[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 51 artiklit

Hilana-le›, kohalikus pruugis-he›, kohalikus pruugis ka Hilandõ-he›, kohalikus pruugis varem ka Hilana`mäe Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Филлинова Гора, u 1790 филипова Гора, u 1866 Филанскъ Гора, 1872 Филоново Гора, 1889 Hilana, 1904 Hilana, Hilanõmäe, Фило́ново Гора́, u 1920 Hilane, 1922 Hilande-Mäe, Hilande.  C1
Küla kuulus XVIII–XIX saj Taeluva kogudusse ning Obinitsa kogukonda. Perekonnanimi Filonov (Филонов) tuleneb isikunimest Филон (‹ kreeka Φίλων/Philon ’armastatu, armastav’), kuigi venelastel esines seda nime väga harva. V. Aabramsi väitel võib kohanimi tuleneda vene eesnimest Filimon ~ Filon (Филoнъ). Võimalikud kohanime lähted on ka филон ’logard’ ja филин ’loorkull’ (millest perekonnanimi Филинов); viimast varianti toetab rahvapärimus kõige enam. Pihkvamaal leidub mitu Filonovo (Филоново) küla.AK
Aabrams 2013: 241; Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 64; KN; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 589; RL 1922; SeK: 28; Truusmann 1890: 54; Tupikov 1903: 330; Vene TK 126; Vene TK 420; VMS

Ignasõ-le›, kohalikus pruugisIgnasilõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Игнашево, 1681 Inasen Bÿ, 1686 Игнашева, u 1866 Игнашова, 1882 Игнашово, u 1900 Игнатова, 1904 Ignasimäe, Ignasõ mäe, Игнашо́во, u 1920 Ignase, 1922 Ignasemäe, 1924 Ignatsimäe, 1997 Ignasõ.  B1
XVIII saj kuulus Taeluva koguduse alla, XIX saj ka Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Härmä küla osa. Kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid. Ignašovo (Игнашово, ka Игнашево, Игнашёво) on kohanimena levinud peamiselt Pihkvamaal. Perekonnanimi Ignašov (Игнашов, Игнашев) on levinud nii Venemaal kui ka Valgevenes. Vrd Ignase, Iskna jõgi, Kolo1. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Ernits 1924: 199–208; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 221; KN; RL 1922; Roslavlev 1976: krt 2; SeK: 30; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 44, 45; Truusmann 1897b: 22; Vasilev 1882: 119; Vene TK 126

Jämejala [jämejala] ‹-`jalga ~ -leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Pärsti mõis), 1688–1692 Jemmeialle Meit, Jem̄eialle Mats, 1724 Jemmejalla Mart (talupoeg Pidalimõisa külas), 1751 Jem̄ejalla Märt, Jem̄ejalla Jürri (talupojad Paisa külas), 1855–1859 Іемеялла.  C2
1897 asutati kohale eraraviasutus (sks Anstalt Marienhof), koha eestikeelne nimi säilis. 1970. a-tel Jämejala asund, al 1977 ametlikult Jämejala küla. Nimi pärineb talupoja lisanimest talunime vahendusel. L. Kettuneni püüe ühendada Jämejala nimi Jämaja nimega on ebausutav. Jämejalaga on 1977 liidetud põhiosa ↑Tomuski külast.MK
BHO: 139;  EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.85:44, L 44p; EO: 47, 50; KNAB; RGADA.274.1.181/7:1, L 590p; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:123, L 169p

Järvere [`järvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis-`viirdeUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis (Sõmerpalu mõis), sks Jerwen, 1638 Jerwkulla, 1719 Järwe weere Märt, Jerwere Hindric, 1752 Jerwere Samul, u 1770, 1798 Jerwer.  B1
Kaht Sõmerpalu mõisa talupoega on 1716 nimetatud Järwe weere ja sellest lühenenud Järvere (Jerwere) lisanimega, seda elukoha järgi Vagula järve kaldal. Sama koht on ilmselt ka Jerwkulla Sõmerpalus Vagula järve kaldal, kust 1638 nimetatakse pärinevat üks Kärgula talupoeg. Talunimed on jälgitavad 1760. a-teni, mõisa rajamise järel ümber asustatuna on neist saanud Kala ja Sarve talu. 1766 jagati Sõmerpalu mõis nelja venna vahel neljaks iseseisvaks mõisaks, üks neist sai Järvere (Jerwer) nime. Ilmselt oli sellel ajal Vagula kaldal juba mõisahoone või suvituskoht olemas. 1867 liideti mõis uuesti Sõmerpaluga, koht säilis suvitusmõisana. Saksakeelne nimi on aja jooksul sarnastunud Järvamaa saksakeelse nimega Jerwen. 1920. a-test asundus, XX saj keskel rajati Järveresse Võru metsamajandi keskus ja kujunes välja rahvarohke asula, ametlikult Järvere asund, al 1977 küla.ES
BHO: 146, 558; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:117, L 116p; EAA.1270.1.264:106, L 106; Mellin; Rev 1638 I: 151

Kaldemäe [`kalde`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kaldõ`mäe Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis).  A2
Küla on tekkinud XX saj II poolel ehitatud ühepereelamutest Kaldemäe (Kaldõmäe) talu ümbruses, ametlik küla al 1997. XIX saj tekkinud talu, mida on varem loetud Trolla või Abikülä alla kuuluvaks, on saanud nime loodusnime Kaldõmägi järgi, kallõq : kaldõ tähendab võru keeles üldjuhul mäenõlva.ES
Eesti TK 50; KN; Vene TK 42

Kalmaru [`kalmaru] ‹-sse›, rahvakeeles Kaeras`maa Vänküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1850 Kalmarro Hans (uus talu Uue-Vändra mõisa all), 1858 Kalmarro, Kalmarro Mäe (talud Uue-Vändra mõisa all), 1923 Kaerasmaa.  C3
Külas on Kalmaru, Kalmarumäe ja Kaerasmaa talu. Rahvasuu seob Kalmaru nime surnuaiaga, vrd kalm : kalmu + aru. Kalmaruga samal ajal on uue taluna kirja pandud Kaerasmaa (1850 Kaerasma Karl). Mõlemad talunimed on tõenäoliselt lähtunud loodusnimedest, Kaerasmaa seondub viljanimetusega kaer : kaera, kaerane : kaerase. Kalmaruga on 1977 liidetud ↑Kõrevere küla.MK
EAA.1865.5.151:87, 88, L 86, 87; EAA.1865.3.296/3:67, 77, L 67p, 77p; KN; ÜAN

Kirikumäe [kiriku`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kerigu`mäe ~ `Kerko`mäe Vasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1638 Kirckmeggi Pustus, 1684 Kirkenne Peep, 1688 Kirckmeggi Ifwan, Hinno, 1782 Kerkoma Iwann, 1820 Kerrikomäe (küla).  B3
1688. a oli talu kahe poolemehega, külaks hakati pidama XIX saj. Nimi on saadud Liivi sõja ajal 1560. a-tel Petseri kloostri poolt ehitatud õigeusu kiriku järgi. 1638. a on teade varemetes kirikust. Küla, kirikut ja Kirikumäe järve on varem nimetatud teise nimega, mis kuulub algupäraselt järvele (1561 Огіяръ, 1588 Ahirewo, 1627 Ayha järv). O. Roslavlev on pakkunud eksliku tõlgenduse *Hagujärve. Vene keele häälduse eripära tõttu annab aga Огіяръ edasi sedasama nime mis muudki üleskirjutused: *Ahijärv. Hiljem on järve nimetatud juba Kirikumäe järveks. Mellini kaardi kirjapanek 1798 Kerkomä oder Peddez S. tähtsustab järve kui Pedetsi (Pedejä) jõe algust. Kirikumäe külaga on 1977 liidetud Pundsu (Punsu) ja Tõlva küla (1638 Telwa Iwan). ¤ Tõõnõ tähtsä kotus um jälle üts järv Vahtsõliina valla piiri seeh. Sedä järve kutsutas täämbätseni pääväni Kerigumäe järves selle, et siäl ollõv selle järve asõmõl kerik vanast ollu, mis ollõv maa ala vajonu ja järv asõmõllõ saanu. Vana rahvas kõnõlõsõ, et ildaaigu ollõv viil selle kerigu tornikell unnanu, kui ilm vihma näüdäs, ja see olli vanalõ rahvalõ tähes ollu. Kui kellä undamist kuulti, sis olli selgehe tiidä ollu, et tõõsõl pääväl vihma nakkas sadama. See järv um Vastseliina keriku mant lõunõ poolõ kaia ja kerigu mant um sinnä 9 versta maa vana Marinpurgi suurt tiid minnä. (1903) Vrd Ahijärv, Ähijärve. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:19, L 18p; EAA.1271.1.224:15, L 477; KM: H II 71, 344 (2) – 1903; Mellin; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 161, 168, 174; Roslavlev 1976: 6, lisa 3; Truusmann 1897a: 40

Kokõmäe [kokõ`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kokemäe Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1626 Pusta Andrzy, 1627 Puste Andres, 1638 Kocko Andrus oder Pusta Andres, 1688 Kocka Peep, Kocka Tundio, 1765 Dorf Kokke, 1796 Dorf Kokke Mäe, 1839 Kokkemetz.  C2
1684. a kaardi abil saab näidata, et selles kohas elas XVII saj alguses Puusta Andres, kelle lisanimi oli saadud arvatavasti asumisest ääremaal, kaugel hajataludest koosneva *Arokülä rohkem põllustatud ja ehk ka vanima asustusega alast tänase Kokõ küla ümbruses (vrd puustus ’tühi talukoht, ääremaatalu’). Kokõ lisanime sai sama mees ilmselt päritolu järgi. Kokõmäe küla on dokumentides nimetatud ka lihtsalt Kokõ ja Kokõmõtsa nimega, kuid järelosis -mäe kinnistus juba XVIII saj lõpus. Vrd Koke, Kokõ. – ES
EAA.567.3.180; EAA.1268.1.401:90, L 86p; EAA.1268.1.403:251, L 217p; EAA.308.2.178; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 171; Roslavlev 1976: lisa 10; Rücker

Kõõru2-le›, rahvakeeles varem ka Kõõru`mäe Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Подчерняево, u 1790 Подчерняева, u 1866 Почарняева, 1885 Kieru K., 1897 Kuru, 1904 Kõõru, Подчерня́ево.  C1
XIX saj kuulus küla Obinitsa kogukonda ja Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Obinitsa osa. M. Kallasmaa peab kohanime aluseks isikunime (Kerro). Sõna kõõr on etnograafias ’ehisnööri, ehispaela aas rõival; ratta osa’, mis võib olla keerama-tüve variant. Vene perekonnanimi Podtšernjajev (Подчерняев) sisaldab sõna черный ’must’. J. Truusmann võrdleb nime sõnadega черница ’nunn; mustikas’ ning черняй ’pistrik’. Pihkvamaal asub Podtšernjajevo (Подчерняево) küla. Kõõru külas eristati kaht osa: Mäe-Kõõru ja Ala-Kõõru. Vrd Kõõru1. – AK
Academic; EES; Hurt 1904: XIX; KN; PGM 1785–1792; SeK: 63; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44, 46; Truusmann 1897b: 57, 85; Vene TK 126; VMS

Käpa-le›, kohalikus pruugis Käpä ~ Käpä`mäe Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1626 Pinnekepp Petrzy, 1630 Benniko Petter, 1638 Bennick Peter, 1684 Pinick Görgen, 1688 Punnikep (Penne) Jahn, 1731 Keppu Metza Iwan Jacob, 1805 Keppa Ado.  A2
Käpa oli 1977–1998 Paloveere küla osa. Käpä ja Mõtsa talust koosnev väikeküla kuulus XVII saj Haanja mõisale, XVIII saj-st aga Vastseliina, hiljem Tsorona mõisale. Rückeri kaart 1839 näitab Mõtsa (Metza) nime, sellenimelisi talusid oli juba XVII saj mitu. Käpa nimi saab alguse lisanimest *Pinikäpp ’koerakäpp’, mis on kirjapanekutes ühe variandina lühenenud kujule *Peniku ja *Peni, aga mille variantidest on lõpuks võitnud üksnes järelosis Käpä. Rööpvariant Käpämäe on tekkinud tähistama kogu kõrgendikku, millel koos Käpä talust jagunenud taludega paikneb ka põline Mõtsa talu.ES
EAA.567.3.180:5, L 4p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.181:30, L 29p; EAA.567.2.686:9, L 8p; Rev 1638 I: 172; Roslavlev 1976: 1, 12

Kärnamäe [kärna`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kärnä`mäe Plvküla Võru maakonnas Võru vallas (Väimela mõis), 1795 Kernamaeggi (kõrts), 1798 Kerna (kõrts).  A3
Väimela mõisa jagamisel 1920. a-tel tekkinud asundusküla nimi on saadud Kärnämäe kõrtsilt. Naabruses asub Kärnäsuu (soo), kuid tõenäoliselt on algne siiski kõrtsinimi. Kõrtsinimedes leidub sageli räpasusele viitavaid seoseid.ES
EAA.1865.2.62/13:2, L 2; Mellin

Köstrimäe [`köstri`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Köstre`mäe, rahvakeeles varem Jaamakülä Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina kirikumõis, Räpina mõis), 1839 Kuster, 1891 Küsterat zu Rappin, 1948 Кысримяэ (talu).  C1
Praegu Köstrimäeks nimetatava küla põhjapoolses servas oli väike tükk kirikumõisa maad, millel asus köstri maja ja XIX saj II poolel ehitatud Räpina kihelkonnakool. XX saj oli samas majas teemeistrijaoskond ehk teedevalitsus (1930. a-te kaardil Teemeister). Köstrimäe nimi juurdus kasutusse ilmselt just kihelkonnakooli tegutsemise ajajärgul. 1977. a-st kuulub Köstrimäe küla alla suur osa ajaloolisest Jaama külast ehk Jaamaküläst (1625 Jamma, 1839 Jamaküll). Köstrimäega on 1977 liidetud veel Jaamamõisa (Jaama asundus, Jaama mõisasüda jääb Nulga küla poolele) ja Meeksi mnt äärne asundusküla Silminitsa (ametlikus nimekirjas 1970. a-tel osa Räpina-Ala asundusest), mis on saanud nime metsalt (Silminits või Silminitsa mets). Vrd Silmiliste mets Vilustes. Selle nimetüübi päritolu jääb hämaraks, võimalik, et tegemist on tuletisega sõnast silm ’läbipääs’. Vrd Räpina. – ES
 EAA.3724.4.1916, L 1; EAA.567.3.190:13, L 12p; Eesti TK 50; KNAB; NL TK 25; Rücker

Kühmamäe [kühma`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kühmä`mäe Vasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1922 Kühmamäe (küla), 1926 Kühmämäe (talu Vaarkalli külas), 1949 Кюхмамяэ (küla).  A1
Asustus tekkis siia XIX saj pärast talude kruntimist. Uued talud ehitati Lasva põlisküla (ehk nagu siis kutsuti, Tsirgaski, Lalli, Pässä ja Vaarkali küla) talukruntide teise otsa. Esialgu kandis Kühmamäe nime üks uuematest taludest, hiljemalt XX saj keskel oli see saanud kogu kanti tähistavaks nimeks. 1977–1997 oli Kühmamäe ametlikult Lasva osa. Nime aluseks on loodusnimi Kühmämägi, mägi paikneb teel Kühmamäe ja Piiroja talu vahel. Sõna kühm : kühmä tähendus on ’küür’.ES
KN; KNAB; NL TK 25; Võrumaa 1926

Laurimäe [lauri`mäe] ‹-leHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vastse-Roosa mõis), 1797 Lauri Mäe Henno (talupoeg), 1866–1867 Лаури (talu), u 1920 Laure, 1923 Lauri (talu), 1970 Laurimäe-Trooda (küla).  A4
1684. a kaardil ja ehk isegi veel 1744 on koht tühi, XVIII saj lõpus aga juba asustatud. XIX saj keskpaigast alates karjamõis, hiljem talu. Talukoht oli XIX saj lõpus Vastse-Roosa mõisa järgi, varem oli see Mõniste mõisa maa. Külanimi tuleneb talunimest Lauri, mis omakorda pärineb eesnimest. Tänapäeval on Laurimäe talu ametliku küla lõunaotsas, sest külaga on 1977 liidetud kunagise Vana-Roosa mõisa Varstu küla ääremaa Mõtsakülä (Metsaküla, Rõu).MF
 EAA.308.2.172, L 1;  EAA.298.2.71, L 18; EAA.1295.1.214:67, L 66p;  EAA.3724.5.2826, L 1; KNAB; Rücker; ÜAN

Linnamäe1 [linna`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Leena`mäe LNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Räägu-Kärbla mõis).  A4
1920.–1930. a-tel oli see alevik Tallinna–Haapsalu ja Riguldi–Lääne-Nigula teeristil, hiljem kadus nimekirjast ja moodustati uuesti külana 1977 ↑Kapri ja Piilama külast. Piilama ehk Piilamaa küla kohta on andmeid XVI saj-st (1518 Pilemeck). Varem oli Linnamäe lähedal Mälgu küla (1726 Piilama all Melko Niggo, Melcko Mart, 1871 Melgo, hiljem oli Mälgu jälle talu Piilama külas). Linnamäe piiresse jääb endine Räägu mõis (sks Hohenheim), mis eraldati Kärblast 1816 ja oli XIX saj II poolest uuesti Kärblaga sama omaniku käes peamõisana. Enne 1816 oli Räägu karjamõis (1798 Reko). ¤ Rahvapärimuse kohaselt olla algne nimi olnud Leinamäe, kuna lähedal olnud matusepaik.MK
BHO: 456; EAA kinnistud; EM: 85; ENE: VI, 113; KN; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 167, 170; Schmidt 1871; Stackelberg 1928: 196

Linnamäe2 [linna`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Liina`mäe-leUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Linnamäggi, Linamäggi, 1720 Linamae Jurri, 1723 Linnemeh Land.  B1
Linnamäe mõis eraldati Vaabina mõisast 1748 ja müüdi 1756 kui iseseisev rüütlimõis. 1685. a piirkonnakaardil on hilisem mõisa asukoht veel täesti tühi ja ümbritsetud peamiselt alemaadest, kuigi sellest kagus näitab kaart rohkem põlispõldu kui muidu keskmisel talul. 1737 valminud XVII saj lõpu kaardi koopia näitab siin juba talu peremehega Eemisa Andres. See on olnud ümberasuja Heeska ja Lauri talude naabrusest, kus sama perioodi kaartidel *Immise talu enam ei ole, küll aga oli varem (1627 Imsi Jack). 1720 on üks Sõmerpalu talupoeg abiellunud Linamae Jurri Neutsik Anno’ga Vaabinast. Hiljemalt selleks ajaks oli hilisema mõisa koha peale tekkinud talu asustanud uus Liinamäe lisanimega peremees. Lisanimi on mujalt kaasa toodud, sest Vaabina põlises lisanimevaras seda ei esine ei XVII ega XVIII saj nimekirjades. Vaabina linnuse kohta Vaabina mõisas selle nime all ei tunta ja mäenime Liinamägi pole ka mujalt Vaabina ega Linnamäe territooriumilt registreeritud. Varaseim teade mõisa kohta pärineb 1723. a vakuraamatust, mille järgi Linnamäe talu maa on karjamõisa jaoks ära võetud. Sageli on just mõisanime tõttu otsitud Vaabina vasallilinnuse asukohta Linnamäe mõisast. Juhul kui uus talu sai nime Liinamäe lisanimest, siis rajatavale mõisale võeti noor talunimi meelsasti üle atraktiivset ennistähendust ’linnusemägi’ silmas pidades. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1940. a-id oli kirjas Mõisaküla nime all. Al 1977 Linnamäe küla.ES
BHO: 311; EAA.1270.2.1:6, L 6;  EAA.308.2.88, L 1; EM: 107;  LVVA.6828.4.467, L 1; RGADA.274.1.174:569, L 563p

Liustemäe [`liuste`mäe] ‹-leKseküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Matsalu mõis), 1591 Liustema Tönis (talupoeg Meelva küla all), 1686 Liutstaby, Mäeby (külad), u 1699 Livst, Mäe, 1798 Liust, Mäkül.  A2
Oli 1977–2014 liidetud Metskülaga. On olnud kaks küla, idapoolne Liuste ja läänepoolne Mäeküla, mis on tänapäeval ühe nime alla kokku võetud. Siiski näib, et juba XVI saj lõpus oli Meelva küla all liitnimeline talu (Liustema), mille lõpuosis -ma võis pärineda varasemast järelosast -mäe. XVIII saj oli Mäeküla (1726 Megaküll) Matsalu mõisa all ja külas oli talupoeg Lusti Maddis. Lisanimena on Läänemaalt 1517 kirja pandud Liue (Jürgen Liue). Nime tähendussisu jääb hämaraks, kui just pole tegemist liivlasega. Ka Mäeküla nime päritolu jääb pisut ebaselgeks, 1591 igatahes on juba mainitud Meelva järel nime Miekill Månß ja Metsküla all talupoega Mäe Marten. Vrd Liu, Liusvere. – MK
EAA.1.2.932:151, 152, 153, L 136p, 137p, 138p; EAA.1.2.941:938, L 925p; EAA.1.2.943:580, L 609p; Essen, Johansen 1939: 12; Rev 1725/26 Lä: 114

Makarova-sse›, kohalikus pruugis-heSeküla Petseri rajoonis Uue-Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Мака́рово, 1627 пус. Макарова (puustus), 1882 Макарово, 1903 Makarowa, 1904 Makarova, Мака́рово, u 1920 Makarovo, 1928 Mäe, 1937 Mäeküla.  B2
Mainitud esmalt puustusena, XIX saj kuulus seto küla Kossolka kogukonda ja Irboska Nikolai peakiriku alla. Vene perekonnanimi Makarov (Макаров) tuleb isanimest ning sealtkaudu õigeusu eesnimest Макар (‹ kreeka Μακάριος/Makarios ’õnnelik, õnnistatu’). J. Truusmann seostas sõna макаръ Pihkva murretes leiduva tähendusega ’sääsk’. Makarovo on laialt levinud kohanimi Venemaal, ka Pihkvamaal. Petserimaal Laura kandis on Makarova-Pustoranova (vn Макарово) ning nüüdseks kadunud Makarova-Bobrova (Макарово-Боброво) küla, Irboska juures aga Täätlova-Makarova (Макарово) küla. Mäe nime määras külale siseminister Petserimaa kohanimede esimese eestistamise käigus 1928, nimi leidis teataval määral ka kasutust. Vrd Magari. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1903: 258; Hurt 1904: XXIV; Ivanov 1841: 203; Markus 1937; RT 1928: 104, 638; SeK: 77–78; Zouroff 1937: 5; Truusmann 1897b: 39; Vasilev 1882: 174

Mikitamäe [mikita`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Mik´tä`mäe ~ Mikidä`mäe-leSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1500 Никитина Гора, 1585 Микиткино, 1686 Микитина, u 1790 Никитина гора, 1886 Mikitämäe, 1903 Mikitamäe, Mikita mäe, 1904 Mikitämäe, Ники́тина Гора́, 1922 Nikitino-Gora, 2002 Miḱtämäe.  A2
1652 kuulus küla Petseri kloostri Rõsna prikaz’i, XVIII saj keskel kuulus küla Petseri kloostrile, XIX saj aga Selise kogukonda ning Värska kogudusse. 1922 moodustati Lobotka valla põhjaosast Mikitamäe vald, 1923 nimetati see Mäe vallaks. Al 1950 Mikitamäe külanõukogu, al 1992 uuesti vald. Kohanimi on kaheosaline: seto eesnimi Mikit ~ Mikita + mägi. Algusosa (nagu ka seto Mikk) on tulenenud vene mehenimest Mikita (Микита), mis on Nikita (Никита) rahvalik teisend. Nime lähe on kreeka Νικήτας/Niketas ’võitja’. Nimealguse vaheldus n ~ m on tekkinud Venemaal juba varem, Petserimaal aga kindlasti XVI saj-ks. Mikitamäega on 1977 liidetud ↑Soelaanõ küla. Vrd Miku, Mikita1. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XV; Ivanov 1841: 240; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 85, 86; Simm 1978: 148; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Varep 1978: 66; VES

Miku-le›, kohalikus pruugis ka Mikukülä ~ Miku`mäe Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Оглобино Нефеткино, 1652 Оглоблино, u 1866 Салоблина (viga?), 1882 Аглоблино, 1885 Miku, Оглобино, u 1900 Оглоблина, 1904 Mikumäe, Огло́блино, 1922 Mikkumäe.  C1
Küla kuulus kuni 1585 Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, hiljem Petseri kloostrile. XVIII saj allus see Taeluva kogudusele, XIX saj kuulus Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. Kohanimi koosneb kahest osast: seto eesnimest Mikk : Miku + mägi või küla. Eesnimi Mikk on tulenenud vene mehenimest Микита, mis omakorda on mugandus nimest Никита. Teine võimalik lähe on nimest MihkelMichael. Нефеткино tuleneb A. Šteingolde järgi nime Мефодий (kreeka Μεθόδιος/Methodios) lühivormist Нефёдка. Vene nime Оглоблино seletab J. Truusmann vn sõnaga оглобля ’saani osa, ais’ või eesti kabl ’nöör, köis’, sm kappale ’osa, tükk’ jne; viimased ei ole tõsiselt võetavad. Ogloblino (Оглоблино) on Venemaal üsna sage kohanimi. Ogloblja (Оглобля) esines XVI–XVII saj lisanimena. Vrd Mikitamäe. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; KNAB; Maslennikova 1955: 126; RL 1922; SeK: 86; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 1; Vasilev 1882: 9; Vene TK 126

Mäeküla1 [`mäeküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Mäe Käiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), u 1900 Мяэ (küla), 1939 Mäe.  B3
1977–1997 oli küla ametlikult Käina aleviku osa. Mäeküla lisanimi esineb Kassaris juba 1686, kuid pole teada, kas see võis tähendada Käina Mäeküla. Mäeküla on väga levinud küla- ja külaosanimi, esineb ka talunimena.MK
HK: 157; KNAB

Mäeküla6 [`mäeküla] ‹-`külla ~ -ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), 1938 Mäe.  B2
Maasi asunduse lõunaosa, mis arvatavasti 1930. a-tel sai omaette külaks, külas on ka Mäe talu. 1977–1997 oli Maasi osa. Vrd Maasi, Mäeküla1. – MK
Eesti TK 200; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB

Mäeküla7 [`mäeküla] ‹-`külla ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Kambja kirikumõis, Suure-Kambja mõis), 1937 Mäe.  C3
Enne 1970. a-id oli küla rohkem tuntud Nuti nime all (u 1900 Нути, 1925 Nuti). Viimane tuleneb talu nimest ja seondub sõnaga nutt : nuti ’nupp; kõrgem koht, tipp (tavaliselt künkal); küngas’. Mäeküla hõlmab osaliselt ka endist Kirikuküla (↑Kambja1). Vrd Mäeküla1. – EE
Eesti TK 50; KN; KNAB; SK I: 251; Tartumaa 1925: 151

Mäelooga [`mäelooga] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Mäeluga-deRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1810 Loga (kolm talu), 1839 Mehloga, u 1900 Мяэлога (talu).  C1
Eraldunud Hellenurme külast. Saanud nime Mäelooga (Mäe-Mäelooga) talu järgi, samas külas on veel Alalooga (Ala-Mäelooga) talu (1858 kaks Maeloga talu ja Allaloga). XIX saj oli Võnnu khk-s *Looga küla. Kohanimi on ilmselt sama päritolu kui Äksi Looga talul, mille puhul V. Pall oletas küsimärgiliselt isiku lisanime ja võrdles sõnaga look : looga ’hobuserakmete osa; kaarjas moodustis’. Looga esinebki Hellenurme küla talupoja lisanimena juba 1680. a-te revisjonikirjas (Loga Laur, Locka Jaan), Mäelooga aga 1721 (Locka Mellocka Land). ¤ Rahvaliku seletuse järgi johtub Mäelooga nimi Elva jõe äärsest künklikust maastikust.EE
EAA.1865.2.79/2:15, 16, L 14, 15; EVK; KN; KNAB; PTK I: 125; PTK II: 176; RGADA.274.1.172:276, L 280; RGADA.274.2.212/6:73–74, L 559–560; Rücker; Simm 1977: 116; Vene TK 42; VMS: I, 459

Mäessaare [`mäessaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis Mäessaarõ ~ Mäesaarõ-`saardõRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Pindi mõis), 1847 Mää Saar (mets), u 1900 Мяэсаре, 1923 Mäesaare (asundus); sks Hohentannen (karjamõis).  B1
Mäessaare oli 1977–1997 Otsa küla osa. Pindi mõisa 1847.–1850. a kaardil on lisaks metsale niidunimi Mää Saare Niit. Asustamata kohta rajatud karjamõis sai nime loodusnimede järgi. Juba XIX saj lõpus jagati selle ümbruse mõisamaa asundustaludeks, nii et ka Mäessaare jäi hiljem üheks taluks. Mäesaar tähendab kõrget metsasaart (metsasalu). Karjamõisa saksakeelne nimi Hohentannen ’kõrged kuused’ on ilmselt väljamõeldud nimi, mis seostub Mäessaarega mõiste ’kõrge’ kaudu.ES
 EAA.3724.4.1910, L 1;  EAA.2469.1.763, L 1;  EAA.3724.4.1912, L 1; Vene TK 42; ÜAN

Mäessä [`mäessä] ‹-sse›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles ka Mäessa Sepaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1773 Пипина, 1780 mäe usaid, mäeusaid, Пепина-Гора, u 1790 Петина Гора, u 1866 Пипина Гора, 1882 Пепина Гора (küla ja otreez), 1885 Mäeussa, 1886 Mäeussaia, 1904 Mäeussaia, Пе́пина Гора́, 1922 Mäessä, Mäe-Ussoija, Pepino-Gora, 1923 Mäessa, 1945 Mäeotsa.  A2
Ühendati 1977 Toomasmäega. XVIII saj kuulus küla Värska koguduse alla, XIX saj oli Lüübnitsa kogukonna ja Kulkna koguduse koosseisus. Setopärast nime Mäeussaid on mainitud juba 1780 Värska kirikuraamatus. Sõna ussaid, usseaid tähendab Kagu-Eestis õue, õueaeda, hävinud talu aset. Vene nimi Пепина Гора tuleneb ehk sõnast пепин, пепинка ’õunapuu, õun; viljake, seemneke’, seega tähendaks nimi „õunapuumäge“. E. Tarvel peab seda seletust ebatõenäoliseks. J. Truusmanni andmeil oli пепа Pihkva murretes ’laia näoga inimene; rumal, lihtsameelne inimene’. Venemaal võib harva kohata ka perekonnanime Pepin (Пепин). Udmurtias on kohanimi Pepejevo (Пепеево). Ehk on siiski nime aluseks isikunimi Pep ~ Peep (vrd Mäksa varasem nimi *Pepevere). Vrd Arossa, Vanaussaia, Vanausse. – AK
Academic; EAA.1999.1.124; Hurt 1903: 165; Hurt 1904: XV; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 92; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897b: 52; Uuet 2002; Vasilev 1882: 221; Vene TK 126; VMS; Värska KR 1780–1794: I; ÜAN

Mäe-Suhka [`mäe-suhka] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Mäe Kritso Tannil, Mäe Hint, 1871 Дрвн. Ме Цухка, 1900 Дер. Мя Сухка, 1926 Mäe-Suhka.  A3
Ala-Suhka ja Mäe-Suhka olid 1977–1997 liidetud Suhka külaks. Vahetegemine Ala- ja Mäe-Suhka talude vahel on kirjalikes allikates kinnistunud XVIII ja XIX saj vahetusel. 1839. a Rückeri kaardil on just Mäe-Suhka kohale märgitud küla nimega Soka. Vrd Ala-Suhka. – ES
EAA.1268.1.403:141, L 118p;  EAA.3724.4.1858, L 1;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rücker; Võrumaa 1926: 261

Mägipe-le›, kohalikus pruugis ka Mägibe, kirjakeeles varem ka Mägipäe Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1609 Mäe Lyll, Mäe thönnis (tõenäoliselt talud), 1688 Megipe Bendt, Megepe Sur Peter, Meggipäh Bendt, Mäckipäh, 1798 Mäggipa.  B2
Küla on alguse saanud Mäe taludest, mille nimele on hiljem liitunud -pea.MK
HK: 158

Palumäe [palu`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Palo`mäe Kamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Kodijärve mõis).  B3
Hiline külanimi; teateid al 1939. Liittüveline kohanimi, mis esialgu tähistas külas asuvaid Palumägesid, koosneb osistest palu ja mägi : mäe. Varem kutsuti ainukest Kodijärve mõisa taludest koosnevat põlisküla enamasti Patsmanniks (1782 Patzman, 1816 Batzmanni). Kohanimi lähtub isiku lisanimest. 1638. a andmeil oli Patzmanna Peetz Uhtist elanud Kodijärvel juba 20 aastat. XVIII saj keskpaiga adramaarevisjonides on küla nimetatud Kodijärveks (1758 Kodijerw). Palumäe maadele jääb endine Suntsi karjamõis (sks Annenberg). Ka selle nimi tuleneb mujalt sisse rännanud talupoja lisanimest (1638 Zuntze Jacob).EE
EAA.1865.2.4/6:3, L 2p; EAA.1865.2.6/5:10, L 69p; ERA.14.2.717 (Kambja vallavalitsuse 2. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KNAB; Rev 1638 I: 90; RGADA.274.1.239/10:91, L 1200

Pedajamäe [pedaja`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Pedäjä`mäe Oteküla Valga maakonnas Otepää vallas (Otepää kirikumõis), 1940 Pedjamäe A37 (talu).  A1
Pedajamäe küla piirid langevad suuresti kokku endise Otepää kirikumõisa (sks Pastorat Odenpäh) piiridega. Vald eksisteeris ametlikult 1866–1892, aga nii enne kui ka pärast on kohta kutsutud nimega Kirikuvald. 1920.–1930. a-tel nimetati piirkonda Kirikuvalla külaks või Otepää kirikumõisa asunduseks, hiljem kuni 1977. a-ni oli nimeks Kirikuküla. Osa kirikumõisa maad jääb tänapäeval Otepää küla alla. Valla maa-alal on ka tänapäeval Kurnakese talu, kus XIX saj algul elas mõisa kubjas (1813 Hofkubjas in Kurnakse). Pedajamäe talu on arvatavasti Kurnakese talust jagatud omaette üksuseks. Läheduses asub Pedajamägi, mille järgi talu sai nime. Nimi sisaldab puunimetust pedajas. Tuntuks tegi koha paiknemine Otepää, Palupera ja Pühajärve teede ristumiskohas, mistõttu 1977. a valiti uueks külanimeks just see väikese koha nimi.MF
EAA.1260.1.11:312, L 311; Eesti SK 10; KNAB

Pindi1`Pinti ~ -sse ~ -leRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Veriora mõis), 1738 Pendi Märt, 1805 Pindi.  C2
Pääsna külas, mille põhjapoolsele ääremaale Pindi küla tekkis, tuli see talupoja lisanimi kasutusele XVIII saj algupoolel. 1805. a oli neli Pindi lisanimega peremeest ja nende asustus kindlasti levinud ka praeguse Pindi küla aladele (juba 1686. a kaardil on selles kohas nimeta hajatalu). Pindi lisanimi oli Räpinas tuntud veel enne Pääsnal käibele tulemist, nt 1601 Penti Jawp ja Penti Andress Kuuksi külas. Lisanimi tuleb eesnimest Pent, mis on Benedictuse mugandus. 1588. a on kirja pandud ka esimese silbi i-ga Benedictuse variant Pintens. Vrd ka perekonnanimi Pindis. Räpinas on suguvõsade kõnekeelse lisanimena tänapäevani kasutusel Pin´d´o. 1977 liideti Pindi külaga ↑Ruunamõisa (Ruuna asundus).ES
EAA.567.3.191:13, L 13; EAA.567.2.758:2, L 1p;  EAA.308.2.104, L 1; PA I: 244; Rajandi 1966: 36; Rev 1601: 16

Putu-leMMgküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Roela mõis), 1688 Putto Hans, 1758 Putto Jürri, Putto Märt.  C2
Endistest kandikohtadest väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1922. Nimi on pärit talupoja lisanimest, ent selle päritolu jääb ebaselgeks, ehk on tegu algselt saksa isikunimega Buto ~ Puto. 1977 liideti Putuga Tagakaasiku küla (1922).PP
KNAB; PTK I: 190; PTMT: II, 443

Pähklimäe [`pähkli`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Pähkla`mäe VaiNarva linnajagu, mõis, sks Nöteberg, vn Орѣхова, 1920. a-tel Pähklemäe (asundus), 1945 Pähklamäe (küla).  C2
Endine mõisake, mis pärineb hiljemalt Rootsi ajast (1653 alter Rahts Hoff Hod. Noteberg (?), 1696 Rädz Hoff, 1700–1710 Gamla Rädshof, 1748 Raths Hofflag, 1796 Nöteberg). XX saj asundus, seejärel küla. 1956–1968 kuulus Narva linna piiresse, 1968 liideti Alutaguse külanõukoguga, tänapäeval Narva Pähklimäe linnajagu. Osa Pähklimäe taludest on liidetud Olgina alevikuga. Nimi pärineb loodusnimest, aluseks pähkel + mägi.MK
 EAA.1646.1.3429, L 1;  EAA.1646.1.3439, L 1;  EAA.1646.1.2636, L 1;  EAA.1646.1.2649, L 1; ENE: VII, 212; ERA.T-6.3.288, L 1; KNAB; Mellin

Rautina järv [`rautina järv] Krl, Valjärv Valga maakonnas Valga vallas, u 1690 Rautiet Märta Peter, Rautiet Märt, 1805 Rautit (talud), 1839 Rauta S., 1905 Rautit Jerw, Rautit Krug.  B2
Järvenimi kujunes järve läänekaldale tekkinud Rautina talude (läti Rautiņi) nimest XIX saj. Rautina talurühma nimi pärineb tõenäoliselt läti keelest, kuid selle tähendus pole selge. Hellitusliite vaheldus (nimetavas) Rautīt(i)s või Rautiņš on samuti selgelt lätilik. Järve vana nimi seostub kadunud *Räste külaga: 1541 Rastgarve, u 1690 juba järvenimest lühenenult Rester külla, 1798 järvenimena Restjerw. Tänini on säilinud Rästinä talu nimi (1805 Rester Jahn). Vrd Kaagjärve. – ES
EAA.567.3.67:47, L 45p; EAA.567.2.677:3, L 2p;  EAA.2059.1.214, L 1; LGU: II, 839; Mellin; Rücker

Rebasmäe [rebas`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Rebäs`mäe Räpküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Kahkva mõis), 1627 Reuestmah (veski), 1630 Rebbestma kylla, 1839 Rebassemä, 1937 Rebasemäe.  C2
Rebasmäe oja on põline Räpina ja Vastseliina valduste piir. Veskikoht Räpina poolel oli olemas juba XVII saj. Sajandi lõpupoolel kasutati vakuraamatus ja revisjonis Rebasmäe talupoegade lisanime May (Maye, Moye) ja neid loeti Kahkva küla alla. 1977–1998 oli Rebasmäe Kamnitsa küla osa. Rebasmäe nimi on alguse saanud veskikohast loodusnime *Rebästemägi naabruses. Liite -ste lühenemine või otsene nimemoodustus st-tüvelisest vormist on näha juba esimestes kirjapanekutes. Mitmusliku täiendi kõrval on kasutatud ka ainsuslikku (*Rebäsemäe). Rebäst(e)mägi või Rebäsemägi on Võrumaal tavaline metsas asuva mäe nimi, mille motiiviks on rebaseurgude leidumine. Tänapäeval on Rebasmäe külaga liidetud ↑Huulõ küla (Vas).ES
Eesti TK 50; Rev 1624/27 DL: 67; Rev 1638 I: 278; Roslavlev 1975: 26, 28, 38; Rücker; Saar 2008: 136

Ruudiküla [ruudiküla] ‹-`külla ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1688–1692 Rude Jahn (talupoeg Viljandi mõisa all), 1724 Rudie Warres Märt, 1797 Rudi Fl. (jõgi), 1855–1859 Рудиваррессе, u 1900 Рудди (küla).  A2
Lisanimena esines Ruudi juba XVI saj (Rudi Thos nowo osjadi). 1624 on mainitud talupoeg Rudy Tomas (Matapera vakuses), 1638 Rudy Andres (Pillata külas) ja Rudy Thomas (Wahanta külas). Lisanimi kujunes talunimeks ja sellest külanimeks. Nime esisilbi täishääliku pikkus on kirjapanekuis vahelduv. Võrdluseks võiks olla ruut : ruuda ~ ruudi ~ ruudu ’ruutjas, nelinurkne pinna osa, (heinamaa, põllu) mõõtühik, metsakvadraat’. Ruudiküla omaette piirkonnad on Kovali (1724 Kowal Märt Tönnis, Kowal Kichno Jaan, u 1900 Ковали talu), Pali (u 1900 Палли talu) ja Vaigu (1724 Waiko Jaan, u 1900 Вайку talu). ¤ Vanal ajal põrganud kaks pulmarongi Ruudiküla kivitänaval kokku ja siis alanud taplus. Viimaks läks korda teisel pulmarongil tappa esimese pulmarongi pruut (ruut). Sellest see nimigi Ruudi küla. (1939)MK
 EAA.298.2.71, L 9; EMSK; KM: ERA II 237, 263 (15) – 1939; KNAB; Mellin; PA IV: 200; Rev 1624 PL: 70; Rev 1638 II: 86; RGADA.274.1.181/7:5, 14, L 594p, 603p; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:115, L 161p

Sarvemäe [sarve`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Sarvõ`mäe Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis).  B2
Ametlikuks külanimeks sai Sarvemäe 1998. a, kui ta eraldati Süvahavvast, kuid vähemalt terve XX saj on selle nimega kutsutud Süvahavva koolimaja asukohta (1866. a kaardil Schulland). Sarvemäe kanti on tuntud ka Reo veski järgi (1582 Hans Ryo). Nime aluseks on loodusnimi Sarvõmägi. Mäenime tekkimise motiiv pole teada, talupoja lisanimena Sarvõ Süvahavval ja Sooharas silma ei torka. ¤ Vanaimä kõnõl´, et säält Sarvõmäelt olli määndsegi suurõq sarvõq maa seest vällä tulnu, ku ruusa võeti. Tuu järgi ollõv naatu Sarvõmäes kutsma. (2014)ES
 EAA.2469.1.759, L 1; PA I: 93

Sassi2-leOteküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1638 Saszi Hansz, 1749–1762 Sassi Märt, Sassi Mikk, 1813 Sassi (Tanni) Mikk, 1909 Dorf Sassi-Sassi.  B4
Nimi on ajaloolistes dokumentides esinenud kogu aeg talupoja lisanimena. Alles XX saj algul mainitakse Sassi-Sassi küla, mis on ilmselt nimetatud kahe Sassi talu järgi. 1945. a nimekirjas on Metsa-Sassi küla. 1638 on talupoeg Saszi Hansz elanud külas nimega Wilwast 20 aastat. On aga teada, et ta on tulnud elama ausz dem luckhofischen, st Luke mõisa alalt Nõo khk-st. Sassi nime aluseks võib olla isikunimi Sass, aga ta võib tuleneda ka alamsaksakeelsest lisa- või perekonnanimest Sass(e) ehk Saß(e), mis tähendab saksimaalast.MF
BAL: 610; EAA.1260.1.9:9, L 10p; EAA.1260.1.11:72, L 70p; KNAB; Lexikon der Familiennamen 2008: 521; Rev 1638 I: 83

Seli1-sse ~ -le›, kohalikus pruugis harva Selja`mäe Jürküla Harju maakonnas Rae vallas (Rae mõis), u 1900 Селикюла.  A4
Endine saunaküla on nime saanud maastikutermini selg (seljandik) järgi. Rööpselt on kasutatud Selimäe ja Seljamäe nime. Seljandikku on mainitud 1505 Jaani seegi vakuraamatus (dat land oppe deme ruge Seull).PP
Johansen 1925c: 50; KN; Vene TK 42

Sihva-leOteküla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1749–1762 Sihwa Märt (talupoeg), 1825 Sichwa (talu).  A2
Talunimi Sihva ilmus allikatesse XVIII saj. Külanimi on kujunenud talunimest, külade nimekirjas on ta hiljemalt 1945. Nime aluseks on arvatavasti isikunimi Sigfried. Sihva küla tunti varem ↑Voki nime all. Sihvaga on 1977 liidetud ↑Annimatsi küla.MF
EAA.1260.1.9:174, 318, L 175p, 318p;  EAA.1368.1.12, L 1; ENE: VII, 164; Rajandi 2011: 152

Sokari-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka `Tsia`mäe Rõupaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1386 Sokyerve, 1419 Sokyerve (vakus), 1561 Сокоръ, 1585 Sokura (vakus), 1638 Soker Andres, 1684 Sakara By, 1839 Soikeri.  B4
Vana külanimi on tänapäeval taandunud väikeküla (talurühma) nimeks ning liideti ametlikult 1977 Tagakolga külaga. Keskaegse külanime aluseks on *Sokkjärv, mis võib olla mõne Piirioru järve vana nimi. Kirjapiltidest võib välja lugeda ka oru- ja ura-lõpulist nime. Algusosa sokk põhitähendusi on olnud ’soohein’, kuid välistada ei saa ka meile tundmatut tähendust. Sama küla rahvasuus levinum nimi Tsiamäe põhineb teise talurühma nimel, mis kuulus Vastse-Roosa mõisa (Har) alla. Tsiamäe on rahvaetümoloogiline mugandus läti päritolu talunimest Ciemeži (‹ ? ciems ’küla’ + mežs ’mets’; 1839 küla Zeemesch, u 1920 Seamäe). Vrd Vana-Roosa. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; LGU: I, 119, 208; Lvv: I, 172; PA I: 6; Rev 1638 I: 194; Rücker; Truusmann 1897a: 41

Soome-le›, kohalikus pruugis Soomõ-lõKrl, Urvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1762 Some Märt, 1782 Sommey Jann.  A2
Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil. Varem talu ja talurühma nimi Vana-Antsla mõisa Oe külas. Soome talu on pisut noorem kui kõige vanemad talud endises Oe külas, 1680. a-te kaartidel kuulub see maa veel Jaugamõisa põldude hulka. Talu nimi pärineb talupoja lisanimest, see aga tõenäoliselt rahvanimetusest soome. Soomega liideti 1977 Sika küla (1970, nüüd osaliselt Kollino piires). Praeguse küla edelapoolsed talurühmad (Haavistu, Püve), mis 1970. a-tel olid külad ja liideti samuti 1977, jäävad Karula kihelkonda. Soome külas on oletatav keskaegne, kindlasti hiljemalt XVII saj mõisakoht ↑Jaugamõisa.ES
EAA.1270.1.264:35, L 34p; EAA.1865.2.130/1:17, L 17;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.188, L 1

Tsiistre [`tsiistre] ‹-le›, kohalikus pruugis `Tsiistri-leVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1684 Sistre Peter, 1688 Sister Petter Carsten, 1726 Sistra Märt, 1782 Zistri Johann, 1820 Zistre (küla).  A3
1684. a kaardi järgi on algtalu asunud enam-vähem küla praeguses kohas, kaardikirjeldusraamatus on nimi Preße (Pressi) Peep maha tõmmatud ja asendatud uue nimega Sistre Peter. XVII saj kirjapilte arvestades hääldati nime ka siis ts-algulisena. Tsiistre talurühm ja küla kujunes kandi keskuseks, kui siia XIX saj keskel rajati kool ja hiljem veel koorejaam. Tsiistre nimi on algupära poolest täiesti hämar. Ruusmäel (Rõu) leidub Tsüsträ talu, mille nimi peaks olema sama päritolu. Vana XVII saj külanimi on olnud *Kisõjärve (↑Põnni).ES
EAA.308.6.316:61, L 54p; EAA.567.3.180:140, L 134; EAA.1865.2.141/2:14, L 13p; EAA.1271.1.224:101, L 635;  EAA.308.2.178, L 1; Roslavlev 1976: lisa 2

Tundu-leHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1744 Perrakun Tundo Hans ~ Perrakund Tundo Hans (talupoeg), 1826 Tundo (talu), 1839 Tundo (küla), 1907 Alla Tunda No 4, No 5 Mäe Tunda, 1923 Tundo (asundus).  A4
1684. a kaardil on küla kohal veel tühi koht. XVIII saj keskpaigas on sinna Peräkonnu talust elama asunud peremees Tundo poeg Hans. XVII saj-st on teada peremees nimega Kacke Tunde Sänna mõisast. Külanimi on pärit talult ja talunimi omakorda talupoja eesnimest. XX saj alguseks on kirjas Ala-Tundu talu, millest tänapäevaks on saanud Kirsimäe ja Uibumäe, ning Mäe-Tundu talu, mis on kaardil tühi koht hiljem pealejoonistatud hoonetega, arendatud karjamõisaks. Tundu külaga on 1977 liidetud ↑Pihkura, Piili (Peeli), Sae (1970 Soe) ja osa Luhtu külast. Vrd Peeli jõgi. – MF
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.168:15, 22, L 12p, 19p; EAA.1295.1.756:16, L 12;  EAA.2072.9.625, L 1; Rücker; ÜAN

Tuulemäe [tuule`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Tuulõ`mäe Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Krootuse mõis), 1888 Tulemä, u 1900 Тулемяэ, 1923 Tuulemäe.  C1
XIX saj II poolel rajati siia Krootuse mõisa renditalud, millest kaks said 1888. a kaardil Tuulemäe nime. Samal kaardil on loodusnimed Tulemä mets ja Tulemä-Suitzo Mets. 1920. a-tel lisandus Tuulemäe külla Krootuse mõisa asundustalusid, uut külaosa hakati kutsuma Alaküläks vastandina vanemate taludega Mäeküläle. Külanimi põhineb loodusnimel Tuulõmägi. Mäenime tekkemotiiv selles kohas pole teada, kuid tavaliselt on niisuguse nimega mäel olnud kas tuulik (*Tuulõkivimägi › Tuulõmägi) või muu tuult vajav ehitis, nt rehi. 1977 liideti Tuulemäe külaga Trongi küla, mis ajalooliselt on kuulunud Piigaste ja Suudla mõisa alla.ES
 EAA.2469.1.744, L 1; KNAB; Vene TK 42; ÜAN

Vaindloo [`vaind`loo] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vain`lood ~ `Vaindlu Hljsaar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, rts Stenskär (ka sks), 1675 Eyl: met de Steng, 1686 Stangshar, 1697–1709 Eylandt met de Stengh, u 1800 Stone Skar, Стеншхерь, 1871 Steenskaer, 1913 скала Стенскеръ, 1919 Stenskäri saared, 1921 Stenskär (Vaindlo), 1934 Vaindloo.  C1
Eesti põhjapoolseim saar, mis kuulus kalurite ja hülgeküttide peatuspaigana Vainupea küla alla. Esimene tuletorn püstitati 1718, praegune pärineb a-st 1871. Saare idarannas asub Eesti suuremaid ja kõrgemaid hiidrahne. Kaartidele ilmub eestikeelne nimekuju 1920. a-tel. Nime algupäraks võiks olla vain ’külavaheline või -äärne rohumaa’ Vainupea külale kuulumise järgi (d lisandumine võib olla hilisem, vrd nt VNg vaindlus ’vaen’, vaindlustama ’vaenus olema’) + lood ~ luod ’saareke, laid; paepealne maa’. Saare rootsikeelne nimi Stenskär ’kiviskäär’ on tulnud saarel oleva hiidrahnu või ka lihtsalt saare voorja kivise rannavalli järgi. ¤ Rahvajuttude järgi nähtud vanal ajal saarel palju häid vaime ja saart hakati hüüdma Vaimluoduks, millest arenes Vaindlu nimi. Vrd Vainupea. – MA
Doncker 1686; EMS: V, 394; ENE-EE: XII, 632; ERA.T-6.3.1115, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2;  ERA.496.4.261, L 50; KN; KNAB;  LVVA.6828.4.41, L 2;  LVVA.6828.4.26, L 1; Mereleksikon 1996: 465; Schmidt 1871; Peetsalu 2013: 156; Van Keulen 1697–1709; VMS: II, 632

Vanamõisa4 [vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseTrmküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Torma mõis), 1782 Alt-Padefest, Wanna- oder Mäe möis.  C1
Küla on nime saanud *Paadevesti mõisa vana koha (sks Alt-Padefest) järgi. 1920.–1930. a-tel nimetati Torma-Vanamõisa asunduseks, pärast seda oli kirjas Vanamõisa külana. Vanamõisast loodes, ajaloolisest Torma külast kagus oli varem Kissi ehk Kiisi küla (1475 Kysse, 1624 Kißekull, 1839 Küsa, 1860 Kisi), mille umbkaudset asukohta kajastab Kissi talu (jääb praegu Liikatku küla piiresse). Vrd Torma1. – PP, VP
 EAA.3724.5.2670, L 2; PTK I: 71, 266; Rücker; ÜAN

Varesmäe [vares`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Varõs`mäe ~ Varõsõ`mäe Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), ? 1585 Вороний, 1780 Варусова, u 1855–1859 Воронова, 1882 Варусова (Кахово), 1885 Waresse Mäe, Варусово, 1886 Waresmäe, Варaсово, 1897 Waresse mae, 1904 Varõsmäe, Varõsõmäe, Ва́русово, 1922 Varesemäe, 1923 Varesmäe.  A1
XIX saj kuulus Lüübnitsa kogukonda ja Kulkna kogudusse. J. Simmu väitel pole alati kindel, kas algne nimi oli vene- või setopärane, kuid vene Варусово näib olevat seto nime mugand. Varõs- on Setomaal üsna sage loodusnime algusosa. Vene perekonnanimi Voronov (Воронов) tuleneb mittekristlikust isikunimest Ворон ’vares’ või Вороной, mida leidus veel XVI saj (сын вороного). Vrd veel Varõsmäe (Varesmäe) talu Räpinas Raigla külas ja Varõstõ küla (↑Sirgova) Meremäe vallas. Varesmäega on 1977 liidetud Rainova asundus, nimetatud endise mõisa (vn Райново) järgi. Vrd Varese1, Vorohka. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 15; Eesti PK 20; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 165; Hurt 1904: XV; Päll 2003: 135; RL 1922; SeK: 180–181; Simm 1974: 252; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 46; Vasilev 1882: 43; Värska KR 1780–1794; ÜAN

Voki2-leOtepaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1627 Wocki Peter, 1638 Woyke Peter, 1749–1762 Wokki Märt (talupojad), 1909 Wokki (endine karjamõis).  A2
XVII saj on olnud Woeheste (1627) või Woytze (1638) küla, mille ainsa põlise taluna on märgitud Voki talu. Külanime varasem kuju on 1419 (wacken) Wodis. Voki kui paikkonna nimi on arenenud talunimest. Esimene teadaolev Voki talu peremees Peeter on tulnud Vastseliinast. Võimalik, et ta tuli Saaluse mõisa Voki külast ja tõi oma lisanime sealt kaasa. Nimi võib olla seotud tööriistaga vokk, aga see võib olla ka mingit muud päritolu. Praegu on Voki ametlikult Sihva küla osa, moodustades selle lääneosa. Vrd Sihva, Voki1. – MF
BAL: 614; EAA.1260.1.9:151, L 152p; ENE: VIII, 462–463; LGU: I, 207; Rev 1624/27 DL: 114; Rev 1638 I: 58

Väike-Õismäe [`väike-`õis`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka `Õis`mäe KeiTallinna asum Haaberstis (Haabersti mõis).  A2
Peamiselt 1970. a-tel rajatud uuslinnaosa sai nime Tallinna 1960. a-te üldplaanist; nimi võeti väikselt ↑Õismäe asumilt, mis asub Väike-Õismäest kaugemal põhjas. Arvatavasti mõjus nimepanekul mäe-nimede mood Tallinna uuslinnaosade nimedes (Mustamäe, Lasnamäe). Ühtaegu Väike-Õismäega kavandati ka nn Suur-Õismäed, mis praegu on tuntud ↑Pikaliivana. Väike-Õismäe on osa endisest Järvekülast (1782 Jerwe Michel, Jerwe David, 1844 Jerwkül), mille nimi on pandud Harku järve järgi. Põhiosa liideti Tallinnaga 1968, Järveotsa piirkond 1975.PP
EAA.1864.2.IV-2:487, L 467p; Schmidt 1844; Tallinn 2004: II, 339

Äila [`äila] ‹-sse›, rahvakeeles ka `Äila`mäe Kseküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Vatla mõis), 1923 Äila (küla).  A4
Küla võib olla alguse saanud Vatla mõisa sulastemajadest Äila soo (1892 Eila, Eila-soo) ääres Äila mäel. Külana märgitud 1922. a rahvaloenduse materjalides. 1977–1997 oli Vatla osa. XIX saj keskel esines Karusel perekonnanimi Eilmann. Nimega võiks võrrelda sõna häil : häilu (ääl : ääli ~ ääle, ätl : ätla) ’katel, katlataoline järsuveeruline sulglohk’. Äila edelaosa kutsutakse Raatsiotsaks.MK
 EAA.2072.5.67, L 1; EKMS: IV, 493; KN; KNAB; ÜAN

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur