[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kaatsova [kaat´s´ova] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Kalde Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Ка́чево, ? u 1790 Качова, u 1866 Качева, 1872 Качево, 1904 Kaat´sova, Ка́чево, u 1920 Katševo, 1928 Kalde.  A2
● XIX saj kuulus Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanimi võib lähtuda eesnimest Kaats : Kaatsi. Arvesse võiks tulla ka Kagu-Eesti kaadsa’ ~ kaatsa’ ’(vanaaegsed) meeste püksid; püksisäär’, kaatsatama ’kädistama’ (Kan, Se). Vene algupära korral vrd качать ’kiikuma, kõikuma, raputama, kõigutama’ (ka tuletis качели ’kiik’). Pihkvamaal oli Katšalovo (Качалово) ja Katšanovo (Качаново) küla, viimane on praegu Lätis (Kacēni). J. Truusmann pakkus seletuseks läti sõna kaķis ’kass’. Kalde nime määras külale siseminister Petserimaa kohanimede esimese eestistamise käigus 1928. Vrd Kaatsi, Kaatsora kund. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXIII; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 539; RT 1928; SeK: 36; Setumaa 1928: kaart; Truusmann 1897b: 25; Vasilev 1882: 129; Vene TK 126; VES; VMS

Koolina nulk Se – nulk (külastu) Võru maakonna Setomaa vallas ja Petseri rajooni Petseri vallas (Pankjavitsa, Petseri), 1904 Koolina nulk, Kolina nulk, Kolina vald, Kepivald.  C2
● Nulga nimetus tuleneb endisest Koolina (vn Голино) mõisa (külana 1585 Голино) nimest, millele kuulus XIX–XX saj suur osa Meremäe valla keskosa küladest. 1882 on mainitud ka samanimelist kogukonda (Голинское), millesse kuulus 12 küla. L. Vaba toob kõrvutuseks Läti ja Leedu kohanimed Galiņi ja Galiniai, mille lähteks on vastavalt läti gals ’ots, lõpp; latv; nurk, piirkond’ ja leedu galas ’ots, lõpp, piir’. J. Truusmann seletab nime samuti läti keele vahendusel: gaļa ’(vilja)liha’ või ekslikult gohlja (p.o gulta) ’ase, säng, voodi’. Vene algupära on küsitav, vrd голица ’voodrita nahkkindad’ või голый ’paljas’. Ka A. Šteingolde ei leia kohanimel slaavi algupära. Nime esineb harva, vaid Novgorodimaa lääneosas on Golino (Голино) küla. Nulka kuuluvad Hilläkeste, Holdi, Jõksi, Kalatsova, Kangavitsa, Kastamara, Keerba, Kitsõ, Kuksina, Lepä, Lutja, Marinova, Merekülä, Meremäe, Ostrova, Paklova, Palandõ, Palo, Paloveere, Pliia, Poksa, Puista, Raotu, Ruutsi, Serga, Tepia, Teterüvä, Tiklasõ, Tobrova, Treiali, Tsergondõ, Tsirgu, Tuulova, Ulaskova, Uusvada, Vinski, Viro, Väiko-Härmä ja Väiko-Serga küla ning Petseri rajoonist Laasaruva (Лазарево). Nulga idaosa nimetati Hilläkeste nulgaks, Meremäe valla keskosa aga Purunulgaks. Vrd Kollino. – AK
Academic; Hurt 1904: XXVIII, XXIX; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 19-21; SeK: 46–47; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 65

Palomõisa [palo‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, rahvakeeles varem Palo vald Räp – paik Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Pallamois, 1682 Pallo, 1686 Ny Hoff, 1688 Palomoisio, 1798 Pallamois, 1871 Pallomois.  B2
● A-te 1670 ja 1682 vahel rajas Räpina mõisa rentnik Vietinghoff Leevi naabrusse, raadatud metsamaale uue karjamõisa. Varem olid selle nurga külad olnud samuti Räpinast eraldi, need kuulusid keskajal kokku Vietinghoffide omanduses olnud Partsi mõisaga. Veel 1601. a revisjon mainis karjamõisat Pääsna külas (Palo-Pääsnä). XVII saj lõpul astus Palo mõis selle mõisa asemele. Palo mõisa alla kuulusid XVIII saj lõpupoolel ka hilisemad Veriora mõisa külad, kuni Veriora eraldamiseni 1800. a. 1828 eraldati Palo ametlikult Räpinast omaette rüütlimõisaks. Praegu asub Palomõisa süda Leevi küla piires. Nimi tuleb maastikusõnast palo ’liivane männimets’. XIX saj lõpu mõisakaardid määratlesid kogu kihelkonna edelaosa Palo nimega (Räpina mõisa Pallo Mets, Rahumäe mõisa Pallo Mets). – ES
BHO: 425; EAA.308.2.103; EAA.1269.1.797;  EAA.3724.5.2884a, L 1;  EAA.3724.5.2882, L 1; EAA.1865.2.70/3; Mellin; Rev 1601: 15; Roslavlev 1975: 7, 35; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:196, L 193p

Salda [`salda] ‹`Salda ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Salla Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Udriku-Pala mõis), 1241 Salda, 1429 Salde, 1586, 1726 Sall.  B1
● XIII saj-ks oli küla nimi juba välja kujunenud. Üks võimalus nimesisest d-d ja tugevat astet põhjendada oleks oletus, et nimi on olnud kaheosaline, näiteks *Salutaguse, ning XIII saj juba lühenenud Salda kujule. Saldaga on 1977 liidetud Nõmme küla (u 1900 Немме). Vrd Salla. – MK
EAN; Joh LCD: 587; KNAB

Salla [`salla] ‹`Salla ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Sall, 1241 Salda (küla), 1479 Salde (mõis), 1552 Salle, 1726 Sall (küla ja mõis), 1732 Salla (mõis).  A4
● Mõisa esmamaining on 1479. P. Johansen on oletanud, et Salla mõis on rajatud *Käginurme küla (1241 Kægynurmi) maadele, misjärel see küla hävis. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1945. a liitus Salla külaga. Nime tähendussisu jääb hämaraks, kui mitte seostada seda sõnaga salu. A. W. Hupel annabki mõisa eestikeelseks nimeks 1782 Sallo mois. Üks võimalus nimesisest esmamainingu d-d ja tugevat astet põhjendada oleks oletus, et nimi on olnud kaheosaline, näiteks *Salutaguse, ning XIII saj juba lühenenud kujule Salda. Vrd Salda. – MK
Hupel 1774–1782: III, 497; Joh LCD: 393, 588

Valgesoo [`valge‿`soo] ‹-sohu›, kohalikus pruugis `Valge‿`suu ‹-suhu› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Walkiezo, 1585 Walgezo, 1588 Walgezo, 1627 Walgasuh.  A1
● L. ja I. Rootsmäe järgi olid külas kehvad maad ja siia saadeti elama ebasoosingusse sattunuid. Koos Akstega moodustab Valgesoo ümbruskonnast mõnevõrra erineva murraku. Nimi olevat kohalike arvates saadud „valgest ilvesest“ (ahtalehisest villpeast), mis varem kasvanud küla lääneosas paiknevas koplis ja küla ümbruses. J. Simm märgib, et nimi sisaldab sõnu valge ja soo, kuid ei täpsusta lähemalt. Valgesoo omaette külaosad on Mütäots (1900 Mütta talu) põhjas ja Palonurme loodes. – MJ
BHO: 642; Rootsmäe 2016: 589–590; Simm 1973: 126, lisa 225; Simm 1977: 117