopyrse (lisanimena), 1797 Heide Perre (küla).  B2
Mõis oli alguses Lelle mõisa karjamõis, tekkinud arvatavasti XIX saj alguses. Iseseisev mõis al 1885, teistel andmetel 1877. XIX saj asutatud klaasivabriku ja raudteejaama juurde tekkis XX saj alev, ametlikult küla või asundus (1970. a-tel), al 1977 alevik. Kaheosalise nime algusosa on võinud tuleneda isikunimest, vrd XVI saj Jan Eytopoik ~ Jan Ejtopoik. Võib-olla oli isikunimi algselt h-alguline. Nime järelosa aluseks on tänapäevakujust lähtudes pere, kuid kirjapanekuist lähtuvalt on võimalik, et algselt oli perse, mis kohanimedes tähendab päramist osa, taguosa. Eidapere alevikuga liideti 1977 osa Aleti külast (1970) ja ↑Põllussaare. Vrd Allika2. – MK
BHO: 60; EM: 112; Essen, Johansen 1939: 21; Joh LCD: 329; Johansen 1973: 475; Mellin; Stoebke 1964: 18
Märkus. Lisatud varasem maining 1522. 2021-12-30T16:43:13.

Ess-soo [`ess`soo], kohalikus pruugis `Ess-`suu Urvsoo Võru maakonnas Antsla vallas, 1870 Es Soo, 1910 Ессоо, 1940 Essoo (talu).  A1
Küllalt suur soo kunagisel Linnamäe ja Urvaste mõisa piiril kannab nime, mis jääb sisult hämaraks. Ühe võimalusena on nime algusosa ess seotud tegusõnaga essümä ’eksima’, kohta on peetud eksitavaks. Vrd Wiedemanni ess (Tartu), eks (Põhja-Eesti) ’eksimine, viga’. Tänapäevast nimevarianti Essusuu arvestades on algusosa XX saj tõlgendatud kui sõna essu ’väljaheide, sitt’. Kuna see sõna põhineb algustähe S järgi tekkinud eufemismil, siis ei tule see ilmselt kõne alla, sest Ess-soo nimi näib olevat vanem.ES
 EAA.3724.4.1885, L 2;  EAA.2072.9.733, L 1; Eesti SK 10; Wd

Haabsaare [`haabsaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Haabsaarõ-`saardõKrlküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1811 Habsare Carl, 1911 Forstei Habsal.  C2
Haabsaare kujunes oluliseks keskuseks XIX saj lõpus, kui siia tekkis Vana-Antsla mõisa metskond ja metsatööstus (Haabsaarõ vabrik, sks Anzen Fabrik). Kuni XX saj lõpuni paiknes siin Antsla metskond. 1811. a hingeloendis mainitud Habsare Carl on olnud metsavaht. Külanimi põhineb Võrumaal väga harilikul loodusnimel haab + saar ’metsasaar’. Saksakeelses kasutuses muudeti nimi üldeestiliseks, saare asemele pandi salu.ES
EAA.1865.2.131/2:3, L 3;  EAA.3724.4.1842, L 1

Haamaste-le›, kohalikus pruugis Haamastõ-lõ›, kirjakeeles varem ka Hammaste ~ Hamaste Urvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1456 Hames, 1627 Hamms, 1638 Hameszkülla, 1782 Hamast, 1926 Haamaste.  C3
1977–1997 oli Leiso küla osa. Küla on mainitud esimest korda piiskopimaade ja Peetrimõisa piirikirjelduses, asukoht kattub tänasega. XVIII saj kirikuraamatutes on selle küla talusid nimetatud Koigera küla all, kuid sama aja hingeloendites on külanimi säilinud. XX saj on rööpselt kasutatud nimekuju Hammaste, mis on tekkinud rahvaetümoloogia mõjul. ste-lõpulise külanime aluseks võiks olla vana isikunimi kujul *Haama või *Hama. Vrd Hammaste. – ES
EAA.1865.2.130/3:6, L 6; LGU: I, 375; Rev 1624/27 DL: 61; Rev 1638 I: 150; Võrumaa 1926: 355

Haavametsa [haavametsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Haavamõtsa-`mõtsa›, kohalikus pruugis harva Havvamõtsa Räp, Võnküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Kastre mõis, Meeksi mõis), 1798 Hawamets, 1839 Hawametz, 1895 Hawamötz.  A2
Küla vanim osa on kaks metsavahikohta teine teisel pool Meeksi ja Kastre mõisa piiri, mida XX saj kutsuti Mõisa-Haavamõts ja Ülikooli-Haavamõts. Viimane oli nimetatud Tartu ülikooli Järvselja õppemetskonna järgi Kastre mõisa poolel. Meeksi mõisa poolele rajati XIX saj lõpul kandikohad, mis moodustavad tänapäevase küla tuumiku. Nimi tuleb loodusnimest Haavamõts, kuid nime tegelik motiveeritus pole lõpuni selge. Kohta võidi nimetada lihtsalt haaviku järgi, kuid on ka võimalik, et nime on andnud siin kandis kaua käibinud talupoja lisanimi Haavakari (Aravul 1670 Hawa Karri Peter, 1686 Hefweker Petter). Külanime kuju Havvamõtsa (haud : havva ’auk’) on ilmselt hiline edasiarendus.ES
 EAA.2072.5.683, L 1; EAA.308.2.104; Mellin; Roslavlev 1975: 29; Rücker

Hageri1Hageri ~ -sse›, kohalikus pruugis Ageri Hagalevik Rapla maakonnas Kohila vallas (Hageri kirikumõis, Sutlema-Lümandu mõis), sks Haggers.  C2
Hageri alevik tekkis XX saj alguseks Hageri kiriku ümber ning oli enamasti ida pool paiknevast Hageri külast eraldi asustusüksus. Vaid 1977–1997 olid need kaks ühendatud ühe Hageri küla nime alla. Aleviku piiresse jääb endine Mäeküla mõis (1725 Maeheküll, 1732 Mähkülla m.), mis eraldati Sutlemast 1691, muutus aga 1885 Sutlema mõisa kõrvalmõisaks. Mäeküla kui küla (1500 Meenkul,1586 Meheküll) paiknes arvatavasti enne mõisa rajamist praeguse aleviku kohal. Vrd Hageri3. – PP
Joh LCD: 342; KNAB; LUB: (2) I, 903; Rev 1586: 110

Haljava [`haljava] ‹`Haljava ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aljava HJnküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Hallinap, 1241 Halenhabus, 1397 Hallienhape (mõis ja küla), 1547 Allihabe, 1558 Hallienhaven, 1671 Haljawa.  B4
1397 müüs Tallinna bürgermeister küla Maardu mõisale, kellele see kuulus a-ni 1549. Seejärel iseseisev mõis, millest esimene märge on 1562. Mõisast lõunas säilis ka küla. Huvitav on kohaliku kirikuõpetaja H. Ch. Wrede märkus 1712 oma kirikukroonikas, mille kohaselt Lassi Otto vanaema mäletas veel, et Haljava talupojad käisid Maardu mõisas tööl. Haljava mõisale on kuni 1847 kuulunud Prangli ja Aksi saar. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 külaga. L. Kettuneni järgi pärineb nimi isikunimest *Hallinhabe. 1558. a kujule viidates leiab ta, et -va on tulnud käänamisel habe : have. Kuigi nimeosad tunduvad tõesti olevat hall + habe, on selline käänamine küsitav. Taani hindamisraamatu nimekuju on latiniseeritud vorm liitega -us. Haljava alevikuks (rahvak Tinametsamäe) nimetati XX saj Raasiku aleviku lähedale Haljava mõisa maale tekkinud tiheasustusega ala. See liideti Raasikuga 1977.MJ
Bfl: I, 86; BHO: 98–99; EM: 57–59; EO: 263; EVK; Joh LCD: 345–346; Jõelähtme 2010: 112–113; KNAB; LCD: 46r

Halliste1-sse ~ -leHlsalevik Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Pornuse mõis).  A1
Halliste alevik Sultsi–Abja-Paluoja maantee ääres kujunes XX saj alguses Pornuse vallamaja ja Halliste raudteejaama juurde. Nimi on pandud kihelkonna järgi. Kuni 1977 nimetati seda ametlikult Risti alevikuks, nimi pärineb seal olnud Risti kõrtsilt (1839 Risti). Vrd Halliste2. – MK
ENE-EE: III, 289; KNAB

Hansi2-le›, kohalikus pruugis-lõUrvpaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Vaabina mõis), 1723 Hansi Thotz, 1737 Markussa Hans, 1762 Markusse Hansi Samul.  A1
Markuse Hans, kelle nimega on tähistatud talu 1737. a kaardil, on elanud XVII saj II poolel. 1723. a mainitud Toots on saanud nime juba tema järgi jne. Talukoht oli olemas ka 1685. a kaardi järgi, see paiknes kunagise *Suur-Majala küla lõunapoolses servas. XIX–XX saj on Hansi olnud kahest põlistalust ja mõnest popsikohast koosnev väikeküla. Liideti 1977, praegu kuulub Liiva küla piiresse. Vrd Hansi1. – ES
EAA.1270.1.264:58, L 58;  EAA.308.2.88, L 1;  LVVA.6828.4.467, L 1; RGADA.274.1.174:570, L 564p

Hapsu-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ `HapsuRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1796 Hapso Paapo Jakkap, Hapso Juhhan, 1839 Hapsu.  C2
Hapsu lisanimi ilmus kirjalikesse allikatesse XVIII saj lõpul, selleaegses Torbi külas, mis hiljem jagunes Hapsu, Muna ja Kuuda külaks. XX saj oli Hapsu omaette küla 1930. a-tel, hiljem liideti Rasva külaga, taastati 1997. Hapsu nime päritolu pole selge. Sarnast talunime Hapsi esineb ühel korral Vaabinas (Urv). Tõenäoliselt on tegemist registreerimata variandiga mõnest ha-algulisest isikunimest, vrd Jaan ~ Japs. Vrd ka haps´ma ’aplalt, ahmides sööma’ ja habima ’ahnitsema, haarama’.ES
EAA.1268.1.403:241, L 207p; Rücker; VES: 55

Heimtali1 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Heimthal, 1797 Heimthal, 1840 Eimthali mois.  B2
Külanimi pärineb XVIII saj lõpu saksakeelsest mõisanimest (Heimthal ’koduorg’, ametlikult kinnitatud 1793). Nimi olevat valitud mõisaomaniku 1779 surnud noorpõlvearmsama preili Heimendali mälestuseks. „Koduorg“ sobis ka maastikuga, sest mõis asus Raudna jõe orus. Algselt Karksi ordulinnusele kuulunud mõisa esmamaining on a-st 1528 (Linsen), hiljem on selle nimed Kurwitz ja Agende mois, kusjuures A. W. Hupel peab esimest saksakeelseks, eesti keeles olevat Agende; Mellin annab eestikeelseks nimeks Kurwitzo M. Al 1744 kuulus mõis von Sieversitele. XVII saj II poolest on säilinud eestikeelne külanime maining Aggewallakylla, vrd 1744 Ajande. XX saj asundus ja al 1977 küla. Heimtaliga on 1977 liidetud Kaseküla (1970). Vrd Aidu3. – MK
 EAA.308.2.200, L 1; ENE: II, 537; ENE-EE: III, 343; Hupel 1774–1782: III, 326; LGU: II, 467; RGADA.274.1.214/9:51, L 881p; Uustalu 1972: 241, 242

Helme1 [`hel´me] ‹`Hel´me ~ -sseHelalevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Helmet-Schloß, 1366 Helmeden (kihelkond), 1533 Helmde, 1782 Elme.  C2
On arvatud, et Helme mõis rajati XIV saj samal ajal ordulinnusega. Viimane ehitati arvatavalt varasemale linnamäele. Linnuse juurde tekkis keskajal alev, kus elasid käsitöölised. Poola revisjon 1599 mainib veel alevit. 1658 lasksid rootslased linnuse õhku, sellest ajast on see varemeis. XVIII saj rajatud varaklassitsistlik mõisaansambel on tähelepanuväärsemaid Lõuna-Eestis. XX saj pärast mõisa jagamist oli Helme asundus ja 1970. a-tel asund. Al 1977 Helme alevik. Helmega on liidetud osa Kangru külast (1945). Vrd Helme2. – MK
Bfl: I, 1041; BHO: 112; ENE-EE: III, 358; Hupel 1774–1782: III, 328; KNAB; LUB: II, 1036; Valgamaa 1932: 321

Heltermaa [helter`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Heltrema Phlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1620 Heltermecky (küla), 1688 Helltermeggi by, Helterma Anders (küla ja taluperemees).  C3
Hingeloendites külana ei ole märgitud, nimi on elanud kas loodus-, lisa-, talu- vms nimena suulises pruugis (Hiiumaa hingeloendites on antud talupoja lisanimena enamasti isanimi). XX saj on Heltermaa olnud eeskätt sadama nimi. Omaette külaks sai ta uuesti 1977, enne seda oli Aruküla osa. Selle nime puhul võiks esitada võrdluseks Saaremaa Helda poolsaare nime, mille lähtekohaks võiks olla helt, elt : elda üldisema tähendusega ’millegi suurema külge kuuluv väike osa’. Hiiumaa nimi oleks lähtekohalt sama, millele lisanduks er-liide, seega helt+er+maa. Kohanime algussilbi seisukohalt on tähenduslikult huvipakkuv ka (h)ell : (h)elli ’väike kivine saareke’, häll (hell) : hälli ’kaljune meremadalik’, ’väike kivine saareke ilma rohu ja puudeta (Soome rannavetes)’. P. Ariste on nime päritolu pidanud hämaraks, esitades ühe võimalusena *helläterä sõnadest hellä ja terä ’viljatera’. Sama etümoloogia esitab L. Kettunen, pidades seda siiski õigusega kunstlikuks ja oletades isikunime (H)ella, mida võrdleb Ellavere kohanimega.MK
Ariste 1938b: 10; EO: 117; HK: 43; RehepappHi

Hendrikumõisa [hendriku`mõisa] ‹-`mõisa ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Loodi mõis), 1839 Heinrichhof.  C3
Olnud Loodi mõisa karjamõis, külanimi (1970) on saadud selle järgi. Varem XX saj ka Hendriku asundus. Hendrikumõisa kohal võis XVI–XVII saj olla ↑Loodi mõisa vana asukoht (Vanamõisa).MK
KNAB; Rücker

Hiiu-leKeiTallinna asum Nõmmel.  A2
Linnajagu sai nime selle järgi, et esimese maja ehitanud sinna hiidlane Andrus Bork, kes olla oma majale teiste villaomanike eeskujul riputanud sildi Hioküla (1886). XX saj algul hakati paika kutsuma Hiiukülaks, aegamööda lühenes nimi Hiiuks. Hiiu nimi anti 1922 ka tänavale ja 1926 raudteepeatusele.PP
Kivi 1972: 37; Tallinn 2004: I, 120–121; Tallinna asumid 2013: 180–181

Hilläkeste [hil´l´äkeste] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Hil´l´äkese ~ Hil´l´akõstõ ~ Hil´l´akõistõ Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1585–1587 Онаньина, 1627 Ананина, 1686 Ананьина, u 1866 Б. Ананьина, 1872 Ананьино, 1882 Хельково, 1904 Hil´l´akõsi, Hiljakõstõ, Ана́ньино, u 1920 Hillakeste, 1928 Hiljakeste.  C2
XIX saj kuulus Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Meremäe küla osa. Küla on kutsutud mitut moodi, seto omast on andmeid XX saj alguses. Hilläkeste nime seletus võiks olla seotud võru-seto sõnaga hilläkeiste, hillakõistõ, hilläkesi ’aeglaselt’ (selle teisendid on veel hillokõtsi, hillokõidse ’hiljukesi’, hillä ’tasa’ või hilläk, hillakunõ, hillalik ’aeglane’). M. Kallasmaa toob Hilleste nime all võrdluseks XV saj mehenime Hille, samuti Saaremaal XVI–XVII saj esinenud lisanimed Hillaste, Hilleste, Hellieste. E. Tarvel pakub seletuseks Hille ~ Hillo, eesnimest Hilarion ~ Hilarius. Kui otsida nimele vene algupära, siis vrd хилый ’vilets, märg (ilm, haigus)’. 1882 mainitud nime Хельково seletuseks pakub J. Truusmann soome sõna hilkku ’kiire’ või hilkka ’peakate’. Perekonnanimi Ananjin (Ананьин) pärineb vanast heebrea nimest Anani (Ананий, variandid Ананья, Анашка, Анаха). Sõnalise lähtena vrd ka Novgorodi murretes ананья ’seltsiv, sõbralik, hell, kuid veidi kaval inimene’. XVI–XVII saj allikais on lisanimesid Ананский, Анаткин. Hilläkeste lõunaots kannab Unkiba nime. Vrd Hilleste. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 185, 221; KN; KNAB; Pskov 1585–1587: 411; Pskov 1885: 506; SeK: 28; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1897b: 83; Vasilev 1882: 12; Vene TK 126

Hino järv, rahvakeeles ajalooliselt Pugola järv Vasjärv Võru maakonnas Rõuge vallas (Misso mõis), 1627 Puckula, 1638 Suhr Puckull, 1684 Pugulla Jerwy, 1839 Pugula S, u 1920 Pugula j.  B4
Järv on oma praeguse nime saanud Hino küla järgi kagukaldal. Varasem nimi pärineb põlisest kadunud külanimest Pugola, mille järgi XX saj nimetati veel Pugola nulka ja ametlikult kohalikku kooli. Et kool paiknes Missos Pulli järve kaldal, leidub ka teateid Pulli järve nimetamisest Pugola järveks, mis saavad olla väga hilised. la-lõpuline Pugola nimi võiks pärineda muistsest isikunimest. Arvatavasti sama järve on mainitud 1563 nimega озеро Кандолъ. See seostub teise Misso kanti ühendava vana kohanimega *Kandala. Vrd Hino2, Siksälä. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; KN; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Rücker; Selart 2016: 77

Hoboala [hoboala] ‹-`alla›, rahvakeeles ka Alakülä Kanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Karste mõis), 1582 Obola, 1584 Obolia, 1627 Hobboall, Hobbola, Hobbdalle Jerwe (küla ja järv), 1685 Hobbohall Byy, Habbohal Siön (küla ja järv), 1723 Dorf Hobdall, 1783 Hobbola Körtsi Peter, 1903 Hobboalla.  B2
Algupäraselt on tegemist põlise nimega, Hoboala oli küla Kaagvere mõisa lahustükil. XVIII saj-st, kui lahustükile rajati Jõksi mõis, hakkas vana külanime ka rahvakeeles välja vahetama Jõksi nimi. Hoboala nimi säilis oja (üks Võhandu jõe olulisematest ülemjooksudest) ja kõrtsi nimes. XX saj ongi mõistetud Hoboala nime all kõrtsi ümbrusse jäävat talurühma, ametlik küla pole ta olnud. Rööpselt on seda kanti kutsutud Jõksi Alaküläks. Vastanduv Mäekülä ehk Jõksi paikneb praegu osaliselt Valgjärve ja osaliselt Kanepi vallas. Hoboala koos Mäekülä põhjapoolse osaga oli 1977. a-ni samuti ametlikult Jõksi küla, siis liideti see Mügra külaga. Hoboala nime tähendus ja algupärane struktuur pole selge. Võiks oletada, et tegemist oli la-lõpulise külanimega *Hobola või *Obola ja osis -ala on nimesse tekkinud hiljem, kui kõrtsi ümbruse alumist asendit hakati mõtestama kõrgemal paikneva ülejäänud Jõksi küla suhtes. Samas on XVII saj kirjapildid väga varieeruvad, mis räägib oletusele vastu. Nime järelosa võis alata kaashäälikuga, mis oli XVII saj juba kadumas ja mida seepärast märgiti erinevalt, nii h kui ka d-ga. Sel juhul võiks oletada näiteks nimekoostist hobo ’hobune’ + *hala või *halla, äärmisel juhul isegi hobo + jala. Lõpuks võib vana külanimi lähtuda Jõksi järve kui suure ja piirkonnas dominantse järve põlisest nimest, mis võib pärineda läänemeresoome-eelsest keelevormist. Vrd Jõksi1. – ES
 EAA.308.2.173, L 1; EAA.1267.1.286:90, L 170;  EAA.3724.5.2829, L 1; PA I: 87, 136; Rev 1624/27 DL: 65, 109–110; RGADA.274.1.174:520, L 513p

Holstre [`holstre] ‹`Holstre ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Holstfershof, 1424 Olstever (mõis), 1782 Olstwerre mois.  C3
XX saj asundus ja al 1977 küla. Nimest on ka h-algulisi kirjapanekuid. L. Kettunen on oletanud -vere ees kuju *Holleste, mille aluseks arvab isikunime *Holloi (sm Hollo). Teistel andmetel anti 1494 Nickolaus Holsteverile Wittensee mõis, kolm küla (Peterzierble, Letsche ja Lytell) ning heinamaid lääniks. XVI saj lõpul ja XVII saj oli mõis Karksi lossi maade hulgas, hiljem taas iseseisev. K. Uustalu, kes on pidanud mõisa esmamaininguks a-t 1494, on pooldanud mõisanime tekkimist perekonnanimest, sest sellenimelist suguvõsa olevat mainitud u 60 aastat varem. Mõisat on mainitud siiski juba 1424, nii et mõisanimi võis siiski olla pärit varasemast külanimest. Holstrega on 1977 liidetud Liivausse ehk Kooli (külana 1970, 1840 mainitud Holstre lähedal Supsi Schulland) ning osa Lepiku (u 1900 Леппику) külast, mida tuntakse Allikate nime all samanimelise talu järgi. Vrd Lolu, Olustvere. – MK
 EAA.2072.3.12a, L 1, foolio I; EAN; EO: 175, 312; Hupel 1774–1782: III, 326; KNAB; LUB: VII, 94; Uustalu 1968: 735–736

Horosuu [horo`suu] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Horosaq-he›, kirjakeeles varem Horosoo Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1638 Harrosa Pustus, 1688 Horre Pustus.  B3
Horosuu oli 1977–1997 Teaste (Tiastõ) küla osa. Väga vana puustuse nimi oli XX saj alguses kasutusel Tsäpsi küla popsiküla nimena. Nimi on rahvakeeles ümber tõlgendatud sõna suu ’soo’ sisaldavaks. Muutus läks veel edasi ametlikes talunimedes Orusoo ja Orava. Vana rahvapärane mitmuslik nimi Horosaq näitab, et nimi võiks olla sama algupära nagu Horoski. Tegemist võib olla XVI saj lõpus elanud peremehe lisanimega.ES
Eesti TK 50; KN; Rev 1638 I: 174; Roslavlev 1976: 17

Hundissaare [hundissaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka Undissaare Türpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Türi-Alliku mõis), 1712 Hunty Sare Ewert (talupoeg Alliku all), 1726 Hundi Sare Hinrich, Hundi Sare Jahn (talupojad Äiamaa küla all), 1796 Undisaar M. (karjamõis), u 1900 Ундисаре (küla).  B1
Hundissaare (sks Sorgenfrei) oli Türi-Alliku mõisa karjamõis. XX saj küla, nimekirjas hiljemalt 1970. Liideti 1977 Türi-Allikuga. Külanimi on tekkinud loodusnimest talu ja karjamõisa nime kaudu: loomanimetus hunt : hundi + saar ’soosaar’.MK
EAA.3.1.448:110, L 157; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 138

Hõreda-le›, kohalikus pruugis ka Õreda Juuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Hördel, 1241 Hørætha (küla), 1512 Hordell, 1627 Hördell (mõis), 1798 Orreda M.  B3
Hõreda mõis eraldati Sikeldist 1627, vana küla kadus XVII saj lõpuks, ent hiljemalt XX saj alguses hakati Hõreda külaks nimetama talusid mõisast lõunas. Millalgi pärast Teist maailmasõda liideti need Inglistega. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hõreda asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi võib pärineda sõnast hõre : hõreda (küla koosnes peamiselt hajataludest), kuid see võib olla ka hilisem rahvaetümoloogia.PP
Bfl: I, 774; EO: 11; Joh LCD: 372–373; Kruusimägi 2015: 247; LCD: 42v; Mellin

Härma1-le›, kohalikus pruugis ka Ärma HJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas (Perila mõis), 1844 Herma (talu), 1860–1862 Erma, 1939, 1970, 1978 Härma (küla).  C1
Algselt talu, XX saj alguses teomajad. 1938 mainitud külavanema piirkonnana Perila asunduses. Perila mõisa abihooned asuvad tänapäeval Härmal, mõisapark ametlikult Perila küla all, kuid Härmalt üle tee ja küla kasutuses. Härma küla lõunaosas on varem olnud Kiimaküla (1298 Kymenkul, 1690 Kimakülla, 1712 Kiimakülla, 1871 karjamõis Kimaküll) Vrd Härma2. – MJ
EAA.1210.2.2:13, lk 23;  EAA.3724.4.237, L 1; ERA.14.2.713 (Peningi vallavalitsuse kiri 4. I 1939 nr 562); EVK; KN; KNAB; LUB: VI, 2763; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Hüti2-le›, kohalikus pruugis Hütü Harküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1638 Huttj Laur, 1684 Hytte Johan, Hytte Pallitzo, Hytte Hans (talupojad), 1744 Hütty Hans (talu), 1826, 1839 Hütti (küla).  A4
Hüti ilmus allikatesse XVII saj algupoolel, esialgu talupoja lisanimena, märkusega „uusasukas“. 1684 oli tegemist juba kolmeks jagunenud taluga, hiljem jällegi ühe taluga. Talunimena esines Hytte samal sajandil ka Koivaliina mõisas, ent pole teada, kas nende vahel on seos. Hüti oli XX saj alguseks mõisast müümata maaga talu. Võimalik, et kohas on asunud mingi mõisa majandushoone, vrd sks Hütte ’onn, hütt, osmik’, samuti ’sulatuskoda’ vms, mille järgi on selline nimi võidud esialgu talupojale anda. Hüti külaga on 1977 liidetud väikekülad Ala-Luustoja (põhjapoolne osa Luustojast), Andsi (Antsi), ↑Konnukülä, Peräkonnu, sh põlistalud Kirbu, Puliandsi, Punda jt, mida XVIII saj arvati Mõniste küla alla, nagu ka Hütit.MF
Dunsdorfs 1974: 258;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:15, L 12p; EAA.1295.1.756:22, L 17;  EAA.2072.9.625, L 1; Rev 1638 I: 224; Rücker

Iisaku1-sseIisalevik Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas, mõis, kirikumõis, sks Isaak, 1426 Isacke (küla), 1796 Isako; vn И́зак.  C2
Iisaku mõis eraldati Kiiklast 1816–1817. XX saj olid rööpselt nii asundus, alevik kui ka küla, 1945. a-ks olid alevik ja küla liitunud, Iisaku asundus jagati 1935 aga kaheks: ↑Alliku ja ↑Kasevälja külaks. Iisaku nimi lähtub isikunimest. Vrd Iisaku2. – MK
BHO: 133; EVK; Joh LCD: 420; KNAB; Monumenta: V, 29

Ilmandu2-sse›, kirjakeeles varem ka Ilmando VMrpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, poolmõis, 1497 Illmandes (küla), 1586 Ilmandes, 1796 Ilmando (kõrts ja küla).  C3
1497 kuulus küla Järvamaa alla, 1586 Väike-Maarja (Neukirchen) kihelkonda Virumaal. Ilmandu oli XIX saj lõpul või XX saj algul Raigust eraldatud poolmõis, 1945 küla, 1977 liideti Raigu külaga. Nime lähtekohaks on tõenäoliselt Ilm-alguline isikunimi, näiteks muistseks eesti nimeks peetud Ilmandu. Vrd Ilmandu1. – MK
Joh LCD: 178; Mellin; Rajandi 1966: 203; Rev 1586: 39–40

Iru2-sseJõeTallinna asum Pirita linnaosas (Väo mõis).  C1
Asum hõlmab ajaloolise Iru küla põhjaosa, mis liideti Tallinnaga 1975. Asumi naabruses, ametlikult Lasnamäe linnaosa Priisle asumi piires, on Iru muistne linnamägi (Linnapära), mis võeti kasutusele VII saj eKr, kuid asustusjälgi on olnud varemgi. Linnapära oli varem Revala maakonna tähtsamaid keskusi, ent jäeti XI saj maha jõe veetaseme languse ning uue asustuskeskuse tekke tõttu Tallinna kohale Toompeale. Lähikonnas on arvukalt teisigi muistiseid. Iru linnus, mis hiljemalt XVII saj lõpus oli künni all, leiti tänu kohanimedele. Kohta kutsuti Linnapera mäeks ja Irumägi ühenduses Iru ämmaga on leidnud korduvat mainimist „Kalevipojas“. Nende andmete põhjal avastati linnamägi XX saj algul ning see on kinnistunud arheoloogilises kirjanduses Iru Linnapära nime all. Vrd Iru1. – MJ
EE: III, 1311; ENE-EE: III, 676–677; Gustavson 1982: 16; Lang 1996: 34; Puhk 1996: 66; Vassar 1939: 53–100

Iska [`iska] ‹-sseMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1601 Issky Maddy (talupoeg Salevere küla all), 1638 Issekae Jac (talunimena), 1724 Iska Marde Hans, Iska Mert (talupojad Koongas), 1839 Jeska (talu), u 1900 Иска (talurühm).  A4
1977–1997 oli Salevere küla osa. Veel XX saj alguses on märgitud talurühmana, külana al 1922. Külanime tähendussisu kohta on raske midagi ütelda. Kui oletada, et nime aluseks võis olla talupoja lisanimi, siis vrd isekas : iseka. Vrd ka isikunime IssakIsaak ja sõna üsked ’pekstud, tuulamata vili’, viimasele viitaks u-line üleskirjutus 1731 Uska Peter. Vrd Üsse. – MK
EAN; KNAB; Rev 1601: 170; Rev 1638 II: 52; RGADA.274.1.182/5:15, 25, L 105p, 415p; RGADA.274.1.193:620, L 613p; Varep 1957: 53

Ivaski-leSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1638 Iwass ein Russ (talupoeg Sürgavere mõisa all), 1682 Jwaske Peett (talupoeg Vastemõisas), 1816 Iwaske Tönnis, Iwaske Jurry (talupojad Vastemõisas), 1923 Ivaski (küla).  A1
XVII saj oli talu Kõõbra külas (nimi arhiiviandmetes Koͤpper, XVIII saj Kohoper või Koper). XIX–XX saj vahetusel on kaartide järgi ala kuulunud Järavere külla (↑Vastemõisa). 1939. a paiku nimetati Ivaskiks vallakirjades seni olnud Järavere II küla. Ivaski küla on saanud nime talult, mille nime lähtekohaks on ilmselt venemõjuline Lõuna- või Ida-Eestist pärit isikunimi, vrd Ivaška. 1638 mainitud Iwass oli seal elanud seks ajaks kümme aastat. Lisanimi Ivaski võis näidata ka päritolukohta. 1638 oli näiteks Valgjärve mõisas (Kan) Ivaskiküla (Jwaskikyll) ja Kirumpääl (Plv) Jwaszk Jury Pustus. Ivaski küla on olnud ka Urvaste khk-s. Sellenimelisi talusid on mitmel pool Põhja-Tartumaal ning Viljandimaal.MK
EAA.567.3.99:7, L 6p; EAA.1865.3.255/5:17, 18, L 17p, 18p; ERA.14.2.719 (Vastemõisa vallavalitsuse 3. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); PTK I: 38; Rev 1638 I: 6, 128; Rev 1638 II: 109; ÜAN

JaagupiJaagupi ~ -sseHääküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Häädemeeste mõis), 1839 Jacobsdorf (talu või küla), u 1900 Якоби (küla), 1939 Jakobi (küla).  A2
Tõenäoliselt algselt isikunimest tekkinud talunimi, vrd Häädemeeste mõisas 1731 tühi talu Jacob Matz, 1782 Jacoppi Mikel, Jacoppi Mart. Mitmeti tõlgendatav on 1835. a kirjapanek Jacoby Külle Metz. Kuigi varem aeg-ajalt külaks loetud (sh 1939), oli ta XX saj pigem paikkond. Ametlik küla al 1977, enne seda oli Jaagupi tuumik kuulunud Kalju IV küla alla (↑Krundiküla). Jaagupiga on 1977 liidetud põhiosa Viirast, 1930. a-test pärit külast, mis nimetatud talu järgi.MK
EAA.1865.5.153:5, L 4p;  EAA.2072.3.15a, L 6, foolio III; EO: 8; ERA.T-6.3.64, L 1; ERA.14.2.715 (Häädemeeste vallavolikogu 11. III 1939 koosoleku protokoll nr VI); KNAB; RGADA.274.1.193:290, L 285p; Rücker

Jaama2-sseTrmküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Tarakvere mõis).  C2
Küla on saanud nime seal asunud Torma postijaama järgi. Jaama nime all on XX saj allikais (1922 ja hiljem). Küla varasem nimi esineb kohati veel 1920.–1930. a-tel Onudavere või Onudevere kujul. Nimi esineb al XV saj-st (1402 Unodover, 1599 wieś Anodawer, 1638 Hannokoferra, 1657 Onnodofer) ning võib sisaldada tu-liitega isikunime, vrd sm Anottu. Jaamast kagus olevad talud on tuntud Aruküla (1796 Arrokül) nime all, vahel on seda võrdsustatud Jaama külaga. 1977 liideti Jaamaga Kiige ja Raja küla.PP
Bfl: II, 696; KNAB; PTK I: 27, 38, 165; P XVI: 133; Rev 1638 II: 174

Jaanikese-leLukküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Paju mõis), 1630 Janikan Jak, 1688 Jancken, 1867 Jahnikesse (karjamõis), 1949 Яаникесе (küla).  A2
Algselt oli Jaanikese talu küla all, mille nimekujud olid 1630 Arakull, Mellini kaartidel XVIII saj lõpus Erri ning Erikülla, XIX saj veel üksnes kirjalikus pruugis talunimedes Erro ja Ero. Vana külanime tegelik hääldus pole teada. Küla tuumik jääb tänapäeval Lätimaale (lääne poole Valga–Tõrva maanteed), see oli juba XVII saj lätistunud, kuigi vana nimi ise näib olevat eestipärane. XIX saj sai Jaanikese talust karjamõis, selle staatuse mõjul kujunes ilmselt ka külanimi. Kunagine lisanimi on moodustatud hellitusliitega eesnimest Jaan. L. Vaba on leidnud, et kese-lõpp on tüübi poolest lätipärane. Jaanikese küla piires on ↑Tõukvere ehk Vajatu küla, mille talud hävitas sõjaväelennuväli XX saj II poolel.ES
Dunsdorfs 1974: 200;  EAA.3724.4.1374, L 1; LVVA.7348.1.6:50, L 46p; Mellin; NL TK 25

Jaanimäe2 [jaani`mäe] ‹-le›, varem ka Malahova ~ Ruuda Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1686 Малахово, 1859 Malahowa, 1882 Мелахово (puustus), 1897 Мелихово (puustus), 1904 Malahova, Малахо́во (puustus), u 1920 Malahovo (talud), 1935 Jaanimäe (asundus), 1939 Jemeljanovo (puustus), 1940 Malenova puustus.  C1
XVII saj üles tähendatud külana, XIX saj lõpupoole puustus ja XX saj algupoolel talud. 1977–1997 oli Võmmorski küla osa. Küla tekkis Malahova puustusele 1920. a-tel; Jaanimäe nimi ilmus 1930. a-tel, arvatavasti tähenduses jaan ’jaanipäev’ + mägi. Külast vahetult põhjas asub Jaanimägi, kus peetud jaanitulesid. J. Hurda andmetel elasid külas eestlased. Kohanimekartoteegi teatel oli varasem nimi Ruuda puustus. Vene perekonnanimi Malahhov (Малахов) tuleneb heebrea päritoluga ristinimest Малахия (teisendid Малах, Малафей, Малаш, Малашка). Teise seletuse järgi tuleneb see vene isikunimest Малх, mille juured on araabia sõnas tähendusega ’keiser, valitseja’. Pihkvamaal asub mitu Malahhovo (Малахово) küla, samuti mujal Venemaal. Küla lõunaosa on Simaski, mille lähedal põhjas oli Märämõisa ehk Mära puustus (1866–1867 М-за Мюрово, 1897 сельцо Мярово). Vrd Jaanimäe1. – AK
Academic; EAA.1271.1.32;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti SK 10; Eesti TK 42; Eesti TK 25; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 239; KN; KNAB; SeK: 78; Truusmann 1897b: 40; Vasilev 1882: 176

Jaanipeebu [jaanipeebu] ‹-`peepu ~ -leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1765 Dorf Jani Peepo, 1839 Janipebu.  C2
Jaanipeebu oli 1977–1997 Ruuga küla osa. 1684. a oli kaks sama lisanimega peremeest, all orus Tiidu Peep (Tido Peep) ja mäenõlval Tiidu Jaak (Tido Jaak). Just Tiidu Jaagu, mitte Tiidu Peebu kanti on XVIII saj tekkinud talurühm ja küla, mille nimi võiks pärineda Jaani pojapoja Peebu poja lisanimest. Külas asus XX saj I poolel Rõuge vallamaja ja küla maadel paikneb üks kolmest Rõuge kalmistust Jaanipeebu. Vrd Tiidu2. – ES
EAA.1268.1.401:250, L 244p; Rücker

Jakobimõisa [jakobi`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Ammelossi Trvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), sks Jakobsberg (karjamõis).  B3
Tarvastu mõisa Jakobi karjamõis rajati hiljemalt XX saj alguses. 1920. a-tel tekkis Jakobi, hiljem Jakobimõisa asundus, mis 1977 muudeti külaks. Jakobimõisaga on 1977 liidetud Ransu ja Rähni küla. Ransu oli varem Roti küla osa (↑Pikru).MKu
EM: 115; ERA.14.2.719 (Tarvastu vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KNAB

Janokjärv [janok`järv] Kanjärv Põlva maakonnas Kanepi vallas Piigaste külas, 1582 Janoter (küla), 1584 Janotwer (küla), 1627 Jammotta Jerwe (järv), 1638 Jennetjerwe, 1684 Janat-Jerfwa (küla), u 1900 Jannotjerw, Оз. Янокъ, 1937 Jänukjärv.  C1
Järvest loode pool, Piigaste mõisa maal on olnud samanimeline küla. XX saj on seda kanti tuntud Tiksi külana (liideti 1977 Piigastega) Tiksi talunime järgi. Järve kagupoolsel kaldal Krootuse poolel tuntakse Tsähknä küla, kuid järvele kõige ligemal paikneb Janoti talu. Järvenimes on toimunud hiline muutus Janot- › Janok-. (Analoogiliselt on muutunud nt KalmatjärvKalmakjärv.) Nimekuju Jänukjärv on rahvapärane ümbertõlgendus sõna janu ~ jänu alusel. Järve nime algupärane algusosa, mis omastavas käändes võis kõlada *Janota või *Jaanota, jääb tähenduselt tundmatuks. Seostamine sõnaga janu (või tegusõnaga janutama) pole eriti tõepärane. Vrd Kalmatjärv, Piigaste, Tsähknä. – ES
EAA.308.6.321:7, L 6p;  EAA.3724.5.2833, L 1; Eesti TK 50; PA I: 83, 133; Rev 1624/27 DL: 63; Rev 1638 I: 56, 57; Vene TK 42

Jaska-leSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Jaskamois, 1797 Jeska (mõis), 1900 Jäska.  C4
1470 sai vabatalupoeg Heinrich von Jeßkes (Heinike van Jeszkes) kolm adramaad ja veski lääniks, sellest kasvas välja Jaska mõis, mida on mainitud 1592. Mõis ja sellest läänes olnud Allaküla (1724 Allakulla Matz, Allakulla Jahn, Allakulla Jahne Matz, 1744 Allaküll) on ühendatud Jaska külaks XX saj (1945 Jaska-Alla, 1922 ja enne 1977 Jaska-Allaküla). Nimi pärineb isikunimest, kuid pole selge, kas läänimehe järgi või sai läänimees lisanime koha (ja selle varasema omaniku) järgi. Jaskaga on 1977 liidetud ↑Löövi küla ja ↑Olustvere asundus.MK
BHO: 141–142; EM: 116; Johansen 1925b: 101; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.182/1:36, L 29p; RGADA.274.1.215/1:61, L 57p; Uustalu 1968: 736

Jootme1 [`jootme] ‹-le›, kirjakeeles varem Jootma Ambküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Jotma, XIV saj lõpul – XV saj algul Jothamas, 1564 Jotmeß, 1586 Jodtma.  A1
Jootme mõis rajati XVII saj küla kõrvale. Mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1940. a-teks külaga. L. Kettunen seostab nime loomade jootmise kohaga, taastades nime kujul *Jootti-maa. Tõenäolisem on aga seos sõnadega joutu ’jõuetu; lahja, kehv’ + maa, mida kinnitab kohalik teave, et tegu on kehva ja klibuse maaga. Nime lühenemine toimus XVI saj lõpuks, varasemates kirjapanekutes võib kajastuda kohakäändevorm *Jootmes. Jootma oli nimestikes XX saj keskpaigani, kohapeal suulises kasutuses olnud Jootme ilmus kirjalikku käibesse hiljemalt 1970. 1977 liideti Jootmega ↑Suuga asundus ja Tapa linna piirest väljajäänud Tapa küla talud.FP
EAA.1.2.933:92, L 91p;  EAA.1.2.C-IV-146; EMS; EO: 118; EVK; Johansen 1930a: 150; KNAB; Rev 1586: 83

Jugu-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1627 Jacko Hann, 1638 Jugo Hanny, 1684 Juggo Thom, Juggo Mick, 1765 Dorf Juggo.  C3
Talurühm ja küla, XX saj II poolel ametlikult Jugumetsa (õieti Jugumõtsa), mis ei olnud vastuvõetav, sest selle nime all mõeldi hääbunud popsiküla Jugu talude ääremaal. 1997. a-st Jugu küla. Nimi tuleb talupoja lisanimest, mis on ka Vana-Nursi Nooskaga liidetud Jugu talurühma nime aluseks (1627 Jugo, 1638 Jugo, 1684 Jocko, Jocka). Lisanime päritolu pole selge. Esmamainimise Jacko (‹ Jakob) jääb hälbivaks näiteks, Jakobist on saadud ja-, jo-, kuid mitte ju-algulisi mugandusi. Võrumaal on esinenud lisanime Juka, vrd sm Jukka (‹ Johannes) või vn Юка (‹ Юрий). Jukola talunimed esinevad Soomes peamiselt Karjalas ja põhinevad Johannese variandil Juko [jugo]. Ka slaavlastel leidub eesnime Jugo (vrd sellest saadud perekonnanimi Jugov). Tuletus sõnast jugu ’jalaseks sobiv juurpuu’ pole eriti tõenäoline.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:157, L 152p; Rev 1624/27 DL: 88; Rev 1638 I: 187; Sukunimet 1992: 146–147

Jundi-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ajalooliselt Niilusõ Krlpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Vana-Antsla mõis), 1715 Niilusse Johan, 1782 Nilusse Kusta, 1805 Nilusse, 1839 Niluse, 1923 Niiluse-Juudi vesiveski, 1970 Sundi.  C2
Rahvapärane veski- ja külanimi Jundi fikseeriti XX saj korduvalt kirjaveaga kujul Sundi, 1977 liideti küla Valtinaga. Jundi nime päritolu pole väga selge, kuid tõenäoliselt oli selle aluseks eesnime Juhan mugandus *Junt. Vrd soome eesnimi Juntti. Näib usutav, et Jundi nime käibeletooja oli 1715 mainitud peremees Johan. 1805 oli olemas kolm Niiluse talu, võimalik, et kõnekeeles kutsuti neid juba siis Jundi külaks. Koha põline, kuigi XX saj keskpaigas täiesti unustusse jäänud nimi, on Niiluse. Nimi oli olemas juba XVIII saj alguses, aluseks on olnud eesnimi Niilus kahest võimalikust algnimest, Nikolaus või Cornelius.ES
EAA.1297.2.1:25, L 23; EAA.1865.2.130/1:42, L 42; EAA.567.2.530:12, L 12p; Rücker; KNAB; PTK I: 41; Sukunimet 1992: Juntunen; Vilkuna 2003: 97; ÜAN

Juraski-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1684 Girask Petter, Andre, 1688 Horroska Petter, Andre, 1782 Jurraskÿ Peter, 1820 Jurraski (küla).  B2
Juraski nime algkuju seisukohast on kahtlane 1688. a nimekuju. Võimalik, et nimi on segi aetud teise kohaliku lisanimega Horosaq (↑Horosuu, ↑Horoski). Kui nime aluseks on *jüräsk või *jurask, siis seostub selline inimest tähistav tuletis millegi järamise, närimisega, hiljem on jurask olnud kasutusel lihtsalt sõimusõnana. Teine võimalus on pärinemine eesnime Jüri ~ Juri mingist tuletisest, vrd Juresta talunimi (Mus) eesnimest Jürgen. Juraskiga on kokku kasvanud ja XX saj ka kokku arvatud teisest hajatalust tekkinud Kasuka küla (1684 Kasuka, 1688 Kassacke). 1977 liideti Juraskiga Lalli küla. ¤ Juraski küla juurest Vastseliina poole laskuv Juraski mägi uuel maanteel oli 1980. a-tel legendaarne vabakäiguga sõitmise koht. Isegi GAZ 52-l, mis muidu suurt üle 70 km/h ei läinud, võeti hoog üles, käik välja, süüde välja ja kuulati, kuidas kummide jõhkatamine kiiruse kasvades ägedamaks muutus. (2016)ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:29, L 29; EAA.1271.1.225:33, L 989; EMS: jurask; Roslavlev 1976: lisa 8; SK I: 55

Juula1-leÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, karjamõis (Elistvere mõis), 1826 Julenhof.  C4
Varem karjamõis, XX saj algusest tükeldatud ja taludeks jaotatud. Nimi on pärit isikunimest Juula. Mellini atlases 1796 on karjamõisa nimeks Elisenberg, samuti isikunimest. Juula küla kaguserval olevaid talusid, endisi kandikohti, tuntakse Mikumäe külana.PP
BHO: 156; Mellin; PTK I: 42, 141

Juuta [`juuta] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõHarpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Koikküla mõis), 1688 Jutta Jöras, Jutto Jurras, 1805 Juta Peter, 1826 Juta, u 1900 Ютта (küla), 1970 Juuta (küla).  B2
Liideti 1977 Lepa külaga. Jagunenud Juuta talu on hakatud külaks pidama XX saj. Nimi pärineb talupoja lisanimest, mille päritolu pole teada. Sarnane sagedasem piiblitaustaga talunimi Juuda ei esine kirjapildis t või tt-ga. Naisenime Judith (Juudit) saksa mugandus Jutta (Juta) ei esine jälle pika u-ga. Nime taustal võib siiski olla mõni vähetuntud isikunime mugandus. O. Bušsi arvates võiks nime võrrelda läti murdesõnaga jūte (jūtis) ’teerist, tee hargnemise koht’.ES, MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.572:2, L 1p; EAA.1295.1.754:35, L 33p; KNAB; Vaba 2014: 915; Vene TK 42

Jõeküla2 [`jõeküla] ‹-`külla ~ -sseKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Norra mõis), 1569 Jege (küla), 1569 Jeckel (veski), 1586 Joeküll.  B1
Küla sai arvatavasti alguse veski juurde tekkinud asustusest. Veskist jäi XX saj algul järele Võlingi talukoht. 1977–1998 oli Norra küla osa. Nimi viitab asukohale Põltsamaa jõe ääres.FP
Rev 1586: 78; Ungern-Sternberg 1912a: 21, 134

Jõelepa [`jõelepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Jöölepa Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Lööne mõis).  C3
Küla tekkis asundusena Lööne mõisa maale 1920. a-tel, vahel nimetati ka Lööne asunduseks. Jõelepa nimi tuli käibele arvatavasti juba 1920. a-tel, kindlamad andmed on a-st 1938. Nime lähtekohaks on jõgi : jõe + lepa, mis tõenäoliselt on asendanud algse lõpe, vrd lõpp : lõpe ’laht’. Praeguse Jõelepa piires, Lööne mõisast edelas, asus varem Jõgise mõis (sks Jöggis), mille kohta on teateid a-st 1444 (Jehgel, algupärane nimi ehk *Jõelähte). XVIII saj II poolest oli ta Löönega samade omanike käes. XX saj oli Jõgise talu.MK
Buxhövden 1851: 97–98; Eesti TK 200; EM: 125; KNAB; Ligi 1961: 374; SK I: 56, 57

Jõelähtme2 [`jõe`lähtme] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Jõe`lähtmä, kirjakeeles varem ka Jõelehtme Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Jegelecht, 1241 Jeeleth, 1326 Jeghelechte, 1560 Jeglechtma, 1642 Joen läehtemä Kylla.  A3
Mõisa kohta on teateid a-st 1482. Küla, mõis ja veski asusid 1692 otse Jägala jõe ääres. 1837. ja 1844. a vahel küla maad mõisastati ning 1850 ja 1858 seda külana ei mainitud. Uus küla tekkis XX saj algul kiriku juurde. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. Karstialal maa all voolav Jägala jõe lisajõgi Jõelähtme jõgi ehk Kuivjõgi tuleb maapinnale Jõelähtmes, seega on see koht, kust jõgi läheb voolama. Liitega -ma tegusõnadest moodustatud kohanimed on teiste läänemeresoome rahvaste (soome, karjala, vepsa) hulgas levinumad kui eestlastel. Järelliide -ma/- on analoogia põhjal muutunud kujuks -me, kuid on võimalik ka, et kunagises vokaalharmoonilises kujus (vrd sm lähtemä) on ä muutunud e-ks. Saksakeelne eelkõige kihelkonna- ja mõisanimes esinev Jegelecht ja varasemad kirjapanekud võiksid ka viidata kujule lähe : lähte, kuid vaevalt on ma-liiteline kuju hilisem, pigem on tegemist ebatäpsete kirjapanekutega. Jõelähtmega on liidetud põhja pool paiknev Sareta, endine Jõelähtme saunaküla.MJ
BHO: 143; ENE-EE: IV, 147; EO: 122; Joh LCD: 12, 387–388; LCD: 45v; Puhk 1996: 74; Saks 1974: 177; Troska 1987: 101; Wieselgren 1951: 172; ÜAN

Jõevaara [`jõevaara] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles `Pääsnä-leRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1782 Wara, 1805 Warra, Waara, 1866 Joewara, 1871 Jõe-Wara (küla).  C2
Pääsna küla all 1782. ja 1805. a loetletud neljast Vaara talust osa olid tõenäoliselt hilisemad Mõtsavaara talud ehk XX saj Vaara küla, mis seostub geograafiliselt rohkem Viluste ja Tsirksi kui Pääsnaga. Tegemist on XVI saj-st alates Vilustes esineva talupoja lisanimega, kuid ehk ka üsna varakult nende kahe põlisküla vahelist maa-ala märkiva kohanimega. Vahetegemiseks hakati jõeäärse Pääsna Vaara talusid kutsuma Jõe-Vaaraks. 1866 oli Pääsnal krunditud kolm sellenimelist talu. Et need asusid küla tuumikust üle jõe, hakati seda külaosa varakult kutsuma ka Jõevaara külaks. Tänapäeval on Pääsna küla põhiosa Räpina vallas ja Jõevaara küla kutsutakse Veriora vallas ka lihtsalt Pääsnaks. 1977–1998 oli ametlikult Metsavaara (Mõtsavaara) küla osa. Vrd Mõtsavaara. – ES
EAA.1865.2.70/3:15, 16, L 14p–15p; EAA.567.2.758:2, L 1p; EAA.2486.3.266:6, 7, 8; EAA.1269.1.797:249, L 556

Jõeveere [`jõeveere] ‹-`veerde ~ -lePlv, Rõuküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Leevi mõis, Vastse-Koiola mõis).  B3
XX saj keskel (hiljemalt 1970) nime saanud külasse kuuluvad Vastse-Koiola mõisa asundustalud ja Leevi mõisa mõned vanatalud teine teisel pool Võhandu jõge, Leevilt ülesvoolu. Mellini atlases 1798 on Vastse-Koiola poolel näha Kindsi talu (Kintzi).ES
Mellin; Vene TK 42

Jõgehara [jõgehara] ‹-le›, kohalikus pruugis Jõgara-lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, veski (Kooraste mõis), 1588 Pap Jegara, 1638 Jeggar Peter, jegger Kiwa (veski), 1723 Dorff Jeggara, 1783 Jöggera Mölder Rein, 1839 Jögearro.  B3
Küla on saanud nime koha järgi, kus ühinevad Võhandu jõe kaks peaharu: Ilmjärvelt ja Kooraste järvedest tulev ↑Pühajõgi ehk Sillaotsa jõgi ning Kanepi poolt tulev Ritsike jõgi (Lajavangu ehk Tüürä jõgi, ametlikult ↑Võhandu jõgi). Küla on 1638 nimetatud ka *Jõgeniste külaks (Jegnistkyllo). Mõlema nime motiiviks on asustuse paiknemine kahe jõe ja mitmete ojade harude vahel. Algupärane nimi arvatavasti küll sisaldab sõna jõgi ja haru tähendavat maastikusõna hara, aga kirjapanekute algusest peale on seda hääldatud lühenenult. XX saj algusest tunti Jõgara nime all peamiselt veskit. Veskist teisel pool jõge kahe jõeharu vahel paiknev Kivikülä on omakorda nime saanud veski olemasolu järgi, varem tähendas kivi ka veskit. Jõgehara küla moodustati ametlikult 1977, enne oli ta Alakülä (Alaküla) nime all, mis algselt märkis Kooraste mõisa vanatalude piirkonda. Jõgeharaga on liidetud ka eraldi metsas paiknenud Hüüdre küla, mille idaosa kuulus Urvaste khk Kärgula mõisa alla, lääneosa talud olid aga Kooraste mõisa järgi. Vrd Hüüdre järv, Kooraste, Soohara. – ES
EAA.1267.1.286:55, L 104; KNAB; PA I: 251; Rev 1638 I: 45, 47; RGADA.274.1.174:508, L 501p; Rücker

Jõgisoo2 [jõgi`soo] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Jõgisu Ambküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas (Roosna mõis), 1525 Jekus, 1637 Jöggis, 1871 Jöggieso, 1883 Jöesuu.  A2
Nimi tuleb arvatavasti sõnast jõgine : jõgise. Mitmeid XIV–XVI saj *Jõgise maininguid on ekslikult samastatud Jõgisooga, kuid tegu oli sageli ↑Järvajõega. Eraldi külaosana on XX saj nimetatud Sopi küla idakagus. Jõgisooga liideti 1977 ↑Prümli küla ning ↑Roosna asunduse lääneosa, sh Roosna mõis. Vrd Jõgisoo1. – FP
Bfl: I, 928; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/2; Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB; Schmidt 1871

Jõksi1`Jõksi ~ -sseKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Karste mõis), sks Jexi, 1723 Jäxi Jaans Pustus, 1782 Jexi, Jeksi mois, 1783 Jexi moisa, 1798 Jexi, 1903 Jexi Mühlenland, Beigut Jexi.  B2
Algse ↑Hoboala küla lõunaosas juurdus XVIII saj talupoja lisanimi Jõksi. 1723. a mainingus pole tegu veel veskikohaga, vaid Kaagvere küla järgi olnud puustusega. Veskikoht oli ka varem Hoboala nime all olemas (1582 w Oboli). XVIII saj II poolel sai Jõksi Kaagvere mõisa karjamõisaks, 1784 eraldati Jõksi iseseisvaks rüütlimõisaks. 1843 liideti kaks mõisat, Jõksi ja Karste, Kooraste mõisa valdustega, neist eraldi mõisana säilitati al 1875 Karste. Jõksi mõisa maa-ala ehk varasemat Hoboala küla nimetati XIX–XX saj Jõksi külaks. Jõksi nimi kinnistus ka Jõksi järvele (1627 Hobbdalle Jerwe, 1684 Hobbohall Lacus, 1903 Der Jexi See). Praegu on traditsiooniline Jõksi küla (rahvapäraselt ka Mäekülä) jagatud Kanepi ja Valgjärve valla vahel, lõunaosa kannab Jõksi nime, põhjaosa on 1977 liidetud Mügra külaga. Kohanime aluseks olev talupoja lisanimi Jõks : Jõksi on levinud mitmel pool Lõuna-Eestis. Selle algne tähendus pole teada. Omasõnavarast lähtuv seletus võiks olla seotud tegusõnaga jõks´ma ’luksuma’ (tavalisem esinemiskuju küll hõks´ma). Talupoja lisanimena oleks see mõeldav. Kuna Jaks on eesnime Jakob tuntud mugandusi, siis oleks mõeldav, et Jõks kuuluks selle eesnime arvukate variantide hulka. š-lõpulisi nimesid Jaksch ja Jokisch peetakse saksa perekonnanimede puhul Jakobi slaavipärasteks mugandusteks. Vrd ka vene perekonnanimi Ёкшин. Sama struktuuriga nimede hulgas võiks olla esinenud ka jek-alguline *Jekš, millest tuleneks omakorda Jõks. Vrd Hoboala. – ES
EAA.1267.1.286:80, L 149;  EAA.3724.5.2829, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; EMS: jõksma; Hupel 1774–1782: III, 277; Lexikon der Familiennamen 2008: 317–318; Mellin; PA I: 87–88; Rajandi 2011: 86; Rev 1624/27 DL: 65; RGADA.274.1.174:521, L 514p; Stryk 1877: 214–215

Jägala-Joa [jägala-`joa] ‹-leJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jägala mõis), 1241 Jukal, 1565 Joall, 1686 Joa Kylla.  B3
Joa küla lähedal Jägala jõel on 1241 olnud ka esimene teadaolev veski Eestis. Jägala-Joa küla juures langeb jõgi 8 km kõrguse ja 60 m laiuse kaarja joana alla (rahvapäraselt Joarüngas). Küla asub Jägala joa läheduses ja on saanud sellelt nime (*Jugala). L. Kettunen on välja pakkunud, et -l varasemates kirjapanekutes on tähistanud alalütlevat käänet (Joal). XX saj algul tekkis küla maile puupapivabriku ümbrusse töölisasula. 1920.–1930. a-tel esines küla Joa nime all, 1970. a-tel oli töölisasula nimeks Jägala küla, Joa küla paiknes selle kõrval idas. 1977 nimetati töölisasula Jägala-Joa külaks, Joa küla liideti Ruu külaga.MJ
BHO: 148; ENE-EE: IV, 159; EO: 72–73; Joh LCD: 390–391; LCD: 45v; Mellin; ÜAN

Järsi1-leJürküla Harju maakonnas Raasiku vallas (Aruküla mõis), 1241 Jarvius, 1347 Jarvselle, Yaruselle, 1726 Jersi.  A4
Nimi on alguses olnud *Järvselja, hiljem lühenenud. Järv on samas küla kõrval. L. Kettunen peab võimalikuks ka isikunimelist lähtevormi *Järvinen. Järsi piiresse kuulub loodes Sambumäe (1871 Sammomae), endine karjamõis, ja läänes Puiatu ehk Pujatu (1241 Pugiotæ, 1347 Puggate, 1725 Pujato), muistne külakoht, mis viimati oli veel XX saj alguses alles Puiatu kõrtsina (nüüdki on veel Pojato-Pärtle maaüksus, mis ei asu küll algsel kohal). Järsi lõunaotsas asub Mõisaaseme (? 1637 Moisaküll, 1650 Moisaaseme, 1691 Moisa Asseme), mida mainitakse 1557 ja 1568 Boismanni perekonna mõisana. Omaette külana oli see veel 1930. a-tel, siis liideti Kanglaga. ↑Kangla küla liideti Järsiga 1977.PP
Bfl: I, 49;  EAA.1.2.C-III-41; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 40; EO: 204, 247; Joh LCD: 386, 403, 554; LCD: 47r; Rev 1725/26 Ha: 341

Järsi2-leJJnküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Võhmuta mõis), 1253 Gerweselle, 1735 Jerselt (alaltütlev), 1913 Ярси, 1922 Järsi (Järvsi).  B3
Varasemale nimekujule *Järveselja või *Järvselja viitavaid kirjapilte võis saksa tarvituses näha veel XX saj. Eesti keeles hakkas lühenemine hiljemalt XVIII saj algul, kuid veel XX saj I poolel on kasutusel olnud paralleelsed nimekujud. Järsi lõunapiiril on endine Metsamõisa poolmõis (sks Karlsbrunn), mis eraldus Võhmutast 1847. Vrd Järsi1, Järvselja. – FP
EAA.1233.2.2:3, lk 4; LUB: III, 258a; RL 1922: V, 52; Spisok 1913: 110

Järva-Jaani1-`Jaani›, rahvakeeles ka Jaani JJnalev Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas.  A3
Kujunes kirikualevikuna Järva-Jaani kirikumõisa ning Orina mõisa (sh Keika küla) maale. Esimene eramaja ehitati u 1900, enne seda olid talud, kõrtsid, kirikumõis ja Orina mõis. Sai nime kirikult ja kihelkonnalt. Veel XX saj algul kasutati peamiselt Keika küla nime, Järva-Jaani nimi hakkas domineerima nähtavasti alles pärast raudtee avamist 1920. Järva-Jaani oli alguses alevik (1922), 1945–1987 alev, seejärel alevik ning 2005 taas alev. 1977 liideti Järva-Jaaniga osa ↑Orina asundusest, sh endine mõis.FP
EVK; KNAB; Vene TK 126: IV-5

Järvajõe [järva`jõe] ‹-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas, mõis, u 1330 Yekes, 1379 Jekes, 1629 Jerweieggy, 1689 Jerwejögi oder Jegiss, 1732 Jerwajöe.  C1
XVII saj alguseks rajati küla asemele mõis, mis a-st 1839 kuulus samadele omanikele Porkuniga ning muutus viimase kõrvalmõisaks. XIX saj keskpaigaks tekkis mõisa lähedale taas Järvajõe küla (1859 Jerwajöe), kuigi ka Naistevälja küla kutsuti kohati Järvajõeks. Olemasolevatest taludest ja mõisa juurde loodud asundustaludest tekkis 1920. a-tel asundus, mis nimetati külaks 1977. Paljud elanikud käisid eriti XX saj Ambla asemel Väike-Maarja kirikus. Mõisa rajamisest käibele tulnud Järvajõe nimi tuleb Valgejõest, mida Viru- ja Järvamaa piirijõena nimetati seal piirkonnas ka Järvajõeks. Varasem nimi kuni Põhjasõjani tulenes sõnast jõgine : jõgise. 1330. a paiku mainitud kohanime Yekes on P. Johansen nähtavasti ekslikult samastanud Piisupiga. Mitmeid XIV–XVI saj *Jõgise maininguid on ekslikult samastatud Ambla Jõgisooga (↑Jõgisoo2). 1977 liideti Järvajõega omaette asulana kirjas olnud Porkuni metskonna majad lõunapiiril. Vrd Jõgisoo1, Piisupi. – FP
Ambla 1859: 8p; Bfl: II, 415, 940; EAA kinnistud; Joh LCD: 176; Johansen 1928a: 150; Johansen 1932: 23; KNAB; Schilling 1970: 14; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1912a: 15

Järvere [`järvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis-`viirdeUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis (Sõmerpalu mõis), sks Jerwen, 1638 Jerwkulla, 1719 Järwe weere Märt, Jerwere Hindric, 1752 Jerwere Samul, u 1770, 1798 Jerwer.  B1
Kaht Sõmerpalu mõisa talupoega on 1716 nimetatud Järwe weere ja sellest lühenenud Järvere (Jerwere) lisanimega, seda elukoha järgi Vagula järve kaldal. Sama koht on ilmselt ka Jerwkulla Sõmerpalus Vagula järve kaldal, kust 1638 nimetatakse pärinevat üks Kärgula talupoeg. Talunimed on jälgitavad 1760. a-teni, mõisa rajamise järel ümber asustatuna on neist saanud Kala ja Sarve talu. 1766 jagati Sõmerpalu mõis nelja venna vahel neljaks iseseisvaks mõisaks, üks neist sai Järvere (Jerwer) nime. Ilmselt oli sellel ajal Vagula kaldal juba mõisahoone või suvituskoht olemas. 1867 liideti mõis uuesti Sõmerpaluga, koht säilis suvitusmõisana. Saksakeelne nimi on aja jooksul sarnastunud Järvamaa saksakeelse nimega Jerwen. 1920. a-test asundus, XX saj keskel rajati Järveresse Võru metsamajandi keskus ja kujunes välja rahvarohke asula, ametlikult Järvere asund, al 1977 küla.ES
BHO: 146, 558; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:117, L 116p; EAA.1270.1.264:106, L 106; Mellin; Rev 1638 I: 151

Jätukolga [jätukolga] ‹-`kolka ~ -sseSimpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), 1923 Jätokolga (küla).  C3
Jätukolga ilmus kaartidele 1920. a-tel. Liideti 1977 Veneverega. Oli varem mõisatööliste küla, XX saj muutus asunikukülaks, kui sealsed väikekohad maad juurde said. Nimi tuleb kas sõnast jätt : jätu ’oja’ või jätt : jäti ’jäätmaa’+ kolk : kolga ’kõrvaline koht, nurk’.MK
EMS: II (7), 343; EVK; KNAB; ÜAN

Kaaramõisa [kaara`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-dõ›, varem ka *Tidrikülä Harpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Dietrich Kylla, Tuderkylla, Tüddruck, 1744 Diedrichküll, Dorf Tuder (mõis ja küla), 1782 Diedreküll, Kara mois, 1864 Hoflage Didriküll, Gesinde Karamoisa, 1922 Kaara (küla), 1970 Taheva (asund).  C3
Kaaramõisa on praeguse Taheva küla tuumikosa. 1688. a kaardi järgi on tegemist omaette maadega külaga sellel ajal juba Koivaliina mõisast eraldatud Taheva mõisas. L. v. Stryk on vastupidiselt väitnud, et 1688 kuulus Diderküll kokku Koikkülaga. XVIII saj peeti mõisat (Didriküll) enamasti omaette mõisaks, kuigi omanikud olid Taheva ja Koikkülaga samad. XIX saj taandus Kaaramõisa Taheva mõisa kõrvalmõisaks. Segadust nimedega suurendab asjaolu, et XIX saj on antud ühele põlistalule mõisa lähedal Kaaramõisa nimi. Seda talu on XVII saj nimetatud Küüdreks (Ködder) ja XX saj rahvapäraselt Kaara-Andri taluks. Kaara karjamõisas paiknes XIX saj lõpul Kaara hobupostijaam. Kõrvale tekkis koos raudtee tulekuga Taheva raudteejaam (1922. a kaardil Ст. Тайвало, eesti keeles peale kirjutatud Kaera). 1922 veel Kaara nime all, muutus asula raudteejaama ja pärast Teist maailmasõda asutatud Taheva metsapunkti järgi Taheva asundiks ja 1977 nimetati Taheva külaks. Kaara kõrtsi hoones (1826 Karamöisakörtsi perre), hiljem otse selle kõrval paiknes XXI saj alguseni Taheva metskond. Kaaramõisa nime aluseks võib olla kadunud lisanimi, kuid nimi võib tulla ka pilkelisest võrdlusest mitte päris mõisa ja kaera kui kergekõluja vilja vahel. Selliseid pilkenimesid on väikestele mõisatele mujalgi antud. Hääbunud nime *Tidrikülä tähendus pole selge. Kirjapiltide järgi otsustades võiks aluseks olla saksapärane mehenimi Dietrich, kuid see võib olla ka rahvaetümoloogia. Vrd Taheva. – ES, MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.3.170:83, L 81p;  EAA.2486.3.243, L 8; EAA.1295.1.754:135, L 132; EVK; Hupel 1774–1782: III, 294–295; KNAB; Stryk 1877: 233

Kaarepere [kaarepere] ‹-`perre ~ -ssePalküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Kersel, 1756 Kareperrest, 1768 Caraperrewallast.  B3
Kaarepere mõisast on teateid XVI saj keskpaigast. Praegune Kaarepere küla on XIX–XX saj vahetusel Kaarepere raudteejaama ja õigeusu kiriku ümber tekkinud asula, mida ajuti nimetati ka Aruküla alevikuks. Praegustes piirides moodustus küla 1977, kui Aruküla (1582 Arro, 1627 Arrokülla) nimetati ümber Kaarepereks. Kaarepere mõisa ümber 1920. a-tel kujunenud asundus liideti 1977 ↑Pikkjärve külaga. Mõisa eestikeelne nimi tuleneb v. Scharenbergide nimest, kes said omanikuks 1601. Saksakeelne nimi Kersel (1627) on ehk lähtunud varasemast eestikeelsest nimest *Kärsla, mis võib olla olnud isikunimi (sõnast kärss). M. J. Eisen peab eestikeelse nime varasemaks kujuks *Käärselja. Mõisa varasem saksakeelne nimi on XVI saj olnud Waltershof või Woltershof (1589–1590 Wolter Moize).PP
BHO: 218; KNAB; Ligi 1961: 358; PA I: 107; PA II: 468; PTK I: 27, 45–46, 105; PTMT: II, 360; Rev 1624/27 DL: 21

Kaasikvälja [kaasikvälja] ‹-le›, kohalikus pruugis Kaasikvällä Jõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Järve mõis).  A2
1939 oli kirjas Kaasikvälja asundusena, 1945 juba külana. 1977–1997 oli ametlikult Järve küla osa. Nime võiks käsitada variatsiooninimena, vrd külast läänes on Kaasikaia küla. Küla olevat rajatud XX saj I poolel. Kaasikvälja nime aluseks on kaasik : kaasiku ’kasemets’ + väli : välja. Kaasikvälja ja Kaasikaia küla on koos kutsutud Krabuliks. Vrd Kaasikaia. – MK
ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; KN; KNAB

Kaatsi`Kaatsi ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Suure-Kambja mõis), 1418 Kåds, 1424 Katis, 1430, 1504 Kades, 1591 Kac, 1592 Kacztikula, 1638 Kahtzakullo.  A3
Küla nimi tuleneb tõenäoliselt kunagise omaniku nimest, sest 1418 pantis küla Hinrik Katze (ka Kadsze). Teisalt on võimalik, et omanik sai nime küla järgi. Sel juhul võib tegu olla tsi-liitelise kohanimega (vrd Kuigatsi jt). A. Westrén-Doll ei seostanud 1582. a nimekuju Kacz Kaatsiga. 1977 liideti Kaatsiga Tapu-Soe (ka Tapu) küla. See oli nimetatud Tapu mõisa (sks Lilienheim, varem Kleinhof) järgi; mõisasüda jääb praegu Talvikese külla. Kaatsi piiridesse jäävad läänes Simka (1839 Simka) ja põhjas Trossi, mida on XX saj alguses vahel eraldi küladeks arvatud.EE
EES: 110; EM: 92, 162; EMS: II, 432–433; LGU: I, 217, 231, 248, II, 75; PA II: 339, 425; Rev 1638 I: 78; Rücker; Westrén-Doll 1923: 41

Kaatsora kund [`kaatsora kund] ‹`kunduVasmets Võru maakonnas Rõuge vallas Kisõjärvest lõunas (Misso mõis), 1627 Katrayse (järv), 1638 Kahtsraysz Jerw.  B3
Kund : kunnu on Vastseliina khk lõunaosas kujunenud peamiseks liigisõnaks suurema metsamassiivi tähistamisel. Metsale on andnud nime Kaatsora järv, tänapäeval kinni kasvanud järv Misso–Tsiistre tee ääres. Järvenime on rahvasuus hakatud tõlgendama kui sõnadest kaats (vrd kaadsaq ’püksid’) ja ora ’oja’ koosnevat. XVII saj kirjapanekud näitavad, et pigem on nimi sisaldanud sõnu kaats ja reis ’püksiharu’. XX saj oli sõna reis võru keelest kadunud, vrd nime Kaadsaharo järv lähikonnast Kirikumäelt. Ka Kaatsora nime puhul näib, et vaheastmeks on olnud *Kaats+haro. Nimetamismudel on läänemeresoome keelte alal tüüpiline väikeste kaheharuliste järvede puhul, vrd Soomes palju korduv nimi Kaatiolampi, Housulampi ’püksilomp’.ES
Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159

Kaavi-leJämküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Mõntu mõis), 1617–1618 Mick Kowe, 1618–1619 Mick Kawi, 1645 Kawe, 1798 Kawi.  B3
Võimalik, et nime lähtekohaks on saarte murde sõna kaave ’õhuke lumi, lumehelves, kübe, puru, õhuke leivaviil; otsa jäänud, kõhnaks jäänud inimene’. Algselt on nimi olnud ilmselt talupoja lisanimi. L. Kettunen on arvanud, et Kaava, Kaave ja Kaavi nimed kuuluvad etümoloogiliselt kokku, põhinedes soome sõnal kaava ’kuju, kummitus, skeem’. Soome küla- ja järvenime Kaavi on peetud lapipäraseks, lapi sõna gávva, kaavậ, kaavv ’väike laht’ esineb laensõnana ka Põhja-Soome murretes. Eestis lapi mõju vast kõne alla ei tule, kuid mainimisväärne on, et Kaavi küla asub mere ääres, nii et tähendus sobiks seletama ka eesti külanime. Võib-olla näitab XVII saj lisanimi päritolu Põhja-Soomest? Kaavi loodeotsas Mässa lähedal asus XX saj algul Taalbri ehk Taalberi karjamõis (sks Stahlbrück, u 1900 Штальбергъ).MK
EO: 268–269; PTK I: 47; SK I: 65; SPK: 121

Kadaka2-leRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Võnnu mõis), u 1900 Кадака (küla), 1923 Kadaka.  A4
1977–1997 oli Herjava küla osa. Küla on tekkinud arvatavasti XIX saj lõpul või XX saj. Külas on olnud Kadaka talu, millest pärimuse järgi küla nime saanud. Lisanimena on Kadaka Ridala khk-s esinenud juba XVII saj. Vrd Kadaka1. – MK
EAN; KNAB; ÜAN

Kadila-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Porkuni mõis), 1281 Koddiel (küla), 1586 Cattelono, Cattelaw, 1645 Kaddell, 1726 Kaddila.  A1
Balti kohaleksikoni (BHO) ja P. Johanseni viidatud kohas (LUB) esineb a-st 1281 siin toodud nimekuju. Ilmselt on P. Johansenilt pärit samastus siiski õige, sest külanimi esineb koos Veadlaga (Johansenil Vætele, LUB-s Vaetele). Samuti võis Johansen, kes oli ehk tutvunud käsikirjalise dokumendi endaga, lugeda sealt välja nimekuju Kadiel, mille esitavad ilmselt Johanseni järgi ka BHO ja ENE. LUB kirjapanek on tõenäoliselt vigane, see eeldaks hilisemat kuju *Kodila. Kadila lähtekohaks võib olla isikunimi, vrd islandi ja norra Katla, Ketill, rootsi Kætil, soome Kattilus. Kadila asukoht on XX saj II poolel nihkunud põhja. Ajalooline Kadila küla liitus millalgi enne 1970. a-id ↑Veadlaga, moodustades praegu selle lääneosa. Külast u 2 km põhja pool olnud endine Assamalla sovhoosi asula kujunes 1960. a-tel uueks Kadila külaks, kuhu ehitati korterelamud, kuivati, sigalad, veiselaudad ja töökoda. Vrd Kadja, Kadjaste, Veadla. – MK
BHO: 162; Joh LCD: 45, 819; LUB: I, 475; Rev 1586: 42; Rev 1725/26 Vi: 249; SPK: 143

Kagarinna-`rinna ~ -sseSeküla Petseri rajoonis Petseri vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Гага́рино, u 1790 Гагарина, 1849 Гагарино, 1903 Kagarinna, 1904 Kagarinna, Гага́рино, u 1920 Gagarina, 1922 Gagarino, 1928 Virve.  B2
XIX saj kuulus küla Kossolka kogukonda ja Irboska kogudusse, XX saj algul aga Mõla kiriku alla. Kohanime eesti päritolu korral vrd kagar ’kupar’ (kagarinõ ’kupraline’), taimenimetus kagar (karikagar, sookagar), kagarik ’kidur’. Gagarino (Гагарино) on Venemaal väga levinud kohanimi, tulenedes ehk isanimest Гагарин, mis omakorda põhineb vanavene isikunimel Гагара (‹ гагара ’kaur’). Karjalas on samuti Gagarino (Гагарино, sm Kakara) küla. Virve nime määras külale siseminister Petserimaa kohanimede esimese eestistamise käigus 1928. Vrd Lasila. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 2012: 40; Hurt 1903: 239; Hurt 1904: XXIV; PGM 1785–1792; RL 1922; RT 1928; SeK: 36; VMS

Kaiu`Kaiu ~ -sseJuualevik Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas.  C3
Kaiu alevik moodustati 1977 Kasvandu küla osast. Juba XX saj algul oli sinna rajatud vallamaja, 1912 koolimaja ja meierei. Keskasulaks kujunes ta pärast Teist maailmasõda kolhoosikeskusena, kui Maitsemäele rajati tihehoonestus. Ajalooline Kaiu mõis ja asundus u 3 km alevikust kagu pool nimetati 1977 ↑Vana-Kaiu külaks (vt sealt Kaiu nime kohta).PP
KNAB; Kruusimägi, Paidla 1974: 82; Linder 2007: 323–328

Kakulaane [kakulaane] ‹-`laande ~ -sseSanpaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1923 Kakulaane.  B1
XIX ja XX saj vahetusel tekkinud popsiküla, mis kuulus kas Lauküla või Tagula alla. 1977 liideti Laukülaga. Nime aluseks on metsanimi Kakulaan ehk Kakulaas (1796 Kakku Laas, 1839 Kacko Laas), mis omakorda koosneb sõnadest kakk : kaku ’öökull’ ja laas ’suur mets’. Metsane ja soine ala on ulatunud Visela (Sarapuu) jõest kuni Antsla (Ravva) jõe ja Lambahanna ojani. Vrd Kaku1, Kakumetsa. – MF
KN; KNAB; Mellin; Rücker; Troska 1987: 103; Vene TK 42; ÜAN

Kalamaja [kalamaja] ‹-`majja ~ -sse› – Tallinna asum Põhja-Tallinnas, XV saj keskel (pärast 1445) vysschermagen, 1603 Kallamaÿa; alamsaksa Vischermaye, sks Fischermay.  B1
Teateid kalurite ja mündrike asulast on XIV saj keskpaigast, püsivam asula tekkis XV saj. Kalamaja asustus on mitu korda hävinud, viimati Krimmi sõja ajal 1854. Nüüdne hoonestus on valdavalt pärit XIX saj lõpust ja XX saj algusest. Kalamaja nimi viitab kalurite onnidele, mis esmalt randa rajati koos võrguaedadega, kalamaja tähendab kalameeste ajutist elamut. Kalamajast kirdes olevat Hundipea nukki on mainitud 1421 (Zuddenpe), küsitav on, kas sama nimega seostub 1374 mainitud kaluri Zedenpeyke nimi. *Sudenpää on vahest Hundipea varasem vorm, kuid tähendas ka laiemat maa-ala. Kalamaja põhjapoolsem osa praeguste Patarei tänavate ja Köie tänava kandis on tuntud Köismäe (sks Reperbahn, 1732 köismäggi) nime all, seal on XIV saj-st olnud köiepunujate ja köiesäigme valmistajate alev.PP
Johansen 1973: 128, 131, 133; Kivi 1964: 410; Kivi 1972: 44–45; Müller 2007: 246; Nerman 1996: 13–14, 19; Nerman 2006: 13; Tallinn 2004: I, 170–174, 259–260; Thor-Helle 1732: 309

Kaldemäe [`kalde`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kaldõ`mäe Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis).  A2
Küla on tekkinud XX saj II poolel ehitatud ühepereelamutest Kaldemäe (Kaldõmäe) talu ümbruses, ametlik küla al 1997. XIX saj tekkinud talu, mida on varem loetud Trolla või Abikülä alla kuuluvaks, on saanud nime loodusnime Kaldõmägi järgi, kallõq : kaldõ tähendab võru keeles üldjuhul mäenõlva.ES
Eesti TK 50; KN; Vene TK 42

Kallaste4-sse ~ -le›, kohalikus pruugis Kallastõpääle~ `Kalda-lõHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Saru mõis), u 1870 Uskunna (Kallaste) Schulmeister Punsa Juhhani p Henno Kalkun, 1970 Kallaste.  A3
Umbes XIX saj keskpaigas on Uskuna talu maast eraldatud maa kooli jaoks. 1870 ja veel 1907 on seal tegutsenud Uskuna ehk Kallaste kool. Koolimaja on suletud ilmselt XX saj I veerandil ja viidud üle Saru uude koolimajja. Hiljem on koht saanud taluks, mille järgi on XX saj II poolel nimetatud küla. Sovhoosi ajal kandsid Kallaste nime talu kõrvale rajatud sigalad ja viljakuivati. Nimi tuleb asukohast Mustjõe kaldal. Kallaste alla on koondatud piirkonna hajatalud, nii põlistalud kui ka Saru mõisa asundustalud. Neist moodustatud omaette külad olid kuni 1977 Ala-Põru ja Keräandsi (Kerahansu, samanimeline talu ise jäi Hürova piiresse). Vrd Vodi. – MF
EAA.1295.1.756:175, L 264;  EAA.2072.9.626, L 1; KN; KNAB

Kalli1 [`kalli] ‹`Kalli ~ -sseMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Kallie, ? 1424 Calliver, 1560 Callie, 1601 Kalli (vakus).  C4
Mõis on tekkinud ajavahemikus 1624–1638. XX saj algusest Kalli küla. Nimi on võinud olla vere-lõpuline, kui XV saj kirjapanek ikka on sellest nimest, nagu mitmed uurijad varem on oletanud. 1424. a Calliver võib olla seostatav hoopis Paistu Kalvre nimega või ka Palamuse Kalliverega. Dokumendis on märgitud, et küla kuulus Scherenbeke(ni) alla. Kalli kohanimes on igatahes isikunimest lähtunud osa. Vrd Kalli2, Kallivere, Kalvre. – MK
BHO: 171; LUB: VII, 94; Rev 1601: 167; Stackelberg 1926: 245

Kalmatjärv [kalmat`järv] Kanjärv Põlva maakonnas Kanepi vallas, 1627 Kallmasta, 1839 Kalma S., 1939 Kalmastjärv, 1948 Калматярв.  C2
Hurmi ja Põlgaste mõisa piirile sattunud järv on nime saanud sõnast kalmatu või kalmat ’kalme (haudu) sisaldav maa, nende kogum, kalmistu’. Esmamaining ja skeemilise katastrikaardi nimi lubavad oletada, et sõna võis esineda ka kujul kalmastu. XX saj lõpul kasutati kõnes ka nimekuju Kalmakjärv. Vrd Janokjärv. – ES
Eesti SK 10; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 63; Rücker; Saar 2008

Kambja1 [`kambja] ‹`Kambja ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kamja Kamalevik Tartu maakonnas Kambja vallas (Kambja kirikumõis, Vastse-Kambja mõis), 1782 Waiko-Kambja (mois), 1909 Uue Kambja m., 1923 Väike-Kambja (asundus); sks Neu-Kamby, Klein-Kamby (varasem).  C3
Vastse-Kambja ehk Väike-Kambja mõis eraldati Suure-Kambjast XVII saj lõpul. Enne mõisat oli seal küla nimega Kipsal (järelosa sõnast salu), mida mainitakse nt 1585 Kambja talupoja lisanimes (Kipsal Jak). Tänapäevane asula tekkis kiriku ja mõisakeskuse ümber XIX saj lõpus ja XX saj alguses. Kuni 1977 kandis Väike-Kambja asundi nime, 1977 muudeti Kambja alevikuks. Kambja idapoolset, kirikumõisale kuulunud osa nimetati Kirikukülaks; praegu on see osaliselt Mäeküla piirides. Vrd Kambja2, Suure-Kambja. – EE
BHO: 174; EM: 92, 147; Hupel 1774–1782: III, 260; KNAB; PA I: 159; RGADA.274.1.226:74, L 1289; Uuet 2002: 107, 220

Kanamõtsa [kanamõtsa] ‹-`mõtsa›, kirjakeeles varem ka Kanametsa Plvpaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Võru mõis), 1872 Канна, 1909 Канна, 1937 Kanametsa.  C1
XX saj alguses mõõdeti Navi ja Vagula küla vahelisest metsamaast välja 13 asunikukrunti. Asundusküla nimi pärineb kas looduskoha nimest või varem olemas olnud metsavahikoha nimest (1909 Канна). See omakorda võib olla saadud inimese perekonnanimest, kuid võimatu pole ka hääbuva maastikusõna kand a-tüveline vorm. Sel juhul peaks olema toimunud lühenemine kanna-kana-. Omavahel seotud hääbuvad sõnad kand ja kund, mille tähendusväli samastub kõige laiemalt harimiseks kõlbmatu maaga, käänduvad Võrumaal tänapäeval küll ainult u-liselt. Vrd Kanaküla, Kanapeeksi, Kannu. – ES
 EAA.3724.4.1969, L 5;  EAA.3724.4.1972, L 1; Eesti TK 50

Kandle [`kandle] ‹-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kandel, 1241 Kandalæ, 1345 Kandele, 1583 Kandel, 1726 Kandell, 1840 Kandle.  B2
Esmateated Kandle mõisast pärinevad 1583. a-st, kuid mõis võis olemas olla juba varem. Mõisa ostsid XX saj alguses Kavastu mõisa omanikud ning Kandle muutus Kavastu kõrvalmõisaks. Küla püsis mõisa kõrval osaliselt veel kuni a-ni 1871. 1920. a-te maareformiga rajati sinna Kandle asundus, a-st 1933 küla. L. Kettuneni järgi ei tule nimi mitte sõnast kannel : kandle, vaid kand : kanna, tuues võrdluseks sagedase sarnase esinemuse Soomes. 1977. a-st kuulub Kandle küla piiresse XIX saj II poolel tekkinud mõisamoonakate küla Matsu (isikunimest Mats : Matsu).MA
EO: 73; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 401–402; KN; KNAB; PTK I: 137; Rev 1725/26 Vi: 102; Särg 2007: 41

Karaski1-sse›, kohalikus pruugis-heKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Karrasky, 1627 Kariss Toennies, 1684 Karasche, 1723 Karaski, 1782 Karrasky (mõis).  C2
Karaski tuli kasutusele talunimena. 1684 oli juba viis sama lisanime kandvat peremeest ehk väike küla. XVIII saj keskel asutati Karaskisse karjamõis, mis esialgu allus Krootuse mõisast eraldatud Musti mõisale (sks Schwarzhof). Sajandi lõpus on Karaskit juba iseseisva mõisana mainitud, samal ajal (1783) on mõisa kõrval asunud veel ka talupoeg Karraskye Mihkel. XIX saj olid kõik maad mõisastatud. 1867 ühendati Musti ja Karaski mõis Karaski nime alla, Karaskist kujunes ka valla nimi. XIX saj lõpus hakati vana külanime Ihamaru asemel kasutama vallanimest lähtuvat Karaski küla nime. Ka XX saj on põlistalude rühmi Ihamaru kõrtsi ja Karaski mõisa vahel (Viia, Juusa, Kutsari jt) nimetatud Karaski külaks. Karaski mõisa maad jagati 1920. a-tel asundustaludeks ja tekkis Karaski asundus, mis pärast 1940. a-id on kirjas külana. Talupoja lisanime Karaski päritolu pole täpselt kindlakstehtav. Kõige usutavamalt on tegu vene õigeusu eesnime Gerassim mugandusega, vrd ingerisoome KaraskaGerassim. Lisanime võib seostada ka sõnaga karask, rahvasuus ongi selline tõlgendus valdavaks kujunenud. Lisanime esmamaining Kariss lubab oletada ka Karilatsi päritolu näitavat nime. 1977 liideti Karaski külaga Peräkülä (Peraküla), mis kuulus varem Põlva khk Varbuse mõisa alla. Vrd Ihamaru, Karilatsi1. – ES
BHO: 189; EAA.308.6.321:6, L 5p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:196, L 379; Hupel 1774–1782: III, 276; KN; KNAB; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:490, L 483p; Stryk 1877: 225–227; Sukunimet 1992: 174; Vene TK 42

Karba`Karpa ~ -sseRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1796 Karwa.  C3
Karba talud olid XX saj II poolel arvatud Savimäe (↑Savioru) alla, 1977 liideti Hakiga, omaette külaks sai Karba 1997. Esmamainimisel on kirja pandud Tealasse Juhhani wäü Kuklasse Karwa Iwwani p. Peter. Kuna Viitina mõisa Tialasõ ja Karba talu paiknevad kõrvuti, võiks see isik olla talunime, hilisema külanime alusepanija. Karba nimi tuleb venepärasest eesnimest Karp, esmamainimise kujus on sõna nõrgas astmes b muutunud v-ks. Karba nime on võrreldud ka Pihkvamaa külanimedega Горбово, Горбуново, kuid ilmselt on siin ikkagi tegemist küllalt noore eesnimest saadud kohanimega.ES
EAA.1268.1.403:445, L 393p; Päll 2003: 136

Karilatsi2 [karilatsi] ‹-`latsi ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Kähri mõis).  C1
Põlise Karilatsi küla ja XX saj alguse valla põhjapoolne osa, mis eraldati 1938. a valdade reformiga. Selles Karilatsi osas paiknevad väikekülad või talurühmad Joro, Kelmikülä, Lobona, Tanska, Tros´a jt. Siin asub ka Karilatsi kõrtsi koht, mida on sobiva maanteekõrtsi kohana mainitud juba 1638. Vrd Karilatsi1. – ES
 EAA.2072.3.60a, L 2; Rev 1638 I: 127

Karisöödi [karisöödi] ‹-`sööti›, kohalikus pruugis ka Karissöödä Harküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1839 Karrisödt (karjamõis), 1858, 1907 Hoflage Louisenruh, u 1900 Ф. Лyйзeнpy, 1923 Karisöödu (asundus), 1945 Karisöödi.  A4
1684. a kaardi järgi on koht veel asustamata, aga 1839. a kaardil on see märgitud juba tegutseva karjamõisana. XX saj on külas olnud Mõniste metskonna keskus. Nime algusosa on kari : karja ja järelosa sööt : söödi (võru keeles süüt : söödü) ning kohanimi viitab karjamõisale päris otseselt – see oli koht, kus mõisakarja jaoks leidus palju heinamaad. Saksakeelne nimi Louisenruh (Luisenruh) võib seostuda mõne mõisaproua nimega. Karisöödi küla alla on 1977 liidetud väikekülad (vanatalud ja talurühmad) Jaanusõ (Jaanuse), Kalkahu (Kalkahju), ↑Leppura, ↑Naha ja Utiksaarõ (Utiksaare). Vrd Kuutsi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1865.1.136:67, L 66p;  EAA.2072.9.625, L 1; KNAB; Rücker; Vene TK 42; ÜAN

Karkuse1 [`karkuse] ‹-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Karkus, 1379 Karkedes, 1586 Karkhuesz, 1732 Karkusse.  B1
Karkuse küla juurde rajati XVII saj III veerandil mõis. Nähtavasti sama sajandi lõpuks küla mõisastati. Karkuse külaks hakati XIX–XX saj vahetuse paiku kutsuma Aruküla (1624 Arfwekull, 1637 Arroküll, kuulus Põhjasõjani Koigi mõisale). 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1977 külaga. Kuivõrd Karkuse ja Karksi saksakeelsed nimed kattuvad, on neil tõenäoliselt sama päritolu. Karkuse piiresse kuuluvad kagus Õlgkaevu talud (1744 Hellkaüwa). Vrd Karksi1, Reinevere. – FP
EAA.3.1.448:162, L 114; EAA.3.1.482:130, L 128p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 193; EVK; Johansen 1932: 23; KNAB; Rev 1586: 81; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:8; Thor-Helle 1732: 316

Karlova [`karlova] ‹-sseTMrTartu linnajagu, mõis, sks Karlowa, 1826 Karlowa-M(ois), 1927 Kaarlilinn (linnaosa).  C2
Linnajagu on saanud nime mõisa järgi, mis tekkis Alevaküla (1558 Albennküll, 1584 Alawikula) jt eraldamisel 1793 Tähtvere mõisast. Alevaküla oli tsaar Ivan IV kinkinud Tartu raele 1558, ent pärastpoole oli ta mitu korda Tähtvere mõisale tagasi läinud. XVII saj algupoolel oli Alevaküla Tartu eeslinn. Selle nimele viitab tänapäeval Alevi tänav. Karlova maadel kujunes XIX saj lõpus ja XX saj alguses taas eeslinn, mis koos Purde talu maadega praeguse Purde tänava kandis liideti 1916 Tartuga. Linnajao lõunaosa on kutsutud Taga-Karlovaks. Mõisa nimi tuleneb omaniku Carl Gustav von Krüdeneri eesnimest, millega on ühendatud venepärane liide.EE
BHO: 183; Bienenstamm 1826: 286; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 147; ENE-EE: IV, 340; PA I: 121; Tartu 1927: 265, 270, 437; Pullat 1980: 43, 75

Karste [`karste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Karstõ-lõ, -n~ `Karsti ~ `Karst`mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Karstemois, 1582 Karstmoiza, 1638 Karstakyll, Karstamoysa, 1685 Karste moisa, 1783 Karstimoisa, 1798 Karstemois.  B2
Millal Karstesse mõis asutati, pole teada, kuid hiljemalt Poola ajal on küla olnud eraldi läänistatud. Poola ajast pärineb ka kokkukuuluvus Valgjärvega, erinevalt naaberküladest Kaagverest ja Jõksist (Hoboalast), mis kuulusid kokku omavahel. XVII saj lõpust oli Karste omaette mõis, 1843 müüdi Erastvere ja Kooraste omanike kätte ning kuulus seejärel XX saj keskpaigani ka Kooraste valda. Karste küla alla kuuluvad nii põlistalud kui ka mõisaasundus. Ametlikult oli Karste 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nagu nähtub kirjapanekutest, on Karste nime kogu aeg kasutatud kahte moodi, ste-lõpulisena ja väljajättega st + mõisa. Nime aluseks on vana ste-lõpuline külanimi. Karsti nimevariandis peaks i olema juba mitmusevormis nimele topelt lisandunud mitmuse tunnus. Karste nime kolmas välde peaks näitama, et nimi on lühenenud. Kas kadunud on sisetäishäälik i (vrd Kariste, Karistvere, Karilatsi) või mõni muu täishäälik või mitu häälikut, ei saa kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on Karste nime kokkukuulumine kari-alguliste nimedega. Juhul kui sisekadu pole olnud (ürikud selle toimumist samuti ei näita), võib nime aluseks pidada mingit keskaegset isikunime, vrd alamsaksa Karsch [karsk], Joh. Karsche. Võru keele karss ’härmatis’ ei sobi nime aluseks, sest siis pidanuks 1638 olema *Karsakülä, mitte *Karstakülä (Karstakyll). Vrd Karilatsi1, Vana-Kariste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:98, L 185; Mellin; PA I: 87, 252; Rev 1638 I: 7; Stryk 1877: 215; SK I: 86

Karula2-sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Karrol, 1241 Carola (küla), 1402 Karuol (küla), 1461 Karuel, 1467 Carrull, 1583 Carolby (küla), 1871 Karrol (mõis), Karola (küla).  A2
Karula mõis esineb kirjalikes allikates esimest korda 1499, Karula mõisnikku on mainitud aga juba mõnikümmend aastat varem. E. Tarvel oletab, et Karula mõis pärineb XV saj keskpaigast. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadele Karula asundus, mis liideti 1977 Karula külaga. Et varasemates nimekujudes esineb sageli v (ka u hääldus v-na), siis nii L. Kettuneni kui ka E. Tarveli järgi ei tulene Karula küla nimi mitte sõnast karu, vaid mõnest karva-tüvelisest muistsest isikunimest, näiteks *Karvoi ning küla algne nimekuju on olnud *Karvala või *Karvola. Karula kõrval oli hiljemalt XV saj-st olemas Iilpalu küla (1499 Idelpalla, 1726 Hilpallo), mis XX saj alguses Karula külaga kokku kasvas, moodustades selle lõunaosa. Vrd Karula1. – MA
BHO: 191; EO: 74; Joh LCD: 408–409; ENE: IX, 111; KN; Mellin; Schmidt 1871; Särg 2007: 169; Tarvel 1983: 25, 46–47, 104–105

Kasakova-`kovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kasakuva-`kuvvaSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1686 Казакова, u 1866 Козакова, 1872 Козаково, 1882 Казаково, Зайцево (puustus), Красиково (küla), 1904 Kossikova, Koskova, Красико́во, u 1920 Kosakova, 1923 Kasakova (talu).  C2
XIX saj küla ja puustus Ulanuva (Уланово) kogukonnas ja Saalessa (Залесье) koguduses; XX saj algul ka taluna. Arvatavasti 1930. a-tel ühendati Tobrova külaga, omaette küla uuesti al 1997. Perekonnanimi Kozakov (Козаков) ei pea alati viitama kasakale, sõnatüve tähenduseks on ka ’eraklik inimene; (aastaks palgatav) sulane’. Sõna козак ~ казак on laenatud tatari keelest (algselt tähenduses ’vaba inimene’) ning seda kohtab lisanimena Venemaal juba XV saj. Sõna on laenatud Lõuna-Eesti murretesse (kasak ’vallakorrapidaja; kasakas’). Kohanimi Kazakovo (Казаково) on levinud nii Pihkvamaal, Ingerimaal kui ka Udmurtias (seal küll Kazakgurt). Lämmijärve-taguses Kasakova külas (vn Казаковец) Haniva (Пнёво) poolsaarel elasid varem luterlastest eestlased, kes allusid Räpina kirikule. Vrd Koskuva. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 232; Pskov 1885: 541; SeK: 39; Vasilev 1882: 124, 136; Vene TK 126; VES; ÜAN

Kassiratta [kassi`ratta] ‹-leOteküla Valga maakonnas Otepää vallas (Ilmjärve mõis), 1945 Kassiratta.  A2
Küla on asutatud arvatavasti XX saj algul tühjale Ilmjärve mõisa maale Madise, Juusa-Lauri ja Kol´u (Kolju) põlistalude vahele. Küla on koosnenud mitmest väiksest talukohast. Nimi ise koosneb sõnadest kass ja ratas, kuid need on tõenäoliselt olnud talumeeste lisanimed. Kassi-nimelisi kohti leidub Otepää khk-s ja mujal teisigi, Ratta on Põlva khk vana lisanimi. Huvitava asjaoluna võiks veel märkida, et Vastseliina khk-s Viitka küla lähedal on 1638 olnud Kassiratta puustus (Kasiratha Pustus), st tühi hajatalu. Niisiis võivad sellel nimel olla vanemad juured.MF
KNAB;  LVVA.6828.4.385, L 1; Rev 1638 I: 174

Kastamara-sseSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 Баева, 1859 Kasamaru, 1882 Баево, Костомарово (puustus), u 1900 Паево (talu), u 1920 Kostamara (talu), 1923 Kastamara (talu), 1943 Kastamaa (talu), 1948 Кастомор.  C2
Küla esines hiljem nii puustuse kui ka taluna. XIX saj keskel elasid seal luterlastest eestlased, XX saj algul kohtas ka lätlasi. 1977–1997 oli Keerba küla osa. Kui oletada eesti päritolu, võib kohanimi olla kolmeosaline. Algusosa aluseks võiks olla isikunimi *Kast, mis on katoliku nime Christianuse võimalikke mugandusi, või Kaas, mille lähteks on eesnimi Karl. Võimalik on ka tuletis sõnast kaste. Kohanime teised osised võivad vahest olla maa või mägi : mäe ning aru ’kuiv rohumaa’. Vene päritolu korral võiks kohanimi tuleneda perekonnanimest Kostomarov (Костомаров), mis omakorda tuleneb hüüdnimest Костомара, „suur luu“ (suure kondiga, suurt kasvu inimene). Laura vallas on Kastamara (vn Костомары) küla ja Luhamaal endine Kastamara puustus (vn Красная Дубровка, ↑Pruntova). Vene nimekujudena esinevad Баево või Паево pärinevad ilmselt isikunimest, mis ise näib olevat turgi algupära. Vrd ka vene murretes бай ’jutupaunik, jutumees, ilukõneleja, jutuvestja, muinasjutukõneleja’, баить ’(muinasjutte) rääkima’. Vrd Kaasmaru, Kastolatsi. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Eesti SK 10; Eesti TK 42; KNAB; NL TK 25; PGM 1785–1792; RKKA; SeK: 39; Vasilev 1882: 17; VMS; ÜAN

Kauksi1 [`kauksi] ‹`Kauksi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kaukse Iisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas, mõis, 1543 Kauks (küla), 1630 Kaugaschi; vn Каукс, Ка́вказна.  C3
Kauksi mõis on eraldatud Kiiklast, Maidlast ja Liigvallast ajavahemikus 1782–1795, 1726 on Kauksit veel mainitud rannakülana Aidu mõisa all. XX saj küla, 1970. a-tel asundus, al 1977 uuesti küla. Nimi kuulub si-lõpuliste külanimede hulka, mis on kujunenud se- : ste-listest sugunimedest ja milles -si ees on muistne isikunimi, vrd Kaukka, Kaucko, Kauken. Nimi põhineb läänemeresoome tüvisõnal *kauka (sõnale on esitatud nii soome-ugri kui ka germaani etümoloogia). Vanem lähedane külanimi on olnud Kursi khk-s (1433 Caukes, 1627 Kaugsi kuell), selle lähtekohana on V. Pall näinud samuti isikunime. Oletades, et Iisakus on räägitud kunagi soomepärast murrakut, on XVII saj üleskirjutuse põhjal pakutud nime aluseks sm kaukainen ’kauge’ põhjendusega, et küla asus mõisast kaugel (R. Aunap). Eesti murretest ei ole 2. silbis a-ga varianti tähenduses ’kauge’ registreeritud, kui mitte arvestada Kuusalu üksikteateid määrsõnadest kaugale, kaugal, kaugalt. Isikunimeline lähtekoht on siiski tõenäolisem. Vrd Kaugatoma, Kaugu, Kauksi2. – MK
BHO: 202; EAA.308.2.2; EES; EMS: II (10), 858; LGU: I, 271; Moora 1964: 42; PTK I: 62; PTK II: 85–86; Rev 1624/27 DL: 16; Rev 1725/26 Vi: 159; Stoebke 1964: 36

Kauksi2 [`kauksi] ‹-sse›, kohalikus pruugis-hePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1582 Kawkfer, 1588 Kauksi albo Kaukefer, 1592 Kaukszy albo Kaukofer, 1601 Kowcksi, 1627 Kaugasitz oder Kauwist, 1638 Koggositz, 1686 Kaugosidtz Kylla, 1757 Kauckst, 1805 Kaukasitz, 1839 Kaugs; sks Kauks (mõis).  B1
Esmalt oli tegemist Ahja piirkonna külaga. 1627. a revisjoni teatel rajati Kauksisse Poola ajal mõis. Kauksi mõis liideti 1717 Moostega, kuid iseseisvat mõisamajapidamist ei näita enam juba 1686. a kaart. Väike karjamõis säilis Kauksi küla sees XX saj-ni. Külanimes on vahelduses olnud vere-, si- ja ste-lõpp. Viimast annab edasi näide Kauwist. -sitz on olnud selle tüüpiline edasiarendus saksa keeles. -ste ja vormist -side lühenenud -si on tähistanud mitmuse omastavat käänet, vastavanimelise isiku inimesi või nende küla. Kollektiivliitega nimi on muistne läänemeresoome isikunimi *Kauko või *Kauka. Vrd Soome kohanimed Kaukola, Kaukonen. Kauko isikunimede pesa peetakse harilikult läänemeresoome keelest lähtunuks tähendusega ’pikk’, kuigi nimele on esitatud ka germaani laenuetümoloogia. Kauksi külaosad on Kärsnäots, Kükänukk ja Popsikülä. Kauksiga on 1977 liidetud Hirmu küla (sh Märdiots) ja Kivikülä (Kiviküla). Vrd Kaugu, Kauksi1. – ES
BHO: 201; EAA.3147.1.172:197, L 180p; EAA.567.2.710:2, L 2p;  EAA.308.2.104, L 1; PA I: 90, 261; PA II: 429; Rev 1601: 14; Rev 1624/27 DL: 54; Rev 1638 I: 128; Rücker; SPK: 145; Sukunimet 1992: 184; Uustalu 1972: 50
Märkus. Täiendatud varasemate mainingutega 1582–1601. 2020-02-21T17:27:21.

Kaukvere [`kaukvere] ‹-`verre ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Püssi mõis, Tudu mõis), 1732 Kaugwere Niggolas (hajatalu), 1796 Kaukwer, u 1900 Каукферъ (küla).  A1
XX saj algul nimetatud ka Tudu-Kaukvere külaks vastukaaluks Püssi-Kaukvere külale; eristavad täiendid on mõisate järgi. Püssi-Kaukvere liitus pärast 1945. a Tudu-Kaukverega. Kaukvere asub Tudust idas metsas, võimalik, et -vere ees on algselt sõna kauge. L. Kettunen tunneb seda veel talunimena. Eesti vere-lõpuliste kohanimede algusosa on sageli isikunimi, kuid siinne külanimi võib olla algselt teise järelosisega. On võimalus samastada nimega 1726 Püssi mõisas esinenud lisanimi Kautjärv (Kautjerw Hinrich, Kautjerw Niggolas), sel juhul oleks tänapäeva nimes -järve asendunud osisega -vere, nagu mõneski teises nimes on juhtunud, ka vaheldus t ~ k pole kohanimedes haruldane. Kaukverega on 1977 liidetud Jõepere (u 1900 Юэперъ). Vrd Kaugatoma, Kaugu, Kauksi, Kautla. – MK
EAA.3.1.469:888, L 889; EO: 291; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 155

Kaunissaare [kaunissaare] ‹-`saardeHJnküla Harju maakonnas Anija vallas, poolmõis, 1326 Kaunizaar (piiskopimõis), 1390 Caunissar (mõis), 1691 Kaunissar (sh Kaunisahr Jüri ja Kusich Mart), 1712 Kaunisar (veski, möldriks Kaunisare Jürri).  C4
Tallinna piiskopi mõisana on üks vanimaid Eesti mõisaid. Hiljem, kui 1473 rajati Kiviloole uus piiskopimõis, kaotas oma tähtsuse. 1691. a kaardil on neli talukohta, neist keskne Kaunissaare. Õpetaja H. Ch. Wrede kirikukroonika järgi kuulus 1712 hajataluna Peningi mõisa alla. Mellini kaardil 1798 on kujutatud karjamõisana, H. v. Wistinghauseni järgi eraldati 1815 Peningist poolmõisana. Kaunissaare kõrval oli XX saj Kuusiku küla (1922), mis sai nime Pikva mõisa Kuusiku kõrtsitalu järgi (1691 Kusich Mart). 1977 nimetati Kuusiku Kaunissaareks.MJ
BHO: 202;  EAA.1.2.C-III-57; EAA.1210.2.2:13, lk 22; KNAB

Kaurutootsi [kaurutootsi] ‹-`tootsi›, rahvakeeles `Kikkakülä-`külläOteküla Valga maakonnas Otepää vallas (Ilmjärve mõis), 1861 Кaypoтoщи, 1945 Kaurutootsi.  A2
Kaurutootsi, Kauru ja Oriku on olnud talurühmad Ilmjärve kandis. Erinevatel aegadel on kõiki ka küladeks nimetatud. Kauru küla sulandus XX saj I poolel Kaurutootsi alla, Oriku liideti põhiosas 1977. Kaurutootsi näib neist kolmest olevat küll kõige noorem nimi, esinedes hiljemalt 1939. a nimekirjas. See võib olla tekkinud nii, et mõnest Kauru talust on peremees, kelle eesnimi oli Toots, oma majapidamise välja asutanud. Toots on olnud väga populaarne selle kandi eesnimi. Oriku lisanimega talupojad Orricke Hans ja Orriko Lauer esinevad esmakordselt 1686. a kaardil. Oriku aluseks võib olla looma tähistav sõna orik(as) või ka isikunimi, millele võib viidata Otepää khk-s olnud kadunud mõisa nimi 1628 Origes Gutt (ka Orgishof, perekonnanimest Orgis). Kauru nimi tuleb esimest korda esile 1628 talupoja lisanimes Kauri Peter. Nime aluseks on mugandus vene isikunimest Gavril. Nii Oriku kui ka Kauru on harilikud talunimed. Omaette talurühm lõunas on Loku. Vrd Kaaru. – MF
EAA.3724.4.1178; ERA.14.2.717 (Otepää vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KNAB; Rajandi 2011: 63; Rev 1624/27 DL: 108; Uustalu 1972: 253

Keava [`keava] ‹`Keava ~ -sseRapalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Kedenpäh, 1410 Kedempe, 1725 Keddenpeh, 1732 Kädenpä, Käwa mois.  B4
Keava alevik on tekkinud XX saj keskpaigas Keava raudteepeatuse ümber; nime on saanud Keava mõisalt, mis jääb praegu Linnaaluste küla piiresse. Mõisa kohal olnud küla on mainitud 1410, mõisat 1486. Veel varasemaks nimekandjaks on olnud Keava linnamägi, millega on sageli samastatud Vene kroonikates mainitud suurvürst Izjaslavi 1054 vallutatud linnust. Linnuse nimi allikas on Осекъ Кедипивъ, krooniku tõlkes Слънца Рука ’päikese käsi’. Sellest ka esimene nime seletus „käe päev“ (tuletatud vormist *käδen päivä), mida peetakse siiski kroonikakirjutaja valetõlgenduseks. Tõenäolisemalt on nime järelosa sõnast pea ~ pää.PP
Bfl: 110; EO: 261; Joh LCD: 189; PSRL: V (2), 131; Rev 1725/26 Ha; Thor-Helle 1732: 312; Tõnisson 2008: 202–204

Kehala-sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kupna mõis), 1241 Hælæ, 1281 Kelæ, 1554 Kegel, 1621 Kehel, 1796 Kehhal.  A1
P. Johanseni arvates tuleks esmamainingut lugeda *Kele või *Kælæ. Ka Viru-Nigula kirikukihelkond oli vahemikus 1345–1453 tuntud Kehala nime all (Keel), tõenäoliselt asuski kirik siis Kehalas. L. Kettunen on nime tuletanud sõnast keha ’kere, põhi- või keskosa’, mis võis olla ka isikunime osa. Kehala põhjaosa on tuntud Karuoru nime all, XX saj alguses oli see omaette küla. Kehalaga on 1977 liidetud Saueaugu (1716 Saue Auko Andres, 1796 Sauauk, 1844 Sauaugo, u 1900 Соосаугъ) ja Sooaluse küla (u 1900 Сооалузе).MK
EAA.3.1.451:103, L 74; EAN; EMS: II (10), 946, 947; EO: 72; Joh LCD: 200, 343; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Kehtna [`kehtna] ‹`Kehtna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kehkna Rapalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Kechtel, 1470 Kectel, 1485 Kechtenell, 1798 Kechtel, Kechtna M.  B4
Alevik on tekkinud Kehtna riigimõisa ümber põhiliselt XX saj, varasemast ajast on mainitud üksnes samanimelist mõisat (teateid 1470). Kuigi nimes võib ehk eristada tüve *keht- ja liidet -n(a), jääb nime päritolu ebaselgeks.PP
Bfl: I, 353, 1278; EO: 147; Joh LCD: 395; Mellin

Kehtna-Nurme [`kehtna-nurme] ‹-leRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Kehtna mõis), 1913 Nurme.  B4
XX saj alguseks tekkinud küla. Varasem nimi Nurme (vahel ka Nurme I), 1977 liideti Koogimäega, taastamisel 1997 lisati nimele eristav täiend Kehtna mõisa järgi. Võib-olla on külanimi seotud loodusnimega (1915. a kaardil on külast põhjas Nurme mets).PP
BAE;  EAA.2072.5.17, L 1, foolio I; KNAB

Keila-Joa [`keila-`joa] ‹-leKeialevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Fall-Schloß, kuni 1977 Joa asund(us).  C4
Algselt veskikoht Keila jõel (1555), mõis rajati XVII saj. Asula, mis ühendab Keila-Joa mõisa maid (1920. a-tel Joa asundus, 1970 Joa asund), tekkis XX saj. 1977. a-st alevik. Nimi mõisa järgi, mis omakorda nimetati Keila jõel asuva joa järgi. 2019. a eraldati Keila-Joa alevikust omaette asulaks ↑Merenuka küla.MK
BHO: 75; KNAB

Kelba`Kelpa ~ -sseHagküla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Kelp, 1508 Kelpe.  C3
Mõisa kohta on teateid XVI saj-st. Nime tähendussisu pole selge. Mõisast põhjas oleva Kelba põlisküla ajalooline nimi oli XX saj alguseni `Sõndu (1241 Sandæ, 1508 Sandow, 1725 Söndo). L. Kettunen toob võrdluseks sõnad sonduma ’sombuseks muutuma’, sõnnik (sm sonta), kuid ükski neist ei tundu talle tõenäoline. Kelba piiresse põhjas kuulub Sobli küla (1586 Solwy, 1725 Sobbli Jurgen), mis liideti 1977.PP
Bfl: II, 741; EO: 28; Joh LCD: 590; LCD: 41r; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 247

Kesklahe [`kesklahe] ‹-`lahte ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kesk-Lahe Kodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1584 Kiesi Lacht, 1601 Kesche Lachtt, 1740 Kesklahhest, 1758 Middelachte.  C3
Kesklahe küla eraldati 1997 Riidma külast. XX saj on seda harva külaks peetud, 1920. a-teni oli seal Kesklahe karjamõis. Nimi viitab ilmselt piklikule Lahepera järvele, mille keskkaldal, Lahe ja Lahepera vahel, küla asub.PP
KNAB; PA I: 154; PTK I: 65; Rev 1601: 7

Kestla [`kestla] ‹`Kestla ~ -sseLügküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Purtse mõis), 1241 Kectælæ (küla), 1472 Kectel, 1583 Kestil, 1694 Kechtel, Kestill.  B3
Küla on XVI saj-st jagunenud kolme ossa, mis üldjoontes peegelduvad XX saj nimedes Kestla, Kestla-Ahu (u 1900 Кестла-Ахо, juba 1732 olid Kestlas talupojad Aho Mart ja Aho Lauri Jahn) ja Kestla-Oidu (u 1900 Кестла-Ойдо). 1977 liideti need kokku Kestla külaks. Nime kirjapanekuis vahelduvad nime keskel h ja s. L. Kettunen märgib, et alal tuleb häälikumuutust ht › st ette vaid hajusalt. Nimest moodustatud algvorm olnuks tema järgi *Kehtela või *Kehtelä, mida ta kõrvutab oletusliku isikunimega *Kehti-nen. Vana la-liitelise külanime algusosana oleks isikunimi eeldatavgi. Siiski on 1732 märgitud külanimena korra ka Keskull, kuid see võib olla kantseleietümoloogia. Vrd Kehtna. – MK
EAA.2.1.469: 878, 881, L 878p, 881p; EO: 75; Joh LCD: 422, 423; KNAB

Kibaru-leSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1684 Kyiwaro Maddis (talupoeg Vastemõisas), u 1900 Киваро (talude rühm).  A4
Külana nimetatud 1922. a rahvaloenduse materjalides. Nime algkuju on tõenäoliselt *Kiviaru, mis oli muutunud talupoja lisanimeks ja talunimeks ning sealt külanimeks alles XX saj. Kivaru ja Kibaru esinevad talu- ning külanimena ka mujal Eestis. Kibaru küla alla on varem arvatud Hüpassaare metsavahitalu, mis asus Kuresoo idaservas soosaarel (XVIII saj Upasare, 1826 Üppasare). Praeguste piiride järgi on see Karjasoo külas.MK
EAA.567.3.99:20, L 19p; EAA.1865.3.257/5:122, L 120p; ENE-EE: III, 531; EO: 185; KNAB

Kibena-le›, rahvakeeles varem ka Kibene`mõisa ~ Kibeme`mõisa Sanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Puka mõis), 1949 Кибена (küla).  B2
Kibena on olnud Puka mõisa sepakoht, nagu näitab 1903. a kaart. Varasem rahvakeelne nimi Kibenemõisa pärineb XX saj algupoolelt ja on pilkavat laadi. Nimi viitab sepatööle ja selle aluseks on lõunaeesti sõna kipen : kibena ~ kibene ’tulesäde, kübe’. Kibenaga on 1977 liidetud Konna (1970) ja Linnamäe (1970) küla. Viimase alal paiknes Pringi mõisa Mägimõisa karjamõis (sks Berghof). Vrd Tolkuse. – MF
 EAA.2469.1.682, L 1; EMS: III (11), 26–27; EVK; KN; KNAB

Kihme-leJMdküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas (Roosna-Alliku mõis), 1564 Kinbecke, 1637 Kimia, 1648 Kimbye, 1716 Küchmia, 1898 Кихме.  C3
1950. a-tel jagati Kihme küla halduspiiridega kaheks, läänepoolne osa liideti 1977 Kaalepiga. Kihme nime lähteks võib oletada *Kihmoja (vrd kihmama ’ahnelt jooma’). Varaseimad kirjapanekud on alamsaksakeelsed, kuid nime lõpp oli sama tähendusega (becke ’oja’). Juba XVII saj-ks oli eestikeelne lõpp -oja lühenenud ning n asendunud m-iga. Alles XIX saj lõpust on teada e-lõpuga nimekujud. Küla lõunaosa kandis veel XX saj algul Härjapea küla nime (1564 Suicke, 1648 Hernipehe, 1694 Sucka oder Heriapäh); 1920. a-tel nimetati see Kihme I külaks ning põhjapoolne Kihme II külaks.FP
Bfl: II, 615; EAA.1.2.933:25–26, L 25, 26; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 177; EAA.3.1.450:90, lk 167; EMS; ERA.2529.1.5:3; ERA.T-6.3.687; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 146

Kiisa4-le›, kohalikus pruugis Kiisakülä Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Kyse Hanns, 1638 Kiess Hans, u 1685 Kißa, 1757 Kisa.  B1
Liideti 1977 Holvandi külaga, 2017 uuesti lahutati. Kiisa Hansult nime saanud talust Vanakülas kujunes talurühm XVII saj lõpus. XIX–XX saj nimetati seda külaks. Et küla paikneb Kiisa järve kaldal, siis võib talupoja lisanime aluseks olla kalanimetus. Võimalik, et *Kiisajärv on koguni algne järvenimi. Kalanimetuse seos on kohalike elanike teadvuses püsinud hiljemgi, ühe Kiisa külaosa nimi on Kusõkurm, sõnast kusk : kusõ ’kiisk’. Vähem tõenäoline, kuid mitte võimatu on, et ka Vanaküla Kiisa nimi on kalanimetusest sõltumatu lisanimi, kunagine eesnimi Kies, Kys. Küla kirdepoolne ots on Jõngoranukk. Vrd Kiisa2. – ES
EAA.308.6.332:2, L 1p; EAA.3147.1.172:45, L 37p; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 144; Saar 2008: 141

Kiisli [`kiisli] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Kiisli`mua Kodküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Halliku mõis), ? 1733 Kiislist Kiisli Lauri, 1744 Auf Kiisla Hans Land, 1796 Kiesel (veski), 1826 Kieslywesky.  A2
Kiisli veskist XX saj väljakujunenud küla, esimest korda nimestikus 1922. Hiljem on küla piirid muutunud, 1977 liideti Pala valda jäänud osad teiste küladega, Kiisli veski kuulub praegu Halliku küla piiresse. Nimi pärineb talupoja lisanimest, mida saaks kõrvutada sõnadega kiisel : kiisli ’kaerakile’ või kiissel : kiisli (laen vene sõnast кисель ’jahune tarrend; põdur või lodev inimene’). Sõna on esinenud ka vene isikunimena (Григорий Кисель; Нестерко, прозвище Кисель) ning laenuna eesti keelde (J. Mägistel Kisli Pieth). 1977 liideti Kiisliga osa ↑Kirtsi külast.PP
KNAB; PTK I: 67

Kikkaoja [`kikkaoja] ‹-le ~ -`ojjaRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1627 Kicke Marcus, 1684 Kicka Mertus, 1765 Dorf Kikka, 1938 Kikkaoja (meierei).  A3
Kikka talu ja talurühm oli samal kohal juba XVII saj-st alates. 1895. a kaardil on talukoht saanud nimeks Koska, kuid vana Kikka nimi oli üle kandunud ojale, selle nimi omakorda teeharule ja Mustjõe sillakohale. Kui XX saj alguses rajati Punga talu maale ühistu meierei, hakkas seegi kandma Kikkaoja nime. Meierei, hilisema villavabriku kaudu laienes Kikkaoja XX saj keskel külanimeks. Kikkaojaga on 1977 liidetud Lalli ja Pulsti küla.ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:211, L 206p; EAA.2469.1.764; Eesti TK 50; Rev 1624/27 DL: 94

KillingeKillinge ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kilinge Sanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Soontaga mõis), 1684 Schillings Krogh (kõrts), XVII saj II poolel Skyllings Kroug (kõrts), 1804 Killingi Ado ja Johann, 1816 Killinge Mango, 1837 Schillings Krug (kõrts), 1874 Killinge (talu), 1922 Killinge (talu, pops, kõrts).  B3
1638 on mainitud Vaalu mõisa kõrtsi Riia tee ääres, mis on Killinge esmamainimine. XVII saj kuulus koht Vaalu mõisa alla. Samal sajandil olid Keeni ja Vaalu mõis Schillingite omanduses. Sellest perekonnanimest on mugandatud ka eestikeelne kõrtsinimi. Kõrtsi nimi on esmane, siis on tekkinud talu. 1909 kõrts enam ei tegutsenud, kuigi 1922 seda ikka veel mainitakse. Külanimeks sai XX saj II poolel.MF
EAA.308.6.290:4, L 4p;  EAA.308.2.112, L 1; EAA.567.2.377:2, L 1p; EAA.567.3.57:14, L 15;  EAA.995.1.6850, L 1;  EAA.2486.3.150, L 3; EVK; KNAB; Rev 1638 I: 22

Kitsõ-le›, kohalikus pruugis-lõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1585–1587 Косляково-Вяхирево, 1882 Козликово, Вахорево (puustus), 1886 Kitse kõrts, u 1900 Козляево, 1903 Kitsõ kõrdsi, u 1920 Kozlääevo, 1928 Kitseküla.  C2
Kohta on mainitud XIX saj ka puustusena ning XX saj algul kõrtsina. Tegemist on ehk tõlkenimega, vrd vn козёл ’kits’ või козлик ’kitsetall’. Pihkvamaal on mitmeid samatähenduslikke kohanimesid. Värska vallas on Kitsõmägi ja Kitsõsuu. Paralleelnime Вахорево päritolu on teadmata, ehk tuleneb see isikunimest ВахрушаВахромейВарфоломей (‹ kreeka Βαρθολομαῖος/Bartholomaios). Venemaal on mitu Vahruševo (Вахрушево) nimega kohta. Kitsõga on 1977 liidetud Raba küla (vn Рябово). Vrd Kitseküla1. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1903: 44, 164; KNAB; Pskov 1585–1587: 313; SeK: 42; Setumaa 1928: kaart; Truusmann 1897b: 27; Vasilev 1882: 136; VMS

Kiviora [kiviora] ‹-`orga ~ -le›, kirjakeeles varem Kivioru Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1566 Каменнымъ ручьемъ вверхъ, Исъ Каменого ручья (jõgi), 1588 za kamieniem ruczaiem (puustus), 1638 Kywiora Pustus, 1684 Kifwiorra Andres, 1782 Kiwwiora Andre, 1820 Kiwwiorra (küla), u 1920 Kivioru, 1952 vn Каменка.  B4
Hajatalu ja XIX saj-st alates küla on saanud nime oja järgi. Esmamainimisel kirjeldatakse Liivimaa piiri „Pedetsi jõelt Kiviora mööda üles kuni kivini, millel on rist“. Võimalik, et Kiviora ongi saanud nime mainitud piirikivi järgi. Vanemas võru keeles tähendab ora oja. Väikese, praegu ametliku nimeta oja Petserimaa-poolsel kaldal oli XX saj talu nimega Kamenski. XX saj muutus külanimi ora-sõna hämardumise tõttu rahvaetümoloogiliselt Kivioruks, 1997 vana nimi taastati. Vrd Orajõe1. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:26, L 26; EAA.1271.1.224:228, L 859; Eesti SK 10; Eesti TK 42; NL TK 25; PA I: 30; Rev 1638 I: 160, 174; Selart 2016: 118; VES: kivi

Kobela-sse›, kohalikus pruugis Kobõla-lõ, -n›, rahvakeeles ka Linda, rahvakeeles varem Boose Urvalevik Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Kowol, Kovele, 1582 Kowala, 1588 Loustkowala, 1601 Lansskull, 1627 Laustokowwalde, 1638 Laustokyllo, 1762 Kowela Külla, 1811 Kobbola.  C1
Vanasse Kobela külla, mida esmamainimise ajal nimetati vakuseks, loodi XIX saj keskel Vana-Antsla mõisa ↑Boose kõrvalmõis (sks Bosenhof). 1920. a-tel tekkis Boose asundus, XX saj keskel rajati mõisasse Linda kolhoosi keskus, asula tuumik oli 1970 kirjas Määrastu külana. 1977 nimetati asula Kobela alevikuks seda ajalooliselt ümbritsenud küla järgi, vana küla jagati samal ajal Madise ja Lusti talu järgi nimetatud küladeks. Kobela nime varasemad üleskirjutused on kokkulangevad Põhja-Tartumaa Kõola omadega. Võrumaa nimi pole allunud lühenemisele, seda võib olla soodustanud talupoja lisanime (Kowall, Kowol) püsimine külas XVII saj. Sõnasisese v muutumist b-ks võib olla soodustanud assotsiatsioon vene sõnaga кобыла ’mära’. Kobela nime varasemad üleskirjutused pakuvad toetust Kõola nime seletustest sellele, mille kohaselt mõlemad la-lõpulised külanimed pärinevad isikunimest, mille ’kõva’ tähendav alussõna käändus kova : kove-, vrd sm Kovela. XVI–XVII saj revisjonide kirjapanekute algusosas *laust-, mis vahel esineb ka üksi (1601, 1638), võib ära tunda ste-lõpulise elanike nimetuse, mis põhineb ristinime Klaus mugandusel Laus ~ Laos. Nt 1419 on Clauwes (Clawes) van Ixkule päranduse jagamise subjektiks olnud, kuid tema on Antsla valdustest, sh Kobelast, just siis loobuma pidanud. Kobela asundina märgiti 1970. a-tel praegust ↑Vana-Antsla alevikku. Nime tegelikust asukohast nii kaugele nihutamise põhjuste kohta pole midagi teada. Vrd Boose, Kõola, Kõomäe. – ES
BHO: 43; EAA.1270.1.264:26, L 25p; EAA.1865.2.131/2:4, L 3p; LGU: I, 207–208; PA I: 85, 255; PTK I: 99; Rev 1601: 57; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 43

Koeravere-`verre ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Inju-Meriküla mõis), 1241 Coraueræ (küla), 1489 Karever, 1796 Korafer.  A1
Küla on hilisemal ajal loetud Meriküla mõisa järgi. Koeravere nime esisilbi täishäälik vaheldub kirjapanekuis. Diftong ilmub nimekujusse alles 1583 (Keyrafer). Ehkki algne nimealus on teadmata, võiks oletada mingit isikunime (vrd sm Koira), mida hiljem võisid mõjutada nime Gregorius mugandid. Veel XVIII saj on Lääne-Eestis esinenud mehenimena Koirri. Koeravere lõunapiiril on Kaevumäe ja Meriküla-Kannastiku, mis XX saj algul olid külad. 1977 liideti Koerakülaga Meriküla ehk Inju-Meriküla, mis sai nime mõisa järgi (sks Merreküll). Vrd Koeri, Kooraste. – MK
Joh LCD: 286, 445; KNAB

Kohila-sseHagalev Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Koil, 1241 Koil, Koylæ (küla), 1438 Kogell, 1535 Koygell.  A2
Kohila mõisast on teateid 1438. Küla kadus mõisa kõrvalt XVII saj lõpuks. 1893 asutati Kohila mõisasse puupapivabrik ja pärast raudtee valmimist ehitati 1907 paberivabrik, mille juurde tekkis XX saj algul alevik. 1945 muudeti Kohila aleviks, 2002 liideti Kohila vallaga. L. Kettunen tuletab nime sõnast kohil või kohel ’kohe(da), kohev’, kuid peab tõenäoliseks ka P. Johanseni oletust, kes seob nime sõnaga kohisema (Kohila ja Koila asuvad suurte koskede lähedal). Kohilat on XX saj alguses raudteejaama järgi nimetatud ka Kapa-Kohilaks (sks Kappakoil), nime esimene pool viitab Kapa kõrtsile (1798 Kappa). Vt ka ↑Masti.PP
Bfl: I, 167; ENE: IV, 49; EO: 76–77; Joh LCD: 440–441; LCD: 41r, 41v; Rev 1725/26 Ha: 248

Koidu2-leRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Kiideva mõis, Mäemõisa mõis).  C2
Küla nimetati XX saj algul Popsi külaks (u 1900 Попси). 1920. a-test moodustas Lopi külaga paarisküla (1922 Koidu-Loppi, 1945 Koidu-Lopi), mis liideti 1977 Kiidevaga. 1997 taastati iseseisva Koidu külana, Lopi osa jäi Kiideva piiresse. Nimi pärineb talunime vahendusel isikunimest Koit.MK
EAN; KNAB; Uuet 2002: 96, 280

Koikküla [`koikküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Koikkülä, kohalikus pruugis ajalooliselt Koovakülä Harküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Adsel-Koiküll, 1541 Koyuenkul (vakus), 1582 Koiwekilla, 1627 Koywa, 1688 Koikyllhoff, 1716 Kowa Külla wallast, 1798 Koikül, Kowakülla M.  B3
Koivaliina (Gaujiena, sks Adsel) mõisa eestikeelses osas ehk Taheva vakuses on 1627 loetletud kolm küla: Taheva (Taywa), Koiva (Koywa) ja Aheru (Ayhero Kuella). Koikküla mõis moodustati XVIII saj Koiva ehk Koikküla ja Aheru küla maadest. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimi on saadud Koiva jõe nimest. Koikküla on kolmest Koiva jõega kokku puutunud eestikeelsest põliskülast kõige rohkem allavoolu paiknev. Nimekujudes on rööpselt käibinud kaks moodustusviisi, nimetavaline Koiv + küläKoikkülä ja omastavaline Koiva (teisenenud kujule Koova) + külä. Teine nimekuju on tänapäevaks hääbunud. Mõisa saksakeelsesse nimesse lisati alati täiend Adsel-, et seda eristada Vana-Koiola nimest (Kirrumpäh-Koiküll). XX saj on rahvalikus pruugis Koikküla asustust jagatud kolmeks kandiks: Mäekolk (praeguse Koikküla tuumik, sh eraldi seisvad Nuustaku ja Mänike), Alakolk (talud Koiva jõe ääres, praegu Koiva küla) ja Ujumõtsa kolk (talud Uju ehk Ujuste oja piirkonnas, praegu Lepa küla). Koikkülaga on 1977 liidetud osa Pügeri külast. Vrd Koiva1. – ES, MF
BHO: 4;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.1297.2.1:27, L 25; KN; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 97

Koipsi [`koipsi] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Koipse-sseKuuküla ja saar Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo mõis), 1770 Kobo, 1798 Koibse, 1823 Koipse Klaus.  B2
Saar jääb Kaberneeme Neemeotsast vaevalt paar kilomeetrit põhja poole, teda eraldab mandrist üsna sügav Koipsi salm. Saar on kuulunud alati Kodasoo mõisa maade hulka Kuusalu khk-s, kuid oli vahepeal Kääniku mõisa all Jõelähtme khk-s (↑Ruu). Saar asustati XVIII saj lõpul, kui sinna asus elama Soomest tulnud vaba talupoeg, keda mainitakse Kuusalu kiriku personaalraamatus 1823 Kaberneeme küla vabadikuna. Koipsi oli külade nimekirjas XX saj algupoolel, kuid pärast 1940. a-id kadus sealt; taastati 1997. Nime päritolu on ebaselge. Wiedemann on andnud saare rööpnimeks Kaupsesaar.MJ
KNAB; Mellin; Vilbaste 1949: 121; Vilbaste 1956: 136–137, 235–236; Wieselgren 1951: 261, 263; Wd

Koksina [`koksina] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heSepaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1585 Кокошино, ? 1652 Кокотово, u 1790 Кукшина, 1859 Koksina, u 1866 Какшино, 1882 Кукшино (puustus), 1903 Кокшина, 1920 Kokšino (talu), 1922 Kokšina.  A2
XIX saj oli puustus (kaks talu) ja XX saj I poolel talu. Liideti 1977 Selise külaga. M. Kallasmaa on varasematele uurijatele (E. Koit, L. Kettunen) toetudes oletanud samatüübiliste kohanimede lähtumist isikunimest (nt Coke, Cock(e), Kocke, Cokes). Lõuna-Eesti murretes on koksama ’lööma’ (Kan, Rõu). Kui lähtuda vene nimest, siis vrd кокошить ’lööma, taguma (rusikatega)’ (V. Dal); коко́шник ’(teatud tüüpi) naiste peakate’; ukraina ко́кош ’kukk’. Perekonnanimi Kokšin (Кокшин) pole Venemaal eriti levinud. Pihkvamaal on samuti Kokšino (Кокшино) küla; samas pole osis Кокш ~ Кокши venepärane. A. Šteingolde arvates pärineb kohanimi vene murdesõnast кокша ’konks, kõblas, adra osa’. Vrd Koksi, Koksvere, Kuksina. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1271.1.32; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 286; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1988; RL 1922; SeK: 44; Truusmann 1897a: 43; Truusmann 1897b: 33; Vasilev 1882: 155; Vene TK 126; VMS

Kolli-leSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Puka mõis), 1758 Kolly Thootz, 1805 Kolli Mang, 1949 Колли (küla).  B2
Kolli on juba XVIII saj lõpust olnud Puka mõisa talu. Seda on tuntud veel XX saj, ent tänapäevaks on vana talunimi asendatud. Talunimest on 1940. a-tel saadud külanimi. Lisanime Kolli kasutati Päris-Soome maakonnas juba XV saj, samast sajandist on teada ka Kolle. 1624.–1627. a revisjon tunneb ka Aiastest (Ote) sama lisanime (Kolli Martt). Nime aluseks on tõenäoliselt isikunimi Koll(i) või Kolle; võib-olla ka vanavene isikunimi Голь (sõnast голый ’väga vaene, puupaljas’), mida on tuntud XV saj lõpul Novgorodis. Kolli külaga on 1977 liidetud Koosa ja Tsopi (1970) küla. Koosa oli nimetatud karjamõisa järgi (sks Klein-Bockenhof, eesti keeli ka Väike-Puka mõis, u 1900 Плмз. Коза), mis tekkis iseseisva mõisana XVIII saj Puka mõisa jagamisel, ent hiljem liideti uuesti Pukaga. Vrd Kollino, Kolo2, Puka1. – MF
EAA.567.2.402:2, L 1p; Forsman 1894: 127; Kjuršunova 2010: 118; KNAB; NL TK 25; PTK I: 79–80; Rev 1624/27 DL: 108; RGADA.274.1.241/6:2, L 618p; Stoebke 1964: 39, 165

Kollino-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1716 Koljo Hinni Jürri, 1782 Kolly Hinny Johann, 1811 Kollino Tomas, 1839 Kollina.  A1
Küla kujunes karjamõisa põhjal tekkinud asulast XX saj keskel. Kollino talu muudeti karjamõisaks XIX saj I poolel. Talu arvati varem Oe küla alla, sama koha peal oli talu olemas juba 1685. a kaardil. Nimi on lühenenud talupoja nimest Koll´o Hinn. Koll´o lisanimi, mida peenenduse märkimise pärast on enamasti kirjutatud Koljo, pärineb siinkandis Kuldre ümbruse küladest, kus 1638 on elanud Kalli Hento, tänase Koll´upa talurühma nime alusepanija, ja Kellepusz Mick, Koll´atu talunime alusepanija. Lisanime algne tähendus pole teada. Vrd Kolo2, Kolli. – ES
EAA.1270.2.1:119, L 116p; EAA.1865.2.130/1:20, L 19p; EAA.1865.2.131/2:14, L 14;  EAA.308.2.88, L 1; Rücker

Kolo1 [kol´o] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis-lõ ~ -he ~ `Kol´l´oSeküla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Irboska, Seeridsä nulk), vn Игна́тово, ? 1652 Горохово, u 1790 Агапѣева, 1849 Игнатовка, Игнатово, 1882 Горохово, 1885 Kolo, 1886 Kol´o, Kol´o’, 1904 Kol´o, Игна́тово Горо́хово, 1922 Ignatovo, 1923 Ignatovo-Gorohovo, Kolu.  A2
XIX saj keskel kuulus küla Irboska kogudusse, 1882 Metkavitsa kogukonda ja Petseri kogudusse. XX saj algul oli tegemist kaksikkülaga, idapoolne oli Ignatovka (Игнатовка) ja läänepoolne Gorohhovo (Горохово). Kolo nimi võib lähtuda sõnast kolo, kolu ’pea, pealuu, kolju; õõnsus; surm’, Setos ka kol´o ’veski täitelehter’. Vene nimed on arvatavasti tulenenud perekonnanimedest Ignatov (Игнатов) ja Gorohhov (Горохов). J. Truusmann tuletab Горохово vene sõnast горох ’hernes’. Võimalik on lähtuda ka vanavene isikunimest Горох, mis oli Novgorodis juba XVI saj. Pihkva- ja Ingerimaal leidub mitu nii Горохово kui ka Игнатово küla. Vrd Korohkuva (vn Горохово) Petserimaal. Vrd Ignasõ, Kolo2, Kolossova, Kolovina. – AK
Academic; Ernits 2012: 36, 40; Hurt 1903; Hurt 1904: XXIV; KN; KNAB; RL 1922; SeK: 44; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 12; Vasilev 1882: 70; VMS; ÜAN

Kolovere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis-`viirdeKanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1685 Kottower Jaack, 1758 auf Kollowere Peedo Land Praxi Thomas, 1884 Kolowere, u 1900 Каловере (talu).  C2
1685. a kaardil on Piigandi mõisa talu, valesti kirja pandud nimega. Sellele *Kolovere talule on peremehe vahetudes kujunenud uus nimi Praksi. XIX saj keskel on Kolovere nime saanud Põlgaste mõisa uuem talu, rahvakeeles Kannumõisa. XX saj alguses on kaardil Erastvere mõisa kandikoht. Kõik need eriealised talud paiknevad kolme nimetatud mõisa piiride kokkupuutenurgas, seega tuleb Kolovere nime XIX saj võtta maakoha nimena, mis andis uusi talunimesid. Erastvere mõisapõllu asundustaludeks jagamise ajal 1920. a-tel võeti kandikoha nimi asundusküla nimeks (rahvasuus ka Kotakülä), küla liideti 1977 Erastverega. Erinevalt teistest Kagu-Eesti Kol´o nimedest ei ole siinses nimes peenendust. Peenendus võib olla ka kadunud, sest asustusnime ajalugu pole järjepidev. Kõige usutavamalt on nimi põline, algselt Piigandi mõisa vana hajatalu nimi, kus veel keskajal produktiivne järelosa -vere on liitunud vanale isikunimele. Tuleb siiski arvesse ka võimalus, et tegemist on Läänemaa või Virumaa Koluvere külast pärineva talupoja lisanimega. ¤ Koloveren olli raudvärrä, kuldnupuq otsan. (See on olnud paganausu ajal.) (1932) Vrd Kolo2, Koluvere. – ES
 EAA.308.2.173, L 1;  EAA.2486.3.247, L 8; KN: 1932; KNAB; RGADA.274.1.240/7:58, L 801p; Vene TK 42

Kolovina-`vinna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kolovinna-`vinnaSepaik (küla) Petseri rajoonis Petseri linnas (Petseri, Saurova nulk), vn Головино́, 1623 Головино, u 1866 Головина, 1886 Kolowinna, 1904 Kolovinna, Головино́, u 1920 Kolovina, 1922 Kolovino, 1923 Golovino.  A1
XIX saj keskpaiku, kui küla kuulus Raagosina (Рагозино) kogukonda ja Petseri kogudusse, nimetas F. R. Kreutzwald seda seto külaks. XX saj II poolel liideti Lääpä ja Nudretsuva küla, al 1993 on Petseri linna piires. Kuigi Kolovina nimi võib pärineda samast tüvest kui Kolo, on tõenäolisem vene külanime Головино mugand. Viimane tuleneb perekonnanimest Golovin (Головин), mille lähteks on vanavene Голова ’(linna)pea; tähtis, tark või suurepealine inimene’. Pihkvamaal on Golovino (Головино) küla. Vrd Kolo1, Kolovere, Nudretsuva. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 2012: 38; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XIX; RL 1922; SeK: 46; Zakon Psk 2010; Truusmann 1890: 55; Vasilev 1882: 66; Vene TK 126; ÜAN

Komsi-leSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Puka mõis), u 1690 Kombsi Märth, 1723 Komsi Hinno, 1758 Kompsi Johann, 1805 Komsi Laur, 1949 Комси (talu).  C2
Komsi talu pärineb XVII saj lõpupoolest. XX saj-ks on Komsi talusid mitu ja 1977 on nimi saanud ametlikuks külanimeks. 1949 on Komsi talu kuulunud Oti küla alla, mis oli ametlik külanimi enne 1977. a. Oti on tänapäeval talu Komsi külas. Eelnevatel sajanditel on mõlemad talud kuulunud Venevere küla alla, nimi on praegu samuti Komsi küla talunimena säilinud. Komsi nime päritolu pole päris selge. Talupoja lisanime aluseks võis olla sõna komss : komsi ’komps(u)’, mis Sangastes käändus ka i-tüvelisena.MF
EAA.567.2.402:2, L 1p; EAA.567.3.67:44, L 42p; EMS: III (13), 535; NL TK 25; RGADA.274.1.174:969, L 962a p; RGADA.274.1.241/6:1, L 617p

Komu-sseAmbpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Linnape mõis), 1935 Komuküla.  A1
XX saj algul rajatud Linnape mõisa moonakamajadest moodustati 1920. a-tel asundusküla, mis sai nimeks Kommu (võimalik, et vanas kirjaviisis), hiljem Komu küla. 1977 liideti Linnape külaga. Kuigi nimi on uus, on motiiv ebaselge. Külas on ka Kommu talu, kuid tegu on asundustaluga, seega pole selge, kas küla andis talule nime või vastupidi. Vrd komu ’paksem või kõrgem koht; kraam, kolu; (vilets) olend; ähmane kujutis’ jt.FP
Eesti TK 50; EMS; EVK; KN; KNAB

Koobassaare [koobassaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis Koobassaarõ-`saardõKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1805 Kobbasaare oder Sehdi Peter, 1867 Schmidt Kobasaar, 1909 Forstei Kobasaare.  C3
Apja külas hajataluna tekkinud Koobassaaret nimetati 1867. a kaardil sepakohaks. Lähedusse teeristile tekkis kõrts, mida on nimetatud nii Apja kui ka Koobassaare kõrtsiks. XIX saj lõpul sai Koobassaare nime Karula mõisa metsnikukoht. XX saj keskpaigas, kui Koobassaare oli Karula metskonna keskus, kehtestati see nimi ametlikuna ka põlise ↑Apja küla tuumikalale, Apja nimega jäi kagupoolne osa, mis liideti 1977. Koobassaare talunimi tuleb loodusnimest Koobasaar. Nime algusosa on sõnast kuup : kooba ’koobas, auk, algeline kelder’, mis Võrumaa kohanimistus on tavaline. Koobasaar, Koobamägi vms on olnud koht, mis on pinnase poolest sobiv kartuli- või naerikoobaste kaevamiseks. Koobassaarest põhjas paikneb ↑Mägiste, varasem Mäkiste, nimetatud endise karjamõisa järgi.ES
BHO: 188; EAA.567.2.671:4, L 4p;  EAA.3724.5.2803, L 1; Saar 2008: 119

Kooli`külla›, kohalikus pruugis Koolikülä-`külläKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Pikajärve mõis, Valgjärve mõis), 1839 Schulhaus, 1861 Dorfs Schulmeister.  B1
Kooli küla on nime saanud Valgjärve kooli pikaajalise asukoha järgi. Rückeri kaardil 1839 on koolimaja märgitud karjamõisa tingmärgiga. Valgjärve mõisa kool võis selles kohas paikneda varemgi, kuigi järjepidevad teated algavad alles 1856. a-ga. 1867 ehitasid Valgjärve ja Pikajärve vald ühiselt uue koolimaja. 1898 ehitati koolimaja, mis on osaliselt säilinud tänapäevani. Kuna koolimaja koht oli kahe mõisakeskuse piiril, hakati siin paiknevaid talusid Koolikülaks kutsuma. Ametlikuks külanimeks sai Kooli XX saj II poolel (nimekirjas 1970).ES
Rücker;  EAA.308.6.254, L 1; KNAB; Valgjärve kool 1767–2011: 3

Koolina nulk Senulk (külastu) Võru maakonna Setomaa vallas ja Petseri rajooni Petseri vallas (Pankjavitsa, Petseri), 1904 Koolina nulk, Kolina nulk, Kolina vald, Kepivald.  C2
Nulga nimetus tuleneb endisest Koolina (vn Голино) mõisa (külana 1585 Голино) nimest, millele kuulus XIX–XX saj suur osa Meremäe valla keskosa küladest. 1882 on mainitud ka samanimelist kogukonda (Голинское), millesse kuulus 12 küla. L. Vaba toob kõrvutuseks Läti ja Leedu kohanimed Galiņi ja Galiniai, mille lähteks on vastavalt läti gals ’ots, lõpp; latv; nurk, piirkond’ ja leedu galas ’ots, lõpp, piir’. J. Truusmann seletab nime samuti läti keele vahendusel: gaļa ’(vilja)liha’ või ekslikult gohlja (p.o gulta) ’ase, säng, voodi’. Vene algupära on küsitav, vrd голица ’voodrita nahkkindad’ või голый ’paljas’. Ka A. Šteingolde ei leia kohanimel slaavi algupära. Nime esineb harva, vaid Novgorodimaa lääneosas on Golino (Голино) küla. Nulka kuuluvad Hilläkeste, Holdi, Jõksi, Kalatsova, Kangavitsa, Kastamara, Keerba, Kitsõ, Kuksina, Lepä, Lutja, Marinova, Merekülä, Meremäe, Ostrova, Paklova, Palandõ, Palo, Paloveere, Pliia, Poksa, Puista, Raotu, Ruutsi, Serga, Tepia, Teterüvä, Tiklasõ, Tobrova, Treiali, Tsergondõ, Tsirgu, Tuulova, Ulaskova, Uusvada, Vinski, Viro, Väiko-Härmä ja Väiko-Serga küla ning Petseri rajoonist Laasaruva (Лазарево). Nulga idaosa nimetati Hilläkeste nulgaks, Meremäe valla keskosa aga Purunulgaks. Vrd Kollino. – AK
Academic; Hurt 1904: XXVIII, XXIX; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 19-21; SeK: 46–47; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 65

Kooraste-sse›, kohalikus pruugis Koorastõ-lõ, -nKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, 1511 Kors, 1551 Korss, 1582 Koresth, 1588 Koroscziel, Korest, 1627 Korast, Koraste (küla).  B2
Kooraste on keskaegne mõis, mis sattus XVI saj keskel Erastverega samade omanike kätte ja mida XVII saj keskpaigast enam omaette mõisaks ei peetud. Uuesti kujundati Koorastele mõisastaatus XVIII saj lõpul, ilma et omanikud oleksid muutunud. 1869 ühendati Koorastega Jõksi, Kaagvere ja Karste mõis. 1875 jagas omanik selle valduse kaheks ja Koorastega jäi liidetuks vaid Kaagvere mõis. Algupärase Kooraste põlistalusid jagati rahvapäraselt Mäeküläks ja Alaküläks. Kooraste oli 1920.–1930. a-tel asundus, 1970. a-tel oli ametlikult Mäeküla nime all, al 1977 uuesti Kooraste. Tänapäeval kuuluvad Kooraste küla alla mõisaasunduse talud, Mäekülä põlistalud ja endine popsiküla Tutuliin, samuti Moonakülä. Nime varasemates mainingutes võib näha alamsaksa väga tugevalt esisilpi rõhutavat hääldust. Poola revisjonides ilmus Kooraste kohta pikem nimekuju Koroscziel (Choroscziel), selle põhjus jääb ebaselgeks, vrd Kurista2. Koorastet on eesti keeles rööpselt nimetatud Ungra mõisaks Ungern-Sternbergi perekonnanime järgi. Kooraste nimi pärineb mõisaeelsest ste-lõpulisest külanimest. Selle päritolu on ebaselge, vrd Koorküla, Koorvere. Nimi pole unikaalne ka varasemal ajal, 1499 leidub Restu mõisas (San) küla Coresztevalde (1627 Korese kuella, XX saj Korjusküla, ↑Risttee). Võimalik, et Kooraste nimes on Gregoriuse mõni varasem ning haruldasem nimemugandus (nt *Koora), vrd harilik mugandus Korjus. Vrd Jõgehara. – ES
BHO: 254; LGU: I, 674, II, 113; PA I: 86, 251; Rev 1624/27 DL: 103, 163; Stryk 1877: 212–215

Kopa-leReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1726 Koppa Matz (talupoeg Kõrgessaare mõisa all), 1798 Koppa (talu).  C2
Kopa talust XX saj alguseks väljakasvanud väikeküla oli ilmselt 1930. a-teks liidetud Villamaaga, ent taastati 1997 omaette külana. V. Pall toob Kursi Kopa talu puhul oletamisi võrdluseks nime Jakob koos variandiga Koop. P. Ariste on lähtekohaks esitanud kopp : kopa ’koor, kest, väike anum’ ja Lönnrotilt sm koppa : kopan ’õõnesasi, midagi õõnsat, otsmik, katel, pott, peale vihma kõvaks muutunud maapind’. XVIII saj oli Läänemaal Koopa (Kopa) küla (1782 Kopa, ↑Kunsu), mis samuti sai alguse samanimelisest talust.MK
Ariste 1938b: 34; EAA.1864.2.IV-8:27, L 26p; KNAB; Mellin; PTK I: 83; Rev 1725/26 Lä: 202

Koreli oja, kohalikus pruugis Kor´eli ~ Korõli Plv, Rõuoja Võru maakonnas Võru linnas.  C1
Selle nimega ilmub oja kirjalikesse allikatesse XX saj II poolel. Varasem nimi on olnud Võro oja ehk jõgi (1538 Forro, Farro, 1785 Klein Werro Fluss, 1841 Wörro Jöggi, 1850 Wirro-jöggi), mis on andnud nime ka ↑Võru mõisale ja hiljem linnale. XIX saj kaartidel nimetatakse Võro nimega idast soo pealt tulevat haru, praegust ametlikku peaharu on nimetatud *Kiviojaks (Kiwwi-oja) Kirepi veski järgi. XX saj suulises pärimuses Kasaritsas oli viimane Kirepi oja, soo pealt tulevat haru aga nimetati Koreli kraaviks. Kuigi see soo on kandnud Võro soo nime (1688 Werreso, 1850 Werro soo), võib noor Koreli nimi olla motiveeritud soo põlemisest, vrd vn горелый ’põlenud’, ent ka ’haudunud, läpastunud’. Algne nimeobjekt võinuks olla nt Горелый мох ’põlenud samblasoo’. Vrd Korela, Võru. – ES
 EAA.308.2.224, L 1;  EAA.291.1.131, L 1;  EAA.2072.3.57a, L 1;  EAA.2072.3.57b, L 1; LGU: I, 471, 472

Korkuna [`korkuna] ‹-sseHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Jorkum, Korckum, 1744 Auf Korkum land Korgon Lauer, 1805 Korkonu Jürri, Korkonu Jahn, 1826 Korkonna (talu), 1839 Kurkund (talu), 1952 Кopкyнa.  B3
Allikatesse ilmub Korkuna XVII saj lõpul taluna, külana esineb ta XX saj (1922 on kirjas alevikuna). Korkuna talurühm paikneb looduslikult märkimisväärsel kohal suure mäe küljel. Ümbruskonna maa on küllaltki soine. Nime tähendus ei ole päris selge, aga see võib olla lühenenud lõunaeesti sõnadest korgõ ’kõrge’ ja kund ’kehv vilets maa’, samuti ’kõrgendik, künkake’. Seletus eeldab nime varast kokkutõmbumist ja seda, et sõnu kond ja kund on Hargla kandis teatud eri tähendustes (tavaliselt tähendab kond jõeäärset heinamaad). Üle Võrumaa on sõnal kond või kund siiski teada kolm eri tähendust: kehv maa; laas, mets ja jõeäärne heinamaa.MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.590:5, L 4p; EAA.1295.1.754:143, L 140; EMS: III (13), 540; Faster 2005: 93–96; NL TK 25; Rücker

Kose4-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Jõhvi mõis), 1533 Kotz (küla), 1796 Kosse (küla).  B3
Küla on kuulunud Edise ja hiljem Jõhvi mõisa alla, XX saj algul oli karjamõis. 1920. a-test asundus, 1970. a-teks küla. Esimese kirjapaneku järgi on külanimi päritolult sama Kotsu ja Kotsma nimedega, hilisem Kose võib olla rahvaetümoloogia, igatahes Jõhvi mõisa Puru küla all oli 1688 Kosso Hans ja 1726 Kosse Thomas, Kosse Thoma Jürri. Teise silbi täishäälik näib olevat muutunud e-ks XVIII saj. Kosega liideti 1977 Kose ehk Metsamajandi asund, mis paiknes külast kagus. Vrd Kotsma, Karuse, Valtu. – MK
Bfl: I, 1038; BHO: 259; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 185–186; RGADA.274.1,1614/1:32, 13p

Kossolka [kos´s´olka] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Kos´s´elki-heSeküla Petseri rajoonis Petseri vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Коше́льки, u 1790 Кашельки, 1849 Кошельки, 1886 Kosselka, 1902 Кошельки Прямые, Кошельки Никулиные, 1904 Kosselka, Прямы́е Коше́льки, u 1920 Košelki, 1922 Košelki-Õige, Košelki Prjamõje, 1999 Kossolka.  B2
Kossolka koosnes algul kahest osast; praeguse küla läänepoolset osa Nikulinat on esmalt mainitud 1686 (Никулина), küla üldiselt XVIII saj, idapoolse külaosa nimi (Кошельки Прямые) ilmus XX saj algul. Lisaks oli 1882 vesiveski (въ Кошелькахъ) ning võsselok (Väiko-Kossolka, vn выселокъ Кошельки) samanimelise oja (1897 ручей Кошельки) kaldal. Küla oli samanimelise kogukonna keskus, sinna kuulus 21 küla. Kohanime sõnavaraline vaste on vn кошелёк ’rahakott, kukkur, pung’ (P. Päll) ~ кошель ’(nahast) rahakott’ või кошёлка ’paun, märss, korv’ (E. Ernits, vrd Kagu-Eesti kosselga, kosselka ’märss’, vanaslaavi кошь ’(punutud) korv, karp’). Vene кошель on ka ’parv (palkide parvetamisel)’, vrd veel кошельки ’suureõieline käoking’ ning кошелек ’kress’. Tõenäoliselt on külanimi pärit küla läbiva oja (1882 ручей Кошели) nimest. Pihkvamaal on mitu Košeljovi (Кошелёв) nimega kohta. Vrd Kose2, Kossa, Viitina. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 2012: 40; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XXIV; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 51, 93; Setomaa kaart 1999; Truusmann 1897b: 30; Vasilev 1882: 145; VMS

Kostiranna [kostiranna] ‹-`randa›, kohalikus pruugis ka Kosteranna Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kostivere mõis), 1688 Kostferhofs Strand, 1715 Kostiwer. rannast, 1867 Kostiwerre rannakülla, 1922 Ranna (Kostiranna), 1936 Kostiranna, 1970 Rannaküla.  A3
Kujunes Kostivere mõisa lahustükil olevast, algul tõenäoliselt hooajalisest kalastuskohast. 1424 mainiti esimest korda Kostivere mõisa kalapüügikohti. Mõisa rannatalupoegi (Strandbönder) on mainitud 1564. Nii eesti kui ka saksa keeles kasutati XX saj-ni (Kostivere) Rannaküla või Kostivere ranna nime. 1922 on kasutatud esmakordselt Kostiranna nime, kuid hiljemgi esinevad paralleelselt Ranna(küla) ja Kostiranna, esimene oli ametlik nimi kuni 1977. XX saj alguse kaartidel on ekslikult paigutatud Ülgase küla alla. 1977–1997 Ülgase küla osa, taastati Kostiranna külana. Vrd Kostivere. – FP
Archiv für die Geschichte: VIII, 329; EAA.1.2.930:18, L 17p;  EAA.1.2.C-III-9; EAA.1212.2.1:77, lk 164; EAA.2648.1.7:3, L 2; Eesti TK 50; KN; LUB: VII, 84; Puss 2011; RL 1959, 1970

Koväslova-sse›, kohalikus pruugis Kovaslova ~ Kovääsluva ~ Kovääslüvä ~ Kovasluva-heSeküla Petseri rajooni Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Ковя́злово, u 1790 Ковязлова, 1849 Ковязлово, 1903 Kowäslowa, 1904 Koväslova, Ковя́злово, u 1920 Kovääzlovo, 1923 Kovjaslovo, 1928 Kovääslova.  B2
Küla kuulus XIX saj Mõla kogukonda ja Irboska Nikolai kogudusse. XX saj alguse seto küla venestus sajandi esimesel poolel. J. Truusmann püüdis nime seletada läti tüvega, mis tähendab võitlejat või takistust, peatust (L. Vaba andmeil on see sõna kavēkslis ’riiukukk, tülinorija, teiste jalus tolgendaja’). Vene sõnavarast on raske vasteid leida, vrd tüvi ков ’halb kavatsus, vandenõu, pettus’, ковать ’(kuuma) metalli töötlema, taguma; raske tööga eesmärki saavutama’, коваль ’sepp’. A. Šteingolde meelest pole need seletused usutavad. Lähedane külanimi oli Pihkvamaal varem Kovjazõ (Ковязы), Laura vallas on Kovsino (Говзино) küla, mida L. Vaba võrdles läti talunimega Gausiņi (Salaspils) või mäenimega Gausiņa-kalns (Valtaiķi), sõnast gauss ’aeganõudev, aeglane’. Vrd Kobela, Kõola. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 1924: 207; Ernits 2012: 40; Hurt 1903: 239; Hurt 1904: XXV; Hõrn 1990: 21; Hõrn 2009; PGM 1785–1792; SeK: 53; Setumaa 1928: 196; Truusmann 1897b: 27; VMS; ÜAN

Kubja-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kohalikus pruugis ka Kubija RõuVõru linnajagu (Vana-Kasaritsa mõis), 1684 Todz Kubbias, 1871 Кубья мельница.  C1
XVII saj lõpus elas kupja ametit pidav Toots praeguse Võlsi küla kohal. Hiljem on Kubija nimi sealt kadunud, kuid tänaselt Kubjalt Roosisaarele ja Võlsile viival teel paikneb Kubija mägi. Vana lisanimi kinnistus veskile hiljemalt XIX saj keskel. Veski *Kaugjärvest (järve vana nimi) välja voolaval ojal on märgitud hiljemalt 1839. a kaardil. Võib oletada, et esialgu hakkas Kubija nime kandma praeguse nimega Veskijärv, hiljem kandus sama nimi üle *Kaugjärvele, mille geograafiliseks osaks võib Veskijärve pidada. XX saj tõrjus Kubija järve nimi Kaugjärve nime lõplikult välja. Järve kaldale enne Teist maailmasõda rajatud suvilate rajoon sai sama nime. Tänapäeval nimetatakse Kubja või Kubija nimega kogu Võru linna lõuna poole raudteed jäävat osa, kaasa arvatud haiglat, mis ametlikult paikneb Meegomäe külas. Vrd Raudsepa3. – ES
EAA.308.2.178;  LVVA.6828.4.392, L 1; Rücker

Kudruküla [kudruküla] ‹-`külla ~ -sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Kutterküll, 1503 Kudderendorp, 1620 Kutterkylla, 1726 Kutterkülla (küla), 1913 Kudruküla m.; sm Kutterkylä.  C2
Kudruküla oli XIX–XX saj vahetuse paiku Narva linna mõis. L. Kettunen on nimele võrdluseks toonud kudrutama ja kudres : kudrekse ’teder’ ning oletanud viimasest isikunime *Kutroi. Kudruküla nime kannab ka Narva linna lahusosa, Leekovasohu ehitatud suvilate piirkond.MK
Almquist 1917–1922: 309; EO: 187; KNAB; LUB: (2) II, 469; Rev 1725/26 Vi: 195

Kuiaru [`kuiaru] ‹-leTorküla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tammiste mõis), 1680–1684 Kujaro (tühi talu Tammiste mõisa all), 1683 Khyaro, 1772 Kujarro.  A1
Kuiaru oli XX saj pikka aega paikkond ↑Niimiste külas (selle edelaots), moodustati uuesti külana 1977. Nime võiks tuletada sõnadest kui ’kuiv’ ja aru ’kuiv kõrge maa’, rahvaetümoloogia seostab nime ka kuue tee haruga, murdes kuie (tee) aru. 1977 liideti Sanga küla (1936). Kuiaru kohal oli XIX saj I poolel *Kadrina karjamõis (1839 Cathrinenhof, u 1866 Кадрина).MK
 EAA.308.2.22, L 1; EAN; Eesti TK 50; EVK; KN; KNAB; Roslavlev 1977: 40

KuigatsiKuigatsi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kuikatsi Sanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas, mõis, sks Löwenhof, Kuikatz (XVIII saj-ni), 1466 Quuigatz, Kuugqatz (küla), 1509 Koiwkatz (mõis), 1522 Koywenkatz (küla, mõis), 1585 Koikac (küla), 1638 Koykatzkyll (küla), 1524 Kuikatze, Kyvekazts (mõis), 1543 Kuykatz (mõis), 1638 Koykas (mõis), 1782 Kuikatz, ee Kuikaste ~ Timpa mois, 1826 Löwenhof, ehemals Kuikazz (mõis).  B2
Väidetavasti on Kuigatsi mõis olemas olnud juba 1322. XVI saj on kuulunud ka Rõngu mõisale. Mõisal on läbi aegade olnud eri nimesid, mis on antud omanike järgi. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, al 1977 küla. Kuigatsi nimi kuulub teiste lõunaeestiliste katsi-lõpuliste nimede pessa ja see liide on varasemalt hääldunudki k-ga. Nime struktuur on aja jooksul silbi võrra lühenenud ja ilmselt see ongi tinginud g-ga vormi tekke, ehkki kõige varasem nimekuju on tänapäevasele kõige sarnasem. Nimes sisaldub arvatavasti muistne isikunimi Kuy(e) (teada nt XV saj Helmest), millele on liitunud kollektiivliide -ste, sellest on omakorda elanikke iseloomustava omadussõna kaudu tekkinud kohanimi. Teine võimalus on, et nime aluseks on sõna kuiv : kuiva. XVI saj oli mõisa nimeks saksa keeles Dumpianshof, mis tuleb omanike perekond Dumpiani nimest. Nime on kasutatud kuni XIX saj alguseni ning sellest on arenenud ka eestikeelne nimi Tümbä mõisa või Timpa mõisa. XVIII saj lõpul sai mõisa omanikuks Paul Ludvig Johann Loewenstern, kes pani uue nime Löwenhof, mida on samuti eesti keelde mugandatud (XIX saj Löwi möisa ja XX saj algul Leevi vald). Kuigatsi külaks on aeg-ajalt nimetatud Kuigatsi mõisa piirkonna vanu talusid, kuid küla on olnud hajusate piiridega. Kuigatsiga on 1977 liidetud Vaaksi (1970) ja Viki (1970) küla.MF
Bfl: I, 261, 739, 894, 916; Bienenstamm 1826: 293; EVK; Hupel 1774–1782: III, 291; KN; LGU: II, 446, 943; PA I: 172; Rev 1638 I: 24; Stoebke 1964: 40; Uustalu 1972: 72, 236, 248; Valgamaa 1932: 448–449

Kukruse2 [`kukruse] ‹-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Kuckers, 1241 Kuckarus (küla), 1346 Kucris, 1782 Kukkerse oder Pate mois.  B3
Mõis on rajatud vahemikus 1410–1453. Muinasajast pärit küla mõisastati XVIII saj keskpaigaks. XX saj hakati Kukruse külaks nimetama mõisast põhjas paiknenud ja hiljem lõuna poole laienenud ↑Paate küla. Kui 1950 moodustati Kukruse alev, praegu Kohtla-Järve linnaosa, siis jagas see Kukruse küla kaheks lahustükiks. 1977 liideti lõunapoolne osa mõisa maale 1920. a-tel tekkinud Kukruse asundusega Kukruse külaks, põhjapoolne osa on Paate küla. Praeguse Kukruse küla tuumik on seega endise asunduse kohal. P. Johansen on nime võrrelnud soome isikunimega Kukkeri, L. Kettunen on nimele võrdluseks toonud kukkur : kukru (sm kukkaro), oletades ne-tuletist, vrd siiski sm kukkura ’kuhi, (mäe) tipp’. Kukrusega liideti 1977 ↑Revinu küla.MK
BHO: 263; EO: 190; Hupel 1774–1782: III, 464; Joh LCD: 456; SKES: II, 232

Kulla`Kulda ~ -sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Halliste kirikumõis, Kaubi mõis), 1724 Kulla Jahn (talupoeg Pornuse mõisas), ? 1811 Külla Peter (talupoeg Pornuse mõisas), 1839 Kulla (kõrts), u 1900 Кулла (küla).  A1
1811. a samastus on küsitav. Kulla asula tekkis kõrtsi juurde XIX saj II poolel. XX saj alevik, al 1977 küla. Nimi lähtub talupoja lisanimest Kulla, sõnast kuld : kulla. Perekonnanimi Kuld esines Pornuse piirkonnas XIX saj algupoolel. Kullaga on 1977 liidetud Kaubi küla (↑Pornuse). Kulla edelaotsa tuntakse Kuksi nime all (1724 Kuckse Marcus).MK
EAA.1865.3.171/7:7, L 7; EAA.1865.3.171/14:3, L 2p; EAA.1865.5.166:20, L 19p; EAN; ENE: IV, 225; KNAB; Rev 1624 PL: 62; RGADA.274.1.181:66, L 355p

Kulli1-leJürküla Harju maakonnas Raasiku vallas (Aruküla mõis), 1691 Kulli Kortzi, 1726 Kullina, 1798 Kulli.  A4
Nime on saanud Kulli kõrtsi järgi, külaks kujunes XVII saj. Arvatavasti on lähteks talupoja lisanimi. 1977 liideti Kulliga kirdes olev Metsaküla, mis omaette külana oli olemas XX saj algusest. Kullist lõunas on Luime, algselt nähtavasti *Luimäe (Lui- ‹ *Luiδen- ’luude’), mis liideti Kulliga 1930. a-te lõpuks. 1691. a kaardil on selle koha peal küla nimega Melenbeck (1637 Mölenbeck ’veskimägi’).PP
 EAA.1.2.C-III-42; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 40; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 341

Kulna [`kulna] ‹`Kulna ~ -sseKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Lehola mõis), 1219 Culdale, 1241 Guldan (küla), XVI saj Gulden (vakus), 1536 Kullena.  C1
XVII saj löödi küla lahku, pärast seda tekkisid küla osadest Maantee ja Ülenõmme küla. XVIII saj algul oli jagatud Keila ja Lehola mõisa vahel, sajandi teisel poolel ühendati taas Lehola alla. XX saj II pooleks oli Ülenõmme liitunud Maantee külaga. Kulna küla moodustati taas 1977, liites Maantee ja Sassi küla (viimane kuulub praegu Niitvälja piiresse). P. Johansen on nime algkujuks pakkunud *Kulda-la või omastava vormi *Kuldan isikunimest Kulda. L. Kettunen on oletanud, et -na külanimes võib olla vana kohakäände funktsiooni kandev järelliide. Kulnaga on 1977 liidetud veel osa Keila külast (u 1900 Кегель). Selle Keila linna piiril paiknevat Tammermaa talu on P. Johansen pidanud üheks võimalikuks Taani hindamisraamatus 1241 mainitud küla Tarvameki asupaigaks. Vrd Keila2. – MK
EAN; EO: 146; Joh LCD: 339–340, 617; KNAB

Kuninguste-sse›, kohalikus pruugis varem ka Kunninguste ~ Kunniguste ~ Kunniste Jaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Kareda mõis), 1592 Hans Konning, 1645 Kunningas, 1834 Kunnigast.  A2
1977–1997 oli Tagavere osa. Nüüdse Kuninguste küla kohal on olnud algne Kareda küla, nimi esineb kaartidel rööpselt Kuningustega kuni XX saj alguseni (u 1900 Карридаль). Kuninguste lähtekohaks on olnud ilmselt lisanimi sõna kuningas : kuninga mitmuse omastavast. Järgsilbi a muutumine u-ks on hiline. Kuninguste põhjaosa Kuivastu–Kuressaare tee ääres tuntakse Vatskülana. ¤ Rahva seletuse kohaselt olevat külast edelas raun, Kuningahaud, kuhu olevat kaks kuningat maetud (1933). Vrd Kuninga, Kareda2. – MK
KN: 1933; KNAB; SK I: 132

Kupna [`kupna] ‹-leVJgpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, 1241 Cupanal (küla), 1645 Kupna (mõis), 1726 Kuppna (mõis).  A1
Algne küla mõisastati XVII saj, XIX–XX saj vahetuses oli Kupna kõrvalmõis Küti mõisa juures. 1920. a-test asundus, 1940. a-test küla, 1977 liideti Viru-Jaagupi alevikuga. Varem mõisa juurde kuulunud Kupna-Väljaotsa küla on liidetud ↑Kannastiku külaga. L. Kettunen on välja pakkunud kaks nimeseletust. Esiteks moodustas ta algvormi *Kuppana, millest alalütlev on *Kuppanal. Sellega võrdles ta sõnu kupp : kupa ’üles keema’ ja soome sõimusõna kuppana, mis võinuks esile tulla isikunimes. Teiseks pakkus ta nimest algvormi *Kupun-alla, vrd kupp : kupu ’kuhi, küngas’.MK
EO: 139; Joh LCD: 458; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 217

Kuressaare1 [kuressaare] ‹-`saardeTrvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Kurresaar, 1684 Korser Hoff (mõis), 1693 Korsar Håff (mõis), 1797 Kurresaar.  A3
Ala kuulus orduajal tõenäoliselt Tarvastu ametimõisa piirkonda. Mõisa kohta on teateid XVII saj II poolest. Mõisa maadel 1920. a-tel kujunenud asundus nimetati 1977 ↑Koidu külaks, Kuressaare küla jäi endise nimega. Kuressaare nime all on küla tuntud põhiliselt XX saj, varasem nimi oli Sääsla (ehk Sääsle, praegu sellenimeline talu, 1583 Saslo, 1599 Sestykulla, 1624 Szehstell, 1797 Sösla). Vrd Koidu4, Kuressaare2. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Mellin; PA IV: 143; P XVI: 23; Rev 1624 PL: 79

Kurevere2-`verre ~ -sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis (Väike-Rõude mõis), 1519 Kurrever (küla), 1534 Kurver, 1565 Kwrufaͤr, 1688 Kurrifer, Kurrefer (mõis koos Keskverega).  B2
Kurevere mõis on rajatud XVII saj, XVIII saj II poolest oli ta Väike-Rõude mõisa kõrvalmõis. XX saj alguses tükeldati maa taludeks. Kurevere esines külana veel 1938. a kaardil, ent pärast seda ilmselt kadus, sest 1970 kuulus Kurevere mõisasüda Keskvere alla. 1977 moodustati Kurevere uuesti neljast külast: Eniste, Männiku, Raana ja Tammiku. Pärast Männiku ja Tammiku küla taastamist on Kurevere jäänud tähistama endist Eniste ja Raana küla, varasem Kurevere mõisasüda kuulub jälle Keskvere piiresse. L. Kettunen tunneb Hanilas Kurevere küla, mille ta nagu Jüri ja Kihelkonna Kurevere tuletab isikunimest Kurg, Kure. Ka Martna Kurevere võiks pärineda sellest isikunimest. Kureverega liidetud Eniste ehk Änniste tekkis uuesti külana eeldatavasti 1930. a-tel (nimekirjas 1945, Nõukogude topokaardil 1961 Энистэ), Raana on vana küla (1519 Raghuer, külas Ragena Michel; 1688 Rackna, Ragena, 1811 Raagna). Vrd Kurevere1, Änniste2. – MK
Bfl: II, 935; BHO: 275; EAA.1.2.932:44, L 40;  EAA.1.2.482, L 127; EAA.1.2.941:359, 417, L 350p, 408p; EAA.1864.2.VI-70:59, L 55p; EAA kinnistud; EM: 85; EO: 277, 316; EVK; KNAB; Mellin; Stackelberg 1926: 220; Stackelberg 1928: 117

Kurtna2 [`kurtna] ‹`Kurtna ~ -sse ~ -leJõhküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas, mõis, 1241 Kirtanaos (küla), 1550 Kurtniss (mõis).  C4
Keskajal on küla kuulunud Kärkna kloostrile, 1426 sai küla (kurthenis) Saksa ordule, mõisat on mainitud 1480 (to Curtnis im hove). Muinasajast pärit küla oli mõisastatud a-ks 1637. XX saj uuesti küla. 1970. a-tel nimetati mõisasüdame ümber olevat tiheasustust Kurtna asundiks, see liideti Kurtna külaga 1977. Kurtna nime esineb mujalgi Eestis. Nime tähendussisu pole teada, L. Kettunen on nimega võrrelnud tegusõna kurtma ja oletanud ka na-liitelist isikunime. Mõisast 1,2 km edelas on Ahu, XX saj alguses olnud küla. Vrd Kurtna1. – MK
Bfl: I, 1359, R, lk 329; BHO: 277; EO: 147; Joh LCD: 433; KNAB; Monumenta: V, 29

Kusnetsova-`sovva ~ -sseSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1686 Кузнецова, 1859 Kusnetsova, 1882 Кузнецово (puustus), 1904 Kuznetsova, Кузнецо́во (puustus).  C1
XIX ja XX saj on vahelduvalt mainitud samanimelist puustust, otreezi ja talu. J. Hurda andmeil elasid siin luterlastest eestlased. 1977–1997 oli Korski osa. Perekonnanimi Kuznetsov, Kuznets, Kuznetski (Кузнецов, Кузнец, Кузнецкий) on Venemaal üks sagedamaid; tuleneb sõnast кузнец ’sepp’. Kohanimi on eriti sage idapoolses naabruses, Pihkva- ja Ingerimaal. Küla nimi võib tulla ka mõisnik Kuznetsovilt, kellele kuulusid XIX saj mitmed külad Saatse piirkonnas. Vrd ka endine Kuznetšihha (Кузнечиха) küla Saatse vallas. Vrd Vanaussaia. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 236; SeK: 60; Vasilev 1882: 154

Kuutsi-le›, kohalikus pruugis ka Kuudsi-lõHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1797 Kutzi Jaan, Kuutsi Pedo, 1826 Kuutsi (talu), 1839 Kutzi (talu), 1858 Kutsi.  A4
Petseri kloostri Liivi sõja aegsete valduste kirjelduse publikatsioonis on Anti Selart seostanud 1563. a mainitud nime Кучь (küla) praeguse Kuutsi külaga, mis ei ole õige. 1563. a mainitud küla on kadunud; see on asunud praeguse Jaama ja Matsi küla lähedal Varstu kandis. 1684. a kaardil on Kuutsi kohal hajatalu nimega Pallo Hans. Enne XIX saj arvati Kuutsi hajatalu *Mustamõtsa küla alla. Kuutsi tähtsus kasvas, kui XIX saj ehitati külla vallamaja ja hiljem koolimaja. Külana esines XX saj II poolest. Nimi tuleneb eesnime Konrad alamsaksa lühendist Kutz (ka Kunz(e) jt). Ka Lätis on olemas Kuoc- ~ Kūc-algulisi nimesid. Kuutsi külaga on 1977 liidetud väikekülad, õieti sageli talurühmad Horsti, Kikkoja, Kilvagu (Kilvaku), Kolgamäe, Masa, ↑Mehka (Mõniste), Mehla, Pulli, ↑Pälä, Rautsa, Rudina ja Ruuksu (Roogsoo). Vana *Mustamõtsa küla (1386 Mustemettze, 1419 die Wacke zu Mustemetze, 1443 die Wacke zu Mustemitze, 1449 Mustemetze, 1797 Mustmoets, 1826 Mustmöts) hõlmas praeguse Kuutsi, Peebu ja Karisöödi küla maa-ala. Nime algusosa tähendus seostub värvinimetusega must, järelosa mõts viitab karjamaale, metsamaale või ka kohale kodust kaugemal. *Mustamõtsa oleks siis asustusüksus, mis on välja kasvanud vanemast Mõniste külast. Vrd Kuutsemägi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1295.1.214:32, 89, 144, L 30, 88p, 142; EAA.1295.1.756:50, 77, L 44, 69; EAA.1865.1.136:35, L 34p; Lexikon der Familiennamen 2008: 373; LGU: I, 119, 208, 312, 338; Rajandi 1966: 98; Rücker; Selart 2016: 90
Märkus. 1563. a maining ei käi uuemate andmete põhjal Kuutsi küla kohta (vt artikli esimest lauset). 2019-05-29T18:20:09.

Kõbajad Hansaared Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, 1871 Kobbajae, XX saj I poolel Кебая (saared), 1970 Кываялайд (saared).  C4
Ühisnimetus väikesaartele, siia kuuluvad Kingissepalaid, Lammaslaid, Maielaid, Paljaslaid, Pihlalaid, Plokilaid ja Suurlaid ehk Kõbaja Suurlaid. Saarte ühisnime lähtekohaks on kas jas-tuletis sõnast kõva, mis läänemurdepäraselt on kõba, või on j nimes tekkinud kohaliku omastava kõbada d asemele.MK
EMS: IV (17), 346;  ERA.2553.1.92, L 113; KNAB; Schmidt 1871

KõdesiKõdesi ~ -sseKodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), ? 1601 Kodtzo Kulla, 1638 Kodesehe, 1688 Koddese Bÿ, 1758 Kodesse Hans (talu Alasoo külas), 1805 Keddese Michhel (talu), 1834 Köddese.  B3
Tänapäeva küla on kujunenud peamiselt asundustaludest XX saj, esimest korda 1930. a-te topokaardil. Nime vahetuks aluseks on loodusnimi Kõdesi mets, varasem tammik Virtsu ja Kõdesi küla vahel. Virtsu külas on ka Kõdesi talu, rahvapäraselt Lepassepa, mis ehk samuti metsa järgi nimetatud. V. Pall on nime võrrelnud saarte murde sõnaga kõdine ’kõdunenud, pehkinud’ ja kõdine maa ’uuristatud maa’. Mõnes nimestikus ebatäpselt Kõderi kujul. Kuigi 1601. a nimekuju samasus Kõdesiga ei ole kindel, siis hilisemad on selgemalt seostatavad, 1688. a kaart näitab küla paiknemist Alatskivist põhjas. 1758 on Koddaso küla (V. Palli järgi *Kodasoo, kuid tõenäoliselt siiski *Kõdasoo või *Kõdesoo) juures märkus, et talud on mõisastatud. Seega tundub tõenäoline, et vana küla XVIII saj hävis, ent nimi säilis loodusnimena ja sai uue küla nimeks XX saj.PP
 EAA.308.2.76, L 1; Eesti PK 20; Elken 2000: 18; KNAB; PTK I: 75, 97; Rev 1601: 11; Rev 1638 II: 235

Kõivsaare [`kõivsaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Kõivsaarõ-`saardõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1945 Kõivsaare.  C1
Kõivsaare küla tekkis Ala-Haan´kasõ küla ääremaadele XX saj algusaastatel. 1920. a-tel rajati Ala-Haan´kasõlt väljaehitatud talude lähedusse riigimetsamaale Kõivsaare metsavahikoht. Kõivsaare oli 1977–1998 Hanikase küla osa. Nimi pärineb loodusnimest Kõivsaar ’kask’ + ’saar’. Sõna saar võib lisaks muule tähendada soosaart, kõrgemat kohta metsas, metsa raadatud põldu.ES
Eesti SK 10; KNAB; Saar 2008: 73

Kõlbi-le›, kohalikus pruugis-lõUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1592 Kelpe Jak, 1627 Kelpa Tidt, Kelpa Mick, 1638 Kolpy Tydt, Kelpi Mewes, 1762 Kölbi.  C1
Talurühmast arenenud sumbridaküla. XVIII saj ja ka varem jagunes praegune küla *Sääslä (Säsla) ja *Põrsala (Pörsala) küla vahel. Kõlbi talud märgiti XVII saj *Sääslä ning 1762 *Põrsala küla alla. 1782 oli Kõlbi (Kelby) taluperesid juba viis. XIX–XX saj oli Kõlbi neljast talust koosnev rühm, kuid Kõlbi küla osadeks hakati pidama ka Mihkali, Vaarikala ja Varõssõ talurühma. Kõlbi lisanime esmamaining 1592 ei pärine samast kohast, vaid Lanna külast (↑Säre). Nime päritolu on teadmata, vrd perekonnanimi Kelp ja `Kõlpa talu (Kan). Kõlbi läänepiiril on Suurõsöödü talud. Kõlbiga on 1977 liidetud Matsi küla (1970), viimane koosnes Andrejaani, Matsi ja Tootsi talurühmast.ES
EAA.1270.1.264:11, L 11; EAA.1865.2.130/2: 8, L 8; PA II: 444; Rev 1624/27 DL: 105; Rev 1638 I: 39

Kõlleste-sse›, kohalikus pruugis Kõllõstõ-heKanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Krootuse mõis), 1627 Kelleste kuella, 1684 Kellitzkylla, 1723 Dorf Kellitz, 1839 Köllitz.  C1
Kõlleste küla oli olemas ka varem, kindlasti hiljemalt 1549, kui mainiti sellesse külla rajatud mõisat (Kollis), mis hiljem sai eesti keeles Krootuse nime. XX saj alguseni nimetati valda mõisa järgi Krootuseks (1909 Кротузская вол.), 1921 aga otsustati mõisniku perekonnanimest lähtuvast Krootuse nimest loobuda ja võtta kasutusele küla järgi Kõlleste valla nimi. Kõlleste küla ise liideti 1977 Krootusega. Külanimi on paikkonnale tüüpiliselt ste-lõpuline ja pärineb tõenäoliselt juba muinasajast. Algusosa sisaldab muistset isikunime *Kõlle või *Kõll. Tõenäoliselt kuulub osa D.-E. Stoebke poolt kokku koondatud keskaegsetest Kalle isikunimedest *Kõlle nimepesa alla. Vrd Krootuse, Kõljala. – ES
EAA.308.6.321:6, L 6; KNAB; PTK I: 98; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:487, L 480p; Rücker; Stoebke 1964: 39, 89

Kõltsi`Kõltsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kõlsi Türpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Lokuta mõis), 1726 Költze Rein, Költze Jürri, Költzi Pert, Költzi Kay (hajatalud Lokuta mõisa all), 1871 Kolsi (talu).  A2
Küla on 1977 liidetud Koluga. XX saj algul oli karjamõis (sks Kölzi). Küla on nime saanud talu(de)lt karjamõisa nime kaudu. Lisanimega võiks võrrelda sõna kõlss, kõlts : kõltsa ~ kõltsu ’kelts’, ’kile’, nimes on oletatavalt mitmusevorm. E. Tarvel on juhtinud tähelepanu sellele, et Kõltsi on võrreldav Põhja-Tartumaa Koltsi talunimega, millele V. Pall on andnud vene etümoloogia, ka P. Wieselgren on Jõelähtme Koltsi puhul on vihjanud slaavi algupärale. Lähteks sobib vn голонец ’paljas, vaene, kerjus, kehvik’, eesti murdeis esinevad laenudena kol´onits ’väikemaapidaja’, kolonik ’mõisa kandimees; kalur, noodaseltsi liige’ jne.MK
Dal’ 1880–1882; KNAB; PTK I: 80; Rev 1725/26 Jä: 140; Wieselgren 1951: 175

Kõnnujõe [kõnnu`jõe] ‹-leÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Raadi mõis), 1588 Kent, 1783 Kondo, 1839 Könde (talu).  B4
Kõnnu metsatalust Laeva jõe ääres XX saj algul väljakasvanud küla. Jõest loode pool on olnud Suuresöödi küla (liideti 1977), kagu pool Kõnnu ehk Kõnnu-Ülejõe küla; viimase asemele soovitati 1939. a asulareformi ajal Kõnnujõe nime, mis tuleb esile 1970. a nimestikus (1945 on veel Kõnnu). 1977 liideti Kõnnujõega Laastiku küla. Vrd Kõnnu2. – PP
 EAA.2072.3.39c, L 1; ERA.14.2.717 (Saadjärve vallavalitsuse 7. VI 1939 koosoleku protokoll nr 6); KNAB; PA I: 290; PTK I: 98–99

Kõpu5`Kõppu ~ -sseTõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Pootsi mõis), 1542 Ian Keppo Aßonßon (üksjalg), 1680–1684 Keppo Kasper (Pootsi külas), 1797 Köppo (karjamõis).  A2
XVIII–XIX saj karjamõis, hiljem Pootsi mõisa kõrvalmõis (sks Keppo), XX saj küla. 1977–1998 oli Kavaru osa. Vrd Kõpu3. – MK
EAN; KNAB; Mellin; Roslavlev 1977: 59; Stackelberg 1928: 167

Käesalu [`käesalu] ‹-`sallu ~ -sseKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Käsal, 1480 Kensal (küla), 1562 Känsel, 1796 Kæsal.  C4
Käesalu mõis tekkis küla juurde XVI saj, 1838 ühendati Keila-Joa mõisaga. 1977 liideti Käesalu asundus ja küla üheks. Nime lähtekohaks võis olla käsi : käe + salu, kuid nimetamise motiiv jääb siis teadmata. Tähenduslikult sobiks paremini linnunimetus kägi : käe ’kägu’. 1977 liideti ↑Ahtma küla. Käesalu hõlmab ka XX saj algupoole Taganurga küla. Vrd Käesla. – MK
BHO: 193; KNAB; Mellin

Kähri1`Kähri ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Heimadra, 1638 Kerry Hans, Kerry Meus, 1782 Käri mois, 1798 Kähri M., 1909 Kähri m.  A2
Kähri mõis tekkis Tännassilma küla ääremaale XVIII saj. Endise Kirumpää lossipiirkonna kroonumaadest kinnistati uue kroonumõisa juurde Tännassilma küla ja eraldi asuv Karilatsi piirkond. Kähri valla keskus oli XX saj alguses Karilatsis, 1920. a-st olid eraldi Karilatsi vald ja Kähri vald vallamajaga Tännassilmas. XIX saj II poolel ehitati Kähri mõisa maale Tännassilma küla piirile õigeusu kirik. Kroonumõisa maad jagati asundustaludeks juba XX saj esimesel kümnendil. Eestikeelne nimi Kähri on tõenäoliselt vaheldunud nimekujuga *Kääri ja pärineb 1638. a revisjonis esinenud talupoegade lisanimest. Selle aluseks võib olla alamsaksapärane eesnimi Käärik (vrd Gerke, Gericke algnimest Gerhard). Võimalik on ka Kähri nime pärinemine loomanimetusest kähr ’mäger’ või sellest saadud talupoja lisanimest. Eesti h kuuldub võrreldes saksa ch-ga tunduvalt nõrgemana ja see jäeti saksa kirjapildis sageli märkimata. Kähri mõisa saksakeelse nime Heimadra päritolu on tundmatu, vrd Haimre. Kähri edelapiiril Puskaru külaga on ↑Laanõ talud. Vrd Käärikmäe, Kääriku. – ES
BAL: 677;  EAA.3724.4.1877, L 3; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Rev 1638 I: 140–141

Kähri3-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1627 Kerro Petry, 1638 Kerre Peter, 1684 Kerre Jaack, Kerre Hindrick, 1765 Dorf Kähri, Käri, 1839 Kechri.  C3
Kähri arvati XX saj varem Järvekülä alla, 1977 liideti Jugumõtsaga, omaette külaks sai 1997. Nimi on kujunenud talupoja lisanimest ja talunimest. Võrreldes Plv Kähriga tuleb selle nime puhul kahelda, kas loomanimetus kähr ’mäger’ on esmamainingu alusena võimalik. Siis peaks see olema o-tüveline (*Kähro). Kähriks ümbertõlgendamise ajaks võib pidada XVIII saj. Varasem nimi ei ole ka *Kääri nagu mõni muu Kähri talunimi, vaid näib sisaldavat lisanime, millest on saadud nt Põlva ja Räpina Keero talunimed-lisanimed ja Hargla Kreolaan (viimane häälikute kohavahetuse teel). Vrd Kähri1, Käru1, Vastse-Roosa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.308.6.316; EAA.1268.1.401:152, L 147p; Rev 1624/27 DL: 88; Rev 1638 I: 187; Rücker

Kängsepä [`känksepä] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1680 Kengisepp Jürge, 1684 Hans Skomaker (talunimi), 1688 Jürgen Schuster, 1722 Kenksep Jacob, 1765 Dorf Kengseppa, 1938 Kingsepa.  C3
Kängsepä jäi kuni XX saj-ni Viitina mõisa renditaluks, 1920. a-tel rajati selle maale Kängsepä ja Tüütsi asundusküla. Kängsepä arvati XX saj II poolel Saarlasõ küla alla, taastati 1997. Kohanime tekkimise ajal on ametinimetus kingsepp olnud lisanimena läbipaistev ning tõlgitav.ES
EAA.308.6.316:13, L 8; EAA.1268.1.401:162, L 157p; Ojala 2011: 14–16

Kännuküla [kännuküla] ‹-`külla ~ -sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Porkuni mõis), 1945 Kannu (küla).  C2
Algselt Porkuni asunduse osa, mille nimeks sai rahvapärane Kännuküla. 1970. a-tel vastandina Ärina-Kännu nimele Porkuni-Kännu kuni 1977. Al 1977 Kännuküla. Küla on rajatud asunduskülana 1920. a-tel, nimi tuleb sellest, et mets oli küla rajamisel maha võetud ja küla oli rajatud kännustikule. Küla koosnes kolmest osast, kahel neist oli omaette nimi: Kopliale (Porkuni järve äärne, vrd maakohanimi 1865 Kopli Alle) ja Tagaküla (idaots). XX saj algul võeti piirkonnas laialdaselt metsi maha, nii on Kännukülaks kohapeal kutsutud ka suuremat ala Väike-Maarjast loodes, kuhu jäi mh Ärina-Kännu (praegu ↑Ärina osa), mis oli metsaalale tekkinud XIX saj lõpus saunakülana.MK
 EAA.2072.9.580, L 1; KN; KNAB

Kärsu`Kärssu ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis (Voltveti mõis), sks Kersel, 1578 да деревнею Керсою, pärast 1580 Kersel (mõis), 1584 Kierzikula, 1624 Kerse (küla ja mõis), 1839 Kersel.  C4
Kärsu mõis tekkis pärast 1580 kahe küla (Kerseküll ja Arriküll) maadele. 1588 on veel mainitud küladena nii Kärsut, Aruküla kui ka Kanaküla. Võib-olla on nimi ühendatav Kärsa nimedega, millele on vasteks toodud kärss, kärs : kärsa ja oletatud, et see võis esineda isikunimena. Kärsu sai mõisa järgi külanimeks 1977, XX saj varem on küla tuntud Metsaküla nime all (u 1900 Метсакюля). Kärsu üks osa on Jutuse (1584 Arukülas Jutos Mik, 1724 Juttus Hans, 1816 Juttusse), põhjas oli varem Alva karjamõis (sks Alwa, taluna 1630 Alwa Mart).MK
BHO: 219; DLV 1998: 178; EAA.1865.3.247/4:20, L 22p; EAN; KNAB; LVVA.7348.1.6:16, L 12p; PA IV: 176; Rev 1624 PL: 77; RGADA.274.1.182-2:48, L 137p; Stryk 1877: 330; Tarvel 1964: 280; Varep 1957: 56

Käänu`Käändu ~ -leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1939 Käänu (talu), 1952 Кяну (küla).  A3
Tee hargnemiskohale XIX saj lõpus tekkinud talu, selle läheduses paiknenud Rogosi mõisa koolimaja ja vallamaja on hakatud Käänu külaks kutsuma XX saj, nimekirjas hiljemalt 1970. Põliste külade vahele jäänud maa-ala sai Käänu nime selle järgi, et enne Kivitee valmimist siit mööda viinud Riia–Pihkva maanteelt käändus (hargnes) selles kohas Rogosi mõisasse viiv tee.ES
Eesti TK 50; NL TK 25; Rücker

Käärikmäe [käärik`mäe] ‹-leKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), u 1690 Kerickma Peter, 1723 Kärickma Peter, 1805 Kärtma, 1909 Kärtmae (karjamõis), u 1900 Кярикмяэ (karjamõis).  B2
Tänase Käärikmäe küla ala tunti varem pikalt Reemiku nime all (1584 Remika, 1638 Rehmidekyll). Reemiku säilis hiljem talunimena. Käärikmäe nimi ilmus allikatesse XVII saj lõpus, sõna -mäe oli kirjalikus pruugis sageli esineval kujul -ma. XIX saj-ks muutus kirjapildis nime algusosa (KäärikKäärt), kuid kõnekeeles säilis ilmselt Käärik-. XIX saj sai Käärikmäe talust karjamõis, mida nüüd tuntakse Savilöövi nime all, kuid ümber asustatuna säilis ka Käärikmäe talu. Külanimena tuli Käärikmäe nimi kasutusele XX saj keskpaigas. Varieerumine kahe nimekuju vahel toetab oletust, et nime aluseks on isikunimi, s.o mägi, kus on elanud Käärik ehk Käärt. Eesnime Gert (algnimest Gerhard) leidub ka XVII saj Sangaste talupoegadel, tõsi küll, mitte tolleaegses Reemiku külas. Talunime kirjapildi muutumist hiljemalt XVIII saj lõpus võib seletada sellega, et alamsaksapärast lähtevormi Gericke küll tunti, kuid tajuti täiesti aegununa. Käärikmäega on 1977 liidetud Kassi küla (1970). Vrd Käärdi, Kääriku, Reemiku. – ES
BAL: 667; EAA.567.3.67:28, L 26p; EAA.567.2.671:3, L 3p;  EAA.3724.5.2803, L 1; PA I: 130; Rajandi 2011: 64, 212; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.174:933, L 928p; Vene TK 42

Köstrijärv [`köstri`järv] Krljärv Valga maakonnas Valga vallas Lüllemäe külas (Karula kirikumõis, Karula mõis), 1839 Küster (karjamõis), u 1900 Оз. Кестре.  C2
Seda järve on võib-olla mainitud juba 1582 nimega Carrol, st Karula (küla) järv. XVII saj lõpu vakuraamatu järgi on Karula külas elanud Kåtkowitz, ein alter Reuter (vana ratsaväelane). Tema järgi on järve nimetatud mõisakaartidel, veel 1867 Korkowitza Jerw. XX saj on kohanimekartoteeki jõudnud Kolkuna järv, mille kohta on väidetud, et rahvas seda nime ei tunne. Karula kirikumõisa köstrimõis tekkis järve äärde XVIII saj (1798 Schulmeister ’koolmeister’). Köstrikoolist arenenud Karula kihelkonnakool tegutses Köstrijärve kaldal Eesti Vabariigi loomiseni, pärast seda nimetati kool Rebase algkooliks, 1944 Lüllemäe algkooliks. 1964 viidi kool Köstrijärvelt uude majja Lüllemäe keskuses. Vrd Karula1, Lüllemäe. – ES
EAA.567.3.67:29, L 27p;  EAA.3724.5.2803, L 1; KN; Mellin; Merila-Lattik 2005: 157, 271, 274; PA I: 75; Rücker; Vene TK 42

Köstrimäe [`köstri`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Köstre`mäe, rahvakeeles varem Jaamakülä Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina kirikumõis, Räpina mõis), 1839 Kuster, 1891 Küsterat zu Rappin, 1948 Кысримяэ (talu).  C1
Praegu Köstrimäeks nimetatava küla põhjapoolses servas oli väike tükk kirikumõisa maad, millel asus köstri maja ja XIX saj II poolel ehitatud Räpina kihelkonnakool. XX saj oli samas majas teemeistrijaoskond ehk teedevalitsus (1930. a-te kaardil Teemeister). Köstrimäe nimi juurdus kasutusse ilmselt just kihelkonnakooli tegutsemise ajajärgul. 1977. a-st kuulub Köstrimäe küla alla suur osa ajaloolisest Jaama külast ehk Jaamaküläst (1625 Jamma, 1839 Jamaküll). Köstrimäega on 1977 liidetud veel Jaamamõisa (Jaama asundus, Jaama mõisasüda jääb Nulga küla poolele) ja Meeksi mnt äärne asundusküla Silminitsa (ametlikus nimekirjas 1970. a-tel osa Räpina-Ala asundusest), mis on saanud nime metsalt (Silminits või Silminitsa mets). Vrd Silmiliste mets Vilustes. Selle nimetüübi päritolu jääb hämaraks, võimalik, et tegemist on tuletisega sõnast silm ’läbipääs’. Vrd Räpina. – ES
 EAA.3724.4.1916, L 1; EAA.567.3.190:13, L 12p; Eesti TK 50; KNAB; NL TK 25; Rücker

Kübassaare [kübassaare] ‹-`saardePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Uuemõisa mõis), 1645 Kübbesahr, 1798 Kibbasaar (mõis).  C3
Küla asub Kübassaare poolsaarel, mis kunagi oli saar. XVIII–XIX saj on seal olnud ka Uuemõisa juurde kuuluv kõrvalmõis. XX saj I poolel küla, mis kadus pärast 1940. a-id nimekirjast, ent taastati 1997. M. Kallasmaa on varem oletanud nime keskel assimilatsiooni rsss ja nime algkuju *Kübarsaare. See ei tundu usutav, pigem on algne saarenimi lähtunud sõnadest kibe : kibe(me) või kübe : kübe(me).MK
EMS: III (11), 24; EMS: IV (19), 637; SK I: 155

Kühmamäe [kühma`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kühmä`mäe Vasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1922 Kühmamäe (küla), 1926 Kühmämäe (talu Vaarkalli külas), 1949 Кюхмамяэ (küla).  A1
Asustus tekkis siia XIX saj pärast talude kruntimist. Uued talud ehitati Lasva põlisküla (ehk nagu siis kutsuti, Tsirgaski, Lalli, Pässä ja Vaarkali küla) talukruntide teise otsa. Esialgu kandis Kühmamäe nime üks uuematest taludest, hiljemalt XX saj keskel oli see saanud kogu kanti tähistavaks nimeks. 1977–1997 oli Kühmamäe ametlikult Lasva osa. Nime aluseks on loodusnimi Kühmämägi, mägi paikneb teel Kühmamäe ja Piiroja talu vahel. Sõna kühm : kühmä tähendus on ’küür’.ES
KN; KNAB; NL TK 25; Võrumaa 1926

Külma1-leKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Pärsama mõis), u 1900 Кюльма (küla), 1923 Külma.  C2
Külma küla on asutatud XIX saj keskpaiku, kui mõisatöölistele mõõdeti maatükid välja Pärsama mõisa maist Külmapõllu (1782, 1851 Külma Peld) ääres. Külanimi esineb XIX–XX saj vahetuse verstakaardil. 1977–1997 oli ühendatud Pärsama külaga.MK
EAA.2972.3.304;  EAA.3724.5.2170, L 2; KN; KNAB; Vene TK 42; ÜAN

Kündja [`kündja] ‹-le›, kohalikus pruugis Kündä-leRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vana-Saaluse mõis), 1627 Kindia Peter, 1630 Kynte Petter, 1638 Kinta Peter, 1684 Kinde Hinno, 1765 Dorf Kündä.  A2
Saaluse mõisa talukoht on 1684. a kaardi järgi asunud praegusest küla tuumikust loode pool. Piirkonna keskuseks kujunes uude kohta viidud Kündä talu XIX saj lõpus, kui siin oli külakool ja meierei. Nime muutumine Kündäst (kirjas tavaliselt Künda) teise tähendusega Kündjaks on toimunud XX saj keskpaigas. Võimalik, et taustal oli kolhoosinimi. Kündä nime algne tähendus pole selge. Võiks oletada saksapärase eesnime mugandust, nt GüntherKündä. Kirjapanekute põhjal näib i-line kuju algupärane (vrd perekonnanime Ginter). Ühendamine III vältes sõnakujuga kinnas : kinda on kahtlane, pigem võib siin-seal korduv talunimi Kinda olla samuti isikunime ümbertõlgendamise tulemus. Kündjaga on 1977 liidetud Andrimäe, ↑Kaloga, ↑Petrusõ ja osa ↑Kelläri külast. Kündja kandi pisikülade ja talurühmade vana ühist külanime pandi kirja erineval moel. 1561 on seda nimetatud vaid Piusa ülemjooksu külaks, 1585 ja 1588 esinesid nimekujud Juczi, Iuczi. Varem, 1561 veel ainult Vana-Saaluse kandi kohta käinud nimi Гестькюла oli hajatalusid ühendav nimi nüüd ka siin. Külanimi kordus 1638 (Hiestkulla). Nimi sisaldab sõna jõgi vanapärast, kuid setode häälduses tänapäevani kohatavat omastava kuju i˛u (kaks silpi), st *Iustõkülä (*Jõesteküla), *Iutsi(dõ). Hiljem esines see ainult möldrite ja muude talupoegade lisanimedes (1627 Just Peter Mühle, 1630 Juristo Hento, 1638 Juriste Hente oder Jurste Jürgen Mühle). Näib, et talupoja lisanimena tõlgendati see nimi ümber *Juuristuks. Esmamaining ja Hiestkulla võimaldavad ka tõlgendada lähteks juuksed (võru hiussõq). Algupärane tähendus on siiski „need, kes elavad jõe lähedal“. XVII saj tõrjus selle nime välja Alakülä nimi (1684 Allakülla), talupojad lisanimega Alla elasid siis tänapäeva Petrusõ külas. Vrd Petrusõ, Vana-Saaluse. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:120, L 115p; PA I: 5, 32; PTK I: 69; Rajandi 1966: 69; Rev 1624/27 DL: 86–87; Rev 1638 I: 176, 178; Roslavlev 1976: lisa 2–3; Truusmann 1897a: 40

Küti1`Kütti ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas (Esna mõis), 1871 Kuiti.  A4
Küti oli Esna mõisa karjamõis. XX saj küla (1922), siis asundus kuni 1977, seejärel Ämbra osa ning al 1997 taastatud Küti külana. 1844 on nimetutena kaardil karjamõis ja kõrts. Lisanimena on Küti (Kütti) XVIII saj esinenud Päinurme mõisas. ¤ Pärimuse kohaselt olnud Küti karjamõisa kohal varem kõrts. Vrd Küti2. – MK
BHO: 280; EAN; EVK; KNAB; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Laanõ2`Laande ~ -le›, kohalikus pruugis`Laandõ›, kirjakeeles ka Laane Räppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1895 Dorf Laane.  A2
Liideti 1977 Jõeperaga. Küla on tekkinud XIX saj mõisamaale rajatud taludena. XX saj alguses oli tegemist mõisa renditaludega, erinevalt kõrval paikneva Jõepera küla põlistaludest. Nime on andnud noorema asustuse tekkimine vanade külade vahele, laande.ES
BAL: 686;  EAA.2072.5.683, L 2; Eesti SK 10

Laatsi`LaatsiValValga linnajagu, 1819 Latschemuische, 1823 Wichmannshof oder Latschemuische, 1839 Latschemuische, 1938 Laatsi (asundus); läti Lāču muiža.  A2
Valga linnamaade sees oli mitmeid linnale kuuluvaid mõisaid. Laatsi mõis tekkis arvatavasti XVIII saj, sest 1683. a kaardil on koht veel asustamata ja jagatud vanemate linnale kuulunud talude vahel lahustükkidena. XIX saj alguses on mõis kaardil, üsna pea levib selle nimena ka perekonnanimel põhinev Wichmannshof, mis sai saksa keeles selle poolmõisa ametlikuks nimeks (u 1900 Мз. Вихмансгофъ). Valga linn laienes mõisa hoonete ümbrusse XX saj II poolel. Laatsi nime täpne päritolu pole teada, kuid väga tõenäoliselt tuleb see talupoja lätikeelsest lisanimest Lācis ’karu’.ES
 EAA.308.6.34, L 1; EAA.308.2.123; Hagemeister 1836–1837: 296; KNAB; Rücker; Vene TK 42

Laeva [`laeva] ‹`Laeva ~ -sseKsiküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Laeva vallas, mõis, sks Laiwa, 1295 Laynas (küla), 1582 Laiwa, 1601 Laywa, 1627 Laywa weßky, Laywa Külla.  A4
Laeva mõis tekkis küla ja veski kõrvale XVII saj. V. Pall oletab, et nimi võiks pärineda sõnast laev, vahest on see olnud jõe nimi (*Laevajõgi). Nime III väldet seletab tema arvates ehk lühikese sisseütleva üldistumine. Mõeldav on ka lähtumine mõnest muust vormitüübist, nt *laivas : *laivahan, vrd kobras : kopra. XX saj I poolel oli Laeva küla mitmes osas, neist põhjapoolne oli Laeva küla, tihedam osa Laeva alevik (1939; 1970. a-tel nimetati miskipärast Laeva asunduseks), küla varasemat keskosa lõuna pool nimetati Keskkülaks ja mõisa ümbruses oli a-st 1920 Laeva asundus (u 1939. a-st Valmaotsa). 1977 ühendati need kõik peale Valmaotsa üheks Laeva külaks. Laeva külaga oli millalgi pärast Teist maailmasõda liidetud ka idapoolne Aiu küla (1539 Ayokull, 1582 Aiakula, 1839 Aiokülla), mis sai nime nähtavasti isikunimest. Laeva lääneserva jäänud popsiküla nimetati Mukteniks (viide Vene-Jaapani sõjaga tuntuks saanud Mukdenile) ning kaguserva hajatalusid Karulaaneks (samanimelise talu järgi).PP
BHO: 287; ERA.14.2.717 (Laeva vallavanema 9. VI 1939 otsuse protokoll nr 6); KNAB; PA I: 118; PTK I: 16, 110, 143; Rücker; Tartumaa 1925: 221

Lagedi-leJüralevik Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Laakt, 1241 Lakethæ, 1422 Lakede, 1586 Lackedt.  C4
Lagedi küla on mainitud 1241, mõisat 1397. Küla jagunes juba XVI saj Ülejõeks, Keskkülaks ja Kadakaks, kuigi Lagedi nime kasutati sageli ka keskse osa, Keskküla tähistamiseks või nende kolme ühisnimena. Lagedi mõisa ümber kujunes 1920. a-tel asundus, mis 1977. a asulareformiga jagati mitmeks osaks. Lagedi raudteejaama ümber kujunenud asulast ning Keskkülast moodustati Lagedi alevik. Ülejäänud asundus põhja pool nimetati Kopli külaks ning Lagedi mõis ise jäi piiride nihkumisega hoopis Jõelähtme valla Loo aleviku alale. Lagedi nimi pärineb sõnast lage : lageda; nime lõpu i-d võib ehk tõlgendada mitmusliku tüvena. Alevikuga liideti 1977 raudteejaamast lõunas olev Kopliküla (ei tule segi ajada praeguse Kopli külaga), mis näib olevat eeskätt XX saj kujunenud asula, ning ida pool asuv Keskküla, endise Lagedi küla ajalooline keskus. Kuhugi Lagedi mõisa lähedale jääb ka 1241 mainitud *Uusküla (Vsikylæ), mis esines veel XVI saj (1566 Uskülle). Vrd Lasnamäe. – PP
Bfl: I, 138, II, 799; EO: 17; Joh LCD: 468–469, 634–635; LCD: 47v; Rev 1586: 84; Simm 1975b: 575

Lahavere-`verre ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1583 Lahawier Mnieisza, Lahawier Wietsza, 1599 Łohawer Mniejsza, Łohawer Wielka, 1601 Klein Lahawer, Gross Lahawer, 1839 Klein Lahafer, Gross Lahafer.  C2
Veel XX saj oli kaks küla, Väike-Lahavere oli Lahavere lääneosa. L. Kettunen tunneb nime kujul Lahovere, millele ta on vasteks andnud lahk : lahu. Teise silbi a näib siiski algne olevat, vrd tuletisi lahandik ’lõhandik’, lahastik ’raiesmik’. Vrd Lõhavere. – MK
BHO: 283; EO: 310; PA IV: 17; P XVI: 277; Rev 1601: 93, 103; Rücker; VMS

Laiaküla [laiaküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Laiküla Jõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas, asum Tallinnas Pirita linnaosas (Väo mõis), 1922 Laia (küla), 1923 Laiküla.  C3
Tekkis Iru tütarkülana XX saj algul, praegu suur elamuala, haarab ka osa Pärnamäe kalmistu territooriumist. Laiaküla põhiosa on praegu Tallinna piires asumina, sellest välja jäänud osa (Käära) sai 1997 samuti Laiakülaks. Küla ei asetse kompaktselt, vaid laialt küllalt suurel territooriumil, sellest ka nimi. Vrd Laiküla. – MJ
KNAB; Nerman 2008b: 134; Puhk 1996: 172; ÜAN

Laiksaare [`laiksaare] ‹-`saardeSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Laiksaar, 1584 Laigisara (küla), 1601 Layksar (küla), 1839 Laiksaar (mõis).  B1
Laiksaare mõisat on mainitud 1663, Mellini kaardil 1797 enam küla märgitud ei ole. Nime algusosale võiks võrdluseks tuua laik : laigu ’plekk, lapike’; ’siil, laid, paan’; ’linnaseodra idu’. K. Pajusalu on algusosa seostanud liivi sõnaga laig(a) ’lai’. Laiksaare mõis jagati 1871 soldatikohtadeks ja õigeusku astunud talupoegadele väikekohtadeks. XX saj alguses nimetati asulat Mõisakülaks (u 1900 Мойзакюля (Лайксаръ)). 1939. a paiku pandi ette nimetada küla Asujaks samanimelise metsavahikoha järgi, ent ametlikult muudeti Asujaks alles 1977. Laiksaare nimi taastati 1997. Laiksaarega on 1977 liidetud Possa (1797 Possa küla, 1816 taluna Possa Hindrich, 1839 Possa), piiresse kuulub ka Rae küla (1839 Rae).MK
BHO: 284; EAA.1865.3.247/5:4, L 41p; EAN; EMS: IV (20), 857; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Pärnumaa 1930: 510; Rev 1601: 120; Rücker

Lalli3-sseKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1839 Lalli, 1923 Lalli veski.  A3
Küla nimi lähtub talu nimest, vrd talupoja lisanime 1688 Lalle Petter. Tegu on sageda kohanimega, mille L. Kettunen tuletas isikunimest. Lall on ladina päritolu Laurentiuse (uusladina tõlgenduses ’loorberitega ehitu’) tuletisi. XX saj I poolel on küla mõisakuuluvuse järgi kandnud Kuuste nime. Vrd Lalli1, Lalli2. – EE
EO: 200; KNAB; Rajandi 2011: 102–103; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:142, L 143p; Tartumaa 1925: 151; ÜAN

Laossina [`laossina] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Laosina-`sinnaSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1780 Клавшина, u 1866 Кляушенъ, 1872 Клавшино, 1885 Haosina (viga?), 1886 Laosina, 1903 Wana Laosina, Järwe Laosina, 1904 Laossina, Кла́вшино, 1922 Klavišno, 1923 Laosino.  A2
Küla kuulus XVIII saj Värska koguduse alla, XIX saj Lüübnitsa kogukonda ja Kulkna kogudusse. Arvatavasti ei ole kohanimi lähtunud lõunaeestilisest sõnast laoss ’taimelava; lohakil’, vaid pigem kristlikust isikunimest (LaosNicolaus). J. Truusmann seostas kohanime läti sõnaga klausīt ’kuulama’. A. Šteingolde oletab kohanime Клавшино pärinemist eesnimest Кла(в)ша (‹ Клавдий). Kohanime paralleelid Venemaal puuduvad. Laossina külaosad on Liivakülä ehk Liiva-Laossina (läänes, peeti XX saj alguseni ka omaette külaks, 1885 Ново-Клавшино), Mõtskülä (lõunas) ja Vanakülä (keskel). Küla põhjaosas on ↑Lüütjä, endine mõisakoht. Vrd Laose, Laossaarõ. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1903: 165, 175; Hurt 1904: XV; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 540; RL 1922; SeK: 66; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 26; Vasilev 1882: 132; Vene TK 126; VMS; Värska KR 1780–1794: I; ÜAN

Lasva [`lasva] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas, mõis, sks Eichhof, 1561 Ласва, 1588 Lasokulia, 1627 Lastwa, 1630 Laßwa kylla.  A1
Tegemist on vana külaga sama nime kandva järve ümber (1563 Ласва у озерка у Ласва). Mõis rajati siia alles XIX saj. Vastseliina mõisast omaette rüütlimõisaks eraldati Lasva XIX saj II poolel. Varasem kubjaskond küündis Lasvast üle Loosi Vastseliinani ja kandis erinevaid nimesid (1638 Hattusche Kubiasschaf, 1688 Tilsiske Gebiet). Lasva nimi pole selle kirjaliku ajaloo jooksul praktiliselt muutunud. Nime päritolu on hämar. Üks paljudest võimalustest on tõlgendada nime algupärase järvenimena, mis sisaldab väga vanades vetenimedes ettetulevat lõppu -va. Kuid vrd ka talupoja nimi Lassuk Zerepczow 1588. a Lasva küla naabruses *Hatusitsas (Chatuzicza). Lasva saksakeelne nimi Eichhof ’tamme mõis’ valiti ilmselt XIX saj sellel perioodil, kui Nõnova ja Voki-Tamme külas anti paljudele perekondadele nimeks Eiche ja Eichorn. Nimed seostuvad Lasvast lõuna pool leidunud tammikuga, mida kasutati veel XX saj rattakodarate hulgitootmiseks ning millest tekkis Lasva mõisavalla loodeosa nimi Kõdaranukk. Lasvaga on 1977 liidetud Tsirgaski küla, mis on sisuliselt vana Lasva küla põhjaosa, ja ↑Mõskülä (Rõu). Vrd Tammsaare. – ES
PA I: 33, 35; Rev 1624/27 DL: 74,77; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: 7, 14; Selart 2016: 58; Truusmann 1897a: 39

Laulasmaa [laulas`maa] ‹-leKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Laulasma, 1583–1589 Laolaskme, 1591 Laulasken, XVII saj Laulasmeh (küla).  B4
Rootsi ajal oli väike küla 1615 Laurlaskammaby, kuhu XVIII saj II poolel rajati mõis. XX saj alguses hakati ehitama suvilaid ja 1930. a-test oli see juba populaarne suvituskoht. Hiljem asund, a-st 1977 küla. Nime olevat rahvajutu kohaselt saanud laulvate liivade järgi. Kui 1615. a kirjapanek on nimega samastatav (XVII saj II poole kaardile on märgitud kaks küla, edelapoolne ranna ääres Laudlas ja kirdepoolne sisemaal Laulasmeh), siis on Laulasmaa liitne nimi, mis koosneb väikest saart tähistavast sõnast laid : lao ja osisest laskama. Viimane on tähenduselt ebaselge, võib olla ühenduses sõnaga laasmaa ’metsast raadatud heinamaa’. Laulasmaa lõunapiirile jääb Kõltsu (1913 Költso m(ois), sks Wellenhof). Vrd Laulaste. – MK
BHO: 292;  EAA.1.2.C-II-4; EAA.1.2.938:7, L 6; ENE: IV, 369; KNAB; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:418, L 17; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:11, L 20

Lauri1-le›, kohalikus pruugis-lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Põlgaste mõis), 1627 Kasska Lauer, 1783 Lauri Pindo, Lauri Jürri.  C2
Tihedalt koos paikneva tuumikuga küla oli varem Kannastõ nimega (1627 Kannast, 1686 Cannast), nagu kinnitab kohanimekartoteegis kirja pandud suuline pärimus. See hääldus ei pruugi olla algupärane, samahästi on võimalik ka *Kanastõ või muu pikkuskombinatsioon, vrd selle küla alla kuuluv Kaan´a talu. Lauri külanimi tuleb XVII saj peremehe eesnimest Laur (algnimi Laurentius). Külanimeks kinnistus Lauri talurühma nimi XX saj, kui Lauri org sai ümbruskonna tuntuimaks peopaigaks. Lauri eraldiseisvad külaosad on Haukanukk ja Järvemõisa. Vrd Põlgaste. – ES
EAA.1267.1.286:233, L 456;  EAA.308.2.88, L 1; Rev 1624/27 DL: 64

Leetsi-leNõopaik (küla) Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas (Tähtvere mõis), 1627 Leetzi Kuella, 1796 Letzi, u 1900 Летси.  B1
XX saj algupoole kaardid ja kirjasõna osutavad vaid ühele-kahele talule Kärevere silla läheduses. 1977 jagati Leetsi Ilmatsalu ja Kardla küla vahel. M. Fasteri arvates seostub kohanimi sõnaga leetene : leete(t)se ’liivane, savine’ (vrd sm Lieto ja lieto ’lahja (liiva)maa’). Vähem tõenäoline on lähtuda Edela-Eesti levikuga sõnast leets : leetsi ’võsanuga, võsakirves’.EE
EMS: V, 42; Mellin; Rev 1624/27 DL: 133; SK I: 175–176; SPK: 235; Vene TK 42; Wd

Leevaku-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kohalikus pruugis ka Leevaka-lõRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Liewaka, 1585 Lewaka, 1625 Lewack, 1627 Lewa kuella, 1638 Lewo kylle, 1670 Leuacka, 1822 Lewaka, 1839 Lewako.  C1
Tegemist on põlise külaga, kus XIX–XX saj oli Toolamaa valla keskus. Leevaku kui vana külanime lõpp on pikka aega olnud -a, alles XIX saj on selle asendanud -o, tänapäeval -u. Asendumist võib olla tinginud nime ümbertõlgendamine *kko-lõpuliste hulka, nt *leevak : *leevakuq (st küla elanikud „leevakud“). 1627. ja 1638. a nimekujud on erandlikud, tüves sisalduv -k- on nendes tõlgendatud sõna küla lühenduseks. Võib üsna kindlalt väita, et Leevaku (varem Leevaka) nimes sisaldub kadunud isikunimi. Selle päritolu pole selge. Vrd tänapäeva poola perekonnanimi Lewak. Alternatiiviks slaavi k-liitele on läänemeresoome kka-lõpuline nimi, vrd nt sm perekonnanimi Lievonen. Leevaku küla ääremaadel on karjamõisad Puusta (sks Lichtenhof) ja Vahtsõmõisa (sks Neuhof). Neid on vahel peetud eraldi küladeks, Puusta kuulub praegu Võukülasse. Leevaku läänepiiril on Tõrduperä talud samanimelise soo ääres. Vahtsõmõisa taga olnud kandikohtade küla Laanõ (Laane) nimi seostub laialt tuntud metsanimega Leevakolaan Räpina ja Põlva khk piiril. Laanõ liideti Leevakuga 1977.ES
EAA.567.3.190:13, L 13; EAA.1269.1.796:204, L 502;  EAA.2469.1.762, L 1; PA I: 94, 183; Rev 1624/27 DL: 70; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 10, 28; Rücker; Sukunimet 1992: 280

Leevi-leRõuküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Löweküll, 1525, 1534 Leinenküll, 1561 Дер. Левикелъ, 1588 Liewika, 1627 Lawakuell, 1638 Lewy külla, 1684 Leefwe Kylla, 1839 Löweküll.  B3
Baltisaksa kohalookirjutus on võtnud seisukoha, et esmamainingute kirjapilt allikapublikatsioonis LGU on ekslik, p.o Lewenküll. Tartu piiskopi poolt väikesele läänimehele antud vana küla Võhandu jõe ääres kuulus XVII saj lahustükina Saaluse mõisa alla, sellest ka kihelkondlik kuuluvus. 1726 sai Leevist iseseisev mõis. Leevist, Vastse-Koiolast ja Palomõisast tekkinud asula kasv XX saj alguses tõi kaasa uue Leevi valla moodustamise 1938. a haldusreformis, vald kestis 1950. a-ni. 1920. a-tel tekkinud Leevi asundus muudeti 1977 külaks. Leevi nime saksakeelne kirjapilt hakkas esisilbi ö-d sisaldama alles XIX saj. Tõenäoliselt oli see ümbertõlgendus sõna Löwe ’lõvi’ alusel. Erandlikku 1588. a kirjapilti Liewika tuleb võrrelda Leevaku nime sama aja üleskirjutusega Lewaka. Nime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisem on päritolu isikunimest, seda võiks näidada ka vana omastavalõpp -n nimekujus Lewenküll. Vrd keskaegseid isikunimesid Leve Meell, Leweles. Tõenäoliselt pole see isikunimi kokku viidav Vana Testamendi prohvetinimega Leevi, kuna küla võiks olla nime saanud enne ristiusu levikut. Nime saamine sõnast lööv ’savilööv, tellisetehas, suur hoone’ pole Leevi puhul üldse tõepärane. Leeviga liideti 1977 ↑Palomõisa (Palo küla). Leevi piiresse jääb ka endise Vastse-Koiola (sks Neu-Koiküll-Kirrumpäh) mõisa süda (Plv). Vrd Levala1. – ES
BHO: 320; EAA.308.2.178; LGU: II, 430, 714; PA I: 35; PTK I: 119; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 178; Rücker; Stoebke 1964: 47; Truusmann 1897a: 39

Leevijõe [leevi`jõe] ‹-le›, rahvakeeles ka Leevi-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1534 Lewenkuyll, 1584 Liewikula, 1588 Lewikula, 1675 Levi-Külla, 1829 Dorff Löweküll, 1844 Hoflage Lewiküll (karjamõis), 1925 Leevi.  C1
Küla oli olemas juba piiskopkonna ajal, esmamainimise ajal kuulus Reynolth Vyffhusenile. Kuni Kurista mõisa eraldamiseni Ahja mõisast oli Ahja, siis Kurista mõisa all. 1829 müüdi küla ja veski Vastse-Kuuste mõisale, samast aastast on esimene teade ka karjamõisast (sks Lewiküll), mille põldude laiendamise käigus kaotati kuus-seitse talu, mis moodustasid Jõeküla. Karjamõisa maadele tekkinud Leevi asundus liitus 1930. a-teks külaga. Külanimi on algselt olnud Leeviküla, mis XX saj lühenes kujuks Leevi ja muudeti 1977 Leevijõeks, et eristada teistest Leevi-nimelistest paikadest. Leevi jõgi teeb küla juures silmuse, jões leidunud palju vähke ja varem isegi pärlikarpe. J. Simm arvab J. Mägiste isikunimede loendile tuginedes, et tegemist võib olla isikunimega, jättes selle siiski küsimärgiliseks. Kindlasti on jõenimi seotud külanimega. Kumb neist on esmane, jääb lahtiseks. Leevijõe osa on Popsiküla Külajärve ja Veskijärve vahel.MJ
BHO: 305; KNAB; LGU: II, 599; PA I: 137, 262; Rootsmäe 2016: 391–393, 423; Simm 1973: 61, lisa 79–81; Simm 1975a: 189; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Leevre [`leevre] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Leevri ~ `Liibre Kulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Lewer, 1421 Ledener, 1689 Lefferby, 1726, 1798 Lewer.  A4
Mõis eraldati Kasarist XVII saj II poolel. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus hiljem kadus, 1970. a-tel ja praegu on ta Sooniste osa. Leevre külaks hakati hiljemalt XX saj alguses nimetama mõisast põhjas paiknevat küla. Leevre nimi oli kaheosaline, algusosa lee, leet või leede, järelosa äär, kui esimeses kirjapanekus ei ole kirjutusviga (u asemel n). XVI saj oli nimi juba vere-lõpuline (1535 Perto Ledever, Kerick de Ledevere; Hermen Leydevere). Leevre vana küla on kutsutud Kasenurme külaks (1583–1589 Kasenom, 1607 Kasenarmaby, 1798 Kassenorm). 1930. a-tel mõisteti selle nime all Leevre lõunaosa, endine Kasenurme (Kudri) mõis asus aga Leevre tuumikust põhja pool varasemas Käända külas. Leevrega on 1977 liidetud ↑Karusmaa küla. Vrd Käända, Leedri. – MK
Bfl: I, 137; EAA.1.2.941:1643, L 1633p; EM: 83; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 88; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:8; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:33, L 44p; Stackelberg 1928: 190, 191

Lehmja1 [`lehmja] ‹-leJürküla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Rosenhagen, 1241 Lemethel, 1432 Lemede, 1576 Lembde, 1630 Gross- und Klein-Lemijall.  C4
Lehmja on ajaloo jooksul paiknenud kolmes kohas. Taani hindamisraamatus mainitud Lehmja küla asus praeguse Jüri aleviku piires; hiljem jagunes „suureks ja väikeseks Lehmjaks“. U 1630 rajati „väikese Lehmja“ kohale Lehmja mõis, mis sai omaniku Bogislaus Roseni järgi saksakeelseks nimeks Rosenhagen. „Suur Lehmja“ oli alles veel 1744, kuid kadus a-ks 1765. Pärast seda kandus Lehmja nimi aegamööda üle Lehmja mõisa suurimale külale *Jagumäele, XX saj allikates on see juba Lehmja küla. Lõpuks, 1977. a asulareformi käigus nimetati viimane Assaku alevikuks (↑Assaku1) ning Lehmja küla moodustati endistest lõuna pool Lehmja lool (Looväljal) paiknenud hajataludest ning ↑Pildikülast (eraldati uuesti 1997). See vastas osaliselt kunagisele „suurele Lehmjale“. Praegune Lehmja küla ei ole enam ajaloolisel kohal, kuid paikneb kahe Lehmja nime kandnud koha vahel. L. Kettunen oletab, et nimi on varem olnud *Lehmajala, mis on vahest olnud isiku hüüdnimi (vrd Põrssajala). P. Johansen seob Lehmja isikunimega Lemmet (Kettuneni järgi tuleb see tüvest *lemb). Õigus näib olevat mõlemal: varasematest nimekujudest ei nähtu kuidagi järelosis -jalg, vaid pigem on nimi võinud olla *Leemeda (nimest Leemet). XVI saj-st alates on aga nimi ümber mõtestatud *Lehmjalaks (vrd 1540 Lemeialck, 1571 Lemjalck, samas kihelkonnas ka Kautjala ja Vaskjala), mis aegamööda lühenes Lehmjaks.PP
Bfl: II, 429; EO: 54; Joh LCD: 476–477; LCD: 47r; Paucker 1847–1849: I, 16; Simm 1975b: 575

Lehtmetsa1 [`lehtmetsa] ‹-`metsaHJnküla Harju maakonnas Anija vallas (Kehra mõis), 1945, 1970, 1978 Lehtmetsa.  C4
ENE varasemas väljaandes (1972) on ilmselt ekslikult öeldud, et Lehtmetsa küla tekkis Kehra küla ja mõisa ääremaale XIX ja XX saj vahetusel, kuid kohanimekartoteegi järgi on see pärast maareformi Kehra mõisa talude karjamaadele rajatud asundustaludega küla. Tõenäoliselt on küla saanud oma nime sellest, et küla ümbruses on palju lehtmetsa. Vallakirjades oli Uuearu nime all kuni u 1939, kui pakuti välja praegune nimi, sest vallareformiga tuli üle teine Uuearu küla Alavere vallast.MJ
ENE: IV, 395; ERA.14.2.713 (Anija vallavolikogu 24. III 1939 koosoleku protokoll); KN; KN: Vilbaste; KNAB

Leisi1`Leisi ~ -sseKrjalevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Laisberg, 1645 Löißkull, Loyßküll, Löysekull, 1798 Laisiküll.  C2
Leisi riigimõis rajati XVII saj II poolel. XIX saj jagati suurem osa maast talupoegadele ja mõisamaa anti õigeusu kirikule. XX saj alguseks oli tekkinud alevik, mis hõlmas ka põhja pool Parasmetsa mõisa maid. 1970. a-tel oli nimekirjas kaks nummerdatud Leisi küla, millest 1977 moodustati uuesti alevik. Leisi mõisa nimi põhineb arvatavasti külanime kaudu isikunimel, vrd Leis. Leisi aleviku põhjaosas, Mustjala maantee käänukohal asus varem Parasmetsa mõisa Jõe karjamõis (sks Charlottenthal, 1781 Charlottendahl). Leisiga liideti 1977 ↑Olgaküla. Vrd Leisi2, Leisu. – MK
 EAA.2072.3.262, L 2; EM: 121; KNAB; SK I: 176–177

Lellapere [lellapere] ‹-`perre ~ -sseRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Lellefer, 1241 Lælleuer, 1512 Lelfer, 1725 Lellefer, 1732 Lellewerre m.  A1
Alguses küla, pärast 1626 mõis (eraldati Sikeldist), misjärel küla kadus. 1920. a-test asundus. 1936 nimetati Sepa külaks, sest seal elavat kaks seppa; 1945 oli nimekirjas taas Lellapere küla. L. Kettunen oletab seost sõnaga lell ’isavend’; Lello on ka isikunimena esinenud. Lelle aleviku nimi tundub olevat samast tüvest. Nime järelosa -vere teisenemine -pereks on hiline. Käbiküla ja Lellapere piiril on endine Järvakandi mõisa alla kuulunud Kabeli küla, liidetud 1977, mis on nime saanud Peetri kabeli (1857 Kapelle St. Petri) järgi; küla kujunes XX saj alguseks.PP
Bfl: I, 774; EAA.3724.4.60; EO: 277–278; ERA.14.2.713 (Järvakandi vallavolikogu 30. XII 1936 koosoleku protokoll nr 4); Joh LCD: 470; LCD: 41v; Rev 1725/26 Ha: 273; Thor-Helle 1732: 313

Lellapere-Nurme [lellapere-nurme] ‹-leRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Lellapere mõis), u 1900 Нурме.  A1
XX saj alguseks kujunenud küla. Nimi pärineb ilmselt Nurme kõrtsilt (1803 Nurme Körzy Jurry), mis paiknes praeguse küla põhjaservas. Kuni 1977. a-ni oli küla nimi Nurme (või Nurme II), 1977 liideti Käbikülaga. Taastamisel 1997 lisati nime ette mõisa järgi Lellapere, et eristada seda teistest Kehtna valla Nurme küladest (Kehtna-Nurme, Valtu-Nurme).PP
EAA.864.1.15:5, L 4p; Vene TK 42

Lepispea [lepis`pea] ‹-leKadpaik Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1732 Leppispä Jürry (talupoeg Võsu külas), 1796 Leppispa (küla).  C2
Tänapäeva Võsu aleviku lääneots. On olnud ka samanimeline talu. XX saj mainitud külana, liideti Võsu aleviga selle moodustamisel 1971. Nime aluseks on loodusnimi, mille lähe on omadussõna lepine : lepise puunimetusest lepp + pea ’poolsaar, ots’.MK
KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 71

Liguri-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Krabi mõis), 1684 Luggur Hindrick, 1796 Dorf Liggure.  B4
Algselt talu ja talurühma nimi kujunes külanimeks XX saj. Selle lisanime päritolust pole midagi teada. On olemas võimalus, et Liguri nimi on saadud 1638. a mainitud talupoja Kuyw Jürgen järgi. Oletus, et *Kuiva Jüri nime on keelemänguliselt varieeritud (*Ligu JüriLiguri) jääb küll ilma igasuguse faktilise toeta, kuid suulise pruugi nimedes tekib aeg-ajalt selliseid vastandtähenduslikke variante. Liguriga on 1977 liidetud ↑Kerikutsi küla.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.403:581, L 519p; Rev 1638 I: 194

Lihtensteini-`teiniRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis), 1866 Hofl. Lichtenstein.  B3
Küla on saanud nime Palo mõisa Lihtensteini karjamõisalt. Põlistalusid Savi, Savinurmõ, Laanõ, Tuudipalo jt on 1871 liigitatud ka *Savisaare (Sawwisaar) külanime alla. Külade nimekirjas hiljemalt 1945. Lihtensteini nime andsid sakslastest mõisaomanikud karjamõisale ilmselt võrdluses Liechtensteini vürstiriigiga. Samas kandis paiknevat künklikku männimetsa Vinso ja Palomõisa vahel nimetati XX saj algupoolel ka Veriora Šveitsiks.ES
 EAA.2469.1.759, L 3; EAA.1269.1.797:80, L 160

Lihula viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna lihunik viipevaste, viibe „lõikuma“.
Lihula2-sseLihlinn Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Leal, 1211 Leale, 1519 Leal, 1798 Lihhola Lin.  B3
Lihulas oli muistsete eestlaste linnus. 1211 määrati Lihula piiskop Theoderichi residentsiks. 1234–1242, uuematel andmetel (M. Mandel) 1238–1242, ehitati muinaslinnuse asemele kivilinnus. Alev tekkis Lihula lossi juurde juba XIII saj. Hävitati ordu ja piiskopi vaenus 1298, kuid ehitati uuesti üles. Hävis samuti Liivi sõjas nagu ka kivilinnus. XIX saj II poolest algas uus tõus, Lihula kujunes kohalikuks keskuseks. Ametlikud aleviõigused sai Lihula 1945, linn al 1993. Lihula nime on seletatud mitmeti. Nime aluseks on L. Kettunen ja M. Kallasmaa pidanud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu. On tõenäoline, et algselt on nimi kuulunud muinaslinnusele, mis asus mäel, seega madala maaga seonduvad liga, ligu ja lehu (viimane on sõna, mis kuskil mujal ei esine kui Eiseni artiklis) ei sobiks hästi tähenduse poolest. Maastikulistele iseärasustele on juhtinud tähelepanu juba arheoloog E. Tõnisson. Lihula kirdeosas paiknes varem Lihula mõis (sks Leal-Schloß), mis rajati XIII saj. XX saj tekkis sinna asundusküla, mille tuumik oli 1970. a-tel Lihula asund. 1977 nimetati see Lihula alevikuks, 1982 liideti Lihula linnaga (sellal aleviga). Vrd Lehola. – MK
BHO: 294; Eisen 1921a: 5; EM: 84; ENE: IV, 437–438; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Mellin; Stackelberg 1928: 114; Tarvel 1999a: 53

Liivoja [`liivoja] ‹-leLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Jõgeva mõis), u 1900 Ливоя (talu), 1909 Liwoja.  A2
Liivoja talust XX saj alguses väljakasvanud küla. Nimeks on saanud küla lähedal oleva looduseseme nimi. Pärast Teist maailmasõda kuni a-ni 1977 kandis Mäe-Liivoja nime; Mäe oli 1920.–1940. a-tel iseseisev küla.VP
BAL: 599; PTK I: 120; Vene TK 42

Linnanõmme [linnanõmme] ‹-`nõmme ~ -leTrmpaik (küla) Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Lohusuu vallas (Avinurme mõis), 1839 Lin̄a nöm̄e (talu).  A4
Liideti 1977 Piilsiga. Külana kujunes välja XX saj alguses, varem samanimeline talu. Nime motiiv ei ole selge. ¤ Kord tahtis Kalevipoeg endale linna ehitada. Ta kandis kivid kokku ja hakkas ehitama. Vanapagan aga tahtis Kalevipoega ehitamise juures takistada ja alati, kui Kalevipoeg ehitas linna alusmüürid valmis, lõhkus need öösel ära. Ükskord, kui Kalevipoeg parajasti linna ehitas, hakkas Vanapagan Kalevipoega suurte kividega loopima. Ta loopis kogu Kalevipoja linna ja selle ümbruse kive täis. Nüüdki on see koht veel kive täis ja põldudel on suuri kivimürakaid näha, Rahvas hüüab seda kohta Linnanõmmeks. Linnanõmm asub Mustveest kuue kilomeetri kaugusel. (1939)PP
KM: ERA II 249, 197/8 (1) – 1939; KNAB; PTK I; Rücker

Listaku1-le›, kohalikus pruugis-lõPlvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Võru mõis), 1757 Listago, 1795 Listako Jacob, 1839 Listago.  A1
Algselt oli tegemist Kääpa küla juurde arvatud hajatalu ja talurühmaga, mis muutus külaks, kui siin XX saj paiknes Väimela ja hiljem Võru metskond. Listaku kui talupoja lisanimi ilmub allikatesse XVIII saj keskpaigas üheaegselt nii Kääpa kui ka Tsolgo külas. See võib olla kaasa toodud Räpinast, vrd 1670 Lissako Johan Naha külas. Nime päritolu pole selge. Ka esmane sõnatähendus listak ’liistak’ võib talupoja lisanimeks saada, sest umbes samal ajal on paikkonda tekkinud vastandliku tähendusega Pundsaku lisa- ja talunimi. Tegijanimena võiks listak kokku kuuluda tegusõnaga listma, lõ̭stma, lõ̭ssatama ’läbi ajama, roti kombel teri sööma, sõklaid järele jättes’. Kolmas võimalus on slaavi päritolu k-liitega isikunimi. Listakuga on 1977 liidetud osa Tõudsimäe külast.ES
EAA.3147.1.172:76, L 64p; EAA.1865.2.62/14:17, L 30; Roslavlev 1975: 29; Rücker; Wd

Litsemaa [litse`maa] ‹-leTrmpaik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laiuse mõis), 1866 Litsimets (mets).  B1
Liideti 1977 Ookatkuga. Tegemist on hilise külaga, mis tekkis ilmselt XX saj esikümnenditel, sest verstakaardil on selle koha peal veel mets. Rahvajutu järgi olevat mõisnik metsa kinkinud oma toatüdrukule (litsele).PP
PTK I: 123

Liusvere [`liusvere] ‹-`verre ~ -sseKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Preedi mõis, Udeva mõis), 1564 Laustfer, 1686 Liustfer, Luistfer, 1913 Luiswerre, Liiswerre.  B4
Kuulus juba hiljemalt 1569 osalt Preedi-Rõhu, osalt Udeva-Norra mõisa alla. Viimast osa kutsuti ka Norra külaks (osa sellest kuulub praeguse Udeva küla alla). Teist poolt kutsuti ka Rõhu-Liusvere ja Rõhu külaks. Rõhu poolel oli veel Rõhu saunaküla. 1977–1997 oli ametlikult Norra osa. L. Kettuneni pakutud võrdlusi sõnadega liusk : liusu ’kallak’, lius : liusa ’uisk’ vanemad kirjapanekud ei toeta, kuid siin võib tegu olla hilisema ümbermõtestamisega, sest reljeef võis sellist kasutust motiveerida. Pigem on nime algusosa pärit isikunimest. Praegune kuju on teada küll juba 1686, kuid veel XX saj algul kasutati ka Luisvere kuju. Vrd Lustivere. – FP
BAE: 414, 418; EAA.1.2.933:191, L 190; EAA.1.2.942:680, 685, L 665p, 668p; EO: 292; EVK; KN; Ungern-Sternberg 1912a: 21

Liva-leHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Patküla mõis), 1715 Liwwa Markus (talupoeg Patküla mõisas), 1977 Liva (küla).  A2
Nime päritolu on teadmata, alal on olnud küll mitmeid Liiva talusid. Ü. Tarkiainen on samastanud nimega 1688 Liwa Kylla, ka 1724 on Patküla mõisa all märgitud Liwa Külla. Kirjaviisi järgi tuleks neid lugeda Liiva. Patküla mõisa alal on Liva või Livva esinenud lisanimena, vrd 1744 Liwwa Peter und Jürry, 1795 Liwwa Juhan̄, 1811 Liwwa Johann. Hiljem on seda lisanime kirjutatud Liwa. Vrd sm liva ’puder, lima’. Väike võimalus on, et lisanimi on kujunenud alal varasemalt esinenud lisanimest, vrd 1638 lähedase mõisa (sks Blanckfeldhof) all talupoeg Libba Hans, võis olla sama mees, kes 1624 Lybbo Hans. XX saj on Liva olnud talunimi. Varasem nimi oli kuni 1977 Alaküla (Ala küla). Nimi oli antud Patküla mõisavalla Väikese Emajõe ääres asuvale osale. Mõisavalla kõrgemal asuvad osad kandsid Keskküla (↑Jõgeveste) ja Mäeküla (↑Patküla) nime. Livaga on 1977 liidetud osa Luitsepa ehk Liutsepa külast (1970).MK
EAA.567.3.91:13, L 10p; EAA.1865.3.176/9:21, L 110p; EAA.1865.3.177/12:12, L 11p; EAN; ERA.T-6.5.78, L 1; KNAB; Ojansuu 1920: 141; Rev 1624 PL: 86; Rev 1638 II: 133; RGADA.274.1.181/1:94, L 87p; RGADA.274.1.214:37, L 219p

Lodja`Lotja ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, karjamõis (Voltveti mõis), XVII saj II poolel Lodia (karjamõis), 1797, 1839 Lodja.  A1
Küla asub Lodja oja kaldal. Lodja on olnud XX saj alguseni Voltveti mõisa karjamõis, hiljem asundus või küla. 1970. a nimekirjas on nii Lodja asundus kui ka küla; asundus liideti 1977 Sigastega. Nimi pärineb isikunimest, vrd LoddiLudwig, mis on rahvaetümoloogiliselt asendunud sõnaga lodi : lodja. Lodja külaga on 1977 liidetud Kallaste (1922, ka Varese), ↑Münniku, ↑Napsu, Surtsi (1586 Surczi Mik, 1758 Auf Surtze Hans Land Surtzi Johann) ja Veski (1758 Weske Adam, u 1900 Весге, 1922 Veske) küla. 1930. a-tel on eraldi külad olnud ka Rinnaku idas ja Kauoja lõunas.MK
 EAA.308.2.12, L 1; EAA.567.3.246:5, 4p; KNAB; Mellin; PA IV: 217; Rücker

Logina-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1715 Loginalt (alaltütlev), 1730 Loggina Kul, 1731 Loggina, 1796 Loggina, 1923 Logina.  A3
Logina on kogu aeg seotud olnud Alakülaga, esinedes kord ühe, kord teise nime all, enamasti küll Loginana. 1688. a revisjoni alusel on külas olnud kolm peret nimega Loggina ja küla kuulus Haaslava mõisale. XVIII saj kuulus küla Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. Külas on Logina talu, mille juures oli küla veel XIX saj lõpul, nagu tõendavad ahjuvared talu lähedal põldudel. Praegu kutsutakse Loginaks ainult Alaküla loodenurka. Ametlikus arvestuses oli XX saj küla nimi Alaküla a-ni 1977, kui taastati Logina nimi. Alaküla nimi on säilinud naabruses Haaslava vallas. J. Simmu järgi pärineb nimi vene isikunimest Логин. Ka rahvatraditsiooni järgi rajanud Logina talu venelane, kasakas Loginov. See on võinud toimuda XVII saj keskel või II poolel, sest 1711 on surnud Logina Ivani Märt, kes võis olla esimese asuka poeg. Samal ajal, XVIII saj algul, oli külas juba neli-viis Logina peret. Vrd Alaküla3. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 376–377, 395; Simm 1972: 289–290; Simm 1973: 24, lisa 63; ÜAN

Loksa viipenimi. Kohamärk osutab Valgejõel asunud vesiveskile.
Loksa3-leKuulinn Harju maakonnas.  B2
Loksale ehitati 1874 tellisetehas, mille ümber kasvas XX saj algul välja alevik, al 1948 alev. Linnaõigused sai Loksa 1993. Linn hõlmab ka osa Loksa küla varasematest taludest. Rahvasuu räägib, et kui tsaar Aleksander II mõrvati, oli Talvepalee alla tehtud tunnel Loksa tellistest. Ka olevat pool Helsingi linnast neist ehitatud. Loksa linna edelaosa Valgejõest lõunas kutsutakse Loksa-Nõmmeks. Vrd Loksa1. – MJ
EVK; KNAB; Tarvel 1983: 64; Vilbaste 1956: 150–151

Lokuta2-leKadküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Tõdva-Kõnnu mõis), 1586 der Mühle zu Lokata (veski), 1726 Lockota (küla), 1765 Lokota (karjamõis), 1796 Lokkota (küla).  B1
1977–1997 oli Vahakulmu osa. Küla on tekkinud veski ümber. XVIII saj lõpul oli ka samanimeline karjamõis. XIX–XX saj vahetusel vabadikuküla. Nime lähtekohaks on L. Kettunen pakkunud lokutaja ’lokulööja’. Vrd Lokuta1. – MK
BHO: 317; EAN; EO: 230; KNAB; Mellin; Rev 1586: 45

Lossina-sse›, kohalikus pruugis-he›, kohalikus pruugis harva LossinaqLossinilõVaspaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Loosi mõis), u 1900 Лоссина, 1909 Lossina.  B1
Lossina talud on esimest korda nähtaval kolmeverstakaardil u 1866. Tõenäoliselt tekkisid need siis, kui pärast 1850. a tehti tühjaks Loosi ja Kivi talude maad, et rajada Loosi mõis. 1977 liideti Lossina Lepassaarega, väiksem läänepoolne osa teispool vallapiiri Hellekunnuga. Lossina nimi võiks olla saadud Loosi taludest tulnud peredelt: Loosi ~ Lossi + naaq ’need’, st Loosi omad. Selline nimemoodustusmudel üldistuva sõnaga naaq töötas Vastseliinas veel XX saj keeles. Seletuse usutavust vähendavad kahe nime häälikupikkuste erinevused. Siiski on ka Loosi nime kirjutatud Lossi (1688). Kui oletada, et Loosi nime aluseks pole mitte maastikusõna, vaid vanavene lisanimi Лось ’põder’, võiks selle nime mugandus *Loossi sobida nii Loosi kui Lossi lähtealuseks. Vrd 1588 Tabinas Jak Losow. Midagi kindlat selle võimaliku arengutee kohta väita ei saa. Teine võimalus on nimekasutajatel tekkinud täiendav seos sõnaga loss ’hurtsik, lobudik’, mis võis samuti Loosi naaq aluselt Lossina nime kujundada. Vrd Loosi. – ES
BAL: 673; EMS: loss4; Faster, Saar 2002: 175, 194; Kjuršunova 2010: 315; PA I: 35; Roslavlev 1976: lisa 7; Tupikov 2004: 232; Vene TK 42; Vene TK 126

Luiste [`luiste] ‹`Luiste ~ -sseKulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis (Luiste-Loodna mõis), sks Luist, 1505 Ludes (küla), 1798 Luides, Luisti M.  A1
Luiste mõis eraldati Loodnast 1645. XIX saj lõpus sattus Luiste Loodnaga sama omaniku kätte ja maavaldus liideti Loodnaga 1914. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Luiste külaga. Nime päritolu jääb ebaselgeks, alusena on oletatud suguvõsanime Lode. Eesti päritolu korral võiks võrdluseks tuua sõna lude, luuded ’teatud umbrohi’ või sellest saadud ne- : se-tuletise, samuti luste (luiste) ’teatud umbrohi, heintaim’. Mõisast lõunasse jääva Luiste vana küla algne nimi on Viira (1505 Vier, 1798 Wiira), nime on tuntud veel XX saj. Luiste ja Viira vahel oli 1930. a-tel väike Leeniste küla.MK
BHO: 324; EAA kinnistud; EM: 83; KNAB; Mellin; Paucker 1852: 29

Lusti2-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka Piller`pall-`palliUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Lustie Ernst, Hoech Lusty Hans, 1627 Lusti Jann, 1762 Lusti Ad.  C1
Siinse Lusti küla nime eelkäijaks on Lusti talu ja Lusti kool. Vana nimega Kobela külas asunud talu näitab keskse talurühmana juba 1839. a Rückeri kaart. Kobelasse 1854 rajatud kooli nimetati esialgu Hannuste kooliks (talu järgi), al 1878 Lusti kooliks. Kooli uus nimi olevat kinnistunud mitte Lusti talude, vaid koolmeistri perekonnanime Lust järgi. Kobela küla keskosa talusid ei müüdud päriseks, need mõisastati ja hävitati XX saj alguseks. Mõisavälja keskele jäi alles Lusti kool. 1920. aastatel rajati asundustalud, taastatud küla kandis edasi Kobela nime. 1970. a rahvaloenduse kaardil tähistatakse Lusti küla nimega veidral kombel hoopis Sillaotsa talu ümbrust. 1977 liideti see „Vale-Lusti“ Antsu külaga. Senise Kobela keskmes paikneva Lusti koolimaja järgi sai Kobela küla uueks nimeks Lusti, Kobela nimi anti aga Boose mõisast tekkinud alevikule. Lusti kool viidi 1981 üle parkmetsa Antsla linna külje all, kuhu oli ehitatud lasteaed Pillerpall. Lasteaiaga külaosa nimetatakse tänapäevalgi Pillerpalliks, Lusti küla nime kasutatakse rohkem vana Lusti koolimaja ümbruses. Külanimi on tekkinud talupoja lisanimest. See võib olla saadud sõnast lust, aga võib sisaldada ka raskesti kindlakstehtavat isikunime, seda eriti juhul, kui u on olnud pikk. Vrd Luustoja (Har), mille kirjapilt ürikutes on samuti Lust-alguline. Vrd Kobela, Lusti1. – ES
EAA.1270.1.264:30, L 29p;  EAA.3724.4.1867, L 3; Kinsi 1997; LGU: I, 207–208; Rev 1601: 57–58; Rev 1624/27 DL: 106; Rücker; Vene TK 42

Lutsu3-le›, kohalikus pruugis-lõHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Koikküla mõis), 1627 Ludse Mick, 1638 Luzemick, 1688 Lutzu, Lutzi, 1805 Luzzo Johan, 1839 Lutzo (küla), u 1900 Луцу (talu), 1949 свх. Тахе (sovhoos Tahe).  B3
Kahe Lutsu talu nimest tuli külanimi XX saj keskel, kui siin paiknes juba 1940. a-tel asutatud sovhoosi Tahe kontor. Koikküla Lutsu nime päritolu kohta kehtivad samad võimalused mis teistegi Lutsu külade ja talude kohta: kalanimetus luts, eesnimi LutzLudwig jt. Tänapäeval on Lutsu küla alla liidetud ka ↑Kõpsi kant (Krl). Vrd Lutsu1, Lutsu2. – ES, MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.572:1, L 1p; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 97; Rev 1638 I: 208; Vene TK 42

Luuküla [`luuküla] ‹-`külla›, kohalikus pruugis `Luuküläküla Venemaa Pihkva oblastis Peipsi taga, vn Луг, 1848, 1852 Lu-küll, Лугъ Чухны, 1849, 1867 Lug, Чухонскій Лугъ, Лугъ, u 1866 Лугъ (Чухны), 1917 Luuküla, Лугъ.  B2
Luuküla on eeldatavasti vana eesti asustusega küla teisel pool Peipsit Rämeda (Remda) poolsaarel, kiriklikult kuulus Võnnu, hiljem Räpina kogudusse. Luukülas on eestlaste kalmistu, XX saj alguses oli siin eesti kool ja vennastekoguduse palvemaja. I. Arensi andmeil nimetati kogu piirkonda veel XX saj I poolel Samolva nukaks. Kuigi nime päritolu näib esmapilgul olevat läbipaistev (luu + küla), on tõenäolisemalt tegu vene nime mugandusega, vrd луг ’niit, aas, luht, heinamaa, rohumaa’. K. Pajusalu arvates pole ka võimatu, et lähtesõnaks on loog, mille pikk täishäälik o on lõunaeestipäraselt kõrgenenud u-ks. Sõna lõunamurretes uuemal ajal ei tunta, ent pole välistatud selle säilimine kohanimes. Luuküla kõrval on eesti asustusega küladena teada veel Ersova (Ершово), Grivki (Гривки), Kaameniku (Каменка), Kasakova ehk Kähri (Казаковец), Koslova (Козлово), Kriiva (Власова Грива), Ruudja (Чудская Рудница), Solna (Яновы Заходы) ja Suurõseere (Чудские Заходы); eesti nimede all on lähikonnas tuntud Haniva (Пнёво), Kuurakõstõ (Курокша), Märämäe (Кобылье Городище), Ruuvja ehk Rovja (Путьково), Rämedä ehk Rämja (Ремда), Samblõkülä ehk Samblaküla (Самолва), Vanakülä (Старый Мтеж) ja Vantusõ (Мтеж). On andmeid ka varasemast õigeusklikust eesti (seto?) asustusest Hovanova (Хаваново, Молитвенно), Ludva (Лудва), Oss´atna (Осотно), Tabori (Таборы) ja Väiko-Rovja (Хомутово) külas.AK, PP
Arens 1994: 42, kaart 4; Kallas 1903: 3; KNAB; Köppen 1849: kaart; Köppen 1867: 103; Moora 1964: 105–106, joon 8; Nigol 1918: 18; Setomaa 2009: 444–446, tabel 1, joon 2; Vene TK 126

Lõtina-sse›, kohalikus pruugis Lõ̭tina-heSeküla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Лы́тино, 1585 Лыткино, 1849 Лытино, 1866–1867 Лыкина, 1886 Lõtina, 1897 Лыпино, u 1900 Лытина, 1903 Lõtina’, Lыtina, 1904 Lõ̭tina, Lõ̭õ̭tina, Лы́тино, u 1920 Lõõtino, 1922 Lõtino.  B2
Küla kuulus XIX saj keskel Irboska, XX saj algul Mõla kogudusse. Tundub, et külal puudub setopärane nimi. J. Truusmanni järgi on Pihkvamaal Лыткино küla, mille nimi tuleneb sõnast лытка ’jalg’ või лытать ’ära jooksma’. Vanavene mehenimena on XV saj registreeritud Лытка ning isanimena Лыткинъ. Venemaal Jaroslavli oblastis on mitu Lõtino (Лытино) küla, samas esineb venelastel ka perekonnanimi Lõtin (Лытин). Vrd Litvina. – AK
 EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Ernits 2012: 40; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903; Hurt 1904: XXIV; RL 1922; SeK: 75; Truusmann 1897b: 38; Tupikov 1903: 235, 631; VES; VMS

Lõunaküla [`lõunaküla] = Storbyn [`stuur`bü(ü)n] ‹-i›, kohalikus pruugis Storbin [`stour`bi(i)n] ~ Storbien [`stour`biien] Jõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaarel, rts Stora byn [`stuura`bü(ü)n], erts Stora bin [`stoura`bi(i)n], 1854 Das Grössere Dorf, u 1900 Бол. Деревня, 1913 Суръ-кюла.  A2
Eestikeelne nimi viitab küla suhtelisele asukohale Naissaarel (vrd Tagaküla). Rootsikeelne liitnimi koosneb sõnadest stor ’suur’ ja by ’küla’, mis näitab, et tegu oli saare tähtsaima külaga. Seda on ka eesti keelde tõlgitud Suurkülaks. XX saj alguses on sündinud rööpnimi Södra byn [`söödra`bü(ü)n, kohalik `söödra`bi(i)n], mis on ilmselt eesti nime tõlge. Tavapruugis jaotati Lõunaküla külatänava põhjal kaheks, põhja- ja lõunaosaks. Nende nimed olid vastavalt rootsi keeles Oppibyn (kohalik hääldus oppe-bin) ’ülaküla’ ja Neribyn (kohalik hääldus neere-bin) ’alaküla’. Küla idapoolsem osa kandis nii eesti kui ka rootsi keeles Männiku nime. Kohanimede häälduskuju Naissaarel vaheldus XX saj nii põlvkonniti kui ka linnastumise tõttu, kuid eriti seepärast, et kahe maailmasõja ajal pidid saarlased oma elupaiga ajutiselt või püsivalt maha jätma. Naissaarel olid oma „kolm kohalikku keelt“: Naissaare rootsi keel, riigirootsi ja eesti keel. Seda tunnistavad hästi ka saare kohanimed. Vanematel kaartidel viidatakse külale lihtsalt Naissaare nimega (1798 Nargen, 1871 Naisare). Pärast Teist maailmasõda, kui saar oli sõjaline tugipunkt, oli kogu saar Naissaare küla nime all; Lõunaküla taastati 2011. Vrd Tagaküla1. – MB
KNAB; Lagman 1964: 35, 67, 223; Mellin; Russwurm 1855: I, 153; Schmidt 1871; Wieselgren 1951: 30, 34, 42, 76; Wieselgren 1954: 69

Lääpä [`lääpä] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Lääbä-le ~ -he›, kirjakeeles ka Lääpa Sepaik (küla) Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Шляпнико́во, u 1790 Подкеялова, 1849 Подтекалово, u 1866 Шляпникова, 1882 Шляпниково, 1904 Lääpä, Шляпнико́во, u 1920 Lääpa, 1922 Podtekalovo, Šljapnikovo, 1923 Poddekallo, 1939 Potekalova.  A1
XIX saj kuulus küla Raagosina (Рагозино) kogukonda ja Petseri kogudusse. Liideti XX saj II poolel Kolovina külaga. Eesti algupära korral võiks lähtuda sõnast lääpa(s) ’viltu, viltune’ või lääbakil ’viltu, upakil, lääpas’, vahest ka lääbüss ’lind’ (Plv). Tõenäolisem on siiski pärinemine vene levinud perekonnanimest Šljapnikov (Шляпников). Selle aluseks on шляпник ’kübarsepp’ (J. Truusmann) või vanavene isikunimi Шляпа (XVI saj). Pihkvamaal on nii Šljapino (Шляпино) kui ka Šljapkino (Шляпкино) küla. Vene rööpnime Подтекалово võib ehk taandada sõnale подтекать ’lekkima, nirisema’. J. Truusmann tõi siin näiteid läti (ja leedu) keelest: tekāt, tekalēt ’sibama’. Vrd Kolovina. – AK
Academic; Eesti TK 42; ERA.14.2.450; Ernits 2012: 38; Hurt 1904: kaart; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 76; Truusmann 1897b: 88; Tupikov 1903: 448; Vasilev 1882: 243; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Lüganuse1-sse ~ -leLügalevik Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Lüganuse kirikumõis, Püssi mõis), 1241 Lygenus (küla), 1523 Loggenhussen, 1583 Luggenhusz, 1732 Liggäne, 1840 Lügganusse.  C3
Kuni 1977 Lüganuse küla, mille nime on P. Johansen (1933) ja tema järel A. Saareste tuletanud suguvõsanimest von Luggenhusen, kellele küla kuulus juba XIII saj. Seevastu L. Kettunen on algseks pidanud eesti keelest lähtunud külanime ja lõppu -husen peab ta külanimest lähtunud suguvõsanime saksapärastuseks. Ta peab nime oletamisi eesti isikunimeks, millele toob võrdluseks liga-loga või sm lika ’mustus’, millel on palju variante (loka, löga, läga), mainides, et liide -nus : -nuse on ebaharilik, kuid teoreetiliselt siiski vastuvõetav. Samale seisukohale oli jõudnud enne Kettuneni töö ilmumist ka Johansen, kes nentides, et -se, -ese ja -use on eesti kohanimelõppudena sagedased, peab osist -husen sakslaste seas tekkinud rahvaetümoloogiaks. Algne näib seega olevat eesti külanimi. 1977 liideti Lüganusega ↑Püssi asundus. Aleviku edelaotsas on Uhaku talud, mida on ajuti (1922) omaette külaks loetud. Niisamuti oli XX saj alguseni omaette küla aleviku põhjaotsas Matka küla piiril Kääniku ja lõunaotsas Püssi linna idapiiril Külmoja. Vrd Lüganuse2. – MK
EO: 158; Johansen 1952: 14; Joh LCD: 489; Saareste 2006: 101

Lüllemäe [lülle`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka Karula kerigu`mõisa Krlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula kirikumõis), 1945 Lüllemäe.  C2
Kui lugeda Lüllemäe asula ajalugu Karula kirikust, on seda esmakordselt mainitud 1392 (Carwele). Kirik ja pastoraat said nime Karula külalt, mis esialgu paiknes kiriku ümber. Kirikumõisa juurde kuulusid talupojad kirikust põhja pool (1601 Pappi Walde, 1718 Kerko wald), lõuna pool säilis kuni XVIII saj-ni Karula küla nimi (1582 Carrola, u 1690 Karola Külla). 1920.–1930. a-tel nimetati asulat Karula kirikumõisaks või kirikuasunduseks (1923), Lüllemäe nimi pandi ette 1939. a asulareformi kavaga. 1970. a-tel Lüllemäe asundus, al 1977 küla. Juba pikka aega enne seda on Karula kihelkonna kalmistul käimisest kõneldud kui Lüllemäel käimisest. Mägi asub teede ristis, selle lõunapoolsel otsal paikneb Vabadussõja monument ja mahajäetud kalmistu (rajatud XVIII saj, tegevana märgitud veel 1814. a kaardil). Ka uuemast nn Vanast kalmistust põhja pool Valga teed on kõneldud kui Lüllemäest. XX saj on hakanud levima kirjalikest arvamustest pärinev teadmine, et lõuna pool Valga teed on paiknenud võllas, häbipost, mille jaoks vana kohalik sõna on lüll : lülli. Tõenäolisemaks tuleks pidada võimalust, et mõlemad kalmistud rajati kohta, mida kutsuti Lüllemäeks seal varem elanud talupoja eesnime või lisanime alusel. Vrd 1638 Wente Luyle Kaagjärve kandis ja Pikkjärve külas elanud Peter, kellel oli poeg Lyllo. Kunagisest küllalt levinud eesnimest on saanud i-lised talunimed Lilu, Lilo ja nt perekonnanimi Lillo. Seda, et eesnimest on olnud võimalik ka ü-ga variant, tõendavad loodusnimed Lüllemägi Pillardi ja Kusma külas (Rõu), asustuskeskustest kaugel, kus võlla motiiv nimeandmisel ei tule arvesse. Lüllemäe põhjaosas on Nahapesjä talurühm. Lüllemäega liideti 1977 Iirani (1970 Heerani) küla. Vrd Karula1, Lülle. – ES
BHO: 188; EAA.1297.2.1:17, L 14p; EAA.567.3.67:29, L 27p;  EAA.2072.9.614, L 1; ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Merila-Lattik 2005: 13–14; PA I: 70; Rev 1601: 36; Rev 1638 I: 20, 30; ÜAN

Lümatu2-sse›, kohalikus pruugis Lümätü-le, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Linnamäe mõis), 1582 Limiada, 1638 Lymmatakyllo, 1762 Limando Külla, 1839 Limmando, 1922 Lümando (asundus).  A1
Põlisküla. Hiljemalt XVIII saj lõpus rajati küla keskele varasemate Tallika ja Tobra talude kohale karjamõis (sks Limmando). 1920. a-test asundus, pärast 1930. a-id küla. Kirjakujudest on näha, et XVIII saj kinnistub kirjapildis nd-ühend, varasem kirjapilt sarnaneb tänapäeva hääldusele. On üsna tõenäoline, et selles ja teistes sarnastes kohanimedes sisaldub muistne *ttu/*ttü-liitega mehenimi. Algupärane mineviku kesksõna tunnus oli muistses nimesüsteemis arvatavasti üks produktiivsemaid nimeliiteid, häälikuliselt sobiv võiks olla D.-E. Stoebke esitatud näide hilisemast, omakorda nen-liitega täiendatud perekonnanimest Limitynen. Võrdluseks võib tuua ka Karjala vähemalt varauusaegse mehenime Liimatta, mis P. Mikkoneni ja S. Paikkala andmetel peaks põhinema vene ristinimel Kliment. Eesti vanemad Lümandu ~ Lümatu külanimed võiksid siiski toetada oletust, et Liimatta ja Klimenti seostamine on tekkinud tagantjärele. Karjamõisa jagamisel moodustatud asundustaludest ühe, Kallaste järgi on küla kesk- ja idaosa XX saj nimetatud ka Kallastõ (Kallaste) külaks, 1977 liideti see Lümatuga. Lümatuga on 1977 liidetud ka osa Palumõisa külast, nimetatud Palu karjamõisa (1839 Pallo) järgi.ES
EAA.1270.1.264:62, L 62; PA I: 83; Rev 1638 I: 55; Rücker; Stoebke 1964: 95, 122

Maarja-Magdaleena2 [`maarja-magdaleena] ‹-sse›, rahvakeeles ka `Maarja MMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Maarja-Magdaleena kirikumõis).  C3
Kirikumõisa maale tekkinud asula. Varasemates nimekirjades XX saj I poolel oli alevik. Kui 1951 nimetati Maarja-Magdaleena külanõukogu ümber Järve külanõukoguks, siis muutus ilmselt ka aleviku nimi, 1970. a nimekirjas oli ta Järve asund. 1977 nimetati asund Maarja külaks, 2005 taastati Maarja-Magdaleena nimi. 1977 liideti Peebu küla (1945).PP
KNAB; PTK I: 132; Uuet 2002: 157

Madsa-le›, kohalikus pruugis-lõKrlpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1627 Rebben Matz, u 1690 Rebbasse Matz Hindrich, 1805 Madsa Hans, Madsa Mert.  C2
Arvatavasti elas talule ja külale nime andnud Rebäse Mats veel Rebasemõisas ja tema järeltulija asustati praegusse kohta ümber siis, kui endine talukoht XVII saj mõisastati. XIX saj II poolel sai ühest Madsa talust vallatalu ja siia tehti Madsa kool (1867 Schulland Madsa). Selle tõttu kujunes Madsast kesksem kohanimi ja XX saj II poolel külanimi. 1977 liideti Madsa Rebasemõisa külaga.ES
EAA.567.3.67:30, L 28p; EAA.567.2.671:3, L 3p;  EAA.3724.5.2803, L 1; KNAB; Rev 1624/27 DL: 155

Maeru-sseKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Jõgisoo mõis), 1241 Mairusa (küla), 1534 Maurokulla, 1796 Gros Mairo, Klein Mairo.  A1
1454–1559 kuulus Padise kloostri aladesse, olles juba siis jagunenud kaheks külaks. XX saj II poolel oli tervelt viis Maeru küla, neist Maeru I (vanasti läänepoolne Suure-Maeru ja idapoolne Pisku-Maeru ehk Väike-Maeru) ja Maeru III (Alt-Maeru) küla ühendati 1977 Maeru nime alla, Maeru II (vanasti Kulna-Ülenõmme osa) liideti Nahkjalaga ning Maeru IV-st ja V-st (Maeru-Ülenõmmest ehk Huntkülast) moodustati Lemmaru küla. Nime päritolu ei ole teada, K. Pajusalu on oletanud lähtekohaks isikunime. Maeru külaga on 1977 liidetud ↑Kangusti küla.MK
BHO: 330; Essen, Johansen 1939: 55; EVK; Joh LCD: 492–493; KNAB

Mahu-sseVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kalvi mõis, Malla mõis), ? 1591 Mahorandaby, 1913 Маго-Ранна (küla).  A2
Küla varasem nimi oli Neemeküla, mida esines XX saj alguseni (1796 Nemi, u 1900 Немекюля), hiljem kinnistus Laheküla nimi, mida seni kasutati pigem küla idaosa kohta (1782 Laheküll). Nimede piirid olid siiski hägusad: 1930. a-te topokaardil on nüüdse Mahu piires läänest itta arvates Mahuküla (Malla mõisa alal) ja Lahe (Kalvi mõisa alal), 1970. a-te asulareformi skeemil aga Männiku, Mahu ja Lahe, neist Mahu kõige väiksem, hõlmates mõned talud varasema Neemeküla tipus. Seejuures Männiku küla esines ka XX saj alguse kaardil (u 1900 Менникукюля). 1977 ühendati need kõik Mahu küla nime alla. Mahu oli Viru-Nigula kihelkonna varasem nimi (1241 Maum, hiljem sks Maholm), mida kasutati veel XVIII saj. Nimi oli säilinud sadama (1871 Hafen Maholm) ja ranna nimes (1796 Mahhorand), millest tulenes 1913. a külanimi Mahu-Ranna, hiljem jäeti nime teine osis ära. L. Kettunen, kes tunneb veel Ingerist Mahu küla, on nimele võrdluseks toonud sm maho ’aher’. Mahu sadamat varasemas Lahekülas on nimetatud ka Kaupsaare sadamaks (1796 Kaupsaare Saddam).MK
EAA.1864.3.IV-3:425, L 416; ENE: V, 33; EO: 92; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:705, L 6; Schmidt 1871

Maidla2 [`maidla] ‹`Maidla ~ -sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Wrangelstein, 1241 Maydalæ (küla), 1465 Maydel (mõis), 1796 Maidel.  C4
Maidla küla nimest on lähtunud Maydelite suguvõsa nimi, viimane on andnud mitmetele paikadele tänapäeva nime. Algne Maidla küla hääbus vahemikus 1523–1529. Maidla mõisat on mõnede uurijate arvates mainitud 1465, alguses oli selle saksakeelne nimi olnud külanime järgi (Maydel), kuid 1878 nimetati mõis hilisema pikaaegse omaniku järgi ümber (Wrangelstein). XX saj asundus ja al 1977 küla. Maidla nime on seostatud kalanimetusega maidel : maidla ’rünt’ (M. J. Eisen, J. Mägiste, L. Kettunen, ka aadlisuguvõsa vapil on kalad), kuid võrdluseks võiks tuua lisaks mehenime Maid, kuigi see nimi võib olla hilisem, vrd MaitMatthias. Siiski ei saa välistada, et hilisemad ristinimed on kohandanud end vastavalt eesti muinasnimedele. Vrd Maidla3. – MK
BHO: 690; Eisen 1920: 91; EO: 331; Joh LCD: 498–499, 880; KNAB; Mägiste 1929: 6; Rajandi 1966: 120; Wd

Maidla4 [`maidla] ‹-sseKulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Tockumbeck.  C4
1594 sai Tönnis Maydell küla nimega Kaikillaby. XVII saj algul tekkis mõis, mis eestikeelse nime sai omanikusuguvõsalt, kelle valduses oli mõis 1594–1801. Suguvõsanimi on oletatavalt eesti päritolu, vrd maidel : maidla ’rünt’. Mõisa saksakeelse nime Tockumbeck (XVI saj I poolel Toukennbeke, vahest ka 1284 Mandes to Komeki) lähtekohaks on oletatud vana eesti kohanime *Tokunmäki. Veel XVIII saj tunti mõisat eesti keeles *Mäemõisana (1732 Mäe mois). 1977–1997 oli Maidla küla ametlik nimi Tika ühe talu järgi; ümbernimetamisega taheti vähendada Eestis mitmel pool esineva Maidla nime kordumist. Mõisast põhjas oleva Maidla vana küla nimi (1594 Kaikillaby, 1798 Kaekül, 1871 Kaeokül) on XX saj-ks rahvasuus hääbunud. Maidlaga on 1977 liidetud Kullamaa kirikumõisa järgi olnud Salutaguse küla (1586 Salotacka, 1798 Sallentuck). Vrd Maidla3. – MK
BHO: 597; EAN; EO: 331; EVK; KN; KNAB; LUB: III, 439b; Mellin; Rev 1586: 56; Stackelberg 1928: 190

Manni`Manni ~ -sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Päärdu mõis), 1750 Mande Christopher (talupoeg Päärdu mõisa all), 1765 Mande Toffer, Manni Krüger Juhan (hajatalu ja kõrtsmik Päärdu mõisas), 1795 Manni Hans (talupoeg Päärdu mõisa all).  B2
Manni külana nimekirjas 1922. 1977–1997 oli Rääski küla osa. Manni nimi tuleneb perekonnanimel põhinevast talu- või kõrtsinimest, 1726 on Kivi-Vigalas elanud saksa soost kangur Christopher Mannes, kes on ilmselt sama mees kui 1750 mainitu. XX saj algul nimetati Mannit ka Soopakülaks (1913 Соопакюла) Soopa talu järgi, nimi tuleb sõnast soobas : soopa ’soine maa, vesine karjamaa või mets, mudane koht põllul, lomp’. Manni piires asub ka endine Maanda karjamõis (sks Peterhof), mis võis nime saada samast lähtest kui Manni.MK
EAA.3.1.488:313, L 291p; EAA.3.1.497:157, L 147p; EAA.1864.2.V-67:18, L 18; EM: 89; KN; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 67, 68

Marana-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Kilingi mõis), 1858 Marrana (talu), u 1900 Марана (talurühm), 1923 Marana (metsavahitalu).  A1
Küla on tekkinud XX saj, nimekirjas 1970. Vrd taimenimetust maran. Marana kirdeotsas olid varem Kikepõhja talud.MK
EAA.1865.3.252/2:50, L 49p; KNAB; ÜAN

Martsa [`martsa] ‹`Martsa ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Toila-Martsa Jõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Toila mõis), ? 1583 Martzby (küla), ? 1620 Mätz by (küla Toila lähedal), 1726 Martza (küla), 1796 Marzo (kõrts).  B2
XX saj algul loeti Martsa talusid Toila küla osaks. 1939. a kavandati Martsa nimi anda Toila asundusele, ent see ei teostunud; seevastu esines 1945. a nimekirjas Toila-Martsa küla, mis 1977 nimetati Martsa külaks. Külanime tähendussisu on teadmata, tugev aste võib viidata lühenemisele mingist pikemast nimekujust, kuid võib olla tingitud ka rannikumurde mõjust.MK
Almquist 1917–1922: 310; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Mellin; Paucker 1847–1849: 8; Rev 1725/26 Vi: 191

Maruti-le›, kirjakeeles varem ka Maroti Valpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Kaagjärve mõis), 1723 Puckritz oder Marote Jurri, 1805 Marroth Jahn, Marroth Jacob Jahn, 1839 Marrot (küla), 1909 Marrot (karjamõis).  A2
Maruti lisanimi ilmus 1723. a revisjonis Leiloma külas. Talurühmast ja väikesest külast tehti XIX saj II poolel Kaagjärve mõisa karjamõis, XX saj jagati see taas taludeks. 1977 liideti Maruti Raavitsa külaga. Maruti lisanime kandja tuli arvatavasti Pugritsa taludest. Lisanime päritolu pole selge. Võimalik, et tegemist on lätikeelse taimenimetusega mārrutks ’mädarõigas’, mis on kohapeal tuntud ka laensõnana marrut. Kohane on võrdlus Maru talunimedega Lõuna-Eestis, nt Vaabinas (Urv) 1638 Marra Thomasz, ein Reusz. Vrd vene vanad mehe- ja isanimed Маруша, Маров, Марушович. Maruti, Reemiku ja Riissali talude, hiljem karjamõisate maid tunti varasematel sajanditel Leiloma küla nime all (1584 Lauluma, 1592 Laulema, 1627 Leylemah, 1723 Leiloma). 1627 mainitud kõrts Lellimah oli tõenäoliselt Tambre kõrts. Selle nime tähendus ja isegi täpne hääldus jääb selgusetuks. Vrd Maru. – ES
BAL: 668; EAA.567.2.677:3, L 2p; PA I: 131; PA II: 461; Rev 1624/27 DL: 155, 156; Rev 1638 I: 53; RGADA.274.1.174:889, L 883p; Rücker; Tupikov 2004: 244, 639

Masaku-leHlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Laatre mõis), 1797 Mosjak, Masjack (karjamõis), 1839 Massako, u 1900 Массакъ (talu).  C2
XVIII–XX saj karjamõis. Külana mainitud 1970, liidetud 1977 Laatrega. Nime päritolu on ebaselge, tänapäeva kuju järgi otsustades võib-olla sisaldab sõna masa ’lühike’, vrd läti mazs, maza ’väike’. Siiski on juba 1638 mainitud Laatre mõisa all talurühma nimega Massull. Vrd Massu. – MK
Aben 1966; KNAB; Mellin; Rev 1638 II: 79; Rücker; VMS

Meegomäe [meego`mäe] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1805 Rautseppa Megoma Peter, 1826 Megomann (perekonnanimi), 1839 Megametz (talu).  C1
Hajataludest koosneva *Kaugjärve küla talukoht oli asustatud juba 1684, peremeheks Rautsep Hindt (üks Raudsepa algtalu kolmest poolemehest). Meego-osis ilmus lisanimedesse hiljem. XX saj alguseks oli talude arv noores Meegomäe külas kasvanud seitsmeni. Nimes on vaheldunud järelosa -mäe ja -mõtsa, viimane viitab ääremaale Raudsepa küla tuumiku suhtes. Meego nime peab rahvapärimus isikunimeks, vrd loodusnimi Meegumägi Viitina mõisas ja sellega seotud pärimus Rootsi kindralist nimega Megoma või Meegomann. Nime tegelik päritolu on hämar. Keskaegset lisanime Mege (nt 1356 Hinke Mege) on peetud pärinevaks sõnast mägi, kuid see võib tuleneda ka muistsest isikunimest. Meegomäega liideti 1977 väikekülad Andsu (Antsu), Hallamäe, ↑Hindo, Hämmsaarõ, ↑Lüüste, Mõlgamäe, Roodsi (Rootsi) ja ↑Vähä. Neist mõned on nime poolest palju vanemad. Vrd Meegaste, Meeksi, Miikse. – ES
EAA.567.2.782:3, L 2p; EAA.1865.2.83/10:3, L 2p;  EAA.308.2.178, L 1; Rõuge 2001: 143; Rücker; Stoebke 1964: 48

Mehama-le›, kohalikus pruugis varem ka Mihama ~ Mähama, kirjakeeles varem ka Mehamäe Pöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Tumala mõis).  B2
1977–1997 oli Ariste osa. Endine vabadikuküla, revisjonides ei kajastu, külas on ka Mehama talu. Nime tähendussisu jääb ebaselgeks, vrd mees : mehe + maa või mäe. XX saj alguse kaartidel ja nimestikes on küla ekslikult nimetatud Välja külaks (u 1900 Вялья, 1922 Välja), sellenimelist talu ega küla pole rahvasuus tuntud.MK
KN; KNAB; Rehepapp; SK I: 213

Metsaküla9 [metsaküla] ‹-`külla ~ -ssePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Sandla mõis), 1855–1859 Меца, 1922 Metsa, Valdhof, 1923 Metsa.  C4
Metsakülas on XX saj alguses olnud ka karjamõis (sks Waldhof). 1977–1997 oli ametlikult Kangrusselja osa. Vrd Metsaküla1. – MK
 EAA.298.2.71, L 7; EAN; KNAB; Rehepapp; ÜAN

Metsanurga4 [metsanurga] ‹-`nurka ~ -leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1913 Metsanurga, 1922 Sagadi-Metsanurga.  C2
Sagadi mõisa hajatalude ja hilisemate vabadike taludest XX saj alguses loodud küla. Lähedal asuva Võsu-Metsanurga küla ümbernimetamisel Koljakuks 1977. a nimetati Sagadi-Metsanurga lihtsalt Metsanurga külaks.MA
EVK; KN; KNAB; Tarvel 1983: 103

Metsara2-le›, kirjakeeles varem ka Ulvi-Metsara Trmpaik (küla) Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas (Avinurme mõis), u 1900 Ульви-Мецара.  C4
Liideti 1977 Kõrvemetsaga. Külana kujunes välja XX saj alguseks. Nimi pärineb Metsara talult ja on lühenenud vormist Metsarahva. Vrd Metsara1. – PP
KNAB; PTK I: 140

Metsaääre1 [metsaääre] ‹-`äärdePärküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Uulu-Surju mõis), u 1900 Сурри Метсакюля.  A3
Hiline külanimi sõnadest mets ja äär, külas on ka Metsaääre talu. Varasem nimi XX saj I poolel oli Metsaküla ehk Surju-Metsaküla, mis ilmselt muudeti kordumise vältimiseks (1938. a nimekirjas juba Metsaääre nimega). Metsaääre küla põhjaosa on nimetatud Seljakülaks.MK
ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB

Metsiku-sse›, kohalikus pruugis ka `Metsiku Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Metzikus, 1241 Kottewæræ, 1504 Hans Lode von Metzkus, 1524 Koddeuer (küla), Metzkuß (mõis), 1732 Metskusse, Pruntagusse (mõis), 1796 Metzikus, Pruntagse M. (mõis), Koddawer (küla), 1871 Metsikus (mõis), Koddawer (küla), u 1900 Кодувере (Метцикусъ) (küla).  A2
Metsiku küla algne nimi on olnud Koduvere. Metsiku mõisa esmamaining on a-st 1524. Metsiku mõisa järgi omandas XX saj algul Koduvere küla Metsiku nime. Seevastu mõisa maadele 1920. a-tel loodud Metsiku asundus liideti 1939. a paiku Adaka külaga. E. Tarveli järgi on Metsiku nimi pandud metsiku, harimata, läbimatu maa järgi, kuhu mõis tekkis. Al 1650 kuni Põhjasõja aastateni kuulus mõis perekond Brunthanile, kelle järgi kutsuti mõisat veel XIX saj Pruntase ehk Pruntaguse mõisaks. Koduvere nime algupäraks on L. Kettunen pakkunud sõna koda (vrd ka Kodavere), P. Johansen on oletanud nime algusosa tulenemist isikunimest (sm Kotia, eesti Kotti).MA
Bfl: I, 681; BHO: 355; EO: 277; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Hupel 1774–1782: III, 484; Joh LCD: 286, 454; Joonuks 1969: 36; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Tamla 1996: 211

Miilimäe [miili`mäe] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis).  A2
Miilimäe oli 1977–1997 Uue-Saaluse küla osa. Ala-Tilga küla tagamaadele on XIX saj II poolel kavandatud õigeusu kiriku ehitust ja eraldatud maa kalmistuks, nagu näitab juba 1871. a kaart. XX saj alguseks oli selle paiga ümber tekkinud kolm väiketalu. Küla nimi põhineb loodusnimel Miilimägi. Kuigi sõna miil söepõletusahju nimetusena pole Võrumaal tavaline (kohanimedes harilik osis on hüdsehaudu-), on Miilimäe nimes tõenäoliselt kasutatud just seda laensõna (alamsaksa mile).ES
EES: 281;  LVVA.6828.4.380, L 1; VES

Misso [mis´s´o] ‹`Mis´s´o ~ -sseVasalevik Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1923 Misso vm ja postiagentuur, 1939 Misso.  B3
XIX saj lõpus kujunes Misso valla keskus kahe põlise küla, Pulli ja Lemmätsi piirile, valla talu nr 10 maale. Alevik selle ümber hakkas kasvama XX saj keskel. 1930. a-te kaart ja 1952. a kaart esitavad Misso kohanime vallakeskuses juba tähtsamana kui sama kohanime algupärases asukohas Misso mõisas, praeguses Missoküläs. Misso alevikuga liideti 1977 põhiosa ↑Pulli külast ning ↑Lemmätsi küla. Misso kohanimi on rännanud ka ühest ajaloolisest asustuspiirkonnast teise, sest Misso mõis tekkis vana *Kisõjärve küla maal, praeguse Misso aleviku ajaloolise piirkonna (suursarase) nimed on aga Pugola (1561 Пупгала, 1630 Bockola kylla) ja *Kandala (1585–1588 Kandala, 1627 Kandella). 1563. a määratlus Пупъгула у озерка у Бѣлаго, st Pugola valge järve ääres, aitab mõista selle kohanime tajumist XVI saj, sest *Valgjärv on Pulli järve vana nimi. Misso kanti nimetatakse traditsiooniliselt Pugola kolgaks (varem nulgaks), veel 1950. a-tel oli Misso kooli nimetus Pugola 7-a kool. Vrd Lemmätsi, Missokülä, Pulli4, Siksälä. – ES
BAL: 672; Eesti TK 50; KN; NL TK 25; PA I: 4, 12, 20, 30; Rev 1624/27 DL: 76; Roslavlev 1976: lisa 2; Selart 2016: 76; Truusmann 1897a: 40; ÜAN

Muike [`muike] ‹-leKadküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1510 Mudick, Muddick (küla ja talu), 1586 Muttigh, 1796 Muik (karjamõis).  C2
XV saj-st pärit Palmse mõisa võltsürikutes on küla mainitud kujul Mudike, Muicke, seega oli küla hiljemalt sellal olemas. Palmse mõisa Muike abimõisat on mainitud 1768. Mellini kaardil on märgitud mõis ja küla, hiljem talud kadusid, XIX saj küla enam ei ole märgitud. XX saj uuesti küla. Nimes on kadunud t-line osis, varasemate kirjapanekutega võiks võrrelda sõnu mutik(as) ’putukas, mullikas’ ja mudi ’hunnik’. E. Tarvel on oletamisi pakkunud nime lähtekohaks isikunime.MK
Mellin; Tarvel 1983: 44–45, 95, 98; VMS; Wd

Muna-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1796 Torbi Munna Petre L. Madle, 1839 Mun̄a.  C2
Muna küla loeti veel XIX saj dokumentides Torbi küla osaks (1871 Дрвн. Торби). XX saj oli ta omaette küla veel 1945, hiljem liitus Rasva külaga, taastati 1997. Külanimi on tekkinud lisanimest Muna, mis ilmselt ongi saadud sõnast muna. Koos Haanjas antud perekonnanimega Raud on seda hõimu Orava vallas (Vas) kutsutud ka Muna-Ravvaks.ES
EAA.1268.1.403:241, L 207p;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rücker

Murati-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1630 Morata Jurri, 1638 Morata Jurgen, 1684 Murrett, Murratt kyla, 1765 Dorf Murrata, 1826 Muratha.  A4
Murati oli XX saj alguses karjamõis, 1920. a-test asundus ja 1977. a-st küla. Talurühma ja külaga kannab sama nime küllalt suur Murati järv Eesti-Läti piiril (läti Murata ezers, 1638 Morata Jerw). 1627. a revisjonis seda järvenime veel pole ja võib oletada, et Murati järv kandis siis Vaidva jõega samast nime Wayde. See nimi võiks olla hiljem üle kandunud naabruses olevale järvele Lätis (Vaidavas ezers), millest Vaidva jõgi üldse läbi ei voola. Murati nime võib pidada algupäraselt mitte järvenimeks, vaid talupoja lisanimeks. Selle päritolu ja tähendus pole teada. Esmamainingute esisilbi o-d võidi rootsipäraselt lugeda u-ks, nii oli ehk algusosa hääldus sama. Küll on muutunud a-lõpp, mis püsis veel XIX saj. Vrd naabruses asuv venepärase nimega Muraski küla (Vas), vrd ka mitmed vanad Eesti Mura-algulised asustusnimed. Turgipärane eesnimi Murat lisanime alusena on küll võimalik, aga vähetõenäoline. Vrd Muraste, Muratsi. – ES
EAA.308.2.178; EAA.308.6.316:8, L 3; EAA.1268.1.401:134, L 129p; EAA.1865.2.84/2:19, L 20p; Rev 1624/27 DL: 85; Rev 1638 I: 180, 181; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 334; Unbegaun 1995: 293; VD

MuratsiMuratsi ~ -sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Murratz, 1560 Murras (küla), 1798 Murrats.  B1
Muratsi mõis on rajatud XVII saj, samanimeline küla oli selle lähedal lõunas. Ajalooliselt kuulub ta koos Vaiverega Püha kihelkonda, ent vallapiiri nihkumisega XX saj I poolel kaldus liituma Kuressaare poolel olevate kirikutega. 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id Muratsi külaga. Nimi kuulub teadmata päritoluga Mura-nimede sarja. Nimelõpp -tsi on tõenäoliselt pärit liitest -ne : -se, mis murdes on andnud omastavalise -tse ja mille e on muutunud kirjakeeles i-ks. Vrd Muraja, Muraste. – MK
BHO: 369; KNAB; SK I: 222

Mustaru [`mustaru] ‹-leVänküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1923 Mustaru.  C3
1874 toodi praeguse Mustaru küla kõrvale Uue-Vändra mõis (↑Suurejõe), mispuhul seitse talu ümber asustati. Kui mõisa maad 1920. a-tel taas asunikele jagati, sai asunduse nimeks Mustaru. U 1939. a-st Mustaru küla. 1850 oli Uue-Vändra mõisas 12 aru-lõpulist talunime (Kadjaste arro, Säsla arro, Laudarro, Mastarro, Mustikarro jt), kuid täpselt Mustaru nende seas ei ole. Mustaru ilmus XX saj mõisa moonamaja nimena (u 1900 Д. раб. Мустарро). Võimalik, et nimi on lühenenud nimest Mustikarro, vrd mustikas, või moondunud Mastaru (Mastarro) nime mõjul. Hilisemal ajal oli külas ka Mustaru talu. Mustaruga on 1977 liidetud Aleküla (u 1900 talurühm Алле).MK
BHO: 80; EAA.1865.5.151:53–97, L 25–96; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB

Mustassaare [mustassaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis Mustassaarõ-`saardõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis).  B1
Valga–Petseri raudteele, mis valmis 1889, rajati Sõmerpalu jaam mõisale lähimasse sobivasse kohta. Peaaaegu XX saj lõpuni nimetatigi kohta Sõmerpalu jaamaks, ametlikus nimekirjas Sõmerpalu jaama asundiks. 1977 liideti see Sõmerpalu külaga, kuid 1997 taastati. Käibele tuli nimi, mida kohalik rahvas mäletas kui mõisa metsnikukoha nime enne raudtee rajamist.ES
Eesti TK 50; Vene TK 42

Mustla1 [`mustla] ‹`Mustla ~ -sseTrvalevik Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu kirikumõis, Tarvastu mõis), 1583 Muslo, 1599 Mustykulla, 1624 Muestell, 1638 Muslekull, 1797 Mustla.  A3
Varasema küla asukoht pole teada, revisjonides esineb ta alati Tarvastu, Pikru ja Sääsla (↑Kuressaare) küla läheduses. Praegune alevik kujunes 1890. a-tel Tarvastu mõisa ja kiriku maadele Viljandi–Pikassilla maantee ääres olnud Mustla kõrtsi ümbruses. Tarvastus ei andnud talupidajad meeleldi maad sulastele popsikohtade rajamiseks, vaid eelistasid rahalisi suhteid. Töökäsi oli vaja aga nii neil kui ka mõisnikul, kes hakkas 1897 rentima sulastele väikeste tükkidena maid Mustla kõrtsi ümbruses. Mustlast sai maakehvikute asula, millele 1927 anti aleviõigused. 1938–1979 oli Mustla u 1000 elanikuga Eesti väikseim linn, pärast seda on taas alevik. Alevikust edelas olnud talusid nimetati XX saj Mustla külaks, see liideti 1977 Tinnikuruga. L. Kettunen on Anna samanimelise küla puhul esitanud lähtevormi *Mustala(n) või Musto(i)la, sõna must : musta on esinenud ka perekonnanimena (sm Musto(i)nen, Musto(i)la). Vrd Mustla2. – MKu
EO: 79; Kaldre, Malve, Haak 2011; KNAB; Mellin; PA IV: 142; P XVI: 22; Rev 1624 PL: 79; Rev 1638 II: 113

Mutemetsa [mutemetsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Mutõmõtsa-`mõtsa~ MutõpääleRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Krabi mõis, Vana-Roosa mõis), u 1920 Mutemets, 1923 Mute (küla).  B3
Noor küla on tekkinud Krabi mõisa talude lahustükkidele XX saj alguses, traditsiooniliselt jaguneb see põhjapoolseks Mutõmõtsaks ja lõunapoolseks Jänesmõtsaks. Mutõ on nimeosis, mida esineb mitmes kohas vanal Võrumaal heinamaade ja ääremaa noore asustuse nimedes. Sõna tähendus pole teada. Võrdluseks võib tuua sõna muda mitmuse omastava käände mutõ ’mudade’. Vrd veel mutuk ’putukas’ ja muttuma ’ebaõnnestuma, hukka minema’, mis sobiksid samuti heinamaanimede tüüpiliste motiividega. Mutemetsaga liideti 1977 Saksniidü küla, endine karjamõisa koht (1909 Saksnit)ES
BAL: 702; Eesti TK 42; ÜAN

Mõisaaseme2 [`mõisaaseme] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Mõesaaseme Kospaik (küla) Harju maakonnas Anija vallas, karjamõis (Alavere mõis), 1636 Moiseasema, 1726 Moisaasseme (küla), 1871 Moisaasse (karjamõis).  A1
XIII saj alguses asus seal küla nimega Coriakiuæ (1241). 1467 on küla nimeks *Mäeküla (Meckull) ning 1636 Mõisaaseme (Moiseasema). 1830. a-tel küla mõisastati ning rajati karjamõis. XX saj alguses jagati maa asundustaludele, 1977 liideti Rasivere külaga. Nimi koosneb sõnadest mõis : mõisa + ase : aseme. Sõna mõis võis siin tähistada suuremat, mõisasarnast majapidamist, maaomandit ja selle juurde kuuluvaid elamuid. P. Johansen tõlgendab nimekuju Coriakiuæ kui *Korjakive (sks sammele Steine), kuid tõenäolisem tundub hoopiski nimeahel *Kurjenkivi ’kure kivi (kure veski?)’ › *Kivi-Kurg. Sõna Kurg on esinenud ka isikunimena ja võimalik, et sellest lähtub siinnegi kohanimi. Samas jääb võimalus, et nimi pärineb loodusnimest (vrd murdekeeles kurk : kurgu ’millegi ava, suu; millegi kitsam koht’). Ka Johansen ühendab nime lisanimega Kivikurgu, samas klapib tema väljatoodud varaseima kirjapaneku (1636) tüvevokaal paremini eelmainitud isikunimelise lähtega. Arvatavasti on nimi aja jooksul rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud, vrd 1636 Kiuikurki, 1684 Kiwekurk Jahn, 1707 Kiwikorgke Jahn ja alles 1726 Kiwikurko Maddis Mõisaaseme külas. Vrd Mõisaaseme1. – TL
BHO: 359–360; EVK; Joh LCD: 445–447; Laansalu 2015: 107, 112; Rev 1725/26 Ha: 325; Schmidt 1871; Troska 1987: 104

Mõndsi-le ~ `Mõntsi›, kirjakeeles varem ka Mõntsi ~ Mõnsi Kanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas (Karste mõis), 1627 Moysta Peett, 1638 Moyste Pustus, 1685 Musenek Andres, 1723 Moisnitz Thotz et Pedo, 1783 Moisnitze, Mointzi, 1903 Moisniste, 1937 Mõnsi.  C2
Hajatalude rühmast arenenud väikest küla on XVII saj loetletud põhiliselt Kaagvere mõisa all, XIX saj kuulus see Jõksi ja hiljem Karste mõisale. Küla liideti 1977 Heisri külaga. Mõndsi nimi on läbi teinud tugeva lühenemise. Algselt on koht olnud *mõisad, st paar hajatalu väljaspool külasid. Mõis on seda tüüpi kohanimedes tähistanud just hajatalu. Nime lõpus on kasutatud nii ste-liidet, saksapärast nitz-lõppu kui ka juba lühenenud si-liidet (*Mointsi). Viimasest on omakorda lühenenud Mõndsi nimekuju. 1685. a kirjapanek on selles reas erandlik, meenutades lähedase tähendusega läti sõna muižnieks ’mõisnik’. XX saj II poolel hakati Mõndsi küla osaks lugema ka Kellä (Kella) küla Piigandi järve loodekaldal. Vrd Mooste, -ste, -si. – ES
 EAA.308.2.173, L 1; EAA.1267.1.286:88–89, L 165–168;  EAA.3725.5.2829, L 1; Eesti TK 50; KNAB; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 8; RGADA.274.1.174:522, L 515p

Mõnuvere-`verre ~ -sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas (Albu mõis), 1564 Monneuer (küla), 1739 Monefer (talud), 1866 Менуферъ (talud), 1913 Менувере (küla).  B2
Mõnuvere on vana hajatalude rühm, mida on kohati (juba XVI saj) nimetatud külaks, kohati arvatud Sugalepa või Soosalu alla. Küla kujunes XX saj alguseks. Külanimi tuleb tõenäoliselt isikunimest, millele liitub -vere. Praeguse küla piirides on talurühmad Kooksimetsa (1852 Kooksemetsa nurm, hõlmab Miilimäe, Sildevahe jt talud) ja Palginõmme (rajatud u 1800, 1811 Palkinömme). Viimane kuulus 1920.–1950. a-tel Saare külla (↑Sugalepa). Vrd Mõnnuste. – FP
EAA.1864.2.VI-60:29, L 28;  EAA.298.2.71, L 4; EAA.3.1.476:195, L 169p; EAA.1.2.933:48, L 47p;  EAA.3724.4.381, L 2; ERA.2424.1.519:16–19, L 11p–13; EVK; KNAB; Palli 1959: 604

Mäeküla3 [`mäeküla] ‹-`külla ~ -sseTürküla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, sks Mehheküll, 1796 Mæhkül (mõis), u 1900 Меххекюль.  B2
XVIII saj I pooleni kuulus Särevere mõisa alla, siis eraldati omaette mõisaks. 1726 oli Kaabre ehk Kaavere (Kawer) külas kubjas Maukülla Jürri, kelle lisanimest külanimi on tekkinud. Kaabre küla hakati XX saj mõisa järgi samuti nimetama Mäekülaks, praegu moodustab see Raukla lõunaosa; läänepoolseid Mäeküla talusid tunti Kaabresaare ehk Kiviküla nime all, praegu on need Taikse piirides. 1977–1998 oli Mäeküla ametlikult Taikse osa, taastatud küla asub endise mõisa ümbruses, koosnedes peamiselt asundustaludest. Vrd Mäeküla1, Mäo. – MK
KN; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 143

Männiku4-sse ~ -leVllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Sassi mõis), 1787 Mennikke (ala Sassi mõisas), ? 1923 Männiku (talu).  A3
Endine popsiküla, tekkis Sassi mõisa maale XX saj alguseks, 1977–1997 oli Kuiste küla osa. Männiku küla vanem nimi oli Vabadiku (u 1900 Вабадику), mõnedel andmetel nimetati ka Venekülaks.MK
 EAA.2072.3.256, L 1; EAN; KNAB; Troska 1987: 103; ÜAN

Määraste-sseHlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Vana-Kariste mõis), 1751 Merreste (küla), 1806 Maerraste (küla).  A4
XX saj mainitud külana 1970, liidetud 1977 Maru külaga. Nime lähtekohaks võiks olla emase hobuse nimetus mära (määra) või põhjaeestiline variant määr loomanimetusest mäger. Kohanime ste-line kuju osutab võimalusele, et nimi on kohanimeks saanud sugunime vahendusel.MK
RGADA.274.1.229/1:350, L 175p; KNAB; VMS

Määvli [`määvli] ‹`Määvli ~ sseKäiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1564 Frans i Memmels, 1798 Memli (talu), 1811 Mewli Sim̄o Matz.  A2
Hajatalust XX saj alguseks kujunenud väike küla oli nimekirjas 1922, kuid hiljem mitte; taastati omaette külana 1997. Liitnime lähtekohaks on peetud sõnu mägi : mäe ja väli : välja. Vanemate kirjapanekute m-lisi vorme on seletatud tolleaegsete kirjurite väärseostega.MK
HK: 160–161; KNAB

Naapka [`naapka] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1684 Nahmka (eesnimi), u 1920 Nabka, 1926 Naapka.  A4
Naapka talu hakati omaette külaks pidama XX saj (XIX saj loetleti seda peamiselt Murati küla all, samuti arvati ta Murati alla 1977–1997). Nimi pärineb XVII saj lõpust, kui ühte talu pidasid eesnimedega nimetatud Klima ja Nahmka. 1684. a kaardil on see nimi märgitud juba ka kohanimeks. Suure tõenäosusega on isikunimi mugandus venepärasest eesnimest Naum, mille kõnekeelne variant on Naumka. Naapka loodeosas on Maiori, mis oli omaette küla a-ni 1977, ja lõunaosas Mäe-Murati, mida 1930. a-tel arvati omaette külaks.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:8, L 3; Eesti TK 42; Petrovskij 1966: Наум; Võrumaa 1926: 262

Nasva2-leKäiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), 1922 Nasva.  B3
Omaette külaks kujunenud XX saj, külas on ka Nasva talu. Vrd nasv : nasva, nasu : nasva ’väike saar, väike poolsaar, madalik, leetselg’. Umbkaudu Nasva küla kohal oli varem Välliku küla (1664–1665 Wellicke Simmo, 1798 Wellika). Vrd Nasva1. – MK
HK: 162, 289; KNAB; Mellin; ÜAN

Neemisküla [neemisküla] ‹-`külla ~ -sseRanküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Tamme mõis), 1582 Miemieszkula, 1627 Nimmist Kuella, 1638 Mehemestkyllo, 1839 Nemiskülla.  C2
Küla on XX saj laienenud naaberkülade arvel. E. Jaanuse järgi võib kohanimi olla tuletatud mehenimest Meeme või Meemo ning neem-tüveliseks muutunud alles XVIII–XIX saj vahetusel. Viimast oletust ei kinnita revisjoniandmed. Vanade kirjapanekute sõnaalguline m on tõenäoliselt märgitud sõnasisese m-i mõjul. Lähtuda võiks pigem oletatavast sõnast *neemised : *neemiste ’neeme inimesed’. See ei tarvitse seostuda veekoguga, sest küla paikneb eemal, vaid Sangla sooga, mille serval küla asetseb (vrd soo neemekoht). Neemiskülaga liideti 1977 Kirikuküla (ehk Kiriku asundus, Rannu kirikumõisa maal asunud talud, seal on Rannu Püha Martini kirik), osa ↑Sangla külast ning Savikülast.EE
BHO: 379; Jaanus 1974: 2; Kirt 1988: 225; PA I: 66; Rev 1624/27 DL: 147; Rev 1638 I: 105; Rücker; Wd

Nelijärve [nelijärve] ‹-leAmbpaik Harju ja Lääne-Viru maakonna piiril Aegviidus, 1912 Nelijärwe (mägi).  C1
Tõenäoliselt oli Nelijärve mäe nimi kohapeal kasutuses XIX saj, kuigi 1845. a kaardil on kogu selle paiga mägesid nimetatud lähedalasuva veski järgi Uueveski mägedeks (Ue Weski Maed). Nelijärve mägi sai jalutuskohaks XX saj algul, kui sinna olid istepingid paigutatud. 1938 valmis Purgatsi järve ääres turistide kodu, mis 1948. a-st kandis Aegviidu-Nelijärve turismibaasi nime, siis sai nimi laiemalt tuntuks. Mäelt on korraga näha neli järve (piirkonnas on neid seitse), sellest ka nimi.FP
 EAA.3724.4.395, L 2; ENE-EE: VI, 583; Kents 1913: 93; Kodumaalt 1912

Nissi2`Nissi ~ -sseNispaik Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas, kirikumõis, 1241 Nissæ.  A3
Nimi kunagise küla ja hilisema kihelkonna ning kiriku järgi. Alevik tekkis Nissi kiriku juurde XIX saj lõpus ja XX saj keskpaigaks oli kokku kasvanud Riisipere ja Ürjastega. 1977 liideti Riisipere alevikuga. Vrd Nissi1. – MK
ENE: V, 361; Joh LCD: 513

Nohipalo [nohipalo] ‹-`pallo ~ -sseRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1897 Nohipallo, Nohhipallo.  C2
XIX saj lõpu kaartidel on Nohipalo märgitud metsaosana ja metsavahikoha nimena. XX saj alguses lisandus metsnikukoht. 1948 koliti siia hiljuti moodustatud Ilumetsa metskonna kontor ja asula hakkas kasvama. Kuni 1977 oli kirjas asundusena, sealtpeale külana. Nimi pärineb metsanimest Nohipalo, kus sõna palo tähendab kuiva, liivast männimetsa. Algusosa tähendus pole teada. Sama algusosa leidub Raadama popsitalu nimes Nohinuuhha. Sõnavaraline võrdlus nohi ~ nahi, nt sõnas nohisema, pakukski nimeandmismotiivi üksnes isikunime kaudu. Nohipalos paikneb Leeväti järv (1627 Lewatt, 1630 Lewalt Jerw). Selle nime päritolu pole teada, tegemist võib olla vana isikunimega. Nohipaloga liideti 1977 ↑Oodsipalo. ¤ Sääl oll´ kunage üts mõtsavaht, tuu väega kõvastõ hingäs ja nohisi, tuust saige nimi (1952). Vrd Nahijärv, Männisalu1. – ES
EAA.2072.4.64:1, 3; KN: 1952; Rev 1624/27 DL: 67; Roslavlev 1975: 24

Nulga-le ~ `külla›, kohalikus pruugis-lõ›, kohalikus pruugis ka Nulgakülä-`külläRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Rahumäe mõis), 1582 Nullokilla, 1601 Nulcka kulla, 1839 Nulgaküll, 1877 Nulga (karjamõis).  C1
Põline Nulga küla muudeti 1870. a paiku mõisamaaks, vastselt rajatud Rahumäe (Priitholmi) mõisa karjamõisaks. 1920. a-tel jagati karjamõis asundustaludeks. Nulga nimi tuleb suure tõenäosusega sõnast nulk ’nurk’. Nulgana võidi tajuda maa-ala Võhandu jõe suures käärus põlisema asustuskeskuse Räpina ja Jaamaküla poolt vaadatuna. Tänapäevase Nulga küla maa-ala sisse kuulub ka Jaamamõisa, teine Rahumäe mõisa karjamõis (sks Karolinenhof), mis oli rajatud XVII saj Jaamakülä läänepoolse otsa asemele. (Jaamakülä oli XIX–XX saj olemas veel praeguse Räpina linna ja Köstrimäe küla territooriumil, see jäi pärast Rahumäe eraldamist edasi Räpina mõisa külaks.)ES
 EAA.2059.1.765, L 7; KN; PA I: 92; Rev 1601: 19; Rücker

Nurme4-leRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Ubja poolmõis), 1694, 1796 Nurms (karjamõis).  C3
XVIII saj mõis, millele kuulus Ubja küla. 1871 Uhtna mõisa maadel Nurmse küla. XX saj Nurme küla, 1977–1997 oli liidetud Ubjaga. Vrd Nurme1. – MK
BHO: 394; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 126; Schmidt 1871

Nõmme4-leTrmküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Kasepää vallas (Laius-Tähkvere mõis), vn Алексе́евка, Лисе́ифка.  A1
Pärimusteadetel on küla rajatud XX saj esimesel kümnendil troonipärija Aleksei sündimise puhul metsast jagatud kruntidele, sellest ka venekeelne nimi Aleksejevka (kõnekeeles Lisseifka). Eestikeelne nimi Nõmme esineb hiljemalt 1922. a rahvaloenduse materjalides. 1977–1998 nimetati küla Murruks; küla hõlmas ka praeguse ↑Kaasiku ja ↑Metsaküla. Vrd Nõmme2. – PP
KNAB; PTK I: 160

Nõmme13-leKeiTallinna linnaosa ja asum, 1784 Nömme (kõrts), 1798 Nöme (kõrts).  B2
Nõmmet on esimest korda mainitud Schrammi 1784. a kaardil kõrtsi nimena; XIX saj kujunes tallinlaste väljasõidukohaks. Al 1873 hakkas kujunema suvilapiirkonnaks; XX saj esimestel kümnenditel tekkis püsiasustus. 1917 sai aleviks, 1926 linnaks, 1940 liideti Tallinnaga (1941–1944 oli jälle omaette linn). A-st 1993 Nõmme linnaosa (langeb suuresti kokku varasema Nõmme linnaga), mille koosseisu kuulub Nõmme asum, Nõmme ajalooline süda raudteejaama ümbruses. Nõmme kõrtsi kohal asus varem Jälgimäe mõisa *Mägedevahe kõrts (Meggedewahe Krog), mis on märgitud Johan Holmbergi kaardil 1689. Nõmme linnaosa asumid on ↑Hiiu, ↑Kivimäe, ↑Laagri, ↑Liiva, ↑Männiku, Nõmme, ↑Pääsküla, ↑Rahumäe, ↑Raudalu ja ↑Vana-Mustamäe. Vrd Nõmme2. – PP
 EAA.1.2.C-III-2; Tallinn 2004: I, 370, II, 19–24; Tallinna asumid 2013: 195

Näpi-leRakalevik Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Sõmeru mõis), 1726 Neppe Jürri (talupoeg Sõmeru mõisa all Aluvere külas), 1844 Neppi, u 1900 Няппи (küla).  B4
Kuni 2007 Näpi küla. Näpi oli Aluvere tütarküla, seal on Rakvere Lihakombinaat ja mitu muud tööstusasutust, mistõttu asula muutus XX saj lõpuks alevikulaadseks. Aleviku idapoolne osa Näpi tee ääres kandis 1977. a-ni Näpi asundi nime. Nimi pärineb talupoja lisanimest, vrd linnunimetust nepp, näpp.MK
ENE-EE: VII, 18; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 122; Schmidt 1844

Närapää [nära`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Närä`pää, kirjakeeles varem ka Närapa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1783 Nerrepe Juhhan, 1795 Narrapae Johann.  C3
Algne talu ja talurühm ei kuulu piirkonna vanimate hulka, ka 1685. a kaardil pole sellel kohal veel talu. Külana on esmakordselt märgitud 1945. a nimestikus. Närapää, Uha ja Ala-Jakapi piirkonda on varem nimetatud Erästvere Alaküläks (1795 ka sks Unter Errestfer). Võimalik, et Alakülä nimi on väga kaua käibel püsinud, vrd 1452 ja 1627 mainitud külanime All. Närapää on talupoja lisanimi, millele leidub vaste Soome Karjala kannaselt (1791 Mich. Näräpä). See annab alust uskuda, et lisanimi on algusest peale olnud kaheosaline ja sisaldanud sõna pää. Kujud Nerrepe ja XX saj Närapi annaksid aluse ka teistsuguseks tõlgenduseks. Lisanime algusosa võib olla seotud sõnaga näru ’närts’ (Mulgis ka ’pearätt’), kuid lisaks on huvipakkuv Wiedemanni sõnaraamatus esinev näru ’kõva, vintske’ ja närupea kõva pealuuga inimese või looma kohta. Vrd Soodoma. – ES
EAA.1267.1.286:15, L 26; EAA.1865.2.15/1:16, L 15p; Eesti TK 50; KNAB; LGU: I, 354; Rev 1624/27 DL: 102; Sukunimet 1992: 384; Wd

Nüpli [`nüpli] ‹-sseOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Knippelshof, 1628 Monnameggi, Knuepelmoysa, 1684 Knippelshof, 1811 Knippelshoff.  A2
Mõisat on esmakordselt mainitud 1508 (Monenberg või Mynnenberg). Nime aluseks on Munamäe nimi (↑Väike Munamägi). Juba 1449. a-st on Otepää khk-st teada isikunimi Hermen Munnenberg, seega nimi võib olla vanem. Poola ajal on mõis olnud Sangaste khk all, XVII saj on saanud kroonumõisaks. 1868 jagati mõisa maad kruntideks, müüdi taludeks ning mõis kadus. Nüpli nimi on mugandus saksakeelsest nimekujust, mille aluseks on sõna Knüppel ’malakas, vemmal, kaigas’. XX saj algupoolel on küla nimetatud Mäekülaks (u 1900 Мяе-Кюля). Nüpliga liideti 1977 Ojamäe küla, nimetatud endise karjamõisa järgi (sks Ojama). Omaette paigad Nüplis on Kolga Pühajärve ääres, Laane Nüpli keskuse ja Kolga vahel ning ↑Tehvandi kirdes. Nüpli järve vana nimi oli 1627 Mellaste Jerwe ning 1684 Mellista. See võis ühtlasi olla järveäärse küla vanem eestikeelne nimi (vrd Melliste).MF
BHO: 235; EAA.1865.2.51/5:2, L 1;  EAA.308.2.92, L 1; KNAB; LGU: I, 336; Rev 1624/27 DL: 109

Ohtu [`ohtu] ‹`Ohtu ~ -sseKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Ocht, 1513 Jacup van Ochter (talupoeg Keila khk-s), 1534 Ochter (vabatalu).  B1
Ohtu mõis rajati enne 1639. a samanimelisest vabatalust. P. Johansen on oletanud, et vabatalu oli olemas juba XV saj. XX saj algul Ohtu-Eesküla (hiljem Ohtu I), Ohtu-Takkaküla (Ohtu II) ja Ohtu asundus, al 1977 moodustavad need Ohtu küla. Nime aluseks on loomanimetus oht ’karu’, mis võis esineda ka isikunimena. Ohtu mõis, hiljem asundus, asus Taani hindamisraamatus 1241 mainitud muinasküla Heukæl maadel; nime on mainitud viimati 1694 (Ockulla, Ockylla, Eckilla).MK
BHO: 399; Joh LCD: 362; Johansen 1926: 24; ÜAN

Ohukotsu [ohukotsu] ‹-`kotsuRapküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Odenwald, 1241 Othencotæs (küla), 1412 Odenkotz, 1732 Ohhokotso m.  C3
Ohukotsu mõisasüdamesse 1920. a-tel tekkinud asundus, al 1977 küla. Mõisaaset on mainitud samanimelise küla kõrval 1412, mõisast on teateid 1484. Ohukotsu vana küla hakati XX saj kutsuma Suurkülaks (↑Risu-Suurküla). P. Ariste seletab nime koosnevat kahest osast: *ohto ehk *ohte (vrd lõunaeesti ott) ’karu’ ja kotsu, mille vasteid leiab mujalt Eestist ja sugulaskeeltest. Tegemist on kadunud sõnatüvega, mis võis tähendada kõrgendikku. L. Kettuneni järgi on kotsu aga „müstiline sõna“, mis võis tähendada elupaika laiemalt (vrd ka Kotsu, hilisem ↑Valtu). Saksakeelse nimena käibis pikka aega eesti nime mugandus Odenkotz; 1843 muudeti nimi Odenwald’iks (sks Wald ’mets’) ilmselt halva kõla tõttu (sks Kotze ’okse’). Mõisast kirdes paikneb endine Piksta küla (1505 Pittekzode), mille nimi tuleneb ilmselt sõnadest pikk + sööt.PP
Ariste 1960: 480–481; Bfl: I, 111, 673; EO: 60, 246, 330; Joh LCD: 523–524; LCD: 42r; Thor-Helle 1732: 313

Ohulepa [ohulepa] ‹-`leppa ~ -sse ~ -leHagküla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Erlenfeld, 1798 Ahalep (karjamõis).  C3
Karjamõis tekkis XVII saj lõpus, 1806 eraldati Kelbast iseseisva mõisana. Nimes esineb *ohto või *ohte ’karu’ ja *lepa, mis on Eesti kohanimedes korduv osis ja võib olla ka sama mis *lõpe. Mõisa juurde kuuluva Ohulepa vana küla ajalooline nimi on Aigitse (1241 Ækizæ, 1412 Aickytze, 1725 Agitz), seda kasutati XX saj alguseni. L. Kettunen oletab, et tegu on sugunimega *Aikkinen, väheusutav on seos sõnaga äkine. Ohulepa küla piiresse jäävad ka põhjaserval endine Nõmmepere mõis (ka Uuemõisa või Rope, sks Neuhof, eraldati Kelbast 1801) ja Nõmmepere (Rope) küla. Viimanegi on põlisküla (1412 Roep, 1725 Roppe). Vrd Aela, Karulõpe. – PP
Bfl: I, 111; EM: 170; EO: 241; Joh LCD: 312; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 247

Olustvere-`verre ~ -sseSJnalevik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Ollustfer, 1424 Olswer (küla?), 1470 Holstever (vakus), 1587 Oluster, 1638 Hallastfer (mõis), 1797 Ollustfer.  C4
Mõis on rajatud XVI saj keskel. XX saj algul tekkis raudteejaama juurde alevik. 1970. a-tel oli eraldi asula ka mõisasüdame ümber moodustunud Olustvere asund, mis liideti alevikuga 1977. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud Olustvere asundus paiknes alevikust kagus ja on 1977 liidetud Jaska külaga. Nime aluseks on L. Kettunen pidanud oletatavat isikunime, kas sugunime *Ol(l)u-ne : -se : -ste, mis seostuks Olavi ja Oleviga, või isikunime *Holloi (sm Hollo), kui võrrelda kohanime Holstre nimega. Olustverega on 1977 liidetud Papioru küla (1970, külas on olnud varem vene õigeusu kirik). Vrd Holstre. – MK
BHO: 406; ENE: V, 500; ENE-EE: VII, 60; EO: 307, 312; EVK; KNAB; LGU: I, 469; PA IV: 235; Rev 1638 II: 102

Oro-le›, kohalikus pruugis Oro külä`küllä›, kirjakeeles varem Oru, rahvakeeles Munakülä-`küllä›, rahvakeeles ajalooliselt Kolmõoro Vasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1875 Orro (talu).  B1
Küla on välja kasvanud Hanikase külast ja seda on varem nimetatud Kolmõoro ’kolmeoru’ nimega (1820 Hanikase küla all talu Kolmeorro). Rahvapärimuse kohaselt olevat nimi saadud oru järgi, mis oli jagatud kolme peremehe vahel. Nimi on tänapäeval tuntud talunimedena ja loodusnimena Kolmõorg. Oro nimi tekkis dokumentidesse mõisa maast moodustatud renditalu nimena. 1920. a-te maareformis see koht jagati ja sai kaks uut ametlikku nime, Mäe ning Mäeoru. Oro taluna pole seda hiljem kunagi tuntud, vaid 1949. a topokaardil esineb talunimi Ору. Nimi kinnistus külale 1970. a-tel. Rahvakeeles on küla XX saj kutsutud mitmes Kolmõoro talus elanud suguvõsa hüüdnime Muna järgi Munaküläks. Samal 1949. a kaardil ongi külanimeks märgitud Муна.ES
 EAA.3724.4.1905, L 1; EAA.1271.1.226:92, L 1629; Eesti SK 10; NL TK 25

Osula-sse›, kohalikus pruugis ka Osola-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1456 Ossel, 1627 Osell, 1638 Ossula, 1752 Ossula Külla.  B1
Vana küla, mille tuumik pärast Sõmerpalu mõisa neljaks jagamist 1766 jagunes Mustja ja Lilli mõisa vahel. Rahvakeelne külanimi säilis ka siis, kui XIX saj ja XX saj algupoolel kasutati asjaajamises külanimena mõisa, hiljem karjamõisa nime Mustja. Veel 1970 oli nimekirjas Mustja I ja II asundus, Osula nimi taastati ametlikult 1977. Esmapilgul on nime päritolu võimalik seostada läti keelega, kuid see ei pea paika. Läti ozols ’tamm’ esineb paljudes isiku- ja talunimedes. Läti ja latgali tänapäevased hääldusvariandid on [uozuols, uuzuls]. Selle sõna eesti keelde laenamise juhtumid on enamasti pika o-ga, nt Oosuli oja (Val). Topelt s varajastes kirjapanekutes (erandina 1627) erineb läti tamme tähendava sõna sama ajastu kirjapanekutest. Osula küla esialgne suurus võiks viidata nime suurele vanusele. Võimalik, et *Oso on muistne isikunimi, millele on liitunud la-liide. Vrd V. Palli esitatud asustusnimed Ossukese, Osu ja Ossu ning soome perekonnanimed Oso ja Osola, eriti aga Soomes Kymi orus XVI saj mainitud talurühma nimi Osolat.ES
EAA.1270.2.2:107, L 107; EO: 89; LGU: I, 375; PTK I: 167; Rev 1624/27 DL: 60; Rev 1638 I: 148; Sukunimet 1992: 395

Paate [`paate] ‹`Paate ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kukruse mõis).  B2
Küla on P. Johanseni järgi saanud nime muinaskülalt (1241 Pategas, 1799 Paatz oder Paate, 1871 Pate). XX saj algul oli küla laienenud lõunasse ja oli tuntud rohkem Kukruse nime all (ent veel 1930. a-te katastrikaardil on kogu Kukruse küla nimi Pate). Algse Paate kohale jäi mõisatööliste asula, mida rahvapäraselt nimetati Hiirelinnaks (mh 1945. a nimestikus). Kui 1950 moodustati Kukruse alev, hilisem Kohtla-Järve linnaosa, tuli see kiiluna ajaloolise Kukruse küla keskele, jagades selle kahte ossa. 1977 liideti põhjapoolne osa Järve külaga, 1997 sai see ametlikult Paate külaks. Nime lähtekohaks on paas ’paekivi’. Vrd Kukruse2. – MK
EVK; Joh LCD: 282, 540; KN; KNAB; Schmidt 1871

Padosaarõ [padosaarõ] ‹-le›, kohalikus pruugis-`saardõ›, kirjakeeles varem ka Padosaare ~ Padusaare Sepaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1780 Подзарья, u 1790 Подазарья, 1855–1859 Подазарье, 1882 приселокъ Подозерье (väikemõis), u 1900 Мз. Подозарье, 1922 Padosaare (puustus), 1923 Padussaare, 1928 Padusaare, 1945 Padossaare, 1997 Padosaarõ.  A2
XVIII saj kuulus küla Värska koguduse alla. XIX saj oli see väikemõis, XX saj I poolel ka mõis, puustus ja asundus. Küla on pärast 1940. a-id ühendatud Toomasmäe külaga. Kohanimi koosneb kahest osast, pado + saar. Algusosa on padu, pado, pao, paju, pai ’põõsastik; madal vesine koht, pehme soine (heina)maa või võsastik; suurem loik või madal järv (mis suvel põuaga võib kuivada); tihe põõsastik, padrik’. XIX saj venekeelset kohanime Подозерье on püütud seletada kui ’järvealune’ (J. Truusmann), kuid arvatavasti on ka vene nimi kujunenud eesti kohanime põhjal. Pihkvamaal on Podozerje (Подозерье) küla, samuti Valgevenes; Karjalas on järv Podozero (Подозеро, sm Patojärvi, Paadjärvi, Patajärvi). Vrd Padojärv, Padu, Paduvere. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 15; Eesti PK 20; EKSS; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 99; Setumaa 1928: 225; Truusmann 1897b: 56; Uuet 2002; Vasilev 1882: 241; VMS; Värska KR 1780–1794; ÜAN

Paeküla [`paeküla] ‹-`külla ~ -sseMärküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Paenküll, 1426 Padencul (küla), 1559 Paynkull.  B1
Paeküla mõis eraldati Päädevast XVII saj I poolel. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Paeküla asundus, mis 1977 liideti Paekülaga. Nime lähtekohaks on sõna paas : pae, saksakeelses nimekujus Paenküll on säilinud kunagine eesti keele omastava lõpp n. Paeküla mõisamaal oli Soosvere ehk Soosaare küla (1427 Sorsver, 1798 Sooswer, 1913 Sooswerre), mida XX saj on Paekülaks nimetatud. 1527 on E. Tarveli andmeil mainitud kahte küla koos (de twe dorpere Paddenkül vnd Szosever).MK
Bfl: I, 146, 1483; EM: 86; EVK; KN; KNAB; LUB: VII, 453; Mellin

Paga-leKsepaik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Saastna mõis), 1591 Paka Michill, Paka Hanus (adrik ja vabatalupoeg Matsalu mõisa all), 1686 Baggasby (Saastnas), 1726 Pagga (küla Matsalu mõisa all), 1782 Pagga mois.  C2
XVIII saj mõis, sama sajandi lõpus karjamõis, XX saj küla (1922). 1977 liidetud Metskülaga. Nime tähendussisu on ebaselge. Tüvi Paga tuleb vähesel määral esile nii asustus- kui ka loodusnimedes. Rannu Pagavere puhul on L. Kettunen oletanud algvormi *Paguvere, mille algusosa lähtekohaks pakub ta sõna pagu ’põgenemine; pragu, lõhe’. Võimalik, et siinne Paga küla on lähtunud Kirbla Pagasi külast. Teisalt, lähtudes Lääne-Eesti Paga-nimede puhul eestirootsi keelest ja sellest, et sageli kasutatavais nimedes võib aste nõrgeneda, on võimalik nimi tuletada ka eestirootsi laensõnast eesti keeles bakk ’mägi’, vrd Paka talu (Kär, Mus, Mär, Vig, Mih, Rap), Pakamaa (LNg), Pakamaa mägi (Kul), Pakandi talu (Jäm), Pakamägi (Mih, Rap, Rei) ja soome pakka ’küngas, kühm, madal kallas, kraavi või maantee äär, õuemaa’. Paka-nimed on selgelt läänelised. Vrd Pagasi, Pagavere. – MK
Ariste 1933: 85; BHO: 419; EAA.1.2.941:985, L 971p; EO: 304; Rev 1725/26 Lä: 114; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:622, 623, L 237, 239; SK I: 274
Märkus. Täiendatud etümoloogiat (bakk). 2021-12-30T18:28:21.

Pahkla [`pahkla] ‹-sseHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Pachel, 1433 Paschel, 1468 Packel.  A2
Pahkla küla mainitakse 1433, mõis on rajatud XVII saj alguses. Mõis tekkis Angerja mõisa osast ja hõlmas ka varasemat Angerja küla (1433 Angern, 1871 Angria), mis XIX–XX saj vahetusel hakkas kandma Pahkla nime (Angerja nimi kandus aga edasi Angerja-Ülejõele, ↑Angerja). Nime algusosa on kas seotud sõnaga pahk ’kõrgem koht mingil pinnal’ (vrd pahklik) või pask, kui lähtuda varaseimast nimekujust. Lõpus on la-liide. 1977 liideti Pahklaga ↑Rajala ja ↑Visja küla, põhjaosas paiknev Metsaküla (omaette külana pärast Teist maailmasõda) ning lõunaosas endise Pahkla mõisasüdame ümber kujunenud Tamsalu ehk Tukamäe (kuni u 1939 Pahkla asundus) ja küla idapiirile vastu Kose kihelkonda jäävad väikekohad, mida tunti Džungli külana.PP
Bfl: I, 158, 275; ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); Joh LCD: 315–316; Mellin

Paimala-sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Praakli mõis), 1645 Paymelle Laur, 1798 Paimala, u 1900 Паймара.  B4
Küla oli veel XX saj alguses, ent 1920. a-tel liideti Kärduga (1922 Kärdu-Paimala), uuesti omaette külaks sai ta 1997. Külanimega on ühendatud kirjapanekud 1592 Wulff Pahemel ja 1627 Wulff Pahemell. Viimane on küll märgitud Valjala Lööne mõisa all, kuid Saaremaa mõisad olid sageli mitmes tükis laiali. Nime on võrreldud soome kohanimega Paimar(a) (nüüdne Paimio), tüveks oletatav isikunimi Paima. Isikunimena on liivi alal veel XVI saj esinenud Paimo (Paymo Langematz). Sisekao puudumist seletaks võib-olla see, kui käsitleda nime mitte la-liitelisena, vaid kui liitisikunime, mille teine osis olnuks Meel. Siiski, ka Soomes esineb külanimi Paimala.MK
BHO: 420; KNAB; SK I: 272; SPK: 315

Paistu2`Paistu ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Paistu kirikumõis).  C3
Paistu kiriku ja pastoraadi juurde tekkis alevikulaadne asula XIX saj lõpul, kuid otseselt küla on mainitud hiljemalt XVI saj, aga ilmselt varemgi. 1234 mainitud preestri Vinandus de Peystele lisanimi võis olla nii küla kui ka kihelkonna nimi, kuid la-liitelisena oli see pigem külanimi, vrd ka 1305 Paystele. XX saj on Paistu enamasti olnud alevik, a-st 1977 küla. M. Veske, kes ise pärines Paistust, on nime lähtekohana näinud *Paasisto sõnast paas : pae. L. Kettunen (nagu varem C. E. Napierskygi) on lisaks toonud võrdluseks paiste sõnast paistma. Sks nimekuju Paistel põhjal moodustas ta nime võimalikeks algkujudeks *Paistela, *Paistola, *Paistala. Ta oli arvamusel, et ka nimekujud *Paadine või *Padine : *Padise võinuks anda *Paisten, kusjuures võisid kasutusel olla variandid *Paiste küla ja *Paistela. Kettunen on oletamisi esitanud veel tulenemisvõimalusena *pajusto puunimetusest paju. Paistuga on liidetud Turva küla (1922 Turvamaa). Vrd Paistu1. – MK
Beiträge 1843: 99; BHO: 421; EAN; ENE-EE: VII, 145; KNAB; LUB: III, 614a

Pajaka-leNisküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, 1241 Paihak (küla), 1285 Payke, 1452 Payack (küla, mõis, veski), 1798 Pajak.  B3
Vana küla pole XVII saj lõpust enam jälgitav, jäi üksnes mõis. XX saj asundus, 1977. a-st küla. Nime puhul on L. Kettunen pidanud küsimärgiliselt võimalikuks paja ’luuk’ ja paja ’sepikoda’, kuid kolmanda võimalusena oletanud ka isikunime. Pajakaga on 1977 liidetud ↑Jutapere küla.MK
EO: 58; Joh LCD: 527; KNAB

PajustiPajusti ~ -sseVJgalevik Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Vinni mõis), 1405 Payus, 1537 Pajus, 1726 Pajust.  A1
Liivimaa mõisaürikute kogu (LGU) samastab 1405. a kirjapaneku Plt Pajusiga, kuid see on ilmselt vale, õigem on kirjapanekut seostada Virumaa Pajustiga, nagu teeb ka Balti kohaleksikon (BHO). XX saj Pajusti küla, 1970. a-tel asund, al 1977 alevik. Nime lähteks on ne-tuletis pajune puunimetusest paju või mitmusevorm sõnast pajus ’pajuvõsa’. Algse -ste on asendanud -sti.MK
Bfl: I, 1089; BHO: 422; LGU: I, 163; Rev 1725/26 Vi: 214

Palamuse1-lePalalevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kuremaa mõis, Palamuse kirikumõis), sks St. Bartholomäi, 1472 Palmes (kihelkond), 1519 Palamusz, 1627 Pallamahl, 1739 Pallamois.  B2
Palamuse kiriku ümbruses kujunenud alevik, XX saj alguseni küla. Eestikeelse nime seostavad nii L. Kettunen kui ka V. Pall tüvega või nimega Pala. Varasemad kirjapanekud lubavad oletada seost sõnaga *palamus ’põlendik, alemaa’, hilisematest nähtub nimekuju *Palamaa või *Palamõisa, mis võib olla nime arusaadavamaks mõtestamise tulemus. Nimest võis olla mitu varianti, millel sama algusosa. Saksakeelne nimi St. Bartholomäi tuleneb kiriku nimipühaku nimest, eestipäraselt Pärtlist. Nimeuurijad ei ole enamasti seostanud eesti- ja saksakeelset nime etümoloogiliselt, kuigi pühakunime valikul võis kõlaline sarnasus mõjuda. E. Tarvel on siiski seisukohal, et eesti nimi on kujunenud pühakunime mõjul, sest on suhteliselt hiline. Kas 1234 Vatikani dokumentides mainitud kirik Paldessen käis Palamuse või mõne muu koha kohta ja esimesel juhul kas see moodustaks puuduva lüli eestikeelse Palamuse ja saksakeelse Bartholomäi vahel, ei ole selge.PP
BHO: 38; EO: 132; LGU: I, 485; PTK I: 171–172; Tarvel 2013: 99

Palivere2-`verre ~ -sseTürpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Väätsa vallas (Röa mõis), 1561 Pallefer (soosaar või küngas), 1615 Palleffer (küla), 1796 Pallifer.  B4
Liideti 1977 Röaga. XIX saj oli Palivere Röa mõisa karjamõis. XX saj oli külas Palivere ehk Taga-Palivere talu. Võimalik, et nimi on siirik Läänemaalt. Vrd Palivere1. – MK
BHO: 426; EAA.1.2.938:32, L 31; KNAB

Palo-le›, kohalikus pruugis-lõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1652 Бараусово, ? 1882 Борокъ, 1885 Боровыхъ, 1904 Paloveerige, Боро́къ, u 1920 Palo, 1923 Borok.  C2
XIX saj kuulus küla Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva kogudusse; XIX–XX saj on mainitud ka samanimelisi talusid ning XX saj algul olid samas Väiko-Serga küla talud. Kohanimi tuleb sõnast palo ’kuiv, liivane okasmets, palu; nõmm’. Värska ja Petseri vahel on metsane piirkond, mida nimetatakse Palomaaks. Petserimaal Irboska vallas on Palorotka küla (vn Дубровка). Vene nimi lähtub arvatavasti sõnast бор ’suur tihe okaspuumets, palu’ või борок ’žalnik, esivanemate maa, kalmistu, pogost, maakoht’. Vrd ka боров ’orikas; kõrgem juurvilja peenar’. Pihkvamaal on mitu Borovaja (Боровая) küla, Ukrainas Borova (Борова). Petserimaal leidub kohanimesid, nagu Letni Borok (Летний Борок), Zimni Borok (Зимний Борок) ja Borovina (Боровина). Paloga on 1977 liidetud Tedressaarõ (1970 Tedressaare). Vrd Palometsa, Paloveere1, Väiko-Serga. – AK
Academic; Eesti TK 42; Faster 2013a: 212; Hurt 1904: XVIII; KNAB; SeK: 100; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 5; Vasilev 1882: 33; Vene TK 420; ÜAN

Paloveere2 [paloveere] ‹-`veerde ~ -le›, kohalikus pruugis-`viirdeRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), u 1900 Пало, 1939 Palovere (talu).  A2
Küla koondab enda alla metsatalud mitme mõisa piirialadel, nime andnud tuumikuks on Tsorona mõisa Palo talu, mille nime ei leidu veel 1805. a vakuraamatus, kuid mis oli olemas hiljemalt 1900. a. Sellest on XX saj I poolel eraldatud Paloveere (Palovere) talu. Külana esimest korda nimekirjas 1945. Paloveere põhjaosa on Varõssõ, ajuti olnud omaette küla.ES
EAA.567.2.686;  EAA.2072.9.736, L 1; Eesti SK 10; Vene TK 42

Palupera [palupera] ‹-`perra ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Paluperä Oteküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Palloper, 1582 Paliaper (küla), 1627 Pallopoene, 1782 Palloper, 1909 Palopera m.  C1
Nii küla kui ka mõisat mainitakse selle nime all esmalt 1582. Palupera ja Kammeri mõis on kuulunud pikka aega samale omanikule, kuni need 1751 jagati ja lahutati. 1920. a-tel moodustati mõisa maadele Palupera asundus. Teine asula tekkis XX saj algul Palupera raudteejaama ümber. Algul nimetati seda Pritsu kõrtsi järgi Pritsu külaks või alevikuks, 1930. a-te lõpul Palupera alevikuks. 1977 ühendati alevik ja asundus Palupera külaks. Palupera nimi sisaldab sõnu palu ’kuiv kõrge männimets’ ja perä ’pära’. See on Otepää poolt vaadates kõige viimane kihelkonna sopp palumetsa taga. Palupera hääbunud nimi on *Salo, mida on allikates mainitud 1449 ja tuntud veel XVIII saj lõpus. Otepää poolt tulles enne Palupera on Miti küla piires Palu veski. Veskikoht on vana ja allikates mainimist leidnud XV saj (1449 Sallo myt der heydemolen unde Monnes, st *Salo koos Palu veskiga ja *Mõnnastega (kadunud küla); 1628 Pallo Wessky). Palupera raudteejaama on varem kutsutud Pritsu jaamaks, saksakeelne nimi oli Middendorf. Vrd Saluala, Äidu. – MF
BAL: 615; BHO: 427; Hupel 1774–1782: 272; LGU: I, 336; PA I: 78; Rev 1624/27 DL: 113; Uustalu 1972: 99

Palutaja-le›, kohalikus pruugis-lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Piigaste mõis, Suudla mõis), u 1900 Pallutaja (talu), 1937 Palutaja (paik), 1949 Палутая.  B1
Tänapäevast Palutaja kanti tunti varasematel sajanditel Piigaste külana, Piigaste mõis asus külast kirdes. Kui 1801 eraldati Suudla mõis, jagunes küla Suudla ja Piigaste vahel. Küla keskuses Tori talu kõrval paiknes veel XX saj Vana-Piigaste kool. Palutaja talu nime kohta pole teada, millal see tuli suulises pruugis kasutusele. Kirjalikult esineb talu nimi alles XX saj alguse kaardil. Samas näitab nii Rückeri kaart 1839 kui ka isegi 1684. a ülevaatekaart selles kohas talu olemasolu. Rahvakeeles tuntakse kahte, Mäe- ja Ala-Palutaja talu. Küla keskuse nimeks kujunes Palutaja XX saj. Ajutiselt oli sama koht tuntud hoopis kolhoosinime Tulevik all. Arvatavalt mitte väga vana talunimena tähendab Palutaja põletajat, see võis olla talupoja lisa- või hüüdnimi. Palutajast kagus on omaette küla ilmeline Orava, põhjapiiril Vesikülä.ES
BHO: 453;  EAA.3724.5.2833, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eesti TK 50; NL TK 25; Rücker

Panga1-leRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Mäemõisa mõis), 1922 Panga (küla).  C1
1977–1997 oli Sinalepa osa. Talurahva Põllupank tükeldas Mäemõisa maa XX saj algul ja müüs selle taludeks, talurühma hakati hüüdma Panga külaks. Nimi võib olla lähtunud rahandusasutust märkivast sõnast pank. Panga küla maale jääb endine Mäemõisa mõis (sks Berghof). Mõisa kohta on teateid a-st 1594, varasemad nimed ka Düvelshoff või Düvelsberg (1688 Düfels- od. Berghoff). Talurahva Põllupank ostis mõisa 1907. Vrd Panga2. – MK
Bfl: II, 935; EAA kinnistud; EAN; ENE: VI, 26; KNAB

Parmu-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1805 Sarnitto oder Parmo Peter, 1850 Parmo, u 1866 Пармо, u 1920 Parmo.  B4
Parmu oli 1977–1997 Kiviora küla osa. Eesti kagunurka jääva küla puhul oli XIX–XX saj tegemist ühe talu ja kahe metsavahikohaga. Parmult üle Pedetsi jõe paikneb Petserimaa Kotska küla, ametlikult Pustoš Sohhino (Пустошь Сохино). Selle küla kohta on just vene keeles käibinud ka nimi Парма. Pole selge, kas Parmu nimi on Petserimaa külale üle kandunud Eesti poolelt või vastupidi. Vana lisanimi Parma on levinud Räpinas (1670 Parma Habsali Mert, pärastine Parma küla otse Setomaa piiril). Parmu lisanimi ja talunimi on harilik kõikjal Eestis. Lisanimi võib põhineda putukanimetusel parm, ent ka vene eesnimel Пармён, vrd vene perekonnanimi Parmenjev, Parmjonov, Parmanin.ES
EAA.567.2.686:5, L 4p; EAA.1865.1.160:49, L 49p; Eesti TK 42; PTK I: 173; Roslavlev 1975: 28; SeK: 53; Unbegaun 1995: 43, 72; Vene TK 126

Parmupalu [parmupalu] ‹-`pallu ~ -sseHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1850 Reinomois & Parmo (talu), 1858 Reinomoisa et Parmo (talu), 1907 Parmo, u 1920 Parmupalu (küla).  A3
Varasemal ajal tunti seda kanti Pardsi (Partsi) küla ja Ritsigä (Ritsike) kõrtsi järgi, mis on olemas 1684. a kaardil (Rittskj). Parmu talu, mida on XIX saj keskel nimetatud koos Reinumõisaga, on rajatud vahemikus 1834–1850. See oli metsa servas 1907. a kaardil, ent 1920. a-ks oli kadunud. Endisest kohast kagu poole, Mäe-Partsi talude kõrvale, on aga tekkinud uus Parmupalu talu, mis on ehitatud mõisa moonakate majaks. Olemas on ka mets nimega Parmupalu. Praeguse külanime aluseks võib olla metsanimi, mis on hästi paaris üle maantee asuva Pardsipalu nimega. XX saj II poolest on Parmupalu ametlik külanimi. Parmupaluga on 1977 liidetud Pardsi (Partsi) ja osa Luhtu külast.MF
 EAA.308.2.172, L 1p; EAA.1865.1.136:69, L 67p;  EAA.2072.9.625, L 1; Eesti TK 42; KN; KNAB; NL TK 25; ÜAN

Patika2-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Lehtse mõis, Linnape mõis), 1782 Paddika Mart (talu), 1796 Pattika.  C1
Patika talu rajati tõenäoliselt 1780. a paiku. Hingeloendites on ta märgitud koos Liivaku taludega Liivaku küla alla, kuigi tõenäoliselt oli tegu hajataluga. Omaette saunakülaks kujunes XX saj alguses. Et nimel varasemat ajalugu pole, võib kokkulangevus Harjumaa Patikaga olla juhuslik. Nime motiiv võis olla maastik, vrd padu ’madal vesine koht, pehme soine (heina)maa või võsastik, suurem loik või madal järv, mis suvel põuaga võib kuivada; tihe põõsastik’, padin ’lomp’ (Vaivara). 1977 liideti Patikaga Kadaka (endine Lehtse mõisa popsiküla), Kitseküla (Jäneda mõisa popsiküla), Ojaküla (1586 Oyesz), samuti Aru asundus, mis eraldati mõisana Lehtsest 1687. a paiku ning varem kandis nähtavasti Läpi-Aru nime (1687 Leppi-Arro). Varasemast, enne 1970. a-id, on Patikaga liidetud Koolme küla (1379 Kolymus, osa ajaloolisest külast kuulub Pillapalu piiresse). Vrd Patika1. – FP
EAA.1864.2.IV-6:360, L 354; EAA.1.2.942:82, L 74p; EES; Johansen 1932: 23; Mellin; KNAB; Rev 1586: 81; Schilling 1970: 28; VMS

Peetri2 [`peetri] ‹`Peetri ~ -ssePeealevik Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas (Peetri kirikumõis).  A4
Veel XX saj algul nimetati ala ↑Ämbra küla järgi (u 1900 Эмбра), omaette asulana esines ta 1920.–1940. a-tel; Peetri alevikku on esmalt nimetatud 1922. Hiljem käsitati Peetrit taas Ämbra küla osana, kuid 1997 eraldati uuesti alevikuks. Asula on tekkinud Peetri kirikumõisa juurde, nimi kiriku nimipühaku järgi. Vrd Peetri3. – MK
KNAB

Pereküla [pereküla] ‹-`külla ~ -ssePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Vee mõis), 1565 Pyre, 1601, 1797 Pirre.  A3
1977–1997 oli liidetud Veega. Tänapäeva nimekuju alusel võiks võrdluseks tuua sõnad pere ja pära. Kirjapanekute põhjal võiks oletada esisilbis i-d, õ-d või ü-d, vrd pire ’tükike, raasuke, vähene; peru, kärsitu’, pire ~ põre ’pragu’, püre (pöre) ’äge’. Pereküla põhjaosas on veel XX saj alguses olnud Saluküla (u 1900 Салу).MK
Beiträge 1874: 395; BHO: 442; EAA.1.2.932:13, L 11; EAN; KNAB; Mellin; VMS

Perosoontsa-sse›, kohalikus pruugis ka Perosoonõts-`soontsahe›, kirjakeeles varem ka Perasoometsa, rahvakeeles ka Räpina rand Räppaik Põlva maakonnas Räpina vallas (Rahumäe mõis), 1582 Nester na bierozowce, 1601 Rossnakuella ein Holmken, 1876 Perrosonze Saar, u 1900 Березовцы, 1923 Perosomitsa asum, 1937 Räästa (talu), 1939 Perasoometsa.  A1
Raigla piiresse kuuluva koha nimi Perosoonõts pärineb tõenäoliselt vene sõnast березовец ’kidur kaasik, kasesalu’. Võimalik on ka tõlgendus, et venekeelne nimi seostub hoopis sõnaga бережок ’väike kallas’. Tänapäeval tunnevad kohalikud venelased sõna березовец kasesalu või kasevõsa tähendust. Vene päritolu nimi väänati 1930. a-te lõpul Perasoometsaks. Kohal on olnud ka teine nimi. O. Roslavlev on 1601. a Rossnakuella ühendanud XX saj kirjapandud talunimega Räästa (Rästa A54). Kui kokkuviimine on paikapidav, võiks tegemist olla endise Rõsna küla (↑Orava-Rõsna ja ↑Kassilaane) kalapüügikohaga Lämmijärve ääres. Vrd Orava-Rõsna. – ES
 EAA.2059.1.765, L 6; Eesti SK 10; Eesti TK 50; PA I: 96; Rev 1601: 20; Roslavlev 1975: 14; Vene TK 42; ÜAN

Perätammistu [perätammistu] ‹-sse›, kohalikus pruugis-he›, rahvakeeles ka Tammistu Räppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Thammisth, 1601 Tamist oder Penikas, 1638 Tamist, 1686 Peretamist, 1805 Dorff Perrä-Tammist, 1839 Tam̄ist, u 1935 Peratammistu.  A1
Algupäraselt Tammistu nime kandnud küla hakati juba XVII saj nimetama ka Perätammistuks võrdluses teise tolleaegse Räpina mõisa Tammistu külaga keskusele ligemal. Perätammistu külas asus XX saj Pedaspää kool. Väikest küla on sageli loetud kokku kuuluvaks Meerapalu, hiljem Pedaspääga, praegu kuulub Meerapalu piiresse. Sõna perä tähendus on ’pära, viimane lõpp’, tammistu või tammisto on lõunaeestiline vaste sõnale tammik. Vrd Tammistu4. – ES
EAA.308.2.104; EAA.567.2.752:6, L 6p; Eesti TK 50; PA I: 96; Rev 1601: 21; Rev 1638 I: 258; Roslavlev 1975: 24; Rücker

Pihkva järv [`pihkva järv] SeEesti ja Venemaa vaheline piiriveekogu, Peipsi-Pihkva järve lõunapoolne osa, vn Пско́вское о́зеро, 1241 Чудское озеро (koos Peipsiga), 1406 Псковское озеро, 1461 Великое озеро, 1585 у Болшово озера, 1627 озеро Псково, 1854 Pihkwa-järw, 1868 Pihkwa järw, 1875 kleinen Peipus, 1882 Талабское озеро, 1903 Peipus, 1904 Pihkvajärv; läti Pleskavas ezers, poola Jezioro Pskowskie, sks Pleskauer See, sm Pihkovanjärvi, vadja Vopskova järv, võru Talaba järv́, Pihkva järv́.  C1
Järv on nimetatud Pihkva linna järgi, selle nime all esineb järv ürikutes XV saj algusest alates. Linna enda nime on X–XIII saj Vene kroonikates esitatud mitmel eri kujul: Пьсковъ (esmamaining, aastal 903), Пльсковъ, Плесковъ, Пъсковъ, Псковъ, Пськовъ, Песковъ. Pihkva nimele on uurijad andnud mitmeid võimalikke seletusi. Nn soome-ugri hüpotees esitati juba XX saj algul, mida 1930. a-tel täiendas L. Kettunen ning 1981 vene keeleteadlane A. Popov; seda toetas V. Sedov (1995). Selle järgi on linn (ja hiljem järv) nime saanud Pskova (Пскова) jõelt, mis on läänemeresoome päritolu (eesti Pihkva, sm Pihkova või Pihkava), lähteks pihk ’tihke, paks, vaigune vedelik’ ja sm pihka ’vaik’. Märgitakse, et Pihkva murretes ei eristata häälikuid х ja с, seega Pihkva*Pisk-vaПьскова ning kuna liivi keeles Pskova jõe nimi oli Piiskva (Popovil *Piisk-va ‹ liivi piisk ’vaik’), võisid slaavlased ta üle võtta ilma muutusteta. On tõestatud, et l-häälikuga nimevariant on kaunis hiline ja kasutusel vaid Novgorodi kroonikates. Slaavi hüpoteesi järgi (V. Tatištšev, A. Šahmatov, V. Neroznak jt) on kohanimi (X–XIII saj kroonikates ka Плесков, Пльсков, Пъсков), algselt *плесъкъ, tulenenud vanavene sõnast плесъ ’kahe looke vaheline jõe osa’ (vrd vn плес, плёсо ’lai , avatud jõe osa’). Nime algkuju Плеск/Пльск koos ов-liitega võis V. Neroznaki arvates areneda järgmiselt: ПлесковъПльсковъПьсковъПъсковПсков. Jõenimega sobivaid etümoloogiaid (S. Rospond) on teisigi: плеск ’vee müra, laksumine’, блеск ’sära’, песок ’liiv’. On esitatud ka vanagermaani hüpotees Fisk-awa ’kalajõgi’ (Fisk ’rünt’ + awa = germaani ahwo, ladina aqua ’vesi’), kuid M. Vasmer tõestas sellise arengu paikapidamatust. A. Manakov ja S. Vetrov on välja pakkunud jõenime saamise balti variandist Pleskawa, mis autorite arvates on indoeuroopa päritolu (pal- ’soo’ + indoeuroopa liide -esk- + muinasbalti vetenimede lõpp -awa ’vesi’, st *Paleskava tähendaks sood ehk soist vett). K. Būga võrdles nime balti vetenimega Plisa, mida teatakse Leedust, Valgevenest ja Poolast. XIII saj kroonikates esinev Чудское озеро ’tšuudi järv’ tähistab kogu Peipsi-Pihkva järve ning lähtub läänemeresoome idagrupi rahvaid vanavene keeleruumis tähistavast sõnast. XIV saj nimi Великое озеро (XVI saj Большое озеро ’suur järv’) käib samuti kogu järve kohta, kuid al XV saj-st märgib vaid järve lõunapoolset osa. XIX saj paralleelnimi tuleneb Talabski saarte nimest järve lõunapoolses osas. J. Truusmanni ebausutava seletuse järgi tuleneb Талабское nimi sõnast talb, talv, tõlv ’(kivist, luust ja sarvest) kiilukujuline tööriist endisajal puidu lõhestamiseks ja voolimiseks’. Vrd Pihke, Peipsi järv. – AK
Academic; Hurt 1904: XIII; Kazakova 1973: 72; KBČ 1838: 179; Keograhwi 1854; KNAB; Manakov, Vetrov 2008: 157; Mel’nikov 1984; PL: II, 34, 116; Popov 1981: 8–14; Pskov 1585–1587: 144; SeK: 108; SGGD: V, 106, 117; Vasilev 1882: 310–311; VES; VKS; Weske 1876: 42

Pihosi-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Pihuste Räppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Pichus, Pichuzica, 1601 Pauskulla, 1627 Pigositz, 1686 Pegositz kylla, 1798 Pihhust, 1805 Dorf Pihust; vn Пи́гузица.  A2
Küla on 1977 jagatud Jõepera ja Meeksi küla vahel. Väike, kuid põline küla on kandnud kollektiivliitega nime. Varasemates kirjapanekutes on ste-lõppu sageli saksa-slaavipärastatud sitz-kujuks. XX saj oli kohalikus kõnepruugis levinum lühike si-lõpp, kuigi tunti ka varianti Pihostõ. Algusosaks võiks olla vana isikunimi või lisanimi, mis on tõenäoliselt saadud linnunimetusest piho ’peoleo’. Saksapärased kirjapildid lubavad aimata ka nimealgust *Piio-, vrd peoleo ‹ *piho-liho. Tähelepanuväärne on seos Pihosi külanime ja Meerapalu elanike kohta käiva sõimunimetuse peegonahad vahel. Vrd Meeksi. – ES
EAA.308.2.104; EAA.567.2.752:4, L 4p; Mellin; PA I: 95; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 68; VES: piho

Piila [`piila] ‹-sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Pihla, 1645 Pyla (küla), 1731 Pyhla, 1782 Pyhla oder Pyla.  B3
Piila mõis eraldati Karjast ja Mustjalast ajavahemikus 1744–1750, XX saj alguses kuulus õigeusu kirikule. Küla mõisa kõrval säilis. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1922 Piila-Platsimeeste küla), mis 1939. a paiku liideti Piila külaga. V. Pall on Piilsi nime puhul oletanud nimisõna, mille tüveks oleks piil-, ja esitanud häälikuliselt lähedastena piil : piilu ’varitsemine, luuramine’, piil : piilu, ennast piilu hoidma ’ennast peitu, kõrvale hoidma’, piiluma ja võrdluseks toonud ka isikunime Pylo. Saaremaa Piila puhul on võimalik ka lähtumine puunimetusest pihl, kui oletada, et varasemate kirjapanekute h ei ole pikendusmärk. Ida-Saaremaal on tuntud sõna piil(u) ’metsatukk’, mitmuses piilud.MK
BHO: 454; EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); SK I: 288

Piipsemäe [`piipse`mäe] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1765 Piipsi Peter, 1796 Piipse, Piepse, 1839 Piepse, 1871 Двр. Пиипсимяги.  A3
Algselt Villa küla hajatalu põhjal tekkinud küla laienes XX saj Plaani karjamõisa asundustaludega sedavõrd, et tänapäeval kuulub Piipsemäe alla ka koht, kus XVII saj oli Plaani küla algtalu. Piipsemäe nimi on alguse saanud talupoja suguvõsa märkivast lisanimest, nt 1796 Torbi Piipse Tannila p. Jaan. Nimi võiks olla tekkinud eesnimest Peep ~ Piip (algnimi Peetrus) nii, et isanimeliste lisanimedena pruugiti omadussõna piipne : piipse. Vrd tänapäeval veel elavat kasutust Võrumaal: ruudine veli, peebune poig (vend Ruudi, poeg Peep). Teine võimalus on, et Piips on olnud eesnimi, see seletaks paremini Piipsi nimekujusid.ES
EAA.1268.1.401:62, L 58p; EAA.1268.1.403:149, L 125p;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rücker

Piirumi-le›, kohalikus pruugis varem ka Piirume Hääküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas (Tahkuranna mõis), 1624 Poehenorme Paul (talupoeg Tahkuranna mõisa all), 1795 Pihenorm Peet (kalur Tahkuranna mõisa all), 1839 Pichnorm (küla), 1858 Pihhinurm (kaks talu Tahkuranna mõisa all), 1923 Pihunurme (küla), 1938 Pikknurme, 1939 Piirumi.  A1
Nimi on olnud kaheosaline, koosnedes kas sõnadest püha, põhi : põhja või piht : piha (pihe) ’latt, teivas’ ja nurm, mis on tänapäeval kokku sulanud üheks tervikuks. XX saj kirjapanekuga võiks võrrelda ka sõnu pihk : pihu ’kübe, raas’ ja pihu ’agan, puru, raas, natuke’. Piirumiga on 1977 liidetud osa ↑Pikla külast.MK
EAA.1865.3.272/4:3, L 3; EAA.1865.3.276/1:4, 5, L 1p, 2p;  EAA.2072.3.22g, L 4; Eesti TK 50; Eesti TK 200; EMSK; Rev 1624 PL: 31; ÜAN

Pikajärve [pikajärve] ‹-le›, kohalikus pruugis Pikäjärve, rahvakeeles ka Kitsõ`mõisa, rahvakeeles varem Jaani`mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Langensee, Groß-Johannishof (kuni 1869), 1782 Johannishof, Jani mois, Kitsi mois, 1783 Johannshoff, Jani Möisa, 1909 Pitkajärwe m., u 1900 Мз. Пикъярвъ.  A1
Mõisa ja seda ümbritseva küla praegune nimi tekkis 1869, kui mõis sai saksakeelseks nimeks Langensee. Samatähenduslik Pikajärve tuli kirjalikku käibesse XX saj alguses. Samas piirkonnas asus XVI–XVII saj *Lootvina küla (1582 Lotwin). Osa sellest ajaloolisest külast kuulub tänapäeval Kooli ja Puugi küla ning Otepää valla Vana-Otepää küla alla. Karjamõis rajati XVIII saj I poolel Kitse talu asemele (1722 Kitze Jürri), 1749 eraldati see Valgjärvest omaette mõisaks. Nimeks sai alguses saksa keeles Johannishof (eesti muganduses Jaanimõisa) Valgjärve mõisniku tütrepoja Leonhard Johann von Schreiterfeldi järgi. Pikajärve nimi anti mõisale järvenime järgi. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pikkjärv, tänapäeval külanime järgi ümberkujunenult Pikajärv, on vaid üks selle järve nimesid. Järv on ka tegelikult selle kandi järvedest kõige piklikuma kujuga, erinevalt näiteks Alapikä järvest, mis on nime saanud Ala-Pikä talu järgi. Pikajärve nimed varem on olnud *Lootvina küla järgi (1627 Lothi) ja Tõoste talu järgi järve läänekaldal (1638 Tewojerwe, 1861 Teo Jerw). 1685. a kaardile on märgitud nimi Endjerw. Kitse nimi kandus Pikajärve mõisalt üle sellest lõuna pool paiknenud kõrtsile (1861 Kitza). Peamiselt Kitse (Kitsõ) kõrtsi järgi tuntakse ka Karstest Pikajärvele viivat teed (Kitsõ tii). Kadunud külanime *Lootvina (võrupäraselt *Luutvina) päritolu pole selge, kuid sarnasus Valgevene mitmete külanimedega Lotva, Lotvinõ, samuti valgevene-juudi perekonnanimega Lotvin, sunnib kõige tõenäolisemaks pidama siirdnime Valgevene aladelt. Vrd Lootvina. – ES
BAL: 663; EAA.1267.1.286:147, L 281;  EAA.308.6.254, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Hupel 1774–1782: III, 276; PA I: 77; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 5; RGADA.274.1.174:454, L 447p; Stryk 1877: 218–219; Vene TK 42

Pikaliiva [pikaliiva] ‹-leKeiTallinna asum Haaberstis (Haabersti mõis).  A2
Küla kujunes XX saj alguses; nimi on pandud pika liivaseljandiku järgi. Lõunaosa liideti Tallinnaga 1960, põhjaosa 1975. 1960. a-te planeeringus kavandati Pikaliivale rajada Suur-Õismäe elurajoon, kavadest loobuti 1980. a-tel, mil tuli taas käibele Pikaliiva nimi.PP
Tallinn 2004: II, 66–67

Pikareinu [pikareinu] ‹-le›, kohalikus pruugis Pikäreinu-lõKam, Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Krüüdneri mõis, Valgjärve mõis), u 1722 Picka Reins Land, Pick Reins land, 1839 Reino (talu), 1861 Hoflage Rheinhof, u 1900 Пикарейну.  B1
Pikareinu talu tekkis Valgjärve mõisa maa kitsale harule Krüüdneri mõisa maade sees (sama piirisuhe ja talukoht on näha juba 1685. a kaardil). XIX saj keskel muudeti Pikareinu Valgjärve mõisa karjamõisaks (Rheinhof). XX saj alguses sai sellest kahene talurühm (Pikareinu ja Juksi). Tänapäeval on Pikareinu külaks kokku liidetud suur osa Krüüdneri mõisa kunagisest Luigaste külast (1547 Luykes), mille talude maad ulatusid Valgjärve kaldani. Küla alla kuulub ka Krüüdneri mõisa Kitse karjamõisa koht. 1977 liideti Pikareinuga Valgjärve mõisa asundustaludest koosnev Alliku küla (Kan). Pikareinu külale nime andnud talupoeg elas siin ilmselt XVII saj lõpupoolel. Talunime esmamaining jätab avatuks kaks lisanime päritolu võimalust: individuaalse lisanimega Pikk Rein või Valgjärve mõisa Pikä taludest pärit Rein. Praegu Vana-Otepää küla alla arvatud Alapikä ja Mõtsapikä talude eelkäijate varaseim maining on Picka Pap (1627). Vrd Luigaste. – ES
BHO: 541;  EAA.308.6.254, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eesti SK 10; EM: 92, 157; KNAB; Rev 1624/27 DL: 111; RGADA.274.1.174:445, 459, L 448p, 452p; Rücker; Vene TK 42

Pilistvere2-`verre ~ -ssePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Pilistvere kirikumõis), 1583 Piliswer (küla), 1624 Pillistfer.  A3
Tõenäoliselt on küla vanem, kui esmamaining külana näitab. XIX ja XX saj vahetusel tekkis kiriku juurde Pilistvere alevik, mis on 1977 liidetud Pilistvere külaga. Vrd Pilistvere1. – MK
ENE: VI, 121; KNAB; PA IV: 9; Rev 1624 PL: 46

Pirgu`Pirku ~ -sseJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Pirk, 1524 Pirkul, Pirke (veski), 1725 Pirck.  A2
Külast ja selle juures olevast veskist on teateid XVI saj, mõis eraldati Angerjast 1662, selleks ajaks oli Pirgu küla kadunud. 1920. a-tel tekkis Pirgu asundus, mis 1977 liideti samanimelise külaga (vt allpool). Nimi on varem olnud ehk *Pirkküla või *Pirikküla (vrd 1637 talupojad Pirrika Jaehns, Pirrikas Hans, Pirka Tönnjes), hiljem on lõpposa ära jäänud. Vahest kajastub nimes sõna pirg : piru või pirru ’peerg’; tegu võib olla ka isikunimega. Rahvapärimus seob nime saksakeelse sõnaga Birke ’kask’, mis olla Kaasiku küla nime tõlge. Mõisast u 1 km põhjas olev Pirgu vana küla, mis seda nime on kandnud XX saj, on veel sama sajandi alguses olnud Kasse (ka Kase või Kaasiku) nime all, tegu on vana külaga (1241 Casacu, 1586 Kassekül, 1637 Kaßi, 1765 Kasse, 1871 Kasiko). Külas olevat Mäe talu peab P. Johansen varasemaks Taani hindamisraamatus 1241 mainitud külakohaks Mekius (1432 Meyell, 1586 Maekülla, Mettküll), ent see ei tundu siiski kindel. 1977 liideti Pirguga veel ↑Kärivere küla.PP
Bfl: I, 908; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 74; Joh LCD: 413, 500; KN; Kruusimägi 2015: 262; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 288; Wd

Posti-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ `külläRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1796 Dorf Posti, 1815 Posti.  A3
Posti oli 1977–1997 Kilomani küla osa. Küla kandis Posti nime nt Rõuge kirikuraamatutes, mõisakirjades kasutati veel XX saj lätipärast nime Oschup. Posti nimi tuleb talupoja lisanimest, mis võib olla seotud postiteenistusega. Selle nime puhul on võimalik ka mänguline varieerimine *Os´piPosti, kusjuures Os´pi oleks eesnime Ossip lühendus. Nii seletuks kahe võrdlemisi erineva nime kokkukuuluvus. Kui teine nimi on läti päritoluga, siis ei pärine see eesnimest, vaid on siirdnimi mõnest samanimelisest kohast jõe või oja ääres, vrd talu Ošupes Vireši vallas ja oja Ošupīte Alsviķi vallas. Rahvapärimus postijaamast Posti külas ei vasta ilmselt tõele, sest 1684. a kaardi järgi läks postiveoks kõlblik tee Ruusmäelt Muratisse küla asupaigast ida poolt.ES
EAA.1268.1.403:401, L 353p;  EAA.1268.1.216, L 4;  EAA.308.2.178, L 1; KN; VD

Prantsusmaa [`prantsus`maa] ‹-leKanpaik Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Valgjärve mõis), 1873 Hans Prans, 2000 Kitse-Prantsusmaa tee (tee nimi).  A2
Hauka küla Innumäe, Tsirgu ja Laane talu omaette piirkonda hakati XX saj I poolel kutsuma Prantsusmaaks, sest paljudel selle kandi elanikel oli perekonnanimeks Prants. Prantsu nime üks varasemaid kandjaid siinkandis oli Hans Prans, Tsirgu (Hinnozirgo) talu ostja 1873. a talukaardi järgi.ES
 EAA.2486.3.250, L 5, 6; KNR

Priisle [`priisle] ‹-sse ~ -le›, kirjakeeles varem ka Priisli JõeTallinna asum Lasnamäel (Väo mõis).  C1
Endine Lasnamäe VI mikrorajoon sai nime 1991 Priisle küla järgi. Küla (nimetatud ka Väo asunduseks) kujunes XX saj alguses, liideti ositi 1945 ja 1975 Tallinnaga. Nimi pärineb samanimeliselt talult, selle nimi omakorda on tõenäoliselt pärit isikunimest.MJ, PP
ENE-EE: VII, 472; KNAB; Nerman 1998: 253; Tallinn 2004: II, 90–91

Puhja1`Puhja ~ -ssePuhalevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis, Puhja kirikumõis), 1418 Puyen, 1495 Pugen, 1585 Bochia, Puia, 1638 Poyhakyll, 1839 Puchja.  A2
XX saj alguses kujunes kiriku ümber alevikulaadne asula, hõlmates ka toonase kirikumõisa maid. H. Neus ja L. Kettunen pidasid võimalikuks, et kohanimi tuleneb sõnast puhuja (vrd jutu-, sarve- või soolapuhuja). Järelosa -ja võib lähtuda sõnadest oja või jõe. Sel juhul jääb nime algusosa teadmata. Välistatud pole ka isikunimi (vrd 1481 Poye, 1533 Poya). E. Pässi oletus, et kohanimi tuleneb sõnast põhi : põhja kujul pohja, on ebausutav. Vrd Kükita. – EE
Bfl: I, 271; BHO: 468; ENE-EE: XII, 422; EO: 46; LGU: I, 216; Neus 1852: 910; PA I: 164; Päss 1924: 31; Rev 1638 I: 119; Rücker; Stoebke 1964: 63

Puiatu2Puiatu ~ -ssePilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Eistvere mõis), ? 1510 Pugat (küla), ? 1601 Klein Puiat, ? 1638 Poiatoby, Poiadt, 1797 Pujat (küla).  A2
XIX saj lõpul rajati Eistvere mõisa karjamõis. XX saj asundus või küla, 1977–1997 oli liidetud Taadikverega. Vrd Puiatu1. – MK
BHO: 471; KNAB; LGU: I, 876; PA IV: 14, 15; Rev 1601: 96; Rev 1638 II: 150, 155

Puide [`puide] ‹-leHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas (Hummuli mõis), 1218 Puidise, Puidyse, Puydise, 1624 Puddy Maddi, 1638 Pudekill (küla), 1798 Puide (küla), u 1900 Пуйде (talurühm).  A3
1218 toimus Puide lähedal sakslaste, liivlaste ja lätlaste ning Vene vägede vahel lahing. XX saj algul on Puide olnud Hummuli mõisa karjamõis. Külana taas 1922. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Puide loodepoolset osa kutsutakse Purdekülaks (1684, 1731 Purde Külla), varem oli seal Helme mõisa lahustükk. Edelapoolsed talud Aitsra piiril on olnud tuntud Mäeküla nime all. Puidega on 1977 liidetud Peedu küla (u 1900 talurühmana Пеедо, külana 1945). Vrd Puiatu1. – MK
EAA.308.6.298:4, L 3p; EVK; HLK: 184, 185, 186 (XXII,2), 242 (XXVII,3); KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 89; Rev 1638 II: 124; RGADA.274.1.192/1:17, L 10p

Puisma [`puisma] ‹-leLügpaik (küla) Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Kalvi mõis), 1782 Puisma (küla Aseri mõisa all), 1796 Puisma (karjamõis), 1834 Puisma (Kalvi mõisa all), 1913 Puisma (küla).  B4
Puisma oli Kalvi mõisa karjamõis. Rahvapärimuse järgi olnud enne karjamõisat seal küla. Kui uskuda Schmidti 1844. a kaarti, kus karjamõisa nimeks on Wihhama, siis võinuks varasem küla nimi olla olnud Vihamäe, mille ala ulatunuks idas Puismani. Praegu on Vihamäe talu Nüri küla piires. Puisma nimi näib olevat tekkinud XVIII saj lõpul. XX saj oli Puisma asundus või küla, liideti 1977 Nüri külaga. Nime võib analüüsida kaheosalisena Puis+ma. Algusosa aluseks võiks olla ne-tuletis sõna puu mitmusetüvest puine, järelosa lähtekohaks võib olla maa või mägi : mäe. Vrd Nüri, Puise. – MK
EAA.3.1.481:371, L 354p; EAA.1864.2.IV-3:428, L 418p; EAA.1864.2.VIII-123:145, L 144p; EVK; KNAB; Mellin

Puka3`Pukka ~ -ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Koigi mõis), 1798 Pukke (talu).  B2
Saaremaa Puka küla ja Puka talude nime lähtekohaks on lisanimi, vrd Elbi (Helby) külas 1756 Bucka Laas sõnast pukk : puka ~ puki ’sokk’, ent lähteks võib olla ka saksa isikunimi BuckBurkhard. Mõnel XIX–XX saj kaardil on küla või selle osa nimeks märgitud Mäe, nt 1855–1859 Мае, mis õieti on olnud talu või talurühma nimi, nii nagu ka Elbi. Vrd Puka1. – MK
 EAA.298.2.71, L 7; Rehepapp; SK I: 301

Puru1-leJõhKohtla-Järve linnajagu Ahtmes (Jõhvi mõis).  B3
Linnajagu on nime saanud Puru küla järgi, mainitud 1985. Varem kutsuti XX saj ehitatud linnaosa Uus-Ahtmeks, see rajati koos Viru kaevandusega Puru küla maale. Vrd Puru2. – MK
ENE-EE: I, 88; KNAB

Puru2-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Jõhvi mõis), 1241 Poro (küla), 1636, 1726 Purro.  B3
XX saj rajati Puru küla maadele Uus-Ahtme koos põlevkivitööstusega (↑Puru1). 1970. a-tel nimetati Puru ajaloolist tuumikut Vanakülaks, al 1977 on nimeks uuesti Puru. P. Johansen on nime võrrelnud soome kohanimega Poro ja pidanud vasteks puru ’raas, tükike’. Seevastu V. Reimaa on nimevasteks pidanud sm puro ’oja’ või vepsa purde ’allikas’ ja leidnud viimastest märke maastikul. Puru küla koosseisu kuuluvad a-st 1977 Jaamaküla (Puru-Jaamaküla, 1913 Jamakülla), Kuivküla (1945) ja Sooserva küla (1945). Puru tütarkülad on ka nüüdseks iseseisvunud ↑Pajualuse ning Ahtmega liidetud Altserva (1945) ja Ridaküla (1922).MK
Bfl: II, 489; Joh LCD: 553; Reimaa 2007: 168; Rev 1725/26 Vi: 185

Puusmõtsa [`puussmõtsa] ‹-`mõtsa›, kirjakeeles varem ka Puusmetsa Krlpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Vana-Antsla mõis), 1715 Puusmathz Jan, 1717 Puhsmetza Mert, 1720 Pusmötz Jurry, 1782 Pusi Metza Mert, 1805 Pusmötza (neli samanimelist talu).  C2
Väike küla on 1977 ühendatud Valtina küla alla. Puusmõtsa nime päritolu pole selge. Veel XX saj lõpu keelejuhid olid arvamusel, et see on lühenenud nimekujust *Puustusmõts. Vrd puustus ’söötis põld, tühi talu, hajaasustus’ (vn пустошь). Kuigi see sõna esineb Võrumaa kohanimedes väga sageli, pole Puusmõtsa puhul puustus-algulist nimekuju leitud. Sellepärast on usutavam, et *Puuss on olnud omaette nimi, nt vana isikunimi, ja mõts ’koht ääremaal’ on saanud nime isiku järgi. Vrd Abissaare, Pusi. – ES
EAA.1297.2.1:16, 20, 26, L 14, 18, 23p; EAA.1865.2.130/1:44, L 43p; EAA.567.2.530:12, L 12p; Must 2000

Põlgaste-sse›, kohalikus pruugis Põlgastõ-heKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Põlgaste mõis), 1627 Poelcks, 1685 Pöllecks Hoff, 1686 Pöllketzi Håff, 1782 Polluste mois, 1783 Pölluste Moisa; sks Pölks.  C2
Tänapäevasele Põlgaste külale on see nimi ametlikult pandud 1977, enne oli see Saia küla. XIX saj lõpus kujunes siin Põlgaste valla keskus. Põlgaste nimi pärineb Põlgaste mõisa kohast, millele XX saj keskpaiku anti uus nimi ↑Lahe. Mõis eraldati Krootusest 1652, kuid veel XVII saj lõpus oli ümber mõisapõldude säilinud neli talukohta. 1883. a kaardil on Põlgaste mõisal karjamõis nimega Pölluste praeguse Roosi küla kohal. Põllu-sõnaga samastuv nimevorm *Põlluste on nähtavasti tekkinud rahvaetümoloogia mõjul ja kasutusel olnud juba XVIII saj. Mõisa eel olnud küla algupärane nimi sisaldab siiski k-d ja selle päritolu on ebaselge. Häälikuliselt on kohane võrdlus Põlliku nimega, siin oleks põllik-tüvele liitunud külanimedele omane ste-kollektiivliide. 1686. a nimekuju saaks lugeda ehk *Põll(i)ketsi, mis võiks olla tähistanud Põlliku inimesi ja *põllik võis märkida kas isikut või tänapäeval tundmatut maaviljeluse mõistet. XVII saj kandis praeguse Põlgaste küla kant koos põhja pool orgu paikneva Lauri külaga Kannastõ või *Kanastõ nime (1627 Kannast, 1686 Cannast). Praeguse Põlgaste küla üks nimesid oli *Jõetagutse (1723 Jatausch, 1804 Götaotse). Selle all on mõistetud emakülast *Kanastõst teisel pool orgu ja Ahja jõe ülemjooksu paiknenud asustust. Mõnda juba XVII saj mainitud talurühma, nagu Tõlli, Saia, Pritsi, Kaska, on XX saj ka omaette külaks peetud, nt Saiakülä. Põlgaste osad on veel Kirbukülä ja 1977 liidetud Uiburindu. Vrd Lahe2, Lauri1, Põlliku, Terikeste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.104, L 1; EAA.567.2.646:2, L 1p; EAA.1267.1.286:217, L 426;  EAA.3724.5.2832, L 1; Hupel 1774–1782: III, 277; Rev 1624/27 DL: 64; RGADA.274.1.174:476, L 469p

Põlli`Põlli ~ -sseNisküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Poll, u 1900 Варбола (Полли), 1913 Полль (küla).  C3
Põlli küla kohal oli arvatavasti Varbola muinasküla (1241 Uarpal) või koguni kaks küla, 1347 on mõlemaid külasid kõrvuti mainitud – duas villas: Warpele cum una curia et Pulle. Küla kõrval on ka Varbola Jaanilinn (1212 castrum Warbole). Veel 1798 oli küla nimi Warbiala. Praeguse nime on küla saanud Põlli mõisa järgi, mis eraldati 1694 Ohukotsust. XX saj algul Põlli asundus ja küla, millest esimene muudeti 1977 külaks, teine liideti vastloodud Nõmmealuse külaga. Tänapäeval haarab Põlli ka Nõmmealuse ala (ametliku külana 1977–1997, hõlmas Põlli küla ja Mõisaküla). Põlliga on 1977 liidetud veel Sirgu (külana 1922, verstakaardil taluna Сирго, 1798 veski Sirko), küla piiresse kuulub Kännuküla (Kantsiküla, Rap). Vrd Pulli. – MK
BHO: 441, 463; EAN; Joh LCD: 651; Johansen 1932: 13; KNAB

Põrstõ2 [`põrstõ] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Põrste Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1773 Асвино, 1849 Аксина, Анцина гора, u 1866 Ансина, 1896 Põrste, 1904 Põrstõ, А́нцына Гора́.  B3
Küla on esmakordselt märgitud juba XVIII saj kaartidel. XIX saj kuulus see Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse, XX saj aga Luhamaa kiriku alla. 1977–1997 oli Tiastõ (Teaste) küla osa. Põrstõ nime kohta vt ↑Põrstõ1. A. Šteingolde arvates on Аксина pärit nimest Акся, mis on Авксентий ja Ксения lühend; Ансина ~ Анцина on aga eesti eesnime Ants vene variandid (Анся ~ Анця). Ent Анся võib olla ka vene eesnime Анисим lühivorm. Vene nimi on võinud pärineda ka perekonnanimeks Antsev (Анцев) kujunenud saksa eesnimest Hans. Venemaal leidus juba XVI–XVII saj saksa kaupmehi eesnimega Анц. Lähteks võiks olla veel lühivorm nimest Онцифер. Pihkvamaal on paar Antsiferovo (Анциферово) küla. Võrreldav kohanimi Lätis on Ance (ehk sõnast ancītis ’maarjalepp’). Vrd Põrsaku, Põrstõ1. – AK
Academic; Ernits 2012; Hurt 1904: XXII; Hurt 1904–1907: II, 77; KNAB; Pskov 1773; SeK: 120; Vasilev 1882: 14; VMS

Päevati-sseHagpaik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Kohila mõis), 1637 Pæwato Tonno (Kohila mõisas), 1725 Pawato Hans, Pawato Thomas, 1871 Päwa.  A2
Küla kujunes XIX–XX saj vahetusel, varem oli talurühm. 1977 liideti Aandu külaga. Nimi koosneb sõnadest päev ja ehk *tee. Vrd Tagadi ja Kirikuti talud Adila mõisas. Harva on nimetatud ka Kohila külaks (ajalooline Kohila küla asus mõisa lähedal).PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 60; KN; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 248; Schmidt 1871

Pähklimäe [`pähkli`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Pähkla`mäe VaiNarva linnajagu, mõis, sks Nöteberg, vn Орѣхова, 1920. a-tel Pähklemäe (asundus), 1945 Pähklamäe (küla).  C2
Endine mõisake, mis pärineb hiljemalt Rootsi ajast (1653 alter Rahts Hoff Hod. Noteberg (?), 1696 Rädz Hoff, 1700–1710 Gamla Rädshof, 1748 Raths Hofflag, 1796 Nöteberg). XX saj asundus, seejärel küla. 1956–1968 kuulus Narva linna piiresse, 1968 liideti Alutaguse külanõukoguga, tänapäeval Narva Pähklimäe linnajagu. Osa Pähklimäe taludest on liidetud Olgina alevikuga. Nimi pärineb loodusnimest, aluseks pähkel + mägi.MK
 EAA.1646.1.3429, L 1;  EAA.1646.1.3439, L 1;  EAA.1646.1.2636, L 1;  EAA.1646.1.2649, L 1; ENE: VII, 212; ERA.T-6.3.288, L 1; KNAB; Mellin

Pähni-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1419 Peheneyekky (küla), 1684 Pächne Jaack, 1798 Pähni (karjamõis).  B3
Pähni oli talu ja Vana-Roosa mõisa karjamõis, kuhu kujunes XX saj Roosa metskonna keskus. Pähni jõgi (ka Pähnijõgi, Pähnioja) on rahvapärane jõenimi. 1419. a mainitud küla täpne asukoht pole teada, kuid tõenäoliselt paiknes see sama jõe ääres Pähnilt allavoolu, ühes vakuses koos Sokari ja tänapäeval Lätisse jääva Dauškāniga. Nimi tuleb puunimetuse pähn ’pärn’ mitmuse omastava vormist.ES
EAA.308.2.178; LGU: I, 208; Mellin

Pältre [`pältre] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Pältri Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1684 Illicka Bertell, 1782 Pertly Paap, 1820 Pertli (küla), 1839 Pärtli, u 1920 Pärtli, 1939 Pältri.  B3
1684. a kaartidel leidub kohanimi Illick ja kolme majapidamise tingmärgid, kuid mitte põllumaad. Jagunenud pooleadramaalise taluga seostub kirjeldusraamatu Illicka Bertell und Simon. Kaardil on Allika Bertill och Sim numbriga märgitud Hürsi kanti. 1688 on kirja pandud nelja poolemehega talu: Illika Iwan, Jacob, Hanss ja Omilcka. Ilmselt käis just sellel ajal praeguse Pältre piirkonna asustamine, Illika Pärtli järeltulijate ümberasumine uude kohta. Varasema talunime, XIX saj külanime Pärtli algnimeks on Bartholomeus. Muutus rtlltr aitas külanime suupärasemalt hääldada, kirjalikult kajastub see alles XX saj. Vrd Sandi. – ES
EAA.1865.2.141/2:8, L 8; EAA.1271.1.223:178, L 335;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:58, L 51p; Eesti TK 42; Eesti TK 50; Roslavlev 1976: lisa 1; Rücker

Päraldi-sse›, kohalikus pruugis ka Päralde Hagpaik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Haiba mõis), 1564–1565 Perrepål (veski), 1725 Perrapell Hans (talu), 1798 Peresalda (küla), 1844 Porrapold (talu).  B3
Kujunes külaks XX saj, liideti 1977 Kustja külaga. Nime varasemad kirjapanekud on vastuolulised, üks võimalik lähtevorm on *Pärapõllu. (Analoogilise arengu on läbi teinud Päralde talu Kuris, Phl.)PP
EAA.1.2.931:44, L 37; EO: 26; KN; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 242; Schmidt 1844

Pühajõe [püha`jõe] ‹-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, mõis, sks Pühhajöggi, 1241 Pododt (küla), 1346 Puiecke, 1583 Peaiocke, 1635 Poehagöggi, 1726 Pühajöggi (küla ja mõis).  C2
P. Johanseni arvates võiks esmamainingut lugeda *Poioki või *Poiock. Küla asub Pühajõe ääres ja on sellelt saanud nime. Mõis on rajatud vahemikus 1583–1635. XX saj nii küla kui ka samanimeline asundus. 1977 liideti Pühajõe asundus algul Martsa külaga, ent al 1997 kuulub uuesti Pühajõe küla piiresse. Pühajõe ja Toila aleviku piiril olevat paikkonda tuntakse Oru ehk Toila-Oruna (1945 Pühajõe-Oru, ↑Toila). Vrd Pühajõgi1. – MK
Joh LCD: 551; KNAB

Pühajõgi2 [pühajõgi], kohalikus pruugis Pühäjõgi, rahvakeeles ajalooliselt Pühä Võhandu Kan, Ote, Urvjõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1684 Helige Beck, Helige Bäcken, 1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, 1839 Pühha Fl.  C1
XX saj on Võhandu jõe ülemjooksu Vagula järvest Kauru järveni (Ilmjärveni) tuntud Pühajõe nimega. XVII saj kirjalikes allikates on olukord teistsugune – alamjooksul ei kasutatud Võhandu nime, vaid nimetati jõge asustusnimedega: Kirumpää jõgi, Räpina jõgi. Just ülemjooksul on jõge tuntud siis Võhandu nimega, nt 1638 on Sõmerpalu kohta kirjas, et piirkonnast voolab läbi jõeke nimega Võhandu (wæhand), mis saab alguse Otepää Ilmjärvest. 1627 on Kärgulas olnud küla Wohanda (↑Sulbi2) ja Linnamäel küla Wiehandt (↑Alapõdra). Pühajõe nime ei esine kirjalikes allikates enne XVII saj lõppu. Kirjalikult hakati Pühajõge enam mainima pärast J. Gutslaffi kirjeldatud Võhandu jõe pühaks pidamist ja Pühajõe vastuhakku 1642. a. Esimene kirjalik nimekuju Helige Beck ’püha oja’ leidub Kärgula mõisa kaardil 1684. Jõe pühaks pidamist kinnitavad kohanimed Pühikmägi ja Pühälätte mõts Ilmjärvel Kolju (Kol´u) koolimajast põhja pool (1825. a kaardil Pühhicke Meggi ja niit Pühhalätte). Püha läte, mille sees olid enne Teist maailmasõda puust rakked, olevat jäänud kuivaks, kui lättest ülevalpool süvendati tee läbi mäekülje. 1979. a ilmunud Eesti NSV jõgede nimestik määratles Võhandu alguse Vagula järvest, Pühajõe suudme Vagula järves ja lähte hoopis Sirvaste külas. Traditsiooni järgi tuntud Ilmjärvelt algav ülemjooks sai nimeks Sillaotsa jõgi Sillaotsa talu järgi Koorastes. 1982 liideti Pühajõgi Võhandu jõega ja määrati ülemjooks ümber Savernasse. 2014 sai traditsiooniliselt tuntud ülemjooks, vahepealne Sillaotsa jõgi, tagasi oma ühe ajaloolise nime Pühajõgi (Pühäjõgi). Vrd Ilmjärve, Võhandu jõgi. – ES, MF
 EAA.308.2.182, L 1; EJOK 1986; Loopmann 1979: 38, 40;  LVVA.6828.4.385, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 61, 101; Rev 1638 I: 146; Rücker

Raavitsa-le›, kirjakeeles varem ka Raavitse Valküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Kaagjärve mõis), 1723 Rawitz Juchum, 1805 Rawitz, 1839 Rawit (karjamõis).  A2
Raavitsa talu tekkis külas, mille varasem nimi oli Kuriste, nt 1627 on mainitud Kaagjärve mõisa väike „pipraveski“ Kuriste Wessky. Veskikoht säilis Raavitsa veski nime all XX saj-ni. Raavitsa talude asemele rajati XIX saj I poolel karjamõis, Kuriste küla vanadest taludest säilisid Oina talud (1723 Auning Jaan, läti auns ’oinas’). Raavitsa nime päritolu pole teada. Algselt talupoja lisanimi on tõenäoliselt saadud võõrpäritolu isikunimest. Samasugust kohanime leidub ka Läti poolel (Rāvīc, niit Lukes). Ealt noorema lisanime aluseks sobiks ka liitsõna raavits, sõnast raag : raa ’remmelgas’. Lõuna-Eesti Raa-algulised kohanimed (Raasild, Raamägi jt) pärinevad sageli puunimetusest. 1977 liideti Raavitsaga ↑Maruti küla. Raavitsa piires on omaette paigad veel ↑Reemiku ja ↑Riissali. Vrd Raassilla. – ES
EAA.567.2.677:2, L 1p; LVVV: R, 162; Rev 1624/27 DL: 161; RGADA.274.1.174:889, 894, L 883p, 888p; Rücker

Rabaküla [rabaküla] ‹-`külla ~ -ssePärküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Uulu-Surju mõis).  C3
Rabaküla oli külanimena olemas hiljemalt 1922. Küla asub Ilvese raba ääres. XX saj I poolel on küla kutsutud ka Surju-Väljakülaks (u 1900 Сурри Вяльякюля).MK
KNAB; Pärnumaa 1930: 403

Rabivere-`verre ~ -sseHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Rabbifer, 1417 Rappierve, 1540 Rabbierve, Rappiver.  C2
Mõisat on mainitud 1417; samanimeline asundusküla tekkis 1920. a-tel. Nime varasem kuju on olnud *Rabijärve, XVI saj-st on see lõpp muutunud -vereks. Algusosa on ehk seotud sõnaga raba. L. Kettunen võrdleb nimega Ravila, kuid varasemad kirjapanekud näitavad pigem tugevat p-d kui v-d. Praegune Rabivere maa-ala langeb enam-vähem kokku omaaegse mõisa maa-alaga; suurenemine toimus 1977, kui liideti neli ajaloolist küla. Rabivere-Suurküla on ajalooline *Kivise küla (1241 Kyuizæl); hiljemalt XV saj on küla jagunenud kaheks. Suurküla eelkäija on olnud *Kõnnu-Kivise (1417 Konekystell, 1540 Konnicke-Kyffesell), XVII saj-st *Suure-Kivise (1637 groß Kiwise, 1725 Suhr Kiwis, 1798 Sure Kiwwise). Teine küla, Rabivere-Väikeküla on vastavalt olnud *Hiie-Kivise (1417 Jenkysell, 1540 Idden-Kyffesell) ja *Väike-Kivise (1637 Klein Kiwise, 1725 Weiko Kiwis, 1798 Weike Kiwwise). Suur- ja Väikeküla nimed on käibele tulnud XIX saj. Rabivere-Metsaküla kujunes omaette külaks XX saj alguseks, niisamuti Rabivere-Krimmi (varem saunaõued Sorsa talu maadel). XV–XVI saj on Rabivere külade hulgas ka *Oheke (1417 Oidke, 1540 Odencke ja Oddenkos), mille kohta on öeldud, et see asub mõisa ees; täpsem asukoht on teadmata.PP
Bfl: I, 123, 1166, 1175; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 62; EO: 294; Gustavson 1975: 3; Joh LCD: 463–464; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 252; Troska 1987: 101

Raeküla1 [`raeküla] ‹-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, 1430 Raykel (küla), 1464 Raykul (mõis ja küla), 1586 Rayküll (küla), 1646 Raheküll (mõis), 1826 Raeküll, Raikülla-M.  A2
XVI saj (1525, 1586) on Raeküla olnud Kadrina Undla mõisa alla kuuluv küla, XVII saj-st uuesti mõis. 1860 ostis mõisa ära Pandivere mõisa omanik ja see muutus Pandivere kõrvalmõisaks. Vana küla asus mõisast põhjas, pärast maareformi tekkis mõisa ümber Raeküla asundus, mis peagi külaga kokku sulas. L. Kettunen tuletab Rapla Raikküla nime sõnast rahi ’kiviplaat’ ja võrdleb soome perekonnanimedega Rahikka, Rahikainen. Küla põhjapiiril Tartu–Narva postimaantee ääres asus XX saj alguseni Raeküla kõrts. Selle ümber tekkinud pisiküla hakati kutsuma Kõrtsikülaks, säilinud osa on praegu ↑Veadla piires.MJ
Bfl: I, 922; Bfl: II, 592; BHO: 478; Bienenstamm 1826; EO: 280; Joh LCD: 900–901; KN; Rev 1586: 45

Raela [`raela] ‹-sseRapküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), 1216 Raigele, 1241 Raiklæp, 1492 Raykull, 1725 Rail.  A4
Küla on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas paigana, kus kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid iga aasta kokku tulla. Küla kõrvale tekkinud samanimelist mõisat on mainitud 1469. Arvatavasti oli varasem eestikeelne kuju *Raegala või *Raigala, nagu osutab vanim kirjapanek. Mõisanime areng saksakeelses kasutuses viis ta ühte küll-lõpuliste nimedega, mille eestikeelne tagasitõlgendus on andnud meile ↑Raikküla nime. Küla nimi aga lihtsustus Raelaks; kirjalikud allikad kajastavad seda muutust XVII saj lõpust (u 1695 Rail By). Nii L. Kettunen kui ka P. Johansen võrdlevad nime algusosa soome kohanimedega Räikälä, Raikkola või osisega Rahi- (vrd Wiedemannil rahk : rahu ’kiviklibu, kõva paas’). Kettunen oletab nime järelosaks -küla, Johanseni tõlgenduses võib see olla ka liide -la. Taani hindamisraamatu nimelõppu -læp (*lepa, *lõpe?) peetakse juhuslikuks veaks. Raela küla põhjaosas, Kildemast idas, võis kunagi paikneda *Lebaste küla, mida on võimalik seostada 1241. a kirjapanekuga Liuas (vrd 1492 Lebbies, 1506 Lebiss, 1540 Lebbis, XVII saj II poole kaardil Leweste Jörg ja Leweste Jürgen). XX saj on Lebaste talu siiski paiknenud Kaigepere külas. Vrd Lipa. – PP
Bfl: I, 409;  EAA.1.2.C-IV-105;  EAA.1.2.C-V-36:8, L 5p; EO: 95, 106–107, 280; HLK: XX, 2; Joh LCD: 562–563; Kallasmaa, Päll 2009: 578–579; LCD: 41v; Rev 1725/26 Ha: 260; Wd

Rahniku-sse ~ -lePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Tõlluste mõis), 1798 Renik (küla), 1803 Rachnik, u 1900 Рахники.  C4
1977–1997 oli ametlikult Iilaste osa. Külas on ka Rahniku talu. Tänapäeva nimekuju põhjal võib nimega võrrelda sõna rahn ’kivirünk’, millele oleks liitunud ik-liide. Niisugust tuletist siiski eesti keelest registreeritud pole. M. Kallasmaa on nimele võrdluseks toonud ka saksa lisanimed Rahn, Rahnke. Küla kirdeosa on rahvasuus kutsutud Atu külaks (vrd 1855–1859 Атто) ja Mütsikülaks. Rahniku piiresse loodeotsas jääb Koobassaare (u 1900 Кобасааре), mis XX saj I poolel oli omaette küla.MK
 EAA.298.3.71, L 7;  EAA.3724.5.1998, L 1; EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 324

Raiste [`raiste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Raistõ-hePlvküla Võru maakonnas Võru vallas (Väimela mõis), 1627 Resten Kuella, 1738 Rahist, 1805 Rahista, 1839 Rahiste, u 1900 Райста.  A3
Vana küla, mida XX saj algupoolel on nimetatud ka Väimela-Suurkülaks. Nimi koosneb lühenenud algusosast *rahi ja ste-liitest, mis on ühe variandina arenenud kujule -sta. Arvatavasti pärineb samast külanimest Põlva jaoks tüüpiline lisanimi ja talunimi Rästa ~ Rästä. Esmamainingus on nimetüvele liitunud ajalooline omastava käände lõpp -n. Rahi võiks olla vana isikunimi, vrd Rahi talu (Ote), soome perekonnanimed Rahikka, Rahikainen. Viimaseid on arvatud põhinevat mingil germaani laennimel, nt Raho, Raholf, Rachimbald. Vähem tõenäoline on nii vana külanime lähtumine raiesmikku tähendavast sõnast, nt rae, raestu, räestü jt. Raiste kaguotsa tuntakse Võitra nime all. Raistega on 1977 liidetud Haigri ja ↑Kanariku küla (viimane taastati 2021), samuti Väimela-Suurküla, mis 1970. a piirides hõlmas üksnes Raiste kaguosa. Vrd Raheste, Rahinge, Rahivere. – ES
EAA.567.3.186:4, L 4p; EAA.567.2.731:2, L 1p; Eesti TK 50; PTK I: 199; Rev 1624/27 DL: 58; Rücker; Sukunimet 1992: 479; Vene TK 42

Raka1-leAmbküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Rakkamois, 1447 Racke (mõis), 1637 Rackmois (küla), 1712 Rackamoisa (mõis).  A2
Raka mõis asutati enne 1447, võimalik, et samanimelise küla asemele. XVI saj II poolel mõis hävis ning mõnda aega oli seal Käravete mõisale kuuluv küla. Hiljemalt 1680. a-teks küla taas mõisastati. Mõisale kuuluvat Näo küla (1614 Mäho, 1782 Neokull) hakati XIX–XX saj vahetuse paiku kutsuma Raka või Rakamõisa külaks. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Raka asundus liideti 1977 külaga. Nime tähendus on ebaselge. Võimalik, et see seostub sõnaga rake : rakke ’kaevu vooderdus’, nime varasemad kirjapanekud on XVII saj alguseni kõik e-lõpulised. Nimi võib tulla ka isikunimest, mille näidetena L. Kettunen toob *Rakka, *Rakkei. Näo nimi tuleb nähtavasti sõnast mägi, n-alguliseks muutus nimi alles XVIII saj keskpaiku. Ambla meiereist loodes asus Preedikküla (1782 Predrik), mis külanimena kadus 1920. a-te alguseks, hiljem liideti talud Raka külaga. Ambla aleviku idaosa Raka mõisa talusid loeti XX saj keskpaiku Raka küla osaks Kirikuküla nime all. 1977 liideti Rakaga Saunaküla (endine moonakaküla Rakast lõunas, nimestikes pärast Teist maailmasõda) ja ↑Prümli asunduse põhiosa (väike osa, sh mõisasüda läks Jõgisoo alla). Vrd Näo, Raka2, Suure-Rakke1. – FP
Bfl: I, 191; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/3;  EAA.3724.4.472, L 1; EAA.3.1.448:170, L 119; EAA.1864.2.IV-6:349–350, L 343–343p; EO: 280; EVK; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 63

Rakke [`rakke] ‹`Rakke ~ -sseSimalevik Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Liigvalla mõis).  C3
Asula tekkis XIX–XX saj vahetusel Rakke raudteejaama juurde ja laienes seoses 1910 valminud lubjatehasega. Nimi pärineb Suure- ja Väike-Rakke külalt alevikust idas ja kagus. Vrd Suure-Rakke1, Väike-Rakke1. – MK
ENE: VI, 405; Ungern-Sternberg 1912a: 76

Rakvere viipenimi. Kohamärk matkib jalalööki, tuleneb Kalevipoja muistendist. Vt ka http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/37.html.
Rakvere2 [`rakvere] ‹-`verre ~ -sseRaklinn Lääne-Viru maakonnas, 1265 Раковоръ, 1637 Rackwer(rast).  B4
Rakvere Vallimäel on olnud eestlaste *Tarvanpää linnus (1226 Tarwanpe), nimi lähtub loomanimetusest tarvas : tarva + pea. 1220 läks linnus taanlastele, kes hakkasid ehitama kivilinnust (1252 Wesenbergh). Kõrvuti linnuse nimega oli ilmselt eestikeelses käibes külanimel põhinev nimi, mida seostatakse ↑Rägaverega (1241 Rackeueræ). Linnuse juurde kujunenud asula sai Lübecki õiguse 1302, kuid linn oli hiljem korduvalt ka eravalduses. 1783 muudeti Rakvere maakonnalinnaks, mis hakkas hoogsalt kasvama pärast Balti raudtee valmimist 1870. Nime algusosa vasteks on pakutud oletatavat muistset isikunime *Rakka, *Rakkoi, *Rakkei, ent ka sõnu rahe, sm rahi ’kivipank’, rahk : raha, sm rahka ’mäda, hallitus’, rahk : rahu ’paekivi, kruus’ ja rake : rakke. Rakvere saksakeelne nimi Wesenberg arvatakse olevat *Tarvanpää tõlkelaen (alamsaksa wesende, wesent ’tarvas’). Vene kroonikates tuntakse XIII saj juba Rakvere nime (1265 Раковоръ). Rakvere tähtsamad linnajaod on Kesklinn, Kondivalu (Tartu ja Karja tänava kant, nimetatud samanimelise kõrtsi järgi XIX–XX saj vahetusel), Lilleoru (samanimelise tänava kant lõunas), Linnuriigi ehk Piira (kagus, piirneb Piira külaga, tänavad kannavad lindude nimetusi), Moonaküla ehk ↑Tõrremäe (loodes, üle raudtee), Paemurru (kagus), Pagusoo (idapiiril, Tuleviku tänava kant), Palermo (Tartu tänava lõunaotsas, nimetatud samanimelise trahteri järgi), ↑Roodevälja (kirdes) ja ↑Tammikualuse (edelas). ¤ Lugu pajatab koerast nimega Raki, kelle pahalane saatnud Kalevipoega kiusama. Kalevipoeg tõstnud jala ja äianud sellega väikest kutsikat. Raki langes surnult maha. Tema raibe jäi maha mädanema sinna kohta, kus nüüd on laadaplats. Sellest ongi Rakvere nimi tulnud: Raki vere paik.MK
ENE-EE: VIII, 17; EO: 279–280; Joh LCD: 565; Kirs 2004: 31; KNAB

Raotu [`raotu] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1920 Rautu, 1937 Raotu, 1938 Рауту.  C2
Mõned hajatalud on tähistatud juba kolmeverstakaardil (u 1866), hajaküla kujunes XX saj alguses. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Nime lähteks on võru-seto raotu, raodu, raot ’raiesmik’, mis on loogiline, sest küla paikneb Piusa-äärsel metsaalal. See on tuletis tegusõnast ragoma ~ raguma ’raiuma’. Kohanime vene vaste on teadmata. Vrd Urvastemõisa. – AK
Eesti TK 42; KN; Markus 1937; RKKA; SeK: 123; Vene TK 126; VMS

Rastla [`rastla] ‹-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Äntu mõis), 1458 Rassell, 1471 Rassel, 1586 Roszel, 1725–1726 Rassell, 1796 Rastla.  A2
Küla on hiljemalt XV saj-st kuulunud Äntu mõisa alla (1458 ka osaliselt teisele nimetamata mõisale). XX saj alguseks oli Rastla nimi kõrvale jäänud ja küla tunti mõisa järgi Äntu külana, mis oli ka ametlikes nimekirjades. 1977 taastati Rastla nimi. Kuna tegemist on la-lõpulise nimega, võib algusosa olla isikunimi. Varasemad nimekujud ei näita, et nimes esineks -t-, võimalik et see on lisatud häälduse hõlbustamiseks. Rastlaga liideti 1977 Äntu-Karjamaa, kunagine saunaküla, ja Äntu-Tagaküla.MJ
Bfl: I, 238, 286; BHO: 448; Mellin; Rev 1586: 37; Rev 1725/26 Vi: 250

Ratniku [`ratniku] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka `Ratnigu`Ratnigu `külläSanpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Kuigatsi mõis), 1684 Ratneck Herman (talupoeg), 1723 Radniko Marckus (talupoeg), 1805 Rattniko Ell ja Hantz (talupere), 1811 Rattniko Hantz, Rattniko Mert (talupojad), 1839 Ratnik (küla).  B2
Ratniku kuulub a-st 1977 ametlikult Õlatu küla koosseisu, kuid moodustab omaette väikse küla Õlatu talumaade ühes otsas. XVII saj on Ratniku talu kuulunud samuti Õlatu külla, aga XVIII saj Kuigatsi külla. XIX saj alguses Ratniku talud jagunesid ning sellest kujunes omaette küla. XX saj on rahvas arvanud, et Ratniku talud kuuluvad Kuigatsi külla. Küla on nime saanud samanimelistelt taludelt. Talunime aluseks võib olla kas vene laensõna ratnik ’tagavaraväelane tsaariarmees’ või läti ratnieks ’tõldsepp, ratassepp’.MF
EAA.308.6.280:4, L 3p; EAA.567.2.437:2, L 1p; EAA.1865.2.91/2:5, L 4p, 5; KN; Must 2000: 326; RGADA.274.1.174:1021, L 1012p; Rücker

Rebaste1-le›, kohalikus pruugis Rebäste-le ~ RebäsileUrvküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, karjamõis (Urvaste mõis), 1719 Rebbase Miccle, 1752 Räbbäse Mik, 1762 Rebbase Andrus, 1908 Rebasse Rein, Rebasse Michel, 1909 Rehare (karjamõis), 1937 Rebase (küla).  B3
Enne Rebäse karjamõisa rajamist oli tegemist hajatalu ja väikese külaga, nt 1805 oli kolm peremeest lisanimega Rebbasse. Karjamõisa nimi Rehare hilistes allikates võib olla ümberkirjutusviga. Kvoodimaataludena määratletud kaks Rebäse talu muudeti karjamõisaks XX saj alguses. 1920. a-tel jagati karjamõis asundustaludeks. Pärast 1945. a oli liidetud Alaküläga (↑Jõgehara), taastati 1977. Rebaste küla alla liideti samas suuri naaberalasid: Aalupi järve ja Kapatsi veski ümbruse metsad (varem Koigu mõis) ning Kooraste Alakülä (Kan) läänepoolne osa. Nimi pärineb talupoja lisanimest. Poola revisjonides leidub Urvastes 1585 Jury Ratapoik, 1586 Jury Rabapoik, 1588 Jury Ratapolk, kellele mõisnik Pepler on andnud maad „mõisa alt“. Võimalik, et tegemist oli hilisema Rebäse taluga ja erinevate kirjapiltide taga peitub lisanimi *Rebä(se)poig.ES
BAL: 654; EAA.1270.2.1:4, L 3p; EAA.1270.2.2:137, L 137; EAA.1270.1.264:91, L 91; EAA.567.2.568:4, L 3p; Eesti TK 50; KNAB; PA I: 178, 250; PA II: 331

Reemiku-leValpaik Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Kaagjärve mõis), 1723 Remick Tenn, 1805 Remmick Joseph, Remick Jutz, 1811 Remiko, 1905 Reemik (karjamõis); läti Riemiki.  A2
Hajatalust ja talurühmast kunagises Leiloma külas (↑Maruti) tehti XIX saj II poolel karjamõis. XX saj kuulusid Reemiku talud Maruti küla alla, al 1977 Raavitsa küla alla. Reemiku nimi on oletatavasti siia kanti rännanud Karula mõisa Reemiku külast (nüüd Käärikmäe küla). Ka kadunud Reemiku küla nimi on tüübilt talupoja lisanimi, nt 1685 Ringiste kandis Remka Matusz. Nime päritolu pole teada. Vrd Käärikmäe, Maruti, Remniku. – ES
EAA.567.2.677:3, L 2p; EAA.1865.2.21/2:13, L 11p;  EAA.2059.1.214, L 1; LVVV: R, 193, 309; RGADA.274.1.174:889, L 883p

Regissaare [regissaare] ‹-`saardeSimpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), 1796 Raggisaar (kõrts), 1844 Reggisallo.  C3
XX saj iseseisev küla, 1977 liidetud Kaasiksaarega. Mellini kaardil on kõrvuti Regissaare kõrts (Raggisaar) ja Iiba veski (Iba). XVIII saj vist oligi Regissaare Iiba küla osa, 1726 on selle küla (Iba) all mainitud vanast soldatist vabadik Reyifer Tönnis. Tõenäoliselt on see lisanimi olnud Regissaare nime algusosa lähtekohaks. Algne -vere on asendunud järelosisega -saare. 1726. a kirjapanekus võib olla kirjutus- või lugemisviga, pika s-i (ſ) asemel on välja loetud f. Samas võivad kergesti segi minna ka gooti y ja g. Sel juhul on lisanimi juba 1726. a ladina kirjas nimedega revisjoni jõudnud vigasena. Nime algusosa võib olla lähtunud sõiduriista nimetusest regi. Veel 1871 on külanimeks Iiba (Iba), 1922. a rahvaloenduse materjalides on kohta nimetatud ka Regisaluks ja Taimesaareks.MK
EAA.3.1.460:490, L 484p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 224; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Reidle [`reidle] ‹-sse›, kohalikus pruugis-le, -nUrvpaik (küla) Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1638 Royle, 1723 Reile, Reili, 1762 Reili Jakkab, 1811 Reidle, 1839 Reile (küla).  A2
1811 oli kaheksa selle lisanimega peremeest. Külana on Reidle märgitud 1839 Rückeri kaardil. Küla tuntust on hoidnud ka Reidle kooli nimi. Ametlikus nimekirjas oli Reidle 1945, hiljem arvati Säre küla alla; praegu on jagatud Kollino ja Säre vahel. Külanimi on kujunenud mitmusevormist *Reilide häälikute kohavahetuse teel. Talusid ja talude elanikke ühekaupa on ka XX saj kutsutud nimedega `Reili või `Reile. 1638. a revisjonis on Royle ainunimi, võib-olla eesnimi. Nimekandja öeldakse pärinevat Alūksne piirkonnast. Nime algupära pole teada.ES
EAA.1270.2.1:7–11, L 6p–11; EAA.1865.2.131/2:14–20, L 13p–21; Rev 1638 I: 41; Rücker

Reinevere-`verre ~ -sseAmbküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas (Koigi mõis), 1220 Reineveri, XIV saj Reynouere.  B2
Koigi (1564 Koeicke) küla asemele rajati 1630. a-te paiku mõis. 1688 oli olemas ka Aru karjamõis (1688 HåfLägret Arro) juba parandamist vajavate hoonetega. Koigi mõisat hakati kutsuma XVIII saj algusest Koigi ja Aru (hiljem ka Koigi-Aru) mõisaks, kohati kasutati määratlust „Koigi ja Koigi-Aru“. Koigi mõisa kõrval asunud *Kõrveküla (1564 Korbekull) hakati XVIII saj keskpaiku kutsuma Koigi külaks ning see mõisastati 1850. a-tel. Seejärel hakati hiljemalt XX saj algul Reinevere küla kutsuma rööpselt Koigi külaks, mis kujunes 1930. a-tel põhinimeks. Reinevere nimi taastati 1977. Koigi mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Koigi(-Aru) asundus, mis liideti 1977 Reinevere külaga. Aru karjamõisa juurde tekkis Aru asundus, mis liideti 1950. a-teks Karkuse külaga (endine karjamõis jäi siiski Reinevere küla piiresse). Reinevere nimi ei ole tõenäoliselt seotud isikunimega Rein, sest germaani nime nii varane laenamine pole tõenäoline. Küll aga võib algusosa tuleneda mõnest muistsest isikunimest, mis võis sulanduda germaani nimega Rein. 1940. a-teks liideti Reineverega (Koigiga) Loodevälja küla (1688 Lodewellie).FP
Blumfeldt 1949: 169; EAA.1.2.933:97–98, L 97, 98; EAA.1.2.942:219, :229, L 212p, 221p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 193; HLK: 216; KNAB; Mellin; Schilling 1970: 20–21

Reo-ssePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, 1645 bey Reho, 1731 Reo.  C4
Reo mõis on asutatud tühjadele talumaadele XVIII saj alguses. XX saj küla. Reo-algulisi kohanimesid on Eestis palju ja uurijate arvamused nende suhtes lahknevad. Vasteteks on toodud järgmisi sõnu: rigu : reo, millel on halvustav tähendus (E. Koit), rebu : reo ’rebane’ (sm repo) (A. Saareste, L. Kettunen), redu : reo ’pelgupaik, metsamurd’ (Kettunen). Kettunen on olnud seisukohal, et Reo nimed ja reomäed on eri algupära, kuid tuleb tunnistada, et Saaremaal on ka mitmeid reomägesid, mis on kohad, kuhu mingi veretöö, õnnetuse vms mälestuseks visatakse oks, riideräbal või kivi. P. Johansen on nende nimede lähtekohana võimalikuks pidanud sõna ribu (rihu, rigu, risu, reu) : reo ’rämps, näru, heidis’.MK
SK I: 338

Ridaküla2 [ridaküla] ‹-`külla ~ -sseRapküla Rapla maakonnas Rapla vallas (Alu-Rapla mõis), 1922 Rida.  A3
Varasem Aranküla osa, mis omaette külaks kujunes 1920. a-tel. XX saj alguses on ühe talu järgi nimetatud ka Põldma (u 1900 Пильма) külaks.PP
KNAB; Vene TK 42

Ridali-sse›, kohalikus pruugis-heKanpaik (teerist) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Põlgaste mõis), 1883 Ridali Krug, 1897 Riddali Krug, 1909 Ridallikrug.  A3
Põlgaste mõisa kõrtsikoht Lahe külas vana Tartu–Võru maantee ääres on märgitud hiljemalt Rückeri kaardil 1839. Kõrtsi- ja teeristikohale on lisanud tuntust Ridali lennuväli al XX saj II poolest. Nime päritolu pole teada, kuid võib oletada, et see on tekkinud Läänemaa Ridalast siirdunud inimese järgi. Vrd Ridala1. – ES
BAL: 665;  EAA.3724.5.2832, L 1;  EAA.2469.1.747, L 1; Rücker

Riihora [`riihora] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1684 Rigura Pustus, 1688 Richora, 1782 Rihora Peter, 1820 Richorra (küla).  A3
Hoolimata vahepealsest külaks nimetamisest oli Riihora XX saj alguses hajatalu. Pärast Teist maailmasõda rajati tallu Orava metskonna kontor. 1977–1998 oli Rõssa küla osa. Külanimi pärineb ojanimest Riihora. Sõna ora või ura on vanapärane liigisõna oja tähenduses. Algusosa riih- tähendus on tõenäoliselt ’rehi’, võru keeles riih : rehe või riih : riihe. 1684. a nimekuju võib olla saksapärasemaks muudetud, vrd Riege ’rehi’, arvatav eesti laensõna saksa keeles. Ojanime mainib 1947. a kaart (руч. Рихора), praegu loetakse oja Mädajõe ülemjooksuks.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:61, L 59p; EAA.1271.1.226:198, L 1839; EES: rehi; Faster 2005; Roslavlev 1976: lisa 5; VES: riih

Riisipere [riisipere] ‹-`perre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Riisepere Nisalevik Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas, mõis, sks Riesenberg, 1394 Rysenberghe (mõis), 1521 Rysenberge, 1567 Ryssendeberge, 1732 Riseperri.  A2
Alevik kujunes Riisipere mõisa järgi nimetatud raudteejaama juurde Ürjaste küla maale XX saj algupoolel. Valdus, millest hiljem sai mõis (praeguses Kivitammi külas) kuulus XIII saj-st Risbithi perekonnale. 1598 jagati Riisipere mõis Vana- ja Uue-Riisipereks. 1669 ühendati taas, Vana-Riisipere sai Uue-Riisipere karjamõisaks. Uue-Riisipere mõisahoone jääb tänapäeval Vilumäe külla. P. Johanseni arvates on mõis nime saanud perekond Riesebiterilt (Risbith). Nimi on rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud. 1977 liideti Riisiperega ↑Nissi alevik.MK
BHO: 502; ENE: VI, 495; Joh LCD: 637, 900–901

Rimmi`Rimmi ~ -sse›, rahvakeeles ka Jüri`öö Urvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1627 Rimmi Jan, 1719 Rimmi Jurri, 1762 Rimmi Külla, 1782 Rammy Meus.  A2
Küllalt varakult külanimeks kujunenud talunimi Rimmi on tõrjunud välja vanema külanime ja keskaegse vakusenime, mis oli tõenäoliselt *Ülemõtsa (1386 Yldemittze, 1582 Ulmecz, 1627 Ilmetz Kuella), üle metsa Vana-Antsla südamaade suhtes. XX saj II poolel kasutati Rimmi kandi jaoks aktiivselt 1960. a-te kolhoosinime Jüriöö. Rimmi nimi on tundmatut päritolu. Võimalik, et sama nimi oli 1601. a Rimanny Notig Vana-Antsla Vemestekulla’s. Sel juhul saaks nime seostada Kriimaniga (‹ Riegemann) nt talupoja päritolu kaudu. 1638. a peremeest Renni Waszyl (Rimmi-Vasila talurühma algus) nimetas revisjon venelaseks. Rimmi omaette osad on Kolmõsilla ja Piidsakülä. Rimmiga liideti 1977 Kauksi küla (1970). Vrd Kriimani. – ES
EAA.1270.2.1:4, L 4; EAA.1270.1.264:38, L 38; EAA.1865.2.130/1:25, L 25; LGU: I, 119; PA I: 85; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 41

Risti1-leKulalevik Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Koluvere mõis), 1871 Post St. Risti.  C4
Risti alevik asub teeristis, kust Tallinna–Haapsalu maanteelt keerab haru Virtsu ja Pärnu peale. Teeristis asus hobupostijaam, hiljem raudteejaam, mille ümber tekkis alevik XX saj algul.MK
BHO: 505

Ritsiko-sse›, kohalikus pruugis Ritsiku-he›, rahvakeeles Matsi`küllä›, rahvakeeles ajalooliselt Matsi-Ritsiku-heVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1638 Ritzky Pustus, 1782 Ritzigo Palso, 1798 Ritsiko, 1820 Ritsike (küla), Matsi (talu), 1909 Ritsiko.  B3
XVII saj tühjaks jäänud kohale piirialal tekkis talu ja hiljem küla XVIII saj. Külanime andnud Ritsik on suhteliselt tavaline talupoja lisanimi, mille lähe võib olla kahesugune: Ritsik ~ Rits ~ Prits alusnime Friedrich mugandusena ja ritsik ’rohutirts, kilk, ritsikas’. XIX saj alguses on külas kirja pandud Matsi talu. XX saj ongi küla valdavalt kutsutud Matsi külaks, kuid kirjaliku traditsiooni toel on taas juurdunud Ritsiko nimi. Vrd Pupli. – ES
BAL: 672; EAA.1865.2.141/2:20, L 20; EAA.1271.1.224:133, L 697; Mellin; Rajandi 1966: 64; Rev 1638 I: 160; Saar 2008: 140

Roobuka-le›, kohalikus pruugis ka Robuka Hagküla Harju maakonnas Saku vallas (Tohisoo mõis), 1922 Roobuka.  C1
Roobuka küla on tekkinud XX saj alguses, nime lähteks on Roobuka, ka Roobaka talu. Võib-olla lähtub nimi sõnast roobakas ’rööpaline, sissekulunud’.PP
KN; KNAB; Wd

Roosisaare [roosisaare] ‹-`saarde ~ -le›, kohalikus pruugis Roosisaarõ-`saardõ›, rahvakeeles kaSaarõ `pääleRõuküla Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1923 Roosisaare (küla).  C1
Vagula ja Tamula järve vahelisel soisel poolsaarel oli XIX saj keskpaiga kaartide järgi kõrgendikke nimedega Jerw saar ja Waddi saar. Kõige idapoolsema, Võru linnale lähima kõrgendiku nime pole kaartidel mainitud, kuid XX saj alguses kandis seal endisele kroonumõisa maavaldusele rajatud talu Roosisaare nime. Nime päritolu pole täiesti selge. Tõenäoliselt on nimi antud Võru linna poolelt populaarse väljasõidukoha tähistamiseks. XX saj II poolel laienes Roosisaare külanimena ka Vadisaarele rajatud asundustaludele, hiljem liideti juurde poolsaare läänekaldale tekkinud Vagulasoo küla. Viimase kohta on kaartidel kasutatud ka Kotsusaare külanime Kodso talu järgi. Vrd Roosi. – ES
 EAA.3724.4.1860, L 1;  EAA.3724.4.1864, L 1; Eesti TK 50; Eesti TK 200; ÜAN

Roosna1 [`roosna] ‹`Roosna ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Ruosna Ambküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Sonorm, 1402 Sonorm, 1732 Roosna.  A2
1402 läänistati Curd Sonormele kuulunud *Soonurme mõis uuele omanikule. Võimalik, et varem oli mõisa asemel olnud samanimeline küla, mis andis nime ka Sonorme vasallisuguvõsale. Teine oletus on, et suguvõsa algkodu on Lüganuse khk Soonurme külas ning Ambla kihelkonda on nimi sealt rännanud koos omanikuga. A-tel 1525–1764 kuulus mõis Rosenite suguvõsale, kellelt sai eestikeelse Roosna nime; saksa keeles jäi püsima Sonorm. Eesti keeles on Soonurme nime kasutatud nähtavasti ainult XX saj saksakeelse nime mõjul asunduse (endise mõisa) nimena. Roosna asundus jagati 1977 Jõgisoo ja Reinevere küla vahel. Mõisalt kandus Roosna nimi ka Nõmmküla vallamaja ümbrusesse tekkinud külale (u 1900 Сонорм), mis 1977 liideti Reinevere külaga. Mõisast 6 km lõunas asuvat Kaarevere küla (1429 Karrefer) hakati 1920. a-tel mõisa järgi kutsuma ka Roosna külaks, kuid ametlikult muudeti nimi selleks alles 1977. Roosnaga liideti 1977 Tammiku küla (1429 Tamkas), Liivaku asundus (tekkis 1920. a-tel Annemõisa ehk Liivaku karjamõisast, 1879 Annenhof, 1883 Annemõis) ja ↑Lüsingu asundus.FP
Bfl: II, 928; BHO: 559; EAA.3724.4.479; Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB; Thor-Helle 1732: 316

Rutja [`rutja] ‹`Rutja ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1498 Heuschlag zu Ruddy, 1652 Stranddörfern Ruddi u Sulli, 1796 Raudja, 1871 Rudja.  B2
Rutjat on esmalt mainitud 1498 Selja jõe äärse heinamaa nimena. L. Kettunen on pakkunud nime tulenemist sõnast ruttaja. Soome Ruta-algulised vetenimed tulevad murdesõnast ruta ’muda, pori, kõdu, taimede lagunemisest tekkinud lima’, mis S. Paikkala järgi on võinud näidata madala ranna mudasust. See võiks sobida ka Rutja rannaküla nime seletuseks. Küla edelapoolset otsa on varem nimetatud Sulli külaks (1697 Sullo), XX saj algusest on see liitunud Rutjaga.MA
Bfl: I, 367, II, 652; EAA.46.2.147; EO: 49; KN; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 389

Räsna2 [`räsna] ‹`Räsna ~ -sse ~ -leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Resna, 1534 Ressenes, 1620 Rässna.  A1
Räsna küla juurde rajati hiljemalt 1637 mõis. Algul kuulus mõisa alla ka Vatku küla, mida on mainitud samuti 1564 (u 1520 Waykete pole Vatkuga kindlalt seostatav). XVII saj lõpul kuulus Vatku küla Kuru mõisa alla, kuid müüdi 1790. a paiku Räsna mõisale. XX saj alguseks sulandus Vatku küla Räsna küla kirdeosaks, kohati kasutati kogu Räsna küla kohta Vatku nime. Räsna mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis liideti 1950. a-teks Räsna külaga. 1977 liideti Räsnaga ↑Kuru asundus. Vrd Räsna1, Kuru2. – FP
Almquist 1917–1922: III, 308; Blumfeldt 1957: 41; EAA.1864.2.V-56:674, L 662p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 1930a: 150; KNAB; Schilling 1970: 38; Ungern-Sternberg 1912a: 72

Rääma-lePärPärnu linnaosa, XVI saj hof tho Bremen (mõis), 1731 Rehma (küla).  C2
Renneri kroonika väitel põletati mõis Bremen Liivi sõja käigus 1560 maha. See mõis on andnud eestikeelse nime kogu alale, samuti hilisemale Rääma mõisale, Pärnu linnamõisale, mille saksakeelne nimi oli XVII saj lõpust alates eesti keelest pärinev Rawasaar (1684 Rawassar). Arvatavasti on Rääma mõisa nimi aluseks ka Räämaga külgneva Ülejõe linnaosa nime saksa vastele Bremerseite (1662 kaluriküla Breymerseitt). Eeslinn, tollal Rääma vald, tekkis alale XIX–XX saj vahetusel, Pärnuga liideti see 1920. Rääma idaosas oli varem Rääma mõisa kõrvalmõis Niidu (sks Oskarshof, 1839 Nitau). Vrd Vaskrääma. – MK
BHO: 45, 491–492; EAA.308.2.218:9, L 7p; ENE-EE: VIII, 270; Renner 2006: 157; RGADA.274.1.193:345, L 340p; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1662:9

Saagrimäe [`saagri`mäe] ‹-leSeküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), u 1920 Saagrimäe, 1943 Сагримяэ, 1945 Sagrimäe.  B3
Küla kujunes Saagri hajatalude kohale Pihkva–Riia kiviteest lõunas XX saj alguses. 1977–1997 oli Ritsiko küla osa. Küla nimi on liitnimi: lähteküla Saagri + mägi : mäe. Vrd Saagri2. – AK
Eesti TK 42; KNAB; RKKA; SeK: 129; Uuet 2002

Saarepeedi [saarepeedi] ‹-leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Uue-Võidu mõis), 1751 Sahre Pedo Ado (talupoeg Viiratsi mõisa all), 1806 Sarepedi Johan̄ (talupoeg Võidu mõisa all).  C1
Küla on nime saanud Saarepeedi koolitalu järgi, XX saj I poolel oli seal ka Uue-Võidu vallamaja. Kohta on esmakordselt nimetatud 1583 (Oiawa, 1797 Oyawa). Saarepeedi idaosa kannab Pilpaküla nime. Saarepeediga on 1977 liidetud Raiakõnnu (1970 Raia-Kõnnu), mis koosnes põhjapoolsetest Raia (1724 Raya Jahn) ja lõunapoolsetest Kõnnu (1724 Könno Matzsch Sim, Könno Matzie Jurry) taludest.MK
EAA.567.2.999:9, L 7p; EAA.567.3.85:48, L 48p; EAN; ENE: VII, 33; KNAB; Mellin; PA IV: 160; RGADA.274.1.182/7:4, L 593p

Sadora-sse›, kohalikus pruugis-heSepaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1585–1587 Задворье (küla), Задворье Захино, u 1790 Зодорья, 1866 Задорье, 1903 Sadorje (Gute), Sadora mõisa.  A2
XVI saj kuulus külana Kulkna gubaasse. Sadora esines XIX–XX saj vahetusel mõisa ja puustusena. XIX saj kuulus Kulkna kiriku koguduse koosseisu. Liideti 1977 Toomasmäega. Nime eesti algupära korral vrd lõunamurretes sadu, sado ’mädanenud puu; laisk inimene’. Kui lähtuda vene algupärast, siis koosneb algne nimi osistest за ’taga’ ja kas дор ’tahr, tara’ (J. Truusmann) või varaseimast kirjapanekust lähtudes двор ’õu, mõis’. Seega oleks nimi tõlkes ’tarataguse’ või ’õue- ehk mõisataguse’. A. Šteingolde pakub seletuseks Pihkva murdesõna за́дорга ’teeperved, -servad’; Задворье oleks siis hilisem ümbertõlgendus. Vrd Saatse, Saduküla. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 174; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 145; SeK: 130; SRNG: (10), 63; Truusmann 1898: 74; Vasilev 1882: 106; VMS

Saiakopli [saia`kopli] ‹-sseAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Neuhof, 1787 Sayakoppel, 1840 Saiakopli.  B1
Saiakopli mõis eraldati 1787 Nõmmküla mõisast koos osaga Karunga külast, mida hakati kutsuma ka Saiakopli külaks ning mis mõisastati XX saj algul. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati külaks. Saksakeelne nimi Neuhof tähendab uut mõisat, kuid eestikeelse nime päritolu on ebaselge. Arvatavasti on mõisa rajamisel kasutatud varasemat maastikuüksuse või karjamõisa nime, talunimena seda ei esine. Algusosa võib võrrelda sõnadega sai : saia, saajad ’pulmad’, sada : saja ’põhiarv (100)’ või hoopis soe : sooja (vrd sm suoja ’kaitse, varjualune; sulailm’), järelosa on koppel : kopli. 1977 liideti Saiakopliga ↑Kalle ja ↑Nõmmküla ehk Karunga küla ning osa ↑Kaarli külast. Vrd Nõmmküla2. – FP
EES; EVK; KNAB; Land-Rolle 1840: 50; Wistinghausen 1975: 171

Saksa-leRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Valtu mõis), u 1900 Сакса.  B4
XIX–XX saj vahetusel külana väljakujunenud Saksa on oma nime saanud tõenäoliselt Hertu mõisa Nurme ehk Saksa karjamõisa järgi (1732 Nurmse m.), mis asus Nurmatsi talu maal praeguse Keava aleviku piires. Nime enda motiiv ei ole teada.PP
EVK; Thor-Helle 1732: 313; Vene TK 42

Saksi`Saksi ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Saximois, 1505 Saxemoise (mõis), 1726, 1796 Saxamois (mõis).  B1
XX saj mõis ja samanimeline küla sellest idas (1726 Saxaküll, u 1900 Саксикюла). 1920. a-tel tekkis mõisamaadele asundus, 1970. a-teks eraldati mõisasüda asundiks. 1977 liideti Saksi asundus ja asund külaga. Nime lähtekohaks on saks ’sakslane, ülemkihi esindaja’. Saksi külaga on 1977 liidetud Induniidu (1732 maatükk Hinde Niedt, küla u 1900 Индонидо) ja Saunaküla (1922 Sauna, 1913 Sauekülla).MK
Bfl: I, 674; EAA.3.1.469:130, L 127p.; EAN; KN; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 85

Saku viipenimi. Kohamärk osutab Sakus asuvale õlletehasele, viibe matkib pudeli lahtikorkimist.
Saku`Sakku ~ -sseKeialevik Harju maakonnas Saku vallas, mõis, sks Sack, 1436 Sacke (küla), 1489 Zake (mõis).  C1
Saku nime on esmalt mainitud 1427 (to Sacken). 1870. a paiku rajatud õlletehase ja raudteejaama ümbrusse tekkis XX saj algul alevik, 1912 asuti rajama Saku aedlinna. Nimi olevat M. J. Eiseni arvates pärit sellenimeliselt mõisnikult, kuid seda arvab ta vist mõne teise Saku nime analoogial. Häälikuliselt võiks võrrelda nimega veel sõna sakk : saka, sakas ’väljajuuritud känd koos kooretüügastega’, mida on seostatud viljelusmaadega. Saku nimedele on toodud vasteks ka sakk : saku ’sakuraha, rahatrahv’, sm sakko. L. Kettunen oletab lisaks isikunime *Sakko(i). Muinaseesti isikunime on aluseks peetud nt Saka puhul. Kettunen on kohanimega Saku samastanud 1283 (tal ekslikult 1266) Daugavgrīva (Dünamünde) munkade valduse küla Sackelevere, mida on ka 1288 Sakalevere kujul mainitud koos mõne Harjumaa (õieti Revala) külaga, kuid Kettunen ei täpsusta, millist Sakut ta silmas peab. P. Johansen on kirjapaneku küla paigutanud Harju-Jaani kihelkonda ↑Raasiku ja täpsemalt määratlemata koha Sayentacken vahele. Hiljem on ta Taani hindamisraamatu Saintakæ asetanud ↑Vaase küla ümbrussse. Kui aga siiski Sackelevere võiks olla seotud praeguse Saku nimega, siis viitab nimi maakonnanimele Sakala. Veel pakub Kettunen seletuseks sakk : saku ’salk, tuust’. Kuna algselt näib nimi olevat siiski külanimi, siis on ta ühendatav pigem eesti algupära kohanimedega, nagu Sakala ja Sakla. Saku tütarasulad on Saku-Mõisaküla (1922 Saku mõisa) ja Saku-Nõmmküla (Saku-Nõmme), esimene jagati 1977 Kasemetsa ja Saku aleviku vahel, teine kuulub praegu Tõdva piiresse. Vrd Sakussaare. – MK
BHO: 524; Eisen 1924a: 72; ENE: VII, 66; EO: 90; Joh LCD: 584, 773; Johansen 1925b: 60, 97; LUB: III, 486a, 522a, VII, 561

SakurgiSakurgi ~ -sseHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Saru mõis), u 1900 Сакурга (küla), 1952 Сакурги.  A3
1907. a kaardil on märgitud Saru talude nimeta lahustükid Sakurgi küla juures. Popsimajad olid sel ajal tõenäoliselt olemas. XX saj alguses on seda kaardil juba külaks peetud. Nime päritolu pole selge, kuid üks keelejuht on nime saamislugu seletanud nii: „Vennemaal om olluq üts Sakurgi külä, tuu perrä ollõv pandanuq“. Näib, et mõisnik on nime pannud Venemaal oleva koha järgi nagu Borodino nimegi. Sakurgi nimi võiks seostuda nt Setomaa külanimega Sagorje (Загорье), mis tähendab mäetagust küla. Sama motivatsioon sobiks ka Sakurgile, endine popsiküla asub Saru küla poolt vaadates just mäe taga. Sarnaseid kohanimesid esineb slaavikeelsetes maades. Sakurgiga on 1977 liidetud Mäeveski (1970 Mäe-Veski) küla.MF
 EAA.2072.9.626, L 1; KN; NL TK 25; SeK: 131, 205; Vene TK 42

Saluala [saluala] ‹-`alla ~ -sseOtepaik (küla) Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1582 Salwala, 1584 Salohala, 1628 Sallo Alla, 1749–1762 Sallo-all, Salloal, 1839 Saluall.  A1
Algselt on küla kuulunud Palupera mõisa alla ja olnud selle lahustükk. Palupera vanem nimi on olnud *Salo ja sellest eraldi on olnud Saluala küla. 1638 on viimase nimeks Klein Sallaw ’väike Salo’. Võimalik, et Saluala küla on endisaegsest *Salo külast välja asutatud. Nimi on tähendanud ehk küla *Salo küla või mõisa võimu all. Nimes sisaldub sõna salu ’metsasaar’. Saluala on koos Päidlaga läinud tsaariaja lõpus Hellenurme mõisa koosseisu, XX saj algul olnud Päidla mõisa karjamõis. 1977 liideti ametlikult Lutike külaga. Vrd Palupera. – MF
EAA.1260.1.9:231, 288, L 232p, 288p; KNAB; PA I: 78, 132; Rev 1624/27 DL: 113; Rev 1638 I: 92; Rücker; Tartumaa 1925: 301

Saluora [saluora] ‹-le›, kohalikus pruugis-`orgaRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1694 Salu Uppe (oja), 1798 Salla Oya (oja), 1926 Saluora.  C3
Saluora oli 1977–1997 Palli küla osa. Noor küla Vana-Laitsna mõisa ääremaal on saanud nime Vana-Laitsna ja Viitina vahel piiriks olnud Saluoja, vanema nimega Saluora järgi. Sõna ora ehk ura on varem Lõuna-Eestis levinud oja tähenduses, vrd liivi ūrga ’oja’, nime algusosa salu seostub eelkõige Salujärvega, kust oja alguse saab. 1694 on kasutatud lätikeelset liigisõna ja ilmselt tõlgendatud kogu nimi lätikeelseks (*Salu upe ’saarte jõgi’). Metsasaare tähenduses oli saar XX saj võru keeles põhisõna, salo ~ salu aga arhaism, mis esineb veel kohanimedes.ES
 EAA.308.2.179, L 1; Faster 2005: 64–66; Mellin; Võrumaa 1926: 262

Salutaguse3 [salutaguse] ‹-le ~ -sse ~ -tahaHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Sallentack, 1424 Salletake, 1457 Sallentacken, 1725 Sallotack, 1732 Sallatagguse m.  A2
Küla on mainitud 1424, mõis eraldati Angerjast 1700, selleks ajaks oli küla ilmselt mõisastatud. Nimi on sisult läbipaistev (salu + taguse), motiiviks on ehk olnud küla ja hiljem mõisa asend Angerja mõisa poolt vaadatuna (vahele jääb mets) või seos Aitsalu külaga. Ajalooline Aitsalu või Aitsa küla (1436 Auxell, 1507 Uxselle, 1524 Ockfel, 1612 Hauckezall, 1871 Aitsallo) asub mõisast u 2 km lõuna pool, XX saj on seda mõisa järgi juba kutsutud Salutaguse külaks. Salutaguse küla kagupiiril asub endine Paatja põlisküla (Viita, Madise ja Vanakubja talu, 1457 Pate, 1524 Patkul, 1871 Pati), mis oli omaette külana veel kirjas 1920. a-tel. 1977 liideti Salutagusega lääneosas paiknev Pargi küla, mis oli kujunenud pärast Teist maailmasõda (külas oli Pargi talu).PP
Bfl: I, 141, 163, 233, 694, 908, II, 290; EVK; Rev 1725/26 Ha: 255; Schmidt 1871; Thor-Helle 1732: 312

Santovi [`santovi] ‹-sseKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, poolmõis (Santovi poolmõis, Väinjärve mõis), 1850 Sandhoff.  B4
1850 müüs Väinjärve mõis Soo-otsa küla (1716 Sooz) Sepa Juhani talu (1834 Seppa Juhhan) Sandhofi poolmõisa nime all talupoeg Madis Tuglasele. Sisuliselt oli tegu Eestimaa kubermangus esimese talu päriseksostmisega. Kuna juriidiliselt polnud veel talude ostmine võimalik, müüdi Sandhofi poolmõisana. Nimi moodustati nähtavasti alles siis (sks Sand ’liiv’ + Hof ’mõis’). Kutsuti ka Soo-otsa karjamõisaks. 1920. a-tel sellest moodustatud asundus liideti 1977 Väinjärve külaga ning taastati 1997 häälduspärase Santovi nime all. Soo-otsa külal pole XX saj ametlikult küla staatust olnud, kuid 1939. a kohanimede eestistamise ajal tegi Järva maavalitsus ettepaneku nimetada Sandhofi asundus Soo-otsaks.FP
EAA.3.1.450:59, lk 110; EAA.1864.2.IX-120:426, L 441p; EAA.1864.2.VIII-152:404, L 411p; ERA.14.2.714 (Järva maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 252); Järvamaa 2007: 367; KN; KNAB; Schilling 1970: 99; Wistinghausen 1975: 186, 189

Sarvemäe [sarve`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Sarvõ`mäe Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis).  B2
Ametlikuks külanimeks sai Sarvemäe 1998. a, kui ta eraldati Süvahavvast, kuid vähemalt terve XX saj on selle nimega kutsutud Süvahavva koolimaja asukohta (1866. a kaardil Schulland). Sarvemäe kanti on tuntud ka Reo veski järgi (1582 Hans Ryo). Nime aluseks on loodusnimi Sarvõmägi. Mäenime tekkimise motiiv pole teada, talupoja lisanimena Sarvõ Süvahavval ja Sooharas silma ei torka. ¤ Vanaimä kõnõl´, et säält Sarvõmäelt olli määndsegi suurõq sarvõq maa seest vällä tulnu, ku ruusa võeti. Tuu järgi ollõv naatu Sarvõmäes kutsma. (2014)ES
 EAA.2469.1.759, L 1; PA I: 93

Sassi2-leOteküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1638 Saszi Hansz, 1749–1762 Sassi Märt, Sassi Mikk, 1813 Sassi (Tanni) Mikk, 1909 Dorf Sassi-Sassi.  B4
Nimi on ajaloolistes dokumentides esinenud kogu aeg talupoja lisanimena. Alles XX saj algul mainitakse Sassi-Sassi küla, mis on ilmselt nimetatud kahe Sassi talu järgi. 1945. a nimekirjas on Metsa-Sassi küla. 1638 on talupoeg Saszi Hansz elanud külas nimega Wilwast 20 aastat. On aga teada, et ta on tulnud elama ausz dem luckhofischen, st Luke mõisa alalt Nõo khk-st. Sassi nime aluseks võib olla isikunimi Sass, aga ta võib tuleneda ka alamsaksakeelsest lisa- või perekonnanimest Sass(e) ehk Saß(e), mis tähendab saksimaalast.MF
BAL: 610; EAA.1260.1.9:9, L 10p; EAA.1260.1.11:72, L 70p; KNAB; Lexikon der Familiennamen 2008: 521; Rev 1638 I: 83

Saunaküla [saunaküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Saanaküla Rapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Valtu mõis), u 1900 Сауна.  A4
Kaerepere küla juurde XX saj alguseks kujunenud saunaküla, kuulus 1977–1997 Kaerepere küla alla.PP
Vene TK 42

Sausti`Sausti ~ -sseJürküla Harju maakonnas Kiili vallas, mõis, sks Groß-Sauß, 1241 Sauthæl, 1339 Saudele, 1479 Sauwess, 1586 Sawisz.  B4
Küla on mainitud 1241, mõisast on teateid 1453; küla kadus XV saj lõpuks. 1920.–1930. a-tel Sausti asundus, mida ametlikult nimetati Mäe külaks, 1977 muudeti Mäe küla Saustiks. Eestikeelne nimi Sausti näib olevat läbi teinud muutusi, sest varasem nimi on ilmselt olnud *Saue. 1573–1729 oli mõis Scharenbergide suguvõsa käes, kelle järgi kujunes mõisanimeks Kaarepere (1732 kareberre mois), nime on mäletatud veel XX saj. Sausti näib hilise saksa nime (Sauß) vahendusel uuesti eestistatud nimena. L. Kettunen seevastu seostab Sausti soome kohanimega Savo; varasemad nimekujud on selle nime mitmuse omastavas *Savode, hiljem on ehk kasutatud ne-liidet (mitmuse omastavas -ste). Lähteks on tema arvates isikunimi Savoi. XVII saj mõis jagunes, 1639 on mainitud kaht mõisat („beyde Sausen“), millest Sausti sai edaspidi saksa nimeks Groß-Sauß („suur Sausti“), Saue mõisat (Kei) aga nimetati Klein-Sauß. Vrd Saue2. – PP
Bfl: I, 332; EO: 219, 339–340; Gustavson 1978: 10–11; Joh LCD: 596–597; LCD: 47v; Rev 1586: 85; Thor-Helle 1732: 310

Savikoti [savikoti] ‹-leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis).  B1
Savikoti nime sai küla 1977. Algselt oli see talu nimi; talu sai Savikoti kolhoosi keskuseks. Mõnevõrra kasutati Savikotit külanimena juba XX saj algupoolel. Varasem nimi kuni 1977 oli Kärksi (1638 Kerckst, 1797 Kerkest, 1855–1859 Керкси, u 1900 Кяркси). Kärksi külanimi esineb ka mujal Eestis (Pst, Äks). Nende puhul on L. Kettunen moodustanud küsimärgiga algvormid *Kärkkisi, *Kärgiste või *Kärgas, tuues võrdluseks sm kärkäs : kärkkään ’ahne, himukas, nobe, väle’, eesti kärkima, kärgatama. Ta on võrrelnud ka omavahel nimepaari Karksi ~ Kärksi. V. Pall on võrdluseks lisanud sm perekonnanime Kärkkänen ja leidnud võimalikuks lähtekohaks sõnad kärk : kärga ehk kärgas : kärka ’kuiv koht heinamaal, soos, soosaar; kuiv viljakandmatu kõrgendik; saareke jõeharude vahel’. Kui -si lugeda liiteks, võiks lähtekohaks Palli arvates pidada ne-sõna.MK
EAA.298.2.71: L9; EO: 200; KNAB; PTK I: 104; Rev 1638 II: 89

Savilöövi [savilöövi] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1921 Telliskivi tehas.  A2
1905. a kaardil paikneb Tsooru mõisa tellisetehas ehk savilööv veel mõisast vahetult üle oru Luhametsa pool. Üheverstaline kaart ja 1921. a mõisamaade jagamise kaart näitavad, et see on üle viidud kaugemale kirdesse. XX saj keskel hakati savilöövis tegema potte, samal ajal kinnistus Savilöövi Tsooru mõisa asundustalude ühe nurga külanimeks (nimekirjas hiljemalt 1970). Savilööviga on 1977 liidetud Haavikolga, mille põhjaosa tuntakse Kuusõkülä nime all.ES
 EAA.2072.5.600, L 1;  EAA.2072.5.601, L 1; Vene TK 42

Savimäe1 [savi`mäe] ‹-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1900 Сави (poolmõis), 1922 Savimäe.  A3
Rajati XX saj algul Rasina mõisa Savimäe ehk Maarjamäe karjamõisana (sks Marienberg). 1920. a-tel tekkis endise karjamõisa maadele samanimeline küla. Nimi on liitnimi: savi + mägi. Savimäega liideti 1977 Arojärve (Arujärve, 1796 Arrojerw, rahvapäraselt Savikurmu) ja Matsisaare küla. Viimase rajasid arvatavasti Sikuta (Sikti) küla elanikud XIX saj III veerandil või mõnevõrra varem. Vrd Terepi. – MJ
BHO: 339; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 623, 641, 660; Simm 1973: 105; Simm 1975a: 190; Simm 1977: 110, 119; Tartumaa 1925: 476

Savimäe2 [savi`mäe] ‹-leSeküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), u 1920 Savimäe, 1943 Савимяэ.  B3
Küla kujunes Luhamaa nulga hajataludest XX saj alguses; kiriklikult allus Pankjavitsa kogudusele, kuigi enamuses olid siin luterlastest eestlased. 1977–1997 oli Ritsiko küla osa. Külanimi on liitnimi: savi + mägi : mäe. Vrd Savimäe1, Savioru. – AK
Eesti TK 42; KNAB; RKKA; SeK: 136

Seeridsä nulk, kirjakeeles ka Seeritsa nulk ~ Keera nulk Senulk (külastu) Petseri rajoonis Irboska, Laura ja Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa), 1904 Seeritsä nulk, Keerä nulk, Leega nulk, 1978, 1985 `Krõstuse nulk, Seeritse nulk, 1990 Seeridsä nulk, XX saj Radaja.  A2
J. Hurt täpsustas 1904 nulga asukohta nii: „Luhamaa nulgast hommiku ehk Irboska poole, mõlemil pool kiviteed. Õhtupools[e]id nimetatakse Leega, hommikupools[e]id Seeritsä ehk Keerä nulgaks.“ Nulga nimi tuleb edelast läbi Jugo järve Kuutsina järve suubuva Seeridsä ehk Seeritsa (vn Серица) jõe järgi. Nulka kuuluvad ↑Alaotsa, ↑Jaaska, ↑Jugo, ↑Kaatsova, ↑Keerä, ↑Kolo, ↑Kurvitsa, ↑Kuurakõsõ, ↑Labõritsa (Porovinka), ↑Lõkova, ↑Olohkuva1, ↑Olohkuva2, ↑Paaltsuva, ↑Potaluva, ↑Pööni, ↑Radaja, Sandra (vn За́дорожье), Tseronde (Чере́мново), Ugareva (Угарёво, 1904 Огаре́во Маре́во) ja ↑Vilo küla ning venestunud Halli (Дубо́во) ja Pruutsa (Пруди́ще). R. Remmel lisab siia Palorotka (Palurotka, Дубровка), Sitkova (Sitkuva, Ситково) ja Veesküvä (Veeskuva, Весёлкино) küla ning endise Troitsa (Троицкое) ning ↑Pankjavitsa mõisa. Porosluva küla paigutab ta esialgu samuti siia nulka, hiljem aga Vaaksaarõ alla. Nulga läänepoolset osa on kutsutud Leega, idapoolset Seeridsä ehk Keerä nulgaks. Keerä nimi on samanimelise küla järgi, Leega päritolu pole teada. Vrd Leego, Keerba, Keeri. – AK
Hurt 1904: XXIX; Hõrn 1990: 21; Hõrn 2009; KN; KNAB; Remmel 1978: kaart; Remmel 1985: 11; SeK: 67

Seliste-sseTõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Seli mõis), 1618 Zelliss, 1638 Sellist, Selliss, Szellissmoysia (küla ja mõis), 1798 Selli.  C3
Seliste nime kannab küla a-st 1977, varem oli seda nime kandnud Seliste vald (1926–1950), algselt Seli vald samanimelise mõisa (sks Sellie) järgi, mis asus küla piires. Mõisa kohta on teateid XVI saj lõpust, XVIII saj lõpuks küla kadus. Nime muudeti ilmselt kordumise vältimiseks, sest Seli on Eestis sage kohanimi. Mõisamaade jagamisel XX saj I poolel tekkis Seli-Mõisaküla või Mäeküla, mis 1939. a paiku nimetati Seljandi külaks, al 1977 praeguse nimega. Tõenäoliselt on nime lähtekohaks sõna selg : selja ’seljandik’ tuletis, millele viitab ka varasem rööpnimi Seljandi. Häälikuliselt oleks Seliste puhul sobiv ka selis : selise ’võrgu ääre piiramise nöör’, kuid selle seostamine külanimega nõuaks keerulist seletust. Selistega on 1977 liidetud osa Metsakülast (u 1900 Метса), Murruste (kuni u 1939 Murro I ja II, u 1900 Мурро), Puti (1680–1684 Putti Andres, u 1900 Путти) ja ↑Vihakse. Seliste lõunapiiril on Pootsi-Metsaküla, mis varem oli Pootsi mõisa järgi.MK
BHO: 544; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Rev 1638 II: 17, 18, 26; Roslavlev 1977: 12; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, S:7; VMS

Selja6-leRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Vahakõnnu mõis), 1843 Selja Ott, 1922 Selja.  A2
XIX saj hajatalu, arenes XX saj külaks. Nimi viitab seljandikule. Vahepeal oli lähestikku kaks Selja küla, siinne oli siis Selja I küla. Endine Selja II küla kuulub al 1977 Haakla piiresse. Vrd Selja2. – PP
EAA.3724.4.59; KNAB

Siivertsi-sseVaiNarva linnajagu.  C2
Siivertsi on nime saanud Riigi ehk Vaasa mõisa karjamõisa (1767 Sievers, 1796 Sievershausen) järgi. XIX saj lõpul ja XX saj algupoolel kujunes Siivertsi tööstusasulaks, hiljem eramurajooniks. Karjamõis on nimetatud omaniku von Sieversi järgi. Veel 1920. a-tel on Siivertsi mainitud külana (Siversk). Vrd Puhkova. – MK
EAA.854.7.194:1, L 1; ENE-EE: VIII, 490; EVK; KNAB

Sika1-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1684 Tolemo Pepp, Tolemo Meus, 1688 Tallemo Sicko Peep, Tallemo Meus, 1758 Sicka Peter, 1765 Dorf Sikka.  C2
XX saj on Sika küla olnud ametlik 1930. a-tel, hiljem on ta arvatud Toodsi küla alla. 1977–1997 oli Nogu küla osa, taastati 1997. See koht on seostunud ka Tallima külale nime andnud lisanimega. Lisanimi Sika ilmub välja XVII saj lõpus (vrd 1758 Auf Tallina Sicka Meus Land Sicka Peter). Seda kanti hõlmanud *Aroküläs (1588 Ara) on ka juba XVI saj lõpus kirja pandud talupoegade lisanimed Sik ja Sikow. Sika lisanimi pärineb kõige tõenäolisemalt inimese võrdlemisest koduloomaga sikk : sika ’sokk’, kuid tuleb möönda, et selle sageli esineva lisanime taga võib mõnikord olla ka sig-alguline saksa nimi, vrd SiegfriedSikka. Sika edelaosa on Mar´amäe (Marjamäe), mis oli ametlik küla kuni 1977.ES
EAA.308.2.178; EAA.567.3.252:11, L 9p; EAA.1268.1.401:94, L 90p; PA I: 32; Rajandi 1966: 218; Roslavlev 1976: lisa 10; SK I: 379

Siksälä [`sikksälä] ‹-sse ~ `külla›, kirjakeeles varem ka Siksali Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1820 Siksällä (talu), u 1866 Сиксаль, 1909 Siksali.  B4
XVII saj asustamata kohta oli 1820. a tekkinud Siksälä talu Misso küla all. XX saj oli küla kahe taluga, kummalgi oma veski Mustjärvest välja voolaval ojal: Siksälä veski ja Sika veski. Nimi tuleb Võrumaal levinud loodusnimest Sikksälg ’sika selg’ või Sikksälä mägi. Niimoodi on mõnikord nimetatud teravaharjalist mäeseljandikku või seljandike rida. Ka Antslas leidub Siksälämägi (Hauka kõrts = Siksälä kõrts), Saaluse mõisas (Rõu) oli kuni 1960. a-teni Siksali algkool. Millise mäe järgi täpselt on saadud Misso Siksälä nimi, pole teada. Siksälä küla oli 1977–1997 Hino küla osa. Küla paikneb muistsel asulakohal, kus on katkematult elatud I aastatuhandel ja keskajal, kuid mitte enam XVII saj. Tõenäoliselt kandis just see asula Pugola nime, vrd Hino järve vana nimi Pugola järv. Pugolast sai laiem küla ja kandi nimi (1561 Пупгала, 1630 Bockola kylla, 1684 Pugulla). Pugola on läänemeresoome la-lõpuline külanimi, mis võiks põhineda muinasaegsel isikunimel. Selle päritolu kohta ei saa midagi kindlat väita, kuna häälikukombinatsioon on rahvusvaheliselt levinud. Soome Pokela talunimesid peetakse Skandinaavia Puke, Bugge põhjal tekkinuteks, vastena vanasaksa Bucco, Bochild jt. Häälikuliselt sobivaid isikunimesid leidub ka balti ja slaavi keelte poolel. Teine vana kohanimi, millega saab Siksälät seostada, on *Kandala (1563 järve nimi Кандолъ, 1585–1588 Kandala vardjaskond, 1627 Kandella küla). See on läänemeresoomelik nimi, mille taga ei näi olevat isikunimi, vrd kand : kanna (võru kunds ’jalakand’, kands ’eseme kand’), sm kanta ’kand, millegi alus, lähtekoht’) ja maastikusõna kand : kannu. Vrd Hino järv, Kandle, Misso, Pupli. – ES
BAL: 672; EAA.1271.1.224:128, L687;  EAA.308.2.178, L 1; Roslavlev 1976: 18; Saar 2008: 143; Siliņš 1990: 265; Sukunimet 1992: 447; Stoebke 1964: 63; Truusmann 1897a: 40; Tupikov 2004: 325; Vene TK 126

Sikupilli [sikupilli] ‹-`pilli ~ -sse› – Tallinna asum Lasnamäel.  B2
XX saj algul vanade paemurdude kohale rajatud linnajagu. Kuna paljud selle kandi elanikud pidasid kitsi, on R. Nerman vahendanud arvamust, et paik on nimetatud kitsede pideva kisa tõttu. Nimi võidi ka panna Torupilli eeskujul, mis sai nime kõrtsi järgi. On lisaks teateid, et Lasnamäe veerul olevat karjamaad kutsuti Sikupilliks ja see nimi laienes hiljem asumile. Vrd Torupilli. – PP
Nerman 1998: 87–88; Tallinn 2004: II, 171; Tallinna asumid 2013: 100

Silla1-leKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Kullamaa mõis), XVI saj I poolel Szilla Janus (mölder), 1798 Silla (kõrts ja veski).  C1
Küla asub Liivi jõe keskjooksul Risti–Virtsu maantee ääres, kus Teenuse tee otsa kohal oli sillakoht. XIX saj lõpus ja XX saj alguses oli Silla väike alevik. Maa-asulate arvestuses oli 1970 Kullamaa III, al 1977 Silla küla. XVIII saj oli kihelkonnas mitmeid talupoegi, kelle lisanimes esines -silla. Võib-olla on nimega ühendatav Suur-Kullamaa mõisasulase lisanimi Kallasilla Jahn Michel (1725), kuid praegustel andmetel pole see kindel. Silla lisanime, mis oli Kullamaal levinud juba XVI saj (Szilla Janus), on siinse kohanimega ühendanud F. Stackelberg.MK
ENE-EE: VIII, 498; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 86; Stackelberg 1928: 185, 241

Sillamäe viipenimi. Kohanime tõlge, viiped „sild“ ja „mägi“.
Sillamäe [silla`mäe] ‹-leVailinn Ida-Viru maakonnas, poolmõis.  A2
Sillamäed on esmalt mainitud kõrtsikohana 1502 (thor Bruggen). Algselt oli tegemist vana ülekäigukohaga Sõtke jõest. Mellini kaardil on märgitud Sillamäe nime all Sõtke jõgi (1796 Sillamäggi Fl.). 1849 eraldati Vaivara mõisast Sillamäe poolmõis. XX saj algul kujunes Sillamäe küla suvituskohaks, 1949 nimetati Sillamäe Narvale allutatud aleviks ja 1957 vabariikliku alluvusega linnaks. Tööstusasulaks kujunes Sillamäe juba Eesti Vabariigi ajal 1920. a-te lõpust ja 1930. a-test. Pärast Teist maailmasõda rajati sõdurite ja vangide poolt mäekeemiaettevõte ja töölisasula. 1957–1991 oli Sillamäe peamiselt vene elanikkonnaga suletud linn.MK
ENE-EE: VIII, 499; KNAB; LUB: (2) II, 247; Mellin

Silmsi2 [`silmsi] ‹`Silmsi ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, XIV saj Silmus, 1564 Silmis (küla), 1615 Sillmis (kroonu küla), 1796 Silms (mõis).  A1
Silmsi mõis rajati XVII saj enne 1686. a. XX saj asundus ja küla, mis liitusid millalgi pärast Teist maailmasõda enne 1970. a. Silmsist kagus, praeguse Vaali piires, olid varem Silmsisoo (1945 Silmsi-Uudismaa asunduse) talud, mida on mõnel kaardil ka Silmsi külaks nimetatud. Vrd Silmsi1. – MK
BHO: 550; Blumfeldt 1949: 170; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 68

Singa-leHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Saru mõis), 1684 Rincka Jacob, Rincka Peeter och Hindrick (ümberkirjutusveaga, p.o Sincka), 1706 Sincka Hans, 1744 Singa Rein, Suncka Jacob, 1826 Singa, 1839, 1858 Senga.  A3
Singa nimi ilmus allikatesse XVII saj lõpul talupoegade lisanimena, XIX saj talu- ja paikkonnanimena, külaks kujunes hiljemalt XX saj alguseks. Nimi võib pärineda isikunimest Sink : Singa, mille lähteks on kas saksa perekonnanimi Schenk(e) (algse tähendusega ’kõrts, joogikoht’) või vanarootsi haruldane eesnimi Sighniut. Singaga on 1977 liidetud ↑Ahli ja Jaanimäe küla.MF
 EAA.308.2.169, L 1; EAA.567.3.168:5, 14, 29, L 4, 11p, 27p; EAA.1295.1.756:188, L 176; EAA.1865.2.3/12:194, L 223p; Lexikon der Familiennamen 2008: 529; SPK: 414

Soemõisa [`soe`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kohalikus pruugis-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1906 Соемойсъ, 1909 Soemois.  C3
Soemõisa oli 1977–1997 Kavõldi küla osa. XIX saj tekkinud asundustalu sai külaks XX saj. Soemõisa (’hundimõisa’) nimi on antud paaris kõrvalasuva Rebäsemõisaga.ES
BAL: 696;  EAA.3724.4.1961, L 1

Sooblase [`sooblase] ‹-le›, kohalikus pruugis `Suublasõ-lõHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Soblas, Sablas, 1805 Soblasse Karl, Soblasse Peter, 1826 Soblasse, 1839 Solbasse (*Soblasse), 1864 Soblasse, u 1900 Алa-Coблaзe, Мяэ-Соблaзе (talud), 1970 Sooblase (küla).  C3
Sooblase on XVII saj olnud talu Taheva külas. Külana on kirjas XX saj II poolest (1970). Perekonnanimede paneku ajal anti sealsele rahvale perekonnanimeks Soomlais. Talu lähedal on olnud talu järgi nimetatud heinamaa Soobla kond (1864 Sobla Kond). Nime algusosa tuleb ilmselt sõnast soo, aga järelosa jääb hea seletuseta. Võib-olla on nimi juba enne dokumentidesse jõudmist lühenenud ja sisaldab sõnu soo + päälse. Teisalt võib tegu olla vähetuntud lisanimega, vrd 1544 Toc Sublas Rannus. Sooblasega on 1977 liidetud ↑Vallikülä.MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.590:3, L 2p; EAA.1295.1.754:104, 105, L 101, 102;  EAA.1376.1.4, L 10;  EAA.2486.3.243, L 25; KNAB; PA I: 232; Rücker; Vene TK 42

Soomevere1-`verre ~ -ssePalküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kuremaa mõis), 1474 Somover, 1582 Somnis, 1584 Sumouer, 1585 Somover, 1839 Somofer.  B2
Küla, XX saj algul olnud ka karjamõis (jagati 1921). L. Kettunen on avaldanud kaks seisukohta kohanime algusosa päritolu kohta. 1. Soome vanemate kohanimede osana on lähtunud sugunimest, mille aluseks on olnud kunagine isikunimi *Sooma. 2. Kohanimed on seotud hõimunimega Soome. Talunimede Soome puhul saab paljudel juhtudel tõestada, et see on lähtunud Soomest pärit talupojast. Häälikuline kuju on sama ka külanime Soomevere algusosal, Torma khk mõisal *Soomla (1406 Somel, ↑Vaiatu) ja Henriku Liivimaa kroonikas mainitud linnusel Somelinde. Võib-olla on ka päritolu sama?VP
EO: 298, 309; PA I: 104, 151; PTK I: 224–225; Rücker; Tartumaa 1925: 345

Soomõoru [soomõoru] ‹-`orgu ~ -le›, kirjakeeles varem ka Soomeoru Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1684 Sohma Peter.  C3
Soomõoru oli 1977–1997 Mõõlu küla osa. XVII saj olemasolnud talukoht muudeti hiljem Viitina mõisa maaks, nimi säilis loodusnimes Soomõorg. 1920. a-tel rajati mõisa suhtes suhtes teisele poole Soomõorgu asundusküla, mille nimi kinnistus kirjalikult alles XX saj keskpaigas. Vana lisanimi lähtub tõenäoliselt rahvanimetusest soome.ES
EAA.308.2.178

Soovälja [`soovälja] ‹-leMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Oidrema mõis), 1947 Совялья.  B3
Külana 1945. a nimekirjas, oli 1977–2014 liidetud Pariverega. Asutatud XX saj, asub Lihula raba ääres Sookatse külast põhja pool. Vrd Sookatse. – MK
EVK; KNAB; NL TK 50

Suigu1`Suiku ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Tudu mõis), 1844 Suigo, u 1900 Суйго (küla).  C2
XX saj küla ja raudteejaam 1972 suletud Sonda–Mustvee liinil. Külas on vana Suigu talu, mis on nime andnud kogu külale. Võimalik, et nimi on siirik Pärnumaalt. Suiguga on 1977 liidetud osa Metskülast (külana 1970) Tudu aleviku külje all. Vrd Suigu2. – MK
BHO: 567; EAN; EVK; KNAB

Sultsi`Sultsi ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Õisu mõis), 1797 Sulzi (kõrts), u 1900 Шульценъ (küla).  C3
XX saj kuni 1977 alevik, sealtpeale küla. 1601 on Tarvastu alal mainitud Frans Schultzele kuuluvat mõisat (Vitinghof sein Hoff besitzett einer midt Nahmen Frans Schultze). Ka 1624 kasutas seda mõisat (Frantz Schulten Gutt) Tarvastu mõis. Balti kohaleksikon (BHO) on selle samastanud Paistu Sultsiga. Kui nii, siis pärineb külanimi omanikunimest. Teised uurijad on varem mainitud mõisa paigutanud Uue-Suislepa alale. 1795 on Õisu mõisa all mainitud ainult kõrtsi (Schultz Krug). Sultsiga on 1977 liidetud Koera küla (u 1900 Койракюля). Vrd Suislepa. – MK
BHO: 541; EAA.1865.3.209/8:30, L 29p; KNAB; Mellin; Rev 1601: 132; Rev 1624 PL: 81

Supa-leLukküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Sooru mõis), 1630 Zup Andres, 1683 Suppe, 1688 Supper, u 1900 Суппа (talu).  A1
Sooru mõisa kagupoolset küla tunti XVIII saj *Lätiküla nime all (1793 Letti Külla), vastandiks Hummuli piiri äärde jääv *Eestiküla (Esti Külla). XX saj keskpaigas kinnistus külanimeks Supa põlistalu nimi, nimekirjas hiljemalt 1970. Nimi Zup [tsupp] on olnud XVII saj talupoja lisanimi, tõenäoliselt läti päritolu. Laensõnana tähendab tsupakõnõ Harglas väikest hunnikut, nt heinahunnikut enne saadu panemist. Läti sõna čups ’hunnik’ naisvaste čupa tähendab lisaks hunnikule ka juuksepahmakat, juuksetutti (vrd sks Schopf), mis on sobiv tähendus talupoja lisanimele. Vrd ka vene чуб ’juuksetutt’ ja sellest lähtunud isikunimed Tšupa, Tšupkin, Tšuplov jt. 1688. a nimekujus Supper on liitunud -r, mis võib olla mingi teise nime, nt kunagise eesnime lühendus. Supa külas on talurühmade põhjal eristatavad osad Kiisa ja Laane. Vrd Supsi. – ES
Dunsdorfs 1974: 200; LVVA.7348.1.6:54, L 50p;  LVVA.7404.1.1285, L 1; Mellin; Tupikov 2004: 432, 827; Unbegaun 1995: 225; Vaba 1997: 228; Vene TK 42

Suuna [`suuna] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles ka Soona Kanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Tamme mõis), 1638 Sonnabe (hajatalu), 1722 Sohnappa Jürri, 1783 Sonapa, 1871 Soona.  B1
Omaette paiknenud Suunast oli XVIII saj lõpuks saanud väike küla. Esialgu Valgjärve mõisa alla kuulununa sattus see XVIII saj Valgjärvest jagatud Tamme mõisa maade hulka. XX saj keskel tehti Soona-Kiistu arvestuskülaks koos enne Vastse-Otepää vallas (Ote) paiknenud Kiistu taludega. 1977 liideti Aiaste külaga. Suuna nimi on lühenenud liitsõnalisest kohanimest, mille tähendus pole selge, kuid oletamisi võiks selle taandada kujule *soo + naba. Valgjärve vana asustuskeskuse suhtes jääb Suuna küla eraldi teisele poole metsa ja sood. Soona-Kiistu teine talurühm Kiistu (II vältes) on nime saanud piirkonnas levinud eesnimest. Vrd nt Hauka külas 1722 talupoeg Haucka Kiesta. Praegu on ka Hauka külas Kiistu talu. Eesnime võimalik mugandusalus pole selge.ES
EAA.1267.1.286:137, L 262;  EAA.2486.3.249, L 5–7; KNAB; Rev 1638 I: 6; RGADA.274.1.174:454, L 447p

Suureranna [suureranna] ‹-`randa ~ -sseReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1770 Surana, 1798 Suurran̄a, 1844 Rannakul.  B2
Kõpu kandis oli XVIII saj Ranna lisanimi mitmel talupojal, tõenäoliselt sisalduvad need ka külanimes. Suureranna lääneosa on Jõe, mida on veel XX saj alguses omaette külaks arvatud (1798 Joe veski).MK
HK: 235;  LVVA.6828.4.309, L 1; Mellin

Suurjärv [`suur`järv], kirjakeeles ka Kooraste Suurjärv Kanjärv Põlva maakonnas Kanepi vallas (Kooraste mõis), 1627 Selgi, 1638 Seljejerwe, 1685 Sellger Lacy, 1758 Selger, 1839 Segla S., u 1900 Оз. Корастъ, 1937 Suurjv.  B2
Koorastes kahe järvedega oru ristumiskohas paiknev Suurjärv on siinsetest järvedest kõige suurem. Arvatavasti on seda nime kasutatud varemgi, kuigi kirjapanekud ilmuvad alles XX saj. Eesti järvede nimestikus esineb põhi- või rööpnimena Suurjärv 14 korral. Kooraste Suurjärvel on olnud vana, tänapäevaks unustusse vajunud nimi *Selgjärv ~ *Sälgjärv. Allikates on see nimi juba varakult lühenenud kujule Selger. XIX saj keskpaigas hakkas levima nimekuju Segla, mille hääldus pole teada, kuid kindlasti pole see olnud [seegla], nagu on tõlgendanud XX saj järveuurijad. Võimalik, et selle kirjapildiga püüti edasi anda hääldust [seila] ~ [säilä] või sattusid tähed l ja g lihtsalt vahetusse. Vana nimi sisaldab sõna selg. Nimetekke motiivi kohta vrd soome keele järvenselkä ’järve keskosa, vabaveeline osa vastandina sopistunud äärealadele’. Erinevalt naabruse pikkadest ja kitsastest orujärvedest on Suurjärv laiema veepeegliga ja samas ikkagi sopistunud rannaalaga, nii et nime *Selgjärv Soomega võrreldavas motiivis võib üsna kindel olla. Vähem tõepärane on seletada nime sõna selge abil. Vrd Uiakatsi järv. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; Eesti TK 50; EJN 2006: 136; KNAB; Rev 1624/27 DL: 103; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.240/8:10, L 874p; Rücker; Vene TK 42

Suurküla1 [`suurküla] ‹-`külla ~ -sseHMdküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Ämari mõis), 1552 Surekulla, 1796 Surekülla, 1844 Suurkul, u 1900 Сууре-кюля.  A1
1241 on Taani hindamisraamatus Suurküla nimeks *Ämari (Hemæri). Pärast Ämari mõisa teket varasema küla Happemat asemele, on mainitud Ämari kõrvalvaldusena 1552 Surekulla. Ämari mõisavalla külad Liisküla (u 1900 Лис-кюля), Suurevälja (u 1900 Суревелья), Suurküla ja Tänavaotsa ühendati XX saj keskpaiku Ämari külaks, 1977 nimetati see Suurkülaks. Vrd Ämari1. – MK, PP
ENE-EE: IX, 43; Johansen 1951: 211; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Suurküla4 [`suurküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kabala Rappaik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Kabala mõis), 1241 Capal, 1472 Cappel, 1725 Kappell, 1798 Kabbala.  C4
Nimetati varem Kabalaks, uuem nimi Suurküla tuli alles XX saj (1913 Суурекюла). 1977 liideti Lõpemetsaga. Kabala nime seletab L. Kettunen sõnaga kaba ’mingi eseme laiem ots, püssipära’ või kapp : kapa. Rahvapärimuses seotakse nime teke sõnaga kabel, sest Kabala mõis olevat alguses kloostriks ehk kabeliks ehitatud. Kabala mõisa ümber kujunenud asundust nimetati vahepeal Tamme külaks, nüüd on see uuesti ↑Kabala küla.PP
Bfl: I, 296; EO: 73–74; Joh LCD: 403–404; KM: E 52645 – 1914; LCD: 41v; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 274

Suurpalu [`suurpalu] ‹-`pallu ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Palu-Põhjaka mõis), 1564 Suriszpallo, 1647 Surepahl (küla), 1796 Surpallo M. (mõis).  C4
Palu mõis (sks Suurepall, pärast 1840 Pallo) rajati XVII saj. Küla nimi XX saj on olnud Palu (u 1900 Палло) kuni a-ni 1977, mil see muudeti Suurpaluks, ilmselt Palu-nimeliste kohtade rohkuse pärast Eestis. Vrd Paluküla. – MK
Bfl: II, 604; BHO: 426; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 68

Suurõsuu [suurõ`suu] ‹`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis-suhu›, kirjakeeles varem ka Suuresoo Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1909 Suresoo, u 1920 Suuresoo.  B4
Tegemist on Hino külast eraldunud külaga, veel 1850. a hingeloendis kandsid talupered ametlikult Pullihenno talunimesid. Küla oli ametlik XX saj I poolel, pärast Teist maailmasõda liideti Hinoga, taastati 1997. Küla on nime saanud loodusnime Suursuu (’suursoo’) järgi. Suursuu jääb külast kagu poole.ES
BAL: 672; EAA.1865.1.160:38, L 38p; Eesti TK 42

Sõmerpalu2 [sõmerpalu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Sõmmõrpalo`-palloUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1627 Sommerpahl, 1752 Sommerpalo Külla.  B1
XVII–XIX saj mõisteti Sõmerpalu küla all põlistalusid, mis praegu moodustavad Varese küla. Praeguse küla asukohta Sõmerpalu mõisa põldude ja metsa piiril mõõdeti asundustalud välja XX saj esimestel aastatel. Suuveere talu oli olemas 1880, Hõimoja talu aga keset metsamaid Rückeri kaardil 1839 (Heima) ja varemgi (1762 Höimoja Mihkel). Hõimoja ühes teiste Sõmerpalu mõisa lähiümbruse taludega, nagu Tarendo, Küti ja Järvere, on siis loetud hoopis Osula küla ääremaaks. Vrd Sõmerpalu1, Varese1. – ES
EAA.1270.2.2:105, L 104p; EAA.1270.2.264; Rev 1624/27 DL: 60; Rücker; Vene TK 42

Särgla [`särgla] ‹`Särgla ~ -sseMMgküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Elistvere mõis), 1627 Serla, 1688 Serkella Siem, 1730 Sercull Jahn, 1744 Serkelle Ignat, 1811 Sergel.  A3
Särgla talust väljakasvanud küla, on XX saj allikais olnud ka Välgi küla osa. Kui oletada nimes tuletusliidet -la, siis võiks algusosa V. Palli arvates tuleneda sõnast särg : särje, ilmselt isikunime vahendusel. Teine võimalus on seda võrrelda sm sõnaga särkkä : särkän ’leetseljak’. A. Moora peab nime (Sergla) vene algupära olevaks. 1977 liideti Särglaga Nudi (1970; 1936 Uusküla) ja Sahkri (1937) küla. Läänepiiril Kääpa jõe lähedal on vana asulakoht Temmina (1585 Temin, hiljem talu).PP
 EAA.1691.1.182, L 1; Eesti TK 50; Eesti TK 200; PA I: 190; PTK I: 230; PTMT: III, 541; Rev 1624/27 DL: 31

Sääse2-sse ~ -le› – Tallinna asum Mustamäel.  B2
Asum on kujunenud linnaplaneerijate nimetatud ja 1970. a-tel ehitatud Sääse mikrorajoonist, mis kavandati Lilleküla elupiirkonna osana. Samas oli ka Sääse tänav, mis tekkis XX saj algul soisel ja sääserikkal heinamaal, vastu Mustamäe-alust liivikut. Tänav kaotati 1984 nimekirjast, ent taastati 2009 uuesti veidi muudetud asukohal.PP
Kivi 1972: 118; Tallinn 2004: II, 199

Sülgoja [`sülgoja] ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Sülgäjä Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Kahkva mõis), 1731 Sülga Dorf, 1839 Silgi, 1866 Сельги, u 1900 Сюльгая, 1923 Sülgoja, 1937 Sülgaja, 1948 Сюлгая.  A1
Nimi tekkis ühele talurühmale ehk tütarkülale vanas laialdase maa-alaga Kuuksi külas, mille all loetleti kõiki Võhandu paremkalda talusid Sillapäält Mädajõe suudmeni. Esmamainingust Kollowitz oder Kugse et Sülga Dorf võib mõista, et Kuuksit ja *Sülgat peeti XVIII saj juba kõrvuti küladeks. *Sülga nimi pole tekkinud talunimest ega XIX saj I pooleni kirjalikult fikseeritud lisanimest, vaid ilmus kohe kasutusele külanimena. Võimalik, et selle aluseks on väga vana, XVI saj lõpust varasem isikunimi. XIX saj II poolel sai nimi rahvaetümoloogia mõjul kuju Sülgäjä ’sülitaja’. Halvakõlalisuse vältimiseks teisenes nimi kirjalikus kasutuses edasi Sülgojaks (1970). Sülgoja laienes XX saj keskel, kui seal oli farm, naaberküla Kürsä alale. 1977 liideti Sülgojaga ↑Kuuksi ja Parma küla. Need kõik olid kunagi Kuuksi küla osad. Läänepoolseid talusid metsa veerel nimetatakse Mõtsanukaks. Vrd Kuuksi. – ES
EAA.567.3.190:77, L 74p; Eesti TK 50; NL TK 25; Rücker; Vene TK 126; Vene TK 42; ÜAN

Taevere [`taevere] ‹-`verre ~ -sseSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Taifer, 1583 Taiuer (küla), 1638 Tayfer (mõis ja küla), 1797 Taifer, Taewerre (mõis ja küla).  B4
Maavaldusena on Taeverest teateid a-st 1524, kui Jost Brinckenile läänistati kõrtsikoht ja maid Valula (Suure-Jaani) khk-s. Mõis rajati XVI saj keskel. 1583 oli küla tühi. 1638 on mainitud külana, kuid lisatud, et seal on karjamõis. Mellini kaardil 1797 ja Rückeril 1839 on nii mõis kui ka küla. Kaartide põhjal asus Taevere küla mõisast loodes ja jäi XX saj Reegoldi mõisa (ning küla) piiresse. Taevere mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nime algusosa jääb etümoloogiliselt hämaraks, see võib olla vorm mingist vanast isikunimest, vrd liivi XIV saj Tayden, Symon Tayte, soome XIV saj sugunimi Taijalainen, Viljandimaal XVII saj lisanimena Taja Toenniss. Tänapäeva sõnavarast on kirjapanekuile häälikuliselt lähedasim tai(liha), vrd ka taid : taiu ’aru, taip, oid’ ja taig : taia ’nõiatemp’. L. Kettunen on nimevasteks pakkunud ebausutava taeva veere. Vrd Tõivere. – MK
ENE-EE: IX,185; EO: 307; Hagemeister 1836–1837: II, 201–202; PA IV: 151; Rev 1638 II: 87; Stoebke 1964: 66, 171

Tagaküla1 [tagaküla] = Bakbyn [`baak`bü(ü)n] ‹-i›, kohalikus pruugis Bakbi(e)n [`baak`bii(e)n] Jõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaarel, 1913 Тага-кюла.  A2
Pärast Teist maailmasõda kuni 2011 oli Naissaare küla osa. Nimi kirjeldab küla asukohta muu saareasustuse taga. Küla rööpnimi rootsi keeles on olnud ka Lillbyn (kohalik hääldus lillbi(i)n) ehk eesti keeli Väikeküla, mis on ilmselt lõunas asuva Suurküla vastand. Eesti keeles nimetati küla ka Põhjakülaks (rootsi tõlge Norra byn ehk kohalikus häälduses norrbin), mis oli Lõunaküla (Suurküla) võrdlusnimi. Püsiva asustuse sai küla alles XX saj alguses. Esimesed asukad olid viis rootsikeelset peret, perekonnanimedega Luther, Markus, Mattson, Rosen ja Bertelson. Vrd Lõunaküla. – MB
KNAB; Lagman 1964: 35, 67; Wieselgren 1951: 30, 40–41, 45

Taheva-leHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Taiwola, 1541 (Wacke) Tayewes, 1551 Tayuen, Tayues, 1564 Таговесь, 1582 Thaiwenkul, 1627 Taywa, 1688 Taiwola, Taiwula, 1711 Taiwala.  C3
Taheva nimi on praegusesse asukohta üle kandunud XX saj, mõjutajateks Taheva mõisa järgi nimetatud raudteejaam (kuni 1977 Taheva asund) ning hiljem Taheva metsapunkt (Metskonna küla, liideti 1977 Tahevaga). Praeguse küla nimi oli varem ↑Kaaramõisa. Ajalooline Taheva mõis ja küla asusid lõuna ja kagu pool. Taheva mõis rajati XVII saj, selle maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Tsirgumäe külaga. Vana Taheva küla vastab praegusele Hargla ja Sooblase külale. Üks võimalus Taheva nime seletada peitub esimeses üleskirjutuses. Seal esinev -wes võib viidata sõnale vesi, mis on sage komponent eriti Sise-Soome järvenimedes. Eesti kohanimedes vesi levinud ei ole (v.a näiteks ↑Mustvee). Rahvasuus on variant Taivakülä, mida on analüüsitud kui taevas + küla. Tõepärasem on, et nime aluseks on sõna taive ’käänukoht, käänak’, mitte samatähenduslik taival ~ taipale, nagu varem arvatud. Taheva juures suubub Mustjõgi Koiva jõkke ja seda veeteed Riiga on kasutatud veel XX saj. Ka Soome mõningaid Taivas-algulisi nimesid võiks seostada just sõnaga taive, mitte taival. XVI saj on Thaywa, Staiwa olnud Mustjõe varasem nimi. Praeguse Taheva külaga on 1977 liidetud Matimäe küla. Vrd Hargla2, Kaaramõisa, Sooblase. – MF
Ambus 1960: 743; BHO: 576; EM: 103; Faster 2013b: 44–46; PA I: 74; SSA: taival; Tarvel 1975: 552–553; Uustalu 1972: 131

Tammevaldma [tamme`valdma] ‹-sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1582 Thammewald, 1584 Tamowald, 1627 Tammakuella, 1715 Tammewalmast, 1766 Tammevaldma K., 1796 Tammawaldma, 1923 Tamme.  B2
Nimi on liitnimi, kuid XIX saj on küla hakatud nimetama lihtnimega Tamme. XX saj oli see küla ametlik nimi, kuni 1977 muudeti nimi tagasi Tammevaldmaks. J. Simm oletab liitnime algusosaks puunimetust või sellest tuletatud isikunime. Et rahvatraditsiooni järgi olevat küla oma nime saanud põlise ohvritamme järgi, mille Võnnu kirikuõpetaja 1787 lasknud maha raiuda, tundub tõenäolisem puunimetus, seda nii liht- kui ka liitnime puhul. Liitnime järelosana näeb Simm olenevalt erisugustest varasematest kirjapanekutest kas sõna vald : valla või valdma. Viimane sõnana ei esine, kuid Simm toetub V. Pallile, kes on MMg Tammevaldma talunime seletades pidanud seda sõna valgam : valgma ’väike sadam, paatide randumiskoht’ häälikuliseks variandiks. Simm leiab, et see mõttekäik Võnnu külanime puhul sobib, kuna küla asub Luutsna jõe ääres ning ümbruskonnast on kirja pandud teisigi Valgma või Valdma nimesid. Simm lisab teisegi Palli mõttekäigu, et järelkomponent koosneks omakorda kahest osast vald + maa, kuid vaevalt see siiski arvesse tuleb. Lisagem siia, et vepsa keeleski esineb samas tähenduses tavalise g-lise variandi kõrval mitmusliku sõnana valdmad. L. ja I. Rootsmäe oletavad, et nimel on ka mingi seos XV saj läheduses olnud Tammanpe mõisaga, mis hiljem ühendati nähtavasti Kaagvere mõisaga. Tammevaldma kaguosas on endine Olli küla, mida on kirikuraamatutes esmakordselt märgitud 1760. a-tel, kuigi Olli Pedo oli siin juba XVII saj lõpul. Olli ühendati Tammevaldmaga juba enne 1920. a-id. Võllimäe talude ühisnimetus XX saj I poolel oli Võlli küla, ka Võllinukk. ¤ Ennemuiste asus praegusest Käre talust umbes 1/8 kilomeetrit eemal üks tamm. Tamm oli alt sile, aga ülevelt kolmeharaline. Igal Tennise päeval käidi ohverdamas ja siis viidi Tennisele sea päid. Tamme all seisis kivi, mille pääl ohverdati. Kivi oli südame moodi ja sellel auk sees. Pärast, kui sakslased meie maale tulid ja ristiusku kaasa tõid, ei tahtnud rahvas ristiusku vastu võtta, vaid käisid ikka tamme all Tennist austamas. Siis raiuti tamm sakslaste poolt maha ja ohvrikivi viidi soo ääre, kus ta kummuli maa sisse lasti. Aga külm kergitas kivi üles ja mineval aastal lasi peremees ta kogemata puruks. Tamme asemele aga kasvas teine tamm, mis praegugi veel kasvab. Kui vana tamm veel mühas, siis oli ümber küla raudaed. Küla sai säält oma nimetuse ja küla kutsutakse praegugi Tamme külaks. (1929) Vrd Iidlase. – MJ
KM: ERA I 2, 631/3 (1) – 1929; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 169, 174–175, 179–180, 193; Simm 1973: 113–114, lisa 197; Simm 1975a: 196–197; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Tammiku5-sse ~ -le›, kirjakeeles varem ka Tammikuääre Marküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Väike-Rõude mõis), 1871 Tammik (talud).  B2
1977–1997 oli küla ametlikult Kurevere osa. 1795 on Kurevere karjamõisa, täpsemalt Nurme küla all märgitud talupojad Tam̄iko Andrus ja Tam̄iko Tönnis. Nende lisa- või talunimest tuleneb külanimi. Küla varasem nimi oli Nurme (1689 Nurms, vrd ka Normenina Backa, 1782, 1798 Nurme), mis esineb veel XX saj alguses (1913 Нурме, samal aastal aga juba ka Tammiko-Aere). Vrd Tammiku1. – MK
 EAA.1.2.C-IV-50, L 1;  EAA.1.2.C-IV-237, L 1; EAA.1864.2.IV-9:30, L 28; EAA.1864.2.V-63:43, 44, L 42, 42p; EAN; KNAB; Mellin; Schmidt 1871

Tapa viipenimi. Kohamärk osutab kas Tapa linnale kui rongiliikluse sõlmpunktile või on kohanime tõlge, viibe „tapma“.
Tapa-leAmblinn Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, XIV saj Tappus, 1620 Tappas, 1711 Tappalt.  B1
Tapa küla asemele rajati 1620. a-tel mõis. Nähtavasti hakati seejärel *Aovere (1564 Eigouer) küla nimetama Tapa külaks. 1870 rajatud raudtee juurde hakkas kujunema alevik, mis sai 1917 alevi ning 1926 linna õigused. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Tapa asundus liideti 1950. a-tel Tapa linnaga. Tapa küla liideti 1977 osalt Tapa linna, osalt Jootme külaga. Tapa nimi tuleb tõenäoliselt eestlastel ja liivlastel kasutusel olnud isikunimest Tabbe ~ Tappe. Võimalik, et aluseks on olnud hoopis Stefanose mugandused Taban, Teppo vms. Üldnimedest võivad kõne alla tulla sõnad tapp : tapu ’humal; muu vääntaim’, millega on seotud ka sm murdesõna tappo ’taraga ümbritsetud haritav maa’ ning võib-olla karjala tapos ’elukoht’. Seostamine tapmisega on rahvaetümoloogia. 1950. a-tel liideti Tapa linnaga osalt Rauakõrve küla (1716 Rauakörwest, eraldus Laastu külast, mis omakorda sulandus XX saj alguseks Rauakõrve külasse); osa maid läks Nõukogude sõjaväe kätte. Linna lõunaosas lennuvälja kohal asus varem Seeneküla, Tapa mõisa saunaküla (1911). Vrd Tabivere. – FP
Almquist 1917–1922: 308; Blumfeldt 1949: 169; EAA.1248.1.7:3, :30, L 3p, 31; EAA.1.2.933:94, L 93p;  EAA.3724.4.497, L 2; EES; EVK; KNAB; Lageda 1930; Rajandi 1966: 157; Schilling 1970: 43–44; Stoebke 1964: 65

Tareste1-ssePhl, Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Kärdla mõis), 1565 Tharis Petter, 1688 Torräst, 1798 Tarrist (talu).  A1
Tareste oli XX saj tuntud peamiselt metsavahikohana, omaette külaks eraldati ta Tubalast 1997. P. Ariste on nime algkujuks pidanud ne-tuletise mitmuse omastavat sõnast tara, sm tarha, samal seisukohal on M. Meristo. L. Tiik on oletanud, et nimi viitab sisserännule Saaremaalt. Vrd Tareste2. – MK
HK: 246

Tareste2-sse›, kirjakeeles varem ka Taresti Krjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Pärsama mõis), 1645 Tarrist, 1798 Tarrest.  C2
XX saj arvati enamasti Mätja küla alla, ametlikuks külaks sai 1997. Kirjapanekute järgi on Hiiumaa küla vanem. Nimevasteks sobivad tara ja taras ’(aia)latt’ ning soome murdeist taras ’aedik, tara, ring’. Vrd Tareste1. – MK
KNAB; SK I: 419

Tarvastu1-sseTrvkihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Tarwast, 1234 Tarwis, 1531 tractus Tarvestensis, 1583 Taurus, 1601 Tarwestische gebiete, 1782 Tarwaste, Tarwasto.
Kihelkond hõlmab nüüdse Tarvastu valla, v.a Kärstna ümbruse. 1225 on nimetatud esimest kirikukihelkonda, mis arvatakse olevat Tarvastu. 1234 oli seal preester Godefridus de Tarwis. Tarvastu ja Helme võisid moodustada kaksikkihelkonna. Esimesel olid linnamäed Voorus ja Tarvastus, teisel Tõrva Tantsumäel ja hilisema Helme lossi alal. XIII–XVI saj kuulus Tarvastu Viljandi komtuurkonda ning sinna rajati ordulinnus. Linnuse ja kiriku vahelisel alal Tarvastu jõe kaldal asus Tarvastu alevik, mis hävis Liivi sõjas. Poola ajal moodustas Tarvastu staarostkonna. XIX–XX saj vahetusel sai kihelkonna keskuseks Mustla. Vrd Tarvastu2. – MKu
ENE-EE: IX, 303; Hupel 1774–1782: III, 328; Rev 1601: 127; Tarvel 1968: 543–549

Tatruse [`tatruse] ‹-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Tatters, 1241 Tatarais, 1390 Tatteris, 1402 Tatters, 1844 Tatters, Tattruse (mõis, küla).  B3
Tatruse mõisast pärinevad esmateated 1390. a-st, XIX saj sai sellest Varangu abimõis ning 1920. a-tel moodustati mõisa maadest Tatruse asundus, mis pärast 1940. a-id liitus külaga. Tatruse nime päritolu on selguseta. 1977 liideti Tatrusega osa Männiku külast (1796, 1844 Männik). Tatruse mõisa Tõugu ehk Tõugupaju (sks Taugupäh; 1796 Taukopä, 1844 Taugopae) karjamõisast tekkis XX saj algul Tõugu küla, mis 1977 liideti Karulõpe, 1997 Varangu külaga. E. Tarvel on oletanud, et Tõugu nimi võib tuleneda muistsest isikunimest. Vrd Tõugu. – MA
Bfl: I, 93; BHO: 586; Joh LCD: 618; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Särg 2007: 154; Tarvel 1983: 31

Tebäne-le›, kohalikus pruugisTebänile~ TebäseTebäsileKanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1638 Teppan (talupoeg), 1686 Teben Hans, 1783 Tebbane Adam, 1937 Tebase.  C2
Algselt on tegemist talu ja talurühma nimega Erastvere Suurkülas. 1638 on seda külaosa, kus paiknesid Hausi, Kaku, Kuuba ja Sika talu, nimetatud Keset kyllo, st keskkülaks. Omaette külaks peeti Tebänet XX saj. 1970. a-tel oli Tebase-Jakobi küla osa, liideti 1977 Soodomaga. Võimalik, et talunimele aluse panija oli 1638. a revisjonis mainitud Suka Jürgeni vend Teppan, Sika talu paikneb tänapäeval naabruses. Samal ajal on ka Nahaküläs olnud kaks Tebbana lisanimega peremeest, lisanimi oli aga sealt kadunud 1686. a-ks. Hilisemal ajal on nimekuju käänatud ne-sõnade eeskujul, mille omastava käände lõpus on -se. Talupoja nime Teppan algnimeks on Stefanus, vaheastmeks XVII saj alguse Kagu-Eestis tõenäoliselt vene Stepan. Vrd Soodoma. – ES
EAA.1267.1.286:17, L 30;  EAA.308.2.104, L 1; Eesti TK 50; KNAB; Rajandi 1966: 157; Rev 1638 I: 46, 47

Teenuse [`teenuse] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Tiinuse Kulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Stenhusen, 1456 Stenhusen, 1536 Steynhuess (küla), 1560 Steinhusen (mõis), 1732 Willingi m., 1798 Tenuce oder Willingi M.  A1
Mõis tekkis ajavahemikus 1536–1560 küla asemele. 1922. a rahvaloenduse materjalides on märgitud külana, 1945 asundusena. Hiljem jagati laiali teiste külade vahel, moodustati uuesti 1977 Altkülast ja Kimaru külast (viimane hõlmas mõisasüdame). Teenuse on muganenud võõrkeelsest nimest Stenhusen. Altküla (1855–1859 Алтъ Кюлля) on Teenuse mõisa juurde XIX saj kujunenud küla, Kimaru (1945 Kimaro) on nime saanud talu järgi. Teenuse edelaotsas olnud talud moodustasid XX saj algupoolel Paisuotsa küla (1811 Paisootsa Mihkel, 1913 Пайзо-Отса).MK
Bfl: I, 1080, 1499; BHO: 566;  EAA.298.2.71, L 3; EAA.1864.2.VI-69:360, L 339p; ENE-EE: IX, 333; KNAB; Mellin; Thor-Helle 1732: 318

Terepi-le›, rahvakeeles ka Terepi`nukk, rahvakeeles varem ka Ülelüisi Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1922 Terepi, 1925 Terepinurk, Ülelüüsi küla.  C3
Rahvatraditsiooni kohaselt rajasid küla u 100 aastat tagasi, st u XIX saj keskel, Sikuta küla elanikud. J. Simmu järgi olid nad väljarändajad, L. ja I. Rootsmäe teatel Sikuta küla siis lammutati. Terepi nime seletavad Simm ja Rootsmäed vene sõnaga тереб, mis V. Dali sõnaraamatu järgi märgib võsast puhastatud kohta. Ülelüüsi (Ülelüisi) külaks kutsuti Terepit seepärast, et ta asetses Rasina poolt vaadatuna teisel pool veskitammi. Sikuta küla, mis asus Rasina mõisast edelas hilisema Rasina asunduse kohal, on rahvapäraselt kutsutud peamiselt Sikti, harvem ka Sikuti või Sitki külaks (1730 Sikkuti Kül, 1744 ja 1767 Sikkota, 1805 Sickuta). See olnud rahvapärimuse järgi juba enne Rasina mõisa asutamist suur ja rikas küla, lõhuti mõisa poolt 1860.–1870. a-tel. Nime tuletab Simm tegijanimest sikutaja (nagu Kokuta). Esmamainingus ja rahvapärastel kujudel on siiski lõpus -i. 1744 ja 1758 on küla korduvalt nimetatud Rasina külaks (1744 Dorff Rasin oder Sickotakülla), tõenäoliselt on tegemist Väike-Rasina külaga (Klein Rasin), hilisema Ülekülaga. 1977 liideti Terepiga Nisumäe (1970), mis rajati karjamõisana XX saj algul, ja Üleküla (varem Ülejõe, 1796 Üllejöe). Vrd Tärivere. – MJ
KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 662–663, 668; Simm 1972: 291; Simm 1973: 107, 116–117, 134, lisa 185–186; Tartumaa 1925: 476

Teterüvä-`rüvvä ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Teterövä-`rövväSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), ? 1652 Татаринова, 1882 Тетерино, Варкулево (puustus), u 1920 Tetereva, 1923 Teterova (talu), 1939 Тетерево, 1943 Teterevo (puustus), 1986 Тетерова, 1997 Teterüvä.  C2
XIX–XX saj esineb nii küla, puustuse kui ka talu(de)na. Kohanimi tuleneb ehk linnunimetusest teder, nagu näitab ka 1938. aasta talunimi Tedremäe. Kui aga 1652. a kirjapanek peaks olema samastatav, võib kohanime lähteks olla perekonnanimi Tatarinov (Татаринов), mis omakorda tuleneb sõnast татарин ’tatarlane’. Petserimaal Laura vallas on kaks Tetereva küla, Petseri vallas oli Teterkina puustus. Paralleelnime Варкулево päritolu on ilmselt sama kui Vaarkali nimel. Vrd Tedre, Vaarkali3. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti SK 10; Eesti TK 42; Eesti TK 50; KNAB; NL TK 25; RKKA; SeK: 161; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 77; Vaba 2014: 916; Vasilev 1882: 316; ÜAN

Tila [tila, til´a] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Tilla TMrküla Tartu maakonnas Tartu vallas (Raadi mõis), sks Tilla (karjamõis), u 1900 Тили (karjamõis).  C1
Tila on 1920. a-te alguse maareformi käigus moodustatud asundus (1930. a-test küla) samanimelisest karjamõisast, mille kohta on teateid XX saj algusest. Karjamõisa keskus jääb tänapäeval Raadi alevi piiridesse. Karjamõisa nimi tuleneb talunimest, mis pärineb sõnast tila ’valamistoru; kella kõra’ ja käibis varem talupoja lisanimena (1721/1686 Auf Tilla Andres Land; 1858 Tilla). 1977 liideti Tilaga Kerkaküla (ka Kirbu) ja ↑Muri. Raadi alevi moodustamisel 2022. a muutusid Tila küla piirid selliselt, et sisuliselt langeb ta kokku Kerkakülaga.EE
EAA.1865.2.126/1:13, L 12p; EM: 97; EVK; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.239/5:106, L 599; Uuet 2002: 112; Vene TK 42

Tilleorg [tille`org] Kan, Plvorg Põlva maakonnas Kanepi ja Põlva vallas, 1627 Tille Luelle, 1684 Tille Kroug, 1723 Tilli, 1839 Tilli (kõrts), 1909 Tilliorg.  C2
XVII saj, kui Tartu–Kirumpää–Vastseliina maantee ei läbinud veel seda kohta, oli olemas *Järvuste küla (↑Hurmi) Tille talu, sajandi lõpuks juba kolm sama lisanimega talupoega. 1685. a ülevaatekaardil näidatud kahest Põlgaste mõisa talukohast nimetab 1684. a Sõreste küla kaart ühte Tille kõrtsiks. Sajand hiljem läbis suur maantee Ahja jõe ürgorgu juba selles kohas, Mellini kaardile on joonistatud uus kõrts orus maantee servas ja veski. Vahepeal Põlgastest Hurmi mõisaks jagatud Tille küla poolel oli kõrts ja kõrtsihoone hiljemalt Esimese maailmasõjani. Hiljem kutsuti Tille kõrtsiks oru Sõreste (Puskaru) poolsel nõlval paiknenud maja. 1684. a Tille kõrtsiks nimetatud koht oli hiljem üks Tille küla talusid ja XIX saj keskpaigast Hurmi mõisa Tille karjamõis. Tilleoru nimi kinnistus kirjalikus kasutuses XX saj, seda on toetanud Ahja jõe nimetamine Tille jõeks selles lõigus. Nime aluseks on talupoja lisanimi Tille, mis omakorda pärineb alamsaksapärasest eesnimest Tille. Samasse nimepessa kuuluvad veel Saksa ja Madalmaade eesnimed Till, Thijl, Dyl, Tyl, Tilo, Thilo, Thillekke jt. Vrd Tiilige, Tilga, Varbuse. – ES
BAL: 660;  EAA.308.2.174, L 1;  EAA.308.2.104, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Mellin; PTK I: 240; Rev 1624/27 DL: 64; RGADA.274.1.174:480, L 473p; Rücker; SK I: 429; Vene TK 42

Tohvri1 [`tohvri] ‹-leEmmküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1622 Nena Stoffer, 1648 Sörro Nenna Toffer, 1684 Topfere Knut, 1798 Tofri (talu).  C4
Hajatalust kujunes küla XX saj alguseks. 1977–1997 oli ametlikult Sõru osa. Külanimi on tekkinud isikunimest TohverChristophorus.MK
HK: 252; KNAB

Toila [`toila] ‹`Toila ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka `Tõila Jõhalevik Ida-Viru maakonnas Toila vallas, mõis, 1428 Tulis (küla), 1547 Toils (küla?), 1688 Thoila u. Maschländer (mõis).  C2
Toila mõis rajati XVII saj algul. 1796 on Mellini kaardil märgitud ainult mõis. XX saj moodustati mõisa ümber Toila asundus, mis 1977 liideti Valaste külaga. Mõisast u 6 km idas olev Toila küla, mis hakkas kujunema XIX saj lõpus (u 1900 Тойла) ja oli veel 1871 Toila mõisa järgi, ent XX saj algul Voka mõisa maal, sai XX saj keskpaiku alevikuks. Nime on L. Kettunen võrrelnud soome kohanimega Toivola ja oletanud pärinemist isikunimest (sm Toivo, Toivonen) või ka kujust Tõiv (TõivlaTõila). Aleviku vanemat põhjapoolset osa, suvilaid ja kalurimaju, on nimetatud Männikuks ehk Toila-Männikuks (1844 Mannik). Paikkonda Toila aleviku ja Pühajõe küla piiril tuntakse Oru ehk Toila-Oru nime all, seal asus Oru loss, mis hävis 1941 ja 1944.MK
Bfl: I, 1311, II, 935; BHO: 599; EO: 90; EVK; KNAB; LUB: VII, 681

Toodsi1-le›, kirjakeeles varem ka Tootsi Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1882 Тучино, Вахново (puustus), u 1920 Tutšino, 1922 Tootsi, 1997 Toodsi.  C3
1977–1997 oli Luhamaa küla osa. Puustust on esmakordselt mainitud alles XIX saj, küla arenes välja XX saj alguses. Valla arvestuses olid siin 1939 siiski üksiktalud ning 1945 oli Toodsi märgitud koos Kossa külaga. Eesti algupära korral vrd lõunamurrete toodsu ’kasimata laps’ (Urv), toodus ’põuavälk’, ent lähteks võib olla ka saksa isikunimi Toots (‹ Theoderich), mis on hiljem edasi kandunud järvele (u 1790 Малое Лядово nime all, ↑Pabra järv). Võib ka lähtuda vene sõnast туча ’midagi suurt, kohevat, mahukat; tormipilv, vihm, rahe, pimedus, halb ilm’ (V. Dal), ent pigem jääb nime päritolu vene sõnavara alusel lahtiseks. E. Saar märgib, et kohanime vene kirjapilt Тучино näib lätipärane (*Tūcis, vahest vana eesnimi). M. Fasteri andmeil oli Lätis Kornetis omaaegne eestlaste perekonnanimi Toots kirjas kujul Tūcis. Tutšino (Тучино) oli Pihkvamaal päris levinud kohanimi. Karjalas on Tutškova (Тучкова) küla, Pihkvamaal veel Tutšnoje (Тучное) järv. Vrd Toodsi2, Tootsi2. – AK
Dal’ 1880–1882; Eesti PK 20; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 163; Truusmann 1897b: 80; Vasilev 1882: 323

Toolamaa1 [toola`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, mõis, sks Tolama, 1582 Tholowa, w Tholomie, 1584 Toloma, 1601 Tolloma, 1627 Tollomah, 1670 Tholama, 1686 Tolema, 1731 Tollama, 1839 Tolama (karjamõis).  C1
Tegemist oli vana külaga, kuhu XVIII saj lõpul rajati karjamõis (1822 sks Carolenslust). Räpinast 1833 eraldatud mõis kandis esialgu Ruusa nime, kuid 1840. a-tel viidi peamõis üle Toolamaale. Mõisa nimi muudeti ametlikult Toolamaaks 1854, hiljem sai sellest ka valla nimi. Valda kutsuti XX saj alguses naljatlevalt Tol´a vallaks. 1920. a-tel tekkis Toolamaa asundus, mis 1977 muudeti külaks. Toolamaa nime koostis ja päritolu pole selge. Poola-aegne esmamaining Tholowa võib olla ümberkirjutusviga, kuid ikkagi pole kindel, kas nimes sisaldub algupäraselt sõna -maa. Kaudselt näitab Toolamaa nime kaheks sõnaks lahutamatust Räpina talupoja lisanimi Tolmo (perekonnanimed Tolmov, Tolmusk jt). Vrd vanavene isikunimed Толма, Толочко, perekonnanimi Толманов jt. Neid vanavene isikunimesid, mis ei sisalda valmiskujul turgi laensõna толмач ’tõlk’, ei ole osatud kindlalt seletada ja Толма puhul on pakutud võrdlust sõnaga толмить ~ тольмить ’korrutama, ettekäändeid otsima, vastu puiklema’. Muidugi pole Räpina Toolamaa nime puhul ka võimatu, et see sisaldab sõna -maa. Siis on algusosa *Tolo või *Toolo ilmselt samuti isikunimi. Vrd nt Bartholomeus (aramea keeles ’Tholmai poeg’). Ka soome perekonnanime Tolmunen on seletatud Bartholomeuse muganduse Tolmo ~ Tolmu abil, mis omakorda haakub Räpina Tolmo lisanimega.ES
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.567.3.190:69, L 66p; EAA.1269.1.796:180, L 458; Kjuršunova 2010: 537–538; KN; PA I: 94, 96, 141; Rev 1601: 17; Rev 1624/27 DL: 70; Roslavlev 1975: 7, 16, 29; Sukunimet 1992: 627; Tupikov 2004: 393, 784

Torgu`Torku ~ -sseJämpaik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas, mõis, sks Torkenhof, ? 1390 Amt Tork, 1592 Torcke, 1617 Torcke (vakus), 1798 Torke M. (mõis).  B3
Balti kohaleksikon (BHO) oletab, et Torgu oli XIV saj piiskopliku ametkonna keskus. 1853 anti mõis üle õigeusu kirikule ja maa jaotati talupoegadele, mõisakoht kadus. XX saj I poolel oli tuntud eeskätt vallanimena. 1977 moodustati Torgu küla ametlikult Iide külast ja osast Mõisakülast, kuid 1997 vanad nimed taastati. Praegu on Torgu nime all tuntud endine mõisakoht Laadla küla piires, Torgu õigeusu kirik ja kalmistu jäävad Iide küla piiresse, Liivaotsa. Nime on peetud isikunimeks, mis on mugand mehenimedest Thorkil, Thorkillus või ka Theoderich. Ka Läänemaal on olnud kaks Torgu küla, Paadrema mõisa järgi (1654 Torck, ↑Kiska) ja Vana-Vigala mõisa järgi (1726 talupoeg Torgo Jahn, praegu Kojastu piires).MK
BHO: 603; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 67; SK I: 438

Tsolgo1 [ts´olgo] ‹`Ts´olko ~ -sse ~ -lePlvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Timo mõis), 1627 Solcke Juergen, 1688 Zollo Michel, Zollo Jaak, 1757 Solgo (lisanimi), 1821 Dorff Zolgo.  B3
Küla oli XIX–XX saj vahetusel Timo valla keskus. Tsolgo ja naaberkülade elanikke on nimetatud tsolklasteks. Tsolgo nimi pärineb talupoja lisanimest. See võis olla esialgu s-alguline, kuid s-ilist kirjapilti võib põhjendada ka tugev peenendatus. Nime algupära on ebaselge, vrd tsolk ’solk’, tsolk´ma ’solkima’, tsollin ’solin’, vrd Soolikse talu (Hel). 1638 on Tsolgo kandi suursarast nimetatud *Süväjärveks (Söha Jerw), seda kas sügavate järvede või Mustjärve selleaegse nime (Soeha Jerw) järgi. ¤ Tsolgo külä um tuust nime saanuq, et siin oll´ väega vesine maa, porinõ ja muanõ. Ku siin künnuvaq, alati olnuq tsollin. Olnuq nigu tsolgatus. (1949) Vrd Tsolgo2. – ES
EAA.3147.1.172:64, L 56p;  EAA.3724.4.1935, L 14; KN: 1949; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 133; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:386, L 388p

Tsooru`Tsooru ~ -sse›, kohalikus pruugis Tsooru ~ Ts´ooru`TsuuruRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Fierenhof, 1419 Tzoro, 1627 Zoor kulla, 1638 Zorakyllo, 1796 Zoro Moisa, 1909 Zooru.  A2
1419. a on mainitud vakust koos küladega Virro ja Virga. 1516 on mainitud iseseisvat mõisat Vyer. 1920. a-tel tekkis Tsooru asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tsooru mõisa eestikeelse nime päritolu pole selge. Võrdluseks võib tuua lõunaeesti sõna ts´ori (ts´oro), mis tähendab soonekohta, märja põhjaga orgu, sälkorgu. Raskusi valmistab vana vakuse- või külanime ühendamine tsori seletusega, maastikus kindlasse kohta paigutuva mõisa puhul see rahuldaks. Tsooru küla paiknes 1627 ja 1638 Mustjõe ääres, praeguse Roosiku kandis. Tsooru valla elanikke on veel XX saj nimetatud ts´ooruq. Nime võib võrrelda ka sõnadega tsuur : tsoori ’(looma) peenis’, soorutama ’kaotama, peitma’. Kohanimedest pakuvad võrdlust Lõuna-Eesti Tsuura talud ja heinamaa Tsuur : Tsuura Räpinas. Vrd ka Sooru (Luk), samuti on olnud Sooru karjamõis (1875 Soro) Haaslavas (Võn). Tsooru mõisa saksakeelse nime (Vire, Vyhre, Vohr, 1625 Fuwer, 1627 Fuehren, 1638 Fyhr) eestikeelne lähe on säilinud ↑Viirapalu metsa- ja külanimes. Viira tähendab ääremaad, maad mitme valduse piiril. Võimalik, et see või sellega sarnanev sõna on tähendanud ka alemaad. Tsooru ja Sänna piir oli keskajal Uexküllide lääni ja Vastseliina linnuse maade piir. Tsooru vallale anti 1938. a uueks nimeks Lepistu vald, põhjenduseks toodi vana nime halvakõlalisust. Lepistu nimi pärineb suhteliselt noorelt vallatalult, mille krundil paiknesid nii valla- kui ka koolimaja. Tsooruga liideti 1977 Kannussaarõ (Kannussaare), Sadulamõtsa (Sadulmetsa) ja Savikõrdsi küla. ¤ 1. Tsooru küla nimi kõneldes tulevat tuust, et alt lätt läbi tsoru, väike oja. (1991) 2. Lepistu kohanimi om tulnu tuust, et parun käskse meestel mõtsa raiuda. Mehe’ jätseva lepiku alale ja parun ütle, et ku te selle lepiku alale jätseti, siis ongi selle koha nimi Lepistü. (1991)ES
BAL: 691; BHO: 82; EAA.1268.1.403:637, L 570p; KM: EKRK I 92, 318 (3) – 1991; KM: EKRK 376/7 (20) – 1991; LGU: I, 207, II, 213, 283, 292, 401; Rev 1624/27 DL: 94; Rev 1638 I: 48–49; Saar 2008: 115–116; Stryk 1877: 276

Tsäpsi2`Tsäpsi ~ -sse ~ -leVaspaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Misso mõis), 1684 Säpß Tohmaß, 1688 Sapsen Tomas, 1782 Zepsi Jacob, 1820 Zäpsi (küla).  B3
Vana *Panitora küla üks algtalusid, 1688 oli neli Sapsen-lisanimega poolemeest. Küla tähtsus suurenes XIX ja XX saj, kui siin asus Tsäpsi kool. Praegust Viitka kanti on XX saj alguses kutsutudki Tsäpsi nulgaks. Tsäpsi liideti 1977 Viitka külaga. Tsäpsi nime päritolu pole selge. Lisanimi võib põhineda tegusõnal tsäps´mä ’sapsima, napsama, küljest naksama’, kuid olulised on ka läti perekonnanimi Ceps ja vanavene arvukad Tšap-algulised isikunimed.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:57, L 50p; EAA.1865.2.141/2:6, L 6; EAA.1271.1.223:186, L 349; Roslavlev 1976: lisa 1; Tupikov 2004: 421, 815; VES: 476

Tudu [tudu, tud´u] ‹-sseVJgalevik Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Tuddo, 1241 Tydy (küla), 1507 Tuto, 1796 Tuddo.  A1
Mingil ajal kuulus küla Ulvi mõisa alla Viru-Nigulas. Tudu küla kõrval, mida XX saj on kutsutud ka Suurkülaks (1970), oli mõisake, mis hääbus vahemikus 1744–1765. Hiljem, veel XVIII saj rajati Tudu mõis aga külast kagusse. 1920.–1930. a-tel tekkis mõisa ümber Tudu asundus, mis 1940. a-teks jagunes väiksemateks küladeks. Mõisasüda kuulus Tudu ehk Jaama asundisse (1970), viimane nimi oli pandud Tudu raudteejaama järgi, mis asus 1972 suletud Sonda–Mustvee raudteel. Al 1977 Tudu alevik, mis hõlmas ka Suurküla. Tudu nime puhul on L. Kettunen oletanud vastena isikunime Tudu, mille ta küsimärgiliselt on tuletanud vormist Tuttu, vrd sm tuttu ’tuttav’. Tuduga on 1977 liidetud Altserva (1945), osa Metsakülast (1970), Mõisaküla (1945), Ojaküla (1970 Oja) ja ↑Tumari.MK
BHO: 607; ENE: VIII, 111; EAN; EO: 141; Joh LCD: 628; KNAB

Tuhalaane [tuhalaane] ‹-`laandeKrkküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas, mõis, sks Tuhhalane, 1724 Tuhhalan oder Hoffs Rödungs Landt (mõisa raadatud maa).  B1
Tuhalaane alad kuulusid XVI saj ordule. Mõis asutati Ü. Tarkiaineni järgi 1719–1720 üheksa talupoja (Paio Saxa Jaan, Liplap Thomas, Polli Simm, Semper Laur, Semper Tönnis, Pexi Jurry, Williste Jaan, Sootz Hans ja Lappakallo Widrik) maadest. Algselt kuulus mõis Karksi alla, al 1731 iseseisev mõis. 1731 on mainitud ka küla (Tuhalahn), kuid talupojad olid ümber asustatud. XX saj kuni 1977 alevik, seejärel küla. Nimi pärineb tõenäoliselt loodusnimest. Tuhalaanega on 1977 liidetud Paluküla (vrd 1578 да деревнею Палакулью, mainitud koos mitme Paistu khk külaga, 1839 Palloküll), Pintsatu (1970), ↑Soldati, Pali (1930. a-d), Sooviku (1935) ja Volmre (1970) küla. Omaette paik on Vardja (1839 Wardi talu ja Wardia veski). Peale Tuhalaane südamiku, Pintsatu ja Soldati kuuluvad ülejäänud Paistu kihelkonda. ¤ Suur paks mets läind põlema, sellest Tuhalaane nimi (1962).MK
DLV 1998: 179; KM: RKM II 145, 76 (13) – 1962; KNAB; Liitoja 1981: 16; RGADA.274.1.181/3:53, L 246p; Rücker

Tundu-leHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1744 Perrakun Tundo Hans ~ Perrakund Tundo Hans (talupoeg), 1826 Tundo (talu), 1839 Tundo (küla), 1907 Alla Tunda No 4, No 5 Mäe Tunda, 1923 Tundo (asundus).  A4
1684. a kaardil on küla kohal veel tühi koht. XVIII saj keskpaigas on sinna Peräkonnu talust elama asunud peremees Tundo poeg Hans. XVII saj-st on teada peremees nimega Kacke Tunde Sänna mõisast. Külanimi on pärit talult ja talunimi omakorda talupoja eesnimest. XX saj alguseks on kirjas Ala-Tundu talu, millest tänapäevaks on saanud Kirsimäe ja Uibumäe, ning Mäe-Tundu talu, mis on kaardil tühi koht hiljem pealejoonistatud hoonetega, arendatud karjamõisaks. Tundu külaga on 1977 liidetud ↑Pihkura, Piili (Peeli), Sae (1970 Soe) ja osa Luhtu külast. Vrd Peeli jõgi. – MF
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.168:15, 22, L 12p, 19p; EAA.1295.1.756:16, L 12;  EAA.2072.9.625, L 1; Rücker; ÜAN

Turbuneeme [`turbuneeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis `Turbu`nieme, kirjakeeles varem ka Turbaneeme Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1580. a-tel Casispä ~ Tuerpä Pep (Kasispea külas), 1630–1631 Turwa Pehp (Kasispea külas), 1637 Turba Pepe (Kasispea külas), 1694 Turbanem ~ Urbanem (neem), 1699 Turbo Nehm, 1732 Turboneme (küla), 1739 Turbonehm, 1770 Turbanem, 1797 Turbane, 1798 Turbonem, 1940 Turbinieme.  B1
Nimi on esinenud Turbaneeme ja Turbuneeme kujul ning osa külaelanikke on korduvalt taotlenud esimese kuju ametlikuks muutmist. Turba-osis esineb esimestes kirjapanekutes XVII saj, aga Turbaneeme on ka olnud ametlik kuju XX saj valladokumentides. XVIII saj-st alates ilmneb allikais põhiliselt Turbuneeme kuju. Turbunieme on kohalik hääldus kohanimekartoteegi järgi, Viinistul tuntakse küla Turbiniemena. Esmamainingud on isikunimed Kasispea külast, kuid E. Tarveli järgi oli Turbuneeme XVII saj Viinistu küla osa. Ka kohaliku rahva arvates on küla hiljem asutatud kui Viinistu. 1694. a kaardi järgi oli juba nelja taluga küla (kaardikirjelduses Turbanem, kaardil endal ekslikult Urbanem), kuid Kasispea külas elas Turba (võib lugeda ka Turbæ) Madisz ja Viinistul Turbe Thomasz. Külanimi pärineb neeme nimest, millel ta suuremas osas asetsebki. Esimeste kirjapanekute järgi tundub, et see on algselt olnud pää-lõpuline, nagu on ümberkaudu muud neemenimed (Kasispea, Pärispea, Suurpea). Hiljem on sellele liitunud liigisõna neem. Täpsustamine on jätkunud tänini, neeme nimi on ka Turbunieme ots. Algse nimekuju hämardumisele on kaasa aidanud vokaalharmoonia reeglid, mille tõttu esimese silbi u on tinginud järelosa pää muutumise ba-ks (nagu SuurpääSuurba). E. Tarveli arvates (suulised andmed) on nime algusosas kalanimetus turb : turva. Teise silbi u (või Viinistu i) võiks sel juhul viidata mitmuslikule tüvele sõnast turb. Turbuneeme külaosad on Ahjuots, Lõukaots ja Prassiots.MJ
Ariste 1940; BHO: 609;  EAA.1.2.C-II-41; EAA.3.1.466:62, L 56p; EAA.3.1.473:98, L 92p; KN; KNAB; LUB: I, 340, 537; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 66; Vilbaste 1956: 182, 1016

Tursa-le›, kohalikus pruugis-lõHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1744 Tursa Henno (talupoeg), 1797, 1826, 1839 Tursa (talu), 1922 Tursa (küla).  C4
Praeguse Tursa ja Tiitsa küla vana nimi on olnud Ihte. Tursa on olnud Ihte küla talu XVIII saj keskpaigast. Varem oli talu teise nimega (1685 Zunsa Hans). Tursa lisanimega talupoeg elas 1744 praeguses Tiitsa külas. Pole päris selge, miks just Tursa talu nimi sai külanimeks. Ehk on põhjuseks asukoht, sest talu on Mõniste poolt külla sõites esimene. Tursa nimi esines XVII saj lõpul naabruses Taheva mõisas eesnimena (Terwasch Tursch ~ Terwas Tursk). Tursa küla tuumikut on XX saj algupoolel ja keskpaigas teatud ka naabertalu Vingri nimega (u 1900 ja 1952 Вингри). Tursaga on 1977 liidetud väikekülad Hargipalu (1970 Kingu), Härbäli, Liivaku ja Utra. Paikkonna vana nime Ihte (1685 Ichte kylla, 1688 Üchte kylla, 1744 paikkond Ichte ja küla Üchte, 1798 Uchte) on kirjalikult märgitud veel 1826 (Ihte-külla), kuid rahvasuus on nime tuntud veel XX saj. Ihte külaks on rahvas pidanud piirkonda Tiitsa karjamõisast Taheva valla piirini. Tänapäevani on säilinud jõeäärse heinamaa nimetus Ihtekond. Ihte nime päritolu pole teada.MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1;  EAA.308.2.168, L 1; EAA.567.3.168:9, 17, 18, 33, L 6p, 14p, 15p, 31p; EAA.1295.1.214:124, L 123p; EAA.1295.1.756:97, 132, L 88, 122; KNAB; NL TK 25; Rücker; Vene TK 42

Turva-lePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Õisu mõis), 1630 Turwa hans (talupoeg Sammaste külas), 1683 Turba Jach (Kärgiste külas), 1795 Turba Wana Jahn, Turba Jack, u 1900 Турва (talurühm).  B3
Mellinil on 1797 Turba järvenimi. Järve äärde tekkis XX saj-ks talurühm, 1945 on mainitud külana. 1970. a-tel Turva I ja II küla, mis 1977 liideti. Nimi võib pärineda talunimede kaudu lisanimest, nime lähtekohaks on turvas : turba, turva. Nimes on sõnatüve aste nõrgenenud. Turva lõunapoolset osa on nimetatud Naba külaks.MK
EAA.308.6.266:14, L 13p; EAA.1865.3.209/8:47, 48, L 46p, 47p; KNAB; LVVA.7348.1.6:13, L 9p; Mellin

Tuudi-leKseküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Tuttomäggi, 1548 Thudikule (küla), 1591 Tutimeki By (küla), 1686 Tuttemeggi (mõis), 1923 Tuudi (asundus ja küla).  A3
Mõisa kohta on teateid XVII saj-st. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1939. a paiku ↑Nurme külaks, Tuudi küla jäi sama nimega. Nime aluseks on loodusnimi, mille algusosa lähteks on tuut : tuudi ’talvetee tähis, piirimärk, tuust’ või tuut ’väike vannasader’. Sajandeid püsinud Tuudi küla varasem nimi Tapuse andis kunagi nime tervele vakusele (Tappas, 1564 Tappis wackan, Tappasby), nimi oli kasutusel XX saj alguseni (1913 Tappuste). Tuudiga on 1977 liidetud osa ↑Vagivere külast (Vagivere I, rahvapäraselt Liivaaru).MK
EAA.1.2.932:20, 146, L 18, 133; EAA.1.2.941:1085, L 1072; ENE-EE: IX, 637; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); Essen, Johansen 1939: 138; KNAB; Ränk 1956: 19; Wd

Tuulevälja [tuulevälja] ‹-leJürküla Harju maakonnas Rae vallas (Lagedi mõis).  C4
Tuuleväljat on omaette külana eristatud XX saj, nime lähteks on Tuulevälja talud (Tuulevälja-Hansu, Tuulevälja-Jüri). Kaugemaks lähteks võib olla perekonnanimi: 1850 on Lagedi mõisas kirja pandud Christian Tule. 1977–1997 oli liidetud Kadaka külaga.PP
EAA.1864.2.IX-54:143, L 144p; KNAB

Tõdva-leHagküla Harju maakonnas Saku vallas (Saku mõis), 1241 Tedau, 1413 Toddouwe, 1438 Todwen, 1871 Tedwa (kõrts).  A1
Põlisküla; XV saj on seal olnud mõis, mille omanikest on hiljem välja kasvanud Tödwenite suguvõsa. Tõdva paikneb ajaloolisel liikumisteel Tallinnast lõunasse, Tõdva sild üle Vääna jõe oli oluline teetähis. L. Kettunen oletab Taani hindamisraamatu nimekuju põhjal, et nimi oli varem *Teedva, võrreldes seda soome sõnaga tietäväinen ’teadev’. Hiljem võib nime tähendus olla tuhmunud. See oletus ei ole siiski veenev, pigem võiks varasemaks nimekujuks oletada *Tõduva. V. Pall peab nime küsivalt v-kesksõnavormist lähtunuks (*te̮teva, vrd sm toteva ’tõdev’, alussõna tõsi). Küla lääneosas Metsanurme piiril asub Saku-Nõmmküla (Saku-Nõmme), mis liideti 1977; omaette külaks kujunes see Karu talude (u 1900 Каро) ümbruses XX saj alguses.PP
Bfl: I, 167, 285, 586; EO: 260; Joh LCD: 619–620; LCD: 41r; PTK I: 43; Schmidt 1871

Tõlliste-sseSanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Teilitz, 1582 Tyliczakul, 1625, 1628 Theilitz, 1638 Teylitz, Teilitz, 1782 Teilitz, Tölliste mois, 1900 Teilitz, Telliste m.  A1
Keskajal kuulus küla Laatrega kokku ja mõlemad olid Kärkna kloostri all. Iseseisvaks mõisaks sai 1663, kui eraldati Laatrest. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külanime esmane Poola-aegne üleskirjutus kajastab nime tegelikku hääldust õ-ga, nii nagu seda tunneme ka tänapäeval. Hilisemad kujud on saksa keelest mõjutatud, isegi XX saj eestikeelne Telliste. Nimes esinev järelliide -ste viitab inimeste rühmale (lõunaeesti keeles *tõllitsõ) ja nime aluseks on arvatavasti isikunimi Tõll. Tõlliste omaette piirkonnad on Piiriotsa (Piiri karjamõisa ümbrus keskusest kirdes) ja Uru (talurühm), küla piires on endine Hoovi karjamõis (sks Owi). Tõllistega on 1977 liidetud Kuski küla (1970), samuti hiljem Liivaküla (1922 Liiva). Vrd Tõlija, Tõlli1. – MF
Bfl: II, 69; BHO: 587–588; Hupel 1774–1782: III, 291; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 164; Rev 1638 I: 14, 164; Valgamaa 1932: 446

Tõrvase-leHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1805 Toerwas Henno, Toerwas Gustav (talud), 1826 Törwasse, 1870 Toerwase, u 1900 Тервазе (talu), 1970 Tõrvase (küla).  C4
Tõrvase on XIX saj algul olnud talunimi, XX saj keskel on saanud külanimeks. XX saj alguses on seal olnud ka metsavahikoht. Küla on kogu aeg olnudki väike. 2000. a-test on tühi küla. Külanimi tuleb sõnast tõrvas : tõrvase ’vaigurikas puu või puutükk’ ja iseloomustab hästi metsast ümbrust, kuhu asustus on rajatud.MF
EAA.567.2.590:5, L 4p; EAA.1295.1.754:128, L 125;  EAA.2486.3.243, L 28; KNAB; Vene TK 42

Tõukvere [`tõukvere] ‹-le ~ `külla›, kohalikus pruugis ka `Tõukre, rahvakeeles ajalooliselt Vajatu Lukpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Paju mõis), 1630 Waiathen (küla), 1688 Taukowes (lisanimi), 1867 Waiato (karjamõis), 1923 Vajatu (küla), 1945 Tõukre (küla), 1949 Тыуквере (küla).  A2
1867 olemas olnud Vajatu karjamõis hõlmas kaht endist põlistalu. Hilisemast katastrikaardist nähtub, et üks oli kandnud Tõukvere, teine Rämälga nime (juba 1630 Ramgella Peter). XX saj jäi Vajatu nimi kasutusest ära. Põlistaludele lisandunud asundustaludega küla nimeks kujunes või ennistati Tõukvere ehk Tõukre. 1950. a-tel kõik talud lammutati ja samale kohale rajati sõjaväelennuväli, küla kadus täielikult ja liideti Jaanikesega. Tõukvere nime kohta puudub tõendus, et see oleks olnud vana külanimi. Juhul kui nimi on vana ja käibinud pikk aega Vajatu küla rööpnimena, sisaldab see arvatavat muinasaegset isikunime *Touko ja järelosa -vere. Arvestada tuleb ka võimalusega, et Tõukvere nimi pole algselt olnud vere-lõpuline ja talupoja lisanimena sisaldab hoopis läti sõna tauks ’rasv’. XVII ja XVIII saj külanimena kajastuv Vajatu võiks oma tüübilt olla väga vana külanimi, mille juured ulatuvad muinasaega. Vrd Tõikvere, Tõugu, Vaiatu1. – ES
Dunsdorfs 1974: 200;  EAA.3724.4.1374, L 1; Eesti SK 10; KNAB; LVVA.7348.1.6:50, L 46p; NL TK 25; PTK I: 263; ÜAN

Tämbälse [`täm`bälse] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Tämbelse Harpaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1826 Tämpalse, Tampälse (talu), 1839 Tamblese (talu), 1858 Tamberse (talu), 1897 Tambälse (talu), 1907 Temberse (talu).  C4
Talu on arvatavasti rajanud Uttri Hans ja see on olemas olnud juba 1685. a kaardil. 1706 on seal elanud Tamy Peter, 1744 aga maad kasutanud Pelsi Henno, kes oli peremees põhiliselt Pelsi talus. 1744 ei olnud Ihte külas enam ühtegi Tammi ees- ega lisanime. XX saj külaks kujunenud Tämbälse liideti 1977 Villike külaga. Näib, et algul talunimi, hiljem paiganimi Tämbälse, on moodustatud kahe peremehe lisanimest: Tammi ja Pelsi. Tammi on varemalt tuntud kui eesnimi, Pelsi aga kui lisanimest saadud talunimi.MF
 EAA.308.2.168, L 1; EAA.567.3.168:6, L 4p; EAA.1295.1.756:33, 118, 136, L 28, 108, 126; EAA.1295.1.214:101, 114, L 100p, 113p; EAA.1865.1.136:65, L 64p;  EAA.2072.9.625, L 1; Rücker

Täätsi-leKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Koikla mõis), 1592 Teetze Jurg Pundenick (pundenikukoht), 1798 Täts (talu).  A2
Balti kohaleksikoni järgi moodustati XVII saj algul Täätsi ja Tõre talust mõis (sks Theets), mis 1770. a-tel läks Kareda mõisaga ühte omandusse. Tegelikult on a-st 1772 pärineval kaardil mõlemat nimetatud veel hajataludeks (Toerre ja Tätz). XX saj ei ole Täätsi eraldi küla olnud, vaid on arvatud Ratla alla; ametlikult moodustati küla 1997. Täätsi nimi pärineb isikunimest, XV saj on eesti keelealal esinenud mehenimi Tetsi.MK
BHO: 593; EAA.2072.3.318; KNAB; SK I: 455

Türi viipenimi. Kohamärk osutab igakevadisele Türi lillelaadale, viibe „lilled“.
Türi2-leTürlinn Järva maakonnas Türi vallas.  B1
Türi kirikumõisa läheduses oli varem Türi küla (1564 Turgell), mille asemele XIX saj keskel rajati Türi-Alliku mõisa Türi karjamõis. Linlik asula tekkis pärast 1899 asutatud puupapivabriku rajamist ja XX saj algul valminud raudteeühendust (Tallinn–Mõisaküla 1900, harutee Paidesse 1901, Tamsallu 1918). Türi sai aleviks 1917, linnaks 1926. Rahvasuu on Türi linna jaganud Konnakülaks (lõunaosa), Kringlikülaks (põhjaosa) ja Näljakülaks (lääneosa). Türi koosseisu on läinud ka kirikumõisa järgi olnud Tanka küla (1782 oli seal neli talu, Tanga Jaan, Tanga Jürri, Tanga Juhhan ja Tanga Rein; 1796 Tanka). Vrd Türi1. – MK
EAA.1864.2. IV-7:298, 299, L 298p, 299, 299p; ENE-EE: X, 5; KN; Mellin

Tüütsi-le›, kohalikus pruugis ka Tüüdsi-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis).  C3
Küla sai alguse 1922. a, kui sinna planeeriti neli Viitina mõisa asundustalu kohta, kolm endise Kängsepä kvooditalu maast ja üks juurdelõikena riigimetsamaast. Küla on peetud ka Kängsepä küla osaks. XX saj II poolel arvati Saarlasõ küla alla, taastati 1997. Nime päritolu pole teada, võimalik, et aluseks on varem eksisteerinud asustus. Tüütsi nimi põhineb tõenäoliselt eesnimel Tiits ~ Tüüts, algnimest Dietrich.ES
Ojala 2011: 51–64; Rajandi 1966: 165

Uhe-leIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas, poolmõis, 1345 Uchten (küla), 1543, 1796 Uhhe, 1741 Uhemois, 1750 Uhhest (seestütlev).  C1
XVIII saj oli Uhe mõis, XX saj küla, 1977–1997 oli Uhe ametlikult Väike-Pungerja osa. Kodavere Uheki puhul on L. Kettunen ja V. Pall küsimärgiliselt pakkunud vasteks uhe ’uhtumine’, vrd uhtuma, uhevesi, ja võrdluseks toonud Iisaku Uhe küla, mis võiks sama lähtekohaga olla.MK
Bfl: I, 1229; EAA.1225.2.1:7, 14, lk 6p, 13 p; EAN; EO: 61; Johansen 1932: 9; KNAB; PTK I: 255-256

Uhmardu-sseMMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kudina mõis), 1627 Ohmarde Jeggy, Ohmar Wessky (jõgi ja veski), 1695 Umaschi Krug (kõrts), 1758 Uhmardasche (kõrts).  C3
Uhmardu kõrtsi ja hiljem õigeusu kiriku ümbruses XX saj alguses kujunenud küla, esimest korda nimestikus 1922. Eeldades, et tegu ei ole võõrast algupära nimega, oletab V. Pall, et nimi koosneb kahest poolest: tüvest Uhma- ja lõpust -rd(u) (vrd logard, painard jne). Tüve seletuseks võivad sobida nt sm uhma ’trots’, eesti sõnad uhmama ’end pingutama, rähklema’ või uhmane ’sogane, tuhm, ebaselge’. Nime võib ehk liigendada ka teisiti, ent usutavat lahendust nii ei teki. 1977 liideti Uhmarduga ↑Kulmuvere ja Särje (u 1900 Сарья) küla.PP
KNAB; PTK I: 256; Rev 1624/27 DL: 20

Umbsaare [`umbsaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Umbsaarõ-`saardõRõuküla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), u 1900 Умпсаре.  A1
XX saj alguse mõisakaardi järgi oli tegemist kohaga mõisamaal, mis kuulus samasse kategooriasse metsavahikohtadega. Tõenäoliselt elasid sealses kolmes majas metsatöölised. Sajandi keskel rajati siia, raudtee äärde, tööstusala, kus toodeti näiteks asfalti. Nimi tuleb metsaosa nimest Umbsaar. Võrumaal sellist nime rohkem registreeritud pole ja nimeosale umb- ei saa leida täiesti läbinähtavat motiivi. Ehk märgib umb- siin teisest otsast läbipääsmatut metsaosa või soosaart, ehk on seos sõnaga umbaed? Umbsaarega liideti 1977 ↑Holopi, Miiksaarõ (Miiksaare), Oroala (1970 Oru-Alla) ja ↑Utra küla.ES
 EAA.3724.5.2872, L 1; Vene TK 42

Ura oja, kohalikus pruugis ka Ura, rahvakeeles ka Kusma oja Rõuoja Võru maakonnas, suubub Vagula järve, 1684 Kiwi eller Grenz beck, 1839 Orra Fl.  C1
Urg või ura on vana sõna, mis tähendas algselt vooluvett, siin on seda kirjutatud ka Ida-Võrumaa moodi o-liselt. XX saj levis arvatavasti vigane kirjapilt Üraoja. Varem on oja nimetatud ka *Kiviojaks Vana-Nursis paiknenud veski järgi (kivi ’veski’). Teine, Kasaritsa-poolne nimetamisvõimalus on olnud Nursi oja (1849, 1850). Vooluvee vana nimekuju on veel Die Uderwitze 1644. a kaardil, mis seostub oja ülemjooksul tänapäeval leiduva paikkonnanimega Udrõpistü.ES
EAA.308.2.178;  EAA.3724.4.1860, L 1;  EAA.3724.4.1864, L 2;  EAA.567.3.195, L 1; Faster 2005; Rücker

Ussimäe [ussi`mäe] ‹-leRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Rakvere mõis), 1901 Ussimäe (poolmõis), 1913 Уссимяэ (küla).  B4
Ametliku külana hiljemalt 1945. XX saj on olnud Ussimäe suurtalu. Nimi lähtub loodusnimest.MK
EVK; KN; KNAB

Utukolga [utukolga] ‹-`kolka ~ -sseRanküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), u 1900 Утоколга, 1922 Uttokolk, 1923 Utokolk.  C3
Külanimi on tuntud alles XX saj algupoolest ja lähtub talunimest Utu. Viimane seondub talupoja lisanimega (1588 Utu Rein, u 1686 Utto Tinn, Hutto Peter). Pole üheselt selge, mis on olnud selle esialgne tähendus, sest on registreeritud mitu sarnast, kuid erineva tähendusega sõna, sh hutt : huta ~ hutu ’kaelustuvi’, utu ’utt; tobu’ jt. Kõne alla võiks tulla ka vana Skandinaavia isikunimi Udd ~ Udde (vrd sama päritolu sm kohanimi Utti). Vrd Utu. – EE
KN; KNAB; PA I: 233; RGADA.274.1.240(3):113, L 357; RGADA.274.1.240(4):8, L 376; SPK: 481; VMS: II, 618; Wd

Uue-Saaluse [uue-`saaluse] ‹-sse›, rahvakeeles Saalussõ`Saalustõ~ `Vahtsõ-Saalussõ Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Salishof, 1540 Reinhold Salis, 1561 Салуме Рейну (daativ), 1563 мызника Салуша Рейна, 1798 Salishof.  A2
Reinhold (ka Reinholt) Salis oli XVI saj Vastseliina linnusefoogt ja Tartu piiskop eraldas talle lääniks linnuse maid. Esialgne Saaluse mõis tekkis tänasesse Halla külla (1561 Сельцо Сева, принадлежало Новгородскому мызнику Салуме Рейну). XVII saj viidi peamõis üle praegusesse Vana-Saaluse külla (1684 Salishoff, Salitz Hoff), Hallale jäi vana mõis (1684 Gambla Salis, Gamla Hofwet). Pärast Põhjasõda viidi peamõis teist korda uude kohta, seekord külla, mille kohta XVII saj kasutati nimesid Kiwast ja Keller. Uue-Saaluseks hakati mõisat ja sellest 1920. a-tel kujunenud asundust nimetama XX saj, asundus muudeti külaks 1977. Rahvalikus kasutuses eksisteerib tänini peamõisa nimi Saalussõ ja Vana-Saaluse kohta kasutatav nimi Vanamõisa. Enne Uue-Saaluse mõisaks kujunemist olnud külanimi *Kiwast on muutununa säilinud ↑Kavadi järve nimes. Sama koha teine külanimi (1684 Keller Külla) pärineb talupoja lisanimest ja on tänapäevaks kinnistunud mõisa teises kandis ↑Kelläri talule ja järvele. Uue-Saaluse põhjapoolseid talusid tuntakse Sitasilla nime all, loodeosas on Tepomõtsa ja Kõrbjärvesaare (küla kuni 1977). Uue-Saalusega liideti 1977 Hääli ja Vanakao küla.ES
BHO: 529; EAA.308.2.178;  EAA.308.2.177, L 1; LGU: II, 802; Rev 1638 I: 176; Rücker; Selart 2016: 72; Truusmann 1897a: 40

Vaase [`vaase, ka `vaas´e] ‹-leHJnpaik (küla) Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1536 Wasell, 1537 Waszekulle, 1561 Watzale (mõis), 1637 Wasakülla, Wahsa Matz (küla ja talu), 1691 Wahsa Bÿÿ, 1798 Waso.  B4
P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Vaase küla ilmus allikatesse alles XVI saj. XX saj keskpaigani hõlmas Vaase küla suuremat ala, sh Linnakse küla ja Keskvere, hilisem Läti. 1970. a-tel oli Vaase eraldi küla neist põhjas mõlemal pool raudteed, 1977 liideti Linnakse ja Salumäe külaga. Nimelõpu täishäälik varieerub kirjapanekutes. Algselt tundub nimi olevat la- või küla-lõpuline. Sellest lähtuvalt võib tegemist olla muistse isikunimega. Vrd Läti3. – MJ
BHO: 631; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 78;  EAA.1.2.C-III-47; EM: 57; Joh LCD: 584–587; KNAB; Mellin

Vagiste-le›, kirjakeeles ka Vakiste Krkpaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1624 Wagkistkil (küla), 1795, 1839 Wackiste.  B1
Ehkki mainitud 1624, kujunes Vagiste (Vakiste) küla Univere hajatalu ümbrusse XVIII saj-ks. Hilisema küla talud olid jaotatud XVIII saj Karksi ja Pöögle mõisa vahel, hiljem ka Pöögle mõisa küla. XIX saj ja XX saj I poolel mõisteti Vagiste all praegusi Kõvaküla talusid ja Ainja edelaosa. 1970. a nimekirjas oli Vakiste, mis oli nihkunud Ainjast kagusse Aniste küla kohale; see liideti 1977 Ainjaga. Vagiste nime päritolu jääb ebaselgeks, kui seda mitte seostada murdelise sõnaga vagi : vagja : vakja ’varn, puulõhkumiskiil’, lähtekoht ilmselt sama, mis sõnal vai. Siiski, varasemate kirjapanekute põhjal jääb mulje, et Vakiste nimekuju oli vanem, vrd vakk : vaka. Vrd Vadi, Vagivere, Vaki. – MK
EAA.1865.3.196/1:5, L 4p; Ennemuistsel 2008: 321; Liitoja 1981: 19; Rev 1624 PL: 50

Vahastu2-sse›, rahvakeeles `Suurküla Türküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, mõis, sks Wahhast, 1534 Waesz, 1574 Waesthz (talu), u 1900 Вагастъ (alevik).  A4
Vahastu mõis rajati 1627. Võimalik, et Vahastu oli enne seda talu Raasiku külas. Vahastu varasemate kirjapanekute samastamine praeguse külaga, ajaloolise Raasikuga, on küsitav. P. Johansen on Raasikut pidanud Vahastu varasemaks nimeks, ehkki ta on eristanud Raasiku küla (Rasick) ja Vahastu talu (Waesthz); võimalik, et Vahastu talu arvati hajataluna Raasiku küla juurde. Varasem talu võis nime saada praegu Suurekivi külas oleva suure kivi, nn vahakivi järgi, mida hiljem on nimetatud Vahastu rändrahnuks, ka Vahastu mõis ise asub Suurekivi küla piires. Vahastu nimi on aga XX saj alguseks rännanud mõisa kohalt lõunasse, ajaloolise Raasiku küla nimeks (1564 Rasiko, 1615 Rassick, 1726 Rasick, 1796 Rasik, 1871 Rasiko). Vahastu külaga on 1977 liidetud Nõmmküla ehk rahvapäraselt Kõrgemäe (külana 1930. a-test), Saunametsa (1871 Saunamets, u 1900 Саунаметса) ja Tagasmäe (u 1900 Тахасма) küla. Vrd Suurekivi. – MK
EVK; Hakulinen 1956: 402; Joh LCD: 173, 241; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 149; Ungern-Sternberg 1912a: 74, 85

Vaigu-Rannaküla [vaigu-rannaküla] ‹-`külla ~ -sseKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1795 Strand Bauern bei Hundowa, 1798 Ranna, kuni 2017 Rannaküla.  B2
Näib, et on Undva tütarküla. XX saj oli arvatud vahel Vaigu, vahel Veere küla (1977–1997) koosseisu, taastati ametliku külana 1997. Hargtäiend Vaigu- (naaberküla järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Vrd Rannaküla1. – MK
EAN; KNAB; SK I: 328

Valgjärve [`val´gjärve] ‹-leKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Weißensee, 1444 Weissesee (mõis), 1553 Wytten sehe, 1582 Wittensehe, Walgi (mõis ja küla), 1628 Walgri Moysa, Walgikuella, 1638 WalJerwe, 1782 Weissensee, Walgiere mois.  B1
Juba keskajal olemas olnud mõisa nimi tuleb järvenimest Valgjärv. Mõisa nime on tõlgitud nii alamsaksa (witten-) kui ka saksa (weissen-) keelde. Al 1582 on lisaks mõisale mainitud *Valgi küla, mis paiknes kahes harus järvest loode ning kirde suunas ja mille esialgse tuumiku oli ilmselt hõivanud Valgjärve mõis. Selle küla maadele tekkis XVIII saj Tamme mõis, Pikareinu talust sai XIX saj karjamõis ja XX saj küla. Valgjärve mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, 1970. a-tel oli kirjas Valgjärve-Soona külana, al 1977 Valgjärve küla. Valgjärve nime kohalikus häälduses on ainulaadne l-i tugev peenendus. Vana külanimi nimelt sisaldab mitmuse i-d (*Valkeajärvi › elanikud *Valkeat › küla *Valkeiten`Val´gi). Järgnevalt on *Valgi nime mõjul peenendus kandunud ka järve nimesse.ES
BAL: 666; BHO: 660; Hupel 1774–1782: III, 276; Ligi 1961: 354; PA I: 77; Rev 1624/27 DL: 110–111; Rev 1638 I: 5; RGADA.274.1.174:459, L 452p; Saar 2008: 108

Valliküla [valliküla] ‹-`külla ~ -sseJõhpaik (küla) Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Tammiku mõis), 1945 Tammiku-Valliküla, 1970 Tammiku.  B3
Küla on 1977 liidetud Tammiku alevikuga. Rajatud XX saj seoses põlevkivitööstusega. 1946–1957 ehitati siia kaevandus nr 8, selle juurde tekkis töölisasula. Nime motiiv on teadmata, ilmselt on aluseks vall : valli. Külas on Valli talu.MK
ENE: VII, 471; EVK; KNAB

Valula SJnpaik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1424 to dem Walle (kihelkond), 1428 to Walle (kihelkond), 1470 zum Walle (kihelkond), 1584 Walula (küla), 1638 Wallol (küla).  B4
Tõenäoliselt muinasküla, mille maile ehitati Suure-Jaani kirik, hiljem kirikuküla, kiriku kaitsepühaku järgi kutsutud hiljem ka Jaani külaks. Valula küla järgi on vanasti kutsutud kogu Suure-Jaani kihelkonda. Hiljemalt XX saj alguses on olnud ka Valula karjamõis (sks Walula). Tänapäeval moodustab ala Suure-Jaani linna lõunaosa. Vrd Suure-Jaani1. – MK
LGU: I, 469; LUB: VII, 94, 766; PA IV: 173; Rev 1638 II: 103

Vana-Antsla [vana-`antsla] ‹-`Antsla ~ -sse›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, rahvakeeles ka Vana`mõisa-lõ, -n~ `Ants`mõisa Urvalevik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Alt-Anzen, 1405 Antzen, 1582 Ancen, 1716 Wanna Moisa Wallast, 1717 AntziMoisede, 1782 Ansmois, Antso, Andsena, 1798 Wanna Antso M., 1909 Wana Antsmöisa.  C1
Mõis oli Uexkülli suguvõsa valduses al 1376. Siin paiknes keskaegne vasallilinnus, mille kaitsmist Liivi sõjas 1558 on kajastatud paljudes allikates. XVII saj lõpu poole eraldati Vastse-Antsla mõis, mille vastandusena hakkas kujunema Vana-Antsla (Vanamõisa) nimi. Raudteejaama kaudu andsid mõisad nime Antsla linnale, palju varem oli kujunenud Urvaste kihelkonna saksakeelne nimi Anzen. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Vana-Antsla (vallakirjades ka Vana-Antsmõisa) asundus. 1970. a-tel oli asula kirjas Kobela asundina, al 1977 Vana-Antsla alevik. Nime päritolu vaagides on huvitav Vana-Antsla valla talupoegade hüüdnimi hants´mamehed. L. Kettunen on pakkunud, et *Antsna võikski olla algupärane kohanimi. Kuigi ka la-lõpulise nime algupära pole välistatud, tuleb tunnistada, et kirjalikesse allikatesse ilmub Antsla nimi alles XX saj. Saksakeelse nime -en näib olevat daativi käändelõpp ja Antsmõisa variantides pole samuti la-liidet. Mõisanime pärinemine ristiusu isikunimest Ants pole usutav, see pidanuks varajases alamsaksakeelses pruugis olema kujul *Hans-. Urvastes eriti sage talupoja nimi An´t´s´ : Andsi ei pruugi olla Hansu mugandus, nagu Ants : Andsu. Pigem on see Johannese muude muganduste sekka imbunud vanem nimi, mille taga võib oletada muinasgermaani nime Ans(h)elm, vrd vastav soome nimi Anssi. Eesti keeles on sageli ns muutunud nts-ks. Ans(h)elmist pärinev Ants võikski olla Antsla kohanime aluseks.ES
BAL: 649; BHO: 21; EAA.1270.2.1:119, L 166p; EO: 87; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); Hupel 1774–1782: III, 658; LGU: I, 162; Mellin; PA I: 84; Saar 2008: 147

Vana-Võidu-`Võitu ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Alt-Woidoma, 1463 Weydema (küla), 1507 Waydema (mõis), 1797 Woidoma.  C2
1624 on Võidu mõis (Waidema) olnud tühi. Pärast jagunemist (1822 eraldati Uue-Võidu mõis, ↑Karula) juurdus Vana-Võidu nimi. XX saj asundus ja küla, mis 1977 omavahel liideti. Küla- ja mõisanime lähtekohaks on ilmselt isikunimi *Võitto : *Võido, vrd 1342 isikunime Johannes Woyde. Saksakeelne mõisanimi tugineb eestikeelsele külanimele, kus isikunimele järgneb järelosis -maa. XVII saj on mõisat nimetatud Wrangeli omanikusuguvõsa järgi (1601 Wrangelss Hoff). 1977 liideti Vana-Võiduga Aruküla (1463 Arokull).MK
ENE-EE: X, 210; LGU: I, 405; PTK I: 280, 281; Rev 1601: 113; Rev 1624 PL: 77

Vapramäe [`vapra`mäe] ‹-leNõopaik ja maastikukaitseala Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1826 „der Wachtra“ (ilmselt vigane), u 1900 Вапрамяэ (raudteepeatus), XX saj algul Wapramäggi.  B3
Vapramägi jääb Vissi küla piiridesse. 78 m kõrguse järsu mäe nimi on tekkinud sama küla Vapra talu nimest. Talunimi on lähtunud J. Simmu järgi ilmselt selle kunagise omaniku lisanimest vapper : vapra, vrd 1731 Wapper Mert Tõraveres. ¤ Samale lähtesõnale toetuvad rahvajutud. 1. Ühe järgi neist asunud Vapramäel eestlaste linnus, mille vanemaks olnud mees nimega Vapper. 2. Teise jutu järgi olnud seal talu, mille vapper ja jõukas peremees olnud samaaegselt külavanemaks. (1939) 3. Jutustatakse, et seal võidelnud Kalevipoeg Tõra-nimelise (↑Tõravere) koletisega nii, et maa oli pahupidi pööratud. Tekkinud mäge hakatud Kalevipoja võidu auks Vapramäeks kutsuma. (1939) 4. Tõraveres see Vapramägi. Kunagi sadasid aastaid tagasi, kui Eestis sõjad möllasid, olevat selle mäe peal üks Eesti vapper sõjamees või sõjajuht surma saand. Siis oli ta sinna mäe peale, kus ta langes, maha maetud ja sinna tema kalmule lõhmus istutatud, mis hiljem on peaaegu hävinud. Nii siis selle mäele jäänud tollest ajast nimeks Vapramägi. (1971)EE
BHO: 650; Bienenstamm 1826: 171; Eesti TK 42; KM: E IX 36 (114); KM: ERA II 240, 525/6 (2) – 1939; KM: ERA II 241, 309/20 (1) – 1939; KM: RKM I 12, 8 (12a) – 1971; RGADA.274.1.190/2:687, L 649; Simm 1980: 382

Varese1-le›, kohalikus pruugis Varõssõ-lõ ~ Varõssilõ›, rahvakeeles ka Varõstõkülä Urvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1627 Wahris Juergen, Wahris Thotz, 1752 Warrese Tomas, 1839 Warrest (küla).  B1
Algupäraselt on tegemist olnud talu ja talurühmaga Sõmerpalu külas. 1627 polnudki külas peale nimetatud kahe peremehe muid maksualuseid talusid. Sõmerpalu küla nimi on XX saj kandunud mõisamaale tekkinud asundustaludele, kunagist põlistalude küla on hakatud kutsuma kesksete talude järgi. Ametlikult eraldati Varese Sõmerpalust 1997. Vares on Lõuna-Eesti jaoks tüüpiline talupoja lisanimi, Võrumaal leidub vähemalt 11 sellenimelist talu. Varese piiresse loodes Võhandu jõe kaldal jääb Muuga, mida on vahel eraldi külaks peetud, kuid mis on selle nime saanud Muuga sillalt, sillakohalt Sõmerpalu ja Kärgula mõisa piiril. Vrd Muuga2, Rammuka2. – ES
EAA.1270.2.2:107, L 106p; Rev 1624/27 DL: 60; Rücker; Saar 2008: 231

Vasalemma-`lemma ~ -sseKeialevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Vasalemma vallas, mõis, sks Wassalem, 1241 Wosilki (küla), 1351–1360 Vohensilke, 1364 Wazemule, u 1690 Wassallama, 1716 Wassalem (mõis).  A1
Vana küla oli hävinud 1726. a-ks. Vasalemma mõis oli Padise kõrvalmõis, mis iseseisvus 1825 (härrastemaja asub praegu Lemmaru külas Harju-Madise khk poolel). XX saj algul tekkis Vasalemma raudteejaama juurde asula, mis seoses kivitööstusega laienes eriti 1920. a-tel. Samal ajal rajati Vasalemma loomännikusse aedlinn, mis kujunes suvituskohaks, hiljem alevikuks. Laiemas mõttes on Vasalemma paikkond, mis haarab ka Rummu aleviku ja Lemmaru küla. P. Johansen on nime esmamainingu järgi pidanud rekonstrueerimatuks. Võiks siiski oletada, et tegemist võis olla liitnimega, mille järelosis oli selg : selja (ka hiljem on rööpnimena kasutatud Wassameggi). Algusosa vaste võinuks olla vasa ’vasikas’. Kirjapanekuis vahepeal esinenud -mule, -mul võiks olla tähistanud veskit (vrd nüüdissaksa Mühle, lad molae), mis oli Vasalemmas juba 1332, kui Johannes Lode selle Padise kloostrile kinkis. Hilisem nimelõpp -lemma jääb usutava seletuseta, M. Kallasmaa on seda püüdnud ühendada väikese veekogu nimetusega lemmik. Vrd Odulemma, Anelema, Lemmaru, Sõrve. – MK
ENE-EE: X, 237; Joh LCD: 671–672; Kallasmaa 2000: 388; LUB: II, 980

Vastseliina1 [`vastseliina] ‹-`liina›, kohalikus pruugis `Vahtsõliina Vasalevik Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina kirikumõis, Vastseliina mõis), 1839 Küster, 1923 Vastseliina vm ja postkontor, 1949 Вастселийна-Алевик.  B2
XX saj tekkinud alevik on saanud nime linnuselt ja mõisalt praeguse nimega Vana-Vastseliinas. Alevik hakkas tekkima kihelkonna köstri maja ja kihelkonnakooli ning Vastseliina vallamaja vahelisel maa-alal. Kõige kiirem kasv toimus 1950–1959, kui Vastseliina oli rajoonikeskus. Vallamaja talu kuulus algselt Jeedasküla alla ja aleviku lõunaosa ongi kasvanud peamiselt Jeedasküla maale. Aleviku põhjaosa on kasvanud Piusa jõe sillakohast kuni kihelkonna põlise kalmistu ja Kassi kõrtsini. Vrd Vana-Vastseliina, Vastseliina2. – ES
NL TK 25; Rücker; ÜAN

Vedruka1Vedruka ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas (Viisu mõis), 1564 Wetroch (küla), 1586 Wetterock, 1686 Wettrock, 1796 Weddruk.  C4
Küla on varem kuulunud Mäo mõisa Vodja vakusesse, hiljem oli Viisu mõisa järgi. XX saj on küla mõisa järgi olnud ametlikult tuntud Viisu külana kuni a-ni 1977, mil ta liideti Koordiga. Vedruka nime all taastatud 1997. Külanime aluseks on isikunimi. Vrd Vedruka2. – MK
Rev 1586: 81; Ungern-Sternberg 1912a: 66, 122

Venevere2-`verre ~ -ssePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583 Weinowier (küla), 1599 Wiennower, 1601 Winnofer, 1624, 1797 Wennefer.  C3
Nimi muutus kindlalt Venevereks XVII saj, kui ka Soomevere sai nüüdse nimekuju. 1624 on nimepidi mainitud nelja talupoega, neist kolm olid pärit Vändrast. Tundub, et vastandus Venevere–Soomevere on tekkinudki XVII saj. L. Kettunen on Venevere nime lähtekohaks pidanud kas rahvanimetust vene või sõna vene ’paat’. Varem on nime alusena rahvanimetust oletanud M. Veske. Arvestades esimesi kirjapanekuid pole see kindel. Võimalik, et talupoegade päritolukoha nimi Vändra (Fennern) on XVII saj mõjutanud külanime kujunemist. Venevere koosneb kahest osast: loodepoolne Uue-Venevere (XIX saj keskpaigas näib seal olevat olnud Venevere karjamõis, u 1866 Ф. Веннеферъ) ja kagupoolne Vana-Venevere, viimane on praegu Unakvere piires. XX saj I poolel on need olnud eraldi külad, pärast 1945. a kokku sulandunud. Vrd Venevere1. – MK
EO: 308–309; Mellin; PA IV: 5; P XVI: 298; Rev 1601: 104; Rev 1624 PL: 47; Weske 1877b: 22

Vetepere [vetepere] ‹-`perre ~ -sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas (Albu mõis), 1539 Carowames (mõis), 1572 Korbesz oder Karwambs (mõis), 1627 Wetteberg (mõis).  C2
Vetepere kohta on esimesed teated mõisana. Hiljemalt 1553 kuulus mõis Jürgen Wedtbergile, kelle nime järgi hakati mõisat kutsuma nii saksa kui ka eesti keeles. 1630. a paiku ühendati mõis Albu mõisaga ning järele jäi samanimeline talu (veski) või küla. XVIII saj rajati selle asemele karjamõis Neu Alp, mille asemele loodi 1781 taas küla (↑Albu). Vetepere varasem nimi võis olla *Karuvõhma (karu + võhmas ’soosaar’). Seostamine Kuru külaga (1507 Curgewammes, ↑Kuru2) on ekslik. Praeguse küla piiresse jääb mitmeid talurühmi, mida on kutsutud ka küladeks, kuigi küla staatust neil XX saj pole olnud: ↑Kõrvenurga (liidetud 1977), Napu (1572 Kolover, 1686 talu Nappa Mattis; hiljemalt 1938. a-st ida pool Jägala jõge kuulus Vetepere, lääne pool Kõrvenurga alla), Rummussaare (1716 talu Rummosare Jürri), Simisalu (1447 talu Symesallo, 1459 küla Symsallo), Tammsaare (1716 talu Tamsare Andres) ja Venevere (1564 küla Wembstfer).FP
Bfl: I, 191, 240, 1129; EAA.3.1.450:80, lk 147; EAA.1.2.933:44, L 44; EAA.1.2.942:396, L 384p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 174; EAA.1864.2.IV-6:113, L 111p; ERA.2424.1.519:71–74, L 39–40p; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 26–27, 137

Viira6-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ päälePlvpaik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), u 1900 Виракюла, 1909 Wiira.  B1
Viira, Viina ja Viiroja talu tekkisid Säkna küla lõunapoolsele ääremaale XIX saj II poolel, sajandi alguse loendites neid veel ei mainita. Kõige tuntum oli koht XX saj II poolel, kui teeristis paiknes Viira kauplus. Viirast lõuna pool algab Suurmetsa küla, mis on ajalooliselt seotud Kauksi, mitte Säknaga. Viira ongi 1977 liidetud Suurmetsa külaga. Vrd Viira1. – ES
BAL: 679; Vene TK 42

Vila-sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1544 gesindeken vylla, 1770 Willa, 1897 Вила, 1931 Villa.  A2
1544 on mainitud Sagadi mõisale kuuluvat väiketalu (vylla), 1725.–1726. a revisjonis on nimetatud hajatalusid, kus elasid Willa Michell ja Willa Thomas. Vila nimi võib esiteks olla Villa lühenenud vorm, nagu L. Kettunen on oletanud Kose Vilamaa puhul. Teiseks võib nimi tuleneda germaani Wilhelmi mugandusest või muistsest isikunimest, mis põhineb sõnal vili : vilja. 1765 on mainitud Sagadi kõrvalmõisat Padurit (sks Padduri), mille maadest moodustati XX saj algul asundustalud ja liideti Vila külaga. Paduri nime tähenduseks arvab Kettunen olevat ’pottsepp’ (sõnast pada ’pott’). Vrd Villa2, Villandi. – MA
EO: 180; ERA.T-6.3.564, L 1; ERA.T-6.3.1120, L 3; KN;  LVVA.6828.4.309, L 1; Rev 1725/26 Vi: 99; Tarvel 1983: 45, 102

Viliksaarõ [viliksaarõ] ‹-sseRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis), 1938 Villiksaare (metsavahikoht).  B2
Viliksaarõ oli 1977–1997 Kaugu küla osa. XX saj asundustalude küla nimi põhineb metsavahikoha nimel, see omakorda metsaosa nimel. Nime Viliksaar ~ Villiksaar algusosa on isikunimi, nii nagu ↑Villike küla nimes. Saksa keeles on iseseisvalt tekkinud lisanimi Willig sulandunud eesnime Wilhelm mugandustega nagu Wilke. Viliksaarõ nime teine võimalik alus on Filipp, millest saadud *Vilipsaar oleks hääldusmugavuse pärast teisenenud Viliksaarõks. Vrd ka Lõuna-Eestis korduv soonimi Vilp : Vilbu(soo).ES
Eesti TK 50; Lexikon der Familiennamen 2008: 660, 661

Vilta [`vilta] ‹-sseKulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Luiste-Loodna mõis), 1505 Wilckota (küla), 1726 Wilta Michell, Wilta Jürri (talupojad Viira küla all), 1871 Wilta.  A1
XIX ja XX saj vahetusel oli Vilta Luiste mõisa juurde kuuluv mõis. Pärimuse kohaselt olevat algne nimi olnud Vilguta, mis lühenenud kujule Vilta. Lühenemisele osutab ka praeguse nime tugev aste. Järvamaalt on teada Vilguta talu. Viltaga on 1977 liidetud Ojaküla (1970 Oja).MK
KN; KNAB; Paucker 1852: 29; Rev 1725/26 Lä: 95; Schmidt 1871

Vingiküla [vingiküla] ‹-`külla ~ -ssePärpaik Pärnu maakonnas Pärnu linna põhjapiiril.  B1
Vingiküla ajalooline tuumik paikneb tänapäeva Pärnu linna põhjapiiril Ülejõe linnaosas (Raua ja Lõo tänava kant). XX saj laienes Vingiküla põhja, sama nime kannab Sauga aleviku osa, üksikuid Vingiküla talusid on ka Kilksama külas. Praegune Vingiküla võis otseselt saada nime loodusnimelt Pärnu loodeosas vastu Sauga mõisa piiri (1807 Winki Meggi; 1813 on seda maatükki nimetatud ühismaaks). Nime tähendussisu jääb hämaraks, vastena sobiksid häälikuliselt vink : vingi ’vilets olevus’ ja linnunimetus vink : vingi. Võimalik on ka lähtuda isikunimest (Wiencke, Wienke, Wieneke). Vingiküla rahvapärane nimi XX saj alguses on olnud Sibiküla (u 1900 Сибикюла). Vana *Vingiküla (1514 Wimker, 1683 Winke kylla), mis võis nime mõjutada, on samastatud Pärnust lõunas oleva Reiu Keskkülaga. ¤ Praeguse küla struktuur pandi maha 1866. aasta planeeringuga, kui rajati 42 krunti, mis olid valdavalt 0,5 hektari suurused. Uusasukad tulid peamiselt naabervaldadest. Uued elanikud käisid linnas tööl ja sellel poolel hektaril tuli perele kasvatada toiduvilja. Loomi aga eriti ei olnud, maa oli lahja; rammu oli vaja, et saaki saada. Siis krundiomanikud kaevasid krundi äärde sibiaugud ja linna sibid tõid oma laadungi väikese tasu eest sinna. Vahemaa hobustega veoks kuigi pikk ei olnud, umbes kaks kilomeetrit. Tõenäoliselt sellepärast pandigi külale Sibiküla nimeks. (2018)MK
Bahlow: 561; EAA.3724.5.1711 leht 1; EAN; KNAB; LVVA.6828.4.550 leht 1; MS; Stackelberg 1926: 209
Märkus. Täiendatud 1807. a kirjapanekuga ja kohapärimusega (Ado Kosk, 10.–13.11.2018). 2018-11-14T18:54:01.

Vinso`Vinso ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Vindso Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis), 1616 Wsiba, 1627 Wyeso, 1630 Wesso Kylla, 1638 Sawj Peter zu Weso, 1805 Wenso, 1839 Winso (karjamõis).  C2
Esialgu tühjana mainitud koht Süvahavva küla all oli 1638 asustatud. 1686. a kaardil on praeguse Vinso kohal Haavapää küla talu, kuid Vinso nime sama perioodi allikates ei leidu. XIX saj alguseks oli talusid kolm. Pole päris kindel, kas XVII saj I poolel mainitud koht on sama mis sajandi lõpust jälgitav Vinsoks kujunenud koht. XIX saj algupoolel tehti Vinso talurühmast Palo mõisa karjamõis. XX saj oli koht tuntud peamiselt seal paikneva teeristi tõttu. 1970. a-tel oli kirjas Vindso asundusena, al 1977 Vinso küla. Nime algupära pole selge. Lisanimi oli tuntud ka mujal, nt 1731 Kuuksis Winsako Kissla Mick. Võimalik, et see põhineb omadussõnal `vindsõ ’vintske’. Tänapäevakuju järgi oleks võimalik ühitada Vinso nime Vindsi ja Vintsi kohanimedega, mida on peetud lähtuvaks eesnimest *Vintsi, algnimede Wenceslaus, Wenzel, Vincentius mugandusest. Vinso nimi sisaldaks sel juhul lõpus o-hellitusliidet. Kui XVII saj algupoolel mainitud nimed on ikka üldse Vinso nime eelkäijad (nagu O. Roslavlev on kokku viinud), siis tekib seos pigem eesnimega Wsiwolod, slaavi Vsevolodi variandiga. Areng *Vsivo › *Viis´o › *Vind´soVinso poleks ka midagi võimatut, ebamugava vs-ühendi vältimiseks tavaliselt v- kaob, kuid teine võimalus on täishääliku siirdumine tagantpoolt v ja s-i vahele. Järgmine areng, mis viiks n-i tekkimiseni, on vähem tõenäoline, sellepärast võiks ka arvata, et XVII saj alguse nimi ei ole Vinso nime eelkäija.ES
EAA.567.2.756:3, L 2p; EAA.567.3.190:78, L 75p; Rev 1624/27 DL: 73; Rev 1638 I: 280; Roslavlev 1975: 15, 27; Rücker; SK I: 498

Visela-sse›, kohalikus pruugis Viselä-le, -n›, rahvakeeles ka Restu`RestuUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Restu mõis), 1499 Vysell, 1582 Wizylla, 1627 Wissull, 1638 Wysulkyllo, Wieszull, 1718 Wisseläst (seestütlev), 1723 Wissula, 1752 Wissela Külla.  A3
Vana küla on kuulunud Sangaste khk Restu mõisa juurde, kuid kiriklikult olnud alati Urvaste khk osa. XIX saj lõpust oli küla Sangaste valla osa, kuid XX saj keskpaigast peale on see kuulunud Urvaste valda. Urvaste-poolsed naabrid on küla traditsiooniliselt kutsunud Restuks mõisavalla nime järgi (nt 1752. a personaalraamatus Resto Moisa Rahwas). Tänapäeval tajutakse Viselana rohkem Visela veski ümbrust, küla ajaloolist tuumikut Kubjapiitre talude kandis kutsutakse valdavalt Restuks. Visela on vana la-lõpuline külanimi. Ilmselt segiajamisest Põhja-Tartumaa Visustiga on XVII saj ürikutese ilmunud kuju Wissul, u-ga vorm on ametlikus jõenimes kasutusel tänapäevani. Mõlemad nimed võiksid olla isegi sama algupära. Nime algupära pole selge. Muistse isikunime võrdluseks sobib liivlaste vanema nimi Vesele, millega on seotud tuntud Vesse nimi, kuid võrrelda võib ka otse sks sõnaga Weise (vanasaksi wīs, vanapõhja viss, germaani *weisa) tähenduses ’teadja, tark’, millele lähedane sõna võis esineda ka balti keeltes ja levida keelekontaktide kaudu lõunaeesti isikunimeks. Kui külanime aluseks pole isikunimi, vaid nt jõenimi, on taas huvipakkuv võrdlus läti sõnaga vizulis ’litter, värihein, õhuke jääkild’ või vizēt ’särama, küütlema’, mis esineb asustusnimes Vizuļi ja järvenimes Vizuļu ezers. Visela läänepoolne osa oli 1970. a-tel Restu nime all (õieti kaks küla, Restu I ja II), see liideti 1977 Viselaga. Küla keskosa tuntakse praegu ↑Restu-Madise nime all. Vrd Visusti1. – ES
BHO: 678; EAA.1270.2.1:122, L 119p; EAA.1270.2.2:154, L 154; Kluge 2002; PA I: 86; PTK I: 278; Rev 1624/27 DL: 163; Rev 1638 I: 38, 284; RGADA.274.1.174:978, L 970p; Stoebke 1964: 75

Vissuvere1-`verre ~ -sseTürküla Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Väätsa vallas, karjamõis (Kirna mõis), sks Wissofer, 1564 Wiszofer.  B4
XVI saj oli küla Türi-Alliku mõisa Väätsa vakuses, hiljem kuulus Kirna mõisa alla. XX saj alguses oli karjamõis, mille maadele 1920. a-tel tehti asundus. 1977 liideti Vissuverega ↑Nehatu küla. Vissuvere põhjapoolseid talusid, mis olid Väätsa mõisa järgi, on kutsutud Ülessaare külaks, seal on ka samanimeline talu. Vrd Vissuvere2. – MK
BHO: 678; KNAB; Ungern-Sternberg 1912b: 448

Vistla1 [`vistla] ‹-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1564 Wiszell, 1586 Wysell, 1616 Wisell, 1725–1726 Wisell, 1796 Wistla.  C2
Küla on XVII saj-ni kuulunud Porkuni mõisa alla, hiljem oli vahepeal Põdrangu mõisa käes, seejärel XIX–XX saj vahetusel Porkuni mõisa karjamõis. 1930. a-tel asundus, 1940. a-test küla. Nimes peitub tõenäoliselt isikunimi.MJ
BHO: 679;  EAA.2072.5.243, L 1, 2; Mellin; Rev 1586: 42; Rev 1725/26 Vi: 254; Ungern-Sternberg 1912b: 13

VitsikuVitsiku ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kohtla mõis), 1913 Witsiku (küla), 1945 Kohtla-Vitsiku.  A3
1977–1997 oli Kohtla küla osa. Küla olevat rajatud XIX saj lõpus või XX saj algul. Nime lähtekohaks on ilmselt vitsik ’võsastik’, mis tuleb talunimedes esile mitmel pool.MK
EVK; KN; KNAB

Vodi-le›, kohalikus pruugis ka Vodikülä, kirjakeeles varem Kallaste ~ Kallastõ Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1588 Pap Kalasow, 1626 Kaloß Jury, 1630 Kalloßa Juri, 1638 Kallase Jürgen, 1684 Kallaße Pepp, Kallaße Petri, 1688 Kalssen (kolm taluperet), 1765 Dorf Kallase, kuni 2017 Kallaste.  A2
Kallaste oli 1977–1997 Soodi küla osa. Kallaste külanimi on alguse saanud talupoja lisanimest, see aga omakorda isikunimest, mis veel 1638. a oli kasutusel eesnimena: Kallusz Navi külas, Kallus Eostes (Plv). Eesnimi on tõenäoliselt mugandus pühakunimest Nikolaus. Sama tüüpi k-algulised lühivormid Nikolausest näivad olevat vanad lisanimed Kullus ja Kullusz (vrd tänapäeva perekonnanimi Kuljus) ning XIX saj alguses pandud perekonnanimed (algses kirjapildis) Kallawus ja Kallaes. Kallaste nimetati 2017 Vodi külaks, et eristada seda teisest samasse valda sattunud Kallaste külast. Kõnekeeles XX saj pareminigi tuntud Vodi küla nime aluseks on perekonnanimi. Perekonnanime Wodi on veel Horoski (Ummõlka) küla hingeloendisse kantuna saanud Miku Jakobi pojad. 1831. a alustatud Rõuge kiriku Haanja personaalraamatus on nad märgitud Kallaste küla elanikeks, personaalraamatu kirjapilt on Woddi. Vodi perekonnanimest on suuliselt kasutatud ka paralleelkuju Hodi. Tavaliselt on mugandunud vahelduvalt v-ks või h-ks võõrnime algushäälik f, nii on üsna tõenäoline, et Vodi (Hodi) nime taga peitub isanimena vene õigeusu eesnimi Foti (Фотий). Vrd Kallaste4. – ES
EAA.567.3.180:5, L 4p; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:80, L 76p; EAA.1865.2.83/8:37, L 35p; EAA.1865.5.193:15, L 13p; EAA.1268.1.407:290–291, L 307–308; PA I: 32; Petrovskij 1966: Фотий; Rev 1638 I: 133, 137, 173; Roslavlev 1976: lisa 1, 11; Saar 2017: 275
Märkus. Täiendatud Vodi nime etümoloogiaga ja parandatud Kallaste nime seletust. 2018-02-18T20:20:31.

Voldi`Volti ~ -sseÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Tabbifer, 1749 Woldist.  B4
Voldi mõisast on teateid XVI saj-st. Mõisa saksakeelne nimi oli Tabbifer, mis on eesti algupära. Eesti keeles hakati mõisat nimetama Voldiks XVII saj omaniku Wolffeldti järgi. Mõisa kõrval on olnud Voldi küla (1796 Woldi), mis XX saj on jagunenud kaheks nummerdatud külaks. 1977. a asulate liitmisel sai Voldi kahest külast üks, liideti ka endine Tabivere küla. Raudteejaama ümber kujunenud Voldi alevikust sai Tabivere alevik, ka Voldi mõis kuulub selle piiresse. Voldi mõisa varasem nimi oli *Kambja (1582 dwor Kambi, 1588 Kambia Moyza, 1627 Cambi). Nimi on omaniku järgi, ent see ei pruugi olla saksa päritolu. 1977 liideti Voldi külaga veel Voldi asundus ja ↑Äksi küla. Vrd Tabivere, Tormi. – PP
BHO: 48, 573; Hupel 1774–1782: II, lisa, 60; KNAB; PA I: 282; PA II: 513; PTK I: 53, 279

Voore3-leKeipaik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Forby, 1569 Foor (mõis), 1796 Forbi, Wori M. (mõis), 1913 Форби.  C1
Mõisa nimi sai XX saj algul asundusele, 1977 liideti Koppelmaa külaga. Nime päritolu on ebaselge. Kui lähtuda eesti keelest, siis oleks nime aluseks voor : voore. Võimalik oleks lähtuda ka rootsi keelest, siis oleksid kirjapanekute põhjal võimalikud nime tõlgendused ’eesküla’ või ’lammasküla’.MK
BHO: 85; KNAB; Mellin

Vooreküla [vooreküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Voorekülä Kam, Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Suure-Kambja mõis), 1582 Worr, 1584 Wormoiza, 1627 Wohrro kuella, 1638 Wora, worekyllo, 1796 Wore.  A3
Varem Vastse-Kuuste, a-st 1859 Suure-Kambja mõisale kuulunud põlisküla, mille maadele rajati karjamõis. L. Kettunen seostas kohanime sõnaga voor (sm vuori) ’mägi’. Tänapäeva voor : voore ’liustikujää all kujunenud ovaalne kõrgendik’ on XX saj laenatud soome keelest. Kohanimed Vooremägi jt lubavad oletada, et see sõna oli varem mingisuguse kõrgendiku tähenduses olemas ka eesti keeles. Vooreküla piiridesse jääv karjamõis kandis Vana-Voore nime (endine Voore asundus, praegu Vooremõisa-nimeline koht, sks Alt-Wohre), eristamaks seda Uue-Voore ehk Küka karjamõisast (kohalikus häälduses Kükä, sks Neu-Wohre), mis asub tänapäeva Voorepalu piirides. 1977 liideti Voorekülaga Liiva küla. 1939. a kavandati Voore küla ja asundus liita ning nimetada see Liiva külaks, et vähendada Voore-nimeliste kohtade arvu Tartumaal. Tegelikkuses hakkas Liiva küla tähistama üksnes endist Voore asundust. Nimi on saadud kunagise Vana-Kuuste mõisa Liiva kõrtsi järgi (1796 Liwa), mis jäi Talvikese küla poolele. Liiva nime all tuntaksegi praegu paika Talvikese ja Vooreküla piiril.EE
EES: 612; ERA.14.2.717 (Kiidjärve vallavanema ja abide 5. VI 1939 koosoleku protokoll nr 7); EM: 92, 157, 201; EO: 96; Mellin; PA I: 51, 124; Rev 1624/27 DL: 118; Rev 1638 I: 80, 81; Rootsmäe 2016: 424

Vormsi [`vormsi] ‹`Vormsi ~ -sse› = Ormsö [`urmsö] ‹-le›, kohalikus pruugis Ormse [`ormse] Vorsaar ja kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Worms, ? 1359 Wormes, 1391 up (…) Wormse, under Wormse, 1449 Wormezoe, 1482 Wormesee, 1562 Wormbs, 1565 Orms Ödenn, 1644 Wormbsöö.  A4
Saare algupärane nimi on rootsi keeles Ormsö, moodustatud viikingiaegadest tuntud mehenimest Orm (sõnast orm ’uss’ omastava lõpuga -s) ja järelosast ö ’saar’. Nime tõlgendus ’ussirikas saar’ on siiski rahvaetümoloogia. On teadmata, kes või mis oli Orm – kas mereröövel, Taani piiskop Ribest või Norra kuninga Olof Tryggvasoni laev Ormen Långe. Mõne uurija arvates sai saar juba ristiusu levides XII–XIII saj esmase hajaasustuse Rootsist. Püsivam asustus näib olevat levinud kavakindlalt algul saare lääne-, siis idaossa. Külanimede põhjal otsustades tulid asukad nii Soome rootsikeelselt lõunarannikult kui ka Rootsist. XVI saj jagati saare 13 tollast küla kahte maksupiirkonda: Västervackan ja Östervackan. Nende piirile ehitati kirik, mis Tallinna Oleviste ja Soome Olavinlinna eeskujul pühendati Norra kuningale Olavile. Saare nime vanimad kirjapanekud on sakslaste sulest. Alles seejärel, kui Põhja-Eesti 1561 läks Rootsi koosseisu, ilmus dokumentidesse rootsi Ormsö. Saksa tavas oli see juba varem mugandunud w-alguliseks. Nii sks Wurm kui ka rts orm tähendavad madu või ussi. Saksa nimekujust on mugandunud ka eestikeelne Vormsi. Varasem eestikeelne nimi on olnud Hiiurootsi saar (u 1720 Io roots, 1798 Hiorootsi Saar). Saksa kultuuri mõjul on rootsi keeles XX saj olnud ka nimekuju Wormsö. 1939. a asus saarel u 2500 rootsikeelset elanikku.MB
Johansen 1951: 120, 133, 273–275, 238; Kanarbik 2003: 10–12; KNAB; Lagman 1964: 12–14, 34, 70–72, 116; Reinholdson 2011: 10–13; Russwurm 1855: I, 38, 40, 99–104; Wieselgren 1962: 11–20, 232

Võduvere2-`verre ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Neeruti mõis), 1241 Wættæuær (küla), 1444 Vottevere, 1637 Wöddofer.  A4
Võduvere mõis (Woddofer) rajati XVIII saj, XIX saj lõpul ei olnud sellest midagi järel. XX saj küla. Nime lähtekohaks on P. Johansen ja L. Kettunen pakkunud muinaseesti isikunime Wottele. Võduverega on 1977 liidetud Päri küla (asundus) ja Võduvere-Tagaküla (külana 1945). Päri oli saanud nime karjamõisa järgi, varem oli seal Päri veski (1726 Perri Mick) ja kõrts. Päri varasem nimi oli P. Johanseni andmeil *Pajualuse (1241 Paiunalus, 1694 Klingenberg oder Payonall, 1796 Pajoallose). Vrd Võduvere1. – MK
EAN; EO: 283; Joh LCD: 530–532, 658; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 69

Võhu-sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Küti mõis), 1241 Vov, 1345 Vowe, 1795 Wohhuschen Dorfe.  B1
Võhu talupojad asustati vahemikus 1782–1795 Meriküla mõisa põldudele ja kuulusid sest ajast Meriküla alla. Võhu kohale tehti karjamõis (1796 ja 1844 Wohho). Külana taas XX saj (1913 Wöhho). L. Kettunen on nime võrrelnud soome kohanimedega Veho ja Vihanti, kuid on võrdluseks toonud ka eesti taimenimetuse võhk : võha, võhu. Võhuga on 1977 liidetud Näsu küla (1844 Nässo, u 1900 Нессо).MK
EO: 27; Johansen 1932: 9; Joh LCD: 672–673; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Võibre [`võibre] ‹-le›, kohalikus pruugis harva `Võibra Hlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Uue-Kariste mõis), 1601 Weiber (küla), 1624 Woyfer, 1797 Suur Woibra, Weike Woibra, 1811 Woibra.  A3
Liideti 1977 Mulgi külaga. Varem on Võibre küla all loetletud ka praeguse Vabamatsi küla talud. XX saj alguseks oli Võibre asukoht ähmastunud, uuesti võeti nimi kasutusele 1939. a paiku, kui Võibreks nimetati Uue-Kariste asunduse osa. Nime päritolu jääb ebaselgeks. A. Selart on nimega seostanud 1578. a kirjapaneku деревнею Выверью. Näib, et tegemist on kunagise vere-lõpulise kohanimega, vrd Sim Võivere (1541 Woypever) ja SJn Reegoldi saksakeelset nime (1839 Weibstfer). Algusosa poolest liitub nendega Kariste mõisa teine küla (1601 Weibes, 1624 Woipistekill, 1797 Woibest, asus Vana-Kariste ja Päigiste vahel), Viljandi Võistre ning Äksi Võibla, viimase lähtekohaks on V. Pall pidanud isikunime Võibo ~ Võibu + -la. Varem on nimetatud ka Võibre-Altkülaks ehk Metsakülaks (1922). Vrd Võibla, Võipere. – MK
DLV 1998: 179; EAA.1865.3.171/3:10, L 10; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; LGU: II, 844; Mellin; PTK I: 281; Rev 1601: 145, 146; Rev 1624 PL: 54, 55; Rücker; Selart 1999: 138

Võipere [`võippere] ‹-`perre ~ -sse ~ -leHljküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Aaspere mõis), 1241 Wæibigærwa, 1498 Woibejerue, 1543 Woybe Jerue, 1796 Woiper, 1844 Woipr, 1871 Woiperre, u 1900 Войпере, 1913 Выпере, Woipere.  A3
Küla kuulus XV saj-st Aaspere mõisale. Nime algusosa on isikunimi, vrd Võibu, Võibo. L. Kettuneni arvates on nime kujunemisahel *Võib(i)järveVõibreVõipere. Võipere piiresse kuulub edelas Aruküla ehk Võiperearu (1796 Arrohans, 1844 Arrokül), mis liitus XX saj keskpaiku. Küla lõunapiiril Kihleverega on Lokusoo talud. Vrd Võivere1. – MA
BHO: 683; EO: 162; ERA.T-3.1.89, L 1; Joh LCD: 638; KN; KNAB; Mellin; PTK I: 281; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 72

Võnkküla [`võnkküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Vönkküla Käipaik (küla) Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), u 1900 Венкюль (küla), 1939 Võnküla.  A3
Küla on tekkinud 1830. a-te paiku. 1977 liidetud Kolga külaga. XX saj alguse kaardid paigutavad küla ekslikult märksa lõuna poole Luguse küla kohale. ¤ See nimi oli vanast pantud. See oli üheksateissend pered pitk see küla. See nimi oli sellepärast, et see nii vönklik ja suur on. (1952) Vrd Võntküla. – MK
KN: 1952; KNAB

Võrusoo1 [võru`soo] ‹-le›, kohalikus pruugis Võro`suu-lõ›, rahvakeeles SuupääleRõuVõru linnajagu (Vana-Kasaritsa mõis), 1688 Werre-Soh nit, Werreso, 1850 Werro soo, 1923 Võrusoo alevik.  C1
Veel enne Võru linna rajamist 1784. a on Kasaritsa mõisates Võro (Koreli) oja ääres olnud kasutusel loodusnimi Võrosuu või Võresuu. Kirumpäält lõunasse suunduva maantee ääres oli juba XVII saj kõrts, hiljem tuntud kui Soo (Suu) kõrts. Pärast Valga–Petseri raudtee valmimist 1889 hakkas Võru nime saanud jaama ja Soo kõrtsi vahele kasvama alevik, maju ehitati ka Vastse-Kasaritsa mõisa heinamaale otse Võru linna ajaloolisele piirile (Piiri tänav). XX saj keskel alevik kaotati ja Võrusoo alasid hakati liitma Võru linnaga, mille uus tööstusala laienes järk-järgult ida poole.ES
 EAA.308.2.224, L 1;  EAA.2072.3.56a, L 1;  EAA.3724.4.1865, L 1; ÜAN

Võrusoo2 [võru`soo] ‹-le›, kohalikus pruugis Võro`suu`küllä›, rahvakeeles `Turba`suupääleRõu, Plvküla Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis, Võru mõis).  C1
Võrusoo küla on ajalooliselt Kasaritsa piirkond vastu Võru linna ja Võrumõisa piiri, kuhu XX saj alguses rajati Vana-Kasaritsa talude heinamaatükkidele hajali paiknevaid asundustalusid. Nendest kujunes Võrusoo alevik, praegune linnajagu. Kõik need talud on seoses Võru linna tööstusala laienemisega jäänud Võru linna piiridesse, praegu on Võrusoo küla alla registreeritud vaid üks majapidamine, mis jääb Koreli ojast Põlva khk poolele. Vrd Võrusoo1. – ES
 EAA.3724.4.1860, L 1; Eesti TK 50; Vene TK 42

Võsupere-`perre ~ -sse ~ -leKadküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1414 Wosenperre (küla), 1510 Wosenpeh (talu), 1583 Woseperre by (küla), 1796 Wassoper.  C2
1867 küla mõisastati ja põllud võeti Võsupere karjamõisale. XX saj uuesti küla. Nime algusosa lähtekohaks on võsa + pere.MK
Mellin; Tarvel 1983: 95, 96, 97, 98

Võõbu`Võõpu ~ -sseAnnküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Purdi mõis), 1564 Mick Webo (talupoeg Mustla vakuses), 1615 Wäwoby (küla Mustla vakuses), 1796 Wöbo.  B3
Nimi on tulenenud talupoja lisanimest, mille aluseks on võinud olla isikunimi, vrd Võibo ~ Võibu. Võõbu on XX saj koosnenud kahest külast: Ees-Võõbu ja Taga-Võõbu, 1977 liideti mõlemad kokku üheks külaks. Vrd Võõpste, Võõpsu. – MK
BHO: 680; EAN; KNAB; Mellin; Ungern-Sternberg 1912a: 88, 103

Võõpsu1 [`võõpsu] ‹`Võõpsu ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võ̭õ̭pso-heRäpalevik Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1428 у Выбовске, 1558 Weipso, 1582 Wybowka, 1588 Wybowsk, 1601 Wibowsck, 1627 Wybofsky, Wiepsa, 1630 Wäps kylla, 1638 Wibowsky, Webowsky, 1686 Wibofska, 1798 Wöbs (karjamõis), u 1910 М. Вебсъ, 1923 Võõbsu; vn Выбовск.  A1
Varastes mainingutes on tegemist küla ja kõrtsi nimega, kõrts oli olemas hiljemalt 1601. Võõpsu karjamõis, mis asutati 1638, ei jäänud püsima. XVIII saj algupoolel rajati Räpina mõisa karjamõis uuesti. Sajandi lõpupoolel oli külast alles jäänud Lokuta küla, kunagine Võõpsu küla talurühm. Võõpsust kujundati Räpina mõisa kõrvalmõis, Räpina mõisa saksa nimi XX saj alguses oli ametlikult Rappin mit Wöbs. 1857 asutati Võõpsu kõrvalmõisa maadele alevik (Võõpsu liin). Alevik kasvas kuni 1920. a, pärast seda kadusid ühendusteed üle Pihkva ja Lämmijärve ja Võõpsu kaotas oma tähtsuse sadama ning kaubanduskeskusena. 1920 sai Võõpsu siiski Räpina vallast eraldatud aleviks, ent 1938 taandati taas alevikuks. Võõpsu nimi sisaldab kõige tõenäolisemalt kunagist jõenime *Võõbo ~ *Võõp ja sõna suu, kuna asula paikneb jõe suudmest ülesvoolu esimeses kõrgema maaga kohas, kuhu asustus üldse sai tekkida. Esimesena esitas suu-seletuse Võõpsu nimele L. Kettunen. o-häälik nime lõpus, nt 1558, võiks viidata ka järelosale -soo. Vähem usutav, kuid siiski võimalik on, et Võõpsu nimi ei sisalda üldse jõesuuet märkivat sõna -suu, vaid mitmuse omastava käände vormi `Võõpsu (`Võõpso) küla. Venekeelsetes allikates on näha eri liiteid: Võhandu jõgi on Выбовка, Võõpsu küla Выбовск. Asula on oma venekeelse, ka saksa ja rootsi keeles pruugitud nime saanud samuti jõelt. Vrd Võhandu jõgi, Võõbu, Võõpste. – ES
BAL: 688;  EAA.308.2.104, L 1; EO: 163; Mellin; PA I: 96, 264; Rev 1601: 19; Rev 1624/27 DL: 67, 69; Roslavlev 1975: 7, 17, 24; SeK: 191; Vene TK 42; ÜAN

Väike-Maarja viipenimi. Kohanime tõlge, modifitseeritud viibe „väike“.
Väike-Maarja1 [`väike-`maarja] ‹-`Maarja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Maarja, kohalikus pruugis ajalooliselt Ve(i)ke-`Maarja VMralevik Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Kaarma mõis, Väike-Maarja kirikumõis), sks Klein-Marien, 1883 Wäikse-Maarja.  C2
Alevik on saanud nime kihelkonnakiriku järgi, rahva seas kutsutakse enamasti lihtsalt Maarjaks. Tänane Väike-Maarja alevik hakkas kujunema XIX saj keskpaigast alates. Veel XX saj algul koosnes alevik kahest osast: alevikust kiriku lähedal Simuna maantee alguses ning Kassisabast vana kalmistu juures (siia kuulus ka nt Ärina kõrts), mis juba 1920. a-tel kokku kasvasid. 1961–1963 oli Väike-Maarja lühikest aega alev. Uue kiriku (alamsaksa Nienkerken) juures olevat asustust on kutsutud XV saj Kassisabaks (1499 Katysap by der Nyenkerken). Kuigi Liivi sõja järel säilis ainult kirik, jäi Kassisaba nimi alles. Seda on kasutatud Väike-Maarja põhjaosa kohta 1920. a-teni (sks Katzenschwanz), hiljem on hakatud selleks kutsuma Vao tee äärt (Aia tänavat). Vrd Kassisaba, Väike-Maarja2. – MJ
BHO: 338; ENE-EE: XII, 694; EO: 262; Grenzstein 1882–1883; Joh LCD: 415; KN; Leppik 1995: 10–11; Leppik 1999: 13–14, 45

Väiku-Ruuga [`väiku-ruuga] ‹-le›, kohalikus pruugis harva Ruugani-lõ›, kirjakeeles varem ka Väike-Ruuga Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1684 Runga Jaan, 1765 Dorf Weiko Ruga, 1873 Weikeruga.  C2
1684. a nimetatud talu paiknes Suurõ-Ruuga külast eraldi, omadel maadel, ka kaardile kirjutatud nimega Ronga. Kuidas seda lisanime hääldati, pole teada, kuid kunagise esmaasuka eesnimi Jaan andis nimevormi Ruugani (‹ *Ruuga-Jaani), mida kasutati rööpselt XX saj keskpaigani. Suurõ-Ruuga ja Väiku-Ruuga olid 1977–1997 liidetud Ruuga külaks. Vrd Suurõ-Ruuga, Rõuge. – ES
 EAA.308.2.180, L 1; EAA.1268.1.401:253, L 247p;  LVVA.6828.4.439, L 1

Värska [`värska] ‹`Värska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Verska-heSealevik Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Верхъустье (küla), на рѣчке на Верхустье (oja), 1585 Верхоустинский, 1585–1587 на Верхулинской губѣ (laht), 1652 Верхуско, Верхутско, u 1790 погостъ Верхулинскои, 1882 Верхнее Устье, Верхоустье, Гвоздница (pogost), 1901 Verska külä, 1903 Werska, Верхутская, 1904 Verska, Верхоу́стье, Верхоу́стинскій пого́стъ, 1923 Värska (sh postiagentuur ja telefonikeskjaam), 1937 Värska (alevik).  B2
XVI saj oli Värska pogost samanimelise gubaa keskus; XVIII saj keskel oli Petseri maakonna ja piirkonna küla Petseri kloostri omanduses, XIX saj kuulus Väike-Rõsna kogukonda ning oli Värska koguduse keskus. Muudeti 1930. a-te lõpus külast alevikuks. Alevikus on Värska Püha Jüri (Georgiose) kirik; esmakordselt mainitud XVI saj lõpus. Värska sai XX saj alguseks Lobotka valla keskuseks ning oli 1922–1950 Järvesuu valla ja on al 1992 Värska valla keskus. Nimi on arvatavasti vene algupära: varaseimat venekeelset nimekuju võiks tõlkida ’ülemine suue; suuet mööda üles’. A. Šteingolde kahtleb selles, tema arvates võis nimi *Верхъ-Устье tekkida setopärase Verska algusosa ümbertõlgendamisel верх- ~ верш-tüveliseks. Alevik asub Mustoja (1585 р. Верховица) ja Värska lahe (1585 р. Верхолица) kaldal. Värska omaette piirkonnad on Alapõlla põhjas ja Laagri lõunas. Vrd Verhulitsa. – AK
Eesti TK 50; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 44; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: II, 168; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 115; Reissar 1996: 59–60; SeK: 198; Selart 2016: 102; Setumaa 1928: 273; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 43–44; Vasilev 1882: 48-49; VES

Väätsa [`väätsa] ‹`Väätsa ~ -sse ~ -leTüralevik Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Väätsa vallas, mõis, ? XVI saj I poolel Waesthz (talu), 1564, 1615 Wetze (küla).  B1
XVI saj küla Alliku mõisa Väätsa vakuses. Mõis rajati XVII saj lõpuks mitme küla põhjal ja sai Väätsa küla järgi nime. 1796 on mainitud nii küla kui ka mõisat. XX saj tekkis mõisast asundus, mille hajutatum põhiosa liideti 1977 Väljatagusega; mõisasüdamest ja külast moodustati alevik. Nime puhul on L. Kettunen oletanud algvormi Väetsa ja esitanud kahtlemisi vasteks vägi : väe. Kettunen annab nime küll venemõjuliste tsa-nimede lõigus, kuid Väätsa puhul võiks -tsa olla kujunenud varasemast tse-st, nimi oleks siis lähtunud ne- : se-tuletisest.MK
Archiv für die Geschichte: V, 321; BHO: 633; EO: 238; Mellin; Ungern-Sternberg 1912a: 74, 84

Ädara-le›, kirjakeeles varem ka Edara Simpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, poolmõis, 1732 Eddara m., 1765 Eddara, 1796 Edara (küla), 1913 Ädara m (mõis).  C2
Küla on 1977 liidetud Rasiverega. XIX saj ja XX saj algul oli Ädara poolmõis. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Huvitaval kombel annab A. W. Hupel 1782 Mõdriku (sks Mödders) eestikeelseks nimeks Eddera ja samas Simuna khk-s Eddara, viimane on samastatav Ädaraga. Häälikuliselt lähedane tundub veel arvatavasti Rakvere Uhtna mõisale kuulunud ja 1647 koos Uhtna külaga mainitud küla Etter, mille asukoht on teadmata.MK
Bfl: II, 602; BHO: 59; Hupel 1774–1782: III, 490, 495; Mellin; Thor-Helle 1732: 315

Ämari1Ämari ~ -sseHMdalevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Vasalemma vallas, mõis, sks Habbinöm, 1732 Aemmarikko.  A1
Alevik a-st 1977, varem asund(us). Hõlmab Ämari mõisa alad. Mõis rajati XVI saj varem seal asunud küla (1413 Happemat) asemele. Ämari küla kohta on teateid 1241 (Hemæri), küla asus siis P. Johanseni andmeil Suurküla kohal. Pärast Ämari mõisa teket on mainitud selle kõrvalvaldusena 1552 Surekulla. Ämari mõisavalla külad ühendati XX saj keskpaiku Ämari külaks, mis 1977 nimetati uuesti ↑Suurkülaks, samas kui vahepeal Nõukogude lennuväebaasi asukohaks kujunenud Ämari asund nimetati alevikuks. Ämari nimele on L. Kettunen võrdluseks toonud hämar : hämara, sm hämärä, lõppu -ri pidas ta mitmusevormiks. Ämari aleviku piiresse kuulus edelas veel omaaegne Nõmmküla, mis jäi rajatud lennuvälja alla. Vrd Haabneeme, Suurküla1. – MK
ENE: VIII, 540; EO: 183; Joh LCD: 354; Thor-Helle 1732: 312

Ööbikuorg [ööbiku`org] ‹-`orgu›, rahvakeeles varem Tindi org Rõutuntud sälkorg Võru maakonnas Rõuges, vaatamisväärsus ja pidude toimumiskoht.  C2
XX saj kasutusse tulnud nime seletatakse üldjuhul ööbikute lauluga orus kasvavatel puudel. Huvipakkuv on Rõuge jõe ülemjooksu nimi 1684. a kaardil Sisesk oÿa. Kuigi Ööbikuorus voolab vaid selle oja lisaoja, on siiski näha, et sõna sisask ’ööbik’ oli Rõugest itta jäävate orgude nimedes varem olemas. Nimeobjekti vahetumine on harilik nähtus, nagu ka kohanimede arusaadava tähendussisu tõlkimine keelemoele vastavalt.ES
 EAA.308.2.180, L 1

Üle-Pelska nulk [üle-`pel´ska nulk] Senulk (külastu) Võru maakonnas Setomaa vallas ja Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri), 1904 Üle-Pelska nulk, Üle-Pelska kolk, Üle-Pelska nukk.  C1
Setode rahvapärane piirkond endises Petseri suurvallas, hiljem (1939) ja tänapäeval Meremäe valla kirdeosas, Tuhkvitsa oja ja Pelska jõe vahel. Nimi tuleneb jõe nimest, vaadatuna idast, Petseri linna poolt. Esmakordselt maininud J. Hurt (1904) nulgana või kolgana. Tema järgi kuulusid sinna „õhtu pool Petseri linnakesest ja Pelska jõest, mis Võmorski küla kohal Piusa jõkke langeb, külad Tuplovast Tiirhannani“. Hilisem rahvapärane määratlus on külad Mokornulgast Piusa orgu mööda vaadates allavoolu, Koolina nulga küladest geograafiliselt madalamal, sh Võmmorski küla. 2010 kinnitatud nimestiku järgi kuuluvad siia ametlikud külad Ala-Tsumba, Ermakova, Helbi, Jaanimäe, Karamsina, Kiiova, Korski, Kusnetsova, Küllätüvä, Maaslova, Masluva, Pliia, Polovina, Seretsüvä, Tessova, Tiirhanna, Triginä, Tsumba, Tuplova, Veretinä, Võmmorski, lisaks Kaamõnitsa (↑Veretinä), ↑Koskuva, ↑Kropkuva, ↑Melduva, Pultsuva (↑Veretinä) ja Simaski (↑Jaanimäe). Nimekiri langeb kokku R. Remmeli omaga, kellel puudub Pliia, aga on Petseri valla poolsed külad ↑Korski ehk Suurõ-Korski, Kraoski ehk Krahoska (vn Белоу́сово), Suurõ-Tsäältsüvä (Ча́льцево, varem Большо́е Ча́льцево), Väiko-Korski ehk Ala-Korski (Ма́лая Гору́шка) ja Väiko-Tsäältsüvä (Ма́лое Ча́льцево). R. Remmeli järgi kuulusid siia nulka veel mitu küla ja talu, mis venestusid või hävisid XX saj II poolel: Koluga (Калугино), Paagluva (Павлово), Saetsuva (↑Küllätüvä), Sebelüvä (Шевелёво), Sämhinä (Шамихино), Tsängu (Lõsihina, Лысихино), Ulanuva (Уланово) ja Uljatsuva (Ульянцево), samuti Ausina, Ermo (Korski), Metsa ja Savamäe (Gorka) talu. Meremäe valla kirdenurga nimi oli veel Helbi nulk (ka Alanukk, Alaviir, Alaveer). Vrd Pelsi, Pelska jõgi. – AK
Eesti VP; Hurt 1904: XXVIII; Hõrn 1990: 21; KN; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 14; SeK: 199

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur