[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

Leitud 1 artikkel

Pandivere-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Pantifer, 1282 Pandevire, 1288 Pandevere, 1547 Pandyfer.  C2
XIII saj lõpul on Koeru khk-s Kärkna kloostrile läinud vahetusena Saksa orduga Albu mõisa vastu kolm küla Liigvalla, Nõmmküla ja Piibe. Piibe külakonda on kuulunud Pandivere külake. Pandivere ja hilisema Väike-Maarja ümbrus lõikus küll tollal sopina *Lemmu (Lemmun, Læmund) kihelkonda Virumaal, kuid ei kuulunud sinna. Võimalik, et see ala oli osa muistse Järvamaa kogukonnast *Lõpekund (Loppegunde), mida mainib Henrik oma Liivimaa kroonikas. Pandivere mõis eraldati 1801 Kärsast, Mellini kaardil 1796 on ta karjamõis. P. Ariste on nimele leidnud vaste mordva keeltest: ersa пандо, mokša панда tähendab mäge või kõrgustikku. T. Pae on seadnud Ariste etümoloogia kahtluse alla, väites, et kõrgustik on saanud nime alles XIX saj. Kõrgustiku nimi ongi hiline, sest see on saanud nime mõisalt, mõis omakorda külalt. Lisaks mordva keeltele on sõnast jälgi läänemeresoome kohanimedes: Uurali mäestikku on XIX saj andmeil vepslased kutsunud Киви-панда, Soomes on järskude nõlvadega mägesid nimega Pantamäki ja sama sõna häälduslik variant võib olla ka eesti põnt : põnda. XIII saj nimekujude täishäälik e -vere ees, võib viidata mitmusele (nagu L. Kettunen näeb Saaremaa nimes Randevere). Külas ongi olnud kaks mäge, Ammemägi ja Titemägi, mis on kruusaks ära veetud. Neist Ammemäge on piirina Raeküla mõisaga mainitud 1646 (Amma Meggi). Pandivere asundus ja küla sulandusid ühte juba 1920. a-tel. Rahvalikus jaotuses jaguneb Pandivere Eestkülaks (põhjapoolne osa, sh mõisasüda) ja Tagantkülaks (lõunapoolne osa metsa ääres). Pandiverega liideti 1977 Vesioru küla (1970).MJ
Ariste 1957b: 132; Bfl: II, 592; Bienenstamm 1826: 83; Dopkewitsch 1933; ENE-EE: VII, 173; HLK: XXIV, 5; Joalaid 2013b; LUB: III, 475a, 521a; Majnov 1881: 494; Markus 2009: 12; Pae 2012: 450–453

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur