[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 18 artiklit

Atla1 [`atla] ‹`Atla ~ -sseJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Attel, 1241 Attola (küla).  B3
Atla mõisast on teateid 1422. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud Atla asundus liideti Atla külaga 1977. L. Kettunen peab nime algusosa muistseks isikunimeks *Atto (ka Atu, Ate), millele on liidetud la-lõpp. Mõis on ajuti jagunenud kaheks, Atlast Orguse pool asunud Eeru ehk Väike-Atla mõisat (vanemas pruugis ka Hiiru mõis, sks Klein-Attel) on esimest korda mainitud 1686, vahest samas kohas oli 1489 Orguse mõisaase (Orgas).PP
EO: 70–71, 91; Joh LCD: 325–326; LCD: 41v

Haljava [`haljava] ‹`Haljava ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aljava HJnküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Hallinap, 1241 Halenhabus, 1397 Hallienhape (mõis ja küla), 1547 Allihabe, 1558 Hallienhaven, 1671 Haljawa.  B4
1397 müüs Tallinna bürgermeister küla Maardu mõisale, kellele see kuulus a-ni 1549. Seejärel iseseisev mõis, millest esimene märge on 1562. Mõisast lõunas säilis ka küla. Huvitav on kohaliku kirikuõpetaja H. Ch. Wrede märkus 1712 oma kirikukroonikas, mille kohaselt Lassi Otto vanaema mäletas veel, et Haljava talupojad käisid Maardu mõisas tööl. Haljava mõisale on kuni 1847 kuulunud Prangli ja Aksi saar. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 külaga. L. Kettuneni järgi pärineb nimi isikunimest *Hallinhabe. 1558. a kujule viidates leiab ta, et -va on tulnud käänamisel habe : have. Kuigi nimeosad tunduvad tõesti olevat hall + habe, on selline käänamine küsitav. Taani hindamisraamatu nimekuju on latiniseeritud vorm liitega -us. Haljava alevikuks (rahvak Tinametsamäe) nimetati XX saj Raasiku aleviku lähedale Haljava mõisa maale tekkinud tiheasustusega ala. See liideti Raasikuga 1977.MJ
Bfl: I, 86; BHO: 98–99; EM: 57–59; EO: 263; EVK; Joh LCD: 345–346; Jõelähtme 2010: 112–113; KNAB; LCD: 46r

Hatu`Hattu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Atuküla, kirjakeeles varem Hattu Risküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, sks Hattoküll, 1241 Attol (küla), 1257 Atten, 1620 Hatto.  B2
Varasem Hatu küla on olnud nii Lihula nunnakloostri kui ka Padise kloostri valduses. Mõis rajati XVII saj alguses. 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, mis 1977 liideti üheks. P. Johansen on Taani hindamisraamatu nimekujule andnud oletatava algvormi *Atu-la ja nimekujule Atten lähtevormi *Atun-küla ning võrrelnud Hatut soome kohanimega Hattula, mille aluseks oletatavasti on igivana germaani päritolu isikunimi. Esimesed kirjapanekud on ilma sõnaalgulise h-ta, kuid isikunimi võib vana kohanime aluseks olla küll, vrd Adde, Ate, Aty, Attele, lisanimi Atto. Hatu külaga on 1977 liidetud ↑Sooltsu ehk Soo-otsa.MK
Almquist 1917–1922: 282; BHO: 107; EAN; Joh LCD: 325; KNAB; SPK: 29, 73; Stoebke 1964: 15, 17

Kaarlimõisa [`kaarli`mõisa] ‹-`mõisaVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1826 Karlsberg, Punkari-M., 1847 Carlsberg; sks Karlsberg (karjamõis).  B1
Kokuta küla endise Pungari talu maadele rajatud Kastre mõisa karjamõis. Nimes peitub J. Simmu järgi isikunimi Kaarel. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et karjamõis kujunes välja juba XVIII saj lõpul, kui selle 1790 omandas Carl Otto v. Loewenstern, kelle järgi arvatavasti karjamõis ka nimetati. Küla rajati mõisamaadele Eesti Vabariigi ajal. Algul oli ta Kaarli asundus (1939), seejärel Kaarli (1970), al 1977 Kaarlimõisa küla. 1977 liideti Kaarlimõisaga Telliskivi küla (1922 ka Savikoa küla ~ nukk), mis rajati kandimeeste külana XIX saj keskel. Nime sai läheduses olnud tellisevabrikust, savikojast, mis lõpetas oma tegevuse XVIII saj lõpul või XIX saj algul.MJ
BHO: 184–185; Bienenstamm 1826: 287; Rootsmäe 2016: 176, 197; Simm 1973: 34, lisa 35–36; Simm 1975a: 185

Kangru2 [`kangru] ‹-sse ~ -lePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Halinga mõis), 1923 Kangru (asundus).  C4
Kangru oli Halinga mõisa kõrvalmõis (sks Konstanzenhof), mis moodustati 1660. a paiku kolme talukoha ning Tarva küla karjamaade liitmisega, vrd sealkandis 1724 Weber Otto. Pärast 1858 on Halinga mõisas märgitud perekonnanimena Кангоръ, kihelkonnas on ka mõni Kangru talu. Külana on Kangru märgitud 1945. Vrd Kangru3. – MK
BHO: 252; EAA.1865.5.176:45, L 43p; KNAB; Pärnumaa 1930: 460; RGADA.274.1.182/5:71, L 461p; Uuet 2002: 99; ÜAN

Lubja-le›, kohalikus pruugis Lubjaküla Jõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1575 Kalckoffen, 1613 Kalckofen Jürgen (vabatalupoeg), 1620 Kalckugnen, 1688 Lubia, 1693 Lubja, 1835 Lupja.  C2
Üldiselt on siin mainitud kaht talu kokku kahe adramaaga, Lubja kõrval oli 1575 Simen ja 1622 Gilse Mick, millest sai hilisem Kiltsi talu. Algul on talud kuulunud Pirita kloostrile, hiljem on Lubja kuulunud Haabneeme mõisa, Kiltsi Viimsi mõisa alla. 1725.–1726. a revisjonis on need kaks arvatavasti ekslikult samastatud (Kiltz oder Kalckofen). Al 1763 olid Haabneeme ja Viimsi mõisal ühised omanikud. Kohalike teateil oli Lubja Viimsi mõisa tööliste elupaik. Oma nime on Lubja küla ja külas olev Lubjamägi saanud lubjaahjudelt, sama sisuga on nime saksa- ja rootsikeelne kuju. Siin põletati lupja veel XIX saj ja ahjude koht on seniajani näha. Kiltsi (koh Kiltse, Kilsi) nime arvab P. Johansen tulenevat Otte Gylsenilt, kes oli mõisavalitseja olnud 1555. Tundub siiski, et Kiltsi nimi esineb esmakordselt alles 1622 (vrd 1688. a kaardil Kiltz, En fremmande bonde, st võõras talupoeg). Seega võib tegemist olla mehega, kes oli pärit Väike-Maarja Kiltsi mõisast. Viimase nimi tuleneb küll samast Gylsenite suguvõsa nimest.MJ
 EAA.1.2.C-III-4; EAA.1864.2.VIII-78:15, L 15; EAA kinnistud; Joh LCD: 663; KN; Rev 1586: 21; Rev 1725/26 Ha: 366; Viidas 1992: 60

Muhkamõtsa [muhkamõtsa] ‹-`mõtsa›, kirjakeeles varem ka Muhkametsa Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), u 1900 Мукомойза, 1909 Muhkamets.  C2
Rõuge mõisa karjamõis on siin olnud juba vähemalt XVIII saj lõpust (1798 ja 1839 OttenhofOtto mõis’ või ’otimõis’). Hiljem juurdus ka saksakeelses kasutuses eesti keelest pärinev nimi. Nime järelosa -mõtsa ja -mõisa on vaheldunud. Algusosa on tundmatut päritolu. Oletuslikest sõnavõrdlustest kõige köitvam on silbipiirile tekkinud h-ga muugamuhka tähenduses ’munga’, mis Rõuge vana kihelkonnakeskuse läheduses oleks hea nimemotiiv. Vrd ka muhk ja muhetama ’haljendama’, Muhulaanõ külaosa Kanepis Sõrestes. Muhkamõtsa põhjaosas on omaette paikkond Nitso (‹ niit + soo). Vrd Muhkva, Muuga. – ES
BAL: 698; Vene TK 42

Narva viipenimi. Modifitseeritud viibe „piir“ sisaldab n-sõrmendit ja osutab piirilinna staatusele.
Narva`Narva ~ -sseVailinn Ida-Viru maakonnas, 1221 Narva (jõgi), 1241 Narvia (küla).  C2
Narva linn asub Narva jõe vasakul kaldal, algselt on seal olnud samanimeline küla. Küla nimi arvatakse olevat tulnud Narva jõe nimest (1221 tegelikult käändes Narvam, Vene kroonikaist 1268 Норова). Tõenäoliselt 1256, teistel andmetel 1276, lasksid Virumaa vasallid Dietrich von Kievel ja Otto von Lüneburg rootslaste ja soomlaste abiga küla kõrvale ehitada kindluse ja oletatavasti ka kiriku. Linnaline asula tekkis arvatavasti XIII saj lõpul, XIV saj sai Tallinna (Lübecki) õiguse alusel linnaks (1329 esimest korda mainitud kui civitas), seda kinnitati 1345. 1704 vallutasid Narva linna venelased. Kuni 1722 oli Narva maakonnakeskus, kuid juba 1719 liideti ta Peterburi kubermanguga; Eestimaaga taasliideti 1917. XVII saj II poolest alates oli Narva kujunenud arvestatavaks tööstuslinnaks.

Narva nimele on antud vene, germaani ja läänemeresoome etümoloogia. G. v. Sabler, kes vene etümoloogiat sõnast на-рывъ (vrd Wd tuhnitus, muti-tuhnitus ’mutimullahunnik’, tuhner-maa ’tuhnitud maa’) on pidanud ebausutavaks, on nimevasteks esitanud vanaülemsaksa narva, mille variandiks on nervi ‹ narvia, keskülemsaksa narve ’kitsus, kitsas koht’. L. Kettunen on pidanud germaani etümoloogiat küll põhjendatuks, kuid ise on eelistanud vepsa päritolu lähtekohta sõnast narva, narvāńenarvainen ’künnis’. (Praeguse vepsa keele tundja M. Joalaiu väitel sõna vepsa keeles ei ole, kuid vepsa netisõnastikus on narvāne ’uksesoon läves’.) Ka P. Johansen on eelistanud läänemeresoome vastet, jättes germaani etümoloogia mainimata. Vepsa nimevastet on maininud veel P. Alvre, V. Pall ja teised. Selle seletuse järgi oleks Narva saanud nime jõeastangu, Narva joa järgi. Germaani päritolust lähtunud V. Nissilä on nimevastet otsinud Skandinaavia keelist.


Vene keeles on varasemal ajal Narva kohta kasutatud nime Ругодивъ, mida on peetud tulenenuks läänemeresoome keeltest, nt M. Vasmer on toonud vasteks soome sõna runkoteivas, mis tähendavat mingit mütoloogilist asja, jumalat või kaitsevaimu, ja H. Saari eesti keelest rõugu-tüve (Rõugutaja, Rõugutark), mille teisend läti keeles on ruņģitis, mis tähendas Saari järgi samuti mingit väikejumalust. Ehkki Vasmer oli arvanud, et vene keele alusel ei ole võimalik nime Rugodiv seletada, on ometi A. Süvalep püüdnud vasteks esitada murdelise руга ’tühermaa’ + дивъ ’peletis, õnnetuselind’ (Süvalepa järgi дивъ ’metsik’). A. Šteingolde on seisukohal, et ei Sableri ega Süvalepa vene etümoloogiaid saa pidada teaduslikeks.

Narva linna tähtsamad ajaloolised linnajaod on Narva, Peetri ja Tallinna eeslinn, mis asuvad vanalinnast vastavalt põhjas, edelas ja läänes. Teised asumid on Elektrijaama, ↑Joala, ↑Joaoru, Kadastiku (1913 küla Кадастикъ), Kerese (P. Kerese tänava kant), ↑Kreenholmi, ↑Kulgu, Paemurru (1913 küla Паэмуро), ↑Pähklimäe, ↑Siivertsi, ↑Soldina (Soldino), Sutthoffi (samanimelise villa järgi, nime aluseks perekonnanimi), Uusküla, Vanalinn ja ↑Vepsküla. Linna põhialast lahus on ↑Kudruküla ja ↑Olgina aedlinnajagu. Tallinna eeslinnast läänes linnapiiri pool asus varem Äkkeküla (u 1900 Эккекюль), rühm elamuid ja obrokikrunte.
Vrd Narva jõgi. – MK
Alvre 1985: 100; Eesti ajalugu 2013: 198; ENE-EE: VI, 556–558; EO: 265; HLK: 228 (XXV); Joh LCD: 510, 511, 512; Kettunen 1920: 195–197; Nissilä 1971: 216–219; Pall 1996: 388; Sabler 1911: 165–166; Tender, Kaal 1999: 509; Vasmer 1920: 199, 202–203; Wd

Odalätsi-le›, kohalikus pruugis varem ka Odalatse Khkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Pidula mõis), 1438 Ottlevesschen zee (järv), 1453 Janus Melepene soen van Ottolas is tho Oygill en bur, 1592 Ottlas, 1645 Wadalatz, Odolatz, 1731 Oddalatz.  C3
L. Kettunen on 1592. a kirjapaneku põhjal pidanud nime algvormiks *Odalatse või *Odalatsi, mis oleks lähtunud sõnast Odalane, vrd oda ’teatud viske- või torkerelv’. Esimese üleskirjutuse põhjal oleks võimalik nime seletada ka kui kolmeosalist Ott+le+vesschen. Sel juhul oleks tegemist algselt la-liitelise nimega, milles algusosa olnuks isikunimi ja järelosas võiks näha märke sõnast vesi, on ju tegemist järvenimega. Veel tänapäevalgi on tuntud Odalätsi allikad. Odalätsi piiresse jääb Kihelkonna maalinn (1798 Burg Kilekond).MK
Mellin; Rehepapp; SK I: 255

Odivere-`verre ~ -sseMMgküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1582 Ohiwer, 1585 Odyver, 1811 Oddifer.  C2
L. Kettunen on kahtlemisi esitanud võimaluse, et algusosa on olnud isikunimi *Oti, *Otti. Odi-vorm on sel juhul nõrgenenud t-ga, nagu nt Harjumaa kohanimes Odipõllu mägi (P. Wieselgren). V. Pall leiab samuti, et tegu on algse isikunimega Ott (algtähendus ’karu’), vahest on t nõrgenemine varem levinud laiemal alal. 1977 liideti Odiverega ↑Toljase ja osaliselt ↑Alnavere küla.PP
EO: 301; PA I: 103; PTK I: 162

Ohepalu [ohepalu] ‹-`pallu ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Kolu mõis), 1241 Othænpan (küla), 1409 Odenpan, 1583 Ohepalo, 1586 Otempa, 1796 Ohepal.  C4
XIII saj kuulus Virumaa suurimate külade hulka, hiljem arvatud Vohnja, siis Kolu mõisa alla. Nimi on lähtunud sõnast ott : oti ’karu’, Põhja-Eestis oht. Esmamainingu järelosa lähtekohaks on P. Johansen pakkunud sõna panne ’laager’. Tänapäeva nimekujus on järelosa aluseks palu, mis läänemurdes tähendab kehva, madalat maad, Lõuna-Eesti palu, palo aga kuiva kõrget maad või nõmme. 1977 liideti Ohepaluga ↑Angapere küla.MK
Joh LCD: 284, 524; Mellin

Ohukotsu [ohukotsu] ‹-`kotsuRapküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Odenwald, 1241 Othencotæs (küla), 1412 Odenkotz, 1732 Ohhokotso m.  C3
Ohukotsu mõisasüdamesse 1920. a-tel tekkinud asundus, al 1977 küla. Mõisaaset on mainitud samanimelise küla kõrval 1412, mõisast on teateid 1484. Ohukotsu vana küla hakati XX saj kutsuma Suurkülaks (↑Risu-Suurküla). P. Ariste seletab nime koosnevat kahest osast: *ohto ehk *ohte (vrd lõunaeesti ott) ’karu’ ja kotsu, mille vasteid leiab mujalt Eestist ja sugulaskeeltest. Tegemist on kadunud sõnatüvega, mis võis tähendada kõrgendikku. L. Kettuneni järgi on kotsu aga „müstiline sõna“, mis võis tähendada elupaika laiemalt (vrd ka Kotsu, hilisem ↑Valtu). Saksakeelse nimena käibis pikka aega eesti nime mugandus Odenkotz; 1843 muudeti nimi Odenwald’iks (sks Wald ’mets’) ilmselt halva kõla tõttu (sks Kotze ’okse’). Mõisast kirdes paikneb endine Piksta küla (1505 Pittekzode), mille nimi tuleneb ilmselt sõnadest pikk + sööt.PP
Ariste 1960: 480–481; Bfl: I, 111, 673; EO: 60, 246, 330; Joh LCD: 523–524; LCD: 42r; Thor-Helle 1732: 313

Ookatku [`ookatku] ‹-`katku ~ -le›, kohalikus pruugis ka Oogatku Trmküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laius-Tähkvere mõis), 1406 des Hofes Katko, 1419 Hovenkatko, Howenkatku, 1599 wieś Owokatka, 1669 Ohhokattko, 1839 Ohokatko.  B1
Nime järelosa vasteks on katk : katku ’madal, soine koht, mülgas’. Esikomponendi osas jagunevad varasemad kirjapanekud kaheks, ajalise piiriga XVII saj: varasemates Hovo- ~ Hove-; hilisemates Oho-. Hilisematele kirjapanekutele saaksime võrdluseks esitada kohanimed Ohekatku (Rap), Ohekotsu (Hag), Ohepalu (Kad) ja soome sõna ohto ’karu’, mille vasteks Lõuna-Eestis on ott (nt Otepää nimes). Varasemate kirjapanekute alusel võiks arvata esikomponendi vasteks tänapäeval murdeti üsna levinud (h)obu : (h)oo. 1977 liideti Ookatkuga ↑Litsemaa küla.VP
EO: 60; PTK I: 165; P XVI: 109; Rücker

Otepää viipenimi. Kohamärk osutab piirkonna kuppelmaastikule.
Otepää1 [ote`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Otempä ~ Otem`bää ~ Otõmba ~ Otõm`bää ~ Otebä-le ~ -deOtelinn Valga maakonnas Otepää vallas, linnusekoht, 1116 Медвежья голова, 1208 Odenpe, id est Caput Ursi, 1224 Odempe, 1386 Odenpe (piiskopilinnus), 1582 Odempe (mõis), 1782 Ottepä.  A2
Otepää Linnamägi (koh aj Liinamägi) oli asustatud juba I aastatuhandel eKr. XI–XIII saj oli linnus Ugandi peamisi keskusi. 1224 ehitati muinaslinnuse asemele kivist piiskopilinnus. Linnus kaotas oma valitsemiskeskuse tähenduse XIV saj lõpul. 1398 läänistati linnusekoht Pühajärve Uexkullidele. Hiljem on linnusekoht asunud küll jätkuvalt ↑Vana-Otepää mõisa maal. Linnus hävis arvatavasti 1480.–1481. a, seda ümbritsenud alev aga Liivi sõjas. Otepää kroonumõisa (XVII saj keskel mõnda aega olnud ka eramõis) valitsemine kandus üle Vana-Otepääle. Algupärane Otepää jäi püsima kihelkonna keskuse ja kirikumõisana. Otepää linnamäe vahetus naabruses Pühajärve mõisa maal asus ↑Nuustaku karjamõis. 1862 tehti sellest alevik, 1919 alev ja 1922 nimetati M. J. Eiseni ettepanekul Otepääks. 1936 sai Otepää linna õigused. Juba varased üleskirjutajad on osanud nime õigesti tõlkida. Nimi tähendab oti ehk karu pead. Nime aluseks on karu tähendav lõunaeestiline sõna ott : oti ~ ote ~ ota (*otti*okti). Sama sõna vaste oksi soome keeles tuleb samuti ette isiku- ja kohanimedes. Vanade linnuste kohti on tihti nähtud mingite tippude ehk päädena (vrd Kirumpää). Nime algusosa kujunemisel võis rolli mängida karu kui austusväärse looma kultus. Kindlasti ei ole linnus saanud nime selle järgi, et see oleks olnud karupeakujuline, nagu mõnikord on arvatud. Otepää koosneb põhiliselt kahest osast: algsest Otepääst (Nuustaku alevist) ja Pühajärve ääres olevast Otepää ehk Pühajärve aedlinnast. Hõredamalt hoonestatud loodeosa kutsutakse Hundisooks.MF, ES
Ambus 1960: 740; ENE: V, 536–538; HLK: 90, 252; Hupel 1774–1782: 272; KN; LGU: I, 119, 150; Oksanen 2007; PA I: 75

Palase-le›, kirjakeeles varem ka Pallase Vigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, poolmõis, sks Pallas, 1586 Pallap (küla), 1739 Palla (küla), 1782 Pallase Hans, Pallase Ado (hajatalud), 1798 Pallas (küla).  B2
1726. a revisjonis on Päärdu mõisa Rääski küla all märgitud talupojad Palla Clement, Palla Ott, Palla Hans, Palla Hinrich, hilisemad hajatalud on samuti selgesti eraldatud Rääski külast. Külana mainitud siiski juba 1586 (Pallap), 1739 elas Palla külas Pallase Jaan, 1750 on külanimi Pallas. Nimeliide -se näib kinnistunud olevat XVIII saj II poolest. M. Aitsam on siinse külanimega samastanud 1512. a kirjapaneku Pallasche und Pallesche külle. XIX saj oli Palase Päärdu mõisa karjamõis, hiljem kõrvalmõis. Vrd Palade, Palamulla, Palasi, Palatu. – MK
Aitsam 2006: 65; EAA.3.1.474:316, 305; EAA.1864.2.IV-8:48, L 47; Mellin; Rev 1586: 70; Rev 1725/26 Lä: 69

Partsi2`Partsi ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Pardsi`PartsiPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Parzimois, 1627 Bartzen Gutt od. Piggmegi, 1638 Bartsch Moysa, 1757 Partsi Wald, 1782 Parzimois, Barzemois, Vietinghof, Widiki mois.  B2
Enne Liivi sõda Vietinghoffi perekonnale kuulunud mõis (1582 Widik Moyse) asus Partsis, seda on 1638 mainitud enne sõdu Clas von Fitinghoffile kuulununa. 1627 mainitud Otto Vietingshoff ehk Otto Vietings Gutt asutati kuhugi Räpina khk poolele, kust see varsti kadus. Nende mõlema all loetletud külad 1627 ja 1638 osaliselt kattuvad. Vana külanimi Partsis on *Pikämäe (nt 1638 Pickmeggi), selle talude tuumik paikneb Pikämäe järve ümber. Partsi nime sai mõis Poola ajal, kui see anti Kirumpää staarost Laczky teenrile Mattias Bartschile (1590 Macziei Barscz, 1627 Matz Bartz, 1638 Mattis Barths). Lõunaeesti keeles nimele tekkinud tähenduse parts ’part’ mõjul kujunes ümber ka saksakeelne nimi (Parzimois). 1920. a-tel tekkis mõisa maale Partsi asundus, mis pärast 1940. a-id sulandus kokku samanimelise külaga. Partsi külaosa Kõrdsijärvest läänes kannab nime Samblõnukk. Kagupiiril olevad Palo talud kuulusid varem Uibujärve mõisa alla. Partsiga on 1977 liidetud Härmä (Härma) küla.ES
BHO: 433; EAA.3147.1.172:55, L 47p; Hupel 1774–1782: III, 282; PA II: 477; Rev 1624/27 DL: 59; Rev 1638 I: 156; Uustalu 1972: 254

Utukolga [utukolga] ‹-`kolka ~ -sseRanküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), u 1900 Утоколга, 1922 Uttokolk, 1923 Utokolk.  C3
Külanimi on tuntud alles XX saj algupoolest ja lähtub talunimest Utu. Viimane seondub talupoja lisanimega (1588 Utu Rein, u 1686 Utto Tinn, Hutto Peter). Pole üheselt selge, mis on olnud selle esialgne tähendus, sest on registreeritud mitu sarnast, kuid erineva tähendusega sõna, sh hutt : huta ~ hutu ’kaelustuvi’, utu ’utt; tobu’ jt. Kõne alla võiks tulla ka vana Skandinaavia isikunimi Udd ~ Udde (vrd sama päritolu sm kohanimi Utti). Vrd Utu. – EE
KN; KNAB; PA I: 233; RGADA.274.1.240(3):113, L 357; RGADA.274.1.240(4):8, L 376; SPK: 481; VMS: II, 618; Wd

Vaiatu1-sseTrmküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Somel, 1402 Vakgytu, 1418 Hof zu Somel, das Dorf zu Waggeta, 1599 wioska Waiath, 1758 Waiato.  C1
Mõis (mainitud 1418), selle kõrval põhjas samanimeline küla. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti külaga. Nime on jagatud tüveks Vaia- ja järelliiteks -tu. Tüvi on ühendatud muistse maakonna nimega *Vaia (*Vagja, ↑Vaiga), mille vasteks on rahvanimetus vadja. Erinevad on olnud seisukohad -tu osas. Kõige usutavam tundub P. Ariste seisukoht, et liitega -tu (‹*-tto ‹ *-ttai) kohanimede osana on märgitud kellegi või millegi olemasolu vastavas kohas. Mõisa saksakeelne nimi Somel pärineb ilmselt mõisa kohal olnud varasema küla *Soomla nimest, sest 1402 nimetatakse Somele ja Vakgytu külasid koos. Nimi on tõenäoliselt seotud soome rahvanimetusega. Vaiatu küla lõunaosa on varem kõrtsi järgi tuntud Mälaja külana (1696 Mällajalt, 1826 karjamõis Mellaja).PP, VP
Ariste 1965b: 95; BHO: 556; EO: 250–251; LGU: I, 155; PTK I: 151, 225, 263; P XVI: 107

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur