[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ahaste ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Aasi Mih – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Friedenthal, 1601 Austa, 1618 Autzeby, 1797 Ahast (karjamõis).  A1
● Ahaste ja Nedrema läänistati 1637. a-ks Magnus Wollfeldile Keblaste mõisa osana; 1819 said need valdused iseseisvaks mõisaks (sks Friedenthal, hiljem Friedenthal-Ahhast). Tänapäeva nimekujule vastaks mitmuse omastav sõnast ahas ’kitsas’, küla asub kahe raba vahelisel seljandikul; vrd ahane ’hall’, ahk : aha ’suur must merelind, hahk’, aha (sama). Mõisa eestikeelne nimi Ahaste pärineb omaaegselt karjamõisalt, hiljem tuli käibele saksakeelse nime mugandus Riintali. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Riintali asundus, mis u 1939 nimetati Ahaste külaks. – MK
BHO: 86; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Rev 1601: 183; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:18

Ahelaid [ahe‿`laid] Phl – saar Hiiu maakonnas, 1770 Ahaland, 1798 Ahkilaid, 1855 Ahhe, 1886 Ahhelaid.  A2
● Nime algusosa usutavamad vasted on ahk ~ ahka, ahkas : ahka, aha ’hahk (Somateria mollissima)’, ahk ~ aha : aha ’suur must merelind’. C. Russwurm on oletamisi vasteks pakkunud sm aho ’sööt, aas, lagendik’, tema järgi ’noor mets’. Häälikuliselt lähedased on veel aha, ahe ’peenike kalaluu’, ’kiudpilv’, ’ahav’, ahe (mitmus ahked, ahted) ’peenike kalaluu; odraokas’. Võib-olla on nimi liiga noor, et ühendada see Skandinaavia keelte vett tähistava sõnaga *ahva. – MK
Ariste 1938b: 6; HK: 23; Russwurm 1855: 92; SPK: 16

Ala-Suhka ‹-`Suhka ~ -le›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1765 Dorf Suhkamöts, 1796 Suhkamets, Alla Mihkel, 1805 Zuhka, 1839 Soka, 1871 Дрвн. Алла Цухка, 1900 Дер. Алла Сухка.  A3
● Ala-Suhka ja Mäe-Suhka olid 1977–1997 liidetud Suhka külaks. Suhka nime päritolu on ebaselge. Et paljude ts-ga algavate Lõuna-Eesti kohanimede varasemad kirjapildid on s-lised, võib ka oletada, et nime alguses oli varem ts. Alguse s-i korral vrd suhkar ’kuivik’ (vene sõnast сухарь) ja omadussõna сухой ’kuiv’ üldiselt. Alguse ts-i korral vrd seto sõna tsuhkna mitteõigeuskliku kohta (vene sõnast чухна ’läänemeresoomlane’). Kumbki seletus ei sobi häälikuliselt ideaalselt. Rückeri kaardile märgitud Soka ei liitu ilmselt teiste Soka nimedega (vanas kirjaviisis Sokka), vaid tähistab hääldust *Soohka. 1684. a kaardi järgi on Ala-Suhka koha peal elanud veel Tommilka Reen. Võib-olla elas samal kohal 1638. a Kraszna Iwan, sest Rückeri kaardil on siia märgitud *Kraasna talu (Krasna). Vrd Mäe-Suhka, Tummelka. – ES
EAA.1268.1.401:56, L 52p; EAA.1268.1.403:143, L 120p;  EAA.308.6.257, L 1;  EAA.3724.4.1858, L 1;  LVVA.6828.4.380, L 1; Must 2000: 385, 435; Rücker

Kalbuse ‹-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.  B3
● 1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze). – MKu
BHO: 523;  EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS

Karamsina ‹-`sinna ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1652 Карамзино, u 1790 Карамзина, u 1866 Каравилина (viga?), 1904 Karamsinna, Кара́мзино, 1920 Karamsina, 1922 Karamsino.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kiriku alla; XIX saj oli Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Korski küla osa. Perekonnanimi Karamzin (Карамзин) on Vene allikate järgi arvatavasti (krimmi)tatari päritolu (‹ qara ’must’ + tatari aadlitiitel mırza). Venemaal Tveri kandis asub samuti Karamzino (Карамзино) küla. Vrd Kaara, Kaera. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 37–38; Truusmann 1890: 56; Vasilev 1882: 126; Vene TK 126; VES; VMS

Kolodavitsa ‹-`vitsa›, kohalikus pruugis harva Kolodsaq Vas – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Orava mõis), 1585 Kolodowiecz, 1627 Kollodowetz, 1684 Kollodowitz Kylla, 1688 Kollodkowitz, 1820 Wäiko-Kollodawitsa, Sure-Kollodawitsa (külad).  C1
● Kolodavitsa on olnud põline küla Liivimaa idapiiril. Enne ja pärast kruntimist XIX saj keskel jagunes Kolodavitsa maakasutuslikult kaheks omaette külaks, millest Suurõ-Kolodavitsa oli ida pool ja Väiko-Kolodavitsa lääne pool. Väiko-Kolodavitsas oli peremehi rohkem, kuid talud olid väiksemad ehk ühehobusetalud. Suurõ-Kolodavitsas öeldi olevat 1,5 hobuse talud. Selliselt oli tegemist kollektiivnimedega: väikesed ja suured kolodavitsad, st Kolodavitsa elanikud. 1977 mõlemad külad uuesti ühendati. Kolodavitsa nime tähendus pole selge. Nimi kõlab poolapäraselt, kuid on ilmselt vanem kui Poola aeg Liivimaal. Vene sõna колода ’puupakk’ tähendab muuhulgas lõmmu peergude kiskumiseks ja pakktaru. Seos mesilaste pidamisega Liivimaa ja Pihkvamaa keskaegses piirivööndis oleks arvestatav nimeandmismotiiv. Laensõna koloda ~ kolotka juures mesipuu tähendust siiski ei tunta. Sõnavaraliselt tuleks lahus hoida peenendusega kol´o-nimed, nt Kolo². Koloda on ka vanavene isikunimi, samuti vrd perekonnanimesid Kolodin, Kolodejev jt. Otseselt võrreldavat vene kohanime ei leidu, kuid itsa-liide võib olla juurdunud ka üksnes kirjaliku pruugi toel. Võimalik, et nimes on kasutatud küll vene laensõna, aga see on enne esimesi võõrapärastavaid kirjapanekuid olnud lõunaeestilise kollektiivliitega -ste või -si. Väiko-Kolodavitsa koosneb kahest osast: Alakülä lõunas ja Mäekülä põhjas. Kolodavitsa lääneotsas on Oblekuva (↑Tegova), põhjaotsas vana kõrtsikoht Lopka. Vrd Kolodsi, Kuuksi. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1271.1.226:143, L 1729; Eesti PK 20; Must 2000: 116; PA I: 6; Rev 1624/27 DL: 78; Roslavlev 1976: lisa 4; Tupikov 2004: 189, 580

Kudepi jõgi, kohalikus pruugis ka Kudebi jõgi Se – jõgi Petseri rajoonis Laura ja Irboska vallas, Palkino rajoonis ning Lätis Alūksne piirkonnas (Irboska, Pankjavitsa), vn Кудеб, läti Kūdupe, 1247 на Кудепи, u 1400 по Кудепи, 1585 р. Кудеб, р. Кудеп (Sõmeritsa ja Lakno gubaas), u 1866 Р. Кудебъ, u 1920 Kudepi jõgi, 1967 Kudebi jõgi.  A4
● Kudepi on üks vanimaid Petserimaal mainitud kohanimesid. Jõenime algusosa seostatakse vn sõnaga куд, кудь ’kuri vaim, kurat, saatan; nõidus, must maagia’, järelosa aga tuleneb arvatavasti läti sõnast upe ’jõgi’. Algusosa kohta vrd кудесить ’nõiduma, posima’ (V. Dal); M. Piho järgi viitavad analoogsed nimed, nt Kudinakoora, paganlikule taustale ning pärinevad juba eelkristlikust ajast. S. Melnikov võrdleb jõenime aga eesti sõnadega koda ’maja, püstkoda’, kudema või kude ’(kala)mari’. Läti jõenimele Kūdupe (upe ’jõgi’) vastab L. Vaba järgi Leedus Kuodupis, Kuodupys. Ka A. Šteingolde arvates on tegemist läti (balti) päritolu kohanimega. Võrreldavad kohanimed on ka Kud (Кудь), Volga parempoolne lisajõgi Valdais, ja ehk ka Kudinakoora (Кудина Гора) Petserimaal. Vrd Kuudeküla. – AK
Academic; Ageeva 1989: 95; Bolhovitinov 1831: IV, 19; KN; KNAB; Latvija 1993; Marasinova 1966: 56, 109; Mel’nikov 1984; SeK: 57; Truusmann 1897b: 32; Vaba 2014: 912; Vene TK 126

Kuningvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kunikvere Kod – küla ja samanimeline järv Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis), 1588 Kunigastfer, 1601 Konnigsfer, 1627 Kunnigaswehre, 1684 Kunnifer, 1839 Kunnigfer.  B3
● L. Kettuneni arvates on algusosa tõenäoliselt isikunimi Kuningas. Väljendid nagu kuninga maa, kuninga küla olla tähendanud ka rikkale kuuluvat maad või küla, mille põhjal võis isikunimi kujuneda. 1584 esineb loendis Kuningvere eeldataval kohal Kenkos (1585 Kenckos), mis võib olla küla vanim, ebatäpne esmamaining. ¤ Kuningvere järve kohta räägib rahvasuu, et siin langenud sakslaste vastu võidelnud Mustkuningas, kelle järgi saanud nii Must- kui ka Kuningjärv oma nime. Nime seostatakse ka Põhjasõja ajal seal elanud Rootsi kuningaga. (1939, 2000) – PP
Elken 2000: 20; EO: 302–303; KM: ERA II 250, 228 (20) – 1939; PA I: 154, 195, 284; PTK I: 92–93; Rücker

Kuutsi ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kuudsi ‹-lõ› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1797 Kutzi Jaan, Kuutsi Pedo, 1826 Kuutsi (talu), 1839 Kutzi (talu), 1858 Kutsi.  A4
● Petseri kloostri Liivi sõja aegsete valduste kirjelduse publikatsioonis on Anti Selart seostanud 1563. a mainitud nime Кучь (küla) praeguse Kuutsi külaga, mis ei ole õige. 1563. a mainitud küla on kadunud; see on asunud praeguse Jaama ja Matsi küla lähedal Varstu kandis. 1684. a kaardil on Kuutsi kohal hajatalu nimega Pallo Hans. Enne XIX saj arvati Kuutsi hajatalu *Mustamõtsa küla alla. Kuutsi tähtsus kasvas, kui XIX saj ehitati külla vallamaja ja hiljem koolimaja. Külana esines XX saj II poolest. Nimi tuleneb eesnime Konrad alamsaksa lühendist Kutz (ka Kunz(e) jt). Ka Lätis on olemas Kuoc- ~ Kūc-algulisi nimesid. Kuutsi külaga on 1977 liidetud väikekülad, õieti sageli talurühmad Horsti, Kikkoja, Kilvagu (Kilvaku), Kolgamäe, Masa, ↑Mehka (Mõniste), Mehla, Pulli, ↑Pälä, Rautsa, Rudina ja Ruuksu (Roogsoo). Vana *Mustamõtsa küla (1386 Mustemettze, 1419 die Wacke zu Mustemetze, 1443 die Wacke zu Mustemitze, 1449 Mustemetze, 1797 Mustmoets, 1826 Mustmöts) hõlmas praeguse Kuutsi, Peebu ja Karisöödi küla maa-ala. Nime algusosa tähendus seostub värvinimetusega must, järelosa mõts viitab karjamaale, metsamaale või ka kohale kodust kaugemal. *Mustamõtsa oleks siis asustusüksus, mis on välja kasvanud vanemast Mõniste külast. Vrd Kuutsemägi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1295.1.214:32, 89, 144, L 30, 88p, 142; EAA.1295.1.756:50, 77, L 44, 69; EAA.1865.1.136:35, L 34p; Lexikon der Familiennamen 2008: 373; LGU: I, 119, 208, 312, 338; Rajandi 1966: 98; Rücker; Selart 2016: 90
Märkus. 1563. a maining ei käi uuemate andmete põhjal Kuutsi küla kohta (vt artikli esimest lauset). 2019-05-29T18:20:09.

Kõveriku ‹-le› Trm – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas (Avinurme mõis), 1684 Kowersary, 1758 Kowerick (karjamõis), 1798 Köwwerich (karjamõis).  A4
● Küla, XVIII saj-st karjamõis, XIX saj lõpust taas küla. Nimi pärineb sõnast kõverik : kõveriku. Karjamõisa nime valikut on mõjutanud varasem külanimi *Kõversaare, mis on tõenäoliselt lähtunud loodusnimest. 1977 liideti Kõverikuga Mustametsa (algselt loodusnimena 1822–1827 District Must Metz) ja Peebussaare (1922 Peebusaare). – PP
KNAB; PTK I: 101, 144

Kõõru2 ‹-le›, rahvakeeles varem ka Kõõru‿`mäe Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Подчерняево, u 1790 Подчерняева, u 1866 Почарняева, 1885 Kieru K., 1897 Kuru, 1904 Kõõru, Подчерня́ево.  C1
● XIX saj kuulus küla Obinitsa kogukonda ja Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Obinitsa osa. M. Kallasmaa peab kohanime aluseks isikunime (Kerro). Sõna kõõr on etnograafias ’ehisnööri, ehispaela aas rõival; ratta osa’, mis võib olla keerama-tüve variant. Vene perekonnanimi Podtšernjajev (Подчерняев) sisaldab sõna черный ’must’. J. Truusmann võrdleb nime sõnadega черница ’nunn; mustikas’ ning черняй ’pistrik’. Pihkvamaal asub Podtšernjajevo (Подчерняево) küla. Kõõru külas eristati kaht osa: Mäe-Kõõru ja Ala-Kõõru. Vrd Kõõru1. – AK
Academic; EES; Hurt 1904: XIX; KN; PGM 1785–1792; SeK: 63; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44, 46; Truusmann 1897b: 57, 85; Vene TK 126; VMS

Käre ‹-le ~ `Kärre› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), ? 1561 Кохова, 1780 Kärre-Küllä, 1780 Паула-Кахова, Лянухова, u 1790 Третьекохово, 1855–1859 Кяряй, 1882 Павлово, Кахово, Кяриково, Кяреково (küla, otreez), 1886 Käre, Павловa-Кахкова, 1904 Käre, Па́влово-Кахо́во, 1922 Kurinovo, Pavlovo-Kahovo.  A1
● XIX saj kuulus küla Lüübnitsa kogukonda, kiriklikult aga XVIII saj Värska, hiljem Kulkna kogudusse. Liideti 1977 Toomasmäega, 2018 taastati eraldi külana. J. Truusmann tõi nime seletuseks linnunimetuse kärk ’must rähn’ ja käre ’ägeda, äkilise iseloomuga (inimene)’. Lõunaeestiline käre (ka kärä, kärre) ’kuum’ tundub nime seletusena ehk vähe sobivat. L. Kettunen esitas sarnaste kohanimede seletusena kära ’lärm, riid’, käre ’äge, kergesti süttiv’, kärajad ’vanaaegne rahvakoosolek, kohus’. Nime esmamaining Кохова võiks pärineda Mädajõe (Kohova) nimest. Hilisemad Pavlovo-osisega venekeelsed variandid viitavad seosele isikunimega Pavel (Павел). Vrd Kärevere, Kärinä. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 15; Hurt 1903: 165; Hurt 1904: XV; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 63; Truusmann 1897b: 25, 34, 39; Vasilev 1882: 128, 157, 214; Värska KR 1780–1794: I; VMS

Loosi ‹`Loosi ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹`Luusi› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas, mõis, sks Lobenstein, u 1684 Luce Meus, 1688 Losse, 1820 Losi (küla).  B2
● Loosi on olnud u 1841–1920 rüütlimõis (osa Vastseliina majoraatmõisast), 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Mõisa rajamiseks kaotati Kivi ja Loosi talud; mõisa saksakeelne nimi Lobenstein on kaudselt motiveeritud mõlema talurühma nimest. Mellini atlases 1798 on hilisema mõisa kohal veel Kivi küla (Kiwwius). Kivi talude nimi omakorda tuleneb veskikohast. *Valgõpalo veskit on nimetatud 1627 (Walgepallo, sonsten Kywy Andres genandt). Loosi nimi ilmub allikatesse XVII saj lõpus, 1684. a piirkonnakaardil on kirjas 11 Kivi lisanimega (Kiwi) ja kaks Loosi lisanimega (Luce) talupoega. 1688. a revisjonis on neli Kivi (Kifwie) talu ja Loosi (Losse) talu kahe poolemehega. Mõisa eestikeelse nimena ei säilinud asutamiseelne külanimi Kivi, vaid seal leidunud talu nimi Loosi. Talunimi võib olla tekkinud lõunaeestikeelsest maastikusõnast luus : loosi ’lomp, madal veeloikudega maa’, mis on vanavene laensõna. Loosi nimi võis juba enne ühele kohale kinnistumist olla kasutusel talupoja lisanimena (nt 1588 Jak Losow Tabina külas). Loosiga liidetud vanad külad on Kobi (1627 Koby) ja Väiko-Taudsa (1684 Wåika Tausa), omaette paik on Jurgu (Turaku). 1977 liideti Hindi (1627 Hinty) ja Tornimäe küla. Vrd Lossina, Walgatabalwe. – ES
BHO: 314; EAA.308.2.178; EAA.1271.1.225:241, L 1383; Mellin; Must 2000: 185; PA I: 35; Rev 1624/27 DL: 74, 77; Roslavlev 1976: 15

Luuska2 [`luuska] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kohalikus pruugis ka ‹`Luuskihe› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1638 Luszka Pustus, 1684 Luska Pustus, 1782 Luska Mick, 1820 Luuska (küla), 1949 Луска (Лужки).  C1
● Nimi ilmus *Vaigustõ (Waigositz) vakuse puustuse ehk hajatalu nimena, XVIII saj lõpus sai kohast väike küla. 1977–1998 oli Kliima küla osa. Luuska nime päritolu pole selge. Üks võimalus on, et nimi seostub vene sõnal лужа põhineva laensõnaga luusna, luuska, loosik, luus jt ’lomp, madal veeloikudega maa’. Kuna s on võinud asendada erinevaid vene keele häälikuid, on ka võimalik et Luuska nimi põhineb hoopis vene naisenimel Луша ~ Лушка (ristinimest Лукерья, st Lukerja, algnimeks ladina Lucretia). Leidub ka muid isikunime võimalusi, vrd nt Лускин, Лужков, vana slaavi päritolu eesnimi Лузга jt. Vrd Loosi, Luusika. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:67, L 65p; EAA.1271.1.226:102, L 1649; Kjuršunova 2010: 317; Must 2000: 185–186; NL TK 25; Rev 1638 I: 175; Tupikov 2004: 630; Unbegaun 1995: 89

Luutsniku [`luutsniku] ‹-`nikku ~ -sse ~ -le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Lutznik, 1528 Luzzanick, 1548 Lutzenick, 1588 Lucznikow, 1627 Ludtznick Andrey, 1638 Lutznick Andres, 1684 Lutzeneckers By, 1765 Dorf Luitsnik, 1798 Lutzeneck (karjamõis); läti Lucenieki.  C3
● Luutsniku hajatalu kuulus XVI saj kokku praegu Lätis paikneva Hopa mõisaga (läti Ape, sks Hoppenhof), 1603 sai see Rogosi mõisa osaks. XVIII saj lõpus tehti Luutsnikku karjamõis, küla selle kõrval säilis vähemalt 1805. a-ni. 1860 sai Luutsnikust omaette rüütlimõis. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Asukanime nik-liite mitmus -niku(q) on sarnane läti niek-liite mitmusega -nieki. Nime keeleline tagapõhi pole selge. Tõenäoliselt pole see nimi siiski läti algupära. Kõige sobivam kohanimeks saanud isikunime vaste on vene лучник ’vibukütt, ammulaskja, ambude valmistaja’, vastav vene perekonnanimi on Лучников. Teisalt võiks kohanime aluseks sobida ka lompi või madalat märga kohta tähistav maastikusõna luuts- (luutsna, luutskna, luutsnik), mis põhineb vene sõnal лужник, tüvisõnast лужа ’lomp’. – ES
BHO: 327; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:139, L 134p; Hagemeister 1836–1837: I, 263, II, 58; Mellin; Must 2000: 185; PA I: 31; Rev 1624/27 DL: 86; Rev 1638 I: 181; Unbegaun 1995: 94

Manniva [`manniva] ‹-sse›, kohalikus pruugis Maniva Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jõelähtme mõis), 1555 Mannegel, 1559 Mannekulla, 1633 Mannivah, 1923 Maniva.  A3
● Oli Jõelähtme kiriku rannaküla, 1604 tuntud hea lõhe- ja lutsusaagi poolest. Muistendi järgi on pärast maad laastanud hädasid jäänud küla tühjaks ja Võrumaalt tulnud siia isa kolme pojaga, kaasas must pull ja punane kukk, kelle kannust pärandati põlvest põlve. Tegelikult tulid uued asukad Virumaalt Mõdriku maadelt. Nime etümoloogia on ebaselge. XVI saj variandid viitavad küla-lõpulisele nimele. – MJ
BHO: 336; EE: V, 952; Johansen 1951: 166; Jõelähtme 2010: 163–164; Mellin; Wieselgren 1951: 229; Wrede 2006: 49; ÜAN

Meiga ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka Kalu‿matsi Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Sangaste mõis), 1585 Kalmec Tyn, 1601 Kallimetz Tin, 1638 Kalmutz (hajatalu), 1723 Kalmetze Mick, 1798 Meiga (küla), 1839 Meiga.  C2
● Tegemist on Korijärve küla tütarkülaga, mille talusid tänapäevalgi vahel loetletakse kui Korijärve talusid. Al 1977 kuulub Meiga Valtina küla alla. Meiga on ka talunimi XVIII saj-st, külanimena ilmus see ootamatult Mellini kaardil ja tõrjus sealtpeale Kalumatsi nime külanime kohalt. Varaseim kirjapanek on oletamisi Karula kirikuraamatus 1719 Meka Johan Sangastest. V. Pall on Kodavere talunime Mekavere tõlgendanud kui *Meikavere. Kuigi sõna meigas ’kaelustuvi, metstuvi’ lõunaeesti kuju on mehik, on see üks võimalik seletus. Võib-olla on lisanimi väga vana ja käibinud enne kirjalikku mainimist loodusnimest saadud *Kallumõtsa kõrval. Vrd ka XIV–XVI saj lisanimed Meyke, Meyce. Küla vanem nimi on samuti kasutusel, säilinud Kalumatsi talunimes. Algupäraselt on see olnud loodusnimi *Kallumõts või *Kallimõts, ümbertõlgendamine matsi-lõpuliseks on toimunud XVIII saj. Algusosa tähendust aitab ehk seletada sõnakõrvutus 1817. a-st: "puusta ma auch kello oder kölle ma und joude ma, wüstes Ackerland“, st hüljatud põllumaa. Vrd Kalliküla, Miiaste. – ES
EAA.1297.2.1:46, L 43p; Mellin; Must 2000: 318; PA I: 169; PTK I: 138; Rev 1601: 35; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.174:922, L 917p; Rücker; Stoebke 1964: 48

Muri1 ‹-le› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas (Vasula mõis), 1839 Murri (talu), u 1900 Мури (talu).  A1
● Varem õieti kaks samanimelist küla suhteliselt lähestikku. Praegune Muri on hiline küla (nimekirjas 1970), mille nimi on üle kandunud talult. XVIII saj lõpul esines Muri talupoja lisanime või talu nimena, nagu Murri Hans. Nimi võib seostuda sõnaga muri, mis on tähendanud musta koera, märkinud sama värvust koera (või veise) nime (sh murimust ’täitsa must’), samuti juhmakat inimest. 1977 liideti Muriga Tilga küla (1839 Tilga talu). Teine Muri küla asus varem Kõrvekülast läänes (1922 Muriküla), see liideti 1977 Tila külaga. ¤ Nime olevat saanud rohkete koerte järgi, kelle haukumine kostnud õhtuti Kõrvekülla. Vrd Muraste, Muri2, Muriste. – EE
KNAB; RGADA.274.1.239/5:122, 125, L 615, 618; Rücker; VMS: II, 42

Muriste ‹Muriste ~ -sse› Kse – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Illuste mõis), 1565 Muris by, 1591 Muriste By.  A4
● Keskajal kuulus küla Lihula nunnakloostrile, hiljem Illuste mõisale. 1977–1997 oli küla Hõbesalu osa. Muriste nime päritolu on ebaselge, näib, et nime lähtekohaks on ne- või s-sõna või nimi. Järelliide -ste liitub kohanimedes sageli isikunimele, vrd tänapäeva koeranimi Muri, sõna murimust ’täitsa must’, Muri ‹ Mauritius (?). Muriste põhjaosas on Mõiste talud (1844 Mosta küla). Vrd Muri. – MK
BHO: 368; EAA.1.2.932:14, L 12, 78, L 73p; Schmidt 1844; VMS

Mustakurmu [musta‿kurmu] ‹-`kurmu ~ -le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis).  B3
● J. Simmu arvates kuulusid tänapäeva Mustakurmu talud varem Ahja-Metsküla (↑Mõtsküla) alla ja nimi koosneb sõnadest must + kurm ’omaette eraldatud maakoht; sopp, nurk’. L. ja I. Rootsmäe järgi on Mustakurmu aga endine Kärsa küla osa. Mustakurmu talud on XVIII saj kirikuraamatutes ja 1816.–1834. a revisjonikirjades paigutatud Kärsa küla alla (1858 Ahja küla alla). Rahvapärane nimi oli Rootsmäede arvates tuntud tõenäoliselt juba XVIII saj algupoolel, sest 1734.–1738. a kirikuraamatu Musta Kusma ehk Kusma küla on ehk identne Mustakurmuga. Simmu etümoloogiale võib lisada, et Must nime algusosana on ilmselt isikunimi. Küla loodeosas peamiselt Ala- ja Mäe-Issaku talu maadele rajatud popsi- ja asundustalude üldnimetus on Issakunukk. Mustakurmuga liideti 1977 Musta asundus, mis oli nime saanud XVIII saj lõpupoolel rajatud Ahja mõisa Musta karjamõisa järgi (sks Louisenthal). – MJ
Rootsmäe 2016: 483, 536; Simm 1973: 19, 71

Mustapali [musta‿pali] ‹-sse ~ -le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viiratsi mõis), 1624 Musta Paul (talupoeg Viljandi mõisa Matapera vakuses), 1712 Mustepol Jack, Jahn, Mert, Toffer, Mustapal Jurgen, 1713 Mustapoll Külla, Muste Pallo Külla, 1731 Sibber oder Müstapallikülla, 1797 Musta (küla), 1855–1859 Мустоппалли.  A2
● XVII saj oli talu Siberi (1624 Syber) külas. Nime aluseks on must + isikunimi Poll ‹ Paul või Pall ‹ Balthasar. Hiljem on isikunimi vaheldunud sõnaga palu. XVII saj kirjapanek ja praegune nimelõpu i osutab isikunimele. Eesnimi Pol(l) esines Eestis XVII–XVIII saj, mehenimi Pall oli tuntud veel XIX saj. Mustapaliga on 1977 liidetud Lakiküla (külanimena 1922, vrd Kõpu 1839 Lacki talu, 1599 Laki Laur). Lakiküla ja Mustapali vahel olevaid talusid tuntakse Kipi nime all. Nii Lakiküla kui ka Kipi jäävad Paistu khk piiresse. ¤ Esimene elanik kannud musta palitut, kuna ümbruskonna rahval olnud valged jämedast riidest vammused. Selle järgi hakatudki selle küla elanikke nimetama mustapalitumeesteks. Aja jooksul muutunud see nimetus veidi ja praegu kutsutakse küla, mille asutas võõras pärnakas, Mustapali külaks. (1939) – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.81:16, L 15p; EAA.567.3.221:19, 21, L 18p, 20p; EAN; KM: ERA II 237, 381 (25) – 1939; KNAB; Mellin; P XVI: 201; Rajandi 2011: 139, 222; Rev 1624 PL: 70; RGADA.274.1.192/1:718, L 700p; Rücker; Wd

Mustivere ‹-`verre ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Pärsti mõis), 1481 Musteversschenn wech (’Mustivere tee’), 1583 Mustiuer (küla), 1599 Mustywer (küla), 1638 Mustefer, 1797 Mustafer.  B2
● Külanime algusosa aluseks olev must : musta pärineb tõenäoliselt isikunimest. Viljandi khk kohanimedes on must kohanimedes laialt levinud. Mustivere loodeosa tuntakse Undi nime all endise karjamõisa (sks Uinti, 1724 Hunt Jüry Andres, 1731 Hundi Jurry) järgi. Mustiverega on 1977 liidetud osa Kirikumõisa külast (1970). – MK
EAA.567.3.89:14, L 9p; EAN; EO: 311; KNAB; LGU: I, 548; Mellin; PA IV: 147; Rev 1638 II: 99; RGADA.274.1.192/1:869, L 850p

Mustjõgi [`must‿jõgi] Har, Krl, Rõu – jõgi Valga ja Võru maakonnas, Koiva lisajõgi, 1563 Мустовеси, 1627 Schwartzbeche, Fursche Beche, Thaywa, Scharra, 1638 Schwartze beche, Fyrische beche, 1684 Swart Beck, 1685 Swart Becken, 1798 Schwarzbach, 1863 Mustajöggi oder Schwartzbach.  B4
● Varasemad kirjapanekud nimetavad jõge ka Tsooru (Fierenhof) või Taheva järgi või kasutavad saksakeelset samatähenduslikku nime Schwarzbach (’must oja’). Mõistatuslik on 1627. a nimi Scharra, mis võib olla sama päritolu kui ↑Saru. Et ka Mustjõe nimi oli samal ajal kasutusel, näitab kaudselt 1561 mainitud asustusnimi Мустовери Vana-Roosa kandist, aga veel otsesemalt esmamaining Мустовеси, milles liigisõna jõgi on asendatud liigisõnaga vesi. Mustjõgi ja Mustoja on harilikud vooluvete nimed. Selle Mustjõe puhul mainivad elanikud aeglast voolu, sellega seotud sügavust, mudasust ja vee läbipaistmatust. – ES, MF
 EAA.308.2.168, L 1;  EAA.308.2.170, L 1;  EAA.1295.1.668, L 1; Faster 2013b: 47; Rev 1624/27 DL: 87, 94, 95, 99; Rev 1638 I: 48,185; Selart 2016: 90; Truusmann 1897a: 41
Märkus. Lisatud varasem maining 1563. 2019-05-29T22:44:12.

Mustla1 [`mustla] ‹`Mustla ~ -sse› Trv – alevik Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu kirikumõis, Tarvastu mõis), 1583 Muslo, 1599 Mustykulla, 1624 Muestell, 1638 Muslekull, 1797 Mustla.  A3
● Varasema küla asukoht pole teada, revisjonides esineb ta alati Tarvastu, Pikru ja Sääsla (↑Kuressaare) küla läheduses. Praegune alevik kujunes 1890. a-tel Tarvastu mõisa ja kiriku maadele Viljandi–Pikassilla maantee ääres olnud Mustla kõrtsi ümbruses. Tarvastus ei andnud talupidajad meeleldi maad sulastele popsikohtade rajamiseks, vaid eelistasid rahalisi suhteid. Töökäsi oli vaja aga nii neil kui ka mõisnikul, kes hakkas 1897 rentima sulastele väikeste tükkidena maid Mustla kõrtsi ümbruses. Mustlast sai maakehvikute asula, millele 1927 anti aleviõigused. 1938–1979 oli Mustla u 1000 elanikuga Eesti väikseim linn, pärast seda on taas alevik. Alevikust edelas olnud talusid nimetati XX saj Mustla külaks, see liideti 1977 Tinnikuruga. L. Kettunen on Anna samanimelise küla puhul esitanud lähtevormi *Mustala(n) või Musto(i)la, sõna must : musta on esinenud ka perekonnanimena (sm Musto(i)nen, Musto(i)la). Vrd Mustla2. – MKu
EO: 79; Kaldre, Malve, Haak 2011; KNAB; Mellin; PA IV: 142; P XVI: 22; Rev 1624 PL: 79; Rev 1638 II: 113

Mustla2 [`mustla] ‹`Mustla ~ -sse› Ann – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Purdi mõis), 1241 Mustæn (küla), 1433 Mustel, 1620 Muställa.  B3
● 1977–1997 oli Võõbu osa. Oletades, et tegemist on vana la-liitelise külanimega, oli -la ees ilmselt isikunimi, mis lähtus sõnast must. L. Kettunen on Anna Mustla puhul esitanud kaks oletuslikku lähtekuju: Mustala(n) või Musto(i)la. Vrd ka eesti sõna mustel : mustla ’must, must värv, tint, vitriol’. Kuna liide esmamainingus puudub, siis võib oletada ka, et la-lõpp tuleneb hoopis järelosisest -küla. Mustla piiresse lõunas kuulub endine Pöiatu küla (Tür, 1796 Pajoto). – MK
EAN; EO: 79; Joh LCD: 506, 507; KNAB; Mellin

Mustoja [`must‿oja] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1583 Mustey, 1586 Muszey, 1699 Mustoja, 1796 Mustoja (küla), 1871 Mustoia, u 1900 Мустоя, 1913 Mustaja.  A2
● Rannaküla, mis pole olnud valdustülide objekt ja seepärast on kirjapanekud alles XVI saj lõpust. Nime on saanud juuresoleva Mustoja, ka Holsta ehk Kärmu oja järgi, oja nimi on tingitud tumedast veest (must + oja). – MA
BHO: 369;  EAA.1.2.C-IV-121; EO: 107; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 78–79; Rev 1586: VIII, 32

Mustu [`mustu] ‹`Mustu ~ -sse› Nis – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Nurme mõis), 1241 Mustuth (küla), 1394 Muste, 1566 Musth, Musto, 1620 Musta.  B3
● Küla kuulus XVI saj Ruila ametimõisale, hiljem Nurme mõisale. Nime lähtekohaks on värvinimetus must, u-d on peetud vähendavaks järelliiteks, tegemist võis olla isiku- või loomanimega. Hilisemal ajal on Must või Mustu olnud just härjanimi. – MK
Joh LCD: 507; KNAB; LCD: 44r; Sutrop 1996: 225

Mustumetsa [mustu‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis ka Mustu‿mõtsa San – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Soontaga mõis), 1776 Mustometza Johan ~ Mustamötza Johann (talupoeg), 1804 Mustomötza Johann ja Peter (talupojad), 1839 Mustamötz (talu), u 1900 Мустуметса (talud).  B2
● Kohanimekartoteegis on Kuigatsist üles kirjutatud metsanimi Mustu. Pole teada, kas üleskirjutaja on tahtlikult liigisõna ära jätnud või polegi seda nimes olnud. Metsa lähedusse rajatud talu sai nimeks Mustumetsa ja hiljem kandus see nimi külale (nimekirjas hiljemalt 1970). Nime aluseks on sõnad must ja mets, mis märgivad pimedat metsa, -u on vähendav liide. Mustumetsa põhjaosas on paik nimega Tõrva, mis 1959 oli veel eraldi küla, hiljem hääbus. Vrd Mustu. – MF
EAA.567.3.57:16, 17, L 17, 19; EAA.567.2.377:2, L 1p; EVK; KN; KNAB; Rücker

Mägi-Kurdla [mägi-`kurdla] ‹-`Kurdla ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Laimjala mõis), 1453 Staldoth Megenkurgell is tho Wayver eyn bur, 1798 Meggikurla.  B3
● Külanimel on täiend Mägi-, mis vastandub teisele, Paju-Kurdla külale asendi poolest maastikul. 1977–1997 olid mõlemad liidetud Kurdla külaks. Külanime teise osise aluseks võiks olla kurla ’naarits’. Vrd ka kurlas ’must kõvakoorik putukas’. On ka võimalik, et nimi on algselt la-liiteline, liitele eelneb isikunimi linnunimetusest kurg. Mägi-Kurdlast lõunas on Niidimäe, endine Laimjala mõisa popsiküla. Vrd Paju-Kurdla. – MK
EAN; KNAB; SK I: 134, 231; Troska 1987: 100

Mähkli [`mähkli] ‹-le› Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Karula mõis), 1585 Markus Mekeshalis, 1586 Markus Megias, 1601 Marx Meggias, 1627 Mechle Kuella, u 1690 Micheli, 1720 Mechkle Jahne p. Johan, 1805 Mechkesi, 1839 Mächkli.  C2
● Suhteliselt ammu külana mainitud Mähkli kuulus XVI saj Konnukülä alla (1582 Komukilla, 1584 Konokila). Tänapäeval on Mähkli küla lõunaosas talud Alakonnu, Mäekonnu, Konnumäe jt. Küla ajaloolist tuumikut Mähkli, Andsi ja Paabu taluga võib tajuda juba XVII saj lõpu peremeeste nimedest (u 1690 Micheli Hindrich, Hanß ja Paap). Mähkli nime päritolu pole selge. XVII saj lõpus on kirjapilt üldistatud Mihkli või Miikaeli (Micheli) eesnimele, kuid see nimi viitab hoopis kõrval asuvale Mikilä talule (u 1690 Micheli Tido Hans). 1627. ja 1638. a külanimi kõlab kokku Harglas kahes kohas esineva Mehla talunimega. 1805. a kirjapanek näib viitavat järelliitega nime *Mähkesi võimalusele, aga vrd ka mähkäts ’saamatu inimene’, tuletis allpool mainitud vene laensõnast. Kui kolm kõige varasemat mainingut peremees Markuse lisanimest Konnuküläs on üldse Mähkli nimega samastatavad, siis võiks nime oletamisi pidada venepäraseks lisanimeks, vrd vn мякиш ’pehme leivasisu’, samatähenduslik laensõna mähkä ja vanad vene isikunimed Мякиш, Мякуш, Мякишев, milles on kasutatud kujundlikkust (’leivasisu’ › ’pehme inimene’). Mähkli nime vahelduvate kirjapiltide puhul võib olla tegemist ka linnunimetuse meigas ehk mehik erinevate kujudega, millele on liitunud osis -li mingist lühemaks kulunud sõnast. Vrd ka D.-E. Stoebkel esinevad läänemeresoome nimede näited Meyke, Meice. Veel tuleb Mähkli nime alusena arvesse Lõuna-Eestis levinud lisanime ja talunime Mähä võimalik eriareng. Mähkliga liideti 1977 Vana-Hauka küla (1970). Mähkli küla kogu territooriumi varasem nimi Konnukülä tähendab kohta, mida saab määratleda maastikusõnaga kond ’suur mets, ääremaa, ülesharimata maa’, vrd tänapäeva eesti kõnnumaa. ¤ Mähkli on ka Rootsi sõja aegne nimetus, et seal mähiti haavatuid. Šeremetjev oli seal ja ei tea, kes see Rootsi väejuht oli. Seal ümberringi on mäed matused. (1973) Vrd Meeksi, Miiaste, Miikse, Mäha, Mähma. – ES
EAA.567.3.67:30, L 28p; EAA.1297.2.1:20, L 18; EAA.567.2.671:5, L 5p; KM: RKM II 308, 336/7 (6) – 1973; Must 2000: 211; PA I: 70, 131, 170; PA II: 324; PTK I: 150; Rev 1601: 37; Rev 1624/27 DL: 155; Rev 1638 I: 34; Rücker; Stoebke 1964: 48; Tupikov 2004: 263, 264, 658; VMS: mähkats

Paju-Kurdla [paju-`kurdla] ‹-`Kurdla ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Laimjala mõis), 1453 Hinrick Pagenkurgell is tho Londal eyn bur, 1645 Paiju Kurgel, Paio Kurgel.  B3
● 1977–1997 moodustas koos Mägi-Kurdlaga ametlikult Kurdla küla. Nime aluseks on sõna paju ’võsane heinamaa, veeloik, võsastik’ + kurla ’naarits’ või kurlas ’must kõvakoorik putukas’. On ka võimalik, et nime teine osa koosneb sõnast kurg, millele liitub -la. Tegemist on vastandnimedega, kus Paju- kui madalat maad tähistav sõna vastandub täiendile Mägi-. Vrd Mägi-Kurdla. – MK
KNAB; Rehepapp; SK I: 134, 273

Plessi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1782 Plessi Andre, 1805 Plessi Lissari Abram, Plessi Andres jt, 1820 Plessi-Kiwwi, Plessi (talud), 1839 Plessi (küla), 1901 Plessi (karjamõis).  C2
● Plessi ja Tallikeste on ainsad Vastseliina külad, mis jäid Liivimaa idapiiri märkiva Piusa jõe ja Miikse oja joonest ida poole. XVII saj lõpu kaartidel siin veel asustust pole, küll aga piirikivi (?) Warmsteen ’lämmi kivi, soe kivi’. Hilisema aja Plessi taludega on samastatav XVIII saj tuntud Lissari talurühm (eesnimest Jelizar). XIX saj kadus Lissari nimi käibelt. Pastor Masing kirjutas u 1850: „Lissari külla (om karjamõisas tettu)“, st küla on karjamõisaks tehtud. Arvatavalt sama koha rööpnimeks olnud Plessi andis uuele karjamõisale nime. 1920. a-tel jagati Plessi karjamõis taas taludeks, tekkis asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi oli talupoja lisanimi, kuid selle päritolu pole teada. Vrd võru pless, plesspää ’kiilaspea’ (‹ vn плешь, vastavad perekonnanimed Pleškov, Plešakov, Plehhanov jt). Võimalik, et 1684. a lisanimi Plexe ↑Mäe-Kõokülas esindab sama nime ja *Plessi Lissar oli see, kes rajas esimese talu varem tühjale piirialale. Vrd ka läti perekonnanime Pless. – ES
EAA.1865.2.141/2:46, L 45p; EAA.567.2.686:8, L 7p; EAA.1271.1.223:102, 113, L 189, 221;  EAA.3724.4.1958, L 3;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1917.1.155:10, L 2; Must 2000: 264; Rücker; Unbegaun 1995: 120–127

Puusmõtsa [`puuss‿mõtsa] ‹-`mõtsa›, kirjakeeles varem ka Puusmetsa Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Vana-Antsla mõis), 1715 Puusmathz Jan, 1717 Puhsmetza Mert, 1720 Pusmötz Jurry, 1782 Pusi Metza Mert, 1805 Pusmötza (neli samanimelist talu).  C2
● Väike küla on 1977 ühendatud Valtina küla alla. Puusmõtsa nime päritolu pole selge. Veel XX saj lõpu keelejuhid olid arvamusel, et see on lühenenud nimekujust *Puustusmõts. Vrd puustus ’söötis põld, tühi talu, hajaasustus’ (vn пустошь). Kuigi see sõna esineb Võrumaa kohanimedes väga sageli, pole Puusmõtsa puhul puustus-algulist nimekuju leitud. Sellepärast on usutavam, et *Puuss on olnud omaette nimi, nt vana isikunimi, ja mõts ’koht ääremaal’ on saanud nime isiku järgi. Vrd Abissaare, Pusi. – ES
EAA.1297.2.1:16, 20, 26, L 14, 18, 23p; EAA.1865.2.130/1:44, L 43p; EAA.567.2.530:12, L 12p; Must 2000

Ratniku [`ratniku] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka `Ratnigu ‹`Ratnigu `küllä› San – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Kuigatsi mõis), 1684 Ratneck Herman (talupoeg), 1723 Radniko Marckus (talupoeg), 1805 Rattniko Ell ja Hantz (talupere), 1811 Rattniko Hantz, Rattniko Mert (talupojad), 1839 Ratnik (küla).  B2
● Ratniku kuulub a-st 1977 ametlikult Õlatu küla koosseisu, kuid moodustab omaette väikse küla Õlatu talumaade ühes otsas. XVII saj on Ratniku talu kuulunud samuti Õlatu külla, aga XVIII saj Kuigatsi külla. XIX saj alguses Ratniku talud jagunesid ning sellest kujunes omaette küla. XX saj on rahvas arvanud, et Ratniku talud kuuluvad Kuigatsi külla. Küla on nime saanud samanimelistelt taludelt. Talunime aluseks võib olla kas vene laensõna ratnik ’tagavaraväelane tsaariarmees’ või läti ratnieks ’tõldsepp, ratassepp’. – MF
EAA.308.6.280:4, L 3p; EAA.567.2.437:2, L 1p; EAA.1865.2.91/2:5, L 4p, 5; KN; Must 2000: 326; RGADA.274.1.174:1021, L 1012p; Rücker

*Revala, kirjakeeles ka Rävala – muinasmaakond Põhja-Eestis, ladina Revel, Revelensis provincie, Revalia, VII või VIII saj Rifargicam, Rifaricas, Riffarricam.
● Tallinna saksakeelne nimi Reval ja selle teisendid (nt eestirootsi Räväl, Rävul, soome Rääveli, vene Ревель) on algselt olnud maakonna nimi. On usutav, et Revala maakonna nime päritolu on põhimõtteliselt sama mis ↑Rebala külal. Revala ise on kirjakeeles kinnistunud saksa nimekuju kaudu; rahvakeeles seda nime ei ole säilinud või pole seda seal olnudki. Nimekuju *Räävli on üksikjuhtudel fikseeritud ka eesti keeles: 1689. ja 1693. a lauluraamatute ilmumiskohaks on tiitellehel märgitud Räh̸vli- echk Tal-Linnas ning teisel 1693. a lauluraamatu tiitellehel Rähwli- echk Tal-Linnas. Vanimad teated nimest pärinevad tõenäoliselt Hieronymuse VII või VIII saj kirjutatud Isteri Aethicuse kosmograafiast. Kosmograafias nimetatakse mitmel korral saart nimega Rifargicam ~ Rifaricas ~ Riffarricam koos Taraconta saarega. Lõppu -ica/-icus peetakse kohanimeliiteks. Varase maailmapildi kohaselt arvatigi Läänemere maid olevat saared, kuhu pääseb ainult meritsi (vrd ka Bremeni Adama 1073–1076 koostatud kroonikat „Hamburgi piiskoppide teod“, kus Eestit peeti saareks). Aethicuse kosmograafia Rifargica sidus Reval’iga Läti ajaloolane Nicolaus Busch, kes arvas, et Revala maakond, seejärel linnus, on oma nime saanud pankranniku järgi: muinasskandinaavia rif, taani rev ja rootsi ref; Revel oleks sellest tuletatud vähendusvorm (deminutiiv). Nimi esineb ka Kenti Thomase Aleksandri-romaani variandis kujul Rifaires ’Rifairi elanikud, kes võitlevad saratseenidega’ (tekstis esineb veel Taraconce ~ Taragonce). Mainzi Heinrichi nn Sawley maailmakaardil esineb nimi kujul Rapharrica insula (u 1110), Erbstorfi maailmakaardil kujul Ripharrica (u 1239–1250) ja Herefordi kaardil vigaselt Capharica (u 1300). Nimekuju esineb ka Skandinaavia saagades ning ühes maailma kirjelduses. XIII saj lõpul kirja pandud Põletatud Njáli (Brennu-Njáls) saagas esineb nimi kujul til Rafala (30. pt). Seal esinevad sündmused on dateeritavad vahemikku 960–1020. Islandlase Haukr Erledssoni 1306–1308 koostatud entsüklopeedilise koguteose „Hauksbók“ peatükis, kus jutustatakse, mis maad on maailmas, mainitakse loetelus kohta kujul Refalir (ka Refaler). Kuigi Noole-Oddi (Ǫrvar-Oddr või ka Örvar-Oddr) saaga on tundmatu autori poolt kirja pandud samuti XIII saj lõpul, esineb Ida-Euroopa maade loetelu ainult ühes hilisemas versioonis ja selle ümberkirjutustes, kus pikemas maade loetelus, mis kordab „Hauksbóki“ loetelu, on Refalandi (30. pt). Henriku Liivimaa kroonikas räägitakse Revele, Revelensis provincia maakonnast, selle elanikest ja vanematest (al 1218), samuti taanlaste linnusest Lindanisas, kus asus revalaste kunagine linnus (1219 castrum quondam Revelensium). Al 1220. a-st on kroonikas Revele linnuse nimi vaheldumisi taanlaste linnusega (Lindanisas). Taani hindamisraamatu väikeses nimistus 1230 on nimetatud, et Revala maakonnas on kolm kihelkonda (in Reuælæ III kiligunde). Revala nime on uurinud P. Wieselgren ja G. Must. Wieselgren esitas statistilise ülevaate Revala nimevariantidest ja jagas need e-, ä- ja a-kujulisteks, nt Refle, Ref(f)la, Reffuel, Reuel, Ræffle, Räfle, Räffla; a-kujulised vormid on väga harvad, nt Raffele. Ta osutas ka võimalusele, et nimi on eesti algupära ning on seotud külanimega Räbala, st Rebala. Ta oletas, et nimi on kujunenud sõna räbal ~ ribal ’kaltsud, vilets’ ja sellega seotud sõna riba kõrvaltähendusest ’maariba’. Seega oleks Räbala tähendus ’maariba’ + kohakäändeliide -la. J. Mägistele osutades kirjutab ta, et skandinaavlased andsid sellele nimekujule oma rahvaetümoloogilise seletuse rev, revel. Must tõestab, et Tallinna saksakeelne nimi Reval on muistse Eesti kohanime Rebala germaniseeritud vorm. Tema arvates on Rebala seotud sõnadega rebane ja rebu ’(ka) rebane’, mille kohaselt oleks Rebala tuletatud loomanimetusest reba + -la nagu ka Karula, Härgla, Varese, Kurgvere jt. Vrd Rebala, Tallinn. – US
Busch 1921: 197; EKR 1525–1850; HLK; LCD: 40v; Meri 2008: 450–458; Must 1951; Wieselgren 1948

Rääbise ‹-le›, kohalikus pruugis Rääbisse ~ Reabisse Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Repshof, 1408 Repes, 1505 Repus, 1624 Rehbs.  C1
● Varasemad üleskirjutused käivad ainult mõisa kohta, mida on mainitud XV saj. 1921. a-st Rääbise asundus, mis 1977 nimetati külaks. Üldnimede hulgas on häälikuliselt lähedane kala nimetus rääbis (Trm reabis : reabisse) ja murrakuti esinev reabuski ~ rääbuss ~ rääbuski ’korratu välimusega inimene; must, märg, läbiligunenud olevus’. Kui ühendada vaadeldav kohanimi toodud üldnimedega, tuleks eeldada, et vaheastmeks oli isikunimi. Vrd ka vene Рябуха, Демидко Рябушка. 1977 liideti Rääbisega Aoveski (1805 Haowesky) ja Rääbise-Metsanurga küla. Mõisast loodes asunud varasem Rääbise ehk Ojataguse (1406 Oyentaken, 1599 wieś Oiatak) küla liideti 1977 Sätsuverega. Varasemast ajast on Rääbise mõisa all mainitud *Kirepää või *Karapää küla (1505 Kirenpe, 1758 Kahrapæh ~ Karrapah, seejärel mõisastati), aga selle asukoht ei ole teada. Kõik muud kohad peale Rääbise mõisa kuulusid Torma kihelkonda. – VP
PTK I: 49, 70, 163, 211; PTMT: II, 468; P XVI: 132; Tartumaa 1925: 251; Tupikov 1903: 346

Saue-Mustla [saue-`mustla] ‹-`Mustla ~ -sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Kõljala mõis), 1592 Mustel Hans Pundenick (talu), 1645 Mustala Martt, 1798 Mustla, kuni 2017 Mustla.  B4
● 1977–1997 oli Putla osa. Hargtäiend Saue- (naabruses oleva Saue-Putla järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. L. Kettunen on Anna Mustla puhul esitanud kaks oletuslikku lähtekuju: Mustala(n) või Musto(i)la. Vrd ka eesti sõna mustel : mustla ’must, must värv, tint, vitriol’. Esimese kirjapaneku järgi otsustades on ka võimalik, et algne lisanimi näitab päritolu Mustjalast. – MK
EAN; EO: 79; KNAB; Rehepapp; SK I: 224

Taberlaane [taber‿laane] ‹-`laande›, kohalikus pruugis Tabõr‿laanõ ‹-`laandõ› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1716 Tabbori Jani latz, Tabbori Pebu latz, 1762 Mötsahoitja Tabbori Mik.  C1
● Külana 1970. a nimekirjas. Vana-Antsla ja Nässmõisa põldudele 1920. a-tel rajatud asundusküla, mis on saanud nime metsanimest Tabõrlaan. Metsanimi pärineb tõenäoliselt metsavahi Tabbori Mik lisanimest, see aga omakorda talunimest, 1716. a on talus olnud vähemalt kaks peremeest. Arvatavasti jäi *Tabori talu ette Vana-Antsla mõisapõldude laiendamisele. 1685. a kaardil on olemas talu praeguse Taberlaane asundustaludest koosneva küla tuumiku kohal, 1688 on mainitud peremeest Tabor Mert. Talunime päritolu pole selge. Vrd vn табор ’mustlaslaager, sõjaleer’, eesti murrete, sh Räpina tabor ’kirves’ (vn топор). Talupoja lisanime aluseks sobib rohkem laagripaiga nimetus. Taberlaanega on 1977 liidetud osa ↑Kobela ja ↑Nässmõisa külast. – ES
EAA.1270.2.1:119, L 116p; EAA.1270.1.264:31, L 31;  EAA.308.2.88, L 1; Must 2000: 396

Tarikatsi ‹-le› Kam – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Krüüdneri mõis), 1547 Targetz, 1795 Tarigaste, 1839 Tarrigaste.  B1
● Liideti 1977 Krüüdneri külaga. Kohanimi lähtub ilmselt sugunimest *Ta(a)rikas : *Ta(a)rikaste, mis on oletatavasti seotud sõnaga tarik(as) ~ taarik(as) ~ tarrik ’vanamees’ (vene sõnast старик). Osis -tsi kajastab kas lõunaeesti mitmuse omastavat (tarikane : tarikatsi) või saksapärasust (-katz, vrd Mooste). Võimatu pole lähtuda isikunimest (vrd sm Tarinmaa ja Tarri). Vrd ka Mustjala kohanime Tariknaniidid. – EE
EAA.1865.2.4/17:4, L 5; Must 2000: 401; Rücker; SK I: 419; SPK: 447; Stryk 1877: 28; VMS: II, 489

Tegova ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Vas – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Orava mõis), 1627 Tegota Thomas, 1630 Thogowi Thomas, 1638 Tegwa Thomas, 1684 Tegowa und Obliko Pustus, 1798 Teggowa (küla), 1839 Teggowa (karjamõis), 1850 Tegowa Kersna, 1866 Оз. Дегово (järv), 1875 Teggowa (karjamõis).  A2
● Tegova oli kaua Vastseliina hajatalu ja väikeküla, XIX saj rajati talude asemele Orava mõisa karjamõis. 1920. a-tel jagati see asundustaludeks. Küla liideti 1977 Järvepääga. Nime päritolu pole selge. Kui lähtuda esmamainimisest Tegota ja oletada, et nimi on hiljem analoogia mõjul siirdunud ova-lõpuliste nimede sarja, siis näib nimes sisalduvat vene laensõna tegat, tögat, t´okat ’tökat, kasepuust aetud vedel tõrv’ (vn дёготь). Hääbunud sõnakuju tegat on peetud ka läti keele kaudu laenatuks, vrd läti deguts ~ degots. Metsade keskel asuva Tegova puhul sobiks tökat nimemotiiviks hästi. Venepärast isikunime oleks siit raskem otsida. Tökatiajaja tähenduses on perekonnanimena levinud teistsugune tuletis Дегтярёв. Leidub ka vana tökati sõnaga identne isikunimi Деготь (1495). 1684. a Obliko Pustus esineb nimena juba 1588 (Thocz na oblinkowie). Nimi on tänapäevaks rännanud Tegova-Varsaoja kandist Kolodavitsa naabrusse ja saanud Oblekuva kuju. Vrd Töganitsa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.1.156:31, L 30p;  EAA.3724.4.1905, L 1; Mellin; Must 2000: 448; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 170; Roslavlev 1976: lisa 2; Rücker; Tupikov 2004: 126; Unbegaun 1995: 97; Wd: tegat, tögat

Tõrvandi ‹-sse› Nõo – alevik Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas (Tähtvere mõis), 1426 Tarwen (mõis), 1533 Tarwenn (küla), 1582 Derwenth, 1638 Terwanto kyllo; sks Törwant (karjamõis).  C2
● Esmakordselt esineb nimi kirjasõnas 1426, mil Tõrvandi mõis läänistati Claus Walmesele. Hiljem sai sellest Tähtvere mõisa karjamõis (keskus jääb praeguse Soinaste küla piiridesse). Tõrvandi nime on aegade vältel kandnud ka küla karjamõisast lõunas. 1920. a-te alguses rajati karjamõisa maadele asundus, mis pärast 1930. a-id sulandus külasse; 1970. a-tel oli kirjas asundusena. Et sinna oli moodustatud Tartu masina-traktorijaam ja sellest sai hiljem koondise Eesti Põllumajandustehnika Tartu osakond, nimetati Tõrvandi 1977 alevikuks. L. Kettunen on lähteks pidanud sõna tõrvand ’tõrvane puit’, mis on tõrv-sõna tuletis nd-liite abil. Kohanimi lähtub pigem tõmmu välimusega esmaasuka lisa- või hüüdnimest (vrd Rõuge tõrvand ’must olend või ese’). – EE
BHO: 605; EM: 94, 194; EO: 26, 327; Kirt 1988: 136–137; KNAB; LGU: I, 236, II, 345; PA I: 46; Rev 1638 I: 61; Uuet 2002: 265; VMS: II, 574; ÜAN

Vaalimäe [vaali‿`mäe] ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1638 Walli Pustos, 1688 Welly (Wally) Pustus, 1758 Wahli Pustus, 1939 Vaalimäe (talu).  A3
● Vaalimäe oli 1977–1997 Plaani küla osa. XVIII saj olemas olnud talukoht muudeti XIX saj Plaani karjamõisa maaks, kohanimi säilis maanteemäe nimes Vaalimägi. XIX saj lõpus tekkisid Vaalimäele uuesti talud. 1920. a-tel tekkinud asunduskülale prooviti juurutada Vahesaare nime, kuid tuntum nimi jäi peale. Vaalimäe nime on tõlgendatud tegusõna vaalima ’lumega puid maha painutama’ abil, vrd vn валить ’maha virutama, paiskma, murdma’. XVII saj puustuse (tühja või eraldiasuva talukoha) nimes võib olla jäädvustunud siiski isikunimi, vrd Wiedemanni esitatud Vaaler algnime Valerius mugandusena, vanavene lisanimi Валь, samuti mitme vene mehenime (Valentin, Valeri) hellitusvorm Валя. Vrd Vallikülä. – ES
EAA.567.3.252:6, L 4p; Eesti TK 42; Eesti TK 50; Must 2000: 456; Rev 1638 I: 175; Roslavlev 1976: lisa 12; Tupikov 2004: 80; Wd

Vaardi ‹-le› San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Soontaga mõis), 1776 Warti Peep, Warti Ado (talupojad), 1804 Waarti Hantz ja Peter (talupojad), 1868 Wahrdi (talu).  B2
● Nimi on olnud esmalt talupoja lisanimi ja talunimi ning hiljemalt 1970. a-tel saanud külanimeks. Nime päritolu pole selge. Võib-olla on lisanimi saadud saksakeelset värvinimetust schwartz ’must’ mugandades, nii nagu on saadud eestipärane Vaartu nimi Lätis (läti Zvārtava, sks Adsel-Schwarzhof, 1840 Wartemois). Vaardiga on 1977 liidetud Vedela küla (1970). – MF
EAA.567.2.377:2, L 1p; EAA.567.3.57:18, L 19p;  EAA.2486.3.150, L 15; KNAB