[KNR] Eesti kohanimeraamat

Merekülä [mere‿külä] ‹-`küllä ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1788 Мярова, Мерина Гора, u 1866 Мелья, 1882 Бердово, u 1900 Мѣрина Гора, 1903 Meremäe, Мѣрова Гора, 1904 Meremäe, Ме́рина Гора́, 1928 Merimäe, 1997 Merekülä.  C2
● XVIII saj kuulus küla mõisnikule ja allus Taeluva kogudusele; XIX saj kuulus Laasareva kogukonda ning Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Teterüvä küla osa. Varasemates nimekirjades Meremäe nime all, al 1997 Merekülä, kuivõrd Meremäe nimi oli kandunud üle põhja poole vallamaja ümbrusse. Külast u 400 m põhjakirdes asub selle koosseisu kuuluv endine Meremäe puustus (u 1866 Мѣрова Гора, 1882 Мерья Гора) samanimelise mäe (1859 съ Мериной горы) jalamil. Kohanime algusosa lähteks võib olla muistne isikunimi, nt *Meera (nagu Räp Meerapalo nimes), märg : märja või määr ’aru’. J. Truusmann pakkus seletuseks kas vn меринъ (меренъ) ’ruun; mära’, mis on mongoli laensõna, või Pihkva murrete меренъ ’põletus’. Varasemate kirjapanekute (Мярова, Мѣрина) põhjal on peamiselt Vene uurijad oletanud seoseid maa- ning hõimunimega Merja, merjalased (vn меря). Võrreldav nimi on Meremäe vallas Märämõisa (endine Mära puustus, ↑Jaanimäe). Vrd Meremäe, Meerapalu. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1903: 75; Hurt 1904: XXVI, XXVII; Jakuškin 1860: 160; SeK: 82; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 42; Vasilev 1882: 189; Vene TK 126