[KNR] Eesti kohanimeraamat

Hurda ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis), 1638 Hurta, 1684 Hurta Laur, Hurta Todz och Andres, 1765 Dorf Sure Hurda.  B2
● Sänna mõisas oli XVIII saj kaks Hurda küla. Neist vanem on see algtalu ja talurühm, mis pärast Kõrgepalu mõisa eraldumist jäi Kõrgepalu alla (1627 Hurta lisanimi Pillilogo külas, 1765 Weiko Hurda) ning liideti 1977 Kõrgepalu külaga. Pärlijõe-äärset Hurda küla nimetati XVIII saj Suure-Hurdaks. Hurda lisanimi on kõige tõenäolisemalt tekkinud võrdlusest hurdakoeraga. Välistatud pole ka teistsugune etümoloogia, nt seoses sõnaga hurtsik ‹ alamsaksa hort ~ hurt. Hurda kagupiirile Kängsepä külaga jäävad Hiire talud. Vrd Laitsna-Hurda. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401; EES: 81; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 190

Suuremõisa1 [suure‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas, mõis, sks Großenhof, 1633 Grossenhof, 1732 Sure m., 1798 Grosenhof, Suure M.  C3
● 1519. a kirjapanekus nimega hoff tho Poylow ’Pühalepa mõis’, 1560 Poylipe. 1920. a-test Suuremõisa asundus, al 1977 küla. Suuremõisa nime sai saare suurima ja vägevaima mõisana. Ka Pühalepa valda nimetati 1935. a-ni Suuremõisa vallaks, rahvapäraselt Suurevallaks. C. Russwurmi järgi olevat pärimuse kohaselt Suuremõisa asemel seal leidunud allika järgi varem olnud Suur-Hallikaküla ja ka Suuremõisat olevat alguses hüütud Hallika mõisaks. – MK
BHO: 91; HK: 28, 234; Ligi 1961: 374; Uuet 2002: 54

Suuremõisa2 [suure‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Vor – küla Lääne maakonnas Vormsi vallas, mõis, rts Magnushov [maŋnũs`hoov], erts Storhovet [`stu(u)r-huue] ~ Hovet [hu(u)e], sks Magnushof, 1732 Hiorootsi sure mois.  A4
● 1604 läänistas Rootsi kuningas lipnik Magnus Brümmerile Bussby küla, kuhu ehitati väike mõis. 1625 ja 1645 mainitakse mõisat oma asutaja nimega Magnushof, ajuti ka Hof Busby, Bussby herrgård, Nyhof, Grossenhof jne. Saare rootslaste murdes kinnistusid nimekujud Storhovet ’suur mõis’ või lühidalt Hovet ’mõis’. Mõis oli hiljem XVII saj De la Gardie ja Königsmarcki perekondade omanduses. 1753 läks Suuremõisa ja väike ↑Söderby mõis ehk kogu Vormsi saar Stackelbergide valdusse, kuni Vene riik selle 1894 ära ostis. 1917. a revolutsiooni ajal saarele paigutatud Vene sõjavägi lõhkus mõisat, millest sai alguse selle allakäik. Eestikeelne nimi on rootsikeelse kohaliku nime tõlkelaen. 1920. a-test oli Suuremõisa asundus, al 1977 küla. Suuremõisa piiresse kuuluvad omaaegsed asunduspiirkonnad Bussby (erts Bussbe [`bũsbe]), Kärret (erts Kärre) ja Tompo [tompu]. – MB, MK
Aman 1992: 388; BHO: 332; Johansen 1951: 274, 278; Kanarbik 2003: 12–15; Lagman 1964: 38, 41, 133–134, 139, 262–263; Russwurm 1855: I, 105–106, 108, 121; Söderbäck 1939: 93–95; Thor-Helle 1732: 320; Tiberg 1951: 138–140, 154; Wieselgren 1962: 33, 36, 40–42, 44, 53, 104–105

Suurõ-Ruuga ‹-le›, rahvakeeles ka Ruuga ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Suure-Ruuga Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1638 Raug Tods (talu), 1684 Rugen Külla, Rugakylla, Grosse Rugen, 1765 Dorf Sure Ruga, 1798 Rouge (küla).  C2
● Rõuge kandi vana keskusküla järeltulija, mille nimega sama päritolu peaks olema ka Rõuge enda nimi. 1588 mainitud vardjaskond Siolo Rewga küündis lisanimede põhjal otsustades isegi Nursi kanti, kuid selle ajalooline tuumik võis kunagi asuda Ruugal. Ruuga vardjaskonda kuuluvatele maadele tekkis XVI saj ka Rõuge mõis. Uusaegne Suurõ-Ruuga küla arenes siiski ühest algtalust (1684 neli talu). Suurõ-Ruuga ja Väiku-Ruuga olid 1977–1997 liidetud Ruuga külaks. Nime diftongi lihtsustumine pikaks u-ks võib olla tingitud talupoegade lisanime ja uuema külanime jäämisest teisevälteliseks, erinevalt mitmusevormis ja III vältes ↑Rõuge nimest. – ES
EAA.308.2.178; EAA.308.2.180; EAA.1268.1.401:251, L 245p; Mellin; PA I: 36; Rev 1638 I: 198