[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

Leitud 1 artikkel

Põlva1 [`põlva] ‹-sse ~ `Põlva›, kohalikus pruugis-hePlvkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Pölwe, 1452 Polves, 1498 Polwesz, 1627 Poelwe, 1638 Pölwische Kirche, Pölw, 1782 Pölwe, Pölswe, 1795 Poelwa.
XV saj mainingud käivad kihelkonna, XVII saj omad kiriku kohta. Põlva khk tuumiku haldusvõimu kandis keskajal Kirumpää linnus. Kirikukihelkond on olnud suurem kui Kirumpää linnusepiirkond, hõlmates XVII saj alguses lisaks Kirumpääle Põlva khk vanad eramõisad, Räpina khk kesk- ja lõunaosa, Krootuse koos Põlgastega ja formaalselt ka Piigandi. Viimane kuulus sama sajandi keskel, enne Kanepi khk loomist, juba kindlalt Otepää kihelkonda. Põlvat peetakse võimalikuks muinaskihelkonnaks ja kiriku rajamise ajaks on oletatud isegi XIII saj. Pole päriselt selge, kas algupäraselt on tegemist muinasajast pärineva kihelkonnanime või väiksema koha nimega, kuhu lihtsalt ehitati kirik. Muinaskihelkonna konkureeriva nimena võiks tulla arvesse üksnes Kirumpää, kuid näib, et selle koha võim on laienenud põhja poole keskaja jooksul ja Põlva põhjaosa suurtel küladel (Rosma linnusega) võis olla oma liidustruktuur. Põlva nime varajaste kirjapiltide s-lõpp on kõige tõenäolisemalt jäänuk ste- või tse-lõpulisest nimest, nagu näitab kuju Polwitz, samuti 1782. a Pölswe (ehk *Põlv’sse ‹ *Põlvaset?). Nimes sisaldub kõige tõenäolisemalt iidvana küla või asula tähendusega sõna *palwa, vrd ungari falu ’küla’. Sama sõna võiks esineda ka Walgatabalwe nime järelosana. Esisilbi a on muutunud õ-ks. *Palva(t)set või *Palvasi lühenemise kompensatsiooniks on sõna muutunud kolmandavälteliseks, kuid säilitanud algupärase tüvevokaali a. Alamsaksa hääldusest lähtuvas saksakeelses pruugis on see a varakult asendatud ebamäärast täishäälikut märkiva e-ga. ne-omadussõna omastavat või mitmuse nimetavat käänet sisaldanud nimi võis kõige tõenäolisemalt märkida *palvaseid, külakaupa koos majandavaid talupoegi, „külalisi“, mis oli erinev mujal Kagu-Eestis levinud muinas- ja keskaegsest asustustüübist, kus asustuse laienedes ehitati uue pere või suurpere koht teistest pisut eemale. J. Mägiste ja J. Simm on Põlva nime seletanud kui loodusnimest *Põlvjõgi või *Põlvoja lühenenut. Tõepoolest, sõnast põlv (*polvi : *polven) pole võimalik moodustada a-mitmust ja seda Mägiste ei pakkunudki. Sõna põlv jõelooke nimetusena pole Lõuna-Eestis võõras ja *Põlvoja võiks olla Orajõe üks vanemaid nimesid. Niisuguse võimaluse korral sai Põlva esialgu jõe kaldale ehitatud kiriku ja siis kihelkonna nimeks. Algupäraselt Mägistelt pärineva etümoloogia kõige nõrgem koht on vanade kirjakujude -s, mida ta on pidanud seesütleva käände lõpuks. Põhjaeestiline käändelõpp keskaegses Lõuna-Eestis pole üldse tõenäoline. Simm on möönnud, et -s johtub sõnast põlvine : põlvitse. Siis aga on jälle raske jõuda nimelõpu a-ni mis sõna põlv puhul sobib *Põlvoja tüüpi seletusega. M. Norvik on rekonstrueerinud sõna põlv algkujule *polva läänemeresoome algkeele vanemas staadiumis. Sel juhul oleks tegemist väga arhailise häälikkuju säilimisega omastavast *polvan, kuid seletuseta jääb Põlva nime III välde.ES
BHO: 464; EAA.1865.2.62/9:4, L 4; Hupel 1774–1782: 280; LGU: I, 354, 671; Mägiste 1970b: 249–255; Norvik 1963: 226; Rev 1624/27 DL: 8, 56; Rev 1638 I: 79, 130; Simm 1975c: 29

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur