[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 182 artiklit

Aegviidu viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva tegusõna aega viitma tõlge, viibe „aeg“ (arhailine viibe).
Aegviidu [`aegviidu] ‹-`viituAmbalev Harju maakonnas Anija vallas, kuni 2017 omaette vald (Lehtse mõis), 1529 Aykeuyte (metsapere Lehtse mõisas), 1617 Aykwit, 1637 Aigkewit, 1714 Aigwido Mart Kossenemest, 1755 Aegwidi Jaan von Aegwiid, 1798 Aegwid.  C1
XVIII saj alguses on Aegviidus olnud kõrts. Kohal, kus raudteega ristub Piibe maantee, olid juba 1820. a-st asunud hobupostijaam ja Lehtse mõisnike jahiloss. Pisut hiljem rajati sinna Lehtse mõisa karjamõis (sks Charlottenhof). Praegugi kutsub kohalik rahvas endise karjamõisa ala Poolemõisaks. Rahvajutu järgi tuleneb Aegviidu nimi sellest, et soode vahele rajatud käänulise raudtee ehitamine viitis palju aega. Tegelikult on nimi vanem. Ka on nime algusosa nimetavas, mitte omastavas käändes. Ebausutav on nime seostamine VIII saj surnud ja IX saj pühakuks kuulutatud kreeklase püha Aegidiuse nimega, nagu seda teevad E. Rajandi ja Prantsuse uurija M. Dequeker. Nende järgi olevat püha Aegidiuse kultus jõudnud Eestisse siit pärit munk Fulco abil XII saj. Nimi tähendaks eesti keeles metskitse või emahirve. Ajaloolaste arvates aga pole allikates vähimaidki viiteid Fulco viibimisele ja misjonitegevusele Eestis. L. Kettuneni väljapakutud mehenimi Viidu Aegviidu seletamiseks esineb rohkem Lõuna-Eestis. 1970. a-tel Aegviiduga kokku kasvanud Kosenõmme küla koos veskiga on mainitud palju varem (1379 Cosgenomne, Cosghenmomme, 1467 Kossgen-Nomme). Hiljem esines see üksiktaluna (1510 Kossenem, 1511 Kaszenum). Vrd Nelijärve, Nikerjärv. – MJ
Bfl: I, 267, 742, 752; BHO: 49; Dequeker, Rajandi 1979: 74; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EO: 20–21, 326; Johansen 1932: 22–24; Mellin; Rajandi, Dequeker 1981: 359; Rev 1725/26 Jä: 41; TEA E: I, 180

Aiaste-sseOteküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Vana-Otepää mõis), 1582 Oizykulla, 1628 Ayaste kuella, 1638 Ayasta kylle, 1686 Ays, 1749–1762 Ajastekülla, 1922 Aiaste.  B2
Põlisküla, mida on revisjonides kohe mainitud külana, mitte taluna. Arula mõisas on olnud ka samanimeline talu (1811 Ayasta), kuid selle peremees võis olla sinna Aiastest kolinud. ste-lõpuliste nimede aluseks on enamasti isikunimi ja sellest tuletatud elanike nimi, kuid Aiaste nime aluseks hästi sobivat isikunime pole teada. Nime lähteks on pakutud kas suurpere nime *Ajassed või sõna *ajassed : *ajaste ’kõrvalises paigas või piiril elavad inimesed’. Elanike nimetus omakorda tuleneb läänemeresoome tüve *akja : *aγja- ’äär, serv; piir’ nõrgaastmelisest vormist. Aiastega liideti 1977 Suuna-Kiistu (kirjakeeles varem Soona-Kiista) küla, mille nimi viitab kahele talurühmale, ↑Suunale (Kan) ja Kiistule. 1930. a-tel nimetati Aiaste põhjaosa Laatre-Antslaks apostliku õigeusu kirikumõisa järgi, mille maal osa talusid asus. Vrd Vana-Otepää. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:290, L 290p; EAA.1865.2.51/1:8, L 7; Ernits 2015: 705; EVK; KNAB; PA I: 75; Rev 1624/27 DL: 108; Rev 1638 I: 296, 298; Vene TK 42

Aksi, kohalikus pruugis `Aksi ~ `Aksi`saar-de~ `Äksi`saar, kirjakeeles varem ka Äksi ~ Väike-Prangli Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 kleyn Wrangher (Blaeuw), 1689 Lilla Wrangön eller Hachesahr, 1798 Aakse Saar, 1923 Väike-Prangli, Äksi saar; rts Lilla Vrangelsholm, sks Klein-Wrangelsholm.  A2
Aksi nime on varem kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt Wiedemannil Haksi-saar´, Haakse-saar´, Haaksi-saar´, veel 1902 on Aksisaar. Saar asustati esmaselt XVIII saj algul, püsivalt sama sajandi lõpul ja on alati olnud seotud Prangliga. Elanikke on ekslikult peetud rootslasteks veel XX saj, ilmselt rootsipäraste perekonnanimede tõttu, mis on aga antud Haljava mõisa rootslasest valitseja poolt. Suurem osa saare elanikest olid Aksbergid (koh Akspärk), kuid mitte rootslased. Al 1953 asustuseta, kui Nõukogude piirivalve elanikud saarest ümber asustas. Aksi nimele annab P. Wieselgren kaks võimalikku etümoloogiat: haaksi (vrd sm haaksi ’laev’) või haks ’valge räim’. Väike-Prangli on tõlge rootsi ja saksa nimest. Kui nimes on ä algne, mida ei kinnita aga varasemad ha-lised kirjapanekud, siis leidub paralleele Eesti teistes kohanimedes. Vrd Äksi2, Äksi3. – MJ
BHO: 690; EE: I, 210, T, 27; Eesti väikesaared 2009: 36–41, 48; ENE-EE: XII, 14; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 44, 48; Landrolle 1902: 4–5; Mellin; Varep 1970a: 346–349; Viik 2011: 8; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 222–223; Õun 2008: 6

Akste [`akste] ‹`AksteVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Hakstkula, 1588 Axy albo Hastkula, 1627 Hackasta, Hackaste, 1796 Hakste.  B3
J. Simm viitab J. Hurdale, kes 1876 kirjutas, et ste-lõpulised kohanimed on seotud isikunimedega ja lähtuvad ne-lõpulistest nimisõnadest, mis võisid eksisteerida sugunimedena. Seda seisukohta jagas põhiliselt ka L. Kettunen. Simm annab lähtekujuks *Hakkaste ja lisab, et tüvega *Hakka- võib võrrelda saksa perekonnanime Hage, Haag, Hagge, Haack, Hake, Hage. Tallinna turberaamatus on 1557. a all kirjas Mathias Hake. Kuna kõik vanad kirjapanekud algavad h-ga, nagu Simm ka ise rõhutab, siis arvatavasti tema poolt toodud saksa isikunimed Acke, Ake, Agge(n) siia ei liitu. Pigem võib tegemist olla muistse isikunimega, sest -ne pole ainult nimisõnaliide, vaid läänemeresoome traditsioonis ka levinud isikunimeliide, vrd soome nen-lõpulised perekonnanimed. Liide esineb tänapäeval laialt karjala ja vepsa isikunimedes, aga on esinenud ka muistsetes eesti ja liivi nimedes. Just Lõuna-Eestist on teateid liite esinemisest isikunimedes praegugi (Marjene tütar, Ruudine poig). Akste külaosad on Aabukurm edelas ja Nahakülä lõunas. Lääneosa Akste järve idakaldal, kuhu kuulub kuus endist kandikohta, on Järvekurm, Akste küla orus olevate popsimajade naljanimetus on Truia liin. Simm arvab V. Palli eeskujul, et see pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest popsimajad asuvad sirges reas. Akste järve on 1839 Rückeri kaardil nimetatud Linajärveks (Lin̄a S.).MJ
Essen, Johansen 1939: 191; KN; KNAB; Mellin; PA I: 89, 262; Rev 1624/27 DL: 52; Rootsmäe 2016: 467, 472–473, 485, 583; Simm 1973: 24, 121, lisa 10; Simm 1975a: 180–181

Alatskivi [alatskivi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Alatski Kodalevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas, mõis, sks Allatzkiwwi, 1582 Alaminski (veski), 1601 Allesskiue ~ Alleskiue, 1627 Allaskiwi Moysa, Allatz Kywi.  B3
Alatskivi mõis on rajatud arvatavasti XVI saj keskel, enne seda kuulusid laiad alad Kastre mõisa alla. Küla mõisa kõrval on mainitud 1627 ja 1638, hiljem enam mitte. 1920.–1930. a-tel asundus, seejärel asund ja al 1977 alevik. Nimi on pandud veski (Kodavere murrakus kivi) järgi: 1582. a revisjonis on kolm veskit – Pelmenski, Kiesmenski ja Alaminski, st pealmine, keskmine ja alumine. Tegemist on Alatskivi jõel asunud veskitega. Alatskivi nimes on algusosa lühenenud omastava vormist alatse ’alumise’. Alatskivi osadena eristatakse Veskiküla idas, Kirikuküla kirdes teisel pool Veskijärve ja Vanamõisat Alatskivi järvest põhjas. Vrd Peatskivi. – PP
EO: 61; PA I: 116; PTK I: 16; Rev 1601: 8

Anelema-ssePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Enge-Uduvere mõis), 1534 Annenorm (küla), 1543 Hanenorme, 1601 Annanorum, 1782 Hannenorm, 1797 Hannilem, 1839 Annelema.  C3
XVI saj kuulus Koonga mõisa alla, hiljem loeti Enge järgi. Osis -lema on hiline asendus. L. Kettunen analüüsib nime teisiti, oletades lähtevormiks Oidrema ja Paadrema eeskujul *Hanelan (‹ *Hanhelan) maa ja *Hanen nurm. Kaheosalise nime algusosa võiks olla hani, järelosa -nurme on asendunud osisega -lema, mis võiks olla ka kiirkõnes lühenenud vorm oletatavast sõnast *lemm : *lemma mingi veekogu tähenduses, vrd murdeist registreeritud tuletis lemmik ’väiksem mageda vee kogu’. Vrd ka lemm : lemme ’leht, lible, kiud’. Vrd Odulemma, Vasalemma. – MK
BHO: 17; EO: 334; Kallasmaa 2000: 388; Stackelberg 1926: 215; Stackelberg 1928: 145

Angla [`angla] ‹`Angla ~ -sseKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Karja mõis), 1547 Hangell (vakus), 1798 Hangel, 1811 Angel.  C2
Küla loeti varem ka Pärsama mõisa järgi. Häälikuliselt sobiks vasteks hang ’hunnik, hang’, kuid la-liitelise kohanime puhul eeldaks liite ees isikunime. Ange on esinenud Eestis isikunimes XVI saj (Merthe Ange). Vrd ka vanarootsi isikunime *Angul.MK
BHO: 17; SK I: 24

Eesti viipenimi. Kohamärk osutab eestlaslikult tugevale lõuajoonele. Kohamärgi vorm on ajas muutunud.
(Vanem Eesti viipenimi.)
Eesti-sse› – riik, Eesti Vabariik.
Eesti kui maanimi on seotud vastava rahvanimetusega, seepärast tuleb neid vaadelda koos. Kirjalikes allikates esines see nimetus esmakordselt u 98. a Rooma senaatori ja ajaloolase Tacituse kirjutatud ülevaates „Germania“, mille 45. peatükis nimetatud rahvas Aestii (ka Aestiorum gentes) asus germaanlastest idas. Sama rahvanimetus esines Rooma riigimehel Cassiodorusel VI saj (Aesti, Haesti), ametnikul Jordanesel ehk Jordanisel 551 (Aesti, Aestorum nationem), Karl Suure kroonikul Einhardil u 830. a (Aisti) ning anglosaksi ränduril ja kaupmehel Wulfstanil IX saj lõpus (Estlande või Eastland, Esti, lacus Estorum, Estmeria). Enamik uurijaid on seisukohal, et nende nimetustega tähistati pigem balti rahvaid, leedulaste, preislaste ja lätlaste eelkäijaid, kuivõrd Tacituse kirjeldused viitavad aladele Eestist lõuna pool. Mõned uurijad peavad võimalikuks, et tegemist oli Läänemere idakaldal asunud rahvaste üldnimetusega ning alles hiljem hakkas see nimetus märkima eeskätt eestlasi. Peamiselt Skandinaavia allikates on ilmselt juba silmas peetud eestlasi, nt VII–XII saj islandi saagades (Eistland, rahvas eistr; saagad on kirja pandud XIII saj ja hiljem), Skandinaavia ruunikirjades (XI saj i estlatum), 1216 valminud Saxo Grammaticuse kroonikas „Gesta Danorum“ (vanemas osas maanimi Hestia, Estia, uuemas rahvanimetus Esto, mitmuses Estones) jm. Võib väita, et XII saj II pooleks oli see nimetus kinnistunud eestlastele ja Eestile, samuti ollakse ühte meelt selles, et nii Tacituse Aestii kui ka hilisemad germaani nimekujud on päritolu mõttes üks ja sama sõna. 1154 kandis araabia geograaf al-Idrīsī kaardile nime, mida on tõlgendatud Eestina (أستلاندة/Astlāndah). Ladina mitmusevormist Estones tuletati maanimi Estonia, mis esineb juba läbivalt Henriku Liivimaa kroonikas. Saksa keeles võeti üle skandinaavlaste nimekuju, milles ühend ei asendus pika e-ga (Ehstland, Ehste ’eestlane’), hiljem e lühenes (Estland).

Saksa nimekuju võeti eesti kirjakeelde esimest korda üle XVII saj Eestimaa hertsogkonna nimetuses (↑Eestimaa), XIX saj keskpaigast hakati selle nimega tähistama ka eesti rahvast ja maad, nt 1849 Berend Gildenmanni „Mailma made öppetuses“ on öeldud, et raamat on isseärranis Eesti kele rahwa laste-koolmeistrittele. 1850. a-tel hakkas Eesti nime kasutama F. R. Kreutzwald, ka J. V. Jannsen oli selle usin propageerija (Perno Postimees oma esimeses numbris 5. VI 1857 algas tervitusega „Terre, armas Eesti rahwas!“). Nimi võeti kiiresti omaks. XX saj alguses olid käibel nii Eestimaa kui ka harvemini Eesti (enamasti täiendina, nt Eesti rahvas, Eesti keel), V. Reiman propageeris 1911 Eestimaad kui eestlaste maa üldnime, samas kui kubermangu soovitas nimetada Tallinnamaaks. Aprillis 1917, kui Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa eesti maakonnad ja tekkis puht eesti haldusüksus, nimetati seda inertsist edasi Eestimaa kubermanguks, ent üsna pea nimekasutus muutus, juba 1905. a revolutsioonist oli tuntud ka lühivorm Eesti. Tänapäeval on Eesti riigi üldkasutatav nimi, Eestimaa viitab omaaegsele kubermangule või on Eesti sünonüüm poeetilisemas kontekstis.

Eesti nime päritolu on lahtine. R. Grünthal jagab väljapakutud seletused nelja rühma. Aestide germaani päritolu pooldajad on nimetuse tuletanud gooti tüvest aistan ’austama’ või siis āst, eest ’viljakuivatusruum, reheahi’. Hüpoteesi toetuseks mainitakse, et Tacitus ise pidas neid germaanlasteks ja nende kirjeldus on germaanlaste omale lähedane. Tacitus nimetab merevaiku sõnaga glesum, mis ilmselt on germaani sõna. T. E. Karsteni oletuse kohaselt on Estmere lähtunud muinasgermaani tüvest *aist-mari, tähendades merevaigumerd. Balti päritolu pooldajad on nime võrrelnud Kuramaa kohanimega Aistere (ürikutes Ayster) ja Leedu väikese Aista jõega, oletades mh, et sõna tähendussisu on olnud ’maa, nurm, põld’ (S. Karaliūnas). Kolmas seletuste rühm seob Aestii germaani keelte ’ida’ tähistava tüvega, vrd islandi austr, taani øst, rootsi öster (öst-), muinasgermaani *au̯es. Selle oletuse toetuseks kõneleb asjaolu, et rahvas asus tõesti ida pool, ent raskuseks on see, et Aestii ja selle teisendite diftongid ae ~ ai ~ ei ei haaku hästi ’ida’ märkiva sõnatüve ühendiga au-. Neljandasse rühma võib arvata ladina keelest lähtuvad seletused. Nt K. Inno tuletab Aestii sõnadest aestus maris ’tõus ja mõõn, üleujutus’ või siis aestuarium ’jõesuu, laguun, ookeanirannik’. L. Meri esitab oma *Tulemaa (Thule, st Saaremaa) hüpoteesi toetuseks ka ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’ (vrd ka aestuo ’leegitsema, lõõmama’) ja vanaislandi eisa ’tuli’. R. Grünthal peab siiski kõige loogilisemaks otsida Aestii nimele seletust kas muinasgermaani või muinasbalti keelest. Tõenäoliselt on Tacitus selle nime laenanud germaanlastelt, mitte vastupidi.


Eestlaste enesenimetus enne eesti omaksvõttu oli maarahvas, keel oli maakeel. Kirjalikult esineb see nimetus Mülleri jutluses 1603 (Saxa, Rothze ninck Mȧȧkelell), ent ta võib pärineda hiljemalt I aastatuhandest, sest ka vadjalased on oma keelt nimetanud maatšeeli. Vanuse kaudseks kinnituseks on islandi saagade Sýslukind (VI saj, kirja pandud X saj), mis on maarahva sõnasõnaline tõlge. Eesti vanas kirjakeeles oli maa- „eesti“ ja „eestlaste“ kinnistunud vaste (vrd Tallinna Pühavaimu kiriku nimi 1732 Ma kirrik). Vähesel määral esines see sõna ka maanimena, nt ilmus 1858–1889 Maa Walla Kuulutaja, mis oli Eestimaa kubermangu talurahvale mõeldud kuulutuste leht (sellest hilisem nime Maavald kasutamine Eesti n-ö muinasnimena).

Enamik Eesti vasteid võõrkeeltes on lähtunud kas ladinapärasest nimest Estonia (nii on hispaania, inglise, itaalia, poola keeles, lisaks iiri An Eastóin, jaapani エストニア/Esutonia, kreeka Εσθονία/Esthonía, prantsuse Estonie, slovaki Estónsko, sloveeni Estonija, tšehhi Estonsko, türgi Estonya, vene Эстония, hiina silbistikule kohandatud 爱沙尼亚/Aishaniya) või germaanipärasest nimest Estland (nii on hollandi, norra, rootsi, saksa, taani keeles, lisaks islandi Eistland), on ka otsesemalt Eesti-tüvest lähtuvaid vorme (leedu Estija, liivi Ēstimō, saami Estteeana, ungari Észtország).

Soomekeelne Viro on nime saanud ↑Virumaa järgi, millega on soomlastel olnud kõige rohkem kokkupuuteid või on oletatud nende siirdumist Soome sealtkaudu. Vanas soome kirjakeeles XVI–XVII saj on selle sõnaga (Viroi, Viroinmaa) tähistatud ka Liivimaad laias mõttes, st Rootsi võimu alla kuulunud Liivi- ja Eestimaad koos (vahel isegi Liivimaad kitsamas mõttes). Lätikeelne nimi Igaunija on lähtunud vanast maakonnanimest ↑Ugandi (ladina Ugaunia). Vene keeles on eestlasi ja ajuti teisigi läänemeresoome rahvaid varem kutsutud sõnaga чудь (sealhulgas hilisemad tuletised чухна, чухонец, Peipsi-äärsetel venelastel veel maanimena Чухонщина, vrd ka Peipsi järve nime vene keeles Чудское озеро ’eesti järv’) ehk eesti keelde mugandatult tšuudid. Selle sõna päritolu ei ole selge, seletuseks on pakutud sõnu nii saami (čutte ~ čuđđe ’vaenlane, röövrahvas’) kui ka vene keelest (чужой ’võõras’, tuleneb gooti sõnast þiuda ’rahvas’, vrd saksa Deutsche), samuti on leitud paralleele vadja nimetusega (saami sõna on seotud kiilu tähistava sõnaga soome ja eesti keeles, nii nagu vadja nimetus võiks pärineda *vakja ’vai’ vormist). Kuramaa liivlased on nimetustega sōrli ’saarlane’, Sōrmō tähistanud nii Saaremaad kui ka vahel kogu Eestit, nimetust on kasutanud ka Salatsi liivlased (sārli ~ saårli, Saårlimā).
Vrd Tsütski. – PP
Ariste 1956: 117–124; Ariste 1968: 603–606; ENE-EE: II, 207; Grünthal 1997: 184–240; Idrîsî 2000: C7S4; Karaliūnas 2003: 401–416; Liivaku 1996: 73–75; Meri 1984: 164; Mägi 2015: 105–107,130–136; Müller 2007: 256; Pajusalu, Winkler 2011: 185–186; Palmaru 1980: 261–269; Reiman 1911: 1–9; Rätsep 2007: 5–15; Tarvel 1978: 612–614

Emajõgi [emajõgi] – jõgi Tartu maakonnas, 1211 ladina Mater Aquarum, 1234 vn до Омовже (käändes), 1388 alamsaksa Embecke, 1411 Emeyokke, 1690 Emma, Emmajöggi; läti Mētra, sks Embach.  C1
Eesti ühe suurema jõe liitsõnaline nimi koosneb osistest ema ja jõgi ning tähendab suurt jõge ehk peajõge, millesse suubuvad harujõed. Seda seletust toetavad tähenduse poolest ema(k)raav ’peakraav, kuhu suubuvad harukraavid’, emapuu ’püstpalk, mille ümber keerleb veski; laevakiil’ ja sm emäpuu ’kiil; võsuv puu; seemnepuu’. Täiendosa ema- on tekkinud ema rolli olulisuse kajastusena. Mõistete „emaja „suur“ seost kohanimes püüdis tõestada juba H. Neus, kõrvutades eesti kohanime soome sõnadega emävesi ’suur veekogu’ ja Ämmäkoski, hiljem täiendasid seda seisukohta E. A. Tunkelo ja J. Tilk. Üksnes ajaloolist huvi pakub E. Pabsti seletus, et Emajõe nimes peitub veekogus elava vanaeesti maajumala Ema nimi. Samuti pole põhjendatud A. Rosenbergi katse Šveitsi Emme jt põhjal pidada kohanime ema-osist germaani sõnaks tähenduses ’jõgi’. Emajõe üheks alguskohaks on Emaläte Arula mõisa lähedal (Ote; 1796 Emma Lätte). XVII saj alguses rajati mõis nimega Embeckshof ’Emajõe mõis’ (TMr), mida peatselt hallati koos Raadi mõisaga ja mille nime kasutati puhuti paralleelselt viimase omaga. Emajõeks on nende tähtsuse tõttu nimetatud ka Pärnu jõge (1224 Emaioga; 1234 Emihoch) ja Velikajat ehk Pihkva Emajõge (Pihkva Imäjõgi, Suur´ Imä). Soomes on kohanimi Emäjoki. Ladina Mater Aquarum tähendab ’veteema’, mis on sisult samane eestikeelse nimega. Vanavene nime Омовжа põhjal on oletatud, et jõe esialgne nimi võis olla *Emavesi. P. Arumaa oletas asjata osise -вжа ~ -въжа ~ -вьжа ~ -выжа slaavipärasust. Teisalt on N. Kirsanov ebaõigesti väitnud, et vanavene nime järelosa seostub häälikuseaduslikult sõnaga jõgi. Ülemsaksa Embach järelosa -bach tähendab ’oja’, mis asendas sama tähendusega alamsaksa sõna bek ~ beke. Läti Mētra seostub indoeuroopa tüvega *mātér- ’ema’, millest on kujunenud nii tänapäeva māte ’ema’ kui ka mētra ’igihalja taime vars lehtedega’ (vrd tähenduselt sm emäpuu). Põhimõtteliselt sama nime all on Ruhja ümbruse lätlased tundnud Pärnu jõge (Mātra). Vrd Emumägi, Väike Emajõgi. – EE
Ambus 1960: 741; Arumaa 1960; BHO: 63; HLK: 126; Karulis 2001: 585; Kelch 2004: 12, 57; Kirsanov 2012: 332–334; LUB: I, 66, 134, 196, VI, 8; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 908–909; PTK I: 32; Rosenberg 1921; SPK: 47; Tilk 1910; Treikelder 1996; Uustalu 1972: 214; Wd

Erastvere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Erästvere-`viirde~ Erästvere `mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Errestfer, 1452 Erstever (mõis), 1582 Erstfier, 1592 Erestwer, 1627 Erbstfehr.  C2
Mõisat on esmakordselt mainitud ürikus, millega Tartu piiskop müüs selle maa Hans Soygele (hilisem Zöge suguvõsa). Hiljem on mõisa maa-ala muutunud vähe, XVII saj keskel on Kooraste alt Erastvere alla läinud Nahakülä, veel varem on omanikku vahetanud Peetrimõisa. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Erastvere nimi on käinud asustusala kohta, mille keskust nimetatakse praegu Soodoma külaks, ehkki juba esmamainimisel loetletakse siin terve rida väikeste külade nimesid, mis olid kadunud XVII saj keskpaigaks. Erastvere paikneb vere-lõpuliste nimede levikuala lõunapiiril. st-komponent tuleb kollektiivliitest -ste (Erä-st-vere). Kui silmas pidada, et tegemist oli Ugandi tuumiku Otepää khk servaalaga vastu teistsuguse kuuluvusega asustuskeskusi Põlvas ja Urvastes, siis on kõige tõepärasema seletuse andnud juba M. Veske 1877, et nimi on sõnalist päritolu, tähendades *eräste maa-ala. Erinevalt Veskest ei tuleks seda tõlgendada mitte kui eraldi elavaid, vaid „erategijaid“, maahõivajaid suures metsas. Teine võimalus on, et *Erä on olnud isikunimi, vrd Erala (Äks). Kolmanda võimalusena võib isikunimi olla lühenenud pikemast nimest, vrd sm Ervasti, mis põhineb muinasskandinaavia nimel Ærnfast. Vrd ka kreeka-ladina Erasm(us) ja selle võimalikud mugandused. Erastvere piires on ↑Lajavangu, külaga on 1977 liidetud ↑Kolovere. Vrd Soodoma. – ES
LGU: I, 354; PA I: 87; PA II: 438; Rev 1624/27 DL: 102; PTK I: 33; Sukunimet 1992: 64

Haage-le›, kohalikus pruugis ka Aage TMrküla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Haakhof, 1299 Hakus, 1588 Age Moyze (Hack Moyze), 1626 Hacken Muehle.  C2
Küla esmamainimist XIII saj peetakse tõenäoliseks, kuid mitte päris kindlaks. Mõisa kohta on andmeid al 1588. Mellinil on kaardile märgitud nii mõis, veski kui ka kõrts. Praegune küla on tekkinud mõisakeskuse ümber, varasem küla, mis liideti 1987 ↑Külitsega, paiknes sellest lõuna pool. Praeguse Haage piiridesse jääb Ilmatsalu jõele paisutatud Haage järv. Kohanimi pärineb M. J. Eiseni arvates tõenäoliselt saksapärasest isikunimest Hake ~ Ha(a)g ~ Hage (vrd ka Haagi talu Saaremaal). Tartus elas XIV–XV saj mitu Hake-nimelist tähtsat isikut, kuid pole andmeid nende seotusest kõnealuse kohaga. Kohanime varasem, osaliselt ka paralleelne kuju oli *Haaguse või *Haagese, mis võib olla mainitud isikunimest tuletatud ne- : se-lõpuga omadussõna, vrd sm karhu ’karu’ ja Karhunen. Teisalt pole võimatu, et XIII saj us-lõpp on hoopis ladinapärasus.EE
BHO: 92; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 139; EO: 193, 256–257; KN; KNAB; LGU: I, 54; Mellin; PA I: 226; Rev 1624/27 DL: 137; SK I: 10; ÜAN

Haljala1 [`haljala] ‹-sseHljalevik Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Haljala kirikumõis, Idavere mõis), 1241 Halela, 1402 Halgel, 1445 Halligell, 1447 Haliel, 1674 Halja, 1796 Haljal, 1913 Гальяль.  B3
Haljala küla kasvas alevikuks XIX saj lõpul. Nime järelosaks ei pea L. Kettunen mitte lõppu -jalg : -jala, vaid -la. V. Palli järgi on la-lõpuliste nimede algusosa sageli olnud isikunimi. A. Kartano on võrrelnud Hal-isikunimesid (Hali(kko), Halli) sõnaga hall : halli ’hallipäine, halli habemega’ (vrd sm kohanimi Hallila). R. Alitalo on sidunud soome Hali-kohanimede (nt Halinen) tähenduse veeäärsete maa-aladega, mis samuti võiks Haljalale sealse allikarohke järve tõttu sobida. Vrd ka rannikumurde `(h)al´ligas ’allikas’. 1966 liideti alevikuga osa Idavere ja Maheda külast, 1977 Maheda küla terviklikult. Mahedat on mainitud juba Taani hindamisraamatus (1241 Maidalæ, 1488 Maydel, 1765 Maheda, 1871 Mahheda). Maheda nimi võib tulla Johanseni ja Kettuneni järgi sõnast mahe : maheda ’sõbralik’, mis võis olla aluseks isikunimele. Vrd Haljala2, Idavere, Maidla3. – MA
Bfl: I, 93, 1445; ENE: II, 499; EO: 11–12, 54, 71, 78; EVK; Joh LCD: 283, 344–345, 492; KNAB; Mellin; Pall 1996: 389; SPK: 65–66

Heisri [`heisri] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Vastse-Piigandi ~ Uue-Piigandi Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Neu-Pigant, 1685 Heisere Jack, Heisere Jahn, 1723 Heissere Pedo, 1909 Heisri m.  C2
Piigandi mõisa talurühma asemele tehti karjamõis XVIII saj II poolel. 1794 eraldati see omaette mõisaks saksa nimega Neu-Pigant (Vastse-Piigandi). Eesti keeles kasutati mõisa nimena endist talunime. 1920. a-tel jagati mõis asundustaludeks. Heisri küla alla kuulusid sellest ajast peale ka sama mõisa põlistalud. Heisri kui talupoja lisanime päritolu jääb hämaraks. Esmapilgul näib nimi olevat kokku tõmbunud liitsõnalisest nimest *hei + seere (sääre). Teisalt võib see sisaldada Heinrichi saksapärast mugandust Heise, millele liitunud -ri on eesti kohanimedes erinevat päritolu. Heisri algtalu ei asunud ehk praeguses kohas, vaid järve ääres ja lühenemine -ere › -ri sai alguse sõnast järv. Heisere Mick elas 1685 Vähkjärve kaldal. On ka mõeldav, et Heisri nimes ei peitu mitte Vähkjärve, vaid hoopis Piigandi järve vana nimi. Enne Heisri mõisa asutamist on XVIII saj Heisri–Järveotsa–Praksi kolmnurgas paiknevate hajatalude nimi allikais Konnokülla ja Kannküll (1758), st küla, mis on tekkinud konnu ehk kannu peale, ülesharimata maale, ääremaale, vastandina põlispõllust ümbritsetud Kanepi külale. 1977 liideti Heisriga ↑Mõndsi küla, mille alla omakorda oli juba liidetud Kellä küla. Heisri põhjapiiril on ↑Tillundi veski. Vrd Heiste, Piigandi1, Vähkjärv. – ES
BAL: 663;  EAA.308.2.173, L 1; HK: 41; KNAB; RGADA.274.1.174:464, L 457p; RGADA.274.1.240/7:52, 58, L 795p, 801p; Stryk 1877: 228

Himma-le›, kohalikus pruugis Himmakülä-`külläPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Vardja mõis), 1824 Himma (perekonnanimi), u 1900 Хима-Кюла.  A2
Algselt oli tegemist Koiola küla Vaaski talurühmaga, mille nimi sai alguse talupojast (1627 Lettle Iwassky ’lätlase Ivask’). Mellini kaardil 1798 oli see Waske küla. 1824 sai üks Waaske lisanimega talupere perekonnanimeks Himma. Tõenäoliselt oli see peremehe rahvapärane lisanimi juba enne, vrd Himmakasse Michel Partsi mõisas 1795. XIX saj jooksul kujunes ühe talu rahvapärasest nimest külanimi. Talupoja lisanimed Himma ja Himmakase näitavad tõenäoliselt pärinemist vanast ↑Himmaste külast. Vähem tõenäoline on, et nendes lisanimedes oleks säilinud Himmaste ja Himmiste külale nime andnud talupojasoo muinasaegne nimi, kuid ka seda ei saa välistada. Himmaga on 1977 liidetud ↑Lahokülä, loodeotsas asuvad Kikari talud. Vrd Ivaski. – ES
EAA.3174.1.180:11, L 11; EAA.1865.2.62/7:5, L 5; Mellin; Rev 1624/27 DL: 58; Vene TK 42

Hirmuste1-sse›, kohalikus pruugis ka Ermuste Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Hinrich Harmanson, 1576 Hermeste Benth, 1599 Hermista, 1798 Hirmust.  A2
P. Ariste rekonstrueerib nime algkujuks *hirmuiste̮n ja toob Wiedemannilt sõna hirmus : hirmsa. L. Kettunen toob kohanime vasteks sama, oletades, et seda võidi kasutada isikunimena. Isikunimena esineb see tõesti veel 1627 Põhja-Tartumaal (Iwassky Hyrimuss) ja Hiiumaalgi Käina vakusest on 1609 registreeritud Mick Hirmepoick, samuti Kalama Hirmen. L. Tiik peab külanime lähtekohaks esmamainingu isikunime Hermann. Siin on võimalik lähtuda ka saartel esinevast isikunime Hermann lühendist Herm : Herma ~ Hermu. Hirmuste nimekuju oleks sel juhul rahvaetümoloogia, mille aluseks on tõik, et nimi Herm ja sõna (h)erm ’hirm’ langevad kokku. Rahvaetümoloogia tekkeajal pidi siis murdes hääldatama veel Herman, mitte (H)ärman. Kohanimedes on er säilinud ka mõnel pool är-aladel. Kuid erineva vanusega isikunimed võivad olla ka segunenud, kusjuures uus on aidanud vanal säilida. Pole ka võimatu, et nime tänapäevakuju on siirik Saaremaalt või ka mandrilt (vtErmistu varasemaid kirjapanekuid). ¤ Rahva seletus on tänapäeval, et küla olla nime saanud hirmus pahast teest. Ka olla seal koht, kus tonte nähtud. Vrd Ermistu, Hirmuste2. – MK
Ariste 1938b: 29–30; EO: 194; HK: 49–50; Rev 1624/27 DL: 24; Tiik 1966: 552

Hobulaid [hobu`laid] Ridsaar Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, rts Hästholmen, 1391 alamsaksa Perdeholme, 1562 Обозасары, 1642 Hestholm.  B4
Saart kasutati hobuste karjamaana. XVII saj allikatest alates esineb rootsi nimekuju, mis koosneb sõnadest häst ’hobune’ ja holm ’laid’. Vanim nimekuju Perdeholm on algusosas küll alamsaksa keelde tõlgitud, ent järelosa holm võib viidata nime rootsi algupärale. Rootsikeelseid loodusnimesid kirjutatakse kõnekeele põhjal XVII saj-st alates üha sagedamini määratud vormis (seega Hästholmen, mitte Hästholm). Hobustele viitavaid kohanimesid on mujalgi Läänemere rannikul. Hobuseid võidi saartel pidada mh turvalisuse tagamiseks. Kaubalaevad, mille lastiks olid sageli ratsahobused, võisid kohalikelt maaomanikelt küsida karjatusluba.MB, MK
BHO: 116; Johansen 1951: 112, 261, 269, 272; Lagman 1964: 114; Månsson 1644: 29; Raid 2002: 84–85, 96–97, 134–135; Wieselgren 1962: 12, 170

Idavere-`verre ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Itfer, 1241 Itereuaræ, 1499 Itterver, 1635 Idefer, 1652 Itfer, 1732 Iddawerre, Ot Loodna (mõis, Lode suguvõsa järgi).  B3
Taani hindamisraamatus on mainitud külasid Itereuaræ (Idavere) ja Honolius. Viimase asemele rajati mõis, mille nimi oli esmamainimisel 1474 veel küla järgi Onalja, 1499 aga kõrvalasuva küla järgi Idavere (Itterver). Idavere küla hävis ajavahemikus 1774–1782, talud viidi üle Maheda külla, mille seda osa hakati kutsuma Idavere külaks (praegu osa Haljala alevikust). Mõisamaadest moodustati 1920. a-tel Idavere asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettuneni järgi ei tule Idavere nimi mitte ilmakaart tähistavast sõnast ida, vaid ilmselt isikunimest *Itere, *Itara, *Ittera vmt + -vere. 1977 liideti Idaverega Haljala-Raja (1796 Raja) ja osaliselt Männiku küla. Vrd Haljala1. – MA
 EAA.1224.1.170, L 1; EVK; EO: 172, 275; Joh LCD: 370, 389–390; KNAB; Mellin

Iduste-sseKampaik (küla) Tartu maakonnas Kambja vallas (Kammeri mõis), ? 1582 Iustkul, 1638 Idustkyllo, 1839 Idduste.  C4
Pole päris selge, kas Poola-aegsed nimekujud Iust- ~ Jost- seonduvad Iduste või Ivaste külaga. Liidet -ste sisaldav kohanimi tuleneb tõenäoliselt sugunimest *Idused : *Iduste (vrd liivi Yddo, Yto), mis lähtub sõnast idu : eo ~ (murdeti, kuid mitte Tartu murdes) idu ’taime alge’. Iduste näib olevat vanapärasem nimekuju (vrd Uudeküla *Uueküla asemel). 1977 liideti Iduste Ivaste külaga. Vrd Eoste. – EE
PA I: 82; Rev 1638 I: 92; RGADA.274.1.172:372, L 377; Rücker; Stoebke 1964: 25, 32

Jaanipeebu [jaanipeebu] ‹-`peepu ~ -leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1765 Dorf Jani Peepo, 1839 Janipebu.  C2
Jaanipeebu oli 1977–1997 Ruuga küla osa. 1684. a oli kaks sama lisanimega peremeest, all orus Tiidu Peep (Tido Peep) ja mäenõlval Tiidu Jaak (Tido Jaak). Just Tiidu Jaagu, mitte Tiidu Peebu kanti on XVIII saj tekkinud talurühm ja küla, mille nimi võiks pärineda Jaani pojapoja Peebu poja lisanimest. Külas asus XX saj I poolel Rõuge vallamaja ja küla maadel paikneb üks kolmest Rõuge kalmistust Jaanipeebu. Vrd Tiidu2. – ES
EAA.1268.1.401:250, L 244p; Rücker

Jeti`Jetti ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas (Koorküla mõis), ? 1882 Etnof, 1909 Jetti (karjamõis).  C3
Jeti on olnud Koorküla mõisa karjamõis (sks ka Jettenhof). 1920. a-tel Jeti (Jetti) talu. Küla on nime saanud karjamõisalt, nime kaugem päritolu pole teada. E. Varep on esitanud küsimuse, kas Jeti pole mitte 1624 tühjana mainitud mõisa Christoff Ettersams Guettlein järglane, kuid see on ainult oletus. 1920.–1930. a-tel tunti paika Koorküla nime all (erinevalt Koorküla asundusest, nüüdsest külast), Jeti nimi esineb al 1945. Jeti külaga on 1977 liidetud Asumõisa (Asu asundus, taluna 1684 Asso Hans), Lindsi ehk Linsi (külana 1922, taluna 1684 Lintze Hen, Lintze Hindrich) jaPikre küla. ¤ Pärimuse kohaselt olnud seal karjamõisas üks vanapreili, vrd naisenime JetteHenriette.MK
 EAA.308.2.191, L 1; EVK; Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB

Jugu-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1627 Jacko Hann, 1638 Jugo Hanny, 1684 Juggo Thom, Juggo Mick, 1765 Dorf Juggo.  C3
Talurühm ja küla, XX saj II poolel ametlikult Jugumetsa (õieti Jugumõtsa), mis ei olnud vastuvõetav, sest selle nime all mõeldi hääbunud popsiküla Jugu talude ääremaal. 1997. a-st Jugu küla. Nimi tuleb talupoja lisanimest, mis on ka Vana-Nursi Nooskaga liidetud Jugu talurühma nime aluseks (1627 Jugo, 1638 Jugo, 1684 Jocko, Jocka). Lisanime päritolu pole selge. Esmamainimise Jacko (‹ Jakob) jääb hälbivaks näiteks, Jakobist on saadud ja-, jo-, kuid mitte ju-algulisi mugandusi. Võrumaal on esinenud lisanime Juka, vrd sm Jukka (‹ Johannes) või vn Юка (‹ Юрий). Jukola talunimed esinevad Soomes peamiselt Karjalas ja põhinevad Johannese variandil Juko [jugo]. Ka slaavlastel leidub eesnime Jugo (vrd sellest saadud perekonnanimi Jugov). Tuletus sõnast jugu ’jalaseks sobiv juurpuu’ pole eriti tõenäoline.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:157, L 152p; Rev 1624/27 DL: 88; Rev 1638 I: 187; Sukunimet 1992: 146–147

Kaaramõisa [kaara`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-dõ›, varem ka *Tidrikülä Harpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Dietrich Kylla, Tuderkylla, Tüddruck, 1744 Diedrichküll, Dorf Tuder (mõis ja küla), 1782 Diedreküll, Kara mois, 1864 Hoflage Didriküll, Gesinde Karamoisa, 1922 Kaara (küla), 1970 Taheva (asund).  C3
Kaaramõisa on praeguse Taheva küla tuumikosa. 1688. a kaardi järgi on tegemist omaette maadega külaga sellel ajal juba Koivaliina mõisast eraldatud Taheva mõisas. L. v. Stryk on vastupidiselt väitnud, et 1688 kuulus Diderküll kokku Koikkülaga. XVIII saj peeti mõisat (Didriküll) enamasti omaette mõisaks, kuigi omanikud olid Taheva ja Koikkülaga samad. XIX saj taandus Kaaramõisa Taheva mõisa kõrvalmõisaks. Segadust nimedega suurendab asjaolu, et XIX saj on antud ühele põlistalule mõisa lähedal Kaaramõisa nimi. Seda talu on XVII saj nimetatud Küüdreks (Ködder) ja XX saj rahvapäraselt Kaara-Andri taluks. Kaara karjamõisas paiknes XIX saj lõpul Kaara hobupostijaam. Kõrvale tekkis koos raudtee tulekuga Taheva raudteejaam (1922. a kaardil Ст. Тайвало, eesti keeles peale kirjutatud Kaera). 1922 veel Kaara nime all, muutus asula raudteejaama ja pärast Teist maailmasõda asutatud Taheva metsapunkti järgi Taheva asundiks ja 1977 nimetati Taheva külaks. Kaara kõrtsi hoones (1826 Karamöisakörtsi perre), hiljem otse selle kõrval paiknes XXI saj alguseni Taheva metskond. Kaaramõisa nime aluseks võib olla kadunud lisanimi, kuid nimi võib tulla ka pilkelisest võrdlusest mitte päris mõisa ja kaera kui kergekõluja vilja vahel. Selliseid pilkenimesid on väikestele mõisatele mujalgi antud. Hääbunud nime *Tidrikülä tähendus pole selge. Kirjapiltide järgi otsustades võiks aluseks olla saksapärane mehenimi Dietrich, kuid see võib olla ka rahvaetümoloogia. Vrd Taheva. – ES, MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.3.170:83, L 81p;  EAA.2486.3.243, L 8; EAA.1295.1.754:135, L 132; EVK; Hupel 1774–1782: III, 294–295; KNAB; Stryk 1877: 233

Kaaratautsa [kaaratautsa] ‹-le›, kohalikus pruugis Kaarataudsa-lõ ~ -`tautsa›, rahvakeeles ka Kaaravadsa-lõ ~ -`vatskaRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1684 Roppa Carsten, 1688 Raube Kerstena Hindt, 1765 Dorf Kara Tautsa, 1796 Kara-Tautsa oder Kara-Watsa.  C2
Kaaratautsa oli 1977–1997 Jaanimäe küla osa. 1684. a kaardi järgi elas selles kohas veel Rauba lisanimega talupoeg Carsten (või juba järeltulija). Samuti leidus mitu Taudsa (Taußa, Tautza) lisanimega peremeest selle koha kõrval Jaanimäe küla kandis. Kaara-osis Kaaratautsa nimes pärineb tõenäoliselt just XVII saj peremehe eesnimest Karsten või Kersten. Miks külanimi kujunes Taudsa ja mitte tänapäeval Kaloga külaga seostuva Rauba lisanime põhjal, ei ole võimalik öelda. Rööpnimi Kaaravadsa sisaldab samuti lähikonnas levinud talupoegade lisanime, millest on saadud Vadsa küla nimi. Vrd Resto, Taudsa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:84, L 80p; EAA.1268.1.403:228, L 195p; Roslavlev 1976: lisa 11

Kaersoo [`kaer`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kaerso`Kaerso~ `Kaersu ~ `Käärso HJnpaik (küla) Harju maakonnas Anija ja Jõelähtme vallas (Paasiku mõis), 1241 Kaeris, 1249 Caries, 1556 Kaeres, 1591 Karszo, 1688 Karis, 1691 Kariszküla, 1702 Kairsu, 1858 Kaersoo.  B4
Liideti 1977 Salumäe ja Sambu külaga. Oli al 1249 kuni Rootsi aja alguseni Tallinna piiskopi valdus. Al 1565 kuulus Jägala mõisale, kust eraldati koos mõisaks muudetud Paasikuga 1858. Nime etümoloogia tundub tänapäeval lihtne: nimes on kaer + soo, kuid see pole ilmselt õige ja nimi pole üldse liitnimi. P. Johansen võrdleb seda liivi isikunimega Kaire. L. Kettunen, kes paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda, arvab, et nimes peitub sõna karjus, karjane, mis häälikumuutuste tõttu on muutunud kujuks Kairis, Kaeris. Nimelõpu -se asemele on tekkinud -soo. Johanseni tõlgenduse kohta arvab ta, et ka liivi isikunimes peitub sõna kari liivi vaste. E. V. Saks arvabki, et nimi on tähendanud karjasesood. Pole siiski kindel, et nimes esineb sõna soo, ka Kettuneni etümoloogia tundub olevat kunstlik. ¤ Kaerso old enne Kärsu küla. Lugu old nii. Jägala mõisnikkude pidulauas üks preili on kogemata pieretand, aga üks ärra võtt selle süi oma piale. Tänuks, et ta selle alva as´sa oma süiks võttis, kinkind preili isa talle küla. Seda küla akati üidma Kärsu külaks. Iljem muudeti se nimi viisakamaks: Kaerso küla. (1949)MJ
BHO: 164; EO: 195–196; Joh LCD: 392; KN: 1949; LCD: 45v; LUB: I, 206; Saks 1974: 37

Kaliküla2 [kaliküla] ‹-`külla ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kunda mõis), 1241 Kaligalæ, 1359 Kallighalle, 1430 Kaligal, 1521 Kalligel, 1583 Kalieküll, 1586 Kalliel, 1615 Kalliala kylla, 1796 Kalliküll, 1844, 1871 Kallikül, 1922 Kali, 1931 Kalliküla.  C2
Kaliküla kuulus kuni 1583 Wrangellite suguvõsale, seejärel Tatruse mõisale. Ajavahemikus 1739–1744 müüdi Kaliküla Kunda mõisale (VNg), küla jäi aga endiselt Haljala kihelkonda. L. Kettuneni ja V. Palli järgi tuleb külanimi isikunimest *Kalli : *Kallin. M. Joalaid ei pea seda aga tõenäoliseks, sest osa varasemaid kirjapanekuid ja nime praegune ametlik kuju on Kaliküla, mitte Kalliküla. Nime päritolu jääb lahtiseks. Vrd Kaliküla1, Kiviküla2. – MA
EO: 53; ERA.T-6.3.1120; Joalaid 2013a: 60; Joh LCD: 396–397; KNAB; Mellin; PTK I: 51–52; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Kalli järv Võnjärv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1684 Kalli Jerwe, 1796 Kalli S., 1826 Der Kallijärw oder kastersche See, 1839 Kalli See.  C1
Soostunud kallaste ja mudase põhjaga järv asub Emajõe suudmemadalikul Perävalla soos 6 km Praagast lõunas. L. ja I. Rootsmäe seovad kahtlevalt järvega ka 1627. a kirjapaneku Lechte Jerwe. Järve läbib Kalli jõgi (1812 Kalli Jöggi, 1817 Kalli ma Jöggi ~ Kallima-Jöggi, 1839 Kalli Jöggi). Jõgi on olnud ka nimedega Tanni, Poltra ja Sitapäälne ~ Sitapäälitse jõgi. Eelkõige on Kalli jõgi see osa jõest, mis väljub Kalli järvest. Samas on Kalli kõrts (1814 Kally Krug, 1839–1841 ja 1874 Kalli Krug), mida J. Simm seletab muistse isikunimega Kalli. Kõrtsinime puhul oleks see sobiv, tundub aga, et vähemalt järvenimi on vanem, seega on kõrts saanud nime pigem järvelt. Isikunimi järvenime alusena on võimalik, aga siiski mitte väga sage.MJ
ENE-EE: IV, 256; Mellin; Rootsmäe 2016: 201; Rücker; Simm 1973: 37, lisa 38; Simm 1975a: 185; Tartumaa 1925: 485

Karinõmme [karinõmme] ‹-`nõmme ~ -leMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Karrinöm, 1500. a-tel Cargenorme, 1534 Kargenym, 1688 Karrinem (mõis).  B3
Karinõmme mõis on rajatud XVI saj lõpul või XVII saj alguses, hiljem oli ta Oidrema mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Tänapäeva nimekuju järgi oleks lähteks kari : karja, varasema -nurme on asendanud -nõmme. Kui oletada, et esimestes kirjapanekutes tuleb lugeda g, mitte j, siis võiks lähtekohaks olla ka kare : karge ’rohumaa’.MK
Bfl: II, 935; BHO: 189; EM: 86; Läänemaa 1938: 271; Stackelberg 1926: 221; Stackelberg 1928: 224

Karste [`karste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Karstõ-lõ, -n~ `Karsti ~ `Karst`mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Karstemois, 1582 Karstmoiza, 1638 Karstakyll, Karstamoysa, 1685 Karste moisa, 1783 Karstimoisa, 1798 Karstemois.  B2
Millal Karstesse mõis asutati, pole teada, kuid hiljemalt Poola ajal on küla olnud eraldi läänistatud. Poola ajast pärineb ka kokkukuuluvus Valgjärvega, erinevalt naaberküladest Kaagverest ja Jõksist (Hoboalast), mis kuulusid kokku omavahel. XVII saj lõpust oli Karste omaette mõis, 1843 müüdi Erastvere ja Kooraste omanike kätte ning kuulus seejärel XX saj keskpaigani ka Kooraste valda. Karste küla alla kuuluvad nii põlistalud kui ka mõisaasundus. Ametlikult oli Karste 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nagu nähtub kirjapanekutest, on Karste nime kogu aeg kasutatud kahte moodi, ste-lõpulisena ja väljajättega st + mõisa. Nime aluseks on vana ste-lõpuline külanimi. Karsti nimevariandis peaks i olema juba mitmusevormis nimele topelt lisandunud mitmuse tunnus. Karste nime kolmas välde peaks näitama, et nimi on lühenenud. Kas kadunud on sisetäishäälik i (vrd Kariste, Karistvere, Karilatsi) või mõni muu täishäälik või mitu häälikut, ei saa kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on Karste nime kokkukuulumine kari-alguliste nimedega. Juhul kui sisekadu pole olnud (ürikud selle toimumist samuti ei näita), võib nime aluseks pidada mingit keskaegset isikunime, vrd alamsaksa Karsch [karsk], Joh. Karsche. Võru keele karss ’härmatis’ ei sobi nime aluseks, sest siis pidanuks 1638 olema *Karsakülä, mitte *Karstakülä (Karstakyll). Vrd Karilatsi1, Vana-Kariste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:98, L 185; Mellin; PA I: 87, 252; Rev 1638 I: 7; Stryk 1877: 215; SK I: 86

Karula2-sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Karrol, 1241 Carola (küla), 1402 Karuol (küla), 1461 Karuel, 1467 Carrull, 1583 Carolby (küla), 1871 Karrol (mõis), Karola (küla).  A2
Karula mõis esineb kirjalikes allikates esimest korda 1499, Karula mõisnikku on mainitud aga juba mõnikümmend aastat varem. E. Tarvel oletab, et Karula mõis pärineb XV saj keskpaigast. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadele Karula asundus, mis liideti 1977 Karula külaga. Et varasemates nimekujudes esineb sageli v (ka u hääldus v-na), siis nii L. Kettuneni kui ka E. Tarveli järgi ei tulene Karula küla nimi mitte sõnast karu, vaid mõnest karva-tüvelisest muistsest isikunimest, näiteks *Karvoi ning küla algne nimekuju on olnud *Karvala või *Karvola. Karula kõrval oli hiljemalt XV saj-st olemas Iilpalu küla (1499 Idelpalla, 1726 Hilpallo), mis XX saj alguses Karula külaga kokku kasvas, moodustades selle lõunaosa. Vrd Karula1. – MA
BHO: 191; EO: 74; Joh LCD: 408–409; ENE: IX, 111; KN; Mellin; Schmidt 1871; Särg 2007: 169; Tarvel 1983: 25, 46–47, 104–105

Kastmekoja [`kastmekoja] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kastmõkoda-`kotta~ `Kastmõ`kua ~ `Kastmõkülä ~ `Kastmõ, rahvakeeles ka Sousti Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1582 Kastmut, 1627 Kassmah, 1714 Kastmakoast (seestütlev), 1744 Kasmakodda, 1796 Kastmakodda, 1923 Kastmekoa.  C3
1582 kuulus Vana-Kastre mõisale, 1627 Mäksa alla. J. Simm oletab, et kui a nime varasemate kirjapanekute algusosa lõpus on ebatäpsus, siis algusosa oleks kaste : kastme, mis ei sobi aga tähenduslikult. Kui koda on hilisem lisand, siis on nimes Kastme ~ Kastma ehk kokku sulanud kaste + maa, mis sobiks hästi koha asukohaga madalatel maadel. Esimene Simmu etümoloogia ei tule vist arvesse, sest vaevalt on tegemist märkimise ebatäpsusega, kuna a on nime algusosa lõpus enamikus varasemates kirjapanekutes. Teine etümoloogia on võimalik, koda : koja (murdes kua) liitubki nimele alles XVIII saj kirjapanekuis ja siis ka mitte kõigis. Tähelepanuväärne on aga see, et külanimi esineb rahvapäraselt nimetavalisena, seda kuni tänapäevani välja.MJ
Mellin; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 54; Rootsmäe 2016: 631–632; Simm 1973: 38, lisa 39–40; Simm 1977: 111–112; ÜAN

Kauksi1 [`kauksi] ‹`Kauksi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kaukse Iisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas, mõis, 1543 Kauks (küla), 1630 Kaugaschi; vn Каукс, Ка́вказна.  C3
Kauksi mõis on eraldatud Kiiklast, Maidlast ja Liigvallast ajavahemikus 1782–1795, 1726 on Kauksit veel mainitud rannakülana Aidu mõisa all. XX saj küla, 1970. a-tel asundus, al 1977 uuesti küla. Nimi kuulub si-lõpuliste külanimede hulka, mis on kujunenud se- : ste-listest sugunimedest ja milles -si ees on muistne isikunimi, vrd Kaukka, Kaucko, Kauken. Nimi põhineb läänemeresoome tüvisõnal *kauka (sõnale on esitatud nii soome-ugri kui ka germaani etümoloogia). Vanem lähedane külanimi on olnud Kursi khk-s (1433 Caukes, 1627 Kaugsi kuell), selle lähtekohana on V. Pall näinud samuti isikunime. Oletades, et Iisakus on räägitud kunagi soomepärast murrakut, on XVII saj üleskirjutuse põhjal pakutud nime aluseks sm kaukainen ’kauge’ põhjendusega, et küla asus mõisast kaugel (R. Aunap). Eesti murretest ei ole 2. silbis a-ga varianti tähenduses ’kauge’ registreeritud, kui mitte arvestada Kuusalu üksikteateid määrsõnadest kaugale, kaugal, kaugalt. Isikunimeline lähtekoht on siiski tõenäolisem. Vrd Kaugatoma, Kaugu, Kauksi2. – MK
BHO: 202; EAA.308.2.2; EES; EMS: II (10), 858; LGU: I, 271; Moora 1964: 42; PTK I: 62; PTK II: 85–86; Rev 1624/27 DL: 16; Rev 1725/26 Vi: 159; Stoebke 1964: 36

Kavilda-ssePuhpaik ja ürgorg Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas, mõisad, sks Alt-Kawelecht (Vana-Kavilda mõis), Neu-Kawelecht (Uue-Kavilda mõis), 1495 Cawelecht (mõis), 1584 Kavlicht (mõis), 1782 Kawelti mois.  A2
Ürgorus voolab Emajõe lisajõgi Kavilda ehk Soova jõgi. Vana-Kavilda mõis on rajatud enne 1495. Uue-Kavilda (1782 Wastne Kawilda ~ Kawelti mois) ehk Aru mõis eraldati vahemikus 1744–1751. Vana-Kavilda mõisa maad tükeldati 1868 ja rajati ↑Mõisanurme küla. H. Neus, M. J. Eisen ja P. Johansen oletasid nimepaari JõelähtmeJegelecht põhjal, et kohanime järelosa sisaldab osist läte ’allikas’. Kohanime algusosa on enamik uurijaid ühendanud mõne müütilise olendiga. H. Neus seostas selle soome haigusjumalaks ja põhjala valitsejaks peetud Kave nimega (tegelikult sm kave ’naine; ema; tüdruk’, ee kave ~ kabe ’naisterahvas’). M. J. Eisen tuletas kohanime varasemaks kujuks *Kaavelä(h)te tähenduses ’tondiläte’. L. Kettuneni oletused on vastuolulised. Ta pidas Kavilda nime päritolult ebaselgeks, kõrvutas seda ebaledes kaval-sõnaga ega seostanud saksakeelse nimega. Tegelikult lähtub viimane eestikeelsest. Seevastu nime Kawelecht seostas Kettunen kohanimedega Kaava, Ka(a)vastu, Kaave ning sõnadega lume kaaved ’sadav peenike lumi’ ja leht : lehe, välistamata kohanime võõrkeelset päritolu. Õhukese lumega kõrvutamine ei tundu usutav. Teisal ühendas Kettunen nime Kawelecht oletamisi sõnaga kaave ’kummitus’ ning seostas ettevaatlikult soome kohanimega Kaavi. Viimast peetakse siiski saamipäraseks. E. Pässi oletus, et Kavilda varasem kuju oli *Kaugelätte, pole häälikuliselt vastuvõetav. Pigem võiks kõne alla tulla *Kavvõ+lätte, nagu pidas mõeldavaks E. Saar Kavõldi puhul. Käsitletav kohanimi võib olla ühist päritolu teiste Kaav- ja Kav-alguliste nimedega, kuid tingimata mitte kõigiga. Vrd Kaave, Kavastu, Kavõldi. – EE
Bfl: I, 270; Eisen 1924b: 144–146; EM: 95, 150; ENE-EE: XII, 206; EO: 29, 46, 267–269, 329; Hupel 1774–1782: III, 266, 279; Neus 1852: 909; PA I: 125; Päss 1924: 31; SPK: 121; Tartumaa 1925: 366; Wd

Kavõldi-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Kaveldi Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1796 Dorf Kawwelde, 1839 Kaweldo, 1909 Kawweldi.  C3
1684. a kaardil on Kavõldi kandis üksainus teistest selgelt eraldi paiknev talu Kauro Peter. Selle nime taga võiks olla siirdlane põlisemast Kauru talust praeguses Viitina külas. XVIII saj tekkinud Kavõldi nime päritolu pole selge. Võimalik on Kavildast siirdunud talupoja lisanimi (vrd sks Kawelecht), kuid ka teistest taludest kaugel asumise motiiv on usutav (*Kavvõ+lätte vms). Kavõldiga on 1977 liidetud Orumõisa (1970 Oru) küla.ES
BAL: 696; EAA.1268.1.403:442, L 390p; Rücker

Keema-le›, kohalikus pruugis-lõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Vaabina mõis), 1638 Keema Paap, 1723 Kähma Mert, Kähma Jahn, 1762 Kema.  A1
Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil. Talupoja lisanimi ja talunimi on olnud kasutusel pikka aega külas, mille nimi oli *Lendlä või *Ländlä (1582 Liandla, 1592 Landla, 1762 Lendla, 1805 Laendla). 1737 valmistatud XVII saj kaardi koopia näitab talukohta Kima Paphe praeguste Liiva talude kohal. Tõenäoliselt ongi seal tegemist sajand varem mainitud Keema Paabu algse talukohaga, praeguste Keema järvede kaldal on Keema nimi talunimeks kinnistunud XVIII saj. Keema nime ajalooga võib oletamisi siduda juba 1592 mainitud talupoja Kewa Jan. Nime avavaks võrdluseks sobib soome perekonnanimi Kiema. Lähteks oleva sõna vanem kuju on *keema : *keeman, mille võrupärane hääldus peaks olema arenenud kujule *kiim : *keema. Nimetava vorm oleks siis sarnastunud sõnaga kiim : kiima, aga kiema on soome murrete andmetel peaaegu vastandtähendusega sõna: vedeliku pinnale moodustunud kile või vaht, kurvameelsus, vimm, tundetus, apaatsus, peapööritus või sügav purjusolek. Selline hangumise-seiskumise tähendusväljal töötav sõna võiks olla talupoja lisanimena täiesti mõeldav. Keema lisanime puhul tuleb võrdlusena kõne alla ka vene Kima (Kима), mugandus eesnimest Jevdokim, mis on andnud Ida-Soomes Kiima-algulisi perekonnanimesid (ka Võrumaal nt Kiimask ~ Kimask). Kuid pole lihtne leida põhjust, miks mõni Kiima-nimi oleks pidanud läbima muutuse iiee. Keema järvedest põhja pool paiknevaid talusid on nimetatud ka Kõrbjärve külaks (1638 Korbejerwe kyllo). Keemaga on 1977 liidetud Hindriku küla (1922 Hendriko). Vrd Keemu. – ES
EAA.1270.1.264:57, L 57; EAA.567.2.564:3, L 2p;  LVVA.6828.4.467, L 1; PA I: 84; PA II: 442; Rev 1638 I: 53; RGADA.274.1.174:571, L 565p; Sukunimet 1992: 196–197

Keeni`Keeni ~ -sseSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Könhof, 1551 Kehn (mõis), 1582 Kien (küla), XVI saj Kehn, 1638 Kähn, Känemoyse, 1782 Könenhof, Köhnenhof, Köni m, 1826 Könhof, Könenhof, 1909 Könhof, Keeni m (mõis).  C3
1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id muudeti külaks, enne 1977. a oli kaks nummerdatud küla. Keeni asundiks nimetati 1970. a-tel Keeni raudteejaama asulat, 1977 liideti see Lota külaga. M. J. Eisen on oletanud, et mõisanimes sisaldub Saksamaa kohanimi. Vald nimega Köhn asub tõepoolest Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal ja see nimi on ilmselt mõjutanud Keeni saksakeelseid nimekujusid, sest ö-ga nimekujud tekivad alles XVIII saj, varasemad on olnud ä-ga. Mõisanime aluseks on siiski eesti külanimi, nagu on arvanud ka K. Uustalu. 1582. a üleskirjutuses võib näha nimes lõunaeestile omast häälikute kõrgenemist: Kiin (nimetav) : Keeni (omastav). Nime aluseks ei saa olla kiin : kiini ’kärbselaadne putukas’ ega mitte kiin : kiini ’teatud terariist’, sest nendes sõnavormides ei toimu häälikute kõrgenemist ega madaldumist. Nime võiks võrrelda Põhja-Saksamaalt pärit perekonnanimedega Kiehn või Kiene, mis on mugandused naisenimest Kuningunde. Kiehn võib pärineda ka sõnast Kien ’tõrvas’. Saksa perekonnanimena esineb veel Köne, mis on Konradi mugandus. Keeni nimi jääb hoolimata toodud võrdlustest hea seletuseta.MF
Bfl: I, 1365; Bienenstamm 1826: 293; Eisen 1926: 193–202; Hupel 1774–1782: III, 290–291; Lexikon der Familiennamen 2008: 339, 355; Ligi 1961: 361; PA I: 71; Rajandi 1966: 98–99; Rev 1638 I: 21, 27; Surname 2013: Keen; Uustalu 1972: 67

Kehra viipenimi. Kohamärk osutab Kehra paberivabriku suitsevale korstnale.
Kehra2 [II v] ‹`KehraHJnlinn Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Kedder.  B4
Kehra mõis rajati vahemikus 1620–1637. Ei saa väita, et mõis oli kohe alguses Kehra, nagu võib välja lugeda entsüklopeediast. 1637 oli mõisa nimi *Karukse (Karrokas), talle kuulus vaid Kehra küla (Keddar) üheksa taluga ja Kehra veski (Keddar Wesky). 1564–1565 oli sel alal Kehra küla ja veski (Kedder by, Kedderquarn), *Karukse veski (Karockas quarn) ja *Janaka küla (Janakas by). Veskit on mainitud ka 1586 (Karcka ~ Karcks ~ Karcke). 1620 on veskid olnud nii *Karukse (Karokas) kui ka Kehra (Kädder), Kehra küla (Käddere by) 13 adramaast on tühi olnud 12½. Veel 1665, kui A. Torstenson müüs maatüki koos talupoegadega, oli loetelus Karrock veskiga, Janneck, Kedderwesch, Kilter (talu) ja talukoht Reitewahhe. Mõisakompleks on tänapäeva linna südameks. 1876 ehitati siia raudteejaam, 1920. a-tel ja 1930. a-te alguses suvilaid. Mõisasüdame ja jaama juurde tekkinud alevik tunnistati suvituskohaks 1933. 1936–1938 ehitatud sulfaattselluloositehasega muutus Kehra töölisasulaks, millest sai alev 1945. Linn on Kehra a-st 1993. Liitumisel Anija vallaga 2002 sai vallasiseseks linnaks. Kehra mõisaga seoses on mainitud Karukse ja Jaunaku nime. 1688. a inkvisitsioonikirjelduses on kõneldud kolmest põllulapist, millest ühe asukoht 1692. a kaardi järgi oli mõisast edelas (Karocksland), kahel kirdes (Jaunack). Nende nimede nüüdiskirjaviisis kujudest on Karukse mõeldav, Jaunaku (1615 Jannikkas, 1680 Jaunick) tekitab kahtlusi. See on pigem *Janaka, *Jannaka või *Jaunika, kusjuures -s esmamainingutes jääb selgitamata nagu kogu nimigi. Nimi on a-, mitte u-tüveline, Jaunaku rekonstruktsioon pärineb ilmselt H. Gustavsonilt, kes järeldas seda üksikvariandi Kedder eller Jaunack järgi. Kehra linnaosad on Kehramõisa (linna süda), Põrgupõhja keskusest läänes raudtee ääres, Uusasula lõunas (tekkis seoses paberivabriku laiendamisega 1950. a-tel), Vanaasula põhjas (tekkis koos paberivabriku rajamisega 1950) jaÜlejõe (rajatud 1920.–1930. a-tel suvilapiirkonnana jõekääru). Vrd Kehra1. – MJ
Almquist 1917–1922: 290; Bfl: II, 735; BHO: 208–209; ENE-EE: XII, 210–211; Gustavson 1985: 3; Kehra 2014: 47–52, 64–68; Rev 1586: 95

Kiili-leJüralev Harju maakonnas Kiili vallas (Kurna mõis, Sausti mõis).  C4
Kiili muudeti 1977 alevikuks, 2008 aleviks. Nimi on pandud Kiili kõrtsi (1844 Kili), varasema Kiili pere (1782 Kuily Jürri) järgi, selle lähteks on olnud talupoja lisanimi. Soome perekonnanime Kiili on peetud rootsi laenuks (rts kil ’riba, siil(u)’) või ladina isikunime Virgilius mugandiks. Varasem nimi kuni 1977 oli Veneküla (1798 Wen̄ekülla), nimetatud selle järgi, et pärast Põhjasõda asus sinna elama venelasi (revisjonides kajastuvad al 1782. a-st). Varem kuulusid Veneküla maad Lähtse küla alla. ¤ Keiser Peeter I ajal olnud kord vürst Menšikov Eestimaa kuberneriks, tema toonud Sise-Venemaalt Moskva ja Jaroslavli kubermangust oma mõisadest vene talupoegi Saustisse ja Kostiveresse. Saustis on Vene küla ja mõnede vene nimedega talud ja saunad. Ka inimestel vene liignimed, kuna nüüd inimesed kõik eestistatud on. Aastat 30 tagasi oskanud veel vanemad inimesed vene keelt. Praegu enam mitte keegi. (1914)PP
KM: E 49020 (3) – 1914; Mellin; Schmidt 1844; Sukunimet 2000: 220; Tärk 2010: 7, 62

Kiisa4-le›, kohalikus pruugis Kiisakülä Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Kyse Hanns, 1638 Kiess Hans, u 1685 Kißa, 1757 Kisa.  B1
Liideti 1977 Holvandi külaga, 2017 uuesti lahutati. Kiisa Hansult nime saanud talust Vanakülas kujunes talurühm XVII saj lõpus. XIX–XX saj nimetati seda külaks. Et küla paikneb Kiisa järve kaldal, siis võib talupoja lisanime aluseks olla kalanimetus. Võimalik, et *Kiisajärv on koguni algne järvenimi. Kalanimetuse seos on kohalike elanike teadvuses püsinud hiljemgi, ühe Kiisa külaosa nimi on Kusõkurm, sõnast kusk : kusõ ’kiisk’. Vähem tõenäoline, kuid mitte võimatu on, et ka Vanaküla Kiisa nimi on kalanimetusest sõltumatu lisanimi, kunagine eesnimi Kies, Kys. Küla kirdepoolne ots on Jõngoranukk. Vrd Kiisa2. – ES
EAA.308.6.332:2, L 1p; EAA.3147.1.172:45, L 37p; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 144; Saar 2008: 141

Kiivera-le›, kohalikus pruugis `Kiivra, kohalikus pruugis varem ka `Kiira Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Lauka mõis), 1564 Urbas Kyvviwarre, 1565 Wrbanus Kiwiuar, Thomas Kiffuiwara, 1664 Kiwiwahre Jürgen, 1811 Kiwwerre, Kiwwarro.  C2
Kiivera oli pärast 1940. a-id liidetud Puskiga, ent taastati 1997 omaette külana. Tuleks ühineda L. Kettuneni ja L. Tiigi oletusega, et nime lähteks on sõnad kivi + vare, vähemalt mingil ajal on need nime aluseks olnud. L. Tiik esitab ka võimaluse kivi + vaar : vaara (sm vaara ’küngas, mägi’), mis oleks enam hüpoteetiline, kuid mitte võimatu, pidades silmas külanime 1565. a üleskirjutusi. Hüljata tuleb P. Ariste pakutud kiive + aru.MK
Ariste 1938b: 33; EO: 168; HK: 81–82; Tiik 1966: 553; Tiik 1969b: 534

Kimalasõ-sse ~ -le›, kohalikus pruugisKima`lastõ ~ -lõ›, kirjakeeles varem Kimalase Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1627 Kywalehm, 1630 Kiwalar Iwan, 1638 Kimala Iwan, 1688 Kimblas, 1782 Kimalasse Petri Tannil, 1820 Kimmalasse (küla).  B4
Hajatalust tekkinud külas oli 1688 kolm sama lisanimega poolemeest. Kimalasõ nime varasemate kirjapiltide puhul võiks kahelda, kas pole mitte tegemist ümberkirjutusveaga (mw). Kahtlemisi võiks nime mainimiste ritta asetada ka 1588. a nimekuju Han Kiwakow. Võiks arvata, et külanime aluseks olev talupoja lisanimi pärineb sõnast kimalane. Kindel see pole, sest selline lisanimi oleks kogu Võrumaal ainukordne. Et kuni XIX saj-ni ei esine kirjapiltides mm-i, võib oletada, et nimi hääldus varem pika i-ga. Sellisel juhul oleks nime väga hea võrrelda vana karjalapärase perekonnanimega Kiimalainen, mis pärineb õigeusu ristinimest Jevdokim (kreeka Ευδόκιμος). Aluseks olnud vene hellitusvorm Кима võib pärineda ka eesnimest Joachim, vn Jakim. Tõenäoliselt on sama päritolu ka mitmed Ida-Eesti Kiima talunimed.ES
EAA.1865.2.141/2:23, L 22p; EAA.1271.1.224:171, L 757; Petrovskij 1966: Иаким; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 168; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 197

Kirila-sseTürküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Mündi mõis), 1591 Kiriola (küla), 1615 Kirla, 1796 Kirila.  B1
XVII saj algul kuulus küla kroonule, hiljem on olnud Mündi mõisa järgi. 1977–1997 oli jaotatud Kriilevälja ja Mündi vahel. Kirila nime algusosa liite -la ees on tõenäoliselt väga vana isikunimi või selle osa, vrd XIII saj isikunimesid Kyrianus, Kyriawanus.MK
EAA.1.2.938:32, L 31; EAN; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:461, L 19; Stoebke 1964: 38

Kobilu-sse›, kirjakeeles varem ka Kobiluse Puhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis), 1495 dorp to Kobelisz, 1627 Koblitz, 1796 Kobbilius, 1839 Kobbila; sks Kobbilo (karjamõis).  A2
Karjamõisa kohta on teateid XIX saj II poolest. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnadega kobima, kobisema, sm kopelo ’kohmakas’ jt, eitamata seejuures halvustava sisuga isikunime võimalust. Vanemad kirjapanekud võimaldavad oletada kohanimevariante järelosistega -la või (-line :) -litse, võib-olla ka -ste. Liited toetavad kohanime isikunimelist algupära (vrd XV saj Kopoi). Kobiluga liideti 1977 osaliselt Karjalepiku küla. ¤ Vanasti Kabeliküla, oli olnud varem surnuaed, surnuluud tulevad välja, sakslased muutsid – Kobilu (1958).EE
BHO: 160; EM: 95, 153; EO: 115, 116; KN: 1958; LGU: I, 596; Mellin; Rev 1624/27 DL: 143; Rücker; Stoebke 1964: 166

Koemetsa [`koemetsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Koemõtsa-`mõtsa›, kohalikus pruugis varem ka `Koojmõtsa Krlküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vana-Antsla mõis), 1688 Kuimettz Markus, 1782 Koja Metza Jann, 1795 Koemötsa Jaan.  A3
Külanimi on tekkinud talu ja talurühma nimest. Samas kohas on talu olnud ka 1685. a kaardil. Juba 1419 mainitakse dokumendis Kumetze küla Saru vakuses, kuid pole päris selge, kas tegemist on Koemetsa esmamaininguga. *Koemõts on olnud viljelusala, mitte otseselt metsa nimi. 1782. a nimekuju viitab sõnale koda : koja, kuid see sõna pidanuks kohaliku keele päraselt andma nime *Kuamõtsa, vrd sagedad nimed Kuamägi, Kuasuu. Vrd ka sõna koi (putukas) e-liselt käänduv variant kohi : kohe (Har). Koemetsaga on 1977 liidetud ↑Arukülä ja Järve (Har, 1970).ES
EAA.1865.2.130/1:58, L 57p; EAA.1865.2.130/10:53, L 53;  EAA.308.2.88, L 1; LGU: I, 208; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:558, L 563p

Koidula1-sse›, kohalikus pruugis-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Raakva nulk), 1945 Koidula, 1948 Койдула.  A1
Asula, mis kujunes Matsuri küla maale Riia–Pihkva raudtee (valmis 1889) peatuse juurde. Rahvusromantiline nimi Koidula pandi raudteepeatusele, kui valmis Tartu–Petseri raudteelõik (1931). Raudtee sõlmpunkti juurde kujunes 1940. a-teks väike küla. Tänaseks on see suuresti tühjenenud, kuid küla juurde ehitati 1990. a-tel Koidula piiriületuspunkt ning hiljem veidi kaugemale uus sama nimega raudteejaam (valmis 2011). Viimase rahvaloenduse (2011) andmetel ei elanud külas mitte ühtegi püsielanikku. Vrd Koidu1, Koidula2. – AK
NL TK 25; RL 2011; SeK: 44; Uuet 2002

Koila2 [`koila] ‹-sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Koil, 1241 Kogelæ (küla).  A4
Mõisat on mainitud 1528 (Koeygell). Mõis ja küla asuvad kahe jõe, Salla jõe ja hilisema Koila peakraavi vahelisel kõrgustikul. 1726 on Salla mõisa all mainitud küladena Lay Koyl ja Koyl. *Lai-Koila võeti mõisamaaks ja küla pillutati laiali. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale Koila asundus, mis 1970. a-teks oli külaga liitunud. Võimalik, et nime XIII saj üleskirjutuses väljendab g sulghäälikut, mitte j-i. Sel juhul võis la-liitelise külanime algusosa lähtuda isikunimest, vrd Kogge, Koggi. Vrd Koila1, Koila3. – MK
Joh LCD: 438–439; Rev 1725/26 Vi: 220

Koiva1, kohalikus pruugis ka Koiv ~ Koova (Har), Kᵘoju ~ `Kuova (Lei), Koeva (San), Kuiva (Se, Vas)jõgi Eestis ja Lätis, läti Gauja, 1224–1227 Coiwa ~ Coiwe, 1226 Thoreda, 1248 Coiva; sks Treider Aa, die Livländische Aa.  B3
Koiva on Läti kõige pikem jõgi (452 km), millest 22 km ulatuses on see Eesti-Läti piirijõgi. XIX saj uurijad on olnud seisukohal, et nimi tuleneb eesti sõnast kõiv ’kask’, mis on Salatsi liivis küu, Kuramaa liivis kõuvõ ja kȭvaz. See seletus ei ole tõepärane sõnade tüvevokaali tõttu, milleks on enamasti o või u. Veel on pakutud, et nimes võiks sisalduda sõna koib ~ koiv : koiva ja sel juhul oleks tegemist võrdlusnimega (jõgi nagu koib maastikus, mille kaldaid mööda sai jalgsi käia), ent Koiva on veel üsna hiljuti olnud parvetatav jõgi, nii pole olnud põhjust selle kaldal jalgsi matkata. V. Reiman on arvanud, et kuna rahvalauludes esineb nimevariant Kuiv, on tegemist „kuiva“ jõega. Koiva on suhteliselt suur jõgi, mis ei kuiva päriselt ära mitte kunagi, seetõttu ei ole „kuiva“ motiiv usutav. Läti uurijad on nime aluseks pakkunud leedu sõna gaujá ’kari, rahvamurd, hunnik’ või läti govs ’lehm’ vms, ent ükski seletus pole piisavalt põhjendatud. Mitmed uurijad peavad kõige tõenäolisemaks seletust, et läti Gauja võiks tuleneda indoeuroopa tüvest gou- ’kisendama’ ja viidata häälele, mida jõgi teeb. W. Schmid toob nimenäiteid, mis esinevad nii Lätis, Leedus kui ka vanapreisi aladel ning kuuluvad Gauja nimega samasse pessa, seega võib tegu olla muinaseuroopa või balti tüvega. Schmid võrdleb Gauja nime saksa sõnaga Gau, mis tähistab harilikult piirkonda orus vee ääres ja võib olla germaani keeltes substraatne sõna. Kohanimede põhjal võiks selle tähendus olla ’maajõgi või jõgi, mis viib orgu asulate juurde, kuid pole liikumisteeks kuhugi kaugemale’. Muistne nimeandja võis ehk võrrelda Koiva (Gauja) jõge lähedal oleva Väina jõega, kuivõrd Väina on muistne tähtis veetee, Koiva aga lihtsalt sisemaale viiv jõgi. Igatahes pole Koiva nimi läänemeresoome päritoluga, sest P. Kallio arvates on algbalti *gaujā omapärane tuletis ja algläänemeresoome *koiva on laen sellest. Saksa traditsioonis on jõenimi Aa (= Skandinaavia å) tähistanud lihtsalt mingi piirkonna suurt jõge, Koiva puhul Liivimaa kõige suuremat jõge. Nimevariant Treider Aa ja teised sarnased kujud viitavad Turaida linnusele.MF
Bušs 2003: 27–29; ENE-EE: III, 123; HLK: 62; Kallio 2015: 38–48; Kluge 2002: Gau; KNAB; Koivulehto 1986: 170; LGU: I, 4, 19; Reiman 1916: 25–32; Schmid 1998: 145–153

Koolimäe [kooli`mäe] ‹-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1671 Kolimah (rannaküla), 1699 Kohlma, 1871 Kolimae, 1897 Колимя.  C1
Väike hajaküla, mille talusid on ka Natturi küla alla loetud, ilmub esimest korda kirjalikesse allikatesse 1671. E. Tarvel on arvanud, et nimi tuleb tõenäoliselt looduslikest tingimustest, mitte kooljast ega koolist. Koolimäe juures on nii koolme- ehk ojast ülekäigu koht kui ka koolu ehk mere- ja ojaäärne lodu. Alles XIX saj algusest tekib nimesse -maa asemel -mäe, mille ümberkujunemist võib sealne kõrgendik mõjustanud olla.MA
Bfl: II, 785;  EAA.1.2.C-IV-121; ERA.T-6.3.553, L 1; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 75, 82

Korijärve [korijärve] ‹-leKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Sangaste mõis), 1582 Korrigerwe, 1601 Korieff, 1627 Kurritz kuella sonsten Kurrijerw, 1638 Korri Jerw, 1718 Korjerwe külla.  C1
Põlise küla nimi on saadud järvenimest Korijärv (1627 Korri). Tänapäeval tuntakse järve kohapeal Koosa järve nime all Koosa talurühma (küla) järgi. Kui Korijärve nimele on üldse võimalik seletust pakkuda, võiks see olla saadud muinasaegsest *Kuri-algulisest isikunimest, mitte aga keskajal levinud ristinime Gregorius mugandist *Kori, mille jaoks järve- ja külanimi näivad olevat liiga vanad. Kohalikud nimetavad Korijärve põliseid talurühmi küladeks: Jakutsi (1839 Jakutzi), Koosa (1585 Kiersten Kiest, 1601 Kersten Koss, 1638 Koesz), Kuritsõ (1627 Kuritz Jack), Matu (1839 Matto) ja Tsili (1627 Silgi Juergen, 1638 Zilli Jürgen). Tähelepanu väärib Kuritsõ, mis on põline veskikoht järve väljavoolul. Ka Tagula külas on Kuritse talurühm (küla) ja selle juures samuti järv (1627 nimega Tagola). Võimalik, et siin on lisanimeks saanud vene laensõna kuurits (курица) ’noodataoline kalapüügiriist’. Samas võib see olla ka Korijärve nime algusosast tse-liitega tuletatud lisanimi, mis tähistas elanikke. Vrd Koorküla, Kurevere5, Kurõ. – ES
EAA.1297.2.1:17, L 14 p; PA I: 69, 169; Rev 1601: 35; Rev 1624/27 DL: 154, 155; Rev 1638 I: 34; Rücker

Kose2-le›, kohalikus pruugis Kosõpääle ~ -lõ›, rahvakeeles varem Kosõ`päälne Rõualevik Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1775 Kossa oja.  C1
Koseojana on traditsiooniliselt tuntud Koreli oja keskjooksu Verijärvest ülevalpool (1775. a kaart on Rootsi-aegse kaardi koopia). XIX saj tekkisid sinna Koseoja ja Koseoru talud, Võru–Kasaritsa sellal vähem kasutatud otseteele jäi orukoht nimega Kosõpäälne. Hiljem on Kose asustusnimi enda alla võtnud Otkamäe küla, Kirepi veski ümbruse, Valgjärve ja Pappjärve kalda, kus paikneb tänane Kose alevik (kuni 1977. a-ni küla). Kose nime all tuntakse ka Võru linna servaala Taara kasarmute ja aleviku vahel. Kose nimi tuleneb oja omadustest sellel lõigul, kuid pole teada, kas see sõna tähendas koske-kärestikku tänapäeva mõistes. Rõuge ürgorg Kiidil kannab samuti nime Kosõorg ja ka seal iseloomustab seda kohta eelkõige oru suur sügavus, mitte vooluvee kärestikulisus. Siiski on kiire vool ja vee kohin neile kohtadele iseloomulik kevadise suurvee ajal. Vrd Wiedemanni sõnaraamatu kosk ’jõkke kividest laotud tamm’. Võib-olla peetigi Lõuna-Eesti Kose kohanimede juures silmas hõlpsat paisutatavust. Kossõorg Viitinas võib olla sama algupära, kuid võib olla ka saadud saksakeelsest mõisanimest Kosse. Vrd Viitina. – ES
EAA.2072.3.56a; Vene TK 42; KN; Wd

Kräsuli, kohalikus pruugis Kresuli ~ Kresuli`saar ~ Kresuli`maa Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1689 Heina Sahr el. Grääs Öen, 1807 О. Кресуль, XIX saj II poolel Kresso Laid, 1923 Kresoli; rts Gräsö, sks Grasholm.  B2
Saar moodustab Rohuneeme pikenduse meres. Püsiasustus tekkis Kräsulis 1918 Aegna saarelt. P. Johanseni järgi on saare nimi Gräsö ja sakslased nimetasid seda õigesti Grasholm (nimi esineb sel kujul juba A. W. Hupelil). P. Wieselgren seevastu arvab, et Kresuli tuleneb küll rootsi nimest, aga mitte kujust Gräsö, vaid Gräsör, kus r on muutunud l-ks. Nimi oleks seega „rohukari“ (rts gräs ’rohi’, ör ’kari’, ö ’saar’). Nime rootsi päritolu eeldab ka M. Blomqvist. Vrd Kresuli lauk (laht Leppneemes, milles Kresuli kari).MJ
Ariste 1940: 5; Blomqvist 2000: 64;  EAA.1.2.C-II-34;  EAA.854.4.777, L 1; Eesti väikesaared 2009: 62–63; ENE-EE: V, 170; EO: 104; Gustavson 1998: 44; Hupel 1774–1782: I, 358; KN; Mellin; Nerman 2008a: 21–22, 30; Viik 2010: 16; Wieselgren 1951: 182

Kumma [`kumma] ‹-sse ~ -leRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Valtu mõis), 1241 Compayas (küla), 1412 Kummes, 1441 Cumbas, 1558 Kummes.  A4
P. Johanseni järgi tekkis hiljemalt XV saj Vredenbeke suguvõsale kuulunud maal *Mõisaküla (1412 Moisenkül), millega koos on 1488 mainitud ka Kummat (Kumis). Hiljem, nt 1558, nimetati sageli „mõlemat Kumma küla“. 1705 on Rootsi-aegsel kaardil „alumine ja ülemine Kumma“ (unter Kumma, ober Kumms), neist ülemine vastab praegusele lääneharule. Teine oletus on, et Kumma külaga on kokku sulanud mitte Mõisaküla, vaid Kiiu küla (1441 Kide, 1488 Kyde), praegu talu Kumma idaharus. Kumma nime võiks ehk seletada sõnaga kumb : kumma tähenduses ’mõlemad (külad)’, kuid tõenäolisemalt soome keeles säilinud sõnaga kumpu ’kink, küngas’, kui samastada see varasema „ülemise Kummaga“. Vanimas kirjapanekus kajastub ilmselt mingi kadunud järelosa (nt oja), mis lühenemisel on põhjustanud nime III välte.PP
Bfl: I, 111, 175, 1479; BHO: 270;  EAA.1.2.C-IV-102; Joh LCD: 143; LCD: 41v

Kunksilla [`kunksilla] ‹-`silda ~ -le›, kirjakeeles varem ka Kungsilla Rõuküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Pindi mõis), 1765 Dorf Kunksilla, 1839 Kungsilla.  B3
Küla kohas oli 1684. a kaardi järgi Sika Jaagu hajatalu (Sycka Jaack). Sika külaks nimetati sellel ajal praegust Rusima küla. Loodusnimest Kunksild saadud talurühma ja küla nimi kinnistus XVIII saj. Nimed Kungi ja Kunga on Võrumaal olnud kasutusel talupoja lisanimena ning see nimi on andnud ka kohanimesid, nt Kungjärv Kobelas (Urv). Kunksilla nime algusosa jääb siiski seletuseta. Pigem on tegemist isikunimega ja mitte sellise kombinatsiooniga, mida esineb Kuningasilla tüüpi sillakohanimedes. Vrd Kungi. – ES
EAA.1268.1.401:292, L 286p; EAA.308.2.178; Rev 1638 I: 183; Rücker

Kursi1`Kurssi ~ -sseKsikihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Talkhof, 1702 Kurtz K (kirik).
Kihelkonda on mainitud 1411 Lemstevere või Lemestevere nime all; hiljem sai kihelkond saksakeelseks nimeks Talkhof (Puurmani mõisa järgi, mille patronaaži all kirik oli). Kursi eestikeelse nime kohta märgib A. W. Hupel, et see olla pärit mehe nimest (Kurs), kelle maale kirik ehitati. Kihelkonnas on Kursi lisanimena esinenud mitmel pool, neist ehk siinsega seostub 1601 naabruses Kaave külas mainitud Kurss Hannus. V. Pall peab nime lähteks sõna, mis on juba üsna varakult kadunud (usutavad vasted puuduvad ka sugulaskeeltes), või mõnd isikunime. A. Raun ja A. Saareste loevad Kursit võõrast päritolu nimeks. L. Kettunen on võimaliku lähtevormina oletanud nime *Kurise-, mida saab võrrelda sõnaga kuris (kuristik). J. Mägiste toob juurde vadja sõna kursi ’teatud leivaliik’. Tüvi kursi esineb ka Soome kohanimedes, kuid usutavat seletust neile pole leitud. ¤ Kursi kirikod tahetud enne Tõrve külasse jõe kaldale ehitada, aga nii paljo kui päävaga tehtud, on ka ööga maha lõhutud. Ei saa ega saa mitte ehitada. Mõeltud, mis nüüd ometi teha. Keik nõud olnud ära peetud. Siis näidatud kirigo meistrile ööse unes, et võta sealt kohalt jõest sõel vett täis, kus sina kerigod ehitada tahat ja mine mööda jõe äärt allapoole senni kaua, kui sõilast veisi maha kukub. Senna kohta ehita kirik. Siis on ka senna ehitatud, kus ta praegu Pedja jõe kaldal seisab. Selle kirigo meistri nimi olnud Kusta, sellest on tulnud Kursi kirigo nimi. (1889)PP
BHO: 577; EO: 337; KM: H III 8, 39/40 (2) – 1889; PTK I: 94–95; Rev 1601: 84

Kurõkülä [kurõkülä] ‹-sse ~ -`küllä›, kirjakeeles ka Kureküla Räppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1588 Kierokuli, 1592 Kurikila, 1601 Kura Kulla, 1627 Kurra kuella, 1638 Kurikul, 1682 Kurre, 1798 Kurrekül.  A3
Kurõkülä on 1638 mainitud ka Linte küla all, võib-olla ongi sealne asustus Lintelt välja kasvanud. 1588 on Kurõküläs pidanud kolme adramaad väikemõisnik Hrehory Niekrasz (1592 Ghregory Kozak). Külanime puhul äratab tähelepanu varasemate kirjapiltide muutlikkus. Kuna küla asub Määrastu-Meelva soo ääres, siis on kõige tõenäolisem nime pärinemine sõnast kurg, seda talupoja lisanime kaudu. Võimalik, et esmamainingus on ekslikult kirja pandud hoopis Räpina põline lisanimi Keero, ajades selle Kure nimega segamini. Kurõkülä osa lõunas on Küläasõmõ ’külaaseme’, mis võiks olla varasem küla asukoht. Vrd Kureküla, Kurõ. – ES
Mellin; PA I: 268; PA II: 435; Rev 1601: 17; Rev 1624/27 DL: 71; Rev 1638 I: 264; Roslavlev 1975: 9, 42

Kuuksi [`kuuksi] ‹-sseRäppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas (Kahkva mõis), 1558 Kuex, 1582 Kustkil, 1588 Kugist killa, 1601 Kugista kuella, 1630 Kugsy kylla, 1839 Kugs.  A1
Selle põlise küla kohta on paralleelselt kasutatud teist, poolapärast nime: 1582 Kulatkowice, w Kulatkowicach, 1588 Kulathkowicze, 1627 Kollotowitz, 1638 Kolotkowitz, 1686 Kolokowitz, 1798 Kollokowitz. XVIII saj oli selline kirjalik kasutus ainuvaldav. Küla on 1977 liidetud Sülgoja küla alla, kuid Sülgoja nimi sai endise suure Kuuksi küla ühe talurühma tähistajaks alles XVIII saj. Kuuksi küla eestipärane nimi on tüüpiline vana kollektiivliitega nimi, milles varasemal ajal on si-lõpu kõrval esinenud ka ste-lõpp. Oletatav muistne nimealus võinuks seega kõlada *kuukki : *kuukin. Selle tähendus ja seotus uuritud muistse isikunimevaraga pole praegu selge. On võimalik, et samasugust algupära on Vana-Kuuste nimi (Kam), kuigi viimase üleskirjutustes pole g-ainest säilinud. Nimi *Kulatkovitse on sarnane Kolodavitsa külanimele (Vas), kuid pole sellega Poola-aegsetes kirjapanekutes täpselt sama (nt 1585 Kulatkowice ja Kolodowiecz). Hilisemates kirjapanekutes on Kuuksi poolapärast nime küll Vastseliina Kolodavitsa nimele lähendatud. *Kulatkovitse nime päritolu pole selge. 1588 on Linte külas elanud väikeaadlik Kolotewka. Poola ajal kasutusele võetud nimi läks küll lihtsalt edasi järgnevate perioodide kirjalikes dokumentides, ent Poola-aegne kasutus w Kulatkowicach viitab loomulikule slaavipärasele mitmuslikule külanimele. O. Roslavlev on oletanud, et poolakad võtsid slaavipärased külanimed üle neile kätte sattunud Pihkvamaa-poolsetest nimekirjadest. Võimalik, et Kuuksi ning *Kulatkovitse nimed läheksid kaugemas minevikus tagasi ühisele algupärale. Vrd Kolodavitsa, Vana-Kuuste. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; Mellin; PA I: 6, 93, 96, 183, 265, 268; Rev 1601: 16; Rev 1624/27 DL: 73; Rev 1638 I: 274; Roslavlev 1975: 9, 19, 27; Rücker

Kuusalu3 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuussalu-salu ~ -sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1693 Kuhsall, 1732 Kusallo.  C3
Kuusalu küla oli 1977–1997 Kuusalu aleviku osa, seejärel taastati iseseisva külana. 1290 oli Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri valdus. Küla kuulus Kolga mõisale kuni XVII saj alguseni. Siis viis Jacob de la Gardie, kes a-st 1614 oli ka Kiiu mõisa omanik, küla Kiiu alla. P. Wieselgren võtab kokku nime varasemad etümoloogiad, neist vanim on H. R. Pauckeri oma, kelle järgi pärineb nimi Gudswalli kloostri rajatud kiriku nimest. Tema järel näeb A. Saareste Kuusalu nimes Skandinaavia laenu nimest Gudsval. P. Johansen arvab, et Kuusalu võiks olla kuus alut, st kuus allikat kiriku juures olevas soos, võrreldes seda Perila 1872. a mõisakaardil oleva nimega Kuus allo soo. Ta lisab võimaluse, et Kuusalu pärineb nimest Kuusemägi. P. Wieselgren ei usu kummagi seletust paikapidavaks, ta ise peab koos P. Aristega loomulikuks tõlgendust Kuussalu sõnast kuus ’kuusk’. Sellega on raske mitte nõustuda, kinnituseks on ka kohalik hääldus. Sama etümoloogiat toetab L. Kettunen, kes lisab, et kiriku lähedal on Salumägi. Ta peab kahekordset s-i nimes tavaliseks kahekordistuseks (nagu KülasilmaKülassilma). Selleks pole siiski vajadust, sest siin moodustub ühend liitnime eri osadest.MJ
BHO: 278;  EAA.1.2.C-I-3; EO: 111–112; Joh LCD: 459–460; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 144–146; Wieselgren 1951: 257

Kõljala [`kõljala] ‹-`jalga ~ -sse›, kohalikus pruugis `Köljala Phaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Kölljall, 1250 Cölljall, 1509, 1798 Köljal.  C4
Teateid mõisa kohta on a-st 1509, kuid peetakse tõenäoliseks (nt E. Tarvel), et mõis on vanem. Mõisa kõrval kagus oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 Kõljala külaga (enne 1977 oli Kõljala jagatud kolmeks nummerdatud külaks). Kõlleste nime seletades toob L. Kettunen ära isikunime Kõll, ka P. Ariste esitab sellealgulisele nimele vasteks Kõll ~ Köll, vrd vanemaist kirjapanekuist Kolle, Köllewayten. Kõljala nime puhul peaks oletama muinasnime, vrd hilisemal ajal KöllCölestin. Nime lähtekohaks võis olla ka liitne isikunimi, mille järelosa aluseks oli jalg.MK
Ariste 1938b: 15; BHO: 247; Buxhövden 1851: 108; EM: 124; EO: 215; SK I: 141; Stoebke 1964: 39

Kõnnu3`Kõndu ~ Kõnnu `küllaRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1582 Kond, 1601 Kenda kulla, 1627 Kendositz, 1686 Kondokylla, 1798 Köndo, 1822 Könno.  A3
Põlise küla nimi tuleb hääbunud maastikusõnast kõnd. Räpina põhjaosa asub piiril, millest põhja pool on levinud sõnakuju kõnd, lõuna pool kond või kund. Seejuures Vastseliinas on kund omandanud täielikult üksnes metsa tähenduse. Võrumaa kohanimedes levinud arhailiste häälikkujude kond ja kand puhul pole enam võimalik nende sõnade tähenduserinevust näidata, isegi kui algupäraselt võis olla tegemist kahe eri päritolu maastikusõnaga. Ka suur mägi Linte külas Kõnnu-poolses servas kannab nime Konnumägi. Kõnnu küla keskosa asub samuti kõrgendikul. Motiiviks sobivad nii sõna kõnd tähendus ’kõrge, kuiv maa’ kui ka ’ülesharimata, kõlbmatu maa, metsamaa’. Asustusloolises pildis paistab Kõnnu veel XVIII saj kaardil vanade naaberkülade Linte ja Nahaga võrreldes silma väiksema põlispõllu pinnaga, ka Linte Konnumägi oli samal kaardi järgi veel põllustamata. Kõnnu küla jaguneb külaosadeks: Ede-Kõnd ehk Alaots, Mäeots ja Taga-Kõnd. Vrd Hellekunnu, Kannu2, Kõnnu4, Kõnnu7. – ES
EAA.308.2.104; EAA.1269.1.796:84, L 208; Faster 2005: 91–96; Mellin; PA I: 94; Rev 1601: 18; Rev 1624/27 DL: 71; Saar 2008: 114–115

Kõvera-le›, kohalikus pruugis Kõvõra-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1627 Korfa (järv), 1684 Kafwer Jerfwi Mårthen, 1782 Köwwera Maddis, 1839 Köwera.  A3
1977–1998 oli Rõssa küla osa. Talurühm ja küla on saanud nime järve järgi, mis tänapäeval kannab Kõvera järve nime. Nimeahelas on toimunud areng KõverjärvKõvera (asustusnimi) › Kõvera järv. See muutus võib olla üsna vana, kui näiteks võrrelda 1684. a kaardi järvenime kuju Kafvere Jervi ja miks mitte ka 1627. a mainingut (Korfa). Külale nime andnud järv on tõesti silmatorkavalt kõvera kujuga. Võrumaal kõige tavalisem nimi sellisele järvele on Kõvvõrjärv, mida on viis.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:61, L 60; Rev 1624/27 DL: 74; Rücker

Kärkna [`kärkna] ‹`Kärkna ~ -sseÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Falkenau, 1798 Kärkna M.  C1
Küla sai nime 1977 Kärkna mõisa järgi, mis ise jääb praegu Lammiku küla piiresse. M. J. Eiseni väitel on nimi tulenenud Carl Berendt von Gerteni nimest, kes rajas sinna mõisa u 1600. L. Kettunen on püüdnud nime seletada sõnaga kärkima või kärk : kärgu ’kärgatus’. Nii hilise mõisanime puhul peab V. Pall tõenäolisemaks lähtumist mõisniku nimest, ilmselt on areng olnud Gerten › *KärtnaKärkna. Märgitagu siiski, et kuni 1601. a revisjonini esineb vaadeldaval alal järjekindlalt nimi, mille saaks esitada kujul *Kärkla (1582 Kakiel, 1586 Kierkiel, 1592 Kierkula, 1601 Kerkuella). See võib viidata asjaolule, et Kärkna nimi on varasema külanime ja mõisniku nime segunemise tulemus. Kärkna küla nimi XIX saj lõpust kuni 1977 oli Mõisaküla (u 1900 Мойзакюля), nimi esines korra ka varem (1627 Moysekuell), arvatavasti *Kärkla küla uue nimena. 1977 sai Mõisaküla põhiosast Kärkna küla, põhjaosas moodustati ↑Sojamaa küla. Kärkna mõisa alal paiknenud kloostri eestikeelne nimi võis olla *Valkena (esines ka Mõisaküla rööpnimena, nt u 1866 Волькена). Sellest lähtus Kärkna mõisa, XVI saj II pooleni aga kloostri saksakeelne nimi Falkenau (1253 Valkena, 1525 Valckana, 1687 Falkenau). Falkenau (’pistrikuniit’) on tõenäoliselt eesti nime ümbermõtestus saksa keeles. Juba P. Johansen oletas *Valkena lähteks sõna valgma. L. Kettunen kahtles selles, sest varasemates kirjapanekutes on järjekindlalt -na, mitte -ma. Tema oletus oli, et nimi on päritolult seostatav nimedega Valguta ja Valgita (ehk sõnast valk ~ välk), ent tähenduslik paralleelsus Kärkna ja *Valkena vahel olevat juhuslik. V. Pall peab jõe lähedust arvestades tõenäolisemaks P. Johanseni seletust, märkides, et na-lõpuline vorm sai kloostri tõttu varakult hästi tuntuks. Kloostri täpsem asukoht on tuntud Muuge nime all (muuk on murdes ’munk’). See jääb nagu mõiski Lammiku küla piiresse Kärkna mõisast edelasse.PP
BHO: 75; EO: 144; PA I: 111; PA II: 341, 396; PTK I: 104, 265; Rev 1601: 43; Rev 1624/27 DL: 12; Rev 1638 II: 185; Vene TK 42; Vene TK 126

Käärikmäe [käärik`mäe] ‹-leKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), u 1690 Kerickma Peter, 1723 Kärickma Peter, 1805 Kärtma, 1909 Kärtmae (karjamõis), u 1900 Кярикмяэ (karjamõis).  B2
Tänase Käärikmäe küla ala tunti varem pikalt Reemiku nime all (1584 Remika, 1638 Rehmidekyll). Reemiku säilis hiljem talunimena. Käärikmäe nimi ilmus allikatesse XVII saj lõpus, sõna -mäe oli kirjalikus pruugis sageli esineval kujul -ma. XIX saj-ks muutus kirjapildis nime algusosa (KäärikKäärt), kuid kõnekeeles säilis ilmselt Käärik-. XIX saj sai Käärikmäe talust karjamõis, mida nüüd tuntakse Savilöövi nime all, kuid ümber asustatuna säilis ka Käärikmäe talu. Külanimena tuli Käärikmäe nimi kasutusele XX saj keskpaigas. Varieerumine kahe nimekuju vahel toetab oletust, et nime aluseks on isikunimi, s.o mägi, kus on elanud Käärik ehk Käärt. Eesnime Gert (algnimest Gerhard) leidub ka XVII saj Sangaste talupoegadel, tõsi küll, mitte tolleaegses Reemiku külas. Talunime kirjapildi muutumist hiljemalt XVIII saj lõpus võib seletada sellega, et alamsaksapärast lähtevormi Gericke küll tunti, kuid tajuti täiesti aegununa. Käärikmäega on 1977 liidetud Kassi küla (1970). Vrd Käärdi, Kääriku, Reemiku. – ES
BAL: 667; EAA.567.3.67:28, L 26p; EAA.567.2.671:3, L 3p;  EAA.3724.5.2803, L 1; PA I: 130; Rajandi 2011: 64, 212; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.174:933, L 928p; Vene TK 42

-la, murdeti ka -Eesti kohanimede tuletusliide.
-la (-) on vana soome-ugri kohta ja vähendust ehk hellitust (deminutiivsust) märkiv liide, mis on eesti keeles säilinud kohanimedes. Soome küla- ja talunimedes on -la enamasti liitunud isikunimele. See kehtib enamasti ka eesti la-liiteliste nimede puhul. Tänapäeval esinevad nimelõpuga -la kohanimed kogu Eestis, eriti Virumaa põhjaosas, Harju-, Lääne- ja Saaremaal, üldjuhul Hanila–Narva joonest põhja pool. Lõuna-Eestis tõusevad esile Urvaste ja Rõuge khk. Eestis leidub la-nimesid ka loodusnimede puhul, just Lõuna-Eestis on märkimisväärne hulk la-lõpulisi veekogunimesid (nt järvenimed Lõõdla, Tamula, Vagula). Lõpu -la kujunemisel on kohta märkiva liite kõrval oma osa ka liitnime järelosade lühenemisel: -valla (Aula, Jägala), -küla (Audla, Uugla, Äikla), -jala (Kahtla, Ratla, Sadala), -laiu (Pikla, Sigala, Talila), -lahe (Aabla) -vilja (Vetla), -välja (Jõgela), -selja (Tubala, Tammela) või -salu (Austla).MK
EMK 2009: 270–271; EO: 68; PTK II: 93, 195; Päll 2012: 166–167; SK II: 28–29

Laatre1 [`laatre] ‹-sseSanalevik Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Fölk, 1782, 1826 Plaatre ~ Laatre, 1839 Fölcks, Laatre M. (mõis).  B1
Mõis kuulus enne Liivi sõda Kärkna kloostrile ja seda on esmakordselt mainitud 1555 (Völck, vrd 1582 Dwor niegdy mnszki do Falkienau ’endine Kärkna munkade mõis’, 1594 Felcke). Mõis võis siiski olemas olla juba palju varem. 1585 läänistati mõis Conrad Taubele. Temalt läks see kaasavarana Plateri perekonna valdusse ja püsis nende käes 1790. a-ni. 1920. a-test oli Laatre asundus, al 1977 alevik. Laatre nimi on tekkinud eesti keeles perekonnanimest Plater. K. Uustalu arvates on saksakeelne nimi Fölk tulnud mõisale kuulunud küla nimest Vella (XVI saj Welle, Wellakul, 1638 Wello). Sel juhul oleks tuletuskäik järgmine: Wellakul › *WelkFelk. Algselt õ-liseks peetud eestipärasest nimest tegid sakslased suupärasema nimekuju Fölk. Vella ei ole tegelikult mingi kadunud küla, vaid on tänapäeval tuntud Väljakülana (kohalikus häälduses Välläkülä). Nime esisilbis on tegemist ä-ga, mitte õ-ga, samuti pole tuletuskäik päris tavaline, sest eeldab nimes mitut kokkutõmbumist. Seepärast võib see arvamus ka vale olla. Mõisanimi Fölk võib olla varieeritud nimest Falkenau, mis on Kärkna kloostri saksakeelne nimi. Folk ~ Fölkel ~ Volk(e) ~ Völk on ka tavalised saksa perekonnanimed. Vrd Väljaküla6. – ES, MF
Bfl: II, 140; ENE: IV, 325; EVK; Hupel 1774–1782: III, 291; Lexikon der Familiennamen 2008: 226, 629; Ligi 1961: 361; Rev 1638 I: 16; Rücker; Stryk 1877: 151; Uustalu 1968: 744; Uustalu 1972: 25–26

Lanksaare [`lanksaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis varem ka `Lätsre Saaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Jäärja mõis), 1839 Langsaar (talu).  C2
Lanksaare on ametlik külanimi a-st 1977. Loodusnimest talunime kaudu külanimeks saanud nimele võiks võrdluseks tuua lank : langi, langu ’raiutud või raiumisele määratud metsaosa’, lang : langi ’põllu- või heinamaariba’, langa ’poolviltu’, lang : langu ’kivi, küngas või põõsas takistuseks heina- või põllumaal’ vrd ka langema. P. Päll on nime samastanud Mellini kaardil 1797 esineva külaga Letsaar (? 1684 Letzaro Kylla, 1638 on mainitud Voltveti mõisa all Lette Suiza Peter). Enne 1977 oli Lanksaare tuumik talu järgi nimetatud Aru külas (1601 Arruperre Lukas, külana 1970), samas liideti ↑Uuluta küla. Vrd Langerma. – MK
EAN; EMS: IV (20), 903, 904, 910; KNAB; Leesment 1976: 239; Rev 1638 II: 56; Rücker; Varep 1957: 63

Laulasmaa [laulas`maa] ‹-leKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Laulasma, 1583–1589 Laolaskme, 1591 Laulasken, XVII saj Laulasmeh (küla).  B4
Rootsi ajal oli väike küla 1615 Laurlaskammaby, kuhu XVIII saj II poolel rajati mõis. XX saj alguses hakati ehitama suvilaid ja 1930. a-test oli see juba populaarne suvituskoht. Hiljem asund, a-st 1977 küla. Nime olevat rahvajutu kohaselt saanud laulvate liivade järgi. Kui 1615. a kirjapanek on nimega samastatav (XVII saj II poole kaardile on märgitud kaks küla, edelapoolne ranna ääres Laudlas ja kirdepoolne sisemaal Laulasmeh), siis on Laulasmaa liitne nimi, mis koosneb väikest saart tähistavast sõnast laid : lao ja osisest laskama. Viimane on tähenduselt ebaselge, võib olla ühenduses sõnaga laasmaa ’metsast raadatud heinamaa’. Laulasmaa lõunapiirile jääb Kõltsu (1913 Költso m(ois), sks Wellenhof). Vrd Laulaste. – MK
BHO: 292;  EAA.1.2.C-II-4; EAA.1.2.938:7, L 6; ENE: IV, 369; KNAB; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:418, L 17; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:11, L 20

Lautna [`lautna] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Laukna Kirküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Lautel, 1519 (L)autes, 1534 Lautell, 1565 Laukete, 1591 Lautas, 1689 Laukna, Lautell, 1765 Lautell.  B2
Keskajal oli küla Lihula nunnakloostri omanduses, mõis tekkis XVII saj. 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nime kirjapanekutes on vaheldunud t ja k. Kui lähtuda k-lisest nimekujust, siis võiks nime algusosa lähtuda sõnast lauk : laugu ’tasane madal maa’, mis tuleb läänemurde kohanimedes esile ka järelosisena. Kui aga lähtuda t-lisest nimekujust, siis on lähedased sõnad laut : lauda ’loomapidamise hoone’, laut : laudi ’varbadest alus’, kaugemaist murrakuist laut : laudi ’pesupesemise sillake, parv’. Selgusetuks jääb na-lõpp, kui seda mitte pidada vanaks kohaliiteks. Lautnaga on 1977 liidetud Lautna-Rannu küla (u 1900 Ранно Лаутель, 1913 Лаутна-Ранно). Vrd Laukna, Rannu4. – MK
BHO: 293; EAA.1.2.932:4, 91, L 2, 84p; EAA.1.2.941:440, 497, L 432, 489; EAN; EMS: V (21), 13–14; KNAB; Stackelberg 1926: 219; Stackelberg 1928: 118

Leedi1 [leedi, ka `leedi] ‹`Leedi ~ -sseLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Ledis, 1408 Lede-Gut, 1541 Ledes (mõis), 1599 wieś Lideza, 1638 Lehdekülla.  B1
Mõisast on teateid 1541, selle kõrval oli ka samanimeline küla. Mõis plaanistati 1920, tekkis asundus, mis 1977 liideti külaga. Varasemais kirjapanekuis esineb üsna järjekindlalt nime lõpus -s. On väheusutav, et kõik kirjapanekud märkisid seesütlevat käänet. Häälikuliselt täpset vastet oletatavale lähtekujule *lees : leede tänapäeva üldnimede hulgast ei õnnestunud leida. Võrdluseks võiks siiski esitada leede : leete, VNg liedes : liete, Trm liedas ’liivaseljandik järves, meres; savine, liivane maa’. Tähenduse poolest võiks see üldnimi sobida sooäärsel mäeveerul asuva küla nime lähteks. Vrd siiski saksa isikunimesid Ledi, Lethe. XVI–XVII saj on mõisat nimetatud ka omaniku von der Rope järgi (1599 Rop mojza, 1638 Ropen Hoff). 1977 liideti Leediga ↑Kirivere, Mõisamaa (1599 w Moyzamie) ja Vaheküla. Mõisamaa oli Poola ajal karjamõis ja kandis ka omanike nimesid (1624 Dietrich Haken Hofichen ja Brinckstete). Vrd Leediküla. – VP
BHO: 297; LGU: I, 171; PTK I: 116; PTMT: I, 194; P XVI: 109, 135, 139; Rev 1624/27 DL: 173; Tartumaa 1925: 250

Lehmja2 [`lehmja] ‹-sse ~ -leKeipaik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, karjamõis (Harku mõis), 1241 Lemethos (küla), 1392 Lemete, 1559 Lemel, 1624 Lehmiell.  A4
Vanast mõisast on teateid a-st 1472, kui mainitakse küla Moisenkull, mille nimi põhikülade Store Lämmial ja Lille Lemiall kõrval esineb kujul Moysekylle veel 1620. (Lehmja küla koosnes suurest ja väiksest külast, Alliku küla lähedal oli suur küla.) 1837 oli küla veel oma vanal kohal, kuid XIX saj keskel asustati talupojad ümber ja küla mõisastati. 1920. a-test asundus, 1977 ühendati Alliku külaga. Nime lähtekohaks on arvatavasti muistne isikunimi. Vrd Lehmja1. – MK
Almquist 1917–1922: 288; Joh LCD: 477-478; KNAB

Leiso [leis´o] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Leisu Urvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1684 Leiso Hans, 1762 Leiso Peter, 1839 Loiso, 1926 Leiso.  B1
Algselt talu ja talurühma nimi. Ühest Leiso talust 1684. a kaardil on alguse saanud Leiso, teisest aga Kahro küla. 1805. a oli XVII saj algtalu kohal kolm Leiso talu, hiljem väikeses sumbkülas neli. Talupoja lisanimi Leis põhineb eesnimel Kleis, mille algnimeks on Nikolaus. Vähem tõenäoline, kuid mitte võimatu on mõne Lõuna-Eesti Leisu või Leisi talunime pärinemine lätikeelsest leedulaste nimetusest leiši (omastavas leišu). Vrd Kahro, Leisu. – ES
 EAA.308.2.182, L 1; EAA.1270.1.264:84, L 84; EAA.567.2.543:2, L 1p; HK: 126; Rücker; Võrumaa 1926: 355

LemmatsiLemmatsi ~ -sseTMrküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis, sks Ruhenthal, 1796 Lemetz (küla, karjamõis, kõrts), 1826 Lemmötsa-Mois.  C2
Küla eraldati Tähtvere mõisa küljest omaette mõisaks 1795.–1811. a vahemikus. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. L. Kettunen oletas kahtlemisi, et asjaomane kohanimi on tuletatud lõunaeestilisest ne- : tse-lõpulisest omadussõnast *lemmane, vrd sm Lempinen : Lempisen ja lempi : lemmen ’armastus’. Sama lähet (lemb : lemme) oletas V. Pall Äksi Lemmatsi talu nimes. Liide -tsi lähtub sel juhul lõunaeestilisest mitmuse omastavast. Teisalt on kohanime võimalik seostada sõnaga lemm : lemmelible, helves’ (vrd 1826 *Lemme-mõtsa). Mõisa sks nimi Ruhenthal on tõlkes ’rahuorg’. 1977 liideti Lemmatsiga osa ↑Variku külast. Puhuti nimetatakse Lemmatsiks Aardla tänava ja raudtee vahelist Tartu piirkonda, kus asub Lemmatsi tänav. Vrd Lemmejõgi, Lemmetsa, Lemmätsi. – EE
BHO: 517; Bienenstamm 1826: 286; EM: 97, 184; EO: 212, 239; Mellin; PTK I: 117; ÜAN

Lemmetsa [`lemmetsa] ‹-`metsaPärküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Sauga mõis), 1500. a-tel Lemmetz, 1549 Lemmatz, 1617–1622 Lemmetzby, 1797 Lem̄ets.  B1
Küla on kuulunud Pärnu linnale. Nimega vrd lemm ~ lemme ’leht, lible, helves, kiud’ + mets : metsa. Lemmetsaga on 1977 liidetud ↑Sauga ja ↑Ullaste küla. Küla piires oli varem Sanga karjamõis (1839 sks Neuhof).MK
BHO: 301; EAN; EMS: V (21), 90–91; KNAB; Mellin; Rücker; Saaga: Baltiska Fogderäkenskaper, F 390–97:70

Lemmikküla [lemmikküla] ‹-`külla ~ -sseKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis (Päri mõis), 1450 Lem̄ekell, XVI saj I poolel Lemkulla, illeemkulla, 1691 Lemkyll, 1726 Lemma Külla, 1798 Lemi, 1913 Lenneküll.  C1
A. Saareste on XVI saj Kullamaa vakuraamatu ebaselge i-lise üleskirjutuse põhjal lähtenimeks oletanud küsimärgiliselt ’ülemküla’. Vrd lemm ~ lemme ’leht, lible, helves, kiud’, lemmik ’oja’.MK
BHO: 302;  EAA.1.2.C-I-36; EMS: V (21), 90–91, 93; Rev 1725/26 Lä: 94; Saareste 1923b: 143–144

Leva raba Kossoo Harju maakonnas Kose vallas.  B2
Piirkonnas asus Kose-Uuemõisale kuulunud Leva küla ja karjamõis (1379 Leve, 1413 Leve, 1726 Lewa). Nime lähtealus pole selge. Kõrvutamiseks sobib rannikumurdes esinenud sõna leve ’õhuke asi; lible, ebe’ ja sm levä ’veetaim; laugas; vesine maastik’. Võimalik on ka nime pärinemine isikunimest. Vrd Levala1. – TL
Bfl: I, 112; EMS: V (21), 124; Johansen 1932: 22; KN; Rev 1725/26 Ha: 321

Liidva jõgi [`liidva jõgi], kirjakeeles ka Lidva jõgi Sejõgi Petseri rajoonis Laura vallas (Irboska, Pankjavitsa), vn Лидва, 1558 за Лидовскимъ, 1585 р. Лидва (Sõmeritsa gubaas), u 1790 речка Лядва, 1882 Лидва рѣка, 1897 Р. Лидва, u 1920 Lidva jõgi, 1967 Liidva, 1968 Litva.  A3
Liidva on üks varasemaid üleskirjutatud jõenimesid Petserimaal, esinedes juba XVI saj keskel. Nime eesti algupära korral tuleksid kõne alla lidve, litv, lidulibleja lidvetämä ’lendlema’, mõeldavalt ka leede ’liivaseljandik’. L. Vaba võrdleb Liidvat Läti-Leedu nimedega (leedu Lyduva jõgi, läti Līdava talu, Līdeksnes ezers, järv) ja märgib, et -(u)va on küll balti jõenimede tüüpiline liide, kuid ei osuta alati nime balti algupärale. Vepsast on teada jõe- ja külanimi Лидь (vepsa L´edjogi ~ L´idjogi). Kas tegemist on läänemeresoome või balti päritolu kohanimega, jääb lahtiseks. Liidva jõe järgi on nimetatud Petserimaal Lauras kaks Lidva küla (I ja II), endine samanimeline puustus Lidva I ning külad Lidva-Šumilova (Лидва-Шумилово) ja Lidva-Võsselok (Лидва-Выселок). Vrd Lõõdla järv, Liitva1, Pabra järv. – AK
Academic; Eesti TK 42; EJOK 1986; Harlašov 2002: kaart 1; Joalaid 2012: 1; KN; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 69; Truusmann 1897a: 38; Truusmann 1897b: 163; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 163; VMS

Liikva [`liikva] ‹-leKeiküla Harju maakonnas Harku vallas (Vääna mõis), 1241 Liqua (küla), 1530 Likuwe, 1872 Likwa (küla Vääna mõisa all).  C3
XIV saj oli külas mõis (antiqua curia in villa Like). Arvatakse, et küla kuulus XIV saj Conradus de Likele või Henricus de Like seeniorile. Hiljem, al 1564 kuulus küla Vääna mõisa alla. L. Kettunen on esitanud nime lähtevormiks *Liikkuva(n) sõnast liikuma. Kui nii, siis kuulub nimi Eesti väheste v-kesksõnaliste nimede hulka.MK
 EAA.854.4.836, L 1; EO: 260–261; Joh LCD: 485; Põldmäe 1993: 32

Liimala [`liimala] ‹-sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Purtse mõis), 1739, 1796 Limala.  C3
Algselt vabadikuküla. Pärimuse järgi on hulk elanikke tulnud või ümber paigutatud siia Kõrkkülast. 1726 esineb Koogu mõisas Unukse külas talupoeg Limale Jürri (ka Kõrkküla kuulus Koogu mõisa alla). Hilisemal ajal oli Liimala kaluriküla. Liimala lähedal asub Purtse linnamägi Taramägi ehk Tarakallas (vrd 1716 rannatalupoeg Tarra Ado), Liimala külast on teada III või IV saj-st pärit aardeleid. Nimi võib olla siirik, vrd sm kohanimesid Liimattala, Liimola, Liimonpää.MK
EAA.3.1.451:160, L 112p; EAA.3.1.475:1131, L 1036p; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 138

Liispõllu [`liispõllu] ‹-`põldu›, kohalikus pruugis `Liisspõllu, kohalikus pruugis harva `Liiss`põlde, rahvakeeles ka Troia`liin Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1868 Lispölla Ansiedlung, 1874 Ansiedlung Liispöld, 1909 Liispöld (metsavaht).  C2
Küla on tekkinud XIX saj kandi-, popsi- ja metsatööliste kohtadest. Nimi on liitsõnaline: liiss + põld. J. Simm ühendab algusosa sõnaga lees : lee, mille algseks tähenduseks on olnud ’liiv’, vrd leeskmuld. Ta leiab, et kuigi tänapäeval lõunaeesti murded sõna enam ei tunne, võib see olla säilinud kohanimedes. Kolmandavältelises nimetavas on toimunud häälikuseaduslik muutus ei. Nime järelosis ei ole ilmselt algselt mitte -põld, vaid -põlde, vrd võru põllõq : põldõ ’kõrgem koht (keset madalat, hrl soist maad)’. Simm arvab V. Palli eeskujul, et Liispõllu rahvapärane nimi Troialiin pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest metsatööliste elamud asuvad sirges reas.MJ
Rootsmäe 2016: 224–225; Simm 1973: 62, 121, lisa 81; Simm 1977: 116; VES: 352

Liitva1 [`liitva] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõPlvVõru linnajagu (Võru mõis), 1937 Liitva.  C1
Ajalooliselt oli tegemist Võru linnast loode poole Võhandu jõge jääva maa-alaga, kus leidus Võru mõisa metsa, Navi küla talude maad ja Vana-Koiola, Väimela, Tilsi ning Joosu talupoegade heinamaid. Piirkonnast on olemas 1872. a mõisametsa kaart, kus idapoolne metsasaar on hilisem tellisetehase asukoht. 1934. a valmis Võhandu jõge Vagula järvega ühendav Liitva kanal, mis jagas kõrgema maa-ala pooleks. Selle kanalini on kasvanud ka linn. Linnajagu on ettevõtete järgi vaadeldud kahe omaette kandina: Võrukivi ja Linavabriku. Nimi pärineb sõna leede : liite ’märg, külma põhjaga liivsavimaa’ va-tuletisest. Omaaegse nimepanija meeles võis olla seos seda tüüpi maa asukohaga jõe ääres ja üleujutatavusega. Liitva kui halljänese üks võrukeelne nimetus oleks nimetekke alusena vähetõenäoline. Vrd Leetva, Leetsi. – ES
 EAA.3724.4.1969, L 4; Eesti TK 50

Liivanõmme [liivanõmme] ‹-le›, rahvakeeles Nömme Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis), kuni 2017 Nõmme.  B4
Uue-Kaarma mõisa maale tekkinud asundusküla, Nõmme nimega hiljemalt 1922. a-st. 1977–1997 oli ametlikult Asuküla osa. Külanimi on lähtunud tõenäoliselt lisanimest; Meedlas on Nõmme talu. Lisanimena esinenud XVIII saj Sikassaare mõisas (1782 Nemme Lille Tenno). Kui 2017 Saaremaa valla moodustamisel oli küla tarvis eristada teistest Nõmme-nimelistest, nimetati Liivanõmmeks, sest külas asub Liiva kalmistu. Küla piires asus varem Uue-Kaarma mõis (sks Neu-Karmel), mis eraldati Kaarma mõisast 1872. Vrd Asuküla1, Kaarma2, Nõmme2. – MK
EAN; EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; SK I: 251–252

Liivimaa [liivi`maa] – ajalooline haldusüksus, mis hõlmas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, läti Vidzeme, liivi Līvõmō, sks Livland, poola Inflanty, 1535– lifflandi maell, 1638 Lÿfflandi Mah, 1708 Liwa Ma, 1854 Liwi-ma, Liiwlandi-ma.
Liivimaa nimel on läbi aegade olnud vähemalt viis tähendust: 1) muistne liivlaste asuala Liivi lahe ümbruses enne sakslaste maadevallutust; 2) nn Vana-Liivimaa, sakslaste valdusse läinud alad praegusel Eesti ja Läti alal (sh Eestimaa ja Kuramaa, ulatus eri aegadel varieerus); 3) Üle-Väina hertsogkond, pärast Vene-Liivimaa sõda Poola valdusse läinud maa-alad põhja pool Väina (Daugava) jõge, sh Lõuna-Eesti maakonnad Pärnumaa ja Tartumaa; 4) Liivimaa kubermang, mis moodustus Rootsi valdusest 1629 ja sai Vene omaks 1721 (sinna ei kuulunud Poola kätte jäänud Liivimaa osa Latgale, poola Inflanty Polskie, mis liideti Venemaa muude kubermangudega 1772, küll aga liideti Liivimaaga 1765 Saaremaa); 5) Läti Liivimaa ehk Vidzeme (tänapäevases mõttes), mis moodustus Liivimaa kubermangu Lätile jäänud osast 1918.–1920. a. Liivimaa nime kindlamad varaseimad mainingud on XI saj rootsi riimtekstides (Livland, a lf:lanti). XII saj lõpu vanades Vene kroonikates tähistab rahvast vorm Либь või Любь. Eestikeelsesse tarvitusse laenati nimi algul saksa keelest kujul Liivland(i maa), mis kestis XIX saj keskpaigani (Käsu Hansu nutulaulus 1708 olevat vormi Liwa Ma võib pidada juhuslikuks). Alles seejärel sai tuntuks Liivimaa nimekuju. On ilmne, et nimi pärineb rahvanimetusest liivi, ent omakorda selle nimetuse rahuldavat etümoloogiat ei ole pakutud. On oletatud lähtumist nii muistsest isikunimest Livo kui ka seost sõnaga liiv : liiva. T. E. Karsten on esitanud germaani hüpoteesi, sidudes sõna tüvega *(s)līwa ’muda, pori’. Livlandi seletus oleks sel juhul ’soomaa, rannamaa’. R. Grünthali arvates ei ole ükski neist veenev, pole selge isegi see, kas nimetus on algselt käinud maa-ala või inimeste kohta. Nime variantides esineb b ja v vaheldus, sest nt läti keeles on lībieši ’liivlased’ ja b tuleb esile ka Vana-Vene kroonikates (Либь, Любь). Liivi rahvanimetusega on seotud veel ↑Leivu keelesaare nimetus.PP
Ernits 2014: 13–26; Grünthal 1997: 241–253; KNAB; Koski 1997; Koski 2011: 53–73; Pajusalu, Winkler 2011: 184

Lilbi1-leReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Lilbi, 1688 Lillipa Hans ~ Lilpe Hans, 1798 Lilliby.  C2
1977–1997 oli ametlikult Heiste osa. P. Ariste toob ära C. Russwurmi etümoloogia lilla byn ’väike küla’ ja esitab ise eesti lill : lille + pea. L. Tiik on algusosa vasteks esitanud isikunime Lüll, mis XVII saj ja varem oli Hiiumaal ja Saaremaal üsna tavaline mehenimi, järelosaks on tema arvates eestirootsi -bi ’küla’. Isikunimi ongi eelistatavaim seletus. Vrd Lilbi2. – MK
Ariste 1938b: 35; EAN; HK: 133; KNAB; Tiik 1966: 553

Lilleküla [lilleküla] ‹-`külla ~ -sse› – Tallinna asum Kristiine linnaosas.  B2
Piirkonna asustusest on teateid XVII saj-st, kui tükeldati nn Kristiine heinamaa. Nimi on tekkinud hiljemalt 1920. a-te alguseks ilmselt lillenimeliste tänavate (Lille, Kannikese jt) järgi. 1930. a-tel oli Lilleküla üks Tallinna 11 statistilisest rajoonist. Linnajao lõunaosa, mis piirneb osalt Tondiga, tuntakse ka Linnukülana linnunimeliste tänavate järgi. Lilleküla kitsamas mõttes tähistas Endla tänava ja Paldiski maantee vahelist ala, mida veel varem tunti Mayeri heinamaana (1880. a-tel sinna asutatud Mayeri keemiatehase järgi). Endla tänavast lõuna pool oli Kristiine heinamaa (↑Kristiine).PP
Nerman 2011: 9–11, 13, 36; Tallinn 2004: I, 289–291; Tallinna asumid 2013: 127

Lillimõisa [lilli`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1952 Лилли (küla).  A3
Lillimõisa ei kuulunud Rogosi mõisa ametlike karjamõisate hulka, kuid tegelik karjamõis siin XIX saj lõpus oli. Kaartidele jõudis nimi küllalt hilja. 1977–1997 oli Lillimõisa Käänu küla osa. Nimi on oletatavasti tekkinud kõnekeelse võrdlusnimena, nime tähendus ’lille mõis’ võib viidata karjamõisa väheväärtuslikkusele. Võimalik on ka naisenime Lilli kasutamine või kohanime siirdumine Sõmerpalu Lillimõisast, kuid otsest teavet selle kohta ei ole. Vrd Lilli-Anne. – ES
BAL: 699; NL TK 25

Linte [`linte] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis-le ~ -heRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1582 Linuta, 1588 w Linuczie, 1601 Linutta, 1625 Lindositz, 1627 Lindositz, Linnuta auch Linsell, 1630 Lintzitz kylla, 1686 Lindzet, 1731 Lindosills dorf, 1822 Dorf Liinselt, 1850 Dorf Linte.  A4
Linte on põline küla, millele on maastikus iseloomulik kõrge Konnumägi küla põhjapiiril. Küla nimest on käibinud kolm varianti: ta-lõpuline, mis on ehk kõige otsesemalt tänapäevakuju aluseks, saksa-slaavipärase sitz-liitega kuju ja sell- ~ sill-lõpuline. Linte nime päritolu on hämar. Huvipakkuv võiks olla oletus, et see sisaldab algupäraselt sõna liin ’linnus’ (läänemeresoome *litna, alglõunaeesti *liδna). Esmamainingu kirjapilti võib lugeda *Liinuta. sitz-lõpuline kirjapanek põhineb tavaliselt ste-lõpulisel nimel. Nimekujus *Lindoste võiks olla säilinud veel väga vana tn-ühend ümberpöördud kujul (-nd-). Nimekuju Liinselt võiks olla alaltütleva käände vorm, millele vastav mitmuse nimetavas nimi oleks *Liinsseq, tähenduslikult võrdväärne *Liinuste kujuga. Nimelõppu -selt võib siiski tõlgendada ka s-alguliseks sõnaks, nt sild või selg (võimalik motiiv seoses kõrge ja pika Konnumäega?). Lintega seotud linnuseks võiks pidada Kurõkülä Liinamäge. Kurõkülä, Meelva ja Linte vahelises kolmnurgas paikneval linnamäel võiski pelgupaigana tähtsust olla eelkõige Linte jaoks, sest Meelvast ja Kurõküläst on loogiline vaenlase eest varjuda teisele poole, suure soo saartele. Nime lähtumine linnusest on ainult üks mitmest võimalusest. Vrd ka vana läänemeresoome isikunime Lintu ’lind’, millel põhineb nt soome perekonnanimi Lintunen. Lintega on 1977 liidetud põline ↑Tammistu küla. Linte piiresse Lämmijärve ääres jääb koht nimega Saarõperä.ES
EAA.567.3.190:13, 102, L 13, 101p;  EAA.308.2.104, L 1; EAA.1269.1.796:61, L 168; EAA.1865.2.72/9:30, L 58; EES: linn; PA I: 94, 268; Rev 1601: 17; Rev 1624/27 DL: 70; Roslavlev 1975: 24; Sukunimet 1992: 283

Lintsi jõgi Kos, Türjõgi Harju ja Järva maakonnas, 1686 Linsi-Jöggi (jõgi).  A2
Mellini kaardil 1796 on Karjakülast edelas natuke allpool Lintsi jõe suubumist Pärnu jõkke märgitud veskikoht Linsiwesk. Veski võis nime saada talupoja lisanime järgi, näiteks on mainitud 1726 Karjaküla all talupoega Linssi Jürri, 1782 Mustla all talupoega Lintzi Karell. Võib-olla oli lisanimi isikunimeline, vrd sks Lenz (nimest Laurentius), Linzo, Lin(t)ze, Linse. Jõgi on nime saanud kas veski- või talunimest.MK
EAA.1.2.942:860, L 844; EAA.1864.2.IV-7:171, L 171; Heintze-Cascorbi 1933: 325; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 135

Lipa-leRapküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), 1469 Lippel, 1506 Lipküll, 1725 Lippall.  A4
Külas paikneb Lipa ringvall, muistne linnusekoht. P. Johansen seostab nime Taani hindamisraamatus 1241 mainitud vormiga Liuas (= *Livas), ent samastamine on küsitav, sest seletuseta jääb nime keskel oleva v tugevnemine p-ks ja nimelõpp -s. (Seevastu hilisemates nimekujudes Lippel jne kajastub ilmselt kohakäändeline tarvitus Lipal, Lipale.) L. Kettunen seletab Liuas-vormi seost hilisematega tugevneva astmevaheldustüübiga *Livas : *Lippa, ent sel juhul peaks nimes olema säilinud III välde. Nime päritoluks oletab Kettunen isikunime Lippo, eesti Lipu. 1241. a nimekuju Liuas võiks pigem seostada *Lebastega (↑Raela).PP
Bfl: I, 278, 680; EO: 166; Joh LCD: 486–487; Kallasmaa, Päll 2009: 578–579; Rev 1725/26 Ha: 261; Tõnisson 2008: 207

Litsemaa [litse`maa] ‹-leTrmpaik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laiuse mõis), 1866 Litsimets (mets).  B1
Liideti 1977 Ookatkuga. Tegemist on hilise külaga, mis tekkis ilmselt XX saj esikümnenditel, sest verstakaardil on selle koha peal veel mets. Rahvajutu järgi olevat mõisnik metsa kinkinud oma toatüdrukule (litsele).PP
PTK I: 123

Litsmetsa [`litsmetsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Litsmõtsa-`mõtsaKrlküla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1688 Litze Mattzi Tiet, 1762 Litsmötsa Lorent, 1798 Litzmets.  A2
Külanime aluseks saanud karjamõis on esimest korda tähistatud Mellini kaardil 1798, kuid talu samas kohas on olemas ka juba 1685. a kaardil. Varaseim nimekuju ei seostu metsaga, vaid isanimega Mats, kas *Litse Matsi Tiit või *Liitse Matsi Tiit. Metsanime on Vana-Antsla mõisa XIX saj lõpu metsakaartidel kirjutatud pikka i-d märkival kujul Lihzmets. Võimalik, et nime algupärane kuju oligi pika i-ga, vrd Liidsi talu (Rõu Krabi), mis asub samuti soisel alal. Nimetavalise liitumise järgi otsustades peaks lits või liits olema pigem koha omadust tähistav sõna, vrd Wiedemanni sõnaraamatu Tartu-Võru liitsma ’muljuma, maadligi (katki) suruma’ ja nt kokku vajunud leiva kohta käiv sõna litsik, millele üldjuhul vastab võru plink. Nimi võiks seostuda jõeäärse märja, leetunud ja tihenenud pinnasega. Teine võimalus on oletada algusosana lätipärast maastikukoha nime, vrd läti līcis, mis lisaks mere- ja järvelahele tähendab jõekääru, maad jõekäärus. Võimalik on ka tähendus ’lits’, vrd metsanimi Litsikuusik (Ote), kuid Võrumaa nimedes on siis tavalisem sõna lita kasutamine, nt Litasild. Litsmetsa idaosa on tuntud Lepäoru nime all.ES
EAA.1270.1.264:50, L 49p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.3724.4.1850, L 2–10; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35: 555, L 561p; Wd: lītsma, litsik

Lossina-sse›, kohalikus pruugis-he›, kohalikus pruugis harva LossinaqLossinilõVaspaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Loosi mõis), u 1900 Лоссина, 1909 Lossina.  B1
Lossina talud on esimest korda nähtaval kolmeverstakaardil u 1866. Tõenäoliselt tekkisid need siis, kui pärast 1850. a tehti tühjaks Loosi ja Kivi talude maad, et rajada Loosi mõis. 1977 liideti Lossina Lepassaarega, väiksem läänepoolne osa teispool vallapiiri Hellekunnuga. Lossina nimi võiks olla saadud Loosi taludest tulnud peredelt: Loosi ~ Lossi + naaq ’need’, st Loosi omad. Selline nimemoodustusmudel üldistuva sõnaga naaq töötas Vastseliinas veel XX saj keeles. Seletuse usutavust vähendavad kahe nime häälikupikkuste erinevused. Siiski on ka Loosi nime kirjutatud Lossi (1688). Kui oletada, et Loosi nime aluseks pole mitte maastikusõna, vaid vanavene lisanimi Лось ’põder’, võiks selle nime mugandus *Loossi sobida nii Loosi kui Lossi lähtealuseks. Vrd 1588 Tabinas Jak Losow. Midagi kindlat selle võimaliku arengutee kohta väita ei saa. Teine võimalus on nimekasutajatel tekkinud täiendav seos sõnaga loss ’hurtsik, lobudik’, mis võis samuti Loosi naaq aluselt Lossina nime kujundada. Vrd Loosi. – ES
BAL: 673; EMS: loss4; Faster, Saar 2002: 175, 194; Kjuršunova 2010: 315; PA I: 35; Roslavlev 1976: lisa 7; Tupikov 2004: 232; Vene TK 42; Vene TK 126

Luhametsa [luhametsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Luhamõtsa-`mõtsaRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1938 Tsooru-Luhametsa.  B2
1908. a krunditi suur osa Tsooru mõisa metsamaast ja müüdi taludeks Talurahva Põllupanga kaudu. Selleaegsed kaardid nimetavad asundust Ново-Фиренгоф, st uueks Tsooruks, 1909. a aadressiraamat Kurgja asunduseks veidi varem asutatud Kurgja talu järgi. Rahvakeelse, hiljem ametlikuks kinnistunud nime aluseks sai metsanimi Luhamõts. Metsanime motiiviks oli tõenäoliselt märg, luhaheina kasvatav pinnas, mitte niivõrd Mustjõe-äärsed heinamaad, mida on kutsutud soodeks, nt Kannusuu. Luhametsa põhjaosa on Laanõ (Laane), mis oli omaette küla kuni 1977.ES
BAL: 692;  EAA.2072.5.602, L 1; Eesti TK 50

Luhte [`luhte] ‹-le›, kohalikus pruugis `Luhtõ-lõ ~ pääleVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1627 Lachta Anders, 1684 Luchta Pöllo Pop, 1688 Luchta Pello, Luchta Pelle, 1782 Luchte Jurka, 1820 Luhte (küla).  A3
Luhte oli 1977–1997 Pari küla osa. 1627 on mainitud põgenenud talupoega, 1684 on talus olnud juba neli ja 1688 viis poolemeest. Kõige varasemate kirjapiltide järgi otsustades ei tule külanime aluseks olnud talupoja lisanimi mitte sõnast luht : luha, vaid venepärasest eesnimest Lahtan (algnimi Galaktion). Kuid ka luht nime alusena pole võimatu. Järgmisest nimeosast, millele omakorda järgnevad eesnimed, võib samuti leida nii sõna põld kui ka mõne vana eesnimemugandi, vrd nt rts PellePetrus. Hiljem on Luhte külla tekkinud Põlgastu talu. Tänapäeva Luhte piiresse kuuluvad põhjas Põlso (Põlsu) ja Sur´a (Surja) küla, mis mõlemad on Rõuge khk-s ja olid a-ni 1977 omaette külad.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:17, L 17; EAA.1271.1.224:40, L 517; Rev 1624/27 DL: 78; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:644, L 646p; Unbegaun 1995: 71

Lusti2-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka Piller`pall-`palliUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Lustie Ernst, Hoech Lusty Hans, 1627 Lusti Jann, 1762 Lusti Ad.  C1
Siinse Lusti küla nime eelkäijaks on Lusti talu ja Lusti kool. Vana nimega Kobela külas asunud talu näitab keskse talurühmana juba 1839. a Rückeri kaart. Kobelasse 1854 rajatud kooli nimetati esialgu Hannuste kooliks (talu järgi), al 1878 Lusti kooliks. Kooli uus nimi olevat kinnistunud mitte Lusti talude, vaid koolmeistri perekonnanime Lust järgi. Kobela küla keskosa talusid ei müüdud päriseks, need mõisastati ja hävitati XX saj alguseks. Mõisavälja keskele jäi alles Lusti kool. 1920. aastatel rajati asundustalud, taastatud küla kandis edasi Kobela nime. 1970. a rahvaloenduse kaardil tähistatakse Lusti küla nimega veidral kombel hoopis Sillaotsa talu ümbrust. 1977 liideti see „Vale-Lusti“ Antsu külaga. Senise Kobela keskmes paikneva Lusti koolimaja järgi sai Kobela küla uueks nimeks Lusti, Kobela nimi anti aga Boose mõisast tekkinud alevikule. Lusti kool viidi 1981 üle parkmetsa Antsla linna külje all, kuhu oli ehitatud lasteaed Pillerpall. Lasteaiaga külaosa nimetatakse tänapäevalgi Pillerpalliks, Lusti küla nime kasutatakse rohkem vana Lusti koolimaja ümbruses. Külanimi on tekkinud talupoja lisanimest. See võib olla saadud sõnast lust, aga võib sisaldada ka raskesti kindlakstehtavat isikunime, seda eriti juhul, kui u on olnud pikk. Vrd Luustoja (Har), mille kirjapilt ürikutes on samuti Lust-alguline. Vrd Kobela, Lusti1. – ES
EAA.1270.1.264:30, L 29p;  EAA.3724.4.1867, L 3; Kinsi 1997; LGU: I, 207–208; Rev 1601: 57–58; Rev 1624/27 DL: 106; Rücker; Vene TK 42

Lähevere-`verre ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas (Päinurme mõis), 1586 Lähever (talu), 1694 Lahever, 1796 Lehhewer (küla).  A1
Kui oletada nimetavalist täiendit, siis võiks külanime algusosa aluseks olla lähe ’allikas’. Mõtlema panev on siiski, et mitte väga kaugel on Lahavere.MK
Mellin; Ungern-Sternberg 1912a: 39, 139

Lähte [`lähte] ‹-leÄksalevik Tartu maakonnas Tartu vallas (Kärkna mõis), 1688 Lechteküll, 1796 Lechte.  C4
Küla, al 1977 alevik. Nimi (algselt *läkteγen) pärineb ilmselt samast tüvest kui lõunaeesti läte : lätte ’allikas’. Vorme lähe : lähte pole Põhja-Eesti murretes siiski üles märgitud. Juhul kui 1638 mainitud Lette Pap oleks samastatav Lähtega, siis võiks varasem külanimi olla olnud *Hookatsi (1582 Holkacz, 1584 Hokacz, 1627 Hohekatz, 1638 Hoyekatz).PP
Mellin; PA I: 105, 147; PTK I: 130; PTMT: III, 550; Rev 1624/27 DL: 12; Rev 1638 II: 186

Lähtse2 [`lähtse] ‹-sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kulina mõis), 1345 Lechtegale (küla), 1796 Lehts.  B1
P. Johansen on 1345. a kirjapaneku ühendanud Kulinaga, kuid dokumendis on selgesti mainitud küla, mitte mõisat. Lähtse nime aluseks on Põhja-Eestis ainult kohanimedes ette tulev lähe : lähte ’allikas’ (Lõuna-Eesti läte). Nime tänapäevakuju on tekkinud selle sõna ne-tuletisest. Lähtse piiresse kuulub lõunas Uuevälja küla (u 1900 Уэвялья), liidetud 1977.MK
EAN; Johansen 1932: 9; KNAB; Mellin

Lütä-le›, kirjakeeles ka Lüta Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1558 Люлино, 1652 Лелино, u 1790 Лѣлина, 1792 Починокъ Лялина, u 1866 Люлина, 1904 Lüta, Лю́лино, u 1920 Lülina, 1928 Ljulina, u 1970 Лютта, 1997 Lütä.  C3
XIX saj oli küla Selesova (Железово) kogukonnas ja Pankjavitsa koguduses. 1928 esinesid samanimelised hajatalud. 1977–1997 oli Luhamaa küla osa. Lütä nime võiks seostada sõnaga lüsi : löe : lütt ’vikati vars’ või lütutama, lütütämä ’sörkima’ (Võru). Ljulino nimekuju võib tuleneda sõnast lüll ’võllas, häbipost’ või tõenäolisemalt isikunimest Lüll : Lülli. Venemaal on perekonnanimi Ljulin (Люлин) kaunis sage, kohanimena Ljulino mitte. Vanavene isanimena on XVI saj registreeritud Люлинъ; meie keelesugulastel esineb nii Люлли kui ka Люль isikunimena udmurtidel. Pihkvamaal Sebeži rajoonis on Ljulino (Люлино), Porhovi rajoonis Ljutovitši (Лютовичи), Pihkva rajoonis Ljutovka (Лютовка) küla ning Palkino rajoonis Ljutoje (Лютое) järv ja Ljutnitsa (Лютница) küla. Lütä põhjaosas on J. Hurda mainitud endine Saabina ehk Žabina küla (vn Жа́бино), mille seto vaste pole teada. Vrd Lutja, Lüütjä, Lüütsepa. – AK
Eesti PK 20; Eesti TK 42; EKSS; Hurt 1904: XXIII; NL TK 100; PGM 1785–1792; Pskov 1792; SeK: 76; Setumaa 1928: 312; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 39, 45; Truusmann 1897b: 39; Vasilev 1882: 173; Vene TK 126; VMS

Madi-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kohalikus pruugis ka Madikülä-`külläVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1638 Madina Pustus, 1684 Madyna Kylla, 1688 Madina Byy, 1782 Maddikülla.  C1
Madi oli ametlikult 1977–1998 Kliima küla osa. Madi nime võiks pidada Mattheuse tavalisest mugandusest Madis lühenenud variandiks Madi. Raskusi valmistab üksnes kõigis varasemates nimekujudes esinenud lõpp -na. Tõenäoliselt on see millestki lühenenud, aga mitte sõnast nina, nagu lähedal asuva ↑Soena nimes. Puustuse puhul võiks pakkuda *Madi maa, mille lühenedes on siirdutud piirkonnas levinud na-lõpuliste nimede sarja (*MadimaMadina). Kui Madi oleks põlisküla nimi, mille vanem kuju oli *Madin : *Madina, siis saaks selle lõpuosa seostada ka koha tähendust väljendanud liitega -na ja oletada tüves isikunime. Vrd Sikana. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:66, L 64p; Rev 1638 I: 175; Roslavlev 1976: lisa 4

Maetsma [`maetsma] ‹`Maetsma ~ -sseTrmküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas (Avinurme mõis), 1599 Madytuzma, 1624 Mayatoußma, 1758 Maiatusma, 1811 Maitzma.  A3
V. Pall pakub, et tegemist on algselt liitsõnaga, mille järelosa on maa. Algusosa on ehk olnud tus-liiteline sõna, mille tüvi on olnud kas *maδa-, *maδi- või maja-; täpsem tähendus jääb teadmata. M. Kallasmaa oletab lähtevormiks *Maadetõusma, mis sobiks looduslike olude poolest. ¤ Praegune Maetsma küla olnud ennemini Maetusmaa, mis tähendanud matusemaa. See nimi tekkinud sellepärast, et seal asunud paganluse ajal matusekoht, mida tõendavad sealt hilisemal ajal leitud inimluud ja mõningad sõja- ja tarberiistad, aga ka rahad. Ei teata, kas leiud on säilinud või mitte. Sellest on ka oma nime saanud Maetsma küla külje all asuv Kalmu soo. (1939)PP
KM: ERA II 249, 15/8 (1) – 1939; PTK I: 133–134; P XVI: 121

Matka`Matka ~ -leLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Purtse mõis, Püssi mõis), 1871 Matka (küla), 1913 Люганусе-Матка, Purtze-Matka.  C3
1429, 1447 ja hiljemgi on ilma nimeta mainitud Erra küla juurde kuuluvaid metsakülasid (woldedörper, waltdorffern, 1542 Woldorp). P. Johansen on arvanud, et nende hulka on kuulunud hilisemad Erra-Sala (↑Salaküla) ja Matka (arvatavalt hilisem Erra-Matka, 1913 Эрра-Матка, mis on 1977 liidetud Vainu külaga). Lüganuse tütarküla Lüganuse-Matka (Lüganuse merepoolne osa) oli vabadikuküla, samuti Purtse-Matka, mõlemad on 1977 liidetud Matka külaks, elanikud olid vastavalt Püssi ja Purtse mõisa vabadikud. Nime päritolu ei ole teada, kuid Matka on kirja pandud XIX saj Virumaal ka mehenimena. Ilmselt varem väga levinud mehenimi Madi (Maddi) oli saanud vene keelest pärineva liite. ¤ Rahvasuu seob nime soome laenuga matk : matka (sm matka ’tee, (vahe)maa, teekond, rännak’), olevat olnud pikk maa mõisas tööl käia.MK
EVK; Joh LCD: 355; KNAB; Schmidt 1871; Troska 1987: 100

Missokülä [mis´s´okülä] ‹-`küllä ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Mis´s´o `mõisa-he~ Mis´s´o kõrdsimanoVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas, 1688 Witka Miska Semman, 1782 Misso Tomas, 1820 Misso (küla), 1839 Misso (küla), 1866 мз. Иллингенъ; sks Illingen (mõis).  B3
XIX saj alguses oli tegemist hajatalust arenenud külaga, mis kuulus XVII saj alguses *Kisõjärve suursarase alla (1561 Кизіярвъ, 1638 Kiesse Jerw). Misso küla kõrvale tekkis sama tüüpi Pööni küla (1684 Pohni Thomas). U 1850 rajas emamõis Vastseliina siia kahe küla asemele karjamõisa, mis muudeti peagi iseseisvaks rüütlimõisaks. 1920. a-tel jagati mõisamaad asundustaludeks, tekkis Misso asundus, mis 1977 muudeti Missokülaks ja 1997 parandati hääldusele vastavaks Missoküläks. 1684. a kaart märgib siinseteks talunimedeks Pani Juri (kirjeldusraamatus Pöhni Tohmas), Hirtze Hin ja Witka Märta. Esimesed kaks nime on seotud Põnni ja Hürsi külaga. Viitka Märdi eelkäija oli 1638. a Wittke Jacob, tulnud Preisimaalt. Igal juhul võiks 1688. a Witka Miskat pidada Misso nime alusepanijaks. Vene hellitusnime Миша lõpphäälik a on asendunud läänemeresoomeliku o-ga ja š-st on saanud s´. Saksakeelne mõisanimi Illingen seostub Illiga, mis oli Vasteliina kõige lõunapoolsem karjamõis enne Misso rajamist. Saksapärase nime kujundamise eeskujuks on olnud Illingeni linn Saksamaal Saarimaal. Vrd ka Illi nimest kujunenud lisanimi Illika Tsiistre kandis XVII saj lõpus. Missokülä edelaosa vastu Misso alevikku kannab Võsovalla nime. Misso mõisas asundustalu nimena taastatud Pööni on selle koha pikima ajalooga nimi. XVII saj lõpu kirjapanekutes võib näha, et algupäraselt üks nimi on juba lahknenud Pööni ja Põnni erinevale kujule. Selle nime algkodu võiks olla siin ja mitte praeguses Põnni külas. Nime Пангулъ (*Pan + küla) on 1563 nimetatud koos Pugolaga (Пупъгула), mis asub Pulli järve ääres (озерко Бѣлое), nende kahe küla juures on ka Hino järv (озеро Кандолъ). Vrd Misso. – ES
EAA.1865.2.141/2:20, L 19p; EAA.1271.1.224:125, L 683;  EAA.308.2.178, L 1; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: 8, lisa 1–2; Rücker; Selart 2016: 76–77; Truusmann 1897a: 40; Vene TK 126

Murati-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1630 Morata Jurri, 1638 Morata Jurgen, 1684 Murrett, Murratt kyla, 1765 Dorf Murrata, 1826 Muratha.  A4
Murati oli XX saj alguses karjamõis, 1920. a-test asundus ja 1977. a-st küla. Talurühma ja külaga kannab sama nime küllalt suur Murati järv Eesti-Läti piiril (läti Murata ezers, 1638 Morata Jerw). 1627. a revisjonis seda järvenime veel pole ja võib oletada, et Murati järv kandis siis Vaidva jõega samast nime Wayde. See nimi võiks olla hiljem üle kandunud naabruses olevale järvele Lätis (Vaidavas ezers), millest Vaidva jõgi üldse läbi ei voola. Murati nime võib pidada algupäraselt mitte järvenimeks, vaid talupoja lisanimeks. Selle päritolu ja tähendus pole teada. Esmamainingute esisilbi o-d võidi rootsipäraselt lugeda u-ks, nii oli ehk algusosa hääldus sama. Küll on muutunud a-lõpp, mis püsis veel XIX saj. Vrd naabruses asuv venepärase nimega Muraski küla (Vas), vrd ka mitmed vanad Eesti Mura-algulised asustusnimed. Turgipärane eesnimi Murat lisanime alusena on küll võimalik, aga vähetõenäoline. Vrd Muraste, Muratsi. – ES
EAA.308.2.178; EAA.308.6.316:8, L 3; EAA.1268.1.401:134, L 129p; EAA.1865.2.84/2:19, L 20p; Rev 1624/27 DL: 85; Rev 1638 I: 180, 181; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 334; Unbegaun 1995: 293; VD

Muru-leRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Uhtna mõis), 1870 Murro (kaks talu Uhtna mõisast edelas), u 1900 Муру (küla).  C4
Uhtna mõisa moonakülana rajatud XIX saj II poolel, külas on olnud kaks Muru talu ja Murusepa talu. 1977–1997 oli Uhtna küla osa. Tõenäoliselt on nime aluseks murd : murru ’tuulemurd’, mitte muru nime tänapäevakujust lähtuvalt.MK
 EAA.3724.4.1778, L 1; EAN; EVK; KNAB

Mõtsavaara [mõtsavaara] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem Metsavaara Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1866 Metsawara Pedo, Metsawara Sammul, u 1866 Вара, 1871 Mötsa-Wara (küla), 1909 Metswahra, u 1900 Метсавара.  C2
Seda kohta, kus on Mõtsavaara Peedo ja Sammuli talu, tänapäevane Mõtsavaara küla ei hõlma. Peedo, Sammuli ja Vaara-Vidrigu talu ei kutsuta ka mitte Mõtsavaaraks, vaid Vaaraks. Tänapäeval on see ühendatud Tsirksi küla alla Räpina vallas. Praegune kohalik arusaam ongi, et Mõtsavaara küla on Vaara küla talude metsamaa ja uuemad talukohad edela pool raudteed, kirde poole raudteed jääb aga kolme põlistaluga Vaara küla. XIX saj, kui Mõtsavaara talude nimed kinnistusid, oli vaatenurk analoogiline: Vaara talud olid algupäraselt asunud Viluste külas (seal oli kuni viimase ajani Vaara-Joosepi talu) ning külast välja metsamaale ehitatud talud said nimeks Mõtsa-Vaara. Vrd ka Jõevaara, algupäraselt Pääsna küla talud samast lisanimest. Vaara lisanime päritolu on hämar. See ilmus Viluste külas kujul Andrys Worszth (1582) või Andrzei Warsth (1584). Järgneval kahel sajandil leidis see põhiliselt kasutamist kujul Worsti ja Worsse. Võib-olla on *Vorsti olnud kantseleietümoloogia, kuid samas on võimalik, et hääldus oligi [`voorsti, `voorssõ]. Pole teada, kas Vaara nimi kuulub kokku Süvahavva külas kujunenud Vareste lisanimega (1582 Piep Waraz, ↑Vareste). Võiks toetada hüpoteesi, et Viluste st-lõpuliste lisanimede taga on kollektiivliitega nimi *Vaaraste ning Vaara on selle algupärasena säilinud liiteta variant. Vrd Jõevaara, Vaartsi, Vareste, Varstu. – ES
BAL: 687;  EAA.2486.3.266, L 16, 18; EAA.1269.1.797:265, L 590; Eesti SK 10; PA I: 93, 141; Roslavlev 1975: 26, 28, 46; Vene TK 42; Vene TK 126

Mäestjärv [`mäest`järv] Rõu, Vasjärv Võru maakonnas Võru vallas, 1684 Mast jerw, 1850 Määsi Jerw, 1876 Мяестъ іервь, u 1900 Mäjest Jerw.  A2
Nn Järvedeoru kõige suurem järv on võinud saada nime selle järgi, et järv ise paikneb Kasaritsa järvede hulgas kõige kõrgemal (võrupäraselt mäel), sh kõrgemal mitte ainult naabruse väikejärvedest, vaid ka kaugemale jäävate Verijärve ja Kubija järve suhtes; nii nagu nt Ülemiste järv. Teine, hüpoteetiline võimalus on, et Kasaritsa piirkonna kõrgel paiknevat asustust on nimetatud *Mäesteks või teistsuguse liitega *Mäesi(de)ks. Allikmaterjalid seda võimalust kindlalt ei toeta, õigemini on hajatalusid ühendava küla nimi la- või na- lõpuline: 1588 Miasla, 1627 Messla, 1688 Mestna Byy. Reast langeb välja 1638. a Musta, mis võib olla üleskirjutaja halvasti kuuldud ja levinud kohanimeks tõlgendatud variant. Vrd Mõisamäe. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.3724.4.1864, L 3;  EAA.3724.4.1865, L 1; EAA.3724.5.2872; Rev 1624/27 DL: 89; PA I: 33; Rev 1638 I: 202; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:469, L 470p

Mägi-Kurdla [mägi-`kurdla] ‹-`Kurdla ~ -ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Laimjala mõis), 1453 Staldoth Megenkurgell is tho Wayver eyn bur, 1798 Meggikurla.  B3
Külanimel on täiend Mägi-, mis vastandub teisele, Paju-Kurdla külale asendi poolest maastikul. 1977–1997 olid mõlemad liidetud Kurdla külaks. Külanime teise osise aluseks võiks olla kurla ’naarits’. Vrd ka kurlas ’must kõvakoorik putukas’. On ka võimalik, et nimi on algselt la-liiteline, liitele eelneb isikunimi linnunimetusest kurg. Mägi-Kurdlast lõunas on Niidimäe, endine Laimjala mõisa popsiküla. Vrd Paju-Kurdla. – MK
EAN; KNAB; SK I: 134, 231; Troska 1987: 100

Määvli [`määvli] ‹`Määvli ~ sseKäiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1564 Frans i Memmels, 1798 Memli (talu), 1811 Mewli Sim̄o Matz.  A2
Hajatalust XX saj alguseks kujunenud väike küla oli nimekirjas 1922, kuid hiljem mitte; taastati omaette külana 1997. Liitnime lähtekohaks on peetud sõnu mägi : mäe ja väli : välja. Vanemate kirjapanekute m-lisi vorme on seletatud tolleaegsete kirjurite väärseostega.MK
HK: 160–161; KNAB

Mügra-le›, kohalikus pruugis Mügrä Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Karste mõis), 1723 Merge Marckus, u 1866 Ф. Екси (karjamõis), 1899 Bellevue, u 1900 Плмз. Мюгра, Бельвю, 1923 Mügra (Miigra) (asundus); sks Bellevue (karjamõis).  B2
Hiljemalt XVIII saj alguses käibele tulnud talupoja lisanimi Merge (siis ehk veel mitte häälduskujul Mügrä) on hiljem jälle dokumentidest kadunud. Tõenäoliselt rajati samasse 1685. a kaardi järgi põlistaludega asustatud piirkonda juba XVIII saj keskel karjamõis. Karjamõisale anti XIX saj prantsuspärane ilutsev nimi Bellevue ’kaunis vaade’. 1920. a-test oli Mügra asundus, al 1977 küla. Mügra nimi lähtub võrukeelsest sõnast müger ’mutt’, kuid kui esmamaining on siinse kohaga samastatav, siis on karjamõisa nimi ajapikku teisenenud mingist muust vormist. On ka võimalik, et esmamaining on veaga ja pidanuks olema kirjutatud *Megre. Mügra karjamõisa saksa nimi Bellevue on Balti kohaleksikoni (BHO) autorite arvates lähtunud Palava talunimest. Otsest seost siiski leida ei õnnestu. 1723 on kõrvuti Merge Marckus’ega mainitud talupoeg Palja Peh Pep, st kiilaspäine Peep. Kas Paljapää Peebu nimi on lähteks Palava lisanimele, mida juba XVIII saj keskel leidus mitmel pool Karste ja Jõksi mõisa maadel, jääb selgusetuks. Mügra piiresse kuulub ↑Hoboala ning 1977 liidetud põhjapoolne osa ↑Jõksi külast.ES
BHO: 39;  EAA.2059.1.3329, L 2;  EAA.308.2.88, L 1; RGADA.274.1.174:467, L 460p; Vene TK 42; Vene TK 126; ÜAN

Naale laht [`naale laht] Khkjärv Saare maakonnas Saaremaa vallas.  B3
Lahenimi (nüüd järvenimi) on tõenäoliselt lähtunud Kurevere küla Naale talude nimest, Kureveres oli Naale talu juba 1645. Nimi võib liituda mandri Naela-nimedega, mida on tuletatud sõnast nael : naela. Kohati on murdeist, kuid mitte Saaremaalt, registreeritud naal : naala ’nael’. On ka oletatud sõna esinemist isikunimena, vrd saksa lisanimesid Nail, Nahl. Nimes esineb seega oletatav nael või isikunimi e-mitmuse omastavas käändes. Vrd ka eesnime Natanael. Vrd Naelavere. – MK
SK I: 236

NurmetuNurmetu ~ -sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Porkuni mõis), 1586 Nurme, 1725–1726 Nurmet, 1796 Nurmetto.  A4
L. Kettunen arvab, et nimi tähendab ’ilma nurmedeta, põldudeta’. Nimedes esinev -tu võib tema meelest olla ka tud-kesksõnast moodustatud, nagu sõna hukatu. V. Pall aga leiab, et kuna tu-liitega kohanimede nagu Nurmetu, Võhmetu, Kobratu tuletamine on võimalik vaid nimisõnadest, mitte tegusõnadest, siis peab ta tõenäolisemaks P. Ariste väidet, et liide -tu kohanimedes märgib millegi või kellegi tüüpilist esinemist asjaomases kohas. Seega oleks Nurmetu koht, kus on palju nurmi. 1586 on nimekuju liiteta, 1796. a kaardil on küla põhjast ja läänest ümbritsetud alaga, mida tähistab kirjeldus Die Lucht, st luht. Nurmetu loodepoolseid hajatalusid kutsutakse Väljataguseks. 1977 liideti Nurmetuga ↑Tõnuvere küla.MJ
Ariste 1956: 95; BHO: 395; EO: 247; Mellin; PTK II: 101; Rev 1586: 42; Rev 1725/26 Vi: 249

Paide viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna tõlge, viibe „pai“.
Paide2 [`paide] ‹`Paide ~ -ssePailinn Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, 1564 Paida, 1637 Paid, Paidolind, 1732 Paide kirrik, 1796 Paede.  B1
On arvatud, kuid mitte tõestatud, et Paide Vallimäel oli muinasajal eestlaste linnus. Ala läks 1238 Liivimaa ordu kätte, 1260. a-tel ehitati Paide ordulinnus (alamsaksa Wittenstein, sks Weißenstein). Selle juurde tekkinud asula sai linnaõigused 1291. Liivi sõja ajal vallutasid vaenuväed korduvalt Paide, pärast seda allutati 1636 sõjapurustustes ja elaniketa jäänud asula Mäo mõisale. Linnaõigused taastati 1783 ja Paide sai maakonnakeskuseks. Eestikeelset nime, mida on esmakordselt mainitud Rootsi-Vene vaherahulepingus 1564 (vrd Vene allikais Паида), on seostatud sõnaga paas : pae ’lubjakivi’. L. Kettunen on vormi Paede pidanud segunenuks sõnavormidest paade ja pae. Paide linna võõrkeelsed nimed läbi aegade (Wittensten, Weißenstein, ladina Lapis albus, poola Biały Kamień, Vene kroonikates Белый Город) on samuti viidanud paele kui linna ehituseks kasutatud materjalile. Paide edelapoolses otsas Pärnu tänava kandis on omaette piirkond olnud Pärnuvälja (u 1900 Перновелья, 1913 sks Pernausfeld). Vrd Paide1. – MK
Ambus 1960: 738; Eidemiller 2005; ENE-EE: VII, 141; EO: 15; KNAB; Mellin; Thor-Helle 1732: 317; Was für eine Stadt 1790

Paimala-sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Praakli mõis), 1645 Paymelle Laur, 1798 Paimala, u 1900 Паймара.  B4
Küla oli veel XX saj alguses, ent 1920. a-tel liideti Kärduga (1922 Kärdu-Paimala), uuesti omaette külaks sai ta 1997. Külanimega on ühendatud kirjapanekud 1592 Wulff Pahemel ja 1627 Wulff Pahemell. Viimane on küll märgitud Valjala Lööne mõisa all, kuid Saaremaa mõisad olid sageli mitmes tükis laiali. Nime on võrreldud soome kohanimega Paimar(a) (nüüdne Paimio), tüveks oletatav isikunimi Paima. Isikunimena on liivi alal veel XVI saj esinenud Paimo (Paymo Langematz). Sisekao puudumist seletaks võib-olla see, kui käsitleda nime mitte la-liitelisena, vaid kui liitisikunime, mille teine osis olnuks Meel. Siiski, ka Soomes esineb külanimi Paimala.MK
BHO: 420; KNAB; SK I: 272; SPK: 315

Paklova [`paklova] ‹-`lovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Pakluva-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1788 Паклова, u 1790 Палковская, u 1866 М. Поклова, 1882 Паклово Малое, 1904 Väiko-Paklova, Paklova, Ма́лое Пакло́во, 1923 Maloje-Paklovo, 1928 Väike-Paklova, 1996 Pakluva.  B2
XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva koguduse alla; XIX saj Obinitsa kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Külast idakagus asub Treiali ehk Suurõ-Paklova küla. Eesti algupära korral võiks lähtuda sõnast pakal : pakla ’takk’, võrupäraselt paklanõ ’takune’, paklinõ ’takku täis, halvasti soetud (lina)’. Vrd ka vene keeles пакля ’(lina ja kanepi) takk’, пакли ’takud’ (L. Vaba järgi baltipärasus vene keeles). J. Truusmann seletas kohanime lätikeelse sõnaga pakaļa ’taga, tagune (taguots)’, tähenduse poolest sobiks ka läti pakalns ’küngas, mäekink, kink, mäenukk’. A. Šteingolde väitel ei saa kohanime seletada vene keele põhjal, sest sõnast пакля tuleneks Паклин, mitte Паклов. Pihkvamaal on Pakli (Пакли) ja Paklino (Паклино) küla. Vrd Kõrgepalu, Treiali. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1904: XIX; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 99; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 50; Vasilev 1882: 214; Vene TK 126; VES; ÜAN

Palutaja-le›, kohalikus pruugis-lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Piigaste mõis, Suudla mõis), u 1900 Pallutaja (talu), 1937 Palutaja (paik), 1949 Палутая.  B1
Tänapäevast Palutaja kanti tunti varasematel sajanditel Piigaste külana, Piigaste mõis asus külast kirdes. Kui 1801 eraldati Suudla mõis, jagunes küla Suudla ja Piigaste vahel. Küla keskuses Tori talu kõrval paiknes veel XX saj Vana-Piigaste kool. Palutaja talu nime kohta pole teada, millal see tuli suulises pruugis kasutusele. Kirjalikult esineb talu nimi alles XX saj alguse kaardil. Samas näitab nii Rückeri kaart 1839 kui ka isegi 1684. a ülevaatekaart selles kohas talu olemasolu. Rahvakeeles tuntakse kahte, Mäe- ja Ala-Palutaja talu. Küla keskuse nimeks kujunes Palutaja XX saj. Ajutiselt oli sama koht tuntud hoopis kolhoosinime Tulevik all. Arvatavalt mitte väga vana talunimena tähendab Palutaja põletajat, see võis olla talupoja lisa- või hüüdnimi. Palutajast kagus on omaette küla ilmeline Orava, põhjapiiril Vesikülä.ES
BHO: 453;  EAA.3724.5.2833, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eesti TK 50; NL TK 25; Rücker

Pankjavitsa-`vitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis Pan´k´avitsa ~ Pan´g´avitsa-`vitsaSeküla ja vald Petseri rajoonis (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Паниковичи, 1558–1561 Паниковичи, 1585 погост Пониковичи, в Паниковской губе (pogost, gubaa), 1585–1587 Губа Пониковская, 1652 въ приказѣ Паньковскомъ (kloostripiirkond), 1886 Pankowitsa, 1903 Panikowitschi, Pankovitsa, Panikowitsch, u 1920 Panikovitši, 1928 Pangevitsa, 1938 Pankjavitsa.  A2
1541 rajati Pankjavitsa esimene puukirik, 1585 oli pogostina samanimelise gubaa keskus. Püha Nikolai kirikut (церковь Николая Чудотворца) Irboska piirkonnas on mainitud 1710, kuid iseseisev kirikukihelkond tekkis 1771, kui see eraldus Sõmeritsast. XIX saj oli Pankjavitsa valla (Паниковская волость, kuni 1923) ning külakogukonna keskus, samuti asus siin mõis. Pankjavitsa valla osadest moodustati 1921 Irboska, Laura, Meremäe, Rootova (Roodva) ja Petseri vald, osa alasid anti Lätile ning Luhamaa osa läks Võru maakonda. Tänapäeva Petseri rajooni Pankjavitsa valla koosseisu kuulub 79 küla. Eesti algupära nimele on raske leida, vrd pank ’järsk kallas; kamakas; parv; suur tihke tükk mingit ainet; rahn; kamp’. J. Truusmann püüdis seletada kohanime sõnaga pang ’ämber’ ning poola-leedu sõnaga pan ’isand’. V. Toporovile toetudes A. Manakovi ja S. Vetrovi väljapakutud vanapreisi osis pan- ’soo’ (vrd vanaindia pankapori; soo’) tunduks seletusena loogiline, kuid näib siiski kahtlane. Perekonnanime Pankov (Панков) kannavad Venemaal kodumaalt väljasaadetud poolakad. Nime on tuletatud poola sõnast пан või панк (mitmuses) ’isand’ või isikunimedest Панкратий või Пантелеймон. Berliini linnaosa Pankow’ nimi tuleneb Panka jõe nimest (polaabi Panikwa ‹ lääneslaavi panikwa ’keeva veega kärestik’). Pihkvamaal on Panikovetsi (Паниковец) küla ja Karjalas Panikova (Паникова, sm Ala-Mägräjärvi). Petserimaal oli koht nimega Panikovka ja on samanimeline küla (Паниковка), Lauras aga Pankova (Паньково).AK
Academic; Eesti TK 42; Eesti TK 50; EKSS; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 164; IPE 2005; Manakov, Vetrov 2008: 162; Maslennikova 1955: 133; Pskov 1585–1587: 313; Pskov 1710–1711; Roslavlev 1976: kaart 1; SeK: 101–102; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897c: 213; Vasilev 1882: 216; VMS

-pea ~ -pää, murdeti ka -pe ~ -beEesti kohanimede lõpp.
Lõpu -pea ~ -pää ja neist tekkinud -pe, -be aluseks on pea ’ots, tipp’ või ka lihtsalt positiivset pinnavormi märkiv pea. Kindlasti on osa pea-, pää-, pe-, be-lõpulisi kohanimesid tekkinud ka isikunimest. Nimelõpu kasutus oli väga vahelduv. Külanimede korrastamisel 1977 otsustati lähtuda murdealadest. Nii normiti Põhja-Eesti mandri vastavate külanimede lõpuks -pea (Haapsipea, Kasispea, Lepaspea, Pihlaspea, Pärispea, Vainupea), saarte murde alal sai külanimelõpuks -pe, -be (Kaunispe, Kiduspe, Kudjape, Mäebe, Mänspe, Paope) ja Lõuna-Eestisse jäi -pää (Arupää, Haavapää, Otepää). Mitte kõigi tänapäeval pe-, be-liste nimede lõpud ei pärine sõnast pea, arvesse tuleb ka osis -poja (Üüdibe). Vrd -pa. – MK
EO: 6–7; EMK 2009: 278; Päll 2012: 159; SK II: 36–37

Pedja jõgi, rahvakeeles ka Jõgeva jõgi ~ Jõune jõgi ~ Painküla jõgijõgi Jõgeva, Lääne-Viru, Tartu ja Viljandi maakonnas, Emajõe vasak lisajõgi, 1406 Pettie, 1408 Pettien, Pettigen, 1411 Petye, Petige, 1542 Peddyen, 1599 w rzeką Pedę, nad Pedaiegi.  C1
Jõe nime on enamik uurijaid (A. Westrén-Doll, M. J. Eisen, L. Kettunen, V. Pall) ühendanud sõnaga pedajas ’mänd’. Varasemaks kujuks on oletatud kas *Pedäjõgi (Westrén-Doll) või liigisõnata nimevorm *Pedäjä (‹ *petäγän, Eisen jt). V. Palli arvates on viimane seletus tõenäolisem. Samas märgib Pall mitmeid kohanimesid, kus sama tüvi esineb ilma ja-silbita, nt Päde (↑Pedja), Pedasi, Pedassaare. L. Kettunen ongi oletanud, et Pedja jõgi on nimetatud Päde küla järgi, mitte vastupidi. Sel juhul on Palli arvates ka võimalik, et Pedja on lihttüveline nimi, mis ei ole sisaldanud liigisõna jõgi, sest nimi märkis alguses hoopis asulat. Vrd Pedja. – PP
KNAB; PTK I: 176–177

Piibumäe [piibu`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka Piibumetsa Kodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis).  B2
Piibu talust väljakasvanud küla, on varem esinenud mitme muu nime all. Piibumäe nimi esineb hiljemalt 1945. a-st, muud nimed on Piibumetsa (1922), Sepametsa või Jurkametsa (1922), harva Lepasepa. Piibu nimi on talupoja lisanimest, 1795 on Lümati all mainitud Piebo Juhanus Wittwe, 1758 Raatvere all Piebo Johann. Et ajalooline Piibu talu asub Raatvere lähedal, võib viimast pidada talunime vanimaks maininguks. 1977 liideti Piibumäega Tossumetsa (ka Venetossu) küla. Piibumäe lääneotsa on nimetatud ka Jurka külaks.PP
KNAB; PTK I: 180

Piigandi1-sse›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles varem ka Vana-Piigandi Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Alt-Pigant, 1582 Pigande, 1584 Pigandi, 1590 Pigan Moize, 1628 Pigant, 1638 Pigandt, 1685 Pigantz Hoff, 1798 Alt-Pigant.  C2
Keskajal tekkinud Piigandi mõis kuulus 1620. a-te lõpust ühte omandusse Valgjärvega, omanikuks Rootsi sõjaväe ooberst Hans Berg. Mõisas oli esialgu kaks vana küla, Kanepi ja lahustükina Sõreste. 1796 eraldati Piigandist Heisri mõis (sks Neu-Pigant), saksakeelse mõisanimena kinnistus sellest peale Alt-Pigant (Vana-Piigandi). 1920. a-tel jagati mõisa maad asundustaludeks. Tänapäeval kuulub Piigandi küla alla ka umbes pool kunagise Kanepi küla põlistaludest (Piigandi küla lõuna- ja lääneosa). Väide, et mõisat on mainitud XVI saj I poolel nime all Pygant ja et mõisa rajas Reinhold Tiesenhausen (H. Ligi L. von Strykile toetudes), on suure tõenäosusega ekslik. See ka „Brieflade“ registris mainitud mõis peaks olema Rannu Piigandi ja p-ga algav nimekuju ei pärine XVI saj-st. Stryk toetub F. G. Gadebuschi käsikirjale. XIX saj autoreid võis eksitada see, et 1582–1584 esineb Kanepi ja Hoboala küla mõisnikuna Fromhold Tiesenhausen Arulast. Mõisanimeks annavad Poola allikad sellel ajal Rom, nimesid Pigande ja Pigandi on kasutatud veski kohta. Piigandi nime kohta mainivad nii 1627. a revisjon kui ka Stryk, et see on saadud Wiegant Rumpfi (Wigannd Rumpff) eesnimest. Selline mõisnik võis siin olla enne 1558. a, kuid täpsemalt pole temast midagi teada. Varem on etümoloogia usutavust seganud arusaam, et sama koha nimekuju Pygant on vanem kui mõisnik Rumpfi aeg. Asi lihtsustub, kui tõeline esmamaining pärineb alles 1582. a-st. On teada, et poolakad tavatsesid kohanimesid üles kirjutada eesti talupoegade häälduse järgi. Sõnaalguline muutus vp on küllalt tavaline, ehkki mitte nii reeglipärane nagu fp. Nähtavasti juurdus selle väikemõisa poolakatelt üle võetud nimekuju ka hilisemas saksakeelses pruugis nii hästi, et w-algulist nimekuju pole hiljem enam kasutusele võtta püütud. Vrd Piigandi2. – ES
Bfl: register lk 93; BHO: 453;  EAA.308.2.88, L 1; Ligi 1961: 355; Mellin; PA I: 88, 136; PA II: 470; Rev 1624/27 DL: 64; Rev 1638 I: 5; Stryk 1877: 227–228

Pugritsa-le›, kohalikus pruugis Pugritsõ-lõ›, kohalikus pruugis ajalooliselt Pukritsa Krlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Kaagjärve mõis), 1627 Pocklitz Andres, 1638 Puckeritz Andresz, u 1690 Puckretz Peep, 1798 Pakriste.  B2
Pugritsa nimi on kujunenud lisanimest ja talurühma nimest. XVI–XVII saj tunti praeguse Pugritsa küla maa-ala idaosa *Lätikülä nime all (1582 Latykilla, 1627 Lette Kuella, u 1690 Lette külla). Pugritsaga liidetud talurühmad Rautina järve ümbruses (Saprani, Kiisa, Rautina jt) kuulusid siis *Räste või *Rästjärve küla alla (veel 1690 Rester külla). Pugritsa lisanime päritolu pole selge. Selle aluseks võib olla läti sõna buguris ’kink, küngas’. Samas esmamaining loob mulje, et tegemist on Saksamaalt pärineva slaavipärase lisanimega Pocklitz. Pugritsa nime võib ka seostada sõnaga pogrits ’pugerik’ (Kan, Plv, Räp), samatähenduslik on ka nt pogonits(ki) (Kan). Nii vana lisanime pärinemine hoonet iseloomustavast sõnavarast on kahtlane, kuid samas ka mitte võimatu. Pugritsa lääneosas (kunagine *Rästjärve) moodustavad eraldi rühma Kürsä talud. Pugritsaga on 1977 liidetud Järve küla (1945). See nimi seostub eelkõige Järvekõrtsiga, praeguse Kaagjärve rahvamajaga. ¤ Pugritsa talu õues on maa seest välja kaevatud telliskivipõrand ja laiad kivid raudväratitega. Arvatakse, et vanasti Vene sõja ajal on siin vange pogrides hoitud. (1927) Vrd Rautina järv. – ES
EAA.567.3.67:48, L 46p; KN: 1927; Mellin; PA I: 87, 178; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 31; VMS: pogrits

Põllu-le ~ `küllaVänküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Lelle mõis), 1923 Põllumõisa (asundus).  B1
Küla on nime saanud Põllu karjamõisalt (1909 Pöllomois, sks Feldhof). 1939. a paiku ühendati Põllu külaks Põllumõisa ja Lelle asundus. Viimases paiknes ka ↑Lelle mõis. Põllu külaga on 1977 liidetud Lille (1938, rahvapäraselt Poriküla), osa Sarapiku külast (u 1900 Сарабико) ja Voore (kuni u 1939 Hiiekõnnu küla).MK, PP
BAL: 711; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; ÜAN

Päelda [`päelda] ‹`Päelda ~ -sseMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas (Rinsi mõis), 1592 Paydell, 1645 Pelta, Pädulla.  C1
Nime lähtekohaks võib olla sõna paas : pae, paede, nagu L. Kettunen on oletanud Paide nime puhul. Teisal, Taani hindamisraamatu Paydola puhul, on ta siiski toonud vasteks oletatava isikunime *Paido(i). Muhu Päelda nimi on samuti la-liiteline olnud, mis eeldaks liite ees isikunime.MK
EO: 15, 80; Rehepapp; SK I: 313

Päka-le›, kohalikus pruugis Päkä-leVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1909 Päkka, u 1920 Päka.  A2
Kahkva külast eraldunud kolme taluga Päka küla nimi on suhteliselt noor. 1684. a kaardi järgi oli siin juba talukoht, peremeheks Kuki Laury. Veel XIX saj pole mõisa- ega kirikukirjades Kahkva külas Päka talunime kirja pandud. Kui lähtuda sõnast päkk : päkä ’pöial’, siis on see Lõuna-Eestis mitmel pool levinud lisanimi, mis on andnud ka talunimesid. Võib-olla on Päka külale nime andnud hoopis mets nimega Päkäpalo. Seent tähendav sõna päkk on küll tuntud Mulgimaal ja Lääne-Võrumaal, aga mitte Vastseliinas. Vrd Pässä. – ES
BAL: 675;  EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; Roslavlev 1976: lisa 5

Pältre [`pältre] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Pältri Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1684 Illicka Bertell, 1782 Pertly Paap, 1820 Pertli (küla), 1839 Pärtli, u 1920 Pärtli, 1939 Pältri.  B3
1684. a kaartidel leidub kohanimi Illick ja kolme majapidamise tingmärgid, kuid mitte põllumaad. Jagunenud pooleadramaalise taluga seostub kirjeldusraamatu Illicka Bertell und Simon. Kaardil on Allika Bertill och Sim numbriga märgitud Hürsi kanti. 1688 on kirja pandud nelja poolemehega talu: Illika Iwan, Jacob, Hanss ja Omilcka. Ilmselt käis just sellel ajal praeguse Pältre piirkonna asustamine, Illika Pärtli järeltulijate ümberasumine uude kohta. Varasema talunime, XIX saj külanime Pärtli algnimeks on Bartholomeus. Muutus rtlltr aitas külanime suupärasemalt hääldada, kirjalikult kajastub see alles XX saj. Vrd Sandi. – ES
EAA.1865.2.141/2:8, L 8; EAA.1271.1.223:178, L 335;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:58, L 51p; Eesti TK 42; Eesti TK 50; Roslavlev 1976: lisa 1; Rücker

Pärinurme [pärinurme] ‹-`nurme ~ -sseHagküla Harju maakonnas Saue vallas (Maidla mõis), 1465 Pernurm (mõis), 1586 Pernorm (küla), 1936, 1945 Pärinurme (küla).  C2
Pärinurme mõisat on mainitud 1465, mõis oli alles veel 1716, hiljem enam mitte. Mõis paiknes P. Johanseni andmetel praeguse Maidla küla piires, Maidla mõisast 0,5 km põhja pool väikese oja ületuskohal. Millal nihkus Pärinurme nimi praegusele kohale lõuna pool, pole teada; 1930. a-tel on seda juba kasutatud, kuid hiljem nimetati see Maidla I külaks, al 1977 on uuesti Pärinurme. Nime algusosa päri- on tõenäoliselt sama mis sõnades päripäeva või pärivoolu. Pole välistatud, et Pärinurme võib olla 1930. a-tel taaselustatud nimi, sel juhul võib nimele esitada ka muid tõlgendusi, nt *Päranurme. Küla ajalooline nimi on Sõrala (1465 Sorolie, 1725 Sarola, 1798 Särrala), praegu talunimi. Kui oletada, et Sõrala talud kuulusid Pärinurme mõisale, võis nime siirdumine toimuda ka sel teel, et küla hakati kutsuma mõisaga sama nimega (vrd ka Mahtra, Ohulepa jms).PP
Eesti TK 50; Joh LCD: 607–608; KNAB; Rev 1586: 117; Rev 1725/26 Ha: 423

Raeküla2 [`raeküla] ‹-`külla ~ -ssePärPärnu linnaosa.  C2
Raeküla linnaosa asub endise Rae mõisa (sks Rathshof) kohal, nimi pärineb mõisalt, mis omakorda võis nime saada *Raeste küla järgi. 1546 on läänistatud üks talupoeg koos maaga tho Radtz Bartholomäus de Lettele ja tema poegadele. 1683 on mainitud *Raeste küla (Raeste kylla) ja talu Lette Johann (võib-olla hiljem Königsberg). Siinsete kirjapanekute järgi (1726 Rahtses Dorff, 1734 Raathshe Dorff, 1769 Raatse Külla) oli *Raeste Reiu mõisa järgi. Raestet on mainitud koos Uuluga 1560 (Rasche) ja teda on samastatud Metsakülaga, mis on praegu Silla küla osa. Võib-olla on küla nimi tulenenud kuulumisest Pärnu raele. Võimalik nimevaste on ka raest(u), vrd lõunaeesti rae, raedik, raendik, raestik ja räendik, räestik, räest ’raiesmik’. Rae kõrts (Rathskrug) jäi Rae mõisast lõunakagusse praeguse Reiu küla piiresse. 1930. a-te algul olid Raeküla jaVingiküla osaliselt Pärnu linna halduspiirkonnas olevad tööliste ja väikemaapidajate külad. Vrd Raeküla1. – MK
EAA.3724.5.1692; Pärnumaa 1930: 417; Pärnumaa 2010: 66; Stackelberg 1926: 173, 177, 231

Rahkla1 [`rahkla] ‹`Rahkla ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas, mõis, sks Rachküll, 1469 Rachkel (küla), 1726 Rachküll (küla ja mõis).  B2
Balti kohaleksikon (BHO) ja P. Johansen on Rahklaga samastanud isikunimes Gerd Soye zu Rachkel (1414) esineva lisanime, hiljem seostas Johansen suguvõsanime Rakvere khk-ga. Kui mitte muidu, siis selle suguvõsanime kaudu näivad mõlemad Rahklad kokku kuuluvat, kusjuures Rakvere oma on vanem. XVI saj kuulus Simuna Rahkla (Rachell) Pirita kloostrile. Mõis rajati Rootsi ajal, mainitud 1688 (Rachküll). 1920. a-test Rahkla asundus ja küla (Rahkla-Suurküla), 1977 ühendatud Rahkla külaks. Mõisast u 2 km loodes paiknes varem Paadinõmme küla (1871 Padinöm). Rahklaga on 1977 liidetud Rahkla-Sarapiku (1970, varem Sarapiku). Vrd Muuga2, Rahkla2. – MK
BHO: 477; EAN; Joh LCD: 883, 897; KNAB; LUB: XII, 666; Rev 1725/26 Vi: 227; Schmidt 1871

Rahumäe1 [rahu`mäe] ‹-le›, rahvakeeles varem `Priitholmi-`holmiRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, mõis, 1876 Friedholm, Heidhof, 1909 Fridholmi m., 1923 Friedholmi as, 1937 Rahumäe.  C1
Mõis eraldati Räpina mõisast 1873. Selle koha peal Võhandu jõe kaldal oli varem Palokülä (1582 Pallokul, 1839 Palloküll). Enne omaette mõisaks saamist rajati karjamõis (sks Heidhof sõnast Heide ’nõmm, palu’). Palokülä kaotati ja talupojad asustati osaliselt ümber mõisast lõunasse jäävatele soosaartele. Karjamõisa kõrval on Võhandu jõe ja ühe vanajõe vahel saar, mis inspireeris saksakeelset nimeandjat kui kujuteldav linnusekoht. Sinna rajati uue mõisa peahoone pseudoajaloolise kohanimega Friedholm. Nime järelosaga Holm ’saareke, neemik’ liideti Fried- pigem arhailise väljendi Burgfried ~ Bergfried ’linnuse peatorn’ tähenduses, mitte sõna Frieden ’rahu’. 1920. a-tel jagati mõisa maad asundustaludeks, kohanimi tõlgiti sõnasõnaliselt eesti keelde Rahumäeks 1930. a-tel. 1977. a-ni oli Rahumäe asundus, sealtpeale küla. Rahumäe külaga on 1977 ühendatud sellest lõunas paiknev Palokülä (u 1900 Палокюля).ES
BAL: 684; BHO: 86;  EAA.2059.1.765, L 6; Eesti TK 50; PA I: 92; Rücker; Vene TK 42; ÜAN

Randivälja [randivälja] ‹-leTorküla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori kirikumõis), 1638 Randawel, 1680–1684 Randwe.  A1
Randivälja küla kuulus Tori luteriusu kirikumõisale, mida hüüti ka Kirikuvallaks, viimane ühendati Tori vallaga 1895. Kaheosalise külanime algusosa on problemaatiline. Saaremaa Randküla (Rantküla) puhul peab L. Kettunen võimalikuks, et nime lähtekohaks ei ole mitte rant : randi ’äär’, vaid rańt, mugandus saksa ja alamsaksa sõnast grand ’sõmer’. Laenulisus seletaks ka võib-olla siin tüvevokaali muutumist a-st i-ks. Vrd Randküla. – MK
EO: 318; Rev 1638 II: 45; Roslavlev 1977: 30

Rebasmäe [rebas`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Rebäs`mäe Räpküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Kahkva mõis), 1627 Reuestmah (veski), 1630 Rebbestma kylla, 1839 Rebassemä, 1937 Rebasemäe.  C2
Rebasmäe oja on põline Räpina ja Vastseliina valduste piir. Veskikoht Räpina poolel oli olemas juba XVII saj. Sajandi lõpupoolel kasutati vakuraamatus ja revisjonis Rebasmäe talupoegade lisanime May (Maye, Moye) ja neid loeti Kahkva küla alla. 1977–1998 oli Rebasmäe Kamnitsa küla osa. Rebasmäe nimi on alguse saanud veskikohast loodusnime *Rebästemägi naabruses. Liite -ste lühenemine või otsene nimemoodustus st-tüvelisest vormist on näha juba esimestes kirjapanekutes. Mitmusliku täiendi kõrval on kasutatud ka ainsuslikku (*Rebäsemäe). Rebäst(e)mägi või Rebäsemägi on Võrumaal tavaline metsas asuva mäe nimi, mille motiiviks on rebaseurgude leidumine. Tänapäeval on Rebasmäe külaga liidetud ↑Huulõ küla (Vas).ES
Eesti TK 50; Rev 1624/27 DL: 67; Rev 1638 I: 278; Roslavlev 1975: 26, 28, 38; Rücker; Saar 2008: 136

Räpina viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna täpid tõlge, viibe „tedretäpid“.
Räpina2-sse›, kohalikus pruugis Räpinä-le ~ -heRäplinn Põlva maakonnas Räpina vallas, mõis, 1582 Repin, w Repinie, 1588 pod Repinem, 1601 Rapinn, 1616 Rapin, Jamakiel, 1627 Rapyn, Jamma, 1638 Rappin, 1686 Rapyns Hoff, 1782 Rappin, Rapin, Rapien, Rappina wald, 1909 Räpina m.  C1
Esmamainimise ajal oli tegemist põlise külaga Võhandu jõe vasakul kaldal. Samal 1582. a rajas Poola võim siia riigimõisa. Mõisaks muudeti küla lõunaosa, veel 1686. a kaartidel paikneb mõis ja sillakoht praegusest tunduvalt lõuna pool, Liivamäe piirkonnas. Kiriku asukoha lähedusse rajati tõenäoliselt riigimõisaga seotud postijaam, millest hiljem sai Jaama kõrts (1638 Krug ... bey den Kirchen, 1670 die Krugh zu Jama). XVII saj alguses teisenes ka külanimi. 1616 on esimest korda mainitud Jaamakülä nime ja selle kõrval „tühja“ Räpina küla. Tegelikult säilis talupoegade lisanimede komplekt muutunud nimega külas 1580.–1630. a-tel isegi paremini kui naaberkülades. Jaamakülä ülesvoolu laienenud otsa lõikas ära Jaamamõisa rajamine XIX saj algupoolel. Pärast seda paiknes Jaamakülä Raadama oja kaldal pastoraadist ↑Köstrimäeni. XVIII saj alguses tekkis Võhandu jõele rajatud paisule uus sillakoht, 1734 hakkas tööle paberiveski. Asula kasvamine sai võimalikuks pärast mõisa ja Räpina kirikumõisa maade asunduskruntideks jagamist 1920. a-tel. Räpina sai aleviks 1945, oli rajoonikeskus 1950–1961 ja sai linnaks 1993.

Räpina nime päritolu pole selge. A. W. Hupeli teade 1782. a, et eestikeelne nimi on Rappina, aga mõned ütlevad ka Reppina, võiks viidata sellele, et XVIII saj oli sõnaalguse r tugevalt peenendatud (*R´apina). Hupel loetleb erinevaid saksakeelseid kirjapilte: Rappin [rapin], Rapin [raapin], Rapien [rapiin]. Ka suurem osa varasemaid üleskirjutusi võimaldab välja lugeda esisilbi pikka täishäälikut, alles 1638. a kirjapilt Rappin näitab selgelt lühikest a-d. Need nüansid suunavad pooldama varem korduvalt väljapakutud oletust, et Räpina nime taga peitub vana slaavipärane isikunimi. Selle lähtevorm ei tohiks olla mitte Рябина ’pihlakas’, vaid isanimi *Ряпин (omastava käände kuju nimest *Ряпа). Sellega sobivad Poola-aegsed kirjapildid, sest tavalisemat vene nime Repin (vanas kirjaviisis Рѣпин) oleks poolapäraselt edasi antud kirjapildiga Riepin. Räpinaga samasse nimepessa kuulub kadunud külanimi Võnnu khk ↑Sarakustes (1582 Repnic, XVIII saj *Rääbnitse või *Rääpnitse). Slaavi in-lõpulise isikunime Räpina nimes pakkus välja juba P. Johansen 1952. a. Räpina nime muudest seletustest on kõige tuntum J. Simmu oma, kes seostas slaavi isikunime vene keele üldnimega рябина. Nime on katsutud seletada ka rehielemu suitsuauku tähendava sõna räppen, heli imiteeriva sõna räpin : räbinä, võserikku märkiva maastikusõna räbä jm abil. Hüpoteetilise maastikusõna abil loodud seletuse muudab väheusutavaks tõsiasi, et tegemist on olnud vana keskuskülaga. Võimalik, et vene isikunimede allikates tundmatu *Rjapin põhinebki läänemeresoome sõnal, kuid kohanimeks kujunemise ajal on see nimi käibinud slaavi keelevormis.


XVIII saj Räpina mõisat tuntakse tänapäeval Alamõisa nimega. Praeguse linna territooriumile tekkis töölisasulana Paprõkülä (nt 1822 Papierdorff, 1852 Papreküll), hilisem Vabrikukülä. 1850. a-tel ehitati endise Sillapää küla poolele mõisa uus peahoone, mis sai rahvapärase nime Sillapää loss. Lossi kõrval paiknenud majandushoonete kompleksi on kutsutud Mäemõisaks (sks Hoflage Sillapäe). Räpina omaette asumid on ↑Sillapää ja Vabrikukülä lõuna pool jõge, Kelmikülä ja Kerkomõisa lääne pool ning Pilpakülä ja Tsungli ida pool.
¤ Vanarahvas teab veel jutustada mõnda, mis meie Räpina algnime kohta käib. Ühed seletavad, et kus nüüdne Räpin asub, seal olnud vanal hallil ajal suur paju räbastik. Peale suure Põhjasõja, kui kõik nüüdse aja Räpina ümbruskonnas mõisa kui ka talurahva varandus sõjasaagiks langes, asutati koguni uus ja uude kohta rabastikku mõis. Mis selleks põhjust andis, et mõis rabastikku asutati, ei ole teada. Uut mõisat hakatud räbastiku järgi Räbastikuks hüüdma. Viimasest ollagi „Räpin“ välja võrsunud. Mõned jälle ütlevad, et Räpina kohal Põhjasõja ajal nõnda olla võideldud, et soldatite riiete räppin olnud kaugele eemale kuulda. Peale selle lahingu hakatud kohta „Räppinaks“ kutsuma. (1905) Vrd Köstrimäe, Sarakuste, Sillapää. – ES
BAL: 688; EAA.308.2.103; EAA.1269.1.796:123, L 282; EAA.1269.1.766:18, L 35; ENE-EE: VIII, 267; EO: 145; Hupel 1774–1782: III, 283–284; KM: H III 31, 427/9 – 1905; PA I: 53, 91, 96, 264; Rev 1601: 16; Rev 1624/27 DL: 67, 69; Rev 1638 I: 256, 257; Roslavlev 1975: 6, 14, 32; Simm 1978: 147

Röösa-le›, kirjakeeles varem ka Rõõsa Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas, mõis, sks Rösarshof, 1645 Rösa, 1782 Rösa mois.  A3
Röösa mõis on asutatud XVIII saj alguses talumaadele. 1920. a-test asundus, arvatavasti u 1939. a-st küla. Lisanimena on Röösa esinenud Saaremaal veel Tõnijal ja Haamses. Nime lähtekohaks on rõõsk : rõõsamitte hapu, noor’, mida võidi kasutada näiteks ka alenduses maa kohta: rõõsk maa ’põletamata maa’. P. Johansen on talunime Rõõsa lähtekohaks pidanud muinaseesti isikunime. Vrd Rõõsa. – MK
Johansen 1925b: 51; SK I: 353; Wd

Saagri1 [`saagri] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Tsorona mõis), 1588 Marth Sagrin, 1626 Saghry Jury, 1627 Sagery Juergen, 1638 Sagr Jürgen, 1684 Sager, 1805 Sagri.  A2
Saagri oli 1977–1997 Kergatsi küla osa. XVII saj Haanja mõisa alla kuulunud küla jäi XVIII saj Vastseliina, hiljem Tsorona mõisa külaks. Nime päritolu pole teada. 1588. a Poola revisjoni nimekuju viitab ilmselt kasutusele perekonnanimena, mitte kirjapanija poolt loodud isanimena, mis on selles allikas ow-lõpulised. Vrd vene perekonnanimi Сагрин ja Poola kohanimi Sahryń, ukraina Сагринь. Lähtumine slaavi eessõnaga za- ’taga’ algavast väljendist (vrd Saabolda jt) pole Saagri esmamainingu s-algulisust arvestades tõenäoline.ES
 EAA.567.3.180, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.2.686:9, L 8p; PA I: 31; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 172

Saatse [`saatse] ‹`Saatse ~ -sse›, kohalikus pruugis Satserinna ~ Saatsõrinna ~ Saatserinna ~ Saad´s´erin(n)a, kirjakeeles varem ka Satseri Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1627 Горки, 1710 Зачеренской волости (vald), 1780 Зачеренской вотчины, Зачеренной вотчины (pärusmõis), 1783 в Зачеренском погосте (pogost), 1903 Satseriina kerigo (kirik), 1904 Korki, Satserinna, Го́рки, Зачере́нье, 1923 Satserina, 1928 Satseri; vn За́черенье.  B1
1673 oli Saatses juba olemas esimene puust kirik. Pihkvamaa arveraamatutes on 1710 mainitud Saatse valda. Petseri kloostri kroonika teatel oli Saatse ala (погостъ) 1720 Petska kiriku alt juba eraldunud; 1783 nimetati Saatse pogostit. 1780 mainiti kirikut ning pärusmõisat; uus kivist Usukannataja Paraskeva Pjätnitsale pühendatud kirik (Зачеренская православная церковь святой Пятницы) valmis 1801. Eesti keeles kasutati varem Satserin(n)a nime, 1939 tuli vallanimena käibele Saatse nimekuju, külanimena ametlikult aga 1977. J. Simmu arvates lähtub külanimi sõnast черень ’tamm’; Зачеренье oleks ’tammikutagune’. Samal arvamusel on A. Šteingolde: eesliide за- + черень ’tammik’ (V. Dal) + järelliide -ье. L. Vaba toob Satserinna nime välja vanapäraste paikkondlike vene üldnimede hulgas, ühendades vene nimekuju Зачеренье sõnadega за ’taga’ + черень ’turbasoo’. Kiriku asukohaks olnud Korki küla ümbruskonda kutsuti algul Satserinnaks (Зачеренский погост), millest ehk tuligi hilisem külanimi. Saatse küla vanem nimi oli Korki (Горки) sõnast гора ’mägi’. Küla on mainitud Pihkvamaa arveraamatutes 1710 Velikaja-taguses zassaadis Satserinna vallas (деревня Горкина); seejärel Satserinna kirikuraamatus 1780 (Горки, Горокъ). Sõna гора on V. Dali sõnaraamatus ’kõrgendik, küngas, mäeke, mitte järsk ega kaljune, mügarik’. Vene perekonnanimed Gorkin (Горкин) ja Gorski (Горский) pärinevad arvatavalt Venemaal väga levinud külanimedest Gora, Gorõ, Gorki (Гора, Горы, Горки), Горка võib tuleneda ka isikunimest Георгий. Saatsega on 1977 liidetud ↑Tsütski küla. Vrd Korkuna, Saatse nulk. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.307; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; ERA.14.2.442 (Kohanimede Nõukogu 7. IX 1938 koosoleku protokoll); ERA.14.2.450 (Satserinna vallavolikogu 13. I 1939 koosoleku protokoll nr 4); Hurt 1903: 12; Hurt 1904: XX; Kiristaja 2005: 19, 30; Pskov 1710–1711; Pskov 1792; PTK I: 215; Satserinna 1922; SeK: 135; Setumaa 1928: 309; Simm 1970a: 175, 176; Simm 1970b: 141; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 922; Vasilev 1882: 69, 114; Vene atlas 1792; VES; VMS

Salla [`salla] ‹`Salla ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Sall, 1241 Salda (küla), 1479 Salde (mõis), 1552 Salle, 1726 Sall (küla ja mõis), 1732 Salla (mõis).  A4
Mõisa esmamaining on 1479. P. Johansen on oletanud, et Salla mõis on rajatud *Käginurme küla (1241 Kægynurmi) maadele, misjärel see küla hävis. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1945. a liitus Salla külaga. Nime tähendussisu jääb hämaraks, kui mitte seostada seda sõnaga salu. A. W. Hupel annabki mõisa eestikeelseks nimeks 1782 Sallo mois. Üks võimalus nimesisest esmamainingu d-d ja tugevat astet põhjendada oleks oletus, et nimi on olnud kaheosaline, näiteks *Salutaguse, ning XIII saj juba lühenenud kujule Salda. Vrd Salda. – MK
Hupel 1774–1782: III, 497; Joh LCD: 393, 588

Sangaste1-sse›, rahvakeeles Kirikuküla Sanalevik Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste kirikumõis, Sangaste mõis), 1522 Sangnitz (mõis), 1582 Sangnic (küla), 1601 Sanngnitz (mõis), 1638 Sangenitz (mõis, küla), 1839 Sagnitz (mõis), Sangaste (küla).  C3
Praegust Sangaste alevikku kiriku ümbruses on rahvakeeles kutsutud Kirikukülaks. 1920.–1930. a-tel oli see Sangaste kirikuasundus, 1970. a-tel Kirikuküla alevik, al 1977 Sangaste alevik. Vana Sangaste küla kuulub tänapäeval Väljaküla, osalt Muhkva piiresse. Mõis asub praeguses ↑Lossikülas. Kõik nime varasemad kirjapanekud käivad vana küla või mõisa, mitte praeguse Sangaste aleviku kohta. Kirikuküla sai Sangaste nime mõisalt, mõis omakorda külalt. L. Kettuneni arvates tuleb Sangaste nimi sõnast sang : sanga, viidates mingile kõverusele, ent see sõna esineb Lõuna-Eestis laialdaselt kujul vang : vangu, mistõttu võib arvamuses kahelda. ste-lõpulised nimed sisaldavad tavaliselt mingit isikunime. Nime aluseks võib olla nt preisi isikunimi Sange või Sangus (’viljavihk’). Vrd Sangaste2. – MF
BHO: 526–527; ENE: VII, 81; EO: 214; KNAB; PA I: 69, 169; Rev 1601: 32; Rücker; Siliņš 1990: 284

Setomaa [seto`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles ka Setumaa Sesetode ajalooline asuala ning endine maakond (Petserimaa) praeguse Võru ja Põlva maakonna ning Pihkvamaa Petseri rajooni alal (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa, Petseri).
Esmakordselt on ürikuis juttu läänemeresoomlastest (чюхнов) Petseri kloostri piirkonnas 1549. a. Trükitud märkmeid ala mittevene rahvastiku kohta on al 1831, kui C. H. J. Schlegel kirjeldas oma 1815. a reisil mh Saalessa (Залесье) mõisat. Petserimaa tšuudidest kirjutas 1831 tollane Kiievi metropoliit J. Bolhovitinov, kes juba 1821 rääkis Petseri kloostri ümbruse mittevene elanikkonnast. Setomaa nimi tuleneb rahvakillu nimetusest seto ~ setu. Petseri eestlaste nimetust setu(kene) peetakse suhteliselt nooreks. 1860 nimetati H. E. Hartmannile omistatud kirjutises Pihkva eestlasi Settukesed, Settu, Settuke, Wiedemannil esinevad setu-rahvas, setukas ja setukene Pihkvamaa eestlase kohta ning saksa-setuke ’kadakasaks’. J. Mägiste on haaranud kinni Hartmanni joonealusest märkusest, kus viimane seletab, et nimetus setu on vana, seda tarvitatavat mitte üksnes naabruses, vaid kogu eestlaste maal, sest Petserimaa õigeusklikud eestlased tarvitavat sõna settu asesõna se (sks dies) asemel. Mägiste püüab seda põhjendada nii häälikuliselt kui ka toetudes setode keeleerinevusele võrreldes muude eestlastega, tuues näiteid, kuidas mujal on naabritele nende keelemurde tõttu pilkenimesid pandud. Hiljem on ta siiski pidanud seto nime etümoloogiat ebaselgeks. Juba 1869 ja 1872 on J. Hurt kasutanud piirkonna- ja rahvanimetust Setumaa ning Setu. Lühidalt on seto rahva nime käsitlenud E. Ernits, kes on jõudnud järeldusele, et setu võis olla halvustava tähendusega kirjeldav sõna, mille poolt räägib tema arvates element -u (‹*-oi). Nii on mõlemad uurijad jõudnud sarnasele seisukohale. Mägiste on heitnud kõrvale F. R. Kreutzwaldi oletatavasti pakutud vaste setä ’lell’. Nimemärgi En. (Eisen?) pakutud seto vastet чудь ’tšuud’ ei ole vist mitte keegi hiljem korranud häälikuliste samastusraskuste tõttu. P. Hagu tähelepanekute kohaselt hakkas nimetus setu eestlaste jaoks XIX saj lõpupoole märkima koolihariduseta ja mõnevõrra kummalist inimest. Alates III Seto Kongressi toimumisest 1993 on kirjakeeles paralleelselt endiste vormidega kasutusel setode eelistatud vormid seto ja Setomaa; viimase kinnitas kohanimenõukogu 2010 setode ajaloolise asuala nimeks. Vrd Petserimaa. – AK, MK
Bolhovitinov 1821; Bolhovitinov 1831; EEW 2000; En. 1918; Ernits 1987: 40–41; Hagu 1978: 616; Hartmann 1860: 626, 627; Hurt 1903: 139; Hurt 1904–1907: II, 5, 132; KNAB; Maslennikova 1996: 463–473, märkus 23; Mägiste 1957: 247–248; Piho 2011: 18; Sarv 1997: 1; SeK: 139; Setomaa 2009: 285; VES; Viires 2001: 92

Siksälä [`sikksälä] ‹-sse ~ `külla›, kirjakeeles varem ka Siksali Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1820 Siksällä (talu), u 1866 Сиксаль, 1909 Siksali.  B4
XVII saj asustamata kohta oli 1820. a tekkinud Siksälä talu Misso küla all. XX saj oli küla kahe taluga, kummalgi oma veski Mustjärvest välja voolaval ojal: Siksälä veski ja Sika veski. Nimi tuleb Võrumaal levinud loodusnimest Sikksälg ’sika selg’ või Sikksälä mägi. Niimoodi on mõnikord nimetatud teravaharjalist mäeseljandikku või seljandike rida. Ka Antslas leidub Siksälämägi (Hauka kõrts = Siksälä kõrts), Saaluse mõisas (Rõu) oli kuni 1960. a-teni Siksali algkool. Millise mäe järgi täpselt on saadud Misso Siksälä nimi, pole teada. Siksälä küla oli 1977–1997 Hino küla osa. Küla paikneb muistsel asulakohal, kus on katkematult elatud I aastatuhandel ja keskajal, kuid mitte enam XVII saj. Tõenäoliselt kandis just see asula Pugola nime, vrd Hino järve vana nimi Pugola järv. Pugolast sai laiem küla ja kandi nimi (1561 Пупгала, 1630 Bockola kylla, 1684 Pugulla). Pugola on läänemeresoome la-lõpuline külanimi, mis võiks põhineda muinasaegsel isikunimel. Selle päritolu kohta ei saa midagi kindlat väita, kuna häälikukombinatsioon on rahvusvaheliselt levinud. Soome Pokela talunimesid peetakse Skandinaavia Puke, Bugge põhjal tekkinuteks, vastena vanasaksa Bucco, Bochild jt. Häälikuliselt sobivaid isikunimesid leidub ka balti ja slaavi keelte poolel. Teine vana kohanimi, millega saab Siksälät seostada, on *Kandala (1563 järve nimi Кандолъ, 1585–1588 Kandala vardjaskond, 1627 Kandella küla). See on läänemeresoomelik nimi, mille taga ei näi olevat isikunimi, vrd kand : kanna (võru kunds ’jalakand’, kands ’eseme kand’), sm kanta ’kand, millegi alus, lähtekoht’) ja maastikusõna kand : kannu. Vrd Hino järv, Kandle, Misso, Pupli. – ES
BAL: 672; EAA.1271.1.224:128, L687;  EAA.308.2.178, L 1; Roslavlev 1976: 18; Saar 2008: 143; Siliņš 1990: 265; Sukunimet 1992: 447; Stoebke 1964: 63; Truusmann 1897a: 40; Tupikov 2004: 325; Vene TK 126

Sirgala [`sirgala] ‹-sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Kohtla-Järve linnajagu Viivikonnas (Vaivara mõis), 1241 Cirpæ (küla), 1466 Sircks, 1498 Sirkes, 1583 Sircula, 1637 Sirkala, 1765 Sirgala, u 1900 Сиргала (küla).  A3
Sirgala on saanud nime vana Sirgala küla järgi praegusest asukohast põhjas, mis suuresti hävis Teises maailmasõjas. Külaaseme juurde rajati 1959–1962 Sirgala karjäär. Sirgala asula oli 1962–1993 Viivikonna alevi osa, pärast seda kuulus Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa alla selle lahustükina, 2017 anti üle Narva-Jõesuu linnale. Vana Sirgala küla ala on 1977 liidetud Mustanina külaga. P. Johansen on pidanud külanime XIII saj üleskirjutust vigaseks, peaks olema *Cirge või *Cirke. Näib, et XV saj on nimi olnud ne- : se-lõpuline, hiljem on siirdunud la-liiteliste rühma. Liite ees oli arvatavasti isikunimi, vrd sõnu sirk : sirgu ’rohutirts’, ’lind’; sirkane ’pikakoivaline (mees)’. P. Johansen on nimele võrdluseks toonud soome kohanime Sirkkala.MK
ENE-EE: VIII, 520; Joh LCD: 432-433; KNAB

Suudla [`suudla] ‹-sse›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles ka Soodla, kirjakeeles varem ka Vastse-Piigaste Kanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Neu-Pigast, 1450 Sotell (küla), 1582 Sotla, 1638 Sodla kyllo, 1722 Dorff Sohdel, Punga Sohdel (talupoeg), 1798 Sotla (karjamõis), 1839 Neu-Pigast, 1909 Soodla m.  B2
Piigaste mõisa alla kuulunud põlise Suudla küla lääneserva, Saverna piirile asutati XVIII saj karjamõis. Sellest sai 1801 iseseisev mõis, mille saksa nimi tuletati Piigaste järgi (Neu-Pigast, st Vastse-Piigaste). Eesti keeles kutsuti mõisat vana külanimega. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus. Osa sellest on 1977 liidetud Tiido küla alla (Tiido oli varem talurühm Suudla külas), osa Saverna küla alla. Suudla ehk ajalooliselt vanemal häälduskujul Soodla nime päritolu pole selge. 1722–1723 on seda kirja pandud ka eesnimena Sohdel, kuid ainult ühel peremehel samas külas, mitte mujal naabruskonnas. Soodla ja Suudla talusid leidub ka mujal Eestis ja vähemalt osa neist näib olevat lähtunud sõltumatult kas siis isikunimest või kohaga seotud sõnast. L. Kettunen on pakkunud seletust *Sooden küla või *Soodelan sõnast soo. See on tõenäoline, sest 1627 on loetletud kõrvuti külasid Sotag (*Sootaga) ja Sodell. 1627 külas Sotag elanud Kollia Peter on ilmselt sama, kes 1638 Kangekahl Peter Suudla küla nimekirjas. Vähem usutav tundub võimalus, et Suudla külanimi oli kirjapanekute algusajaks juba lühenenud muinasaegne isikunimi, nt *Sotavalta. Vrd Jägala, Soodla. – ES
BAL: 664; BHO: 453; EO: 83, 96; LGU: I, 342; Mellin; PA I: 82; Rev 1624/27 DL: 112; Rev 1638 I: 57; RGADA.274.1.174:499, L 492p; Rücker; SK I: 388

Suure-Rootsi-le›, rahvakeeles ka `Suurküla Phaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Tahula mõis), 1788 Groß Rotzeküll, 1798 Rotzi gros, 1811 Gross Rotzküll, 1903 Сууре Роотси.  C1
1977–1997 oli ametlikult Vätta osa. Juba 1497 on Vätta poolsaarel mainitud rootsi küla (Vettel), 1556 vakust Vettel. Küla on nime saanud rootslaste järgi. Ka Vätta nime (1492 strand to Fettel) on seostatud rootslastega, P. Johansen on nimele toonud võrdluseks Lääne-Ojamaal asuva Vättle. Vrd Väike-Rootsi, Vätta. – MK
 EAA.2072.3.212, L 2; EAN; ERA.T-6.3.938, L 1; KNAB; SK I: 398, 508

Taheva-leHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Taiwola, 1541 (Wacke) Tayewes, 1551 Tayuen, Tayues, 1564 Таговесь, 1582 Thaiwenkul, 1627 Taywa, 1688 Taiwola, Taiwula, 1711 Taiwala.  C3
Taheva nimi on praegusesse asukohta üle kandunud XX saj, mõjutajateks Taheva mõisa järgi nimetatud raudteejaam (kuni 1977 Taheva asund) ning hiljem Taheva metsapunkt (Metskonna küla, liideti 1977 Tahevaga). Praeguse küla nimi oli varem ↑Kaaramõisa. Ajalooline Taheva mõis ja küla asusid lõuna ja kagu pool. Taheva mõis rajati XVII saj, selle maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Tsirgumäe külaga. Vana Taheva küla vastab praegusele Hargla ja Sooblase külale. Üks võimalus Taheva nime seletada peitub esimeses üleskirjutuses. Seal esinev -wes võib viidata sõnale vesi, mis on sage komponent eriti Sise-Soome järvenimedes. Eesti kohanimedes vesi levinud ei ole (v.a näiteks ↑Mustvee). Rahvasuus on variant Taivakülä, mida on analüüsitud kui taevas + küla. Tõepärasem on, et nime aluseks on sõna taive ’käänukoht, käänak’, mitte samatähenduslik taival ~ taipale, nagu varem arvatud. Taheva juures suubub Mustjõgi Koiva jõkke ja seda veeteed Riiga on kasutatud veel XX saj. Ka Soome mõningaid Taivas-algulisi nimesid võiks seostada just sõnaga taive, mitte taival. XVI saj on Thaywa, Staiwa olnud Mustjõe varasem nimi. Praeguse Taheva külaga on 1977 liidetud Matimäe küla. Vrd Hargla2, Kaaramõisa, Sooblase. – MF
Ambus 1960: 743; BHO: 576; EM: 103; Faster 2013b: 44–46; PA I: 74; SSA: taival; Tarvel 1975: 552–553; Uustalu 1972: 131

Tahu`Tahku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Tahuküla = Skåtanäs [skotanä(ä)s, kohalikus pruugis skotanes] ‹-iNoaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis, sks Schottanäs, u 1540 Schothnis, 1565 Schottanes, Schåthanes, Schotthenes, 1627 Skatenäs, 1798 Skottanäs, Tahko M.  C4
Tahu mõis on rajatud XVII saj. 1920. a-test küla. Eestikeelse nime kohta vt ↑Tahkuna. Rootsikeelne liitnimi koosneb murdesõnast skata ’neem, neemik’ selle kohalikul häälduskujul skåta ja üldkeele sõnast näs ’neem’. Skåtanäs on algselt loodusnimi. C. Russwurm märgib, et küla härrastemaja asetseb madalal maaninal („niedrige Landspitze“). Skåtanäs ’neemikuneem’ on sisult liiane, seetõttu võib oletada, et keskaja asukate jaoks oli kohanimi lihtsalt *Skåta, millele ehk võõrpäritolu ametnikud lisasid kirjakeelse sõna -näs. Mainitagu, et Helsingis on samasugust tähendusliiasust: XVII saj Estnäs Skatan (’Vironniemi tipp’) kinnistus XIX saj rootsi keelde kujul Skatudden, kui murdesõna skata oli jäänut kohalikele võõraks. Soome keelde tuli see nimi kujul Katajanokka (esimest korda 1863), kus tundmatust algusosast tehti lihtne hääldusmugand.MB, MK
Johansen 1951: 264–265; Lagman 1964: 47–48, 109–110; Mellin; Russwurm 1855: 121–122; SPK: 142

Tammistu4-sse›, kohalikus pruugis-heRäppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1582 Thammisth, 1686 Tammist, 1798 Tam̄ist.  B3
Tegemist on vana külaga, mis on tekkimise ajal ilmselt välja kasvanud Toostest, aga al 1977 on ühendatud Linte küla alla. Nimi tuleb metsanimetusest tammistu ’tammik’. Räpina khk-s oli kaks Tammistu küla; teist, Meerapalus paiknevat, kutsuti vahetegemise pärast ↑Perätammistuks. Tammistu külas on tänavküla tüüpi külaosa Vennekülä, kuhu pärast Teist maailmasõda ehitasid majad vene rahvusest pagulased Peipsi tagant. Vrd Meerapalu. – ES
EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 92

Tamse2 [`tamse] ‹`Tamse ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tampse Rispaik (küla) Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, karjamõis (Vihterpalu mõis), erts Tammes, 1402 Tamme (küla), 1568 Tammest dorp (küla Vihterpalu vakuses).  B1
1923 mainitud talurühmana, mitte külana. Küla liideti 1977 Vihterpaluga. Nimi on ne- : se-tuletis puunimetusest tamm.MK
BHO: 582; EAA.1.2.934:392, L 388; KN; Lagman 1964: 63; LUB: IV, 1608; ÜAN

Tamsi3 [`tamsi] ‹`Tamsi ~ -ssePltpaik (küla) Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1583, 1601 Tamza, 1624 Tammesal, Tammisal, 1638, 1797 Tamse.  C1
Küla on liidetud Tapikuga 1977. Kui mitte algselt, siis vähemasti vahepeal on külanimi olnud kaheosaline, algusosa puunimetus tamm ja järelosa salu. On võimalik, et kogu nimi on olnud esmalt loodusnimi ja osis -salu on asendunud paikkonna külanimedele iseloomuliku lõpuga -si alles hiljem, kui nimi oli kinnistunud külale. Lähtumine mitmuse ste-lise vormi kohakäändeist ei ole selle nime puhul otsest kinnitust leidnud.MK
EO: 199; KNAB; Mellin; PA IV: 18; Rev 1601: 93; Rev 1624 PL: 39, 40; Rev 1638 II: 153

Tamula järv, kohalikus pruugis harva Tammul´ Plv, Rõujärv Võrus, 1563 на Тамлиозерской лугъ (heinamaa), 1627 Tammel, die Tammelsche See, 1630 Tumba, 1638 Tammel, 1684 Tambla Siöö, 1775 Tammela Jerwe, 1839 Tammula See.  C1
Järvenime kirjapiltides esineb vähest varieerumist, kuid vaheldus näib põhinevat sellel, kas järvenime tajutakse parajasti sõnaga sammal : sambla (võru sammõl : samblõ : sammõld) samasse tugevneva astmevaheldusega tüüpi kuuluvana või mitte. Kaashäälikuühend mb võib Tamula puhul isegi algupärane olla, kuid u ja b hääldusliku läheduse tõttu on võimalik nimelõpu -mula ja -mbla mõlemasuunaline vaheldus. Tamula nime algupära ja tähendus on tundmatu. Nimi võib pärineda väga vanast tänapäeval tundmatust keelevormist. Vrd Vagula järv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.2072.3.56a; Rev 1624/27 DL: 56, 88; Rev 1638 I: 201; Roslavlev 1976: lisa 3; Rücker; Selart 2016: 86

Tepelvälja [tepelvälja] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Teppelvälja Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1739 Teppelwälja Michel, 1835, 1871 Teppelwelja (talud), 1897 Теппелвялья (küla 6 taluga), 1922 Teppelvälja.  A2
Küla on ENE järgi rajatud Sagadi küla alemaadele (1543 Allewomes). E. Tarvel leiab aga, et see „heinamaa koos põllutükiga“ võis paikneda ka mujal, mitte tingimata Tepelvälja küla all. Hiljem seda nime – mis võiks olla *alevõhmas ’metsapõllulapike’ – ei esine. 1699. a kaardil on u praeguse Tepelvälja kohal märgitud kolm Selli talu (Selli hemman eller Torp under Saggad). Tepelvälja sai alguse väikesest metsa tehtud põllulapist, kasvades Sagadi küla hajataludest omaette külaks XIX saj II poolel. Tepelvälja nimi tuleb Tarveli järgi isikunimest Tepan, Teppe (‹ Stefan) + väli ’põld’. 1739 on lisaks Tepelvälja hajatalule märgitud vaba soomlane Esko, Sameli Esko, 1744 vabadik Esko Maddi. Sellest 1719. a Eestisse ja u 1734. a Sagadisse tulnud Eskost on E. Tarveli oletusel nime saanud Esku [`esku] hajatalu, mis on küllap tema asutatud. Esku kabeli rajas Sagadi mõisnik Pihlaspea kabeli asemele 1845, saades nii kirikliku keskuse ja surnuaia vaid Sagadi rahvale Sagadi mõisakeskuse juurde. Endine Esku küla (1897 Эско nelja taluga) on praegu Tepelvälja lääneosa.MA
 EAA.1.2.C-IV-121;  EAA.1324.1.584, L 1; ENE: VII, 542; ERA.T-6.3.564, L 1; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 102–103, 211–212

Terikeste-sse›, kohalikus pruugis Teriketsi ~ Tiriketsi ~ Terikeitsi Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1536 Terrikas, 1582 Terykiec, 1588 Terykiecz, 1627 Terekatz, 1638 Terrikest Kÿlla, 1714 Terriketsist (seestütlev).  B2
J. Simm juhib tähelepanu sellele, et varasemad kohanime kirjapanekud näitavad kahesugust tarvitust: Teriketsi ja Terikeste. ts(e)-lõppu tuleks tema järgi vaadelda kui ne-lõpuliste sõnade ainsuse omastava üht varianti (nt karjane : karjase ~ karjatse), mille on mõnikord välja tõrjunud -tsi. Sakslased panid ka ste-lõpulisi nimesid sageli kirja tz-ga. ste-liite puhul on tegemist mitmuse omastavaga, ainsuse nimetav oleks *terikene. Sellist sõna pole fikseeritud, kuid võib-olla on tegemist isikunimega, nagu selle liite puhul sageli ette tuleb. Terikeste küla kirdeosa kutsutakse Ondova külaks. ¤ Edimält ol´le Terikeste külän üt´s tõrdutegija elänü sääl mõtsan ja siss peräst om joba tõisi inemesi ka elämä lännü. Ja siss ku na joba mõisan teol nakassiva käümä, siss om joba nakanuva ütlema, et kehva terakese oleva ollu, ain ja kahru kaar segämine, om selle küläle siss Terikeste või Terakese külä jäänu, nüit om ta muutunu – Terikeste külä. (1951)MJ
BHO: 591; KN: 1951; Rootsmäe 2016: 326, 352–353; Simm 1972: 290; Simm 1973: 117, lisa 205–206; Simm 1977: 121

-tuEesti kohanimede lõpp.
Lõpu -tu lähtekohaks on peetud millegi puudumist väljendavate omadussõnade liidet -tu : -tu (~ -tuma, nt metsatu, vrd sm -ton : -ttoman ~ -tön : -ttömän) ja tud-lõpulise umbisikulise kõneviisi kesksõna tuletist -tu (nt kõneldu). Selline kesksõnatuletis esineb isikunimedes, nagu Imotu, Lembitu, Meelitu, Toivotu, need omakorda võivad olla kohanimede aluseks. Vanast isikunimest tekkinute rühma võivad kuuluda Imatu, Lümatu, Nehatu, Nihatu, Puiatu (?), Taritu. L. Kettunen on oma töös püüdnud kohanimesid jaotada kas omadussõnadest või kesksõnadest lähtunuiks. Ka on ta oletanud, et -tu võis asendada mingi muu liite. V. Pall on märkinud, et Kettunen on paljudel puhkudel pidanud leppima hüpoteesiga või nõrgalt motiveeritud lahendusega. Pall nentis, et tu-omadussõnast lähtumine toob Põhja-Eesti nimede puhul raskusi nii nimetamismotiivi kui ka nimede vormi osas. Liigisõnata nimede aluskääne on omastav, -tu omastav on põhjaeesti murdeis -tuma, aga see ei tule kohanimedes esile ei tänapäeval ega varasemais kirjapanekuis, kui mitte arvesse võtta kahtlasevõitu etümoloogiaga nime Kaugatoma. P. Ariste on eesti väljendi küllatu küll eeskujul oletanud, et kohanimede -tu märgib kellegi või millegi tüüpilist olemasolu: Vaiatu oli koht, kus asus vailasi (vadjalasi). Pall on märkinud, et sellise tähenduse eeldamine hõlbustaks muudegi ilmselt nimisõnast tuletatud tu-lõpuliste kohanimede tõlgitsemist (Kobratu, Nurmetu, Põvvatu, Pühatu, Võhmetu).MK
EMK 2009: 279; EO: 246–255; PTK II: 100–101

Tähtvere1 [`tähtvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tähkvere-nNõoküla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Techelfer, 1519 Techtelverde, 1582 Thechelverk, Techelwer (mõis, küla), 1782 Tehkelwerre, Tarto Tehkwerre Mois.  C1
Mõisat on mainitud esmakordselt 1519, mitte aga 1515, nagu väidavad H. Ligi jt. Eesti Vabariigi alguses rajati mõisa maadele asundus, hilisem küla. Kirjapanekute sarnasuse tõttu tuleb nime päritolu käsitleda koos Tähkvere nimega. Nime algusosa algkujuks oletas L. Kettunen *Tähika- ja *Tähiku-, mida pidas tuletiseks sõnast täht ning seostas loomanimega Tähik ’heleda laiguga otsaesisel’ ja võimaliku samakõlalise isikunimega. P. Alvre ühendas Tähtvere vahetult sõnaga täht. V. Pall pidas nimetatud otseseost põhjendamatuks. Välistamata Kettuneni oletust, arvasid nii Alvre kui ka Pall, et kohanimi võib sama hästi tuleneda ka isikunimest *Tähγikko, mis on vähendusliite *-oi abil või otse tüvest tuletatud vorm sõnast tähk (vrd tähkapea ’rukkipea’, tähkapia, tähkel pia ’tühi viljapea’, täht : tähe ’tühi rukkipea’, sm tähkä ’viljapea’). Lisaks pidas Pall saksa nime sõnasisese l-i alusel võimalikuks, et kohanimi oli esialgu la-lõpuline. Tähtvere piiridesse kuulub ↑Tiksoja. Vrd Tähkvere. – EE
Alvre 1965: 354, 355; Arbusow 1910: 303; BHO: 586; EM: 94, 192; EO: 295–296, 303, 304; Hupel 1774–1782: II, 263; KN; Ligi 1968: 356; PA I: 46, 52; PTK I: 253–254; ÜAN

Tänjala [`tänjala] ‹-`jalga ~ -sseAnnpaik (küla) Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Purdi mõis), 1571 Tennella (Tenniell) (küla Purdi mõisa all), 1615 Tänielby (küla Purdi (Nosefär) vakuses), 1796 Tenjal (karjamõis ja kõrts).  C4
Küla on 1977 liidetud Korbaga. L. Kettunen on nime tundnud kujul Tändjala, kuid pidanud algsemaks nimekuju *Tänjala, millele ta on võrdluseks toonud tänama (tüvest *tenha-) ja kahtlemisi ka soome kohanime Tenhiälä, mis tema järgi oleks ühendatav soome sõnaga tenhota ’võluma, nõiduma’. Sõnad *tenhiä ja *tenhijä oleksid tähendanud nõida või võlurit ja võib-olla esinenud isikunimena, vrd *Tenha, *Tenho(i), mida on seostatud paganlike loitsu- ja võlumisvõimetega. Teisalt on Kettunen külanime võrrelnud kohanimega Tänassilma, mille puhul ta lisaks eelnenule toob ära ka soome tõlke, tema järgi tenhosilmä. Tuleb märkida, et üks Tännassilma ongi Tänjalast mitte liiga kaugel Türi khk-s. Tänapäeva nime Tänjala võib analüüsida nii Tän+jala kui ka Tänja+la. Esimesel puhul võiks oletada liitisikunime, teisel la-liitelist kohanime, kus algusosa oleks oletatav isikunimi. E. Saar ja E. Ernits on Kettuneni seletust pidanud väheusutavaks, sest Võrumaa Tännassilma varasemaist kirjapanekuist puuduvad h jäljed. Tuleb öelda, et need puuduvad ka märksa vanemaist Tän(n)assilma kirjapanekuist kui Võrumaa omad, seega Kettuneni nimeseletus põrkab häälikulistele raskustele. Vrd Tännassilma2, Tännassilma3. – MK
Forsman 1894: 247; KNAB; SPK: 453; Ungern-Sternberg 1912a: 76, 88

Uku`Ukku ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vohnja mõis), 1583 Hukoby (küla Vohnja mõisa all), 1586 Weka, Vcke, 1629 Hukekylla.  C3
1930. a-tel Uku asundus, 1940. a-test kuni 1977 Uku-Eeriku küla. Balti kohaleksikon (BHO) samastab nime kirjapanekuga Virumaalt (1688 Ucko u. Korrijerwe unter Wayküll, ↑Vaeküla), E. Tarvel seda ei ole teinud. Tema andmeil rajati Uku abimõis varasema Uku küla asemele, mis 1750 oli olemas, 1782 aga enam mitte; veel 1765. a kaardil on märgitud üksnes küla. Abimõisana on Ukut (Ucko) Tarveli järgi mainitud XIX saj algul ja kaartidele ilmus see 1844 (Ukko). Nimi pärineb isikunimest. Ukust edelas olnud endine Eeriku küla (1892 Eriko) tekkis XIX saj neljast kolmepäevakohast ning liitus 1940. a-teks Ukuga. 1977 liideti Ukuga ↑Voorse küla.MK
Bfl: II, 935; BHO: 619; EAN; KNAB; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 47–48, 108

Unipiha [unipiha] ‹-le ~ -`pihta›, kohalikus pruugis ka Uniba Nõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas, mõis, sks Unnipicht, 1582 Unipieha, 1782 Unnipäe, 1839 Unnipicht.  C3
Mõis on tekkinud küla asemele XVII saj. 1920. a-te alguses rajati mõisa maadel Unipiha asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. D.-E. Stoebke seostas kohanime algusosa isikunimega *Un(n)i või *Un(n)e (M. Joalaiu järgi esines oletatavasti saksa päritoluga nimi kujul *Unti : *Unne). L. Kettuneni arvates koosneb liitsõnaline kohanimi sõnadest uni ja piht : piha ’selja ülaosa’ ning oli kasutusel ka isikunimena. Liitsõna järelosa ei sobi tähenduse poolest, pigem tuleks lähtuda osisest piht : piha liitsõnas pihtaed, pihttara ’palkidest püsttara’ ja pihapuu ’aialatt’ (vrd sm piha ’õu’). Seega oleks kohanime algkuju *Unnõpiha ’Unne aed või õu’. Seos sõnaga uni on teisene. Küla osad on läänes Nassu ja lõunas Viru, mis 1930. a-tel olid eraldi külad. ¤ 1. Unipiha elanikud maganud vanasti väga palju, mitte ainult talvel, mil rutulist tööd polnud, vaid ka suvel vähemagi vihma puhul. Ise ütelnud, et peavad unipühi. Neist „unipühadest“ tehtud hiljem Unipiha. 2. Vist oli see munga ajal, kui meie maal väga palju pühi peeti, nagu Setumaal veel praegugi. Nõo kihelkonnas ühe kandi elanikud harrastanud eriti pühade pidamist. Kui pole kalendris püha olnud, arvanud nad ise püha välja ega läinud sel puhul tööle. Kui saksad küsinud: „Mis püha teil on?“, vastanud nad: „Meil on nüüd kohalik püha, unipüha!“ Paljud magasidki sel pühal peaaegu kogu päeva. Unipüha pärast hakatud seda kolka Unipühaks kutsuma. Sakslased teinud aga Unipühast Unipiha. See nimekuju on aja jooksul eestlastegi seas tarvitusele võetud. 3. Teisendi järele on Unipiha nimi tekkinud sellest, et sealsed elanikud ei sallinud, et keegi neid magamise puhul ärataks. Nad ütelnud: „Lase magada, uni on püha!“ Sest ütlusest tekkinud Unipiha. (1933) Vrd Uniküla2. – EE
BHO: 622; EES: 365; EM: 94, 196; EO: 93; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 264; Joalaid 2013a: 66; KM: E 86477; KM: E 8° XIII, 57/8, 172, 173 – 1933; KN; PA I: 52; Rev 1638 I: 131; Rücker; Stoebke 1964: 101; VMS: II, 198; ÜAN

Vaisi-leRisküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Nõva vallas (Nõva mõis), 1402 Waisoe (küla Nõva mõisa all), 1598 Waise micke, Waisse Jurgen (vabatalupojad), 1615 Waise (küla Nõva all), 1798 Waisi.  A1
1402 läks küla Lihula kloostrilt Padise kloostrile. Ehkki 1615 külade nimekirjas, on 1725 mainitud Kõmmaste mõisa järgi nelja Waese hajatalu ja lisaks vabadike all veel Waese Ado Wittwe. Esmamainingu järgi oli nimi kaheosaline, järelosa soo (lõpu e on käsitatav pikendusmärgina). Tänapäeval on soo nimi Vaisi soo, seega soonimi oli saanud külanimeks ja küla järgi on hakatud hiljem nimetama sood. Nime algusosa Vai- on problemaatiline, selle lähtekohaks võib olla nii vai : vaia kui ka rahvanimetus. Vrd Vaimõisa. – MK
EAA.1.2.934:173, 174, L 171, 172; EAA.1.2.938:5, L 4; LUB: IV, 1608; Rev 1725/26 Ha: 226

Vaivina [`vaivina] ‹`Vaivina ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, poolmõis, sks Sophienhof, 1583–1589 Vaiuina (küla), 1587 Waifina, 1620 Waywanna by, 1726 Waiwena, 1796 Waiwina, u 1900 Софіенгофъ (Вайвина) (küla).  C2
1811 eraldati Vaivina Voka mõisast ja rajati omaette mõis. Schmidti kaardil 1844 on nii küla (Waiwina) kui ka mõis (Sophienhoff), XIX saj lõpu kaartidel on mõis kadunud. Kirde-Eesti Vai-nimesid käsitledes ei ole L. Kettunen osutanud seosele Vadja ja vadjalastega. Teisal tuletab ta Vagia ‹ *Vakja, nagu vai ‹ *vakja ja vadja ‹ *vakja. Kirde-Eestis on märkimisväärne vadja mõju olemas ja on võimalik, et nime algusosa pärineb rahvanimetusest, kuid unustada ei tohi ka P. Ariste ja V. Palli hoiatust, et mitte kõik vai-tüvelised kohanimed pole rahvanimetusega ühendatavad, mõne lähtekohaks on ka vaipost’. Vaivina nime oleks vast õigem analüüsida hoopis Vaivi+na ja näha algusosa lähtekohana murdelist kuju sõnast vaev, vaevane (sm vaiva, vaivainen). Vaivinaga on 1977 liidetud ↑Künnapõhja ja Liivaküla (1926, rahvapäraselt Siidilinn).MK
Almquist 1917–1922: 308; Eesti TK 25; EO: 170, 251; BHO: 562; KNAB; PTK I: 262–263; Rev 1725/26 Vi: 169; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 87p; Schmidt 1844

Valga viipenimi. Kohamärk osutab kas naaberlinnadele Valga–Valka või Valga kirikutornidele.
Valga2`Valka ~ -sseVallinn Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, läti Valka, 1286 Walko, 1345 Walken, 1387 Walk, keskajal ka Walkede; sks Walk.  A2
Valga on ainulaadne, kuivõrd pool sellest kuulub Eestile, pool Lätile. Valga on olnud tähtis koht, mida on varajastes allikates tihti nimetatud oppidum’iks, st linnaks. Ametlikud linnaõigused sai Valga siiski alles 1584. Nimi ise on esmakordselt kirja pandud 1286 Riia linna võlaraamatus, kus on märgitud kaks võlgnikku Johannes clericus de Walko ja Johannes Stedinc de Walko, mõni aasta hiljem Thidericus de Walco (ka Walke). Arvatavasti oli tegemist Valgast pärit kaupmeestega. Valga ühe nimena on allikates käibel olnud ka *Põdeli (1369 Podel, 1383 Podelis od. up den Valk), mis tänapäeval on Valgast läbi voolava jõe nimi (↑Pedeli jõgi). 1383. a üleskirjutuse lõpposa võiks tõlkida „Valki peal või kohal“, nimi võib siin tähistada harilikku maastikukohta. Nime päritolu on otsitud mitmest valk-algulisest sõnast: valk ’löömariistad, pistrik’, valkama ’rängasti sadama, valgeks lööma, maadlema, võitlema’, valkistama ’valgeks, valkjaks või heledaks tegema, pleegitama’, valko (walko) ’välk, valguskiir, valgus’, *valketa ’valge’ jt. Kõigis seletustes jääb nõrgaks nimeandmismotiiv. Läti nimeuurija O. Bušs pakub, et nimi võiks olla seletatav ka sõnaga valks ’oja’, kuid väidab ka, et sellise komponendiga nimed on levinud ainult Eesti piirist kaugel Kuramaal ja seepärast ei saa seda tõepäraseks pidada. M. Vasmeri arvates sisaldub nimes vene laen volok ’paadi ülevedamise koht’. Seda sõna peetakse vene keeles slaavi omasõnaks, tegusõnast волочить ’lohistama, tirima, tassima’. Mitme uurija arvates aga pole vaja vaadata vene sõna, kui ka läti keeles on samatähenduslik sõna valks või valka olemas. See tuleb tegusõnast vilkt ’vedama’. Küsimus on, mis jõest mis jõele paate veeti. Üldiselt on arvatud, et paate veeti Pedelist Koivasse, mis ei ole aga arheoloogide kinnitust leidnud. Võimalik, et paate veeti Pedelist Säde jõele ja saadi niiviisi välja Salatsi liivi aladele ning merele. Pedelilt pääses Väikesele Emajõele ja Võrtsjärvele, sealt Emajõe kaudu Tartusse ja Pihkvasse. Läti nimeuurija O. Bušsi arvates ei ole ka see seletus usutav. Tema arvates võib nime aluseks olla läti sõna valgs ’niiske’, vrd läti valga zeme ’märg maa’. Valga tähtsamad linnajaod Eesti poolel on Kesklinn, ↑Laatsi, Priimetsa, ↑Puraküla, Rükkeli, ↑Tambre ja ↑Toogipalu. Valga piires olid varem ka linnamõisad Kapsta (läti Kāpostiņu muiža, sks Engelhardshof), Oosuli ehk Oosoli (läti Ozolu muiža, sks Alexandershof) ja Vidriku (läti Pidriķa muiža, sks Friedrichshof). Läti Valgas eristuvad linnajagudena Piparciems ja Putras kalns (eesti k-s Pudrumäe).MF
BHO: 644–645; Bušs 2003: 35; Bušs 2006: 65–68; EO: 264; Faster 2013b: 40–44; KNAB; Mägi, Veri 1976: 13; Saks 1984; Valgamaa 1932: 132, 546; Vasmer 1923: 75

Valguta-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Valgutaja Ranküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas, mõis, sks Walguta, 1582 Walkuth (küla), 1626 Walgets Külla, Walgats Külla, 1638 Walgata, 1711 Walkota (karjamõis), 1744 Walguta.  C3
XVIII saj oli Valguta Rannu mõisa karjamõis, 1775 sai iseseisvaks mõisaks. 1920. a-tel rajati mõisa maadel Valguta asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tõenäoliselt sisaldab kohanimi sõna valgma ’paadisadam’ ehk siis tähistab kohta, milleni saab sõita paatidega, aga mitte sealt edasi. Kaudselt kinnitab seda kohapärimus. L. Kettunen on seletuseks pakkunud ka sõna välk paralleelkuju valk, kuid selle puhul jääb nimeandmise motivatsioon nõrgaks. Valgutaga liideti 1977 Lobjaku küla (1970).MF
EO: 231; ERA.14.2.717 (Riigi Keskarhiivi ettepanek 13. VII 1939 nr 496); PTK I: 266; RGADA.274.1.212/4:69 L 356; Rõngu ajalugu; Uustalu 1972: 151

ValipeValipe ~ -ssePhlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1529, 1544 der hoff tho Wallipe, 1798 Wallipa.  C3
Nime põhjal on oletatud kohas maalinna, kuid uuringud ei ole seda kinnitanud, samuti mitte keskaegse linnuse olemasolu. P. Johansen on nime teket seletanud sinna planeeritud linnuse ehitamisega, linnus ei valminud kunagi. Võimalik ka, et nimi on Hiiumaale tulnud valmiskujul Harjumaalt, kus XVI saj nimi esines (1567–1568 Wallipe Jurgen, hilisem Valive küla Ristil, ↑Höbringi). Juba P. Aristest peale on nime lähtekohaks peetud vall : valli + pea.MK
EAA.1.2.934:183, L 180p; Johansen 1930a: 212; HK: 272–273

Vana-Koiola [vana-`koiola] ‹-sse›, kohalikus pruugis`Vanna-`KoiolahePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Alt-Koiküll-Kirrumpäh, 1627 Koykuell, 1638 Koygull Moysa, 1782 Koiala mois, Koiela mois, 1798 Wanna Kojola M.  A2
Kirumpää lossi piirkonnas oli see 1627 neljast mõisast suurim, kuid mitte vanim. 1638. a revisjon teatab, et mõis rajati „veidi enne viimast vallutust“ (u 1620?) ja selle maad asustati u 10 aasta eest jälle talupoegadega. Tegemist on Koiola küla tühjaks jäänud lõunaossa rajatud mõisaga, mis sai oma nime külalt. Veel 1757. a Põlva personaalraamat pealkirjastas sellele mõisale allutatud külasid üksnes Kirjenpah nimega. Koiola nimi muutus aktuaalseks Väimela mõisa eraldamisel ja osadeks jagamisel XVIII saj keskpaigas. Vana- lisandus mõisanimele, kui XVIII saj lõpukümnendil eraldati Vastse-Koiola mõis ja sellest omakorda 1806 Vardja (Aleksandri, Pragi) mõis. Koiola küla kogu talumaa jäi viimase territooriumile, Vana-Koiola mõisale jäid allutatuks Põlva khk põhjaosa suured külad. Mõisa järgi oli seal kuni 1938. a-ni Koiola vald, mille vallamaja asus Mammastes. Mõisamaale 1920. a-tel tekkinud Vana-Koiola asundus muudeti 1977 külaks. Koiola nime lõpuosis -la võiks olla lühenenud sõnast küla, vrd 1627 Koykuell ja Koykul Jerw, 1638 Koygull ja Kaugala Jerw, u 1685 Koykelle Kylla. la-lõpuline nimi oleks pigem arenenud kujuks *Kojola, siin aga on ilmne lühenemisest tingitud tugevnemine: *KojoküläKoiola. Algusosis võiks olla muinasaegne isikunimi, vrd soome perekonnanimed Kojo, Kojola ja Kojonen. Vrd Koigi, Koikküla, Pragi. – ES
BHO: 242; EAA.3147.1.172:8, L 3p; EAA.308.6.332:4, L 3p; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 129, 136–137; Sukunimet 1992: 211

Vana-Roosa-`Roosa ~ -sse›, kohalikus pruugis`Vanna-`Ruusa ~ `Vanna-`RuuskaRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas, mõis, sks Rosenhof, 1522 Schonangern oder Rosen, 1561 Мыза Рожина, 1585 Rozen Moysa, 1627 Rosen Hoff, 1782 Roosna mois.  A3
Mõisat on üldse esimest korda mainitud 1493. a nime all Schenanger. Saksakeelne nimi Schönangern ’kaunid niidud’ käibis rööpselt kaua aega ja võeti alles XIX saj üle Vana-Roosa mõisast eraldatud Krabi mõisale. Mõisa põhinimi on tulnud perekonnanimest Rosen. Von Rosenid olid mõisa omanikeks hiljemalt XV saj-st kuni 1794. a-ni. Eestikeelset nime on esinenud ka Roosna kujul sarnaselt teiste Roseni nimest saadud Roosnatega Eestis. 1920. a-tel tekkinud Vana-Roosa asundust nimetati 1970. a-tel Roosa külaks, 1977. a-st on nüüdne nimi. Vana-Roosaga liideti 1977 Palukülä (Har), Savira (sh Virulasõ) ja Sulõmõisa (Sulemõisa) küla. Mõisa nimega sarnane, kuid mitte kokkulangev on 1585. a mainitud vakus (vardjaskond) Rassna. Selle ulatus pole teada. 1684. a on olemas olnud *Räste küla (Räste Külla ~ Reste By), mis hõlmas praegust Krabi ja Paganamaa küla. Näib, et juba 1386. a Uexküllide omandusena mainitud vakus Rese (1419 Rees) paiknes Vana-Roosa maadel, nii nagu seda kindlasti oli ↑Sokari küla (1386 Sokyerve, 1585 Sokura, 1684 Sakara By). Kas Rosenile kuuluv mõis oli XIV saj kitsamates piirides juba olemas, pole teada.ES
BHO: 513; EAA.308.2.178; Hupel 1774–1782: 288; LGU: I, 119, 208, 615, II, 364; PA I: 6; Rev 1624/27 DL: 95; Truusmann 1897a: 41

Vana-Vigala-sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, mõis, sks Schloß Fickel, Alt-Fickel, ? 1420 Vickell (mõis?), 1453 Vickell (mõis), 1732 Wanna wiggala (mõis), 1798 Wan̄a-Wiggola (mõis).  A2
Mõis oli kindlasti olemas juba 1426. Enne mõisat oli seal küla, mida on samastatud 1389 kirja pandud nimega Sickenkoschka (1782 Alt-Fickel, Wanna Wiggala mois oder Sickenkos und Sollenkos). Läänemaa 1725.–1725. a adramaarevisjon samastab Vana-Vigalaga sks nime Alt-Fickell. Vana-Vigala – kui see on sama mis sks Alt-Fickel – hõlmas XIX saj kaardi järgi laialdast ala, ka Päärdu ja Jädivere varasematest küladest. Asi pole siiski päris kindel, sest kaardijoonistaja on kaardil andnud Schloss Fickel (ilmselt Kivi-Vigala) ja hilisem käsi on selle maha tõmmanud ja kirjutanud asemele Alt Fickel. Näib, et sks Alt Fickel on tähistanud eri aegadel eri kohti, selle sisu on olnud kord kitsam, kord laiem. Nimepundart lahti harutades on M. Aitsam vastuolulisi andmeid püüdnud seletada rahvaetümoloogiat oletades: 1696 Klein Fickel oder Altenhof oleks tema järgi tõlgendatav kui Väike-Vigala ehk Altmõis, kus Alt- oleks eesti alt ’alumine’, hiljem aga olevat seda peetud saksa keelest tulenenuks ja Alt- on tõlgitud kui Vana-. Võimalik see seletus on, aga mitte just suure tõenäosusega. Vana-Vigala mõisast põhjas olnud moonakate majad on tuntud Veimari nime all (u 1900 Веймарнъ). Vrd Kivi-Vigala, Vigala, Vigala-Vanamõisa. – MK
Aitsam 2006: 43, 57–58; BHO: 82;  EAA.3724.4.804, L 5; Hupel 1774–1782: III, 531; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 243; Thor-Helle 1732: 319

Vatsla [`vatsla] ‹-sseKeiküla Harju maakonnas Saue vallas (Harku mõis), 1241 Wasal (küla), 1402 Waczele, 1564 Watsala, Watzla, 1798 Wadsla.  A4
1382–1530 on küla kuulunud Watzelite suguvõsale, hiljem Saksa ordu Tallinna komtuurile. XVI saj korraks eravalduses, siis kroonu käes, kust läks taas eravaldusse. L. Kettunen peab nime abstraheeringuks mingist liitsõnast ja toob võrdluseks Soomest Härjänvatsan kylä. Nime sisu ja motiiv jäävad siiski hämaraks, kui mitte oletada lähtumist isikunimest. Külaga on 1977 liidetud ↑Kodasema, Vatsla piiresse jääb ka Laabi karjamõisa ala. Vrd Vatsküla. – MK
EO: 238; Joh LCD: 653; KNAB; Mellin; Põldmäe 1993: 31

Veadla [`veadla] ‹`Veadla ~ -sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Porkuni mõis), 1241 Uvætel (küla), 1283 Vetele, 1586 Waydell, Wayel, 1796 Weädle.  A1
L. Kettunen on nimes oletanud murdepärast muutumist ää › ea ja moodustanud algvormi *Väädala, millega on võrrelnud soome sugunime Väätäinen (*Väätäjä-nen). Liite -la ees oli ilmselt isikunimi. Võimalik oleks oletada ka eesvokaalset varianti isikunimedest, mis on dokumentidesse jõudnud XIII ja XIV saj kujul Wade, Waytake. Veadla lääneosa on endine ↑Kadila küla oma ajaloolises kohas, 1977 liideti Veadlaga Kõrtsiküla (1913 Kertsikülla) ja ↑Leo küla (VJg). Veadlast u 1,5 km lõunas on Lohvardi, ametlikult kuni 1977 Kadila asund, endine Nõukogude raketibaasi asula.MK
EAN; Joh LCD: 657; KNAB; Rev 1586: 42; Stoebke 1964: 73

Vellavere-`verre ~ -sseNõoküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Aru mõis), 1582 Welewer, 1638 Wellower, 1796 Wöllafer; sks Wellafer.  A3
L. Kettunen oletas vere-lõpulise kohanime algusosa lähtena kas sõna veli : velle ’vend’ või väli : väl´lä. Võimaliku vastena võiks kõne alla tulla pigem muistne isikunimi Wele ~ Welle või isegi sõna võllas : `võlla. ¤ Vellavere külas olid talud Koke, Märdi-Antsu, Matsi ja Jakobi, ei mäleta, kas Reinu kah. Kõik olid mõisa koka pojad. Kokk oma poegadega asus elama. Peatalu oli Koke, Matsi-nimeline poeg asutas Matsi talu, Jakob Jakobi talu, Märt ja Ants said Märdi-Antsu. Hakati hüüdma „veerend vellede“ talud, seal kus veerend velled elavad – veeresid mõisast ära. Pärast rahvas lühendas ära Vellavereks. Ei mäleta mitte, kas Reinu talu ka sinna käis, kas Rein ka poja nimi oli. Niipalju siis tean Vellavere asutamisest. (1958) Vrd Võlla1, Võlla2. – EE
BHO: 662, 685; EO: 304; KM: RKM II 83, 475/6 (1) – 1958; Mellin; PA I: 48; Rev 1638 I: 111; SK I: 501; Stoebke 1964: 75

Verijärve [verijärve] ‹-le›, varem ka `Vastse-Kasaritsa, kohalikus pruugis `Vahtsõ-Kasaritsa, rahvakeeles Kitsõ`mõisa Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1627 Wehry (järv), 1638 Weri Jerw, 1684 Werri Jerw, 1688 Wirrj Jerw.  A1
Mõisanimest tulenev Vastse-Kasaritsa muutus Verijärve külaks nii, et esialgu nimetati üks osa 1920. a tekkinud asunduskülast Verijärve järgi (mitte enne 1945. aastat), seejärel 1977. a liideti seni eksisteerinud Uue-Kasaritsa küla Verijärve külaga. Nimi Verijärv on vana, mitmed endised Verijärved Võrumaal on tänapäevaks saanud uue nime, kuid nime enda tähendus pole selge. Sõna veri võib olla saadud alepõllunduse kadunud sõnavarast. See võib olla ebareeglipäraselt muutunud sõnast *veeru, mis seostaks nime järve erakordselt kõrgete ja otse vette laskuvate oruveerudega. Järvenimi võib olla ka häälikuvahelduslik teisend sellest läbi voolava oja vanast nimest *Võro või *Viro (↑Koreli oja). Kahtlane on siinse Verijärve nime seostamine järve kõvera kujuga, vrd soome Vääräjärvi, karjala Viäräjärvi, millest omakorda vene Вирозеро. Tõenäoliselt ei tule järvenimi ka sõnast veri : vere. Vastse-Kasaritsa mõis eraldati Vana-Kasaritsast XVII saj keskel ja rajati Verijärve kaldale (1684 Nya Kasaritz, hilisem sks Neu-Kasseritz). Pärast 1890. a olid kahe Kasaritsa kroonumõisa vallad ühendatud, vallamaja paiknes Vana-Kasaritsas ja Vastse-Kasaritsa tähtsus vähenes. Seda iseloomustab ka pilkenimi Kitsõmõisa. Verijärve külaga liideti 1977 Jaama, Meeldemäe (↑Meeliku) ja Räestkunnu küla. Vrd Kasaritsa. – ES
BAL: 694; BHO: 196;  EAA.308.2.178, L 1;  EAA.308.2.224, L 1; Ernits 2009; Rev 1624/27 DL: 88; Rev 1638 I: 201; Saar 2009

Vetiku-sseRakküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Rägavere mõis), XV saj (dateerimata) Vettyck, 1726 Wittick (küla), 1796 Wettik.  C4
„Brieflade“ on paigutanud dokumendi nimemaininguga Vettyck a-sse 1457 või 1458. 1726. a kirjapaneku järgi on olnud nime esisilbis i, vrd sm isikunime Vi(i)tikka. Vrd ka alamsaksa isikunime Wittke ja tänapäeva sõna saarte murdest vetikas : vetika ’vesine’. Ehkki sõna levila jääb kaugele, on seos mõeldav, kuna Vetiku on algselt olnud veski nimi.MK
Bfl: I, 236; Rev 1725/26 Vi: 210; VMS

Viira6-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ päälePlvpaik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), u 1900 Виракюла, 1909 Wiira.  B1
Viira, Viina ja Viiroja talu tekkisid Säkna küla lõunapoolsele ääremaale XIX saj II poolel, sajandi alguse loendites neid veel ei mainita. Kõige tuntum oli koht XX saj II poolel, kui teeristis paiknes Viira kauplus. Viirast lõuna pool algab Suurmetsa küla, mis on ajalooliselt seotud Kauksi, mitte Säknaga. Viira ongi 1977 liidetud Suurmetsa külaga. Vrd Viira1. – ES
BAL: 679; Vene TK 42

Viitka [`viitka] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ `ViitkilõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Misso mõis), 1627 Witko (eesnimi), 1630 Wietka, 1684 Witka Danill, 1782 Witka Hindrich, 1798 Wietk.  B3
1638. a revisjonis on kaks eraldi Viitkat, *Panitoras kohalt pagenud Kittke (Wittke?) Jaek ja praeguses Missoküläs Wittke Jacob Preisimaalt. Talu 1684. a kaardil võiks olla nime saanud pigem esimese kunagise elukoha järgi. Viitka külanimi on alguse saanud eesnimest, mida ei saa samastada vene nimemuganduse Vitka tänapäevavastega Vitali. Balti Vitus, poola Witko, vene Вит ja itaalia Guido põhinevad germaanlaste erinevatel Widu-algulistel nimedel. Germaani nimi on tõlgendustes põimunud Sitsiiliast pärit püha Vituse ladinakeelse nimega. XIX saj Vastseliinas moodi läinud Guido nimest hakati kasutama mugandust Viido. Vanem Viitka eeldab põhinemist poolapärasel nimevormil. Tänapäevane Viitka küla hõlmab kunagise *Panitora vakuse keskse ala. Vana nime *Panitora kohta on teateid XVI saj-st alates (1561 Волостка Паниторская, 1563 Панитора (küla), 1585 Ponitora, 1627 Pannitura, 1638 Panytura Kubbiasschaft, Pantza külla, 1688 Pantoriska Gebiet). Nimi sisaldab järelosisena sõna ora ~ ura ’oja’ ja võiks põhineda kunagisel ojanimel. Algusosis on keeleliselt hämar. O. Roslavlev on seda nime seostanud Pankjavitsa venekeelse nimega Panikovitši. Tänapäeva Viitkaga on põhjaosas kokku sulanud Kamara, mis oli veel 1945 omaette küla. 1977. a-st on Viitka külaga liidetud Ala-Viitka (1945 Kapstoja), Järvemäe, Kiimagu, Kunnumäe, Lauri, Savihoovi ja ↑Tsäpsi küla. Vrd Põnni, Viidu, Viita. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:11, L 11; Mellin; PA I: 4; Rajandi 1966: 178; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Selart 2016: 69; Truusmann 1897a: 40

Virika-leTürpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Kirna mõis), 1589 Wirakas, 1686 Wyricka, 1726 Wirrika.  B1
Liideti 1977 Pala külaga. On arvatud, et Virika küla on kunagise Türi-Alliku mõisa järgi olnud *Ha(a)nevere (1564 Hanefer) küla järglane, Virika olnud talu mainitud külas. 1694 ei olevat enam külana mainitud Hanefer, vaid Virika talu järgi Wirisink. Kui 1694. a maining on loetud õigesti, siis jääb nime tähendussisu arusaamatuks. Siiski peab mainima, et Kirna mõisa külana oli Virika üles loetud juba 1686 kujul Wyricka. 1726 on mitte väga kaugel oleva Tori mõisa all nimetatud ka küla Wiraucks, mida on samastatud Viraksaarega. Võimalik, et Virika nime lähtekohaks on olnud Viri-alguline ja *kka-lõpuline isikunimi. Vrd Viirika, Virita, Viraksaare. – MK
EVK; EAA.1.2.942:1128, L 1106p; Rev 1725/26 Jä: 136; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, V:15; Ungern-Sternberg 1912a: 133, 147

Virita1-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis), 1453 Viritill, 1592, 1645 Virritill, 1782 Wirita.  B3
Võib-olla on tegemist siirikuga Läänemaalt, ehkki esmamaining on varasem. 1586. a maaraamatu andmeil hõlmas Karuse ja Hanila alale kuuluv Virita (Wiritta) vakus 25 küla. Esmamainingu järgi otsustades oli nimi la-liiteline, liite ees võis olla vana *tti-lõpuline isikunimi. Vrd Virita2, Viiratsi. – MK
Rehepapp; SK I: 498

Visela-sse›, kohalikus pruugis Viselä-le, -n›, rahvakeeles ka Restu`RestuUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Restu mõis), 1499 Vysell, 1582 Wizylla, 1627 Wissull, 1638 Wysulkyllo, Wieszull, 1718 Wisseläst (seestütlev), 1723 Wissula, 1752 Wissela Külla.  A3
Vana küla on kuulunud Sangaste khk Restu mõisa juurde, kuid kiriklikult olnud alati Urvaste khk osa. XIX saj lõpust oli küla Sangaste valla osa, kuid XX saj keskpaigast peale on see kuulunud Urvaste valda. Urvaste-poolsed naabrid on küla traditsiooniliselt kutsunud Restuks mõisavalla nime järgi (nt 1752. a personaalraamatus Resto Moisa Rahwas). Tänapäeval tajutakse Viselana rohkem Visela veski ümbrust, küla ajaloolist tuumikut Kubjapiitre talude kandis kutsutakse valdavalt Restuks. Visela on vana la-lõpuline külanimi. Ilmselt segiajamisest Põhja-Tartumaa Visustiga on XVII saj ürikutese ilmunud kuju Wissul, u-ga vorm on ametlikus jõenimes kasutusel tänapäevani. Mõlemad nimed võiksid olla isegi sama algupära. Nime algupära pole selge. Muistse isikunime võrdluseks sobib liivlaste vanema nimi Vesele, millega on seotud tuntud Vesse nimi, kuid võrrelda võib ka otse sks sõnaga Weise (vanasaksi wīs, vanapõhja viss, germaani *weisa) tähenduses ’teadja, tark’, millele lähedane sõna võis esineda ka balti keeltes ja levida keelekontaktide kaudu lõunaeesti isikunimeks. Kui külanime aluseks pole isikunimi, vaid nt jõenimi, on taas huvipakkuv võrdlus läti sõnaga vizulislitter, värihein, õhuke jääkild’ või vizēt ’särama, küütlema’, mis esineb asustusnimes Vizuļi ja järvenimes Vizuļu ezers. Visela läänepoolne osa oli 1970. a-tel Restu nime all (õieti kaks küla, Restu I ja II), see liideti 1977 Viselaga. Küla keskosa tuntakse praegu ↑Restu-Madise nime all. Vrd Visusti1. – ES
BHO: 678; EAA.1270.2.1:122, L 119p; EAA.1270.2.2:154, L 154; Kluge 2002; PA I: 86; PTK I: 278; Rev 1624/27 DL: 163; Rev 1638 I: 38, 284; RGADA.274.1.174:978, L 970p; Stoebke 1964: 75

Viti-leKeiküla Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Wittenpöwel, 1796 Witti M.  C3
1517 on alalt nimetatud Pääla ehk Päävla (Pewel) vakust, 1569 küla (Pefele). 1630 sai Hermann Witte donatsiooni 6 adramaale Aiba (Aipa) ja Pääla (Pefel) külas, millest hiljem tekkiski Viti mõis (Wittenpöwel). Seekõrval olid Viti mõisast põhja pool Rootsi aja lõpul veel Pääla ehk *Vääna-Pääla mõis (Taubenpöwel, 1798 ka Fänapöwel) ja Otsa mõis (Schotens Pöwel). Viimane kadus XVIII saj-ks, ent Pääla muutus Viti mõisa kõrvalmõisaks. Lisanimena esineb Viti 1698 (Witti Thoma, Witti Thomas). Viti küla moodustati 1977 põhiliselt varasema Vitikindluse (1922 Viti kindluse) maal, hõlmates ka Viti mõisa südame. Selle kõrval oli Vitimõisa (Viti-Mõisaküla), mis liideti 1977 Vääna-Jõesuu külaga. Eestikeelne nimi Viti on pärit mõisa omaniku nimest Witte.MK
EAA.1.2.943:973, 974, L 1113p, 1114p;  EAA.1.2.C-II-4;  EAA.3724.4.360, L 1; BHO: 679; Joh LCD: 602; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, P:15; Thor-Helle 1732: 311; Uuet 2002: 86

Voki-Tamme-le›, kohalikus pruugis Tammõ-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1684 Wåka Hans, 1688 Wocka Paap, Kallijerfwi od. Wocki Hinno, 1820 Wokki (küla), 1839 Wokki, u 1900 Тамме, 1923 Tamme.  A1
Lasva mõisa Voki küla nimi asendus XIX saj jooksul Tamme nimega. Voki-Tamme ühendnime (Wokki-Tamme) võib kohata XIX saj talukaartidel, 1997 ennistati see ametlikuks külanimeks. Vanem nimeosa Voki pärineb talupoja lisanimest. 1684 oli praeguse küla kohal üks hajatalu poolemeestega Wåka Hans ja Tilka Papp. 1688 oli vana, nüüd Voka Paabuks nimetatud koha lähedusse asutatud uus talu, kus elas juba Voki Hino. On küll usutavam, et ta on saanud Voki lisanime siit, st Voka nimest ja mitte Saaluse mõisast. Kuid nagu muudegi Voki nimede puhul leidub läheduses vooluvett ja veskikoht Iskna jõel (XVII saj revisjonides mainimata). Tammeveski nimel, mis oli ametlik 1977–1997, pole selle detailiga seost. Rahvapärimuse kohaselt läksid 1960. a-tel bussipeatuste sildid vahetusse: silt „Tamme veski“ toodi Orava valla Tamme veski kõrvalt siia ning silt „Tamme“ viidi Tamme veski juurde. Vrd Lasva, Tammsaare, Voki1. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.225:165, L 1247; Roslavlev 1976: l 6; Rücker; Vene TK 42; ÜAN

Võhmetu-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1725–1726 Wehmit (lisanimena), 1796 Wöhmetto, 1871 Wohmetto, 1883 Wõhmetu.  C1
1977–1998 oli Lemmküla osa. Porkuni mõisa krahvinna Wellingi osas on Piisupi külas 1725.–1726. a adramaarevisjoni järgi elanud Wehmit Hinrich, Wehmit Jahn ja Wehmit Pello. Võimalik, et Põhjasõja järel toimunud revisjonis on Võhmetu küla järelejäänud elanikud arvatud Piisupi küla alla. Nimi on tu-liite abil tuletatud sõnast võhm, võhmas, mis tähendab kõrgemat kinnikasvanud kohta soos või soosaart. Nimedes esinev -tu võib L. Kettuneni meelest tähendada millestki ilmaolemist (õnnetu) või olla ka tud-kesksõnast moodustatud (hukatu). V. Pall aga leiab, et kuna tu-liitega kohanimede nagu Võhmetu, Nurmetu, Kobratu tuletamine on võimalik vaid nimisõnadest, mitte tegusõnadest, siis peab ta tõenäolisemaks P. Ariste väidet, et liide -tu kohanimedes märgib millegi või kellegi tüüpilist esinemist asjaomases kohas. Seega oleks Võhmetu koht, kus on palju võhmasid.MJ
Ariste 1956: 95; EO: 246–247; Grenzstein 1882–1883; Mellin; PTK II: 101; Rev 1725/26 Vi: 245–246; Schmidt 1871; Wd

Võnnu3`Võndu ~ -sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Wenden, 1505 Wenden (mõis); erts Vennhove.  A4
Võnnu mõisa kohta on kaudseid oletusi esitatud a-st 1341, P. Johansen on samastanud Võnnu XVI saj kohanimega Titfers Hof ja arvanud, et 1367. a dokumendis mainitud Iohannis Tittevere oli 1341 Võnnu mõisa omanik. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus. See ja Võnnu küla liideti 1977 Üsse külaga, 1997 taastati Võnnu külana. L. Kettunen ja M. J. Eisen on võrrelnud nime sõnaga võnnuvõõras, sm vennon vieras ~ vento vieras ’täiesti võõras’ ja soome perekonnanimega Vento. Tartumaa Võnnu kihelkonnale on Kettunen vastena esitanud ka võnn : võnni ’väike ja paks’ (murdeline omastav ka võnna). Eisen on nimevasteks veel oletanud võnd : võnnu ’soine koht’ ja väitnud, et Võnnu linna nimi on teist päritolu. Jääb selgusetuks, kust on Eisen niisuguse sõna ja seletuse leidnud, kui ta mitte ise ei ole seda välja mõelnud, tema näited Kalevalast ei osuta otse sellele tähendusele. Vrd Võnnu1. – MK
BHO: 663; EAN; Eisen 1919c; Eisen 1930; EM: 88; EO: 289; Johansen 1951: 259; Johansen 1973: 129; KNAB; LUB: III, 1040a, (2) II, 704; MS

Võrnu`Võrnu ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas (Ereda mõis), 1241 Wærkun (küla), 1426 Forekenes, 1459 Wörgenes, 1583 Worno, 1586 Worynes, 1637 Wörnes, 1726 Wernos (küla ja mõis).  A3
Keskajal kuulus küla Kärkna kloostrile, kes vahetas selle 1426 Saksa ordule. Hiljem oli küla Ereda mõisa all. L. Kettunen on käsitlenud mitmeid võimalusi nime lühenemisel, ta on moodustanud kuju *Võrk-kund, -kond ja võrrelnud seda vepsa sõnaga lautkun ’laudkond’, kuid nentinud, et liite -kund lühenemine andnuks tõenäolisemalt *Võrkna. Kettuneni selle seletuse puuduseks on ka asjaolu, et küla asub merest kaugel sisemaal. Teise võimalusena esitas Kettunen *Võrknu ‹ -kõnnu. V. Reimaa on nimele võrdluseks toonud võrgune ’võrgust tehtud’ ja võrge : võrke ’võrk’, Wiedemannilt vorna mees ’õigemees, õigeusklik’. Nimi jääb siiski usutava etümoloogiata. Võrnu osadena on eristatavad lõunas Altserva (1945), idas Aruküla (1871 Arrokül) ja kagus Ridaküla (Võrnu-Ridaküla, 1913 Ридакюла, varasem vabatküla). Võrnuga on 1977 liidetud Võrnu-Sala küla (1871 Sala kõrts). Vrd Ereda. – MK
EO: 156; Joh LCD: 651; KNAB; Monumenta: V, 29; Reimaa 2007: 178; Rev 1586: 17; Rev 1725/26 Vi: 181; Schmidt 1871

Võru viipenimi. Kohanime tõlge, viibe „(käe)võru“.
Võru`Võrru ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Võro-lõ ~ `VõrroPlv, Rõulinn Võru maakonnas, 1538 Forro, Farro (oja), 1582 Ferow (mõis), 1590 Weremoisa, 1627 Wohramoysa, Wohro Kywi (mõis, veski), 1638 Wærra Moysa, 1757 Wörro M; sks Werro.  C1
Linn asutati 1784 Võru mõisa asemele, see kavandati maakonnalinnaks uuele, 1783 loodud maakonnale. Linna sisse jäänud, seejärel uude kohta viidud Võru mõisast on nimelisi teateid XVI saj lõpust, kuid tõenäoliselt on sama kohta mainitud juba 1534 kui mõisa Feinell vana aset. Võru kohanimi pärineb ojalt, mida tänapäeval tuntakse kui Koreli oja. Oja nime päritolu pole päris selge, kuid kõige tõenäolisemalt on tegemist vetenimede mitte väga haruldase elemendiga võro ~ viro. Viroojasid, Virosildu ja -lompe (ka Viru-algulisel kujul) leidub mujalgi Kagu-Eestis. Sõna viru säilinud tähendust ’keeris’ ja ilmselt samast sõnaperest lähtunud tuletist võreng, võrendik orientiiriks võttes on E. Ernits oletanud järgnevat tähendusarengut: ’heli tekkimine-tekitamine keerlemisel’ (virisema, vurisema, võrisema jt) › ’tuule- või veekeeris’ (viru) › ’veekeeris kivide tõttu’ › ’kivine põld, kivistik’ (kivivõrendik) ja viimasega paralleelne tähendusareng ’veevoolu uuristatud sügav koht jões või järves’ (võrendik). Ernits nimetab tuletusaluseks olnud täishäälikuvaheldusega tüve onomatopoeetilis-deskriptiivseks (kõlajäljenduslikuks). Samas toob näiteid naaberkeeltest, kus slaavi aladel esineb nii вир- kui ka выр-tüvelisi keerist tähendavaid sõnu ja kohanimesid. Muistsele nimeandjale sai Võro, tänane Koreli oja selliseid motiive pakkuda Haanja kõrgustikult laskuval keskjooksul, kus oja kaldal leidub ka Võrastmägi. Võro oja (Koreli oja) voolab järsu languse alal läbi Verijärve, kuid nende kahe kohanime omavaheline suhe jääb selgusetuks. Võru omaette piirkonnad on ↑Kose, ↑Kubja, ↑Liitva, Nöörimaa ja ↑Võrusoo. Vrd Koreli oja, Viruküla, Võrevere, Võruküla, Võrungi. – ES
BHO: 667; EAA.3174.1.172:115, L 104p; Ernits 2009; LGU: II, 600, 751; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 127–130; Saar 2009

Väljaküla6 [väljaküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Vällä ~ Välläkülä, kirjakeeles varem ka Välja Sanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Laatre mõis), 1582 Wellakul, 1628 Welle, 1638 Wello, 1723 Weljaküll, 1796 Wölla, 1808 Dorf Welja, 1839 Walja.  B1
Laatre mõis on omal ajal ehitatud Väljakülla. On arvatud, et Laatre saksakeelne nimi Fölk lähtub sellest külanimest, kuid selles võib ka kahelda (↑Laatre1). 1684 on küla nimeks kirjutatud ka Felcks By, mis on ilmselgelt mõisa järgi. Väljaküla nime aluseks on väli-tüvi, millel on soome keeles (väljä) tähendus ’lai, avar’ ehk hajaküla suurel territooriumil. See on alati olnud küla-, mitte talunimi. Võimalik, et omaaegne nimeandja võrdles Väljaküla Tõllistega, mis 1687. a põlluala järgi otsustades oli enne mõisastamist tihe sumbjas küla Väikese Emajõe ääres. 1796. a Wölla nimekuju on andnud alust arvata, et nime esisilbis on olnud õ (*Võllaküla). Sellele räägib vastu tänapäevane nimekuju. Pigem tundub see olevat tahtlik saksakeelse mõisanimega sarnastamine. Väljakülaga liideti 1977 Asuküla, mis oli osa vanast Sangaste külast (põhja pool halduspiiri olnud Asuküla nimetati samal ajal Lossikülaks). Rahvalikus jaotuses on see kant jagatud Matsi ja Paluoti nime alla. Vrd Muhkva, Sangaste1, Vällämägi. – MF
EAA.567.2.423:2, L 1p;  EAA.308.2.110, L 1, 1p;  EAA.308.2.111, L 1; KN; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 164; Rev 1638 I: 16; RGADA.274.1.174:995, L 986p; Rücker

Vändra3 [`vändra] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vändrä, kirjakeeles varem ka Vändramaa Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1616 Wedrma, 1627 Wenndermah Wessky, 1630 Wendroma kylla, 1638 Wandorma Möller, 1839 Wendrama (küla), 1871 Hoflage Wendrama.  C2
Viluste küla veskit on mainitud 1588. Vändra jäi XVII saj Viluste küla veskikohaks ja hajataluks ehk ühetaluliseks külaks. 1682 oli peremees Wendroma Mertt ja veskikoht oli üles loetud Veriora küla all. Veriora küla mõisaks muutmine kasvatas Vändra (Vändrama) küla sealt välja aetud peredega, ent XIX saj II poolel muudeti karjamõisaks ka Vändrama küla. 1920. a-tel tekkis karjamõisa maadele asundusküla, veskit sellel ajal siin enam polnud. Küla ametlik nimi 1970. a-tel oli Vändramaa, Vändra sai nimeks 1998. Vändra on lühenenud Vändrama kujust. Seda, et järelosa oli algselt sõna maa, ei saa kinnitada, kuigi nt 1627. a kirjapilt Wenndermah võiks pika a olemasolu tollases nime häälduses näidata. *Venderma või *Vendorma võib tervikuna olla esmamainingust varasem võõrapärane isikunimi. Juhul kui nime järelosa ikkagi oli maa, võiks algusosa olla samuti isikunimi, vrd nt sks perekonnanimi Wender. Kui arvestada Räpina idakontakte, siis ka vanavene isikunimede hulgas leidub sarnaseid, samas mitte eriti slaavipäraseid nimesid, nt Ванда, Вантура, Вандышников. Veel ühe võimalusena võiks Vändrama paigutada samasse rühma tundmatut päritolu ma-lõpuliste nimedega Rosma, Kiuma jt. Vrd Vändra1. – ES
EAA.1269.1.797:104, L 232; PA I: 266; Rev 1624/27 DL: 67, 72; Rev 1638 I: 278; Roslavlev 1975: 17, 26, 46; Rücker; Tupikov 2004: 80, 499

Vätta [`vätta] ‹`Vätta ~ -sse ~ -lePhapaik (küla) ja poolsaar Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Tahula mõis), 1492 strand to Fettel, 1497...schwedischen dörpe to Vettel.  B1
1977–1997 oli ametlik külanimi, mis ühendas Ennu, Suure-Rootsi ja Väike-Rootsi küla. Tänapäeval on Vätta jäänud paikkonna ja poolsaare nimeks. P. Johansen on nime võrrelnud Lääne-Ojamaa rootsi kohanimega Vättle. Nimi võibki olla Rootsist kaasa toodud, sest poolsaar oli asustatud rootslastega. Toodud rootsi nimele võiks Ojamaalt lisada veel Väte, mille aluseks on oletatud põhja murdesõna kvetja ’ihumine, maa, mida saab niita ühe vikatiluiskamisega’ või vättja ’pehme luisukivi’, ja Ida-Götalandist Vättak, mis võib sisaldada sõna vät ’vesine maa, kuivanud veekogu’. Vrd Suure-Rootsi, Väike-Rootsi. – MK
BHO: 81; Johansen 1951: 298; SOL: 374

Äidu-leOtepaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Palupera mõis), 1418 Heyduwe, 1475 Heydewe, 1582 Haidakul, 1584 Heidokila, 1628 Heide Kuella, 1638 Heydokyll, 1795 Eido, 1811 Mae Eido, Alla Eido (talud), 1922 Äidu (karjamõis).  C2
Äidu on olnud vana ja laialdase territooriumiga küla Arulast põhja pool, mida on XV saj dokumentides mainitud alati koos Arulast lõunas paiknenud külaga (1418 Woynel, hiljem Waist, ka waiwasta kyllo, ↑Arula). Balti kohaleksikon (BHO) mainib ka Äidu mõisaks olemist (1436 Hof von der Heyde), aga pole kindel, kas see on ikka sama koht. Samuti pole kindel, millist veskit on mõeldud Heydemole (1449) nime all, kõige tõenäolisemalt siiski Palu veskit (↑Palupera). XVI–XVIII saj kuulus küla Arula mõisa alla. Äidu küla nimi kandus XVII saj üle talurühmale. XIX saj omandas selle kandi Palupera mõis, Äidule rajati karjamõis. Karjamõisa maad jagati 1920. a-te alguses asundustaludeks. 1977 liideti Äidu Arulaga. Äidu nimi on ilmselt sama päritolu nimega, mida kandis Võnnu Poka mõis (sks Heidohof, 1582 Heitho). Seda nime on saksa keeles olnud lihtne samastada sõnaga Heide ’nõmm, palu’. Kõige usutavamalt pärineb Äidu nimi vanast isikunimest, mis kestis edasi talupoegade lisanimedena, nt Häide (Räp). Varajastes mainingutes näib sisalduvat kesksõna kuju *häitüvä. Isikunime aluseks võiks olla vanasaksa nimi Hait, Heit, Heite, Heito, Haito. Nt soome perekonnanime Heittola peetakse põhinevaks sellel, hiljemalt keskajal Soome jõudnud isikunimel. Vrd Poka2. – MF, ES
BHO: 29–30, 61, 109; EAA.1865.5.38:18, L 30; EAA.1865.2.51/1:8, L 7; KNAB; LGU: I, 202, 508; PA I: 79, 132; Rev 1624/27 DL: 112; Rev 1638 I: 90; Sukunimet 1992: 91–92

Äntu`ÄntuVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Engdes, 1277 Robertus de Engdis (isikunimi), 1458 Engedas (mõis ja küla), 1558 hoff to Enges, 1725–1726 Engdes (mõis), 1732 Ento m.  C3
1920. a-tel Äntu asundus, mis 1977 nimetati külaks. Äntu nime etümoloogia on ebaselge, nimi on lühenenud. Äntu Punamäge on peetud Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Virumaa Agelinde linnuseks, kuid ala ei kuulunud tollal mitte Viru-, vaid Järvamaale. Pigem tuleks linnust otsida lõuna poolt Simuna khk aladelt, nt Emumägi ehk Salla mägi, mis olevat olnud jumal Tooru asupaik. Äntuga liideti 1977 Uguri ja Vigala küla, mõlemad olid asulate nimekirjas hiljemalt 1970.MJ
Bfl: I, 238; BHO: 65; Bienenstamm 1826: 83; KM: E 55374; Rev 1725/26 Vi: 250; Thor-Helle 1732: 315

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur