[KNR] Eesti kohanimeraamat

Labandõ ‹-le›, kohalikus pruugis ka Labadsõ ~ Labastõ ‹-lõ› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), vn Лобаны́, 1866–1867 Лобаны, 1904 Labandõ, Лобаны́, u 1920 Lobanõ, 1928 Labande, 1937 Labatse.  C3
● Küla kuulus XIX saj Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. Kohanime seletusena tulevad arvesse kõige enam eesti murrete laba ~ lava ’lava; koonlalaud’, ent ka labane ~ lavane (koekiri), labama ~ labahama ’lobisema’ (Vas, Lut) ja labask ’lobiseja’ (Se). J. Truusmann oletas päritolu vn sõnast лобъ ’laup’. Vene algupära korral vrd ka лобан ’meriärn (Mugil cephalus); hädavares; hunt’ ja isikunimi Лобан ’suurelaubaline (inimene)’. L. Vaba andmeil leidub sarnaseid kohanimesid ka meist lõunas: vrd Лóбаны (Valgevenes), Labone ~ Labonis (järv Lätis) ning leedu Labunai (vanapreisi Labune). Lobanõ (Лобаны) küla on ka Pihkvamaal, Valgevenes ja Udmurtias (udmurdi Лобан). Labandõ küla nimi võib olla seotud Petserimaa lähedal paikneva Lobenka (Лобенка) jõe nimega. Vrd Labassaarõ. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; KN; Markus 1937; SeK: 64–65; Setumaa 1928: 312; Truusmann 1897b: 37; Vaba 2014: 918; Vasilev 1882: 166

Tsirksi [`tsirksi] ‹`Tsirksi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tsirkse ‹-he› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Veriora mõis), 1670 Sirka Pustus, 1867 Zirkse Willem, Zirkse Hiob (talud), 1937 Tsirksi.  C2
● XVII saj Pääsna küla all esinenud puustuse nimi ilmub kirjalikesse allikatesse uuesti alles koos talude kruntimisega XIX saj II poolel. Algupäraselt kahest talust koosnenud külaga on tänapäeval ühendatud ka Vaara küla ja Tuudimõtsaks kutsutud Pindi küla tagamaa. Tsirksi nime päritolu pole selge. XVIII–XIX saj ei esinenud see kirjalikes allikates talupoja lisanimena, millest võib järeldada, et nimi kujunes varakult eelkõige kohanimeks. Ühe oletusena võiks nimi sisaldada sõna tsirk ’lind’, mis oli XVII saj üsna levinud talupoja lisanimi, ja nimele liitunud kollektiivliidet -si. Seega siis Tsirksi nagu *Tsirguste. Sõnalõpu i madaldumine e-ks on kohaliku murraku erijoon. Vrd Mõtsavaara. – ES
 EAA.2486.3.266, L 42; Eesti TK 50; Roslavlev 1975: 30

Varstu [`varstu] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-dõ, -lõ› Rõu – alevik Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1561 Варсте, 1565 Варста, 1627 Warste Kywi, Warse Wessle, Warse Mick, 1630 Werste Weßli, Werste Mick, 1638 Worsty Wessly, 1684 Warsta, 1765 Dorf Warsto.  A3
● XVI saj Vene allikates on mainitud Roosa mõisa Varstu küla. Järgnenud sõdade periood on asustust hõrendanud ja küla dokumentides ei mainita. Veskinimi ja vähemalt kahe talupoja lisanimi säilis kogu aeg. Veel 1796. a oli kogu Mustjõe-äärne asustus Vana-Roosas Moisa Kolk ja tänaseid Varstu küla talurühmi loeti omaette väikeküladeks. Varstu tihenemine selgelt tajutavaks külaks ja alevikuks toimus XIX saj lõpus, kui sellest kujunes Vana-Roosa valla keskus. Nime puhul äratab tähelepanu varajaste kirjapanekute suur kirevus. Kirjapildid Werste ja Worsty näitavad, et tõenäoliselt esines nimest ka Võrst-alguline variant. Sõna *varõstu või *võrõstu võib olla tähendanud mingit maastikutüüpi, mis on seotud kas alemaade, suurte kivide või järskude orunõlvadega. Vrd tänapäeva varõtõ- ja võrõnd-osistega loodusnimed. Maastikusõna on kirjapanekutes vaheldatud ka asustusnimele tüüplilise ste-lõpuga. Varstu kirdeotsa tuntakse Pilpa nime all. Vrd Mõtsavaara, Vareste. – ES
Ambus 1960: 738; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:186, L 181p; EAA.1268.1.403:490, L 437; Ernits 2009: 858; Rev 1624/27 DL: 95; Rev 1638 I: 193; Roslavlev 1976: lisa 5; Saar 2009: 537; Truusmann 1897a: 41