[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 37 artiklit

Aulepa [`aulepa] ‹-`leppa ~ -sse› = Dirslätt [`diir`slett] ‹-i›, kohalikus pruugis Dilet Noaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis (Aulepa mõis, Taebla mõis), sks Dirslet, 1540 Dyrschleven, 1555 Dierschlecht, 1565 Degerslett, Digerslett, Dichersleth, 1726 Haudlepp, 1798 Haudlep.  C3
Aulepa mõis eraldati Riguldist 1788, selle kõrval idas säilis samanimeline küla. Küla asus Sutlepa vakuse vanal keelepiiril ja tal oli nii eesti kui ka rootsi nimi. Aulepa nime peetakse vormi põhjal vanemaks kui nime Dirslätt. Aulepa lähtekohaks on pakutud haud + lõpp : lõpe ’laht’ (P. Johanseni toodud tähendus ’piir’ on ekslik). Rootsikeelne nimi koosneb sõnadest diger ~ deger ’suur’ ja slätt ’tasandik’. Selle vanemad kirjakujud on saksakeelsete kirjapanijate mõju all, nt esineb järelosa -slätt kujul -schleven, -schlecht (vrd Vormsi Kersleti kirjapanekut Kyrresleue).MB, MK
BHO: 52; EM: 87; Johansen 1951: 236–239, 242–243, 252; Lagman 1964: 53, 72; Rev 1725/26 Lä: 164; Russwurm 1855: I, 113–114, 127–128

Ebavere mägi VMrmägi Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.  C2
Mägi (vallseljak) asub Pandivere kõrgustikul Väike-Maarja–Kiltsi tee ääres. Arvatavasti muistne ohvripaik. Ebavere mäe ja selle nimega on seotud mitmed muistendid. Mäe sees olevat sinna vajunud linn, mis aeg-ajalt üles tõuseb jne. Rahvaluule seob paika inimasustusega, millele osutab ka vere-lõpuline nimi. ¤ Vaiksetel suvehommikutel on mäe kohal udu, mis tõuseb üles väänlevate jugadena nagu paljude korstnate suits. Rahvas teab rääkida, et väga vanal ajal oli Ebavere mäe kohal suur linn. See järjest kasvas ja ruumist tuli puudus. Maa aga kuulus kurjale nõiale, kellele asi ei meeldinud, ning ta moondas linna mäeks. Elu mäe sees läheb aga edasi, sellest siis mäe kohal suits. Nii mõnigi inimene olevat sattunud sellesse linna. (2015) Vrd Ebavere. – MK
ENE: II, 6; KN; Väike-Maarja valla koduleht: 2015

Hirmuste1-sse›, kohalikus pruugis ka Ermuste Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Hinrich Harmanson, 1576 Hermeste Benth, 1599 Hermista, 1798 Hirmust.  A2
P. Ariste rekonstrueerib nime algkujuks *hirmuiste̮n ja toob Wiedemannilt sõna hirmus : hirmsa. L. Kettunen toob kohanime vasteks sama, oletades, et seda võidi kasutada isikunimena. Isikunimena esineb see tõesti veel 1627 Põhja-Tartumaal (Iwassky Hyrimuss) ja Hiiumaalgi Käina vakusest on 1609 registreeritud Mick Hirmepoick, samuti Kalama Hirmen. L. Tiik peab külanime lähtekohaks esmamainingu isikunime Hermann. Siin on võimalik lähtuda ka saartel esinevast isikunime Hermann lühendist Herm : Herma ~ Hermu. Hirmuste nimekuju oleks sel juhul rahvaetümoloogia, mille aluseks on tõik, et nimi Herm ja sõna (h)erm ’hirm’ langevad kokku. Rahvaetümoloogia tekkeajal pidi siis murdes hääldatama veel Herman, mitte (H)ärman. Kohanimedes on er säilinud ka mõnel pool är-aladel. Kuid erineva vanusega isikunimed võivad olla ka segunenud, kusjuures uus on aidanud vanal säilida. Pole ka võimatu, et nime tänapäevakuju on siirik Saaremaalt või ka mandrilt (vt ↑Ermistu varasemaid kirjapanekuid). ¤ Rahva seletus on tänapäeval, et küla olla nime saanud hirmus pahast teest. Ka olla seal koht, kus tonte nähtud. Vrd Ermistu, Hirmuste2. – MK
Ariste 1938b: 29–30; EO: 194; HK: 49–50; Rev 1624/27 DL: 24; Tiik 1966: 552

Järveküla4 [järveküla] ‹-`külla ~ -sseTrvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Uue-Suislepa mõis), 1531 Jerwecke, 1583 Jarwar, 1601 Jerwekulla, 1624 Jerrefer, 1797 Jerwekül.  B3
Põlisküla Võrtsjärve ääres. On olnud nii vakus, küla kui ka karjamõis. 1585. a-st oli kaks Järveküla, millest Tarvastu vakusesse kuuluv oli põhja pool ja paiknes järve ääres, teine, Suislepa vakuse küla jäi sellest lõunasse Õhne jõe lähedale, hilisema Obriku küla kanti. Vanal ajal jäi Õhne jõe suue sügavamale sisemaale ning siis paiknes ka teine küla järve ääres. 1920. a-teks oli esimene Järveküla karjamõis läinud Uue-Suislepale, teine Vana-Suislepale. 1624. a revisjonist peale on näha, et põhjapoolsest küla osast on tekkinud Kivilõppe (Kiwilep) küla. Järvekülaga on 1977 liidetud Obriku (1909 Obrokuküla) ja Retsnigu (Retsniku, 1624 Retzneck Toennies) küla. Vrd Kivilõppe. – MKu
Mellin; PA IV: 143; Pedai 2001: 13; Rev 1601: 128; Rev 1624 PL: 79, 80

Kassilaane [kassilaane] ‹-`laande›, kohalikus pruugis Kassilaanõ-`laandõRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Rahumäe mõis), 1864 Kassilahn (hooneteta krunt), 1923 Kassilaane (talu), 1937 Kassilaane, 1970 Rõsna-Kassilaane.  C1
Loodusnimest Kassilaan Orava-Rõsna ja Võuküla vahelisel teel sai 1860. a-tel Jaanikeste küla maa kruntimise käigus kaks Kassilaane talu. Külaks hakati Kassilaanet pidama 1920. a-tel. 1970. a-teks oli põline Rõsna (↑Orava-Rõsna) küla ühendatud Kassilaanega esmalt kaksiknime abil, 1977 jäi kehtima üksnes Kassilaane nimi. Kassilaan on vanal Võrumaal korduv loodusnimi. Urvaste vallas on see saanud nime Kassi karjamõisalt. Räpina Kassilaane nime tekkemotiiv pole teada, kuid talupoja lisanimi Kassi on varakult kasutusel olnud Kurõküläs (1805 kolm sellenimelist talu). Kassilaanega liideti 1977 Suusaarõ (Soosaare) küla. Lisaks kuulub Kassilaane alla Tobraotsa küla (1822 Resna-Dobra). Vrd Jaanikeste, Orava-Rõsna. – ES
 EAA.3781.1.67, L 2; EAA.1269.1.796:152, L 334; EAA.567.2.763:8, L 7p; Eesti TK 50; KNAB; ÜAN

Kivestü-sse›, kohalikus pruugis-heVaspaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1866–1867 Кивести (talu), u 1920 Kivestu, 1923 Kivesti.  C1
Asustus on tekkinud Hanikase küla ääremaale XIX saj. Samal ajal tekkis naabruses Liinamäe talurühm. Kivestü oli ametlik küla kuni 1977, nüüd kuulub Liinamäe alla. Kivestü nimi tuleb maastikuterminist kivestü ’kivistik, kivine koht’. See võib olla nii looduskoha kui ka asustuse nimeks. Ametlikes talunimedes kasutatakse ka kirjakeelestatumaid kujusid Kiveste ja Kiviste. Vanal Võrumaal on vähemalt 33 Kivestü talu, Kivestü on sageduselt teine talunimi piirkonnas.ES
 EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Saar 2008: 171; ÜAN

Kiviloo [kivi`loo] ‹-leHJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Fegefeuer, 1241 Kiulo, 1415 Kyvilo, 1694 Kiwila, 1798 Kiwwilo (küla).  A1
Mõisana mainitud 1322, piiskopilinnusena 1474, orduajal oli Tallinna piiskoppide lauamõis. Mõis asus Harju-Jaani khk-s, Kiviloo küla ajalooline tuumik Kose khk-s praeguse Lükati küla piires (liideti millalgi pärast Teist maailmasõda suures osas Kiviloo asundusega). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiviloo ja Lükati külaga. Praegune Kiviloo küla hõlmab oma tuumikus endist mõisasüdant ja asundustalusid. P. Johansen peab nime lähtekohaks sõnapaari kivine loo (’pinnas’) ehk kivi-loo. L. Kettunen usub, et nime tähenduse selgus on seda lühenemise eest kaitsnud, kuigi rahvasuus on see võinud olla lühem (nt ühel vanal kaardil olevat kõrvuti nii Kiviloo kui ka Kivilu). Ta möönab siiski, et kuna nime vanemad kirjapanekud on üsnagi erinevad (1414 Kyvel, 1442 Kyvelle, 1541 Kyffellekülle jne), ei pruugi nime tulenemine sõnast lood : loo ’paepealne maa, alvar; saareke’ olla täielikult kindel. Mõisa saksakeelne nimi Feg(e)feuer ’puhastustuli’ tuleneb Johanseni järgi nimest *Väägevere (vrd TMr Väägvere), olles eesti kohanime (1322 Neghenor, ilmselt *Veghevvor, 1413 Vegevur) saksakeelne rahvaetümoloogiline edasiarendus. Kivilooga on 1977 liidetud Kaugemäe (1690 Kaugmeggi By, 1844 Kaugumae talu) ja Kännuküla (1922 Kännu). Vrd Lükati. – TL
 EAA.1.2.C-III-31; EAA kinnistud; EM: 57; ENE-EE: IV, 571; EO: 114; Joh LCD: 435–436; KNAB; LCD: 41v; Mellin; Schmidt 1844

Kullamäe2 [kulla`mäe] ‹-leRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1871 Kullamäe (küla).  C2
1977–1998 oli Kullamäe jagatud Männisalu ja Pahtpää küla vahel. Veriora mõisa metsamaast välja mõõdetud ja päriseks müüdud talud tekkisid XIX saj II poolel. Mets, mida talud poolkaarena ümbritsevad, kannab tänapäeval nime Saarõmõts, kuid 1897. a mõisakaardil on metsa nimeks Kullamäggi Wald. Loodusnimi Kullamäe mõts kordub mitmel pool vanal Võrumaal. Siin on see saanud aluseks külanimele. Kullamägi on Võrumaal küllalt sageli esinev metsase mäe nimi, mis on üle-eestilise levikuga. Mäenimed võivad olla tekkinud metsa mingi omaduse (sügisese värvuse?) võrdlemisest kullaga. Mujal Eestis võib lähteks olla ka rts kulle ’küngas, kink, väike kõrgendik’. On võimalik, et Kullamägede nimes sisaldub mingi muu, keeleliselt hämardunud sõna. Kullamäe lõunaosa kutsutakse Varsakopliks.ES
BAL: 687; EAA.1269.1.797:201, L 446;  EAA.2072.4.64, L 2; Saar 2008: 169–170

Labassaarõ [labassaarõ] ‹-`saarde›, kirjakeeles ka Labassaare Plvpaik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1909 Labbasaare (talu), 1937 Labasaare (talu).  B1
Liideti 1977 Kanassaare külaga (Räp). Tegemist on Kauksi kandi suhteliselt noortest metsamaale rajatud taludest koosneva külaga. Külale nime andnud talu nimi tuleb loodusnimest Labassaar. Vanal Võrumaal leidub veel kohanimesid Labassaarõ soo. Algupärased soo- või metsasaarte nimed on motiveeritud kas kuhjalavast või, mis veel tõenäolisem, jahilavast (tänapäeval jahikantsel, pukk). Vahelduses laba ~ lava on Võrumaale iseloomulikum b-line vorm. Vrd Lavassaare. – ES
BAL: 679; Eesti TK 50; PTK I: 115

Lehmja2 [`lehmja] ‹-sse ~ -leKeipaik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, karjamõis (Harku mõis), 1241 Lemethos (küla), 1392 Lemete, 1559 Lemel, 1624 Lehmiell.  A4
Vanast mõisast on teateid a-st 1472, kui mainitakse küla Moisenkull, mille nimi põhikülade Store Lämmial ja Lille Lemiall kõrval esineb kujul Moysekylle veel 1620. (Lehmja küla koosnes suurest ja väiksest külast, Alliku küla lähedal oli suur küla.) 1837 oli küla veel oma vanal kohal, kuid XIX saj keskel asustati talupojad ümber ja küla mõisastati. 1920. a-test asundus, 1977 ühendati Alliku külaga. Nime lähtekohaks on arvatavasti muistne isikunimi. Vrd Lehmja1. – MK
Almquist 1917–1922: 288; Joh LCD: 477-478; KNAB

Lutsu2-le›, kohalikus pruugis-lõPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Ludtze Jack, 1638 Lutzu Jaek, u 1685 Lutzu.  B2
Esialgu on nimi tähistanud hajatalu Vanaküla ääremaal, kus XVII saj lõpus on juba kolm Lutzu nimega peremeest. Nimi võib olla saadud otse võrdlusest kalanimetusega luts, kuna koht asub oja ääres ja Vanakülast kasvas välja ka ↑Kiisakülä Lutsu lähikonnas. Kui külanimi põhineb siiski ainult kunagisest eesnimest saadud lisanimel, on selleks kaks võimalust. Esmamaining sobib Lucianuse mugandusega *Luuts : *Luudsi. Harilikum nimeseletus on germaani nime Ludwig saksa keeles tekkinud mugandus Lutz. Lutsu küla loodeosa tuntakse Sanksaarõ nime all. Lutsuga on 1977 liidetud ↑Kuudra ja Tõrvhavva küla. Lutsu jõe nimi on tõenäoliselt saadud külanimest. Lutsu on Vanaküla ja kogu endise Koiola valla jaoks koht, kus see jõgi Vanakülla sisse tuleb. Mooste vallas on suuliselt kasutatud nimesid Anooja ja Jaanimõisa oja, alamjooksul on jõge tuntud Rasina järgi (1627 Rasinsche Beche, XIX saj II poole kaardil Rasina jöggi). Alles üheverstakaart kasutab Lutsu nime (Луцо) kogu jõe kohta. ¤ Minu kodukolhoosi territooriumil asub Lutsu küla. Oma nime on ta saanud muistendi järgi, et vanal ajal tulnud sinna kohta elama perekond Tobrelutsud. Neil sündinud viis poega. Aja jooksul kasvanud terve Tobrelutsude küla. Ümbruskonna elanikud hakkasid kutsuma Tobrelutsu küla, aga siis jäeti Tobre eest ära ja jäigi Lutsu küla. Sellest külast voolab läbi oja, mis samuti kannab Lutsu oja nime. Selles ojas elas palju lutse, mis andsid ka tõuke sellele, et küla sai Lutsu nimetuse. (1958)ES
EAA.308.6.332:2, L 1p;  EAA.2072.5.567, L 1; KM: RKM II 83, 644 (4) – 1958; Rev 1624/27 DL: 54, 57; Rev 1638 I: 144; SK I: 194; Sukunimet 1992: 292; Vene TK 42

Metsanurga2 [metsanurga] ‹-`nurka ~ -leJürküla Harju maakonnas Kiili vallas (Nabala mõis), 1922 Metsanurga.  B1
Nabala talud vastu metsast idakülge, mis 1920. a-tel loeti omaette külaks. 1977 nimetati ümber Sõgula külaks, vähendamaks sageli korduvate nimede, nagu Metsanurga arvu rajoonis; Sõgula vanal kohal liideti samal ajal Nabalaga. 1997 endine olukord taastati.PP
KNAB

Mutemetsa [mutemetsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Mutõmõtsa-`mõtsa~ MutõpääleRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Krabi mõis, Vana-Roosa mõis), u 1920 Mutemets, 1923 Mute (küla).  B3
Noor küla on tekkinud Krabi mõisa talude lahustükkidele XX saj alguses, traditsiooniliselt jaguneb see põhjapoolseks Mutõmõtsaks ja lõunapoolseks Jänesmõtsaks. Mutõ on nimeosis, mida esineb mitmes kohas vanal Võrumaal heinamaade ja ääremaa noore asustuse nimedes. Sõna tähendus pole teada. Võrdluseks võib tuua sõna muda mitmuse omastava käände mutõ ’mudade’. Vrd veel mutuk ’putukas’ ja muttuma ’ebaõnnestuma, hukka minema’, mis sobiksid samuti heinamaanimede tüüpiliste motiividega. Mutemetsaga liideti 1977 Saksniidü küla, endine karjamõisa koht (1909 Saksnit)ES
BAL: 702; Eesti TK 42; ÜAN

Müüsleri [`müüsleri] ‹`Müüsleri ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas, mõis, sks Seinigal, 1732 Miisleri m (mõis), 1796 Müsleri M.  A4
1669 omandas Cord Meuseler Sainall’i, Kaerevere ja ↑Kahala küla, mille põhjal rajati Müüsleri mõis. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Mõisa eestikeelne nimi tekkis kunagise omaniku Meuseleri järgi; saksakeelne nimi Seinigal põhineb vanal hääbunud eesti külanimel (XIV saj Saginal, 1564 Sainall, 1634 Säunigall). Mõisa kõrval olnud Kaerevere küla (1623 ja 1634 Karefer, u 1900 Кареферъ) hakati peagi nimetama Müüsleri külaks (oli selle nimega a-ni 1977, mil liideti Müüsleri asundusega üheks külaks), ent vana nime mäletati veel hiljaaegu.MK
BHO: 181, 543; Blumfeldt 1949: 170; KNAB; Mellin; Thor-Helle 1732: 317

Nahajärv [naha`järv] Urvjärv Valga maakonnas Otepää vallas, 1685 Naha.  A2
Üks Kooraste järvedest. Järvenimi on olemas juba 1685. a kaardil. 1627. a revisjoni Koigu mõisa järvenimede loendist on selle järve nimi välja jäänud, kui see pole just *Kõrbjärv (Koerbe), mis on siiski väheusutav. Järvenime on seostatud Nahaliina, Otepää linnusega seotud muistse kaupmeeste alevi asukohaga, kuigi linnuse- ja asulakoht on leitud hoopis lähedalasuva Liinu järve äärest. Pole teada ka sidet Nahajärve ja Kanepi külje all paikneva Nahakülä vahel. Põhinemine vanal asustusnimel on Nahajärve nime puhul siiski tõepärane. Nimi võib olla saadud ka otse sõnast nahk, mis pakub järvenime andmisel mitmesugust motiivi, vrd Tsianaha järv Kasaritsas (Rõu).ES
 EAA.308.2.88, L 1; Rev 1624/27 DL: 107; Võrumaa 1926: 388

Oe-le›, kohalikus pruugis `Oekülä-`külläUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1386 Oyl, 1582 Aiakilla, 1592 Oiekila, 1627 Oya Kuella, 1762 Oë Külla.  C2
Veel XIX saj alguses kuulusid Oe küla alla taludena praegused ↑Soome ja ↑Kollino ning Hauka talu, mille maadele tekkis hiljem ↑Antsla linn. 1386 mainitud nime Oyl pole varasemad uurijad Oega samastanud. Sellele, et 1386 mainitud uus mõis Oyl ja selle juurde kuuluv küla Oyl tähendavad Oe küla, juhib tähelepanu 1627. a revisjoni teade, mille järgi on Antsla mõisa maal vanal ajal veel kaks mõisat olnud: Wehast ja Lohnnerhoff. Viimane paigutub ↑Patuperä külla (Lohnen Hoffstete), Wehast aga on olnud küla Mändiku talu ümbruses (↑Ähijärve). Oyl ja Wehast peaksid viitama ühele ja samale mõisale, mida nimetatakse kord põhjapoolse, kord lõunapoolse küla järgi. Mõisat mainib uue mõisana ka Uexküllide 1419. a päranduse jagamise ürik, uusajal on see tuntud ↑Jaugamõisa nime all. 1419 nimetatakse uut mõisat asuvat küla Thetis ääremaal. See on ilmselt sama küla, mis 1600. a esineb nime all Tekull ja mis hõlmab hiljem, XVIII saj, Oe külana mõistetud asustuse idaosa. Oe nimi pärinebki tõenäoliselt küla lääneosast, kust oja läbi voolab. Nime aluseks peaks olema sõna oja. Oe küla osad on Andsioja ja Puka, Oe piiresse kuulub kagus ka Villaku talurühm, mis 1970 oli omaette küla (liideti 1977).ES
EAA.1270.1.264:32, L 31p; EAA.1270.2.3:83–96, L 80–92p; LGU: I, 119, 208; PA I: 85; PA II: 446; Rev 1601: 58–59; Rev 1624/27 DL: 104, 106

Paidra [`paidra] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõPlv, Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Pindi mõis, Vastse-Koiola mõis), 1627 Payder Mick, 1630 Paida Michell, 1638 Payda Michell, 1684 Payder Kylla, Paydar Hint, 1688 Padder Hindt.  B3
Pindi mõisale kuulunud küla on tekkinud hajatalust, mille varasem nimi 1638 oli Herma Pustus (Härmä puustus). Küla ja veski nime aluseks on talupoja lisanimi, mis võis esialgu olla kasutusel ka mõnes teises kohas Pindi mõisa maal. See on varem esinenud vaheldumisi r-iga ja r-ita kujul. XIX saj alguses Põlva khk-s antud perekonnanimed Paide, Paidra (Paidre) jms põhinevad samal vanal lisanimel. Näib, et r on selles nimes toiminud saksapärase liitena. Nimi pärineb eesnimest, mida 1580. a-te Poola revisjonides kirjutati Paith, Baith ja Peith, lisanimena Payde ja Paidew. Vana eesnime algupära pole selge. Paidraga on 1977 liidetud osa Tõudsimäe külast.ES
 EAA.308.2.178, L 1; PA I: 29, 61, 63, 65, 103, 109; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 184; Roslavlev 1976: 19

Paslepa [`paslepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Passlepa = Pasklep [`pask`lep] ‹-i›, kohalikus pruugis Pasklop [pašklup] ~ Paslop [pašlup] Noaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis, sks Paschlep, u 1540 Passelep, 1679 Pasklep.  C3
Mõis loodi külasse 1679. Küla paiknes XIX saj jooksul ümber ida poole (1798 veel vanal kohal mõisast lõunas Gamlas Gardarna, st vanad talud, 1844 Gamlas; 1871 uuel kohal mõisast kagus Paslep). Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Paslepa külaga. Nime lähtekohaks võib olla liitsõna pasklepp ’hall lepp’ või pask : pasa + lõpp : lõpe, mis eestirootsi aladel on andnud e-lise lepa. Paslepa asunduse lääneosa nimetatakse Siidikülaks (rts Sideby).MK
BHO: 433; Eesti PK 20; Lagman 1964: 43; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Pikasilla1 [pikasilla] ‹-leHel, Rõnküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Aakre mõis, Patküla mõis), 1398 zur Langen Brücke, 1478 Paggaste zur langen Brück, 1692 Pitkesilda Jan, 1724 Pitka Silla Külla, 1797 Lange Brücke (küla), 1839 Lange Brücke (kõrts).  A1
1398 olid Pikasillal (zur Langen Brücke) läbirääkimised Saksa ordu ja Tartu piiskopkonna vahel. Küla, mis on kuulunud nii Aakre kui ka Vanamõisa alla, asub Tartu- ja Mulgimaa piiril, kus üle Väikese Emajõe viis pikk sild juba väga vanal ajal. Arvatavasti on eestikeelne nimi väga vana, saksakeelne on kas tõlkelaen või rööpselt tekkinud sama objekti alusel. Pikasillaga on liidetud osa Luitsepast ehk Liutsepast (külanimena 1970). Praegune Pikasilla küla on lääne pool Väikest Emajõge ehk Helme khk-s. Ida pool jõge olnud Pikasilla küla (Rõn) liideti 1977 Purtsiga.MK
BHO: 288; EAA.567.3.91:18, L 14p; EAN; KNAB; LUB: IV, Reg 1780; Mellin; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:566, L 615

Purila-sseJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Purgel, 1241 Purilo (küla), 1550 Purrialmoise.  A3
Mõisast on teateid 1513. Purila küla vanal kohal (veel 1637 Purgell), mis rahvapärimuse järgi oli Keila jõe idakaldal Näpsu talu ja allikate juures, tõrjuti aegamööda sealt välja, kadudes hiljemalt XIX saj-ks. 1920. a-tel tekkis Purila asundus (pärast Teist maailmasõda Purila asund), mis 1977 muutus külaks. L. Kettunen oletab, et nimi on la-liite abil tuletatud isikunimest *Purja või *Purjo(i); isikunime lähteks on kas sõna puri või purema-tüvi (*purija, st pureja?). Mõisa juurde kuulunud küla oli kahes osas: Purila-Ülejõe Keila jõe vasakkaldal (praegu Kuku küla osa) ning Purila-Eestjõe mõisast idas. Viimast on nimetatud ka lihtsalt Purila külaks (1871 Purrila) ja P. Johansen samastab selle 1241 mainitud külaga Hanaras (1513 Anneris, 1516 Anaris, vrd Änari küla Türi khk-s); nimi kadus käibelt XVII saj.PP
EO: 81; Joh LCD: 348, 557; Kas tunned maad 1965: 144; Kruusimägi 2015: 253–254; LCD: 41v, 42r

Põru2`Põrru ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), ? 1542 Pergel, 1638 Perro Pustus, 1684 Pöro Kasper, Pörro Laur, 1765 Dorf Pörro.  B3
Vana talurühma, hiljem küla nimi. Pärast 1945. a liideti Mikita külaga, 1977 Kellämäega, taastati 1997. Nime päritolu pole teada. Talupoja lisanimena on see Lõuna-Eestis mõõdukalt levinud, varasem kirjapilt tavaliselt Perro. Võrdlus sõnavaraga, nt Vastseliina põru ’puru’, vana lõunaeesti põru ’mõra’, põruma jne ei paku head lisanime motiivi. Tähenduse poolest oleks hõlpsam lisanime seostada inimese kõne eripäraga, nt talunimes Põri (Vas Kahkva) on see paremini tuntav, vrd ka sm poru ’nutt, lärm, tüli’. 1542. a viljaaida nimi Pergel võiks põhineda Pärlijõe oletataval vanal nimel *Peräjõgi, kuid võib-olla seostub ka tänane Põru nimi sellesama aida ja kaubakohaga. Vrd Peri, Põru1, Pärlijõgi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:12, L 7; LGU: II, 899; Rev 1638 I: 188; SSA: porata1; VMS: 279

Ruudiküla [ruudiküla] ‹-`külla ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1688–1692 Rude Jahn (talupoeg Viljandi mõisa all), 1724 Rudie Warres Märt, 1797 Rudi Fl. (jõgi), 1855–1859 Рудиваррессе, u 1900 Рудди (küla).  A2
Lisanimena esines Ruudi juba XVI saj (Rudi Thos nowo osjadi). 1624 on mainitud talupoeg Rudy Tomas (Matapera vakuses), 1638 Rudy Andres (Pillata külas) ja Rudy Thomas (Wahanta külas). Lisanimi kujunes talunimeks ja sellest külanimeks. Nime esisilbi täishääliku pikkus on kirjapanekuis vahelduv. Võrdluseks võiks olla ruut : ruuda ~ ruudi ~ ruudu ’ruutjas, nelinurkne pinna osa, (heinamaa, põllu) mõõtühik, metsakvadraat’. Ruudiküla omaette piirkonnad on Kovali (1724 Kowal Märt Tönnis, Kowal Kichno Jaan, u 1900 Ковали talu), Pali (u 1900 Палли talu) ja Vaigu (1724 Waiko Jaan, u 1900 Вайку talu). ¤ Vanal ajal põrganud kaks pulmarongi Ruudiküla kivitänaval kokku ja siis alanud taplus. Viimaks läks korda teisel pulmarongil tappa esimese pulmarongi pruut (ruut). Sellest see nimigi Ruudi küla. (1939)MK
 EAA.298.2.71, L 9; EMSK; KM: ERA II 237, 263 (15) – 1939; KNAB; Mellin; PA IV: 200; Rev 1624 PL: 70; Rev 1638 II: 86; RGADA.274.1.181/7:5, 14, L 594p, 603p; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:115, L 161p

Räpina viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna täpid tõlge, viibe „tedretäpid“.
Räpina2-sse›, kohalikus pruugis Räpinä-le ~ -heRäplinn Põlva maakonnas Räpina vallas, mõis, 1582 Repin, w Repinie, 1588 pod Repinem, 1601 Rapinn, 1616 Rapin, Jamakiel, 1627 Rapyn, Jamma, 1638 Rappin, 1686 Rapyns Hoff, 1782 Rappin, Rapin, Rapien, Rappina wald, 1909 Räpina m.  C1
Esmamainimise ajal oli tegemist põlise külaga Võhandu jõe vasakul kaldal. Samal 1582. a rajas Poola võim siia riigimõisa. Mõisaks muudeti küla lõunaosa, veel 1686. a kaartidel paikneb mõis ja sillakoht praegusest tunduvalt lõuna pool, Liivamäe piirkonnas. Kiriku asukoha lähedusse rajati tõenäoliselt riigimõisaga seotud postijaam, millest hiljem sai Jaama kõrts (1638 Krug ... bey den Kirchen, 1670 die Krugh zu Jama). XVII saj alguses teisenes ka külanimi. 1616 on esimest korda mainitud Jaamakülä nime ja selle kõrval „tühja“ Räpina küla. Tegelikult säilis talupoegade lisanimede komplekt muutunud nimega külas 1580.–1630. a-tel isegi paremini kui naaberkülades. Jaamakülä ülesvoolu laienenud otsa lõikas ära Jaamamõisa rajamine XIX saj algupoolel. Pärast seda paiknes Jaamakülä Raadama oja kaldal pastoraadist ↑Köstrimäeni. XVIII saj alguses tekkis Võhandu jõele rajatud paisule uus sillakoht, 1734 hakkas tööle paberiveski. Asula kasvamine sai võimalikuks pärast mõisa ja Räpina kirikumõisa maade asunduskruntideks jagamist 1920. a-tel. Räpina sai aleviks 1945, oli rajoonikeskus 1950–1961 ja sai linnaks 1993.

Räpina nime päritolu pole selge. A. W. Hupeli teade 1782. a, et eestikeelne nimi on Rappina, aga mõned ütlevad ka Reppina, võiks viidata sellele, et XVIII saj oli sõnaalguse r tugevalt peenendatud (*R´apina). Hupel loetleb erinevaid saksakeelseid kirjapilte: Rappin [rapin], Rapin [raapin], Rapien [rapiin]. Ka suurem osa varasemaid üleskirjutusi võimaldab välja lugeda esisilbi pikka täishäälikut, alles 1638. a kirjapilt Rappin näitab selgelt lühikest a-d. Need nüansid suunavad pooldama varem korduvalt väljapakutud oletust, et Räpina nime taga peitub vana slaavipärane isikunimi. Selle lähtevorm ei tohiks olla mitte Рябина ’pihlakas’, vaid isanimi *Ряпин (omastava käände kuju nimest *Ряпа). Sellega sobivad Poola-aegsed kirjapildid, sest tavalisemat vene nime Repin (vanas kirjaviisis Рѣпин) oleks poolapäraselt edasi antud kirjapildiga Riepin. Räpinaga samasse nimepessa kuulub kadunud külanimi Võnnu khk ↑Sarakustes (1582 Repnic, XVIII saj *Rääbnitse või *Rääpnitse). Slaavi in-lõpulise isikunime Räpina nimes pakkus välja juba P. Johansen 1952. a. Räpina nime muudest seletustest on kõige tuntum J. Simmu oma, kes seostas slaavi isikunime vene keele üldnimega рябина. Nime on katsutud seletada ka rehielemu suitsuauku tähendava sõna räppen, heli imiteeriva sõna räpin : räbinä, võserikku märkiva maastikusõna räbä jm abil. Hüpoteetilise maastikusõna abil loodud seletuse muudab väheusutavaks tõsiasi, et tegemist on olnud vana keskuskülaga. Võimalik, et vene isikunimede allikates tundmatu *Rjapin põhinebki läänemeresoome sõnal, kuid kohanimeks kujunemise ajal on see nimi käibinud slaavi keelevormis.


XVIII saj Räpina mõisat tuntakse tänapäeval Alamõisa nimega. Praeguse linna territooriumile tekkis töölisasulana Paprõkülä (nt 1822 Papierdorff, 1852 Papreküll), hilisem Vabrikukülä. 1850. a-tel ehitati endise Sillapää küla poolele mõisa uus peahoone, mis sai rahvapärase nime Sillapää loss. Lossi kõrval paiknenud majandushoonete kompleksi on kutsutud Mäemõisaks (sks Hoflage Sillapäe). Räpina omaette asumid on ↑Sillapää ja Vabrikukülä lõuna pool jõge, Kelmikülä ja Kerkomõisa lääne pool ning Pilpakülä ja Tsungli ida pool.
¤ Vanarahvas teab veel jutustada mõnda, mis meie Räpina algnime kohta käib. Ühed seletavad, et kus nüüdne Räpin asub, seal olnud vanal hallil ajal suur paju räbastik. Peale suure Põhjasõja, kui kõik nüüdse aja Räpina ümbruskonnas mõisa kui ka talurahva varandus sõjasaagiks langes, asutati koguni uus ja uude kohta rabastikku mõis. Mis selleks põhjust andis, et mõis rabastikku asutati, ei ole teada. Uut mõisat hakatud räbastiku järgi Räbastikuks hüüdma. Viimasest ollagi „Räpin“ välja võrsunud. Mõned jälle ütlevad, et Räpina kohal Põhjasõja ajal nõnda olla võideldud, et soldatite riiete räppin olnud kaugele eemale kuulda. Peale selle lahingu hakatud kohta „Räppinaks“ kutsuma. (1905) Vrd Köstrimäe, Sarakuste, Sillapää. – ES
BAL: 688; EAA.308.2.103; EAA.1269.1.796:123, L 282; EAA.1269.1.766:18, L 35; ENE-EE: VIII, 267; EO: 145; Hupel 1774–1782: III, 283–284; KM: H III 31, 427/9 – 1905; PA I: 53, 91, 96, 264; Rev 1601: 16; Rev 1624/27 DL: 67, 69; Rev 1638 I: 256, 257; Roslavlev 1975: 6, 14, 32; Simm 1978: 147

Sarise-le›, kohalikus pruugis Sarisõ-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1588 Jurik Saris, 1630 Saritze Mert, 1638 Saritza Mert, Saritza Mick, 1684 Saris, Sarris, 1765 Dorf Sarrisse.  A3
Talurühma ja küla nimi põhineb vanal talupoja lisanimel. Kahe perega Sarise talu on 1684 asunud tänastest ida pool, Tabina talu kohal. Praeguse küla tuumiku kohal on olnud peremees Wesua Jacob, kellel on seos mõisapiirist Vana-Laitsna pool leiduva Vanaussaia talurühma lätipärase nimekujuga Vezschla XIX saj. Sarise nime päritolu pole selge, nagu pole ka selge, kas algupärases häälduses võis esineda pikk a. Pika a korral võiks olla tegemist läänemeresoome Saarise (lõunaeesti Saaritse) nimega sõnast saar. Algse lühikese a korral on lisanimi Sarine : Saritse sõnavaraliselt mitmeti tõlgendatav. Vrd nt Wiedemanni sõnaraamatu tartukeelne veisenimi Sarik, oletatavasti sõnast sarv. Ka sõna sari ’viljatuulamissõel; kobar’ võiks olla lisanime aluseks. Sarise järve on 1684. a kaardil nimetatud *Verijärveks (Wery Siö). Vrd Vihkla. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:9, L 3p; EAA.1268.1.401:137, L 132p; PA I: 31; Rev 1638 I: 182; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 529; Wd

Suur Munamägi [suur munamägi], rahvakeeles Munamägi Rõumägi Võru maakonnas, 1790 Munna Mäggi, 1798 Mun̄a Mäggi, Eyer Berg.  A2
Haanja kõrgustiku ja Baltimaade kõrgeima tipu nimi on saadud mäe kuju võrdlemisest munaga. See võrdlus on mäenimedes viljakas, vanal Võrumaal leidub vähemalt 19 Munamäge. Teine mägede ümarat kuju seosena kasutav nimi Võrumaal on Kun´n´mägi ehk Kunnimägi 51 korral. Kun´n´mäed on reeglina väikesed ja teravatipulised, Munamägede hulgas leidub ka suuri. Vrd Väike Munamägi, Vällämägi. – ES
EAA.308.6.257; Mellin; Saar 2008: 167

Sõgula-sseJürküla Harju maakonnas Kiili vallas (Nabala mõis), 1241 Seculis, 1327 Sokele, 1493 Sakolde, 1494 Seckwolt, 1586 Sacküll, 1637 Saugulla.  B1
Ilmselt juba enne XV saj oli seal ka mõis, millest pärines Syckula või Sokele vasallisuguvõsa. Küla kadus enne Põhjasõda Nabala mõisapõldude alla ning Sõgula jäi maavalduseks, mida nimetati vahel ka mõisaks (nt 1922. a rahvaloenduse nimekirjas). Uuesti tekkis Sõgula külana 1920.–1930. a-tel. 1977 liideti Sõgula senine maa-ala Nabala külaga ning Sõgula nimi kanti üle idas asuvale ↑Metsanurga külale. 1997 taastati Sõgula vanal kohal. L. Kettuneni arvates on nimi pärit isikunimest *Sõgu (‹ *Sokoi), sõnast sõge ’pime’. Mõned nimekujud (nt 1510 Sekewold) sunnivad arvama, et nime lõpus on varem ehk olnud -valla.PP
Bfl: I, 460; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 36; EO: 85; Joh LCD: 597–598; LCD: 47v; Rev 1586: 86

Säässaare [`säässaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Säässaarõ-`saardõPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1939 Seasaare (talu).  C4
Asundusküla, mille nimi põhineb varasemal loodusnimel. Keskse asundustalu nime kirjapilt vanal katastrikaardil on rahvaetümoloogiline mugandus. Algset nime on kandnud metsasaar, seletuseks on kaks ajaloolise Võrumaa kohanimedesse sobivat võimalust. Esiteks sääsk kadunud tähenduses ’merikotkas’, st koht, kus on olnud kotka pesa, vrd sm sääksi ’kalakotkas’. Teine võimalus on sääs : sääsä, millest Wiedemann on andnud lisaks kalatõkke tähendusele lõunaeesti tähenduse ’jalgrada, purre’ (sks Steg). Vana peatee Moostest lõuna poole läks läbi Kauksi. *Säässaar võis olla nime saanud kitsast otseteest Kooskora ja Põlva suunal. Säässaare põhjaosas, osalt Viisli küla piirides, on Vahtsõmõisa, mis 1970 oli kirjas Mooste külana; liideti 1977. Vrd Sääsekõrva. – ES
EAA.308.2.140; Eesti SK 10; PTK I: 230; Wd

Tolkuse [`tolkuse] ‹-leSanpaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Pringi mõis, Puka mõis), 1723 Tolcko Andres (talupoeg), 1758 Tolckus Hans (talupoeg), 1805 Tolkusse Ebbo ja Peter (talupere).  C2
Tolkuse kujunes külanimeks hiljemalt 1970. a-tel, 1977 liideti Ädu külaga. 1723 on Puka mõisas elanud Jõgevestelt tulnud talupoeg Tolcko Andres. 1758 oli sellenimeline talu Vastse-Puka (Ruuna) mõisa maadel, 1805. a-ks on Tolkuse koos naabertaludega (Mõtsa ja Liinamäe) müüdud Pringi mõisale. Nimi esineb talunimena ka Häädemeestel. Tormas on Vanamõisa nimeks olnud Tollckomoise, nimetatud XVII saj mõisniku Clawes Tolckßi järgi, kelle nimi võib omakorda olla eesti päritolu, sest samas kandis on olemas Tolkusemägi. Arvatavasti põhineb Tolkuse nimi vanal isikunimel, nt keskalamsaksa nimedel Tolke, Dolke, Telken. Uuemal ajal on kohanime hakatud kokku viima sõnaga tolgus (paiguti ka tolkus). 1758 on sama või lähedane kant kandnud Aalde nime (Hawlecht ‹ *Haavalehe?), 1805 Berghoff (Mägimõisa). Mägimõisa oli Pringi mõisa karjamõis (↑Kibena). Vrd Tolga. – MF, ES
EAA.567.2.414:3, L 2p; PTK I: 242; RGADA.274.1.174:968, L 961p; RGADA.274.1.241/6:3, L 619p; SK I: 434

Tooste [`tooste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Toos´t´e-heRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1582 Thozykaz, 1601 Totzikatz, 1627 Tosskowitz, 1630 Tosskowitz eller Tosikatz, 1670 Tootzkatz, u 1683 Toodtzkattzke, 1686 Tooskatz, u 1900 Тосте, 1923 Tooste.  C1
Põlise küla nimest on käibinud kaks teisendit, katsi-lõpuline ja slaavipärastatud Tosskowitz. Lõpp -katsi on tähenduslikult samane hiljem kinnistunud ste-lõpuga (*toosikasõq, mitmuse omastav toosikatsi ~ tooskatsi). ste-lõpulises nimes on toimunud lühenemine *ToosikasteTooste (vrd Moisekatsi ja ↑Mooste). XVII saj kirjapiltidesse ilmunud toots-kuju on ilmselt nime tahtlik sarnastamine sellel ajal tavalise mehenimega Toots. Tooste nimi põhineb vanal isikunimel. Selle päritolu pole kindel, kuid tõenäoliselt on tegemist Theodosiuse või Theodotuse mugandusega *Toosi. Theodosiuse (vn Feodossi) nime tuntus ei ole arvatavasti vanem keskajast. Võimalik, et Tooste nimes on keskaegse eesnime mugandusega sulandunud muinasaegne *Toivo tüüpi isikunimi, vrd nt Tõostõ talu (Kan). Tooste eraldiseisvad osad on Alaveere lõunas ja Vadilastõnukk edelas. Vadilastõ lisanimi on liikunud, 1688 leidus Wadilaste Johan hoopis Pääsna külas. Vrd Mooste. – ES
EAA.308.2.104; EAA.308.6.333:32, L 16; PA I: 92; Rajandi 1966: 163, 221; Rev 1601: 18; Rev 1624/27 DL: 71; Roslavlev 1975: 24, 29; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:208, L 205p; Stoebke 1964: 100–101; Vene TK 42; ÜAN

Tsiamäe [`tsia`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Tseamäe Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1630 Sigast kylla, 1638 Sigast külla, 1684 Sea Hint, 1796 Zea Ado, Zea Hindrik, 1839 Zeoma, 1876 Дер. Цеа.  A2
Tsiamäe oli 1977–1997 Palanumäe küla osa. XVII saj alguses mainitud *Sigaste küla paiknes Tsiamäe, Simula ja Kaloga kandis. Selle all loetleti hajatalusid ja sajandi lõpuks kadus külanimi käibelt. Lisanimi-talunimi Sea ~ Zea säilis Simula külas. XVIII saj nimetati Tsia (Zea) külaks praegust Vakari küla. Arvatavasti alles XIX saj asustati Simula küla ja Haanja mõisa vaheline maa ja tekkis Tsiamäe küla tänapäevases kohas. Kunagises ste-lõpulises külanimes *Sigaste peaks peituma vana isikunimi, mis omakorda võib põhineda nii sõnal siga kui ka mõnel vanal laennimel, algkujust Siegfried lühenenud nimel. Vrd Sigala, Sigaste, Vakari. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.403:226, L 193p;  EAA.3724.4.1859, L 5/2; HK: 224; Rev 1638 I: 172; Roslavlev 1976: lisa 1; Rücker

Uhtjärv [`uht`järv] Urvjärv Võru maakonnas Antsla vallas, 1627 Uchte Jerw, 1638 Vchtejerwe.  A1
Järvenimel põhinevat asustusnime on kirjalikult mainitud 1419 vakuse nimena (Huchtiyerwe). Järvenimi põhineb tõenäoliselt väga vanal, uurali keelevormi kuuluval sõnal *uhti. I. Mullonen on analüüsinud uht-elementi sisaldavaid jõe- ja järvenimesid Loode-Venemaal ning jõudnud järeldusele, et need paiknevad peajõgede kitsastel ülemjooksudel ning peaaegu alati on nende kohtade kaudu võimalus liikuda ühest vesikonnast teise. Ta peab vastavat kadunud sõna tähenduselt samaks soome ja karjala sõnaga matka ’teekond’ ning visandab nimeelemendi leviku läänepiiri Äänisjärve ümbruses. Lõuna-Eesti Uhtjärve geograafiline asetus sobib Mulloneni teooriaga hästi: tegemist on kõige ülemise järvega Väikese Emajõe vesikonna Visela ojal, kust mööda ürgoru tasast põhja sai liikuda ja paate lohistada varem Võhandu vesikonda kuulunud Lõõdla järvele. Seletuse muudab pisut küsitavaks koha paiknemine kaugemal läänes uht-nimede peamisest levilast, mida Mullonen seostab Volga ülemjooksul kõneldud uurali keelevormiga. Teine võimalik Uhtjärve nime seletus lähtub h-algulisest huhta ~ huhti sõnast, mis eesti murretes ja soome keeles tähendab alet ja mille abil on seletatud Ida-Soomes Kymenlaakso järvenime Huhdasjärvi. ¤ See lugu sündis kauges minevikus. Tollel ajal, kui järved rändasid paigast teise. Kord olnud üks mees praeguse Uhtjärve kaldal ja raiunud hagu. Korraga kuulnud ta kanget mühinat ja kohinat. Ta nägi, et veekogu rändas. Kohe mees hüüdis: „Järv, mida sa uhad?“ Järv jäi silmapilk seisma. Pärast hakatigi järve kutsuma Uhtjärveks. (1939)ES
KM: ERA II 243, 159 (1) – 1939; LGU: I, 208; Mullonen 2002: 208–215; Rev 1624/27 DL: 100; Rev 1638 I: 52; SPK: 84

Vaindloo [`vaind`loo] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vain`lood ~ `Vaindlu Hljsaar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, rts Stenskär (ka sks), 1675 Eyl: met de Steng, 1686 Stangshar, 1697–1709 Eylandt met de Stengh, u 1800 Stone Skar, Стеншхерь, 1871 Steenskaer, 1913 скала Стенскеръ, 1919 Stenskäri saared, 1921 Stenskär (Vaindlo), 1934 Vaindloo.  C1
Eesti põhjapoolseim saar, mis kuulus kalurite ja hülgeküttide peatuspaigana Vainupea küla alla. Esimene tuletorn püstitati 1718, praegune pärineb a-st 1871. Saare idarannas asub Eesti suuremaid ja kõrgemaid hiidrahne. Kaartidele ilmub eestikeelne nimekuju 1920. a-tel. Nime algupäraks võiks olla vain ’külavaheline või -äärne rohumaa’ Vainupea külale kuulumise järgi (d lisandumine võib olla hilisem, vrd nt VNg vaindlus ’vaen’, vaindlustama ’vaenus olema’) + lood ~ luod ’saareke, laid; paepealne maa’. Saare rootsikeelne nimi Stenskär ’kiviskäär’ on tulnud saarel oleva hiidrahnu või ka lihtsalt saare voorja kivise rannavalli järgi. ¤ Rahvajuttude järgi nähtud vanal ajal saarel palju häid vaime ja saart hakati hüüdma Vaimluoduks, millest arenes Vaindlu nimi. Vrd Vainupea. – MA
Doncker 1686; EMS: V, 394; ENE-EE: XII, 632; ERA.T-6.3.1115, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2;  ERA.496.4.261, L 50; KN; KNAB;  LVVA.6828.4.41, L 2;  LVVA.6828.4.26, L 1; Mereleksikon 1996: 465; Schmidt 1871; Peetsalu 2013: 156; Van Keulen 1697–1709; VMS: II, 632

Valtu [`valtu] ‹`Valtu ~ -sseRapküla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Waldau.  A4
Valtu mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus, hiljem kuni 1977 asund. Nimi pärineb mõisa saksakeelsest nimest Waldau, mille mõisnik andis 1816 saksa nimemoe mõjul (sks Wald ’mets’ + Aue ’jõeniit’). Kettunen seob Valtu ekslikult isikunimega Valitu (sõnast valima), ent meelevaldset ümbernimetamist kinnitab ka rahvapärimus (vt allpool). Mõisa ja küla varasem nimi on *Kosu ehk *Kotsu (1732 Kosso mois, sks Kotz), mis läheb tagasi sõnadele koda ja ase, küla on mainitud juba 1241 Taani hindamisraamatus (Kotoaassen). Mõisat on esimest korda mainitud 1412 (Koettes), küla aga XV saj kadus. Valtu ehk *Kosu mõisa külade hulgas on XV–XVI saj olnud ka *Leidna või *Leina (1412 Löuden, 1441 Lendu, 1488 Leuden), *Mõisaküla (1412 Moisenkül, 1441 Moisekull) ja *Vandi(mäe) (1441 Wanti, 1488 Fanti, 1558 veski Hantemal, 1588 hantemall), nende asukohad ei ole teada. ¤ Valtu mõisas olnud vanal ajal krahv. Krahvi nime on rahvasuu unustanud. Tema lasknud mõisa ümber ehitada. Aga ta oli mõisale ka uut nime tahtnud. Ta sõitnud ratsahobusega ringi ja küsinud igalt vastutulijalt: „Mis mõisa nimeks peab saama?“ Kui see siis alandlikult kummardanud ja vastanud, et aus krahvi härra, minu arvates Valtu. Ta saanud krahvilt hõberaha. Aga kes öelnud midagi muud, sellele antud piitsaga paar sirakat. Nii tekkis nimi Valtu. (1939) Vrd Kodasema, Kodesmaa. – PP
Bfl: I, 111; BHO: 641; EAA.30.1.3397; EO: 250; Gustavson 1975: 3; Joh LCD: 453; KM: ERA II 225, 128/9 (11) – 1939; KNAB; LCD: 42r; Thor-Helle 1732: 312

Vana-Kaiu-`Kaiu ~ -sseJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, 1241 Kaiu, 1538 Kayekull.  C4
Kaiu küla on mainitud 1241, kuulus XIII saj-st Mihkli nunnakloostrile, XVII saj-st Eestimaa Rüütelkonnale. 1651 ja 1663 vahel küla kaotati ja sellele kohale rajati Kaiu mõis, mis eraldati Kuimetsast. 1920. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Kaiu asundus, mis 1977 nimetati Vana-Kaiu külaks, eristamaks seda teise kohta kolitud Kaiu alevikust. Kaiu nime lähteks arvatakse olevat muistne mehenimi Kai (allikates Cayo). Tähelepanuväärne on nime säilimine peaaegu samal kujul läbi sajandite. Mõisa tekkimise algusaegadel XVII saj nimetati seda saksa keeles ka Catharinae’ks (nt 1687), arvatavasti kloostri abtissi Katharina Kudleni järgi, kes suri 1629. Hiljem jäi ka saksa keeles kasutatavaks nimeks Kaiust tulenev Kay. Küla nüüdispiiresse kuulub idas Oraniku (1346 Vrenhange, 1586 Vrenal), mis on varem olnud Kaiu mõisa kõrvalmõis ja hiljem küla, liidetud 1977. P. Johansen on sellega sidunud 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju ...rauangæs (1. täht loetamatu). 1977 liideti ka ↑Lihu küla. ¤ Kunagi väga vanal ajal, kui Eestimaal olnud vähe inimesi, otsinud üks mees endale naist. Tulles läbi inimtühjade metsade, näinud ta praeguse Kaiu kohal ees kõndivat naist. Mees hüüdma: „Kai-uuu! Kai-uuu“, et naine teda ootaks. See aga kartnud võõrast meest ja kiirendanud sammu. Kuskil praeguse Kuimetsa kohal kadunud naine lõplikult mehe silmist. See ohanud: „Kadus kui metsa!“ – sealt Kuimetsa nimi. (1974) Vrd Kaiu. – PP
EO: 300; Gustavson 1978: 13; Joh LCD: 394–395, 569–570; Kruusimägi, Paidla 1974: 82; LCD: 42r

Võivaku-leSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Navesti mõis).  C1
Küla varasem nimi oli Võhma, Võivakuks sai 1977 Võivaku kõrtsi järgi. Kõrtsi nimi põhineb vanal talupoja lisanimel, vrd 1584 Wawako Anni bobol Tällevere küla all. Nii Võhmas kui ka Mudistes on olnud hiljem Võivaku talu. Nimega vrd sõnu võivane ja võivatu ’haiglane, kõhn ja viletsa välimusega, nõrk ja vigane’. Varasem nimi Võhma (1584 ja 1797 Wechma) lähtub sõnast võhmas ’soosaar’.MK
EKMS: I, 359; KN; KNAB; Mellin; PA IV: 171, 172

Värati-leTõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1534 Warreth (küla), 1543 Veresell, 1624 Warrath, 1638 Werretekylle.  C2
Küla asub Värati poolsaarel, mis varem oli saar, P. Johanseni järgi vanal Tõstamaa kaardil Worakholm. Külanime on võrreldud sõnaga värat või värak ’värav’. Küsimusi tekitab 1543. a kirjapanek, mille põhjal M. Kallasmaa on varem oletanud algvorme *Veereselja või *Vereselja. Tõenäolisemalt on siingi tegemist vära-tüvega. Värati lääneosa kannab Suti nime (1684 talurühm Sutte Arent, Sutte Giorgen, Sutte Pert, 1724 Sutti küla); ka Värati küla ennast on 1920.–1930. a-tel nimetatud Värati-Suti külaks.MK
EAA.308.2.218:151, L 148p; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Johansen 1951: 294; Kallasmaa 2007: 456; Rev 1624 PL: 12; Rev 1638 II: 28; RGADA.274.1.182/4:43, L 336p; Stackelberg 1926: 219; Stackelberg 1928: 179

Õruste-sse›, rahvakeeles Õru Sanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Laatre mõis), 1555 Dorf zu Herro, Herrol, 1582 Herrokull, 1628 zu Forro (kõrts), Hero (küla), 1638 Hero, 1684 Höro By, 1723 Herroküll, 1796 Erro, 1808 Dorf Oerro, Erro Krugs Hans (kõrtsmik), 1909 Erro (karjamõis).  A1
Õruste küla nimi enne 1977. a oli Õru, tänapäevast Õru alevikku teati kui Saksamatsit. Õruste on põlisküla, mis on hõlmanud tänapäeva Õru aleviku ala. Tegemist on olnud suure hajakülaga. Õru ja Õruste puhul on tegemist ühe ja sama nime variantidega, mis pandi Nõukogude ajal eristama kahte lahku kasvanud asulat. Õru nimi on saadud Õru ojalt, mida tänapäeval tuntakse Mudaoja nimega. Sõnaga õru (ka võru) on mõnel pool vanal Võru- ja Tartumaal tähistatud ojasid. Miks sai vana asula nimeks Õruste, pole täpselt teada. Ajalooliselt on selline külanimi olnud hoopis Lauküla naabruses (↑Sarapuu). ste-liide on lisatud kas selle vana küla järgi või siis üldist kohanimemalli eeskujuks võttes. Õrustega on 1977 liidetud Mudaoja (1970) ja ↑Mõneku küla. Vrd Võru, Väheru, Õru. – MF
Bfl: I, 875; EAA.567.2.423:3, 5, L 2p, 4p; EAA.308.2.110; ENE: VIII, 537; EVK; KNAB; Mellin; PA I: 73; Rev 1624/27 DL: 157, 164, 165; Rev 1638 I: 16; RGADA.274.1.174:989, L 981p

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur