[KNR] Eesti kohanimeraamat

Solova ‹-sse›, kohalikus pruugis Solov´a ‹-he› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), 1585 Соловьево Фролово, 1652 Соловьево, u 1790 Соловьѣва, u 1866 Соловьева, 1904 Solovja, Соловье́во, u 1920 Solova, 1938 Соловья.  C2
● XVIII saj oli küla Taeluva koguduses, XIX saj kuulus Voronitsa (Воронкино) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. Liideti 1977 Kiislovaga. Kohanime eesti algupära võiks tuletada sõnast solu, solo, solustik, solostik ’riba, lagendik’. Vene algupära korral ei tulene perekonnanimi Solovjov (Соловьев) otse linnunimetusest соловей ’ööbik’, vaid lisanimest Соловей, mis omakorda võis olla muistne vene isikunimi. Lähtena pole välistatud ka vene соловый ’kollakas, heleda saba ja lakaga hobune’ (J. Truusmann). Solovjovo (Соловьёво) nimega külad on nii Pihkva- kui ka Ingerimaal, samuti mujal Venemaal. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXII; KNAB; RKKA; SeK: 142–143; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 70; Vasilev 1882: 297; Vene TK 126