[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 4 artiklit

Kalatsova [kalat´s´ova] ‹-`sovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kalat´s´uva-`suvva ~ -heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 калачева гора, 1859 Kalatsova, u 1866 Калачева, 1882 Калачева Гора (puustus), 1903 Колачево, 1920 Kalatševa, 1928 Kalatseva; vn Калачёво.  C2
XVIII saj mainitud väikekülana, XIX saj lõpus oli siin puustus, 1920. a-tel olid talud, 1930. a-tel samuti puustus. Kohapeal seletatakse külanime vene sõnaga колоть, колотить ’lööma, taguma, sepistama, rautama’, millest järelduvat, et siin olnud sepikoda või vankrirataste parandus. Väliskujult võiks nimevasteks olla калач ’valge nisujahust (osaliselt rukkijahust) ümar palmikleib’, sõna arvatakse pärinevat kas tatari keelest või vene sõnadest коло, колесо ’ümar, rattakujuline’. Viimane sobiks ka külanime seletuseks, sest küla kõrval asub samanimeline ümara kujuga mägi. Pihkvamaal on Kalatšovo (Калачево) küla, ka mujal Venemaal on kohanimi (lisaks Калач) levinud. Kodu-uurijad on pakkunud nimele seto algupära, vrd kol´o ’(veskikivi) õõnsus; kolju, pea’, kolo ’surm’ või kolonõ ’paatunud’. Vrd Kallõtõ järv. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Eesti TK 42; Hurt 1903: 75; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 36; Setumaa 1928: kaart; Truusmann 1897b: 23; Vasilev 1882: 124; Vene TK 126; VES; VMS

Patjala [`pat´jala] ‹-`jalga ~ -ssePalküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kaarepere mõis), 1582 Pahial, 1584 Patkial, 1638 Pattiall, 1739 Patjalg, 1758 Pattjalla.  B2
Kohanime kujunemise kohta on antud kaks erinevat seletust. L. Kettunen esitab Patjala nime koos teiste jala-lõpuliste kohanimedega. Ta toob aga teise võimaliku seletuse, mis seostab nime la-lõpuliste nimedega. Tuletise tüvena esitab ta pöördsõna pattama, patma ’pattu tegema; süüdistama’ tegijanime patja. P. Johansen esitab Saksjala puhul sõna saksajalg, mis võiks toetada lähtumist lõpust -jala. Tema teada märkis sõna saksajalg last, kelle isa oli sakslane ja ema eestlanna. Märgitagu ka seda, et meil on olnud rohkesti jalg-lõpulisi isiku- ja lisanimesid, mis on olnud ka lähtekohaks mitmele (ja)la-lõpulisele kohanimele. Patjala tihedam lõunaosa on endine Mõisamaa küla (1584 Moizoma, 1740 Patjalla Moisama). 1977 liideti Patjalaga ↑Roosna küla.VP
EO: 50, 329; PA I: 107, 150; Pall 1997: 35–37; PTK I: 175; PTMT: II, 369, 372; SK II: 91–92

Ratasjärv2 [ratas`järv], kohalikus pruugis ka `Ratta`järv Rõujärv Võru maakonnas Rõuge vallas Rõuge alevikus, 1627 Ratta, 1638 RattalloszJerw, 1684 Ratt Jerw.  C2
1638. a üleskirjutuses sisaldub sõna alos ’alune’. Järv pole korrapäraselt ümmarguse kujuga ja järvenime seos rattaga (vrd ka rts ratt) pole selge. XVII saj tähendas see sõna Võrumaal eelkõige vankrit (mitmuses rattaq), seevastu ratas oli tsõ̭õ̭r. Ratas : Ratta on ka küllalt levinud talupoja lisanimi. Pigem ongi järv saanud nime kas isikunimest või veskiratta järgi. Vrd Tsõõrikjärv. – ES
EAA.308.2.180; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Rutikvere-`verre ~ -ssePltküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, sks Ruttigfer, 1514 Ruttigkeveren (mõis), 1638 Ruttifer (mõis), 1797 Ruttigfer (mõis).  B1
1514 läänistati mõis Wilhelm von Zwifelnile, kelle nime järgi on mõisat mainitud 1585 (Moyza Czweiwel) ja 1624 (Wilhelm v. Zweifels Gutt). 1920. a-test oli Rutikvere asundus, al 1977 küla. Nimele on L. Kettunen vasteks esitanud tegusõna ruttama ja sõnad rutt : rutu, rutlik ning isikunime *Rutik : *Rutiku. Võrdluseks on ta toonud soome kohanime Rutikko. Tulenemine isikunimest on väga võimalik, nimi esineb hiljem ka eesti perekonnanimes Rutiku. Rutikvere lõunaosa on Pendi, nimetatud endise karjamõisa (sks Jürgensbach) järgi. Kõige lõunapoolsemaid talusid (Kalamäe jt) on 1930. a-tel nimetatud Pendimetsaks.MK
EO: 310; KNAB; LGU: II, 169; Mellin; Rev 1638 II: 161

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur