[KNR] Eesti kohanimeraamat

Voika ‹-le›, kohalikus pruugis ka Voitka Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1731 Woikasche Mühle (veski), u 1900 Войка (karjamõis), 1923 Voika (asundus); sks Woika (karjamõis).  B3
● Esimene teade veski kohta pärineb a-st 1684 (pole teada, kas nimega või ilma). Al 1731 on teada Voika talu (hiljem 1811 Woika Jahns Gesinde, 1816 Woike). Voika karjamõis rajati XIX saj II poolel. 1920. a-tel rajati selle põhjal asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. Talu, karjamõisa, küla ja oja nimi pärineb veskilt, mida kutsuti tõenäoliselt möldri järgi. 1731 on Meeri mõisas mainitud Woikka Teppo, kuid pole seostatud veskiga. Tegu on ilmselt slaavipärase nimega, nagu seda on vn Войка (1648), poola eesnimi Wojtek (omastav Wojtka, lähtenimi Wojciech) ja perekonnanimi Wojtko ning ukraina perekonnanimi Войтко, vrd ka Lõuna-Eestis kirjapandud 1638 Woyke Peter ein Reusz ’venelane; Vene alalt tulnu’ ja Woitko Hin Ein Rusz ’venelane’. L. Kettunen oletas Voitka puhul isikunime *Voidika. Ansomardi esitatud isikunime Votiko ~ Vodiko ei saa arvesse võtta, sest see on tuletatud ilma tõestuseta ühest vere-lõpulisest kohanimest. Vaevalt sobiks päritolu selgitamisel Kuusalu voika ’noodatiiva märk’, sest see on liiga kitsa levikuga. 1977 liideti Voika külaga osaliselt Vastse-Nõo küla (↑Nõo). ¤ Ka rahvajutt toetab kohanime puhul isikunimelist lähet: Voika olevat saanud nime sellest, et seal elanud pikka aega Voika-nimeline mölder. (1939) Viimase veski omaniku sõnutsi olevat ta esivanemad seal vilja jahvatanud juba üksteist inimpõlve. – EE
Ansomardi 1903: 845; BHO: 683; EAA.1865.2.45/4:5, L 4p; EAA.1865.2. 45/14:5, L 50p; Eesti TK 42; EM: 94, 202; EO: 58; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KM: ERA II 241, 533 – 1939; KN; Marand 2001–2004: III, 23, 24, IV, 19; Rev 1638 I: 58, 294; RGADA.274.1.190/2:680, 693, L 642, 655; Tupikov 1903: 89; VMS: II, 696; ÜAN