[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 12 artiklit

Alaküla3 [alaküla] ‹-`küllaVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1923 Ala, Logina Alaküla ~ Logina-Ala (on ka eraldi Logina küla).  A3
Küla kandis Logina nime kuni Eesti Vabariigi ajani, kuid kohalikud on küla kutsunud Alakülaks juba XIX saj. 1684 on küla kuulunud Haaslava mõisale, XVIII saj aga Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. 1920. a-tel jagati Alaküla kaheks (Ala I ja II). Siinne Alaküla liideti 1977 Unikülaga, ent taastati 1997 omaette külana. Lõuna pool Vastse-Kuuste vallas olnud Alaküla nimetati 1977 Loginaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on küla saanud oma nime madalatest maadest. Sellest tuleneb ka küla sõimunimi Tsolnaküla (tsol´na ’madal, porine’). Vrd Logina. – MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 376–377; Simm 1972: 291; Simm 1973: 24, 63; ÜAN

Aruaia [aruaia] ‹-leVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1874 Arroaid, 1900 Aroaid, 1925 Aru.  B1
L. ja I. Rootsmäe märgivad rahvamälestustele toetudes, et Aruaia karjamõisat hakkas endise kandiküla kohale u 1889 rajama mõisnik Nikolai v. Essen, kes aga 1900 suri. Karjamõis jäigi lõplikult välja ehitamata, valmis said ainult küün ja väljavahi maja. Hilisem küla (1945 ja varem asundus) kujunes karjamõisa põldudele pärast maareformi. Külanimi on hilistele nimedele omaselt loodusoludele viitav: algusosa on seotud sõnaga aru (lõunaeesti aro), mis tähendab kehva, kuiva maad või niitu. Aruaiaga liideti 1977 osa ↑Kastre külast.MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 192–193; Simm 1973: 28, lisa 20; Simm 1977: 110; Tartumaa 1925: 476

Kaagvere2 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Kawershof, 1549 Kawershof, 1584 Dwor Jana Kaura, Engelbrechth Kaura (kaks pisimõisat), 1588 Kawer (küla Ahja mõisas), w Kawer Moizy, 1627 Fueffhausen oder Kafershoff, 1638 Kagewermoyse asi, 1730 Kagweri, 1779 Kawershoff oder Altenthorm, 1782 Kawere, Kaawri mois.  A2
Kaagvere mõisast on teateid XVI saj-st, ent 1544 mainitud Kaver näib pigem seostuvat Kanepi Kaagverega. Poola ajal kuulus algul Kaweritele, kuid et ala oli Liivi sõja tagajärjel tühi, ühendati mõis Haaslavaga ja pandi tühjale mõisakohale talupoeg. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Kaagvere külaga. M. Veske seob nime algusosa sõnaga kaak : kaagi ’võllas’. L. Kettunen rekonstrueerib varasemaks vormiks *Kaagivere, kuigi märgib, et mõis kuulus Kawerite suguvõsale. J. Simm jääb usutavale seisukohale, et mõis on oma nime saanud keskaegsete omanike Kawerite nimest ja hiljem analoogia põhjal vere-lõpuliseks muutunud. Raskem on seletada nimes g-d, sest varasemates kirjapanekutes peale ühe 1638. a mainingu see puudub ning hakkab sagedamini esinema alles XVIII saj. Simm peab siiski võimalikuks, et ka g-d nimes tuleb põhjendada analoogiaga, sest nii sai kohanime algusosis eestlasest kõneleja jaoks tähenduse. L. ja I. Rootsmäe toovad ära rahvapärimuse. Ühe järgi olevat mõis saanud nime kahelt Kaave talult, mille asemele mõis vanasti rajatud. Teise järgi tuletatakse nime sõnast kaak vanasti mõisa lähedal Oldenturmi (st Vana-Kastre) kindluse juures seisnud võlla järgi. Siin olnud kurjategijate hukkamiskoht ja selle järgi kutsutud mõisat algul Kaaguveereks. Mõis asunud vanasti Altenturmi talu kohal, kuid on juba 1630. ja 1684. a kaartidel praeguses kohas. Mõisa saksakeelne nimi oli vanasti Rootsmäede andmeil Fyfhusen või Füffhausen. ¤ Minu kodu lähedal asub Kaagvere Lastekodu. Enne oli selle koha peal seisnud Kaave talu. Mõisa loss koos mõisahoonetega aga asunud nüüdse Mäksa arstijaoskonna juures. Parun, soovides paremaid elumaju, laskis Kaave talu lõhkuda ja uued mõisa hooned asemele ehitada. Sellest talust sai mõis nimeks Kaagvere. Endist mõisat hakati nimetama Vanamõisaks. (1958) Vrd Kaagvere1. – MJ
BHO: 206–207; EAA.2072.9.431; EM: 98; EO: 304; Hagemeister 1836–1837: 42; Hupel 1774–1782: III, 257; KM: RKM I 4, 383/4 – 1958; LGU: II, 651, 804a, 978; PA I: 138, 262–263; Rev 1624/27 DL: 109; Rootsmäe 2016: 119–120; Simm 1973: 33–34, lisa 34–35; Simm 1975a: 185

Kaarlimõisa [`kaarli`mõisa] ‹-`mõisaVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1826 Karlsberg, Punkari-M., 1847 Carlsberg; sks Karlsberg (karjamõis).  B1
Kokuta küla endise Pungari talu maadele rajatud Kastre mõisa karjamõis. Nimes peitub J. Simmu järgi isikunimi Kaarel. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et karjamõis kujunes välja juba XVIII saj lõpul, kui selle 1790 omandas Carl Otto v. Loewenstern, kelle järgi arvatavasti karjamõis ka nimetati. Küla rajati mõisamaadele Eesti Vabariigi ajal. Algul oli ta Kaarli asundus (1939), seejärel Kaarli (1970), al 1977 Kaarlimõisa küla. 1977 liideti Kaarlimõisaga Telliskivi küla (1922 ka Savikoa küla ~ nukk), mis rajati kandimeeste külana XIX saj keskel. Nime sai läheduses olnud tellisevabrikust, savikojast, mis lõpetas oma tegevuse XVIII saj lõpul või XIX saj algul.MJ
BHO: 184–185; Bienenstamm 1826: 287; Rootsmäe 2016: 176, 197; Simm 1973: 34, lisa 35–36; Simm 1975a: 185

Kurista2-le›, kohalikus pruugis Korista ~ Koristaja-leVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas, mõis, sks Kurrista, 1582 Korzysc, Korzysci mlyn (küla, veski), 1584 Korzysc (veski), 1588 Korista Meczkula, 1627 Koreste kuella, 1675 Korista külla, 1684 Korrista Hoff, Korrista Kylla, 1690 Currista, 1729 Kurrista Moisa, 1925 Kurista (Korista).  B2
Nime esimesed kirjapanekud on võõrapärased ja tähistavad ka veskit. Kuid juba 1588 on mainitud Korista Metsküla, kus nimi esineb tänapäevasel kujul (Mocykilla eraldi külana ka 1582). J. Simm seda nime ei maini. Ka 1592 esines nimi täpselt samal kujul ja järgnes loendis Hammaste külale, mille naaberküla Kurista ongi. L. ja I. Rootsmäe andmeil oli Kurista Ahja mõisa abimõis juba XVII saj (pärast 1638. a). Sai iseseisvaks 1749, olevat asunud 1,5 km idas Saarepäälsel, kust toodi 1760.–1770. a-tel praegusse asukohta. Vanale mõisakohale rajati Saare karjamõis. „Eesti mõisate“ andmeil eraldati Ahjast XVIII saj I poolel. 1920. a-tel tekkis Kurista asundus, mis pärast 1945. a muutus külaks. Mõisast lõunas olnud Kurista küla nimetati 1942 ↑Rookseks. Simm toob ära 1638. a revisjoni märkuse, et Poka (Heido Hoff) mõisa juurde on kuulunud maa-ala nimega Nachtell, mida aga praegu vene nimega Korrista kutsutakse ning mis kuulub nüüd Ahja mõisale. Nachtel on olnud Poka mõisa üks varasematest nimedest, revisjonis toodud märkus jääb natuke ebaselgeks, ka on teisal Ahja mõisa all mainitud Korista kylla. Simm märgib, et nimele pole sobivat vastet vene sõnade hulgas, kuid võrdleb siiski sõnaga корысть ’raha-, rikkuseahnus’. L. Kettunen peab võimalikuks nime tuletamist sõnast kuristaja (tegusõnast kuristama). kuid rahvapärases nimes on esimeses silbis o; u on põhiliselt XVIII saj üleskirjutustes, see tundub olevat fikseerunud mõisanime kaudu. Tegijanimi näib nimi siiski olevat, tegemist on kas lisanimega Koristaja või on tegijanimi rahvaetümoloogiline tõlgendus vene-poola nimekujust. Kuristaga liideti 1977 Paluküla (piirnes Haaslava vallas oleva Palukülaga, kuid oli sellest metsaga eraldatud). Kurista idaosas on endine Saare karjamõis (sks Alexandershof). Vrd Poka. – MJ
BHO: 276; EM: 99; EO: 231; PA I: 55–56, 259; PA II: 426; Rev 1624/27 DL: 51; Rev 1638 I: 242, 305; Rootsmäe 2016: 305–306, 336; Simm 1972: 289; Simm 1973: 51–52, lisa 61–62; Tartumaa 1925: 476

Praaga-le›, rahvakeeles Jõgõ`suu Võnküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kastre mõis, Kiidjärve mõis), 1732 Jögge Suu, 1734 Jöggesuust (seestütlev), 1796 Jöggisu, Praga, 1811 Jegiso Dorff; vn Брага.  C1
Küla asub Emajõe suudmekohal ja selle vana nimi ongi olnud Jõesuu. L. ja I. Rootsmäe andmeil on nimi vanade inimeste mälus püsinud. Praaga nime olevat esimesena kasutusele võtnud venelased. Praegune nimi esineb kõrvuti Jõesuuga esmakordselt Mellini atlases. J. Simmu arvates esineb Praaga Mellinil loodusliku nimena, võimalik, et kalapüügikoha märkijana. Kuigi külanimena pärinebki see ilmselt loodusnimest, tundub, et Mellinil on külanimi pigem Praaga ja Jõesuu tähistab territooriumi. Jõesuu on muidugi otsene viide Emajõe suudmele ehk suule; Praaga nime tuletavad nii Simm kui ka Rootsmäed kärestikku, jõekarisid tähistavast vene sõnast порог, mille arhailisem vorm on праг. Küla on tüüpiline kaluriküla, mis järve eest pidevalt taganema on pidanud. Rootsmäede järgi olevat 1900. a paiku kaldajoon olnud 200–250 m kaugemal järves, vana küla asetsenud u poole kilomeetri kaugusel praegusest.MJ
BHO: 466; Mellin; Rootsmäe 2016: 241; Simm 1973: 32–33, 90, lisa 30; Simm 1977: 110; Tartumaa 1925: 417

Rasina-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas, mõis, sks Rasin, 1403 Wacke Rassinal, 1418 dorp zu Rasyen, 1582 Razyn, 1585 Razin, 1638 Raszinhoff, grosze Dorff Rasina, Kleine Dorff Raszina, 1744 Dorff Klein Rasin oder Üllejöekülla, Dorff Gross Rasin, 1925 Rasina, Üleküla.  C3
Mõisast on teateid mahajäetud, tühja mõisana 1611, L. ja I. Rootsmäe arvates rajati see XVI saj lõpul. XVII saj oli juba kaks küla, *Suur- ja *Väike-Rasina (hilisem Üleküla ehk Ülejõe, ↑Terepi). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (rahvak Mõisanurmõ), mis 1977 liideti Rasina külaga. J. Simm peab liiga konstrueerituks M. J. Eiseni oletust (1929), et nimi on liitnimi, algselt *Rasinaho, kus tüveks rasi ’ale, kütis’. Pealegi ei kinnitavat seda ükski varasem nime kirjapanek. Ta võrdleb nime hoopis vene isikunimega Рязинъ, Разинъ või Рясинъ. Rasinaga liideti 1977 Rabadiku (Rabandiku) küla, mis kohalike elanike arvates rajati u 1850 metsa asemele ja on saanud nime ümbritsevast soisest-rabasest pinnasest. Vrd Terepi. – MJ
BHO: 487–488; EM: 99; Rootsmäe 2016: 652, 654–655, 662; Simm 1972: 290; Simm 1973: 95–96, lisa 159–160

Roiu-leVõnalevik Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1627 Roya Wessky, 1796 Rojo (karjamõis), 1923 Roio (asundus).  A2
Algselt ilmselt veskikoht Mõraoja ääres. Päkste külas on juba 1588 olnud mitu veskit. 1758 on Roiu Markuse (Raujo Marcus) maadel märgitud mõisakoht. Veskina on ta 1627 kuulunud Hilja mõisale, hiljem on olnud Kriimani karjamõis. 1946 ühendati osa Päkste ja Kõivukülaga. 1970. a-tel Roiu asund, al 1977 alevik. J. Simm pakub nime päritoluks sõna roid : roiu, millel on kolm tähendust: 1) mustus, tolm, prügi; 2) jäme liiv; 3) kehv, kõhn loom. L. ja I. Rootsmäe teatel olevat pärimuse järgi Roiu talu rajaja, hilisemate Roiode, Roimannide ja Roilandite esiisa, tulnud siia Rootsist.MJ
BHO: 510; Mellin; Rootsmäe 2016: 91–92; Simm 1973: 98, lisa 167–168; ÜAN

Rõka`RõkkaVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Meeksi vallas (Kastre mõis), 1767 Rekka Jakkob (isikunimi), 1792 Rekka (küla, metsavaht), 1839 Röka (talud).  A3
L. ja I. Rootsmäe andmeil 1920.–1930. a-tel moodustatud küla; Rõka talu ja metsavahikohaga liideti veel mõned talud ning Järvselja lõunapoolseim piirkond. 1923 Rõka küla puudub, 1925 Tartumaa koguteoses aga esineb. 1970. a-tel Rõkka-Maasikmäe küla, mis 1977 muudeti Rõka külaks. J. Simm toob paralleeliks TMr Rõka ja Plv Rõkka talunimed ja V. Palli analüüsi kohanimede Rõkassaar ja Rõkkasoo kohta. Pall arvab, et neis nimedes on algusosa olnud *rõkas : *rõkka, millele vastav sõna tänapäeva keeles puudub, kuid ta toob võrdluseks sõnad rõtketu (Kod) ~ rõketu (Kam) ’ropp, räpane’ ning lehmanime Rõka (Pil). Kuna tegemist on algselt isikunimega, võib see tähenduslikult sobida.MJ
Rootsmäe 2016: 249; Simm 1973: 99–100, lisa 172; Tartumaa 1925: 476

Sarakuste-sse›, kohalikus pruugis ka Sarakutsi Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Sarrakus, 1540 Sarakus (kabel), 1582, 1588 Sarakuc, 1627 Sarakatz, 1755 Sarrakusse (mõis), 1782 Kurrista mit Sarrakus.  A1
Esmalt on kohta mainitud kabelina, hiljem külana, mis kuulus 1582 Vana-Kastre, 1601 Ahja, 1627 Võnnu ja 1684 Mäksa mõisale. Pärast Põhjasõda oli Ahja mõisa karjamõis, mis L. ja I. Rootsmäe järgi rajati küla asemele. XVIII saj II poolel kuulus karjamõisana Kurista mõisale, XIX saj algul kujundati iseseisvaks mõisaks, mis oli Võnnu khk väiksemaid. Mõisast moodustati maareformi järel asundus. Sellega liideti hiljem Sarakuste küla, mis XIX saj keskpaigani kandis J. Simmu rekonstruktsiooni järgi *Rääpnitse nime (1582 Repnic, 1627 Repnitz, 1713 seestütlev räbnitsist, 1839 Rebnitse). Rootsmäede arvates on küla algselt kutsutud Sarakutsi külaks. 1970 oli küla nimekirjas Sarakuste I külana, 1977 nimetati Sudaste külaks. Sarakuste II küla 1970. a-tel nimetati 1977 Sarakuste külaks. Simm märgib, et Sarakuste puhul võiks eeldada isikunime *Sarakune. Selle liigendamisel osadeks, oletades, et -ku on liide nagu ka -ne, saame tüveks sara. See võib olla esimene komponent sõnast sarapuu või Kuusalus esinev sõna sarg : sara ’pikk, kitsas põld, heinamaa’. Sarakuste mõisa karjamõis, mis Rootsmäede arvates rajati hiljemalt XIX saj algul, oli Prilli (1900 Prilli, jääb praegu Sudaste piiresse). Algul kandis see küla järgi Rääbnitse nime (sks Rebnitze, 1814 Raepnista, 1815 Rebnitze-mois). Nime kohta arvab Simm, et tegemist võiks olla tuletisega, ts-liite ees oleks rääpni-rääpänə, kuid tähenduse jätab lahtiseks. Nagu tse- (si-)liite ees üldiselt, võib siin tegemist olla isikunimega. Vrd Sudaste. – MJ
BHO: 493, 535; Hupel 1774–1782: III, 256; Rootsmäe 2016: 146, 149; Simm 1973: 91, 100–101, 103–104, lisa 152, 174, 180; Simm 1977: 119

Sudaste-leVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Sarakuste mõis), 1627 Sudetz Kuella, 1638 Sudest kylle, 1758 Sudoste, 1767 Sudaste, 1923 Sudiste, 1925 Suudaste.  B2
Luutsna jõe põhjakaldal Sarakuste mõisast lõunas asuv väike küla liideti pärast maareformi Sarakuste asundusega. Luutsna jõe lõunakaldal asus varem Sarakuste ehk Rääbnitse küla (↑Sarakuste), mis 1970. a-tel oli nimekirjades Sarakuste I külana. 1977 nimetati see Sudaste külaks. Külanime kirjapanekud on väga kirevad. Isegi kui esimeste kirjapanekute teise silbi täishäälik e johtub asjaolust, et saksa kirjapanekutes märgiti rõhuta silbi täishäälikut sageli e-ga, on ka hilisemates kirjapanekutes nii a, o kui ka i. Simm eraldab siiski tüvest suda-, mida ta peab sõna susi a-mitmuseks; selline mitmus esineb just lõunaeesti murrete idaosas. Nimi võib olla lähtunud isikunimest, millele viitab mitmuse omastava kuju liitest -ne. L. ja I. Rootsmäe pakuvad välja võimaluse, et küla esialgne nimi on olnud Sootaguse. See ei tundu siiski usutav.MJ
Rootsmäe 2016: 150; Simm 1973: 110–111, lisa 193; Simm 1977: 120–121; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Vanamõisa7 [vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1627 Wanna Moyss, 1638 Wanna Moyse.  C3
Ahja mõisa esialgne asukoht Ahja jõe ääres. Vana mõisa alal olevat küla hakati kutsuma Vanamõisaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on vastukaaluks Vanamõisale Ahja mõisat kutsutud rahva hulgas Uueks mõisaks veel üsna hiljuti. Algselt kuulus Vanamõisa alla ka Sonnatari kurm (↑Kosova), mis XIX saj oli arvatud Ahja-Metsküla alla. XVIII saj II poolel, arvatavasti 1760.–1770. a-tel rajati küla kohale Vanamõisa karjamõis (sks Marienhof). Maareformi järel 1920. a-tel rajati mõisa põldudele Vana asundus, mis 1977 muudeti Vanamõisa külaks. Vanamõisa külaosa põhjas on Kibenaküla, lõunas Kureküla ehk Kurekurmu, endine küla, mis lõhuti 1860. a-tel.MJ
Rootsmäe 2016: 503, 591–592; Simm 1973: 126; Simm 1977: 122

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur