[KNR] Eesti kohanimeraamat

Viimsi [`viimsi] ‹`Viimsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vimsi ‹-le›, elanikud `vimslased Jõe – alevik Harju maakonnas Viimsi vallas, mõis, sks Wiems, 1241 Uianra, 1385 Lemmetoye van Vyandes (isikunimi), 1471 Vyamas, 1679 Wiembz, 1840 Viimsemois, 1875 Wihama (Viimsi mõisa maal).  C3
● 1471 on mainitud, et ordu müüs küla Pirita kloostrile, kes rajas sinna mõisa. Küla kadus allikatest. Pärast kloostri hävitamist 1577 läks mõis üle Rootsi riigile. Hiljem oli mõisal mitmeid omanikke, sh muudeti see 1643 kindralkuberneri residentsiks, nn lauamõisaks. Maareformiga 1919 sai Viimsi riigimõisaks, mis anti 1923 autasumaana teenete eest Vabadussõjas kindral Johan Laidonerile. Seetõttu on kohalikud enne sõda hakanud mõisat kutsuma ka Laidoneri mõisaks. Viimsit loeti 1920.–1930. a-tel asunduseks, kuid pärast 1930. a-id kadus ta nimekirjast ja arvati Miiduranna alla, uuesti taastati alevikuna 1977. Osa kirjapanekute põhjal võib järeldada, et mõisanime kohalik hääldus oli Viimpse (nagu Püintse Püünsi külal), kuid sellest pole otseseid kirjapanekuid. P. Johansen on arvanud, et Taani mungad on külanime valesti kirja pannud: Uianra peaks olema Uiama. Ta pakub, et nime tuleb lugeda Vihamaa, millele viitab ka 1688. a kaardil Wehema Koppel, Wehema Kople Pöld (ka 1729 Wehama Koppell) ning J. Laidoneri teade, et koht on nüüd Vihamaa. L. Kettunen suhtub sellesse väitesse kahtlevalt. Ta leiab, et Vihamaa või ka *Vihanra ei saa muutuda eesti keeles kujuks Viimsi ja arvab, et praegune eesti nimi lähtub saksakeelsest mõisanimest. Johanseni etümoloogia tundub siiski usutav, Wihama esineb 1875. a kaardil ja on nimi mujalgi Eestis. Siiski esineb Viimsi nime varasemates kirjapanekutes alati -s, enamasti on need ka isikunimed, kohanimi märgib päritolu. On ju võimalik, et need nimed on seesütlevas käändes, nagu ka Kettunen rõhutab, aga pole selge, miks nii läbivalt just selle nime puhul. Külanimed võivad küll kohakäänetes esineda, kuid need on ikka üksikvariandid. – MJ
BHO: 671–672; EAA.1.2.940:153, L 144p;  EAA.3724.4.350, L 1; ENE-EE: X, 396–397; EO: 199–200, 206; Johansen 1951: 179; Joh LCD: 663; LCD: 46v; Särg 2006: 213–214; Viidas 1992: 87–88