[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aarna [`aarna] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka `Kiuma‿`mõisa Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1638 Ahrna Jacob, 1798 Orna (veski), 1839 Arna (veski).  A1
● Algupäraselt on tegemist veski nimega. Tänapäeval kuulub Aarna küla alla lisaks veski ümbrusele ↑Hatiku, ↑Kiumamõisa, Piirimäe asundustalude küla ja Trohvõ küla, a-ni 1977 kandis kogu see paik Kiuma-Aarna nime. Aarna veskit on 1638 Kiuma mõisa XVI saj omanike perekonnanime Taube (Tuwe) järgi nimetatud Tuwi Kywi. Samas revisjonis on nimetatud talupoega Ahrna Jacob, kes pidavat ka veskit. 1627 oli revisjonikirjas Arendt der Moeller. Eesnimi Arendt (Arndt) on germaani Arnoldi üks variantidest, lühem variant Arn (Orn) võiks olla lisanime Aarna aluseks. Aarna nime samastus mölder Arendtiga pole kirjapanekute põhjal tõestatav, ent siiski tõenäoline. Aarna talupoja lisanimena esines XVII saj mujalgi Põlva khk-s. Alamsaksapärast hellitusliidet sisaldav Arnke on ilmselt mitme Lõuna-Tartumaa Aarike talunime alus, Plv Mooste Aarniku veski ja Võnnu Aarniku võiksid olla sama algupära. Samasse nimepessa kuuluv, isanimena saksa omastava käände tunnust sisaldav perekonnanimi Arens on Plv kõnekeelses variandis Aarits. Arvesse tulev on ka L. Kettuneni oletus, et nimi Aarna võiks olla omastava kuju Vana Testamendi eesnimest Aaron. Aarnaga on 1977 liidetud Mõtsanuka (Metsanurga) küla, mis algupäraselt on seotud hoopis Mammastega. Vrd Kadaja. – ES
EO: 148; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 152–153; Rücker

Andre [`andre] ‹-le›, kohalikus pruugis `Andr´e ~ `Andr´e‿`mõisa Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Peri mõis), 1757 Moller Andre Joh., 1795 Molre Andre Peder, 1805 Andri, 1839 Andre (küla), u 1900 Андремойзъ (karjamõis).  A2
● Algselt oli tegemist talupoja Möldre Andre järeltulijatega. Andre võis oma lisanime saada veskikohalt, mida hiljem tunti kui Sika veskit. 1805 oli juba neli Andri lisanimega talu. XIX saj keskel tehti küla asemele Peri mõisa karjamõis, mis jagati 1920. a-tel asundustaludeks. Võrumaal sageda lisa- ja talunime Andre või Andri algnimeks on Andreas, otseseks aluseks võib pidada venepärast nimekuju Andrei. Andrega on 1977 liidetud ↑Sika küla. – ES
EAA.3147.1.172:214, L 191p; EAA.1865.2.62/8:9, L 16; EAA.567.2.718:4, L 2p; Rücker; Vene TK 42

Anne ‹-le›, kohalikus pruugis Annõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1798 Annenhof.  C2
● Karjamõis tekkis XVIII saj lõpus varasema Konnuperä talu kohale. 1795 on talupere ümber asustatud ja rajatud karjamõis Annemötz. Annemõisa nime võib pidada omaaegseks moenimeks, P. Johanseni andmetel leidus XX saj alguse Liivimaal 24 sellenimelist mõisat ja karjamõisat. 1795. a mainitud nime aluseks võib olla loodusnimi Annemõts. Siin võib olla tegemist ka analoogia põhjal nimetamisega, sest naabruse karjamõis oli saanud nime kunagise Nässmõtsa küla järgi. Rahvasuus muutus nimi kohe Annemõisaks (1811 Annemoisa Joseph). Veel 1782 oli Annemõisa kohal Kobela küla alla kuulunud Konnuperä talu (1592 Markus Konopera, 1782 Connoperre Isack), ka lähedal asuv Kungjärv oli selle järgi nimetatud (1685 Konper Jerw). Nimi tuleb sõnadest kond ’kauge, ülesharimata maa’ ja perä. – ES
EAA.1865.2.130/1:11, L 10p; EAA.1865.2.130/10:11, L 11;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:3, L 2p; Mellin; PA II: 445; Uustalu 1972: 277

Annemõisa [anne‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Annõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – paik Valga maakonnas Otepää vallas Koigu külas, mõis (Koigu mõis), sks Annenhof, Koik-Annenhof, 1798, 1805 Annenhof, 1909 Anne m.  A2
● Mellini kaardil 1798 on tegemist karjamõisaga. 1685. a kaardil pole selles kohas veel talugi. 1799 eraldati Annemõisa Koigust ja 1804 sai sellest iseseisev rüütlimõis. Erinevalt Truutast olid Annemõisal ja Koigul al 1860 taas samad omanikud ning tegelikuks peamõisaks kujuneski Annemõisa. Sellest ka saksakeelne mõlema mõisa nime sisaldav nimi. XVIII saj lõpul tekkinud karjamõisana sai Annemõisa tõenäoliselt omaaegse moenime. Vrd Anne. – ES
Mellin; BAL: 647; BHO: 19; EAA.567.2.526;  EAA.308.2.88, L 1

Aru2 ‹-le ~ `külla›, rahvakeeles ka Aru‿`mõisa Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Arromois, 1519 Arromois.  C2
● 1319 on Saaremaalt mainitud vasalli Mondevaste de Arole, keda on ühendatud hilisema Aru mõisaga (esmamaining 1519). Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel Aru asundus, pärast 1930. a-id oli kirjas külana. 1977–1997 oli Veske küla osa. Vrd Aruküla. – MK
KNAB; SK I: 31

Erastvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Erästvere ‹-`viirde› ~ Erästvere `mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Errestfer, 1452 Erstever (mõis), 1582 Erstfier, 1592 Erestwer, 1627 Erbstfehr.  C2
● Mõisat on esmakordselt mainitud ürikus, millega Tartu piiskop müüs selle maa Hans Soygele (hilisem Zöge suguvõsa). Hiljem on mõisa maa-ala muutunud vähe, XVII saj keskel on Kooraste alt Erastvere alla läinud Nahakülä, veel varem on omanikku vahetanud Peetrimõisa. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Erastvere nimi on käinud asustusala kohta, mille keskust nimetati 1977–2021 Soodoma külaks (praegu taas Erastvere osa), ehkki juba esmamainimisel loetletakse siin terve rida väikeste külade nimesid, mis olid kadunud XVII saj keskpaigaks. Erastvere paikneb vere-lõpuliste nimede levikuala lõunapiiril. st-komponent tuleb kollektiivliitest -ste (Erä-st-vere). Kui silmas pidada, et tegemist oli Ugandi tuumiku Otepää khk servaalaga vastu teistsuguse kuuluvusega asustuskeskusi Põlvas ja Urvastes, siis on kõige tõepärasema seletuse andnud juba M. Veske 1877, et nimi on sõnalist päritolu, tähendades *eräste maa-ala. Erinevalt Veskest ei tuleks seda tõlgendada mitte kui eraldi elavaid, vaid „erategijaid“, maahõivajaid suures metsas. Teine võimalus on, et *Erä on olnud isikunimi, vrd Erala (Äks). Kolmanda võimalusena võib isikunimi olla lühenenud pikemast nimest, vrd sm Ervasti, mis põhineb muinasskandinaavia nimel Ærnfast. Vrd ka kreeka-ladina Erasm(us) ja selle võimalikud mugandused. Erastvere piires on ↑Lajavangu, külaga on 1977 liidetud ↑Kolovere, 2021 liideti Soodoma. Vrd Soodoma. – ES
LGU: I, 354; PA I: 87; PA II: 438; Rev 1624/27 DL: 102; PTK I: 33; Sukunimet 1992: 64

Karste [`karste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Karstõ ‹-lõ, -n› ~ `Karsti ~ `Karst‿`mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Karstemois, 1582 Karstmoiza, 1638 Karstakyll, Karstamoysa, 1685 Karste moisa, 1783 Karstimoisa, 1798 Karstemois.  B2
● Millal Karstesse mõis asutati, pole teada, kuid hiljemalt Poola ajal on küla olnud eraldi läänistatud. Poola ajast pärineb ka kokkukuuluvus Valgjärvega, erinevalt naaberküladest Kaagverest ja Jõksist (Hoboalast), mis kuulusid kokku omavahel. XVII saj lõpust oli Karste omaette mõis, 1843 müüdi Erastvere ja Kooraste omanike kätte ning kuulus seejärel XX saj keskpaigani ka Kooraste valda. Karste küla alla kuuluvad nii põlistalud kui ka mõisaasundus. Ametlikult oli Karste 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nagu nähtub kirjapanekutest, on Karste nime kogu aeg kasutatud kahte moodi, ste-lõpulisena ja väljajättega st + mõisa. Nime aluseks on vana ste-lõpuline külanimi. Karsti nimevariandis peaks i olema juba mitmusevormis nimele topelt lisandunud mitmuse tunnus. Karste nime kolmas välde peaks näitama, et nimi on lühenenud. Kas kadunud on sisetäishäälik i (vrd Kariste, Karistvere, Karilatsi) või mõni muu täishäälik või mitu häälikut, ei saa kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on Karste nime kokkukuulumine kari-alguliste nimedega. Juhul kui sisekadu pole olnud (ürikud selle toimumist samuti ei näita), võib nime aluseks pidada mingit keskaegset isikunime, vrd alamsaksa Karsch [karsk], Joh. Karsche. Võru keele karss ’härmatis’ ei sobi nime aluseks, sest siis pidanuks 1638 olema *Karsakülä, mitte *Karstakülä (Karstakyll). Vrd Karilatsi1, Vana-Kariste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:98, L 185; Mellin; PA I: 87, 252; Rev 1638 I: 7; Stryk 1877: 215; SK I: 86

Karula3 ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Karula `mõisa ‹-dõ› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Karolen, 1717 Carrolo wald, 1723 Carolen, 1798 Karolen.  B2
● Karula mõis Sangaste abimõisana tekkis XVII saj tõenäoliselt seal, kus varem oli Karula küla Karula talu, aga XIX saj karjamõis Karola. Tänapäeval on see koht Lüllemäel tuntud Visseri talu varemetena. XVIII saj alguses jagati arvestuslikult juba omaette Karula mõisa talupoegi Karula valla ja Rebäste (Rebasemõisa) valla alamateks. 1741 eraldati Karula Sangastest iseseisvaks mõisaks. Umbes samal ajal viidi peamõis Karula nime all uude kohta lääne poole varasema Vihma küla asemele. Mõisa saksakeelses nimes lisati saksapärane -en, mida võib pidada kas sks daativi lõpuks või mitmuse tunnuseks. 1809 osteti Karulale Iigaste mõisast juurde endine Pikkjärve küla. Kasvamise ajaloost tulenevalt on mõisat sageli nimetatud koos Kirbu ehk Pikkjärve (Langensee) ja Rebasemõisa (Repsberg) kõrvalmõisaga. 1920. a-tel tekkis mõisamaadele asundus, al 1977 on see küla. Karula mõisa asukohas on varem paiknenud Vihma ehk Vehma küla (1584 Wiehma, 1586 Wieszma, 1627 Wehmo kuella, u 1690 Wiehma Dorf). 1638 loeti Vihma küla (Wehma kyllo) all üles vaid kaks peremeest Wehma Puntz ja Wehma Jaack. Külanimi võib olla kujunenud talupoja lisanimest veel varasemas suures Pikkjärve külas. Vana külanime meenutab Karula mõisas Vehmerjärv (Vehmer- ‹ vehm + järv). Vihmjärv Kolskis võiks olla nime saanud Vihma külaga seotud maakasutussuhte järgi. Vihma küla pole seal paiknenud, kuigi varem on just Vihmjärve nime mõjul ka seda oletatud. Vrd Karula1, Lüllemäe, Rebasemõisa. – ES
BHO: 126, 188; EAA.1297.2.1:17, L 15;  EAA.3724.5.2803, L 1; EAA.567.3.67:28, L 26p; Mellin; PA I: 130; PA II: 324; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 32; RGADA.274.1.174:931, L 927; Uustalu 1972: 46

Kassi2 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kassi‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, kõrvalmõis (Vastse-Antsla mõis), sks Kaschhof, 1688 Kassen Hoff.  C1
● Kassi on olnud Vastse-Antsla mõisa kõrvalmõis, millest on säilinud 1688 tehtud eraldi kaart. Ilmselt on tegemist juba vana hajatalu ehk mõisakohaga suure *Sääslä küla ääremaal, mille järgi on hiljem nimetatud ka külasid, nt 1762 Kassimoisa alla Kolk ja Kassimoisa Wirro Kolk. Mõisanimi ei haaku ümbruskonna talunimedega, v.a ehk Kaosse talu (? 1592 Kazeyasz Piep). Nime võib seostada loomanimetusega kass, mis on sage talupoja lisanimi ja eriti levinud kõrtsinimi Võrumaal. Küla lääneosa kannab Kassilaanõ nime. Kassiga on 1977 liidetud Pundõ (Punde) küla. – ES
 EAA.308.2.181, L 1; EAA.1270.1.264:20, 23, L 19p, 23; PA II: 447

Kavastu2 ‹-sse›, rahvakeeles ka `Mõisa‿küla TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
● Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Kibena ‹-le›, rahvakeeles varem ka Kibene‿`mõisa ~ Kibeme‿`mõisa San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Puka mõis), 1949 Кибена (küla).  B2
● Kibena on olnud Puka mõisa sepakoht, nagu näitab 1903. a kaart. Varasem rahvakeelne nimi Kibenemõisa pärineb XX saj algupoolelt ja on pilkavat laadi. Nimi viitab sepatööle ja selle aluseks on lõunaeesti sõna kipen : kibena ~ kibene ’tulesäde, kübe’. Kibenaga on 1977 liidetud Konna (1970) ja Linnamäe (1970) küla. Viimase alal paiknes Pringi mõisa Mägimõisa karjamõis (sks Berghof). Vrd Tolkuse. – MF
 EAA.2469.1.682, L 1; EMS: III (11), 26–27; EVK; KN; KNAB

Külaoru [küla‿oru] ‹-`orgu ~ -le›, kohalikus pruugis Külä‿oro ‹-`orgo›, rahvakeeles ka Kerigu‿`mõisa ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina kirikumõis, Vastseliina mõis), 1638 Küllara Hans, 1684 Kylare, Kyllare, 1782 Küllare, 1820 Küllaarra (küla), 1900 Hofl. Kullaare, Pastorat, u 1900 Пасторат-Нейгаузенъ, 1909 Külläoro (karjamõis), 1949 Кирикумыйса.  B2
● 1684. a oli selles kohas viis sama lisanimega poolemeest. 1720–1725 ehitati külla Vastseliina kihelkonnakirik, esialgu puukirikuna. 1772 sai valmis kivist kihelkonnakirik praeguses asukohas. Kirikumõisale eraldati osa küla maast, kuid esialgu jäid küla ja kirikumõis kõrvuti. XIX saj lõpuks oli külast saanud Vastseliina mõisa karjamõis. Kruntideks jagatud karjamõisast sai 1920. a-tel taas asundustalude küla. Kuni 1977. a-ni kehtis ka ametliku külanimena praeguse küla kagupoolse osa jaoks Kirikumõisa, loodeosa säilitas Külaoru nime. Külaoru nime varasemad kirjapanekud on valdavalt ara-lõpulised, mis näitab, et -oru on saadud rahvaetümoloogilise ümbertõlgendamise teel. See tõekspidamine sobib ka maastikuga, kus koha eristamise aluseks sobivat orgu on raske leida. Pole teada, kas -ara tuleb sõnast hara ’haru’ (vrd Soohara) või on siin peidus mõni muu muutunud sõna, nt aro ’aru’, seda põllustamata jäetud maa, muruplatsi või külaplatsi tähenduses. Asustusloolise pildi järgi peaks Külaoru nimi seostuma kunagise *Hatusitsa hajaküla (suursarase) keskuseks olemisega (1561 Хатузица, 1563 Хатужицы, 1588 Chatuzicza, 1627 Cattositz): siit hargnevad teed põhja Kaagu ja loodesse Hinsa poole. Vana küla tuumikuks või kokkusaamiskohaks olemist näitab kaudselt kiriku rajamine siia XVIII saj. Külaoruga on 1977 liidetud Kar´adsimäe (Karatsimäe), Ronkusõ (Ronkuse) ja Roodsi (Rootsi) küla. Vrd Kaagu. – ES
BAL: 669;  EAA.380.2.178, L 1; EAA.308.6.316:71, L 65p; EAA.1865.2.141/2:28, L 27p; EAA.1271.1.225:15, L 995; EAA.3724.5.2894; KNAB; PA I: 33; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 165; Selart 2016: 65; Truusmann 1897a: 39

Lahe2 ‹`külla›, rahvakeeles ajalooliselt Põlgastõ `mõisa ‹-he› Kan – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Põlgaste mõis), 1883 Lahhelaane mets, u 1925 Lahe A60 (asundustalu), 1945 Lahe (küla).  C3
● Lahe külaks on ümber nimetatud Põlgaste mõis ja osa asundusest. Põlgaste mõisale eelnes samas kohas Põlgaste küla (1628 Poelcks). Mõisa laienemisel küla järk-järgult ahenes ja XIX saj keskpaigaks kadus. Uue nime tekkimine on seotud 1938. a vallareformiga, kui senine Põlgaste vald jagati nii, et vana vallakeskus jäi uude Kanepi valda, mõisapoolne ots aga liideti endise Aleksandri vallaga. Ilmselt samanimelisuse vältimiseks tuletati kohale uus nimi loodusnimest Lahemõts Põlgastest Sõmerpallu viiva tee ääres. Varem oli seda metsanime kasutatud ühe asundustalu nimetamiseks. Sobimatuks peetud nimega Aleksandri vald pandi ette nimetada Lahe vallaks, kuid Kohanimede Nõukogu pidas seda geograafiliselt põhjendamatuks ja soovitas nime Laheda, mis läkski käibele. Algne kohanimi Lahemõts või Lahelaan on usutavasti tähistanud kohta, mis asub lahkmealal, Põlgaste ja Sõmerpalu põlisel piirialal. Algusosa lahe on Põhja-Võrumaa kohanimedes tavaliselt variant sõnast lahk : laho ’lahknemine, eraldus, vahekoht, metsasiht’. Teine võimalus on metsanime seostamine Võrumaal mitmel pool levinud mäenimega Lahamägi. See nimi pole tähistanud vahekohti, vaid seostub pigem laha ~ loha sõnaga, mida J. Mägiste on pidanud lohisemist, lohakust või lahinal voolamist tähendavate paljude sõnavariantide tüvisõnaks. Lahe küla piiresse jääb idas ↑Ridali. Vrd Lahavere, Laho2, Lahokülä, Põlgaste. – ES
BAL: 659, 665;  EAA.3724.5.2832, L 1; Eesti SK 10; EEW 2000: loha; ERA.14.2.442; KNAB; Rev 1624/27 DL: 64

Lange ‹-le›, kohalikus pruugis ka Lange‿`mõisa Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis (Vana-Kuuste mõis), sks Langenhof, 1796 Langemois.  C2
● Küla ja mõisa kohta on andmeid al 1471. Tartu bürgermeister Hinrick Lange ostis mõisa koos külaga 1483. Selle maad läksid 1600. a paiku Vana-Kuuste mõisale, kes rajas sinna hiljem karjamõisa. XVIII saj alguses siirdus Haaslava mõisale, hiljem aga Vana-Kuustele tagasi. 1920. a-te alguses tehti karjamõisa maadele asundus. Kohanimi, mida hakati kasutama XVI saj, tuleneb omaniku perekonnanimest Lange. Mõis kandis esialgu teisi nimesid: 1471 Koykis, 1483 Lude. Esimene neist pärineb ühe mõisa alla kuulunud küla nimest. *Koiksi või *Koikise (1483 Koyken, 1534 Koikyll) on tõenäoliselt suguluses teiste Koik-tüveliste nimedega (Koigi jt) ja lähtub L. Kettunenile toetudes isikunimest. Lude tuleneb omanikuperekonna Lude ehk Ludeni nimest. – EE
BHO: 322; EM: 92, 160; KN; EO: 167; LGU: I, 426, 516, II, 360; Uustalu 1968: 247, 736; ÜAN

Lilli-Anne ‹-sse›, rahvakeeles Lilli‿`mõisa ‹-lõ, -n› ~ Annõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1762 Lillimoisa Kunsa Ado, 1770 Lünenhoff, Konsa ~ Lüni Ado, 1793 Annenhof; sks Lühnen, Annenhof.  B1
● Tänapäevase külanime all on kokku pandud kahe karjamõisa nimed. Neist Lilli oli 1766–1867 ametlikult omaette mõis, kuigi seda majandati Sõmerpaluga koos. Annõmõisa (Anne) on kogu aeg olnud kas Lilli või Sõmerpalu mõisa karjamõis. Lilli mõisa alla kuulusid kunagise suure Osula küla idaosa talud. 1912 müüdi suur osa mõlema karjamõisa maast asundustaludeks saksa talupoegadele (↑Heimtali²). Lillimõisa nime seletab rahvasuu sõna lüll ’võllas’ abil. Tõenäolisem on siiski, et kohanimi on alguse saanud Heinrich (Hinrich) Schillingi nimest, kes 1627. a revisjoni järgi oli sakslane ja pidas teenete eest saadud ühte adramaad. 1638 oli ta Sõmerpalust lahkunud. Saksakeelne Lühnen on ilmselt teist algupära. Annõmõisa on Põhja-Liivimaale eriti tüüpiline karjamõisa nimi, saadud naisenimest Anne (Anna). Annõmõisa nimi Rückeri kaardil 1839 (Sophien) on jäänud selgitamata, see võib olla eksitus. Lilli-Anne lõunaosas on eraldi Kaapsuu talud. – ES
BHO: 19, 323; EAA.1270.1.264:72, 106, L 71p, 106; Rev 1624/27 DL: 60; Rev 1638 I: 150

Lusti1 ‹-le›, rahvakeeles Lusti‿`mõisa ‹-lõ, -n› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), u 1688 Lusti Meus, 1782 Lusty Johann, 1798 Lustimois.  A4
● Hajatalu on olemas juba XVII saj lõpust pärineval kaardil, Lusti Meus on piirinaaber Jaugamõisa heinamaatükile. Veel 1782 oli siin olemas Lusti nime kandev talu. Vana-Antsla juurde kuuluv karjamõis loodi XVIII saj lõpul ja jagati asundustaludeks 1920. a-tel. Lusti asundus muutus külaks millalgi pärast 1940. a-id. Külanime aluseks olev talupere lisanimi Lusti pärineb suure tõenäosusega Kobela külast, praegusest Antsla valla Lusti külast, kus seda lisanime esineb juba XVII saj algupoolel. Lustiga on 1977 liidetud Kikati küla (1970). Vrd Lusti2. – ES
 EAA.308.2.188, L 1; EAA.1865.2.130/1:42, L 42; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:560, L 566p

Lüllemäe [lülle‿`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka Karula kerigu‿`mõisa Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula kirikumõis), 1945 Lüllemäe.  C2
● Kui lugeda Lüllemäe asula ajalugu Karula kirikust, on seda esmakordselt mainitud 1392 (Carwele). Kirik ja pastoraat said nime Karula külalt, mis esialgu paiknes kiriku ümber. Kirikumõisa juurde kuulusid talupojad kirikust põhja pool (1601 Pappi Walde, 1718 Kerko wald), lõuna pool säilis kuni XVIII saj-ni Karula küla nimi (1582 Carrola, u 1690 Karola Külla). 1920.–1930. a-tel nimetati asulat Karula kirikumõisaks või kirikuasunduseks (1923), Lüllemäe nimi pandi ette 1939. a asulareformi kavaga. 1970. a-tel Lüllemäe asundus, al 1977 küla. Juba pikka aega enne seda on Karula kihelkonna kalmistul käimisest kõneldud kui Lüllemäel käimisest. Mägi asub teede ristis, selle lõunapoolsel otsal paikneb Vabadussõja monument ja mahajäetud kalmistu (rajatud XVIII saj, tegevana märgitud veel 1814. a kaardil). Ka uuemast nn Vanast kalmistust põhja pool Valga teed on kõneldud kui Lüllemäest. XX saj on hakanud levima kirjalikest arvamustest pärinev teadmine, et lõuna pool Valga teed on paiknenud võllas, häbipost, mille jaoks vana kohalik sõna on lüll : lülli. Tõenäolisemaks tuleks pidada võimalust, et mõlemad kalmistud rajati kohta, mida kutsuti Lüllemäeks seal varem elanud talupoja eesnime või lisanime alusel. Vrd 1638 Wente Luyle Kaagjärve kandis ja Pikkjärve külas elanud Peter, kellel oli poeg Lyllo. Kunagisest küllalt levinud eesnimest on saanud i-lised talunimed Lilu, Lilo ja nt perekonnanimi Lillo. Seda, et eesnimest on olnud võimalik ka ü-ga variant, tõendavad loodusnimed Lüllemägi Pillardi ja Kusma külas (Rõu), asustuskeskustest kaugel, kus võlla motiiv nimeandmisel ei tule arvesse. Lüllemäe põhjaosas on Nahapesjä talurühm. Lüllemäega liideti 1977 Iirani (1970 Heerani) küla. Vrd Karula1, Lülle. – ES
BHO: 188; EAA.1297.2.1:17, L 14p; EAA.567.3.67:29, L 27p;  EAA.2072.9.614, L 1; ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Merila-Lattik 2005: 13–14; PA I: 70; Rev 1601: 36; Rev 1638 I: 20, 30; ÜAN

Missokülä [mis´s´o‿külä] ‹-`küllä ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Mis´s´o `mõisa ‹-he› ~ Mis´s´o kõrdsi ‹mano› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas, 1688 Witka Miska Semman, 1782 Misso Tomas, 1820 Misso (küla), 1839 Misso (küla), 1866 мз. Иллингенъ; sks Illingen (mõis).  B3
● XIX saj alguses oli tegemist hajatalust arenenud külaga, mis kuulus XVII saj alguses *Kisõjärve suursarase alla (1561 Кизіярвъ, 1638 Kiesse Jerw). Misso küla kõrvale tekkis sama tüüpi Pööni küla (1684 Pohni Thomas). U 1850 rajas emamõis Vastseliina siia kahe küla asemele karjamõisa, mis muudeti peagi iseseisvaks rüütlimõisaks. 1920. a-tel jagati mõisamaad asundustaludeks, tekkis Misso asundus, mis 1977 muudeti Missokülaks ja 1997 parandati hääldusele vastavaks Missoküläks. 1684. a kaart märgib siinseteks talunimedeks Pani Juri (kirjeldusraamatus Pöhni Tohmas), Hirtze Hin ja Witka Märta. Esimesed kaks nime on seotud Põnni ja Hürsi külaga. Viitka Märdi eelkäija oli 1638. a Wittke Jacob, tulnud Preisimaalt. Igal juhul võiks 1688. a Witka Miskat pidada Misso nime alusepanijaks. Vene hellitusnime Миша lõpphäälik a on asendunud läänemeresoomeliku o-ga ja š-st on saanud s´. Saksakeelne mõisanimi Illingen seostub Illiga, mis oli Vasteliina kõige lõunapoolsem karjamõis enne Misso rajamist. Saksapärase nime kujundamise eeskujuks on olnud Illingeni linn Saksamaal Saarimaal. Vrd ka Illi nimest kujunenud lisanimi Illika Tsiistre kandis XVII saj lõpus. Missokülä edelaosa vastu Misso alevikku kannab Võsovalla nime. Misso mõisas asundustalu nimena taastatud Pööni on selle koha pikima ajalooga nimi. XVII saj lõpu kirjapanekutes võib näha, et algupäraselt üks nimi on juba lahknenud Pööni ja Põnni erinevale kujule. Selle nime algkodu võiks olla siin ja mitte praeguses Põnni külas. Nime Пангулъ (*Pan + küla) on 1563 nimetatud koos Pugolaga (Пупъгула), mis asub Pulli järve ääres (озерко Бѣлое), nende kahe küla juures on ka Hino järv (озеро Кандолъ). Vrd Misso. – ES
EAA.1865.2.141/2:20, L 19p; EAA.1271.1.224:125, L 683;  EAA.308.2.178, L 1; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: 8, lisa 1–2; Rücker; Selart 2016: 76–77; Truusmann 1897a: 40; Vene TK 126

Mõniste ‹Mõniste ~ -sse›, kohalikus pruugis Mõ̭nistõ ‹-dõ›, kohalikus pruugis ka Mõ̭nist‿`mõisa ‹-dõ› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Menzen, 1386, 1419 Mendis (küla), 1443 Mendes (küla), 1449 Möndes (küla), 1529 Mensz (mõis), 1542 Mentz (mõis), 1627 Mentzen Hoff, 1782 Menniste mois.  A3
● Mõnistet on esmakordselt mainitud dokumendis, millega Vana-Antsla mõisnikud Uexküllid jagasid oma pärandust. Mõis on külla rajatud XVI saj karjamõisana, hiljem arendatud suureks iseseisvaks mõisaks. Küla ei kadunud, vaid eksisteeris mõisa kõrval edasi, hajudes siiski XIX saj väiksemateks talurühmadeks. XVI saj kuulus mõis Urvaste kihelkonda, XVII saj keskpaigast Koivaliina kihelkonda, sama sajandi lõpust aga Hargla kihelkonda. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Mõniste vanimad nimekujud on Mendis, Mendes ja Möndes, algne eestikeelne külanimi oli ilmselt *Mendiste või *Mõndiste. Saksa tarvituses nimi lühenes (Mentz, XIX saj-st Menzen). Mõniste nime aluseks on ilmselt mingi vana isikunimi, millele on liitunud -ste. Kas nimi on laenatud või oma sõnast saadud, ei saa kindlalt öelda. Saksa Mentz seostab selle nime eesnime Meinhard levinud lühivormiga Menz(e), millest on saadud mitmeid Saksa kohanimesid. Tegelikult leidub ka *Menti-nimele vasteid vanasaksa isikunimeraamatutes, nt Ment(e), Menthe, Menn, Menne. Neid peetakse samuti Meinhardi, Meinrichi jt germaani algkeeles sõnaga *megin alanud isikunimede mugandusteks. Mõniste jts nimede puhul on peetud tõenäoliseks ka lähtumist läänemeresoome muistsest isikunimest *Montoi või *Monta. Mõnistega on 1977 liidetud Aidamäe küla (1970). – MF
 EAA.308.2.172, L 1;  EAA.308.2.167, L 1; Forsman 1894: 159; Hupel 1774–1782: III, 295; Lexikon der Familiennamen 2008: 415–416; LGU: I, 119, 208, 312, 338, II, 485, 890; Rev 1624/27 DL: 216, 224; Rev 1638 I: 216, 224; Sukunimet 1992: 333; Tarvel 1983: 49

Otepää3 [ote`pää] ‹-le›, rahvakeeles varem Kiriku‿`mõisa, kõnekeeles, slängis `Keskus Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Otepää kirikumõis, Vana-Otepää mõis), 1749–1762 Ottepakülla, Ottepäkülla.  A1
● Tänapäevase küla territoorium hõlmab osaliselt Vana-Otepää mõisa lõunapoolsemat ala ja osaliselt Otepää kirikumõisa maad. XVIII saj tähistas Otepää küla nimi põlistalusid nii lõuna kui ka põhja pool Vana-Otepää mõisat. See tähendab, et ajalooline Otepää küla kannab tänapäeval Vana-Otepää nime ja ainult selle lõunapoolne serv kuulub praeguse Otepää küla alla. Küla territooriumile jäävad Otepää linnamägi, kihelkonnakirik ja keskaegse alevi koht. 1923. a olid sellel kohal Otepää kirikuasundus ja vanad Juusa talud. Nõukogude ajal tekkis siia Otepää sovhoosi keskus. 1970. a-tel nimetati asula Otepää külaks. Vrd Otepää1. – MF
EAA.1260.1.9:260, L 260p–261; ENE: V, 537; KNAB

Otsa ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kohalikus pruugis ka Otsa‿`mõisa ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Pindi mõis), 1765 Dorf Otsa, 1839 Otza (küla), 1887 Otsa (karjamõis).  B1
● Otsa nimi ilmus dokumentidesse XVIII saj kohe külanimena. XIX saj II poolel küla kaotati ja muudeti karjamõisaks, 1920. a-tel tekkis asundusküla. Otsa nimi tuleb sõnast ots, kuid nime tekkimise motiiv pole teada. Selleks võis olla talurühma paiknemine Petseri suunas mineva tee ääres Pindi mõisa maade piiril. Välistatud pole ka mujalt kaasa toodud talupoja lisanimi, mis võis vana nime välja tõrjuda. 1684. a kaardi järgi elas samas kohas Kavaku Peep (Kawako Peep). See lisanimi on Pindi mõisas käibel olnud varemgi, nt 1627 Kawako Hennt. Kavaku talu oli 1684. a teada kui vana kõrtsikoht, vrd vn кабак ’kõrts’. Otsa külasse kuulub kaguosas endine Pille (Pille II) küla, liidetud 1977. – ES
EAA.1268.1.401:290, L 284p;  EAA.3724.2.1912, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:16, L 10p; Rev 1624/27 DL: 84; Rücker

Peerni [`peerni] ‹-le ~ `Peerni› Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Pootsi mõis), 1923 Peerni (Mõisa).  C3
● 1977–1998 oli jagatud Lao ja Pootsi vahel. Praegune külanimi on lähtunud isikunimelisest talunimest, 1795 oli Pootsi küla all talupoeg Perna Mart, veel 1858 talu Peerni. Vrd mehenimesid Peeren : Peerna, Pern(o) ‹ Bernhard. Küla varasem nimi oli Mõisaküla (u 1900 Мызакюля). – MK
EAA.1865.3.277/3:25, L 24p; EAA.1865.3.279/3:25, L 24; KNAB; Mägiste 1929: 42; Rajandi 1966: 215; ÜAN

Peetrimõisa1 [`peetri‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Piitre‿`mõisa ‹-he› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, karjamõis (Sõmerpalu mõis), sks Petrimois, 1452 Petersmoyse, 1456 Peterszmoysze, 1627 Peter Moysa, 1638 Petermoysakyllo.  C3
● Varasemate mainingute puhul pole tegemist olnud iseseisva mõisaga, vaid mõisaks nimetatud hajatalu või külaga Erastvere mõisa koosseisus. XVII saj alguse revisjonide järgi kuulus Peetrimõisa lahustükina hoopis Kaagvere mõisa külge. Sajandi keskel iseseisvaks muudetud väikemõis osteti ja liideti 1867 Sõmerpalu mõisaga. Talupojad jäid siiski seotuks Kanepi khk-ga. 1912 jagati mõisamaa taludeks ja müüdi saksa asunikele (↑Heimtali²). Nimi on saadud isikunimest Peeter (võru Piitre, algnimi Peter), sõna mõis on keskajal tähendanud kas mõisat või hajatalu, eriti ääremaal paiknevat suuremat hajatalu. Peetrimõisaga on 1977 liidetud Raudsepä (1970 Raudsepa) küla. – ES
BHO: 449, 558; LGU: I, 354, 375; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 45; Saar 2008: 79

Pikajärve [pika‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis Pikä‿järve, rahvakeeles ka Kitsõ‿`mõisa, rahvakeeles varem Jaani‿`mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Langensee, Groß-Johannishof (kuni 1869), 1782 Johannishof, Jani mois, Kitsi mois, 1783 Johannshoff, Jani Möisa, 1909 Pitkajärwe m., u 1900 Мз. Пикъярвъ.  A1
● Mõisa ja seda ümbritseva küla praegune nimi tekkis 1869, kui mõis sai saksakeelseks nimeks Langensee. Samatähenduslik Pikajärve tuli kirjalikku käibesse XX saj alguses. Samas piirkonnas asus XVI–XVII saj *Lootvina küla (1582 Lotwin). Osa sellest ajaloolisest külast kuulub tänapäeval Kooli ja Puugi küla ning Otepää valla Vana-Otepää küla alla. Karjamõis rajati XVIII saj I poolel Kitse talu asemele (1722 Kitze Jürri), 1749 eraldati see Valgjärvest omaette mõisaks. Nimeks sai alguses saksa keeles Johannishof (eesti muganduses Jaanimõisa) Valgjärve mõisniku tütrepoja Leonhard Johann von Schreiterfeldi järgi. Pikajärve nimi anti mõisale järvenime järgi. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pikkjärv, tänapäeval külanime järgi ümberkujunenult Pikajärv, on vaid üks selle järve nimesid. Järv on ka tegelikult selle kandi järvedest kõige piklikuma kujuga, erinevalt näiteks Alapikä järvest, mis on nime saanud Ala-Pikä talu järgi. Pikajärve nimed varem on olnud *Lootvina küla järgi (1627 Lothi) ja Tõoste talu järgi järve läänekaldal (1638 Tewojerwe, 1861 Teo Jerw). 1685. a kaardile on märgitud nimi Endjerw. Kitse nimi kandus Pikajärve mõisalt üle sellest lõuna pool paiknenud kõrtsile (1861 Kitza). Peamiselt Kitse (Kitsõ) kõrtsi järgi tuntakse ka Karstest Pikajärvele viivat teed (Kitsõ tii). Kadunud külanime *Lootvina (võrupäraselt *Luutvina) päritolu pole selge, kuid sarnasus Valgevene mitmete külanimedega Lotva, Lotvinõ, samuti valgevene-juudi perekonnanimega Lotvin, sunnib kõige tõenäolisemaks pidama siirdnime Valgevene aladelt. Vrd Lootvina. – ES
BAL: 663; EAA.1267.1.286:147, L 281;  EAA.308.6.254, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Hupel 1774–1782: III, 276; PA I: 77; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 5; RGADA.274.1.174:454, L 447p; Stryk 1877: 218–219; Vene TK 42

Rebasemõisa [rebase‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Rebäse‿`mõisa ‹-le, -n› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, kõrvalmõis (Karula mõis), sks Repsberg, u 1690 Rebensberg hoff, 1723 Hofflage Rebbesberg, 1798 Rebsberg.  C2
● Rebasemõisa hõlmab kunagise Karula küla idaosa (1582 Carrola, u 1690 Karola Külla). Mõisa rajamisega laiale kõrgendikule XVII saj lõpul tõrjuti oma praegusse asukohta soodevahelistel kuplitel Rebäse ja Madsa talud (1586 Pap Repan, 1627 Rebben Matz). Tõenäoliselt oli koha nimi enne mõisa asutamist *Rebästemäe ~ *Rebäsmäe. Pooltõlge Rebbesberg lühenes saksakeelses pruugis. Eesti keeles asendus -mäe sisuliselt sobivama liigisõnaga -mõisa. Huvitav on, et XVIII saj alguse kirikuraamatus nimetati talupoegi eraldi Rebäste valla (Rebbaste wald, Rebbasse wallast) järgi kõrvuti Karula vallaga (Carrolo wald). See näitab, et esialgu peeti Rebasemõisat omaette mõisaks, Karula mõisa osaks sai 1720. a-tel. 1920. a-tel sai Karula asunduse osaks, omaette külaks pärast 1940. a-id. Nimi pärineb algselt talupoja lisanimest Repän ’rebane’. Rebasemõisaga on 1977 liidetud ↑Kolski ja ↑Madsa küla, omaette nimega paigad on ↑Karkkülä ja Palu. Vrd Karula3. – ES
EAA.567.3.67:29, 30, L 27p, 28p; EAA.1297.2.1:17, 28, L 14p, 25p; Mellin; PA I: 70, 170; Rev 1624/27 DL: 155; RGADA.274.1.174:931, L 926p

Risttee [`rist‿`tee] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Ristiotsa, rahvakeeles Karja‿`mõisa Ote, San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Restu mõis), 1923 Restu-Korjuse, 1945 Risttee.  C3
● Küla territoorium kuulub tänapäeval pooleldi Otepää, pooleldi Sangaste kihelkonda. Uus küla on moodustatud Restu küla maale Karjasilla teeristi ümbrusesse. Sellest ka Risttee nimi (kuni 1977 oli Risttee II küla). Rahvapärane nimi Karjamõisa tuleneb Restu mõisa Vanamõisa karjamõisa (sks Althof) nimest. Küla kirdepiiril on Mutike, endine Ilmjärve mõisa popsiküla. Teeristist kirdesse jäävaid talusid on varem kutsutud Korjuskülaks ehk Koruseks (koh Kor´usküla, 1499 Coresztevalde, 1723 Korrust). Vrd Restu. – MF
Eesti PK 20; KN; KNAB; Troska 1987: 101; ÜAN

Ruusa ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka Ruusa `mõisa ‹-he› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1625 Krusa Moisio By, 1627 Krusa Moysa, 1670 Krusa Moysa Mert, 1731 Rusa moise Marcus, 1738 Rusamoisa Peep, Pedo, 1822 Rusa Hof (mõis), 1859 Hoflage Rusa.  B1
● XVI saj olemas olnud väikemõisast sai XVII saj tavaline kolme-nelja peremehega küla. XVIII saj lõpul muudeti see uuesti kõigepealt Räpina mõisa karjamõisaks ja 1800. a päranduse jagamisel faktiliselt omaette mõisaks. Juriidiliselt iseseisvaks sai mõis Ruusa nime all 1833. Umbes samal ajal viidi peamõis üle Ruusalt Toolamaale, järgnevatel kümnenditel vahetus järk-järgult ka mõisa ja mõisavalla kõige kasutatavam nimi. Enne 1906. a oli Ruusa karjamõis Toolamaa mõisamaadest lahutatud ja suurtaluna maha müüdud. Tänu sellele jäi Ruusa 1920. a-tel asundustaludeks jagamata. Pärast Teist maailmasõda asutati Ruusale sovhoos ja see arenes suuremaks keskusasulaks. 1970. a-tel oli Ruusa asundus, al 1977 küla. Ruusa nimi pärineb mõisa valdajalt XVII saj alguses (1627 Hanss Kruss). 1630 on kirjutatud, et kohta kutsutakse Krusa Moyse, sest siin elas enne Liivi sõda „vaene sakslane Kruss“. Ilmselt varsti pärast seda liideti tema valdus Räpinaga. Kohanimi sarnastus võrukeelse sõnakujuga ruus ’kruus’ hiljemalt XVIII saj alguses. Ruusa edelaosa kannab Tsungli nime. – ES
EAA.567.3.190:6, 58, L 5p, 56p; EAA.567.3.191:14, L 14p; EAA.1269.1.796:221, L 534; EAA.2469.1.762; Rev 1624/27 DL: 67, 72; Roslavlev 1975: 7, 26, 28; Stryk 1877: 260–262

Sadora ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1585–1587 Задворье (küla), Задворье Захино, u 1790 Зодорья, 1866 Задорье, 1903 Sadorje (Gute), Sadora mõisa.  A2
● XVI saj kuulus külana Kulkna gubaasse. Sadora esines XIX–XX saj vahetusel mõisa ja puustusena. XIX saj kuulus Kulkna kiriku koguduse koosseisu. Liideti 1977 Toomasmäega. Nime eesti algupära korral vrd lõunamurretes sadu, sado ’mädanenud puu; laisk inimene’. Kui lähtuda vene algupärast, siis koosneb algne nimi osistest за ’taga’ ja kas дор ’tahr, tara’ (J. Truusmann) või varaseimast kirjapanekust lähtudes двор ’õu, mõis’. Seega oleks nimi tõlkes ’tarataguse’ või ’õue- ehk mõisataguse’. A. Šteingolde pakub seletuseks Pihkva murdesõna за́дорга ’teeperved, -servad’; Задворье oleks siis hilisem ümbertõlgendus. Vrd Saatse, Saduküla. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 174; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 145; SeK: 130; SRNG: (10), 63; Truusmann 1898: 74; Vasilev 1882: 106; VMS

Saksaküla [saksa‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, rahvakeeles ka Saksa‿`mõisa Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaarli mõis), 1907 Сакки (mõis), 1921 Saksamõisa; sks Sachsenwald (karjamõis).  B3
● XIX saj II poolel oli seal Kaarli mõisa karjamõis. 1920.–1930. a-tel Saksamõisa asundus, hiljem jagunes kaheks Saksakülaks, mis liideti 1977. Eestikeelse nime kujunemist on võinud mõjutada saksakeelne nimi Sachsenwald, kuid lisanimena esines Saxsa lähikonnas juba XVII saj algul. Saksakülaga on 1977 liidetud Peedi küla (1970). – MK
BHO: 524;  EAA.2072.9.153, L 1; ERA.T-6.3.892, L 1; ERA.14.2.719 (Rimmu vallavalitsuse 22. IV 1939 koosoleku protokoll nr 3); KN; KNAB

Sõmerpalu1 [sõmer‿palu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Sõmmõr‿palo ‹-`pallo›, rahvakeeles ka `Mõisa Urv – alevik Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Sommerpahlen, 1561 Sommerpalen, 1627 Sommerpahl, 1716 Somerpaalo Wal, Somerpalo, 1752 Sommerpalo Külla.  B1
● Osula ja Haamaste küla on 1456 kuulunud Tartu piiskopi läänistamata valduste hulka („kiriku rahvas“). Hiljem kuulusid mõlemad külad Sõmerpalu mõisa alla. 1555. a on mainitud piiskopkonna foogti Georg Kurseli rajatud Sõmerpalu linnust. XVII saj alguse revisjonides nimetati Sõmerpalu juba Kurseli pärusmõisaks. Kärgula mõis, millele jäi Haamaste küla, eraldati Sõmerpalust XVII saj algupoolel. Tõenäoliselt said linnus ja mõis nime Sõmerpalu külalt, mille vana tuumik kannab tänapäeval Varese nime. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1970. a-tel jagunes kaheks nummerdatud asundiks (Sõmerpalu I ja II). Al 1977 alevik. Nime algusosa sisaldab sõna sõmer (koh sõmmõr), mis seostub pinnase iseloomuga. Nime järelosa seletamiseks on kaks võimalust. See võib olla sõna palo ehk palu, mis Võrumaal tähendab kuiva okasmetsa. Selline seletus rahuldaks, kui kujutada ette, et Osula on iidne emaküla, millest välja on asustatud kaks palo-nimelist kohta: Sõmerpalu ja *Piilpalo (↑Sulbi). Samas paiknevad kõik need kohad Pühajõe ääres ja on tõenäoliselt väga vana asustusega. Teine võimalus on, et järelosa on olnud pika a-ga (*paalo). Maakeelsed kirikuraamatu kanded, mis ei topelda l-i (vrd Pallo ’palu’) või kirjutavad lausa kaks a-d, näikse seda võimalust toetavat. Võib-olla sisaldub Sõmerpalu nimes ja Sulbi endises nimes küla tähendav vana sõna *palwa, mis kuulub uurali sõnavara hulka ja mille säilimist Eesti kohanimedes on vahel oletatud. Vrd Põlva1, Walgatabalwe. – ES
BHO: 558; EAA.1270.2.1:2, 3, L 2, 2p; EAA.1270.2.2:105, L 104p; LGU: I, 375; Renner 2006: 199; Rev 1624/27 DL: 59; Saarikivi 2007b: 74

Truuta [`truuta] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka `Truuta‿`mõisa Urv – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Gertrudenhof, 1811 Gerdrutenhoff, 1826 Truuta, 1839 Gerdrutenhof, 1909 Truuta.  A2
● Mõis on rajatud kohale, kus varem oli Lamba küla (1627 Lamba Juergen, 1799 Lambaküll). Sellest on jäänud Lambahanna järve nimi. Truuta mõis eraldati Koigust 1799 ja sai rüütlimõisaks 1804. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, pärast 1930. a-id küla. Mõisa nimi on antud 1804. a uue omaniku abikaasa Gertrude Margaretha Behaghel von Adlerskroni järgi. Ka saksa keeles kirjutati mõisanime sageli Gerdrutenhof, eestikeelne nimi on saadud sellest häälduskujust. Truuta piires asub endine Voki karjamõis (1796 Wokki). – ES
BAL: 651; BHO: 88; EAA.1865.2.131/11:1, L 1; KNAB; Rev 1624/27 DL: 107; Rücker; Uustalu 1972: 282; Stryk 1877: 199

Tsorona [ts´orona] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles varem ka Põhu `mõisa Vas – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas, mõis, sks Braunsberg, 1909 Pöhu od. Zorona, 1939 Tsorona.  B2
● Kuigi juriidiliselt omaette mõis, täitis 1850. a paiku rajatud Tsorona mõis sisuliselt Vastseliina karjamõisa ülesannet. Suurem osa Tsorona (Põhu) mõisa talumaadest paiknes lahustükkidena Haanja mõisa maade sees. Enne mõisa rajamist oli siin kaks talurühma, XIX saj küla. Vanem ja suurem neist oli Virolasõ (1627 Wyronele Hans, 1684 Wirolatz, 1798 Wirola, 1820 Dorf Wirro oder Musta). Väiksem talurühm Põhu (1684 Pöhö, 1782 Pöhu Jacob) on andnud mõisa teise, rohkem kirjalikult kasutatud nime. Tsorona küla liideti 1977 Hinsaga. Tsorona nimi seostub 1820. a rööpnimena esitatud Musta nimega. Tõenäoliselt oli see Virolasõ elanike kohapeal tekkinud või mujalt siia kolimisega kaasa toodud lisanimi. Võib oletada, et talupojad tõlkisid Musta mänguliselt venepäraseks Tsoronaks (*Чёрна) paljude ts-liste nimede kontekstis (Tsolli, Tsirgaski, Tsäpsi). Ka vastupidine tõlkesuund pole võimatu. Vrd Olgina. – ES
BAL: 669;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.224:234, L 869; EAA.1865.2.141/2:31, L 31; Eesti TK 50; Mellin; Rev 1624/27 DL: 78; Roslavlev 1976: 8; Tupikov 2004: 423; Unbegaun 1995: 157

Uibujärve [`uibu‿järve] ‹-le›, rahvakeeles `Uibu‿`mõisa ‹-he›, kirjakeeles varem ka Uibomõisa Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Appelsee, 1786 Uibo moisa, 1826 Appelsee, Uipujærwe-M.  B2
● Esialgu Partsi mõisa karjamõisaks olnud Uibumõisast (’õunapuumõis’) sai omaette mõis 1805. Mõisa saksakeelne nimi on mugandus eestikeelse põhjal (Appel ~ Apfel ’õun’ ja See ’järv’). Järve- ja asustusnime suhe pole selge. Rahvakeelne nimi, mis on samane esmamaininguga, lubab oletada, et enne tekkis karjamõisa nimi ja järv sai nime selle järgi. Kuna Partsi mõisa talupoegade lisanimede hulgas ei esine enne Uibumõisa eraldumist Uibu nime, on alust arvata, et karjamõis sai nime otseselt õunapuust või varasemast viljelusnimest motiveeritult. Uibujärvega on 1977 liidetud Kivijärve küla. – ES
EAA.2072.3.58d; BHO: 22; Bienenstamm 1826: 305; Uustalu 1972: 199–200

Urvastemõisa [urvaste‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Urvastõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – paik (asundus) Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, 1541 Urbs, 1582 Urbstfier.  B3
● Urvaste mõis on paiknenud mõisapiirkonna talude suhtes ääremaal, praeguse Ruhingu küla piires. 1585. a revisjonist tuleb välja erinevus nimedes: küla on Urwast ja mõis Dwor Hanus Seia Urbstfier (Hans Szoige *Urvastvere mõis). Peamõisa maade jätkuks on olnud kolm karjamõisat: Hansi (Richteri aadressiraamatu Antri on ümberkirjutusviga), Rebäse (↑Rebaste) ja ↑Ruhingu (Ruhiku). Asunduse nimi Urvastemõisa tekkis pärast mõisa kruntideks jagamist 1920. a-tel, 1970. a-tel oli mõisasüda Hansi küla piires. Mõisaasunduse osade rahvapärased nimed on veel Piidsakülä, Lutikaliin ja Raotu. Vrd Ruhingu, Urvaste3. – ES
BAL: 654; BHO: 623;  EAA.2072.9.731, L 1; LGU: II, 861; PA I: 86, 178, 179

Uue-Antsla [uue-`antsla] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Vastse-Antsla, rahvakeeles `Vahtsõ-`Antsla ‹-lõ, -n› ~ `Vahtsõ‿`mõisa Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, mõis, sks Neu-Anzen, 1688 Nya Antzen, 1716 Wastse Ansomoisa, Wastsemoisa, 1949 Вастсе-Антсла.  A1
● Eraldati Antsla (Vana-Antsla) mõisast XVII saj II poolel. Lähestikku asuvate mõisate vahel tehakse tänapäevani rahvasuus vahet Vahtsõmõisa ja Vanamõisa nime abil. 1970. a rahvaloenduse ajal jagunes mõisa ümbrus Vastse-Antsla asunduseks ja Uue-Antsla külaks. Nende liitmisel kadus kaua püsinud mõisa- ja vallanimi Vastse-Antsla ametlikust kohanimistust. Küla eraldiseisvad osad on Kelmikülä (1970 Risttee I) ja Oina. Kelmikülä tuumiku moodustavad varasematel sajanditel *Põrsala küla alla kuulunud Meose ja Tiidu talu, mis XIX saj lõpul olid mõisastatud ja mille maadele rajati 1920. a-tel uusi asundustalusid. Vrd Kõlbi, Vana-Antsla. – ES
 EAA.308.2.185, L 1; EAA.1270.2.1:2, L 2;  EAA.3724.4.1836, L 1; NL TK 25

Vana-Antsla [vana-`antsla] ‹-`Antsla ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n›, rahvakeeles ka Vana‿`mõisa ‹-lõ, -n› ~ `Ants‿`mõisa Urv – alevik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Alt-Anzen, 1405 Antzen, 1582 Ancen, 1716 Wanna Moisa Wallast, 1717 AntziMoisede, 1782 Ansmois, Antso, Andsena, 1798 Wanna Antso M., 1909 Wana Antsmöisa.  C1
● Mõis oli Uexkülli suguvõsa valduses al 1376. Siin paiknes keskaegne vasallilinnus, mille kaitsmist Liivi sõjas 1558 on kajastatud paljudes allikates. XVII saj lõpu poole eraldati Vastse-Antsla mõis, mille vastandusena hakkas kujunema Vana-Antsla (Vanamõisa) nimi. Raudteejaama kaudu andsid mõisad nime Antsla linnale, palju varem oli kujunenud Urvaste kihelkonna saksakeelne nimi Anzen. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Vana-Antsla (vallakirjades ka Vana-Antsmõisa) asundus. 1970. a-tel oli asula kirjas Kobela asundina, al 1977 Vana-Antsla alevik. Nime päritolu vaagides on huvitav Vana-Antsla valla talupoegade hüüdnimi hants´mamehed. L. Kettunen on pakkunud, et *Antsna võikski olla algupärane kohanimi. Kuigi ka la-lõpulise nime algupära pole välistatud, tuleb tunnistada, et kirjalikesse allikatesse ilmub Antsla nimi alles XX saj. Saksakeelse nime -en näib olevat daativi käändelõpp ja Antsmõisa variantides pole samuti la-liidet. Mõisanime pärinemine ristiusu isikunimest Ants pole usutav, see pidanuks varajases alamsaksakeelses pruugis olema kujul *Hans-. Urvastes eriti sage talupoja nimi An´t´s´ : Andsi ei pruugi olla Hansu mugandus, nagu Ants : Andsu. Pigem on see Johannese muude muganduste sekka imbunud vanem nimi, mille taga võib oletada muinasgermaani nime Ans(h)elm, vrd vastav soome nimi Anssi. Eesti keeles on sageli ns muutunud nts-ks. Ans(h)elmist pärinev Ants võikski olla Antsla kohanime aluseks. – ES
BAL: 649; BHO: 21; EAA.1270.2.1:119, L 166p; EO: 87; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); Hupel 1774–1782: III, 658; LGU: I, 162; Mellin; PA I: 84; Saar 2008: 147

Vana-Saaluse [vana-`saaluse] ‹-sse›, kohalikus pruugis Vana-Saalussõ ‹`Vanna-`Saalustõ›, rahvakeeles ajalooliselt Vana‿`mõisa ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas, mõis, sks Waldhof, 1627 Salitzmoysa, 1638 Salusz Moysa, 1684 Salishoff, 1688 Sahlitz Hoff, 1765 Wanna Moisa Jürri, 1796 Wannamois, 1839 Waldhof, 1886 Althof, 1939 Vana-Saaluse.  B2
● See on Saaluse mõisa teine asukoht kolmest järjestikusest, kus peamõis paiknes XVII saj ja XVIII saj alguses. Kui nimekiri 1684. a kaardil on pealkirjastatud Salitz Hoffe dito Gammall Hofwett, siis on vana mõisa all veel mõeldud Hallat. XVIII saj viidi mõis Vana-Saalusest ära, siin elasid talupojad ja kujunes karjamõis, mida Mellini kaart 1798 nimetab (ekslikult?) Neu Salis, st uueks Saaluse mõisaks, kuid eesti keeles ootuspäraselt Vanamõisaks (Wan̄amois). XIX saj anti karjamõisale saksa keeles uus nimi Waldhof ’metsmõis’, 1894. a sai sellest pärandi jagamisel omaette mõis, mille maadele tekkis 1920. a-tel asundusküla. Koha nimi enne Saaluse mõisa siia kolimist ei ole päris selge, ent võib oletada, et Piusa jõe järgi *Jõesteks sai nimetada kogu jõeäärset asustust tänapäeva Vana-Saalusest Kündja kandini. 1561 ja 1563 mainitud Гестькюла, Гестюгинъ, Гистюгелъ, Гестъсколя, Гистюля, Истягила märkis siis Vana-Saalust ja деревня на Пивже въ верховье Kündja kanti. Vana-Saaluse piiresse jääb ↑Tõlija kõrtsi- ja veskikoht. Vrd Halla, Kündja, Uue-Saaluse. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:119, L 114p; EAA.1268.1.403:307, L 268p;  EAA.2072.4.164, L 1; Eesti TK 50; Mellin; Rev 1624/27 DL: 86; Rev 1638 I: 175; Roslavlev 1976: 8–9, lisa 13; Rücker; Selart 2016: 72–74

Vanassaare [vanas‿saare] ‹-`saarde›, rahvakeeles ka Vana‿`mõisa MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis).  C3
● Vanassaare (ka Vanasaare) nimi tuli käibele hiljemalt 1930. a-tel, esmakordselt 1939. a nimestikus. Nimi on pandud Vanamõisa kõrvalmõisa (sks Althof, ka Alt-Saarenhof) järgi. Viimane oli Saare mõisa varasem asukoht, kuni XVII saj II pooleks tekkis kõrvale uus mõis, millele läks üle ka Saare mõisa nimi (↑Saarjärve). 1920.–1930. a-tel oli nimeks Saare küla (1923 (Saare) vana asundus). 1937. a topokaardil nimetati asulat Kase külaks. 1977 liideti Vanassaarega Lepiku küla (u 1900 Леппико). – PP
BHO: 14; Eesti TK 50; ERA.14.2.717 (Saare vallavalitsuse 6. VI 1939 protokoll); KNAB; PTK I: 212–213, 266; PTMT: II, 324; ÜAN

Verijärve [veri‿järve] ‹-le›, varem ka `Vastse-Kasaritsa, kohalikus pruugis `Vahtsõ-Kasaritsa, rahvakeeles Kitsõ‿`mõisa Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1627 Wehry (järv), 1638 Weri Jerw, 1684 Werri Jerw, 1688 Wirrj Jerw.  A1
● Mõisanimest tulenev Vastse-Kasaritsa muutus Verijärve külaks nii, et esialgu nimetati üks osa 1920. a tekkinud asunduskülast Verijärve järgi (mitte enne 1945. aastat), seejärel 1977. a liideti seni eksisteerinud Uue-Kasaritsa küla Verijärve külaga. Nimi Verijärv on vana, mitmed endised Verijärved Võrumaal on tänapäevaks saanud uue nime, kuid nime enda tähendus pole selge. Sõna veri võib olla saadud alepõllunduse kadunud sõnavarast. See võib olla ebareeglipäraselt muutunud sõnast *veeru, mis seostaks nime järve erakordselt kõrgete ja otse vette laskuvate oruveerudega. Järvenimi võib olla ka häälikuvahelduslik teisend sellest läbi voolava oja vanast nimest *Võro või *Viro (↑Koreli oja). Kahtlane on siinse Verijärve nime seostamine järve kõvera kujuga, vrd soome Vääräjärvi, karjala Viäräjärvi, millest omakorda vene Вирозеро. Tõenäoliselt ei tule järvenimi ka sõnast veri : vere. Vastse-Kasaritsa mõis eraldati Vana-Kasaritsast XVII saj keskel ja rajati Verijärve kaldale (1684 Nya Kasaritz, hilisem sks Neu-Kasseritz). Pärast 1890. a olid kahe Kasaritsa kroonumõisa vallad ühendatud, vallamaja paiknes Vana-Kasaritsas ja Vastse-Kasaritsa tähtsus vähenes. Seda iseloomustab ka pilkenimi Kitsõmõisa. Verijärve külaga liideti 1977 Jaama, Meeldemäe (↑Meeliku) ja Räestkunnu küla. Vrd Kasaritsa. – ES
BAL: 694; BHO: 196;  EAA.308.2.178, L 1;  EAA.308.2.224, L 1; Ernits 2009; Rev 1624/27 DL: 88; Rev 1638 I: 201; Saar 2009

Veski1 [`ves´ki] ‹-le›, kohalikus pruugis `Ves´ki‿`mõisa ‹-de, -n› Kam – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Mühlenhof, 1826 Weski-M.  B1
● Mõis eraldati 1794 Vana-Prangli mõisast. 1920. a-te alguses rajati mõisa maadel Veski asundus, al 1977 küla. Mõisa varasem nimi oli *Oriku või Orku (1796 karjamõis Milenhof ehk Orriko M.). 1977 liideti Veskiga Palu (Palo), Parmu (1839 Parmo talud), ↑Poka, Sahkri ja Vahi küla (1839 Wahi talu). Külas olid Poka ja Sahkri veski. Viimane tuleneb isikunimest Sacharias (heebrea ’mäleta jumalat’). ¤ Kõrd, kui siin olliva suure mõtsa, oll üits miis ehitänu jõele veski. Veskil polnud mingit nime. Kõrd tulnu selle maa omanik veski juurde ja küsinu omanikult ega aasta iist üte oriku, sellest pääle saanu veski omale Orku nime. Peräst ehitati sinna ka mõisa pääle. Nii saigi Orku mõisa oma nime. Nüüt kutsutas sedä mõisad Veski mõisas. (1923) – EE
BHO: 366; Bienenstamm 1826: 289; ENE-EE: X, 362; KM: ERA II 241, 227 (11); KN; KNAB; Mellin; Rajandi 2011: 149; Rücker

Võrumõisa [võru‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kohalikus pruugis Võro‿`mõisa ‹-he› Plv – küla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Werrohof, 1795 Werrohof, 1909 Wöru m., 1937 Võru (küla).  C1
● Kui 1784 osteti kroonule Võru mõis (sks Werro) ja hakati rajama maakonnalinna, viidi mõisakeskus üle uude kohta, kus juba XVII saj oli paiknenud Võru veski (1627 Wohro Kyvi). Ka mõisa ametlikus nimes lisandus sellest ajast sõna -hof ’mõis’. 1920. a asundustaludeks jagatud mõisast kujunes algul Võru asundus, 1977. a-st Võrumõisa küla. Võrumõisaga on 1977 liidetud Valsiniidü küla. – ES
BAL: 683; EAA.1865.2.62/14; Eesti TK 50; Rev 1624/27 DL: 56