[KNR] Eesti kohanimeraamat

Selja3 ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Selja Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, sks Selgs, 1241 Sellægæl, 1249 Solgale ~ Salgalle, 1359 Sellegelle, 1402 Selgel, 1425 Zellyel, 1517 Silliell, 1615 Sälloell, 1726 Selcks, 1796 Selgs (mõis), Selja (küla, veski), u 1900 Сельгсъ (küla).  B2
● Küla oli Taani hindamisraamatus esmamainingu ajal üks suuremaid. Küla maile rajati ajavahemikus 1425–1470 Selja mõis (varasemad nimed Tolsburg ja Zelegel) ning 1471 Toolse linnus. XVIII saj sai Seljast iseseisev peamõis, mõisakeskus viidi Toolselt üle Seljale. XIX saj II poolel hävis Selja küla tules ning uuesti ehitati see üles rohkem hajali paiknevate krunditud taludena. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele Selja asundus (selle põhjapoolne osa oli 1970. a-tel Põlluküla), mis liitus 1977 Selja külaga. Nime algusosa on nii P. Johansen kui ka L. Kettunen sidunud sõnaga selg : selja ’seljandik, mäehari’, ent ka ’ühesugune laiuv ala’ (vrd ka Seli ja Selli küla). Kettunen on kirjapanekute lõppu -gel seletanud sõnaga -küla. Selja karjamõis oli Ernemaa (sks Ernema) praeguses Toolse külas. Vrd Selja2, Toolse. – MA
BHO: 543; EM: 66; EO: 94, 256; EVK; Joh LCD: 281, 598–600; Joonuks 1969: 44; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Särg 2007: 147

Selli ‹-le› Sim – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Sellie, 1241 Silgele, 1564 Selge, 1732 Selje, 1796 Selli (küla, kõrts ja veski).  C4
● 1411 kuulus Selli küla (Tzelligel) Kärkna kloostrile, hiljem Liigvalla kloostrimõisale. 1920. a-tel Selli asundus, mis 1977 ühendati külaga. Nimi liitub Seli-nimedega, lähtekohaks on selg : selja. V. Palli vihje kohaselt võiks seda võrrelda Juuru Seli külaga (1241 Selkius). L. Kettunen on oletanud, et vorm seli on tekkinud selg-sõna mitmuse tüvest. Eesti kohanimedes tuleb Seli arvukalt esile nii lihtnimena kui ka liitnime osisena. Nimekuju Selli võib olla mõjutatud vanast kirjaviisist. Vrd Seli. – MK
EO: 62; Joh LCD: 604–605