[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 8 artiklit

Kilingi-Nõmme-`NõmmeSaalinn Pärnu maakonnas Saarde vallas (Kilingi mõis).  A1
Linn on tekkinud Kilingi mõisa Nõmme kõrtsi juurde. Kilingi mõisa (sks Kurkund) kohta on teateid 1560 (Ovelgunne), eestikeelne nimi Kilingi (1782 Killinge) on pärit omaniku Schillingi perekonnanimest: 1663 panditi mõis Valentin Schillingile, kelle järglaste käes see oli kuni 1752. Mõis ise asus praeguse Saarde küla piires. Nõmme kõrts oli olemas hiljemalt 1789. Asula kasvas eriti 1870. a-tel, kui suur osa mõisamaid jagati õigeusku siirdunuile. XIX saj lõpul alevik, 1919 sai aleviks, 1938 linnaks. Saksakeelset mõisanime Kurkund on peetud eesti keelest pärinevaks.MK
Eisen 1924a: 71; ENE-EE: IV, 508–509; Uustalu 1968: 743–744

Lihula viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna lihunik viipevaste, viibe „lõikuma“.
Lihula2-sseLihlinn Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Leal, 1211 Leale, 1519 Leal, 1798 Lihhola Lin.  B3
Lihulas oli muistsete eestlaste linnus. 1211 määrati Lihula piiskop Theoderichi residentsiks. 1234–1242, uuematel andmetel (M. Mandel) 1238–1242, ehitati muinaslinnuse asemele kivilinnus. Alev tekkis Lihula lossi juurde juba XIII saj. Hävitati ordu ja piiskopi vaenus 1298, kuid ehitati uuesti üles. Hävis samuti Liivi sõjas nagu ka kivilinnus. XIX saj II poolest algas uus tõus, Lihula kujunes kohalikuks keskuseks. Ametlikud aleviõigused sai Lihula 1945, linn al 1993. Lihula nime on seletatud mitmeti. Nime aluseks on L. Kettunen ja M. Kallasmaa pidanud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu. On tõenäoline, et algselt on nimi kuulunud muinaslinnusele, mis asus mäel, seega madala maaga seonduvad liga, ligu ja lehu (viimane on sõna, mis kuskil mujal ei esine kui Eiseni artiklis) ei sobiks hästi tähenduse poolest. Maastikulistele iseärasustele on juhtinud tähelepanu juba arheoloog E. Tõnisson. Lihula kirdeosas paiknes varem Lihula mõis (sks Leal-Schloß), mis rajati XIII saj. XX saj tekkis sinna asundusküla, mille tuumik oli 1970. a-tel Lihula asund. 1977 nimetati see Lihula alevikuks, 1982 liideti Lihula linnaga (sellal aleviga). Vrd Lehola. – MK
BHO: 294; Eisen 1921a: 5; EM: 84; ENE: IV, 437–438; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Mellin; Stackelberg 1928: 114; Tarvel 1999a: 53

Mõisaküla10 viipenimi. Kohanime tõlge, viiped „mõis“ ja „küla“.
Mõisaküla10 [`mõisaküla] ‹-`külla ~ -sseHlslinn Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena (Abja mõis), u 1900 Мойзекюль (küla).  B1
Mõisaküla on nime saanud Laatre mõisa saksakeelse nime järgi (Moiseküll) mitme vaheastme kaudu. XVIII saj lõpus rajati Pärnu–Valga maantee äärde Laatre teelahkmele Veelikse mõisa maale Laatre kõrts (1797 Plater) ja a-ks 1800 lähedusse Laatre postijaam (sks Moiseküll, läti Plāteri, 1883 Laatrejaam). 1895–1897 ehitati Pärnu–Valga raudtee ja selle Viljandi haru. Laatre sõlmjaama hakati 1899 ehitama töökodasid ja tööliskasarmuid. 1900 nimetati sõlmjaam Mõisakülaks (vn Мойзекюль). Sinna, Abja mõisa alale tekkis nüüdne Mõisaküla, aleviõigused sai asula 1920, linn al 1938. Vrd Mõisaküla1. – MK
ENE-EE: VI, 476; Grenzstein 1882–1883; KNAB; Mellin

Pärnu viipenimi. Osutab kas muistsele Vana-Pärnule ja Uus-Pärnule, Pärnu lahe kitsale kujule või linna vaiksele ja rahulikule miljööle.
Pärnu2 [`pärnu] ‹`Pärnu ~ -ssePärlinn Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena.  B2
Pärnu jõe suudmeala on oletatavasti esimesena maininud araabia geograaf al-Idrīsī 1154: برنو/Barnū (nime on loetud ka بونو/Būnū, sel juhul seos Pärnu nimega puudub). Pärast 1240 tekkis praeguse nimega Sauga jõe suudmesse Vana-Pärnu linnaline asula, mis oli 1251–1263 Saare-Lääne piiskopkonna keskus. Pärnu jõe (ka Emajõeks nimetatud) vasakule kaldale rajatud ordulinnust on esmakordselt mainitud 1265, selle ümber tekkis Uus-Pärnu linn (sks Neu-Pernau), mis sai linnaõigused XIV saj. Pärnu linna nimi tuleneb algselt jõenimest, Sauga jõe nimi on 1260 kirja pandud Perona ja 1292 Pyronowe. Nimele on antud eesti keelel põhinev etümoloogia puunimetusest pärn ja germaani etümoloogia, mis põhineb karu tähendaval oletataval ühisgermaani sõnakujul *bĕran-. P. Ariste aga on pidanud Pärnu nime tulenenuks meile tundmatust keelest, mida on siinmail räägitud enne soomeugrilaste saabumist. Tema arvamuse kasuks räägib kaudselt tõsiasi, et Pärnu nimega ühendatavad soome Perniö, Pernaja, Pernoo ja Lõuna-Liivimaa Pernigal on kõik olnud jõenimed. Viimase lätikeelne nimi on küll Liepupe ’pärnajõgi’. Pärnu balti päritolu on oletanud W. Schmid, ta võrdles seda vanapreisi kohanimega Pernen (1258) ning saksa linnanimega Pirna, pidades eesti keelest lähtuvat pärna-seletust rahvaetümoloogiaks. Jõenimele sobiks tähenduse poolest ka T. Rantakaulio poolt pakutud vepsa pern : pernan ’järsk jõe- või järvekallas’, mida peab tõsiselt võetavaks M. Joalaid. Pärnu nimed teistes keeltes (sks Pernau, läti Pērnava, vene Перновъ, Salatsi liivi Pǟrna nīn) on eestikeelse nime teisendid. Pärnu tähtsamad linnaosad ja piirkonnad on Kesklinn (sh Loosi ja ↑Papiniidu), Lodja, ↑Raeküla, ↑Rääma, ↑Tammiste, ↑Vana-Pärnu ja Ülejõe (sh ↑Vingiküla). Vrd Pärnjõe. – MK
Ariste 1981: 17; ENE: VI, 325–327; Idrîsî 2000: C7S4; Joalaid 2013a: 74; KNAB; LUB: VI, 2740, 2758; Ojansuu 1920: 174–175; Pajusalu, Winkler 2011: 182; Saareste 1924: 33; Sabler 1914: 171; Schmid 1988: 170–171; SPK: 327–328

Reiu`Reiu ~ -ssePärküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas, mõis, sks Reidenhof, 1265 Reidesrö (tõenäoliselt tähistab see nimi Reiu jõge või jõesuud, vrd Reidesw, Stackelberg on välja lugenud Reidesu), 1680–1684 Redo (küla), 1734 Reidshes Dorff.  C2
Arvatakse, et sellenimeline küla oli olemas juba XIII saj. 1265 antud privileegi põhjal sai Pärnu linn mereranna lossi vallist kuni Reidesrö ja Wachterspe’ni ning sealt mereranna kuni Emajõeni (Embecke), st nüüdse Pärnu jõeni. Ordumeister annetas Reiu mõisa (Reidthof) XIV saj Pärnu linnale. 1617 läänistati linnale veel mõis nimega Karinen (vrd 1726 talupojad Karrinem Mazo Iurri, Karinem Hans). Neist maist moodustus Reiu linnamõis (1782 Reidenhof), mõisasüda jääb tänapäeva Silla külasse. Küla ja mõis on nime saanud tõenäoliselt Reiu jõe järgi, mille murdepärane hääldus on nii Rõiu kui ka Reiu, ja nimevasteks võikski sobida Wiedemanni sõnaraamatus sõna roid all esinev rõid ’jäme liiv, kruus, tolm, põrm’. L. Kettunen on nimele võrdluseks toonud isikunime Reidu (sm Reijo), kuid nentinud, et nime etümoloogia jääb hämaraks. Reiu tuli külanimena käibele 1939. a paiku, varem jaotati küla väiksemateks osadeks: Altküla ja Keskküla. Vrd Mereküla, Silla2, Viisireiu. – MK
BHO: 494; EAA.1000.2.818:2, L 1p; EAA.1000.2.819:3, L 2; EO: 57; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Kallasmaa 2003: 114–115; KNAB; LGU: I, 30; LUB: VI, 3112a; Pärnumaa 1930: 428; Stackelberg 1926: 169

Ruhja`Ruhja ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ruhjalinnlinn Lätis Vidzemes samanimelises piirkonnas, läti Rūjiena, 1225 Ruyenia (kihelkond Lõuna-Sakalas), 1560 Rujen.  C3
Ruhja on kihelkonnana kuulunud muinasajal Sakalasse. Muistsele linnamäele praegusest linnast 5 km idas rajas Saksa ordu 1260 linnuse (sks Rujen, 1457 Ruyni, 1461–1487 Rugen, Ruyen). Kirik oli ehitatud XIV saj. Tänapäeval on Ruhja (Rūjiena) Läti põhjapoolseim linn Ruhja jõe alamjooksul. XV–XVI saj oli Ruhjas alev (1466 hakelwerck tho Ruyen), mis koos kirikuga Liivi sõjas maha põletati peale paari-kolme maja. Nüüdne asula kujunes kahe Ruhja mõisa (sks Rujen-Großhof ja Rujen-Torney, läti Rūjiena ja Ternēja) maadele XIX saj II poolel (alev 1872), hoogsalt hakkas see arenema pärast Valga–Pärnu kitsarööpmelise raudtee valmimist 1897. Ruhja on linn al 1920. Eestikeelne nimi on saadud Ruhja jõe järgi. Vrd Ruhja jõgi. – MK
BHO II: 527–528; ENE-EE: VIII, 232; LVVV: R, 446; Renner 2006: 75, 196

Sindi viipenimi. Kohamärk sisaldab s-sõrmendit.
Sindi`Sinti ~ -sseTorlinn Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, mõis, sks Zintenhof.  C1
Sindi on 1834 Saia ja Tõela küla maadel asutatud kalevivabriku juurde tekkinud asula, mis 1921 sai aleviks, 1938 linnaks. Linn on nime saanud Sindi mõisalt (praegu Paikuse alevi piires), mis kuulus alates orduajast Zinteni perekonnale, kuni XVII saj läks kroonule. Nimi pärineb omanikunimest. Varasem Saia küla (u 1500 Saia veski, 1638 Saya talu, 1715 Sayaküll, 1797 Saja küla) paiknes Sindi kirdeosas, Tõela küla (1797 Täla) edelaosas. Vrd Paikuse. – MK
BHO: 528, 693; EAA.567.3.161:16, L 15p; ENE-EE: VIII, 509; Mellin; Uustalu 1972: 267–268

Vana-Pärnu [vana-`pärnu] ‹-`Pärnu ~ -ssePärPärnu linnaosa, sks Alt-Pernau.  B2
Vana-Pärnu, algselt Pärnu (ladina Perona civitas) tekkis Pärnu jõe paremkaldale varsti pärast 1242 Saare-Lääne piiskopi residentsina, millena püsis seal kuni 1263, kui pärast leedulaste kallaletungi piiskop kolis Haapsallu. Vana-Pärnu nimi (ladina Antiqua Perona, alamsaksa Olde Pernow) kinnistus XV saj vastandina Uus-Pärnule. 1560 ja 1575 hävis Vana-Pärnu linn peaaegu täielikult, linna õigused lõpetati 1599. Väljaspool linnasarast säilis kalurite asustus. 1860. a-test hakati ala uuesti hoonestama ja tekkis eeslinn. Vana-Pärnu liideti Pärnuga 1920. Vrd Pärnu2. – MK
BHO: 444–445; ENE-EE: VII, 607

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur