[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 4 artiklit

Hullo [hullo, rootsi hũllu] ‹-sse›, kohalikus pruugis Holo [hulu], kohalikus pruugis ajalooliselt Horro [hurru] Vorküla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), 1540 Hully, 1564 Hulleby, 1565 Hwllaby, Hwlloby, 1637 Hulu, 1642 Hurru.  A4
Nime päritolu on vaadelnud eeskätt P. Wieselgren ja E. Lagman. Mõlemad lähtuvad vanarootsi sõnast hul ’auk; koobas’. Maa kerkimise tulemusel tekkis järv Prästvike ja väljapoole Hullo laht (Hulloviken). Nimekäsitlustes on viidatud võrdlusnimedele, isegi siirdnimedele, nagu nt Ahvenamaa külanimele Hullaby (1537), Uusimaa Hulloszby (1540) ja Skåne lahenimele Höllwijk (1684). Wieselgren peab olulisemaks siiski 1642. a nimekuju Hurru, mida ta olevat ka oma keelejuhilt kuulnud. Nimesid, milles l ja r vahelduvad, on mh Taanis, kus Lollandi Holeby on 1449 kirjutatud Horeby. Sõna *horu Skandinaavia keeltes ei tunta, ent vanaalamsaksa keeles tähendas see soomaad. Wieselgreni arvates on Hullo nime ehk andnud alamsakslased. Sel juhul oleks esmalt nimi pandud soomaade ümbritsetud Hullo lahele, millest omakorda võis tekkida külanimi. Hullo põhjaosa on Håkabackan (’haagiküngas’), kirjakeelestatult Hakebacken, endine Vormsi kirikumõisa asula. Päris küla põhjaotsas, muude külade piiril, oli varem väike asula Nyby (’uusküla’, erts Nibe).MB
Huldén 2001: 66, 88, 266; Johansen 1951: 278; Lagman 1964: 40–41; Russwurm 1855: I, 8–9, II, 286; SOL: 134, 148; Tiberg 1951: 138, 210; Wieselgren 1962: 74–75

Kelnase [`kelnase] ‹`Kelnase ~ -sse›, rahvakeeles `Kelnase`ots-`otsa›, kirjakeeles varem ka Kelnasi Jõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas Pranglis (Prangli mõis), 1934 Kelnasiotsa, 1940 Kelnase, Kelnasiotsa.  A1
Pranglis on külade asemel otsad. Otsa on hakatud nimetama neeme järgi, mille ääres ta asub (1705 Kelnäsniem, 1721 Kelnesniemi); samas on sadam. Nimi kõlab rootsipäraselt (källa ’allikas’ + näs ’neem’), kuid neemel puudub allikas. P. Wieselgreni arvates on kaks võimalust nime seletada, kas Uusimaa talunime (Källnäs) või sellega seotud Kelli talu järgi 1637. Talupoegade loendis 1637 on tõesti Kellj Ewertt. Üks neeme nimevariant on Kelnaise neem või Kellnaiseneem, mis viitab nime soomepärasusele, kuid see võib olla juhuslik, kohalikud seda kuju ei tunne. Osa Kelnase külast tuntakse Sutiküla nime all. Vrd Idaotsa, Lääneotsa. – MJ
BHO: 213; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637); EE: IV, 643; ENE: III, 505; Puhk 1996: 111; Viik 2011: 8; Wieselgren 1951: 211–213, 262

Kudjape-le›, kirjakeeles varem ka Kudjapä ~ Kudjapäe Kaaalevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kudjapäh, keskajal Kudipe u. Jamerhan (talu), 1560 Kudiepäh.  A1
Mõis on tekkinud XVII saj. Mõisa maale rajati 1920. a-tel asundus, mis 1977 nimetati Kuressaare külaks (linn kandis samal ajal Kingissepa nime), 1997 Kudjape külaks. Alevik al 2009. Soome nimele Kodjala toob A. Meri võrdluseks ka eesti Kudjapäe (= Kudjape ‹ *kuδjapǟ), pidades nime kujundlikuks või kirjeldavaks ja tuues ära H. Ojansuu soome *koδja-elementi sisaldavate nimede seostuse sõnadega kotja, kotju ’külm, kõle’ ja kotju ’võõras’. E. Koit arvab, et nime aluseks on isikunimi, vrd kudi ’nudi’, kudi ’puuplokk laeval’, kudi ’rutt’. L. Kettunen toob nimele võrdluseks tegusõna kud´jutama ’kõdistama; meelitama’. Soomerootsi nimevarast võiks Kudjapega võrrelda Uusimaa külanime Kudiby mõnd kirjapanekut (1540 Quidhijaby, 1541 Quidiaby, 1543 Quidia by, 1558 Kvdeby, 1564 Skwdheby).MK
BHO: 264; Hausen 1920–1924: 719; KNAB; Koit 1962: 79; Meri 1943: 73; Saaremaa 1934: 510; SK I: 127

Metsküla7 [`metsküla] ‹-`külla ~ -sseNoapaik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Niibi mõis), rts Derskogen [`deer`skuugen] ~ Stora Derskogen [`stuura `deer`skuugen], erts Derskon [`deeškun] ~ Storderskon [stu`ḍeeškun], 1565 Sthor-Degerskoo, 1627 Stoor-Digerskog, 1798 Stordirskog, Metskülla.  A2
Liidetud 1977 algul Höbringiga, al 1997 kuulub Vanaküla piiresse. Eesti- ja rootsikeelne nimi on omavahel osalises tõlkesuhtes. Derskogen on algselt loodusnimi, mis koosneb sõnadest diger ehk deger ’suur’ ja skog ’mets’. Tegu on noore nimega, mida näitab nii hilisem mainimisaeg kui ka nime järelosa määratud vorm. Võimalik, et sama küla tunti varem ka teise nime all: 1514 Jummellmark, 1539 Ghymmelmarcke, 1615 Jäimmark. Metsanime Jummellmark järelosa mark tähendab tagamaad. Algusosa tähendus on ebaselge. Viidatakse sõnale jumal, mis esineb saarenimedes, nt Ahvenamaa vallanimes Jomala ja Uusimaa külanimes Jomalvik. Oletatakse, et neis liitub jumala mõiste meresõitu kaitsvate jumalakujudega. Ehk on säärane olnud ka mandril Jummellmarkis? Kõnealuse küla sünniajaks peetakse a-t 1480, kui see läks Haapsalu piiskopkonna foogti alluvusse. 1850 oli külas kirjas veel väike rühm rootslasi, 1901 olid üksnes eestlased. Metsküla kaguosas on endine Klaanemaa küla (1798 Klanema), rootsi keeles Lilla Derskogen (eestirootsi häälduses [lihl deeškun], 1615 Lille-Deerskou) ’väike Metsküla’. Eestikeelset nime tõlgendab C. Russwurm *Kivilaanemaa lühendusena. Vrd Metsküla1. – MB, MK
BHO: 353; Danell 1951: 74, 250, 398; Huldén 2001: 50–53, 207; Johansen 1951: 122, 241–242, 249–251; KNAB; Lagman 1964: 35, 49–50, 53, 56, 72–73, 93, 134; Russwurm 1855: I, 123, 129

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur