[KNR] Eesti kohanimeraamat

Tori1 ‹-sse› Tor – alevik Pärnu maakonnas Tori vallas, mõis, sks Torgel, 1528 Turgila, 1560 Turgel (mõis), 1797 Torri M., 1923 Tori (asundus ja kirikuasundus).  A1
● XVI saj oli Tori mõis Pärnu ordukomtuuri peamõis, hiljem erakätes, siis kroonumõis, mis 1854 läks Liivimaa rüütelkonnale rendile hobusekasvatuse sisseseadmiseks. 1930. a-tel hobusekasvatuse suunaga riigimõis. Alevik hakkas kujunema XIX saj lõpus, kuid kandis kuni a-ni 1977 Tõia küla nime (taluna 1720 Toya Andres, külana 1855–1859 Тоя, u 1866 Теіакюля). Aleviku moodustamisel liideti sellega Tõia asund. Tori nime lähtekohaks on isikunimi, vrd Thore Sunde XVI saj Eestis ja soome Tori, Thorijo, Torria, Torrio jne. L. Kettunen tunneb Pärnu-Jaagupist Tõija Mardi talu, praegu Tõia nime all (↑Libatse). See nimi tuleneb samuti isikunimest, vrd mehenimesid Teije, Teye, Teio, Theye, Theyo, Thei. Tori alevikuga on liidetud väiksem osa Kose külast (↑Oore). – MK
BHO: 602–603;  EAA.298.2.71, L 8; EAA.567.3.160:119, L 116; EAN; ENE-EE: IX, 482; EO: 48; KNAB; Mellin; Pärnumaa 1930: 435, 549; Stoebke 1964: 69; Tiik 1976a: 417; Vene TK 126

Tori2 ‹-sse› Tor – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Torgel.
● XIII saj kuulus ala arvatavasti ↑Alempoisi muinaskihelkonna juurde. Omaette kirikukihelkonnaks sai Tori 1634. Orduajal kuulus ala Pärnu komtuurkonda ja Rootsi ajal Pärnu linnuselääni. Orduajal oli Toris püha Maarja kabel, mis hävis XVI saj lõpuks. XVII saj II poolel olid Toriga ühendatud ka Häädemeeste ja Tahkuranna. Pärast vahepealset puukirikut ehitati Torisse 1852–1854 nüüdne kivikirik. Vrd Tori1. – MK
BHO: 602; ENE-EE: IX, 482

Tori3 ‹-sse› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, 1402 Torvere, 1585 Torri (talurühm).  B1
● Tori mõisat on mainitud 1686. 1920. a-test kuni 1977 oli mõisa maadel Tori asundus, nimetatud ka Torimõisaks. 1977 liideti asundus Näsuvere külaga ning mõisa järgi olnud vana Tori küla Poakaga. 1997 taastati Tori külana endine asundus. Külanime 1402. a mainingus on Torvere kõrvuti Näsuverega, millega paaris esineb hiljem ka Tori, ilmselt on nimi algselt olnudki vere-lõpuline. Algusosa lähtub algselt isikunimest, kuid siin võib-olla ka kohanimest. Vrd Tori1. – MK
BHO: 605; Ungern-Sternberg 1912a: 19, 20