[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aela [`aela] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Aeli, rahvakeeles varem ka `Mets‿nurga Juu – küla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis, Ojasoo mõis), 1241 Æilæs, 1513 Agelis, 1568 Ailis, 1637 Hayle, 1725 Ayell, 1871 Ahhila.  A3
● Põlisküla, XIX saj oli olemas ka samanimeline kõrvalmõis. 1977–1998 oli liidetud Virla külaga. L. Kettunen oletab, et nimes peitub sõna ahel ~ ahelas ~ ahilas. K. Pajusalu arvates võiks lähtena kõne alla tulla ai ’äär’ või isikunimi. Taani hindamisraamatus 1241 on Aelaga koos mainitud Ropæ nime; seda ei ole osatud täpsemalt paigutada. P. Johansen arvab, et tegu ei saa olla Hageri khk Ropega (↑Ohulepa), võib-olla on see hoopis isikunimi. Vrd Aila. – PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 75; EO: 104; Joh LCD: 308–309, 579; LCD: 42v; Rev 1725/26 Ha: 313; Schmidt 1871

Ahvenarahu [ahvena‿rahu] Kaa – rahu Saare maakonnas Saaremaa vallas Sepamaa lahes.  A1
● Rahunime puhul võiks lähtuda kalanimetusest ahven : ahvena. – MK

Anija ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Annia, Hannijöggi (kuni 1848), 1241 Hanægus, 1355 Hæniyekke, 1482 Hanneyecke, 1537 Hannyyocky, 1692 Hannejoggi, 1782 Annijöe, 1848 Anija.  B4
● 1355 on olnud veel küla Pirsu (Pirsen) mõisa all, XV saj on mõis toodud Anijale. Kohalik kirikuõpetaja H. Ch. Wrede ütleb kirikukroonikas XVIII saj algul, et mõisa asutas Hermann Zöge ja algul kutsuti mõisat tema järgi nimega Hermsa. 1491 on tõesti öeldud, et Hermann Soie oli Anija sarase („Marke“ zu Hannejege) omanik. Mõis oli talle läinud 1482, see oli ühtlasi mõisa esmamaining; küla enam ei mainitud. Küla peab olema saanud oma nime *Hanejõelt, kuid selle asukoht pole selge. 1692. a kaardil on mõisast edelas järv nimega Hannejogge Jerwe (praegu Anija soo), millest voolab välja väike Soodla jõkke suubuv nimeta oja, praegune Anija oja. Järve nimi võib olla tuletatud mõisa nimest. Eeldanuks nimesid *Hanejärv ja *Hanejõgi. Siiski on see oja külanime lähtena tõenäolisem kui M. Kampmaa väide, et *Hanejõgi on Soodla jõe vana nimi, millele P. Johansen lisab, et Soodlasse suubuva Ambla jõe teine nimi on Ini-jöggi. Taani hindamisraamatu nimekuju 1241 on latiniseeritud vorm liitega -us. Mõisanimi jäi saksa keeles esialgu püsima, eesti keeles aga lühenes -jõgi : -jõe ja-lõpuks. XIX saj keskel (P. Johanseni järgi pärast a-t 1843) muudeti ka saksakeelne mõisanimi eestikeelsele kasutusele lähemaks. Anija oli 1920. a-test asundus, al 1977 küla. – MJ
Bfl: I, 376; BHO: 19;  EAA.1.2.C-III-50; EAA.1210.2.2:14, lk 24; EM: 57; EO: 42; Hupel 1774–1782: 426; Johansen 1932: 16; Joh LCD: 284, 347; KNAB; LCD: 46r

Hilläkeste [hil´l´äkeste] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Hil´l´äkese ~ Hil´l´akõstõ ~ Hil´l´akõistõ Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1585–1587 Онаньина, 1627 Ананина, 1686 Ананьина, u 1866 Б. Ананьина, 1872 Ананьино, 1882 Хельково, 1904 Hil´l´akõsi, Hiljakõstõ, Ана́ньино, u 1920 Hillakeste, 1928 Hiljakeste.  C2
● XIX saj kuulus Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Meremäe küla osa. Küla on kutsutud mitut moodi, seto omast on andmeid XX saj alguses. Hilläkeste nime seletus võiks olla seotud võru-seto sõnaga hilläkeiste, hillakõistõ, hilläkesi ’aeglaselt’ (selle teisendid on veel hillokõtsi, hillokõidse ’hiljukesi’, hillä ’tasa’ või hilläk, hillakunõ, hillalik ’aeglane’). M. Kallasmaa toob Hilleste nime all võrdluseks XV saj mehenime Hille, samuti Saaremaal XVI–XVII saj esinenud lisanimed Hillaste, Hilleste, Hellieste. E. Tarvel pakub seletuseks Hille ~ Hillo, eesnimest Hilarion ~ Hilarius. Kui otsida nimele vene algupära, siis vrd хилый ’vilets, märg (ilm, haigus)’. 1882 mainitud nime Хельково seletuseks pakub J. Truusmann soome sõna hilkku ’kiire’ või hilkka ’peakate’. Perekonnanimi Ananjin (Ананьин) pärineb vanast heebrea nimest Anani (Ананий, variandid Ананья, Анашка, Анаха). Sõnalise lähtena vrd ka Novgorodi murretes ананья ’seltsiv, sõbralik, hell, kuid veidi kaval inimene’. XVI–XVII saj allikais on lisanimesid Ананский, Анаткин. Hilläkeste lõunaots kannab Unkiba nime. Vrd Hilleste. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 185, 221; KN; KNAB; Pskov 1585–1587: 411; Pskov 1885: 506; SeK: 28; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1897b: 83; Vasilev 1882: 12; Vene TK 126

Horma ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Linnamäe mõis), 1627 Horma Jan, 1686 Herma Petter, 1737 Horma Petter, 1762 Horma Tiit.  A1
● Ametliku külana 1945. a nimekirjas, 1977–1997 oli Hargi küla osa. Horma Jaan XVII saj algupoolel oli kirja pandud *Suur-Majala külas (praeguse talukoha suhtes teisel pool Lõõdla järve). Hiljemalt XVII saj lõpus on talunimi seotud praeguse asukohaga. Horma Petter näib olevat olnud peremees talus, mis on olemas ka 1685. a kaardil. Lisanime esimest kandjat Horma Jaani nimetatakse pärinevaks Kirumpää piirkonnast, 1638. a revisjon nimetab teda venelaseks (ein Reusz). Urvaste mõisa Horma talud on tõenäoliselt saanud Linnamäelt pärineva siirdnime. Nime keeleline päritolu on ebaselge. Huvitav võrdlus on Tveri karjala horma ’venelane’, mille kohta on küll arvatud, et nimetus on tekkinud külanimest Горма karjalaste ja venelaste asuala piiril. Võrreldavad murdesõnad hormaq ’augurida pastla ääres’, horm : hormaq ~ hormus : hormussõq ’ahvena kidalised uimed’, horm ’pähkli tupp’ sobivad lisanime aluseks suhteliselt halvasti. Sama kehtib läänemeresoome sõna horsma ’põdrakanep’ kohta, mis on küll ka vene keelde laenatud kujul горма. – ES
EAA.1270.1.264;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.104, L 1; KNAB;  LVVA.6828.4.467, L 1; Rev 1624/27 DL: 101; Rev 1638 I: 54; Virtaranta 1973: 469–471

Jõksi2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `Jõksi› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1681 Osina By, u 1790 Якушева, u 1866 Екшина, 1869 Екшино, 1882 Экшино, 1904 Jõksi, Э́кшино, u 1920 Jekšina, 1922 Eksi, Joksi.  B2
● XIX saj kuulus küla Saalessa (Залесье) kogudusse ja Koolina kogukonda. Kohanime aluseks võiks olla lisa- või eesnimi Jõks. Selle võimalik lähe on ristinimi Jakuš (Якуш), mis on iseloomulik Ukraina ja Valgevene nimekasutusele (ka perekonnanimi Якушев). Nimi pärineb ristinimest Яков (vanas kirjaviisis Іаковъ). Sõnalise lähtena võib kõne alla tulla якуш ’puusepp; puukaunistused majadel ja laevadel’ (V. Dal) ja якуша ’roheline konn; rohukonn’. Vrd ka Kagu-Eesti jõks, jõksma (luks, luksuma). K. Pajusalu arvates on võimalik mugandus ka otse a-lisest nimest (Jaksi › Jõksi). A. Šteingolde ei näe nimevariandil Экшино vene tausta. Vrd Jõksi1. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; PGM 1785–1792; RL 1922; Roslavlev 1976: krt 2; SeK: 34; Vasilev 1882: 349; Vene TK 126; Vene TK 420; VMS

Kangru3 [`kangru] ‹-le› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Valgu mõis), 1945 Kangru.  C1
● 1977–1997 oli Valgu küla osa. Külanimi on tõenäoliselt tekkinud talunimest, Vanamõisa külas on Kangru talu (arvatavasti 1782 hajatalu Kangro Mats Valgu mõisa all, 1798 Weber). Nime lähtena vrd kangur : kangru ’kangakuduja’ või ka kangur : kangru ’kivikangur’. Vrd Kangru2. – MK
EAA.1864.2.IV-8:124, L 126; KN; Mellin; Uuet 2002: 97

Kriiva ‹`Kriiva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1558 въ дер. Гривахъ, 1585–1587, 1627 пус. Гривы за Лидовскимъ озеркомъ (puustus), 1686 пус. Грива (puustus), 1869 Гривы, u 1920 Grivõ, 1922 Griiva, 1926 Griva, 1939 Kriiva.  B3
● Küla ja puustusena oli olemas juba XVI–XVII saj, XIX saj ka võsselok (Гривы). Kriiva asundus (endine puustus) ühendati külaga 1977, praeguseks on see tühjaks jäänud. Samas ka Kriiva järv ja soo. Kohanime lähtena tulevad arvesse kriiv : kriiva ’veskikivi osa; liivaseljandik; viltu’, vn грива ’(pikk) seljandik’ (ka ’pikad juuksed, karvad; veealune madalik’) või J. Truusmanni pakutud vn грива ’vanajõgi, jõe (kolmnurkne) suue’ ja läti grīva ’jõesuu’. Kõige tõenäolisemad on maastikuterminitega seostuvad seletused. Pihkvamaal on mitu Griva (Грива) nimega kohta, samuti Lätis (Grīva). Vrd Krivasoo. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ivanov 1841: 192, 227; KNAB; Pskov 1585–1587: 313; RL 1922; SeK: 55; Truusmann 1897a: 38; Truusmann 1897b: 12; Vasilev 1882: 74; Vene TK 420; VMS; Võrumaa 1926: kaart

Kropkuva [`kropkuva] ‹-`kuvva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kropkova ‹-he›, rahvakeeles varem ka Helbi-`Kropkova Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1788 Крепкова, u 1866 Карабкова, 1872 Крапково, 1903 Krobkova, 1904 Kropkova, Кропко́во, u 1920 Krapkova, 1948 Кробково.  C1
● XVIII saj mainitud külana, mis kuulus riigile ja allus Taeluva kogudusele. Ajalooliselt oli külas vaid kaks talu; 1977 liideti Helbi külaga. L. Vaba seostab kohanime (lõuna)slaavipärase sõnavaraga, vrd bulgaaria ĸраn ’karpkala’. Vene lähtena tuleksid kõne alla кроп ’till’, крапива ’nõges’, кропкий ’habras, õbluke, õrn, tilluke’, J. Truusmanni arvates кропинка ’tilgake; kübe’ (sama leedu keeles). Võrreldavad kohanimed on Lätis Krapesmuiža ja Krauka (vn Крапково), Poolas Krapkowice. Vrd Krabilova. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1903: 53; Hurt 1904: XVIII; KNAB; NL TK 25; Pskov 1885: 544; SeK: 56; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 31; Vaba 2014: 917; Vene TK 126; VMS

Kõola [`kõola] ‹`Kõola ~ -sse›, kohalikus pruugis Kõõla Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Vaimastvere-Ripuka mõis), 1411 Kovele, 1599 wieś Kiewła, 1601 Kowila, 1739 Köola.  A1
● L. Kettunen on võrrelnud kohanime sõnadega kõva ja kõu ning tuletanud esimesest kohanime võimaliku lähtena isikunime *Kõvo(i). Varasemate kirjapanekute alusel saame rekonstrueerida *kõ(u)vola. Selles võime eraldada järelliite -la ja esikomponendina võimaliku isikunime *Kõ(u)vo. 1977 liideti Kõolaga Kalju küla, mis tekkis 1921 Ripuka mõisa (1688 Rebbucks, 1758 Rippoca) asemele. Viimane on nime saanud omaniku (Rebuck) perekonnanime järgi. Endine Kemba (XVIII saj *Janoritsa) küla kuulub samuti a-st 1977 osaliselt Kõola ja osaliselt Selli küla alla. Ripuka mõisa maal, Kõolast põhjas oli varem *Nirgu küla (1411 Nůrka, 1514 Norcke, 1638 Niercko, 1795 Nirkokülla). – VP
EO: 88; ERA.14.2.717; PTK I: 99, 157, 205; PTMT: I, 87, 202; P XVI: 111; Stoebke 1964: 39; Tartumaa 1925: 252

Labõritsa ‹-`ritsa ~ -sse›, rahvakeeles varem ka Porovinka ‹-he›, kirjakeeles ka Laberitsa Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Бураве́нки, u 1790 буравенка, u 1866 Боровеньки, 1885 Laweritsa, Боровенки, u 1900 Буровенка, 1901 Porovinka, 1903 Боровиковская (kool), 1904 Laberitsa, Бураве́нки, u 1920 Borovenki, 1922 Buravenki, 1999 Labõritsa.  A2
● Küla kõrval on samanimeline järv (озеро Буравенское). XIX saj kuulus küla Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanime lähtena vrd Võru ja Lutsi labõrits ’lauritsapäev’, Seto labõra ’lohakas’. P. Päll pakub kohanime lähteks eesnime Laurits ‹ Laurentius. Vene nime seletuseks pakkus J. Truusmann läti sõna burvis ’võlur, nõid, maag’. Vene lähtena võivad sobida бурав ’puur, terava otsaga (metallist) tööriist’, боров ’kult, siga’ või бор (vanavene борове) ’mets’. A. Šteingolde ei pea viimaseid tõenäoseks. Mitu Borovenkõ (Борове́ньки) küla on Ukrainas, idaosas voolab Borova (Борова) jõgi. Vrd Puravitsa, Laura. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1903; Hurt 1904: XXIII; Hurt 1904–1907: II, 381; KN; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 65; Setomaa kaart 1999; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 6; Vasilev 1882: 37; Vene TK 126; VMS

Lagedi ‹-le› Jür – alevik Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Laakt, 1241 Lakethæ, 1422 Lakede, 1586 Lackedt.  C4
● Lagedi küla on mainitud 1241, mõisat 1397. Küla jagunes juba XVI saj Ülejõeks, Keskkülaks ja Kadakaks, kuigi Lagedi nime kasutati sageli ka keskse osa, Keskküla tähistamiseks või nende kolme ühisnimena. Lagedi mõisa ümber kujunes 1920. a-tel asundus, mis 1977. a asulareformiga jagati mitmeks osaks. Lagedi raudteejaama ümber kujunenud asulast ning Keskkülast moodustati Lagedi alevik. Ülejäänud asundus põhja pool nimetati Kopli külaks ning Lagedi mõis ise jäi piiride nihkumisega hoopis Jõelähtme valla Loo aleviku alale. Lagedi nimi pärineb sõnast lage : lageda; nime lõpu i-d võib ehk tõlgendada mitmusliku tüvena. Alevikuga liideti 1977 raudteejaamast lõunas olev Kopliküla (ei tule segi ajada praeguse Kopli külaga), mis näib olevat eeskätt XX saj kujunenud asula, ning ida pool asuv Keskküla, endise Lagedi küla ajalooline keskus. Kuhugi Lagedi mõisa lähedale jääb ka 1241 mainitud *Uusküla (Vsikylæ), mis esines veel XVI saj (1566 Uskülle). Vrd Lasnamäe. – PP
Bfl: I, 138, II, 799; EO: 17; Joh LCD: 468–469, 634–635; LCD: 47v; Rev 1586: 84; Simm 1975b: 575

Leivajõgi [leiva‿jõgi] HJn, Jür – jõgi Harju maakonnas, Pirita jõe parem lisajõgi, 1470 Leppe, u 1900 Р. Лейваеги.  C4
● Nime võimaliku lähtena tulevad arvesse sõnad leev ’lävi, künnis’ ja sm levä ’veetaim; samblakord; laugas, soosilm; vesine maastik’. – PP
Johansen 1925c: 74; Vene TK 42; Wd

Pajuveski [paju‿`ves´ki] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Karula mõis), 1739 Paio Weski (veski), 1765 im Paoweskischen Krug (kõrts), 1796 Pajowesk (küla), 1871 Paiowesk, 1913 Paelweski.  A2
● Pajuveski nimi esineb veski nimes 1739. Siis on mainitud ka hajatalus elavat kõrtsmikku. 1765 on nimetatud Pajuveski kõrtsi. XVIII saj lõpuks on ühest hajatalust kasvanud väike küla. E. Tarveli järgi ei tähenda paju selles nimes põõsast ega puud, vaid madalat niisket maad. – MA
BHO: 418; Mellin; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 105, 113, 176

Palvere [`palvere] ‹-`verre ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, mõis (Ravila mõis), sks Pallfer, 1241 Paltauere, 1468 Paldever, 1527 Palleuer (küla), 1694 Pallafer (mõis), 1726 Pallfer (mõis), 1796 Palfer, Palberi.  A1
● Külana mainitud XIII saj alguses. XIV saj on märgitud Paldevere vasallisuguvõsa. Palvere mõis rajati XVII saj, XVII saj lõpust enam dokumentides küla ei mainita. XIX saj lõpus müüdi mõisa maad taludeks. L. Kettunen kõrvutab nime sõnaga palistama, sm pallistaa, palle : palten ’äär, piir, serv’ ja vastetega sugulaskeeltest (nt liivi pāld ’mägi’, pālde ’mägine’, vepsa paude ’mäeserv’), ent ei välista tuletusalusena ka sõna palu (mitm om palude › *palde). Üks võimalik variant oleks veel a-line mitmusevorm palade (vrd ↑Palade). Lähtena tuleb arvesse ka mõni vana isikunimi. 1977 liideti Palverega ↑Lenderma ja Maardu küla. Vrd Palastvere. – TL
Bfl: I, 275; BHO: 426;  EAA.1.2.C-IV-64; EO: 278; Joh LCD: 534–535; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 314
Märkus. Täiendatud etümoloogiat. 2019-08-25T23:16:53.

Patjala [`pat´jala] ‹-`jalga ~ -sse› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kaarepere mõis), 1582 Pahial, 1584 Patkial, 1638 Pattiall, 1739 Patjalg, 1758 Pattjalla.  B2
● Kohanime kujunemise kohta on antud kaks erinevat seletust. L. Kettunen esitab Patjala nime koos teiste jala-lõpuliste kohanimedega. Ta toob aga teise võimaliku seletuse, mis seostab nime la-lõpuliste nimedega. Tuletise tüvena esitab ta pöördsõna pattama, patma ’pattu tegema; süüdistama’ tegijanime patja. P. Johansen esitab Saksjala puhul sõna saksajalg, mis võiks toetada lähtumist lõpust -jala. Tema teada märkis sõna saksajalg last, kelle isa oli sakslane ja ema eestlanna. Märgitagu ka seda, et meil on olnud rohkesti jalg-lõpulisi isiku- ja lisanimesid, mis on olnud ka lähtekohaks mitmele (ja)la-lõpulisele kohanimele. Patjala tihedam lõunaosa on endine Mõisamaa küla (1584 Moizoma, 1740 Patjalla Moisama). 1977 liideti Patjalaga ↑Roosna küla. – VP
EO: 50, 329; PA I: 107, 150; Pall 1997: 35–37; PTK I: 175; PTMT: II, 369, 372; SK II: 91–92

Perdaku ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis Perdagu ~ Pärdagu ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1686 Пердовка, 1780 Пердовка, 1792 Пюрдова, u 1866 Бюрдовка, 1904 Pärdagu, Perdagu, Пе́рдовка, 1920 Perdaga, 1922 Perdaku, 1923 Perdovka.  B3
● Küla mainitud Satserinna kirikuraamatus 1780 ning Pihkvamaa kaardil 1792. XIX saj II poolel kuulus küla Molosva (Моложва) kogukonda ja Satserinna kogudusse. Sõna lähtena võiks arvesse tulla Lõuna-Eesti perdun ’jõmpsikas’ (Se, Vas); võimalik on tuletus eesnimest Pärt (Pert : Perdi ~ Perde). J. Simm seletab külanime hüüdnimega Пердун või isanimega Пердунов ja Пердаков. Vrd пердение ’peeretamine’, пердак ’tagumik, kannikad’ ning пердун ’argpüks, lobamokk’. Vanavene nimena on registreeritud Пердунъ (XV–XVII saj) ning isanimed Пердаковъ ja Пердуновъ (XV ja XVII saj). A. Šteingolde näeb kohanime kujunemist järgmiselt: Perdaku ‹ Пердовка ‹ Пердов ‹ Перд ‹ Pärt. Vrd ka Vastse-Koiola ja Vastse-Otepää Pärdi talu (Plv, Ote). – AK
Academic; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307; Eesti TK 42; Hurt 1904: XX; Ivanov 1841: 244; Pskov 1792; RL 1922; SeK: 104; Simm 1970b: 139; Truusmann 1897c: 217; Tupikov 1903: 300, 688; Vene TK 126; VES; VMS; ÜAN

Pliia ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1585 Захарково, u 1790 Кожуха, u 1866 Захарина, 1904 Pliia, Заха́рино, u 1920 Plia, 1922 Plija, 1923 Pliija, Saharino.  C2
● Küla on 2010. a nimestiku järgi Üle-Pelska nulgas, ent seda on arvatud ka Koolina nulka. XIX saj kuulus küla Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Uusvada küla osa. Setos on levinud vene laensõna pliidanõ ’paekivine’ või pliit : pliida ’paas’. Et lähikonnas on paekivipaljandid ning karjäär, on see kohanime lähtena tõenäoline. Pliia (Плия) on ka eesnime Поплий (kreeka Πόπλιος/Poplios) hellitusvorme (↑Pupli). Vene eesnimi Захар on lühend nimest Заха́рия, mis tuleneb kreeka variandist Ζαχαρίας/Zacharias, see omakorda pärineb heebrea keelest. Pihkvamaal ja ka mujal Venemaal leidub hulganisti osisega Захар algavaid kohanimesid. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXIV; RL 1922; SeK: 110; Truusmann 1897b: 21; Vasilev 1882: 113; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Purtsi ‹`Purtsi ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas (Aakre mõis), 1628 Purtze Asa Wessky, 1782 Purz (karjamõis).  B1
● Purtsi veski paiknes sajandeid samanimelise jõe ääres. Purtsi karjamõisa maad olid enne 1920 jagatud talukruntideks ja moodustasid 1923. a andmeil küla, milles oli neli Purtsi talu. Tõenäoliselt tuleneb kohanimi kas hääbunud tuletisest *purdene (sõnast purre), nagu L. Kettunen oletas Lüganuse Purtse (1732 Purtsi) puhul, või isikunimedest Tiburtius ja Purtz (vrd 1504 Hans Purtz). Lähtena võib kõne alla tulla ka loodusnähtust kirjeldav purts-tüvi (vrd purtsama ~ purtsima ’purskama’; 1628 Rõn Purtzo Asa). Ammust ajast on kirjasõnas tuntud sealne rauaaegne linnamägi Vooremägi (1796 Berg Woromäggi). 1977 liideti Purtsiga ↑Niguri, ↑Pikasilla, Rootsi ja osa ↑Põrja külast. Vrd Purtsa, Purtse. – EE
BHO: 474; EO: 240–241; EVK; Hupel 1774–1782: III, 269; KN; Mellin; Rev 1624/27 DL: 149, 150; Tartumaa 1925: 392; VMS: II, 265; ÜAN

Pööni ‹-le› Se – küla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Seeridsä nulk), vn Лу́ковка, 1585 Луковкино, u 1790 луковки, 1849 Луковка, 1882 Луковка (Любаденцы), 1885 Pöni, 1897 Penik., 1903 Pööni, 1904 Pööni, Lukohka, Андре́йково, u 1920 Pooni, 1922 Lukovka.  A2
● XIX saj kuulus Kossolka kogukonda ja Irboska kogudusse. J. Hurdal on 1904 nime vene vastena ekslikult antud Андрейково, mis on paar kilomeetrit edelas asuva Alaotsa küla nimi. Samasugune eksimus võis juhtuda I. Vassiljovil 1882 nimega Любаденцы, kuid samas võis see vene pruugis paralleelnimena tähistada nii Pööni, Alaotsa kui ka Kurvitsa küla. Külal oli XIX saj kaks paralleelset seto nime, Pööni ja Lukohka, või olid need eri külaosade nimed. Pööni nime päritolu pole selge, vrd pöön ’kangatempel’ (Võru), põõn ’puidust või riidest kinnitus; löök’. Pööni küla oli ka Missos (↑Missokülä). Vene nime Луковка võimalikuks aluseks olev луковка on variant sõnast луковица ’sibul, lillesibul, lauk; õigeusu kiriku kuppel’. Lähtena võib kõne alla tulla ka лука ’looge, look’ (vrd Lauga jõgi Ingeris, vn Луга). Kohanimi Lukovka (Луковка) on levinud peamiselt Pihkvamaal ja Siberis (seal ka jõenimena). Vrd Alaotsa, Luke1, Luke2, Lääne-Nigula. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 2012: 40; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 258; Hurt 1904: XXIV; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 121; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 45; Vasilev 1882: 171; VMS

Püünsi [`püünsi] ‹-le›, kohalikus pruugis `Püintse ~ `Piintse Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1519 Bunysz, 1542 Pinniskulle, 1585 Punis, 1620 Pynnes, 1871 Pientse.  B2
● P. Johansen on 1471 mainitud Nyby küla pidanud samuti Püünsiks, sest küla on nimetatud koos Haabneeme ja Rohuneemega (Hapenes, Nybu unde Langnes), kuid ilmselt on tegemist siiski Uuskülaga. A. Viidas arvab, et nähtavasti on külaelanikud oma küla nimetanud „uueks külaks“ või „külaneemeks“ Rohuneeme suhtes. Küla nimi pärineb küll ilmselt rootsi keelest (Bynäs ’külaneem’), kuid see ei tähenda, et esimesed elanikud olid rootslased, nagu alates Johansenist arvatud on. Võimalik, et Rootsiga sidemeid omav püha Brigitta (Pirita) klooster (emaklooster oli Vadstenas), kellele Viimsi poolsaar XV saj-st alates kuulus, nimetas külasid rootsikeelsete nimedega. Juba varsti pärast esmamainimist, al 1542 (Pinniskulle) on nime algul b asemel p, mis viitab eesti keelele, pealegi on nimele liitunud eestikeelne -küla. 1716. a maanimistus, mis koostati küsitlemise teel, on Püünsi nimeks Picknehm. Tundub, et see ongi küla varasem nimi ja küla on hoopis vanem. Rootsikeelne Longenes (u 1375 Birgitta imeteo kirjelduses, millega põhjendati kloostri rajamist Eestisse) ja ka hilisemad Langnes (1471), Langnis (1539) tähendavad samuti pikka neeme. Johansen on arvanud, et see nimi tähistab Rohuneemet, sest küla on saanud oma nime pikalt ja kitsalt Rohuneeme poolsaarelt. Kumbki küla ei asu päris neemel, Rohuneeme asub sellest kagus, Püünsi lõuna-edelas, küll kaugemal lõunas. Püünsiga liideti 1977 osa ↑Rummu külast. Vrd Uusküla1. – MJ
Almquist 1917–1922: 292; BHO: 452; Collijn 1926: 134; Johansen 1951: 182–183, 321; Schmidt 1871; Viidas 1992: 93–94

Ruutsi ‹-le›, kohalikus pruugis Ruudsi ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 лѣдгина, 1866–1867 Б. Рудикова, 1882 Рудиково (2-e), Рудаково (küla ja otreez), u 1920 Ruutsi, 1922 Ruudsi, 1949 Рудниково.  C2
● Küla oli olemas juba XVIII saj, XIX saj lisandus otreez ja puustus, küla kuulus Saalessa (Залесье) kogukonda ja kogudusse. 1977–1997 oli jagatud Kalatsova, Plessi ja Tsirgu küla vahel. Kohanime lähtena tulevad kõne alla nimi Ruudi (‹ Rudolf, lisanimena olemas juba XVI saj), võrupärane ruug : ruu (omadussõnana `ruunõ : `ruutsõ) või ruutlikanõ ’ruuduline’ (Se). Vrd ruut : ruuda ~ ruudi ~ ruudu ’ruutjas, nelinurkne pinna osa, (heinamaa, põllu) mõõtühik, metsakvadraat’. Vene Рудик võib tuleneda eesnimest Рудольф, kuid tõenäolisemalt siiski sõnast руда ’veri, punane, roostene, (vase- või raua-)maak’. Petserimaal on Ruuda (Вруда) jõgi ja Pankjavitsa vallas Ruuda (Вруда) küla, Meremäe vallas Ruuda puustus (↑Jaanimäe). Ruutsi lõunaosa oli Väiko-Ruudsi (u 1790 Рудакова). Vrd Ringiste, Ruudiküla. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; NL TK 25; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 127; Truusmann 1897b: 64; Vasilev 1882: 277; VMS

-si – Eesti kohanimede lõpp.
● Erinevalt nimelõppudest -se ja -ste pole kohanimeliitel -si vastet üldsõnu tuletavate liidete hulgas, -si on ainult kohanimedele omane nagu ka -vere. Soome ja Karjala kohanimedes on mitmuse tüvi üldistunud sageli tarvitatavaist kohakäändeist, areng võis toimuda järgmiselt: isikunimi Miikkula → isanimi Miikkulainen → talunimi Miikkulaisi. L. Kettunen on oletanud ka eesti kohanimedes ühe -si lähtena käänamist Tammiste : Tammisis, kust on tekkinud üldistus Tamsi. V. Pall ja tema järel P. Päll on toonud näiteid Lõuna-Eestist, kus ste-nimede kohakäändeis esinevad i-mitmuslikud vormid, ja nentinud, et mingil määral on Lõuna-Eestis -ste ja -si vaheldus säilinud tänapäevalgi, seega on teatav hulk si-lõpulisi nimesid sama päritolu ste-lõpulistega. Mõlemad nimetüübid on lähtunud ne-liitelistest sõnadest, ühel juhul üldistus i-mitmuse tüvi, teisel juhul kujunes ste-line kohanimi. si-lõpulised asulanimed on sagedad Lõuna-Eestis (Hürsi, Karksi, Nursi), kuid asulanimedes levinud ka Põhja-Eestis (Silmsi, Nurmsi). Mõnikord on -si andnud varasema järelosa äralangemine, nt Kalesi (1241 Kallis senkau, 1283 Kallisenkawe). Lõpp -si võib olla pärit ka järelosast -selja (Järsi) või -salu (Tamsi). Vrd -ste, -se. – MK
EMK 2009: 275–276; EO: 199, 216; PTK II: 85–89; Päll 2012: 166

Solova ‹-sse›, kohalikus pruugis Solov´a ‹-he› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), 1585 Соловьево Фролово, 1652 Соловьево, u 1790 Соловьѣва, u 1866 Соловьева, 1904 Solovja, Соловье́во, u 1920 Solova, 1938 Соловья.  C2
● XVIII saj oli küla Taeluva koguduses, XIX saj kuulus Voronitsa (Воронкино) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. Liideti 1977 Kiislovaga. Kohanime eesti algupära võiks tuletada sõnast solu, solo, solustik, solostik ’riba, lagendik’. Vene algupära korral ei tulene perekonnanimi Solovjov (Соловьев) otse linnunimetusest соловей ’ööbik’, vaid lisanimest Соловей, mis omakorda võis olla muistne vene isikunimi. Lähtena pole välistatud ka vene соловый ’kollakas, heleda saba ja lakaga hobune’ (J. Truusmann). Solovjovo (Соловьёво) nimega külad on nii Pihkva- kui ka Ingerimaal, samuti mujal Venemaal. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXII; KNAB; RKKA; SeK: 142–143; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 70; Vasilev 1882: 297; Vene TK 126

Tabina ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ Tabinilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1561 Тапино, 1563 Топино, Топинская (vakus), 1588 Thopino, 1627 Topinna, 1638 Tappin, 1684 Tabinna, Tabina.  B1
● Vana küla, mida mainitakse ajalooallikates tihti sinna Liivi sõja ajal rajatud õigeusu kiriku tõttu. Enne Loosi mõisa alla jaotamist kuulus Tabina kokku praeguse Orava valla küladega, vakust nimetati põhiliselt *Vaigustõ nimega (1688 Wayguzicza, 1627 Waigositz). Tabina nime päritolu pole selge. Soomes eristatakse Tapani nimepesa (kreeka algnimest Στέφανος/Stephanos) ja rahvaluulest tuntud Tapio jumalusenime. Ka viimane esineb talupoegade keskaegsetes lisanimedes, nt Tapialan, Tapia, Tapio. Vastseliina Tabina nimes oleks na-lõppu lihtsam tõlgendada Stephanosest lähtuvaks, vrd Hans tapavaine 1556 ja Hendric tapanain 1560 Viiburis, Ивашко Табанов 1500 Venemaal. Ent kindel teise silbi -i- üleskirjutustes paneb lähtena pooldama muinasnime. -na võib olla ka slaavipärane lisanimeliide, mis on liitunud põlisele läänemeresoome isikunimele. Vrd Tabivere. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; PA I: 34, 35; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Selart 2016: 63–64; Sukunimet 1992: 600–602; Truusmann 1897a: 39; Tupikov 1903: Табанов; Stoebke 1964: 65–66; Vilkuna 2003: 177–178

Tamme5 ‹-le›, kohalikus pruugis harva Tammõ ‹-lõ› Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Tammen, 1730 Tammen, 1782 Tamme mois.  B1
● Tamme mõis eraldati Valgjärve mõisast faktiliselt 1730, erinevad omanikud olid kahel mõisal al 1786. Varem ulatus siia aladele *Valgi küla (↑Valgjärve). 1722 on kahe *Valgi küla talu, Mähä ja Keldu (Mæhe, Keldo) maad mõisale ära võetud. See on Tamme mõisa oletatav algus. Keldu talu säilis mõisa väheviljakal ääremaal Keldu järve ääres (1628 Kolde jerw). Tamme mõisa maad paiknesid mitmes lahustükis ja vahel on Tamme külaks nimetatud ka põlistalude piirkonda Valgjärve ning Saverna vahel (Tamme-Soodla, 1977 liidetud Savernaga). Tamme mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Puugi külaga. Mõisa nime tekkemotiiv pole selge. Nimi pärineb puunimetusest tamm. Kahel mõisanimel, Rõngu ja Kanepi Tammel, on saksa keeles lõpus -n (Tammen), mida võib tõlgendada daativi käändelõpuks. See muudab tõepäraseks oletuse, et Valgjärve mõisa uut karjamõisat hakati esialgu nimetama maastikus leiduva tammepuu järgi, saksa zu ’juures’ nõuab daativi. Isikunimi on selle nime lähtena vähem tõenäoline. Vrd Tamme4, Tammõkülä. – ES
BHO: 578–579; Hupel 1774–1782: III, 276; PA I: 77; Rev 1624/27 DL: 110; RGADA.274.1.174:456, L 449p; Stryk 1877: 215–216

Torma1 [`torma] ‹`Torma ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tõrma Trm – alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, 1493 (Df) Torma, 1624 (Dorff) Tormes, 1686 Tormahoff, 1695 Torma Kyrkus, Torma kylla.  C1
● Mõis, hiljem asundus ja asund, a-st 1977 alevik. L. Kettunen on esitanud nime võimalike vastetena soome keele apellatiiivid törmä, termä. Lisatagu, et soome keeles on sõnal enamgi murdevariante, näiteks termäs, törmäs, termi ’küngas, kõrgem koht, järsak jne’. On võimalik, et eesti keeles esines ka üldnime tagavokaalne variant *torma(s), *tõrma(s) ja ka *tirma(s). Selline oletatav üldnimi sobiks lähtena Eesti nimereale Torma, Tõrma, Tirma (Lai). Mõisa varasem nimi oli *Paadevesti (1493 Pattoves, 1758 Alt und Neu Padefest, 1834 Tormahof, Hoflage Padefest), mille päritolu on ebaselge. Mõis asus XVIII saj-ni praeguse Vanamõisa kohal. 1977 liideti Tormaga ↑Lullikatku alevik. ¤ Torma kirik ehitatud sinna, kus Tõrma küngas olnud. Selle järele hakatud kirikutki Tõrmaks hüüdma, pärast muudetud aegamööda Tõrma nimi Tormaks, nagu nüüd üteldakse. (1932–1933) Vrd Vanamõisa4. – VP
EO: 123–124, 296; KM: E 8° XII 80, 254 – 1932–1933; LGU: I, 616; PTK I: 169, 245

Tromsi ‹`Tromssi ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Trompsi ~ Trumpsi Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Peri mõis), 1817 Tromsi Jaan, 1839 Trumsi (karjamõis).  B2
● Peri mõisa karjamõisa kohale tekkinud küla, karjamõisa nime aluseks on talupoja lisanimi, mis ilmub allikatesse XIX saj hakul. Lisanime aluseks võiks olla inimest iseloomustav sõna tromps ’mossitaja’, nt trompsih huuliga ’pruntis huultega, mossis’. Nime lähtena pole võimatu ka mugandus *Tromša haruldasest vene ristinimest Тромед (tavaliselt siiski Tronja, Medja). Tromsiga on 1977 liidetud Laanõ (Laane) küla ja Saarjärve (↑Saarjärv). Soessaarõ talud Tromsi kaguosas kuulusid varem Saarjärve mõisa alla. – ES
EAA.3147.1.180:102, L 193; Petrovskij 1966; Rücker; VMS

Ulglaht [`ulg‿`laht], kohalikus pruugis `Ulk‿`laht Kuu – järv Harju maakonnas Kuusalu vallas, 1881 Ulklacht.  B1
● Väike madal rannajärv Viinistu külast läänes, mida nimetatakse ka laheks. Ta on ühenduses Hauaneeme merelahega madala ja kitsa kivise lohu, Ulgjuoma kaudu. Suurvee ja põhjatormide ajal on ühendatud merega, eriti suvel esineb selgekujulise järvena. Madalikku u 5 km kaugusel Juminda rannast, tähtsat kalapüügikohta, kutsutakse Ulgmadalaks ehk Ulkmatalaks, väikest neeme Pedassaare põhjarannas Ulkmise otsaks. Algusosa pärineb rannamurde sõnast `ulgu ’lage meri külast kaugemal, avameri’. – MJ
KN; Vilbaste 1956: 253, 1033; VMS: 602

Vaalu ‹`Vaalu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Vaala San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Wahlenhof, 1516 Walmesz (mõis, küla), 1582 Walmakul (küla), 1584 Walmas (mõis), Walmakil (küla), 1627 Walmes (mõis, küla), 1782 Walo mois.  B2
● 1366. a-st on teada aadlik Henneke von Walmus, kes arvatakse pärinevat Vaalu mõisast. XVIII saj lõpus muudeti Vaalu Kuigatsi mõisa karjamõisaks. Vaalu mõisa ase ei jää praeguse Vaalu küla piiresse, vaid Mägiste küla alla Jaanimäe (lauda) krundile. Nimes sisalduv sõna näib olevat nii eesti kui ka saksa keeles tugevasti lühenenud. Selle tähendus pole teada. Varasem nimekuju võib olla alamsaksa keeles tüüpiliselt e-liseks muutunud *valma(s). Sellel juhul oleks hea võrdlusalus sõna valgma. Valgma ei tähenda Eesti kohanimedes ainult paadisadamat või muistset veeliikluse oskussõna. Nt Valgma metsa Võnnus on kohalikud elanikud kirjeldanud kui kohta, kuhu veed kokku valguvad ja kust Luutsna jõgi saab alguse. Tähelepanu äratab Vaalu mõisaaseme all paiknev võimas soine laiend muidu kitsal Kuigatsi oja orul. Pole võimatu, et just seda kohta on esialgu nimetatud *Valgmaks. XVII saj oli mõis panditud Schillingitele, kelle perekonnanime järgi on mõisa saksakeelne nimi olnud ka Schillingshof. Vaaluga on 1977 liidetud Lombi küla (1970). Vrd Valgma, Valma. – MF
Bfl: I, 56; BHO: 636; EVK; Faster 2013b: 42–43; Hupel 1774–1782: III, 290–291; LGU: II, 207; PA I: 72, 131; Rev 1624/27 DL: 158

Vellavere ‹-`verre ~ -sse› Nõo – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Aru mõis), 1582 Welewer, 1638 Wellower, 1796 Wöllafer; sks Wellafer.  A3
● L. Kettunen oletas vere-lõpulise kohanime algusosa lähtena kas sõna veli : velle ’vend’ või väli : väl´lä. Võimaliku vastena võiks kõne alla tulla pigem muistne isikunimi Wele ~ Welle või isegi sõna võllas : `võlla. ¤ Vellavere külas olid talud Koke, Märdi-Antsu, Matsi ja Jakobi, ei mäleta, kas Reinu kah. Kõik olid mõisa koka pojad. Kokk oma poegadega asus elama. Peatalu oli Koke, Matsi-nimeline poeg asutas Matsi talu, Jakob Jakobi talu, Märt ja Ants said Märdi-Antsu. Hakati hüüdma „veerend vellede“ talud, seal kus veerend velled elavad – veeresid mõisast ära. Pärast rahvas lühendas ära Vellavereks. Ei mäleta mitte, kas Reinu talu ka sinna käis, kas Rein ka poja nimi oli. Niipalju siis tean Vellavere asutamisest. (1958) Vrd Võlla1, Võlla2. – EE
BHO: 662, 685; EO: 304; KM: RKM II 83, 475/6 (1) – 1958; Mellin; PA I: 48; Rev 1638 I: 111; SK I: 501; Stoebke 1964: 75

Vingerja ‹-le› Saa – paik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Kilingi mõis), u 1900 Вингерья (küla), 1923 Vingerja.  A2
● 1977 liidetud Kikepera külaga. Küla asub soosaarel Ilvese raba ja Tildriraba vahel, viimane on veel Mellini atlases märgitud järvena. Soonimi Wingerja Soo esineb sealkandis 1802. Nimi pärineb kalanimetusest vingerjas, vrd ka vingerdama ’looklema’. Varasemal ajal on Vingerja esinenud lisanimena Vigala khk-s (1765 Wingerya Hinrich). – MK
EAA.3.1.497:179, L 165p;  EAA.2072.5.778, L 1; KNAB; VMS; ÜAN

Voropi ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Vorobi ‹-he› ~ Voropi’ Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Raakva nulk), ? 1561 Воробьево, 1627 Воробьева, 1652 Воробьево, 1781 бритикова, воробьева, 1785 Бритикова, 1903 Worobi, 1904 Vorobi, Воробье́во, 1928 Voropi.  A1
● 1977–1997 oli Vaartsi küla osa. Värska kirikuraamatuis 1781–1784 ja 1785–1792 on esitatud venepärased nimekujud. XIX saj kuulus Säpina kogukonda ja Petseri kogudusse. Seto algupära puhul võib lähtuda sõnadest vorp, vorpma ’vorpima’. Vene algupära korral võiks tõenäoline nimevaste olla вороп ’kallaletung, röövimine; vaat, tükk’, kahtlasem on вороба ’sirkel, ringikujuline ese; pars’. Nimi võib siiski tuleneda ka lisanimest Воробьев (‹ воробей ’varblane’). A. Šteingolde näeb võimaliku lähtena kohanime *Воробьи. L. Vaba arvates on oro-järjendit sisaldavad kohanimed väga vanad, pärinedes Vana-Vene ajast, sest on osalenud idaslaavi keeltele omastes häälikumuutustes. Vrd Senno Vorobjovskaja gora, Koke Vorobi (Rõu, ↑Vadsa). Vene nimekuju Бритикова seletuseks võiks olla бритие ’lõikamine’ või murdeline бриткой ’terav (nuga)’. Nimi võib tuleneda lisanimest Бритиков. – AK
Dal’ 1880–1882; Hurt 1903: 238; Hurt 1904: XVI; Ivanov 1841: 189; SeK: 189; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 54–59; Truusmann 1897a: 43; Vasilev 1882: 54; VMS; Värska KR 1780–1794

Võtikvere ‹-`verre ~ -sse› Trm – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Wottigfer, 1624 (Die) Wöttickfersche Wackke, 1697 Wottickferrast, 1758 Wottigfer.  A1
● Mõis eraldati Laius-Tähkverest ajavahemikus 1758–1782, selle kõrvale tekkis XIX saj samanimeline küla. L. Kettunen oletab kohanime algusosa võimaliku lähtena isikunime ja toob ka võrdluseks tuletise tegusõnast võtma: võtik ’-võtlik’. Vrd ka isikunimi *Võtteli. 1977 liideti Võtikverega ↑Ersiku, Jõemetsa (1922 ka Nirkoja), Kolgametsa (1922 Kolga), Saaremetsa (1922) ja Teelahkme-Luige (1945) küla ning Tellise asundus (1970). – VP
EO: 296; Mägiste 1929; PTK I: 282

Välgi ‹`Välki ~ -sse› MMg – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Elistvere mõis), 1584 Walgi, ? 1627 Welckküll, 1811 Welgi.  A3
● Varemalt vene asustusega küla. Väljakaevamiste andmetele tuginedes oletas A. Moora, et see on rajatud XIII saj ida poolt Peipsit tulnud asunike poolt. Seevastu I. Arens mainib vastupidist suunda: väljarännet Välgist XIX saj Oudovamaale. Praegugi on Pihkva oblasti Pljussa rajoonis Pljussa alevi lähedal Vjalki (Вя́льки) küla. Nime lähtena tulevad eesti sõnadest V. Palli arvates kõne alla välk : välgu, mis ei tähenda üksnes pikset, vaid Kesk-Eestis ka lagendikku (heinamaad) metsas või hoopis suurt tükki põldu, metsa või heinamaad. Lisaks sobiks tähenduslikult sm välkki ’tühi, söötis’. 1977 liideti Välgiga Kivinõmme (1970) ja Välgi-Alajõe (1582 Aloge) küla. – PP
Arens 1994: 32; KNAB; Moora 1964: 28, 100; PA I: 106, 148; PTK I: 282; PTMT: III, 510