[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aruküla1 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› HJn, Jür – alevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Arroküll, ? 1291 Arenculle, 1688 Arrokull (mõis).  A4
● Aruküla võib olla mainitud 1291, kui Taani kuningas annetas selle küla Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Samastus ei ole aga kindel, sest küla on nimetatud üksikult ja nimi võis tähistada mõnda muud Aruküla. Kindlamad andmed siinse Aruküla kohta on XVII saj-st. Enne 1650. a tekkis Aruküla kui Raasiku mõisa kõrvalmõis, 1726 eraldati Raasikust iseseisvaks mõisaks. Aruküla mõis ise jäi kuuluma Harju-Jaani kihelkonda, ent kõik tema külad kuulusid Jürisse. Mõisa ümber tekkis 1920. a-tel Aruküla asundus, lisaks kujunes raudteejaama ümbrusse XX saj alguses Aruküla alevik ja sellest edelas planeeriti juba enne Esimest maailmasõda männimetsa Aruküla aedlinn, mis kasvas eriti 1950.–1960. a-tel. Kõik need kolm ühendati 1977 üheks Aruküla alevikuks (Aruküla asundus liideti alguses Igaverega, ent hiljem läks mõisasüda aleviku piiresse). Nimi on kirjeldav: aru ’kuiv rohumaa’ + küla. – PP
EAA.1.2.940:256, L 248; ENE: I, 205; Joh LCD: 386

Juba ‹-le ~ `Juppa›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Quellenhof, 1765 Jubba Jaan, 1796 Jubba Pola Juhhani Jaak, 1798 Juba (karjamõis), 1839 Quellenhof.  C1
● 1684. a kaardil on koht veel tühi. 1765 on mainitud Juba Jaani Vana-Nursi mõisa Vagula küla all, 1796. a kirjapanekus leiab hilisema Poola talu nime, millest järeldub, et Jubal võis olla mitu talu. Karjamõis rajati küla keskele XVIII saj lõpus. 1817 müüdi Juba iseseisva mõisana, saksa keeles anti mõisale uus nimi Quellenhof ’allika mõis’. 1920. a-tel tekkis Juba asundus, mis 1977 nimetati külaks. Juba nimi on alguse saanud talupoja lisanimest, mille päritolu on tundmatu. Oletada võib mõnda j-algulist eesnime, vrd nt Jakobi hollandi-friisi mugandus Jaap või poolapärane (lääneslaavi) Jakuba. Vrd ka Soome Juva-algulised nimed, mida peetakse Johannesest lähtunuteks. Juba alla on pärast Teist maailmasõda arvatud hääbunud Ligõri (Ligeri) küla, 1977 liideti Ala-Vagula (ametlikult Vagula II) küla. – ES
BHO: 475; EAA.1268.1.401:273, L 267p; EAA.1268.1.403:798, L 709p; EAA.308.2.178; Mellin; Rücker; Sukunimet 1992: 152

Karilatsi1 [kari‿latsi] ‹-`latsi ~ -sse› Plv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Kähri mõis), 1627 Karles, 1638 Karlitz, u 1685 Carlitz, 1795 Karralatz, 1798 Karrilatz.  C1
● Vana küla, mis on koosnenud omakorda sumbkülailmelistest talurühmadest. Kõlleste valda jäävad nendest Juuriku, Kindsi, Koti, Punaku ja Põrstõ. Neist Juuriku ja Põrstõ (Põrste) olid külad kuni 1977, teised liideti varem. Endises valla- ja koolimaja kompleksis paikneb Põlva talurahvamuuseum. XVII saj on teateid Karilatsis mõnda aega eksisteerinud mõisast (1638 Karlitz Moysa). Nimi sisaldab mitmuse omastava käände vormis kohanimeliidet -tsi sõnast *karilane. Nime algusosa lähtekuju ja päritolu pole selge. XVII saj nimekujud viitavad eesnime Karl mugandusele Kaarli, kuid see võib olla rahvaetümoloogiline mugandus. Külaelaniku nimetus karilane, millest nimi lähtub, võib tähistada isegi otseselt karjalast. Saaremaal võib karilane tähendada Karja khk elanikku. Need nimed võivadki olla sama algupära nagu ka Soome Karjaa, Põhja-Tartumaa hääbunud nimed *Karistvere (↑Kudina) ja *Karivere (↑Vedu). Nende nimede paljudest seletustest on Karilatsi puhul kõige usutavam ikkagi inimesega seonduv, s.o kas karjapidamine elatusviisina või sõjakus (vrd indeuroopa kar-algulised sõda tähendavad sõnad, nt vanapreisi karyago ’sõjaretk’). Selgusetuks jääb Tõduga liidetud Kõrista külaosa või väikeküla nime etümoloogiline seos Karilatsiga (1757 Körrista, hiljem peamiselt Kirrista) – kas algupärane külahõimu nimi võis veidi muutunud talupoja lisanimes säilida? Vrd Karja1, Tõdu. – ES
EAA.1865.2.62/5:12, L 21; EAA.3147.1.172:175, L 157p; EMS: II, 739; Mellin; PTK I: 55–56; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 127–128, 139; SK I: 85

Koljaku ‹-le› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1782 Kolioko Mart (talupoeg Palmse mõisa all), 1871 Koljako (metsavahikoht).  C2
● Kuni 1977 Võsu-Metsanurga küla. Uue nime on saanud Koljaku ehk Koljuka mäe järgi, kus oli ka samanimeline metsavahikoht. Mõnda külasse kuuluvat peret (Laviku, Lemuselja) on mainitud al 1726. L. Kettunen tunneb Sangastest Koljago talu (kirjakeelestatud kujul Koljaku), nime on ta pidanud kaheosaliseks, järelosise aluseks isikunimi -Jaagu, -Jaago, algusosa aluseks koll : kolli ’tont’ või koli : kolju ’ümmargune asi’. Tõenäolisem vaste on kolju ’mäenukk, madala mäe hari, kõrgem koht’, mis sobiks mäenimega. Vrd siiski ka Lõuna-Eesti sõna koljak ’adra tald, palgikelk, ilma jalasteta päraregi palgi vedamisel, lauatükk adra vedamiseks nurmele, masina ratta alla pandav raudne klots mäest alla tulekul’ ja lähematest murrakutest koljak(as) ’paiguti veel sulamata jää; jäätus, kelts; lumeta, külmetanud maa’. – MK
EAA.1864.2.IV-4:383, L 370; EKMS: I, 25, III, 535; EMS: III (13), 491; ENE-EE: IV, 647; EO: 34; KN; KNAB; PTK I: 80; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 98

Kunnaland [kunna‿`land] Rõu, Vas – järv Võru maakonnas Võru vallas Järvede orus, 1684 Kuma, 1850 Kunnu Jerw, 1876 Кунну іервь.  A2
● Sama nimega järveke leidub Haanja vallas Kõomäe külas ja Misso vallas Läti piiril. Sõna land : lannu tähendab väiksemat looduslikku veekogu. Sõna kunna- tajutakse tänapäeva võru keeles tähenduses ’konna’, kuid selle veekogu nime algusosa on olnud kond ~ kund ’metsamaa, harimiseks kõlbmatu maa’. Sõna on käändunud kaht moodi, harilikum on olnud u-lõpuline omastav, mis nähtub järvenime XIX saj kirjapanekutes. a-lõpuline omastav ei pruugi olla nime rahvaetümoloogiline muutumine, vaid võib kajastada mõnda vana hääldusvarianti, vrd soonime Oikunna suu (Krl). – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.3724.4.1864, L 3;  EAA.3724.4.1865, L 1; Faster 2005: 93; Saar 2008: 137–138

Lilli1 ‹-sse›, rahvakeeles ka Lilli‿`mõis HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1564 Lelle Jan (isikunimi), 1692 Lilli Töno, Lilli Jürgen (talud Pirsu külas), 1725–1726 Lilli Hinno, 1871 Lillemois.  C4
● Lilli nime esmamainingud on isikunimed, kuid esinevad kõik Pirsu külas. XIX saj II poolel Pirsu küla krunditi ja ilmselt Lilli asukoht muutus. XIX saj lõpuks tekkis Lilli karjamõis (u 1900 Ф. Лилли). Lilli on ilmselt isikunimi. Lillist märksa vanem on lõunaedela pool paiknev Pirsu (Pirso), mis liideti 1977. Küla esineb alates Taani hindamisraamatust (1241 Pirsø, 1536 Pirszoe, 1548 Pirsakulla), XIV saj oli mõnda aega mõis (1355 Pirsen). Nimi pärineb linnunimetusest pirs, pirts ’piilpart’. Linnunimetusele viitab ka L. Kettunen, kuigi esmalt pakub külanime algseks kujuks *Piirsoo. Lilli põhjapiiril on Otsaküla (u 1900 Отса-кюля), mida on 1920.–1930. a-tel vahel omaette külaks arvatud. Lilli ja Kuusemäe piiril asus mõlemal pool Jägala jõge Kõlu kosena tuntud paiga lähedal varem Kõlu küla (1241 Køhoy, 1561 Kollow, 1692 Kollo By, 1871 Köllo), mis hajutati XIX saj lõpuks. See on olnud XIII saj ümbruskonna suurim küla, kuid kaotas hiljem oma tähtsuse Anija mõisakeskusele. Vrd Allika2. – MJ
BHO: 308–309, 458;  EAA.1.2.C-III-51;  EAA.854.4.752, L 1; EO: 226–227, 340–341; Joh LCD: 439, 550; Kehra 2014: 42–43; LCD: 45r, 46r; Rev 1725/26 Ha: 348; Schmidt 1871

Põlgaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Põlgastõ ‹-he› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Põlgaste mõis), 1627 Poelcks, 1685 Pöllecks Hoff, 1686 Pöllketzi Håff, 1782 Polluste mois, 1783 Pölluste Moisa; sks Pölks.  C2
● Tänapäevasele Põlgaste külale on see nimi ametlikult pandud 1977, enne oli see Saia küla. XIX saj lõpus kujunes siin Põlgaste valla keskus. Põlgaste nimi pärineb Põlgaste mõisa kohast, millele XX saj keskpaiku anti uus nimi ↑Lahe. Mõis eraldati Krootusest 1652, kuid veel XVII saj lõpus oli ümber mõisapõldude säilinud neli talukohta. 1883. a kaardil on Põlgaste mõisal karjamõis nimega Pölluste praeguse Roosi küla kohal. Põllu-sõnaga samastuv nimevorm *Põlluste on nähtavasti tekkinud rahvaetümoloogia mõjul ja kasutusel olnud juba XVIII saj. Mõisa eel olnud küla algupärane nimi sisaldab siiski k-d ja selle päritolu on ebaselge. Häälikuliselt on kohane võrdlus Põlliku nimega, siin oleks põllik-tüvele liitunud külanimedele omane ste-kollektiivliide. 1686. a nimekuju saaks lugeda ehk *Põll(i)ketsi, mis võiks olla tähistanud Põlliku inimesi ja *põllik võis märkida kas isikut või tänapäeval tundmatut maaviljeluse mõistet. XVII saj kandis praeguse Põlgaste küla kant koos põhja pool orgu paikneva Lauri külaga Kannastõ või *Kanastõ nime (1627 Kannast, 1686 Cannast). Praeguse Põlgaste küla üks nimesid oli *Jõetagutse (1723 Jatausch, 1804 Götaotse). Selle all on mõistetud emakülast *Kanastõst teisel pool orgu ja Ahja jõe ülemjooksu paiknenud asustust. Mõnda juba XVII saj mainitud talurühma, nagu Tõlli, Saia, Pritsi, Kaska, on XX saj ka omaette külaks peetud, nt Saiakülä. Põlgaste osad on veel Kirbukülä ja 1977 liidetud Uiburindu. Vrd Lahe2, Lauri1, Põlliku, Terikeste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.104, L 1; EAA.567.2.646:2, L 1p; EAA.1267.1.286:217, L 426;  EAA.3724.5.2832, L 1; Hupel 1774–1782: III, 277; Rev 1624/27 DL: 64; RGADA.274.1.174:476, L 469p

Raka1 ‹-le› Amb – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Rakkamois, 1447 Racke (mõis), 1637 Rackmois (küla), 1712 Rackamoisa (mõis).  A2
● Raka mõis asutati enne 1447, võimalik, et samanimelise küla asemele. XVI saj II poolel mõis hävis ning mõnda aega oli seal Käravete mõisale kuuluv küla. Hiljemalt 1680. a-teks küla taas mõisastati. Mõisale kuuluvat Näo küla (1614 Mäho, 1782 Neokull) hakati XIX–XX saj vahetuse paiku kutsuma Raka või Rakamõisa külaks. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Raka asundus liideti 1977 külaga. Nime tähendus on ebaselge. Võimalik, et see seostub sõnaga rake : rakke ’kaevu vooderdus’, nime varasemad kirjapanekud on XVII saj alguseni kõik e-lõpulised. Nimi võib tulla ka isikunimest, mille näidetena L. Kettunen toob *Rakka, *Rakkei. Näo nimi tuleb nähtavasti sõnast mägi, n-alguliseks muutus nimi alles XVIII saj keskpaiku. Ambla meiereist loodes asus Preedikküla (1782 Predrik), mis külanimena kadus 1920. a-te alguseks, hiljem liideti talud Raka külaga. Ambla aleviku idaosa Raka mõisa talusid loeti XX saj keskpaiku Raka küla osaks Kirikuküla nime all. 1977 liideti Rakaga Saunaküla (endine moonakaküla Rakast lõunas, nimestikes pärast Teist maailmasõda) ja ↑Prümli asunduse põhiosa (väike osa, sh mõisasüda läks Jõgisoo alla). Vrd Näo, Raka2, Suure-Rakke1. – FP
Bfl: I, 191; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/3;  EAA.3724.4.472, L 1; EAA.3.1.448:170, L 119; EAA.1864.2.IV-6:349–350, L 343–343p; EO: 280; EVK; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 63

Rääsa ‹`Rääsa ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1665 Resa (küla), 1796 Räsa (küla).  C4
● XVIII saj lõpul oli koos Oanduga ühtedes kätes Maidlaga. Varem on mõnda aega kuulunud ka Mäetaguse mõisa alla. Nimega vrd sõnu räsa ’rägastik’ ja räiss ’risu, praht’, räätsik ’võsastik’. – MK
Bfl: II, 737; Mellin; VMS

Sämi ‹-sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Uhtna mõis), 1241 Semis (küla), 1489, 1586 Semme, 1871 Semmi.  A4
● Küla koosneb kahest osast: Sämi-Jänesküla (1920. a-tel ka Vabatküla ja 1922 Jänesküla) suure tee ääres ning Sämi-Vanaküla (1970) teest põhjas. Mõlemad ühendati 1977 Sämi külaks, mõnda aega kuulus sinna alla ka ↑Sämi-Tagaküla. Nime peab L. Kettunen (tema järgi hääldus Sämmi) etümoloogiliselt läbipaistmatuks, olles osutanud selle häälikulisele sarnasusele läheduses oleva Sammaga ja kahtlemisi oletanud kohanime lähtekohana isikunime. Eesti keelest häälikuliselt lähedasim sõna on lõunaeestiline semmi ’küüru, kõverasse’. Vrd sämp : sämbu ’sälk, sakk’. Sämijõge on esmalt mainitud 1558 (Sembruggische beke). – MK
EO: 129; Joh LCD: 600–601; KNAB

Uulutilaid [uuluti‿`laid] Han – saar Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, 1871 Ullota.  C4
● Nime tähendussisu on ebaselge. Näib, et esisilbi u on olnud lühike. Üks võimalus on oletada nime alusena mõnda mugandit eesnimest Olav või Olof. Vrd Uuluta. – MK
Schmidt 1871

Walgatabalwe – Eesti kõige kagupoolsem Henriku Liivimaa kroonikas mainitud koht, võib-olla muinaskihelkond, 1220 Walgatabalwe, 1538 Valkenpalsches burlant, 1561 Валкопалъ, 1588 Chatuzicza i Biela, 1627 Biahle, Walgepallo (veski), 1630 Walckeballa, 1638 WalgPalla Külla.
● Selle kohanimega tähistatud piirkond tõmbus aja jooksul kokku. Henrik mainis Walgatabalwe all ka kõige äärmisi külakesi, mis loob mulje küllalt suurest piirkonnast. 1538 on Valkenpal’i talupoegade maa all juttu Kasaritsast Kirumpää lõunapiiril. 1561 on mainitud puustust, st tühjaks jäänud hajaküla, kuid selle all on loetletud siiski ka teisi külasid, nagu Тапино (Tabina), Хатузицы (Külaoru kant) ja Микижицы (Meeksi kant). Alates Poola ajast oli mõnda aega kirjalikus kasutuses sõna valge tõlge Biela, vakusenimena paaril korral Chatuzycza y Biela (1586, 1588). XVII saj nimetati vakust juba kindlalt *Hatusitsa küla järgi, *Valgõpalo küla all loetleti talusid Noodaskülast tänase Loosini. Külanimi kadus XVII saj lõpus, kui vakust hakati kutsuma *Hatusitsa kunagise kupja nimest saadud nimega Tillis, Tilsiske. Võimalik, et nimi ongi saadud valge, valgusküllase palumetsa järgi, mis on Loosi kandile iseloomulik. Sellisel juhul jääks 1220. a nimevorm erandlikuks, kui tegemist pole just tartupärase sisseütleva vormiga. Tõenäolisem on siiski, et nimi on „valgeks paluks“ ümber tõlgendatud ja sisaldas varem algusosa, mis seostub sõnaga valgma (vn волок, läti valks või valka), paatide lohistamise ja muinasaegse kaubateega. Milliseid ülevedusid muinasaegsel Võrumaal kasutati, pole teada, kuid üks hea potentsiaaliga tee on Peipsi vesikonnast Piusalt Pedetsile Daugava vesikonnas. Loosi kandi jaoks on mõeldav võtmeroll paatide lohistamisel mööda Võru orundi ojasid ja järvi Piusalt Mustjõele Koiva vesikonnas. Nime järelosa -balwe võiks sisaldada kadunud sõna asustusüksuse kohta *palwa ~ *palwe, vrd handi puγǝal, mansi pawal, ungari falu ’küla, asustusüksus’. Kui see oli nii, siis asus küla tuumik väga pikka aega Loosis. Kui suur ala oli Walgatabalwele allutatud, pole teada, kuid see ei saanud olla väiksem kui Vastseliina khk keskosa ja Rõuge kirdeosa. Varem on Walgatabalwe nime seostatud ka Valga ja Põlvaga. Loosit on pakkunud J. Mägiste ja O. Roslavlev. S. Laul seostas Walgatabalwe nime Vastseliinaga, kuid leidis, et see võib olla kadunud kohanimi hilisema Vastseliina linnuse juurest. Vrd Külaoru, Loosi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Ernits 1978; Faster 2013b: 43; HLK: 218–219; Laul 1999: 58–59; LGU: II, 751; Mägiste 1970b; PA I: 13, 33; Rev 1624/27 DL: 74, 77; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: 14–15; Truusmann 1897a: 39

Variku2 ‹-sse ~ -le› TMr – Tartu linnajagu (Ropka mõis), 1923 Variko (küla).  C2
● Saanud nime Variku külalt, mille maa-ala liideti 1977 osaliselt Tartu linnaga ja osaliselt Lemmatsi külaga. Variku nimi pärineb ühe Ropka mõisa talu nimest (praegu Tartu linna piires). Linnajagu nimetati 1930. a-tel algselt Ropka aianduse kruntideks või Ropka aedlinnaks, 1939. a paiku võeti nimeks Aianduse küla, nimi oli kasutusel mõnda aega pärast Teist maailmasõda kuni liitmiseni Tartuga 1962. Vrd Variku1. – EE
ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3103 külade nimede muutmiseks); KNAB; Uuet 2002: 220; ÜAN