[KNR] Eesti kohanimeraamat

Vaindloo [`vaind‿`loo] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vain‿`lood ~ `Vaindlu Hlj – saar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, rts Stenskär (ka sks), 1675 Eyl: met de Steng, 1686 Stangshar, 1697–1709 Eylandt met de Stengh, u 1800 Stone Skar, Стеншхерь, 1871 Steenskaer, 1913 скала Стенскеръ, 1919 Stenskäri saared, 1921 Stenskär (Vaindlo), 1934 Vaindloo.  C1
● Eesti põhjapoolseim saar, mis kuulus kalurite ja hülgeküttide peatuspaigana Vainupea küla alla. Esimene tuletorn püstitati 1718, praegune pärineb a-st 1871. Saare idarannas asub Eesti suuremaid ja kõrgemaid hiidrahne. Kaartidele ilmub eestikeelne nimekuju 1920. a-tel. Nime algupäraks võiks olla vain ’külavaheline või -äärne rohumaa’ Vainupea külale kuulumise järgi (d lisandumine võib olla hilisem, vrd nt VNg vaindlus ’vaen’, vaindlustama ’vaenus olema’) + lood ~ luod ’saareke, laid; paepealne maa’. Saare rootsikeelne nimi Stenskär ’kiviskäär’ on tulnud saarel oleva hiidrahnu või ka lihtsalt saare voorja kivise rannavalli järgi. ¤ Rahvajuttude järgi nähtud vanal ajal saarel palju häid vaime ja saart hakati hüüdma Vaimluoduks, millest arenes Vaindlu nimi. Vrd Vainupea. – MA
Doncker 1686; EMS: V, 394; ENE-EE: XII, 632; ERA.T-6.3.1115, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2;  ERA.496.4.261, L 50; KN; KNAB;  LVVA.6828.4.41, L 2;  LVVA.6828.4.26, L 1; Mereleksikon 1996: 465; Schmidt 1871; Peetsalu 2013: 156; Van Keulen 1697–1709; VMS: II, 632