[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 9 artiklit

Järvamaa [järva`maa] ‹-le› = Järva maakondmaakond Kesk-Eestis, u 1720 Järwa-Ma; sks Kreis Jerwen, Kreis Weißenstein, vn Вейсенштейнскій уѣздъ.
Järvamaa on üks muistseid maakondi, mis oli olemas juba XIII saj, seda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (1212 in Gerwiam, hiljem Gerwa, in Gerwam) ja Novgorodi kroonikas (1214 иде князь Мьстиславъ съ новгородци на Чюдь на Ереву ’läks vürst Mstislav novgorodlastega eestlaste vastu Järvamaale’). Taani hindamisraamatu andmetel koosnes see kolmest kihelkonnast, millest nimeliselt on teada vaid Henriku kroonikas mainitud *Lõpekund (Loppegunde, äärmine vastu Virumaad, kas hilisem Ambla ja Järva-Jaani või Koeru). Hiljem liitus Järvamaaga ka ↑Alempoisi muinasmaakonna põhiosa, Türi khk kuulus Viljandimaa alla kuni 1560. Sealt alates jäid piirid püsima sajanditeks. Maakonnad kaotati 1950 ja Järvamaast moodustus mitu rajooni, sealhulgas Paide rajoon. Nüüdsed piirid sai rajoon, kui sellega liideti 1959 Türi rajooni osi, 1962 Põltsamaa rajooni osi ja Tapa rajoon. 1990 taastati maakonnad, Paide rajoonist sai Järvamaa. Järvamaa nime lähteks on nimeuurijate arvates sõna järv, tõenäoliselt ei ole silmas peetud ühte suurt järve, vaid järvede kogumit (kuigi Järvamaa on üks järvevaeseimaid maakondi, ka minevikus pole seal suuri järvi olnud). Kui L. Kettuneni arvates on Järvamaa nime 2. silbi a põhjustatud assimilatsioonist (sarnastumisest lõpposaga -maa), siis M. Norvik leiab, et Järva kajastab sõna vanemat esinemiskuju *järvä või *jarva, mis nii vanas kohanimes on säilinud (vrd ka liivi jōra ’järv’). E. Tarvel oletab, et tegu on balti laenuga (*jaurā, vrd leedu jaura ’märg, raske, viljatu maa; savi- ja porisegune soine maa’, jauras ’soo-äärne maa, soine, allikane koht’, jaurus ’soine’), sel juhul oleks Järvamaa nime vanus ehk dateeritav vanemate balti laenude tulekuga meie keelde 3000–4000 aastat tagasi.PP
ENE-EE: IV, 166–167; EO: 263–264; HLK: XV, 7; Joh LCD: 104; KNAB; Norvik 1963: 224–228; Tarvel 1979: 31–35; Uuet 2002: 177–178, 184; Vestring 1998: 21

Kaarma2 [`kaarma] ‹-leKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis).  B4
Küla arvatakse olemas olnud juba XIII saj, 2,5 km lääne pool Kaarma-Kirikukülas on ka Kaarma maalinn. Kaarma mõis (sks Karmel) rajati XVI saj, küla oli sellest lõunas. Tänapäeva Kaarma külale vastabki vana küla (Mellinil 1798 Kertiper, 1855–1859 Кармель); Kaarma ehk Vana-Kaarma mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus sai nimeks ↑Asuküla. A-tel 1977–1997 kandis Kaarma nime ↑Kaarma-Kirikuküla, praegune Kaarma küla aga oli liidetud Uduverega. Kaarma külla kuulub osaliselt 1977 liidetud Väljaküla (1798 Welja, 1922 Välja). Vrd Asuküla1, Kaarma1, Kaarma-Kirikuküla. – MK
BHO: 186;  EAA.298.2.71, L 6; EM: 121; KNAB; Mellin

Koiva1, kohalikus pruugis ka Koiv ~ Koova (Har), Kᵘoju ~ `Kuova (Lei), Koeva (San), Kuiva (Se, Vas)jõgi Eestis ja Lätis, läti Gauja, 1224–1227 Coiwa ~ Coiwe, 1226 Thoreda, 1248 Coiva; sks Treider Aa, die Livländische Aa.  B3
Koiva on Läti kõige pikem jõgi (452 km), millest 22 km ulatuses on see Eesti-Läti piirijõgi. XIX saj uurijad on olnud seisukohal, et nimi tuleneb eesti sõnast kõiv ’kask’, mis on Salatsi liivis küu, Kuramaa liivis kõuvõ ja kȭvaz. See seletus ei ole tõepärane sõnade tüvevokaali tõttu, milleks on enamasti o või u. Veel on pakutud, et nimes võiks sisalduda sõna koib ~ koiv : koiva ja sel juhul oleks tegemist võrdlusnimega (jõgi nagu koib maastikus, mille kaldaid mööda sai jalgsi käia), ent Koiva on veel üsna hiljuti olnud parvetatav jõgi, nii pole olnud põhjust selle kaldal jalgsi matkata. V. Reiman on arvanud, et kuna rahvalauludes esineb nimevariant Kuiv, on tegemist „kuiva“ jõega. Koiva on suhteliselt suur jõgi, mis ei kuiva päriselt ära mitte kunagi, seetõttu ei ole „kuiva“ motiiv usutav. Läti uurijad on nime aluseks pakkunud leedu sõna gaujá ’kari, rahvamurd, hunnik’ või läti govs ’lehm’ vms, ent ükski seletus pole piisavalt põhjendatud. Mitmed uurijad peavad kõige tõenäolisemaks seletust, et läti Gauja võiks tuleneda indoeuroopa tüvest gou- ’kisendama’ ja viidata häälele, mida jõgi teeb. W. Schmid toob nimenäiteid, mis esinevad nii Lätis, Leedus kui ka vanapreisi aladel ning kuuluvad Gauja nimega samasse pessa, seega võib tegu olla muinaseuroopa või balti tüvega. Schmid võrdleb Gauja nime saksa sõnaga Gau, mis tähistab harilikult piirkonda orus vee ääres ja võib olla germaani keeltes substraatne sõna. Kohanimede põhjal võiks selle tähendus olla ’maajõgi või jõgi, mis viib orgu asulate juurde, kuid pole liikumisteeks kuhugi kaugemale’. Muistne nimeandja võis ehk võrrelda Koiva (Gauja) jõge lähedal oleva Väina jõega, kuivõrd Väina on muistne tähtis veetee, Koiva aga lihtsalt sisemaale viiv jõgi. Igatahes pole Koiva nimi läänemeresoome päritoluga, sest P. Kallio arvates on algbalti *gaujā omapärane tuletis ja algläänemeresoome *koiva on laen sellest. Saksa traditsioonis on jõenimi Aa (= Skandinaavia å) tähistanud lihtsalt mingi piirkonna suurt jõge, Koiva puhul Liivimaa kõige suuremat jõge. Nimevariant Treider Aa ja teised sarnased kujud viitavad Turaida linnusele.MF
Bušs 2003: 27–29; ENE-EE: III, 123; HLK: 62; Kallio 2015: 38–48; Kluge 2002: Gau; KNAB; Koivulehto 1986: 170; LGU: I, 4, 19; Reiman 1916: 25–32; Schmid 1998: 145–153

Kuremaa [kure`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kurema Palalevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Jensel, 1582 Korymek, 1588 Curomegga, Curro Moizam alias Jenzel, 1627 Curro Moisa oder Jensel, Kurromeggi (küla).  B2
Mõis on tekkinud hiljemalt XVI saj küla asemele. 1921. a tekkis Kuremaa asundus, mis 1977 muudeti alevikuks. Nagu näha, eksisteerisid paralleelselt nimed *Kuremägi ja *Kuremõis. Hiljem sai neist üks nimi *Kuremäe, nii mõisa kui ka küla nimena, milles hiljem asendus järelosa järjendiga -ma(a). Selline muutus kohanimedes on küllalt levinud. Kurg on esinenud ka isikunimena. Varasemates kirjapanekutes on 2. silbis o, mistõttu lähtesõnana võiks kõne alla tulla ka kuru. Mõisa saksakeelse nime Jensel päritolu on teadmata.MK, VP
EO: 116; Liitoja-Tarkiainen 2000: 81; PA I: 104; PTK I: 39, 93; Tartumaa 1925: 349

Liivimaa [liivi`maa] – ajalooline haldusüksus, mis hõlmas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, läti Vidzeme, liivi Līvõmō, sks Livland, poola Inflanty, 1535– lifflandi maell, 1638 Lÿfflandi Mah, 1708 Liwa Ma, 1854 Liwi-ma, Liiwlandi-ma.
Liivimaa nimel on läbi aegade olnud vähemalt viis tähendust: 1) muistne liivlaste asuala Liivi lahe ümbruses enne sakslaste maadevallutust; 2) nn Vana-Liivimaa, sakslaste valdusse läinud alad praegusel Eesti ja Läti alal (sh Eestimaa ja Kuramaa, ulatus eri aegadel varieerus); 3) Üle-Väina hertsogkond, pärast Vene-Liivimaa sõda Poola valdusse läinud maa-alad põhja pool Väina (Daugava) jõge, sh Lõuna-Eesti maakonnad Pärnumaa ja Tartumaa; 4) Liivimaa kubermang, mis moodustus Rootsi valdusest 1629 ja sai Vene omaks 1721 (sinna ei kuulunud Poola kätte jäänud Liivimaa osa Latgale, poola Inflanty Polskie, mis liideti Venemaa muude kubermangudega 1772, küll aga liideti Liivimaaga 1765 Saaremaa); 5) Läti Liivimaa ehk Vidzeme (tänapäevases mõttes), mis moodustus Liivimaa kubermangu Lätile jäänud osast 1918.–1920. a. Liivimaa nime kindlamad varaseimad mainingud on XI saj rootsi riimtekstides (Livland, a lf:lanti). XII saj lõpu vanades Vene kroonikates tähistab rahvast vorm Либь või Любь. Eestikeelsesse tarvitusse laenati nimi algul saksa keelest kujul Liivland(i maa), mis kestis XIX saj keskpaigani (Käsu Hansu nutulaulus 1708 olevat vormi Liwa Ma võib pidada juhuslikuks). Alles seejärel sai tuntuks Liivimaa nimekuju. On ilmne, et nimi pärineb rahvanimetusest liivi, ent omakorda selle nimetuse rahuldavat etümoloogiat ei ole pakutud. On oletatud lähtumist nii muistsest isikunimest Livo kui ka seost sõnaga liiv : liiva. T. E. Karsten on esitanud germaani hüpoteesi, sidudes sõna tüvega *(s)līwa ’muda, pori’. Livland’i seletus oleks sel juhul ’soomaa, rannamaa’. R. Grünthali arvates ei ole ükski neist veenev, pole selge isegi see, kas nimetus on algselt käinud maa-ala või inimeste kohta. Nime variantides esineb b ja v vaheldus, sest nt läti keeles on lībieši ’liivlased’ ja b tuleb esile ka Vana-Vene kroonikates (Либь, Любь). Liivi rahvanimetusega on seotud veel ↑Leivu keelesaare nimetus.PP
Ernits 2014: 13–26; Grünthal 1997: 241–253; KNAB; Koski 1997; Koski 2011: 53–73; Pajusalu, Winkler 2011: 184

Paganamaa [pagana`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles varem ka Trumbipalu Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Krabi mõis), u 1920 Trumbipalu.  B4
Erinevad kõnekeelsed hüüdnimed tekkisid esmalt popsikülale praeguse Paganamaa küla edelaosas. 1977. a laiendati nime kehtivust, liites Lambri ja Saratoki-Rüütli (sh Kikkamäe) küla. Matkarajad, maastikukaitseala ja Vanapagana legendid on Paganamaa nime populaarsust kasvatanud, nii et see käibib kogu Krabi kandi rööpnimena. ¤ 1. Paganamaal on palju aunimesid. Mõni ütleb, et Paganamaa sellepärast, et seal Vanapagana jäljed. Mõni, et sellepärast, et seal elas palju lolle ja vargaid. Veel nimetatakse Arnoldi riik. Õige nimi on Trumbipalu. (1957) 2. Kõik, kes vaesed või vargad või valitsuse eest kõrvale hoidsid, elasid Krabi Paganamaal. Mõnel oli majakene, mõnel oli mäe sisse kaevatud. Trumbioru perve sees oli mitukümmend perekonda. Mis varastati, see sinna viidi, otsima minna ei tohtinud, siis sai tappa või varastati sind ennast paljaks. Kiriku liikmed nad ei olnud, kirikus ei käinud, mõisale ega vallale maksu ei maksnud, nagu omaette riik. Arnoldi riigi nime ei tea. (1957)ES
Eesti TK 42; KM: RKM II 63, 403 – 1957; KM: RKM II 63, 444/445 (18) – 1957

PidulaPidula ~ -sseKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas, mõis, sks Piddul, 1592 Pittola, 1645 Piddul, 1691 Piddula.  C3
Algselt küla, mõis tekkis XVI saj lõpul. Mõisa maale rajati 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Nimele on L. Kettunen võrdluseks toonud sõna pidu, mis on tuletis tegusõnast pidama. E. Blumfeldt on arvanud ekslikuks vanema ajaloolise traditsiooni väite, nagu tulenenuks nimi siin asunud pidalitõbiste varjupaigast (SpitalpidalPidula), pidades tõenäolisemaks parun Tolli katset seletada nime sõna pidu ’sõjatee’ kaudu. Tänapäeva murretest on registreeritud pidu ’talitee’. ¤ 1. Pidula nimi on sellest tekkind, et siin praeguse Pidula mõisa asemel olnud suur pidalatõbiste asutis ehk koht. Sellest jäänudki see nimi Pidula. 2. Ükskord oli praeguse Pidula mõisa kohapeal olnud vanade eestlastel peokoht. Seda kohta hüütud Pidu taluks. Hiljem, kui sakslased tulid, ehitati selle talu asemel mõis ja seda ei hüütud nüüd enam Pidumõisaks, vaid Pidula mõisaks. Nii sai Pidu talust Pidula. (1939)MK
KM: ERA, II, 231, 53 (9, 10) – 1939; Saaremaa 2007: 118; SK I: 286

Piirissaar [piiris`saar] ‹-saarele ~ -`saardeVõnsaar Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 omaette Piirissaare vald, 1763 Pirisar, 1796 Porka oder Pirisaar, 1882 Porkasaar (Piirisaar).  B1
Piirissaare nüüdne nimi kajastab tema omaaegset staatust, sest saar oli pikka aega poolitatud Liivimaa kubermangu (varem Tartu piiskopkonna) ja Peterburi kubermangu (varem Pihkvamaa) vahel. Oletatavasti oli saar veel XII saj Peipsi lääneranniku poolsaar, millest ta hiljem järvevee tõustes muutus saareks. Hiljemalt 1463 oli saar juba kahe naabri vahel jagatud. Saare Eesti-poolne lääneosa oli peamiselt asustamata, saare loodeotsas asunud Porka küla jäeti liigvee tõttu maha XIX saj. Piiri küla asus kahe kubermangu piiril ning Saare ja Tooni küla juba Peterburi kubermangu, täpsemalt Oudova maakonna poolel.

Saart on varem teise küla järgi nimetatud ka Porka saareks (1627 Burga Oeoe, Holm Burkaoeoe, 1638 Borckoholm). Porga nimesid esineb Eestis mujalgi, selle seletuseks sobib ehk tüvi pork : porga ’kepp, kaigas; teivas; mütt’ (V. Pall, A. Moora) ~ põrk : põrga ’kepp, vemmal’ (J. Mägiste). C. v. Stern seob Porka ja Ozolitsa nimed, oletades, et mõlemad viitavad nahaparkimisele (sks Borke ’(puu)korp’, vn озолеть ’hapuks minema’, L. Altin lisab Piirissaarel tuntud sõna озол ’tuhk, sool’). Selline tõlgendus tundub siiski kistud. L. Altin pakub kolmandaks seletuseks vn борок, бор ’männi- või kuusemets’.

Saare ajalooline venekeelne nimi on Жела́чек, mis tuleb esile juba vanemates Vene ning Pihkva kroonikates (1370 Желачко, Жалачко, Жолчь, vrd ka XVII–XVIII saj kaartidel Salaska sari). Selle nime eesti vaste võib olla Poola revisjonides mainitud Selsar (1584) või Solsar (1585). A. Moora põhjal võiks algne nimevorm olla olnud *Seläsaar ’järveselja saar ~ seljajärve saar’, sest Seläjärveks nimetati Piirissaarel põhja pool olevat Peipsi järve (selg tähendavat siin laia, avarat vett). Vene nime Želatšek on siiski enamasti seotud Peipsi vastaskaldal suubuva Želtša (Желча) jõe nimega, mis lähtuvat jõe kollasest põhjast, vrd vn жёлтый ’kollane’, желчь ’sapp’. O. Toporov ja S. Bagočiūnas peavad nime balti laenuks, sidudes selle sõnaga žaltys ’uss, nastik’, žalčia või žaltinis ’ussi-’ (Piirissaar olevat väga ussirohke).

On ka arvamusi, et Vene ürikutes mainitud Ozolitsa (Озолица) võis käia Piirissaare kohta ning Želatško märkis üksnes selle Vene poolt. J. Simmu arvates Ozolitsa ei ole Piirissaart tähendanud. Tänapäeval tuntakse saart nimega Ozolets (u 1866 Озерецъ) Piirissaarest lõunas, Lämmijärve idakalda lähedal. Lõpuks on arvatud, et ka 1503. ja 1509. a vaherahulepingutes mainitud Klitsaar võiks käia Piirissaare kohta. C. v. Sterni arvates on see raskesti hääldatava Želatško eesti teisend. J. Simm peab seda tõenäoliseks, kuid A. Selarti arvates tuleks Klitsaart pigem otsida Narva jõe saarte hulgast (nt Vääska lähedal on Ос. Ключной, mis Eesti 1925. a topokaardil 1 : 25 000 on Liitsaar).
Vrd Piiri2, Saare3, Tooni. – , PP
Bagočiūnas 2008: 64–65; ENE-EE: VII, 303; EVK; Grenzstein 1882–1883: I; Mellin; PA I: 155, 196; Rev 1624/27 DL: 45; Rev 1638 I: 238; Selart 1998: 47–55; Simm 1971b: 352–357; Toporov 2001: 16; Vene TK 126

Österby [österbi, rootsi ö́stär`büü] ‹-sse›, rahvakeeles `Eistrepa Noaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Saare mõis), erts Eistorbi [eisturbi], 1450 Österbu, u 1540 Osterbwͤ, 1565 Estherby, Eysterbui, Eusterbin, 1977–1997 Österbi.  C4
Rootsi nimi tähendab ’idaküla’, mis on ilmselt antud naabruses oleva Einbi küla poolt vaadates. Külast sai omalaadne Noarootsi aken läände. C. Russwurmi ajal oli seal väike sadam Koggham (kogg ’hansalaev’, hamn ’sadam’), kõrts ja seitse tuulikut. Külas oli 17 taluperet, millest viis olid eestikeelsed. Samasse rajati 1868 kakskeelne rahvakool, kus olevat ühtaegu ladusalt õpetatud nii rootsi kui ka eesti keeles. Postipaat Rootsi käis vahel külasadama kaudu.MB
Aman 1992: 38, 162, 169–174; Johansen 1951: 265; Lagman 1964: 47–48; Russwurm 1855: 118

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur