[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 41 artiklit

Antsla [`antsla] ‹-sse ~ `Antsla›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, rahvakeeles ajalooliselt `Hauka Urvlinn Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis).  A1
Vana-Antsla mõisa Hauka talu maale ehitati 1889 valminud Valga–Pihkva raudtee jaam, mis hakkas saksa keeles kandma nime Anzen nii Vastse- kui ka Vana-Antsla mõisa järgi. Mõnedel andmetel oli jaamahoone sildil kiri Анцелъ. Jaama lähedusse oli 1887 rajatud Siksälä kõrts (sks Haukakrug), selle ümber kasvama hakanud asulat kutsuti alguses Haukaks, kuigi juba XX saj alguses öeldi, et minnakse Antsla jaama. 1920 sai Antsla (Hauka) alevi õigused, Hauka nimi oli 1926 juba kõrvale jäänud. 1938 anti Antslale linna õigused. 1950–1959 oli Antsla samanimelise rajooni keskus. Hauka nimi pärineb talult (1762 Hauka Peter). Sõna haugas tähendab võru keeles kulli, talupoja lisanimes on kasutatud võrdlust röövlinnuga. Antsla kaguosa kannab nime Villaliin (u 1900. a kaardil külanimi Вилла). Villaliina nimi on saadud Säremiku-Juhani talu lahustüki maa ehituskruntideks jaganud peremehe perekonnanimest Vill. Vrd Vana-Antsla. – ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:37, L 37; KNAB; Võrumaa 1926: 429–430

Harjumaa [harju`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Arju`maa = Harju maakondmaakond Põhja-Eestis, 1212 Harien, 1241 Harriæn, Hæriæ, u 1720 Harjo Ma; sks Kreis Harrien, vn Ревельскій уѣздъ.
Harjumaa ajalooline tuumik paiknes XIII saj praeguse Raplamaa keskosas ja Kagu-Harjumaal, koosnedes arvatavasti hilisematest Hageri, Juuru ja Kose khk-st. Tallinna ümber paiknenud ↑Revala maakond liideti Harjumaaga hiljemalt XIII saj keskpaiku, sestpeale jäid piirid sajanditeks muutumatuks. 1950. a haldusreformiga maakonnad kaotati ja Harjumaa jagati mitmeks rajooniks. Tallinna ümbrusse jäi alles Harju rajoon, algul üksnes Tallinnast idas. Hiljem liideti põhiosa Loksa (1957), Kose (1959) ja Keila (1962) rajoonist. 1990 maakonnad taastati. Harjumaa nimi on seotud tõenäoliselt sõnaga (mäe)hari : harja, vrd ka harjakas ’Harjumaa elanik’, soome harju ’seljandik, (mäe)hari’. J. Simm oletab lähteks isikunime Harju.PP
EEW 2000: I, 290; ENE-EE: XII, 144–145; EO: 171; HLK: XV, 8; Joh LCD: 188–189; KNAB; LCD: 40v, 41r; Simm 1976b: 15; Vestring 1998: 15; Wd

Ida-Virumaa [ida-viru`maa] ‹-le› = Ida-Viru maakondmaakond Ida-Eestis.
Praeguse maakonnaga võrreldav haldusüksus oli ajaloos ↑Alutaguse. Hilisemal ajal kuulus maa-ala Virumaa koosseisu. 1920 kavatseti Virumaa idapoolsetest valdadest moodustada Alutaguse maakonda, mille keskuseks oleks Narva, ent kavadest loobuti juba järgmisel aastal. 1949 eraldati Virumaast Jõhvi maakond ehk Jõhvimaa, mis 1950 muudeti Jõhvi rajooniks. 1960 moodustati samal maa-alal Kohtla-Järve linnale allutatud piirkond, mis 1964 nimetati Kohtla-Järve rajooniks. 1990 muudeti rajoonid maakondadeks, sellega koos nimetati Kohtla-Järve rajoon Ida-Virumaaks, kuivõrd maa-ala hõlmab ajaloolise ↑Virumaa idaosa. Arutusel oli tookord ka Alutaguse maakonna nimi. Vrd Virumaa. – PP
KNAB; Uuet 2002: 34, 82, 132, 156

Jõgevamaa [jõgeva`maa] ‹-le› = Jõgeva maakondmaakond Ida-Eestis.
Maakond moodustati 1949 Tartumaa põhjaosa ja Viljandimaa kirdeosa alal. Haldusreformiga 1950 tekkis Jõgeva rajoon, mis nüüdse ulatuse omandas pärast seda, kui temaga liideti 1959 suurem osa Mustvee rajoonist, 1962 Põltsamaa rajooni kesk- ja idaosa ning osi Tartu rajoonist. Rajoon nimetati maakonnaks 1990.VP
ENE-EE: IV, 150–151, XII, 171

Järvamaa [järva`maa] ‹-le› = Järva maakondmaakond Kesk-Eestis, u 1720 Järwa-Ma; sks Kreis Jerwen, Kreis Weißenstein, vn Вейсенштейнскій уѣздъ.
Järvamaa on üks muistseid maakondi, mis oli olemas juba XIII saj, seda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (1212 in Gerwiam, hiljem Gerwa, in Gerwam) ja Novgorodi kroonikas (1214 иде князь Мьстиславъ съ новгородци на Чюдь на Ереву ’läks vürst Mstislav novgorodlastega eestlaste vastu Järvamaale’). Taani hindamisraamatu andmetel koosnes see kolmest kihelkonnast, millest nimeliselt on teada vaid Henriku kroonikas mainitud *Lõpekund (Loppegunde, äärmine vastu Virumaad, kas hilisem Ambla ja Järva-Jaani või Koeru). Hiljem liitus Järvamaaga ka ↑Alempoisi muinasmaakonna põhiosa, Türi khk kuulus Viljandimaa alla kuni 1560. Sealt alates jäid piirid püsima sajanditeks. Maakonnad kaotati 1950 ja Järvamaast moodustus mitu rajooni, sealhulgas Paide rajoon. Nüüdsed piirid sai rajoon, kui sellega liideti 1959 Türi rajooni osi, 1962 Põltsamaa rajooni osi ja Tapa rajoon. 1990 taastati maakonnad, Paide rajoonist sai Järvamaa. Järvamaa nime lähteks on nimeuurijate arvates sõna järv, tõenäoliselt ei ole silmas peetud ühte suurt järve, vaid järvede kogumit (kuigi Järvamaa on üks järvevaeseimaid maakondi, ka minevikus pole seal suuri järvi olnud). Kui L. Kettuneni arvates on Järvamaa nime 2. silbi a põhjustatud assimilatsioonist (sarnastumisest lõpposaga -maa), siis M. Norvik leiab, et Järva kajastab sõna vanemat esinemiskuju *järvä või *jarva, mis nii vanas kohanimes on säilinud (vrd ka liivi jōra ’järv’). E. Tarvel oletab, et tegu on balti laenuga (*jaurā, vrd leedu jaura ’märg, raske, viljatu maa; savi- ja porisegune soine maa’, jauras ’soo-äärne maa, soine, allikane koht’, jaurus ’soine’), sel juhul oleks Järvamaa nime vanus ehk dateeritav vanemate balti laenude tulekuga meie keelde 3000–4000 aastat tagasi.PP
ENE-EE: IV, 166–167; EO: 263–264; HLK: XV, 7; Joh LCD: 104; KNAB; Norvik 1963: 224–228; Tarvel 1979: 31–35; Uuet 2002: 177–178, 184; Vestring 1998: 21

Kesklinn [`kesk`linn] ‹`Kesk`linna› – Tallinna linnaosa.  B2
Kesklinn on mitme Eesti linna keskse osa tavaline nimetus, Tallinnas on sellenimeline linnaosa ametlikult moodustatud 1993. Enne linnaosade moodustamist jagunes Tallinn neljaks linnarajooniks, mis viimati kehtinud nimede järgi olid Idarajoon (1945–1991 Mererajoon), Lõunarajoon (1974–1991 Lenini rajoon, eraldati varasemast Keskrajoonist), Läänerajoon (1945 Kesklinna rajoon, 1961 Keskrajoon, 1974–1991 Oktoobri rajoon) ja Põhjarajoon (1945 Kopli rajoon, 1946–1991 Kalinini rajoon). Kõik need rajoonid hõlmasid ka osi praegusest Kesklinnast. 1940. a-ni jaotati Tallinn kuueks nummerdatud linnajaoks. Kesklinna linnaosa asumid on ↑Aegna, ↑Juhkentali, ↑Kadriorg, ↑Kassisaba, ↑Keldrimäe, ↑Kitseküla, ↑Kompassi, ↑Luite, ↑Maakri, ↑Mõigu, ↑Raua, ↑Sadama, ↑Sibulaküla, Südalinn, ↑Tatari, ↑Torupilli, ↑Tõnismäe, ↑Uus Maailm, Vanalinn, ↑Veerenni ja Ülemistejärve.PP
KNAB; Tallinna asumid 2013: 15–17

Kohtla-Järve viipenimi. Häälik h hääldamist kontrolliv käeasend ja osutus järvele.
Kohtla-Järve [`kohtla-järve] ‹-leJõhlinn Ida-Viru maakonnas.  A2
Linn on rajatud Kohtla ja Järve mõisa maadele kunagise Järve küla (mainitud 1241) kohale seoses põlevkiviõlitööstuse loomisega 1920. a-te alguses. 1930. a-tel tekkisid ↑Käva, Pavandu ja Vaheküla elamukogumid. 1946 nimetati Kohtla-Järve maakondliku ja 1947 vabariikliku alluvusega linnaks, millele allusid Kohtla ning Kukruse alev. 1959 liideti need alevid Kohtla-Järve linnaga. 1960 ühendati Kohtla-Järvega Ahtme ja Jõhvi linn ning Sompa alev, 1964 Oru asula. Kohtla-Järve linnale allutati veel 1959 Kiviõli ja Püssi alev, 1960 Viivikonna alev ja maapiirkondi. 1964 loodi Kohtla-Järve rajoon. Eesti taasiseseisvumise järel on mitmed alad Kohtla-Järve linna alluvusest või koosseisust vabanenud, nt Jõhvi, Kiviõli, Kohtla-Nõmme ja Püssi. Linna nimi lähtub Kohtla ja Järve mõisa nimedest, mille maadele linn asutati. Linn koosneb ainulaadselt tänini mitmest maa-alaliselt eraldatud osast. Kohtla-Järve linnaosad on ↑Ahtme, ↑Järve (linna põhiosa), ↑Kukruse, ↑Oru, ↑Sompa ja ↑Viivikonna (koos ↑Sirgalaga).MK
ENE-EE: IV, 627; Varep 1983: 91

Koolina nulk Senulk (külastu) Võru maakonna Setomaa vallas ja Petseri rajooni Petseri vallas (Pankjavitsa, Petseri), 1904 Koolina nulk, Kolina nulk, Kolina vald, Kepivald.  C2
Nulga nimetus tuleneb endisest Koolina (vn Голино) mõisa (külana 1585 Голино) nimest, millele kuulus XIX–XX saj suur osa Meremäe valla keskosa küladest. 1882 on mainitud ka samanimelist kogukonda (Голинское), millesse kuulus 12 küla. L. Vaba toob kõrvutuseks Läti ja Leedu kohanimed Galiņi ja Galiniai, mille lähteks on vastavalt läti gals ’ots, lõpp; latv; nurk, piirkond’ ja leedu galas ’ots, lõpp, piir’. J. Truusmann seletab nime samuti läti keele vahendusel: gaļa ’(vilja)liha’ või ekslikult gohlja (p.o gulta) ’ase, säng, voodi’. Vene algupära on küsitav, vrd голица ’voodrita nahkkindad’ või голый ’paljas’. Ka A. Šteingolde ei leia kohanimel slaavi algupära. Nime esineb harva, vaid Novgorodimaa lääneosas on Golino (Голино) küla. Nulka kuuluvad Hilläkeste, Holdi, Jõksi, Kalatsova, Kangavitsa, Kastamara, Keerba, Kitsõ, Kuksina, Lepä, Lutja, Marinova, Merekülä, Meremäe, Ostrova, Paklova, Palandõ, Palo, Paloveere, Pliia, Poksa, Puista, Raotu, Ruutsi, Serga, Tepia, Teterüvä, Tiklasõ, Tobrova, Treiali, Tsergondõ, Tsirgu, Tuulova, Ulaskova, Uusvada, Vinski, Viro, Väiko-Härmä ja Väiko-Serga küla ning Petseri rajoonist Laasaruva (Лазарево). Nulga idaosa nimetati Hilläkeste nulgaks, Meremäe valla keskosa aga Purunulgaks. Vrd Kollino. – AK
Academic; Hurt 1904: XXVIII, XXIX; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 19-21; SeK: 46–47; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 65

Koorla [`koorla] ‹`Koorla ~ -sse›, rahvakeeles ka `Väiko-`Koorla ~ `Väiku-`Koorla ~ Ala-`Koorla-`Koorla ~ -heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), ? 1652 [Мал.] Горланово, ? u 1790 Харламова, u 1866 М. Горланова, 1882 Малое Горланово, 1897 Горланово, 1904 Väiko-Korla, Ма́лое Горла́ново, u 1920 V. Gorlanova, 1922 Korla, Gorlanovo, 1997 Koorla.  C3
Küla kuulus XIX saj Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Määsi küla osa. Idapoolne sõsarküla Suurõ-Koorla ehk Mäe-Koorla (vn Горланово) kuulub Petseri rajooni Laura valda. Kohanime eesti päritolu on raske leida (vrd koor ’kiriku osa; koorik’). Võimalik on ka tuletis nimest Gregorius: *Koor- + küla. J. Truusmann seob kohanime vene sõnaga горло ’kõri, kurk’. Vene perekonnanimi Gorlanov (Горланов), mis pole eriti sage, tuleneb sõnast горлан ’kisakõri, kisaja’. Kuna Gorl-algulised kohanimed on Ingerimaal, Pihkvamaal ja Karjalas kaunis sagedad, võib kõne alla tulla muistne isikunimi. Valdais Tverimaal on samuti Gorlanovo (Горланово) küla. Vrd Kooraste, Koorvere. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 47; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897b: 11; Vasilev 1882: 177; Vene TK 126

Koväslova-sse›, kohalikus pruugis Kovaslova ~ Kovääsluva ~ Kovääslüvä ~ Kovasluva-heSeküla Petseri rajooni Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Ковя́злово, u 1790 Ковязлова, 1849 Ковязлово, 1903 Kowäslowa, 1904 Koväslova, Ковя́злово, u 1920 Kovääzlovo, 1923 Kovjaslovo, 1928 Kovääslova.  B2
Küla kuulus XIX saj Mõla kogukonda ja Irboska Nikolai kogudusse. XX saj alguse seto küla venestus sajandi esimesel poolel. J. Truusmann püüdis nime seletada läti tüvega, mis tähendab võitlejat või takistust, peatust (L. Vaba andmeil on see sõna kavēkslis ’riiukukk, tülinorija, teiste jalus tolgendaja’). Vene sõnavarast on raske vasteid leida, vrd tüvi ков ’halb kavatsus, vandenõu, pettus’, ковать ’(kuuma) metalli töötlema, taguma; raske tööga eesmärki saavutama’, коваль ’sepp’. A. Šteingolde meelest pole need seletused usutavad. Lähedane külanimi oli Pihkvamaal varem Kovjazõ (Ковязы), Laura vallas on Kovsino (Говзино) küla, mida L. Vaba võrdles läti talunimega Gausiņi (Salaspils) või mäenimega Gausiņa-kalns (Valtaiķi), sõnast gauss ’aeganõudev, aeglane’. Vrd Kobela, Kõola. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 1924: 207; Ernits 2012: 40; Hurt 1903: 239; Hurt 1904: XXV; Hõrn 1990: 21; Hõrn 2009; PGM 1785–1792; SeK: 53; Setumaa 1928: 196; Truusmann 1897b: 27; VMS; ÜAN

Kubja-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kohalikus pruugis ka Kubija RõuVõru linnajagu (Vana-Kasaritsa mõis), 1684 Todz Kubbias, 1871 Кубья мельница.  C1
XVII saj lõpus elas kupja ametit pidav Toots praeguse Võlsi küla kohal. Hiljem on Kubija nimi sealt kadunud, kuid tänaselt Kubjalt Roosisaarele ja Võlsile viival teel paikneb Kubija mägi. Vana lisanimi kinnistus veskile hiljemalt XIX saj keskel. Veski *Kaugjärvest (järve vana nimi) välja voolaval ojal on märgitud hiljemalt 1839. a kaardil. Võib oletada, et esialgu hakkas Kubija nime kandma praeguse nimega Veskijärv, hiljem kandus sama nimi üle *Kaugjärvele, mille geograafiliseks osaks võib Veskijärve pidada. XX saj tõrjus Kubija järve nimi Kaugjärve nime lõplikult välja. Järve kaldale enne Teist maailmasõda rajatud suvilate rajoon sai sama nime. Tänapäeval nimetatakse Kubja või Kubija nimega kogu Võru linna lõuna poole raudteed jäävat osa, kaasa arvatud haiglat, mis ametlikult paikneb Meegomäe külas. Vrd Raudsepa3. – ES
EAA.308.2.178;  LVVA.6828.4.392, L 1; Rücker

Kuldre [`kul´dre] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kul´dri-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Kulti Jürri.  C1
Külanimi põhineb Kuldi-Jüri, lühenenult Kuldri talu nimel. Talu asub põlises külas, mille tänapäevaks kadunud nimi võis olla *Sääslä (1419 Seeskül, 1582 Seslakilla, 1798 Säsla). Uue külanime kujunemisel oli otsustav Vastse-Antsla vallamaja rajamine Kuldri talu juurde XIX saj II poolel ja valla koolimaja ehitamine 1910. Talunimi ja inimese lisanimi Kuldi võib olla võrdlus loomaga, kuid nagu on näidanud M. Kallasmaa, võib see põhineda ka alamsaksa sõnal schulte [skulte] (sks Schulze), mis muuhulgas tähendab külavanemat. Kuldrega on 1977 liidetud Kiisa küla (1970).ES
EAA.1270.1.264:15, L 14p; LGU: I, 208; Mellin; PA I: 84; SK I: 130

Kurenurme [kurenurme] ‹-`nurme›, kohalikus pruugis Kurõnurmõ-`nurmõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Vaabina mõis), 1782 Buschwächter in Kurrenurm, 1815 Kurre Nurme Laan, Kurre perra Mets (metsad), 1839 Hurrenurm Forstey.  B1
Asustus tekkis Vaabina mõisa metsamaale hiljemalt XVIII saj, algselt oli seal metsavahikoht, hiljem karjamõis ja Vaabina mõisa metskond. Karjamõisana on kohta mainitud 1826. 1880. a-te lõpul rajati samanimeline raudteepeatus Valga–Petseri raudteel, tuntud külanimeks kujunemisele aitas kaasa kooli rajamine Kurenurme 1931. Asustusnimi põhineb tõenäoliselt põllunimel Kurõnurm, läheduses on olnud ka teisi kure-osisega loodusnimesid. Kurenurmega on 1977 liidetud Metsaküla (Mõtsa talud keskmest põhjas). Vrd Pritsi. – ES
BHO: 273; EAA.1865.2.130/9:4, L 4;  LVVA.6828.4.466, L 1, foolio III; Rücker

Külaoru [külaoru] ‹-`orgu ~ -le›, kohalikus pruugis Küläoro-`orgo›, rahvakeeles ka Kerigu`mõisa-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina kirikumõis, Vastseliina mõis), 1638 Küllara Hans, 1684 Kylare, Kyllare, 1782 Küllare, 1820 Küllaarra (küla), 1900 Hofl. Kullaare, Pastorat, u 1900 Пасторат-Нейгаузенъ, 1909 Külläoro (karjamõis), 1949 Кирикумыйса.  B2
1684. a oli selles kohas viis sama lisanimega poolemeest. 1720–1725 ehitati külla Vastseliina kihelkonnakirik, esialgu puukirikuna. 1772 sai valmis kivist kihelkonnakirik praeguses asukohas. Kirikumõisale eraldati osa küla maast, kuid esialgu jäid küla ja kirikumõis kõrvuti. XIX saj lõpuks oli külast saanud Vastseliina mõisa karjamõis. Kruntideks jagatud karjamõisast sai 1920. a-tel taas asundustalude küla. Kuni 1977. a-ni kehtis ka ametliku külanimena praeguse küla kagupoolse osa jaoks Kirikumõisa, loodeosa säilitas Külaoru nime. Külaoru nime varasemad kirjapanekud on valdavalt ara-lõpulised, mis näitab, et -oru on saadud rahvaetümoloogilise ümbertõlgendamise teel. See tõekspidamine sobib ka maastikuga, kus koha eristamise aluseks sobivat orgu on raske leida. Pole teada, kas -ara tuleb sõnast hara ’haru’ (vrd Soohara) või on siin peidus mõni muu muutunud sõna, nt aro ’aru’, seda põllustamata jäetud maa, muruplatsi või külaplatsi tähenduses. Asustusloolise pildi järgi peaks Külaoru nimi seostuma kunagise *Hatusitsa hajaküla (suursarase) keskuseks olemisega (1561 Хатузица, 1563 Хатужицы, 1588 Chatuzicza, 1627 Cattositz): siit hargnevad teed põhja Kaagu ja loodesse Hinsa poole. Vana küla tuumikuks või kokkusaamiskohaks olemist näitab kaudselt kiriku rajamine siia XVIII saj. Külaoruga on 1977 liidetud Kar´adsimäe (Karatsimäe), Ronkusõ (Ronkuse) ja Roodsi (Rootsi) küla. Vrd Kaagu. – ES
BAL: 669;  EAA.380.2.178, L 1; EAA.308.6.316:71, L 65p; EAA.1865.2.141/2:28, L 27p; EAA.1271.1.225:15, L 995; EAA.3724.5.2894; KNAB; PA I: 33; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 165; Selart 2016: 65; Truusmann 1897a: 39

Laasme [`laasme] ‹-leKsiküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Puurmani vallas (Puurmani mõis), u 1900 Лаасоне.  A3
Endine popsiküla. Nime varasem kuju on olnud Laasene ‹ `Laas´oone, mis tuleneb külas varem olnud klaasivabrikust. 1796 on Kursi meetrikas Kärevere mõisa all kirja pandud isikunimi Klasihone Hans, 1819 Laashone.PP
EVK; KNAB; PTK I: 109

Lääne-Virumaa [lääne-viru`maa] ‹-le› = Lääne-Viru maakondmaakond Ida-Eestis.
Lääne-Virumaa moodustab läänepoolse osa ajaloolisest ↑Virumaast. Enam-vähem nüüdse ulatuse omandas haldusüksus 1949, kui Virumaast lahutati idapoolne Jõhvimaa (↑Ida-Virumaa) ja Viru maakond jäi tähistama üksnes praegust Lääne-Virumaad. 1950 nimetati maakonnad rajoonideks ja haldusüksuse nimeks sai Rakvere rajoon (alguses väiksemal maa-alal, ent 1957 liideti Loksa rajooni osa, 1959 liideti Kiviõli ja Mustvee rajooni osi ning 1962 Väike-Maarja rajoon). 1990 nimetati Rakvere rajoon Lääne-Virumaaks.PP
KNAB; Uuet 2002: 82, 132, 154–156

Matu oja, kirjakeeles varem ka Matuoja Urvoja Võru maakonnas Võru vallas, 1815 Tappus oia, 1876 Erbgrund Matto (talu).  B1
Tuntud on see oja piirikohana 1950. a-te Võru ja Antsla rajooni vahel, varem pikka aega Vaabina ja Kärgula mõisa vahel. Oja on nime saanud Vaabina Matu talult, mis pole vanem kui XVIII saj II poolest (1815. a kaardil Buschwächter ’metsavahikoht’). Laialt levinud talunime aluseks on eesnime Matteus (harvem Mattias) mugandus Matu, mida on vahel hääldatud peenendusega [mat´u], vahel ka ilma. Oja hääbunud nimi Tappus oia (veel 1949 руч. Таппусе) seostub Vaabina mõisa põlise lisanime ja perekonnanimega Taplas.ES
 EAA.2072.9.730, L 1; NL TK 25;  LVVA.6828.4.466, L 1, foolio III; Rajandi 1966: 128

Määsi-leSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1866–1867 Мясники, 1904 Määsi, Мя́сники, u 1920 Mäsniki, 1922 Määsi.  B3
Küla oli olemas XVIII saj, 1882 kuulus see Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1970. a-tel oli jagunenud kaheks külaks (Määsi I ja II), mis liideti uuesti 1977. On arvatud, et Mjas(s) ~ Mäs(s) on olnud muistne isikunimi, vrd Meß (M. Kallasmaa). J. Truusmann on vene nime põhjal pakkunud seletuseks мясник ’lihunik, lihamüüja’ sõnast мясо ’liha’. Мясникъ esines XVII saj vanavene lisanimena. Peipsi järve taga Eesti asunduste hulgas on mainitud kohta nimega Mäsnikova Gora (ehk Mõtusemägi). Venemaal on Mjasniki (Мясники) külad Omski ja Smolenski oblastis, Rostovi oblastis on Mjasnikovski rajoon. Pihkvamaal on mitu Mjassovo (Мясово) küla ja oli Mjassištševa (Мясищева) puustus. Määsi ja Hindsa piiril asub ↑Luhamaa õigeusu kirik. Vrd Mässa, Määsovitsa. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; KNAB; RL 1922; SeK: 92; Truusmann 1897b: 46; Tupikov 1903: 264; Vasilev 1882: 198; VMS

Pankjavitsa-`vitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis Pan´k´avitsa ~ Pan´g´avitsa-`vitsaSeküla ja vald Petseri rajoonis (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Паниковичи, 1558–1561 Паниковичи, 1585 погост Пониковичи, в Паниковской губе (pogost, gubaa), 1585–1587 Губа Пониковская, 1652 въ приказѣ Паньковскомъ (kloostripiirkond), 1886 Pankowitsa, 1903 Panikowitschi, Pankovitsa, Panikowitsch, u 1920 Panikovitši, 1928 Pangevitsa, 1938 Pankjavitsa.  A2
1541 rajati Pankjavitsa esimene puukirik, 1585 oli pogostina samanimelise gubaa keskus. Püha Nikolai kirikut (церковь Николая Чудотворца) Irboska piirkonnas on mainitud 1710, kuid iseseisev kirikukihelkond tekkis 1771, kui see eraldus Sõmeritsast. XIX saj oli Pankjavitsa valla (Паниковская волость, kuni 1923) ning külakogukonna keskus, samuti asus siin mõis. Pankjavitsa valla osadest moodustati 1921 Irboska, Laura, Meremäe, Rootova (Roodva) ja Petseri vald, osa alasid anti Lätile ning Luhamaa osa läks Võru maakonda. Tänapäeva Petseri rajooni Pankjavitsa valla koosseisu kuulub 79 küla. Eesti algupära nimele on raske leida, vrd pank ’järsk kallas; kamakas; parv; suur tihke tükk mingit ainet; rahn; kamp’. J. Truusmann püüdis seletada kohanime sõnaga pang ’ämber’ ning poola-leedu sõnaga pan ’isand’. V. Toporovile toetudes A. Manakovi ja S. Vetrovi väljapakutud vanapreisi osis pan- ’soo’ (vrd vanaindia panka ’pori; soo’) tunduks seletusena loogiline, kuid näib siiski kahtlane. Perekonnanime Pankov (Панков) kannavad Venemaal kodumaalt väljasaadetud poolakad. Nime on tuletatud poola sõnast пан või панк (mitmuses) ’isand’ või isikunimedest Панкратий või Пантелеймон. Berliini linnaosa Pankow’ nimi tuleneb Panka jõe nimest (polaabi Panikwa ‹ lääneslaavi panikwa ’keeva veega kärestik’). Pihkvamaal on Panikovetsi (Паниковец) küla ja Karjalas Panikova (Паникова, sm Ala-Mägräjärvi). Petserimaal oli koht nimega Panikovka ja on samanimeline küla (Паниковка), Lauras aga Pankova (Паньково).AK
Academic; Eesti TK 42; Eesti TK 50; EKSS; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 164; IPE 2005; Manakov, Vetrov 2008: 162; Maslennikova 1955: 133; Pskov 1585–1587: 313; Pskov 1710–1711; Roslavlev 1976: kaart 1; SeK: 101–102; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897c: 213; Vasilev 1882: 216; VMS

Petseri viipenimi. Kohamärk osutab Petseris asuvale õigeusu mungakloostrile, viibe „ristimärki tegema“.
PetseriPetseri ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka Petsere-heSelinn Petseri rajoonis, Petseri rajooni keskus Pihkva oblastis (Petseri), vn Печо́ры, 1529–1558 городка Печоръ (linnake), 1558–1561 Печера, 1611 пачковской посад (possaad), около Печер, 1688 Petzuhr, Petsur, Pettsur (linn), 1690 Pitzur, 1745 Питчуръ, 1786 Печерскъ, 1792 Печоры, Печора (linn), 1859 Pitschur, 1887 Petseri liin, 1893 Petseer, 1903 Petseri alew, liin, 1924 Petsere.  A1
Linna lõunaosas Kaamenka ehk Kaamenetsi oja ääres asub Petseri klooster (1585 Псково-Печорский Успенский монастырь, seto Petsere mastera), mis olevat rajatud 1473, olles linna eellane. Püha Varvara kirik (церковь Святой Варвары) ja kogudus on rajatud 1779, Neljakümne Usukannataja kirik (церковь Сорока мучеников Севастийских) aga 1817. Linna õigused ja maakonna keskuseks sai Petseri 1782, ilma maakonnata linnaks 1796. 1797 moodustati Pihkva maakonnas Petseri vald ning XIX saj oli Petseri ka külakogukonna keskus. Märtsist 1919 kuulus Eesti Vabariigi koosseisu ning 1920 sai Petseri maakonna keskuseks. Jaanuaris 1945 sai linnast vast moodustatud Pihkva oblasti Petseri rajooni keskus. Kohanime päritolu kohta on mitu seletust. J. Truusmann seostas nime sõnaga пещеры ’koopad’ või печера, mis tulenevat sõnast печь ’küpsetama’ (vrd печь ’ahi’). Ta võrdles seda eesti sõnaga päts ~ leivapäts ning pätsahi ’umbahi’. S. Melnikov väidab nime tulenevat vanavene sõnast печера ~ пещера ’koobas’, mida tõendavat nende olemasolu seal. V. Dali sõnaraamatus on sõnatüvel печ- hulgaliselt tähendusi. Eesti sõnavarast tuleksid lähtena kõne alla päts ’piklik ümarate otstega leib; terve leib või sai; kandiline tükk või kamakas mingit ainet või materjali’; lõunamurrete pets ’reheahju osa’ (vene laen), petseri (mitmuses) ’säärsaapad’. Mitmed kodu-uurijad on seostanud Petseri nime sõnaga päts ’karu, mesikäpp’. Kaunis loogiline oleks otsida seletust jõenimedest: linna lähedal voolab Paatskohka jõgi (vn Пачковка, vrd ka 1611. a kirjapanekut), mille järgi on nime saanud kaks praegu Petseri piiresse kuuluvat küla.AK
Academic; Bolhovitinov 1825; EAA.1271.1.32; Ernits 1924: 208; Hurt 1903: 5, 8, 13, 17; Hurt 1904–1907: II, 168; Kallas 1894: 33; KBČ 1838: 180; Levin 2013: 47; Malkov 1991: 194; Mel’nikov 1984; MS; Plotkin 1993: 115–116; Pskov 1792; Roslavlev 1976: kaart 1–2; SeK: 106–107; Tolstoj 1861: 39; Truusmann 1897b: 53; Vasilev 1882: 227–228; Vene atlas 1745: kaart III; Vene atlas 1792: L 29; VES; VMS; Wd

Petserimaa [petseri`maa] = Petseri maakond Seajalooline maakond Kagu-Eestis, praegu enamikus Pihkva oblasti Petseri rajoonis (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa, Petseri), vn Печорский край, 1782 Печерскій уѣздъ, 1790 въ Печерскомъ уѣзде, 1917 Petserimaa, 1919 Petseri maakond.
1268/1348–1510 kuulus maakonna ala Pihkva feodaalvabariigi koosseisu, hiljem liideti see Moskva suurvürstiriigiga ning administratiivselt oli siin Velikaja-tagune ehk Zavelitšje zassaad (Завелицкая засада) 13 gubaaga ning Irboska maakond 6 gubaaga. Pihkva asehalduskorra ajal 1782–1796 oli iseseisev Petseri maakond keskusega Petseris. 1823–1829 allus Pihkva kubermang Balti kindralkubernerile. Petseri maakond taasasutati mais 1918 Saksa okupatsioonivõimude poolt. Vabadussõja ajal märtsis 1919 sai see Eesti Vabariigi osaks ning 1920 pandi alus Petseri maakonnale. Augustis 1944 moodustati maakonna suuremast osast (75–79%) Vene NFSV Leningradi oblasti Petseri rajoon (Печорский район), mis jaanuaris 1945 liideti vast moodustatud Pihkva oblasti koosseisu. Vrd Petseri, Setomaa. – AK
Academic; Isakov 2001: 26; Isakova 2012: 7; KNAB; RT 1919; SeK: 106; Setomaa 2009: 6, 319; Uuet 2002

Pikkjärve1 [`pikkjärve] ‹-lePalküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kaarepere mõis), 1582 Pykierb, 1627 Pittke Jerwe, 1826 Piikjerwmois (karjamõis).  B3
Algselt küla, XIX saj-st karjamõis. 1920. a-test asundus, mille kõrvale 1970. a-teks oli tekkinud küla. Asundus ja küla põhiosa liideti 1977 külaks. Nimetatud kõrvaloleva järve järgi. Pikkjärvega on 1977 liidetud ↑Kaarepere asundus ja osaliselt ↑Prossa küla. Lääneosas üle raudtee on 1920.–1930. a-tel olnud Sepasoone küla.PP
BHO: 455; PA I: 107; PTK I: 182; PTMT: II, 380

Põdrala-sseHel, Trvendine vald Valga maakonnas.  C1
Põdrala nimi taaselustati 1938. a vallareformi käigus vanemate kirjapanekute põhjal. Vald moodustati 1939 Leebiku ja Riidaja vallast ning Helme, Jõgeveste, Kärstna, Lõve, Patküla ja Suislepa valla osadest. Vald eksisteeris 1939–1950 ning likvideeriti Tõrva rajooni loomisega. A-st 1954 oli rajoonis Riidaja külanõukogu, mis nimetati Põdralaks 1990, vallaks sai ta 1991. 2017 ühendati Tõrva vallaga. Nime peetakse algselt külanimeks, vanemas riimkroonikas on 1223 dorff podereial, Poderiale. Nimi on pärast XIII saj edasi elanud, 1578 on mainitud külasid Podrial u. Mursul, neist küladest oli tekkinud a-ks 1585 ka mõis (sks Podrial nebst Morsel). 1797 esines mõisanimena Morsel Podrigel, eesti keeles Riidaja. Nime algkujuna võiks oletada *Põderjala, mis võis olla isikunimi. Vrd Riidaja. – MK
BHO: 365; ENE-EE: VIII, 551; KNAB; Mellin

Põltsamaa viipenimi. Kohamärk osutab Põltsamaa põllumajanduskombinaadi tuubitoodetele (nt Põltsamaa marmelaad), viiped „tuub“ ja „maa“.
Põltsamaa2 [`põltsa`maa] ‹-lePltlinn Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena.  B3
On oletatud, et XIII saj lõpus tekkis Põltsamaa ordulinnuse ja kiriku juurde külast suurem asula (sks Oberpahlen, Overpalen, Vene kroonikais Полчевъ). XV ja XVI saj oli see alev, 1570–1578 hertsog Magnuse tähtsaim residents, seejärel Poola ajal vaheaegadega staarostkonna keskus. Ordulinnus kujunes hiljem mõisaks. XVII ja XVIII saj oli Põltsamaa ajutiselt eraomanduses (1623–1681 kuulus Wrangelitele, 1750–1786 W. J. von Lauw’le). XVIII saj keskel eraldati Uue-Põltsamaa mõis (sks Neu-Oberpahlen), mis rajati Põltsamaa jõe kirdekaldale. Ühtlasi hakati senist mõisat jõe vastaskaldal nimetama Vana-Põltsamaaks (sks Oberpahlen-Schloß). Nüüdistähenduses aleviks nimetati Põltsamaa 1920 ja linnaõigused sai 1926. 1950–1962 oli samanimelise rajooni keskus. L. Kettunen on esmalt nime algvormiks moodustanud *Põltoisa(n), sm peltoisa ’põllurikas’, teisal tuletab ta nime lõpuosa liitnime järelosise -otsa lühenemisest, Põlluotsa andnuks siis Põltsa. Ta arvab, et omadussõna *põldus : *põltsa küsimusse ei tule, sest seda eesti keeles olemas ei ole. V. Pall on siiski võimalikuks pidanud lähtumist sõnast *põldus : *põldsa, sest tuletusliide on keeles praegugi aktiivne. Kettunen oletab ka, et eri kohtades võib Põltsamaa nime päritolu erinev olla, kuid lõpuks pakub siiski arengut *Põldo(i)senmaanPõldsa. Sõnast põld on registreeritud tuletis põldunõ. Tuleb mainida, et eriti Lääne-Eestis esineb nii Põllusmaa-algulisi kohanimesid kui ka liitsõna põllusmaa ’sööt’, ’suurte põldudega maa’. Saksa nime Oberpahlen seostatakse Pala jõe nimega, Ober- või Over- tähendaks sel juhul ’üle(m)’, see oleks ala, mis jäi teisele poole Pala jõge või selle ülemjooksule. Selle kohanime põhjal on samastatud Põltsamaa jõge varastes dokumentides esineva Pala jõe nimega. Hilisemad uurijad on sellest loobunud ja pidanud dokumentide Pala jõeks Navesti jõge. Vene kroonikais esinev Põltsamaa nimekuju Полчевъ pärineb tõenäoliselt eesti keelest ja näitab eestikeelse nime vanust. Vrd Navesti jõgi. – MK
Eisen 1921c: 294–296; EM: 116; ENE-EE: VII, 579–580; EO: 190, 236–237; Kallasmaa 2003: 39; PTK I: 192–193; VMS

Põlvamaa [`põlva`maa] ‹-le› = Põlva maakondmaakond Kagu-Eestis.
Praeguse Põlvamaa ala kuulus varem põhiliselt kahte maakonda: Tartumaa (põhjaosa) ja Võrumaa (suurem lõunaosa); lisaks kuulus Mikitamäe ja Värska valla ala Petserimaale. 1950 moodustati kaotatud maakondade osadest Põlva rajoon, millega liideti 1959 osa Otepää rajoonist ja 1961 põhiosa Räpina rajoonist. Neis piirides rajoon muudeti 1990 Põlva maakonnaks. Vrd Põlva1. – PP
KNAB; Uuet 2002: 178, 183

Raplamaa [`rapla`maa] ‹-le› = Rapla maakondmaakond Põhja-Eestis.
Praeguse Raplamaa ala kuulus varem kolme maakonda: Harjumaa (keskosa), Läänemaa (lääneosa) ja Järvamaa (väiksem idaosa). XIII saj enne Revala maakonna liitmist moodustas Raplamaa keskosa ajaloolise ↑Harjumaa tuumiku. Omaette haldusüksusena tekkis 1950 Rapla rajoon, mis moodustati Harjumaa endistest lõunapoolsetest valdadest. Nüüdsed piirid sai rajoon pärast seda, kui liideti osi Kose ja Türi rajoonist (1959), Vändra rajoonist (1962) ning Märjamaa rajoonist (1963). 1990 nimetati Rapla rajoon Rapla maakonnaks. Vrd Rapla2. – PP
KNAB; Uuet 2002: 132, 154–156

Roodva [`roodva] ‹`Roodva ~ -sse›, kohalikus pruugis-he›, kohalikus pruugis ka Rootova-he›, rahvakeeles varem Tserepinna Seküla Petseri rajoonis Laura vallas (Pankjavitsa), vn Ротово, 1686 Ротова, u 1866 С-цо Хорепнино, 1882 Семеновское, Корсаково (mõis), u 1900 П. Ротово, 1921 Korsakova, Rotovo, 1928 Rootova (puustus, mõis), 1934 Tserepinna (mõis), 1939 Roodva.  A3
Roodva küla on mainitud XVII saj; XIX saj rajati mõis, mis kuulus Sõmeritsa (Щемерицы) koguduse alla. Hilisem küla kujunes 1920.–1930. a-tel vallakeskusena endise mõisa juurde. Rootova vald (Ротовская волость) asutati 1922 endise Pankjavitsa valla keskosas. 1939 nimetati see Roodva vallaks ning 1945 moodustati sellest samanimeline Pihkva oblasti Katšanovo rajooni külanõukogu (Ротовский сельсовет). 1958 liideti see Petseri rajooniga ning 1961 jagati Pankjavitsa ja Laura külanõukogu vahel (küla ise jäi viimase alale). Roodva (Rotova) nime päritolu on ebaselge; võib vaid oletada mingit tuletist sõnast рот ’suu, suue, avaus’. Mõisate eri nimed tulenevad arvatavasti omanike perekonnanimedest (Хорепнин, Семенов, Корсаков), Корсаковъ esineb ka vanavene isanimena. Mõisa seto nimi Tserepinna on arvatavasti samuti mugandus perekonnanimest Черепов (‹ череп ’kolp; kõva kate’). Vrd ka Tserepüvä (Черепово) küla Pankjavitsas. Vrd Tserebi. – AK
Eesti TK 42; ERA.14.2.450; Isakov 2001: 140; Ivanov 1841: 247; KN; KNAB; Setumaa 1928: 312; Tupikov 1903: 590–591; Vasilev 1882: 285; Vene TK 126; ÜAN

Räpina viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna täpid tõlge, viibe „tedretäpid“.
Räpina2-sse›, kohalikus pruugis Räpinä-le ~ -heRäplinn Põlva maakonnas Räpina vallas, mõis, 1582 Repin, w Repinie, 1588 pod Repinem, 1601 Rapinn, 1616 Rapin, Jamakiel, 1627 Rapyn, Jamma, 1638 Rappin, 1686 Rapyns Hoff, 1782 Rappin, Rapin, Rapien, Rappina wald, 1909 Räpina m.  C1
Esmamainimise ajal oli tegemist põlise külaga Võhandu jõe vasakul kaldal. Samal 1582. a rajas Poola võim siia riigimõisa. Mõisaks muudeti küla lõunaosa, veel 1686. a kaartidel paikneb mõis ja sillakoht praegusest tunduvalt lõuna pool, Liivamäe piirkonnas. Kiriku asukoha lähedusse rajati tõenäoliselt riigimõisaga seotud postijaam, millest hiljem sai Jaama kõrts (1638 Krug ... bey den Kirchen, 1670 die Krugh zu Jama). XVII saj alguses teisenes ka külanimi. 1616 on esimest korda mainitud Jaamakülä nime ja selle kõrval „tühja“ Räpina küla. Tegelikult säilis talupoegade lisanimede komplekt muutunud nimega külas 1580.–1630. a-tel isegi paremini kui naaberkülades. Jaamakülä ülesvoolu laienenud otsa lõikas ära Jaamamõisa rajamine XIX saj algupoolel. Pärast seda paiknes Jaamakülä Raadama oja kaldal pastoraadist ↑Köstrimäeni. XVIII saj alguses tekkis Võhandu jõele rajatud paisule uus sillakoht, 1734 hakkas tööle paberiveski. Asula kasvamine sai võimalikuks pärast mõisa ja Räpina kirikumõisa maade asunduskruntideks jagamist 1920. a-tel. Räpina sai aleviks 1945, oli rajoonikeskus 1950–1961 ja sai linnaks 1993.

Räpina nime päritolu pole selge. A. W. Hupeli teade 1782. a, et eestikeelne nimi on Rappina, aga mõned ütlevad ka Reppina, võiks viidata sellele, et XVIII saj oli sõnaalguse r tugevalt peenendatud (*R´apina). Hupel loetleb erinevaid saksakeelseid kirjapilte: Rappin [rapin], Rapin [raapin], Rapien [rapiin]. Ka suurem osa varasemaid üleskirjutusi võimaldab välja lugeda esisilbi pikka täishäälikut, alles 1638. a kirjapilt Rappin näitab selgelt lühikest a-d. Need nüansid suunavad pooldama varem korduvalt väljapakutud oletust, et Räpina nime taga peitub vana slaavipärane isikunimi. Selle lähtevorm ei tohiks olla mitte Рябина ’pihlakas’, vaid isanimi *Ряпин (omastava käände kuju nimest *Ряпа). Sellega sobivad Poola-aegsed kirjapildid, sest tavalisemat vene nime Repin (vanas kirjaviisis Рѣпин) oleks poolapäraselt edasi antud kirjapildiga Riepin. Räpinaga samasse nimepessa kuulub kadunud külanimi Võnnu khk ↑Sarakustes (1582 Repnic, XVIII saj *Rääbnitse või *Rääpnitse). Slaavi in-lõpulise isikunime Räpina nimes pakkus välja juba P. Johansen 1952. a. Räpina nime muudest seletustest on kõige tuntum J. Simmu oma, kes seostas slaavi isikunime vene keele üldnimega рябина. Nime on katsutud seletada ka rehielemu suitsuauku tähendava sõna räppen, heli imiteeriva sõna räpin : räbinä, võserikku märkiva maastikusõna räbä jm abil. Hüpoteetilise maastikusõna abil loodud seletuse muudab väheusutavaks tõsiasi, et tegemist on olnud vana keskuskülaga. Võimalik, et vene isikunimede allikates tundmatu *Rjapin põhinebki läänemeresoome sõnal, kuid kohanimeks kujunemise ajal on see nimi käibinud slaavi keelevormis.


XVIII saj Räpina mõisat tuntakse tänapäeval Alamõisa nimega. Praeguse linna territooriumile tekkis töölisasulana Paprõkülä (nt 1822 Papierdorff, 1852 Papreküll), hilisem Vabrikukülä. 1850. a-tel ehitati endise Sillapää küla poolele mõisa uus peahoone, mis sai rahvapärase nime Sillapää loss. Lossi kõrval paiknenud majandushoonete kompleksi on kutsutud Mäemõisaks (sks Hoflage Sillapäe). Räpina omaette asumid on ↑Sillapää ja Vabrikukülä lõuna pool jõge, Kelmikülä ja Kerkomõisa lääne pool ning Pilpakülä ja Tsungli ida pool.
¤ Vanarahvas teab veel jutustada mõnda, mis meie Räpina algnime kohta käib. Ühed seletavad, et kus nüüdne Räpin asub, seal olnud vanal hallil ajal suur paju räbastik. Peale suure Põhjasõja, kui kõik nüüdse aja Räpina ümbruskonnas mõisa kui ka talurahva varandus sõjasaagiks langes, asutati koguni uus ja uude kohta rabastikku mõis. Mis selleks põhjust andis, et mõis rabastikku asutati, ei ole teada. Uut mõisat hakatud räbastiku järgi Räbastikuks hüüdma. Viimasest ollagi „Räpin“ välja võrsunud. Mõned jälle ütlevad, et Räpina kohal Põhjasõja ajal nõnda olla võideldud, et soldatite riiete räppin olnud kaugele eemale kuulda. Peale selle lahingu hakatud kohta „Räppinaks“ kutsuma. (1905) Vrd Köstrimäe, Sarakuste, Sillapää. – ES
BAL: 688; EAA.308.2.103; EAA.1269.1.796:123, L 282; EAA.1269.1.766:18, L 35; ENE-EE: VIII, 267; EO: 145; Hupel 1774–1782: III, 283–284; KM: H III 31, 427/9 – 1905; PA I: 53, 91, 96, 264; Rev 1601: 16; Rev 1624/27 DL: 67, 69; Rev 1638 I: 256, 257; Roslavlev 1975: 6, 14, 32; Simm 1978: 147

Saaremaa viipenimi. Kohanime tõlge, viiped „saar“ ja „maa“.
Saaremaa2 [saare`maa] ‹-le› = Saare maakondmaakond ja saar Lääne-Eestis.
Saaremaa on üks Eesti muinasmaakondi. XIII saj jagati ta Saare-Lääne piiskopkonna ja Saksa ordu vahel. 1559 läks Saaremaa Taani mõju alla ning 1570 oli muutunud ühtseks haldusüksuseks. 1645 läks ala Rootsile, 1710 Vene võimu alla, kuuludes hiljem maakonnana Liivimaa kubermangu. Maakonnad kaotati 1950, kui moodustati Kuressaare (1952. a-st Kingissepa) ja Orissaare rajoon, viimane liideti 1959. Maakonnad taastati 1990, sealhulgas taastus Saaremaa oma ajaloolistes piirides. Eestikeelse selge tähendussisuga väga vana kohanime Saaremaa esmamaining allikais on alles 1490 (Sarma), seevastu elanikunimetust Zareleyne, Sarelayne tuntakse juba XIII–XIV saj-st. Saart ennast on mainitud IX–XI saj vanaskandinaavia allikais kujul, millest tuntuim on Eysýsla, sellest arvatakse olevat kujunenud palju hilisem sks Ösel. Vanapõhja nimi oli kaheosaline: ey ’saar’ + sýsla (rootsi keeles hiljem syssla, taani keeles syssel) ’tegutsemine, töö, teenistus, amet, ametipiirkond (administratiivpiirkond, maakond)’. Juba C. Russwurm pidas vanapõhja nimekuju tõlkelaenuks eesti keelest, sealjuures nime järelosa vasteks sõnale maa. Sellega on ühinenud nii P. Johansen kui ka P. Ariste. Esimene neist on peamiselt sõna sýsla kasutuse ja põhjamaise tähenduse põhjal oletanud, et Saaremaa võis olla Norra võimkonna maksualune maakond. Siiski, nimetooria järgi oleks tõenäoliselt olnud võimatu kasutada tavalist tõlkevastet land, võttes arvesse, et läheduses oli veel üks suur saar Öland, mille nimi võis olla varasemast tuttav, ehkki esmamaining on alles a-st 1268. Kaks ühenimelist saart ei mahtunud lähestikku ja see võis tingida nimes sõnavaliku. Vanapõhja nimekuju järgi saab vaid nentida, et Läänemere selles piirkonnas on suuri saari nimetatud saaremaadeks: Ojamaa (Gotland), Öland, Saaremaa/Ösel. Ülipüüdlikud eestisõbrad on näinud saksa nimekujus Ösel eestikeelset sõna öösalu (Hiiumaa nimi Dagö oleks päevasalu või -saar). P. v. Buxhöwden on konstrueerinud koguni oese-ello ’ööseelu, öömaja, öökorter’, sest saarlastest mereröövlid ainult öösiti saarel olid. Ka M. J. Eisen on olnud varmas teiste fantaasiaid ümber jutustama: Hoosalu ’Hobusalu’ (V. Reiman), ö ’saar’ + sel ’sõel’ = ’saaresõel’ (J. W. L. von Luce), öösella. Läti keeles on saare nimi Sāmsala.MK
Ariste 1939: 81–82; Eisen 1920: 44; Eisen 1928: 381–382; ENE-EE: XII, 498–499; Johansen 1950: 95, 97–99, 107–108; SOL: 387

Saatse nulk [`saatse nulk], kohalikus pruugis ka Satserinna nulk, varem ka Saatserinna nulk ~ Satseri nulk Senulk (külastu) Võru maakonna Setomaa vallas ja Petseri rajooni Krupa vallas (Petseri), 1903 Satserina kolk, 1904 Satserinna nulk.  B1
Nulk on nime saanud Saatse küla järgi. Sellesse kuuluvad ametlikud külad Kundruse, Litvina, Pattina, Perdaku, Saabolda, Saatse, Samarina ja Ulitina, lisaks ↑Kotelnika, ↑Pitsinä, ↑Sorahkna, ↑Tsütski ja ↑Vorohka; Petseri rajooni poolelt ↑Lädinä, ↑Serbova, ↑Tupina, ↑Turavina, ↑Valdina ja ↑Vedernika. J. Hurda ja R. Remmeli järgi kuulus siia ka Rääptsova, mis ametlikult on kantud Tsätski alla, samuti hävinud Võsovika (↑Pattina). Nulga rahvapärane rööpnimi on Kohopiimänulk. Vrd Saatse. – AK
Faster 2013a: 205; Hurt 1903: 239; Hurt 1904: XXVIII; KN; KNAB; Remmel 1978: Saatse nulk; Remmel 1985: 7–8

Setomaa [seto`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles ka Setumaa Sesetode ajalooline asuala ning endine maakond (Petserimaa) praeguse Võru ja Põlva maakonna ning Pihkvamaa Petseri rajooni alal (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa, Petseri).
Esmakordselt on ürikuis juttu läänemeresoomlastest (чюхнов) Petseri kloostri piirkonnas 1549. a. Trükitud märkmeid ala mittevene rahvastiku kohta on al 1831, kui C. H. J. Schlegel kirjeldas oma 1815. a reisil mh Saalessa (Залесье) mõisat. Petserimaa tšuudidest kirjutas 1831 tollane Kiievi metropoliit J. Bolhovitinov, kes juba 1821 rääkis Petseri kloostri ümbruse mittevene elanikkonnast. Setomaa nimi tuleneb rahvakillu nimetusest seto ~ setu. Petseri eestlaste nimetust setu(kene) peetakse suhteliselt nooreks. 1860 nimetati H. E. Hartmannile omistatud kirjutises Pihkva eestlasi Settukesed, Settu, Settuke, Wiedemannil esinevad setu-rahvas, setukas ja setukene Pihkvamaa eestlase kohta ning saksa-setuke ’kadakasaks’. J. Mägiste on haaranud kinni Hartmanni joonealusest märkusest, kus viimane seletab, et nimetus setu on vana, seda tarvitatavat mitte üksnes naabruses, vaid kogu eestlaste maal, sest Petserimaa õigeusklikud eestlased tarvitavat sõna settu asesõna se (sks dies) asemel. Mägiste püüab seda põhjendada nii häälikuliselt kui ka toetudes setode keeleerinevusele võrreldes muude eestlastega, tuues näiteid, kuidas mujal on naabritele nende keelemurde tõttu pilkenimesid pandud. Hiljem on ta siiski pidanud seto nime etümoloogiat ebaselgeks. Juba 1869 ja 1872 on J. Hurt kasutanud piirkonna- ja rahvanimetust Setumaa ning Setu. Lühidalt on seto rahva nime käsitlenud E. Ernits, kes on jõudnud järeldusele, et setu võis olla halvustava tähendusega kirjeldav sõna, mille poolt räägib tema arvates element -u (‹*-oi). Nii on mõlemad uurijad jõudnud sarnasele seisukohale. Mägiste on heitnud kõrvale F. R. Kreutzwaldi oletatavasti pakutud vaste setä ’lell’. Nimemärgi En. (Eisen?) pakutud seto vastet чудь ’tšuud’ ei ole vist mitte keegi hiljem korranud häälikuliste samastusraskuste tõttu. P. Hagu tähelepanekute kohaselt hakkas nimetus setu eestlaste jaoks XIX saj lõpupoole märkima koolihariduseta ja mõnevõrra kummalist inimest. Alates III Seto Kongressi toimumisest 1993 on kirjakeeles paralleelselt endiste vormidega kasutusel setode eelistatud vormid seto ja Setomaa; viimase kinnitas kohanimenõukogu 2010 setode ajaloolise asuala nimeks. Vrd Petserimaa. – AK, MK
Bolhovitinov 1821; Bolhovitinov 1831; EEW 2000; En. 1918; Ernits 1987: 40–41; Hagu 1978: 616; Hartmann 1860: 626, 627; Hurt 1903: 139; Hurt 1904–1907: II, 5, 132; KNAB; Maslennikova 1996: 463–473, märkus 23; Mägiste 1957: 247–248; Piho 2011: 18; Sarv 1997: 1; SeK: 139; Setomaa 2009: 285; VES; Viires 2001: 92

Supilinn [supi`linn] ‹-`linnaTMrTartu linnajagu.  C1
Supilinn hakkas kujunema XVIII saj II poolel või isegi varem. Andmed esimeste majade kohta pärinevad a-st 1774, esimese tänavajoone kohta 1803 ja tänavanimedest 1812–1816. Paljudel kruntidel oli suur juur- või puuviljaaed. Linnajagu sai Supilinna nime seal asuvate Oa, Herne, Kartuli, Meloni jt tänavate tõttu ilmselt Nõukogude ajal (vrd veel nt 1939 Herne rajoon). Millal rahva seas hakati linnajao nime kasutama, pole teada, ent arvatavasti tunduvalt varem. Tartu 1927. a koguteoses on mainitud Lepalinn (eriti Marja ja Kroonuaia tänava kant; ilmselt Lepiku tänava järgi) ja Tähtvere-alune (eriti Marja ja Piiri tänava kant), need näivad olevat tingnimed.EE
Tartu 1927: 232, 268; Mitmesugused tabelid 1939: 165; Raid 2015: 38, 52, 62; Teedemaa 2010: 4, 16, 64, 92, 143

Tartumaa [`tartu`maa] ‹-le› = Tartu maakondmaakond Lõuna-Eestis, 1660 tarto mah, u 1720 Tarto-ma; sks Kreis Dorpat, vn Юрьевскій уѣздъ, Дерптскій уѣздъ.
Tartumaa ala lõuna pool Emajõge kuulus XIII saj ↑Ugandi maakonda, põhjas olid ↑Jogentagana, ↑Soopoolitse ja ↑Vaiga väikemaakond. 1224 tekkis nüüdse Tartumaa jm alasid hõlmav Tartu piiskopkond, mis kestis a-ni 1558. Poola võimu all moodustati 1582 Tartu presidentkond, mis sai hilisema Tartumaa aluseks (kandis ka nimetusi asehalduskond 1629 Rootsi ajal, provints 1713 pärast Põhjasõda jm). 1783 eraldati Võrumaa (1796–1888 moodustas sellega kaksikmaakonna), 1920 läks osa Valgamaa koosseisu, 1949 lahutati Jõgevamaa. Haldusreformiga 1950 moodustati Tartu rajoon, millega liideti 1959 Kallaste rajoon ning 1962 Elva rajooni põhiosa. Rajoon nimetati 1990 maakonnaks. Vrd Tartu. – PP
ENE-EE: IX, 290, 293; Kingisepp, Ress, Tafenau 2010: 654; KNAB; Vestring 1998: 78

Tsätski nulk [`tsätski nulk], kohalikus pruugis ka `Tsätski ~ `Tsätski kolk, kirjakeeles varem ka Rannakolk ~ Ranna kolk Senulk (külastu) Võru maakonna Setomaa vallas ja Petseri rajooni Kuulja vallas (Lobotka), 1904 Tsätski nulk.  B2
Nime päritolu ei ole selge. Võib-olla on kohanimi seotud чудь-tüvega, nagu arvas M. Piho (↑Tsütski). Nulka kuuluvad endise Lobotka valla idapoolsed külad Värskast Piusa jõeni: Kolossova, Korela, Kostkova, Kremessova, Lutepää, Määsovitsa, Podmotsa, Popovitsa, Rääptsova, Sesniki, Velna, Verhulitsa, Väike-Rõsna, Õrsava küla ja Värska alevik, lisaks Saarõpää (↑Velna) ja ↑Säpinä; Petseri rajooni poolelt ↑Jaamistõ, ↑Jaastrova, ↑Jatsmani, ↑Lõpolja, ↑Pullukinna, ↑Põrstõ, Serednä (Kesksaare), Väiko-Kuuliska (Малое Кулиско) ja ↑Võõlastõ. R. Remmel lisab siia Mustoja ja Sökovitsa (Sokovitsa) talud, praegu jäävad need vastavalt Sesniki ja Nedsaja piiresse. Tsätski nulga Värska lahe ümbruse külad (endise Järvesuu valla keskosa) moodustasid nn Rannakolga. Vrd Tsütski. – AK
Hurt 1904: XXVII; Hõrn 2009; KN; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 6

Vaaksaarõ nulk [`vaaksaarõ nulk], kirjakeeles ka Vaaksaare nulk Senulk (külastu) Võru maakonnas Setomaa vallas ja Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa), 1904 Vaaksarõ nulk, Vaksara nulk, 1978, 1985 Vaaksaare nulk, 1990 Vaksaare nulk, 2009 Vaaksaarõ nulk, Vaaksaarõ nukk.  C2
Ajalooline setode piirkond hõlmab endise Meremäe valla lõunaosa. Piirkonda on ühendatud ka kas Luhamaa (J. Hurt) või Koolina nulgaga (R. Remmel). Nulga nimi tuleb Vaaksaarõ küla järgi. J. Hurda järgi kuulusid siia külad „Kolina nulgast lõuna poole; Meeksist Poduvjani“. 2010. a kinnitatud nimestiku järgi kuuluvad siia ametlikud külad Kiislova, Kuigõ, Miikse, Olehkova, Pelsi, Sirgova, Sulbi ja Vaaksaarõ küla, lisaks mitteametlikud ↑Solova, Suurõ-Kiislova (↑Kiislova) ja Varõstõ (↑Sirgova); Petseri rajooni poolelt võib nulka arvata Kiirova (mõis, vn Кирово), ↑Krantsova, ↑Luuska, Mednikova (Медниково), Poduvja (Поддубье), ↑Porosluva ja Vasildõ (Настахино). R. Remmeli järgi kuulus siia ka Kastamara ja Moona küla. Kastamara, Miikse ja Olehkuva seotakse teinekord Koolina nulgaga, Moona aga jällegi Luhamaaga. Vrd Vaaksaarõ. – AK
Hurt 1904: XXIX; Hõrn 1990: 21; Hõrn 2009; KNAB; KN; Remmel 1978; Remmel 1985: 22; SeK: 178

Valgamaa [valga`maa] ‹-le› = Valga maakondmaakond Lõuna-Eestis.
Valgamaa oli haldusüksusena olemas peamiselt praegusel Läti alal Valga linnast lõunas, see moodustati esimest korda 1783 (läti Valkas apriņķis, sks Kreis Walk). Pärast Eesti iseseisvumist moodustati 1920 Eesti poolele jäänud Valgamaast ning Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa osadest uus Valga maakond. 1950 maakonnad kaotati, tekkis Valga rajoon, mis nüüdsed piirid sai pärast seda, kui liideti 1959 Tõrva rajoon ja 1962 osa Elva rajoonist. 1990 sai rajoonist taas maakond.PP
ENE-EE: XII, 639; KNAB

Valtina [`valtina] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1782 Walthina Ann, 1795 Waltin Johan, 1839 Waltina.  C2
Külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, oli varem karjamõis ja veski. Karjamõisa rajamine on toimunud XIX saj I poolel. 1811 elas talus – mis talukohana on olemas juba 1685. a kaardil – veel peremees Waltina Johan. Talu nimi on esmakordselt näha Johani eel käinud leskperenaise nimes Walthina Ann, kelle lisanimi võiks pärineda tema mehe nimest Valtin, mis tuleb ristinimest Valentin. Annega samal ajal elas ühes naabertalus Puusmõtsas peremees Waltin, kelle nimi hingeloendis on ka Puusmötsa Walentin. Valtinaga on 1977 liidetud ↑Jundi, Lilu (1970 Lilo), ↑Patuperä, ↑Puusmõtsa, Tohvri (1839 Tofre) ja Valsi (1970) küla. Teise maailmasõja eelses Vana-Antsla vallas tunti kogu seda piirkonda Patuperä kolga nime all. Valtina loodeosas on ↑Meiga, mis kuni 1977 arvati Korijärve alla. Vrd Patuperä. – ES
EAA.1865.2.130/1:44, 47, L 44, 47; EAA.1865.2.130/10:43, 41, L 40p, 43; EAA.1865.2.131/2:35, L 35;  EAA.308.2.88, L 1; Rücker

Vihkla [`vihkla] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis-he ~ -lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1811 Wickla, 1834 Wiggla Jahns, 1885 Wigla, 1926 Vihkla.  A3
Vihkla oli 1977–1997 Sarise küla osa. XIX saj elasid külas lätlased ja nime eestipärast kuju Rõuge kirikuraamatutes ei leidu (muidu on neid paljude Vana-Laitsna külade kohta). Vihkla (*Vihtla) nimi võiks olla siiski läänemeresoome päritolu, vrd Vihtla talurühm Haanja mõisa alal, Vihtlamäe talud Kasaritsas, Vihtla (Vihkla) talud Kanepis Koigeras. Muutus hthk on neiski nimedes võimalik. Kõige tõenäolisemalt kuulub ka Vihkla muistse isikunime *Vihti põhjal saadud nimede hulka. Mõnikord on oletatud, et see nimi põhineb muinasgermaani *wihti tüvel, vrd sks wichtig ’tähtis’. Vihkla algtalu küllalt pikale ajaloole viitab ka Vihkla kõrval paiknev talurühm Vanaussaia (vanaussaid ’vana taluase’, oli omaette küla kuni 1977). Vähem põhjendatud on võrrelda Vihkla järve, Haanja Vihtla järve ja Mooste Vihatjärve nime ning otsida võimalikele algsetele järvenimedele sõnavaralist vastet, nagu nt sm vihanta ’roheline, lokkav’. Nimekuju Wigla näib vastavat sama küla nime hilisele lätipärasele hääldusele. Vrd Sarise. – ES
 EAA.1701.1.2, L 8; EO: 27; LVVA.199.1.228:26, L 21p; LVVA.235.1.4:13, L 9p; Saarikivi 2007a: 214; Stoebke 1964: 105; Võrumaa 1926: 262

Viljandimaa [viljandi`maa] ‹-le› = Viljandi maakondmaakond Lõuna-Eestis, u 1720 Willande-ma, Willandi Ma; sks Kreis Fellin, vn Феллинскій уѣздъ.
Viljandimaa ala kuulus varem peamiselt ↑Sakala alla. Nüüdne haldusüksus sai alguse 1783, kui ta eraldati Pärnumaast. 1796–1888 kuulus ta Pärnu-Viljandi kaksikmaakonda, ent sai siis jälle iseseisvaks. 1921 liideti lõunapoolseid osi Valgamaaga. Haldusreformiga 1950 tekkis Viljandi rajoon, mis nüüdsed piirid sai pärast Suure-Jaani rajooni liitmist 1962. 1990 nimetati rajoon uuesti maakonnaks. Vrd Viljandi2. – PP
ENE-EE: X, 427; KNAB; Vestring 1998: 78, 197

Virumaa [viru`maa] = Viru maakondajalooline maakond Ida-Eestis, praegu Ida- ja Lääne-Virumaa.
Virumaa oli asustatud juba keskmisel kiviajal. XIII saj algul oli seal viis kihelkonda: Mahu (Maum), Askælæ (↑Lüganuse2), Alutaguse (Alentagh) ja *Lemmu (Lemmun, Læmund), mille lõunaosa kandis arvatavasti Pudiviru (ka Pudyviru) nime. 1220 vallutasid taanlased Virumaa (Henriku Liivimaa kroonikas Vironia, Vyronia), mis oli Taani valduses 1238–1346, seejärel müüdi Saksa ordule. Kirikukihelkondadest on Haljala, Viru-Jaagupi ja Simuna moodustatud 1220. a-tel, Kadrina ja Viru-Nigula 1220.–1230. a-tel ning Jõhvi ja Lüganuse samuti XIII saj. Väike-Maarja eraldati Simunast XIV või XV saj, igatahes pärast a-t 1346. Rakvere kirikukihelkonda on mainitud 1419, Iisaku oli kihelkond 1654–1744 ja al a-st 1867. Liivi sõja ajal XVI saj kuulus Virumaa Vene, al 1581 Rootsi riigi valdusse (1580. a-test 1620. a-teni oli Rakvere ja Narva linnuselään). Alutaguse kuulus 1617–1651 Ingeri provintsi. 1710 liideti Virumaa Vene riigiga. 1918–1950 oli Virumaa Eesti maakond, mis haaras 1920–1944 ka Narvataguse. 1950 Virumaa kaotati, selle ala jaotati Rakvere ja Väike-Maarja rajooniks, ääremaad läksid Kiviõli, Loksa ja Tapa rajooni piiresse. Juba 1949 Virumaast eraldatud Jõhvimaa tuumikust sai Jõhvi rajoon. Rajoonide arvu vähendati kord-korralt, a-ks 1964 olid järel Rakvere ja Kohtla-Järve rajoon. Tänapäeval on maakond jagunenud ↑Lääne-Virumaaks ja ↑Ida-Virumaaks (vt need). Virumaa nime päritolust ei ole kindlat teadmist, seda on püütud ühendada sõnadega veer, sm vieru, virk : virga ~ virgu, mida on peetud häälikuliselt võimatuks, või sõnaga viru ’keeris’. Oletatud on isikunime (L. Kettunen: *Viiroi, *Viroi) ja sõnu viir : viiru ’triip’, maa-viir ’piir’, virukas ’suur, tugev’. J. Mägiste on esitanud vastena omadussõna vire + hellitusliide. Tõenäoliseks on peetud Viru nime või selle aluseks oleva sõna laenamist germaani keeltest (T. E. Karsten, SKES) ja balti keeltest (V. Thomsen, V. Lõugas). R. Grünthal, kes on andnud ülevaate Viru etümoloogiast, on enim tähelepanu pööranud balti võimalikule laenule (leedu vyras, läti vīrs tähendusega ’mees, inimene’), nentides siiski, et häälikulisi raskusi tekitab balti keelte pika täishääliku ī asendus i-ga, tavaliselt vastab sellele eestigi keeles pikk häälik. Seega tuleks selle seletuse puhul oletada lisaks eriarenguid, mis on kohanimede puhul ka võimalikud. Eesti etümoloogiasõnaraamat on märksõna virulane puhul esitanud küsimärgiliselt nii germaani kui ka balti laenu võimaluse. J. Koivulehto ja R. Grünthal on juhtinud tähelepanu ka indoeuroopa meest tähendavale algsõnale *viros, vīros. Sellele taandub lõpuks nii skandinaavia liitsõna esipool ver-ǫld ’maailm’ kui ka leedu vyras. Kurioosumina on Virumaa nime püüdnud ladina keele abil seletada juba XIII saj keskpaiku Bartholomaeus Anglicus, tuues oma entsüklopeedias „De proprietatibus rerum“ sellele vasteks ladina sõna viror ’rohelus, elujõud’. Oletades indoeuroopa lähtekohta võib Viru nimi olla laenatud väga ammu. Praegu liitub see raskesti seletatavate kohanimedega, mille struktuur on v+täishäälik+r+täishäälik ja jääb paremat seletust ootama.MK
EES; EEW 2000; ENE-EE: X, 456; EO: 187; Grünthal 1997: 200–204; Koivulehto 1993: 400; Lõugas 1978a: 8–11; Mägiste 1928: 197; SKES: VI, 1786–1787; Tamm 2014: 89, 90

Võrumaa [võru`maa] ‹-le› = Võru maakondmaakond Lõuna-Eestis.
Võrumaa ala kuulus XIII saj algul arvatavasti ↑Ugandi maakonda ja 1224–1558 Tartu piiskopkonda, hilisem ajalugu oli ühine ↑Tartumaaga kuni 1783, mil eraldati omaette maakonnaks (1796–1888 moodustas Tartumaaga kaksikmaakonna). Võrumaa piire muudeti 1921, kui osa Karula ja Hargla khk-st viidi Valgamaa koosseisu, ning 1925, kui Meeksi ala läks Tartumaa koosseisu. 1950 maakonnad kaotati ja nende asemele moodustati rajoonid, mh Võru rajoon, millega liideti 1959 suurem osa Antsla rajoonist ja Vastseliina rajoon. Neis piirides Võru rajoon muudeti 1990 Võru maakonnaks. Vrd Võru. – PP
ENE-EE: X, 531; KNAB; Uuet 2002: 178–179

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur